Riigikogu alguses tegevust alustanud riigikogulaste kogusummas saadud poolthäälte arv oli 217 881 häält, ehk 24, 78% poolthäält meie valimisõiguslikest kodanikest,
või 39,225% poolthäält hääletamas käinute arvust.
Väita seda, et ca 40% poolthäälega valimisõigusliku hääletamas käinud isikute arvust ollakse valitud rahva poolt – on liialdamine.
Riigikogu ei koosne isegi enamuse hääli saanud isikutest valimistel osalenud hääletajate arvust.
Riigikogust jäid välja üle 60% hääletajate koguarvust hääli kogunud inimest, sisse said aga 39,225% hääli kogunuid.
Riigikogust väljajäänute poolt hääletas rahvas rohkem kui riigikogulaste poolt.
Seetõttu võiks öelda, et Riigikogu koosneb üle 50% isikutest, kelle on Riigikogusse saatnud parteide juhtkonnad arvestamata rahva arvamusega. Pealegi, kui hääletada saab ainult parteide poolt esitatud kandidaatide poolt ja osade parteiliikmete kandidaatide hääled kantakse üle teistele sama parteiliikmetest kandidaatidele, võib see partei juhtkonna poolt rahvalt arvamust küsimata - Riigikokku sokutatute arv olla suurem. Seega ei saa juttugi olla sellest, et Riigikogu koosseisu valib rahvas.
Üks põhjustest oli ka see, et kandidaate oliligi 1 000, kuid Riigikogusse pääses neist vaid 101.
Riigikokku ei läinud E.Savisaar, A.Ansip – ja ka peibutuspardid-häältekogujad, kes kogusid küll palju hääli, kuid nende häälikasutasid parteid oma eesmärkide nimel – saada Riigikokku parteile ustavaid nupulevajutajaid
reede, 29. jaanuar 2010
kolmapäev, 27. jaanuar 2010
Võllanali poliitikute tarkusest
Kuidas meie poliitikud targaks said.
Peale iseseisvumist saadeti Mart Laar kui noor-perspektiivikas poliitik Lääne-Euroopasse lääne tarkusi
õppima. Et seda teistele hiljema edasi õpetada. Inglismaal ütles tarkuse õpetaja:“Enne kui tarkust
õpetada, pead Sa teadma – mis tarkus on. Siin on sepahaamer. Mina panen käe alasile, aga Sina löö
haamriga vastu minu kätt.“ Laar:“Ma lömastan ju Sinu käe!“ Tark:“Löö-löö. Sa ju tahad targaks
saada!“ Mart võttiski haamri ja virutaski alasile. Tark tõmbas aga oma käe ära ja haamer kolksatas
vastu alasit. Laar: „Nüüd ma tean – mis on tarkus.“ Ja läks koju teisi õpetama.
Isamaa kogus oma juhatuse kokku ja Laar hakkas teistele tarkust õpetama: „Hakkan tarkust õpetama. Herkel – tule minu juurde. Siin on sepahaamer. Siin küll alasit pole, kuid ma panen oma käe oma pea peale ja viruta selle 3-kilose haamriga vastu minu kätt.“ Herkel:“Ma löön ju Su maha!“ Laar:“ Ära muretse. Löö-löö!“ Herkel virutaski 3-kilose haamriga vastu Laari kätt. Laar tõmbas aga käe ära ja nii tabas haamer Laari pead.
Laar nõtkutas põlvi, pööritas silmi ja pobises...:“Näed – mis on tarkus! Ma tõmbasin käe eest ära ja käel pole häda midagi, nüüd olen veel targem kui enne lööki. Nüüd on Sinu kord targaks saada. Pane oma käsi pea peale ja mina löön haamriga Sinu pea pihta“.
Nii õppisid tarkust ja saidki targaks meie poliitikud.
Peale iseseisvumist saadeti Mart Laar kui noor-perspektiivikas poliitik Lääne-Euroopasse lääne tarkusi
õppima. Et seda teistele hiljema edasi õpetada. Inglismaal ütles tarkuse õpetaja:“Enne kui tarkust
õpetada, pead Sa teadma – mis tarkus on. Siin on sepahaamer. Mina panen käe alasile, aga Sina löö
haamriga vastu minu kätt.“ Laar:“Ma lömastan ju Sinu käe!“ Tark:“Löö-löö. Sa ju tahad targaks
saada!“ Mart võttiski haamri ja virutaski alasile. Tark tõmbas aga oma käe ära ja haamer kolksatas
vastu alasit. Laar: „Nüüd ma tean – mis on tarkus.“ Ja läks koju teisi õpetama.
Isamaa kogus oma juhatuse kokku ja Laar hakkas teistele tarkust õpetama: „Hakkan tarkust õpetama. Herkel – tule minu juurde. Siin on sepahaamer. Siin küll alasit pole, kuid ma panen oma käe oma pea peale ja viruta selle 3-kilose haamriga vastu minu kätt.“ Herkel:“Ma löön ju Su maha!“ Laar:“ Ära muretse. Löö-löö!“ Herkel virutaski 3-kilose haamriga vastu Laari kätt. Laar tõmbas aga käe ära ja nii tabas haamer Laari pead.
Laar nõtkutas põlvi, pööritas silmi ja pobises...:“Näed – mis on tarkus! Ma tõmbasin käe eest ära ja käel pole häda midagi, nüüd olen veel targem kui enne lööki. Nüüd on Sinu kord targaks saada. Pane oma käsi pea peale ja mina löön haamriga Sinu pea pihta“.
Nii õppisid tarkust ja saidki targaks meie poliitikud.
Eetikast ja moraalist
“Meie rahvuslik kvaliteet on jõudmas masendavalt madalale tasemele. Ja et see edaspidi veelgi ei langeks, tuleb meil liginevast katastroofist endale ausalt aru anda. Tervenemine algab vaimust - pidagem seda alati meeles. Puhastagem siis üheskoos oma vaimu. Labasusest, upsakusest, hoolimatusest...” (Mart Helme „Letosvet kui märk“ http://syndikaat.ee/ news.php?uID=2157&lang=est).
See Mart Helme tsitaat antud artiklis puudutas rohkem Eesti kultuuri. Täpselt sama kehtib meil ka riigivalitsemisorganite ja seal tegutsevate inimeste kohta. Meil on saanud elunormiks see, et Riigi ja rahva eluga mittearvestav inimene pääseb riigikokku. Nagu vene ajal,kui otsustajad olid Moskvas – ei tea ka meie riigikogulased seda, mis on puudu tavainimesl või mis huvitab tavainimest.
Olen kaua juurelnud selle üle, miks meie 1992.a. Põhiseadusest jäeti välja 1938.a. Põhiseaduses olnud sätted ja viited riigikogulaste austusväärsuse kohta, nende kõlbelisust ja eetikat puudutavad sätted. Kui riigi juhtivates organites töötavad madala moraali või eetikaga inimesed, siis kasvav põlvkond teeb sellest järeldused, et eetika ja moraal pole mingid olulised omadused ning ilma nende ebaoluliste omadusteta võib elus väga edukalt läbi saada. See viib noortes moraali ja eetika mandumisele.
Näiteks 1938.a. PS § 85. Riiginõukogu liikmete valimisel või nimetamisel on üldiseks juhtnööriks vastavate kodanikkude 1) lugupeetud ning väärikas isiksus ja tuntud kodanikutublidus ning riiklik mõtteviis ja 2) teadmised ning elukogemused, mis kasulikud Riiginõukogu tegevuses.
Riiginõukogu kujundamise seadusega määratakse teadmiste ja elukogemuste alusena lähemalt kodanikkude tegevuse kestus nende elukutselises töös või avalikus tegevuses, kuid nõnda, et selle töö või tegevuse nõutava kestuse alammäär ei oleks alla kahe aasta ja ülemmäär üle kümne aasta.
Miks polnud uude Põhiseadusesse vaja eraldi Riiginõukogu ja Riigivolikogu institutsioone? Ometi poleks Riiginõukogu ja Riigivolikogu koosseis kokku ületanud arvuliselt praegust Riikogu koosseisu. Või oli mõeldud uus Põhiseadus luua selline, mis lubaks Riigikogu liikmete madala kvaliteedi ja selle, et Riigikogu kuuletuks täielikult ainult mõne partei juhtkonnale, kus Riigikogu liikmetel puuduks õigus esineda isikliku arvamusega ?
Eelmise EV ajal oli võimatu selline olukord, kus Riigikogusse oleks sattunud juhuslikke inimesi madala moraalse ja eetilise tasemega. Riigikogulane pidi olema tavakodanikele eeskujuks igal alal. Nüüd pole riigijuhid enam kohustatud hästi käituma ja teistele eeskujuks olema?
Kas keegi on kuulnud, et Eelmise EV ajal mõni riigikogulane purjus peaga urineeris avalikus kohas ning istus rahulikult Riigikogus edasi? Rääkimata joomase peaga laamendamisest avalikes kohtades. Mõeldamatu oli siis selline variant, et mõni valitsuspartei liige läheb äriühingusse raha nuruma, lubades vastutasuks äriühingule Riigikogult soodaid seadusi äri ajamises. Võimatu oli selline asi, et peaminister palkab avalikult omale töötajaid ning maksab palka riigimaksudest kõrvale hoides, sõidab pereliikmetega Ameerikasse puhkama ilma elamisrahata ja tagasisõidurahata, müüb naabermaa valuutat (Venemaa rublad) miljonite dollarite väärtuses, laskeharjutuses kasutab märklauana poliitilise vaenlase portreed - ning jätkab edukalt meie poliitikute tipus. Oli mõeldamatu, et riigikogulased toidavad oma peresid alusetult rahva kulul või peavad rahva kulul ülal oma kalesse koos traavlitega, nende traavlid söövad nii kaeru, liha kui konte.
EV 1938.a. Põhiseaduse kohaselt - § 81. Riigivolikogu liikmed saavad tasu ainult Riigivolikogu istungjärkude aja eest. Peale selle saavad Riigivolikogu liikmed tasuta sõidu või sõiduraha.
Meil on tavaliseks nähtuseks see, kui riigikogulane (Rõivas) laseb rahval kinni maksta armukese või lähisugulaste kulutused millel pole mitte mingit seost nende Riigikogulase tööga. Kirja pannakse kulutused kohtumiste eest valijatega ja need makstakse Riigikogulasele kinni. Riigikogulane üürib oma abikaasalt või vanematelt rahva raha eest korteri, kümned Riigikogu tööpäevad kestavad kaunis tihti kahest kuni kahekümne minutini....
Selline ebamoraalne ja ebaeetiline tegevus kannab üldsusele sõnumit – varastage rahvast ja riiki niipalju kui suudate, see on normaalne nähe. Keegi selle eest ei vastuta.
Eetika- ja moraalinõuete puudumine Põhiseaduses ja Riigikogu valimisseaduses ongi põhjuseks meie parteide poliitilisele prostitutsioonile. Võimu ja Riigipiruka jagamise nimel ollakse nõus paari heitma ja ühiselt valitsema ükskõik kellega – peaasi, et Riigipiruka jagamise juures olla saaks ja endile ka midagi taskusse kukuks. Mitteametlikuks jumalaks tõsteti meil Kauka.
Võimu nimel on meie parteidel lubatud teiste parteide suhtes kasutada alatuid võtteid ning alusetut poriloopimist. Kohati läheb seaduste asemel käiku JOKK – sõltuvalt sellest, kuidas valitsejatel endil kasulikum on. Ministeeriumid – ametid ja ametnikud politiseeritakse ning onupoja-poliitika on saanud elunormiks. Ministeeriume pannakse juhtima inimesi mitte oskuste-omaduste järgi, vaid tihti võimul olevate parteide funktsionäre kõneosavuse järgi. Ministrid teevad oma võhiklikkuse tõttu rahvale miljardilisi kahjusid (raudtee ost-müük, suhkrutrahv, Weroli tehased, maade tehingud...) ning selle eest keegi ei vastuta. Vastutada võivad mõnikord väikesed mutrikesed, kes tegelikult sisuliselt ei otsusta midagi. Väide parteilisest vastutusest on bluff. Selle bluffi eesmärgiks on toonitada valimiste ajal parteide vastutustundlikkust, mida tegelikult meie parteide puhul pole.
Nüüd tulid kolm staazikat riigikogulast-isamaalast A.Herkel, M.Laar ja U.Reinsalu välja 10 käsuga riigikogulaste töö parandamiseks – mis oli riigikogulastele ilmselt uudis?
1.Järelevalve valitsuse tegevuse üle
2. Valitsusliikmete avalik küsitlemine
3. Lõpetada kuulumine riigi äriühingute nõukogudesse
4. Opositsioonile vabamad käed uurimiskomisjonide algatamiseks
5. Ekspertide suurem kaasamine
6. Riigikogu suunised valitsusele.....
Kui alles nüüd – 15-16 aastat peale EV Riigikogu tegutsemise algust tulevad 3 kauast riigikogulast selle elementaarse peale – milleks parlament on loodud ja kuidas seal tuleb töötada.... No kuulge. Herkel ja Laar on Riigikogus vist juba kolmadat koosseisu ning alles nüüd jõuab neile midagi elementaarset pärale – mida teised riigikogulased parlamendis veel ei tea ega oska.
Ometi peaks nii toimima Riigikogu iga päev juba aastaid. Seda peaks teadma iga gümnaasiumi lõpetaja, aga riigikogulastele on see UUDIS! Poliitikud on harjunud, et juba aasta peale parteisse astumist on iga poliitik võimeline absoluutselt kõike juhtima alates neurokirurgidest kuni kosmosetehnikani välja... Ometi on olnud ministreid, kes ei valda oma minsteeriumis tehtavat või kasutab oma ministritooli ära isikliku rikastumise eesmäkidel. Sõltumata sobivusest ministri kohale töötavad nad ministritena edasi.
Kehtestades 1992.a. Põhiseaduse olid selle koostajad niivõrd ettenägelikud, et riigikogulaste lõpmatuid privileege ei saa keegi piirata peale nende endi. Kõige vähem on selleks võimalust nn. Peremehel (e. rahval). Sätestati ka see, et riigikogulane pole mitte millegiga seotud valijatega ega vastuta nn. „valijate” ehk rahva ees. Rahval pole õigust olulistes küsimustes rahvahääletuse läbiviimiseks ilma Riigikogu algatuse ja heakskiiduta. Kui Riigikogu seda ei taha (parteide juhid kardavad oma võimust rahva üle ilma jääda), siis rahvahääletust vatstavalt pareteide ei toimu.
Tegelikult panevad riigikogulased paika nende peremehed, ehk 3-7 inimesest koosnev parteituumik. Nemad otsustavad need inimesd, kes kandideerib ja keda valida. Partei juhtkond koostab kandideerijate nimekirja järjekorra, mille alusel Riigikokku saadakse. Nii jäävad rahva silmis vajalikud kandidaadid tihti Riigikogust välja. Parteijuhtide ustavad nupulevajutajad saavad aga Riigikokku alla 1 000 poolthäälega. Neid ustavaid kannupoisse on üle 50% Riigikogu koosseisust. Selliselt tagatakse riigikogulaste vastu-vaidlematu kuuletumine partei juhtkonnale ja parteide tagatoa tahte läbisurumine – vaatamata rahva tegelikule tahtele. Puudub igasugune side Riigikogulase ja valijate vahel. Riigikogulane ei teagi seda, mida rahvas tahab.
Eelneva tõttu on välistatud see, et parteid muudavad seadusi nii, et nad loobuvad pisiosastki võimust ja lubavad rahval kasvõi minimaalselt midagi otsustada. Millal ükskord sellise kasvatuse ja vastutamatuse juures ükskord kõlbelised riigikogulased kasvavad....
Kui 90-ndate aasta alguses uut Põhiseadust koostati ja vastu võeti, siis tekkisid vead sellest, et seaduste väljatöötajad juhendusid kompromissitust poliitilisest võitlusest, mida segasid madalad juriidilised teadmised seadusloomes. Viimase aja muudatused valimisseaduses on aga tehtud teadlikult selleks, et kindlustada parteide ladvikute võimu ning jätta rahvas ilma igasugusest võimust.
Valimisseaduse muutmine, mis viiks Riigikogusse tõeliselt demokraatlikud inimesed, kes oleksid võimelised rahva arvamuste ja tahtmistega arvestama – on tunduvalt lihtsam. Meie parteid pole oma juhtkonna võimuambitsioonide tõttu selleks valmis. Riigikogu allub vastuvaidlematult oma parteide juhtkonnale, kelle pühaks eesmärgiks on oma majanduslike hüvede ja võimu kindlustamine. Riigi ja rahva saatus neid ei huvita,
Meie parteid ei õigusta rahva poolt neile pandud lootusi ning on muutunud meie ühiskonna piduriks.
Paar aastat tagasi Eesti aastapäevakõnes ütles Ene Ergma ”…Kala hakkab mädanema peast…” - pidades silmas seda, et riigivõimuorganid võõrduvad rahvast ega hoolitse vajalikul määral riigi ja rahva eest.
Kas kala pea mädanemine Meie Riigikogu ei koosne riigimeestena mõtlevatest ja käituvatest inimestest, vaid see on juhuslik kooslus parteide esindajatest, parteide karjeristidest, kellele pole oluline Eesti riigi ja rahva hea käekäik. Riigikogulaste eesmärgiks on isiklik (ja oma lähedaste) heaolu, isikliku majandusliku ja poliitilise võimu kindlustamine. Parteisid on neile vaja selleks, et ainult pareteide kaudu saavad nad oma isiklikke ambitsioone rahuldada. Parteid omakorda ilma oma liikmeteta ei saa omavõimu kehtestada.
Millal tuleb aeg, kus Eestis valib rahvas endale parlamendi, mis koosneb valdavalt ausatest, eetilistest ja moraalsetest inimestest? Praeguse valimissüsteemi ja valimisseaduse järgi ei saabuks seda kunagi. Seda sellepärast, et eetilisus, ausus, moraalsus ja austus vanemate vastu ei ole meie kõrgemates võimusfäärides au sees, rääkimata valitsusest või ametkondadest. Kui kasvav põlvkond näeb, et ausus, eetilisus ja moraalsus ei oma ühiskonna silmis mingit väärtust, siis kaotavad need mõisted ka noorte jaoks igasuguse tähtsuse. Nii kasvabki meil peale põlvkond. kes üha vähem tähelepanu pöörab nendele väärtustele ja inimlikkuse asemel pääseb meie ühiskonnas võidule hundimoraal.
Kristiina Ojuland oli veendunud, et Riigikogu on valinud rahvas ja nemad (Riigikogu) on rahva esindajad. See on sama tõene väide kui Kristiina öeldud seegi väide, et Kristiina Ojuland saab hakkama 5 000 krooniga kuus. Ometi teame kõik ülejäänud väga hästi, et temal jääb 80 000 kroonisest palgast kuus elamiseks puudu ja tal tuleb riigilt juurde võtta esinduskulusid veel ca 15 000 krooni kuus justkui kohtumiseks valijatega, lillede-pastakate ostmiseks, telefonikõnedeks ja supermaasturiga liiklemiseks. Paljud riigikogulased suudaksid ka ise auto osta – kuid seda nad ei tee, sest milleks oma raha kulutada, kui rahvas maksab sellised riigikogulaste kulutused.
Me kõik teame, et Ojulandil ei jätkuks 5 000 kroonist kuus isegi ainult oma kosmeetikule tasumiseks. Kuidas uskuda Ojulandi juttu piskuga hakkamasaamisest? Kas Ojuland elab siis lageda taeva all, käib jalgsi tööl, ei söö ega joo midagi aastad läbi? Ja seda väidab „rahva poolt valitud” Riigikogu asespiikesr. Kui ta seda kõige elementaarsemat – kontrollitavat asja vassib, miks me peaksime siis ülejäänud tema juttu uskuma? Taoline vassimine pole omane mitte ainult Kristiina Ojulandile, vaid analoogselt käitub valdavalt kogu Riigikogu. Selline luuletus-luulu ajamine käib võimuritrl alates tippudest alamate astmeteni välja. Ehkki keegi seda ei usu, tehakse nägu, nagu oleks kõigi riigikogulaste jutt tark ning aus.
Kas on alanud mädaneva pea tervenemine?
Kala pea mädanemine jätkub endiselt.
See Mart Helme tsitaat antud artiklis puudutas rohkem Eesti kultuuri. Täpselt sama kehtib meil ka riigivalitsemisorganite ja seal tegutsevate inimeste kohta. Meil on saanud elunormiks see, et Riigi ja rahva eluga mittearvestav inimene pääseb riigikokku. Nagu vene ajal,kui otsustajad olid Moskvas – ei tea ka meie riigikogulased seda, mis on puudu tavainimesl või mis huvitab tavainimest.
Olen kaua juurelnud selle üle, miks meie 1992.a. Põhiseadusest jäeti välja 1938.a. Põhiseaduses olnud sätted ja viited riigikogulaste austusväärsuse kohta, nende kõlbelisust ja eetikat puudutavad sätted. Kui riigi juhtivates organites töötavad madala moraali või eetikaga inimesed, siis kasvav põlvkond teeb sellest järeldused, et eetika ja moraal pole mingid olulised omadused ning ilma nende ebaoluliste omadusteta võib elus väga edukalt läbi saada. See viib noortes moraali ja eetika mandumisele.
Näiteks 1938.a. PS § 85. Riiginõukogu liikmete valimisel või nimetamisel on üldiseks juhtnööriks vastavate kodanikkude 1) lugupeetud ning väärikas isiksus ja tuntud kodanikutublidus ning riiklik mõtteviis ja 2) teadmised ning elukogemused, mis kasulikud Riiginõukogu tegevuses.
Riiginõukogu kujundamise seadusega määratakse teadmiste ja elukogemuste alusena lähemalt kodanikkude tegevuse kestus nende elukutselises töös või avalikus tegevuses, kuid nõnda, et selle töö või tegevuse nõutava kestuse alammäär ei oleks alla kahe aasta ja ülemmäär üle kümne aasta.
Miks polnud uude Põhiseadusesse vaja eraldi Riiginõukogu ja Riigivolikogu institutsioone? Ometi poleks Riiginõukogu ja Riigivolikogu koosseis kokku ületanud arvuliselt praegust Riikogu koosseisu. Või oli mõeldud uus Põhiseadus luua selline, mis lubaks Riigikogu liikmete madala kvaliteedi ja selle, et Riigikogu kuuletuks täielikult ainult mõne partei juhtkonnale, kus Riigikogu liikmetel puuduks õigus esineda isikliku arvamusega ?
Eelmise EV ajal oli võimatu selline olukord, kus Riigikogusse oleks sattunud juhuslikke inimesi madala moraalse ja eetilise tasemega. Riigikogulane pidi olema tavakodanikele eeskujuks igal alal. Nüüd pole riigijuhid enam kohustatud hästi käituma ja teistele eeskujuks olema?
Kas keegi on kuulnud, et Eelmise EV ajal mõni riigikogulane purjus peaga urineeris avalikus kohas ning istus rahulikult Riigikogus edasi? Rääkimata joomase peaga laamendamisest avalikes kohtades. Mõeldamatu oli siis selline variant, et mõni valitsuspartei liige läheb äriühingusse raha nuruma, lubades vastutasuks äriühingule Riigikogult soodaid seadusi äri ajamises. Võimatu oli selline asi, et peaminister palkab avalikult omale töötajaid ning maksab palka riigimaksudest kõrvale hoides, sõidab pereliikmetega Ameerikasse puhkama ilma elamisrahata ja tagasisõidurahata, müüb naabermaa valuutat (Venemaa rublad) miljonite dollarite väärtuses, laskeharjutuses kasutab märklauana poliitilise vaenlase portreed - ning jätkab edukalt meie poliitikute tipus. Oli mõeldamatu, et riigikogulased toidavad oma peresid alusetult rahva kulul või peavad rahva kulul ülal oma kalesse koos traavlitega, nende traavlid söövad nii kaeru, liha kui konte.
EV 1938.a. Põhiseaduse kohaselt - § 81. Riigivolikogu liikmed saavad tasu ainult Riigivolikogu istungjärkude aja eest. Peale selle saavad Riigivolikogu liikmed tasuta sõidu või sõiduraha.
Meil on tavaliseks nähtuseks see, kui riigikogulane (Rõivas) laseb rahval kinni maksta armukese või lähisugulaste kulutused millel pole mitte mingit seost nende Riigikogulase tööga. Kirja pannakse kulutused kohtumiste eest valijatega ja need makstakse Riigikogulasele kinni. Riigikogulane üürib oma abikaasalt või vanematelt rahva raha eest korteri, kümned Riigikogu tööpäevad kestavad kaunis tihti kahest kuni kahekümne minutini....
Selline ebamoraalne ja ebaeetiline tegevus kannab üldsusele sõnumit – varastage rahvast ja riiki niipalju kui suudate, see on normaalne nähe. Keegi selle eest ei vastuta.
Eetika- ja moraalinõuete puudumine Põhiseaduses ja Riigikogu valimisseaduses ongi põhjuseks meie parteide poliitilisele prostitutsioonile. Võimu ja Riigipiruka jagamise nimel ollakse nõus paari heitma ja ühiselt valitsema ükskõik kellega – peaasi, et Riigipiruka jagamise juures olla saaks ja endile ka midagi taskusse kukuks. Mitteametlikuks jumalaks tõsteti meil Kauka.
Võimu nimel on meie parteidel lubatud teiste parteide suhtes kasutada alatuid võtteid ning alusetut poriloopimist. Kohati läheb seaduste asemel käiku JOKK – sõltuvalt sellest, kuidas valitsejatel endil kasulikum on. Ministeeriumid – ametid ja ametnikud politiseeritakse ning onupoja-poliitika on saanud elunormiks. Ministeeriume pannakse juhtima inimesi mitte oskuste-omaduste järgi, vaid tihti võimul olevate parteide funktsionäre kõneosavuse järgi. Ministrid teevad oma võhiklikkuse tõttu rahvale miljardilisi kahjusid (raudtee ost-müük, suhkrutrahv, Weroli tehased, maade tehingud...) ning selle eest keegi ei vastuta. Vastutada võivad mõnikord väikesed mutrikesed, kes tegelikult sisuliselt ei otsusta midagi. Väide parteilisest vastutusest on bluff. Selle bluffi eesmärgiks on toonitada valimiste ajal parteide vastutustundlikkust, mida tegelikult meie parteide puhul pole.
Nüüd tulid kolm staazikat riigikogulast-isamaalast A.Herkel, M.Laar ja U.Reinsalu välja 10 käsuga riigikogulaste töö parandamiseks – mis oli riigikogulastele ilmselt uudis?
1.Järelevalve valitsuse tegevuse üle
2. Valitsusliikmete avalik küsitlemine
3. Lõpetada kuulumine riigi äriühingute nõukogudesse
4. Opositsioonile vabamad käed uurimiskomisjonide algatamiseks
5. Ekspertide suurem kaasamine
6. Riigikogu suunised valitsusele.....
Kui alles nüüd – 15-16 aastat peale EV Riigikogu tegutsemise algust tulevad 3 kauast riigikogulast selle elementaarse peale – milleks parlament on loodud ja kuidas seal tuleb töötada.... No kuulge. Herkel ja Laar on Riigikogus vist juba kolmadat koosseisu ning alles nüüd jõuab neile midagi elementaarset pärale – mida teised riigikogulased parlamendis veel ei tea ega oska.
Ometi peaks nii toimima Riigikogu iga päev juba aastaid. Seda peaks teadma iga gümnaasiumi lõpetaja, aga riigikogulastele on see UUDIS! Poliitikud on harjunud, et juba aasta peale parteisse astumist on iga poliitik võimeline absoluutselt kõike juhtima alates neurokirurgidest kuni kosmosetehnikani välja... Ometi on olnud ministreid, kes ei valda oma minsteeriumis tehtavat või kasutab oma ministritooli ära isikliku rikastumise eesmäkidel. Sõltumata sobivusest ministri kohale töötavad nad ministritena edasi.
Kehtestades 1992.a. Põhiseaduse olid selle koostajad niivõrd ettenägelikud, et riigikogulaste lõpmatuid privileege ei saa keegi piirata peale nende endi. Kõige vähem on selleks võimalust nn. Peremehel (e. rahval). Sätestati ka see, et riigikogulane pole mitte millegiga seotud valijatega ega vastuta nn. „valijate” ehk rahva ees. Rahval pole õigust olulistes küsimustes rahvahääletuse läbiviimiseks ilma Riigikogu algatuse ja heakskiiduta. Kui Riigikogu seda ei taha (parteide juhid kardavad oma võimust rahva üle ilma jääda), siis rahvahääletust vatstavalt pareteide ei toimu.
Tegelikult panevad riigikogulased paika nende peremehed, ehk 3-7 inimesest koosnev parteituumik. Nemad otsustavad need inimesd, kes kandideerib ja keda valida. Partei juhtkond koostab kandideerijate nimekirja järjekorra, mille alusel Riigikokku saadakse. Nii jäävad rahva silmis vajalikud kandidaadid tihti Riigikogust välja. Parteijuhtide ustavad nupulevajutajad saavad aga Riigikokku alla 1 000 poolthäälega. Neid ustavaid kannupoisse on üle 50% Riigikogu koosseisust. Selliselt tagatakse riigikogulaste vastu-vaidlematu kuuletumine partei juhtkonnale ja parteide tagatoa tahte läbisurumine – vaatamata rahva tegelikule tahtele. Puudub igasugune side Riigikogulase ja valijate vahel. Riigikogulane ei teagi seda, mida rahvas tahab.
Eelneva tõttu on välistatud see, et parteid muudavad seadusi nii, et nad loobuvad pisiosastki võimust ja lubavad rahval kasvõi minimaalselt midagi otsustada. Millal ükskord sellise kasvatuse ja vastutamatuse juures ükskord kõlbelised riigikogulased kasvavad....
Kui 90-ndate aasta alguses uut Põhiseadust koostati ja vastu võeti, siis tekkisid vead sellest, et seaduste väljatöötajad juhendusid kompromissitust poliitilisest võitlusest, mida segasid madalad juriidilised teadmised seadusloomes. Viimase aja muudatused valimisseaduses on aga tehtud teadlikult selleks, et kindlustada parteide ladvikute võimu ning jätta rahvas ilma igasugusest võimust.
Valimisseaduse muutmine, mis viiks Riigikogusse tõeliselt demokraatlikud inimesed, kes oleksid võimelised rahva arvamuste ja tahtmistega arvestama – on tunduvalt lihtsam. Meie parteid pole oma juhtkonna võimuambitsioonide tõttu selleks valmis. Riigikogu allub vastuvaidlematult oma parteide juhtkonnale, kelle pühaks eesmärgiks on oma majanduslike hüvede ja võimu kindlustamine. Riigi ja rahva saatus neid ei huvita,
Meie parteid ei õigusta rahva poolt neile pandud lootusi ning on muutunud meie ühiskonna piduriks.
Paar aastat tagasi Eesti aastapäevakõnes ütles Ene Ergma ”…Kala hakkab mädanema peast…” - pidades silmas seda, et riigivõimuorganid võõrduvad rahvast ega hoolitse vajalikul määral riigi ja rahva eest.
Kas kala pea mädanemine Meie Riigikogu ei koosne riigimeestena mõtlevatest ja käituvatest inimestest, vaid see on juhuslik kooslus parteide esindajatest, parteide karjeristidest, kellele pole oluline Eesti riigi ja rahva hea käekäik. Riigikogulaste eesmärgiks on isiklik (ja oma lähedaste) heaolu, isikliku majandusliku ja poliitilise võimu kindlustamine. Parteisid on neile vaja selleks, et ainult pareteide kaudu saavad nad oma isiklikke ambitsioone rahuldada. Parteid omakorda ilma oma liikmeteta ei saa omavõimu kehtestada.
Millal tuleb aeg, kus Eestis valib rahvas endale parlamendi, mis koosneb valdavalt ausatest, eetilistest ja moraalsetest inimestest? Praeguse valimissüsteemi ja valimisseaduse järgi ei saabuks seda kunagi. Seda sellepärast, et eetilisus, ausus, moraalsus ja austus vanemate vastu ei ole meie kõrgemates võimusfäärides au sees, rääkimata valitsusest või ametkondadest. Kui kasvav põlvkond näeb, et ausus, eetilisus ja moraalsus ei oma ühiskonna silmis mingit väärtust, siis kaotavad need mõisted ka noorte jaoks igasuguse tähtsuse. Nii kasvabki meil peale põlvkond. kes üha vähem tähelepanu pöörab nendele väärtustele ja inimlikkuse asemel pääseb meie ühiskonnas võidule hundimoraal.
Kristiina Ojuland oli veendunud, et Riigikogu on valinud rahvas ja nemad (Riigikogu) on rahva esindajad. See on sama tõene väide kui Kristiina öeldud seegi väide, et Kristiina Ojuland saab hakkama 5 000 krooniga kuus. Ometi teame kõik ülejäänud väga hästi, et temal jääb 80 000 kroonisest palgast kuus elamiseks puudu ja tal tuleb riigilt juurde võtta esinduskulusid veel ca 15 000 krooni kuus justkui kohtumiseks valijatega, lillede-pastakate ostmiseks, telefonikõnedeks ja supermaasturiga liiklemiseks. Paljud riigikogulased suudaksid ka ise auto osta – kuid seda nad ei tee, sest milleks oma raha kulutada, kui rahvas maksab sellised riigikogulaste kulutused.
Me kõik teame, et Ojulandil ei jätkuks 5 000 kroonist kuus isegi ainult oma kosmeetikule tasumiseks. Kuidas uskuda Ojulandi juttu piskuga hakkamasaamisest? Kas Ojuland elab siis lageda taeva all, käib jalgsi tööl, ei söö ega joo midagi aastad läbi? Ja seda väidab „rahva poolt valitud” Riigikogu asespiikesr. Kui ta seda kõige elementaarsemat – kontrollitavat asja vassib, miks me peaksime siis ülejäänud tema juttu uskuma? Taoline vassimine pole omane mitte ainult Kristiina Ojulandile, vaid analoogselt käitub valdavalt kogu Riigikogu. Selline luuletus-luulu ajamine käib võimuritrl alates tippudest alamate astmeteni välja. Ehkki keegi seda ei usu, tehakse nägu, nagu oleks kõigi riigikogulaste jutt tark ning aus.
Kas on alanud mädaneva pea tervenemine?
Kala pea mädanemine jätkub endiselt.
Prteilised valimised
Valimised käivad hea nõukogude traditsiooni järgi: rahvale pannakse ette need, keda saab valida. Riigikokku valitakse nagu nõukogude ajal parteilasi, kes on elukauged politikaanid, kuid ustavad parteilased. Hääletada võib ükskõik kelle eest oma ringkonnas, valituks osutub aga see, keda soovib PARTREI (juhtkond). Selleks panevad parteid kandideerima populaarseid „häälepüüdjaid”, kes koguvad palju poolthääli, ise nad Riigikogusse ei lähe, kuid nende arvel saavad sisse partei juhkonna kuulekad kannupoisid.
Meie valimised on küll seaduse järgi parteilised. Kui aga partei poolt valitud kandidaat lahkub parteist, peaks ta lahkuma ka Riigikogust, sest hääletati parteide kandidaadi poolt. Päris nii see pole.
Riigikogus olnud keskerakondlased Kreizberg, Meikar, Tõnisson... lahkusid Keskerakonnast. Vahetati ka parteid, kuid Riigikogusse jäid nad ikka edasi. Keskerakond kaotas nende lahkumisega üle 10 000 poolt-hääle. Järelikult pole tegemist puhtalt parteiliste valimistega. Valijal pole siin otsustada midagi. Kui on juba Riigikokku „valitud”, siis on kandidaat valija jaoks kadunud. Tagasi kutsuda riigikogulast ei saa ei „valija” ega ka partei.
Meie valimised on küll seaduse järgi parteilised. Kui aga partei poolt valitud kandidaat lahkub parteist, peaks ta lahkuma ka Riigikogust, sest hääletati parteide kandidaadi poolt. Päris nii see pole.
Riigikogus olnud keskerakondlased Kreizberg, Meikar, Tõnisson... lahkusid Keskerakonnast. Vahetati ka parteid, kuid Riigikogusse jäid nad ikka edasi. Keskerakond kaotas nende lahkumisega üle 10 000 poolt-hääle. Järelikult pole tegemist puhtalt parteiliste valimistega. Valijal pole siin otsustada midagi. Kui on juba Riigikokku „valitud”, siis on kandidaat valija jaoks kadunud. Tagasi kutsuda riigikogulast ei saa ei „valija” ega ka partei.
Toompea valitsejad
Kust algab meil poliitika Seal lõpeb
moraal ja eetika
Toompea valitsejad
Kuulge Teie – Toompeal seal
Euroliidu pilve peal!
Miks see Teie arvamus,
Et - Te - rahva esindus
Ning teil on rahva usaldus?
Mõned teist on rahvas valind,
Ülejäänud need ju olid .
Keda valis erakond – partei
Aga mitte rahvas – ei!
Toompeal võtsite te koha sooja
Rahvas – see on teie sooja looja.
Teil hoolitseda rikas mees
Kes ujub hulga raha sees.
Aga lihtsa rahvaga
Te ei taha suhelda
Vääritu teil tundub see –
Seista lihtsa rahva eest.
Kui on häälte vajadus parteil
Siis taevamanna suus on teil
Käes teil aga koht on soe,
Siis te lubadus ei loe.
Ei huvita teid pööbli elu
Ei rahva raskused ei valu
Teil hoopis tähtsam asi see
Kui täis on teie kukruke.
Teis endis tarkust täis on iga toll
Kuid rahvas teie meelest loll
Kui inkubaatorist te välja astund
Teil puudub austus vanemate vastu.
Ka lapsed teile selge rist
Sest vajavad nad hoolimist!
Laps-poliitik on ju see
Kes teil seadust selgeks teeb
Aga lapse aruga....
jääb seadus poole mõjuga.
Teil rahva raha raisata
Küll arutult on kombeks
Kuid kuidas rahval elada
Tulevikus – ja
ka homme?
2000.a. Leonhard Pallon
moraal ja eetika
Toompea valitsejad
Kuulge Teie – Toompeal seal
Euroliidu pilve peal!
Miks see Teie arvamus,
Et - Te - rahva esindus
Ning teil on rahva usaldus?
Mõned teist on rahvas valind,
Ülejäänud need ju olid .
Keda valis erakond – partei
Aga mitte rahvas – ei!
Toompeal võtsite te koha sooja
Rahvas – see on teie sooja looja.
Teil hoolitseda rikas mees
Kes ujub hulga raha sees.
Aga lihtsa rahvaga
Te ei taha suhelda
Vääritu teil tundub see –
Seista lihtsa rahva eest.
Kui on häälte vajadus parteil
Siis taevamanna suus on teil
Käes teil aga koht on soe,
Siis te lubadus ei loe.
Ei huvita teid pööbli elu
Ei rahva raskused ei valu
Teil hoopis tähtsam asi see
Kui täis on teie kukruke.
Teis endis tarkust täis on iga toll
Kuid rahvas teie meelest loll
Kui inkubaatorist te välja astund
Teil puudub austus vanemate vastu.
Ka lapsed teile selge rist
Sest vajavad nad hoolimist!
Laps-poliitik on ju see
Kes teil seadust selgeks teeb
Aga lapse aruga....
jääb seadus poole mõjuga.
Teil rahva raha raisata
Küll arutult on kombeks
Kuid kuidas rahval elada
Tulevikus – ja
ka homme?
2000.a. Leonhard Pallon
Üksikandidaadid ja väikepartei kandideerimine
Oleks juba aeg. Lõpetada sellised demagoogilised väited, et Riigikogu valib rahvas ja riigikogulased on rahva esindajad. Riigikogu valivad parteid kaasates valimistel (otsususõiguseta) rahva ning riigikogulased esindavad oma parteide, mitte rahva huve.
Parteide liikmeid on ca 3-4% Eesti elanikest ja needki parteiliikmed väljendavad kitsalt oma kildkonna (omapartei), mitte rahva huve. Esindama rahva huvisid ei sunni riigikogulasi mitte miski. Ei sunni seda ei Põhiseadus ega ka teised seadused. Riigikogulased on vastutavad ainult oma partei ees. Oma partei huvisid järgima sunnib riigikogulasi aga partei põhikiri, parteidistsipliin ja alluvussuhe oma juhtidele.
Kuigi meil on parteilised valimised, on lubatud Riigikogusse kandideerida ka üksikkandidaatidel. See on ainult võimalus kandideerida, kuid Riigikogusse üksikkandidaat ei pääse. Üksikkandidaatidel ning väikeparteide esindajatel pole mõtet Riigikogusse kandideerida. Seda näitavad senised valimised. Viimastel valimistel kulus parteidel ühe riigikogulase valimiskampaaniaks 1 miljon krooni, üksikkandidaadil on kulutused kahtlemata suuremad.
Põhimõtteliselt oleks võimalus kandideerida üksikkandidaadil, kelle isiklik kapital on mitmeid miljoneid kroone ning ta raatsib paigutada valimisvõitlusesse vähemalt 1,5 miljonit krooni isiklikku raha (järgmistel valimistel rohkem). Kulutused reklaamile, palgata PR firma, üürida-tellida reklaami-esinemise aega TV-s, raadios, ajalehtedes, ruumide üürimised kohtumisteks valijatega, palgata kohtumistele muusikud/lauljad,jne... See on võimalik parteidel, mitte üksikandidaatidel. Üksikkandidaaadi vastu tegutseksid siis valimistel kõik parteid ja ligi 1 000 kandidaati. Kuiparteid koguvad hääli omakandidaatideleüle koguEesti, siis üksikkandidaadil on võimalus hääli koguda ainult ühes valimisringkonnas.
Parteide puhul on lihtsam, sest palju kulutusi saab ühendada kogu kandidaatide grupi peale, osa kulutustest ka 5-10-st kandidaadist koosnevale grupile. Nii on parteide kandidaatidel järgmised eelised kulutustes, mida kandidaadid ise ei pea maksma, vaid seda teevad parteid sponsorite abil.
Väikeparteide valimistel osalemine on ka kaunist tulutu ettevõtmine, kuna valimiskünnise 5% ületamine võrreldes suuremate parteide võimsa reklaamiga praktiliselt võimatu. Nii sai viimastel valimistel Kreistlik demokraat Aleksander Einseln 660 poolthäält kuid Riigikogusse ei pääsenud. 7 kandidaati (Ott Lumi, Kalev Kallo, Evelyn Sepp...) kogusid vähem hääli. Kuid pääsesid Riigikokku.
Mille poolest on parteide kandidaadid eelistatumad kui üksikkandidaadid võ iväikeparteid?
1. Kandidaadi Riigikogu valimistel seab üles partei - kes maksab ka kandidaadi kautsjoni ja valimiskulud.
2. Valitava kandidaadi valimispropaganda kulud, organiseerib ja rahastab kohtumised valijatega, reklaaamitrükised, kannab (viimaste valimiste näitel) miljoni krooni ulatuses iga kandidaadi kohta meie parteid.
3. Parteid ostavad oma kandidaatidele reklaamiaega televisioonis, raadios ning pinda ajalehtedes. Parteisid toetab rahvas riigieelarvest 90 miljoni krooniga aastas.
4. Teiste (mittevalituks osutunud parteiliikmete hääled) kantakse üle teistele samast parteistkandideerinud liikmetele.
5. Parteide juhtkonnad otsustavad, kes liikmetest osutuvad valituks (Järjekorrakoht parteinimekirjas, kandideerimise koht, poolt-propaganda ulatus reklaamis ja ajakirjanduses)- need otsustab partei juhtkond.
6. Parteid palkavad valimispropagandaks endi teenistusse reklaamibürood, mainekujundusfirmad.
7. Parteikandidaadid lubavad valimiste eel tulusaid-maitsvaid pudrumägesid, mis võivad tunduda reaalsetena kui seda lubab partei. Üksikkandidaat suuri-ebareaalseid lubadusi jagada ei saa – üksikkandidaadi võimalused on väiksemad kui parteidel
Parteide liikmeid on ca 3-4% Eesti elanikest ja needki parteiliikmed väljendavad kitsalt oma kildkonna (omapartei), mitte rahva huve. Esindama rahva huvisid ei sunni riigikogulasi mitte miski. Ei sunni seda ei Põhiseadus ega ka teised seadused. Riigikogulased on vastutavad ainult oma partei ees. Oma partei huvisid järgima sunnib riigikogulasi aga partei põhikiri, parteidistsipliin ja alluvussuhe oma juhtidele.
Kuigi meil on parteilised valimised, on lubatud Riigikogusse kandideerida ka üksikkandidaatidel. See on ainult võimalus kandideerida, kuid Riigikogusse üksikkandidaat ei pääse. Üksikkandidaatidel ning väikeparteide esindajatel pole mõtet Riigikogusse kandideerida. Seda näitavad senised valimised. Viimastel valimistel kulus parteidel ühe riigikogulase valimiskampaaniaks 1 miljon krooni, üksikkandidaadil on kulutused kahtlemata suuremad.
Põhimõtteliselt oleks võimalus kandideerida üksikkandidaadil, kelle isiklik kapital on mitmeid miljoneid kroone ning ta raatsib paigutada valimisvõitlusesse vähemalt 1,5 miljonit krooni isiklikku raha (järgmistel valimistel rohkem). Kulutused reklaamile, palgata PR firma, üürida-tellida reklaami-esinemise aega TV-s, raadios, ajalehtedes, ruumide üürimised kohtumisteks valijatega, palgata kohtumistele muusikud/lauljad,jne... See on võimalik parteidel, mitte üksikandidaatidel. Üksikkandidaaadi vastu tegutseksid siis valimistel kõik parteid ja ligi 1 000 kandidaati. Kuiparteid koguvad hääli omakandidaatideleüle koguEesti, siis üksikkandidaadil on võimalus hääli koguda ainult ühes valimisringkonnas.
Parteide puhul on lihtsam, sest palju kulutusi saab ühendada kogu kandidaatide grupi peale, osa kulutustest ka 5-10-st kandidaadist koosnevale grupile. Nii on parteide kandidaatidel järgmised eelised kulutustes, mida kandidaadid ise ei pea maksma, vaid seda teevad parteid sponsorite abil.
Väikeparteide valimistel osalemine on ka kaunist tulutu ettevõtmine, kuna valimiskünnise 5% ületamine võrreldes suuremate parteide võimsa reklaamiga praktiliselt võimatu. Nii sai viimastel valimistel Kreistlik demokraat Aleksander Einseln 660 poolthäält kuid Riigikogusse ei pääsenud. 7 kandidaati (Ott Lumi, Kalev Kallo, Evelyn Sepp...) kogusid vähem hääli. Kuid pääsesid Riigikokku.
Mille poolest on parteide kandidaadid eelistatumad kui üksikkandidaadid võ iväikeparteid?
1. Kandidaadi Riigikogu valimistel seab üles partei - kes maksab ka kandidaadi kautsjoni ja valimiskulud.
2. Valitava kandidaadi valimispropaganda kulud, organiseerib ja rahastab kohtumised valijatega, reklaaamitrükised, kannab (viimaste valimiste näitel) miljoni krooni ulatuses iga kandidaadi kohta meie parteid.
3. Parteid ostavad oma kandidaatidele reklaamiaega televisioonis, raadios ning pinda ajalehtedes. Parteisid toetab rahvas riigieelarvest 90 miljoni krooniga aastas.
4. Teiste (mittevalituks osutunud parteiliikmete hääled) kantakse üle teistele samast parteistkandideerinud liikmetele.
5. Parteide juhtkonnad otsustavad, kes liikmetest osutuvad valituks (Järjekorrakoht parteinimekirjas, kandideerimise koht, poolt-propaganda ulatus reklaamis ja ajakirjanduses)- need otsustab partei juhtkond.
6. Parteid palkavad valimispropagandaks endi teenistusse reklaamibürood, mainekujundusfirmad.
7. Parteikandidaadid lubavad valimiste eel tulusaid-maitsvaid pudrumägesid, mis võivad tunduda reaalsetena kui seda lubab partei. Üksikkandidaat suuri-ebareaalseid lubadusi jagada ei saa – üksikkandidaadi võimalused on väiksemad kui parteidel
Tellimine:
Postitused (Atom)