MIKS ma ei austa meie parteisid?
Paraku on meil asjad kujunenud nii, et kogu võimutäius riigis on läinud parteide kätte ning riigi peremehel – rahval - pole mingit õigust kaasa rääkida riigi valitsemisel. Rääkida veel lubatakse, kuid rahva arvamusel-rääkimisel puudub mõte, sest asja otsustajad (parteid) neid arvamusi ei kuula. Parteid on sellised seadused teinud
- Oma võimu- (ja raha)ahnuses on parteid nõus jalge alla tallama tavakodanike, laste ja vanurite õigused-huvid – rääkimata riigi või rahva huvidest. Ka meie Põhiseadus on meie parteidele ilukirjanduslik lektüür, mis on tõlgendatav nii nagu on Riigikogule kasulik. Peaasi, et parteil-parteilastel oleks hea olla. Selle nimel kõlbavad parteilastele kõik vahendid – alates valest, laimust, tühjast retoorikast, mahhinatsioonidest jne...
Parteid panevad RAS nõukogudesse oma liikmeid, kus saab ainult nimekirjas olemise eest raha rohkem kui mitme TÖÖTAVA inimese kuupalk. Kogu parteide tegevus on rakendatud oma jumaluse –RAHA teenimisele, rakendades selleks kõik ausad ja ebaausad võtted. Patriotism, ausus, eetilisus – need on meie parteidele võõrad mõisted. Riigijuhtidel-juhtivparteilastel puudub selline mõiste nagu vastutustunne ja vastutus.
- Parteidel on omapärane arusaam demokraatiast
1. Ainult parteid esitavad inimesed – kelle poolt võib hääletada Riigikogu valimistel. Kes valituks osutuvad – otsustavad parteid rahvalt nõu küsimata. Ühest parteist osutub „valituks“ 350 häält kogunud isik, samas parteis 2500 häält kogunud kandidaat aga „valituks“ ei osutu.
2. „Valimistel“- hääletamistel tehakse siseparteiliselt häälte ülekandmisi kandidaadili kandidaadileväidetega – valimised on parteilised. Kui aga riigikogulane vahetab parteid Riigikogus olles – pettes sellega oma valijaid (selliseid on juba kümmekond) – jääb ta Riigikogusse olesklema edasi. Riigikogus olles parteid vahetdes parteiline printsiip ei kehti.
3. Valimisseadus on nii tehtud, et välistavad väikeparteide ja üksikkandidaatide sattumise Riigikokku. Selle tõttu otsustab kogu riigi saatuse üle koalitsioon, kes sai hääletamisel 48% poolthäält. Opositsioon koos väikeparteide ja üksikkandidaatidega said 52% poolthäältest, kuid opositsioonist sõidetakse teerulliga üle justkui neid poleks olemaski. Demokraaia ja otsuste-arvamuste paljusus meie parteide puhul on selline, et teiste arvamusega ei arvestata – arvesse läheb ainult koalitsioni „ainuõige“ arvamus.
4. Presidndivalimistel Riigikogus valis Riigikogu kaks päeva palehigis ühe kandidaadi hulgast presidenti. Ühel päeval valiti Toomas-Hendrik Ilvese ja Ilves, Toomas Hendriku vahel – Riigikogu ei suutnud ära otsustada. Teisel päeval valis Riigikogu Arnold Rüütli ja Rüütel Arnoldi vahel – Riigikogu ei suutnud valikut teha.
Kui asi läks Valijameeste otsustada – siis oli valik väga lai. Kandidaate, kelle vahe valida – oli meie parteide valimistega võrreldes tavatult palju. Kui meie parteid (Riigikogu on ju parteide esinduskogu) ei suutnud ühe kandidaadi hulgast ühte ära valida, siis Valijamehed said tavatult suure hulga kandidaatide hulgast (TERVELT KAKS KANDIDAATI) siiski sai Toomas-Hendrik Ilvese ära valitud.
Meie parteisid juhivad isikud, kes ei tunne meie rahva tegelikku elu.Paljud neist pole oma elus töötanud – on vaid keerelnud parteiringkondades, on elukauged ja ebakompetentsed aladel, mida nad juhivad. Nad arvavad, et nende poliitilised otsused viivad edasi meie riigi elu ja majandust. Ka nendel elualadel – milles puudub parteidel arusaamine – on neil kindel ja „ainuõige“ otsustusõigus – spetsialistide arvamus neid ei huvita.
Kõiku riigi olulised võte-võimuameti-kohad. Kõigi ametkondade juhtivad kohad täidetakse oma partei- parteitruude (olgugi rumalate ja saamatute) isikutega.
Meie parteid on seisukohal – eksisteerib ainult OMA PARTEI õige seisukot – kõik ülejäänud arvamused on valearvamused.
Ei tea-tunne teiste riikide parteide elu-olu, kuid ei usu, et teistes riikides parteid saavad riiki juhtida – ignoreerides KÕIGES rahva arvamust. Vähemalt on välismaal kuulda poliitikute tagasiastumisi eksimuste puhul, massilisi streike-proteste-rahutusi...
laupäev, 21. mai 2011
kolmapäev, 18. mai 2011
Tegelikkus
Ebanormaalsed valitsejad?
Oma eelnevates blogiarvamustes kritiseerin ma meie PARTEISID ja lugejatel jääb arvamus - nagu oleksin ma parteide vastu ja pooldaksin riigivalitsemises üksikindiviide parteidele. Kahtlemata peavad riiki juhtima suuured inimeste grupid (parteid), mitte juhuslikest inimestest-indiviididest koosnevad kooslused.
Kuid kõik oleneb sellest – millised need riiki juhtivad parteid on, millised on nende parteide eesmärgid, kuidas nad oma eesmärke ellu viivad, millised on parteide seosed riigi valdava elanikkonnaga.
Parteide olemus on põhimõtteliselt kirjas nende programmides ja põhikirjades, kus nad püstitavad oma eesmärgid ja näitavad ära – kuidas nad seda eesmärki saavutavad – milliste meetmete abil. Kui vaadata meie parteide programme, siis võitlevad nad kõik demokraatia eest, nad on moraalsed, kõrge eetikaga, töötavad pidevalt ainult riigi ja rahva hüvanguks... kogu ühiskonna õitsengu nimel. Mitte ühegi partei programmis pole kirjas seda, et partei liikmed tegutsevad oma isikliku kasu nimel, parteiliikmete jumaluseks on raha, võimu saavutamise nimel hülgavad nad kõik moraalsed ja eetilised tõekspidamised, riigi ja rahva saatus neid ei huvita...
Ka NLKP programm oli väga demokraatlik - programmi järgi tegutses kommunistlik partei kogu inimkonna hüvanguks inimeste õnne nimel. Mis sellest välja tuli – on kõigile teada. Paraku peab ütlema, et ENSV viimse 20 aasta jooksul elasid lapsed, vanurid ja töötavad töölised paremini kui praegusel ajal. Praegu jätkub parteidel hoolitsust AINULT ISEENDI HEAOLU JAOKS. Riik ja rahvas neid ei huvita –bvastupidiselt nende programmidele.
Kas meil on nüüd siis 6-7 mini- Kommunistlikku Parteid? Nii see paraku on. Parteide programmid ei lähe nende tegeliku tegvusega kokku. Parteid oma heade programmidega on olemas, kuid nende eesmärgiks pole mitte Eesti riigi ja rahva elu edendamine, vaid oma partei ja oma isikliku majandusliku elu ning võimu kindlustamine teiste inimeste arvelt.Raha on meie parteide jumalus ja seda jumalust püüavad nad juurutada ka meie elanikele. Inimlikkus, ausus, eetilisus –see on meie parteidele ebameeldiv ning AINULT sunnitud olud. Seejuures
Kahtlemata on maailmas häid parteisid (milles tegevad ühiskonna eesrindlikud inimised), kes on – meie ühiskonda edasiviiv jõud, kes on võimelised arendama nii meie riiki kui ka ühiskonda. Praeguses Eestis selliseid parteisid pole. Muidugi peavad riiki juhtima organiseerunud inemesed, kes kasutavad oma häid teadmisi-omadusi riigi arenguks nii, et riigi elanikel oleks riigis hea elada.
Parteid peaksid olema edumeelsed – juhtima inimesi edasi – tulevikku. Seetõttu peaksid parteid oma tegudes kandma inimkonna primaid ideid. Neid häid ideid ja –tegusid peaksid nad ellu viima Ja juurutama igal sammul. Parteiliikmetelt ootame me kõrget eetikat ja igati moraalset käitumist.
Mis me näeme aga meie igapäevases tegelikuses?
See on arusaadav, et korralikke seadusi soolapuhujatsest-jutupaunikutest koosnev Riigikogu vastu võtta ei oska või ei taha– ja seetõttu ei saa meile normaalseid seadusi õige mitmes valdkonnas. Loomulikult kasutatakse meil kõikjal JOKK süsteemi. Seda JOKKimist kasutavad parteid ja juhtparteilased. Tavainimesed peavad leppima olemaolevate seaduste täitmisega, sest parteide käes on sunniaparaat, mis jälgib seaduste täitmist tavainimeste poolt.
Meie Eesti ajaloos peale 1990.a.POLE ÜKSKI POLIITIK EETILIS-MORAALSETEL PÕHJSTEL tagasi astunud. MIKS? Kas meie riigi või parteide juhid kunagi ei eksimitte millegi vastu ja tegu on inglitega? Pigem on ikkagi asi selles, et meie parteifunktsionäridel PUUDB AU; EETIKA JA MORAAL.
Oma eelnevates blogiarvamustes kritiseerin ma meie PARTEISID ja lugejatel jääb arvamus - nagu oleksin ma parteide vastu ja pooldaksin riigivalitsemises üksikindiviide parteidele. Kahtlemata peavad riiki juhtima suuured inimeste grupid (parteid), mitte juhuslikest inimestest-indiviididest koosnevad kooslused.
Kuid kõik oleneb sellest – millised need riiki juhtivad parteid on, millised on nende parteide eesmärgid, kuidas nad oma eesmärke ellu viivad, millised on parteide seosed riigi valdava elanikkonnaga.
Parteide olemus on põhimõtteliselt kirjas nende programmides ja põhikirjades, kus nad püstitavad oma eesmärgid ja näitavad ära – kuidas nad seda eesmärki saavutavad – milliste meetmete abil. Kui vaadata meie parteide programme, siis võitlevad nad kõik demokraatia eest, nad on moraalsed, kõrge eetikaga, töötavad pidevalt ainult riigi ja rahva hüvanguks... kogu ühiskonna õitsengu nimel. Mitte ühegi partei programmis pole kirjas seda, et partei liikmed tegutsevad oma isikliku kasu nimel, parteiliikmete jumaluseks on raha, võimu saavutamise nimel hülgavad nad kõik moraalsed ja eetilised tõekspidamised, riigi ja rahva saatus neid ei huvita...
Ka NLKP programm oli väga demokraatlik - programmi järgi tegutses kommunistlik partei kogu inimkonna hüvanguks inimeste õnne nimel. Mis sellest välja tuli – on kõigile teada. Paraku peab ütlema, et ENSV viimse 20 aasta jooksul elasid lapsed, vanurid ja töötavad töölised paremini kui praegusel ajal. Praegu jätkub parteidel hoolitsust AINULT ISEENDI HEAOLU JAOKS. Riik ja rahvas neid ei huvita –bvastupidiselt nende programmidele.
Kas meil on nüüd siis 6-7 mini- Kommunistlikku Parteid? Nii see paraku on. Parteide programmid ei lähe nende tegeliku tegvusega kokku. Parteid oma heade programmidega on olemas, kuid nende eesmärgiks pole mitte Eesti riigi ja rahva elu edendamine, vaid oma partei ja oma isikliku majandusliku elu ning võimu kindlustamine teiste inimeste arvelt.Raha on meie parteide jumalus ja seda jumalust püüavad nad juurutada ka meie elanikele. Inimlikkus, ausus, eetilisus –see on meie parteidele ebameeldiv ning AINULT sunnitud olud. Seejuures
Kahtlemata on maailmas häid parteisid (milles tegevad ühiskonna eesrindlikud inimised), kes on – meie ühiskonda edasiviiv jõud, kes on võimelised arendama nii meie riiki kui ka ühiskonda. Praeguses Eestis selliseid parteisid pole. Muidugi peavad riiki juhtima organiseerunud inemesed, kes kasutavad oma häid teadmisi-omadusi riigi arenguks nii, et riigi elanikel oleks riigis hea elada.
Parteid peaksid olema edumeelsed – juhtima inimesi edasi – tulevikku. Seetõttu peaksid parteid oma tegudes kandma inimkonna primaid ideid. Neid häid ideid ja –tegusid peaksid nad ellu viima Ja juurutama igal sammul. Parteiliikmetelt ootame me kõrget eetikat ja igati moraalset käitumist.
Mis me näeme aga meie igapäevases tegelikuses?
See on arusaadav, et korralikke seadusi soolapuhujatsest-jutupaunikutest koosnev Riigikogu vastu võtta ei oska või ei taha– ja seetõttu ei saa meile normaalseid seadusi õige mitmes valdkonnas. Loomulikult kasutatakse meil kõikjal JOKK süsteemi. Seda JOKKimist kasutavad parteid ja juhtparteilased. Tavainimesed peavad leppima olemaolevate seaduste täitmisega, sest parteide käes on sunniaparaat, mis jälgib seaduste täitmist tavainimeste poolt.
Meie Eesti ajaloos peale 1990.a.POLE ÜKSKI POLIITIK EETILIS-MORAALSETEL PÕHJSTEL tagasi astunud. MIKS? Kas meie riigi või parteide juhid kunagi ei eksimitte millegi vastu ja tegu on inglitega? Pigem on ikkagi asi selles, et meie parteifunktsionäridel PUUDB AU; EETIKA JA MORAAL.
laupäev, 14. mai 2011
Uus Justiitsminister
Uus Justiitsminister
Justiitsminister arvab:„Eesti rahvas ja riigikogu on kohtunikke hinnanud kõrgelt. Ja mitte ainult sõnades, aga ka materiaalsete hüvedega. Arvan, et hea palgaga on tasakaalus ka ootused kohtunikkonnale kiirema kohtupidamise ja töö osas üldisemalt. Üks selge ootus on kiirem kohtumenetlus, sest õiglase otsuse ootamine ebamõistlikult kaua võib selle otsuse väärtust vähendada või viia õigusemõistmise mujale kui kohtusaali,“
- Hea oleks, kui riigikogulased ja minisrid laskuksid Toompealt alla Eestisse ja tutvuksid eestlaste tegeliku eluga. Siis nad teaksid, mida arvab rahvas kohtute ja kohtunike tööst.
- Kohtunike palgaga ei hinda nende tööd kõrgeks mitte rahvas, vaid Riigikogu ja võrdleb kohtunike palka oma palgaga. Kohtunike palgad on küll head, kuid palgad ei vasta nende tööle, sest kohtud ei mõista õigust õigluse järgi, vaid asjasse sisuliselt tungimata formaal-juriidiliste tunnuste põhjal. Kohtumenetlus on ebamõistlikult pikk ning ebaefektiivne, mis pole mingil määral vastavuses kohtunike palgaga.
K.Michael - „Edaspidi saaks kohus sel puhul teha tagaseljaotsuse ning kui inimene soovib hiljem otsust vaidlustada, peavad nad menetluse taastamiseks ise kohtu poole pöörduma. Ja sedasi ongi kohus nendega ühenduse saanud, kui see varem pole võimalik olnud. Loomulikult jääb alati võimalus, et inimesel on mõjuvad põhjused, miks ta ei saanud kohtuga suhelda — siis lihtsalt öeldes arutatakse asja uuesti,“ märkis justiitsminister.
- Tagaseljaotsuse väljaviimine on praegusel viisil tihtilugu Põhiseadusevastane, kuna inimene saab otsusest tihti teada alles siis – kui kohtu otsus on jõustunud.
- Tagaseljaotsuse tegemine on absurdsusesse viidud, mis tihtilugu päädib sellega, et kohtu otsusega muudetakse seaduspäraseks eelnevalt toimepandud kuriteod (arvamused samast blogist – „Õiglane kohus“ http://leopall.blogspot.com/2011/03/kohtutes-tavaline.html ja http://leopall.blogspot.com/2011/03/oiglane-kohus-2.html .)
- Kaja esitamine ja jõustunud tagaseljaotsuse „..asja uuesti arutamine...“ on teoreetiline võimalus, mida praktikas ei esine.
K.Michael: „Seadusloome kvaliteedi tõusu nimel plaanib justiitsministeerium senisest enam kaasata eksperte, teadlasi, ettevõtjaid, kodanikuühendusi ja teisi huvirühmi seaduseelnõude väljatöötamisse juba algfaasis. Tulevikus peaks sama teed minema kõik riigiasutused ja õigusaktidega tegelejad“.
Mis on keelanud justiitsminiisteerimi siiani kaasata eksperte-spetsialiste-kodanikeühendusi... Siiani on vastuvõetud seadused suures osas eluvõõraste teoreetikute poolt ette valmistatud, praktilises elus vähetoimivad, segaselt koostatud ning mitmeti tõlgendatavad. Viimaseks näiteks on uus „Liiklusseadus“, mille kehtimahakkamine lükati viimasel momendil pooleks aastaks edasi.
Eestis on ju mitu ülikooli, kes valmistavad ette juriste. Igal aastal võiks mitu diplomanti oma diplomitöös analüüsida seadusi või kohtute tööd, nende praktilist toimimist-kasulikkust tegelikus elus. Nende diplomitööde-uurimis-analüüside tulemusi arvestada seadusloomesning kohtute töös. Mis segab seda tegemast? Kas diplomitööde tööde juhendajad pole piisavalt pädevad diplomante juhendama? Või kaheldakse juristide - tulevaste spetsialistide võimetes?
Riigikohus on korduvalt mitmes otsuses juhtinud tähelepanu sellele, et meie RIIGILÕIVUD on ebamõistlikult suured, mis ei taga rahavale Põhiseaduslikku õigust pöörduda kohtusse oma õiguste kaitseks.
Seadused ja kohtud tuleks viia koos kõlla tegeliku elu ja praktiliste vajadustega, mitte aga teha eluvõõraste teoreetikute arvamust mööda.
Kristen Michael värske Justiitsministrina esitab poliitbroilerina oma seisukohti nii nagu poliitbroilerile kohane: “... töö on efektiivne, parandeme veelgi, kiirendame menetlust, teeme spetsialiseerunud kohtuametni kohtuametnikkonna, , kaasame rohkem spetsialiste, teeme efektiivsemaks...“
Uus Justiitsminister on samast parteist nagu eelmine ministergi. Tema juriidilistest teadmistest ei oska midagi arvata. Kuid arvata, et ministeeriumi töös sisulisel suurt midagi muutuks – seda on raske arvata. Kuid seda, et toompealased ja ministrid laskuksid Toompea kõrgustelt alla maa peale meie tegelikule elule lähemale – seda ministrite esimesed töökuud küll ei näita.
PS. Artikkel Delfist „Michal: kohtunike palk on tasakaalus ootustega kohtupidamisele
“Täna kohtunike foorumil peetud kõnes ütles justiitsminister Kristen Michal, et Eesti rahvas on hinnanud kohtunikke kõrgelt ning kohtunike palgavaidlus lõpeb.
„Eesti rahvas ja riigikogu on kohtunikke hinnanud kõrgelt. Ja mitte ainult sõnades, aga ka materiaalsete hüvedega. Arvan, et hea palgaga on tasakaalus ka ootused kohtunikkonnale kiirema kohtupidamise ja töö osas üldisemalt. Üks selge ootus on kiirem kohtumenetlus, sest õiglase otsuse ootamine ebamõistlikult kaua võib selle otsuse väärtust vähendada või viia õigusemõistmise mujale kui kohtusaali,“ sõnas Michal.
„Uus valitsus on seadnud eesmärgiks kohtumenetluse kiirendamise. Justiitsministeeriumil on selleks olemas ka ideed. Näiteks teatud üheliigilised kohtuasjad on mõistlik koondada keskustesse, kus neid asju menetleb spetsialiseerunud kohtuametkond. Valmistame praegu ette vangide kaebuste lahendamiseks kompetentsikeskuse loomist Tartu halduskohtusse, et spetsialiseerumine suurendaks kõigi asjade menetluskiirust ja kvaliteeti ning vähendaks venimist kaebuste tõttu, mis kipuvad korduma,“ rääkis justiitsminister.
Kohtunike palk
Kõrgemate riigiteenijate kõrgeim palgamäär on 5200 eurot
Riigikohtu esimehe ametipalga koefitsient on 1,0 ehk 5200 eurot
Riigikohtu liikme ametipalga koefitsient on 0,85 ehk 4420 eurot
Ringkonnakohtu kohtuniku ametipalga koefitsient on 0,75 ehk 3900 eurot
Maa- ja halduskohtu kohtuniku ametipalga koefitsient on 0,65 ehk 3380 eurot
Lisaks valmistab justiitsministeerium praegu ette tsiviilkohtumenetluse seadustiku muudatusi, millega kõrvaldatakse tõsiseid menetluslikke takistusi. „Eelnõuga muudetakse kättetoimetamise süsteemi, mis tähendab, et kohus ei hakka enam aega kulutama nende inimeste otsimisele, kes eri põhjustel ei soovi, et riik nad üles leiaks. See küsimus puudutab lõviosas just neid inimesi, kes ise teadlikult kohut väldivad ja raskendavad korralikel inimestel ja ettevõtetel kohtust õiguse otsimist,“ selgitas Michal.
„Edaspidi saaks kohus sel puhul teha tagaseljaotsuse ning kui inimene soovib hiljem otsust vaidlustada, peavad nad menetluse taastamiseks ise kohtu poole pöörduma. Ja sedasi ongi kohus nendega ühenduse saanud, kui see varem pole võimalik olnud. Loomulikult jääb alati võimalus, et inimesel on mõjuvad põhjused, miks ta ei saanud kohtuga suhelda — siis lihtsalt öeldes arutatakse asja uuesti,“ märkis justiitsminister.
Tagaseljaotsuse süsteem kehtis Eestis ka varem, kuid seda muudeti, et tagada kohtuotsuste täitmine välisriigis. Analüüs siiski näitab, et kuna kohtuotsuste täitmine välisriikides jääb alla ühe protsendi, siis selleks, et kiirendada Eestis kohtumõistmist, on võimalik leida nendele vähestele juhtumitele eraldi lahendus.
Justiitsvaldkonna peamised eesmärgid lähiaastatel on kiirendada kohtupidamist, edendada seadusloome kvaliteeti, hoida ja arendada head ettevõtluskeskkonda ning tagada inimeste põhiõiguste kaitse.
Kiirema kohtumenetluse plaan sisaldab mitme praeguse kitsaskoha lahendamist, sealhulgas menetluste kiirendamist, nüüdisaegseid IKT-lahendusi, kohtute spetsialiseerumist ja kohtuametnike palgatõusu kooskõlas riigi majanduslike võimaluste paranemisega.
Seadusloome kvaliteedi tõusu nimel plaanib justiitsministeerium senisest enam kaasata eksperte, teadlasi, ettevõtjaid, kodanikuühendusi ja teisi huvirühmi seaduseelnõude väljatöötamisse juba algfaasis. Tulevikus peaks sama teed minema kõik riigiasutused ja õigusaktidega tegelejad.
Hea ettevõtluskeskkonna tagamiseks kavatseb justiitsministeerium lühendada pankrotimenetlust kolm korda, täiustada maksejõuetusmenetlust ja vähendada bürokraatiat ja halduskoormust ettevõtluses ning arendada IKT-lahendusi inimestele mugavamaks ja lihtsamaks.
Delfi 13.05.11
Justiitsminister arvab:„Eesti rahvas ja riigikogu on kohtunikke hinnanud kõrgelt. Ja mitte ainult sõnades, aga ka materiaalsete hüvedega. Arvan, et hea palgaga on tasakaalus ka ootused kohtunikkonnale kiirema kohtupidamise ja töö osas üldisemalt. Üks selge ootus on kiirem kohtumenetlus, sest õiglase otsuse ootamine ebamõistlikult kaua võib selle otsuse väärtust vähendada või viia õigusemõistmise mujale kui kohtusaali,“
- Hea oleks, kui riigikogulased ja minisrid laskuksid Toompealt alla Eestisse ja tutvuksid eestlaste tegeliku eluga. Siis nad teaksid, mida arvab rahvas kohtute ja kohtunike tööst.
- Kohtunike palgaga ei hinda nende tööd kõrgeks mitte rahvas, vaid Riigikogu ja võrdleb kohtunike palka oma palgaga. Kohtunike palgad on küll head, kuid palgad ei vasta nende tööle, sest kohtud ei mõista õigust õigluse järgi, vaid asjasse sisuliselt tungimata formaal-juriidiliste tunnuste põhjal. Kohtumenetlus on ebamõistlikult pikk ning ebaefektiivne, mis pole mingil määral vastavuses kohtunike palgaga.
K.Michael - „Edaspidi saaks kohus sel puhul teha tagaseljaotsuse ning kui inimene soovib hiljem otsust vaidlustada, peavad nad menetluse taastamiseks ise kohtu poole pöörduma. Ja sedasi ongi kohus nendega ühenduse saanud, kui see varem pole võimalik olnud. Loomulikult jääb alati võimalus, et inimesel on mõjuvad põhjused, miks ta ei saanud kohtuga suhelda — siis lihtsalt öeldes arutatakse asja uuesti,“ märkis justiitsminister.
- Tagaseljaotsuse väljaviimine on praegusel viisil tihtilugu Põhiseadusevastane, kuna inimene saab otsusest tihti teada alles siis – kui kohtu otsus on jõustunud.
- Tagaseljaotsuse tegemine on absurdsusesse viidud, mis tihtilugu päädib sellega, et kohtu otsusega muudetakse seaduspäraseks eelnevalt toimepandud kuriteod (arvamused samast blogist – „Õiglane kohus“ http://leopall.blogspot.com/2011/03/kohtutes-tavaline.html ja http://leopall.blogspot.com/2011/03/oiglane-kohus-2.html .)
- Kaja esitamine ja jõustunud tagaseljaotsuse „..asja uuesti arutamine...“ on teoreetiline võimalus, mida praktikas ei esine.
K.Michael: „Seadusloome kvaliteedi tõusu nimel plaanib justiitsministeerium senisest enam kaasata eksperte, teadlasi, ettevõtjaid, kodanikuühendusi ja teisi huvirühmi seaduseelnõude väljatöötamisse juba algfaasis. Tulevikus peaks sama teed minema kõik riigiasutused ja õigusaktidega tegelejad“.
Mis on keelanud justiitsminiisteerimi siiani kaasata eksperte-spetsialiste-kodanikeühendusi... Siiani on vastuvõetud seadused suures osas eluvõõraste teoreetikute poolt ette valmistatud, praktilises elus vähetoimivad, segaselt koostatud ning mitmeti tõlgendatavad. Viimaseks näiteks on uus „Liiklusseadus“, mille kehtimahakkamine lükati viimasel momendil pooleks aastaks edasi.
Eestis on ju mitu ülikooli, kes valmistavad ette juriste. Igal aastal võiks mitu diplomanti oma diplomitöös analüüsida seadusi või kohtute tööd, nende praktilist toimimist-kasulikkust tegelikus elus. Nende diplomitööde-uurimis-analüüside tulemusi arvestada seadusloomesning kohtute töös. Mis segab seda tegemast? Kas diplomitööde tööde juhendajad pole piisavalt pädevad diplomante juhendama? Või kaheldakse juristide - tulevaste spetsialistide võimetes?
Riigikohus on korduvalt mitmes otsuses juhtinud tähelepanu sellele, et meie RIIGILÕIVUD on ebamõistlikult suured, mis ei taga rahavale Põhiseaduslikku õigust pöörduda kohtusse oma õiguste kaitseks.
Seadused ja kohtud tuleks viia koos kõlla tegeliku elu ja praktiliste vajadustega, mitte aga teha eluvõõraste teoreetikute arvamust mööda.
Kristen Michael värske Justiitsministrina esitab poliitbroilerina oma seisukohti nii nagu poliitbroilerile kohane: “... töö on efektiivne, parandeme veelgi, kiirendame menetlust, teeme spetsialiseerunud kohtuametni kohtuametnikkonna, , kaasame rohkem spetsialiste, teeme efektiivsemaks...“
Uus Justiitsminister on samast parteist nagu eelmine ministergi. Tema juriidilistest teadmistest ei oska midagi arvata. Kuid arvata, et ministeeriumi töös sisulisel suurt midagi muutuks – seda on raske arvata. Kuid seda, et toompealased ja ministrid laskuksid Toompea kõrgustelt alla maa peale meie tegelikule elule lähemale – seda ministrite esimesed töökuud küll ei näita.
PS. Artikkel Delfist „Michal: kohtunike palk on tasakaalus ootustega kohtupidamisele
“Täna kohtunike foorumil peetud kõnes ütles justiitsminister Kristen Michal, et Eesti rahvas on hinnanud kohtunikke kõrgelt ning kohtunike palgavaidlus lõpeb.
„Eesti rahvas ja riigikogu on kohtunikke hinnanud kõrgelt. Ja mitte ainult sõnades, aga ka materiaalsete hüvedega. Arvan, et hea palgaga on tasakaalus ka ootused kohtunikkonnale kiirema kohtupidamise ja töö osas üldisemalt. Üks selge ootus on kiirem kohtumenetlus, sest õiglase otsuse ootamine ebamõistlikult kaua võib selle otsuse väärtust vähendada või viia õigusemõistmise mujale kui kohtusaali,“ sõnas Michal.
„Uus valitsus on seadnud eesmärgiks kohtumenetluse kiirendamise. Justiitsministeeriumil on selleks olemas ka ideed. Näiteks teatud üheliigilised kohtuasjad on mõistlik koondada keskustesse, kus neid asju menetleb spetsialiseerunud kohtuametkond. Valmistame praegu ette vangide kaebuste lahendamiseks kompetentsikeskuse loomist Tartu halduskohtusse, et spetsialiseerumine suurendaks kõigi asjade menetluskiirust ja kvaliteeti ning vähendaks venimist kaebuste tõttu, mis kipuvad korduma,“ rääkis justiitsminister.
Kohtunike palk
Kõrgemate riigiteenijate kõrgeim palgamäär on 5200 eurot
Riigikohtu esimehe ametipalga koefitsient on 1,0 ehk 5200 eurot
Riigikohtu liikme ametipalga koefitsient on 0,85 ehk 4420 eurot
Ringkonnakohtu kohtuniku ametipalga koefitsient on 0,75 ehk 3900 eurot
Maa- ja halduskohtu kohtuniku ametipalga koefitsient on 0,65 ehk 3380 eurot
Lisaks valmistab justiitsministeerium praegu ette tsiviilkohtumenetluse seadustiku muudatusi, millega kõrvaldatakse tõsiseid menetluslikke takistusi. „Eelnõuga muudetakse kättetoimetamise süsteemi, mis tähendab, et kohus ei hakka enam aega kulutama nende inimeste otsimisele, kes eri põhjustel ei soovi, et riik nad üles leiaks. See küsimus puudutab lõviosas just neid inimesi, kes ise teadlikult kohut väldivad ja raskendavad korralikel inimestel ja ettevõtetel kohtust õiguse otsimist,“ selgitas Michal.
„Edaspidi saaks kohus sel puhul teha tagaseljaotsuse ning kui inimene soovib hiljem otsust vaidlustada, peavad nad menetluse taastamiseks ise kohtu poole pöörduma. Ja sedasi ongi kohus nendega ühenduse saanud, kui see varem pole võimalik olnud. Loomulikult jääb alati võimalus, et inimesel on mõjuvad põhjused, miks ta ei saanud kohtuga suhelda — siis lihtsalt öeldes arutatakse asja uuesti,“ märkis justiitsminister.
Tagaseljaotsuse süsteem kehtis Eestis ka varem, kuid seda muudeti, et tagada kohtuotsuste täitmine välisriigis. Analüüs siiski näitab, et kuna kohtuotsuste täitmine välisriikides jääb alla ühe protsendi, siis selleks, et kiirendada Eestis kohtumõistmist, on võimalik leida nendele vähestele juhtumitele eraldi lahendus.
Justiitsvaldkonna peamised eesmärgid lähiaastatel on kiirendada kohtupidamist, edendada seadusloome kvaliteeti, hoida ja arendada head ettevõtluskeskkonda ning tagada inimeste põhiõiguste kaitse.
Kiirema kohtumenetluse plaan sisaldab mitme praeguse kitsaskoha lahendamist, sealhulgas menetluste kiirendamist, nüüdisaegseid IKT-lahendusi, kohtute spetsialiseerumist ja kohtuametnike palgatõusu kooskõlas riigi majanduslike võimaluste paranemisega.
Seadusloome kvaliteedi tõusu nimel plaanib justiitsministeerium senisest enam kaasata eksperte, teadlasi, ettevõtjaid, kodanikuühendusi ja teisi huvirühmi seaduseelnõude väljatöötamisse juba algfaasis. Tulevikus peaks sama teed minema kõik riigiasutused ja õigusaktidega tegelejad.
Hea ettevõtluskeskkonna tagamiseks kavatseb justiitsministeerium lühendada pankrotimenetlust kolm korda, täiustada maksejõuetusmenetlust ja vähendada bürokraatiat ja halduskoormust ettevõtluses ning arendada IKT-lahendusi inimestele mugavamaks ja lihtsamaks.
Delfi 13.05.11
esmaspäev, 9. mai 2011
Brüsseli vasallid Toompeal 2
ENSV ajal käibis eestlaste endi seas ütlus:“Eestlastel on see viga, et eestlased täidava Moskva ka kõige rumalamaid käske ja seadusi Saksa-Preisi täpsusega“. Ka praegu on see ütlus täpne – kui asendada sõna Moskva sõnaga Brüssel. Brüsseli Direktiivide-korralduste täitmisel lähevad meie riigikogulased-parteid ja ametnikud üli-püüdlikkusest Brüsseli ees kohati absurdini.
Nii oli kaupluste-sööklate sanitaar-nõuete ülitäpsete nõudmiste puhul, mis viis sel ajal paljude ettevõtete-maakaupluste sulgemiseni. Mäletame porgandite puuviljadeks nimetamist, banaanide-kurkide, köögiviljade absurdset standartide jälgimist..., mõnede keskkonnanõute täitmise absurdsust, mis viis lehma peeru-gaasi (metaan) eest põllumeeste trahvimiseni... Mida see näitab?
Seda, et Eesti parteid-ametnikud on nõus allumisel - pugemisel Euroliidule kinnitama-heaks kiitma absurdsurdseid nõudeid ja idiootsusi, kuna parteide-ametnike oma mõistus-arukus ei ütle neile mitte midagi, sest nad on harjunud käske vastuvaidlematult täitma. Neil OMA ARVAMUS JA ARUKUS PUUDUB. Peaasi – alluda-meeldida Euroliidule ja täita Brüsseli nõudeid ka absurdsete nõuete osas.
Ainult täielikult Euroopa Sotsiaalhartaga meie Toompea vasallid ei liitu. Miks? Sellepärast, et meie riik pole nii rikas, et tagada enamusele inimestest (vaesuspiiril, allpool vaesuspiiri elavatele peredele ja pensionäridele) inimväärne elu. Meie riik üha kaugeneb Euroopa Sotsiaalharta nõuetest-soovitustest, kuna suur osa noortest, tööjõulisest elanikkonnast lahkub Eestist, elanikkond vananeb ning maksumaksjate arv üha väheneb. Toompe vasallid loovad kurjategijatest vangidele paremad elamistingimused kui seda suudavad endale lubada üle poole elanikkonnast. Elu näitab, et pensionist ei jätku oma vanaduspäevade väärikaks lõpetamiseks vanadekodus või ise kodus elades. Varsti on nii – kui inimene tahab väärikaid elad, normaalseid olme-elamistingimusi – tuleb toime panna kuritegu ning siis on ta toidetud, kasitud, soojas ningkindlustatud arstiabiga.
Miks selles arvamuses Riigikogu ei mainitud? Sellepärast, et Riigikogu kui iseseisev institutsioon on olemas, kuid RIIGIKOGU ISE EI OTSUSTA mitte midagi. Otsustavad Brüssel ja Riigikogu koalitsioonis olevate parteide tagatoad -opositsioon on üldse null, kellega arvestama ei pea – ja kelle arvamusega Riigikogu koalitsioon ei arvesta.
Kellega peavad arvestama Brüsseli Toompea vasallid? Muidugi ainult oma isandate arvamusega Brüsselis. Täita tuleb ka direktiive- soove-arvamusi, mis tulevad ülemustelt Brüsselis. Eesti riik ja rahvas selles Toompea-Brüsseli mängus üldse arvesse ei tule. Kahjuks parteid ei taha aru saada http://leopall.blogspot.com/2010/12/parteid-ei-taha-aru-saada.html
Brüsseli Toompea vasallid (nii Eesti Riigikogu kui ka Eesti Valitsus) ei pea juba PÕHISEDUSE JÄRGI esindama rahvast, rahva huvisid ega kuulama rahva arvamust. Riigikogu liikmed väljendavad otsustamisel-hääletamisel AINULT oma partei arvamust. Riigikogulaste liikmete poolt valijate - hääletajate arvamusega pole riigikogulane seotud ega vastuta ka „oma valijate“ ees oma otsutustes on nad iseseisvad ega sõltu valijatest... Muidugi ei tea riigikogulane seda – KES TEDA VALIS. Kahjuks on ka nii, et hääletaja EI TEA – kes tema häälega Riigikogusse pääses.
Seda me teame, et meie riigis parteilased ( seega ka riigikogulased, valitsus – parteide esindus) mitte millegi eest ei vastuta. Vastutab AINULT RAHVAS oma kõhetu taskuga ka RIIGIKOGU, VALITSUSE ja AMETNIKE TEKITATUD KAHJUDE EEST.
Nii oli kaupluste-sööklate sanitaar-nõuete ülitäpsete nõudmiste puhul, mis viis sel ajal paljude ettevõtete-maakaupluste sulgemiseni. Mäletame porgandite puuviljadeks nimetamist, banaanide-kurkide, köögiviljade absurdset standartide jälgimist..., mõnede keskkonnanõute täitmise absurdsust, mis viis lehma peeru-gaasi (metaan) eest põllumeeste trahvimiseni... Mida see näitab?
Seda, et Eesti parteid-ametnikud on nõus allumisel - pugemisel Euroliidule kinnitama-heaks kiitma absurdsurdseid nõudeid ja idiootsusi, kuna parteide-ametnike oma mõistus-arukus ei ütle neile mitte midagi, sest nad on harjunud käske vastuvaidlematult täitma. Neil OMA ARVAMUS JA ARUKUS PUUDUB. Peaasi – alluda-meeldida Euroliidule ja täita Brüsseli nõudeid ka absurdsete nõuete osas.
Ainult täielikult Euroopa Sotsiaalhartaga meie Toompea vasallid ei liitu. Miks? Sellepärast, et meie riik pole nii rikas, et tagada enamusele inimestest (vaesuspiiril, allpool vaesuspiiri elavatele peredele ja pensionäridele) inimväärne elu. Meie riik üha kaugeneb Euroopa Sotsiaalharta nõuetest-soovitustest, kuna suur osa noortest, tööjõulisest elanikkonnast lahkub Eestist, elanikkond vananeb ning maksumaksjate arv üha väheneb. Toompe vasallid loovad kurjategijatest vangidele paremad elamistingimused kui seda suudavad endale lubada üle poole elanikkonnast. Elu näitab, et pensionist ei jätku oma vanaduspäevade väärikaks lõpetamiseks vanadekodus või ise kodus elades. Varsti on nii – kui inimene tahab väärikaid elad, normaalseid olme-elamistingimusi – tuleb toime panna kuritegu ning siis on ta toidetud, kasitud, soojas ningkindlustatud arstiabiga.
Miks selles arvamuses Riigikogu ei mainitud? Sellepärast, et Riigikogu kui iseseisev institutsioon on olemas, kuid RIIGIKOGU ISE EI OTSUSTA mitte midagi. Otsustavad Brüssel ja Riigikogu koalitsioonis olevate parteide tagatoad -opositsioon on üldse null, kellega arvestama ei pea – ja kelle arvamusega Riigikogu koalitsioon ei arvesta.
Kellega peavad arvestama Brüsseli Toompea vasallid? Muidugi ainult oma isandate arvamusega Brüsselis. Täita tuleb ka direktiive- soove-arvamusi, mis tulevad ülemustelt Brüsselis. Eesti riik ja rahvas selles Toompea-Brüsseli mängus üldse arvesse ei tule. Kahjuks parteid ei taha aru saada http://leopall.blogspot.com/2010/12/parteid-ei-taha-aru-saada.html
Brüsseli Toompea vasallid (nii Eesti Riigikogu kui ka Eesti Valitsus) ei pea juba PÕHISEDUSE JÄRGI esindama rahvast, rahva huvisid ega kuulama rahva arvamust. Riigikogu liikmed väljendavad otsustamisel-hääletamisel AINULT oma partei arvamust. Riigikogulaste liikmete poolt valijate - hääletajate arvamusega pole riigikogulane seotud ega vastuta ka „oma valijate“ ees oma otsutustes on nad iseseisvad ega sõltu valijatest... Muidugi ei tea riigikogulane seda – KES TEDA VALIS. Kahjuks on ka nii, et hääletaja EI TEA – kes tema häälega Riigikogusse pääses.
Seda me teame, et meie riigis parteilased ( seega ka riigikogulased, valitsus – parteide esindus) mitte millegi eest ei vastuta. Vastutab AINULT RAHVAS oma kõhetu taskuga ka RIIGIKOGU, VALITSUSE ja AMETNIKE TEKITATUD KAHJUDE EEST.
pühapäev, 8. mai 2011
Brüsseli vasallid Toompeal
Brüsseli-Toompea valitsejad
50 aastat valitses meid Moskva Tallinna valitsejate kaudu, vahepeal oli segane aeg ja nüüd 10 aastat valitseb meid Brüssel oma Toompea esindajate kaudu. Eesti aborigeenidega seob Toompea valitsejaid vaid see, et tasu saavad nad Eestilt ja Eestis käivad nad ringi tihedamalt kui Brüsseli ametnikud. Ühes on nad sarnased - Brüssel ei tunne Eesti rahva olusid, seda ei tea ka nende Toompeal asuvad esindajad-vasallid, kuna elavad Toompeal (Brüsseli osariigis) Büsselile kohase palga-hüvitiste-soodustustega. E.Ergmast võib aru saada – temale on tuttavamad (astrofüüsikuna) Moskva taevas ja Toompea taevas, Eesti maarahva eluga ta ei pruugi kursis olla.
Hämmastav on see, et peale selle kui nad (toompealased e. endised eestimaalased) on parteide poolt valitud Eesti Riigikokku või Valitsusse –unustavad nad kohe eestlastele omase töökuse, tagasihoidlikkuse, kasina eluviisi ja muutuvad ülbeteks, pillavateks, omakasuahneteks egoistideks ning unustavad hoolitsuse riigi ja rahva eest. Kas see on partei mõju?
Kuu aega tagasi ütles Ene Egma, et meil puudub keskklass. 93% elavad vaesuses, vaesuse piiril ja alla vaesuse piiri, 93% on rikkaid ja ülirikkaid.
Maikuu alguses leidis Ene Ergma, et pole mingit põhjust üle vaadata riigikogulaste hüvitisi-soodustusi (30% palgast). See on siis riigikogulastel keskmiselt 1000 Euro ringis kuus maksuvaba tulu. See on Riigikogu peale 100 000 Eurot (15 miljonit EEK-i) kuus. Selle summa eest saaksid 15 000 allpool vaesuse piiri elavat last kuus näljast lahti.
Kuid mis on tähtsam? Kas riigikogulaste superluksus rahva arvelt või meie laste nälg? Toompealaste seisukoht on teada – nende tasku.
E.Ergma põhjendas seda,“ "Riigikogu liikmetel on kulud, nii nagu igaühel. Ka teil on kulud, mida katab teie asutus. Igaüks peab seda kasutama lihtsalt väga mõistlikult. Näiteks majoneesile ei ole vaja kulutada."... Enamus tööandjaid kompenseerivad töötajatele tööga seotud kulutused? Ergma teeb näo nagu ta ei teaks, et üle 60% elanikkonnast saab palka neli korda vähem kui toompealased hüvitist, kusjuures need palgasaajad ei saa mingit kompensatsiooni. Ei kompenseerita neile transporti tööle-koju sõitmist ega auto-kütusekulusid, ei kompenseerita neile elamispinna üüri-kommunaalkulusid, ei kompenseerita telefoni- ega internetiteenuseid, ei kompenseerita posti- ega kirjutusvahendite kulusid. Kõike seda tehakse toompealaste puhul.
Tõsi see, et paljudel vastutavatel töötajatel - koos toompealastega vast ehk 10%, (enamasti juhtivtöötajatest) ning teistel üle keskmise palga saavatel projektijuhtidel kompenseeritakse telefonikasutust ja oma auto kasutamist töösõitudeks ning tehakse mõningaid teisi soodustusi. Kahtlemata mitte sellises ulatuses kui toompealastele.
See näitab meie võimurite seisukohta – kui oled rahakas ja rahapumba juures, siis antakse Sulle juurde veel võimalikult palju raha-soodustusi-hüvitisi.
Kui saad alla keskmise palka, siis võetakse Sinult võimalikult rohkem raha igasuguste maksudena ära. Iseloomulik selles osas on ka meie trahvide määramine. Kui oled kõrgepalgaline prominent, siis on määratud trahvid väiksemad kui sama teo määratud trahv tavainimesele, kelle palk on palju väiksem.
Katsugu mõni tavakodanik või firma jätta tasumata riigile maksu kasvõi 100- Eurose sissetuleku eest – kohe on sanktsioonidena nõuded ja suured trahvid. Oma hämmastuseks kuulsin aasta alguses raadio „Kuku“ reporterit rääkivat riigikogulasest R.R-st. Tema teeb keskkonnaekspertiise 2-3 ekspertiisi aastas, mille eest makstakse temale 300 000 EEKi ekspertiisist. Kuna see pole tema regulaarne sissetulek – siis ta ei maksa nende ekspertiiside eest riigile mingeid makse. Ilmselt põhjendatakse seda riigikogulase madala palgaga? Samas peavad makse maksma 70 inimest, kes kõik KOKKU saavad sellise summa kuus nagu R.R. ekspertiisitasuks - kuupalgaks.
Kindlasti on toompealastele tarvis vajalikke hüvitisi veel juurde, nagu kirjas arvamuses http://leopall.blogspot.com/2011/04/vajalikud-huvitised.html .
Kindlasti ei tea toompealased, et meie pensionärid ei saa oma pensioni eest veeta muretult vanaduspäevi vanadekodus. Nad arvavad – kui mujal Euroopa maades saab pensionär pensionist makstud, ju siis on ka Eestis pension suurem kui vanadekodu kuumakse.
Meie riik on isegi nii helde, et maksab OSALE!! PUUDEGA inimestele puude-tasu. Nii maksis 65-aastasele 40 aastat skisofreeniat põdevale mehele lisaks pensionile ka puude raha (sõnast puue – mitte puud). Sel aastal võeti temalt puudetoetus ära, kuna mees on juba 20 aastat hooldekodus. Tema pensionist (puude-toetuseta) aga hooldekodus ülalpidamiseks pensionist ei jätku. Tema ainuke sugulane - 64-aastane vend (parema käeta pensionär) –peab hooldekodus olevat venda oma pensionist toetama, kuna Võru sotsiaalhooldusamet võttis sügava puudega inimeselt puudetoetuse. Kas siis mees sai terveks, et temalt puudetoetus ära võeti?
Aastat 5 tagasi oli „Eesti Ekspressis“ 2 lugu Läänemaal olevast vanadekodust, kus inimestele olid loodud KÕIK ebainimlikud tingimused - mädanesid elusalt (hoolduse ja ravita) - kiireks piinade- ja vaevadega suremiseks, mille järel pandi surnud puukuuri ritta matuseid ootama. Siis oli see üllatuseks ja Sotsiaalministeeriumile, kes oli valmis teatele (nagu tavaliselt) järelduste -meetmetega reageerimata jätma.
Äsja tuli ilmsiks „Pealtnägijas“ analoogne lugu Keila Haigla hooldusravis, milles juttu mitmes lehes, näiteks SLÕL. (http://www.ohtuleht.ee/425861, Lugu„Isa viidi ööseks pimedasse ruumija seoti kinni“ - link Delfist, http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/taasturavi-keila-haigla-moodi-isa-viidi-oosel-pimedasse-ruumi-ja-seoti-kinni.d?id=45525485 .... Muidugi ei teadnud sellest (ravimitest ainult rahustite abil hoolealuse uneseisundis hoidmist, hooldamatusest, ebainimlikust kohtlemisest) PERH (kelle otsealluvuses Keila Haigla oli/on) ega ka Sotsiaalministeerium mitte midagi. Kuigi 2009.a. Õiguskantsler tegi samal hooldusteemal Keila Haiglale ettekirjutusi, mis jäid nagu alati - muidugi tähelepanuta. http://www.oiguskantsler.ee/public/resources/editor/File/07_Soovitus_SA_P_hja-Eesti_Regionaalhaigla_Keila_haiglale__igusp_rasuse..._ps_hhogeriaatria_osakonda__m_rts_2009.pdf
Kõige kurvem on see, et meie riiklikku poliitikat vanadest ja väetistes haigetest vabanemiseks viivad ellu HAIGLAD, HOOLDEKODUD JA MUUD SOTSIAALASUTUSED – millede tegelik ülesanne PEAKS OLEMA ravi ja hoolekanne.
Muidugi ei tea toompealased nendest asjadest midagi, sest Toompeal niisuguseid asju ei juhtu, kuid meil (Eestis) on see igapäevane nähe. Toompealased aga ei näe seda – mida nad näha ei taha.
Millal saab Eesti oma riigi ja rahva huvides tegutseva Riigikogu ja Valitsuse? Praegu tegutsevad parteid ja seadused välistavad selle võimaluse lähiajal.
50 aastat valitses meid Moskva Tallinna valitsejate kaudu, vahepeal oli segane aeg ja nüüd 10 aastat valitseb meid Brüssel oma Toompea esindajate kaudu. Eesti aborigeenidega seob Toompea valitsejaid vaid see, et tasu saavad nad Eestilt ja Eestis käivad nad ringi tihedamalt kui Brüsseli ametnikud. Ühes on nad sarnased - Brüssel ei tunne Eesti rahva olusid, seda ei tea ka nende Toompeal asuvad esindajad-vasallid, kuna elavad Toompeal (Brüsseli osariigis) Büsselile kohase palga-hüvitiste-soodustustega. E.Ergmast võib aru saada – temale on tuttavamad (astrofüüsikuna) Moskva taevas ja Toompea taevas, Eesti maarahva eluga ta ei pruugi kursis olla.
Hämmastav on see, et peale selle kui nad (toompealased e. endised eestimaalased) on parteide poolt valitud Eesti Riigikokku või Valitsusse –unustavad nad kohe eestlastele omase töökuse, tagasihoidlikkuse, kasina eluviisi ja muutuvad ülbeteks, pillavateks, omakasuahneteks egoistideks ning unustavad hoolitsuse riigi ja rahva eest. Kas see on partei mõju?
Kuu aega tagasi ütles Ene Egma, et meil puudub keskklass. 93% elavad vaesuses, vaesuse piiril ja alla vaesuse piiri, 93% on rikkaid ja ülirikkaid.
Maikuu alguses leidis Ene Ergma, et pole mingit põhjust üle vaadata riigikogulaste hüvitisi-soodustusi (30% palgast). See on siis riigikogulastel keskmiselt 1000 Euro ringis kuus maksuvaba tulu. See on Riigikogu peale 100 000 Eurot (15 miljonit EEK-i) kuus. Selle summa eest saaksid 15 000 allpool vaesuse piiri elavat last kuus näljast lahti.
Kuid mis on tähtsam? Kas riigikogulaste superluksus rahva arvelt või meie laste nälg? Toompealaste seisukoht on teada – nende tasku.
E.Ergma põhjendas seda,“ "Riigikogu liikmetel on kulud, nii nagu igaühel. Ka teil on kulud, mida katab teie asutus. Igaüks peab seda kasutama lihtsalt väga mõistlikult. Näiteks majoneesile ei ole vaja kulutada."... Enamus tööandjaid kompenseerivad töötajatele tööga seotud kulutused? Ergma teeb näo nagu ta ei teaks, et üle 60% elanikkonnast saab palka neli korda vähem kui toompealased hüvitist, kusjuures need palgasaajad ei saa mingit kompensatsiooni. Ei kompenseerita neile transporti tööle-koju sõitmist ega auto-kütusekulusid, ei kompenseerita neile elamispinna üüri-kommunaalkulusid, ei kompenseerita telefoni- ega internetiteenuseid, ei kompenseerita posti- ega kirjutusvahendite kulusid. Kõike seda tehakse toompealaste puhul.
Tõsi see, et paljudel vastutavatel töötajatel - koos toompealastega vast ehk 10%, (enamasti juhtivtöötajatest) ning teistel üle keskmise palga saavatel projektijuhtidel kompenseeritakse telefonikasutust ja oma auto kasutamist töösõitudeks ning tehakse mõningaid teisi soodustusi. Kahtlemata mitte sellises ulatuses kui toompealastele.
See näitab meie võimurite seisukohta – kui oled rahakas ja rahapumba juures, siis antakse Sulle juurde veel võimalikult palju raha-soodustusi-hüvitisi.
Kui saad alla keskmise palka, siis võetakse Sinult võimalikult rohkem raha igasuguste maksudena ära. Iseloomulik selles osas on ka meie trahvide määramine. Kui oled kõrgepalgaline prominent, siis on määratud trahvid väiksemad kui sama teo määratud trahv tavainimesele, kelle palk on palju väiksem.
Katsugu mõni tavakodanik või firma jätta tasumata riigile maksu kasvõi 100- Eurose sissetuleku eest – kohe on sanktsioonidena nõuded ja suured trahvid. Oma hämmastuseks kuulsin aasta alguses raadio „Kuku“ reporterit rääkivat riigikogulasest R.R-st. Tema teeb keskkonnaekspertiise 2-3 ekspertiisi aastas, mille eest makstakse temale 300 000 EEKi ekspertiisist. Kuna see pole tema regulaarne sissetulek – siis ta ei maksa nende ekspertiiside eest riigile mingeid makse. Ilmselt põhjendatakse seda riigikogulase madala palgaga? Samas peavad makse maksma 70 inimest, kes kõik KOKKU saavad sellise summa kuus nagu R.R. ekspertiisitasuks - kuupalgaks.
Kindlasti on toompealastele tarvis vajalikke hüvitisi veel juurde, nagu kirjas arvamuses http://leopall.blogspot.com/2011/04/vajalikud-huvitised.html .
Kindlasti ei tea toompealased, et meie pensionärid ei saa oma pensioni eest veeta muretult vanaduspäevi vanadekodus. Nad arvavad – kui mujal Euroopa maades saab pensionär pensionist makstud, ju siis on ka Eestis pension suurem kui vanadekodu kuumakse.
Meie riik on isegi nii helde, et maksab OSALE!! PUUDEGA inimestele puude-tasu. Nii maksis 65-aastasele 40 aastat skisofreeniat põdevale mehele lisaks pensionile ka puude raha (sõnast puue – mitte puud). Sel aastal võeti temalt puudetoetus ära, kuna mees on juba 20 aastat hooldekodus. Tema pensionist (puude-toetuseta) aga hooldekodus ülalpidamiseks pensionist ei jätku. Tema ainuke sugulane - 64-aastane vend (parema käeta pensionär) –peab hooldekodus olevat venda oma pensionist toetama, kuna Võru sotsiaalhooldusamet võttis sügava puudega inimeselt puudetoetuse. Kas siis mees sai terveks, et temalt puudetoetus ära võeti?
Aastat 5 tagasi oli „Eesti Ekspressis“ 2 lugu Läänemaal olevast vanadekodust, kus inimestele olid loodud KÕIK ebainimlikud tingimused - mädanesid elusalt (hoolduse ja ravita) - kiireks piinade- ja vaevadega suremiseks, mille järel pandi surnud puukuuri ritta matuseid ootama. Siis oli see üllatuseks ja Sotsiaalministeeriumile, kes oli valmis teatele (nagu tavaliselt) järelduste -meetmetega reageerimata jätma.
Äsja tuli ilmsiks „Pealtnägijas“ analoogne lugu Keila Haigla hooldusravis, milles juttu mitmes lehes, näiteks SLÕL. (http://www.ohtuleht.ee/425861, Lugu„Isa viidi ööseks pimedasse ruumija seoti kinni“ - link Delfist, http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/taasturavi-keila-haigla-moodi-isa-viidi-oosel-pimedasse-ruumi-ja-seoti-kinni.d?id=45525485 .... Muidugi ei teadnud sellest (ravimitest ainult rahustite abil hoolealuse uneseisundis hoidmist, hooldamatusest, ebainimlikust kohtlemisest) PERH (kelle otsealluvuses Keila Haigla oli/on) ega ka Sotsiaalministeerium mitte midagi. Kuigi 2009.a. Õiguskantsler tegi samal hooldusteemal Keila Haiglale ettekirjutusi, mis jäid nagu alati - muidugi tähelepanuta. http://www.oiguskantsler.ee/public/resources/editor/File/07_Soovitus_SA_P_hja-Eesti_Regionaalhaigla_Keila_haiglale__igusp_rasuse..._ps_hhogeriaatria_osakonda__m_rts_2009.pdf
Kõige kurvem on see, et meie riiklikku poliitikat vanadest ja väetistes haigetest vabanemiseks viivad ellu HAIGLAD, HOOLDEKODUD JA MUUD SOTSIAALASUTUSED – millede tegelik ülesanne PEAKS OLEMA ravi ja hoolekanne.
Muidugi ei tea toompealased nendest asjadest midagi, sest Toompeal niisuguseid asju ei juhtu, kuid meil (Eestis) on see igapäevane nähe. Toompealased aga ei näe seda – mida nad näha ei taha.
Millal saab Eesti oma riigi ja rahva huvides tegutseva Riigikogu ja Valitsuse? Praegu tegutsevad parteid ja seadused välistavad selle võimaluse lähiajal.
Tellimine:
Postitused (Atom)