Meenutamiseks. Enamus on seda lugenud ja teavad seda lugu. See on ehk mikroni osa meie riigis tegutsevatest jokkaritest. JOKK-süsteemi kasutati vanasti ja kasutatakse ka nüüd nende ja ja ka teiste valitsejate poolt.
Meie valitsejatele ei kehti seadused, vaid JOKK süsteemid. Lugu on kopeeritud saidilt "Teeme Käkki"
Teeme Käkki - http://ekkl.org/
Riigi esipetturid korteritehingutes PEETER TEDRE, 07. veebruar 2007
Lugu sellest, kuidas Tõnis Palts, Eerik-Niiles Kross ja Toomas-Hendrik Ilves krahmasid Toompea korterid
24. august 1995 oli õnnelik päev nii AS-i Levicom juhile Tõnis Paltsile kui ka EV toonasele luurekoordinaatorile Eerik-Niiles Krossile. Mõlemaga allkirjastati sel päeval üürileping eluruumide saamiseks Toompea magusas majas – Kiriku põik 4. Toomas-Hendrik Ilvesele sai sama õnn osaks kaks päeva hiljem, 26. augustil.
Vähem kui kuu aega hiljem sõlmiti kõigiga ostu-müügileping korterite erastamiseks EVP-de eest, mille tulemusena läks Tallinna linna omandis olnud maja üle Paltsile, Krossile, Ilvesele ja veel mitmele nende aatekaaslasele.
Kiire asjaajamise juures rikuti seadust igal sammul. Näiteks üürileping Ilvesega kirjutati rutates alla veel enne seda, kui korter oli ametlikult kustutatud tööandja eluruumide arvelt.
Tegemist oli Tallinna korteriskandaalide ajaloos pretsedenditu juhtumiga, kus võileivahinna eest ärastati ühele firmale terve maja paljude korteritega, enam kui 1000-ruutmeetrise elamispinnaga.
Minge Toompeale, otsige üles maja aadressil Kiriku põik 4 (peaaegu Stenbocki maja kõrval) ja mõtisklege Eesti Vabariigis kehtiva eetika üle!
Sellesarnastest tehingutest rikastus teisigi. Mart Laari kolleeg-minister Urmas Arumäe sai korteri Suur-Karja tänavasse, Laari nõunik Linnar Viik Laia tänavasse jne. Paltsi kaaslaste case oli aga unikaalne, sest tegu on ainsa juhtumiga, kui üks firma omastas vahendeid valimata terve maja.
Paltsile rohkem kui 100 ruutmeetrit 6600 krooni eest
Isamaaliidu (hiljem Res Publica) Tallinna linnapea Tõnis Palts ostis 116,5-ruuduse korteri, mille eest maksis linnale 6600 krooni (EVP-d on arvutatud kroonideks toonase kursi järgi). Palts kinnitas, et maksis kõva raha Humanitaarinstituudile, mille omanduses korter oli. Kuid 1995. aastal Humanitaarinstituuti juhtinud, tänane Tallinna Ülikooli rektor Rein Raud lükkas Paltsu sõnad ümber: "Me ei saanud midagi müüa, kuna rentisime seda pinda linnalt."
Paltsu sõprusringkonnast pärineb kinnitus, et Tallinn müüs odavalt kortereid jõukatele inimestele, kellelt loodeti maja korrastamist. Palts olevatki kulutanud kaks-kolm miljonit krooni. Tegelikult erastas maja tööandja eluruumideks Paltsule kuulnud Levicom, ning hiljem muudeti tööandja eluruum müüdavaks.
Palts ei saanud lõpuni aru, et linnapeana oli ta hoopis teises olukorras kui ärimehe ja Levicomi juhina, siis, kui ta selle korteri sai. Kui ta oli linnapea, pidanuks ta oma minevikutehingutest väga üksikasjaliselt aru andma. Aga see tundub olevat paljude poliitiliste jõudude sündroom, kus igale ebameeldivale küsimusele vastatakse üleolevalt ja sellesse suhtutakse kui mingisse tühisesse intriigi.
Juhan Partsi ametikorterite muundumine eraomandiks
1993. aastal, sügaval Isamaa valitsusajal, andis Justiitsministeerium Juhan Partsile Tallinnas Lasnamäel, Alvari 35 majas kaks kõrvuti asuvat korterit – 2- ja 3-toalise. Osa sellest elamust oli Justiitsministeerium ostnud oma ametnikele ja kohtunikele tööandja-eluruumideks, mida seadus ei lubanud elanikele erastada. Parts erastas erandkorras siiski oma elamispinna, müüs korterid maha ja ostis Tallinnas Nõmmele maja.
Segased on ka tema korterimüügi asjaolud. Tehing toimus 1997. aasta 24. märtsil, mil Parts müüs korterid Endel Mahlapuule justkui ühe 5-toalise elamispinnana 120 000 krooni eest. 25. augustil 1997 müüs Parts ühte neist korteritest (nr 8) veel kord, aga nüüd juba Valeri Filippovile 220 000 krooni eest ning Mahlapuu volikirja alusel. Mõni päev hiljem, 1. septembril 1997 müüs Parts ka teise korteri (nr 7) samal viisil ja 178 000 krooni eest, seekord Terje Smirnovale.
Kuidas ühest korterist, mis müüdi 120 000 krooni eest, sai mõne kuu pärast jälle kaks korterit, mis müüdi nüüd juba kokku 398 000 krooni eest? Kuidas sai selle kinnisvara hind tõusta viie kuuga 3,5 korda? Kas Justiitsministeeriumilt Partsile ja hiljem Partsilt edasi müüdi elamispind ühe korterina seepärast, et vältida seadusest tulenevat kohustust maksta tulumaksu erastatud korterite puhul siis, kui tehinguid on ühe aasta jooksul sooritatud rohkem kui üks?
Miks üldse oli tollal Justiitsministeeriumi asekantsler, hilisem riigikontrolör Parts kahe viimase tehingu osaline, kui ta mõni kuu varem oli need korterid juba Endel Mahlapuule ära müünud ja ühe korterina? Kes maksis tulumaksu Partsi kahe viimati nimetatud tehingu järel? Kas Partsi ja Mahlapuu esimene tehing kannab juriidiliselt teeseldud tehingu tunnuseid? Kui esimese tehingu tulemusena läksid need korterid Mahlapuu valdusesse, siis miks pidid Filippov ja Smirnova müügilepingu kohaselt tasuma korterite hinna Juhan Partsi arveldusarvele Eesti Hoiupangas?
Need küsimused on tänaseni vastamata. ETV "Pealtnägija" ja SL Õhtuleht võinuks aastate jooksul ka need vastused ikkagi teada saada.
Laari tehingud tagastatud majas
Georgia-spets, Friedmani preemia laureaat (mille ta sai eeldatavasti maailmas seninägematu omandireformi eest, kus koduta jäid tuhanded rahvuskaaslased) ning ekspeaminister Mart Laar ostis 800 000 krooni eest maja Tallinnas Toompea lähedal Ao tänavas kahasse oma sõbra moekunstnik Ivo Nikkologa.
Kahtlased asjaolud ümbritsesid majaostu algusest peale, kuna hind oli kinnisvara tegeliku väärtusega võrreldes selgelt madal. Mõni aeg hiljem tõstetigi elamu väärtus ühtegi senti investeerimata 2,2 miljoni kroonini. Vastavalt maja "uuele hinnale" andis Ühispank laenu, mis saadi kroonides, aga tagasi tuli maksta EVP-des, mille kurss märtsis 1998. aastal oli 33 senti. Eriliselt raha kulutamata saadi lahti ka sundüürnikest. Laarist sai tubli majaomanik.
Vastamata jäid küsimused seaduserikkumiste kohta, kui sundüürnikele anti EVP-laenu Ao 3 eluruumide ostmiseks, kuigi nad müüsid kuu aja pärast samad eluruumid endistele omanikele tagasi; ning kas omanike ja sundüürnike vahel toimunud tehingud oli teeseldud, eesmärgiks pangalaenu väljapetmine?
Tollase peaministri soodsalt saadud maja remontis ümbrikupalku maksev firma ning puhkenud skandaal peatas ehituse mõneks ajaks. Maja kolmanda korruse ehitamiseks kulutatud miljonite kroonide päritolu ei ole Laar tänini suutnud selgitada.
Kus ja kellena töötas ENSV-s Ilves?
Kus ja kellena töötas ning kuhu oli Eesti NSV-s sisse kirjutatud tänane president Toomas-Hendrik Ilves, et ta sai õiguse erastada EVP-de eest korteri? Ja mitte lihtsalt korteri, vaid Toompea luksuskorteri? See korter asus samuti majas Kiriku põik 4.
Kuigi Ilves oli tubli erastaja – vaatamata sellele, et seadus seda ei lubanud – , otsustas ta 5. septembril 1996 selle Toompeale tekitatud eraomandi siiski ära müüa. Üllatavalt esindas Ilvest selles tehingus notariaalse volikirja alusel Eerik-Niiles Kross. Ostjaks oli keegi Markus Pedriks ning tema volitatud esindajaks ei keegi muu kui hilisem linnapea ja eesrindlik respublikaan Tõnis Palts.
Nii pöörati väidetavalt variisikute („Pealtnägija" kõnepruuki kasutades "tankistide") poolt erastatud korterid Paltsi rüppe tagasi, kusjuures Ilvese müügitulu olnuvat võrreldes kuludega üheksakordne.
Loomulikult ei makstud nende tehingute pealt riigile ka tulumaksu.
Saanud sedasi justkui ENSV-s töötatud aastate eest, nagu sajad tuhanded ontlikud eestimaalased, Tallinnas küll erastatud korteri, kolis toonane välisminister Toomas-Hendrik Ilves mõne aja pärast hoopis talle üüritud Välisministeeriumi residentsi. Ilvese sõnul olevat residentsivajadusest rääkinud kadunud president Lennart Meri tookordse peaministri Tiit Vähiga, ent kui 20 000 krooni suuruse üüriga residentsi kasutamist uurima hakati, tuli välja, et minister vajas kallist elamispinda proosalisel põhjusel: tal oli vaja kuhugi elama panna oma mittevajalikuks muutunud abikaasa Merry Bullock koos kahe pojaga. Minister oli hakanud kokku elama tänase vabariigi esileedi Eveliniga.
Kusjuures seda 20 000-kroonist kuuüüri residentsi eest ei suvatsenud Ilves maksta enne, kui maksmata üüriarved poliitringkondadest meediasse jõudsid. Maailma mailt kodumaile pesa teinud Ilves arvas, et küll pärismaalased oma taskust ka tema pere tühised lisakulutused ära maksavad.
Kõike eelnevat ja veel rohkem ütlemata jäetut arvesse võttes küsigem tuhandendat korda: kas kellegile on ikka veel selgusetu, miks oli Eesti riigile vaja just sellist isamaalaste algatatud ja just sellisel moel läbi viidud omandireformi?
Kasutatud on andmeid ajalehtedest Postimees, Eesti Päevaleht, SLÕhtuleht, Kesknädal
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar