Just.ministeerium 3

Uurimisest, prokuratuurist  ja  kohtutest  2.

Hämmastama paneb Kohtute seisukoht – kuigi tegemist oli pettuse või kuriteoga – meie (Kohus) tunnistame kuriteo (varguse-kelmuse-pettuse) õiguspäraseks ja seadustame selle! Tagaseljaotsust (kokkulepet) tehes me seda kuritegu – mis välistaks  sellise  tagaseljaotsuse ei teadnud, kuid kuna oleme varguse-kelmuse-sulide tegevuse õigeks ja seaduslikuks tunnistanud, siis nii ka jääb. KURJATEGIJA  ON  ÕIGE  JA  TEMA KURITEGU  ON  SEADUSPÄRANE!

Hämmastav on see, et seda seisukohta SEADUSLIKKUSE  JA  ÕIGUSE  MÕISTMISEL  jagavad lisaks alamastmete kohtutele ka Tallinna Ringkonnakohus  ja EV Riigikohus!

Kuigi seaduslike  tõenditega on KOHTULE  TÕESTATUD,  et tegemist on  Hageja kuriteoga!!

Meenub ENSV  aeg. Siis - kui Kohus  sai teada või ilmnesid kuriteo asjaolud – saadeti need materjalid miilitsasse eraldi kontrollimiseks ja  seisukoha võtmiseks. Nüüd tunnistab kohus aga kuriteod külma  kõhuga seaduspärasteks.

Seadusandluse  ja kohtute puhul  hämmastab see, et asja uuritakse ilma mingi tähtaja piiranguta 7…. Aastat, ahistades inimese õigusi; ja  kui tulemus on – null… on  asi normaalne!!  Ei mingit  vabandamist. Pole loogiline see, et lihtlabast kuritegu uuritakse aasta ja rohkemgi – mõnikord isegi nii kaua, et vastutusele võtmise tähtaeg  aegub.

ENSV ajal oli tavalise kriminaalasja  eeluurimise tähtaeg  kohtusse saatmiseni  algatamisest prokuratuuri  saatmiseni  2 kuud. Lihtsamate kuritegude (tööpõlgurlus, passireziimi rikkumine…) 1-kuuline tähtaeg. Seda ajal, kui kõik dokumendid-ülekuulamised kirjutati käsitsi või trükimasinal, toimikuid õmmeldi kokku käsitsi, puudusid  kopeerimisvahendid…..

Paljude kuriteoepisoodide või paljude asjaosaliste puhul pikendas  eeluurimise tähtaega  prokuratuur, teisel korral Vabariigi prokuratuur…

Maadevahetuse protsessi puhul ei oleks see eeluurimine kestnud 7 aastat, vaid  ENSV ajal   piirdunud 1.5-2  või 3 aastaga.

ENSV ajal loeti Kohtust kriminaalasja täiendavaks eeluurimiseks saatmist või Kohtus süüdistatava õigeksmõistmist UURIJALE  SUUREKS TÖÖPRAAGIKS ja sellega seoses oli neid juhtumeid üpris vähe. See näitab ka tolleaja Prokuratuuri oskuslikku ja head tööd, sest nad kontrollisid – juhendasid uurimise tööd.   

Praegu tundub küll, et prokuratuuri töö uurimise järelevalve alal on nõrk ja oskamatu. Millest muidu niipalju praaki Kohtusse saadetakse.

Meie Kohus, uurimine ja prokuratuuri järelevalve ei ole vajalikul tasemel. Kõika nad on Justiitsministeeriumi haldusalas – seega võib öelda, et Justiitsministeerium ei saa oma tööga normaalselt hakkama.

http://leopall.blogspot.com/2013/05/justministeerium-2.html?utm  

Just.ministeerium 2

Uurimisest, prokuratuurist  ja  kohtutest.

Ministeeriumi haldusalas on Prokuratuur, kes teostab eeluurimise järelevalvet ja Kohtud, kes mõistavad õigust esitatud eeluurimis-materjalide põhjal. On selline tunne, nagu tegutseksid nad eri seaduste põhjal. Millest muidu need kohtu poolt õigeksmõistvad otsused – näiteks pronkssõduri kangelased, Maadevahetuse afäär… ja need pole ainukesed õigeksmõistvad otsused..

                                                                                                               

Meie eeluurimises on ebaloomulik see, et algatatakse kriminaalasi, suure aplombiga võetakse inimene vahi alla, asjauuritakse paar aastat ja inimene vabastatakse süütõendite puudumise või kuriteokoosseisu tõttu tema ees isegi vabandamata. Rahvas maksab talle suured hüvitised ja – keegi millegi eest ei vastuta (abilinnapea  Vladimir Panovi juhtum).

Pronkssõduri kangelased – Klenski, Reva… asja uuriti paar aastat, käidi kohtus ja lõpptulemuseks –kuriteokoosseisu puudumine ja Eurokohtu järgi PEAB meie Rahvas maksma neile suuri hüvitisi – nende tekitatud miljonite kroonide väärtuses tekitatud kahjud jääb nende poolt hüvitamata (kahjud  jälle  Rahva kanda..). Miks? Sellepärast, et asja uurimine oli ebakvaliteetne ja paljude vigadega. 

Äsjane Maadevahetuse afääri kohus (Reljan, Tuiksoo, jne…). Seitse  aastat tegid paljud uurijad tööd, raisati tohutult rahalisi ressursse, koostati sadu toimikuid... ja lõpptulemus???   

Aus kohtunik Valeri Lõõnik  lõpetas menetluse  süüteo koosseisu  puudumisega – kuna TÕENDID OLID  HANGITUD MITTE kehtiva SEADUSE PÄRASELT, vaid neid  eirates.

Ehk teisisõnu – TÕENDID olid hangitud  SEADUSI  EIRATES seega - sisuliselt seadusevastaselt.

Kas  siis meie  UURIMISE  JÄRELEVALVE (prokuratuur) seda ei märganud isegi 7 aasta jooksul, või pidas seda seaduserikkumist nii ebaoluliseks – lubatavaks, et teha ka seadusevastane otsus???

Kas tõesti uurimise  järelevalve 7 aasta jooksul ei saanud aru,  et tegemist on POTSESSUAALSETE SEADUDTE  RIKKUMISEGA????

Või loodeti hoopis  sellele, et KOHTUNIK ei pööra  sellele  seaduse rikkumisele tähelepanu?  Kohtunik Merle  Partsi puhul oleks  see õnnestunud, mitte aga seadust austava kohtuniku puhul.

Kas Te  arvate,  et kohtunik Valeri Lõõnik ei saanud aru, et tegemist on kurjategijate-hangeldajatega?  Sai  aru küll,  kuid  ka kurjategijatega PEAB  VÕITLEMA   seaduslike  vahenditega!!! Seaduse-silmana ja õiguse mõistjana ei saanud ta heaks kiita seadusi eirates kogutud tõendeid.

Selliseid kohtunikke on meil vähe.

Meie kohtud ei järgi Õiglust  ja  Õigust, vaid tuginevad formaalsustele, püüavad formaalsustele tuginedes vähendada-lihtsustada oma tööd, ei tunnista oma eksimusi ega vigu – ja seda kõike nõrgema poole – kannatanute arvel.

Kohtutes tehtud kompromissid on muudetud dogmadeks – mida ei saa vaidlustada ka siis kui üks osapool ei saanud aru kompromiss-kokkuleppest -  kus tegemist polnudki kompromissiga. Kohus tihti ei tea headest tavadest nagu –surnu viimase tahte austamise tähendusest - midagi.  Ts.asi nr.2-12-3209

Kohus saatis kostjale määruse hagisummale 6 390Eurot ja tagaseljaotsusega mõistis välja üle 21 000 Euro. Kuna tegelik võlasumma oli 1000 Euro ringis – esitas Kostja Kohtule Kajaavalduse, kus näitas Kohtul seda, et Hageja (pank) tegeles kelmusega ja suurendas tegelikku võlasummat 20 tuhande Euro võrra (ts.asi nr. 2-12-41368). Maakohut ja Ringkonnakohut see asi enam ei huvitanud ning keelduti menetluse ennistamisest.

Inimeselt varastati dokumendid. Varas varastatud dokumentidega ostis mobiiltelefoni ja rääkis sellega. Kannatanu andis avalduse Politseisse ja teavitas ka telefonifirmat vargusest ja telefonikelmusest. 5 aastat hiljem andis telefonifirma asja Kohtusse  (Ts.asi nr. 2-05-6746 ). Kohus mõistis Tagaseljaotsusega (kuna Kannatanu oli elukohta muutnud ei teadnud kohtuasjast midagi) välja 1 200 Eurot. Kohus ei tahtnud Kaja ennistada, vaid leppis sellega, et seadustas kuriteoga tekitatud kahju.

Selliseid juhtumeid on kindlasti väga palju. Mõningaid neist olen kirjeldanud ka oma arvamustes.

http://leopall.blogspot.com/2011/07/kohtute-dogma1.html

http://leopall.blogspot.com/2011/03/oiglane-kohus-2.html

http://leopall.blogspot.com/2013/04/oiglane-kohus-naljanumber.html

http://leopall.blogspot.com/2011/03/oiglane-kohus-2.html

Just.ministeerium 1

Justiitsministeerium on meie riigis üks tähtsamatest ministeeriumistest, kuna siin toimub ettevalmistus õigusloomeks (seadused), seaduste ettevalmistamine, õiguse mõistmine – KOHTUD, kogu seadusandlus ja seaduste täitmise järelevalve (prokuratuur) on ministeeriumi haldusalas, vanglaamet tegeleb vanglate ja vangidega. Seega on Justiitsministeerium riigi õiguslik kants.

Seadustega on küll nii, et seadused valmistavad ette Justiitsministeeriumi töötajad, kuid need seadused võtab vastu Riigikogu, kus saadakse aru seaduse üldmõttest – kuid mõned üksikud saavad aru enamusest seaduse sätetest. Seetõttu on seadused lihtrahvale arusaamatud, puudulikud ning tihti teineteisele vasturääkivad. Isegi Kohus ja Prokuratuur tõlgendavad seadusi erinevalt. 

KAHJUKS  ON NII,  ET  MEIE  JUSTIITSMINISTEERIUM  EI  SUUDA (taha) tagada  isegi  PÕHISEADUSLIKKU ÕIGUSI-GARANTIISID.

Põhiseaduse järgi:

§ 14. Õiguste ja vabaduste tagamine on seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu ning kohalike omavalitsuste kohustus.

§ 15. Igaühel on õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse. Igaüks võib oma kohtuasja läbivaatamisel nõuda mis tahes asjassepuutuva seaduse, muu õigusakti või toimingu põhiseaduse vastaseks tunnistamist.

Ilus regulatsioon, kuid kahjuks ei suuda meie Riik seda PÕHISEADUSLIKKU ÕIGUST  TAGADA. Põhjus on selles, et umbes 50% elanikkonnast ei suuda rahaliste vahendite puuduse tõttu Kohtusse pöörduda.

Kuulge  Justiitsministeerium – millal tagatakse Eesti Kodaniku Põhiseaduslikud  Õigused  tegelikult –mitte paberil?

Rääkimata sellest, et Põhiseadusega on garanteeritud auväärne vanaduspõlv, vajalik arstiabi, au ja hea nime kaitse, riigi- ja seaduse kaitse jne…

Miks meie RIIK ei suuda (taha?) täita Põhiseadusega garanteeritud  ÕIGUSI-VABADUSI?

Meie õiguste kohtulik kaitse. Miks ei saa seda realiseerida?
1. Riigilõivu määrad on nii kõrged, et alla keskmise kuupalgaga inimene ei suuda rahaliste kulutuste tõttu hagiga kohtusse pöörduda. Arvestades veel sellega, et advokaatide teenused on kallid, juriidilise erihariduseta pole aga meie kohtutes midagi teha – ei saa hakkama, sest asjaajamine kohtus on juriidiliselt keeruliseks muudetud.
2. Advokaatide teenused on kallid. Advokaat võtab kliendilt kahe tunni töö eest (sisuliselt ainult materjalidega tutvumine) – ühe kuu palga ulatuses honorari. Riigi poolt tasuta õigusabina kohtu poolt määratud juristist/advokaadist on kasu niipalju, et hagi saab esitada ja kohtus ta ka esineb, kuid kuna riigi poolt makstakse (advokaatide mõistes) vähe, vastas on aga hästimakstud advokaat (tihti määratud advokaadi sõber-kolleeg), siis määratud  advokaat pole eriti huvitatud tulemusest.   

3. Asjaajamine kohtutes on väga aeganõudes. Inimesel on väga vedanud kui ta saab lihtsa tsiviihagi kohtus lahendatud 2-3 aastaga (mitte arvestades muidugi kokkuleppeid, mida kohtud TUNGIVALT ja PIDEVALT iga kord soovitavad).
Need eelnevad  punktid on põhjused, mis takistavad paljusid inimesi kohtusse õiguse järgi pöördumast. Ilmselt sama põhjusega on need sellistena ja sellel eesmärgil seadusena  ka tehtud.

Riik osutab küll kohati tasuta õigusabi, kuid liiga väikses s mahus ja selle kvaliteet (eriti kriminaalasjades) jätab soovida - kuna riigipoolse määramise puhul on advokaatide stiimul kaitsealuse huvisid kaitsta väga väike. Advokaatide honorari mõistes peavad nad määratud korras kaitsmmisel – esindama peaaegu tasuta ja neil puudub huvi tõeliselt rinda pista hästitasustatud kolleegiga (kes on tihti ka sõber).

Kahjuks tagab Riik (Justiitsministeerium) kurjategijatele VANGLAS palju paremad ja muretumad elamistingimused kui on seda vabaduses  väärikalt elanud ja ausalt töötanud, pensioni  väljateeninud vanuritel.

Selle põhjuseks on omakorda asjaolu, et Euroliit KONTROLLIB inimõigustest kinnipidamist vanglates vangide suhtes, kuid ei tea ega taha teada – kuidas elavad meil vaesed ja vanurid. Euroliidule piisab meie seemnesööjatest käpardite poolt koostatud ilustatud-võltsstatistikast. Euroliit ei tea  või ei taha teada, et meie Parteide  Esinduskogu ja  Valitsus on pidevalt seemne-laksu all ega oma  adekvaatset ettekujutust Eesti  Rahva  elust  Eestimaal.

Käpardlikud Valitsejad?

Meie Valitsejad on Riigi ja Rahva eduka valitsemise suhtes käpardid, küll pole nad käpardid oma isikliku heaolu ja isikliku kasu kindlustamisel.

Seda tõendab asjaolu, et meie Riigi ja elanikkonna Rahva elatustase ei tõuse kuigi kiiresti, samal ajal meie Valitsejad on isikliku heaolu tasemelt Euroopa rikkamate riikide tasemel. Endile oskavad nad ka majanduse Masu olukorras säilitada ja saada lisahüvitisi ja –soodustusi.

Huvitav on see, et seda eriti veel Riigi - Rahva jaoks strateegiliselt tähtsates küsimustes  nagu – seadusandlus, majandus, tervishoid, sotsiaaltagatised…

Ei aita siin üleskerkivad skandaalid nagu VEB-fondi kümned tuhanded USD poliitikute kaasabil õhku haihtunud summad, mis hiljem ilmuvad kilekottides miljonite kroonide väärtuses partei kontole… Autorolole (tandem Pentus-Rosimannus) anti poliitikute abil Kredex-pangast (Autorolo ei vastanudt pangast laenu saamise nõuetele) - teenimatult miljoneid kroone laenu – rahad võeti raha-automaatidest välja, kanti kilekottides Reformierakonna arvele – ja kuulutati välja Autorolo pankrott… See tähendab seda, et poliitikute abil anti Autorolole miljoneid kroone raha, mis kanditi partei arvele, Autorolo on pankrotis – kelleltki seda raha tagasi nõuda pole… aga Partei on miljonite kroonide võrra rikkam. Sama skeem (üle 2 miljoni EEK-i) toimis ka Reformi-erakonna R-Hooldus firmaga 1999.a.

Kas Te arvate seda, et kui parteide juhid saadavad oma (raha)kilekottidega jüngreid raha Partei arvele panka viima, siis raha jagajate (Parteibosside) näppude külge ei kleepu miljonitest kroonidest mitte midagi? Eriti – arvestades meie Parteibosside „ausust”?

See pole muidugi mitte ainult Reformierakonna probleem –pigem kõikide meie suuremate Parteide igapäevane elu. Küsimus on vaid nende Parteide võimalustes ja mastaapides.

Neid skandaale tekib uusi, vanad ununevad.. Nagu näiteks IRL-i elamislubade skandaal – paljud on selle juba unustanud.    

Milleks Parteidele on tarvis selliseid  suuri rahasummasid? 

1.     Muidugi – Parteide tagatubade inimesed tahavad VÄGA jõukalt elada ja selleks on tarvis Parteibossidele ka illegaalset „musta” raha.

2.     Raha on tarvis Parteile poliitilise ja majandusliku VÕIMU saavutamiseks-säilitamiseks (olla Riigipiruka jagaja). Nagu näitasid viimased valimised – kulus valimiskampaania korraldamisel 1 koha Riigikogus saamiseks kulutada üle 1 miljoni EEK-i. PR-firmad peavad ju promoma üht andetut-keskpärast nupulevajutajat geniaalse – riiklikult mõtleva-tegutseva riigimehena. Millisel Partei on rohkem raha – see saab ka rohkem kohti Riigikogus.   

Elu on näidanud seda, et skandaalid sünnivad, vaikselt ajapikku nad sumbuvad ja uue valimiskampaania ajal näidatakse Parteid igati moraalsena, patriootilise ja oskusliku riigijuhina.

Harta 12 tulemusena tekitas Riigikogu ja President Rahvakogu liikumise, viisid selle jääkeldrisse.1900-st ettepanekust Parteide poolt suunatud „eksperdid” summutasid asja Parteidele sobivate 100-ettepanekuni. Suure aplombiga andis President need  ettepanekud Riigikogule arutamiseks. Sügiseks arutab Riigikogu neid ettepanekuid ja võtab vastu mõne neist ettepanekutest – mis SOBIVAD Parteidele ja Parteide  Esinduskogule.

Meie DEMOKRAADID on näidanud oma Demokraatlikku nägu, lasknud Rahva initsiatiivil  auru välja…. Muudatusi aga mitte mingisuguseid  ei teki.

Jah. Rahva initsiatiivi nullimiseks ja Demokraatia endile vajalikus suunas suunamiseks – selles nad KÄPARDID pole, sest küsimus on ju ebademokraatliku VÕIMU SÄILITAMISES.    

http://leopall.blogspot.com/2012/10/reformarid-ja-nlkp-2.html?

1.      

http://leopall.blogspot.com/2012/10/ref-ja-nlkp-1.html