Eesti mõjuagendid

Peaminister nimetas jälestusväärseks mõjuagendiks Edgar Savisaare ning kirjeldas üpris värvikalt tema jälestusväärset tegu. Kas siis Edgar Savisaar on esimene ning ainuke mõjuagent? Oooo – ei. Meie teame ainult murdosa mõjuagentidest ning murdosa nende saadud summadest. Mõjuagendid (nagu salajased agendid ikka) tegutsevad salaja ning kelle poole nad pöörduvad raha saamiseks – hoiavad ka asju salajas, kuna tahavad Küsitud/ annetatud raha eest mingit ebaseaduslikku vastuteenet partei(funktsionäri) käest. Kuna mõlemad osapooled tegutsevad ebaseaduslikult – tegutsetakse salaja. Nii arvabki enamus rahvast, et meie partei/poliitikud on eetilised ja moraalsed inimesed.
Tegelikult enamus meie suurparteide tagatoad koosnevad mõjuagentidest ning on ostetavad-müüdavad.
Meile esimesed teadaolevad mõjuagendid pärinevad Isamaliidust. Isamaaliit pakkus sponsorrahade eest Saku õlletehasele Teha Riigikogus neile soodsaid seadusi – sellest kirjutati aastate eest „Eesti Ekspressis“.
Mart Laar üritas „Eesti Energiat“ maha müüa ameeriklastele. Rahvaliit ja rahvas ei lasknud sellel sündida. Millegipärast sai USA-st majandusteadlaste asemel Friedmani majanduspreemia majandamisest kaugel seisev Mart Laar, kelle teadmised majanduses piirdusid peamiselt likviidsuse likvideerimise teadmistega. Mart Laar sai Rootsi pankade palgale (nõukogusse) ilmselt selle eest, et aitas avada Rootsi pankadele meie pangandusturu ja Rootsi pangad said loa Eestist maksuvabalt välja viia miljardeid kroone kasumit. Villu Reljan tahtis Riigile kuuluva Rävala puiestee 8 hoone müügi eest ostjalt miljon krooni oma erakonnale.
Kas Toomas Tammele tehti siniste silmade eest Riigikogu saalis seadusemuudatus, mis pidi ärimehele sisse tooma miljardeid kroone tulu. Tuule-energia tootjatele kingiti rahva arvelt aga miljardeid kroone, sest Rohelise elektienergia tootjatele hakati makstaksma peale iga toodetud kilowati elektri eest lisatasu.
K.Michael küsis samuti parteile 1 miljon eurot Burkhardilt raudtee soodsama tagasiostmise eest. Peaminister A.Ansip parteijuhina ilmselt kiitis heaks Kristen Micaeli välismaalaselt rahaküsimise ja mõjuagendiks hakkamise. Burkhart aga keeldus seda sobitehingut tegemast.
Kui Edgar Savisaare sarnane tegu oli taunitav, jälestusväärne ning peaaegu riigi reetmisena vaadeldav, siis Kristan Michaeli puhul oli see õilis tegu. Kuna Michael on valitseva partei peasekretär, siis oli see õilis (mitte jälestusväärne) tegu ja summutati vaikselt maha ning KAPOL ei olnud asja seda uurida. Ainukesed mõjuagendid, kelle mõjuagendiks olekust numbrit tehti – olidki Reljan ja Savisaar.
Kui palju selliseid mõjuagente on ning kui palju on selliseid „jälestusväärseid“ tehinguidtehtud? 50? 100? 150 või rohkem? Seda ei tea keegi, sest neid hoitakse suure saladuskatte all.
Miks? Sest meie parteilased on eetika- ja moraalikauged inimesed (http://leopall.blogspot.com/2010_01_01_archive.html). Meie parteid on muutunud parteilisteks kasumit taotlevateks äriühinguteks http://leopall.blogspot.com/2010_08_01_archive.html Ja meie parteide rahastamine on põhimõtteliselt salastatud – ärisaladused http://leopall.blogspot.com/2010/10/parteirahade-labipaistvusest.html . Ametliku statistika järgi meie riik onpeaaegu korruptsioonivaba riik http://www.syndikaat.ee/news.php?uID=4130&lang=est
Inetu on see, et neid tegusid tehakse ja see, et nii peaminister kui-ka president rakendasid ühe nendest juhtudest oma valimisvankri ette.

Põhiseadus ja valitsejad

Ajaviitelektüür „EVPõhisedus“
Eesti Vabariigi Põhisedus on meie tavakodanikule kohustuste osas täitmiseks kohustuslik, kodanike õiguste osas aga täidetakse nii palju kui valitsejad heaks arvavad. Presidendile, Riigikogule ja Valitsusele on Põhiseadus aga selline lektüür, mis pole täitmiseks kohustuslik . Ammu oleks aeg meie Põhiseadus viia kooskõlla meie tegeliku eluga ning meie valitsejate tegevusega (Meie Põhiseadus... http://leopall.blogspot.com/2010/07/meie-pohiseadus.html ).
Täiendavalt andis põhjust seda arvata viimase nädala sündmused seoses meie mõjuagendi Edgar Savisaarega.
Ma ei hakka siin arutamaE.Savisaare raha küsimise protsessikirikule/erakonnale etilisust ega ka selle õigsust-valet, vaid selle tagajärgi Põhiseaduse ja seaduste valguses, meie riiklike institutsioonide tegevust seoses selle skandaaliga.
1. Ajakirjandusse lekitati teade, et KAPO on saatnud riigijuhtidele informatsiooni selle kohta, et Edgar Savisaar on venelastelt küsinud raha valimiskampaania läbiviimiseks.
2. Järgmisel peval kinnitas peaminister ajalehes ilmunud informatsiooni ning nimetas E.Savisaare tegevuse jälestusväärseks ning ohtlikuks riigi julgeolekule.
3. Kutsuti kokku riigi julgeolekunõukogu, kes asus PS § 146 (Õigust mõistab ainult kohus) rikkudes seisukohale, et Edgar Savisaar on süüdi ja materjalid raha küsimise kohta tuleb avalikustada.
4. Kapo näitas, et, ta pole apoliitiline struktuur, vaid sõltub täielikult valitsevast parteist. Kapo astus valimisvõitlusesse koalitsiooniparteide poolel. Kusagilt pole välja lugeda, kas KAPO-l oli seaduslik (kohtuniku) luba jälitustegevuseks Keskerakonna (E.Savisaare) jälitamiseks. KAPO asus kohtuniku rolli ning teeb süüdimõistvaid järeldusi (seni avaldamata materjalide põhjal) materjalide järgi, mis ei kinnita küllaldaselt Savisaare süüd.
5. Kõige üllatavam oli presidendi poolt oma võimupiire ületades sekkumine valimisvõitlusesse.
Mida siis president taunimisväärset tegi?
1. President tegi otsuse KAPO arvamuse põhjal, kuulamata ära isegi (süüdistatava) osapoole selgitusi-põhjendusi.
2. Ta mõistis süüdi ja tegi otsuse Keskerakonna (Edgar Savisaare) ilma kohtu arvamuse-otsuseta süüdi mõistmise kohta.
3. Ta otsustas juba ette, et Keskerakond (E.Savisaar) ei saa osaleda meie tulevastes Valitsustes. Andes sellise ettekirjutuse ka tulevastele Eesti presidentidele.
4. Ta tegi ettekirjutuse järgnevatele Eesti presidentidele – keelata Savisaare ja Keskerakonna osalemine ka tueviku Eesti Vabariigi valitsustes.
See näitab, et ei peaminister ega president pea meie Põhisedusest midagi kui ohtu seatakse nende võimulpüsimine.

„ Postimehes“ ilmunud 2 kommentaari:
Harri Kingo
28.12.2010 09:19
Kui õhku olid visatud nii tõsised süüdistused, siis tuleb süüdistusi ka tõendada. Ja tõendamine peab olema sama korrektne ja vettpidav, nagu seisaks süüdistaja kohtumajas ja kohtulaua ees. KaPo paraku üllitas vaid mingi kiirkorras trükitud paberi, mis ei kujutanud endast mingit tõendit, mis alles ise vajas tõendamist rida realt ja sõna sõnalt. Mida aga ei KaPo, ei valitsus tegema ei asunudki.

Niisiis, juriidilisest aspektist vaadatuna kukkus süüdistamine täielikult läbi. Tekkis hoopis mulje, et Savisaar peab ise tõendama, et ta pole kaamel - et meil on täielikult unustatud süütuse presumptsioon ja üleöö on hakanud kehtima hoopis süü presumptsiooni põhimõte. Sellest hetkest, kui KaPo loobus oma süü tõendamise kohustusest oligi kogu KaPo tegevus vaadeldav ja mõistetav üksnes kui osalemine valimiskampaanias. Ja on seda tänaseni.

Kogu süüdistuskampaania, mida väga agaralt toetas meedia, jooksis puhtalt liiva ja ka lõpetati selle algatajate eneste poolt, kui pressikonverentsil järgnes valitsuse puhas loobumine asja edasi ajamisest ja anti teada, et see kõik on vaid "eetiline küsimus" ja "las rahvas olla kohtunik" jms. See oli oma kaotuse tunnistamine asja algatajate eneste poolt.

Pole enam oluline, kas see Keskerakonna nn. Tõekomisjon veel üldse midagi teeb või ei tee - see küllalt räpane ja õiguslikult absurdne episood on meie poliitikas õnneks lõppenud. Ja on kurbnaljakas kulata, kuidas senimaani üks või teine kõrge poliitik sellele veel apelleerib. Pole ju seda, millele apelleerida! See kõik muutus õiguslikult farsiks ja räpaseks valimiskampaaniaks, milles kasutati ära riigi julgeolekustruktuure. Sellele häbenenemist väärt episoodile veel tagant järele apelleerida... No ma ei tea... Meil kui riigil peaks siiski olema mingigi eneseväärikus ja elementaarne arusaam õigusriigi toimimisest.

President näiteks pühendas teemale pika alguse oma aastavahetuse intervjuust... kuid sisuliselt ta toetas oma esinemisega KaPo oskamatust ja võimetust ning esindas süü presumptsiooni põhimõtet. President on samas ise viimane, kes seda teha tohiks - tema on ametiisik, kes peaks õigusaktide koskõla Põhiseadusega valvama, eks siis ka isikliku eeskujuga järgima. Ja meie Põhiseadusesse on must valgel siiski süütuse presumptsiooni põhimõte sisse kirjutatud, ja mitte süü presumptsiooni põhimõte.

Mind väga hämmastas selline käpardlik ja lausa oskamatu asjaajamine ja selline valimiskampaanialik süüdistamine, mis nii kiiresti omaenese vastuolulise ja saamatuse läbi kokku varises - et Eesti riik üldse oma kõrgeimate ametnike isikus sellise asjaga tegeleb. Me pole ju demokraatlik õigusriik, kui meil süü tõendamise asemel on kehtiv süütuse tõendamise kohustus.

Me võime siin lehesabas selle kõige üle arutleda, kuid reaalselt peaksime sellest kampaanialikust käpardlikkusest õppima, et Euroopa Liidu liikmesriigis selliselt riiklikke asju ei aeta. Seda peavad õppima just meie valitsejad, kes kogu oma tegevusega kahjustasid Eesti riigi mainet lausa rahvusvaheliselt. Sest asetada terve KaPole valimiseelse propaganda tegija ja läbiviija rolli... see pole targem ega demokraatlikum kui Lukašenka toimimisviisid Valgevenes. Meie valitsus ja riigijuhid ei tohi olla Lukašenkaga samal tasandil ja kasutama samu vahendeid oma tegevuses - olla nii selgelt oskamatu õiguses ja kasutada riigi julgeolekustruktuure valimisvõitluses.

Piinlik lugu. Oskamatu, hale ja meie riigi kui demokraatliku õigusriigi kahtluse alla seadev lugu.

ref
28.12.2010 09:33
Küsimus pole ju KAPOs vaid põhimõttes, et jõuametkonna arvamuse vastu peab inimesel olema võimalus ja õigus ennast kaitsta. Kui jõuamet tuleb välja mõne väitega, siis ei saa see ennast enam tagasi tõmmat riigisaladuse varju ja teatada, et mina rohkem ei räägi ja arvake minu arvamusest mida tahate. Kui KAPO oleks varem ilmutanud suurt sõltumatust ja selle arvamused oleks tõeks osutunud, siis võiks veel "uskumise" ümber jutustada, aga KAPOl on taagana kaelas arvamused Panovi ja Viisitamme kohta, mis ei osutunud ei poliitiliselt sõltumatuks ega tõeseks. Praegu tuldi välja väitega, et kiriku valmisehitamine sobivakjs ajaks on valimispropaganda, mida tehakse võõra raha eest. See pole enam uskumise vaid suisa tõlgendamise küsimus, kusjuures tõlgendamise õigsuse määrab "valitsuse poliitiline valik".
Mis puutub "jumala advokaadi" M.M katsesse hämada teemal, et seadsusandlust tuleb tõlgendada vastavalt vajadusele ja jõuametkonnad ning valitsus võivad jälitustegevuse seadust valikuliselt rakendada, peaasi et tulemus hea oleks, siis see on oodi laulmine diktatuurile. See, et poliitikud ja parteid sõimavad, laimavad ja musutavad üksteist kuidas oskavad on demokraatias paratamatu, aga kui jõuametkonnad lastakse selle juures välja neile määratud seaduslikest raamidest ja tehakse üheks osaliseks, siis see pole enam demokraatia.

Ansip Savisaare ebaeetilisusest

A.Ansip - Savisaare jälestusväärne ebaeetilisus.
Kas seda on märgata ainult Edgar Savisaare tegudes? Mina arvan, et sama moodi ebaeetilised ja ebamoraalsed on nii mitmedki meie parteide juhid ja parteide teod. Meil pole ühtki suurema partei juhti, kes pole rahvale valetanud või vassinud. See on pigem reegel kui erand parteijuhi käitumises.
Peale Savisaare skandaali lahvatamist ütles peaminister tema Venemaalt raha küsimise kohta umbes nii. Raha küsimine ei ole kuritegu, kuid see, et Savisaar küsis raha endiselt KGB kõrgelt ohvitserilt Vladimir Jakuninilt – on jälestusväärne, vähemalt ebaeetiline ja taunitav tegu.
Ma olen Ansipi ütlusega nõus kui asi oli nii nagu Ansip ja KAPO väitsid. Kuigi jah, meie parteide liidrite hulgas on eetiline ja moraalne käitumine üpris viimasel kohal. Riigimeheliku moraali ja eetikaga ei paista silma ei meie riigikogulased ega ka paljud valitsuse liikmed.
Ansipi selles väljaütlemises hämmastasid mind aga mõningad aspektid, mis on seoses Andrud Ansipi endaga.
Nimelt mis? Ansip leidis taunimisväärse olevat, et Edga Savisaar küsis ENDISELT kõrgelt KGB ohtvitserilt V.Jakuninilt raha. Raha küsimine parteile on iseenesest on normaalne nähe, kuid isik – kellelt raha küsiti! Endine KGB ohvitser! KGB oli ju kuritegelik organisatsioon!
Andrus Ansip on ise samuti ENDINE meile vaenuliku kommunistliku partei funktsionär – EKP Tartu rajoonikomitee orgosakonna juhataja. Kõrgemale kohale parteis ei saanud ta oma nooruse tõttu, sest tema karjäär parteis jäi liialt lühikeseks – parteikarjäär jäi temal pooleli kuna NSVL aeg sai otsa ning NLKP tegevus Eestis lõpetati. Kuid ta on siiski ENDINE vaenuliku partei funktsionär.
NLKP lõi KGB, jälgis KGB kaadrivalikut, suunas-juhtis ning kontrollis KGB tööd. KGB allus parteile, mitte vastupidi. Järelikult oli Ansip meile vaenuliku organisatsiooni KGB tööd suunava ja kontrolliva partei funktsionär. Kuritegeliku KGB looja-juhtiv partei tegelane peaks olema veel kuritegelikum-ohtlikum kui KGB ohvitser. Koostöö ENDISE NLKP funktsionäriga peaks olema ka jälestusväärne, Endine Reformierakonna esimees Siim Kallas oli isegi ENDINE EKP Keskkomitee liige, ometi oli/on ta Eesti Vabariigis kõrgetel kohtadel.
Andrus Ansp oli nii nagu enamus kõrgharidusega sõjaväekohuslasi NSVL relvajõudude reservohvitser. Enamus tolleaja parteikomiteede töötajatest reservohvitsere olid KGB reservis. Igatahes suhtlesid parteikomitee töötajad KGB-ga kaunis tihedalt ning sõbralikult.
Minule jääb arusaamatuks: miks on ENDINE KGB ohvitser ohtlikum kui ENDINE KGB tööd suunava-juhtiva-kontrolliva partei funktsionär? Kas endiselt NLKP parteifunktsionärilt raha-annetuse vastu võtmine meie partei poolt on eetiline? Pole kuulda olnud, et mõni meie partei oleks raha vastuvõtmisest keeldunud. Ühe ENDISE käest raha küsimine on ebaeetiline, teise ENDISE puhul aga Eesti valitsuse ja Reformierakonna allutamine on üpris eetiline tegu.
Pealegi rahastamise osas. Parteid ise on teinud rahastamise allikad salajaseks (Parteirahade läbipaistvusest -http://leopall.blogspot.com/2010/10/parteirahade-labipaistvusest.html ). Pole parteide rahaannetused läbipaistvad nii nagu pole seda ka parteide raha kulutamine. Kuulda on olnud sellest, et raha saamiseks on parteid nõustutunud tõstma „rohrlise elektri“ hinda, võetud vastu eraldi seadusemuudatusi jne. Kas need on parteide puhul eetilised teod?
Kahtlen, kas mõni suurparteidest on ära öelnud välisriigi raha-annetustest. Käisid jutud, et reformarid küsisid endile inglasest Eesti raudtee omaniku esindajalt raudtee tagasiostmise eest 1 miljon EUR-i.
Meie parteid tegutsevad mittenadu MTÜ-d, vaid nagu kasumit teenivad äriühingud, millel on eetiliseks aluseks ärilise kasumi teenimine vahendeid valimata (http://leopall.blogspot.com/2010_08_01_archive.html ) .

Valitsejad valetavad

Kuna Riigikogu ja valisuse piir on üsna hägune ja Riigikogu on kujunenud valitsuse kummitempliks võiks neid edaspidi nimetada ühiselt VALITSEJATEKS. Muidugi erinevad koalitsiooni- ja opositsiooniparteide arvamus tugevasti, kuid otsustavaks on ikkagi nende koos vastuvõetud otsused. Mis siis, et koalitsioon sõidab teerulliga üle opositsiooni arvamusest – riigis jäävad kehtima ikkagi Riigikogu otsused-seadused, mis on ühiselt vastu võetud.
Näiteks: teavad nii opositsioon kui koalitsioon, et riiklik statistika riigi keskmise palga suhtes, penssionitest, Eesti elnike lahkumise suhtes Eestimaalt, andmed töötuse suhtes, tervishoiu küsimustes, vaesuse suhtes jne.... on tegelikust tõest väga kaugel – suures osas tõest väga kaugel - valeandmed - ometi baseerutakse teadlikult valeandmetel.
Kugi statistikat selle kohta ei peeta-avaldata, saavad alampalka ja alla selle umbes 70-75% töötajatest, Eesti keskmisele LÄHEDAST palka 15-20% töötajatest ja Eesti keskmist ületavat palka ca 5- 10%, kusjuures kõrgeimmad palgad ületavad alampalka ca 60x65 korda.
Miks sellist vale-statistikat peetakse?
Sellepärast, et valitsejad saaksid oma võhiklikkust, saamatust ja käpardilkkust näidata maailmale riigi juhtimisega hästi toime tulemisena. Maailm saab teada, et tänu valitsejate edukale riigi juhtimisel suureneb igal aastal meie elanike heaolu tunduvalt.
Reformierakond lubas enne valimisi maksuvaba reedeid, makse ei tõsteta... Tegelikkus on hoopis teistsugune. Käibemaksu ning aktsiisi tõsteti ja tõstetakse pidevalt ka inimese esmavajadustega kaupadele-teenustele (toasoojus, maagaas, autokütus). Igal aastal tõstetakse vee ja elektri hinda, kuigi igal aastal võetakse välja miljardite kroonide väärtuses kasumeid. Nende käibemaksude ja aktsiiside tõstmine suurendab kaupade-teenuste hindasid elanikkonnale (lõpus valitsejate saavutused aktsiiside-maksude tõstmisel-langetamisel).
Mille hind näitab pidevat languse tendentsi – see on keskmise- ja madalama sissetulekuga inimese elu hind. Riik kaitseb seadustega ja jälgib rohkem loomade elamis-olmetingimusi ning karistab nende rikkumiste eest. Inimeste elamistingimused riiki ei huvita. Riik lõpetas ka matusetoetuste väljamaksmise, mille tõttu ligi pool elnikkonnast on raskustes lähedaste matmisega ning ei suuda matusteks isegi kirstu osta („Õhtuleht“29.11. - Vaese aja matus: ise kaevame haua valmis, ise viime lahkunu kalmistule, peielauda ei tee.).
Rahandusminister Jürgen Ligi tegi EURO saabumise nimel palju kärpeid ning väitis. Et seoses EURO tulekuga kaupade hinnad ei tõuse. Kas ta oli tõesti nii rumal, et ei teadnud teiste EURO-le üleläinud riikide kogemusi? Kaupade hinnad ühtlustuvad teiste EURO-riikidega suurenemise suunas. Kas meie valitsejad ei tea, et hinnatase kaupadel kogu Euroopas võrdsustub, meie PALGAD JA PENSIONID on aga 3 - 10 KORDA madalamad kui teistes riikides.
Üldse jääb mulje, et Kogu riigi rahvas eksisteerib AINULT valitsejate ülalpidamiseks. Rahvas on segav faktor, kes sunnivad neid mõnikord liigutama, ehkki nad on end rahvast kapitaalselt isoleerunud.
Kuigi viimase 10-15 aasta jooksul on Eestist lahkunud ca 100 000 eestimaalast, ei häiri valitsejaid see, etettevalmistusi Eestist lahkumiseks on teinud meil veel 77 000 eestlast.
Valitsejad ei tunne muret-hoolt Eesti riigi ning Eesti rahva edasikestmise suhtes.

Kommentaar "Postimehest" kes minevikku ei mäleta,see...

19.12.2010 21:01
Senikaua,kuni riigis on juhtpositsioonil kamp endisi tippkommuniste,nimetades ennast isamaalasteks,reformariteks või kasvõi kesikuteks,ei juhtu siin midagi.Sm.Lang on oma elutöö teinud - kurjategijal on Eestis hea ja muretu elu.kuniks on prioriteedid paadunud pätt,laisk politseinik ja süüdimatu poliitik jääb üle ainult kaasa tunda nendele kodanikele,kes oma valiku tegemisel on lähtunud kainest mõistusest mitte aidata võimule selliseid poliitikuid.
Peep Aru kunagine Viljandi EKP rajoonikomitee sekretär,Harry Õunapuu kunagine EKP Rapla rajoonikomitee sekretär, A Ansip Tartu rajoonikomitee sekretär, Mait Klaassen kunagine Valga rajoonikomitee sekretär, Tarmo Mänd kunagine Hiiumaa EKP rajoonikomitee sekretär. See refide rida saaks veelgi jätkuda,see on kompartei teerull mis praegu järjekordselt rahva tahtest ja soovidest üle veereb,kas tõesti ei saa sellest kommuhullusest siinmail kunagi enam lahti?
Ainult keskerakonnas pidid ju olema vanad kommunistid,ülejäänud erakondades ju kõik" õilsad eesti asja eest väljas" tegelased-või olen ma järjrkordselt millestki valesti aru saanud? Ehk aitab keegi targem selgitada,miks on keskerakond eesti inimesele halvem variant,kui seda on praegune teerulli meetodit kasutav ja hetkeks juba eesti küllalt kehvasse olukorda juhtinud võimladvik(kus samamoodi puha endised kommunistid)?
Ega olegi halvem loomulikult,refis on 100% endine kompartei kaadrikoosseis ehk kommumaffia.Kes kontrollib eesti panka- Lipstok ,justiitssüsteemi- Lang, kohtusüsteemi riigikohtu juht M Rask jne jne. Samuti kontrollib see seltskond kogu avalikku meediat,küsimus on võimus ja kompartei ei ole oma võimu kunagi käest andnud. Keskis ja irl s on väikesed kommukalad. Keski võim ilmselt lõpetaks selle kommumaffia võimu suuresti,siit ka see häda ja oht ja rahva umbluutamine vene ja muu pulaga!
Meie elu,on üle 50.aasta kommunistid juhtinud ja teevad seda senini edasi.Viimased aastad,lausa eestimaalaste kiitval nõusolekul.Kommarid pole kunagi rahva heaolu eest seisnud,olgugi,et loosungid,olid vastupidised.Ansip ja tema jüngrid,laulavad kooris vanu laule edasi.
Ennem ENSVL hümni järgi,nüüd on laulusõnad erinevad,aga viis on sama.

Delfi Kommentaariumis ilmunud - Valitsejate senised "saavutused“
1) Lõpetati pensionide kojukanne.
2) Peatati pensioni II samba riigi poolsed maksed.
3) Tõsteti rahva arvamusega mittearvestamata pensioniiga.
4) Hakkas kehtima omaosalus hooldusravis kuni 3000 krooni kuus.
5) Vähendati oluliselt haigushüvitisi.
6) Kaotati matusetoetus ja tõsteti matuseteenuste käibemaks 5% → 9%.
7) Vähendati kohalike omavalitsuste tulubaasi, mis muuhulgas piirab nende võimalusi hättasattunute aitamisel.
8) Suletakse kohalikke postkontoreid ning vähendatakse ühistranspordiliine.
9) Tõsteti käibemaks 18% → 20%, mis lööb valusalt pensionäri rahakoti pihta.
10) Toasooja käibemaks tõsteti 5% → 20%, mis lööb valusalt pensionäri rahakoti pihta.
11) Tõsteti maagaasi aktsiis 1000m³ 0 kroonilt → 367 kroonile, mis lööb valusalt pensionäri rahakoti pihta.
12) Tõsteti elektriaktsiis 1MHh 0 kroonilt → 70 kroonile, mis lööb valusalt pensionäri rahakoti pihta.
13) Tõsteti raamatute ja õpikute käibemaks 5% → 9%.
14) Tõsteti kontsertide, spordiürituste, etenduste, muuseumide ja kinopiletite käibemaks 5% → 18%.
15) Bensiiniaktsiis on võrreldes 2008. aastaga tõusnud 20%, mis omakorda on kergitanud kõiki hindasid.

Meie kunagised ja praegused esi-JOKK-arid

Meenutamiseks. Enamus on seda lugenud ja teavad seda lugu. See on ehk mikroni osa meie riigis tegutsevatest jokkaritest. JOKK-süsteemi kasutati vanasti ja kasutatakse ka nüüd nende ja ja ka teiste valitsejate poolt.
Meie valitsejatele ei kehti seadused, vaid JOKK süsteemid. Lugu on kopeeritud saidilt "Teeme Käkki"
Teeme Käkki - http://ekkl.org/
Riigi esipetturid korteritehingutes PEETER TEDRE, 07. veebruar 2007
Lugu sellest, kuidas Tõnis Palts, Eerik-Niiles Kross ja Toomas-Hendrik Ilves krahmasid Toompea korterid

24. august 1995 oli õnnelik päev nii AS-i Levicom juhile Tõnis Paltsile kui ka EV toonasele luurekoordinaatorile Eerik-Niiles Krossile. Mõlemaga allkirjastati sel päeval üürileping eluruumide saamiseks Toompea magusas majas – Kiriku põik 4. Toomas-Hendrik Ilvesele sai sama õnn osaks kaks päeva hiljem, 26. augustil.

Vähem kui kuu aega hiljem sõlmiti kõigiga ostu-müügileping korterite erastamiseks EVP-de eest, mille tulemusena läks Tallinna linna omandis olnud maja üle Paltsile, Krossile, Ilvesele ja veel mitmele nende aatekaaslasele.

Kiire asjaajamise juures rikuti seadust igal sammul. Näiteks üürileping Ilvesega kirjutati rutates alla veel enne seda, kui korter oli ametlikult kustutatud tööandja eluruumide arvelt.
Tegemist oli Tallinna korteriskandaalide ajaloos pretsedenditu juhtumiga, kus võileivahinna eest ärastati ühele firmale terve maja paljude korteritega, enam kui 1000-ruutmeetrise elamispinnaga.

Minge Toompeale, otsige üles maja aadressil Kiriku põik 4 (peaaegu Stenbocki maja kõrval) ja mõtisklege Eesti Vabariigis kehtiva eetika üle!

Sellesarnastest tehingutest rikastus teisigi. Mart Laari kolleeg-minister Urmas Arumäe sai korteri Suur-Karja tänavasse, Laari nõunik Linnar Viik Laia tänavasse jne. Paltsi kaaslaste case oli aga unikaalne, sest tegu on ainsa juhtumiga, kui üks firma omastas vahendeid valimata terve maja.

Paltsile rohkem kui 100 ruutmeetrit 6600 krooni eest

Isamaaliidu (hiljem Res Publica) Tallinna linnapea Tõnis Palts ostis 116,5-ruuduse korteri, mille eest maksis linnale 6600 krooni (EVP-d on arvutatud kroonideks toonase kursi järgi). Palts kinnitas, et maksis kõva raha Humanitaarinstituudile, mille omanduses korter oli. Kuid 1995. aastal Humanitaarinstituuti juhtinud, tänane Tallinna Ülikooli rektor Rein Raud lükkas Paltsu sõnad ümber: "Me ei saanud midagi müüa, kuna rentisime seda pinda linnalt."

Paltsu sõprusringkonnast pärineb kinnitus, et Tallinn müüs odavalt kortereid jõukatele inimestele, kellelt loodeti maja korrastamist. Palts olevatki kulutanud kaks-kolm miljonit krooni. Tegelikult erastas maja tööandja eluruumideks Paltsule kuulnud Levicom, ning hiljem muudeti tööandja eluruum müüdavaks.

Palts ei saanud lõpuni aru, et linnapeana oli ta hoopis teises olukorras kui ärimehe ja Levicomi juhina, siis, kui ta selle korteri sai. Kui ta oli linnapea, pidanuks ta oma minevikutehingutest väga üksikasjaliselt aru andma. Aga see tundub olevat paljude poliitiliste jõudude sündroom, kus igale ebameeldivale küsimusele vastatakse üleolevalt ja sellesse suhtutakse kui mingisse tühisesse intriigi.

Juhan Partsi ametikorterite muundumine eraomandiks

1993. aastal, sügaval Isamaa valitsusajal, andis Justiitsministeerium Juhan Partsile Tallinnas Lasnamäel, Alvari 35 majas kaks kõrvuti asuvat korterit – 2- ja 3-toalise. Osa sellest elamust oli Justiitsministeerium ostnud oma ametnikele ja kohtunikele tööandja-eluruumideks, mida seadus ei lubanud elanikele erastada. Parts erastas erandkorras siiski oma elamispinna, müüs korterid maha ja ostis Tallinnas Nõmmele maja.

Segased on ka tema korterimüügi asjaolud. Tehing toimus 1997. aasta 24. märtsil, mil Parts müüs korterid Endel Mahlapuule justkui ühe 5-toalise elamispinnana 120 000 krooni eest. 25. augustil 1997 müüs Parts ühte neist korteritest (nr 8) veel kord, aga nüüd juba Valeri Filippovile 220 000 krooni eest ning Mahlapuu volikirja alusel. Mõni päev hiljem, 1. septembril 1997 müüs Parts ka teise korteri (nr 7) samal viisil ja 178 000 krooni eest, seekord Terje Smirnovale.

Kuidas ühest korterist, mis müüdi 120 000 krooni eest, sai mõne kuu pärast jälle kaks korterit, mis müüdi nüüd juba kokku 398 000 krooni eest? Kuidas sai selle kinnisvara hind tõusta viie kuuga 3,5 korda? Kas Justiitsministeeriumilt Partsile ja hiljem Partsilt edasi müüdi elamispind ühe korterina seepärast, et vältida seadusest tulenevat kohustust maksta tulumaksu erastatud korterite puhul siis, kui tehinguid on ühe aasta jooksul sooritatud rohkem kui üks?

Miks üldse oli tollal Justiitsministeeriumi asekantsler, hilisem riigikontrolör Parts kahe viimase tehingu osaline, kui ta mõni kuu varem oli need korterid juba Endel Mahlapuule ära müünud ja ühe korterina? Kes maksis tulumaksu Partsi kahe viimati nimetatud tehingu järel? Kas Partsi ja Mahlapuu esimene tehing kannab juriidiliselt teeseldud tehingu tunnuseid? Kui esimese tehingu tulemusena läksid need korterid Mahlapuu valdusesse, siis miks pidid Filippov ja Smirnova müügilepingu kohaselt tasuma korterite hinna Juhan Partsi arveldusarvele Eesti Hoiupangas?

Need küsimused on tänaseni vastamata. ETV "Pealtnägija" ja SL Õhtuleht võinuks aastate jooksul ka need vastused ikkagi teada saada.

Laari tehingud tagastatud majas

Georgia-spets, Friedmani preemia laureaat (mille ta sai eeldatavasti maailmas seninägematu omandireformi eest, kus koduta jäid tuhanded rahvuskaaslased) ning ekspeaminister Mart Laar ostis 800 000 krooni eest maja Tallinnas Toompea lähedal Ao tänavas kahasse oma sõbra moekunstnik Ivo Nikkologa.

Kahtlased asjaolud ümbritsesid majaostu algusest peale, kuna hind oli kinnisvara tegeliku väärtusega võrreldes selgelt madal. Mõni aeg hiljem tõstetigi elamu väärtus ühtegi senti investeerimata 2,2 miljoni kroonini. Vastavalt maja "uuele hinnale" andis Ühispank laenu, mis saadi kroonides, aga tagasi tuli maksta EVP-des, mille kurss märtsis 1998. aastal oli 33 senti. Eriliselt raha kulutamata saadi lahti ka sundüürnikest. Laarist sai tubli majaomanik.

Vastamata jäid küsimused seaduserikkumiste kohta, kui sundüürnikele anti EVP-laenu Ao 3 eluruumide ostmiseks, kuigi nad müüsid kuu aja pärast samad eluruumid endistele omanikele tagasi; ning kas omanike ja sundüürnike vahel toimunud tehingud oli teeseldud, eesmärgiks pangalaenu väljapetmine?

Tollase peaministri soodsalt saadud maja remontis ümbrikupalku maksev firma ning puhkenud skandaal peatas ehituse mõneks ajaks. Maja kolmanda korruse ehitamiseks kulutatud miljonite kroonide päritolu ei ole Laar tänini suutnud selgitada.

Kus ja kellena töötas ENSV-s Ilves?

Kus ja kellena töötas ning kuhu oli Eesti NSV-s sisse kirjutatud tänane president Toomas-Hendrik Ilves, et ta sai õiguse erastada EVP-de eest korteri? Ja mitte lihtsalt korteri, vaid Toompea luksuskorteri? See korter asus samuti majas Kiriku põik 4.

Kuigi Ilves oli tubli erastaja – vaatamata sellele, et seadus seda ei lubanud – , otsustas ta 5. septembril 1996 selle Toompeale tekitatud eraomandi siiski ära müüa. Üllatavalt esindas Ilvest selles tehingus notariaalse volikirja alusel Eerik-Niiles Kross. Ostjaks oli keegi Markus Pedriks ning tema volitatud esindajaks ei keegi muu kui hilisem linnapea ja eesrindlik respublikaan Tõnis Palts.

Nii pöörati väidetavalt variisikute („Pealtnägija" kõnepruuki kasutades "tankistide") poolt erastatud korterid Paltsi rüppe tagasi, kusjuures Ilvese müügitulu olnuvat võrreldes kuludega üheksakordne.

Loomulikult ei makstud nende tehingute pealt riigile ka tulumaksu.

Saanud sedasi justkui ENSV-s töötatud aastate eest, nagu sajad tuhanded ontlikud eestimaalased, Tallinnas küll erastatud korteri, kolis toonane välisminister Toomas-Hendrik Ilves mõne aja pärast hoopis talle üüritud Välisministeeriumi residentsi. Ilvese sõnul olevat residentsivajadusest rääkinud kadunud president Lennart Meri tookordse peaministri Tiit Vähiga, ent kui 20 000 krooni suuruse üüriga residentsi kasutamist uurima hakati, tuli välja, et minister vajas kallist elamispinda proosalisel põhjusel: tal oli vaja kuhugi elama panna oma mittevajalikuks muutunud abikaasa Merry Bullock koos kahe pojaga. Minister oli hakanud kokku elama tänase vabariigi esileedi Eveliniga.

Kusjuures seda 20 000-kroonist kuuüüri residentsi eest ei suvatsenud Ilves maksta enne, kui maksmata üüriarved poliitringkondadest meediasse jõudsid. Maailma mailt kodumaile pesa teinud Ilves arvas, et küll pärismaalased oma taskust ka tema pere tühised lisakulutused ära maksavad.

Kõike eelnevat ja veel rohkem ütlemata jäetut arvesse võttes küsigem tuhandendat korda: kas kellegile on ikka veel selgusetu, miks oli Eesti riigile vaja just sellist isamaalaste algatatud ja just sellisel moel läbi viidud omandireformi?

Kasutatud on andmeid ajalehtedest Postimees, Eesti Päevaleht, SLÕhtuleht, Kesknädal

Riigikogu reha 2?

16.12.2010. Võttis Riigikogu vastu sedauseparanduse, millega otsustati uue Liiklusseaduse kehtivuse algus edasi lükata 1.jaanuarist 1.juulile 2011.a.. Seega leiti, et seadus vajab veel parandamist ja praktiliselt kõiki liiklejaid puudutavat seadust ei jõua lühikese aja tõttu asjaosalised selgeks teha.
Parku lõhkes seejärel sama teemat puudutavat asja uus pomm-uudis.
Riigi kõige kõrgemat seadusandlikku järelevalvet teostav ametnik – Õiguskanntsler (kelle käsutusest on 50-st peamiselt tippjuristidest koosnev kantselei) asus seisukohale, et uus Liiklusseadus hakka b kehtima 1. Jaanuarist, kuid peatab uue Liiklusseaduse kehtivuse alates 01.juulist.
Delfi uudistest:“ Nimelt on õiguskantsleri arusaama järgi võimalik muudatust tõlgendada nii, et paljusid liiklejaid ja eksperte muretsema pannud uus liiklusseadus jõustub siiski varasema kava järgi juba kahe nädala pärast ehk 1. jaanuaril, kirjutab Eesti Päevaleht.
Seda põhjusel, et nüüdne muudatus, mis lükkaks liiklusseaduse jõustumise kuue kuu võrra edasi, jõustub ise alles järgmise aasta 1. juulil.“
Mida see tavakodanikule tähendab???
See osa elanikkonnast, kes usub, et Õiguskantsleril koos tema juristidest kantseleiga on õigus – hakkab järgima uut Liiklusseadust ja peale juulit on liikluses anarhia.
See osa elanikkonnast, kes kes järgib Riigikogu (juriidiliselt ebapädevat?) otsust – täidab edasi vana Liiklusseadust kuni 01.07.2011.
Kumba neist seadustest hakkavad täitma Politsei? Missuguse seaduse järgi karistama? Mille järgi karistab kohus???
Ja see otsus on selguseta lihtkodanikule 2 nädalat enne Liiklusseaduse kehtimahakkamist/edasilükkamist.
Küsimus on nüüd selles:
1. Kas Riigikogul puuduvad kompetentsed/pädevad juristidest nõunikd/nõustajad.
2. Õiguskantsler koos oma 50-liikmelise juristidest kantseleiga ei saa õigesti aru meie Riigikogu seadustest?
Aga mida peab tegema seaduse täitja – tavakodanik?

P.S. Artikkel „Eesti Päevalehest“
Teder: parlament võis praaki teha ja liiklusseadus jõustub ikkagi 1. jaanuaril
Õiguskantsler Indrek Teder kahtlustab, et liiklusseadust edasi lükkav seadus hakkab ise alles poole aasta pärast kehtima. Majanduskomisjoni juht Urmas Klaas on aga parlamendi kvaliteetses töös veendunud.
Õiguskantsler Indrek Teder kahtlustab, et riigikogu võis täna liiklusseaduse jõustumist poole aasta võrra edasi lükates apsu teha. Nimelt on õiguskantsleri nägemuses võimalik muudatust tõlgendada nii, et paljusid liiklejaid ja eksperte muretsema pannud uus liiklusseadus jõustub siiski varasema kava järgi juba kahe nädala pärast ehk 1. jaanuaril. Seda põhjusel, et tänane muudatus, mis lükkaks liiklusseaduse jõustumise kuue kuu võrra edasi, jõustub ise alles järgmise aasta 1. juulil.
Pisut keerulisemas sõnastuses kõlab õiguskantsleri seisukoht järgmiselt: seadusega tehti muudatusi 17.06.2010 vastu võetud liiklusseadusesse, muu hulgas nähti täna vastu võetud seaduse § 1 punktiga 48 ette, et 17.06.2010 vastu võetud liiklusseadus jõustub algselt planeeritud 01.01.2011 asemel alles 01.07.2011. Ometi jõustub täna vastu võetud seadus ise alles 01.07.2011 (vt § 4 lg 1).
„Seepärast leiab õiguskantsler, et eri ametkondadel on tarvis nüüd analüüsida, mis saab 17.06.2010 vastu võetud liiklusseadusega alates 01.01.2011,“ teatas õiguskantsleri avalike suhete nõunik Jaana Padrik Päevalehele. „Ühtlasi rõhutab õiguskantsler Teder, et seadusandja peab õigusaktide rakendussätteid kehtestades olema korrektne. Seaduse jõustumise aja täpne ja selge määratlemine on isikute õiguste kaitse seisukohalt väga oluline,“ lisas ta.
Klaas viga ei näe
Vahetult enne seda, kui õiguskantsleri kantselei saatis Tederi seisukoha Päevalehele, küsisime võimaliku segaduse osas arvamust ka majanduskomisjoni juhilt Urmas Klaasilt (Reformierakond). Klaasi kinnitusel 90 riigikogulase poolthäälega otsustatud liiklusseaduse edasilükkamisega mingeid probleeme pole ja seadus jõustub kavakohaselt 1. juulil 2011.

Järjekordne Riigikogu reha?

Aasta tagasi suvel võttis Riigikogu vastu seaduse käibemaksu tõstmise kohta 2% võrra, mis hakkas kehtima 7päeva pärast vastuvõtmisest - sundides sellega kaupmehi kiiresti tegema ümberhindlusi kauplustes ja ladudes... Siis juhtis Õiguskantsler tähelepanu sellele, et jäeti liialt vähe aega seaduse rakendamiseks.
Riigikogu võttis sel suvel vastu uue mahuka Liiklusseaduse, millega kehtestatakse ka liikluseeskirjad, seadus hakkab kehtima alates 01.01.2011.a.
Uut on Uues Liiklusseaduses palju võrreldes viimaseid päevi kehtivate Liikluseeskirjadega. Alates seaduse vastuvõtmisest suvel on juba tehtud seadusess parandusi, viimasd (ilmselt seni viimased) k.a. detsembris. Mitmeti mõistetavaid muudatusi on seaduses samuti palju.
Detsembris esinesid Autokoolide Liit ja 13.12. Autovedude ametühing taotlusega – lükata edasi Uuue Liiklusseaduse kehtima hakkamise tähtaeg. Põhjenduseks on – inimesed, kes neid peavad täitma hakkama on sadu tuhandeid – peale kõikide autojuhtide-mootorratturite-teemasinate juhtide ka jalakäijad, jalgratturid, kõikide mootorsõidukite juhid, invasõidukite ja invakärude kasutajad....
Need uued eeskirjad tuleb mitte ainult läbi lugeda, vaid need tuleb SELGEKS TEHA. Seaduses on aga palju mitmetimõistetavusi, palju uudset. Kui neid nõudeid selgeks ei tee, siis on Politseil ikkagi õigus alates01.01.2011.a. hakata karistama sätete rikkumise pärast. Karistamine pole ainult rahatrahviga, vaid inimvigastuste puhul on ju ette nähtud KRIMINAALKARISTUS.
Seaduse teksti saab lugeda AINULT internetist, paberkandjal terviteksti ilmunud ei ole. Mitte kõigil autojuhtidel-traktoristidel-jalgratturitel pole võimalik liikluseeskirju selgeks õppida interneti teel.
Uut on seaduses palju. Mõniüksik neist. Näiteks peab uue seaduse järgi olema pukseerimistrossi pikkus 5-8m, vana LE järgi aga 4m. Detsembri alguses veel nõutava pikkusega pukseerimistrosse meie kaubanduses müüagi polnud.
Võrreldes vana LE-ga (Liikluseeskiri) muudeti ümberreastumist, möödasõidu korda, jalgratturid võivad sõita sõiduteel ning ületada sõiduteed ülekäigurajal jalgrattalt maha tulemata. Vana LE järgi pidi sõidukijuht hoidma OHUTUT pikivahet. Uue järgi – pikivahe asulas 2 sekundit ja asulavälistel teedel 3. Sekundit. Kui suur see meetrites on – tuleb sõidukijuhil ise väljaarvutada. See oleks asulas 27,7 m ja asulavälisel teel 75m. Kui asulavälisel teel sõidab eessõitja kiirusega 70km/h, siis on pikivahe 40m. Kuidas määrab aga tagant läheneva sõiduki juht eessõitva sõiduki kiiruse? Aga sellest oleneb tihti tagant tuleva sõidukijuhi vastutus.....
14.12.10. hommikul on majandusminister Juhan Parts seisukohal, et Uus Liiklusseadus tuleb kehtestada alates 01.01.2011., Riigikogu Majanduskomisjon arvab, et seaduse kehtivuse algus tuleb edasi lükata.
Peab olema Hiromant? Kas Riigikogu astub järjekordselt rehale?

Eesti riigikogulase tegevuse Aabits-sõnastik

(AABITS - riigikogulase sõnastik - eeskirjad-kohustused)
Peagi hakatakse valima uusi riigikogulasi. Missugused on välja kujunenud riigikogulaste omadused, kes on riigikogulased...
Sõnad ----- Mõiste
-Riigikogulane – partei poolt valitud KAUKA JUMALAT kummardav universaalne teadur-spetsialist.
-Riigikogulane – isik.kelle suhtes ei kehti tavalise kodaniku suhtes kehtivad EV seadused, vaid kehtivad JOKK-seadused.
-Riigikogulane – geenius, kes õpetab teadmisi-tarkusi kõigile hea tasu eest – (väljaarvatud oma partei tagatuba).
-Riigikogulane – sobiv minister ja õpetaja igal elualal.
Riigikogulane – sobiv kandidaat alati kandideerimiseks alates Eesti valla volikogust kuni Europarlamendi liikmeni - IGAL VALIMISEL (e. universaalne poliitbroiler igal kandideerimisel).
-Riigikogulane – tasuline universaalne nõustaja.
-Riigikogulane – isik, kes EI TOHI (Põhiseaduse järgi) lähtuda otsustamisel Riigikogus oma valimisringkonna hääletajate (valijate) huvidest, vaid teda valinud partei huvidest.
- Riigikogulase otsustusõigus Riigikogus – partei otsuste-korralduse järgi hääletusnupu vajutamine.
-Partei korralduste eiramine – ebasoovitav tegevus, mis viib partei hukkamõistuni ja viib Riigikogu järgmistel valimistel riigikogulase Riigikokku valimata jätmiseni.
- Teatan kogu vastustsustundega. - tegelikult ei vastutata mitte millegi eest
- Hääletamine – vastavat värvi hääletusnupu vajutamine hääletamisel vastavalt partei tagatoa korraldusele.
- EV Põhiseadus - Ajaviiteraamat riigikogulasele, millele võib viiadata teistele kohustuste panemisel.
-Riigikogulase osalemine Riigikogu istungist – vabatahtlik osalus istungist, mille eest on kohustatud tasustada ka vabatahtliku puudumise puhul.
- Riigikogulase tööaeg – aastas 24 tundi x 365 päeva, kusjuures suvel 2 kuud ning talvel 1 kuu tööd riigi raha eest ainult isiklike vajaduste järgi oma isikliku äranägemise kohaselt.
- Kohtumine valijatega - Rahva poolt tasustatav kohtumine abikaasaga, lastega, ämma-äia ja teiste sõprade-sugulastega.
- Lugupeetud kolleeg - Vastaspartei liikme puhul tegelikult – Sa saatana sigitis.
- RAS juhatusel liikmana-riigikogulasena töötan/vastutan... - Vastutus on väga suur, mis tõuseb suure vastutuse puhul isegi ennekuulmatult kõrgele tasemele - isegi nullini!!! Suure ning vastutusrikka töö eest tasustatakse riigikogulast aastas TERVELT nelja kuni kümne töötunni eest aastas makstakse ainult mingid närused kuni 400 000 - 1 000 000 kroonini aastas.
Riigikogulase abi (järgmisest koosseisust) – abiline, kes aitab riigi kogulasel rasket hääletusnuppu vajutada ja asendab riigikogulast siis kui riigikogulasel on midagi muud tähtsamat riigikogulase tööst teha ning ei soovi Riigikogu saalis otsuste tegemise ajal olla.

Parteid EI TAHA aru saada

Millest meie parteid aru EI TAHA saada.
Siin ei saa küll rääkida 100%-st parteidest, kuid paraku peab tegema arvamuse parteidest, kes on viimase 10-15 aasta jooksul moodustanud Riigikogu – nende tegemistest. Parteides üksikuid vastuarvamusi üldsuunale ehk on esitatud, kuid need on jäänud hüüdjaks hääleks kõrbes ja pole pälvinud üldsuse tähelepanu.
Siin peab arvestama ka sellega, et meie juhtivate parteide tagatubasid juhivad ja määravad meie parteide põhisuunad endise NLKP ideoloogid-kasvandikud. Reformierakonnas Siim Kallas, Andrus Ansip, Rein Lang..., IRL-s Mart Laar,Ene Ergma, Ain Aaviksoo. Keskerakonnas Edgar Savisaar, Ain Seppik.... Nende parteide liikmetest on viimastel aastatel koosnenud ca 85-90% Riigikogust, ehk VALDAV OSA seadusandlikust kogust. Seoses sellega ka ligi 100% Valitsustest.
Eksimine-eksitused on inimlikud kui neid juhtub harva. Kui neid teevad aga paljud inimesed aastate vältel, siis ei saa seda enam eksituseks nimetada. Siis on tegemist juba sihikindla süsteemiga, mida juhivad.... kes?parteide tagatoad?
Paar korda võib selgitada arusaamatuse-rumalusega, aga meie Riigikogu puhul ei saa olla tegemist juhusliku rumalusega, vaid sihikindla tegevusega, mille eesmärgiks on hoopis muu kui Riigi ja Rahva teenimine.
Millest siis meie valitsevad parteid EI TAHA ARU SAADA?
1. Riik ei ole loodud parteide/parteilaste teenimiseks ja rikastamiseks. Parteid on tehtud Riigi ja Rahva teenimiseks. NSVL ajal teenis rikas riik NLKP Poliitbürood. Eesti on väike ning ei suuda Rahva arvelt täielikult ülel pidada ning varaliselt rikastada meie parteide tagatubade ja Riigikogu/Valitsuse nõudmisi.
2. Riigikogu pole mitte poliitiliste ärplemiste tander, kus tümitatakse vastaspoliitikuid, vaid koht, kus TEHAKSE TÖÖD Riigi ja Rahva hüvanguks.
3. Riigikogulane ja Valitsuse liige pole auamet, kus võetakse vastu raha ainult sinna kuulumise eest või mõttetu suupruukimise eest (nagu „Ministrite näidisvastused“ http://leopall.blogspot.com/2010/10/meie-poliitikud.html ) või kuluhüvitisi „valijatega“ (oma pere ja sugulastega) kohtumiste eest
4. Parteide eliit (Riigikogu/Valitsus) peab endile selgeks tegema, et Riiki ja Rahvast ei vii edasi mitte nende poliitilised otsused, vaid arukas ja kokkuhoidlik majandamine. Selleks on vajalik ühine tegevus ja kuulata tuleb tarkade inimeste nõuandeid – mitte ignoreerida neid nagu siiani on tehtud. Poliitikud võivad küll universaalsed olla, kuid erialaspetsialistid teavad rohkem ning oskavad head nõu anda. Teie senised nõunikud võivad poliitiliste nõunikena head olla, kuid nõunikena PEAVAD olema spetsialistid, kes seda ala tunnevad.
5. Rahva liikmed üksikult võetuna ei pruugi teist targemad olla, kuid kogumis võetuna annavad nad head nõu. Riigikogulase/ministri EGO peab tagasi astuma asjaliku-hea nõuande ees.
6. Peamine on see, et riigikogulased tegutseksid meie Riigi ja Rahva hüvanguks, mitte aga parteide tagatubade kuulekate nupulevajutajatena (kellena senised riigikogulased siiani Riigikogus tegevad on).

Janek Mäggi. Igal erakonnal peab olema oma Erkki Nool, Leida Peips...

Janek Mäggi artikkel: Igal erakonnal peab olema oma Erki Nool...
Erkki Nool oli VÄGA hea sportlane. Isamaa poliitikuna – riigikogulasena on ta nõrk, saamatu, oskamatu. Eelkõige peab riigikogulane INIMENE, kes arvestab eelkõige RAHVA ja RIIGI huvidega - mitte isikliku heaoluga. Olla tippsportlane,poplaulja, näitleja jaminna siis erakonnale hääli koguma, siis tööle Riigikogusse...
Meie riigikogulane - poplauljanna SS? Poplauljanna saavutused Riigikogus.
Meie Kaitse-ründe strateegia
Eelmise Riigikogu koossesisus oli ka pop-lauljatar SS. Kas pole sümboolne, et SS pandi Riigikaitsekomisjoni liikmeks. Esialgu arvasin, et ainult esitähtede sümbolist - SS koosnebki põhjus, mille pärast ta kaitsekomisjoni lülitati.
Veel arvasin, et SS teeb Kaitseväele mõned marsilaulud, esineb välismaal mõne sõjaväelise ründe-kaitselauluga ning sellega asi piirdubki.
Kui ma asja aga uurima hakkasin, siis selgus, et Riigikogu kaitsekomisjoni liige SS muutis põhjalikult KOGU MEIE KAITSEVÄE kaitse-ründe strateegiat!
Poleks iial uskunud, et üks pop-lauljanna võib muuta kogu meie armee STRATEEGIAT!!!
Nagu alati on kõik geniaalne üpris lihtne. Nii ka see strateegiline geniaalsus, mille tõttu on meie armee peaaegu võitmatu maailmas ning Venemaa vallutamine on käkitegu. Kui SS poleks pandud Riigikaitsekomisjoni liikmeks, siis oleks ilmselt meie Kaitsevägi kaunis saamatu ja nõrk. See idee on kindlasti oma lihtsuse, loomulikkuse ja geniaalsuse tõttu väärt Nobeli preemiat.
Milles seisneb siis meie SS geniaalne strateegia, mis põhineb kõrgemal teaduslikul tasemel?
Teatavasti koosnevad armeed valdavalt noortest täisjõus meestest, kes on vallutushimulised, kelles möllavad meeshormoonid ning ihkavad allutad-võita iga vastalist. Sõja puhul on meie rinde vastas kaevikutesse kaevunud vastase kahurvägi, sõdurid ootavad ründekäsku, tankistid on tankides rünnakuvalmis. Ka meie armee on rindejoonel lahinguvalmis.
Siis antakse meie kaitseväele rünnakukäsk. Algab meie sõjaväe rünnak. Mis me siis näeme?
Kaevikutest tõuseb rünnakule ühe polgu jagu kaunitare, kes ründavad naenlast hargrivis – iga ründaja vahe ca 1 m. Meie ründajate relvastuseks on kenad riided ja meie ründajate graatsilist liikumist saadab sulnis muusika. Liikudes graatsiliselt vihavaenlase kaevikute poole heidavad ründavad graatsiad endilt iga mitme meetri peale endi seljas mõne riidehilbu, paljastades nii järjest rohkem meestele ihaldatavat naisekeha.
Vaenlase armee sõdurid ei suuda avada hävitavat turmtuld relvitute kaunitaride pihta. Tankistid ei suuda tankide alla ajada kenasid neidusid. Selle tõttu jäävad nad üllatunult ammulisui vaatama neid ründavaid neide ning ootavad pinevalt põnevat jätku stripparite lähenemisele.
Alles meetri kaugusel vaenlaste väe kaevikutest heidavad kaunitarid endilt viimased hilbud seljas ja justkui viskuksid vaenlaste embusesse....
Kogu selle aja jooksul on aga meie meessõdurid tiibadelt möödunud sõdurinna-stripparitest vanlase kaevikutesse ning korjavad kokku vastaste relvi.
Nii ongi vaenlaste vägi võidetud tänu meie naisstrippar-sõdurite osavale strateegiale.
Tõesti Nobeli-preemiat vääriv Riigikogulase SS initsiatiivile.

Broilerismi tagamaad

Kaks broilerit on juba ametlikult teatanud oma stardist ning peagi järgneb veel parv pettur-broilereid. Kust on pärit see väärastunud tava, et peetakse heaks tavaks juhtpoliitikute kandideerimine igale kohale kolkaküla volikogust Toompea peldiku Peapresidendini? See on meie juhtparteilaste poolt üle toodud NLKP heade tavade hulgast – nii nagu ka paljud teised tavad (näiteks – kõikvõimsus, telefoniõigus, lipitsemine, ahnus...).
Kui NSVL ajal startisid valimised ning hakati üles seadma saadikukandidaate – oli kohustuslikus korras alates kõige madalamast külanõukogust Kremlini välja esitada saadikukandidaadiks - meie suur juht ja õpetaja isiklikult Leonid Iljits Brezhnev ja meie NLKP Poliitbüroo kollektiiv-kandidaadina. See näitas meie partei ja rahva vääramatut ühtsust!!
Nüüd on meil mitu parteid – seda rohkem on meil suuri juhte ja õpetajaid, isakesi M.Laar, A.Ansip, E.Savisaar...., ja nende poliitbüroosid. Seda suurem on meil ka parteide ja rahva ühtsus. Kuigi meie suured juhid-õpetajad-isakesed Toompeal on rahvast sama kaugel kui Moskvas olnud isakesed.
Kahe partei poliitbüroo kaks liiget on kandideerimisest juba teatanud.
Ojuland juba ütles, et nädalas on ta kolm päeva Brüsselis (t,k,n), kaks päeva Riigikogus (e,r) ja kaks päeva koduvallas kohtu valijatega (l,p). Ilmselt on sama graafik ka Vilja Toomastil ja teistel Eesti saadikutel Brüsselis. Siis lähevad kõik rahad vähemalt õigesse kohta: Brüsseli tasud koos igatsustasudega; Riigikogu tasud koos hüvitistega –valijatega kohtumise tasud... Küsitav on vaid see –kas nad kandideerivad ka Toompea uksehoidjate kohale/palgale.
Estonian Air peab siis nende asendamate geeniuste Brüsselist Tallinnasse transportimiseks lendamapanema eraldi lennuki.
Tulebmeelde laul: Suur Ojuland (Suur Vilja) ta oli üllas,
Nii hoolitsev tark ja hea
Meid lapsi võtaks ta sülle,
Meid lapsi võtaks ta sülle
Ja silitaks hellalt pead...
Või oleks õigem...... Ja virutaks vastu pead!
Küll on hea, et meil on veel selliseid tagasihoidlikke, omakasupüüdmatuid, ennastohverdavaid, kõikeoskavaid universaal ööpäevaringselt peaaegu tasuta töötavaid inimes.
Parteijuhtkondade hulgas pole need kaks muidugi ainukesed.

Häbematu riik

Siin pole mõtet rääkida sellest, et riik ei suuda/ei taha täita Põhiseaduslikke kohustusi näiteks tervisekaitse osas või inimväärsele abile vanaduses, lasterikaste perede või puudega inimeste puhul.
Pole mõtet rääkida ka sellest, et riigiametnike seadusevastaseid otsuseid saab kodanik vaidlustada omal kulul aastaid kestval kohtuprotsessil, kus kohtunik nõuab veel tõendamist umbes sellislt – millega te tõendate, et sellega kui ametnik teile noaga selga lõi – et ta teile sellega kahju tekitas?
Meie riik veeretab oma saamatused ja tegematajätmised oma Kodaniku kaela.
Ligi 15 aastat kehtis selline kord. Ekslikult kirjutati välja tegelikult elusoleva inimese kohta surmatunnistus. Kui elav „surnu“ sellest teada sai, siis pidi ta oma kulu ja kirjadega „surnuna“ koguma tõendeid, esitama avalduse kohtusse ning aasta-kaks kohtus tõendama, et ta tegelikult elab. Kogu selle aja pidi ta elama ilma kehtiva dokumendita –mis tähendas seda, et ta ei saanud ametlikult ühtki tehingut teha (juhtida-omada autot, tööl käia ja palka-pensionit saada, lepinguid sõlmida jne...).
Venemaal on autokütus ning sigaretid umbes kaks korda odavamad kui meil Eestis. Seetõttu käib vilgas salakaubavedu- äriajamine nende kaupadega meie riikide vahel. Mõned inimesed on selle äri muutnud oma elatisallikaks.
Kuigi meie riikide vahel tegutsevad piirvalvurid ning toll – toimetatakse ikkagi meile nii salasigarette kui-ka salakütust. Sellepärast sõeluvad meie teedel ning teostavad pistelist kontrolli Maksu- ja Tolliameti patrullid. Need patrullid peatavad pisteliselt Eesti numbrimärkidega autosid (enamasti diislikütusega sõitvaid). Paagis olevat kütusest võetakse proovi. Kui selgub, et kütusena kasutatakse Venemaal toodetud kütust – hakatakse selgitama – kust kütus pärit on ning kust see saadud on. Kui pole dokumente selle kohta, et see kütus on saabubud ametlikult üle Vene-Eesti piiri ja kõik aktsiisid kütuselt on makstud, tehakse autoomanikule rahatrahv kuni 18 000 krooni.
Kui mõni kaugsõiduauto juht tõi paagis diislit üle piiri ja müüs selle siinsele elanikule - või toimetas mõni inimeme mingil teisel viisil kütust üle piiri ja see avastati meie elaniku autos – ikka trahvitakse meie inimest rahatrahviga kuni 18 000 krooni, kuna ta ostis salakaupa.
On ju ometi riigi enda möödalskmine-saamatus-hooletus selles, et nn. „salakütus“ või „salasigaretid“ imbuvad üle piiri Eestisse ning eestlane seda odavamalt ostab. Kindlasti on ka inimesi, kes toovad neid sigarette ning kütust üle piiri suurtes kogustes, tehes sellega äri.
Pole mingisuguseid pretensioone ega halba sõna selle kohta kui karistatakse neid, kes salasigarette või salakütust RIIKI SISSE TOOVAD. Selle vältimiseks on ju riik loonud vastavad struktuurid,kes peavad selle ära hoidma. Rahvas maksab miljoneid kroone nende struktuuride ülalpidamiseks ja selleks, et nad normaalselt töötaksid. Kuigi neile raha makstakse, kuid nad oma tööd ei tee või teevad halvasti? Milles on siis maksumaksja süüdi, et toll ja piirivalve töötab kehvasti?
Olen pikka aega näinud inimesi, kes müüvad pidevalt juba 10-12 aastat salasigarette ka praegu edasi. Mis ma sellest järeldan? Järeldus on üks: Järelikult on piiril mingi tähtis isik, kes suudab kindlustada salasigarettide saabumise Tallinnasse ilma sekeldusteta. Need inimesed ütlevad otse, et kuna asi piiril läheb keerulisemaks – tuleb rohkem maksta inimesele, kes salasigarettide puutumatult üle piiri toimetamise kindlustab. Ometi maksame selle tõkestamiseks makse, aga kuna riik sellega toime ei tule – siis maksab trahvi salakütust või salasigarette ostnud ostja.
Kuid riiklike struktuuride suutmatus-möödalaskmine - see on ju ometi tänu sellele, et nad ei suuda sellele salakaubale piiri panna. Selle asemel, et sulgeda piir sellise lekke vastu, võttis riik vastu otsuse – võidelda tagajärgedega. Nii siis trahvitakse suurte summadega neid inimesi, kes ostsid üle piiri lekkinud salakütust või salasigarette.
Riigil pole häbi Riigistruktuuride juba kinnimakstud saamatus veeretada ostjate kaela.

Parteide esindusorgan 2

Mis segab meie Riigikogu ja valitsust viia meie Riik kasvõi Euroopa keskmiste riikide hulka? Kohe viiakse riik viie vaesema hulgast viie rikkama riigi hulka.
1. Põhi-põhjus on see, et pollitikud/riigikogulased on endi arvates väga targad, ehkki kõrvalt pole see nende tarkus märgatav. Sotsiaalteadlased, Teaduste Akadeemia teadlased, Arstide Liidu juhatus on kõik nii rumalad, et poliitikud ei tee nende pöördumist märkamagi – rääkimata soovituste kasulike ivade kasutusele võtmisest.
2. Riigikogulased/valitsus võtavad endile nõunikeks sõpru-parteigenossesid-tuttavaid -lapsi, kellele head palka maksta – samas ei jaga nad antud haldusasjast mitte midagi. Nimetamisest järgmisest päevast saavad nendest SUURED SPETSIALISTID antud teemal.
3. Riigikogu pole mitte mõistlike ettepanekute arutamise koht mõistlike inimeste poolt – vaid opositsiooni ja koalitsiooni võitlustander oma võimu eest vastaspoole hävitamise ja porritallamise nimel. Valitsusest pole mõtet rääkida, sest seal on AINULT koalitsiooniparteide esindajad.
4. Riigikogulastel/ametnikel puudub absoluutselt vastutustunne inimeste ees.
5. Kõik otsustajad eelistavad (majanduses) oma sõpru-sõprade firmasid riiklkult kasulike tellimuste täitmisel (soovitavad TUNGIVALT OMA ALLUVATELE), kuigi see võib olla halvim variant.
6. Riigikogulased/parteilased seadvad oma isiklikud/parteilised huvid esikohale ega arvesta üldse rahva/riigi huvidega.
7. Järgmise Riigikogu saadikud saavad igaüks võimaluse võtta endale kõrgepalgaline riigikolase abilise oma suvajärgi – kelle ainsaks oskuseks peab olema – PALGA VASTUVÕTMINE. (pole kuulnud sellest institutsioonist loobumisest).
Need põhjused pole muidugi ammendavad, kuid ühed peamistest põhjustest.

Kas boikoteerida?

Boikoteerida valimisi?
Viimasel ajal kohtab üleskutseid boikoteerida meie Riigikogu valimisi. Põhjenduseks on meie valimisseadus, mis kindlustab ebapädevate - parteijuhtakonnale pimesi alluvate nupulevajutajate pääsemise Riigikokku. Meie parteid aga tegutsevad rahva arvamust ja rahva huvisid arvestamata. Boikott andvat võimaluse tunnistada valimised kehtetuks ning tõmbavat maailma tähelepanu meie ebademokraatlikule valimisseadusele.
Kas on see nii?
Absoluutset valimiste boikoteerimist saavutada on võimatu. Niisamuti kui on võimatu saavutada ka 100%-list osavõttu valimistest.
Kindlasti osalevad valimistel:
1. Parteide poolt esitatud kandidaadid –juba neid on 1000 ringis.
2. Iga kandidaadi 2-3 lähisugulast – neid tuleb üle 3000.
3. Parteid kohustavad oma liikmeid osalema valimistel.
4. Igas ühiskonnas on truualamlikke kaasajooksikuid.
Seega tuleb juba kokku ligi 10 000 valimistel osalenut – seega on valimised igal juhul toimunud. Isegi siis kui hääletamas käiksid AINULT kandidaadid ise- ka siis oleksid valimised toimunud ja riigikogulased ütleksid – ise te meid valisite, nad on rahva poolt valitud ja rahvas andis neile mandaadi. Valijate vähest osavõttu põhjendatakse aga rahva passiivsusega.
Miu arvates peaks need – kes pole praeguste valimistega nõus –hääletama parteiväliste kandidaatide poolt. Parem oleks kui hääletataks oma ringkonnas ühe kindla kandidaadi poolt. Tõsi, siis on sanss pääseda Riigikokku küll vähestel parteivälistel kandidaatidel.
Mis see meile annaks?
1. Parteivälised kandidaadid oleks pidevalt nagu pind toompealaste toolil, mis pidevalt torgib tagumikku.
2. Nad segaksid Riigikogus rahvale varjatult parteidevahelisi sobinguid teha.
3. Nad saaksid meie probleeme (ka valimisseadus) välismaailma viia parlamendiliikmetena. On suur vahe selles – kas oma sõna ütleb inimene tänavalt, või ütleb parlamendisaadik kõnepuldist.
4. Praegu oli kaalukeeleks „vaikimisele sundiva seaduse“ vastuvõtmisel Toompeal Stradmergi hääl – siis aga sõltumatuid saadikuid ära osta on palju raskem (eriti kui neid on mitu).
Rikutud-kehtetuid sedeleid tõlgendavad valimisjaoskonnad – valija oli nii rumal, et ei osanud – kuidas sedeleid õigesti täita.

Repressioonide kartuses

Võtsin maha oma arvamusartikli „Lumpen Lang?“, kus kritiseerisin Justiitsminister Rein Langi.
Miks?
Kartsin repressioone justiitsminisri poolt. Kui ta oleks avastanud minu artikli (mis kritiseeris teda) – oleks temal olnud võimalus kohtu kaudu minult nõuda miljoneid kroone raha oma au haavamise pärast – ehkki ta on näidanud, et tal au ega südametunnist pole - rahvast avalikult lumpeniks nimetamine- süimamine on tema meelest ainult „hellitamine“.
Kuna arvamuses oli tegemist justiitsministriga (kellele kohtunikud alluvad) – pole lootustki meie kohtu OBJEKTIIVSELE otsusele. Lang on kättemaksuline osav demagoog. Olleskindel oma võidus (kohut mõistavad ju tema ministeeriumi inimesed) ja Lngil onoma uue seaduse õigustamiseks luua kohtupretsendenti, Arvestasin ka sellega.
Minul (autu) pensionärina pole võimalust maksta üliausale Rein Langile miljoneid kroone tema - uue seadusjärgse nõudmise eest.

Parteide esindusorgan

Meie oleme harjunud, et esindusorganitesse valitakse parimad esindajad ning need esidajad annavad endast parima, et võimalikult paremini täita oma ülesandeid ja paremini esindada esindatavaid – neid, kes neid esindusorganisse valisid.
Riigikogu on parteide esindusorgan, mis koosneb mitme partei esindajatest. Need parteide esindajad koos teostavad riigivõimu ning organiseerivad ka kogu riigi ja rahva valitsemise.
Riigikogu, ehk parteide esindusorgan on asjast aru saanud nii, et Riigikogu on parteide võitlusareen, kus nende ülesandeks on võidelda oma partei võimu eest, oma partei hüvede eest ning tallata porri teised parteid.
Nii vähemalt on siiani näidanud senine elu Toompeal. Toompeale on kogunenud parteide äriühingute esidajad (parteid esitasid nad kandidaatideks ja lasid neid valida). Seda, et meie parteid on kasumlikud äriühingud – sellest oli minu arvamusatikkel k.a. augustikuu blogis. Riigikogulased on parteide esindajad ning nende eksisteerimine Riigikogus sõltub ainult parteist. Rahvast valijatest ei sõltu nad mingil määral ning isegi Põhiseaduses on kirjas (prg.62), et Riigikogu liige ei ole seotud mandaadiga ega kanna õiguslikku vastutust hääletamise ja poliitiliste avalduste eest Riigikogus või tema organites... Riigikogulane võtab vastu otsuse iseseisvalt –sõltumata rahva arvamusest. Samal ajal on riigikogulased täielikus sõltuvuses partei juhtkonnast ja kohustatud hääletama partei tahte järgi.
Olime 50 aastat ühe partei all nin selle aja jooksul kasvas ülesse terve põlvkond NLKP võimu all. Paljud meie parteide nomenklatuurid on endaga kaasa toonud ka iseseisvunud Eestisse NLKP halvemaid omadusi mis ei peaks sobima meie demokraatlikkusse ühiskonda.
1. NLKP valis endile sobivad ülemnõukogu saadikud- ühehäälselt oldi nende poolt. Praegu on parteisid rohkem, kuid parteid valivad riigikogusse ise ainult endile sobivaid – partei juhtkonnale vastuvaidlematult alluvaid riigikogulasi.
2. Kes pole partei poolt – see on kindlasti nende vastu. Sellest ka suhtumine Riigikogus – ükski vastaspartei nõuanne – arvamus ei ole sobiv.
3. Rahvas peab parteisid ülal pidama ja kõik riigikogulaste ülalpidamiskulud kannab samuti Rahvas.
4. Kõik parteide otsused on õiged ja ilmeksimatud. Nende kritiseerimine on tulutu tegevus, sest kriitikat keegi ei kuula.
5. Parteid ja riigikogulased ei pea täitma rahva õigustatud ootusi väljakuulutatud seaduste osas (õppetoetuste kompenseerimine, teise pensionisamba riigipoolse osaluse täitmine, vastuvõetud seaduste täitmise osas tuleb anda mõistlik aeg nende täitmisele asumiseks...).
6. Riigikogulane saab Riigikogu liikmeks parteilise hääletamise kaudu, kuid kui ta läheb üle teise parteisse – jääb ikka Riigikogusse edasi (ja võtab saadud hääled kaasa uude parteisse).
7. Parteilane on oma sõna peremees –kui tahab, siis annab sõna ja kui tahab – võtab oma sõna tagasi.
8. Absoluutne vastutamatus (aruandekohuslane ainult oma partei juhtkonna ees).
9. Riigikogu saavutab üksmeele: oma hüvitiste ja palga suurendamise osas ja nendes küsimustes, mille vatuvõtmata jätmise puhul tuleks Riigikogu laiali saata.
Tänasest Arstide Liidu pöördumisest:Valitsus ei pea sõna.... "Arstide Liidu hinnangul on tervisesüsteemi pannud raskesse olukorda sõnapidamatu valitsus. "Ravihindade viimine alla omahinna, mis on sundinud haiglaid ja perearste tööd ümber korraldama ja kulusid äärmuseni piirama, pidi kehtima ühe aasta. Nüüd näib see jäävat sama kestvaks kui kõik teised ajutised nähtused. Kaasaegne meditsiin on kallis ja haige ravimiseks ei piisa enamasti vaid paarist ambulatoorsest arstikülastusest. Kulude järjekindla vähendamisega saavutatakse efektiivsuse kasvu asemel arstiabi kvaliteedi langus ning järjekordade pikenemine. Üha kiirenev inflatsioon võimendab hinnakärpest tingitud probleeme, seetõttu on hädavajalik viia 2011. aastal ravihinnad tagasi vähemalt 2009. aasta tasemele."

Arstide liit tunnustab kõiki arste, kes Eestis töötavad, kuid mõistab, et kodumaalt lahkuma sunnib kolleege kindlusetus meie tervishoiu tuleviku suhtes, kuna riigijuhid ei soovi teha otsuseid, mis väärtustaksid tervist ja võimaldaksid praegust tervisesüsteemi säilitada ja arendada..."
Kas tõesti Arstide Liit koosneb lollidest? Ei Riigikogu ega valitsus pööra nende pöördumisele tähelepanu.

Poliitikud ajavad kägu

Kui mina valetan andmeid maksuametile või riigiasutusele, siis mind karistatakse sõltuvalt valest – kas rahatrahviga või kohtule valetamise puhul isegi kriminaalkorras. Aga mis siis juhtub kui poliitik valetab?
Vabandust – poliitikud ei valeta kunagi – nad ajavad kägu! Kui ma ütlen poliitiku kohta – et tema valetab, siis... siis mina valetan, poliitik ajab aga kägu.. Seega on oluline vahe – kes valetab. Ühtede puhul on see valetamine, teiste puhul kägu ajamine. Asi on täpselt nii nagu seadustega. Seadused on lumpenitele vastuvvaidlematult täitmiseks, jumalustele ja ärimestele aga JOKKimiseks.
Maailma ausaim mees, kes teeb Eesti lumpenitele seadusi – on seda võimalust ette näinud. Kägu ajamise-valetamise seadus on Riigikogus menetluses. Kägu ajamine on normaalne nähtus – valetamine aga karistatav.
Kui mõni lumpenitest julgeks meie jumaluste kohta Toompeal natuke pahasti öelda (mis jumalusele isiklikult ei meeldi, kuigi öeldu võib kenasti öeldud olla ning isegi mitte halva mõttega). Sõltub sellest – kuidas jumalus ise sellest öeldust aru tahab saada. Ütlusele järgnevad sanktsioonid. Meie jumaluste au on siis haavatud ja oma au hindavad nad miljonites kroonides. Au haavamine tuleb lumpenil rahaliselt hüvitada. Mis muud – kui ainult maksta (pärijad jätkavad jumalusele auhaavamise eest maksmist).
Lumpenitel endil ei ole mingit au ega väärikust –mida Toompea-jumalused võiksid haavata. Jumalused võivad lumpeneid sõimata ja neile kägu ajada nii palju kui kulub.
Aga kes meie poliitikutest ei valetaks?
Olge nüüd mõistlikud – jumalused ei valeta, nad ei eksi ka mitte.
Ene Ergma ei ajanud kägu kui ta Peetr Jalakasele ütles, et meie parlament ei vaja reformimist, sest meie parlament on väga eesrindlikult üles ehitatud ning meil on kõige demokraatlikum riik,- sest ka partokraatia on demokraatia vorm. Kägu ajamine polnud ka siis kui „Postimees“ andis üle 5000 allkirja riigikogulaste kõrgete hüvitiste ja palga vastu. Operatiivselt tehti komisjon, mis töötas palehigis üle poole aasta ning komisjon otsustas kõrge palga ja hüvitiste vastu võidelda veel kõrgemate palkadega. Sellega pidid ka 101 Toompea tarka nõustuma –kui juba targimate komisjon peale pikaajalist tööd nii otsustas.
Ka siis, kui Andrud Ansip sügava masu alguses veel mitu kuud väitis –meie majandus läheb ikka tõusu teed ja jutud masust on jamad (peaministril puudusid andmed olukorra kohta riigis?) - Angoola või Uganda kohta oleks tal kõik korraga selge olnud.
Rahandusminister J.Ligi ja RK Rahanduskomijoni esimees T.Rõivas ajavad mullikesi hindade tõususu olematusest EURO tulekul, astmelise tulumaksu kahjulikkusest rahvale, kuidas välisinvestorid viivad Eesti majanduse õitsengule ja toovad meile rikkust...
Eile ajas Delfis kägu Kristiina Ojuland-Kägu astmelise tulumaksu ja EURO saabumise seoste kohta.
Täna rääkis Siiri Oviir sellest, kuidas Kristiina Ojuland- Kägu Kägu ajab.
Aga need pole esimesed-viimased poliitikutest kägu-ajajad. Meenub, kuidas Mart Laar ajas kägu majaehitajate ümbrikupalkade suhtes, Savisaare pildi pihta tulistamise suhtes, rublatehinguga kadunuks jäänu 6-7 tuhande USD suhtes....
Nii K.Ojuland kui Eesti Panga presidesnt A.Lipstok elavad väga lahedasti ära palgaga 5000 krooni kuus, aga 120 000 kroonise palga puhul nad ei saa hakkama – rahast tuleb puudu.
Minu meelest on peaasi, et et meie poliitikud ei valeta! Rahvale poliitikute poolt Kägu-ajamine on meil küll igapäevane nähtus. See on neile harjumuseks saanud ja ega see meid ka üllata.
Poliitikud! Ärge valetage! Kägu võite ajada, aga valet ma ei salli.

Sotsharta meil 4

Mis takistab meil liitumast sotsiaalhartaga?
Sotshartaga liitumisel võtab liituv riik kohustuse täita sotsiaalvallas ettenähtud
tingimused – palga, pensioni osas jne...
Meie riigijuhid leiavad, et meie riik pole nii rikas, et suudaks täita neid tingimusi. Osaliselt on see õige. Kuid meie „riigiisad“ eriti ei püüagi saavutada sellist riigi rikkust. Nemad ise saavad endile küllaldase materiaalse kindelustatuse eluks, see aga, kuidas rahvas elab –see neid ei puuduta. Ollakse seisukohal, et vaadaku igaüksise ise kuidas hakkama saab. Parteid ei saada riigikogusse oma saadikuid mitte rahvale head elu kindlustama, vaid riigikogulased peavad kindlustama võimu parteile ning hea äraelamise nii parteile kui iseendile.
Millal me liitumie sotshartaga?
Lähima 20-30 aasta jooksul kindlasti mitte. Selleks on muidugi palju põhjusi nii subjektiisesid kui objektiivseid.
Selleks. et mingit asja saada-saavutada, selleks peab kõigepealt seda saavutada TAHTMA. Meil aga need, kellest sõltub soov liituda Sotsiaalhartaga – need ei püüdleagi selle poole. See püüdlemine sunniks valitsust ja Riigikogu pingutama ja tööd tegema. Liitumine Sotshartaga ei anna valitsejatele mitte midagi, isegi väljamaalaste austust mitte. Võimu-valitsuse juures olles saavad valitsejad oma majandusliku olukorra juba niivõrd ära kindlustatud, et Sotsharta neile enam midagi juurde ei anna.
Need, kellel oleks vajadus liitimiseks Sotshartaga – et saada eluks sotsiaalseid tagatisi – nendel puudub sõnaõigus otsustamise juures kaasa rääkida. Kui puudub püüe saavutada midagi, siis seda ei saavutatagi.
Meie riik pole nii rikas.
Me pole muidugi rikas riik, kuigi A.Ansip lubas meid viia peagi viie rikkama riigi hulka. Reformiparteilased ise on peagi viie rikkama hulgas, riik ja rahvas rikkamate hulka ei jõua niipea. Kuid kui me oleksime ka viie rikkama riigi hulgas ei tähendaks see seda, et meie riik hakkaks täitma Sotsiaalharta nõudeid.
Riigi kiire rikastumine?
Lootus meie riigi peatseks rikastumiseks pole meie valitsejate puhul reaalne. Meid juhivad poliitikud, kes on andekad selles osas, et hoida ära riigi-rahva rikastumist. Sellele viitavad asjaolud:
-Riigi majanduselu juhivad poliitikud, kes ei oska majandada. Nad on küll universaalsed spetsialistid igal alal, aga – ühtki ala hästi ei tunne.
-Riigiametnikke toidetakse rikkalikult kõivõimalike hüvitistega (lahkuvatele riigikogulastele poole aasta palk, ministritele lahkumishüvitis üle 300 000 EEKi, lahkumishüvitis aselinnapeale 90 000, jne...).
-Oma rumalustest-saamatustest tehakse vigu, millest saadakse hiigelkahjusid.
-Riigi raha jagatakse ebaotstarbekalt, raisatakse reformide-paranduste peale, mis iseendast mingit parendust ega majanduslikku efekti ei anna.
-Riigijuhid OOTAVAD välisinvestoreid, kes looks siin küll töökohti, kuid viiksid kasumi-rikkuse välismaale.
-Riigivara müüakse eelarveaukude täitmiseks odavalt. Kuid müüdav riigivara hakkab ka ükskord otsa saama.
Rahvas vananeb ning sotsiaalabi vajajaid tuleb aina juurde.
Maksumaksjaid-eelarve täitjaid jääb üha vahemaks. Selle põhjusteks on muidugi: lõppkokkuvõttes negatiivne iive, töjõulise elanikkonna lahkumine välismaale elama-tööle ja elanikkonna vananemine.
Kui vaadata meie tegelikke keskmisi palkasid, pensione, sotsiaaltoetusi, siis oleks vajadus sotsiaalhartaga liitumiseks ja nende tingimuste täitmiseks olemas, aga...
Lõpp-kokkuvõttes on vähe lootust, et meie sotsiaalabi paraneks.

Sotsharta meil 3

Meie alampalk kuus on 425 0EEKi, ehk 271,62 EUR-i, mida saavad 55-60% meie töötajatest.
Statistikaameti järgi – mis on tegelikult moonutatud, kõrgendatud ja ebaõige – on keskmine palk 12 500 EEKi, ehk 798,90 EUR-i.
Meie siiani kuulda olnud kõrgemad palgad (Eesti Energia,Eesti Põlevkivi juhid...) on 250 000 EEK-i, ehk 1597.79 Eur-i. Sellele lisanduvad 13. palk, preemiad, telefoni-auto kompensatsioonid..., mida palga sisse arvestatud pole.
Vanemahüvitised, ehk sünnitamisest kuni lapse poolteistaastaseks saamiseni saadav hüvitis (enamasti emadel, kuid võivad saada laste emade asemel ka isad) on kõrgemapalgalistel 34 000 EEK-i, ehk 2173 EUR-I.
Tudengiemadel, töötutel ja alampalgalistel on vanemahüvitis 4 250 EEK-i, ehk 271,62 EUR-i.
Lastetoetus lastevanematele on alates lapse 1,5 aastas kuni 18-ne aasta saamiseni 300 EEK-i, ehk 19,17 EUR-i kuus
Riigi poolt tasustatav Elatismiinimum on praegu 1000 EEK-i, ehk 63,91 EUR-i. Alates uuest aastast tõuseb elatismiinimum 1200 EEK-i ni, ehk 76,69 EUR-i ni.
Meie puudega inimeste puudepension (jalutu, kätetu, pime, voodihaige) sotsiaaltoetus on 200 EEK-i või 300EEK-i kuus. (EUR-ides 12,78 või 19.17). See on muidugi lisaks tavapensionile.
Meie tavapensionid kuus on keskmiselt 3800 EEK-i (242,86 EUR-i) kuni 4500 EEK-i (287,60 EUR-i).
Kuupalga eest tuleb maksta kortei eest, maksta kommunaalmaksud, süüa, osta riided.....

Broilerid startisid

Valimised on tulemas. Poliitbroilerid on stardipaugu andnud. Kristina Ojuland teatas juba oma kandideerimisest Ida-Virumaal. Nagu Ojuland teatas kandideerimist alustades, on ta teisipäev, kolmapäev, neljapäev tööl Euroliidus (Brüssel-Strasburg), edaspidi kaks päeva (reede ja esmaspäev) Riigikogus, kaks päeva (laupäev-pühapäev) Ida-Virumaal (Kohtla-Järvel ja Toila vallas) õhtuti ja öösiti kohtumised valijatega. Tööd ainult seitse ööpäeva nädalas. Seda ka - ainult 365 päeva aastas. Eelmistel Riigikogu valimistel esinedes Merylin Monroena kogus ta 3519 häält.
Kui „Postimees“ kogus allkirju riigikogulaste suurte kuluhüvitiste ja kõrge palga vastu, siis leidis Kristina Ojuland, et sellega rünnatakse parlamentarismi ja rahva poolt valitud parlamendi liikmeid. Ometi töötavat nad rahva hüveks kogu aasta ööpäevad läbi. Eeskujuks võis teda tuua küll, sest isegi oma sünnipäeva õhtul pidas ta kuluhüvitiste eest 15 000 EEK-i (tema elukaaslasele kuuluvas) Viimsi restoranis konverentsi.
Need (poliit)broilerid ei kõlba mittre ainult supiks ega praeks, vaid enamus neist ei kõlba ka poliitikasse. Broilerid on seisukohal, et nende ülesandeks poliitikas on teisi õpetada, valitseda, kindlustada oma võimu ja isiklikku ning oma kildkonna majanduslikku olukorda.
Seega on parteid meile signaali andnud – Eestis ei muutu miski ei valimistel ega ka hilisemas Riigikogu töös.
Kuna stardipauk on antud, siis on oodata broilerikarjade lendutõusu ja meie igapäevaelu risustamist valimisreklaamiga. Parteide broilerid osutuvad valituks meie Riigikokku, seda kindlustabmeie vastavalt koostatud valimisseadus.
Meie parteilastele on NSVL ajast sisse juurdunud seisukohad (mida antakse edukalt edasi ja juurutatakse ka noor-parteilastele):“ Parteilane on ilmeksimatu geenius igal alal ning juhib kõiki kõikjal edukalt. Kuna parteilane on ilmeksimatu, siis ta töötab täie vastutustundega nii, et ta mitte millegagi kellegi ees ei vastuta. Kord juba vastutavale ametikohale pandud – siis saab ta liikuda ainult kas kõrgemale kohale suurema palga peale – või – jalad ees Metsakalmistule“.

Vanasti rääkisid usujüngrid – käige minu sõnade, mitte minu tegude järgi. Selline on ka meie poliitikute moto. Umbes samamoodi käib meil elu ka tänapäeval – räägitakse ühte moodi, tehakse aga hoopis teisiti.

Sotsharta eeskujust meil - 2

Meie praegust seisukorda iseloomustavad järgnevad asjaolud:
1. Valitseb vastutamatuse tunne nii parteide, tipp-poliitikute kui-ka tippametnike hulgas.
2. Meie riigi majandust-rahandust juhtisid/juhivad oma ala võhikud kes hoiduvad majndusspetsialistide arvamust kuulamast ja nad leiavad, et majandust viivad edasi poliitikute võhiklikud poliitilised otsused.
3. Nii Riigikogu kui-ka Valitsus on huvitatud oma isiklikust (natuke ka oma partei) heaolust, mitte rahva ja riigi heaolust.
4. Ministeeriumite-, RAS juhtkondade, kõrgametnikud komplekteeritakse mitte nende teadmiste-oskust – vaid tutvussidemete ning poliitilise ustavuse järgi.
5. Riigikogu ja Valitsust rahuldab asjaolu, et nad määravad ise endile palga mis neid rahuldab ning pööblile määravad sellise palga nagu nad ise ja tööandjad heaks arvavad.
6. Riiklik statistika allub partei tahtele ning ei kajasta tegelikku objektiivset olukorda. Peaasi, et statistika näitaks (partei) head juhtimist ja kasvõi olematuid edusamme.
7. Tööjõus maksumaksjad lahkuvad Eestist. Rahvastiku iive on niigi madal ja järk-järgult kaotab Eesti rahvusriik oma jätkusuutlikkust.
8. Riigikogu ja valitsus paneb oma saamatuse ja vigade eest maksma rahva (ehkki kahjudületavad miljardeid kroone)
9. Valitsevate parteide võimu- ja rahajagamise monopoli ei sega keegi, sest ükski kõrvaline (üksikisik või väljaspool võimuparteid olev) isik nende tegevusse sekkuda ei saa.
10. Kuna rahvas kisa ei tõsta ja hangudega Toompeale ei lähe – ollakse seisukohal, et kõik on rahul.


Mis on meil halvasti sotsiaalvaldkonnas?
1. Haigekassa-moodustis on iseenda ülalpidamiseks kallis ning ei suuda rahuldada rahva tegelikke vajadusi arstiabi järele.
2. Vaatamata mõningastele soodushindadele ei suuda paljud pensionärid ning vaesed rahapuuduse tõttu arsti poolt määratud rohtusid välja osta.
3. Riigi sotsiaalabi jagatakse nii abi vajatele kui-ka nendele, kes seda ei vaja. Seega saavad tegelikult abi vajajad tunduvalt vähem toetusi kui nad vajavad. Kehtib põhimõte – rikastele suuremad toetused kui vaesemale elanikkonnale.
4. Pensioneid arvestatakse mitte tegelikult töötatud aastate järgi, vaid kunstlikult suurendatud „keskmise“ palga järgi. Näiteks madalamapalgalisel läheb pensioni arvestamisel 3 tegelikult töötatud aastat ühe pensioni aasta arvestusse.
5. Määratud pensionid ei kata isegi poolt vanadekodus makmisele kuuluvast ülalpidamise kuutasust.
6. Riigikogu/valitsus vaatab ilmse rahuloluga pealt kuidas Eestist lahkuvad arstid, täistööjõus töölised, perspektiivikad noored... Valitsejaid see ei liiguta, sest nende palgaraha maksmiseks puudust nende elueal ei tule.

Sotsharta eeskujust meile -1,5

Heimar Lenki artikkel"Ühtulehest" -selgitab natuke erastamist... Heimar Lenk, riigikogu liige, Keskerakond
11.11.2010 07:03
Uskumatu, et Kreenholmi manufaktuur võidakse pankrotti lasta! 19. sajandi suuremaid, 13 000 töötajaga tekstiilikombinaate Euroopas, kergetööstuse lipulaev omaaegses Nõukogude Liidus, veel kolmkümmend aastat tagasi rohkem kui 10 000 kangru ja ketrajaga näidiskombinaat.
Noore ajakirjanikuna filmisin Georgi ja Joala vabrikuis kümneid reportaaže ning võin kinnitada, et see oli tol ajal maailmatasemel superettevõte.
Kreenholm oli õitsev tööstuskeskus oma kaupluste, lasteaedade, pagari- ja kondiitriäride, juuksurisalongide, õmblusateljeede, pesumajade, kingsepatöökoja, pangakontorite, polikliiniku, naistenõuandla, kultuuripalee ja spordisaalidega, mis hoidis üleval tervet Narva linna.
Ja nüüd loen, et veel vaid viissada töötajat ongi jäänud, kes kõik õige varsti meie 100 000pealise töötute armee ridadesse mobiliseeritakse.
Kuidas võime nii juhmid olla?
Üks tarkade meeste juhitav riik vist ei teeks nii, et parseldab oma edukaima ettevõtte välismaalaste kätte ja lubab selle siis pankrotti lasta. Mäletan, et segadused manufaktuuriga algasid kohe, kui ettevõte rootslaste Kreenholmi Valduse kätte läks. Mida aasta edasi, seda kiiremini allakäigu-spiraal pöörles.
Ma pole kindel, et uutest omanikest keegi üldse Narva jõe rohelisel saarel tootmist arendada kavatses. Pigem oli eesmärgiks üks tugev konkurent likvideerida, et too oma ilusate froteerätikutega turgu ei solgiks.
Kartus polnud asjatu, Kreenholm suutis turgu hoida ja tema kvaliteetset toodangut eksporditi kümnetesse riikidesse.
Tsiteerin 1972. aasta aruandlust: Kreenolm laseb välja pesu-, tehnilist-, pakke-, kleidi-, mööbli- ja dekoratiivriiet ning froteerätikuid.
Aastas toodetakse 136,9 miljonit meetrit toorkangast ja 183,7 miljonit meetrit valmiskangast. Ketrusvärtnaid on ettevõttes 337 536, kudumistelgi 4291, töötajaid 11 713.
Nüüd loen õudusega ajalehest, et noortel kinnisvara «arendajail» on kavas saarel ellu viia megakinnisvaraprojekt, mille käigus ajaloolised tootmishooned võetakse maha ja nende asemele planeeritkse ehitada neli kõrghoonet.
Nendesse rajatakse moodne meelelahutuskeskus, kus hakkavad oma meelt lahutama Skandinaavia ja Venemaa rikkad turistid. Arvatavasti ikka koos eesti neidudega.
Mis on meiega küll juhtunud?
Tõepoolest, mis meiega lahti on? Meie, kes me olime endise NSV Liidu parim liiduvabariik kõrgeima tööviljakuse ja parima kvaliteediga.
Meie toodang oli tuntud kodust kaugelgi. Kreenholmi, Klementi, Marati pesu, kleite või froteerätikuid osteti pakkide kaupa kappi valmis. Need oli nii pehmed, soojad ja odavad!
Tehase RET radioolad Estonia oma eriliselt kvaliteetsete kõlaritega tegid ilma isegi Sony kodumaal Jaapanis.
Kaugel raja taga tunti meie vabrikuid Tarbeklaas, Polümeer, Ilmarine, Volta, Balti Manufaktuur...
Kel soovi, suudaks pika nimekirja kokku seada. Supermajandite kohta Kirovi kalurikolhoosist alates ja Võrumaal õitsenud Linda kolhoosiga lõpetades, saaks veelgi pikema rea. Kuhu need kõik jäänud on?
Ma saan aru, et erastati. Aga edasi? Kuhu kadus Eesti kalatööstuse tootmiskoondis Ookean? Üks suuremaid varandusi, mis Eestil taasiseseisvumise hetkel oli.
Soovite statistikat? Palun, aasta 1973. Ookeani laevastikus oli 23 külmutustraallaeva, 38 traallaeva, 4 ujuvbaasi, 7 transpordilaeva, 4 tanklaeva.
Kus on nüüd Ookeni laevad? Aga Eesti Merelaevandus? EKE, Linda, Uku, Sulev? Minu mälu järgi oli tubakavabrik Leek esimene, mis rootslaste kätte läks. Öeldi, et Tallinnas toodetavail sigarettidel on madal kvaliteet, tarvis oli taset tõsta. Tõsteti nii, et vabrik pandi kinni ja sigarette Priima hakati hoopis Stockholmis tootma.
Sindi kalevivabrik läks mõni aeg hiljem välisinvestori kätte. Kuidas küll kiideti, kuidas maailma tasemel ärimehed meie eest hoolitsevad ja vana vabriku korda teevad.
Pärnu linavabriku puhul seda laulu heietada ei saanud, sest just Vene aja lõpus toodi vabrikusse ülimalt ajakohased tootmisliinid. Käisin kaameraga avamisel kohal ja mäletan, kuidas uhkustati, et vaid kahele linakombinaadile kogu NSV Liidus nii moodne sisustus osteti ja üks neist tuli Eestisse.
Kus see eestlaste uhkus nüüd on?
Kes siis asjas süüdi jääb, küsib kulmu kortsutav lugeja? Eks meie kõik, kes me seda lausärastamist vaikides ja protestimata pealt vaatasime ning mõni meist ka oma osa noolis. Muidugi täpsemalt teavad asja kohta Isamaaliidu kahekordne peaminister Mart Laar ja kindlasti ka praegune valitsusjuht Andrus Ansip Reformierakonnast.
Kuid ega nemad pole kohustatud vaba turumajanduse eest vastust andma
Heimar Lenk
Ja üks kommentaaridest---
Juku: Eesti Merelaevandus - jumalaga!
Eesti Merelaevanduse müüs minister Jürgenson 10 kordse hinnaalandusega norrakatele, kes võtsid raha firma kassast , et teha esimesed sissemaksud. Hiljem hakkas firma "arendamine" ja mõne aastaga müüdi maha 7 kinnistut Tallinna südalinnas ja suur osa laevasid (millel ei olnud peal hüpoteeki). Praegu on sellest 100 laevaga firmast järel ainulr kaks laeva Eesti lipu all - Kurkse ja Kalana. Norrakad aga ei ole seni riigile maksnud kokkulepitud summast 165 milj krooni. Jää jumalaga eesti rahva kõige väärtuslikum vara, mis tõi sisse valuutat 3 kord rohkem kui ülejäänud ettevõtted kokku!

Sotsiaalharta eeskujust meile -1

Sotsiaalharta
Miks Eesti ei liitu Sotsiaalharta kõigi artiklitega täielikult? Eriti alampalga ja pensioni osas. Senikuuldud väidete järgi on Eesti vaene maa, elanikkond on vana ja töötajaskond väike. Väited on õiged, - kuid osaliselt õiged.
Need pole objektiivsed põhjused, miks meie riik ja rahvas on vaene.
On raske öelda – kuidas nimetada 1990-2005.a. valitsenud Riigikogu ja Valiitsusi. Sel ajal toimus PEAMINE Eesti riigi vara mahamüümine ärastajatele, ärikatele ja välismaalastele. Riiigikoogulased ise nimetavad küll endid „rahva poolt valitud“ valitsejateks, kellel oli rahva poolt antud volitus Riigi vara haldamiseks ja... mahaparseldamiseks? Tegelikult olid nad ärimehed, kes rahva usaldust kuritarvitades kasutasid ära valega saavutatud võimu riigi vara laialijagamiseks oma suva järgi. Neid iseloomustatakse mitmeti - kui: „ärastajad“, „võimureid“, „rämpseliiti“, „riigi vara mahaparseldajad“,....
Keegi neist oma TEGUDE EEST meie rahva ja riigi ees ei vastuta/nud.
Rahvas ju ei teadnud, et inglinahas inglite asemel valivad nad Riigikokku maanteeröövleid. Need maanteeröövlid varjasid end ingli maski taha PR firmade abil. PR firmade ülesandeks oli ju sõnnikust saia esitlemine e. rämpspoliitikutest riigi vara laialijagajatest inglite vorpimine. PR firmade tõttu valitigi Riigikokku rahva röövlid. Need võimurid jagasid rahva vara oma suva järgi ja jätsid rahva ilma suurest osast oma maa rikkustest.
Meie riiki juhivad majanduses võhikud kasu- ja võimuahned poliitikud, kellele meie riigi ja rahva saatus on ükskõik – peaasi, et neil endil ja nende sugulastel-soosikutel on hea, jõukas ja turvaline elu. Miks siis Eesti ei suuda liituda Sotsiaalhartaga? Vaesusest?
Riigi vaesumises peale iseseisvumist veel vaesemaks on suured teened järgnenud Riigikogudel ja valitsustel.
1. Tehti EVP-d (Erastamise Väärtpaberid) erastamiseks, mis muutusid hiljem ärastamise-spekulatsiooni seadustamise vahendiks.
2. Peale NSVL-st lahkumist haarasid ohjad oma kätte nn.“Isamaalised“ jõud, kes hakkasid kõiki riiklikke väärtusi maha müüma nii oma-maistele ärikatele kui välismaistele ostjatele võileva hinna eest. Peaasi, et ise selle jagamise juures tühjade kätega ei jääks. Ka jagajate oma taskutesse peab rahva vara jagamisest midagi jääma!
3. Likvideerisid Eesti põllumajanduse, müüsid maha Tootmiskoondise „Ookean“ laevad, jagasid laiali „Dvigateli“ ja muud riiklikud suurettevõtted, Eesti raudtee.... (sellest lühidalt Heimar Lenk´i artiklis).
Riik/omavalitsused andsid aastakümneteks rendile tohutud äripinnad sentide eest (oma tuttavatele või isikliku meelehea eest).
4. Riik müüs sentide eest väärtuslikku kinnisvara eraomanikele ning võttis seejärel selle vara aastakümneteks rendile summa eest, mille eest oleks võinud ehitada endale uue hoone paari aasta rendisumma eest. Mitme miljardi krooni eest Eestile kahju tekitati – seda on raske öelda (ainuüksi Mart Laari ja Juhan Partsi valitsused kokku üle kahe miljardi krooni).
5. Majanduslikud otsused võeti vastu majandusmeestega nõu pidamata, otsused tehti poliitikute poolt sellised.misolid meie majandusele kahjulikud.
Meie parteilastele on NSVL ajast sisse juurdunud (mida antakse edasi ka noor-parteilastele) seisukoht:“ Parteilane on ilmeksimatu geenius igal alal ning juhib kõiki kõikjal edukalt. Kuna parteilane on ilmeksimatu, siis ta töötab täie vastutustundega nii, et ta mitte millegagi kellegi ees ei vastuta. Kord juba vastutavale ametikohale pandud – siis saab ta liikuda ainult kas kõrgemale suurema palga peale – või – jalad ees Metsakalmistule“.

Eesti - härjavõitluse maa.

Eesti härjavõitluse traditsioonid pole küll nii vanad kui Hispaanias. Kuid meie toreerod on palju verejanulisemad kui hispaanlaste omad, ehkki meil otsest verevalamist ei toimu. Selles suhtes oleme meie hispaanlastest palju tolerantsemad ja seaduskuulekamad. Meil härg fiestal surma ei saa, ehkki paljud meie toreerod keeraksid hea meelega ka meie härjal kaela kahekorra. Meie sellised toreerod on populaarsed. Neid toreerosid on vägapalju 40 - 50% rahvast, kes on pimestatud oma Toompea jumalustest. Toreerod ei pruugi nautida „Härja“ tapmist, vaid seda, et nad astusid avalikult Härjale vastu – sõltumata sellest, kas õigesti või ebaõiglaselt.
Hispaanias toimub härjavõitlus palju harvemini kui meil, sest meil toimub see peaaegu pidevalt. Kui Hispaanias toimub härjavõitlus sportliku hasardi ja vaatemängu pärast, siis meil tihti arvamusest, teadmatusest, põhjendamatu pimeda viha pärast „Härja“ vastu. On põhjust või mitte – Härg tuleb tappa!
Kui Hispaanias ärritatakse – õrritatakse härga punase rätikuga, siis meil punast rätikut toreerod ei vaja. Meil piisab sõnadest, tegudest, lippude lehvitamisest oma vastasseisu näitamiseks „Härja“ ja tema kaaskonna vastu.
Mis on siis need „punased rätikud“, mida kasutatakse meie seni veel kindlalt seisva „Härja“ vastu?
Meie Tooreerod kasutavad punaste rätikutena:“K-kohuke“, „Kesik“, „Buresin“, „Savisaar“, „Edgarjuugend“, ... Valik on lai. Aga tulemus?
Eriti aktiivne toreero „härja“ vastu on praegune peaminister. Kuid ega „Härg“ ka papist poiss pole. „Mopsidest“ ta välja ei tee, kuid vähegi väärilisi vastaseid puistab ta halastamatult. Tema on pikaajalises vastastega võitluses karastunud. Võitlus käib vahelduva eduga, kuid teda maha murda pole siiani kellelgi õnnestunud. Kuni märtsini toimub mitu suurheitlust ja „Härg“ loodab nendest heitlustest võidukalt välja tulla. Praegu saadavad teda ikka vasikavaimustusega imetlevad noored vissikesed.
Ehk oleks aeg leida endale vääriline mantlipärija ja ise rahulikku pensionipõlve pidama hakata?

Meie riigi seisukohad

Meie tegelikus elus valitsevatest põhimõtetest.
Vanemad inimesed mäletavad “Kommunismiehitaja moraalikoodeksit“. Kui sellest sotsialism-kommunism välja jätta, sisaldas ta palju meie kristlikus maailmas tunnustatud väärtusi. Näiteks kõlas üks moraalinorm seal nii: “Inimene on inimesele sõber, seltsimees ja vend.“ Kristlik maailm räägib sel teemal „Ligimesearmastusest“. Meie kaasajal kõlaks see norm praegu: „Inimene on inimesele hunt“.
Koos iseseisvumisega muutusid moraal, eetika, muutusid väärtused ja prioriteedid. Asemele midagi ei pakutud. Edaspidi loodeti iga inimese oma eetilistele ja moraalsetele siseväärtustele. Kellel ning kui palju neid eetilis- moraalseid väärtusi oli ning millised need olid/on - see on iseasi.
Millised eetilis-moraalseid väärtusi hindab meie Riigikogu ja valitsus? See suunab suures osas meie ühiskonna tõekspidamisi eetikast ja moraalist.
Vanasti rääkisid usklikud – käige minu sõnade, mitte minu tegude järgi. Umbes samamoodi käib meil ka tänapäeval – räägitakse ühte moodi, tehakse aga teisiti. Sõnad ei lähe tegudega kokku – eriti parteilastel.
Riigikogu ja valitsus koosneb ka mitme partei esindjatest, kellel igaühel neist on oma väärtushinnangud. Seepärast ei saa öelda, et Riigikogu on ühehäälselt nende väärtushinnangute poolt. Seetõttu peame tegema üldistuse, mida väärtustab Riigikogu ja valitsus (keskmiselt), ning mida mitte. Siit saame ka üldpildi Riigikogu ja valitsuse moraalist ja eetikast.
Meil puudub ühtne moraalikoodeks. Seetõttu saab valitsejatest eetilis-moraalse pildi kujundada Riigikogu, Valitsuse ja kõrgametnike tegude ja käitumise põhjal. Milliseid järeldusi eetika-moraali osas võib nende tegevusest, sõnavõttudest ja otsustest teha?
Mõned meil kinnistunud seisukohad:
- Kel võim. Sel õigus.
- Inimene on inimesele hunt ja maaslamajat lüükakse nõrkemiseni.
- Inimväärikuse mõõdupuuks on tema rahakott.
- Kõik on seaduse ees võrdsed. Põhiseadus ja seadused on täitmiseks rahvale. Riigikogule ja valitsusele on need selgitatavaks - valikuliseks juhendiks. Juhtparteilaste ning nende suurponsorite suhtes kehtib seaduste JOKK.
- Parteid, Riigikogu ja valitsus ei vastuta mitte millegi eest. Vastutust valitsuse vigade eest kannab rahvas.
- Rahvas võib Riigikokku ja KOV organitesse hääletada ja valida ainult neid – keda lubab partei.
- Meil on demokraatia. Trüki, koosoleku- ning sõnavabadus (võimul oleva kolitsiooni-) parteide demokraatliku järelevalve all.
- Õigus heale elule on parteilastel ja edukatel ärimeestel. Rahvas on loodud parteilasi teenima ja neile raha kandikul kätte andma.
- Igaühel on õigus kohtulikule- ja tervisekaitsele vastavalt oma majanduslikele võimalustele.
- Riik teostab sotsiaalabi vastavalt panustamisel riigi ellu – ärimeestele ja rikastele suuremad toetused, kellel midagi pole – neile pole mõtet raisata ka sotsiaalabi.
- Rahvas võib teha referendumit ja aravata mida tahes - otsustajaks jääb ikkagi valitsev partei (parteide koalitsioon).
- Töövõtjad sõlmivad töölepinguid Tööandjate etteantud tingimustel.
- Reformierakond ja IRL on seisukohal, et vaesed, tavapensionärid ja haiged on meie ühiskonnale koormaks ning on parem, mida varem nad lahkuvad. Sellepärast on ka tavapensionid ning puudega inimeste pensionid nii väikesed, et ei kata isegi poolt vanaduspansionaadis või puuetega inimeste hooldekodus elamise kuutasust. Sotsid, Rahvaliit ja Keskerakond arvavad aga, et ka vanuritel ja haigetel on õigus inimväärseks eluks....
Seega pole Riigikogu alati üksmeelne, mõnikord esineb ka erimeelsusi.
Need on mõningad meil juba juurdunud põhimõtetest meie riigi valitsemisel. Kui palju siin on puutumust meie „riigiisade“ eetilis-moraalse palgega?
Vähemalt põhimõtted on paigas.
Siit kujuneb ka meie noorte arvamus ja meie tuleviku moraal. Eeskujuks ikka meie riigijuhtivate jõudude olemine-käitumine.

Meie usklike 10 käsku

Meie riigikogulased ja valitsusjuhid pakuvad välja endid usklikena, kes kaunis tihti käivad erinevatel õnnistustel, jõulujumalateenistustel jne... Kolm meie ministrit (regionaalminister, majandusminister ja sotsiaalminister) käisid kirikus seoses töötutega - ei saanud isegi aru, kas jumalalt töötutele abi palumas, jumalasulastelt abi palumas töötutele töö leidmiseks või koos töötutega palvetamas, et kirikuteenrid palvetaksid töötute heaks töö leidmisel.
Kui tõsine nende usk on ja kui palju peetakse nende (Riigikogu ja valitsuse liikmete poolt) kinni jumala 10-st käsust?
Toome siin ära paljudele Luteri katekismusest tuntud 10 käsku:
1. Mina olen Issand, sinu Jumal. Sul ei tohi olla muid jumalaid minu kõrval.
2. Sina ei tohi Jumala nime ilmaasjata suhu võtta.
3. Sina pead pühapäeva pühitsema.
4. Sina pead austama oma ema ja isa.
5. Sina ei tohi tappa.
6. Sina ei tohi rikkuda abielu.
7. Sina ei tohi varastada.
8. Sina ei tohi valetunnistust anda oma ligimese vastu.
9. Sina ei tohi himustada oma ligimese koda.
10. Sina ei tohi himustada oma ligimese naist, sulast, ümmardajat, kariloomi ega midagi muud, mis on tema oma.
Selle 1. Käsu kohaselt. Peetakse silmas Jumalatena – meie praeguse Riigikogu riigikogulasi (kes iga 4 aasta taga vahelduvad). Kuna Jumal ise on kõrgel-kaugel, siis asendavad neid meie ilmalikus elus nende asmikud maapealsel Olümposel (Toompeal) – riigikogulased ja ministrid.
Käsu 2. kohaselt. Jumaluste nimesid võib suhu võtta üksnes kiitmiseks, ülistemiseks või nendele oodide laulmiseks.
Käsu 3. kohaselt. Kuigi valimisreklaamis öeldi, et puhkepäevad on tööpäevavabad ja pead neid pühitsema - riigile makse peab nende pühapäevaste päevade eest ikka maksma.
Käsu 4. kohaselt. Oma ema ja isa pead Sa austama seni, kuni nad Sulle kasu toovad. Kui nad enam kasu ei too, siis usalda nad riigi ja Haigekassa hoolde – nemad muretsevad ülejäänu eest - muretse ainult hauakoht.
Käsu 5, kohaselt. Tappa tohib kirpe ja lutikaid, majandulikke ja poliitilisi vastaseid pole soovitav tappa siis – kui on vahelejäämise oht.
Käsu 6. kohaselt. See pole ammu enam patt. Vahelejäämine pole soovitav.
Käsu 7. kohaselt. Vahele ei tohi jääda, Seda teevad enamus meist-jumalustest. Kasuta alati JOKK (Juriidiliselt On Kõik Korrektne) süsteemi.
Käsu 8. kohaselt. See käsk on oma aja ära elanud. Aeg on ju edasi liikunud ja meid kõiki sellest kohustusest vabastanud juba seaduse alusel.
Käsu 9. kohaselt. Võid himustada. Kui Sa saad ise sellest rikkamaks, siis võib. Siis võid saada isegi meie (jumaluste) hulka, kui annetad saadud koja meie parteilele.
Käsu10.kohaselt. See on anakronism. Meil pole ammu ligimest, sulast ega kariloomi. Naine ja võõras omand on head, mida võib alati omandada - kui jõud üle käib.
Nii mõistavad ilmsesti jumala 10 käsku meie valitsejad.

Õige partei - pädev juhtimine.

Õige parteiline juhtimine.
18.10.2010.a.arvas peaminister Andus Ansip, et Eestist on aastatel 2000-2009.a. lahkunud üle 2000 kuni 3000 isikut. Evelyn Sepp pakkus välja 130 000 Eestist lahkunud elaniku ringis.
Eestis sellist statistikat ei peeta.
Austraalias Eesti majanduspõgenik leidis Austraalia töölubadege Eesti elanikke 20 000, teine elanik leidis, et töölubade andmete alusel tööötab Soomes 30 000 ja Saksamaal 34 000 elanikku. Nendes maades peetakse arvestust tööloaga tööavate isikute üle. Arvestamata on kui palju eestlasi töötab UK - s, Rootsis, Norras, Taanis, Itaalias, Iirimaal jne.? Peaministri ja Evelyn Seppa andmed-arvamused erinevad ikkagi ÜLE 10 korra. Eestimaa patrioodina tahaks küll uskuda meie peaministri Andrus Ansipi andmeid, kuid... Välismaal peetakse statistikat, millele on vastu panna Andrus Ansipi kuuldavasti UFO-delt saadud informatsioon. Kumb neist täpsem on – pole minu otsustada.
Või tuleb usaldada neid andmeid maadest, kus statistikat selle üle peetakse –aga mitte A.Ansipi laest võetud arvamust?
Kahjuks peab ütlema, et meie peaministrite valetamine-vassimine ei ole juhuse asi. See on muutunud meie elu reegliks. Ka meie varasemad peaministrid on valetamise-vassimisega vahele jäänud.
Meie edukas peaminister – poliitik Mart Laar valetas-vassis oma maja ehitustölistele ümbrikupalkade maksmisel, rublatehingu organiseerimisel, Edgar Savisaare pidi tulistamisel, jne... , mille tõttu sunniti peaministri kohalt ainult kaks korda lahkuma. Peaministrite vassimised jätkuvad vana hea traditsiooni kohaselt meil edasi.
Kas meil on ebakompetentsed ministrid ja valitsus?
Seda ma ei arva. Meil on ju kombeks nagu vana hea NSV-ajalgi – igast köögikatast võib saada minister. Olid ju meil ministriteks Ester Tuiksoo ja Maret Maripuu. Mõlemad said hakkama ja lahkusid ministripostilt korraliku tänurahaga. Küsitavust võis tekkida küll M.Maripuu poolt Põhiseaduse vastaselt puuetega inimeste - vaeste hätta jätmine, kuid selle kompenseeris rikkalikud hüvitised eksminister M.Maripuule. Kõik oli kõige paremas korras nii Maret Maripuu kui ka Ester Tuiksoo ministriks oleku korral – mõlemad jätkavad poliit-karjeristide esirinnas.
Meie ministrid ei peagi olema pädevad oma ministeeriumi haldusalas. Meie ministritel ei pea olema ka kõrgemat haridust. Piisab keskhariduset. Nii olid Kaido Kama Ja Meelis Atonen ministritena keskharidusega. Peaasi on parteiline haridus, parteiline juhtimine ja parteiline organiseerimine. Ka ministrite nõunikud ei peaolema vastava haldusala spetsialist, kuid peab olema oma partei inimene ja oma partei tegevuse alal spetsialist.
Nii on Ene Ergma astrofüüsikas väga tunnustatud ja tubli tegija, aga praeguses ametis ta ei peagi eestlaste elu-olu teadma. Tema asi on tunda oma kabinetti, oma partei polkiitikat ja ameti-haamrit. Kui suured on palgad, kas rahvas elab oma palgast ära, mis rahvas mõtleb – see pole tema asi. Peaasi on parteiliselt JUHTIDA (rumalaid, kes ei saa ilma targa partei juhtimiseta aru – mis on hea ja mis on paha).
Juhtidel (pea- , ja muidu ministritel) peavad olema spetsialistidest kantslerid, kellel on aimu – mis ministeeriumit nad juhivad ja aitavad ministritel erialaspetsialistid vahetada parteiliselt ustavate võhikust ministeeriumite töötajatega – see on kaunis raske, kuid kantsleri palga eest mitte võimatu tegevus. Tähtis on – täita partei suunised. Muidugi pole vähemtähtis ka võitlus opositsoonipartei alati valede seisukohtadega.
Ministrid vahetuvad tavaliselt iga 4 aasta järel – peale Riigikogu valimisi. Ministri vahetamisega vahetatakse tavaliselt ka suur osa ministeeriumi töötjatest uuele ministrile poliitiliselt ustavate parteikaaslastega. Eelnevalt ministeeriumis töötanutele makstakse küll suured kompensatsioonid lahkumise puhul, – kuid – ministrid maksavad selle rahva raha eest. Poliitilise korrektsuse nimel pole rahva rahast kahju. Selline on juba meie poliitiline võimuvõitlus ja poliitiline võimuvahetus ministeeriumites.
See, et siis minister ei saagi aru – mis ministeerium neil juhtida on – see pole oluline – peaasi on ju juhtida! Peaasi, et juhtida tuleb poliitiliselt õigesti ja poliitiliselt õigesti juhtimine käib ikka ainult poliitiliselt parajasti võimul oleva poliitilise ministri poolt.
Haridusministeeriumist tuleb ju peaaegu igal aastal uus reform. Pole tähtis, et võhikute koostatud reform ei kõlba kuhugi – peaasi, et tehti REFORM. Regionaalpoliitikat reformitakse ligi kakskümmend aastat,kuid siiani rformimiseni pole jõutud.
Reformimise käigus on ka oluline see, millist statistikat kasutada reformi ettevalmistamisel ja selle läbiviimisel. Iga partei kasutab ju oma statistikat! Kahtlemata tuleb kasutada oma parteile sobivat statistikat, siis saab näidata ka seda, et MEIE PARTEI reform on PARIM.
Alati on ainuõige poliitiline juhtimine, mis toimub ainuõigelt parajasti võimul oleva partei liikmete kaudu.

Eesti edu 4

Riigikogulased ja seadusandlus.
Riigikogu võtab vastu seadusi, mille teksti on neile ette valmistanud justiitsministeerium. Kui palju riigikogulased ise vastuvõetavast seadusest aru saavad, seda on raske öelda. Oluline roll selles osas on kindlasti seaduse ettevalmistjatel, nõunikel ja vastuvõteva seadusandluse teksti esitajal. Sellest pikemalt minu eelmistes blogides „Justiitsministeeriumist“ ja „Kohtutest“
Meie igapäevast elu reguleeritakse seadustega liiga detailselt. Pole väga üllatav kui varsti ilmub seadus, mis reguleerib meie tualettpaberi värve ja selle kasutamise korda – või – mitu korda võib ööpäevas WC-d kasutada. Meil on seisukoht, et olemas on kohtud ning vaieldavad asjaolud lahendab kohus. Seda ei arvestata, et kohtu teel lahendi saamine on liiga pikk ning kallis (riigilõiv ning advokaadi teenustasu), seetõttu on kohtuabi poolele rahvast kättesaamatu.
Kui meie seaduste sätetest arusaamisest on raskusi seaduse täitmise üle kontrollivatel inimestel ja isegi juristidel-spetsialistidel kohtunikel (mida näitab l esimese astme kohtu otsuste valeks tunnistamise-muutmise suur protsent), siis on ikka midagi väga valesti. (sellest ka minu varasemates arvamustes: “Justiitsministeeriumist“ ning „Kohututest“).
Riigikogulased võtavad küll seadusi vastu, kuid tihti unustavad ära selle, mis ja mismoodi nad seadusesätted kehtestasid. Sügava masu ajal soovitas meie kõigi poolt sügavalt austatud olümpiavõitja töötutele – olge ehitumaterjali kaupluse juures ja vaadake, kui poest tuleb üksik naisterahvas paari kilo värviga, siis minge juurde ja pakkuge ennast appi värvima. Esmapilgul töötule väga asjalik ettepanek.
AGA... Enne ei tohi palgaraha eest tööd tegema hakata kui tuleb ennast ametlikult FIE-na registreerida ja – ENNE tuleb MAKSTA RIIGIMAKSUD, mis on FIE-l üle 2000 krooni. Kui ei maksa – saab trahvi. Töötul maksta üle 2000 krooni ja seejärel asuda tööle - värvima... aga mõne kilo värvimise eest ei teenigi 2000 krooni. Soovitus olimuidu asjalik, kuid seaduse järgimisel, kahjulik, seaduse mittejärgimisel aga seadusevastane ning karistatav.
Riigikogulame Maret Maripuu suures parteilise poriloopimise tuhinas Kekerakonna vastu - süüdistas Tallinna Mupo’t selles, et trahvitakse vaestest peredest lapsi bussis piletita sõidu eest. M.Maripuu heitis ette trahvimist... kas see on üleskutse kallutada Mupo’t seadust kohaldada valikuliselt või jätta seadusenõuded täitmata? Või arvab riigikogulane, et vaestel on rinnale õmmeldud kollane viisnurk (nagu Hitler kohustas juute kuusnurki rinnas kandma). Seni pole meie valitsus VEEL vaesuse tunnusmärgina kohustanud väliseid tunnusmärke kandma. Kuidas Mupo teeb kindlaks – kes on vaene ja kes lihtsalt valevorst? Ilmselt kavatseb Reformierakond kohustada vaeseid kandma mingeid väliselt nähtavaid tunnuseid (kollane viisnurk rinnal? Sini-must-must ristkülik rinnas...?),mille alusel saab kõikjal vaeseid ära tunda.
Üldse tundub, et paljud seadused ja karistused nende rikkumiste eest on mõeldud peamiselt trahvirahadega riigi eelarve täitmiseks. Reeglina on ka nii, et mida kõrgem ja kõrgemapalgalisem on karistatav ametnik, seda väiksem on talle määratavtrahvisumma. Sama rikkumise eest karistatakse töötut või madalapalgalist palju suurema trahvimääraga
......