Üpris lootusetu on oodata meie riigikogulaselt Riigimehelikku käitumist, heaperemehelikku suhtumist Riigi ja Rahva varasse – kui riigikogulane alates majoneesi ostmisest, autoliisingust, öörestorani külastamisel sõbranna-sõbra „mahavõtmiseni” ja oma WC paberi muretsemiseni jätab täiesti seaduslikult RAHVA kanda.
Riigikogulase parteilise südametunnituse tõttu ei saa neilt nõuda ka ELEMENTAARSEID tavakodanikule esitatavaid Eetilis-moraalseid nõudeid nagu: ole aus, hoolitse ligimise eest, ära himusta võõrast ja vara ja võõrast naist.
Parteiline südametunnitus SUNNIB KÕIKE EETILIS-MORAALSET ASJA HÜLGAMA isikliku ja Partei-tagatoa nimel.
Muidugi oli nahaalsuse tipp Põhiseadusekomisjoni esimehe Rait Maruste Rahvalt RAHA VÕTMISE konstanteerimine (e. Dasa-Pasa projekti raames 14.12 2011),mille sisu on selline. 20 aastat pole me demokraatiaga tegelnud, sest meile ei piisa Parteilise tegevuse eest üle 90 miljoni krooni aastas, kui Parteidele lisatakse veel mittemidagi tegemise eest 900 000 Eurot, siis vahest ehk hakkame ka mõtlema – kuidas põhjendada meie PARTOKRAATIA absoluutset võidukäiku ja Rahva arvamuse EIRAMIST EestiiimKallas
Juba iidsetest aegadest on loodus korraldanud nii, et ka kiskjamad loomad ei hammusta seda kätt – mis neid pidevalt toidab – tänutäheks varasema toitmise eest ja lootes edaspidi toitu saada. Meie Parteid ei VAEVUGI Rahvale midagi selgitamast – niivõrd kindlad on nad oma vääramatus võimus Rahva üle. Nad hammustavad oma ahnuses oma toitjal – Rahval käed ja jalad otsast ära – peaasi, et oma isiklikku Kaukat täita.
Kahjuks peab tõdema, et Mart Laari ja Andrus Ansipi juhitavad Parteid on Eesti Riigile ja Rahvale ROHKEM kahju teinud kui NLKP Poliitbüroo Leonid Breznevi juhtimisel.
Vaadake ka eelmisi artikleid, sealhulgas Malle Pärna oma
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/eestis-on-loll-isand-rahvas-lasknud-end-teenril-
teisipäev, 27. detsember 2011
esmaspäev, 19. detsember 2011
Riigikogulased õppigu esialgu elementaarseid asju 1
Meie riigikogulased on seisukohal - Riigi juhtimine on nii lihtne, et ei nõua kelleltki mingeid teadmisi-oskusi. Olles juba keerlemas poliitikute karusellis omandatakse hämmastavaid omadusi. Omades ainult kasvõi keskharidust – sobib õpetama-juhtima teadlasi, arste, õpetajaid, lennundust, energeetikuid, arhitekte, jne... Poliitikuna pole tarvis mingit eriharidust ega sooritama mingeid eksameid. Poliitik on juht-spetsialist igal alal alates maapõuest kuni kaugkosmoseni välja. Meie poliitikud on sündimisest saati geeniused. - See on siit blogist „Meie juhtidest” (http://leopall.blogspot.com/2010/10/valikutest-valimistel.html).
Riigikogulastest jumalused-geeniused arvavad, et nad oskavad KÕIKE teha ja teisi juhtida-õpetada SÜNNIPÄRASEST (JUMALIKUST) ANDEST. Nad võivad andekad jutupaunikud olla, aga Eesti elu edasi viia nii – et Rahvas hakkaks hästi elama – seda nad ei suuda või ei taha.
Elu on siiamaani näidanud, et saades Riigikokku – unustavad riigikogulased ära oma lastoa kasvatuse, senised eetilis-moraalsed kriteeriumid, koolis õpetatud alustarkused nagu – austa vanemaid inimesi, seda mida ei tea – küsi targematelt, ära varasta-röövi, ära löö maaslamajat… KÕIK SEE asendub parteilise südametunnistuse tõttu lihtlabase AHNUSEGA, TEISTEGA MITTE-ARVESTAMISEGA, ÜLIKÕRGE (Partei tagatoa) EGO-ga, enese JUMALUSENA tundmisena ülejäänud Rahva üle.
Kõige tähtsam aga on see. Et nad EI OSKA EGA TAHA käituda riigimehelikult, ehkki riigikogulaseks olemine eeldab EELKÕIGE RIIGIMEHELIKUKS olemist nii oma teadmistes, sõnades, käitumises kui ka oma tegudes.
Kui Riigikogu Põhiseaduskomisjoni esimees väidab, et Riigikogu TAHAB DEMOKRAATIA edasiarendamiseks vastu võtta DASA SEADUSE EELNÕU, tegelikult aga varjab seda, et tegelikult tehakse PASA eelnõu - Parteide arendamiseks ja ja Demokraatia summutamiseks – röövides rahva vara… (http://leopall.blogspot.com/2011/12/dasa.html ) ja selle eelnõu esitab veel endine RIIGIKOHTU ESIMEES, EUROKOHTU liige…
Mis austust saab siis olla RIIGIKOGU vastu?
Ega asjata ei kõla kommentaariumites väited, et riigikogulase nimetus kutsub riigikogulaste tegevuse jälgijates esile põlgust ning on muutnud riigikogulase nimetuse liikmete sõimusõnaks sellepärast, et riigikogulased valimatult ahnelt hoolitsevad AINULT oma kukru paisumise eest – arvestamata rahva võimalustega.
Miks on Euroopas enamus kaupade hinnad palju odavamad kui Eestis, kui samal ajal on meie Eesti töötajate palgad-toetused-pensionid PALJU väiksemad kui teistes Euroopa riikides?
Kas meie Riigikogu, Valitsus, ametnikud on rumalamad kui teistes Euroopa maades?
Esialgu tuleb SELLELE KÜSIMUSELE automaatne vastus – meie RK. valitsus, ametnikud on PALJU RUMALAMAD kui mujal maailma riikides, … (http://leopall.blogspot.com/2010/06/saamatud-voi-rumalad-riigikogulased.html )
Miks nad PALJU rumalamad on? Sellepärast, et meie Riigikogu suhtarv riigi elanikkonna suhtes on PALJU suurem kui Soome Eduskuntas, Venemaa Riigiduumas või Inglismaa parlamendis…. Ametnike suhtarv aga 3 KORDA SUUREM kui USA-s. Samas on Rahva elatustase madal. 20 aasta jooksul pole Rahva elatustaseme tõstmisel suurt midagi ära tehtud. Tegemist on pigem stagnatsiooniga.
See on esialgne arvamus.
Kui järele mõelda, siis meie Riigikogu, Valitsus on PALJU AHNEMAD JA KAVALAMAD kui teistes riikides, sest teistes riikides makstakse töö tegijatele töö tegemise eest – mitte nii nagu meil – JUTUPAUNIKUKS OLEMISE ja NIMEKIRJAS OLEMISE EEST.
Ehk riigikogulased-Valitsus pole mitte rumalad, vaid kavalamad selles osas, et Rahvalt võetakse raha oma (ja oma huvigrupi) tarbeks vastutustundetult rohkem kui seda neile külluslikuks eluks vaja oleks – Rahvas ise on aga näljas ja paljas.
Riigikogulastest jumalused-geeniused arvavad, et nad oskavad KÕIKE teha ja teisi juhtida-õpetada SÜNNIPÄRASEST (JUMALIKUST) ANDEST. Nad võivad andekad jutupaunikud olla, aga Eesti elu edasi viia nii – et Rahvas hakkaks hästi elama – seda nad ei suuda või ei taha.
Elu on siiamaani näidanud, et saades Riigikokku – unustavad riigikogulased ära oma lastoa kasvatuse, senised eetilis-moraalsed kriteeriumid, koolis õpetatud alustarkused nagu – austa vanemaid inimesi, seda mida ei tea – küsi targematelt, ära varasta-röövi, ära löö maaslamajat… KÕIK SEE asendub parteilise südametunnistuse tõttu lihtlabase AHNUSEGA, TEISTEGA MITTE-ARVESTAMISEGA, ÜLIKÕRGE (Partei tagatoa) EGO-ga, enese JUMALUSENA tundmisena ülejäänud Rahva üle.
Kõige tähtsam aga on see. Et nad EI OSKA EGA TAHA käituda riigimehelikult, ehkki riigikogulaseks olemine eeldab EELKÕIGE RIIGIMEHELIKUKS olemist nii oma teadmistes, sõnades, käitumises kui ka oma tegudes.
Kui Riigikogu Põhiseaduskomisjoni esimees väidab, et Riigikogu TAHAB DEMOKRAATIA edasiarendamiseks vastu võtta DASA SEADUSE EELNÕU, tegelikult aga varjab seda, et tegelikult tehakse PASA eelnõu - Parteide arendamiseks ja ja Demokraatia summutamiseks – röövides rahva vara… (http://leopall.blogspot.com/2011/12/dasa.html ) ja selle eelnõu esitab veel endine RIIGIKOHTU ESIMEES, EUROKOHTU liige…
Mis austust saab siis olla RIIGIKOGU vastu?
Ega asjata ei kõla kommentaariumites väited, et riigikogulase nimetus kutsub riigikogulaste tegevuse jälgijates esile põlgust ning on muutnud riigikogulase nimetuse liikmete sõimusõnaks sellepärast, et riigikogulased valimatult ahnelt hoolitsevad AINULT oma kukru paisumise eest – arvestamata rahva võimalustega.
Miks on Euroopas enamus kaupade hinnad palju odavamad kui Eestis, kui samal ajal on meie Eesti töötajate palgad-toetused-pensionid PALJU väiksemad kui teistes Euroopa riikides?
Kas meie Riigikogu, Valitsus, ametnikud on rumalamad kui teistes Euroopa maades?
Esialgu tuleb SELLELE KÜSIMUSELE automaatne vastus – meie RK. valitsus, ametnikud on PALJU RUMALAMAD kui mujal maailma riikides, … (http://leopall.blogspot.com/2010/06/saamatud-voi-rumalad-riigikogulased.html )
Miks nad PALJU rumalamad on? Sellepärast, et meie Riigikogu suhtarv riigi elanikkonna suhtes on PALJU suurem kui Soome Eduskuntas, Venemaa Riigiduumas või Inglismaa parlamendis…. Ametnike suhtarv aga 3 KORDA SUUREM kui USA-s. Samas on Rahva elatustase madal. 20 aasta jooksul pole Rahva elatustaseme tõstmisel suurt midagi ära tehtud. Tegemist on pigem stagnatsiooniga.
See on esialgne arvamus.
Kui järele mõelda, siis meie Riigikogu, Valitsus on PALJU AHNEMAD JA KAVALAMAD kui teistes riikides, sest teistes riikides makstakse töö tegijatele töö tegemise eest – mitte nii nagu meil – JUTUPAUNIKUKS OLEMISE ja NIMEKIRJAS OLEMISE EEST.
Ehk riigikogulased-Valitsus pole mitte rumalad, vaid kavalamad selles osas, et Rahvalt võetakse raha oma (ja oma huvigrupi) tarbeks vastutustundetult rohkem kui seda neile külluslikuks eluks vaja oleks – Rahvas ise on aga näljas ja paljas.
laupäev, 17. detsember 2011
Dasa.... või PASA?
Dasa sõuad - parteidiktatuuri jõuad
Miks küll mõeldi välja niisugune nimi ja põhjendus – millega esitati Rahvale seaduseelnõu, mille esitas Maruste Riigikogule – Demokraatia Arendamise Siht-Asutuse eelnõu. Ju siis leiti, et Tõele vastava nimetuse lühend oleks natuke ebasünnis (Parteidiktatuuri Arendamise Siht-Asutus) ehk siis PASA. Tõele lähemal on see nimi seetõttu, et meie Riik üha kaugemale eemaldub Demokraatiast, Parteide diktatuuri nende arvates poole ja parteide poolt parteilaste moodustatud Sihtasutuste eesmärgiks on Demokraatia arendamine, mitte selle hävitamine meie Riigis. See maskeeriks vaid Parteide diktatuuri kindlustamise Rahva üle..
Ka poleks olnud viisakas otse välja öelda selle seaduse-eelnõu teist põhieesmärki – saada nälgivalt rahvalt VEEL JUURDE mittemidagi tegemise eest Rahvalt parteilase mõnulemiseks raha (siiski - lollitatakse rahvast ja võetakse demokraatia likvideerimise eest endile raha).
Riigikogulased peavad rahvast rumalaks lumpeniks – kellelt võib viimase naha koorida nende endi ja Partei alusetuks nuumamiseks. Selleks sobib parteidel ilustavate muinasjuttude jutustamine, mida saadavad nende jutule vasturääkivad mustad teod.
Demokraatia arendamine meie Parteide poolt – on viimane asi mida uskuda. Kui viimased üle kümne aasta parteid keeravad Demokraatia mutreid koomale – ja nüüd hakatakse SUURE RAHA EEST Demokraatiat ARENDAMA? Kui Parteid oleks TAHTNUD meie Riigis Demokraatiat arendada, siis oleksid nad eelneva 10-15 aasta jooksul kasvõi MÕNE ebademokraatliku valimissätte Demokraatlikumaks muutunud.
Aga seda pole meie Parteid teinud. Ja nüüd siis SUURE RAHA eest hakkavad meie Parteid Demokratiseerima?
Pole võimalik, sest siiani said meie Parteid Kasumlike Äriühingutena suurt raha (http://leopall.blogspot.com/2010/08/partei-on-kasulik-ariuhing.html ). See pole Parteisid pannud meie Põhiseadust austama. Asi on hoopis vastupidi (http://leopall.blogspot.com/2011/11/voimurid-versus-pohiseadus-1.html ). Miks suur raha pole siiani riigikogulasi pannud austama demokraatiat ja Põhiseadust?
Sellepärast, et Parteilastel (nad kõik ju riigikogulased) puudub OMA südametunnistus – neil on PARTEILINE südametunnistus, mis tuleb neil oma partei tagatoast (http://leopall.blogspot.com/2011/09/riigikogulase-poliitiline.html) - ja Parteide TAGATUBA on andnud 3 veretilka Kauka-Saatanale. Kauka-Saatanale antud tõetusi ei saa murda ning seepärast peavad - on kohustatud KÕIK parteilased-riigikogulased „parteilise südametunnistuse” järgi lunastama endi Partei tagatubade poolt Saatanale antud rahva koorimise lubadust.
Kas nüüd peaksime meie (naiivsed Lumpenid e. Rahvas) uskuma sinisilmselt, et MÕNI MEIE PARTEI tahab osakenegi oma VÕIMUST RIIGIPIRUKA jagamisel loovutada mõne sendi Demokraatia nimel ka Riigi peremehele (Rahvale)?
Seda ei luba teha neil Kauka-Saatanale antud 3 veretilka. Seda enam, et Riigipiruka jagamise juures olles saab Riigipirukat ja Riigi raha jagada kontrollimatult endile ja oma semudele – rääkimata Saatanale kalõmmi maksmisest.
Ennem suletakse koolid ja lasteaiad, saadetakse arstid, politsei ja päästjad välismaale, ennem hakkab päike tagurpidi pöörlema kui mõni Partei loobub Rahvalt omavoliliselt jõuga võetud rahast kasvõi 10 senti…..
Sega on DASA asemel tegelikult tegemist Partei(diktatuuri) Arendamise Sihtasutustega PARTEIDE rahastamiseks Parteide kontrolli all meie Riigis - kogu Demokraatiailmingute likvideerimisega meie Riigis.
Seda kõikke LOOMULIKULT Rahva arvel.
Miks küll mõeldi välja niisugune nimi ja põhjendus – millega esitati Rahvale seaduseelnõu, mille esitas Maruste Riigikogule – Demokraatia Arendamise Siht-Asutuse eelnõu. Ju siis leiti, et Tõele vastava nimetuse lühend oleks natuke ebasünnis (Parteidiktatuuri Arendamise Siht-Asutus) ehk siis PASA. Tõele lähemal on see nimi seetõttu, et meie Riik üha kaugemale eemaldub Demokraatiast, Parteide diktatuuri nende arvates poole ja parteide poolt parteilaste moodustatud Sihtasutuste eesmärgiks on Demokraatia arendamine, mitte selle hävitamine meie Riigis. See maskeeriks vaid Parteide diktatuuri kindlustamise Rahva üle..
Ka poleks olnud viisakas otse välja öelda selle seaduse-eelnõu teist põhieesmärki – saada nälgivalt rahvalt VEEL JUURDE mittemidagi tegemise eest Rahvalt parteilase mõnulemiseks raha (siiski - lollitatakse rahvast ja võetakse demokraatia likvideerimise eest endile raha).
Riigikogulased peavad rahvast rumalaks lumpeniks – kellelt võib viimase naha koorida nende endi ja Partei alusetuks nuumamiseks. Selleks sobib parteidel ilustavate muinasjuttude jutustamine, mida saadavad nende jutule vasturääkivad mustad teod.
Demokraatia arendamine meie Parteide poolt – on viimane asi mida uskuda. Kui viimased üle kümne aasta parteid keeravad Demokraatia mutreid koomale – ja nüüd hakatakse SUURE RAHA EEST Demokraatiat ARENDAMA? Kui Parteid oleks TAHTNUD meie Riigis Demokraatiat arendada, siis oleksid nad eelneva 10-15 aasta jooksul kasvõi MÕNE ebademokraatliku valimissätte Demokraatlikumaks muutunud.
Aga seda pole meie Parteid teinud. Ja nüüd siis SUURE RAHA eest hakkavad meie Parteid Demokratiseerima?
Pole võimalik, sest siiani said meie Parteid Kasumlike Äriühingutena suurt raha (http://leopall.blogspot.com/2010/08/partei-on-kasulik-ariuhing.html ). See pole Parteisid pannud meie Põhiseadust austama. Asi on hoopis vastupidi (http://leopall.blogspot.com/2011/11/voimurid-versus-pohiseadus-1.html ). Miks suur raha pole siiani riigikogulasi pannud austama demokraatiat ja Põhiseadust?
Sellepärast, et Parteilastel (nad kõik ju riigikogulased) puudub OMA südametunnistus – neil on PARTEILINE südametunnistus, mis tuleb neil oma partei tagatoast (http://leopall.blogspot.com/2011/09/riigikogulase-poliitiline.html) - ja Parteide TAGATUBA on andnud 3 veretilka Kauka-Saatanale. Kauka-Saatanale antud tõetusi ei saa murda ning seepärast peavad - on kohustatud KÕIK parteilased-riigikogulased „parteilise südametunnistuse” järgi lunastama endi Partei tagatubade poolt Saatanale antud rahva koorimise lubadust.
Kas nüüd peaksime meie (naiivsed Lumpenid e. Rahvas) uskuma sinisilmselt, et MÕNI MEIE PARTEI tahab osakenegi oma VÕIMUST RIIGIPIRUKA jagamisel loovutada mõne sendi Demokraatia nimel ka Riigi peremehele (Rahvale)?
Seda ei luba teha neil Kauka-Saatanale antud 3 veretilka. Seda enam, et Riigipiruka jagamise juures olles saab Riigipirukat ja Riigi raha jagada kontrollimatult endile ja oma semudele – rääkimata Saatanale kalõmmi maksmisest.
Ennem suletakse koolid ja lasteaiad, saadetakse arstid, politsei ja päästjad välismaale, ennem hakkab päike tagurpidi pöörlema kui mõni Partei loobub Rahvalt omavoliliselt jõuga võetud rahast kasvõi 10 senti…..
Sega on DASA asemel tegelikult tegemist Partei(diktatuuri) Arendamise Sihtasutustega PARTEIDE rahastamiseks Parteide kontrolli all meie Riigis - kogu Demokraatiailmingute likvideerimisega meie Riigis.
Seda kõikke LOOMULIKULT Rahva arvel.
laupäev, 3. detsember 2011
Miks on meil selline Riigikogu 2
Mõni võrdlus meie 1938.a. Põhiseadusega.
Miks on meil selline kõrgeim riigivõimuorgan, mis töötab iseenda hüvanguks, arvestamata oma Riigi ja Rahva huvisid? Suures osas on asi ilmselt selles, et meie ennesõjaaegne (1938.a.) Põhiseaduses esineb nii mõneski olulises osas erinevusi praegu kehtivast Põhiseadusest. Põhiseadustes on erinevusi riigikogulaseks valimise tingimustes, mis oluliselt muutis Riigikogu kvalitatiivset komplekteerimise korda võrreldes praegusega.
Selle aja Valimisseadused küll täpsustasid neid tingimusi, kuid erinevaid nõudeid on juba Põhiseaduses. Näiteks saab Riigikogu liikmeks olla alates 21.-st eluaastast; 1938.a. Põhiseaduse järgi on algvanus Riigivolikogu liikmeks olekul 25 aastat, Riiginõukogu liikmeks sai vanuses alates 40-st eluaastast.
Võrdleme natuke 1938.a.Põhiseadust praeguse Põhiseadusega eriti Riigikogusse määramiste-valimiste isikute osas….
1938.a. Põhiseaduse kohaselt..
§ 67. Riigivolikogul on kaheksakümmend liiget, kes valitakse üldisel, ühetaolisel, otsesel ja salajasel hääletamisel ning isiku valimise teel enamusvalimise põhimõttel.
Meie kehtiv Põhiseadus ei sisalda enamusvalimise (e. liht-häälteenamuse) põhimõtet. Põhiseaduses pole ka isikuvalimisi. Kuigi meie Põhiseaduses pole sätestatud ka PARTEILISI valimisi, ometi sätestab meie Valimisseadus – minu arvates Põhiseaduses sätestatu vastaselt - PARTEILISED valimised ning seda sellisel kujul, mis välistab väikepartei või üksikkandidaadi sattumise Riigikokku.
Lisaks Väikeparteide ja üksikkandidaatide diskrimineerimisele diskrimineerib meie Valimisseadus ka kõiki valijaid – andes võimaluse Parteidele otsustada - kes tema kandidaatidest lähevad Riigikokku ja kes mitte – sõltumata Valija arvamusest.
Praeguse Põhiseaduse kohaselt on meil ühekojaline Riigikogu. Varem oli Riigikogu Rahva esindus ning teenis Riigi ja Rahva huvisid. Riigikogulase tasu ja kompensatsioonid ei võimaldanud äraelamist riigikogulase tasudest.
1938.a. Põhiseaduse kohaselt: § 60. Riigikogu teostab seaduste vastuvõtmist ja muid ülesandeid Põhiseaduse alusel. Riigikogu on kahekojaline rahvaesindus. Ta koosneb Riigivolikogust ja Riiginõukogust.
§ 61. Riigikogu teostab temale kuuluvat võimu Riigikogu üldkoosolekul, Riigivolikogu koosolekul ja Riiginõukogu koosolekul.
§ 71. Riigivolikogu astub kokku korraliseks istungjärguks igal aastal jaanuari ja oktoobri teisel teisipäeval…
§ 81. Riigivolikogu liikmed saavad tasu ainult Riigivolikogu istungjärkude aja eest. Peale selle saavad Riigivolikogu liikmed tasuta sõidu või sõiduraha.
Ennesõjaaegse Riigikogu töö toimus kaks korda aastas – kummalgi korral tavaliselt alla 1 kuu. Selle aja eest said nad ka tasu, lisaks hüvitised majutuse- ja sõidu eest. Muidugi pole need istungisessioonide ajal saadud tasud ja hüvitised võrreldavad praeguste riigikogulaste tasudega. Riigikogu liikmed
Praeguse Põhiseaduse kohaselt on Riigikogus 101liiget, kellele on garanteeritud 4 aasta jooksul pidevalt kõrge palk (ka tööluuside eest) ning palju hüvitisi-soodustusi - ise mitte millegi eest vastutamata ja palk-hüvitised ei sõltu töötegemise kvaliteedist (isegi tööluusid makstakse kinni). Selle tõttu on suur tung Riigikogusse heade teenimisvõimaluste pärast, mitte missioonitundest – teenida Riiki ja Rahvast. Riigikogulastel pole tarvis midagi osata, pole ka mingisuguseid nõudeid eetilis-moraalsete omaduste suhtes. Riigikokku saades on tema (riigikogulase) kogu tulevane elu materiaalselt kindlustatud. Riigikokku saamises on määravaks kandidaadi sõnakuulekus ja head suhted oma Partei juhtkonnaga (miks muidu Partei ta Riigikokku saadab. Ilmselt seetõttu koosneb Riigikogu valdavas enamuses keskpärastest nupulevajutajatest.
Riiginõukogu koosnes: § 84. Riiginõukogu liikmeiks on:
1) ameti poolest: a) Sõjavägede Ülemjuhataja või Sõjavägede Juhataja;
b) kahe tähtsama ja suurema Eestis oleva kiriku pead;
c) kahe autonoomse kõrgema teadusliku õppeasutise rektorid;
d) emissioonipanga juhataja;
2) valimise alusel: a) maaomavalitsuste poolt – kolm liiget;
b) linnaomavalitsuste poolt – üks liige;
c) kutsealaste omavalitsuste poolt kuusteist liiget;….
d) kaitseliidu poolt – üks liige; e) hariduse ja kultuuri alalt – üks liige;
f) vähemusrahvuste kultuuri alalt – üks liige; g) rahvatervishoiu alalt – üks liige;
Lisaks - Vabariigi Presidendi eriõigusel nimetamisega kümme liiget.
Kuigi meil Riiginõukogu pole, on ilmselt oluline – KES Riiginõukokku kuulusid ning missugustele nõuetele Riiginõukogu liikmed vastama pidid. Osa Riiginõukogu liikmetest määrati, osa kuulusid sinna ametikoha tõttu (kirikupead, rektorid, pangajuhataja..), osad neist valiti (ametiliidud…)
Kuigi Põhiseaduses neid kriteeriume Riigivolikogu liikmete suhtes fikseeritud pole, kasutati ilmselt ka Riigivolikogu liikmete valimiste puhul neid § 85-s sätestatud nõudeid. Need kriteeriumid avaldasid tugevat mõju Riigikogu kvalitatiivse koosseisu osas.
Meie 1992.a. Põhiseaduses selliseid nõudeid pole.
§ 85. Riiginõukogu liikmete valimisel või nimetamisel on üldiseks juhtnööriks vastavate kodanikkude 1) lugupeetud ning väärikas isiksus ja tuntud kodanikutublidus ning riiklik mõtteviis ja 2) teadmised ning elukogemused, mis kasulikud Riiginõukogu tegevuses.
Riiginõukogu kujundamise seadusega määratakse teadmiste ja elukogemuste alusena lähemalt kodanikkude tegevuse kestus nende elukutselises töös või avalikus tegevuses, kuid nõnda, et selle töö või tegevuse nõutava kestuse alammäär ei oleks alla kahe aasta ja ülemmäär üle kümne aasta.
. Kui palju riigikogulastest on tuntud kodanikutublidusega? Paljudest neist ei tea me midagi rohkemat kui ainult nende nime Riigikogu nimekirjas. Riiklik mõtteviis on minu arvates vähestel riigikogulastel – pigem on neil parteiline südametunnistus, mis kohustab Riigikogus hääletama Partei tagatoa otsuste järgi.
Paljude teadmised on üpris küsitavad. Elukogemustest ei maksa samuti rääkida, sest suur osa riigikogulastest ei oma mingeid töö- ja elukogemusi – väljaarvatud keerlemine parteikarussellis, mõned siirduvad Riigikogusse kohe õpingute lõpetamise järel.
Meil ei pea riigikogulane, minister ega ka President olema riikliku mõtteviisiga lugupeetud ning väärikas isiksus.
Eelpoolkirjeldatust selgub see – miks on meil selline Riigikogu nagu ta meil on.
Miks on meil selline kõrgeim riigivõimuorgan, mis töötab iseenda hüvanguks, arvestamata oma Riigi ja Rahva huvisid? Suures osas on asi ilmselt selles, et meie ennesõjaaegne (1938.a.) Põhiseaduses esineb nii mõneski olulises osas erinevusi praegu kehtivast Põhiseadusest. Põhiseadustes on erinevusi riigikogulaseks valimise tingimustes, mis oluliselt muutis Riigikogu kvalitatiivset komplekteerimise korda võrreldes praegusega.
Selle aja Valimisseadused küll täpsustasid neid tingimusi, kuid erinevaid nõudeid on juba Põhiseaduses. Näiteks saab Riigikogu liikmeks olla alates 21.-st eluaastast; 1938.a. Põhiseaduse järgi on algvanus Riigivolikogu liikmeks olekul 25 aastat, Riiginõukogu liikmeks sai vanuses alates 40-st eluaastast.
Võrdleme natuke 1938.a.Põhiseadust praeguse Põhiseadusega eriti Riigikogusse määramiste-valimiste isikute osas….
1938.a. Põhiseaduse kohaselt..
§ 67. Riigivolikogul on kaheksakümmend liiget, kes valitakse üldisel, ühetaolisel, otsesel ja salajasel hääletamisel ning isiku valimise teel enamusvalimise põhimõttel.
Meie kehtiv Põhiseadus ei sisalda enamusvalimise (e. liht-häälteenamuse) põhimõtet. Põhiseaduses pole ka isikuvalimisi. Kuigi meie Põhiseaduses pole sätestatud ka PARTEILISI valimisi, ometi sätestab meie Valimisseadus – minu arvates Põhiseaduses sätestatu vastaselt - PARTEILISED valimised ning seda sellisel kujul, mis välistab väikepartei või üksikkandidaadi sattumise Riigikokku.
Lisaks Väikeparteide ja üksikkandidaatide diskrimineerimisele diskrimineerib meie Valimisseadus ka kõiki valijaid – andes võimaluse Parteidele otsustada - kes tema kandidaatidest lähevad Riigikokku ja kes mitte – sõltumata Valija arvamusest.
Praeguse Põhiseaduse kohaselt on meil ühekojaline Riigikogu. Varem oli Riigikogu Rahva esindus ning teenis Riigi ja Rahva huvisid. Riigikogulase tasu ja kompensatsioonid ei võimaldanud äraelamist riigikogulase tasudest.
1938.a. Põhiseaduse kohaselt: § 60. Riigikogu teostab seaduste vastuvõtmist ja muid ülesandeid Põhiseaduse alusel. Riigikogu on kahekojaline rahvaesindus. Ta koosneb Riigivolikogust ja Riiginõukogust.
§ 61. Riigikogu teostab temale kuuluvat võimu Riigikogu üldkoosolekul, Riigivolikogu koosolekul ja Riiginõukogu koosolekul.
§ 71. Riigivolikogu astub kokku korraliseks istungjärguks igal aastal jaanuari ja oktoobri teisel teisipäeval…
§ 81. Riigivolikogu liikmed saavad tasu ainult Riigivolikogu istungjärkude aja eest. Peale selle saavad Riigivolikogu liikmed tasuta sõidu või sõiduraha.
Ennesõjaaegse Riigikogu töö toimus kaks korda aastas – kummalgi korral tavaliselt alla 1 kuu. Selle aja eest said nad ka tasu, lisaks hüvitised majutuse- ja sõidu eest. Muidugi pole need istungisessioonide ajal saadud tasud ja hüvitised võrreldavad praeguste riigikogulaste tasudega. Riigikogu liikmed
Praeguse Põhiseaduse kohaselt on Riigikogus 101liiget, kellele on garanteeritud 4 aasta jooksul pidevalt kõrge palk (ka tööluuside eest) ning palju hüvitisi-soodustusi - ise mitte millegi eest vastutamata ja palk-hüvitised ei sõltu töötegemise kvaliteedist (isegi tööluusid makstakse kinni). Selle tõttu on suur tung Riigikogusse heade teenimisvõimaluste pärast, mitte missioonitundest – teenida Riiki ja Rahvast. Riigikogulastel pole tarvis midagi osata, pole ka mingisuguseid nõudeid eetilis-moraalsete omaduste suhtes. Riigikokku saades on tema (riigikogulase) kogu tulevane elu materiaalselt kindlustatud. Riigikokku saamises on määravaks kandidaadi sõnakuulekus ja head suhted oma Partei juhtkonnaga (miks muidu Partei ta Riigikokku saadab. Ilmselt seetõttu koosneb Riigikogu valdavas enamuses keskpärastest nupulevajutajatest.
Riiginõukogu koosnes: § 84. Riiginõukogu liikmeiks on:
1) ameti poolest: a) Sõjavägede Ülemjuhataja või Sõjavägede Juhataja;
b) kahe tähtsama ja suurema Eestis oleva kiriku pead;
c) kahe autonoomse kõrgema teadusliku õppeasutise rektorid;
d) emissioonipanga juhataja;
2) valimise alusel: a) maaomavalitsuste poolt – kolm liiget;
b) linnaomavalitsuste poolt – üks liige;
c) kutsealaste omavalitsuste poolt kuusteist liiget;….
d) kaitseliidu poolt – üks liige; e) hariduse ja kultuuri alalt – üks liige;
f) vähemusrahvuste kultuuri alalt – üks liige; g) rahvatervishoiu alalt – üks liige;
Lisaks - Vabariigi Presidendi eriõigusel nimetamisega kümme liiget.
Kuigi meil Riiginõukogu pole, on ilmselt oluline – KES Riiginõukokku kuulusid ning missugustele nõuetele Riiginõukogu liikmed vastama pidid. Osa Riiginõukogu liikmetest määrati, osa kuulusid sinna ametikoha tõttu (kirikupead, rektorid, pangajuhataja..), osad neist valiti (ametiliidud…)
Kuigi Põhiseaduses neid kriteeriume Riigivolikogu liikmete suhtes fikseeritud pole, kasutati ilmselt ka Riigivolikogu liikmete valimiste puhul neid § 85-s sätestatud nõudeid. Need kriteeriumid avaldasid tugevat mõju Riigikogu kvalitatiivse koosseisu osas.
Meie 1992.a. Põhiseaduses selliseid nõudeid pole.
§ 85. Riiginõukogu liikmete valimisel või nimetamisel on üldiseks juhtnööriks vastavate kodanikkude 1) lugupeetud ning väärikas isiksus ja tuntud kodanikutublidus ning riiklik mõtteviis ja 2) teadmised ning elukogemused, mis kasulikud Riiginõukogu tegevuses.
Riiginõukogu kujundamise seadusega määratakse teadmiste ja elukogemuste alusena lähemalt kodanikkude tegevuse kestus nende elukutselises töös või avalikus tegevuses, kuid nõnda, et selle töö või tegevuse nõutava kestuse alammäär ei oleks alla kahe aasta ja ülemmäär üle kümne aasta.
. Kui palju riigikogulastest on tuntud kodanikutublidusega? Paljudest neist ei tea me midagi rohkemat kui ainult nende nime Riigikogu nimekirjas. Riiklik mõtteviis on minu arvates vähestel riigikogulastel – pigem on neil parteiline südametunnistus, mis kohustab Riigikogus hääletama Partei tagatoa otsuste järgi.
Paljude teadmised on üpris küsitavad. Elukogemustest ei maksa samuti rääkida, sest suur osa riigikogulastest ei oma mingeid töö- ja elukogemusi – väljaarvatud keerlemine parteikarussellis, mõned siirduvad Riigikogusse kohe õpingute lõpetamise järel.
Meil ei pea riigikogulane, minister ega ka President olema riikliku mõtteviisiga lugupeetud ning väärikas isiksus.
Eelpoolkirjeldatust selgub see – miks on meil selline Riigikogu nagu ta meil on.
Tellimine:
Postitused (Atom)