Sotsharta meil 4

Mis takistab meil liitumast sotsiaalhartaga?
Sotshartaga liitumisel võtab liituv riik kohustuse täita sotsiaalvallas ettenähtud
tingimused – palga, pensioni osas jne...
Meie riigijuhid leiavad, et meie riik pole nii rikas, et suudaks täita neid tingimusi. Osaliselt on see õige. Kuid meie „riigiisad“ eriti ei püüagi saavutada sellist riigi rikkust. Nemad ise saavad endile küllaldase materiaalse kindelustatuse eluks, see aga, kuidas rahvas elab –see neid ei puuduta. Ollakse seisukohal, et vaadaku igaüksise ise kuidas hakkama saab. Parteid ei saada riigikogusse oma saadikuid mitte rahvale head elu kindlustama, vaid riigikogulased peavad kindlustama võimu parteile ning hea äraelamise nii parteile kui iseendile.
Millal me liitumie sotshartaga?
Lähima 20-30 aasta jooksul kindlasti mitte. Selleks on muidugi palju põhjusi nii subjektiisesid kui objektiivseid.
Selleks. et mingit asja saada-saavutada, selleks peab kõigepealt seda saavutada TAHTMA. Meil aga need, kellest sõltub soov liituda Sotsiaalhartaga – need ei püüdleagi selle poole. See püüdlemine sunniks valitsust ja Riigikogu pingutama ja tööd tegema. Liitumine Sotshartaga ei anna valitsejatele mitte midagi, isegi väljamaalaste austust mitte. Võimu-valitsuse juures olles saavad valitsejad oma majandusliku olukorra juba niivõrd ära kindlustatud, et Sotsharta neile enam midagi juurde ei anna.
Need, kellel oleks vajadus liitimiseks Sotshartaga – et saada eluks sotsiaalseid tagatisi – nendel puudub sõnaõigus otsustamise juures kaasa rääkida. Kui puudub püüe saavutada midagi, siis seda ei saavutatagi.
Meie riik pole nii rikas.
Me pole muidugi rikas riik, kuigi A.Ansip lubas meid viia peagi viie rikkama riigi hulka. Reformiparteilased ise on peagi viie rikkama hulgas, riik ja rahvas rikkamate hulka ei jõua niipea. Kuid kui me oleksime ka viie rikkama riigi hulgas ei tähendaks see seda, et meie riik hakkaks täitma Sotsiaalharta nõudeid.
Riigi kiire rikastumine?
Lootus meie riigi peatseks rikastumiseks pole meie valitsejate puhul reaalne. Meid juhivad poliitikud, kes on andekad selles osas, et hoida ära riigi-rahva rikastumist. Sellele viitavad asjaolud:
-Riigi majanduselu juhivad poliitikud, kes ei oska majandada. Nad on küll universaalsed spetsialistid igal alal, aga – ühtki ala hästi ei tunne.
-Riigiametnikke toidetakse rikkalikult kõivõimalike hüvitistega (lahkuvatele riigikogulastele poole aasta palk, ministritele lahkumishüvitis üle 300 000 EEKi, lahkumishüvitis aselinnapeale 90 000, jne...).
-Oma rumalustest-saamatustest tehakse vigu, millest saadakse hiigelkahjusid.
-Riigi raha jagatakse ebaotstarbekalt, raisatakse reformide-paranduste peale, mis iseendast mingit parendust ega majanduslikku efekti ei anna.
-Riigijuhid OOTAVAD välisinvestoreid, kes looks siin küll töökohti, kuid viiksid kasumi-rikkuse välismaale.
-Riigivara müüakse eelarveaukude täitmiseks odavalt. Kuid müüdav riigivara hakkab ka ükskord otsa saama.
Rahvas vananeb ning sotsiaalabi vajajaid tuleb aina juurde.
Maksumaksjaid-eelarve täitjaid jääb üha vahemaks. Selle põhjusteks on muidugi: lõppkokkuvõttes negatiivne iive, töjõulise elanikkonna lahkumine välismaale elama-tööle ja elanikkonna vananemine.
Kui vaadata meie tegelikke keskmisi palkasid, pensione, sotsiaaltoetusi, siis oleks vajadus sotsiaalhartaga liitumiseks ja nende tingimuste täitmiseks olemas, aga...
Lõpp-kokkuvõttes on vähe lootust, et meie sotsiaalabi paraneks.