Meie riigi seisukohad

Meie tegelikus elus valitsevatest põhimõtetest.
Vanemad inimesed mäletavad “Kommunismiehitaja moraalikoodeksit“. Kui sellest sotsialism-kommunism välja jätta, sisaldas ta palju meie kristlikus maailmas tunnustatud väärtusi. Näiteks kõlas üks moraalinorm seal nii: “Inimene on inimesele sõber, seltsimees ja vend.“ Kristlik maailm räägib sel teemal „Ligimesearmastusest“. Meie kaasajal kõlaks see norm praegu: „Inimene on inimesele hunt“.
Koos iseseisvumisega muutusid moraal, eetika, muutusid väärtused ja prioriteedid. Asemele midagi ei pakutud. Edaspidi loodeti iga inimese oma eetilistele ja moraalsetele siseväärtustele. Kellel ning kui palju neid eetilis- moraalseid väärtusi oli ning millised need olid/on - see on iseasi.
Millised eetilis-moraalseid väärtusi hindab meie Riigikogu ja valitsus? See suunab suures osas meie ühiskonna tõekspidamisi eetikast ja moraalist.
Vanasti rääkisid usklikud – käige minu sõnade, mitte minu tegude järgi. Umbes samamoodi käib meil ka tänapäeval – räägitakse ühte moodi, tehakse aga teisiti. Sõnad ei lähe tegudega kokku – eriti parteilastel.
Riigikogu ja valitsus koosneb ka mitme partei esindjatest, kellel igaühel neist on oma väärtushinnangud. Seepärast ei saa öelda, et Riigikogu on ühehäälselt nende väärtushinnangute poolt. Seetõttu peame tegema üldistuse, mida väärtustab Riigikogu ja valitsus (keskmiselt), ning mida mitte. Siit saame ka üldpildi Riigikogu ja valitsuse moraalist ja eetikast.
Meil puudub ühtne moraalikoodeks. Seetõttu saab valitsejatest eetilis-moraalse pildi kujundada Riigikogu, Valitsuse ja kõrgametnike tegude ja käitumise põhjal. Milliseid järeldusi eetika-moraali osas võib nende tegevusest, sõnavõttudest ja otsustest teha?
Mõned meil kinnistunud seisukohad:
- Kel võim. Sel õigus.
- Inimene on inimesele hunt ja maaslamajat lüükakse nõrkemiseni.
- Inimväärikuse mõõdupuuks on tema rahakott.
- Kõik on seaduse ees võrdsed. Põhiseadus ja seadused on täitmiseks rahvale. Riigikogule ja valitsusele on need selgitatavaks - valikuliseks juhendiks. Juhtparteilaste ning nende suurponsorite suhtes kehtib seaduste JOKK.
- Parteid, Riigikogu ja valitsus ei vastuta mitte millegi eest. Vastutust valitsuse vigade eest kannab rahvas.
- Rahvas võib Riigikokku ja KOV organitesse hääletada ja valida ainult neid – keda lubab partei.
- Meil on demokraatia. Trüki, koosoleku- ning sõnavabadus (võimul oleva kolitsiooni-) parteide demokraatliku järelevalve all.
- Õigus heale elule on parteilastel ja edukatel ärimeestel. Rahvas on loodud parteilasi teenima ja neile raha kandikul kätte andma.
- Igaühel on õigus kohtulikule- ja tervisekaitsele vastavalt oma majanduslikele võimalustele.
- Riik teostab sotsiaalabi vastavalt panustamisel riigi ellu – ärimeestele ja rikastele suuremad toetused, kellel midagi pole – neile pole mõtet raisata ka sotsiaalabi.
- Rahvas võib teha referendumit ja aravata mida tahes - otsustajaks jääb ikkagi valitsev partei (parteide koalitsioon).
- Töövõtjad sõlmivad töölepinguid Tööandjate etteantud tingimustel.
- Reformierakond ja IRL on seisukohal, et vaesed, tavapensionärid ja haiged on meie ühiskonnale koormaks ning on parem, mida varem nad lahkuvad. Sellepärast on ka tavapensionid ning puudega inimeste pensionid nii väikesed, et ei kata isegi poolt vanaduspansionaadis või puuetega inimeste hooldekodus elamise kuutasust. Sotsid, Rahvaliit ja Keskerakond arvavad aga, et ka vanuritel ja haigetel on õigus inimväärseks eluks....
Seega pole Riigikogu alati üksmeelne, mõnikord esineb ka erimeelsusi.
Need on mõningad meil juba juurdunud põhimõtetest meie riigi valitsemisel. Kui palju siin on puutumust meie „riigiisade“ eetilis-moraalse palgega?
Vähemalt põhimõtted on paigas.
Siit kujuneb ka meie noorte arvamus ja meie tuleviku moraal. Eeskujuks ikka meie riigijuhtivate jõudude olemine-käitumine.