kolmapäev, 29. detsember 2010

Eesti mõjuagendid

Peaminister nimetas jälestusväärseks mõjuagendiks Edgar Savisaare ning kirjeldas üpris värvikalt tema jälestusväärset tegu. Kas siis Edgar Savisaar on esimene ning ainuke mõjuagent? Oooo – ei. Meie teame ainult murdosa mõjuagentidest ning murdosa nende saadud summadest. Mõjuagendid (nagu salajased agendid ikka) tegutsevad salaja ning kelle poole nad pöörduvad raha saamiseks – hoiavad ka asju salajas, kuna tahavad Küsitud/ annetatud raha eest mingit ebaseaduslikku vastuteenet partei(funktsionäri) käest. Kuna mõlemad osapooled tegutsevad ebaseaduslikult – tegutsetakse salaja. Nii arvabki enamus rahvast, et meie partei/poliitikud on eetilised ja moraalsed inimesed.
Tegelikult enamus meie suurparteide tagatoad koosnevad mõjuagentidest ning on ostetavad-müüdavad.
Meile esimesed teadaolevad mõjuagendid pärinevad Isamaliidust. Isamaaliit pakkus sponsorrahade eest Saku õlletehasele Teha Riigikogus neile soodsaid seadusi – sellest kirjutati aastate eest „Eesti Ekspressis“.
Mart Laar üritas „Eesti Energiat“ maha müüa ameeriklastele. Rahvaliit ja rahvas ei lasknud sellel sündida. Millegipärast sai USA-st majandusteadlaste asemel Friedmani majanduspreemia majandamisest kaugel seisev Mart Laar, kelle teadmised majanduses piirdusid peamiselt likviidsuse likvideerimise teadmistega. Mart Laar sai Rootsi pankade palgale (nõukogusse) ilmselt selle eest, et aitas avada Rootsi pankadele meie pangandusturu ja Rootsi pangad said loa Eestist maksuvabalt välja viia miljardeid kroone kasumit. Villu Reljan tahtis Riigile kuuluva Rävala puiestee 8 hoone müügi eest ostjalt miljon krooni oma erakonnale.
Kas Toomas Tammele tehti siniste silmade eest Riigikogu saalis seadusemuudatus, mis pidi ärimehele sisse tooma miljardeid kroone tulu. Tuule-energia tootjatele kingiti rahva arvelt aga miljardeid kroone, sest Rohelise elektienergia tootjatele hakati makstaksma peale iga toodetud kilowati elektri eest lisatasu.
K.Michael küsis samuti parteile 1 miljon eurot Burkhardilt raudtee soodsama tagasiostmise eest. Peaminister A.Ansip parteijuhina ilmselt kiitis heaks Kristen Micaeli välismaalaselt rahaküsimise ja mõjuagendiks hakkamise. Burkhart aga keeldus seda sobitehingut tegemast.
Kui Edgar Savisaare sarnane tegu oli taunitav, jälestusväärne ning peaaegu riigi reetmisena vaadeldav, siis Kristan Michaeli puhul oli see õilis tegu. Kuna Michael on valitseva partei peasekretär, siis oli see õilis (mitte jälestusväärne) tegu ja summutati vaikselt maha ning KAPOL ei olnud asja seda uurida. Ainukesed mõjuagendid, kelle mõjuagendiks olekust numbrit tehti – olidki Reljan ja Savisaar.
Kui palju selliseid mõjuagente on ning kui palju on selliseid „jälestusväärseid“ tehinguidtehtud? 50? 100? 150 või rohkem? Seda ei tea keegi, sest neid hoitakse suure saladuskatte all.
Miks? Sest meie parteilased on eetika- ja moraalikauged inimesed (http://leopall.blogspot.com/2010_01_01_archive.html). Meie parteid on muutunud parteilisteks kasumit taotlevateks äriühinguteks http://leopall.blogspot.com/2010_08_01_archive.html Ja meie parteide rahastamine on põhimõtteliselt salastatud – ärisaladused http://leopall.blogspot.com/2010/10/parteirahade-labipaistvusest.html . Ametliku statistika järgi meie riik onpeaaegu korruptsioonivaba riik http://www.syndikaat.ee/news.php?uID=4130&lang=est
Inetu on see, et neid tegusid tehakse ja see, et nii peaminister kui-ka president rakendasid ühe nendest juhtudest oma valimisvankri ette.

teisipäev, 28. detsember 2010

Põhiseadus ja valitsejad

Ajaviitelektüür „EVPõhisedus“
Eesti Vabariigi Põhisedus on meie tavakodanikule kohustuste osas täitmiseks kohustuslik, kodanike õiguste osas aga täidetakse nii palju kui valitsejad heaks arvavad. Presidendile, Riigikogule ja Valitsusele on Põhiseadus aga selline lektüür, mis pole täitmiseks kohustuslik . Ammu oleks aeg meie Põhiseadus viia kooskõlla meie tegeliku eluga ning meie valitsejate tegevusega (Meie Põhiseadus... http://leopall.blogspot.com/2010/07/meie-pohiseadus.html ).
Täiendavalt andis põhjust seda arvata viimase nädala sündmused seoses meie mõjuagendi Edgar Savisaarega.
Ma ei hakka siin arutamaE.Savisaare raha küsimise protsessikirikule/erakonnale etilisust ega ka selle õigsust-valet, vaid selle tagajärgi Põhiseaduse ja seaduste valguses, meie riiklike institutsioonide tegevust seoses selle skandaaliga.
1. Ajakirjandusse lekitati teade, et KAPO on saatnud riigijuhtidele informatsiooni selle kohta, et Edgar Savisaar on venelastelt küsinud raha valimiskampaania läbiviimiseks.
2. Järgmisel peval kinnitas peaminister ajalehes ilmunud informatsiooni ning nimetas E.Savisaare tegevuse jälestusväärseks ning ohtlikuks riigi julgeolekule.
3. Kutsuti kokku riigi julgeolekunõukogu, kes asus PS § 146 (Õigust mõistab ainult kohus) rikkudes seisukohale, et Edgar Savisaar on süüdi ja materjalid raha küsimise kohta tuleb avalikustada.
4. Kapo näitas, et, ta pole apoliitiline struktuur, vaid sõltub täielikult valitsevast parteist. Kapo astus valimisvõitlusesse koalitsiooniparteide poolel. Kusagilt pole välja lugeda, kas KAPO-l oli seaduslik (kohtuniku) luba jälitustegevuseks Keskerakonna (E.Savisaare) jälitamiseks. KAPO asus kohtuniku rolli ning teeb süüdimõistvaid järeldusi (seni avaldamata materjalide põhjal) materjalide järgi, mis ei kinnita küllaldaselt Savisaare süüd.
5. Kõige üllatavam oli presidendi poolt oma võimupiire ületades sekkumine valimisvõitlusesse.
Mida siis president taunimisväärset tegi?
1. President tegi otsuse KAPO arvamuse põhjal, kuulamata ära isegi (süüdistatava) osapoole selgitusi-põhjendusi.
2. Ta mõistis süüdi ja tegi otsuse Keskerakonna (Edgar Savisaare) ilma kohtu arvamuse-otsuseta süüdi mõistmise kohta.
3. Ta otsustas juba ette, et Keskerakond (E.Savisaar) ei saa osaleda meie tulevastes Valitsustes. Andes sellise ettekirjutuse ka tulevastele Eesti presidentidele.
4. Ta tegi ettekirjutuse järgnevatele Eesti presidentidele – keelata Savisaare ja Keskerakonna osalemine ka tueviku Eesti Vabariigi valitsustes.
See näitab, et ei peaminister ega president pea meie Põhisedusest midagi kui ohtu seatakse nende võimulpüsimine.

„ Postimehes“ ilmunud 2 kommentaari:
Harri Kingo
28.12.2010 09:19
Kui õhku olid visatud nii tõsised süüdistused, siis tuleb süüdistusi ka tõendada. Ja tõendamine peab olema sama korrektne ja vettpidav, nagu seisaks süüdistaja kohtumajas ja kohtulaua ees. KaPo paraku üllitas vaid mingi kiirkorras trükitud paberi, mis ei kujutanud endast mingit tõendit, mis alles ise vajas tõendamist rida realt ja sõna sõnalt. Mida aga ei KaPo, ei valitsus tegema ei asunudki.

Niisiis, juriidilisest aspektist vaadatuna kukkus süüdistamine täielikult läbi. Tekkis hoopis mulje, et Savisaar peab ise tõendama, et ta pole kaamel - et meil on täielikult unustatud süütuse presumptsioon ja üleöö on hakanud kehtima hoopis süü presumptsiooni põhimõte. Sellest hetkest, kui KaPo loobus oma süü tõendamise kohustusest oligi kogu KaPo tegevus vaadeldav ja mõistetav üksnes kui osalemine valimiskampaanias. Ja on seda tänaseni.

Kogu süüdistuskampaania, mida väga agaralt toetas meedia, jooksis puhtalt liiva ja ka lõpetati selle algatajate eneste poolt, kui pressikonverentsil järgnes valitsuse puhas loobumine asja edasi ajamisest ja anti teada, et see kõik on vaid "eetiline küsimus" ja "las rahvas olla kohtunik" jms. See oli oma kaotuse tunnistamine asja algatajate eneste poolt.

Pole enam oluline, kas see Keskerakonna nn. Tõekomisjon veel üldse midagi teeb või ei tee - see küllalt räpane ja õiguslikult absurdne episood on meie poliitikas õnneks lõppenud. Ja on kurbnaljakas kulata, kuidas senimaani üks või teine kõrge poliitik sellele veel apelleerib. Pole ju seda, millele apelleerida! See kõik muutus õiguslikult farsiks ja räpaseks valimiskampaaniaks, milles kasutati ära riigi julgeolekustruktuure. Sellele häbenenemist väärt episoodile veel tagant järele apelleerida... No ma ei tea... Meil kui riigil peaks siiski olema mingigi eneseväärikus ja elementaarne arusaam õigusriigi toimimisest.

President näiteks pühendas teemale pika alguse oma aastavahetuse intervjuust... kuid sisuliselt ta toetas oma esinemisega KaPo oskamatust ja võimetust ning esindas süü presumptsiooni põhimõtet. President on samas ise viimane, kes seda teha tohiks - tema on ametiisik, kes peaks õigusaktide koskõla Põhiseadusega valvama, eks siis ka isikliku eeskujuga järgima. Ja meie Põhiseadusesse on must valgel siiski süütuse presumptsiooni põhimõte sisse kirjutatud, ja mitte süü presumptsiooni põhimõte.

Mind väga hämmastas selline käpardlik ja lausa oskamatu asjaajamine ja selline valimiskampaanialik süüdistamine, mis nii kiiresti omaenese vastuolulise ja saamatuse läbi kokku varises - et Eesti riik üldse oma kõrgeimate ametnike isikus sellise asjaga tegeleb. Me pole ju demokraatlik õigusriik, kui meil süü tõendamise asemel on kehtiv süütuse tõendamise kohustus.

Me võime siin lehesabas selle kõige üle arutleda, kuid reaalselt peaksime sellest kampaanialikust käpardlikkusest õppima, et Euroopa Liidu liikmesriigis selliselt riiklikke asju ei aeta. Seda peavad õppima just meie valitsejad, kes kogu oma tegevusega kahjustasid Eesti riigi mainet lausa rahvusvaheliselt. Sest asetada terve KaPole valimiseelse propaganda tegija ja läbiviija rolli... see pole targem ega demokraatlikum kui Lukašenka toimimisviisid Valgevenes. Meie valitsus ja riigijuhid ei tohi olla Lukašenkaga samal tasandil ja kasutama samu vahendeid oma tegevuses - olla nii selgelt oskamatu õiguses ja kasutada riigi julgeolekustruktuure valimisvõitluses.

Piinlik lugu. Oskamatu, hale ja meie riigi kui demokraatliku õigusriigi kahtluse alla seadev lugu.

ref
28.12.2010 09:33
Küsimus pole ju KAPOs vaid põhimõttes, et jõuametkonna arvamuse vastu peab inimesel olema võimalus ja õigus ennast kaitsta. Kui jõuamet tuleb välja mõne väitega, siis ei saa see ennast enam tagasi tõmmat riigisaladuse varju ja teatada, et mina rohkem ei räägi ja arvake minu arvamusest mida tahate. Kui KAPO oleks varem ilmutanud suurt sõltumatust ja selle arvamused oleks tõeks osutunud, siis võiks veel "uskumise" ümber jutustada, aga KAPOl on taagana kaelas arvamused Panovi ja Viisitamme kohta, mis ei osutunud ei poliitiliselt sõltumatuks ega tõeseks. Praegu tuldi välja väitega, et kiriku valmisehitamine sobivakjs ajaks on valimispropaganda, mida tehakse võõra raha eest. See pole enam uskumise vaid suisa tõlgendamise küsimus, kusjuures tõlgendamise õigsuse määrab "valitsuse poliitiline valik".
Mis puutub "jumala advokaadi" M.M katsesse hämada teemal, et seadsusandlust tuleb tõlgendada vastavalt vajadusele ja jõuametkonnad ning valitsus võivad jälitustegevuse seadust valikuliselt rakendada, peaasi et tulemus hea oleks, siis see on oodi laulmine diktatuurile. See, et poliitikud ja parteid sõimavad, laimavad ja musutavad üksteist kuidas oskavad on demokraatias paratamatu, aga kui jõuametkonnad lastakse selle juures välja neile määratud seaduslikest raamidest ja tehakse üheks osaliseks, siis see pole enam demokraatia.

pühapäev, 26. detsember 2010

Ansip Savisaare ebaeetilisusest

A.Ansip - Savisaare jälestusväärne ebaeetilisus.
Kas seda on märgata ainult Edgar Savisaare tegudes? Mina arvan, et sama moodi ebaeetilised ja ebamoraalsed on nii mitmedki meie parteide juhid ja parteide teod. Meil pole ühtki suurema partei juhti, kes pole rahvale valetanud või vassinud. See on pigem reegel kui erand parteijuhi käitumises.
Peale Savisaare skandaali lahvatamist ütles peaminister tema Venemaalt raha küsimise kohta umbes nii. Raha küsimine ei ole kuritegu, kuid see, et Savisaar küsis raha endiselt KGB kõrgelt ohvitserilt Vladimir Jakuninilt – on jälestusväärne, vähemalt ebaeetiline ja taunitav tegu.
Ma olen Ansipi ütlusega nõus kui asi oli nii nagu Ansip ja KAPO väitsid. Kuigi jah, meie parteide liidrite hulgas on eetiline ja moraalne käitumine üpris viimasel kohal. Riigimeheliku moraali ja eetikaga ei paista silma ei meie riigikogulased ega ka paljud valitsuse liikmed.
Ansipi selles väljaütlemises hämmastasid mind aga mõningad aspektid, mis on seoses Andrud Ansipi endaga.
Nimelt mis? Ansip leidis taunimisväärse olevat, et Edga Savisaar küsis ENDISELT kõrgelt KGB ohtvitserilt V.Jakuninilt raha. Raha küsimine parteile on iseenesest on normaalne nähe, kuid isik – kellelt raha küsiti! Endine KGB ohvitser! KGB oli ju kuritegelik organisatsioon!
Andrus Ansip on ise samuti ENDINE meile vaenuliku kommunistliku partei funktsionär – EKP Tartu rajoonikomitee orgosakonna juhataja. Kõrgemale kohale parteis ei saanud ta oma nooruse tõttu, sest tema karjäär parteis jäi liialt lühikeseks – parteikarjäär jäi temal pooleli kuna NSVL aeg sai otsa ning NLKP tegevus Eestis lõpetati. Kuid ta on siiski ENDINE vaenuliku partei funktsionär.
NLKP lõi KGB, jälgis KGB kaadrivalikut, suunas-juhtis ning kontrollis KGB tööd. KGB allus parteile, mitte vastupidi. Järelikult oli Ansip meile vaenuliku organisatsiooni KGB tööd suunava ja kontrolliva partei funktsionär. Kuritegeliku KGB looja-juhtiv partei tegelane peaks olema veel kuritegelikum-ohtlikum kui KGB ohvitser. Koostöö ENDISE NLKP funktsionäriga peaks olema ka jälestusväärne, Endine Reformierakonna esimees Siim Kallas oli isegi ENDINE EKP Keskkomitee liige, ometi oli/on ta Eesti Vabariigis kõrgetel kohtadel.
Andrus Ansp oli nii nagu enamus kõrgharidusega sõjaväekohuslasi NSVL relvajõudude reservohvitser. Enamus tolleaja parteikomiteede töötajatest reservohvitsere olid KGB reservis. Igatahes suhtlesid parteikomitee töötajad KGB-ga kaunis tihedalt ning sõbralikult.
Minule jääb arusaamatuks: miks on ENDINE KGB ohvitser ohtlikum kui ENDINE KGB tööd suunava-juhtiva-kontrolliva partei funktsionär? Kas endiselt NLKP parteifunktsionärilt raha-annetuse vastu võtmine meie partei poolt on eetiline? Pole kuulda olnud, et mõni meie partei oleks raha vastuvõtmisest keeldunud. Ühe ENDISE käest raha küsimine on ebaeetiline, teise ENDISE puhul aga Eesti valitsuse ja Reformierakonna allutamine on üpris eetiline tegu.
Pealegi rahastamise osas. Parteid ise on teinud rahastamise allikad salajaseks (Parteirahade läbipaistvusest -http://leopall.blogspot.com/2010/10/parteirahade-labipaistvusest.html ). Pole parteide rahaannetused läbipaistvad nii nagu pole seda ka parteide raha kulutamine. Kuulda on olnud sellest, et raha saamiseks on parteid nõustutunud tõstma „rohrlise elektri“ hinda, võetud vastu eraldi seadusemuudatusi jne. Kas need on parteide puhul eetilised teod?
Kahtlen, kas mõni suurparteidest on ära öelnud välisriigi raha-annetustest. Käisid jutud, et reformarid küsisid endile inglasest Eesti raudtee omaniku esindajalt raudtee tagasiostmise eest 1 miljon EUR-i.
Meie parteid tegutsevad mittenadu MTÜ-d, vaid nagu kasumit teenivad äriühingud, millel on eetiliseks aluseks ärilise kasumi teenimine vahendeid valimata (http://leopall.blogspot.com/2010_08_01_archive.html ) .

laupäev, 18. detsember 2010

Valitsejad valetavad

Kuna Riigikogu ja valisuse piir on üsna hägune ja Riigikogu on kujunenud valitsuse kummitempliks võiks neid edaspidi nimetada ühiselt VALITSEJATEKS. Muidugi erinevad koalitsiooni- ja opositsiooniparteide arvamus tugevasti, kuid otsustavaks on ikkagi nende koos vastuvõetud otsused. Mis siis, et koalitsioon sõidab teerulliga üle opositsiooni arvamusest – riigis jäävad kehtima ikkagi Riigikogu otsused-seadused, mis on ühiselt vastu võetud.
Näiteks: teavad nii opositsioon kui koalitsioon, et riiklik statistika riigi keskmise palga suhtes, penssionitest, Eesti elnike lahkumise suhtes Eestimaalt, andmed töötuse suhtes, tervishoiu küsimustes, vaesuse suhtes jne.... on tegelikust tõest väga kaugel – suures osas tõest väga kaugel - valeandmed - ometi baseerutakse teadlikult valeandmetel.
Kugi statistikat selle kohta ei peeta-avaldata, saavad alampalka ja alla selle umbes 70-75% töötajatest, Eesti keskmisele LÄHEDAST palka 15-20% töötajatest ja Eesti keskmist ületavat palka ca 5- 10%, kusjuures kõrgeimmad palgad ületavad alampalka ca 60x65 korda.
Miks sellist vale-statistikat peetakse?
Sellepärast, et valitsejad saaksid oma võhiklikkust, saamatust ja käpardilkkust näidata maailmale riigi juhtimisega hästi toime tulemisena. Maailm saab teada, et tänu valitsejate edukale riigi juhtimisel suureneb igal aastal meie elanike heaolu tunduvalt.
Reformierakond lubas enne valimisi maksuvaba reedeid, makse ei tõsteta... Tegelikkus on hoopis teistsugune. Käibemaksu ning aktsiisi tõsteti ja tõstetakse pidevalt ka inimese esmavajadustega kaupadele-teenustele (toasoojus, maagaas, autokütus). Igal aastal tõstetakse vee ja elektri hinda, kuigi igal aastal võetakse välja miljardite kroonide väärtuses kasumeid. Nende käibemaksude ja aktsiiside tõstmine suurendab kaupade-teenuste hindasid elanikkonnale (lõpus valitsejate saavutused aktsiiside-maksude tõstmisel-langetamisel).
Mille hind näitab pidevat languse tendentsi – see on keskmise- ja madalama sissetulekuga inimese elu hind. Riik kaitseb seadustega ja jälgib rohkem loomade elamis-olmetingimusi ning karistab nende rikkumiste eest. Inimeste elamistingimused riiki ei huvita. Riik lõpetas ka matusetoetuste väljamaksmise, mille tõttu ligi pool elnikkonnast on raskustes lähedaste matmisega ning ei suuda matusteks isegi kirstu osta („Õhtuleht“29.11. - Vaese aja matus: ise kaevame haua valmis, ise viime lahkunu kalmistule, peielauda ei tee.).
Rahandusminister Jürgen Ligi tegi EURO saabumise nimel palju kärpeid ning väitis. Et seoses EURO tulekuga kaupade hinnad ei tõuse. Kas ta oli tõesti nii rumal, et ei teadnud teiste EURO-le üleläinud riikide kogemusi? Kaupade hinnad ühtlustuvad teiste EURO-riikidega suurenemise suunas. Kas meie valitsejad ei tea, et hinnatase kaupadel kogu Euroopas võrdsustub, meie PALGAD JA PENSIONID on aga 3 - 10 KORDA madalamad kui teistes riikides.
Üldse jääb mulje, et Kogu riigi rahvas eksisteerib AINULT valitsejate ülalpidamiseks. Rahvas on segav faktor, kes sunnivad neid mõnikord liigutama, ehkki nad on end rahvast kapitaalselt isoleerunud.
Kuigi viimase 10-15 aasta jooksul on Eestist lahkunud ca 100 000 eestimaalast, ei häiri valitsejaid see, etettevalmistusi Eestist lahkumiseks on teinud meil veel 77 000 eestlast.
Valitsejad ei tunne muret-hoolt Eesti riigi ning Eesti rahva edasikestmise suhtes.

Kommentaar "Postimehest" kes minevikku ei mäleta,see...

19.12.2010 21:01
Senikaua,kuni riigis on juhtpositsioonil kamp endisi tippkommuniste,nimetades ennast isamaalasteks,reformariteks või kasvõi kesikuteks,ei juhtu siin midagi.Sm.Lang on oma elutöö teinud - kurjategijal on Eestis hea ja muretu elu.kuniks on prioriteedid paadunud pätt,laisk politseinik ja süüdimatu poliitik jääb üle ainult kaasa tunda nendele kodanikele,kes oma valiku tegemisel on lähtunud kainest mõistusest mitte aidata võimule selliseid poliitikuid.
Peep Aru kunagine Viljandi EKP rajoonikomitee sekretär,Harry Õunapuu kunagine EKP Rapla rajoonikomitee sekretär, A Ansip Tartu rajoonikomitee sekretär, Mait Klaassen kunagine Valga rajoonikomitee sekretär, Tarmo Mänd kunagine Hiiumaa EKP rajoonikomitee sekretär. See refide rida saaks veelgi jätkuda,see on kompartei teerull mis praegu järjekordselt rahva tahtest ja soovidest üle veereb,kas tõesti ei saa sellest kommuhullusest siinmail kunagi enam lahti?
Ainult keskerakonnas pidid ju olema vanad kommunistid,ülejäänud erakondades ju kõik" õilsad eesti asja eest väljas" tegelased-või olen ma järjrkordselt millestki valesti aru saanud? Ehk aitab keegi targem selgitada,miks on keskerakond eesti inimesele halvem variant,kui seda on praegune teerulli meetodit kasutav ja hetkeks juba eesti küllalt kehvasse olukorda juhtinud võimladvik(kus samamoodi puha endised kommunistid)?
Ega olegi halvem loomulikult,refis on 100% endine kompartei kaadrikoosseis ehk kommumaffia.Kes kontrollib eesti panka- Lipstok ,justiitssüsteemi- Lang, kohtusüsteemi riigikohtu juht M Rask jne jne. Samuti kontrollib see seltskond kogu avalikku meediat,küsimus on võimus ja kompartei ei ole oma võimu kunagi käest andnud. Keskis ja irl s on väikesed kommukalad. Keski võim ilmselt lõpetaks selle kommumaffia võimu suuresti,siit ka see häda ja oht ja rahva umbluutamine vene ja muu pulaga!
Meie elu,on üle 50.aasta kommunistid juhtinud ja teevad seda senini edasi.Viimased aastad,lausa eestimaalaste kiitval nõusolekul.Kommarid pole kunagi rahva heaolu eest seisnud,olgugi,et loosungid,olid vastupidised.Ansip ja tema jüngrid,laulavad kooris vanu laule edasi.
Ennem ENSVL hümni järgi,nüüd on laulusõnad erinevad,aga viis on sama.

Delfi Kommentaariumis ilmunud - Valitsejate senised "saavutused“
1) Lõpetati pensionide kojukanne.
2) Peatati pensioni II samba riigi poolsed maksed.
3) Tõsteti rahva arvamusega mittearvestamata pensioniiga.
4) Hakkas kehtima omaosalus hooldusravis kuni 3000 krooni kuus.
5) Vähendati oluliselt haigushüvitisi.
6) Kaotati matusetoetus ja tõsteti matuseteenuste käibemaks 5% → 9%.
7) Vähendati kohalike omavalitsuste tulubaasi, mis muuhulgas piirab nende võimalusi hättasattunute aitamisel.
8) Suletakse kohalikke postkontoreid ning vähendatakse ühistranspordiliine.
9) Tõsteti käibemaks 18% → 20%, mis lööb valusalt pensionäri rahakoti pihta.
10) Toasooja käibemaks tõsteti 5% → 20%, mis lööb valusalt pensionäri rahakoti pihta.
11) Tõsteti maagaasi aktsiis 1000m³ 0 kroonilt → 367 kroonile, mis lööb valusalt pensionäri rahakoti pihta.
12) Tõsteti elektriaktsiis 1MHh 0 kroonilt → 70 kroonile, mis lööb valusalt pensionäri rahakoti pihta.
13) Tõsteti raamatute ja õpikute käibemaks 5% → 9%.
14) Tõsteti kontsertide, spordiürituste, etenduste, muuseumide ja kinopiletite käibemaks 5% → 18%.
15) Bensiiniaktsiis on võrreldes 2008. aastaga tõusnud 20%, mis omakorda on kergitanud kõiki hindasid.

reede, 17. detsember 2010

Meie kunagised ja praegused esi-JOKK-arid

Meenutamiseks. Enamus on seda lugenud ja teavad seda lugu. See on ehk mikroni osa meie riigis tegutsevatest jokkaritest. JOKK-süsteemi kasutati vanasti ja kasutatakse ka nüüd nende ja ja ka teiste valitsejate poolt.
Meie valitsejatele ei kehti seadused, vaid JOKK süsteemid. Lugu on kopeeritud saidilt "Teeme Käkki"
Teeme Käkki - http://ekkl.org/
Riigi esipetturid korteritehingutes PEETER TEDRE, 07. veebruar 2007
Lugu sellest, kuidas Tõnis Palts, Eerik-Niiles Kross ja Toomas-Hendrik Ilves krahmasid Toompea korterid

24. august 1995 oli õnnelik päev nii AS-i Levicom juhile Tõnis Paltsile kui ka EV toonasele luurekoordinaatorile Eerik-Niiles Krossile. Mõlemaga allkirjastati sel päeval üürileping eluruumide saamiseks Toompea magusas majas – Kiriku põik 4. Toomas-Hendrik Ilvesele sai sama õnn osaks kaks päeva hiljem, 26. augustil.

Vähem kui kuu aega hiljem sõlmiti kõigiga ostu-müügileping korterite erastamiseks EVP-de eest, mille tulemusena läks Tallinna linna omandis olnud maja üle Paltsile, Krossile, Ilvesele ja veel mitmele nende aatekaaslasele.

Kiire asjaajamise juures rikuti seadust igal sammul. Näiteks üürileping Ilvesega kirjutati rutates alla veel enne seda, kui korter oli ametlikult kustutatud tööandja eluruumide arvelt.
Tegemist oli Tallinna korteriskandaalide ajaloos pretsedenditu juhtumiga, kus võileivahinna eest ärastati ühele firmale terve maja paljude korteritega, enam kui 1000-ruutmeetrise elamispinnaga.

Minge Toompeale, otsige üles maja aadressil Kiriku põik 4 (peaaegu Stenbocki maja kõrval) ja mõtisklege Eesti Vabariigis kehtiva eetika üle!

Sellesarnastest tehingutest rikastus teisigi. Mart Laari kolleeg-minister Urmas Arumäe sai korteri Suur-Karja tänavasse, Laari nõunik Linnar Viik Laia tänavasse jne. Paltsi kaaslaste case oli aga unikaalne, sest tegu on ainsa juhtumiga, kui üks firma omastas vahendeid valimata terve maja.

Paltsile rohkem kui 100 ruutmeetrit 6600 krooni eest

Isamaaliidu (hiljem Res Publica) Tallinna linnapea Tõnis Palts ostis 116,5-ruuduse korteri, mille eest maksis linnale 6600 krooni (EVP-d on arvutatud kroonideks toonase kursi järgi). Palts kinnitas, et maksis kõva raha Humanitaarinstituudile, mille omanduses korter oli. Kuid 1995. aastal Humanitaarinstituuti juhtinud, tänane Tallinna Ülikooli rektor Rein Raud lükkas Paltsu sõnad ümber: "Me ei saanud midagi müüa, kuna rentisime seda pinda linnalt."

Paltsu sõprusringkonnast pärineb kinnitus, et Tallinn müüs odavalt kortereid jõukatele inimestele, kellelt loodeti maja korrastamist. Palts olevatki kulutanud kaks-kolm miljonit krooni. Tegelikult erastas maja tööandja eluruumideks Paltsule kuulnud Levicom, ning hiljem muudeti tööandja eluruum müüdavaks.

Palts ei saanud lõpuni aru, et linnapeana oli ta hoopis teises olukorras kui ärimehe ja Levicomi juhina, siis, kui ta selle korteri sai. Kui ta oli linnapea, pidanuks ta oma minevikutehingutest väga üksikasjaliselt aru andma. Aga see tundub olevat paljude poliitiliste jõudude sündroom, kus igale ebameeldivale küsimusele vastatakse üleolevalt ja sellesse suhtutakse kui mingisse tühisesse intriigi.

Juhan Partsi ametikorterite muundumine eraomandiks

1993. aastal, sügaval Isamaa valitsusajal, andis Justiitsministeerium Juhan Partsile Tallinnas Lasnamäel, Alvari 35 majas kaks kõrvuti asuvat korterit – 2- ja 3-toalise. Osa sellest elamust oli Justiitsministeerium ostnud oma ametnikele ja kohtunikele tööandja-eluruumideks, mida seadus ei lubanud elanikele erastada. Parts erastas erandkorras siiski oma elamispinna, müüs korterid maha ja ostis Tallinnas Nõmmele maja.

Segased on ka tema korterimüügi asjaolud. Tehing toimus 1997. aasta 24. märtsil, mil Parts müüs korterid Endel Mahlapuule justkui ühe 5-toalise elamispinnana 120 000 krooni eest. 25. augustil 1997 müüs Parts ühte neist korteritest (nr 8) veel kord, aga nüüd juba Valeri Filippovile 220 000 krooni eest ning Mahlapuu volikirja alusel. Mõni päev hiljem, 1. septembril 1997 müüs Parts ka teise korteri (nr 7) samal viisil ja 178 000 krooni eest, seekord Terje Smirnovale.

Kuidas ühest korterist, mis müüdi 120 000 krooni eest, sai mõne kuu pärast jälle kaks korterit, mis müüdi nüüd juba kokku 398 000 krooni eest? Kuidas sai selle kinnisvara hind tõusta viie kuuga 3,5 korda? Kas Justiitsministeeriumilt Partsile ja hiljem Partsilt edasi müüdi elamispind ühe korterina seepärast, et vältida seadusest tulenevat kohustust maksta tulumaksu erastatud korterite puhul siis, kui tehinguid on ühe aasta jooksul sooritatud rohkem kui üks?

Miks üldse oli tollal Justiitsministeeriumi asekantsler, hilisem riigikontrolör Parts kahe viimase tehingu osaline, kui ta mõni kuu varem oli need korterid juba Endel Mahlapuule ära müünud ja ühe korterina? Kes maksis tulumaksu Partsi kahe viimati nimetatud tehingu järel? Kas Partsi ja Mahlapuu esimene tehing kannab juriidiliselt teeseldud tehingu tunnuseid? Kui esimese tehingu tulemusena läksid need korterid Mahlapuu valdusesse, siis miks pidid Filippov ja Smirnova müügilepingu kohaselt tasuma korterite hinna Juhan Partsi arveldusarvele Eesti Hoiupangas?

Need küsimused on tänaseni vastamata. ETV "Pealtnägija" ja SL Õhtuleht võinuks aastate jooksul ka need vastused ikkagi teada saada.

Laari tehingud tagastatud majas

Georgia-spets, Friedmani preemia laureaat (mille ta sai eeldatavasti maailmas seninägematu omandireformi eest, kus koduta jäid tuhanded rahvuskaaslased) ning ekspeaminister Mart Laar ostis 800 000 krooni eest maja Tallinnas Toompea lähedal Ao tänavas kahasse oma sõbra moekunstnik Ivo Nikkologa.

Kahtlased asjaolud ümbritsesid majaostu algusest peale, kuna hind oli kinnisvara tegeliku väärtusega võrreldes selgelt madal. Mõni aeg hiljem tõstetigi elamu väärtus ühtegi senti investeerimata 2,2 miljoni kroonini. Vastavalt maja "uuele hinnale" andis Ühispank laenu, mis saadi kroonides, aga tagasi tuli maksta EVP-des, mille kurss märtsis 1998. aastal oli 33 senti. Eriliselt raha kulutamata saadi lahti ka sundüürnikest. Laarist sai tubli majaomanik.

Vastamata jäid küsimused seaduserikkumiste kohta, kui sundüürnikele anti EVP-laenu Ao 3 eluruumide ostmiseks, kuigi nad müüsid kuu aja pärast samad eluruumid endistele omanikele tagasi; ning kas omanike ja sundüürnike vahel toimunud tehingud oli teeseldud, eesmärgiks pangalaenu väljapetmine?

Tollase peaministri soodsalt saadud maja remontis ümbrikupalku maksev firma ning puhkenud skandaal peatas ehituse mõneks ajaks. Maja kolmanda korruse ehitamiseks kulutatud miljonite kroonide päritolu ei ole Laar tänini suutnud selgitada.

Kus ja kellena töötas ENSV-s Ilves?

Kus ja kellena töötas ning kuhu oli Eesti NSV-s sisse kirjutatud tänane president Toomas-Hendrik Ilves, et ta sai õiguse erastada EVP-de eest korteri? Ja mitte lihtsalt korteri, vaid Toompea luksuskorteri? See korter asus samuti majas Kiriku põik 4.

Kuigi Ilves oli tubli erastaja – vaatamata sellele, et seadus seda ei lubanud – , otsustas ta 5. septembril 1996 selle Toompeale tekitatud eraomandi siiski ära müüa. Üllatavalt esindas Ilvest selles tehingus notariaalse volikirja alusel Eerik-Niiles Kross. Ostjaks oli keegi Markus Pedriks ning tema volitatud esindajaks ei keegi muu kui hilisem linnapea ja eesrindlik respublikaan Tõnis Palts.

Nii pöörati väidetavalt variisikute („Pealtnägija" kõnepruuki kasutades "tankistide") poolt erastatud korterid Paltsi rüppe tagasi, kusjuures Ilvese müügitulu olnuvat võrreldes kuludega üheksakordne.

Loomulikult ei makstud nende tehingute pealt riigile ka tulumaksu.

Saanud sedasi justkui ENSV-s töötatud aastate eest, nagu sajad tuhanded ontlikud eestimaalased, Tallinnas küll erastatud korteri, kolis toonane välisminister Toomas-Hendrik Ilves mõne aja pärast hoopis talle üüritud Välisministeeriumi residentsi. Ilvese sõnul olevat residentsivajadusest rääkinud kadunud president Lennart Meri tookordse peaministri Tiit Vähiga, ent kui 20 000 krooni suuruse üüriga residentsi kasutamist uurima hakati, tuli välja, et minister vajas kallist elamispinda proosalisel põhjusel: tal oli vaja kuhugi elama panna oma mittevajalikuks muutunud abikaasa Merry Bullock koos kahe pojaga. Minister oli hakanud kokku elama tänase vabariigi esileedi Eveliniga.

Kusjuures seda 20 000-kroonist kuuüüri residentsi eest ei suvatsenud Ilves maksta enne, kui maksmata üüriarved poliitringkondadest meediasse jõudsid. Maailma mailt kodumaile pesa teinud Ilves arvas, et küll pärismaalased oma taskust ka tema pere tühised lisakulutused ära maksavad.

Kõike eelnevat ja veel rohkem ütlemata jäetut arvesse võttes küsigem tuhandendat korda: kas kellegile on ikka veel selgusetu, miks oli Eesti riigile vaja just sellist isamaalaste algatatud ja just sellisel moel läbi viidud omandireformi?

Kasutatud on andmeid ajalehtedest Postimees, Eesti Päevaleht, SLÕhtuleht, Kesknädal

neljapäev, 16. detsember 2010

Riigikogu reha 2?

16.12.2010. Võttis Riigikogu vastu sedauseparanduse, millega otsustati uue Liiklusseaduse kehtivuse algus edasi lükata 1.jaanuarist 1.juulile 2011.a.. Seega leiti, et seadus vajab veel parandamist ja praktiliselt kõiki liiklejaid puudutavat seadust ei jõua lühikese aja tõttu asjaosalised selgeks teha.
Parku lõhkes seejärel sama teemat puudutavat asja uus pomm-uudis.
Riigi kõige kõrgemat seadusandlikku järelevalvet teostav ametnik – Õiguskanntsler (kelle käsutusest on 50-st peamiselt tippjuristidest koosnev kantselei) asus seisukohale, et uus Liiklusseadus hakka b kehtima 1. Jaanuarist, kuid peatab uue Liiklusseaduse kehtivuse alates 01.juulist.
Delfi uudistest:“ Nimelt on õiguskantsleri arusaama järgi võimalik muudatust tõlgendada nii, et paljusid liiklejaid ja eksperte muretsema pannud uus liiklusseadus jõustub siiski varasema kava järgi juba kahe nädala pärast ehk 1. jaanuaril, kirjutab Eesti Päevaleht.
Seda põhjusel, et nüüdne muudatus, mis lükkaks liiklusseaduse jõustumise kuue kuu võrra edasi, jõustub ise alles järgmise aasta 1. juulil.“
Mida see tavakodanikule tähendab???
See osa elanikkonnast, kes usub, et Õiguskantsleril koos tema juristidest kantseleiga on õigus – hakkab järgima uut Liiklusseadust ja peale juulit on liikluses anarhia.
See osa elanikkonnast, kes kes järgib Riigikogu (juriidiliselt ebapädevat?) otsust – täidab edasi vana Liiklusseadust kuni 01.07.2011.
Kumba neist seadustest hakkavad täitma Politsei? Missuguse seaduse järgi karistama? Mille järgi karistab kohus???
Ja see otsus on selguseta lihtkodanikule 2 nädalat enne Liiklusseaduse kehtimahakkamist/edasilükkamist.
Küsimus on nüüd selles:
1. Kas Riigikogul puuduvad kompetentsed/pädevad juristidest nõunikd/nõustajad.
2. Õiguskantsler koos oma 50-liikmelise juristidest kantseleiga ei saa õigesti aru meie Riigikogu seadustest?
Aga mida peab tegema seaduse täitja – tavakodanik?

P.S. Artikkel „Eesti Päevalehest“
Teder: parlament võis praaki teha ja liiklusseadus jõustub ikkagi 1. jaanuaril
Õiguskantsler Indrek Teder kahtlustab, et liiklusseadust edasi lükkav seadus hakkab ise alles poole aasta pärast kehtima. Majanduskomisjoni juht Urmas Klaas on aga parlamendi kvaliteetses töös veendunud.
Õiguskantsler Indrek Teder kahtlustab, et riigikogu võis täna liiklusseaduse jõustumist poole aasta võrra edasi lükates apsu teha. Nimelt on õiguskantsleri nägemuses võimalik muudatust tõlgendada nii, et paljusid liiklejaid ja eksperte muretsema pannud uus liiklusseadus jõustub siiski varasema kava järgi juba kahe nädala pärast ehk 1. jaanuaril. Seda põhjusel, et tänane muudatus, mis lükkaks liiklusseaduse jõustumise kuue kuu võrra edasi, jõustub ise alles järgmise aasta 1. juulil.
Pisut keerulisemas sõnastuses kõlab õiguskantsleri seisukoht järgmiselt: seadusega tehti muudatusi 17.06.2010 vastu võetud liiklusseadusesse, muu hulgas nähti täna vastu võetud seaduse § 1 punktiga 48 ette, et 17.06.2010 vastu võetud liiklusseadus jõustub algselt planeeritud 01.01.2011 asemel alles 01.07.2011. Ometi jõustub täna vastu võetud seadus ise alles 01.07.2011 (vt § 4 lg 1).
„Seepärast leiab õiguskantsler, et eri ametkondadel on tarvis nüüd analüüsida, mis saab 17.06.2010 vastu võetud liiklusseadusega alates 01.01.2011,“ teatas õiguskantsleri avalike suhete nõunik Jaana Padrik Päevalehele. „Ühtlasi rõhutab õiguskantsler Teder, et seadusandja peab õigusaktide rakendussätteid kehtestades olema korrektne. Seaduse jõustumise aja täpne ja selge määratlemine on isikute õiguste kaitse seisukohalt väga oluline,“ lisas ta.
Klaas viga ei näe
Vahetult enne seda, kui õiguskantsleri kantselei saatis Tederi seisukoha Päevalehele, küsisime võimaliku segaduse osas arvamust ka majanduskomisjoni juhilt Urmas Klaasilt (Reformierakond). Klaasi kinnitusel 90 riigikogulase poolthäälega otsustatud liiklusseaduse edasilükkamisega mingeid probleeme pole ja seadus jõustub kavakohaselt 1. juulil 2011.

esmaspäev, 13. detsember 2010

Järjekordne Riigikogu reha?

Aasta tagasi suvel võttis Riigikogu vastu seaduse käibemaksu tõstmise kohta 2% võrra, mis hakkas kehtima 7päeva pärast vastuvõtmisest - sundides sellega kaupmehi kiiresti tegema ümberhindlusi kauplustes ja ladudes... Siis juhtis Õiguskantsler tähelepanu sellele, et jäeti liialt vähe aega seaduse rakendamiseks.
Riigikogu võttis sel suvel vastu uue mahuka Liiklusseaduse, millega kehtestatakse ka liikluseeskirjad, seadus hakkab kehtima alates 01.01.2011.a.
Uut on Uues Liiklusseaduses palju võrreldes viimaseid päevi kehtivate Liikluseeskirjadega. Alates seaduse vastuvõtmisest suvel on juba tehtud seadusess parandusi, viimasd (ilmselt seni viimased) k.a. detsembris. Mitmeti mõistetavaid muudatusi on seaduses samuti palju.
Detsembris esinesid Autokoolide Liit ja 13.12. Autovedude ametühing taotlusega – lükata edasi Uuue Liiklusseaduse kehtima hakkamise tähtaeg. Põhjenduseks on – inimesed, kes neid peavad täitma hakkama on sadu tuhandeid – peale kõikide autojuhtide-mootorratturite-teemasinate juhtide ka jalakäijad, jalgratturid, kõikide mootorsõidukite juhid, invasõidukite ja invakärude kasutajad....
Need uued eeskirjad tuleb mitte ainult läbi lugeda, vaid need tuleb SELGEKS TEHA. Seaduses on aga palju mitmetimõistetavusi, palju uudset. Kui neid nõudeid selgeks ei tee, siis on Politseil ikkagi õigus alates01.01.2011.a. hakata karistama sätete rikkumise pärast. Karistamine pole ainult rahatrahviga, vaid inimvigastuste puhul on ju ette nähtud KRIMINAALKARISTUS.
Seaduse teksti saab lugeda AINULT internetist, paberkandjal terviteksti ilmunud ei ole. Mitte kõigil autojuhtidel-traktoristidel-jalgratturitel pole võimalik liikluseeskirju selgeks õppida interneti teel.
Uut on seaduses palju. Mõniüksik neist. Näiteks peab uue seaduse järgi olema pukseerimistrossi pikkus 5-8m, vana LE järgi aga 4m. Detsembri alguses veel nõutava pikkusega pukseerimistrosse meie kaubanduses müüagi polnud.
Võrreldes vana LE-ga (Liikluseeskiri) muudeti ümberreastumist, möödasõidu korda, jalgratturid võivad sõita sõiduteel ning ületada sõiduteed ülekäigurajal jalgrattalt maha tulemata. Vana LE järgi pidi sõidukijuht hoidma OHUTUT pikivahet. Uue järgi – pikivahe asulas 2 sekundit ja asulavälistel teedel 3. Sekundit. Kui suur see meetrites on – tuleb sõidukijuhil ise väljaarvutada. See oleks asulas 27,7 m ja asulavälisel teel 75m. Kui asulavälisel teel sõidab eessõitja kiirusega 70km/h, siis on pikivahe 40m. Kuidas määrab aga tagant läheneva sõiduki juht eessõitva sõiduki kiiruse? Aga sellest oleneb tihti tagant tuleva sõidukijuhi vastutus.....
14.12.10. hommikul on majandusminister Juhan Parts seisukohal, et Uus Liiklusseadus tuleb kehtestada alates 01.01.2011., Riigikogu Majanduskomisjon arvab, et seaduse kehtivuse algus tuleb edasi lükata.
Peab olema Hiromant? Kas Riigikogu astub järjekordselt rehale?

Eesti riigikogulase tegevuse Aabits-sõnastik

(AABITS - riigikogulase sõnastik - eeskirjad-kohustused)
Peagi hakatakse valima uusi riigikogulasi. Missugused on välja kujunenud riigikogulaste omadused, kes on riigikogulased...
Sõnad ----- Mõiste
-Riigikogulane – partei poolt valitud KAUKA JUMALAT kummardav universaalne teadur-spetsialist.
-Riigikogulane – isik.kelle suhtes ei kehti tavalise kodaniku suhtes kehtivad EV seadused, vaid kehtivad JOKK-seadused.
-Riigikogulane – geenius, kes õpetab teadmisi-tarkusi kõigile hea tasu eest – (väljaarvatud oma partei tagatuba).
-Riigikogulane – sobiv minister ja õpetaja igal elualal.
Riigikogulane – sobiv kandidaat alati kandideerimiseks alates Eesti valla volikogust kuni Europarlamendi liikmeni - IGAL VALIMISEL (e. universaalne poliitbroiler igal kandideerimisel).
-Riigikogulane – tasuline universaalne nõustaja.
-Riigikogulane – isik, kes EI TOHI (Põhiseaduse järgi) lähtuda otsustamisel Riigikogus oma valimisringkonna hääletajate (valijate) huvidest, vaid teda valinud partei huvidest.
- Riigikogulase otsustusõigus Riigikogus – partei otsuste-korralduse järgi hääletusnupu vajutamine.
-Partei korralduste eiramine – ebasoovitav tegevus, mis viib partei hukkamõistuni ja viib Riigikogu järgmistel valimistel riigikogulase Riigikokku valimata jätmiseni.
- Teatan kogu vastustsustundega. - tegelikult ei vastutata mitte millegi eest
- Hääletamine – vastavat värvi hääletusnupu vajutamine hääletamisel vastavalt partei tagatoa korraldusele.
- EV Põhiseadus - Ajaviiteraamat riigikogulasele, millele võib viiadata teistele kohustuste panemisel.
-Riigikogulase osalemine Riigikogu istungist – vabatahtlik osalus istungist, mille eest on kohustatud tasustada ka vabatahtliku puudumise puhul.
- Riigikogulase tööaeg – aastas 24 tundi x 365 päeva, kusjuures suvel 2 kuud ning talvel 1 kuu tööd riigi raha eest ainult isiklike vajaduste järgi oma isikliku äranägemise kohaselt.
- Kohtumine valijatega - Rahva poolt tasustatav kohtumine abikaasaga, lastega, ämma-äia ja teiste sõprade-sugulastega.
- Lugupeetud kolleeg - Vastaspartei liikme puhul tegelikult – Sa saatana sigitis.
- RAS juhatusel liikmana-riigikogulasena töötan/vastutan... - Vastutus on väga suur, mis tõuseb suure vastutuse puhul isegi ennekuulmatult kõrgele tasemele - isegi nullini!!! Suure ning vastutusrikka töö eest tasustatakse riigikogulast aastas TERVELT nelja kuni kümne töötunni eest aastas makstakse ainult mingid närused kuni 400 000 - 1 000 000 kroonini aastas.
Riigikogulase abi (järgmisest koosseisust) – abiline, kes aitab riigi kogulasel rasket hääletusnuppu vajutada ja asendab riigikogulast siis kui riigikogulasel on midagi muud tähtsamat riigikogulase tööst teha ning ei soovi Riigikogu saalis otsuste tegemise ajal olla.

teisipäev, 7. detsember 2010

Parteid EI TAHA aru saada

Millest meie parteid aru EI TAHA saada.
Siin ei saa küll rääkida 100%-st parteidest, kuid paraku peab tegema arvamuse parteidest, kes on viimase 10-15 aasta jooksul moodustanud Riigikogu – nende tegemistest. Parteides üksikuid vastuarvamusi üldsuunale ehk on esitatud, kuid need on jäänud hüüdjaks hääleks kõrbes ja pole pälvinud üldsuse tähelepanu.
Siin peab arvestama ka sellega, et meie juhtivate parteide tagatubasid juhivad ja määravad meie parteide põhisuunad endise NLKP ideoloogid-kasvandikud. Reformierakonnas Siim Kallas, Andrus Ansip, Rein Lang..., IRL-s Mart Laar,Ene Ergma, Ain Aaviksoo. Keskerakonnas Edgar Savisaar, Ain Seppik.... Nende parteide liikmetest on viimastel aastatel koosnenud ca 85-90% Riigikogust, ehk VALDAV OSA seadusandlikust kogust. Seoses sellega ka ligi 100% Valitsustest.
Eksimine-eksitused on inimlikud kui neid juhtub harva. Kui neid teevad aga paljud inimesed aastate vältel, siis ei saa seda enam eksituseks nimetada. Siis on tegemist juba sihikindla süsteemiga, mida juhivad.... kes?parteide tagatoad?
Paar korda võib selgitada arusaamatuse-rumalusega, aga meie Riigikogu puhul ei saa olla tegemist juhusliku rumalusega, vaid sihikindla tegevusega, mille eesmärgiks on hoopis muu kui Riigi ja Rahva teenimine.
Millest siis meie valitsevad parteid EI TAHA ARU SAADA?
1. Riik ei ole loodud parteide/parteilaste teenimiseks ja rikastamiseks. Parteid on tehtud Riigi ja Rahva teenimiseks. NSVL ajal teenis rikas riik NLKP Poliitbürood. Eesti on väike ning ei suuda Rahva arvelt täielikult ülel pidada ning varaliselt rikastada meie parteide tagatubade ja Riigikogu/Valitsuse nõudmisi.
2. Riigikogu pole mitte poliitiliste ärplemiste tander, kus tümitatakse vastaspoliitikuid, vaid koht, kus TEHAKSE TÖÖD Riigi ja Rahva hüvanguks.
3. Riigikogulane ja Valitsuse liige pole auamet, kus võetakse vastu raha ainult sinna kuulumise eest või mõttetu suupruukimise eest (nagu „Ministrite näidisvastused“ http://leopall.blogspot.com/2010/10/meie-poliitikud.html ) või kuluhüvitisi „valijatega“ (oma pere ja sugulastega) kohtumiste eest
4. Parteide eliit (Riigikogu/Valitsus) peab endile selgeks tegema, et Riiki ja Rahvast ei vii edasi mitte nende poliitilised otsused, vaid arukas ja kokkuhoidlik majandamine. Selleks on vajalik ühine tegevus ja kuulata tuleb tarkade inimeste nõuandeid – mitte ignoreerida neid nagu siiani on tehtud. Poliitikud võivad küll universaalsed olla, kuid erialaspetsialistid teavad rohkem ning oskavad head nõu anda. Teie senised nõunikud võivad poliitiliste nõunikena head olla, kuid nõunikena PEAVAD olema spetsialistid, kes seda ala tunnevad.
5. Rahva liikmed üksikult võetuna ei pruugi teist targemad olla, kuid kogumis võetuna annavad nad head nõu. Riigikogulase/ministri EGO peab tagasi astuma asjaliku-hea nõuande ees.
6. Peamine on see, et riigikogulased tegutseksid meie Riigi ja Rahva hüvanguks, mitte aga parteide tagatubade kuulekate nupulevajutajatena (kellena senised riigikogulased siiani Riigikogus tegevad on).

pühapäev, 5. detsember 2010

Janek Mäggi. Igal erakonnal peab olema oma Erkki Nool, Leida Peips...

Janek Mäggi artikkel: Igal erakonnal peab olema oma Erki Nool...
Erkki Nool oli VÄGA hea sportlane. Isamaa poliitikuna – riigikogulasena on ta nõrk, saamatu, oskamatu. Eelkõige peab riigikogulane INIMENE, kes arvestab eelkõige RAHVA ja RIIGI huvidega - mitte isikliku heaoluga. Olla tippsportlane,poplaulja, näitleja jaminna siis erakonnale hääli koguma, siis tööle Riigikogusse...
Meie riigikogulane - poplauljanna SS? Poplauljanna saavutused Riigikogus.
Meie Kaitse-ründe strateegia
Eelmise Riigikogu koossesisus oli ka pop-lauljatar SS. Kas pole sümboolne, et SS pandi Riigikaitsekomisjoni liikmeks. Esialgu arvasin, et ainult esitähtede sümbolist - SS koosnebki põhjus, mille pärast ta kaitsekomisjoni lülitati.
Veel arvasin, et SS teeb Kaitseväele mõned marsilaulud, esineb välismaal mõne sõjaväelise ründe-kaitselauluga ning sellega asi piirdubki.
Kui ma asja aga uurima hakkasin, siis selgus, et Riigikogu kaitsekomisjoni liige SS muutis põhjalikult KOGU MEIE KAITSEVÄE kaitse-ründe strateegiat!
Poleks iial uskunud, et üks pop-lauljanna võib muuta kogu meie armee STRATEEGIAT!!!
Nagu alati on kõik geniaalne üpris lihtne. Nii ka see strateegiline geniaalsus, mille tõttu on meie armee peaaegu võitmatu maailmas ning Venemaa vallutamine on käkitegu. Kui SS poleks pandud Riigikaitsekomisjoni liikmeks, siis oleks ilmselt meie Kaitsevägi kaunis saamatu ja nõrk. See idee on kindlasti oma lihtsuse, loomulikkuse ja geniaalsuse tõttu väärt Nobeli preemiat.
Milles seisneb siis meie SS geniaalne strateegia, mis põhineb kõrgemal teaduslikul tasemel?
Teatavasti koosnevad armeed valdavalt noortest täisjõus meestest, kes on vallutushimulised, kelles möllavad meeshormoonid ning ihkavad allutad-võita iga vastalist. Sõja puhul on meie rinde vastas kaevikutesse kaevunud vastase kahurvägi, sõdurid ootavad ründekäsku, tankistid on tankides rünnakuvalmis. Ka meie armee on rindejoonel lahinguvalmis.
Siis antakse meie kaitseväele rünnakukäsk. Algab meie sõjaväe rünnak. Mis me siis näeme?
Kaevikutest tõuseb rünnakule ühe polgu jagu kaunitare, kes ründavad naenlast hargrivis – iga ründaja vahe ca 1 m. Meie ründajate relvastuseks on kenad riided ja meie ründajate graatsilist liikumist saadab sulnis muusika. Liikudes graatsiliselt vihavaenlase kaevikute poole heidavad ründavad graatsiad endilt iga mitme meetri peale endi seljas mõne riidehilbu, paljastades nii järjest rohkem meestele ihaldatavat naisekeha.
Vaenlase armee sõdurid ei suuda avada hävitavat turmtuld relvitute kaunitaride pihta. Tankistid ei suuda tankide alla ajada kenasid neidusid. Selle tõttu jäävad nad üllatunult ammulisui vaatama neid ründavaid neide ning ootavad pinevalt põnevat jätku stripparite lähenemisele.
Alles meetri kaugusel vaenlaste väe kaevikutest heidavad kaunitarid endilt viimased hilbud seljas ja justkui viskuksid vaenlaste embusesse....
Kogu selle aja jooksul on aga meie meessõdurid tiibadelt möödunud sõdurinna-stripparitest vanlase kaevikutesse ning korjavad kokku vastaste relvi.
Nii ongi vaenlaste vägi võidetud tänu meie naisstrippar-sõdurite osavale strateegiale.
Tõesti Nobeli-preemiat vääriv Riigikogulase SS initsiatiivile.

reede, 3. detsember 2010

Broilerismi tagamaad

Kaks broilerit on juba ametlikult teatanud oma stardist ning peagi järgneb veel parv pettur-broilereid. Kust on pärit see väärastunud tava, et peetakse heaks tavaks juhtpoliitikute kandideerimine igale kohale kolkaküla volikogust Toompea peldiku Peapresidendini? See on meie juhtparteilaste poolt üle toodud NLKP heade tavade hulgast – nii nagu ka paljud teised tavad (näiteks – kõikvõimsus, telefoniõigus, lipitsemine, ahnus...).
Kui NSVL ajal startisid valimised ning hakati üles seadma saadikukandidaate – oli kohustuslikus korras alates kõige madalamast külanõukogust Kremlini välja esitada saadikukandidaadiks - meie suur juht ja õpetaja isiklikult Leonid Iljits Brezhnev ja meie NLKP Poliitbüroo kollektiiv-kandidaadina. See näitas meie partei ja rahva vääramatut ühtsust!!
Nüüd on meil mitu parteid – seda rohkem on meil suuri juhte ja õpetajaid, isakesi M.Laar, A.Ansip, E.Savisaar...., ja nende poliitbüroosid. Seda suurem on meil ka parteide ja rahva ühtsus. Kuigi meie suured juhid-õpetajad-isakesed Toompeal on rahvast sama kaugel kui Moskvas olnud isakesed.
Kahe partei poliitbüroo kaks liiget on kandideerimisest juba teatanud.
Ojuland juba ütles, et nädalas on ta kolm päeva Brüsselis (t,k,n), kaks päeva Riigikogus (e,r) ja kaks päeva koduvallas kohtu valijatega (l,p). Ilmselt on sama graafik ka Vilja Toomastil ja teistel Eesti saadikutel Brüsselis. Siis lähevad kõik rahad vähemalt õigesse kohta: Brüsseli tasud koos igatsustasudega; Riigikogu tasud koos hüvitistega –valijatega kohtumise tasud... Küsitav on vaid see –kas nad kandideerivad ka Toompea uksehoidjate kohale/palgale.
Estonian Air peab siis nende asendamate geeniuste Brüsselist Tallinnasse transportimiseks lendamapanema eraldi lennuki.
Tulebmeelde laul: Suur Ojuland (Suur Vilja) ta oli üllas,
Nii hoolitsev tark ja hea
Meid lapsi võtaks ta sülle,
Meid lapsi võtaks ta sülle
Ja silitaks hellalt pead...
Või oleks õigem...... Ja virutaks vastu pead!
Küll on hea, et meil on veel selliseid tagasihoidlikke, omakasupüüdmatuid, ennastohverdavaid, kõikeoskavaid universaal ööpäevaringselt peaaegu tasuta töötavaid inimes.
Parteijuhtkondade hulgas pole need kaks muidugi ainukesed.

neljapäev, 2. detsember 2010

Häbematu riik

Siin pole mõtet rääkida sellest, et riik ei suuda/ei taha täita Põhiseaduslikke kohustusi näiteks tervisekaitse osas või inimväärsele abile vanaduses, lasterikaste perede või puudega inimeste puhul.
Pole mõtet rääkida ka sellest, et riigiametnike seadusevastaseid otsuseid saab kodanik vaidlustada omal kulul aastaid kestval kohtuprotsessil, kus kohtunik nõuab veel tõendamist umbes sellislt – millega te tõendate, et sellega kui ametnik teile noaga selga lõi – et ta teile sellega kahju tekitas?
Meie riik veeretab oma saamatused ja tegematajätmised oma Kodaniku kaela.
Ligi 15 aastat kehtis selline kord. Ekslikult kirjutati välja tegelikult elusoleva inimese kohta surmatunnistus. Kui elav „surnu“ sellest teada sai, siis pidi ta oma kulu ja kirjadega „surnuna“ koguma tõendeid, esitama avalduse kohtusse ning aasta-kaks kohtus tõendama, et ta tegelikult elab. Kogu selle aja pidi ta elama ilma kehtiva dokumendita –mis tähendas seda, et ta ei saanud ametlikult ühtki tehingut teha (juhtida-omada autot, tööl käia ja palka-pensionit saada, lepinguid sõlmida jne...).
Venemaal on autokütus ning sigaretid umbes kaks korda odavamad kui meil Eestis. Seetõttu käib vilgas salakaubavedu- äriajamine nende kaupadega meie riikide vahel. Mõned inimesed on selle äri muutnud oma elatisallikaks.
Kuigi meie riikide vahel tegutsevad piirvalvurid ning toll – toimetatakse ikkagi meile nii salasigarette kui-ka salakütust. Sellepärast sõeluvad meie teedel ning teostavad pistelist kontrolli Maksu- ja Tolliameti patrullid. Need patrullid peatavad pisteliselt Eesti numbrimärkidega autosid (enamasti diislikütusega sõitvaid). Paagis olevat kütusest võetakse proovi. Kui selgub, et kütusena kasutatakse Venemaal toodetud kütust – hakatakse selgitama – kust kütus pärit on ning kust see saadud on. Kui pole dokumente selle kohta, et see kütus on saabubud ametlikult üle Vene-Eesti piiri ja kõik aktsiisid kütuselt on makstud, tehakse autoomanikule rahatrahv kuni 18 000 krooni.
Kui mõni kaugsõiduauto juht tõi paagis diislit üle piiri ja müüs selle siinsele elanikule - või toimetas mõni inimeme mingil teisel viisil kütust üle piiri ja see avastati meie elaniku autos – ikka trahvitakse meie inimest rahatrahviga kuni 18 000 krooni, kuna ta ostis salakaupa.
On ju ometi riigi enda möödalskmine-saamatus-hooletus selles, et nn. „salakütus“ või „salasigaretid“ imbuvad üle piiri Eestisse ning eestlane seda odavamalt ostab. Kindlasti on ka inimesi, kes toovad neid sigarette ning kütust üle piiri suurtes kogustes, tehes sellega äri.
Pole mingisuguseid pretensioone ega halba sõna selle kohta kui karistatakse neid, kes salasigarette või salakütust RIIKI SISSE TOOVAD. Selle vältimiseks on ju riik loonud vastavad struktuurid,kes peavad selle ära hoidma. Rahvas maksab miljoneid kroone nende struktuuride ülalpidamiseks ja selleks, et nad normaalselt töötaksid. Kuigi neile raha makstakse, kuid nad oma tööd ei tee või teevad halvasti? Milles on siis maksumaksja süüdi, et toll ja piirivalve töötab kehvasti?
Olen pikka aega näinud inimesi, kes müüvad pidevalt juba 10-12 aastat salasigarette ka praegu edasi. Mis ma sellest järeldan? Järeldus on üks: Järelikult on piiril mingi tähtis isik, kes suudab kindlustada salasigarettide saabumise Tallinnasse ilma sekeldusteta. Need inimesed ütlevad otse, et kuna asi piiril läheb keerulisemaks – tuleb rohkem maksta inimesele, kes salasigarettide puutumatult üle piiri toimetamise kindlustab. Ometi maksame selle tõkestamiseks makse, aga kuna riik sellega toime ei tule – siis maksab trahvi salakütust või salasigarette ostnud ostja.
Kuid riiklike struktuuride suutmatus-möödalaskmine - see on ju ometi tänu sellele, et nad ei suuda sellele salakaubale piiri panna. Selle asemel, et sulgeda piir sellise lekke vastu, võttis riik vastu otsuse – võidelda tagajärgedega. Nii siis trahvitakse suurte summadega neid inimesi, kes ostsid üle piiri lekkinud salakütust või salasigarette.
Riigil pole häbi Riigistruktuuride juba kinnimakstud saamatus veeretada ostjate kaela.

kolmapäev, 1. detsember 2010

Parteide esindusorgan 2

Mis segab meie Riigikogu ja valitsust viia meie Riik kasvõi Euroopa keskmiste riikide hulka? Kohe viiakse riik viie vaesema hulgast viie rikkama riigi hulka.
1. Põhi-põhjus on see, et pollitikud/riigikogulased on endi arvates väga targad, ehkki kõrvalt pole see nende tarkus märgatav. Sotsiaalteadlased, Teaduste Akadeemia teadlased, Arstide Liidu juhatus on kõik nii rumalad, et poliitikud ei tee nende pöördumist märkamagi – rääkimata soovituste kasulike ivade kasutusele võtmisest.
2. Riigikogulased/valitsus võtavad endile nõunikeks sõpru-parteigenossesid-tuttavaid -lapsi, kellele head palka maksta – samas ei jaga nad antud haldusasjast mitte midagi. Nimetamisest järgmisest päevast saavad nendest SUURED SPETSIALISTID antud teemal.
3. Riigikogu pole mitte mõistlike ettepanekute arutamise koht mõistlike inimeste poolt – vaid opositsiooni ja koalitsiooni võitlustander oma võimu eest vastaspoole hävitamise ja porritallamise nimel. Valitsusest pole mõtet rääkida, sest seal on AINULT koalitsiooniparteide esindajad.
4. Riigikogulastel/ametnikel puudub absoluutselt vastutustunne inimeste ees.
5. Kõik otsustajad eelistavad (majanduses) oma sõpru-sõprade firmasid riiklkult kasulike tellimuste täitmisel (soovitavad TUNGIVALT OMA ALLUVATELE), kuigi see võib olla halvim variant.
6. Riigikogulased/parteilased seadvad oma isiklikud/parteilised huvid esikohale ega arvesta üldse rahva/riigi huvidega.
7. Järgmise Riigikogu saadikud saavad igaüks võimaluse võtta endale kõrgepalgaline riigikolase abilise oma suvajärgi – kelle ainsaks oskuseks peab olema – PALGA VASTUVÕTMINE. (pole kuulnud sellest institutsioonist loobumisest).
Need põhjused pole muidugi ammendavad, kuid ühed peamistest põhjustest.