Parteid – meie au, mõistus ja südametunnistus.
Eesti Valitsevad Parteid
Au pole olnud me parteil
Mõitust – milleks seda neil?
Ausus - õiglus - ongi see,
Mille kohe rahaks teeb.
Mis parteidel Eestist vaja?
Ei miskit muud kui - VÕIM ja RAHA.
Rahvas-riik - ei huvita!
Kui vaid riigilt Raha saaks.
Seks parteidel tagatuba-
Ei nad rahvast võimu´l luba
Ise keelan, poon ja lasen
Rahval - lõuad kinni! Käsen.
Milleks meil akadeemikud ?
Partei ka nendel suleb suud
Rääkimata Rahvast – saastast –
Kõik nad tuleks välja saata!
Parteid on kõrgel ülal sääl
Toompea mäel - seal künka pääl
Ei sinna kostu rahva hääl.
Aga meie Põhiseadus?
See on sihukene teadus
Mida seletada võib
Üksnes see - kel käes on võim.
Tõlgendada võib – Partei
Nii kuis vaja on ju neil.
Rahvas sellest hoidku eemal
Lugemastki sellel teemal,
Sest võib tulla palju paha –
Kaotaksid Parteid ju RAHA!
Mis on me Parteidel puudus
Et meil Eestis elu suubuks?
Eetikast – moraalist ka
Pole mõtet kõnelda.
Aated, austus vanemate vastu –
Ei neid Riigikogust kostu.
Teadmised ja kompetents –
Parteidele see on - kõnts.
Parteidel on ka jumal uus –
See on võimas rahatuus.
Temale kõik uksed valla
Rahvas heitku tuusa alla.
Tuus–las koorib, teeb mis tahab
Ainult – Parteidele nad toogu rahad.
...............................................
Isamaa Laar – IRL-i Lenin
Refi Ansip – on noor Stalin
Keski Edgar Savisaar
Sel täpselt Ljonja kulmukaar.
Rohelised, Rahvaliit,
Ei sotsidki meil puudu siit.
See ju Eesti - poliit-eliit.
Mis neid mehi kokku tõi?
Neile tähtsaim asi – VÕIM!
Raha jagamine – see
Võimu magusamaks teeb.
Võim on käes – siis ise jaga
Raha endile –kuis tahad.
Valetama peab Partei
Muidu käes ei püsi võim.
Mida rohkem meil on valet –
Väärikam parteide pale.
Täpselt nagu EKP-s
Käib ka Riigikogu sees.
Võimu nimel kasvõi kõri
Oma naabril läbi näri.
Võimu iidol parteidel - raha
Teistest rohkem – pole paha!
Riigi, rahava vara ka
Parteidel suva jagada
Neil on taskud põhjatud –
Iial ei saa täidetud.
Kahju vaid - neid palju koos...
Nõnda lahjaks jääb neil noos!
Seda rohkem - rahvas – maksa
Rohkem veel kui maksta jaksad.
Nõnda õitsvad meil Parteid
Kelle käes on kogu võim.
laupäev, 27. märts 2010
teisipäev, 16. märts 2010
Meie valitsejad ja Põhiseadus
Meie Riigikogu ja valitsus räägivad pidevalt ja valjuhäälselt – kui väga demokraatlik on Eesti riik ja kui väga täpselt täidetakse meie demokraatlikku Põhiseadust. Need veendunud demokraatia ja Põhiseaduse järgimise kiitjad nimetavad endid poliitikuteks (paljud neist seda ka on). Seda, et meil on tegeliku demokraatia asemel tegemist Partokraatiaga, sellele võitlevad need poliitikud käte ja jalgadega vastu. Meie riiki oleks isegi õigem nimetada Parteide Demokraatia riigiks – sedagi väikese mööndusega, sest ka demokraatia parteide suhtes kehtib ainult nende parteide suhtes, kes ületavad valimiskünnise. Rääkimata rahvast – on Riigikogu ja valitsus kurdid ka väikeparteide hääle – arvamuse suhtes. Sellele teemale me käesolevas artiklis ei keskendu. Vaatleme, kuidas järgivad Riigikogu ja valitsus meie Põhiseadust. Kogu PS temaatikat läbi vaatama ei hakka, vaatame ainult mõningaid, neid mis iseloomustavad meie riigi üldisemat Põhiseaduse järgimist.
Vastavalt PS premblulale peab Eesti riik ... tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade...
Kas saab nimetada seda Eesti rahva säilimise eest hoolimiseks kui 1/10 rahvast rändab välismaale elama. Enamike väljarände põhjuseks on meie riigis inimese elamisetingimuste halb kvaliteet ja nõrgad sotsiaalabi garantiid. Selline väljaränne jätkub. Umbes 100 000 inimest pole arstiabiga kindlustatud ja iga aastaga halveneb arstiabi kättesaadavus. Arstiabi kättesaadavus halveneb edaspidigi veel seetõttu, et praegu on paljud arstid lahkumas pensionile, aga noored arstid lahkuvad välismaale. Varsti saabub arstide puudus. Töötus on samuti umbes 100 000 töötu ringis, kuid valitsuse võitlus tööpuudusega on peamiselt sõnade-arutluse tasemel, millel puuduvad reaalsed tulemused. Hoolitsus laste, haigete ja vanade eest pole tagatud nii, nagu deklareerib Põhiseadus. Riik ei hoolitse piisavalt paljulapseliste perede eest ning laste vähese juurdekasvu tõttu pole kindlustatud elanikkonna taastootmine, Riik soodustab maa-elu väljasuremist. Inimeste mure sisejulgeoleku pärast suureneb seosest päästetöötajate ning politseinike arvu vähenemisega jne...
Kogu eelneva põhjal võib öelda, et praegu Eesti riik ei taga eesti rahvuse ja kultuuri säilimist läbi aegade, vaid suund on meie rahvuse ja kultuuri järjekindlale hääbumisele.
PS § 1. Eesti on iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik, kus kõrgeima riigivõimu teostab rahvas hääleõiguslike kodanike kaudu: 1. Riigikogu valimisega; 2. rahvahääletusega.
Üheski riigis pole absoluutne demokraatia võimalik, sest riik ei saa absoluutselt kõigile (kogu rahvale) kõigis küsimustes meeldida. Meil on küll võim demokraatia asemel täielikult partokraatia käes ja meie valitsuse kõrvad rahva arvamusele on täiesti kurdid.
Kõrgeimat võimu ei teosta meil rahvas. Rahvas küll osaleb valimistel, kuid määravaks pole valimistel mitte rahva hääled, vaid parteide arvamus ja -nmekirjad. Riigikogu on parteide esindus ja rahvast eraldunud Toompeale.
Põhiseadus ei sätesta parteilisi valimisi, kuid seaduse kohaselt oleks nagu parteilised valimised. Isikuvalimise (ja väikeparteide kandidaadid) valimisseaduse kohaselt praktiliselt välistavad suurparetei-väliste kandidaatide sattumise Riigikogusse. Parteid omakorda dikteerivad – keda võib valida ning endi poolt esitatud kandidaatidest teeb partei ise valiku – kes neist pääseb Riigikokku ning kes mitte. Vastavalt PS § 62. Ei vastuta riigikogulane millegiga oma valijate ees. Riigikogulasi seob valijatega ainult see, et see annab võimaluse riigikogulastele valijatega kohtumise sildi all saada tuhandeid kroone „kommiraha“.
Parteid pole aga järjekindlad ka parteilistes valimistes, sest kui riigikogulane vahetab parteid, siis lahkumise asemel jääb ta ikkagi Riigikogusse edasi, kuigi vahetas parteid – kes ta Riigikokku tõi. Valivad parteid ning seetõttu osutuvad valituks ebakompetentsed ustavad parteijüngrid, kes omakorda moodustavad võhikliku valitsuse.
PS § 2. Eesti riigi maa-ala, territoriaalveed ja õhuruum on lahutamatu ja jagamatu tervik. Millegipärast kehtestati Eesti territoriaalvete laiuseks 6 meremiili rannikust, kuigi enamikes maailma riikides on territoriaalvete laius 12 meremiili rannikust. Nii jättis Riigikogu Eesti territoriaalveed väiksemaks teiste riikide omast, kahjustades sellega meie riigi riigikaitselisi, territoriaalseid ja kalurite huvisid.
Põhiseadus § 3. Riigivõimu teostatakse üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Seadused avaldatakse ettenähtud korras.
See eeldab seda, et avaldatud seadused täidavad inimeste õigustatud ootusi seadusandja poolt. Põhiseaduse järgi pole nii, et seadusandja lubab pensionisamba kannetest 2 % ise kanda ning hiljem loobub ühepoolselt selle täitmisest; riik lubab kustutada üliõpilaste õppelaenu – kuid loobub seda tegemast. Väljaantavad seadused peavad olema sellised, mille täitmiseks ettevalmistamiseks peab inimestel olema selleks reaalselt ettevalmistav aeg – mitte nii nagu riik tegi seda käibemaksu kehtestamisega.
Kui Riigikogu võtab vastu Põhiseadusega vastuolus oleva seadusesätte - möödub enamasti 4-5 aastat enne kui see seadusesäte tunnistatakse Riigikohtu poolt Põhiseadusega vastuolus olevaks (bussijäneste trahvimine, parkimise kontroll ja viivistrahvi määramine...). Tundub, nagu seadusi ei valmistaks ette juristid, vaid ainult seadusi mittetundvad poliitikud.
PS § 28. Igaühel on õigus tervise kaitsele. Eesti kodanikul on õigus riigi abile vanaduse, töövõimetuse, toitjakaotuse ja puuduse korral.... Lasterikkad pered ja puuetega inimesed on riigi ja kohalike omavalitsuste erilise hoole all.
Mida näitab tegelikkus? Üksikutel vanuritel või invaliididel pole võimalust hooldekodus või vanadekodus oma elupäevi rahulikult lõpetada, sest nende pensionist ei jätku ülalpidamiseks vandekodus/hooldekodus.
Ei saa nimetada seda riigi abiks kui aasta tagasi aastavahetusel jättis sotsiaalmisteerium (PS vastaselt) mitmeks kuuks puudega inimesed pensionita. Pole statistikat selle kohta, mitu enneaegset surma see väetite puuetega inimeste rahata jätmine tingis. Igatahes anti ministrile selle tegematajätmise eest 300 000 krooni preemiat. Jääb arusaamatuks preemia jagamise põhjus Põhiseaduse rikkumise eest.
Õiguskantslerid on korduvalt juhtinud tähelepanu riigikogulaste ettevõtete nõukogudes raha eest istumise Põhiseaduse-vastasusele. Kui tekkis vastuhääli Riigikogu suurte palkade suhtes – suurendas Riigikogu hoopis oma palka veelgi.
Riigikogus on olemas Põhiseaduskomisjon, mis peaks jälgima Põhiseaduse täitmistnii Riigikogu poolt kui ka seaduste vastavust Põhiseadusega. Senine komisjoni tegevus on näidanud, et komisjoni liikmete juriidilised teadmised kaovad või tõlgendatakse otsuseid mitte seaduste mõtte järgi, vaid nii, kuidas on kasulik riigikogulastele-parteilastel. Riigi ja rahva huvid kaovad tahaplaanile. Seega võib öelda:
Aga meie Põhiseadus?
See on sihukene teadus
Mida seletada võib
Üksnes see - kel käes on võim.
Tõlgendada võib – Partei
Nii kuis vajadus on neil.
Meil pole sellist (suur?)parteid, kes teeniks rahva ja riigi huvisid, vaid tundub, et parteid on huvitatud ainult oma võimust, parteide ja parteilaste heaolust. Riigikogu (parteide esindusena) tegutseb esindatavate parteide huvide eest seisjana. Oma näo järgi moodustavad parteid ka ametnikud, sest enamus (mitte ainult kõrgametnikke) ametnikest pannakse paika parteide poolt.
Miks kaitseministrid määrastakse tsiviilisikute hulgast? Seda põhjendatakse sellega, et peab säilitama tsiviilkontrolli sõjavägede üle. Meie parteide kontrollimatu tegevus riigivalitsemisel on näidanud, et parteide tegevuse üle tuleb kehtestada “tsiviilkontroll“ ehk rahva kontroll parteide üle. Selle vajaduse on tinginud asjaolu, et parteid teostavad võimu endi heaolu silmas pidades arvestamata riigi ja rahva vajaduste-heaolu silmas pidades.
Oma tegevuses parteid ei kanna mingit vastutust oma tegudega rahvale tekitatud kahjulike tagajärgede eest. Üheks selliseks kontrolli võimaluseks oleks see kui Riigikogu koosneks pooles osas parteide esindajatest ja teine pool Riigikogust koosneks parteitutest maakondade esindajatest. Kohalik rahvas tunneb kõige paremini kohalikke kandidaate, parteide poolt valimisteks lähetatud misjonär-kandidaate aga ainult parteide ilukõnede ja PR-firmade koostatud promomaterjalide põhjal. Maakondades võiks selleks moodustada valimisliitusid.
Riigikogu on kahtlemata meie riigi juhtimiseks liiga kohmakas, suur ning kallis institutsioon. Riigikogu võiks koosneda 30-st parteitust (2 igast maakonnast) ja kas 35-st või 45-st parteide esindajast. Siis säiliks ka parteide „suunav ja juhtiv roll“ meie ühiskonnas. Parteitute osa Riigikogus vähendaks tunduvalt korruptsiooniohtu, riigivalitsemise kvaliteeti ja el laseks ebakompetentsetel parteifunktsionäridel tulultult oleskleda kõrgetel kohtadel.
Praegune Riigikogu ja valitsus rahuldab parteisid, kuid ei rahulda rahvast, ei arenda riiki nii, nagu seda vaja oleks. Muidugi ei saa seda saavutada valimisseadust muutmata, kuid selleks peavad tugevat survet Riigikogule avaldama väikeparteid, ühiskondlikud organisatsioonid (MTÜ) ja rahvas. Kahjuks on ajakirjandus enamuses valitsuse ja parteide käpa all ning Riigikogule-valitsusele surveavaldamises üsna kaheldav abistaja.
Leonhard Pallon
Vastavalt PS premblulale peab Eesti riik ... tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade...
Kas saab nimetada seda Eesti rahva säilimise eest hoolimiseks kui 1/10 rahvast rändab välismaale elama. Enamike väljarände põhjuseks on meie riigis inimese elamisetingimuste halb kvaliteet ja nõrgad sotsiaalabi garantiid. Selline väljaränne jätkub. Umbes 100 000 inimest pole arstiabiga kindlustatud ja iga aastaga halveneb arstiabi kättesaadavus. Arstiabi kättesaadavus halveneb edaspidigi veel seetõttu, et praegu on paljud arstid lahkumas pensionile, aga noored arstid lahkuvad välismaale. Varsti saabub arstide puudus. Töötus on samuti umbes 100 000 töötu ringis, kuid valitsuse võitlus tööpuudusega on peamiselt sõnade-arutluse tasemel, millel puuduvad reaalsed tulemused. Hoolitsus laste, haigete ja vanade eest pole tagatud nii, nagu deklareerib Põhiseadus. Riik ei hoolitse piisavalt paljulapseliste perede eest ning laste vähese juurdekasvu tõttu pole kindlustatud elanikkonna taastootmine, Riik soodustab maa-elu väljasuremist. Inimeste mure sisejulgeoleku pärast suureneb seosest päästetöötajate ning politseinike arvu vähenemisega jne...
Kogu eelneva põhjal võib öelda, et praegu Eesti riik ei taga eesti rahvuse ja kultuuri säilimist läbi aegade, vaid suund on meie rahvuse ja kultuuri järjekindlale hääbumisele.
PS § 1. Eesti on iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik, kus kõrgeima riigivõimu teostab rahvas hääleõiguslike kodanike kaudu: 1. Riigikogu valimisega; 2. rahvahääletusega.
Üheski riigis pole absoluutne demokraatia võimalik, sest riik ei saa absoluutselt kõigile (kogu rahvale) kõigis küsimustes meeldida. Meil on küll võim demokraatia asemel täielikult partokraatia käes ja meie valitsuse kõrvad rahva arvamusele on täiesti kurdid.
Kõrgeimat võimu ei teosta meil rahvas. Rahvas küll osaleb valimistel, kuid määravaks pole valimistel mitte rahva hääled, vaid parteide arvamus ja -nmekirjad. Riigikogu on parteide esindus ja rahvast eraldunud Toompeale.
Põhiseadus ei sätesta parteilisi valimisi, kuid seaduse kohaselt oleks nagu parteilised valimised. Isikuvalimise (ja väikeparteide kandidaadid) valimisseaduse kohaselt praktiliselt välistavad suurparetei-väliste kandidaatide sattumise Riigikogusse. Parteid omakorda dikteerivad – keda võib valida ning endi poolt esitatud kandidaatidest teeb partei ise valiku – kes neist pääseb Riigikokku ning kes mitte. Vastavalt PS § 62. Ei vastuta riigikogulane millegiga oma valijate ees. Riigikogulasi seob valijatega ainult see, et see annab võimaluse riigikogulastele valijatega kohtumise sildi all saada tuhandeid kroone „kommiraha“.
Parteid pole aga järjekindlad ka parteilistes valimistes, sest kui riigikogulane vahetab parteid, siis lahkumise asemel jääb ta ikkagi Riigikogusse edasi, kuigi vahetas parteid – kes ta Riigikokku tõi. Valivad parteid ning seetõttu osutuvad valituks ebakompetentsed ustavad parteijüngrid, kes omakorda moodustavad võhikliku valitsuse.
PS § 2. Eesti riigi maa-ala, territoriaalveed ja õhuruum on lahutamatu ja jagamatu tervik. Millegipärast kehtestati Eesti territoriaalvete laiuseks 6 meremiili rannikust, kuigi enamikes maailma riikides on territoriaalvete laius 12 meremiili rannikust. Nii jättis Riigikogu Eesti territoriaalveed väiksemaks teiste riikide omast, kahjustades sellega meie riigi riigikaitselisi, territoriaalseid ja kalurite huvisid.
Põhiseadus § 3. Riigivõimu teostatakse üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Seadused avaldatakse ettenähtud korras.
See eeldab seda, et avaldatud seadused täidavad inimeste õigustatud ootusi seadusandja poolt. Põhiseaduse järgi pole nii, et seadusandja lubab pensionisamba kannetest 2 % ise kanda ning hiljem loobub ühepoolselt selle täitmisest; riik lubab kustutada üliõpilaste õppelaenu – kuid loobub seda tegemast. Väljaantavad seadused peavad olema sellised, mille täitmiseks ettevalmistamiseks peab inimestel olema selleks reaalselt ettevalmistav aeg – mitte nii nagu riik tegi seda käibemaksu kehtestamisega.
Kui Riigikogu võtab vastu Põhiseadusega vastuolus oleva seadusesätte - möödub enamasti 4-5 aastat enne kui see seadusesäte tunnistatakse Riigikohtu poolt Põhiseadusega vastuolus olevaks (bussijäneste trahvimine, parkimise kontroll ja viivistrahvi määramine...). Tundub, nagu seadusi ei valmistaks ette juristid, vaid ainult seadusi mittetundvad poliitikud.
PS § 28. Igaühel on õigus tervise kaitsele. Eesti kodanikul on õigus riigi abile vanaduse, töövõimetuse, toitjakaotuse ja puuduse korral.... Lasterikkad pered ja puuetega inimesed on riigi ja kohalike omavalitsuste erilise hoole all.
Mida näitab tegelikkus? Üksikutel vanuritel või invaliididel pole võimalust hooldekodus või vanadekodus oma elupäevi rahulikult lõpetada, sest nende pensionist ei jätku ülalpidamiseks vandekodus/hooldekodus.
Ei saa nimetada seda riigi abiks kui aasta tagasi aastavahetusel jättis sotsiaalmisteerium (PS vastaselt) mitmeks kuuks puudega inimesed pensionita. Pole statistikat selle kohta, mitu enneaegset surma see väetite puuetega inimeste rahata jätmine tingis. Igatahes anti ministrile selle tegematajätmise eest 300 000 krooni preemiat. Jääb arusaamatuks preemia jagamise põhjus Põhiseaduse rikkumise eest.
Õiguskantslerid on korduvalt juhtinud tähelepanu riigikogulaste ettevõtete nõukogudes raha eest istumise Põhiseaduse-vastasusele. Kui tekkis vastuhääli Riigikogu suurte palkade suhtes – suurendas Riigikogu hoopis oma palka veelgi.
Riigikogus on olemas Põhiseaduskomisjon, mis peaks jälgima Põhiseaduse täitmistnii Riigikogu poolt kui ka seaduste vastavust Põhiseadusega. Senine komisjoni tegevus on näidanud, et komisjoni liikmete juriidilised teadmised kaovad või tõlgendatakse otsuseid mitte seaduste mõtte järgi, vaid nii, kuidas on kasulik riigikogulastele-parteilastel. Riigi ja rahva huvid kaovad tahaplaanile. Seega võib öelda:
Aga meie Põhiseadus?
See on sihukene teadus
Mida seletada võib
Üksnes see - kel käes on võim.
Tõlgendada võib – Partei
Nii kuis vajadus on neil.
Meil pole sellist (suur?)parteid, kes teeniks rahva ja riigi huvisid, vaid tundub, et parteid on huvitatud ainult oma võimust, parteide ja parteilaste heaolust. Riigikogu (parteide esindusena) tegutseb esindatavate parteide huvide eest seisjana. Oma näo järgi moodustavad parteid ka ametnikud, sest enamus (mitte ainult kõrgametnikke) ametnikest pannakse paika parteide poolt.
Miks kaitseministrid määrastakse tsiviilisikute hulgast? Seda põhjendatakse sellega, et peab säilitama tsiviilkontrolli sõjavägede üle. Meie parteide kontrollimatu tegevus riigivalitsemisel on näidanud, et parteide tegevuse üle tuleb kehtestada “tsiviilkontroll“ ehk rahva kontroll parteide üle. Selle vajaduse on tinginud asjaolu, et parteid teostavad võimu endi heaolu silmas pidades arvestamata riigi ja rahva vajaduste-heaolu silmas pidades.
Oma tegevuses parteid ei kanna mingit vastutust oma tegudega rahvale tekitatud kahjulike tagajärgede eest. Üheks selliseks kontrolli võimaluseks oleks see kui Riigikogu koosneks pooles osas parteide esindajatest ja teine pool Riigikogust koosneks parteitutest maakondade esindajatest. Kohalik rahvas tunneb kõige paremini kohalikke kandidaate, parteide poolt valimisteks lähetatud misjonär-kandidaate aga ainult parteide ilukõnede ja PR-firmade koostatud promomaterjalide põhjal. Maakondades võiks selleks moodustada valimisliitusid.
Riigikogu on kahtlemata meie riigi juhtimiseks liiga kohmakas, suur ning kallis institutsioon. Riigikogu võiks koosneda 30-st parteitust (2 igast maakonnast) ja kas 35-st või 45-st parteide esindajast. Siis säiliks ka parteide „suunav ja juhtiv roll“ meie ühiskonnas. Parteitute osa Riigikogus vähendaks tunduvalt korruptsiooniohtu, riigivalitsemise kvaliteeti ja el laseks ebakompetentsetel parteifunktsionäridel tulultult oleskleda kõrgetel kohtadel.
Praegune Riigikogu ja valitsus rahuldab parteisid, kuid ei rahulda rahvast, ei arenda riiki nii, nagu seda vaja oleks. Muidugi ei saa seda saavutada valimisseadust muutmata, kuid selleks peavad tugevat survet Riigikogule avaldama väikeparteid, ühiskondlikud organisatsioonid (MTÜ) ja rahvas. Kahjuks on ajakirjandus enamuses valitsuse ja parteide käpa all ning Riigikogule-valitsusele surveavaldamises üsna kaheldav abistaja.
Leonhard Pallon
esmaspäev, 15. märts 2010
NKVD "troika" otsus 1940.a.
1991.a. seoses rehabiliteerimistaotlusega toimetati NKVD toimik ENSV Prokuratuuri. Minul õnnestus 3-ks päevaks toimik enda kätte saada. Tegin küll valguskoopiaid lehtedest, kuid kuna koopiamasin oli algeline, siis koopiad tulid väga halva kvaliteediga (1/3 lehest must). Toimikus oli kokku 50 lehekülge. Tegin süüdistusest, kohtuistungi protokollist ja kohtuotsusest ärakirjad ning tõlkisin need eesti keelde (originaalis olid nad vene keeles). Antud otsuse põhjsl lasti süüdimõistet maha 23.06.1941.a.
Krim.asi nr. 00197
KOHTUOTSUS N 240
Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidu nimel 1941.a. maikuu 17. päeval Balti Sõjaväeringkonna SARK-i vägede sõjatribunal kinnisel kohtuistungil Tallinnas koosseisus:
Eesistuja: 3. järgu sõjaväejurist Nikolajev
Liikmed: 2. järgu sõjaväejurist Slizkij ja
2. järgu sõjaväetehniku Obstsi ning
sekretär Vassiljeva osavõtul
vaatas läbi asja N 00197 NSVL Kodaniku PALLON, Leonhard Mihkli p., sünd.1884.a. talupoja perekonnas Hummuli vallas Valga maakonnas ENSV, taluomanik, endine Tsaariarmee ja Eesti armee ohvitser, rahvuselt eestlane, abielus, kõrgema haridusega, parteitu, varem karistamata – kuriteos, mis on ette nähtud VNFSV KrK § 58-13 järgi –süüasja.
Eeluurimise ja kohtuliku uurimise materjalidega on
K I N D L A K S T E H T U D:
Nõukogude Vene ja Eesti sõjategevuse ajal kohtualune Pallon oli soomusrongi nr. 2 suurtükiväepatarei komandör ja kogu sõjategevuse ajal võitles aktiivselt Punaarmee väeosadega. Palloni aktiivne võitlus Nõukogude Venemaa vastu märgiti Eesti kodanliku valitsuse poolt ära autasuga. See kohtualuse Palloni võitlus Punaarmee vastu ei piirdunud mitte ainult sõjategevusega. Ta võttis osa ka arveteõiendusest vangivõetud punaarmeelastega. Olles kommunistliku partei ja revolutsiooniliikumise äge vastane, astus Pallon sõja lõppedes kontrrevolutsioonilise organisatsiooni “Kaitseliit”. Alates 1932.a. oli Pallon fasistliku organisatsiooni “Vapsid” üks organisaatoreid ja juhte. Kuni viimase ajani jäi Pallon Nõukogude võimu veendunud vastaseks ja avaldas valmisolekut astuda välja Nõukogude võimu vastu relvaga käes.
Lähtudes eeltoodust, tunnistada Pallon süüdi Vene NFSV KrK § 58-13 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises.
Sõjatribunal, juhindudes KrPK § 319, 320
M Ä Ä R A S:
PALLON, Leonhard Mihkli p. Tunnistada süüdi VNFSV KrK § 58-13 alusel ja sama koodeksi § 58-2 sanktsioonil mõistakõrgeim karistusmäär – mahalaskmime koos temale kuuluva vara konfiskeerimisega.
Kohtuotsusele võib edasi kaevata kassatsioonikorras NSVLiidu Ülemkohtu Sõjakolleegiumile 72 tunni jooksul arvates kohtualusele kohtuotsuse ärakirja kätteandmise momendist – kassatsioonikaebuse esitamise teel Balti Sõjaväeringkonna SARKi vägede sõjatribunali kaudu.
Allkirjad:
Nikolajev /allkiri/
Slizkij /allkiri/
Obstsi /allkiri
Krim.asi nr. 00197
KOHTUOTSUS N 240
Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidu nimel 1941.a. maikuu 17. päeval Balti Sõjaväeringkonna SARK-i vägede sõjatribunal kinnisel kohtuistungil Tallinnas koosseisus:
Eesistuja: 3. järgu sõjaväejurist Nikolajev
Liikmed: 2. järgu sõjaväejurist Slizkij ja
2. järgu sõjaväetehniku Obstsi ning
sekretär Vassiljeva osavõtul
vaatas läbi asja N 00197 NSVL Kodaniku PALLON, Leonhard Mihkli p., sünd.1884.a. talupoja perekonnas Hummuli vallas Valga maakonnas ENSV, taluomanik, endine Tsaariarmee ja Eesti armee ohvitser, rahvuselt eestlane, abielus, kõrgema haridusega, parteitu, varem karistamata – kuriteos, mis on ette nähtud VNFSV KrK § 58-13 järgi –süüasja.
Eeluurimise ja kohtuliku uurimise materjalidega on
K I N D L A K S T E H T U D:
Nõukogude Vene ja Eesti sõjategevuse ajal kohtualune Pallon oli soomusrongi nr. 2 suurtükiväepatarei komandör ja kogu sõjategevuse ajal võitles aktiivselt Punaarmee väeosadega. Palloni aktiivne võitlus Nõukogude Venemaa vastu märgiti Eesti kodanliku valitsuse poolt ära autasuga. See kohtualuse Palloni võitlus Punaarmee vastu ei piirdunud mitte ainult sõjategevusega. Ta võttis osa ka arveteõiendusest vangivõetud punaarmeelastega. Olles kommunistliku partei ja revolutsiooniliikumise äge vastane, astus Pallon sõja lõppedes kontrrevolutsioonilise organisatsiooni “Kaitseliit”. Alates 1932.a. oli Pallon fasistliku organisatsiooni “Vapsid” üks organisaatoreid ja juhte. Kuni viimase ajani jäi Pallon Nõukogude võimu veendunud vastaseks ja avaldas valmisolekut astuda välja Nõukogude võimu vastu relvaga käes.
Lähtudes eeltoodust, tunnistada Pallon süüdi Vene NFSV KrK § 58-13 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises.
Sõjatribunal, juhindudes KrPK § 319, 320
M Ä Ä R A S:
PALLON, Leonhard Mihkli p. Tunnistada süüdi VNFSV KrK § 58-13 alusel ja sama koodeksi § 58-2 sanktsioonil mõistakõrgeim karistusmäär – mahalaskmime koos temale kuuluva vara konfiskeerimisega.
Kohtuotsusele võib edasi kaevata kassatsioonikorras NSVLiidu Ülemkohtu Sõjakolleegiumile 72 tunni jooksul arvates kohtualusele kohtuotsuse ärakirja kätteandmise momendist – kassatsioonikaebuse esitamise teel Balti Sõjaväeringkonna SARKi vägede sõjatribunali kaudu.
Allkirjad:
Nikolajev /allkiri/
Slizkij /allkiri/
Obstsi /allkiri
neljapäev, 4. märts 2010
Nojah 2008.a.
Matrosovlased
Kadriorus seisis ENSV aja lõpus mälestusmärk reamees Aleksander Matrossovile. Vanemad inimesed mäletavad legendi Nõukogude Armee sõjamehest Aleksander Matrossovist. Suures nIsamaasõjas ühes lahingus peatas Nüukogude vägede edasitungi ootamamtult fasistide dzott, mille kuulipilduja peatas venelaste rünnaku. A.Matrossov hiilis dzoti jurde ning sulges oma kehaga vaenlase kuulipilduja tule.
Nüüd kordasid Eesti vabariigis seda kangelastegu Kristiina Ojuland, riigikogulan Lauri Vahtre ning riigikontrolör Mihkel Oviir.
Küsimus polnud küll otseste kuulide ette viskumises, vaid viskuti oma kehadega ajakirjanduses väljaimbunud rahva rahulolematuse riigikogulaste palkade ning hüvitiste õiguspärasuse kaitsele.
Kõigist kolmest võib aru saada.
Riigikogu juhtkond ja valdav enamik riigikogulasi on nördinud, et ajakirjanduses on ilmunud artikleid sellest, et rahvale ei meeldi riigikohulaste suured palgad ning hüvitised kohtumiste eest valijatega. Kristiina Ojuland leiab isegi, et rünnatakse Riigikogu ja parlamentarismi.
Suure osa rahva arvamuse kummutamiseks on välja toodud riigikogulaste ja ametnike raskesuurtükivägi alates Riigikogu juhtkonnast, riigikogulastest ja lõpetades kõrgete riigiametnikega. Arvatakse, et ameti autoriteet sulgeb eos ajakirjanduse ja rahva suu. Oma väidete kinnituseks süüdistatakse isegi valijaid, kes pahasid riigikogulasi oleks justkui valesid inimesi Riigikokku valinud.
Parlamentarismi ründamiset pole ma kuulnud, aga riigikogulaste suhtes on ajakirjanduses (viimasel ajal – oo üllatust) rahva poolt halvasti ütlemisi küll. Õigustatult või mitte? Praegu on seda küsimust Riigikogu poolt üle dramatiseeritud.
Riigikogulaste rahva silmis suured palgad, kus minuti hind maksab mõnikord tuhandeid kroone ja hüvitised sõpradele-abikaasadele-lastele, mida nad nimetavad kohtumiseks valijatega – pole muidugi peamine põhjus nurinaks. Riigikogulaste ebaeetilisuse ja ülbuse kohta kirjutasid Enn Soosaar ja Toomas Suuman küllalt põhjalikult ”Päevalehes”.
Kas peamine põhjus pole muus?
Suur osa rahvast on aru saanud, et Riigikogu ei õigusta juba pikki aastaid nende ootusi. Haigekassa-tervishoiusüsteem on puudulik, sotsiaalkindlustus jätab soovida, riigile vajalikud spetsialistid lahkuvad Eestist... Riigikogu see ei huvita. Riigikogulased pole sõltuvad valijatest ega esinda nende huvisid. Nende koht sõltub parteist. Riigikogulane ei vastuta mitte valija, vaid oma partei ees. Seda juba mitmes Riigikogu koosseis. Riigikogu teeb vigu, mille kahjud kannatab rahvas. Seda pole juhtunud, et Riigikogu oma eksimusi oleks tunnistanud või oleks püüdnud oma vigu parandada.
Millega siis osa rahvast rahul pole?
Omandireform. Selgelt anti suur eelistus välismaalastele, oma parteigenossedele ja kommunistliku Eesti (ka alam-keskjuhtidele) juhtidele – need said selge eelistuse erastamisel. Kunstlikult loodi sundüürnike ja omanike vastasseis. Kümned tuhanded põliselanikke jäid oma korteri erastamise õigusest ilma, samas anti õigus erastada elamispind migrantidele ja ebaseaduslikult isegi erastamisõigust mitteomavatele isikutele. Tagastamisõiguse said isegi juba hüvitise saanud isikute kauged sugulased, riigi hinnalisi objekte müüdi võileivahinna eest... Nendest vigadest räägitakse juba aastaid - kuid Riigikogu on nende probleemide suhtes kurt. Riigikogu ei huvita endi tehtud ebaõiglus oma rahva kallal.
Mitmed valitsused on teinud riigile mitmeid miljardeid kahju, mille peab kinni maksma rahvas – mitte kahju tekitajad.
-Eesti Raudtee mahamüümine suhteliselt odavalt ja selle paari aasta pärast tagasi ostmine – juba 1,6 miljardit kallimalt, mida maksab rahvas;
Suhkrutrahv 0,7 miljardit;
Weroli tehased, mida turgutati sadade miljonitega enne pankrotistamist ja mahamüümist;
Riigi viljatagavara vargusega rahvale tekitatud kahju kümnete miljonite väärtuses;
Sadu miljoneid kroone maksev maadevahetuse afäär;
Sadu miljoneid EV Haridusministeerimi kahekordne kolimine;
Ülemäära kallid pikaajalised lepingud riigiasutustele ruumide üürimistega, jne....
Vastutus Kristiina Ojuland ütles, et riigikogulastel on suur vastutus – nad esindavad Eestit välismaal. Välismaal on riigikogulastel vastutus, aga Eestimaal? Tuleb välja - Eestimaal riigikogulastel puudub igasugune vastutus. Riisalu rääkis reporteritunnis riigikogulaste suurest vastutusest selle eest, et seaduse-eelnõu suures saalis läbi läheks. Seaduseprojekti läbisurumise eest vastutatakse, aga selle eest, et seadus kasutamiseks ka kõlbaks – selle eest ei vastuta mitte keegi. Kuidas on vastutanud Weroli tehaste, viljatagavara kadumise jt. kahjude eest nendes ettevõtete nõukogudes-juhatustes istunud riigikogulased? Palka makstud neile sai, aga vastutus? Kollektiivne vastutus tähendab seda, et ei vastuta mitte keegi.
Kristiina Ojuland rõhutas, et tuleb vaadata ikka erinevust riigikogu (rahva valitud esindus) ja valitsuse vahel. Järelikult on ka erinev vastutus?
Kes moodustab valitsuse? Rahvas või Riigikogu? Kellel on õigus valitsuselt aru pärida, anda suuniseid valitsusele, avaldada umbusaldust, valitsus tagasi kutsuda? Peaks olema ikka nii – kes moodustab, suunab ja käsutab valitsust – see vastutab ka valitsuse korraliku töö eest. Riigikogul on alati võimalus oma koostatud valitsus tagasi kutsuda – kui see ei õigusta Riigikogu või rahva ootusi. Sisuliselt peab Riigikogu vastutama ka valitsuse töö eest. Küsimus on ehk hoopis selles, et koalitsioon Riigikogus valib oma parteide juhtkonna valitsuse ministriteks. Ministrid (valitsus) parteibossidena käsutavad hoopis oma Riigikogus olevaid partei liikmeid parteijuhtidena. Seega tuleb välja, et tegelikult käsutab Valitsus Riigikogu, mitte vastupidi.
Nüüd tulid kolm staazikat riigikogulast-isamaalast A.Herkel, M.Laar ja U.Reinsalu välja 10 käsuga riigikogulaste töö parandamiseks – mis oli riigikogulastele ilmselt uudis?
1.Järelevalve valitsuse tegevuse üle
2. Valitsusliikmete avalik küsitlemine
3. Lõpetada kuulumine riigi äriühingute nõukogudesse
4. Opositsioonile vabamad käed uurimiskomisjonide algatamiseks
5. Ekspertide suurem kaasamine
6. Riigikogu suunised valitsusele.....
Kui alles nüüd – 15-16 aastat peale EV Riigikogu tegutsemise algust tulevad 3 kauast riigikogulast selle elementaarse peale – milleks parlament on loodud ja kuidas seal tuleb töötada.... No kuulge. Herkel ja Laar on Riigikogus vist juba kolmadat koosseisu ning alles nüüd jõuab neile midagi elementaarset pärale – mida teised riigikogulased parlamendis veel ei tea ega oska.
Ometi peaks nii toimima Riigikogus iga päev juba aastaid. Seda peaks teadma iga gümnaasiumi lõpetaja, aga riigikogulastele on see UUDIS! Poliitikud on harjunud, et jubaaasta peale parteisse astumist on iga poliitik võimeline absoluutselt kõiki juhtima alates neurokirurgidest kuni makrokosmoseni välja... Ometi on olnud ministreid, kes ei valda oma minsteeriumis tehtavat või kasutab oma ministritooli ära isikliku rikastumise eesmäkidel.
Valimistest. Mihkel Oviir süüdistas valijaid, et need valisid mõned valed inimesed Riigikokku. Milles on süüdi valija, kellele antakse ette PARTEIDE poolt,keda SAAB valida. Valik on - kas valida etteantud kandidaat või jätta hoopis valimata. Kui aga etteantute hulgas sobivat kandidaati pole? Sobiva kandidaadi valimise puhul läheb hääl ebameeldivale kandidaadile ja see osutub parteinimekirja põhjal valituks.
Riigikokku said parteinimekirjade alusel 31 alla 1 000 poolthäält kogunud ja 28 kandidaati, kes kogusid 1 000 - 2000 poolthäält. Samas ei pääsenud Riigikogusse 33 isikut, kes kogusid 1000 – 3 694 häält: P.Võsa 3 964 häält (16.) - sulgudes nimekirja eestpolt järjekoht Riigikogu järjestuses kogutud häälte järgi, M-A. Kelam 2 402 (33.), M. Meri 2 144 (41.), E.Kull 2 083 (42.). Vaadeldud pole alla 1 000 hääle saanud kandidaate -kes ka ei pääsenud Riigikogusse.
Erakondade esindatuse suhtarv oleks küll enam-vähem sama, kuid parteinimekirjadega veeti sisse nupulevajutajaid, kel puudub oma arvamus ja nemad kuuletuvad vastuvaidlematult oma partei bossidele. Näiteks Jaan Kundla sai 496 häält ning pääses Riigikogusse parteinimekirja alusel.
Seepärast leian, et neid kogutud häälte arvult viimaseid (40 – 45% kogu Riigikogust) Riigikogusse ei valinud rahvas. Toompeale said nad seoses Valimisseaduse mängudele ja oma partei juhtkonna tahtele.
Väita üksikisikute võimalusele Riigikokku pääsemiseks on utoopia, sest meie suuremate parteide valimisteks kümnete miljonite kroonideni ulatuva reklaamikasutamiste ja piiramatu reklaami tõttu ajakirjanduses – on see ilmvõimatu .
Et riigikogulased on riigivalitsemisel isikliku arvamuseta parteijüngrid – näitas presidendivalimine Riigikogus, kus ei hääletatud oma arvamuse, vaid parteibosside käsu järgai. Kuna riigikogulased sõltuvad parteide tagatubadest, siis juhivad Eestit tegelikult parteide tagatoad, mitte Riigikogu.
Ka järgmiste valimiste puhul tekib sama koosseisuga Riigikogu, kus umbes poole Riigikogust moodustavad parteibossidele vajalikud ustavad inimesed – paretijuhttide ustavad kannupoisid ja Riigikogu on parteide tagatubade tööriist.
Kui ei muudeta Valimisseadust, ei muutu ka Riigikogu töövõimelisemaks. Parteisid rahuldab praegune valimiskord, sest see kindlustab piiramatu parteide võimu säilimise nende kätes – ei muuda valimiskorda rahvale vastuvõetavamaks mitte keegi. Rahva arvamus ei loe Riigikogule midagi.
Riigikogu arvamuse kohaselt on selles tolmukeerutamises süüdi ei keegi muu kui ajakirjandus!
Leonhard Pallon
Kadriorus seisis ENSV aja lõpus mälestusmärk reamees Aleksander Matrossovile. Vanemad inimesed mäletavad legendi Nõukogude Armee sõjamehest Aleksander Matrossovist. Suures nIsamaasõjas ühes lahingus peatas Nüukogude vägede edasitungi ootamamtult fasistide dzott, mille kuulipilduja peatas venelaste rünnaku. A.Matrossov hiilis dzoti jurde ning sulges oma kehaga vaenlase kuulipilduja tule.
Nüüd kordasid Eesti vabariigis seda kangelastegu Kristiina Ojuland, riigikogulan Lauri Vahtre ning riigikontrolör Mihkel Oviir.
Küsimus polnud küll otseste kuulide ette viskumises, vaid viskuti oma kehadega ajakirjanduses väljaimbunud rahva rahulolematuse riigikogulaste palkade ning hüvitiste õiguspärasuse kaitsele.
Kõigist kolmest võib aru saada.
Riigikogu juhtkond ja valdav enamik riigikogulasi on nördinud, et ajakirjanduses on ilmunud artikleid sellest, et rahvale ei meeldi riigikohulaste suured palgad ning hüvitised kohtumiste eest valijatega. Kristiina Ojuland leiab isegi, et rünnatakse Riigikogu ja parlamentarismi.
Suure osa rahva arvamuse kummutamiseks on välja toodud riigikogulaste ja ametnike raskesuurtükivägi alates Riigikogu juhtkonnast, riigikogulastest ja lõpetades kõrgete riigiametnikega. Arvatakse, et ameti autoriteet sulgeb eos ajakirjanduse ja rahva suu. Oma väidete kinnituseks süüdistatakse isegi valijaid, kes pahasid riigikogulasi oleks justkui valesid inimesi Riigikokku valinud.
Parlamentarismi ründamiset pole ma kuulnud, aga riigikogulaste suhtes on ajakirjanduses (viimasel ajal – oo üllatust) rahva poolt halvasti ütlemisi küll. Õigustatult või mitte? Praegu on seda küsimust Riigikogu poolt üle dramatiseeritud.
Riigikogulaste rahva silmis suured palgad, kus minuti hind maksab mõnikord tuhandeid kroone ja hüvitised sõpradele-abikaasadele-lastele, mida nad nimetavad kohtumiseks valijatega – pole muidugi peamine põhjus nurinaks. Riigikogulaste ebaeetilisuse ja ülbuse kohta kirjutasid Enn Soosaar ja Toomas Suuman küllalt põhjalikult ”Päevalehes”.
Kas peamine põhjus pole muus?
Suur osa rahvast on aru saanud, et Riigikogu ei õigusta juba pikki aastaid nende ootusi. Haigekassa-tervishoiusüsteem on puudulik, sotsiaalkindlustus jätab soovida, riigile vajalikud spetsialistid lahkuvad Eestist... Riigikogu see ei huvita. Riigikogulased pole sõltuvad valijatest ega esinda nende huvisid. Nende koht sõltub parteist. Riigikogulane ei vastuta mitte valija, vaid oma partei ees. Seda juba mitmes Riigikogu koosseis. Riigikogu teeb vigu, mille kahjud kannatab rahvas. Seda pole juhtunud, et Riigikogu oma eksimusi oleks tunnistanud või oleks püüdnud oma vigu parandada.
Millega siis osa rahvast rahul pole?
Omandireform. Selgelt anti suur eelistus välismaalastele, oma parteigenossedele ja kommunistliku Eesti (ka alam-keskjuhtidele) juhtidele – need said selge eelistuse erastamisel. Kunstlikult loodi sundüürnike ja omanike vastasseis. Kümned tuhanded põliselanikke jäid oma korteri erastamise õigusest ilma, samas anti õigus erastada elamispind migrantidele ja ebaseaduslikult isegi erastamisõigust mitteomavatele isikutele. Tagastamisõiguse said isegi juba hüvitise saanud isikute kauged sugulased, riigi hinnalisi objekte müüdi võileivahinna eest... Nendest vigadest räägitakse juba aastaid - kuid Riigikogu on nende probleemide suhtes kurt. Riigikogu ei huvita endi tehtud ebaõiglus oma rahva kallal.
Mitmed valitsused on teinud riigile mitmeid miljardeid kahju, mille peab kinni maksma rahvas – mitte kahju tekitajad.
-Eesti Raudtee mahamüümine suhteliselt odavalt ja selle paari aasta pärast tagasi ostmine – juba 1,6 miljardit kallimalt, mida maksab rahvas;
Suhkrutrahv 0,7 miljardit;
Weroli tehased, mida turgutati sadade miljonitega enne pankrotistamist ja mahamüümist;
Riigi viljatagavara vargusega rahvale tekitatud kahju kümnete miljonite väärtuses;
Sadu miljoneid kroone maksev maadevahetuse afäär;
Sadu miljoneid EV Haridusministeerimi kahekordne kolimine;
Ülemäära kallid pikaajalised lepingud riigiasutustele ruumide üürimistega, jne....
Vastutus Kristiina Ojuland ütles, et riigikogulastel on suur vastutus – nad esindavad Eestit välismaal. Välismaal on riigikogulastel vastutus, aga Eestimaal? Tuleb välja - Eestimaal riigikogulastel puudub igasugune vastutus. Riisalu rääkis reporteritunnis riigikogulaste suurest vastutusest selle eest, et seaduse-eelnõu suures saalis läbi läheks. Seaduseprojekti läbisurumise eest vastutatakse, aga selle eest, et seadus kasutamiseks ka kõlbaks – selle eest ei vastuta mitte keegi. Kuidas on vastutanud Weroli tehaste, viljatagavara kadumise jt. kahjude eest nendes ettevõtete nõukogudes-juhatustes istunud riigikogulased? Palka makstud neile sai, aga vastutus? Kollektiivne vastutus tähendab seda, et ei vastuta mitte keegi.
Kristiina Ojuland rõhutas, et tuleb vaadata ikka erinevust riigikogu (rahva valitud esindus) ja valitsuse vahel. Järelikult on ka erinev vastutus?
Kes moodustab valitsuse? Rahvas või Riigikogu? Kellel on õigus valitsuselt aru pärida, anda suuniseid valitsusele, avaldada umbusaldust, valitsus tagasi kutsuda? Peaks olema ikka nii – kes moodustab, suunab ja käsutab valitsust – see vastutab ka valitsuse korraliku töö eest. Riigikogul on alati võimalus oma koostatud valitsus tagasi kutsuda – kui see ei õigusta Riigikogu või rahva ootusi. Sisuliselt peab Riigikogu vastutama ka valitsuse töö eest. Küsimus on ehk hoopis selles, et koalitsioon Riigikogus valib oma parteide juhtkonna valitsuse ministriteks. Ministrid (valitsus) parteibossidena käsutavad hoopis oma Riigikogus olevaid partei liikmeid parteijuhtidena. Seega tuleb välja, et tegelikult käsutab Valitsus Riigikogu, mitte vastupidi.
Nüüd tulid kolm staazikat riigikogulast-isamaalast A.Herkel, M.Laar ja U.Reinsalu välja 10 käsuga riigikogulaste töö parandamiseks – mis oli riigikogulastele ilmselt uudis?
1.Järelevalve valitsuse tegevuse üle
2. Valitsusliikmete avalik küsitlemine
3. Lõpetada kuulumine riigi äriühingute nõukogudesse
4. Opositsioonile vabamad käed uurimiskomisjonide algatamiseks
5. Ekspertide suurem kaasamine
6. Riigikogu suunised valitsusele.....
Kui alles nüüd – 15-16 aastat peale EV Riigikogu tegutsemise algust tulevad 3 kauast riigikogulast selle elementaarse peale – milleks parlament on loodud ja kuidas seal tuleb töötada.... No kuulge. Herkel ja Laar on Riigikogus vist juba kolmadat koosseisu ning alles nüüd jõuab neile midagi elementaarset pärale – mida teised riigikogulased parlamendis veel ei tea ega oska.
Ometi peaks nii toimima Riigikogus iga päev juba aastaid. Seda peaks teadma iga gümnaasiumi lõpetaja, aga riigikogulastele on see UUDIS! Poliitikud on harjunud, et jubaaasta peale parteisse astumist on iga poliitik võimeline absoluutselt kõiki juhtima alates neurokirurgidest kuni makrokosmoseni välja... Ometi on olnud ministreid, kes ei valda oma minsteeriumis tehtavat või kasutab oma ministritooli ära isikliku rikastumise eesmäkidel.
Valimistest. Mihkel Oviir süüdistas valijaid, et need valisid mõned valed inimesed Riigikokku. Milles on süüdi valija, kellele antakse ette PARTEIDE poolt,keda SAAB valida. Valik on - kas valida etteantud kandidaat või jätta hoopis valimata. Kui aga etteantute hulgas sobivat kandidaati pole? Sobiva kandidaadi valimise puhul läheb hääl ebameeldivale kandidaadile ja see osutub parteinimekirja põhjal valituks.
Riigikokku said parteinimekirjade alusel 31 alla 1 000 poolthäält kogunud ja 28 kandidaati, kes kogusid 1 000 - 2000 poolthäält. Samas ei pääsenud Riigikogusse 33 isikut, kes kogusid 1000 – 3 694 häält: P.Võsa 3 964 häält (16.) - sulgudes nimekirja eestpolt järjekoht Riigikogu järjestuses kogutud häälte järgi, M-A. Kelam 2 402 (33.), M. Meri 2 144 (41.), E.Kull 2 083 (42.). Vaadeldud pole alla 1 000 hääle saanud kandidaate -kes ka ei pääsenud Riigikogusse.
Erakondade esindatuse suhtarv oleks küll enam-vähem sama, kuid parteinimekirjadega veeti sisse nupulevajutajaid, kel puudub oma arvamus ja nemad kuuletuvad vastuvaidlematult oma partei bossidele. Näiteks Jaan Kundla sai 496 häält ning pääses Riigikogusse parteinimekirja alusel.
Seepärast leian, et neid kogutud häälte arvult viimaseid (40 – 45% kogu Riigikogust) Riigikogusse ei valinud rahvas. Toompeale said nad seoses Valimisseaduse mängudele ja oma partei juhtkonna tahtele.
Väita üksikisikute võimalusele Riigikokku pääsemiseks on utoopia, sest meie suuremate parteide valimisteks kümnete miljonite kroonideni ulatuva reklaamikasutamiste ja piiramatu reklaami tõttu ajakirjanduses – on see ilmvõimatu .
Et riigikogulased on riigivalitsemisel isikliku arvamuseta parteijüngrid – näitas presidendivalimine Riigikogus, kus ei hääletatud oma arvamuse, vaid parteibosside käsu järgai. Kuna riigikogulased sõltuvad parteide tagatubadest, siis juhivad Eestit tegelikult parteide tagatoad, mitte Riigikogu.
Ka järgmiste valimiste puhul tekib sama koosseisuga Riigikogu, kus umbes poole Riigikogust moodustavad parteibossidele vajalikud ustavad inimesed – paretijuhttide ustavad kannupoisid ja Riigikogu on parteide tagatubade tööriist.
Kui ei muudeta Valimisseadust, ei muutu ka Riigikogu töövõimelisemaks. Parteisid rahuldab praegune valimiskord, sest see kindlustab piiramatu parteide võimu säilimise nende kätes – ei muuda valimiskorda rahvale vastuvõetavamaks mitte keegi. Rahva arvamus ei loe Riigikogule midagi.
Riigikogu arvamuse kohaselt on selles tolmukeerutamises süüdi ei keegi muu kui ajakirjandus!
Leonhard Pallon
Jumala asemikud
Meie jumalakartlik riik.
Meie jumalakartlikus riigis pühitsetakse kõik tähtsamad sündmused jumalakojas – kirikus. Olgu need riigimehed kui suured ateistid tahes – kirikus peavad nad oma tähtsamid riiklikke sündmusi-reliikviaid ikka pühitsema. Ehkki nende sündmsute juures viibivad jumala asemikud, viivad pühitsemist läbi ikka usuteenrid.
Jumalad on pühad, ilmeksimatud, nad on õiglased kõige ja kõigi vastu. Nad on ausad, kaitsevad väeteid kurjade omavoli vastu. Inimesed vaatavad ikka jumalate poole austuse ja aukartusega. Meie arvame ikka, et kui jumal saadab enda asemel asemikud maale – nad on nad sama ausad ja austusväärsed kui jumalad ise.
Kui Jumal andis välja kümme käsku, siis me eeldame, et Jumal ise täidab neid käske samuti. Jumala asemikud leiavad aga, et nende kohta ei kehti miski, isegi meie Põhiseadus mitte, rääkimata sellest, et jumalused täidaksid nende endi vastuvõetud seadusi.
Nii ei kehti jumala asemikele Põhiseadus selle kohta, et jumala asemik ei tohi saada palka ühestki teisestriigiasutusest peale jumala asemiku palga. Õiguskantsler on sellel korduvalt tähelepanu pööranud, kuid Jumala asemikud on kurdid mingi alam-ametniku manitsussõnade peale ja leiavad, et jumala asemikele ei tohi keegi märkusi teha.
Jumala asemikud leiavad, et nende suhtes ei kehti nend endi vastuvõetud töö- ja puhkeaja seadus – see seadus on vastu võetud lumpenitele täitmiseks. Kui Jumalused teiste valijatega ei kohtu öösiti ja puhkepäevadel, siis abikaasa ja lastega kohtuvad nad ikka ning need kulutuse on vaja kompenseerida nii aasta- kui ka ööpäevaringselt. Loomulikult ei kehti Jumala asemikele ka seadus selle kohta, et tööl peab käima ja palka makstakse tööl käimise eest. Piisab mõneminutilisest „tööpäevast”.
Ka Raamatupidamisseadus ei kehti Jumala asemike kohta ja nemad võivad raha saada kulutusi tegemata ning kuluaruandeid esitamata. Peaasi, et Jumala asemikele makstaks nende nimetatud summa ilma seadusega nimetatud kinnipidamisteta.
Üks tähtis Jumala asemik leidis, et ta pidi rahva raha eest töölkäimiseks tanki liisima, kuna tema kodutee oli mõnikord umbes ning mõni metsloomakene võis tavalisse autosse sisse murda.
Jumala asemikuna oleks ta võinud ikka teada, et vastavalt seadusele on tee omanik kohustatud tee puhtana ja korras hoidma. Metsloomakestest oleks pidanud teatama aga kohalikule jahiseltsile, kes oleks autosse-murdjad loomakesed hävitanud.
Jumala asemikud võtsid vastu seaduse elamispinna erastamise kohta, mis andis osale rahvast õiguse erastada oma elamispind, osad jättis sellest õigusest aga ilma. Seda ebaõiglust Jumala asemikud ei tahagi likvideerida, kuigi korrektne oleks see, et seaduseandja oleks huvitatud sellest, et tema poolt väljaantud seadusi ka täidetaks.
Tegelikult pole imestada midagi, sest Jumala asemikud valivad ka ise - milliseid seadusi täita ja milliseid mitte.
Tallinn, 10, 2008.a.
Leonhard Pallon
Eesti Poliitiku - Valitseja kümme käsku
1. Teeni alati tões ja vaimus oma Issandat – Jumalat
Sinu Kauka on Sinu Jumal - teeni teda pühas vaimus truult elu lõpuni.
2. Põhiseadus on püha!
Kohustused rahvale täitmiseks – õigused ja hüved poliitikutele kasutamiseks.
Valitseja - poliitik valib ise, mida Põhiseadusest täita.
3. Toonita kõikjal, et meid (valitsejaid) on valinud rahvas!
Tegelikult valisid valitsejaid mitte rahvas, vaid erakonna – partei juhtkond. Meie oleme Jumalad maapeal.
4. Kasuta tihti julgesti väljendit – teatan täie vastutustundega!
Pole tarvis karta. Poliitik – valitseja nagunii kunagi mitte millegi eest ei vastuta..
5. Korda alati kõigile – ma teenin rahva huve!
See pole tähtis, et rahva huvid ei lange kokku valitseja – poliitiku tasku huvidega.
Rahva teener peab saama üliväärika tasu isanda (rahva) arvelt. Isand ei oska varaga ümber käia, seepärast jagab ja valitseb kõike tema teener.
6. Käi minu sõnade, mitte tegude järgi!
Teisisõnu – usu alati poliitiku - valitseja roosilisi sõnu, mitte nende sündsusetuid, ebamoraalseid ja kahjulikke tegusid.
7. Poliitik – valitseja on ilmeksimatu!
Ta ei kuulu vastutusele võtmisele ja tema teod arutamisele. Teadlased ja rahvas on lollid
8. Ära hoia riigi – rahva raha kokku!
Rahva raha laristamine pole raiskamine vaid valitsejatele lubatud sihipärane kulutamine.
9.Ära karda teisi noomimast eetika või moraali puudumise pärast!
Eestika ja moraalinormid poliitiku – valitseja suhtes ei kehti. Need on lollidele täitmiseks.
10. Kindlusta oma ja ligimeste võimu ja vara
Nii poliitilist kui ka majanduslikku. Selleks on Sulle kõik vahendid lubatud. Mingeid piiranguid pole.
2002.a. L:P
Meie jumalakartlikus riigis pühitsetakse kõik tähtsamad sündmused jumalakojas – kirikus. Olgu need riigimehed kui suured ateistid tahes – kirikus peavad nad oma tähtsamid riiklikke sündmusi-reliikviaid ikka pühitsema. Ehkki nende sündmsute juures viibivad jumala asemikud, viivad pühitsemist läbi ikka usuteenrid.
Jumalad on pühad, ilmeksimatud, nad on õiglased kõige ja kõigi vastu. Nad on ausad, kaitsevad väeteid kurjade omavoli vastu. Inimesed vaatavad ikka jumalate poole austuse ja aukartusega. Meie arvame ikka, et kui jumal saadab enda asemel asemikud maale – nad on nad sama ausad ja austusväärsed kui jumalad ise.
Kui Jumal andis välja kümme käsku, siis me eeldame, et Jumal ise täidab neid käske samuti. Jumala asemikud leiavad aga, et nende kohta ei kehti miski, isegi meie Põhiseadus mitte, rääkimata sellest, et jumalused täidaksid nende endi vastuvõetud seadusi.
Nii ei kehti jumala asemikele Põhiseadus selle kohta, et jumala asemik ei tohi saada palka ühestki teisestriigiasutusest peale jumala asemiku palga. Õiguskantsler on sellel korduvalt tähelepanu pööranud, kuid Jumala asemikud on kurdid mingi alam-ametniku manitsussõnade peale ja leiavad, et jumala asemikele ei tohi keegi märkusi teha.
Jumala asemikud leiavad, et nende suhtes ei kehti nend endi vastuvõetud töö- ja puhkeaja seadus – see seadus on vastu võetud lumpenitele täitmiseks. Kui Jumalused teiste valijatega ei kohtu öösiti ja puhkepäevadel, siis abikaasa ja lastega kohtuvad nad ikka ning need kulutuse on vaja kompenseerida nii aasta- kui ka ööpäevaringselt. Loomulikult ei kehti Jumala asemikele ka seadus selle kohta, et tööl peab käima ja palka makstakse tööl käimise eest. Piisab mõneminutilisest „tööpäevast”.
Ka Raamatupidamisseadus ei kehti Jumala asemike kohta ja nemad võivad raha saada kulutusi tegemata ning kuluaruandeid esitamata. Peaasi, et Jumala asemikele makstaks nende nimetatud summa ilma seadusega nimetatud kinnipidamisteta.
Üks tähtis Jumala asemik leidis, et ta pidi rahva raha eest töölkäimiseks tanki liisima, kuna tema kodutee oli mõnikord umbes ning mõni metsloomakene võis tavalisse autosse sisse murda.
Jumala asemikuna oleks ta võinud ikka teada, et vastavalt seadusele on tee omanik kohustatud tee puhtana ja korras hoidma. Metsloomakestest oleks pidanud teatama aga kohalikule jahiseltsile, kes oleks autosse-murdjad loomakesed hävitanud.
Jumala asemikud võtsid vastu seaduse elamispinna erastamise kohta, mis andis osale rahvast õiguse erastada oma elamispind, osad jättis sellest õigusest aga ilma. Seda ebaõiglust Jumala asemikud ei tahagi likvideerida, kuigi korrektne oleks see, et seaduseandja oleks huvitatud sellest, et tema poolt väljaantud seadusi ka täidetaks.
Tegelikult pole imestada midagi, sest Jumala asemikud valivad ka ise - milliseid seadusi täita ja milliseid mitte.
Tallinn, 10, 2008.a.
Leonhard Pallon
Eesti Poliitiku - Valitseja kümme käsku
1. Teeni alati tões ja vaimus oma Issandat – Jumalat
Sinu Kauka on Sinu Jumal - teeni teda pühas vaimus truult elu lõpuni.
2. Põhiseadus on püha!
Kohustused rahvale täitmiseks – õigused ja hüved poliitikutele kasutamiseks.
Valitseja - poliitik valib ise, mida Põhiseadusest täita.
3. Toonita kõikjal, et meid (valitsejaid) on valinud rahvas!
Tegelikult valisid valitsejaid mitte rahvas, vaid erakonna – partei juhtkond. Meie oleme Jumalad maapeal.
4. Kasuta tihti julgesti väljendit – teatan täie vastutustundega!
Pole tarvis karta. Poliitik – valitseja nagunii kunagi mitte millegi eest ei vastuta..
5. Korda alati kõigile – ma teenin rahva huve!
See pole tähtis, et rahva huvid ei lange kokku valitseja – poliitiku tasku huvidega.
Rahva teener peab saama üliväärika tasu isanda (rahva) arvelt. Isand ei oska varaga ümber käia, seepärast jagab ja valitseb kõike tema teener.
6. Käi minu sõnade, mitte tegude järgi!
Teisisõnu – usu alati poliitiku - valitseja roosilisi sõnu, mitte nende sündsusetuid, ebamoraalseid ja kahjulikke tegusid.
7. Poliitik – valitseja on ilmeksimatu!
Ta ei kuulu vastutusele võtmisele ja tema teod arutamisele. Teadlased ja rahvas on lollid
8. Ära hoia riigi – rahva raha kokku!
Rahva raha laristamine pole raiskamine vaid valitsejatele lubatud sihipärane kulutamine.
9.Ära karda teisi noomimast eetika või moraali puudumise pärast!
Eestika ja moraalinormid poliitiku – valitseja suhtes ei kehti. Need on lollidele täitmiseks.
10. Kindlusta oma ja ligimeste võimu ja vara
Nii poliitilist kui ka majanduslikku. Selleks on Sulle kõik vahendid lubatud. Mingeid piiranguid pole.
2002.a. L:P
Tellimine:
Postitused (Atom)