Reformarid ja NLKP 2

NLKP oli EKP-ga ühtne organisatsioon. Vahe oli ainult selles, et EKP tegutses Eesti territooriumil ja selle liikmed elasid-töötasid Eestis. Eesti NSV-s oli oma Keskkomitee oma bürooga. Keskkomitee üks sekretäridest saadeti Moskvast –tema jälgis selle üle, et Eesti kommunistid tegutseksid ühtselt ja kõrvalekaldumatult NLKP - Moskva kommunistidega. Rajoonides (praegused Maakonnad) kohapeal olid EKP rajoonikomiteed, kes omakorda viisid ellu NLKP suuniseid ja allusid EKP Keskkomiteele.

Peale NSVL lagunemist otsustasid meie EKP-lased reformida Kommunistlikku Parteid ja jätkata Eestis ligilähedaselt samal kursil – sellest ka nimetus Reformi erakond. e. Reformitud NLKP. Reformipartei EKP- taustaga juhtivtuumikust oli juttu minu eelmises blogis. http://leopall.blogspot.com/2012/10/ref-ja-nlkp-1.html

NLKP-l oli helge tuleviku-eesmärk – KOMMUNISM - mis terendas silmade ees HORISONDIL.

Ref’ide helge eesmärk – jõuda Euroopa 5 rikkama riigi hulka terendab samuti HORISONDIL ja jääbki terendama kui võimule jäävad Reformarid. Küll on teoks saamas Reformarite hea elu kommunismi-taolises nende heaolu-ühiskonnas – „Igale reformarile nii palju – kui ta vastu võtta suudab” Teatavasti oli kommunismi eesmärk – Igaühelt tema võimete kohaselt – igaühele tema vajaduste järgi.

Ühel meelel on NLKP ja Reform DEMOKRAATIA suhtes, ehkki need arvamused käivad (vastavalt oma riigi kohta, s.t. NSVL ja Eesti) – Meie riik on kõige arenenuma demokraatiaga riik maailmas.  Meie õpetame veel maailma – kuidas demokraatlikus riigis peab elu toimima (Parteide Esinduskogu ponnistused DASA ja MSA kehtestamiseks http://leopall.blogspot.com/2012/05/mida-utleb-meile-dasa-msa-kogemus.html       

NSV Liidu elu põhines demokraatlikul tsentralismil, mis kõlas – valitavus alt ülesse ja juhtimine (koos aruandlusega) – ülalt alla. Iseasi muidugi see – kui palju sellest kinni peeti.

Reformaritel kõlaks see nii. Valitavus tähendab  - Partei (tagatoa) valiku kinnitamine ja juhtide korralduste vastuvaidlematu täitmine.

NSV Liidu (ja ENSV) Konstitutsioon, ka meie praegune Põhiseadus on üpris demokraatliku sisuga põhidokumendid. Nii nagu EKP, nii ka meie Parteid - täidavad neid sätteid valikuliselt – nii nagu neile vajalik on. Vahe on ehk selles, et EKP deklareeris kompartei ja rahva ühtsust, Reformarid ei viitsi sedagi – pööbli-rahvast mainida, hoopis vaikivad sellel teemal.

Demokraatlikud vabadused - Liikumisvabadus, sõna- ja trükivabadus.              

NSVL ajal oli välispiir kinni ja välismaale said riigile ustavad inimesed piiratud hulgal (peale kontrolli) erilubade alusel. Refid soosivad väljarännet ja rikaste sisserännet - taipamata, et see viib pikapeale olukorrani, kus Eestist lahkub nii palju rahvast, et neil pole enam inimesi – kes neid teenindab ja kellelt neil oleks võimalus makse koorida.

Sõna- ja trüki sisu ja vormi jälgis ENSV-s rangelt Glavlit. Kui oli midagi kompartei vastast või riigivastast – siis saadeti autor tavaliselt rootsi kardinate taha.

Reformaritest Justiitsministrid (R.Lang ja K.Michael) on püüdnud ja püüavad rahvast suukorvistada. Vaatamata senistele ponnistustele pole nad soovitud tulemusteni jõudnud – sellest ka praegune menetluses olev järjekordne katse.

Nagu elu näitab – pole inimeste suukorvistamisel suurt mõtet, sest nagu näitavad A.Ansipi vastused R.Raua kriitilisele artiklile valitsuse suhtes („Back in the USSR“) – EI LOE meie valitsejad nende suhtes kriitilisi artikleid. Nad loevad ainult neid endit kiitvaid ja ülistavaid oode. Rahva hääl Toompeale ei jõua, sest valitsejad on end kindlalt isoleerinud Rahvast.

Võitlus teisitimõtlejate ja streikijatega. NLKP võitlus teisitimõtlejatega oli resoluutne. Käiku läksid vale, demagoogia, kohtud, kui peeti vajalikuks – siis suruti streikijad armee relvajõul maha.   

Reformarid kasutavad Rahva vastu täpselt samaarsenali – välja arvatud relvastatud sõjavägi, sest nad ei tunne veel ennast nii kindlalt ja meie sõjavägi ei allu Reformaritele sel määral, et läheksid oma Rahva vastu.

EKP juhtkonnal olid omaeelistused – erivarustusega kauplus, eliithaigla, autostu võimalused… Kuid peale parteilaste oli ka teine eelistatud seltskond/eelisklass – need olid LAPSED. Lastele oli haridus tasuta kuni kõrgkooli lõpetamiseni. Tehnikumide- ja kõrgkoolide õpilastele maksti lisaks tasuta õppimisele ka stipendiumi. Kõik huvialaringid, spordikoolid, suvelaagrid olid tasuta.

Reformarid (ja teised meie Parteid) hoolitsevad oma juhtkonna privileegide ja hüvede eest. Ref’ide juhtliikmed peavad (peale rikaste annetajate) Rahvast joodikutest lumpeniks, kes ei vääri üldse nende kõrget tähelepanu. Ise on nad ilmeksimatud jumalused, kes on sündinud rahvast juhtima.

Nii nagu ka NSVL ajal oli NLKP arvamus – igast lüpsinaisest võib saada hea minister. Sama seisukoht on ka Ref’idel.

Reformarid ja NLKP 1

Ref  ja  rahad

Peale „Laulvat revolutsiooni” läks ametlikult NLKP alg-organisatsion Eestimaa Kommunistlik Partei (EKP) „hingusele”. EKP oli sunnitud oma ülemvõimu Eestis loovutama uue korra parteidele.

Kas tulihingelised EKP-lased leppisid selle kaotusega, kas nad loobusid võimust vabatahtlikult ja jäädavalt? Raske uskuda, et sunniviisiliselt võimult eemaldatud inimesed loobuvad lootusest – taastada oma võim.

Kommunistile pole kohane leppida võimust loobumisega ja sellega kaasnevast rahast-hüvedest ilma võitluseta. Tõeline kommunist võib pidada taktikalisi lahinguid, pidada taandumislahinguid, kuid – tõeline kommunist ei loobu kunagi lootusest oma sõja (võimu ja raha eest) võidukast lõpust.

Eesti rahva suhtes suhteliselt puhta südametunnistusega kommunistid nagu: Vaino Väljas – lõpetas kogu oma poliitilise tegevuse; Indrek Toome siirdus ärisse ja lõpetas oma poliitilise tegevuse; Arnold Rüütel jätkas Eesti poliitikas hoopis teise kursi all. Paljud endised EKP liikmed hakkasid meie uut Eestit üles ehitama uutes oludes.

Nii nagu V.I.Lenin alustas oma võitlust tsaarivalitsusega „põranda all”, kas ka meie EKP truud jüngrid otsustasid jätkata võitlust võimu eest uutes oludes uute võtetega nn. „põranda all”. Nende – proletariaadi võitluslik sümbol – punalipp asendati rahvuslik-patriootilise sini-must-valge lipuga. Kommunistidest „punased” muutusid patriootidest „sini-must-valgeteks”.

Paljud EKP-lased säilitasid esimestel aastatel oma võtmepositsioonid ka Eesti Vabariigis. Kuigi Mart Laar lubas kommunistides „platsi puhtaks” lüüa – jäi see vaid loosungiks. Nii mitmeski parteis ja ministeeriumis olid juhtivatel kohtadel endised kommunistid: Siim Kallas, Edgar Savisaar, Tiit Vähi…  Üldiselt ei jäänud nendes parteides valitsevaks - kommunistide ülemvõim, endistest kommunistidest liikmete arv ja kommunistide ideoloogia.

Ometi on üks Partei Eestis, mille juhtkonda kuulus protsentuaalselt rohkem EKP-lasi, kes siiani jätkavad edukalt võitlust võimu ja raha eest. See on Reformierakond (edaspidi- Ref).

Refide eelmine Esimees (nüüd – auesimees) oli/on EKP Keskkomitee liige Siim Kallas, praegune esimees - Andrus Ansip Oli EKP Tartu Rajoonikomitee Tööstusosakonna Juhataja, kes kandideeris Ideoloogia osakonna sekretäriks/juhatajaks. 

Refide tuumikusse (tagatuppa) kuuluvad mitme koosseisu ministrid Rein Lang ja Jürgen Ligi - on endised staazikad EKP liikmed. Kolm Ref Partei tuumikusse kuuluvat ministrit Urmas Paet, Kristen Michael ja Keit Pentus ei saanud oma nooruse tõttu kuuluda EKP-sse.  

Nii nagu kõikjal oli NLKP-s käis peamine võitlus ikkagi võimu ja raha nimel kõiges ja kõikjal – nii käib see võitlus ka meie Parteides. Aksioom on see, et RAHA annab VÕIMU ja VÕIM - annab kätte RAHAKRAANID. Mõlemad on üks-teisest sõltuvad – nii on see kõikjal.

Ref’id ja RAHA

Refide ajalugu seoses Eesti ja Partei rahadega on seotud nende Partei sünnist alates kahtluste ja varjatud/avalike skandaalidega.

NLKP ajal oli selge – kust tulevad Partei rahad – liikmemaksudest ja (piiramatus koguses)  riigieelarvest. Refide puhul - liikmemaksudest Parteile praktiliselt midagi ei tule, kui palju saadakse riigieelarvest on teada, - kuid kust tulevad ülejäänud rahad (väga märkimisväärne summa) – see on ebaselge.

-Alguse sai see Tartu Kommertspangast. Refist Eesti Panga presidendil oli üpris suur roll Tartu Kommertspanga likvideerimisel. Likvideerimise otsus oli väga subjektiivne ja suures osas ebaõiglane otsus. Pole selge, kelle käes oli Tartu Kommertspanga pitsat üle kuu aja likvideerimise algusest ja milliseid dokumente sel ajal selle abil vorbiti (materjalid internetis). Panga likvideerijaks määrati teine reformierakondlane Andrus Ansip. Seose Tartu Kommertspanga läks raha teadmata kui palju ja kuhu. Asi anti küll  kohtusse, kuid kohtuasi lõpetati Rein Kaarepere ootamatu  surmaga. Tartu Kommertspanga pankrotiga seoses jäi palju ebaselgeks, paljud „otsad kadusid vette”. Paljuraha kadus – teadmata – KUHU.

-Nn. „Siim Kallase 10 miljoni USD” asi. Lugu pole selles, et Siim Kallas oleks 1993.-1994.a. oleks endale nihverdanud 10 miljonit USD – kaugel sellest. Asja mõte on selles, et Eesti laenab üheks aastaks välja 10 miljonit USD ja teenib sellelt kõrgeid laenuprotsente. Kahjuks osutusid lepingupartnerid petisteks ja meie riik sai kahju 8 miljonit USD.

Selle üle toimusid mitu kohtuprotsessi ning EP president Siim Kallas mõisteti õigeks, kuid mitte sellepärast, et Siim Kallas poolt õigusrikkumisi või kuriteo tunnustega tegusid ei esinenud. Tema poolt esines mitme seaduse rikkumisi, kuid: 1. originaaldokument oli hävitatud, 2. esialgses süüdistuses ei olnud esitatud süüdistust asjades, milles teda hiljem kohtus süüdistati, 3. mõnes kuriteo-episoodis oli vastutusele võtmise tähtaeg aegunud. Riigikohtu otsus on 5-l lehel. Kättesaadav internetist (Riigikohus – Lahendid – Asja liik – Kuriteo-ja väärteoasjad – Asi N 3-1-1-71-99 ).  

Antud asjas tegi Riigikohus ka erimääruse, milles on muuhulgas öeldud:  „Leiame samuti, et Eesti Pank ei ole nõuetekohaselt täitnud järelevalvefunktsiooni Põhja-Eesti Panga suhtes, on mahitanud viimase ebaseaduslikku tegevust 2. novembri 1993. a alusetu rahaülekande puhul ega ole järginud 18. juunil 1993. a kinnitatud Eesti Panga seaduse § 22 lg 3 nõudeid, mille kohaselt Eesti Pank peab teatama krediidiasutustes avastatud õigusrikkumistest, millel võivad olla kuriteo tunnused, 1 kuu jooksul kirjalikult õiguskaitseorganitele. See on ka üheks põhjuseks, miks kriminaalasi algatati eelnimetatud tegude toimepanemisest üle kolme aasta hiljem ning käesoleval ajal pole seoses aegumisega enam võimalik läbi viia täiendavat eeluurimist, selgitamaks rea isikute võimalikku vastutust. Eesti Panga tegevuses. „

-1991-1995.a. oli Siim Kallas Eesti Panga president. Sellel ajal oli kuum teema VEB fond ja selle rahade tagastamine. Müstiliselt on kadunud Eesti riigi ja firmade raha ligi 500 miljoni EEK-i ulatuses.

Eesti Panka on pidevalt juhtinud Ref. Veel selle aasta alguses kinnitas peaminister Andrus Ansip koos rahandusministri (Ref) Jürgen Ligi’ga, et VEB-fondi rahadega on kõik korras.

Suvel aga selgus, et meie Valitsus on sellest rahast 32 mõistatuslikult kantinud 32 miljonit USD vene viinabojaarile – Russki Razmer - tootjale Aleksander Matt’ile. Ja ülejäänud raha? Seda küsimust on pidevalt kajastanud Toomas Kümmel ja Rein Järvelill.

Fakt on see, et sellest rahast ei saanud Eesti riik ega Eesti ettevõtjad tagasi midagi. Kuhu see raha kadus – see Eesti riiki ei huvita. Peaprokurör Aaas teatab aga rõõmsalt – kuna asi on kuriteona aegunud – nemad kedagi ega midagi otsima ei hakkagi. Ka meie Reformistides valitsejaid ei huvita – kuhu kadus ligi 500 miljonit EEK-i? Miks? Kas Riik  ei taha tagasi suurt summat,millest oleks  suur  abi eelarve täiteks?

-Kevadel lahvatas Silvergate, ehk tundmatutelt isikutelt saadud sularaha annetustena Reformi kontole kandmine. Reformi juhtpoliitikud ruttasid kinnitama – kõik on korrektne, S. Meikar laimab erakonda.

Kõik leiavad, et „annetajad” hoiavad aastapalka sularahana kodus ise sentigi kulutamata ja annetavad selle erakonnale, annetavad aastaid maaostuks kogutud raha, kodused kullakangide raha, laenavad ämmalt suuri summasid Parteile annetamiseks…

Kerkivad küsimused. 1. Kui 50-100-tuhndekrooniseid annetusi kanti partei arvele, siis – kust ja mille eest need rahasummad tegelikult tulid, kui palju jäi „vasakult” tulnud raha veel partei-funktsionäride kilekottidesse-taskutesse? 2.Kas erakonnal on sala-arved kust võetakse sularaha ja pestakse/legaliseeritakse selle pangaarvele kandmisega. 3. Või on annetajateks salapärased  isikud, kes saavad raha eest seadusevastaseid „teeneid”?...

Mis iseloomustab neid kahtlusi äratavaid kombinatsioone rahaga? 

1.     Riigi arvelt kaob raha kahtlastel asjaoludel, millega on seotud Ref.

2.     Käib seaduspärasele ligilähedane juurdlus/uurimine, kus Refi sõnade järgi on kõik JOKK, mille kinnituseks sobivad demagoogilised, ulmelised ja hilisemal kontrollimisel valed väited.

3.     Uurimist ei algatata või algatatakse hilinenult, see venib ja see käib üle kivide-kändude.

4.     Lõpptulemusena leitakse pisirikkumisi ja asi lõpetatakse seoses tõendamatuse või vastutusele võtmise aegumisega.

5.     Raha-vara jääb kadunuks, aga Ref’ile „kukub taevast” suuri summasid sularaha.  

Aga siiski – mis on ühist-erinevat Ref’idel ja NLKP-l?

Mõtleme  ka  selle üle.

    

Tsensuur toimib edukalt

Kelle käsul ja mis on selle tsensuuri kriteeriumid? Seda ma tean, et minu arvamused ei ole aktsepteeritavad H-H. Luige päevalehtedes ja see on paarikümne-aastane eellugu ajast kui ma andsin kohtusse  hagejana tema vastu.

Arusaamatu on see, miks minu kommentaare mõnikord ei avaldata. Olen kaugel foobiast selles osas, et KELLELGI  ON MINGI VASTUMEELSUS isiklikult MINU VASTU. Seda mitte. Tegu peab olema minu poolt esitatud kommentaaride SISUS. Aga see jääb minule esialgu mõistatuseks – MIS  SEE ON, mis ei sobi  kommentaariumisse?

Kommenteerisin internetis arvamusartiklit ja panin sisse lõigu eilsest arvamusest. Kommentaar iseendast oli järgmine:    

…Mis annab meile aluse arvata, et meie Parteid (eelkõige Parteide Esinduskogu) juhtimisel ei ole rumalad, vaid nad on kavalad ja kasutavad  oma võimu endi (nii Parteide kui ka isiklikuks) rikastumiseks?

     - Parteide rikkalik rahastamine riigi eelarvest. Leides igasuguseid vahendeid üha suuremaks riigi lüpsmiseks (DASA-MSA kavad). http://leopall.blogspot.com/2012/05/mida-utleb-meile-dasa-msa-kogemus.html       

-         Hulgaline riigikogulaste j.t. parteilaste osalemine suure raha eest RAS ja KOV juhatustes/nõukogudes ka siis kui ollakse võhikud nende ettevõtete spetsiifikas. 

-         Partei esinduskogulaste palgasüsteem on seatud selliselt – kui elukallidus tõuseb näiteks 5 %, siis nende palk tõuseb 50-100 korda nende tegeliku kulutuse kasvu võrra kuus (Näiteks: seoses elukalliduse tõusuga suurenevad nende kulutused 50 Eurot kuus, siis nende palk tõuseb 300-400 Eurot kuus).

-         Tasuvatelt ametikohtadelt lahkumisel veelgi tasuvamale ametikohale – kaasnevad erinevad suured kompensatsioonid-hüvitised. Järgnevasse Parteide Esinduskogu koosseisu valimatuse tõttu – kompensatsioon poole  aastapalga ulatuses.

-         Tasuvate ametkohtade mehitamine – soovitavalt veel mitme (kõrgelttasustavate juhatuste/nõukogude liikmete) ametikohal – oma Partei-jopedega (ehkki võhikutega).

http://leopall.blogspot.com/2012/10/meie-ebaadekvaatsed-valitsejad-5.html?utm_  ….

Kommentaar ilmus nagu tavaliselt. Natuke aega hiljem märkasin, et minu kommentaar oli veebilehelt kadunud. Tahtsin kommentaari uuesti panna teiste kommentaaride hulka – siis selgus (teade minu arvutiekraanil), et veebitsensori arvates ei vasta minu eelmine kommentaar headele kommenteerimise tingimustele ja tavadele – seetõttu minu kommentaari ei avaldata. Mina pean tutvuma nende veebilehe kommentaaride heade tavadega, nõustuma edaspidi nendega –alles siis avaldatakse minu kommentaar. Nõustusin heade kommentaaride tingimustega ja postitasin sama kommentaari uuesti.

Loogiline oli see, et minu kommmentaari ei avaldatud – ikka  samal põhjusel.

Mind jäi kummitama tsenseerimise põhjus. See kommentaar pole (minu arvates) ropp ega laimav, ei ole vastuolus heade tavade ja kommetega, ei ähvarda kedagi tappa ega kutsu üle riiki kukutama…  Võib olla on kommentaar liialt pikk, nõrgal tasemel, puudub ilukirjanduslik tase, on sisult nõme…? Ometi on ju veebilehel kommentaare sisult roppe, mitte midagi ütlevaid, nõmedaid…

Milles see minu kommentaar ei vasta headele normidele ja –tavadele?  Minu jaoks onsee põhjus  seni teadmata.

Või tsenseeritakse ajakirjandusveebidel välja kõik arvamused, mis EI MEELDI (valitsevatele) Parteidele?  Kas nüüd on jälle tagasi karm tsensor seekord Eesti „GLAVLIT”?

Meie ebaadekvaatsed valitsejad 5

Meie Parteid tegutsevad röövlibandede printsiibil – eriti parempoolsed Parteid. Nad hõljuvad pilvedes ning ei näe – ja ei taha näha – kuidas Rahvas tegelikult elab. Nende eesmärgiks on – võtta Rahvalt endile nii palju kui võimalik, arvestamata rahva tegelikke võimalusi ja rahva tegelikku olukorda.  

Meie valitsejad on rumalad ja ahned – või kavalad ja ahned, lüpstes Rahvast nii palju kui vähegi võimalik. Mis viitab valitsejate rumalusele? 

-         Seda, et nad ei kuula rahva arvamust ja peavad Rahvast rumalaks –see on meie  Rahva jaoks igapäevane nähe. Et valitsejad jätsid tähelepanuta ka sotsiaaltöötajate pöördumise, akadeemikute pöördumise, ühiskonnategelaste pöördumise – see näitab seda, et nad peavad endid tarkuse templiteks, kellel on tarkust üleliia, samas pole kusagil näha meie Riigi ja Rahva edusamme (tarkade poliitikute saavutusi). Keskklass on siiani tekkimata, vaesed lähevad aga järjest vaesemaks.

-         Valitsejatepoolne Riigi ja Rahva varaga laristamine ja absoluutne valitsejatepoolne vastutamatus  on meie riigis igapäevanähe. Eesti Rahvusmuuseumi (Raadil) juhatus kulutas üle 7 miljoni krooni – nüüd see projekt läks hingusele; sama juhtus Eesti Rahvusringhäälingu maja superprojektiga; teadmata on Eesti Kunstiinstituudi saatus – millele on juba samuti miljoneid kulutatud. Rääkimata nendest lugematutest miljonitest kahjusummadest, millest olen kirjutanud oma eelnevates blogides. Alati maksab valitsejate poolt tekitatud kahjud kinni Rahvas – ehkki kahju tekitasid valitsejad.

-         Välisinvestorite sissemeelitamiseks kehtestati kord – välisinvestorid teenivad siin kasumit ja kogu kasumi võivad nad maksuvabalt välja viia. Eestis teenitud kasumist ei saa Eesti mitte sentigi Riigi eelarvesse.

-         Streikide puhul (õpetajate, arstide streigid)  valitsejad – selle asemel, et asuda streikijatega konstruktiivsetele läbirääkimistele – suunavad kogu oma jõu ja vahendid streikijate mustamisele ja streigi lämmatamisele.  Nad püüavad streigid lämmatada ilma igasuguste omapoolsete järeleandmisteta.

-         Meie Riigi eelarve kasv on saavutatud peamiselt maksude tõstmise teel – selle asemel, et aktiviseerida riigis majandustegevust targa valitsuse targal juhtimisel. 

-         Riigi äärealadel elu väljasuretamine, sisejulgeoleku pidev nõrgenemine, tervishoiutöötajate lahkumine, järjekindel iibelangus viib Eesti  Rahvusriigi kindlale hääbumisele tulevikus. 

Mis annab meile aluse arvata, et meie Parteid (eelkõige Parteide Esinduskogu) juhtimisel ei ole rumalad, vaid nad on kavalad ja kasutavad  oma võimu endi (nii Parteide kui ka isiklikuks) rikastumiseks?

     - Parteide rikkalik rahastamine riigi eelarvest. Leides igasuguseid vahendeid üha suuremaks riigi lüpsmiseks (DASA-MSA kavad). http://leopall.blogspot.com/2012/05/mida-utleb-meile-dasa-msa-kogemus.html       

-         Hulgaline riigikogulaste j.t. parteilaste osalemine suure raha eest RAS ja KOV juhatustes/nõukogudes ka siis kui ollakse võhikud nende ettevõtete spetsiifikas.  

-         Partei esinduskogulaste palgasüsteem on seatud selliselt – kui elukallidus tõuseb näiteks 5 %, siis nende palk tõuseb 50-100 korda nende tegeliku kulutuse kasvu võrra kuus (Näiteks: seoses elukalliduse tõusuga suurenevad nende kulutused 50 Eurot kuus, siis nende palk tõuseb 300-400 Eurot kuus).

-         Tasuvatelt ametikohtadelt lahkumisel veelgi tasuvamale ametikohale – kaasnevad erinevad suured kompensatsioonid-hüvitised. Järgnevasse Parteide Esinduskogu koosseisu valimatuse tõttu – kompensatsioon poole  aastapalga ulatuses.

-         Tasuvate ametkohtade mehitamine – soovitavalt veel mitme (kõrgelttasustavate juhatuste/nõukogude liikmete) ametikohal – oma Partei-jopedega (ehkki võhikutega).

Kahtlemata pole see nimestik ja põhjused ammendav, kuid annab mõningase pildi meie Parteide omakasulikust tegevusest Riigi ja Rahva omakasulisel lüpsmisel. 

  

Ligilähedasel teemal

http://leopall.blogspot.com/2010/02/vastutusest.html

http://leopall.blogspot.com/2010/02/vastutusest.html

http://leopall.blogspot.com/2010/10/meie-poliitikud.html

http://leopall.blogspot.com/2011/09/riigikogulase-poliitiline.html

P.Kurro - plats puhtaks

Asjalik  artikkel ajalehest "Postimees". Mõte on - lõpetada Erakondade ülemvõim, anda võim rahvale tagasi. Seal on ka  40 kommentaari.
http://arvamus.postimees.ee/1012780/pia-kurro-plats-puhtaks-loobume-erakondadest/
 

Pia Kurro: plats puhtaks - loobume erakondadest

19.10.2012 22:41

Pia Kurro

Aastail 2001–2004 Isamaaliitu kuulunud Pia Kurro kirjutab, et ideaalse erakonna retsepti otsimise asemel võiks erakondadest hoopis loobuda.

Eestis kestab arutelu erakondade üle – kodanikkond tundub et on kasvavalt rahulolematu sellega, kuidas meil riigivõimu kavandatakse ja teostatakse. Viimases Sirbis (19.10.12) otsib ettevõtja Karli Lambot nüüd ideaalse erakonna retsepti. Lubage, et kunagise erakonnaliikme ja teemat pikalt kõrvalt jälginuna pakun välja veidi kardinaalsema lahenduse – loobume erakondadest hoopiski.
Keeleteemalisi anekdoote parafraseerides: vastab teguviisile - plats puhtaks!
Loeme nad ajalooliseks umbteeks, juhuslikult sündinud lahenduseks, mida on parema idee puudusel ikka ja jälle kopeeritud, kuid mis, olgem ausad, end tegelikult enam ei õigusta.
Erakondadest ühelgi pole sisulist pikaajalist poliitilist programmi, mille alusel Eestit juhtida, ei ole parema Eesti retsepti. Kuna erakonnaseaduse järgi on nad kohustatud väljendama vaid oma liikmete ja toetajaskonna poliitilisi huvisid, esindavad nad reaalsuses vaid tühist osa Eestist, omades ometigi volitusi otsustada meie kõikide üle. Ka  efektiivsus (ja motiivid) riigivõimu teostajatena on kahtluse all. Kõige olulisemalt ei ole seeläbi suudetud hoida rahva moraali. Pikki aastaid jälgida, kuidas kellelegi, kes oma tööga tegelikult hakkama ei saa, kes sellest isegi ei huvitu enam kui hädapärast vaja, tema hästi tasustatud töökoht on ometigi tagatud? Moraalita rahvas on nagu ussitama läinud seen, mis, kui auke on saanud piisavalt, ühel hetkel kokku vajub.
Kuid erakonnad ei olegi tegelikult oluline tegur ei meie riigikorralduse ega ka demokraatia säilitamise seisukohalt. Nendest loobumine ei muudaks oluliselt midagi meie riigi juhtimise struktuuris, lihtsalt nende ülesanded tuleks teistele ära jaotada. Võime neid pidada ajaloolisel Inglismaal juhuslikult tekkinud tupikteeks poliitikas, mis end enam ei õigusta, kuigi nelisada aastat tagasi ehk küll. Siis koosnesid parteid nimelt (ja võite mu sõnu kättesaadavatest allikatest ise kontrollida) jõudeelu elavatest maaomanikest ja kaupmeestest, kellel oli nii aega kui ka tõenäoliselt oma aja parimad juhtimisteadmised. Nende kaasa rääkimine riigi poliitikas oli ehk isegi õigustatud.
Kuid 19. sajandi lõpus asutati Ameerikas esimesed juhtimisteadust õpetavad koolid, kust hakkasid väljuma professionaalsed juhid sealsete pead tõstvate suurettevõtete tarbeks. Ka meil Eestis on nüüd juba võtta konkeetselt juhiks ja juhtima õppinud inimesi. Siis miks endiselt usaldame riigi sisuliselt asjaarmastajate hoolde, kelle tausta ega teadmisi (rääkimata isikuomadustest, motiividest ja kõigest sellest, mida uurib isegi väikeettevõte endale juhti otsides) me pole absoluutselt kontrollinud.
Erakonna kaudu Eesti tuleviku kujundamisel kaasa rääkimiseks on praegu vaja lihtsalt tõsta käsi ja öelda: ma tahan! Milliseid ullikesi neis, teate, leidub!? Ka ei ole normaalsel kodanikul tänastes oludes tegelikult aega erakondlikus demokraatias osaleda. End poliitikate ja nende arengutega kursis hoida suudab ainult see, kellele tema erakonnas osalemine sisuliselt kinni makstakse seeläbi, et erakond palkab ta tööle või siis sokutab tööle riigikokku või valitsusse või muusse ligipääsetavasse ametisse. (Pole siis ime et riigikokku tagasi pürgitakse iga hinna eest.)
Meil ei olenii suurel arvul jõudeinimesi ega rantjeedest juhtimisgeeniusi, et nendest saaks tegelikult toimivaid erakondi moodustada. Seetõttu on meie erakonnad puhas butafooria – väike rühm professionaalseid poliitikuid, nn tagatuba, ja kohustuslik arv lihtliikmeid, kes ei ole kursis, ei jõua järgi, ega küündigi mõistma, mis toimub, kuid siiski heal meelel käivad koosolekutel, mis on siiski tore seltsielu vorm ja kohv on harilikult ka päris normaalne.
Ega me polegi ka oma sellises olukorras üksi ega ainulaadsed. 2011. aasta aprillis kirjeldab ajakiri The Economist artiklis «Suured telgid kuivavad kokku», et terves Lääne-Euroopas on erakonnad kaotamas hääli, ja populaarsust. «Kui puudub tugev ideoloogia, siis on vähe põhjust suurtel parteidel koos püsida,» ütleb artiklis Firenzes asuva Euroopa Ülikool-Instituudi (Euroopa teadusuuringute ja doktoriõppe keskuse) võrdleva poliitika professor Peter Mair.
Siis – loobume sellest vormist, mis enam ei toimi! Kuidas see siis välja näeks?
Demokraatlik kontroll riigi üle jääks alles – seda teostaksime endiselt meie, riigi kodanikud, oma palgalise esinduse ehk riigikogu kaudu. Kuigi riigikogusse me ei valiks enam erakondi, vaid üksikisikuid. Puhtalt mehi ja naisi, kes on oma nime väärilised ja loodetavasti soovivad seista selle eest, et see nimi puhas püsiks.
Erakondade üks karuteeneid nimelt tundub olevat ka, et (vastupidiselt oodatule) nad mitte ei suurenda vastutust, vaid aitavad sellel hajuda. Kui vastutavad kõik, ei vastuta lõpuks mitte keegi – üks näitab ühele ja teine teisele ning kui erakond jääbki süüdi ja nimi kannatab, siis ärinime saab ju alati muuta, või liituda mõne teise erakonnaga uue nime all.
Ristinime niisama lihtsalt ei vaheta või igatahes ei vaheta fassaadi.
Valitsuse ehk riigi juhtimise ostaksime sisse teenuse korras, juhtimiseks kvalifitseeritud inimestelt. Ideaalis kuulutaksime riigihanke Eesti juhtimiseks, kus saavad osaleda professionaalsed juhtimismeeskonnad, kellel on välja pakkuda asjakohaselt kvalifitseeritud inimesed valdkonnajuhtideks (nn ministrid) ning järgmise 4-5 aasta tegevuskava koos eelarveprognoosidega.
Professionaalsel juhil harilikult on motivatsioon pakkuda võimalikult paremat teenust, sest seda eeldab kutseau. Tema järgmine palkamine sõltub otseselt tema eelmistest tulemustest.  Ning konkurentsi on lihtsam laiendada, kuna märksa rohkem on maailmas inimesi, keda veetleb asjalik, motiveeriv ja karjääri edasi viiv amet koos suurepärase palgaga, kui on inimesi, kes sooviksid end siduda kestva hämamisega korrapäraselt korraldatavatel butafoorsetel «pioneerikoosolekutel» liikmetele, kellest tegelikult midagi ei sõltu, kuna nad kas pole võimelised kaasa rääkima või neid lihtsalt ei võeta arvesse.
Üritus suure tõenäosusega tekitab ka rahvusvahelist elevust, mis ju konkurentsile ainult kaasa aitab, kutsudes kohale ehk ka rahvusvahelisi osalejaid. Miks mitte – neil on tõenäoliselt märksa keerulisem «märkamatult» terve vana sõpruskonda enda alluvusse tööle palgata. Kas see tähendaks, et ka Venemaa kodanikud võiksid osaleda Eesti juhtimises? (Küsin selle küsimuse ise enne, kui seda küsib keegi kommentaariumis.) Korrektne vastus oleks vististi, et oleneks osalejatele seatud tingimustest ning sinu ja minu valikutest.
Seda, kes, milline meeskond, saab juhtimisvolitused, otsustaks niisiis endiselt Eesti rahvas korralistel valimistel, lihtsalt me ei peaks enam valima pelgalt reklaamloosungite vahel, vaid valiksime professionaalselt koostatud juhtimisprogrammide seast. Ometi kord muutuks «Millist Eestit me tahame?» retoorilisest küsimusest reaalseks valikuks.
Juhtimismeeskondadel oleks kohustus selle valiku väljatöötamisel ja väljapakkumisel lähtuda Eesti heakskiidetud visioonist. Visiooni kiidaks heaks kas riigikogu või rahvas otsehääletuse teel, siin on võimalusi. Kuid kes selle visiooni esitaks?
Siin jään veidi hätta, kuid pakun, et esitada võiks president. Presidendi roll on praegu napp, kuid selliseks ülesandeks sobilik, ja autoriteet riigi esimese mehe või naisena on endiselt piisav, et (kui midagi tarka oleks öelda) teda ka kuulataks. Visionäärid ehk inimesed, kes on suutelised tulevikku ette kujutama ehk kavandama, on sageli üksikud hundid – ka see sobib, sest ainult ühte korraga meil ju ongi vaja. Ja me teaksime lõpuks ometi, milleks me presidendi valime, seega ka – missuguse inimese peaksime valima. Praegu, kus valitseb teatav segadus ja kõhklus, näib suur osa inimesi arvavat, et president on lihtsalt esindusmissiooni täitev isik, kes siis ka valitakse võimalikult esindusliku olekuga, rohkem nõudmisi vististi polegi.
Seega – president, kes pakub visiooni ja jälgib, et sellel teel püsitakse. Riigikogu, kes jooksvalt kontrollib, et valitsus visiooni teostaks, ning arutab ja kinnitab selleks vajalikke otsuseid, milleks neil on mandaat, kuid valitsusel ei. Ning rahvas, kes on välja valinud, millist Eestit järgmiseks 4-5 aastaks näha tahab, ning valinud oma seaduslikud esindajad riigikogu näol kontrollima, et see tõesti ka nii toimuks (panete tähele: kontrollija on kontrollitavast sõltumatu), on vaba tegelema omaenda eluga professionaalselt organiseeritud ja arenevas riigikeskkonnas, mille korraldamisse ta ei pea pidevalt sekkuma.
Tähelepanelikum lugeja ehk juba märkas, et see mudel juba täiesti rahuldavalt toimib ärikeskkonnas aktsiaseltside näol, mida juhib professionaalne palgaline juhtkond, kuid kontrollivad - omanikud-aktsionärid.
Idee on alles traagelniitides ja ma polegi kõikide seotud valdkondade asjatundja ka, kuid pakun ta välja ühiseks aruteluks, kriitikaks ja edasiarenduseks. Sest mida on meil kaotada? Kõigest erakonnad...

Meie ebaadekvaatsed valitsejad 4

Margus Tsahkna üllatus kui sai elanikkonna loendusandmetest teada seda, et Eesti Rahvas oma riigis progresseeruvalt väheneb ja Eesti on rahvusriigina määratud hävingule. Ilmselt tabas üllatusena see ka paljusid riigikogulasi.

Kuigi see tuli riigikogulastele üllatusena, siis mind üllatas hoopis see, et see tuli neile uudisena. Mina arvan seda, et enamus meie rahvast olid sellisele järeldusele tulnud (rahvusriigi vaikse hääbumise osas) juba ammu. Kuigi see pole suur üllatus, sest toompealased elavad Toompea pilvedel  ega tunne meie RAHVA  tegelikku elu-olu.

Kahjuks pole riigikogulasteni siiani jõudnud teadmine, et suures osas on selles tendentsis – rahvastiku hääbumises - süüdi nemad ise oma saamatuse ja rumalusega.

Koalitsioonierakonnad olid uhked vanemahüvitiste üle (enamuses saavad lapse sünni puhul vanemad  hüvitisena miinimumpalga ulatuses ja mõned 2000 Euri) – see pidi naisi sünnitama panema ja  - Eesti täitub lastega. Nüüd nad näevad, et see meede ei pannud naisi massiliselt sünnitama.

Omapärane on M. Tsahkna  järeldus. Eesti rahva hääbumise vastu võitlemiseks tuleb anda laste vanematele õigus hääletada ka alaealiste laste arvelt – vanemad hääletavad ka oma imikute eest. Siis laste vanemad hääletavad laste tulevikku silmas pidades - Parteide eest, kes hoolivad lastest ja Eesti tulevikust. Lapsevanemad teavad – kuidas hääletavad nende lapsed täisealiseks saamisel ? Lapsevanemate erimeelsuste puhul… kumb lapsevanem teab paremini imiku  eelistusi?? Kas lasterikaste perede hääled sunnivad poliitikuid oma meelt muutma? Kas see on uus demokraatia?

Parteilase püha lihtsameelsus.

-         Kui palju lastevanematest usub seda, et Partei viib ellu oma valimiseelsed lubadused?  Seesama IRL enne valimisi lubas – kodukulude vähendamist, maamaksude vähendamist, tasuta kõrgharidust… Tegelikult näeme aga, et kodukulud suurenevad, maamaks ei vähene, tasuta kõrgharidus on ulme.

-         Kui paljud lastevanematest usuvad seda, et valituks osutub nende poolt enim hääli saanud lastesõbralik valimiskandidaat? Valib ikka Partei sõltumata hääletajate poolt antud häältest. 

-         Kes on nii naiivne ja usub seda, et riigikogulased hakkavad SIIS oma taskute asemel hoolitsema lastega perede taskute  eest??

-         Kes on nii naiivne, et laste arvelt saadavad hääled panevad noorperesid sünnitama?? Seda teeks mõned lastevanemad ehk siis - kui lapsevanemad ISE saaksid laste arvu pealt Riigikogusse hea  elu peale.

Riigikogulasi üllatas see, et lapsi sünnib  järjest vähem. Mida vähem sünnitajaid, seda vähem lapsi ja progresseeruvalt vähem sünnitajaid ka tulevikus. See tendents on meil olemas juba 20 viimast aastat.

Miks sünnib Eestis lapsi järjest vähem?

Põhjusi selleks on iseendast muidugi palju. Vananev elanikkond, esmasünnitajad järjest vananevad, eelistatakse ise hästi elada ja karjääri teha selle asemel, et lapsi kasvatada, ebakindlus tuleviku suhtes – milleks siia ebakindlasse maailma last sünnitada….

Vanemad mõtlevad murega. Mida edasi  teha siis, kui vanemahüvitise saamise aeg lõpeb? Kuhu laps edasi panna, sest lapsega kojujäämine  mõjub VÄGA HALVASTI perekonna eelarvele. Kust saada lasteaiakohta?

Lastesõime-lastaia kohti on liialt vähe ja riik pole suutnud lasteaiakohtade vajajaid piisavalt kindlustada-ehitada 20 aastaga. Vajajatest umbes (minu arvates)  10-15 % lapsi ei saa õigeaegselt lasteaiakohta. Kui võtta lapsehoidja – tuleb lapse emal tööl käia lapsehoidjale palga maksmiseks – millest siis pere elab – eriti üksikemad?

Lastesõimes- aias käiv laps on sageli haige ja ema peab tihti töölt puuduma lapse haiguse tõttu. See mõjub halvasti nii pere eelarvele, tihti ka suhetele tööandjaga.

Lapsetoetus on üle 10 aasta 19 Euri lapse kohta – niruselt väike. Summa on sama kuni lapse täisealiseks saamiseni. Ometi on kulutused 3-aastasele lapsele tunduvalt väiksemad kui gümnaasiumiõpilasele. Elukallidus tõuseb igal aastal kuid lapsetoetus pole tõusnud 10 aastat). 

Lapse kasvatamine (kui neid on peres veel mitu) – viib lastega pere tihti vaesuse piirile. Viimastel statistilistel andmetel ligi 1/5 Eesti lastest elab vaesuse piiril ja alla selle. Paljud lapsevanemad ei taha elada vaesuses  ja tuua siia ebakindlasse maailma lapsi.

Vanematele õiguse andmine hääletada lastearvelt ei aita kaasa meile paremate valitsejate „valimisele” Riigikokku ja Valitsusse. Samuti ei aita see abinõu kaasa meie Rahva iibe tunduvale tõstmisele.

Kas eetik-utopist või...

Veel Parteide  Esinduskogu (RK)  Eetika- ja moraalikoodeksist.

Kaja Kallase Soov luua riigikogulaste Eetika- ja Moraalikoodeks on väga tervitatav nähe. Seda enam, et riigikogulaste eetilis-moraalne pale vajab tõesti  parandamist. Ma ei kahtle selles, et see Eetika- ja Moraalikoodeks (edaspidi EMK) tuleb üpris hea ja asjalik. Riigikogus ei pruugi selle kohta palju vaidlusi ka tulla ning see ilmselt kiidetakse heaks. Seda sellepärast, et – üldsusele saadetakse sõnum meie Riigikogu heast  eetilis-moraalsest palgest.

Siiski suhtun ma sellesse Eetika- ja Moraalikoodeksi otstarbekusse ja  mõjusse üpris skeptiliselt.

Mis on riigikogulasi siiani seganud eetiliselt ja moraalselt käitumast? On olemas üldised eetika-moraalinõuded, Põhiseaduse ja teiste seaduste täitmine on igaühe (sealhulgas riigikogulaste) kohustus. Kristlikus maailmas on usklike 10 käsku – mille täitmine tagab ühiskonnas üldiste eetika-moraalinormidest kinnipidamise. Olles näinud siiani riigikogulaste poolt eetika- ja moraalinormidest kinnipidamist – pole mul usku selles osas, et riigikogulased hakkaksid tulevikus EMK norme täitma. Milleks, kui see VÕIB nende rahakotile halvasti mõjuda ja nad ei saaks siis Rahvalt võtta seda maksimumi, mis võtta annaks. Kas uus EMK muudab riigikogulased tarkadeks, ausateks, aatelisteks RIIGIMEESTEKS, KES PEAVAD  OMA SÕNA JA VASTUTAVAD OMA TEGUDE EEST?

Siiani tegutsevad riigikogulased oma isiklikes ja OMA  PARTEI huvides PARTEILISE südametunnistuse järgi – need huvid ei lange kokku riigi ja rahva huvidega. Praegu pole meil tegemist RIIGIKOGUGA, vaid PARTEIDE ESINDUSKOGUGA, kus Parteid ja parteide liikmed võitlevad isekeskis võimu ja raha pärast, kusjuures – arvestamata Riigi ja Rahva huvidega (see on nende puhul elunormiks).

Riigikogulane PEAB MÕTLEMA RIIGILE JA RAHVALE, tegutsema Riigi majanduse ja Rahva hüvanguks,  omama riigimehelikku tarkust ja mõtlemisviisi.

Põhiseadus on mõeldud ju KÕIGILE (ka riigikogulastele) täitmiseks –see on lausa kohustus.

Ometi on Valimisseadus vastuolus Põhiseadusega (valimistel on Parteidele Põhiseaduse-vastased eelistused, - valimised ei põhine proportsionaalsusel, pole ühetaolised  ega otsesed).

Põhiseaduslikud  õigused arstiabile, kohtu kaitsele, hoolitsusele laste ja vanaduses eakate eest,  jne… on väga paljudele inimestele kättesaamatu luksus - raha puuduse tõttu….

Kas meie riigikogulased seda ei tea,  et -  nende tegevus ettevõtete nõukogudes/juhatustes raha eest  on meie   Põhiseadusega vastuolus? Teavad,  sest Õiguskantslerid on nende tähelepanu sellele korduvalt pööranud. Takistuseks on aga Parteide esinduskogulaste ISIKLI  AHNUS  ja Riigi-Rahva huvidega mittearvestamine.

Kas uus EM Koodeks sunnib riigikogulasi muutuma eetilisteks ja moraalseteks, kuuletuma riigikogus OMA südametunnistusele - mitte PARTEILISELE  südametunnistusele (http://leopall.blogspot.com/2011/09/riigikogulase-poliitiline.html)? Kas nüüd hakkavad riigikogulased riigimeesteks ja arvestama Riigi ja Rahva huvidega?

Siiani saab Parteide Esinduskogu üpris omamoodi aru meie Riigi põhiülesandest („…Meie Riigi Põhiseaduskomisjon leidis, et MEIE  RIIGI KÕIGE TÄHTSAM KÜSIMUS ON – Riigi kõige nõrgemate ja vaesemate aitamine, mis viib meie Riigi õitsengule - see on - parteide täiendav rahastamine. Parteide rahastamine on nii oluline küsimus – et sellega tegeleb pidevalt (DASA, MSA) Riigikogu Põhiseaduskomisjon?”…

http://leopall.blogspot.com/2012/06/riigi-pohiulesanne.html)    

Kuni tänini ei vastuta riigikogulased, valitsusliikmed ega parteid mitte millegi eest, raiskasid ja raiskavad oma rumalusest võiomakasuahnusest miljardeid kroone Riigi-Rahva vara – ning  ei vastuta selle eest (Eesti Raudtee müük-tagasiostmine, suhkrutrahv, viljatagavara kadumine, VEB fondi 420 miljonit EEK’i, mis läks poliitikute taskutesse…).

Kas nüüd  hakkavad Valitsuse ja Riigikogu liikmed  oma tegude eest vastutama? Valitsuse liikmed enam ei söö seemneid ja kanna fooliumimütse, Valitsus ei tegele lumpenite- ja lumpen-proletariaadiga (Lang), kes Riigikogu ja Valitsust ülal peavad?    

Pole kuigi eetiline kui ministrid oma vigade puhul tagasi ei astu – või kui on SUNNITUD astuma, siis saavad oma halva töö eest veel preemiat (M. Maripuu - eks-sotsiaalminister – saamatuse  eest  300 000 EEK’i).

Eetika- ja Moraalikoodeksi koostajatele (eesotsas K. Kallasega)  oleks palju küsimusi seoses tulevase EMK vastuvõtmisega…

-Kas edaspidi hakkavad riigikogulased juhinduma EMK-st või oma parteilisest südametunnistusest(mis on välja töötatud Partei tagatoas ja Partei liikmele täitmiseks KOHUSTUSLIK põhikirja  alusel)? Kas riigikogulased kaitsevad Riigi-Rahva või oma Partei huvisid?

-Kui eetiline on see kui riigikogulased peavad endid jumalusteks ja kiidavad endid hea (tegelikult saamatu) töö eest? Ometi on seniste Riigikogude töö halb ja tulemustevaene - kui võrrelda Eesti I Iseseisvusperioodiga (1918-1940.a.). Siis töötasid aatelised riigikogulased ühiskondlikel alustel (sessioonid ainult ca 2 kuud aastas tasulist tööd). Eesti tuli sõdadest ja ehitas siis 2 kõrgetasemelist allveelaeva, jättis meile üle 12 tonni kulda…

Praegune Iseseisvusperiood on umbes sama pikk. Riigikogu on palgaline (professionaalne) - kuid pole suurehitisi, meile jäetud kuld on maha müüdud, VEB fondi rahad on poliitikute taskus, Euroliidust on abi saadud miljardeid Eurosid… Ometi puuduvad märgid meie suurtest edusammudest, meie rahva elatustase on üpris madal – Eurostati andmetel kõige lähemal Venemaa elatustasemega.

-Kui eetiline on see kui peaminister ja teised meie  riigijuhid väidavad, et sellist Eestit nad tahtsidki, kus vaesuspiiril ja alla selle elavad ligi 60 000 last ja ligi 40-50% peredest? 

-Kas siis hakkavad Riigikogu liikmed täitma Põhiseadust ja Seadusi ilma „JOKK” süsteemi kasutamata?

Millega tagatakse riigikogulaste Eetika- ja Moraalikoodeksi täitmine kui selle täitmine ei muutu riigikogulasele elunormiks ning mingi sunnivahend ei sunni riigikogulasi EMK norme täitma? 

Meie Ebaadekvaatsed valitsejad 3

Hämmastab mind ka Riigi Peaprokurör Norman Aas. Juriidilisest seisukohast võttes oli temal õigus selles osas, et VEF fondide raha  - üle 420 miljoni krooni panid tuuri poliitikud. Ta tundis head meelt selle üle, et eeluurimise ja vastutusele võtmise tähtaeg on aegunud ning prokuratuur ei peagi enam selle suurvargusega tegelema.

Mille üle siis Peaprokurör Aas rahulolu tundis?

Alla kümne meie poliitiku panid oma taskusse Valga linna elanikkonna arvu suuruse töötajate aastapalga raha. Need samad vargad-poliitikud on käesoleval ajal tegevad üpris kõrgetel kohtadel. Ilma kõrgel partei-poliitilisel kohal olemata ei saanud NII SUUR  SUMMAT riigi raha taskusse panna. Nende varaste nimed pole meile teada. Ilmselt sama rahulolev oleks ta ka siis kui mõni mõrvar teataks, et ta 1992.a. tappis15 inimest. Vastutusel võtmise tähtaeg on läbi ning  õiguskaitseorganid ei pea enam tegelema.

 Aga – tunda rahulolu selle üle, et vargad said oma 420 miljonit ületava noosi kätte ja jutlustavad meile edasi üllatest ideedest, õigusest ja õiglusest… Ning pole mõtet välja selgitama hakatagi – kes need suurvargad on, kes meid juhivad-kasvatavad – see on õiguskaitseorganite puhul ikka  supernahaalsus.  

Meie riigikogulased ilmselt ei adugi meie lihtrahva elu siin riigis. Kuu aega tagasi televiisoris rääkis riigikogulane Andres Anvelt suitsetajatest ja leidis, et meil on suitsetajatel hea elu kuna sigaretid on meil PEAAEGU KAKS KORDA ODAVAMAD kui Inglismaal. Seda ta ei maininud, et meie sigaretid on 2-3 korda kallimad kui Venemaal.

Aga selle peale EI OSANUD ta tulla, et kuigi sigaretid on Inglismaal hinnalt kallimad kui meil – TEGELIKULT on nad ODAVAMAD kui meil, sest Inglismaal on PALGAD 4-5 KORDA kõrgemad kui meil. Seega – tegelikult, arvestades meie palkasid – on sigaretid Inglismaal odavamad kui meil.  

Kas tõesti riigikogulane ei tea meie palkasid ja meiehindasid? Kas riigikogulased hõljuvad pilvedes? Meie palkasid ja tegelikku elu nad tõesti ei pruugi teada, sest nad elavad Toompea palkadega ja Toompea hindadega, pealegi tahavad nad ILUSTADA OMA SAAVUTUSI meie riigi valitsemisel, et meie elu on parem kui mujal Euroopas…

Paraku on meie II Iseseisvusperioodi (1991- k.a.) Riigikogu ja Valitsuse tegevusetulemused PALJU halvemad kui Eesti  I Iseseisvusperioodi ajal – siis tegutsesid riigikogulased amatööridena aatelistel-patriootilistel kaalutlustel, mitte AINULT RAHA-PALGA eest nagu nüüd professionaalsed palga-hüvitiste saajad - NUPULEVAJUTAJAD.

Samal teemal

• Eesti 94 areng... 4 Riigikogu
• Eesti 94 areng... 3 Riigikogu
• Eesti 94 arengu võrdlus 2
• Eesti 94.. mnjah.. 1

Meie Ebaadekvaatsed valitsejad 2

Alates uuest aastast kallineb elektri hind üle 20%, seoses elektrihinna tõusuga tõusevad ka toidukaupade hinnad. Toasooja hind on sel aastal tõusnud ja tõuseb veelgi. Lisaks kodukulude kasvuga kasvavad pidevalt kütusehinnad, transpordi hinnad jne…

Alampalka – 290 Euri saavad meil üle 60 % elanikkonnast. Elektrihinna ja teiste hindade tõus justkui ei puudutakski alampalga saajaid, sest alamalk ei tõuse. Küll tõstetakse üle 4000 Euri kuus palka saavate riigikogulaste palka 100 Euri võrra seoses elektri- ja teiste hindade tõusuga. Ega muidu ütle peaminister A. Ansip ja E.Ergma – just sellist Eestit me tahtsime, kus meie elame hästi ja ligi 60% elanikkonnast elab vaesuse piiril ja alla selle. Meie valitsejad on tõesti justkui  teiselt planeedilt pärit.   (Meid  valitsevad  ufonaudid –

http://leopall.blogspot.com/2012/01/meid-valitsevad-ufonaudid.html ).  

Mina tavakodanikuna saan meie Parteide Esinduskogu (e. Riigikogu) ja Valitsuse ülesannetest hoopis erinevalt aru kui riigikogulased, kes oma õigusi-kohustusi realiseerivad.

Tõsi. Põhiseadus ei reglementeeri kuigi üksikasjaliselt riigikogulasi ega valitsust – seetõttu kasutavad nad (riigikogulased ja Valitsus) maksimaalselt võimalikku  interpretatsiooni nii Põhiseaduses kui seadustes omakasulikel eesmärkidel.

Minu arvates peaksid Riigikokku kuuluma riigimeheliku mõtlemise ja käitumisega töökad, eesrindlikud inimesed, kes viivad Eestit edukalt edasi Riigina ja Eesti Rahvana.

Paraku.

Meie Parteide Esinduskogusse (RK) saadavad Parteid isikliku arvamuseta mõtlemisvõimetuid loodreid-nupulevajutajaid, kellel on suva Riigist ja Rahvast – peamine aga isiklik ja OMA Partei HEAOLU.

Põhiseaduse kohaselt PEAKS olema Riigikogu peaülesanne olema – tagada eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade -…

Mida me näeme täna aga igapäevaelus? 

Meie Riigi Põhiseaduskomisjon leidis, et MEIE  RIIGI KÕIGE TÄHTSAM KÜSIMUS ON – Riigi kõige nõrgemate ja vaesemate aitamine, mis viib peatselt-koheselt meie Riigi õitsengule, see on - parteide täiendav rahastamine.    

Parteide rahastamine nii oluline küsimus – et sellega tegeleb pidevalt (DASA, MSA) Riigikogu Põhiseaduskomisjon? 

http://leopall.blogspot.com/2012/06/riigi-pohiulesanne.html

Praegu on käimas arstide streik. Miks? Kas arstid on ahnemad kui riigikogulased? Kindlasti mitte.

Kummaline on see, et riigikogulasi ei morjenda see, et arstid lahkuvad Eestist. Neid ei pane muretsema see, et arstid lahkuvad Eestist ja Eesti rahvas jääb arsti-abita. See tähendab seda, et Eestis kasvab suremus ja Eesti elanikkond jätkuvalt väheneb. Kas meie Valitsuse ja riigikogulaste hulgas pole mõtlevaid inimesi või pole neile oluline põhiseaduslik nõue - Eesti Rahva ja kultuuri edasikestmise suhtes, Eesti Riigi ja Rahva väljasuremine?

Mind hämmastas ka umbes aastatagune olukord Eestis. Siis ületas töötute arv Eestis 100 000-lise arvu. Valitsus ja Riigikogu oli seisukohal, et meie olukord on väga hea – las inimesed lahkuvad väljamaale – meie valitsus küll ei hakka muretsema rahvale uusi töökohti – see pole meie Riigi ja Valitsuse mure!

Sama positiivsel seisukohal olid Valitsus ja Riigikogu üldise eestlaste väljarände osas. Nemad arvavad, et eestlased rändavad väljamaale tarkust ja kogemusi omandama, hiljem tulevad Eestisse tagasi oma kogemusi rakendama.  

Kas nad on tõesti nii rumalad ja naiivsed?

Meie valitsejad ei saa sellest aru, et kui inimene on saanud kogeda normaalset elu normaalses elukeskkonnas – võõrriigis, - siis ei sunni teda enam miski Eestisse tagasi tulema - siia hädaorgu, kus Valitsus suudab tagada hea elu vaid riigikogulastele ja  Valitsuse liikmetele. Inimesed, kes tulevad siia riiki tagasi vaid surema – ei vii mingil määral Eesti riiki ja rahvast edasi.

Eesti rahvas ei ole loodud AINULT meie AHNETE Parteide ja parteilaste ülalpidamiseks.

Meie Ebaadekvaatsed valitsejad 1

Mulle tundub tihti, et meie Valitsejad (Parteide Esinduskogu, Valitsus ja kõrgemad ametnikud) ei adu adekvaatselt meid ümbritsevat maailma ja ei saa aru – kuidas ja mis meid ümbritsevas maailmas toimub.

Riigikogulase kandidaadi puhul on normaalne, kui ta nõuab arstilt oma Partei juhtkonnale tõendit (Riigikogusse saamiseks) selle kohta, et ta:

-         on kurt ega kuule Rahva häält, kuid terase kuulmisega - kuulmaks Partei tagatoa korraldusi,

-         on pime ülemuste puuduste ja Rahva kannatuste suhtes,

-         on võimekas – suudab kulutada rohkem  kui teenib ja suudab kulutada rohkem kui ta vajab,

-         on arukas ning suudab ühele küsimusele vastata kolm tundi – ilma et küsija vastusest aru saaks,

-         on arukas – saamaks aru, et  vajadused on ainult temal ja Parteil,rahval-lumpenil ei saa mingeid vajadusi ega nõudmisi olla,

-         on piisavalt tark, kelle IQ on 40-50 vahel – mis ei ületa Partei tagatoas olevate IQ-d,

-         on kiire ning suudab oma palka tõsta kümme korda kiiremini kui elukallidus ja hinnad tõusevad.

Kuna meid valitsevad enam-vähem sellise tasemega valitsejad, siis ei pea imestama meie riigi „edusammude” üle (viie Euroopa rikkama riigihulgas).

Aastaid imestasin selle üle – miks peab kätetu-jalutu iga kolme aasta tagant käima arstlikus puudekomisjonis tõestamas, et  tal pole kasvanud uusi  käsi või jalgu. Nüüd sain ma teada, et olen ise loll kui lauajalg. Meditsiin on teinud tohtu hüppe  edasi. Kolm Afganistanis jala kaotanud endist sõjaväelast, kes jala kaotamise järel olid pikka aega puudega… nüüd seda enam pole, sest nad kaotasid puude ning on täiesti terved (kasvas?) uus jalg (protees). Nüüd on neil jäsemed olemas ning neil enam puuet ei ole.

Või teine näide. Inimene oli 50 aastat parandamatu skisofreenik ja sai raha ka puude eest. Sellest  aastast võeti tal tasu puude eest ära. Kas ta 50 aastajärel paranes  skisofreeniast? Valitsejate  arvates vist küll, kuigi puude maksmisega lõpetamist põhjendati sellega, et inimene on nüüd aastaid hooldekodus ja ta enam hooldust ei vaja, sest hooldekodus hooldatakse tema eest (mida tehti tema enda enne saadud puuderaha eest). Nüüd ta enam puuderaha ei saa, sest maksab (riigi abita) ise selle teenuse  eest. Kui raha ei jätku pensionist maksmiseks, siis maksab tema eestkostja – käetu vend oma puude-pensionist.

Võrdluseks.

Mart Laar sai kaitseministriks oleku ajal insuldi.

Toibumata insuldist – võeti ta kaitseministrist kohalt maha ja (M. Laar) - olles ise  hooldushaiglas  - paigutati ta (vormiliselt) 1-ks päevaks  Riigikogusse ennast tööle vormistama, seejärel uuesti haiguslehele endale suurt raha teenima (kuni  surmani?). Õnneks  ei kaotanud  M. Laar jäset Afganistanis sõjalisel missioonil (siis tal enam puuet poleks?), vaid sai insuldi „ainult” Eestis. Seetõttu saab Laar puude asemel haigusraha-hiigelpalka Riigikogus. Kuigi…

Kuigi seaduse kohaselt peaks M. Laar’ile vormistama puude.