Parteid müüvad liiga kallilt

Parteid müüvad oma kaupa/teenust meie riigile kallilt. Mitmesaja miljoni eest? Selles osas riiklik statistika meile andmeid ei anna. Ehk parteid ise ka ei tea?
Kuigi parteide pakutav kaup pole kuigi kvaliteetne, on riik sunnitud seda ostma. Siin ei aita tarbijakaitse ega mingid seadused. Parteid on seadnud asjad selliselt, et ükskõik kui kalliks müüja hindab oma kaupa ja kui halb see pakutav teenus ka pole – on riik sunnitud seda ostma. Ostja ei saa midagi vastu vaielda, sest ostjat (riiki) esindavad – müüjad ise. Parteid on nii müüjad kui ka Ostjad. Tegelikmaksja (rahvas) ei saa ka midagi muuta, sest muutjateks saavad olla ainult müüjad ise, kes pole sellest muutmisest huvitatud. Müüjtele nende praak-teenustele pretensioone esitada ei saa, sest Müüja oma kaupa/teenust välja ka ei vaheta.
Mida siis parteid müüvad rahvale –olles ise nii müüja kui-ka ostja rollis? Müüja (kes saab raha kauba-teenuse eest) peab ise otsustama, kui palju ta raatsib rahva raha endale anda. Ostjate poolt esindades neil erilised huvid puuduvad, sest rahakott pole müüja, vaid ostja (rahva) oma. Ostjaid esindades määravad nad ise oma kauba ja vahendustasu suuruse - palga suuruse sõltumata ostja (rahva) arvamusest.
Parteid müüvad rahvale riigivalitsemise teenust. Meie (uuskapitalistlikus) riigis on kõik ostetav ja müüdav.
Vaatleme meile osutatava teenuse kvaliteeti.
- Isamaaliidu läbiviidud omandireform tekitas sadu tuhandeid (kodutuid) sundüürnikke, kellest riik polnud huvitatud ning tõrjus neid igati. Tagastamisel eelistati välismaal olnud (rahakaid) kaugeid sugulasi oma-maiste lähisugulaste ees. Igal vaieldaval tagastamisotsuse puhul eelistati oma partei liikmeid või oma sugulasi.
- Isamaaliit müüs Eesti Raudtee ja Keskerakond ostis selle tagasi 1,5 miljardit kallimalt.
- Respublica teenis rahvale suhkrutrahvi 700 miljonit.
- Reformierakond müüs kasumiga Telekomi osaluse, kuid edaspidi kaovad igavesti kindlalt laekunud suured Telekomi dividendid.
- Rahvaliidu (V.Reljan) abiga tehti maavahetustehingud, millega riik sai kahju sadu miljoneid kroone.
- Parteid ei pea eriti taunimisväärseks Põhiseadusega vastuolus olevate seaduste-otsuste vastuvõtmist.
Haridusministeeriumis reform järgneb reformile s.t. põhjalikult ettevalmistamata reformid ainult reformide pärast. Haldusreform on ikka läbi viimata.
Justiitministeerium on pikka aega reformarite hallata, kuid seadused on mitmeti tõlgendatavad, andes ametnikele võimaluse korruptiivseteks tehinguteks. Kohtud ei lahenda asju sisuliselt, vaid formaalsete tunnuste järgi ning kohtud ei ole ÕIGUSE ja ÕIGLUSE mõistmise kohaks. Täitevmenetlus on saamatu, jne...
Sotsiaalministeerium pole oma ülesannete kõrgusel. Palju raha jagatakse inimestele –kes seda ei vaja, kuid tõeliselt abi vajavad jäävad sotsiaalse toetuseta või on toetus liialt napp. Arstiabi on paljudele kättesaamatu.
Keskkonnaministeerium täidab-kontrollib tähenärija täpsusega Euroseadusi, kusjuures Keskkonda kaitstakse tegelikkuses vähe.
Kas meile parteide poolt ministriteks pandud ministrid ikka vastavad normaalse teenindaja- kvaliteetse kauba nõuetele? Mitte kõik ja alati. Paljud ministrid/ametnikud on ebakompetentsed ja eluvõõrad, kes teevad riigile suurt kahju.
- Reformarist Sotsiaalminister Maret Maripuu jättis Põhiseaduse vastaselt mitmeks kuuks tuhandeid puudega inimest riigipoolt ettenähtud riikliku toetuseta. Ta ise väitis, et teda ennast aitaks ema ja ta ei osanud ette kujutada, et puudega inimesed elavad ilma ema abita. Ise pole ta veel täiskasvanuks kasvanud (kuna vajab ema abi kui raha jääb väheks), kuid pannakse riigi ministeeriumit juhtima. Põhiseaduse rikkumise eest saab preemiaks 300 000 krooni.
- Rein Lang justiitsministri ja juristina kaitseb oma kitsa ringkonna huvisid, kuid jätab tähelepanuta rahva huvid õigusemõistmisel, kohtutäiturid on oma kohustuste täitmise suhtes võimetud (Viiol), lastele elatisraha (alimetide) sissenõudmisel võimetud, vastuvõetud kehvade seaduste rikkumiste eest karistatakse miljonite kroonide väärtuses inimesi ja läheb 5 aastat enne kui Riigikohus tühistab PS-vastase seadusesätte...
- Ester Tuiksoo Põllumajandusministrina saavutas Eesti tähtsama põllumajandussaaduse – räime parimaks Eesti kalaroaks tunnistamise. Weroli Tehaste sadade miljonitega turgutamine ja siis selle odavalt mahamüümise– ei enamat.
- Kultuuriminister Raivo Palmaru kogus kuulsust pigem erakonnaga seotud ärimeeste huvide kui kultuuri eest seisjana.
- Toivo Jürgenson ehitas miljonite kroonide eest paariks kuuks lumme kruusateed (kuni sulani), paari miljoni krooni rahva raha eest vabanes seadusevastaselt poliitiliselt ebasobivatest Tallinna Sadama juhist Enn Sarapist ja kantslerist Rutt Martinist. Isamaaliitlane Mart Laar esindab edukalt Eestit maailmas, kuid Eestis väljendab ennast ja teguteseb kaunis saamatult ja rahvale kahjulikult ( Iisreali relvatehing, rublatehing, endale majaost ja ümbrikupalk selle remontimisel, Savisaare pildi tulistamise varjamine,)....
- Keskkonnaministri poolt lehma metaangaasi (lehmapeeru) maksustamine.
- Igal aastal nõuavad kohtud hagide tulemusena riigilt sisse kümneid-sadu miljoneid kroone meie kõrgametnike ebaseadusliku tegevuse tulemusena tekitatud kahjusid.
Loetelu meie parteide/parteilaste saavutustest on pikk, kuid kõik need parteide halva kvaliteediga praakteenused maksab kinni RAHVAS. Mitusada miljonit see kokku maksab?
Mis on meie parteide ja Riigikogu tegevuse eesmärgiks meie riigis? Üldiselt arvab rahvas, et parteide ja Riigikogu peamiseks ülesandeks on – meie Riigi ja Rahva elu edendamine, meie rahva jätkusuutlikkus; laste, vaeste ja väetite eest hoolitsemine, riigi-rahva edukus, jne... Seda arvab rahvas nii oma naiivsuses. Seda barvatakse lähtudes meie Põhiseaduse mõttest.
Meie elu näitab, et enamuse meie valitsevate pareteide ja Riigikogu tegelikud eesmärgid-ülesanded on hoopis teised. Meie parteid ja Riigikogu (parteide esindus Riigivõimu teostamisel) ei tegutse omakasupüüdmatult - aatelistel kaalutlustel riigi ja rahva hüvanguks. Kuna Riigikogu koosneb parteide koorekihist –järgib see meie parteide põhisuunda. Järgitakse meie parteide eesmärke ja ainult oma partei tagatubade juhendeid
Parteide põhieesmärgiks on parteide ning parteiliikmete rikastumine ning rahva osaks nähakse parteide poolt ainult üks ülesanne – nende (parteida) ambitsioonide kindlustamine rahaga. Rahva olukord parteisid ei huvita. Peaasi, et rahvas suudaks parteide kasvavaid ambitsioone ja rahavajadusi rahuldada.
Seda, et Riigikogul (parteide koorekihil) pole erilist muret Riigi ja Rahva saatuse pärast ja tihti tegutsetakse rahva huvide vastu - näitab rida asjaolusid:
- Kogu oma tegevusega viljelevad parteid hundimoraali levikut ja tugevama (rahakama) õigust rõhuda vaesemaid ja väetimaid kogu ühiskonnas. Riigikogu eelistab oma põhjendamatuid hüvitisi - laste koolitoidule ja nende normaalsele arengule.
- Parteid suhtuvad kuritahtlikult ükskõikselt arstide lahkumisse väljsmaale ja arstiabi kättesaadavuse vähenemisesse meie elanikonnale. Sisuliselt kogu meie tuleviku tervishoiu abisse meie tervishoiule tulevikus. See näitab ka parteide suhtumist põhiseaduslike garantiidesse ükskõiksest suhtumisest.
- Parteid on seisukohal, et parteiline kuuluvus annab universaalsed oskused igal elu-alal. Nii nagu vanasti – ka lüpsjast võib saada minister.
- Parteid on nõuks võtnud maaelu väljasuretamise ja see läheb neil üpris tulemuslikult.
- Arstiabi on tervise eest hoolitsemise asemel muudetud äriks. Pikka aega on näha, et loodud Haigekassa süsteem tegutseb omakasu eesmärgil, haigete-abivajajate tervendamine pole Haigekassa eesmärk ning nad ei suuda tagada meie inimestele vajalikku arstiabi.
- Rahva lahkuimine Eestist väljamaale normaalseid elamistingimusi otsima on valitsejate arvates tervitatav nähtus – jääb parteidele muresid vähemaks. Eestlaste rahvaarv aga üha kahaneb.
- Riigikogule pole eriti oluline ka sisejulgeolek, päästeteenistus või õpetajate-arstide olukord – igatahes mitte nii tähtis kui parteide ja parteilaste isiklik heaolu.
- Suuresti aitab sellele kaasa asjaolu, et kõrgemaid ametnikke, sealhulgas ministreid määravad kohale parteid, kusjuures tihti pole nende ministritte elukogemused, kompetents ja oskused-võimekus vajalikul tasemel. Peaasi, et nad on ustavad parteile.
Kas meie riigi ostetud riigivalitsemise teenuse ostjate-müüjate teenusena (samade isikutena) ja parteide ülalpidamine on kallis?
Riigikogu palkadeks kulub üle 72 miljoni krooni aastas. Peale Riigikogu valimisteperioodi lõppu kompensatsiooniks riigikogulastele Riigikogust üle 25 miljoni krooni. Parteidele tuleb maksat ligi üks miljon iga riigikogulse pealt (riiklik dotatsioon parteidele). Pluss muidugi ruumide, tehnika, töövahendite ja abipersonali tasud –samuti kümneid-sadu miljoneid kroone?
Mitukümmend miljonit krooni aastas saavad riigikogulased ja muud ustavad parteilased asutuste-fondide nõukogusdest, kus nad saavad lisaks oma põhipalgale rahva arvel veel kopsakaid summasid?
Näiteks 5-6 ustavata parteilast saavad Tallinna Sadamate ja Eesti Energia nõukogu liikmetena kokku üle 1 miljoni krooni aastas, ehkki nad ei kuluta istungitel osalemiseks kõik kokku isegi 1 kuu töö normtunde. 3 Arengufondi nõukogu liiget (poliitikud) saavad kuni 50-65 tunni eest aastas kokku üle 460 000 krooni (ca 6000 krooni tund – pole paha?). Mõni poliitik on lisaks veel 5-6-s hästi tasustavates nõukogus/juhatuses. Veel palju kohalike omavalitsuste poliitikud, kes teenivad samuti ettevõtete juhatuste-nõukogude liikmetena „kommiraha“. Mitukümmend miljonit krooni see parteilastele aastas kokku teeb? See on parteiline saladus? Rahva raha kulutamine parteide hüvanguks ei tohiks rahvale saladuseks olla!
Veel on poliitikutel võimalus endile ebasobivaid või populaarsuse saavutamiseks vajalikke inimesi kõrge palgaga palgata rahva raha eest endile nõunikeks-abilisteks, ehkki vajadust selleks ei pruugi olla. Ka see on poliitikute endi otsustada. Poliitikud ise muidugi ei arvesta neid miljoneid parteide tulu hulka.
Meie riigis on asjad üpris sassis. Meil on riigis justkui peremees olemas (põhiseaduse kohaselt – rahvas). Peremees on palganud teenuseid osutama sulased (parteid/parteilased). Peremees ise sulaseid valida-palgata ei saa, sest sulaste tehtud seadused on sellised, et palgata saab ainult neid sulaste gruppe (parteisid) – keda sulased ise määravad, kusjuures töötegijad määravad sulased ise ning palga neile töötajatele määravad ka sulased ise. Isegi selle – kuidas ja kui palju tööd selle palga eest tehakse –määravad sulased ise. Peremehel ei jää muud üle kui nõustuda kõige sellega – mida sulased nõuavad. Peremees ei saa kaasa rääkida ei palga maksmise osas, ei töökorra osas, ega nõuda töö kvaliteeti. Peremees saab ainult maksta nii palju kui sulased tahavad. See on meie elus täiesti normaalne, et sulased ei kuula üldse –mida peremees räägib ning olgu rahul sellega –mida sulased peremehele annavad-jäänuseid jätavad.
Raske öelda, mitusada miljonit krooni parteide müüdav kahtlase väärtusega (riigivalitsemise) teenus rahvale tegelikult maksma läheb. Kasutades ära seda, et ei rahva ega konkrentsiameti hammas nende peale ei hakka, müüvad meie parteid oma ebakvaliteetseid teenuseid meile ülikallilt. Riiklikul statistikal on aga keelatud seda kajastada – kui mitmel (Nõukogu-juhatuse) palgalisel kohal ja mitme miljoni krooni eest poliitikud raha saavad.
Leonhard Pallon

Kliima/kasvuhoonegaasid

"Fossiilkütuste (põlevkivi, masuut ja maagaas) põletamine elektri ja soojuse tootmisel annab suurima osa Eesti kasvuhoonegaaside emissioonist, õhku paisatud tahketest osakestest ning lenduvatest orgaanilistest ühenditest. Kui CO2 emissiooni arvestuslik kogus ühe ruutkilomeetri kohta on maailmas keskmiselt 157 tonni, Euroopa Liidu vanades liikmesriikides 1320 ja uutes liikmesriikides keskmiselt 1030 tonni, siis Eestis on see näitaja 450 tonni. Põlevkivi kasutamisega seotud CO 2 emissioon moodustab ligikaudu 67% CO 2 koguemissioonist. Võrreldes nii taastuvate kütuste kui ka muude fossiilkütustega on põlevkivi märksa suurema keskkonnamõjuga kütus. Madalam kütteväärtus, suhteliselt kõrge väävli ja ülikõrge tuhasisaldus, mistõttu tekib põlevkivist elektri tootmisel muude kütustega võrreldes märksa suurem keskkonnakahju. Nii paisatakse näiteks Eestis 1 kWh elektri tootmisel õhku keskmiselt 1,18 kg süsinikdioksiidi, seevastu Poolas on see elektri tootmise keskkonnamõju näitaja 0,96 kg, Saksamaal 0,46 kg, Euroopa Liidu keskmisena 0,34 kg ja näiteks Rootsis vaid 0,03 kg. Erisused põlevkivist elektritootmise kahjuks on ka muude keskkonnaheitmete osas vastavalt sellele, milliseid kütuseid või tehnoloogiaid mujal kasutatakse.
Elektrimajanduse tulevikuvisioonid ja vajadused on tänaseks kardinaalselt muutunud võrreldes möödunud aasta kümne keskpaigaga . ELiga liitumisega on tekkinud rida võimalusi, nõudeid, kohustusi ja piiranguid, on arenenud elektritootmise tehnoloogiad. Elektrimajanduse planeerimine on muutunud tehnoloogiakesksest ja looduskeskkonna keskseks.”
On raske vastu vaielda teesile, et põlevkivi-energeetika moodustab keskkonnale suure ohu. Peamiseks “kahjulikuks elemendiks” vastavalt programmile on süsinik-dioksiid. See on moodne ökoloogiline seisukoht. On see väga kahjulik?
Kuid kes selgitaks järgmisi vaieldamatuid teaduslikke fakte.
Vulkaanid purskavad eruptiivseid ja fumaroolseid gaase ning eraldavad seda ka rahulikus olekus - need koosnevad H2O, H2, HCl, HF, H2S, CO, CO2 aurudest. Vulkaan Kudrjavõi Iturupi saarel (saar Kuriili saarestikus) paiskab atmosfääri ligi 50 000 tonni fumaroolseid ja eruptiivseid gaase aastas. Vulkaaniliste gaaside koostises on mõningatel andmetel 15% süsihappegaasi. Seega ainuüksi Kudrjavõi vulkaan paiskab aastas atmosfääri 2,7 mln. tonni СО2. Kokku on maailas ligi 1340 vulkaani, milledest enamus vulkaane on palju võimsamad kui Kudrjavõi. Arvestades isegi sellega, et enamus vulkaane on veealused vulkaanid, heidavad nad atmosfääri igal aastal kokku umbes 3,5 mlrd. tonni süsihappegaasi.
On kindlaks tehtud, et seoses inimtegevusega satub aastas atmosfääri ligi 7 mlrd. tonni süsihappegaasi, enamasti СО2, see on ainult väike osa looduslikul teel atmosfääri sattuvast süsihappegaasist.
Mikrorganismid, taimed ja loomade hingamine, orgaaniliste ainete bioloogiline lagunemine ja teised looduslikud protsessid annavad aastas atmosfääri ligi 200 mlrd. tonni süsihappegaasi, mis moodustab selle osa süsihappegaasist globaalsest ringkäigust, mis on seotud СО 2. eraldumisega. Hingamisel eraldab inimene umbes 11 liitrit süsihappegaasi tunnis. See tähendab, et maakera inimkond eraldab hingamisega aastas umbes 0,8 mlrd. tonni süsihappegaasi. Prognoositav inimkonna kasv 9 milrdi inimeseni 2300.a. toob kaasa inimkonna poolt aastas hingamise teel õhku paiskuva CO koguse umbes 1,2 miljardit tonni. See kogus hakkab lähenema juba inimkonna tehnoloogiliste tegevuste tulemusena atmosfääri paisatava süsihappegaasi kogusele. Kuid ometi ei tule kellelegi pähe mõtet filtreerida inimeste hingamist või - maksustada hingamist. Vaatamata sellele, et inimese hingamisel eraldub atmosfääri veel ka kahjulikku atsetoni. Või ei tule veel praegu pähe? Ehk seatakse ka selles osas kvoodid?
Peab vist Brüsselst küsima.
Süsihappegaasi üldkogus Maa atmosfääris on ligi 750 mlrd. tonni. Seega moodustab seoses inimkonna tegevusega atmosfääri paiskuv süsihappegaasi kogus aastas vähem kui 1 % üldkogusest. Tuleb arvestada sellega, et s ü sihappegaas ei ole maa atmosfääri toimetatud väljastpoolt maailma ega ole tekkinud inimtegevuse tulemusena. Süsinik ja süsihappegaas on Maal juba miljoneid aastaid. Ookeanide pinnad neelavad tohutul hulgal süsihappegaasi. Ookeanides töödeldakse süshappegaas ümber erinevate organismide poolt (molluskid) või erinevate protsesside tulemusena korallriffideks, muudetud / kse inimkonna poolt kasutatavaks inimestele ülivajalikuks kütuseks jne...
Looduskaitsjatel kutsub millegipärast suurimat ärevust esile süsihappegaasi väljapaiskumised atmosfääri, mis tekkib kütuse põlemisel ja mida ei saa ära filtreerida või kuidagi vähendada selle teket põlemisel. Süsihappegaasi teke on vältimatu põlemise protsessi tulemus ja iseloomustab kütuse täielikku ärapõlemist. Ei saa vaidlustada süsihappegaasi hulga suurenemist atmosfääris XX sajandil, kuid see pole endaga kaasa toonud märgatavat süsihappegaasi kontsengratsiooni tõusu atmosfääris. S ü sihappegaasi osa meie atmosf ää ri õ hus on 0,03%, viimase paari k ü mnendi jooksul on lisandunud 20% s ü sihappegaasi, n üüd on siis õhus 0,032% süsihappegaasi, mis stimuleerib taimede kasvu ja seega ka fotosünteesi . Samas ei ole ka veenvaid teaduslikke andmeid selle kohta, et süsihappegaasi kontsentratsiooni suurenemises on süüdi ainult energeetikud.
Vaevalt, et võib teha järeldusi globaalsete protsesside osas planeedil Maa vaatluste põhjal, mida on tehtud süstemaatiliselt 200 aasta jooksul. Elu maal eksisteerib juba miljoneid aastaid. Teooriast on teada, et igal süsteemil võib olla juhuslikke lühiajalisi suuri kõikumisi keskmistest parameetritest. Seega ei saa 200 aasta jooksul tehtud vaatluste põhjal teha põhjapanevaid järeldusi sadu miljoneid aastaid toimuvate protsesside-muutuste kohta.
Miks me oma riiklikes programmides ei püstita ülesannet - kaitsta oma riigi huvisid teaduslike andmete põhjal? Või on Eesti nii väike, et tema häält keegi ei kuule?
Süsihappegaas on Maa atmosfääri hädavajalik komponent. Ta ei ole tehisgaas, vaid oli looduses varem olemas ja seda tekib pidevalt juurde. Mõningate uuringute alusel süsihappegaasi kontsetratsiooni suuremine atmosfääris toob endaga kaasa maapealse floora produktiivsuse suurenemise kuni 90%. Mida enam eraldub süsihappegaasi atmosfääri, seda enam intensiivistub foora-fauna kasv ja rohkem töötatakse looduse poolt ümber süsihappegaasi.
Pole eriti korrektne väide, et praegune inimeste poolt süsihappegaasi paiskamine atmosfääri rikub looduse tasakaalu ja saastab keskkonda.
Teine lugu on orgaaniliste polütsükliliste väävli- ja lämmastikoksiidide emissiooniga atmosfääri. Kuid meil pole vist ilmselt spetsialiste, kes omaks teistest EL liikmetest erinevat isiklikku arvamust. Seepärast ei algata selle kohta sisulist arvamust, vaid paneme oma programmidesse mõttetuid arve ja võrdlusi - muidugi riiklikul tasemel. Reeglid on muidugi reeglid, kuid kas pole see mitte riigi asi neid kehtestada ja muuta? Kes tõstab küsimuse Euroliidus?

Poliitikud - masumeistrid

Majandussurutis on haaranud suurt osa maailmast. Seda on tunda peaaegu igal pool maailmas. majandussurutis mõjub erinevate riikide majanduselule erineva raskusega. Kuuldavasti on Euroliidu uustulnuk-riikide majanduse „edukas imelaps“ - Eesti – üks nende hulgast, kelle elanikele masu mõjub üpris rängasti. Miks siis masu on meile nii rängasti mõjunud?
- Meie Riiki, sealhulgas ka meie majandust juhivad poliitikud – majnduses võhikud. Meie poliitikud on enamuses isehakanud amatöör-poliitikud, kellel suures osas puuduvad tõelise poliitiku vaated ja maneerid. Meie riigijuhid usuvad tõsimeeli, et majandus areneb nende targal poliitilisel juhtimisel - poliitiliste otsuste järgi. Poliitikud arvavad, et majandusinimesed ja majandus tegutsevad poliitikute käskudede järgi, mitte poliitikutest sõltumatult - majndusseaduste järgi.
Paraku on nad majandamises tihti lühinägelikud. Näiteks – müüdi maha osalus Telekomis, mis kindlustas riigile iga-aastaselt pidevalt kindla soliidse tulu - edaspidi kaob riigil see kindel tuluallikas. Käisid-käivad jutud soliidset tulu toova „Eesti Loto“ müügist. Mart Laar on Eesti Raudtee müügiga juba tekitanud Riigile 1,5 miljardit krooni kahju, korra püüdis ta tulutoovat „Eesti Energia´t“ maha müüa, nüüd üritab ta EE järjekordselt börsile viia. Näiteid on veelgi hulgaliselt... Kõik meie valitsuste poolt tekitatud kahjud peab kinni maksma rahvas.
Suur osa meie senisest majanduslikust edust on saavutatud riigivarade müügist, välislaenudest saadud rahadega ja meie tublide töö- ja ärimeeste tegevusega, mitte niivõrd meie poliitikute targa juhtimise tulemusena. Mis siis takistab parteiliidritel ja ministritel asjades, millest nad eriti kompetentsed pole – tegutseda õigesti, saada head, tarka ja teaduslikku nõuannet? Ministritel-poliitikutel ju riigi raha piisavalt tarkade-asjalike nõuandjate palkamiseks.
Poliitikute nõunikele saab maksta head palka, kuid see kulub ära ka poliitikute parteikaaslastele, nende endi sugulatele-tuttavatele või oma lemmikutele eelitatatakse palgataneidnõunikeks. Isikud, keda poliitikud palkavad endile nõunikeks - nende teadmised vastaval erialal ei pruugi kuigi kõrged olla. Peamised on neile siiski poliitilised nõunikud. Poliitikutel on kasulikum palgata nõuandjaid, kes kiidavad heaks ja püüavad põhjendada nende (ka rumalaid) otsuseid - kui neid nõunikke, kes teevad poliitiku elu keeruliseks poliitikutele ebasobivate$ ettepanekutega. Iseloomuliikuks näiteks selle kohta on lehma metaangaasi (peerugaasi) maksustamine.
- Meie poliitikud ei kuula oma ala spetsialistide (sealhulgas majandusspetsialistide) nõuandeid. Möödunud aastal hoiatati mitmete majandusteadlaste ja majandusekspertide poolt peatse ülemaailmse masu saabumisest, mis haarab kaasa ka meie Riigi. Meie valitsus eesotsas peaministriga ei võtnud neid hoitusi tõsiselt üle poole aasta ning ei võtnud midagi ette selleks, et masu negatiivset mõju meil vähendada. Poliitikud arvasid, et masu saabumise hoiatus on spetsialistide liialdus, meid masu sügavalt ei puuduta ning meie poliitikud on nii targad, et suudavad oma poliitiliste otsustega masu meil ära hoida. Paraku nii ei läinud.
- Meie Riigikogu rahanduskomisjoni juhib majandustöö-, rahandusalaste- ja elukogemusteta Taavi Rõivas. Rahandusministriks on oma saamatust kaitseministrina näidanud Jürgen Ligi, kelle kogemused majanduse alal on samuti kaunis kesised. Rahandusministril on abiks küll spetsialistidest koosnev ministeerium, kuid spetsialistidest mimisteeriumis pole ju kasu, kui nende põhjendatud arvamusi eiratakse. Nii kordavad nii rahanduskomisjoni esimees kui ka rahandusminister nagu ühest suust – makse meil ei tõsteta, samas tõstetakse aktsiisi- ja käibemaksu; tõsta tulumaksu ei luba luba aga IRL ja Reformierakonna poliitiline otsus (või on põhjuseks see, et see otsus lööks nende endi tasku pihta valusamalt kui madalama sissetulekuga inimesi).
Üldse on IRL-l ja Reformierakonnal kolm püha lehma,mille kallale ei tohi minna. Need on:
1. Parteihüvitise, valitsuse ja kõrgametnike palgad,
2. Üle keskmise kuupalga saajate vanemahüvitiste vähendamine (väiksemat vanemahüvitist võib vähendada),
3. Tulumaksu määra tõstmine.
Pole küll reaalne, et iga eluvaldkonda – ministeeriumi - juhiks sama eriala kogemustega spetsialist... Kuid, kui meie rahandust ja majandust juhivad majanduselu kogemusteta diletandid, kes otsustavad oma poliitilise tarkuse järgi - võtmata arvesse spetsialistide nõuandeid...
- Meie poliitikud on heaks kiitnud asjaolu, et ka miljarditesse kroonidesse ulatuvad Eestis teenitud dividendid ja kasumi võib maksuvabalt kasutada ja riigist välja viia – andmata riigile mingit maksutulu. Kui teised ametnikud-töölised maksavad tulumaksu, siis dividendid ja Eestis teenitud tulu väljaviimisel mitte mingisuguse maksu alla ei kuulu. Kas niimoodi kindlustavad poliitikud asjaolu, et rikkad firmad ja –inimesed sponsoreeriksid nende parteisid-erakondi?
- Meil on vastu võetud Riigihangete seadus. Selle seaduse eesmärgiks on see, et riigihangete kaudu saaks riigile kasumlikumalt arendada- soetada riigi vara - parimal viisil ja otstarbekamalt. Kuigi seadus on olemas, tihti seda hanget üldse ei korraldata. Kui riigihange ka korraldatakse, ei välju sellest alati võitjana parima-kasulikuma pakkumise teinud firma, vaid (poliitiliste) otsustajate ja neile lähedaste isikutega seotud isikud-firmad.
- Kui tavatöötaja vallandatakse töödistsipliini rikkumise eest ilma igasuguse kompensatsioonita, siis ministrite, kantslerite ja maavanemate puhul makstakse nendepoolsete rikkumiste eest lahkumise puhul neile peale veel sadu tuhandeid kroone kompensatsiooni ning saadetakse edasi tulutoovale kohale. Näiteks jättis sotsiaalministeerium k.a. aastavahetusel tuhandeid puuetega isikut (kõige rohkem abi vajajad) mitu kuud ilma pensionita –rikkudes sellega jämedalt meie Põhiseadust. Põhiseaduse rikkumise eest lahkus minister Maret Maripuu „vabatahtlikult“ ministri kohalt karistuseta ning sai ca 300 000 krooni lahkumishüvitist. Värner Lootsmann kasutas omavolisliselt pikka aega võõrast autot. Kui tavakodanikku oleks selle teo eest ähvardanud vanglakaristus, siis V.Lootsman lahkus 242 000 kroonise hüvitisega. Meil ei vastuta kõik seaduste ees võrdselt, vaid seadused kehtivad ülikutele ja rahvale erinevalt.
- Iga kuu tasutakse miljoneid kroone erinevatele poliitikutele osalemise eest riigi ja KOV osalusega ettevõtete nõukogudes. Nende poliitikute osa nende ettevõtete kasumlikus juhtimises on lähedane praktiliselt nullile. Seda näitasid ilmekalt riigi teraviljatagavara säilitamise ja ka Weroli tehaste saatus. Poliitikud lihtsalt leidsid võimaluse juhatustes osalemise eest hästi kergelt lisaraha saada ilma nähtava tegevuseta ja kasuta riigile/ettevõttele. Seda riigi huvide kaitset (Riigi, KOV huvide kaitmise kontrolli poliitikute osalemise asemel) võiks asendada Riigikontrolli perioodiliste kontrollidega ehk leida mingi teine toimiv ning palju odavam viis.
- Majandusminister (ja teised poliitikud) räägivad teaduspõhisest tootmisest, progressiivsest tootmisest, tehnoloogilise taseme tõstmisest, kvalifitseeritud tööjõust... Kõik muidugi väga õiged sõnad.
TTÜ Polümeermaterjalide instituudi vanemteaduri arvamus kiirpürolüüsiseadmest STM200: “...Võrreldes bioloogilise lagundamisega on progressiivsem meetod termokeemiline pürolüüs... Gaasistamise jaam töötleb ümber 2-4 tonni sõnnikut ööpäevas. Integreerides reaktorit elektrijaamaga, toodetakse elektrienergiat ja soojusenergiat. Seadme gabariidid on: laius 2,4 m, kõrgus 2,6 m, pikkus 9-12 m, mis võimaldab selle paigutamist konteinerisse ja erinevatesse seafarmidesse transportimist.
Retsensendi arvates on antud projektis rakendatava unikaalse pürolüsaatori konstruktsiooni, kõrge temperatuuri ja ülilühikese retentsiooniaja tõttu seasõnnikust moodustuvate koksi ja gaasi saagis, gaasi koostis, energiasisaldus ja samuti protsessi energiabilanss ebamäärane. Sellest hoolimata, ja seetõttu, et suure kasuteguriga põlevgaas kindlasti moodustub, pean retsenseeritavat projekti seaõnniku utiliseerimiseks väga perspektiivseks nii Eestis kui ka mujal maailmas ka siis, kui lisaväärtust ei tekiks...“
Resümeeks otsustajate poolt oli selline – tehnoloogia on küll huvitav, kuid ei sobi kokku meie poolt valitud tehnoloogiaga. Nii vajutati uudne tehnoloogia, mis oleks võinud Riigile suurt kasu tuua – unustuste hõlma. Meie riigi esindajad on seisukohal, et enile on kasulikum tellida-ehitada mitukümmend korda kallim ja mitukümmend korda EBAproduktiivsem projet kui STM200... See viitabki sellele, et - Riigi köis las lohiseb. See iseloomustab ametnike majanduslikku mõtlemist.
Öeldi ju vanasti – Kes kopikat ei korja, see rublat ei saa. Meie poliitikud pole majandusmehed, nemad kopikat ei korja, nad opereerivad miljonitega - kui edukalt, seda me näeme igapäevaelus. Masu on meil paraku sügav reaalsus.
Leonhard Pallon
Okt.2009.a.

Poliitilisest vastutusest

Meie poliitikute suurt vastutust on rõhutanud nii Ene Ergma, Kristiina Ojuland, kui-ka teised poliitikud. Aasta tagasi rääkis president: “ ...selle halva majandusliku seisundi eest tuleb vastutust kanda kõigil meie erakondadel, kes alates 2003.a. on võimul olnud...“ Kas nüüd siis jäävad rahvale kümneid miljoneid kroone kahju tekitanud erakonnad ilma osast 90-st miljonist riigi dotatsioonist? On ju vastutus selline nähtus, mis kaasneb ka demokraatiaga. Igaüks peab vastutama oma tegude ja sõnade eest. Kahjuks on meie poliitikud ainult sõnades vastustusrikkad, aga sõnadest tegeliku vastustuseni neil vastutustunnet ei jätku. Parteide tegevus on palju mõjukam kui üksikisiku tegevuse mõju ning see partei mõju ulatub palju suuremale ringile inimestest kui ainult oma partei liikmetele.
Meie suuremad parteid on valinud Riigikokku ju oma koorekihi. Parteide koorekihi (RK-s) otsused-seadused mõjutavad aga kogu Eesti riiki ja elanikkonda. Riigikogulased ei vastuta oma tegude-otsuste pärast rahva ees, kuid on vastutavad parteilastena oma parteide ees. Parteides on oma parteilaste eksimuste puhul tugev ringkaitse, millest väljaspoolt partied inimesed läbi ei murra.
Küsimus pole muidugi parteide/parteilaste pisieksimustes. Ka tavakodanikke ei võeta vastutusele pisirikkumiste pärast. Kui partied tekitavad rahvale kümnetesse- sadadesse miljonitesse kroonidesse ulatuva kahju või võtavad vastu meie Põhiseadusega vastuolus olevaid otsuseid ja nad selle eest mitte kuidagi ei vastuta – see mõjub rahva õiglustundele.
Kas on teada mõni poliitik meie riigis, kes tegelikult ka on vastutanud oma ebaõige poliitilise tegevusega rahvale kahju tekitamise eest? Mida pole kuulnud, see on poliitikute vastutus ning seda pole tulemas ka näha. Milles see poliitiku vastutus on seisnenud? Demagoogilised on sellised väited, et partied vastutavad iga 4 aasta järel valimistel. Selle ajaga (4 aastat) jõuavad poliitikud (2-3 koalitsiooniparteid) kogu Eesti maha müüa.
Siim Kallas esitas ettepaneku koostada poliitiku/riigikogulase eetikakoodeks, kuid hüüdjaks hääleks kõrbes see ka jäi. Poliitikud tahavad omada võimu,osaleda riigi rahaj agamisel – milles osalemisest ka ise ilma ei jääks, kuid vastutus - see on seni meie poliitikutele vastuvõetamatu. Hea on ju Rahva vara jagada justkui oma vara, kuid vastutus – see poliitikutele ei sobi.
Kuidas me kujutame ette situatsiooni, et Eestis puudub Karistusseadustik ja kohtud. Mitte eriti hästi. Ometi meie poliitilisel maastikul on selline situatsioon. Poliitikutel vastutust ei ole. Kui puudub vastutus, siis puudub ka vastutustunne. Või arvatakse, et kõik poliitikud on ilmeksimatud jumalused, kelle tegevus on alati briljantselt õige? Selline arvamus valitseb meie parteides oma partei liikmete suhtes. Teiste parteide liikmed on muidugi patused, mida rõhutatakse ja kasutatakse ära poliitikute-parteide vahelises võitluses. Parteide puhul on ikka nii, et vastaspartei silmis nähakse pindu, kuid oma silmas olevat palki ignoreeritakse.
Meil on küllaga näiteid selle kohta, et mõni Riigikogus osalev partei või partei liige tegutseb meie Põhiseaduse vastaselt. Põhiseadus peaks olema meie poliitikutele püha koraan, mille vastu eksimine on rangelt keelatud (karistatav). Enne võib Põhiseadust seaduslikult muuta ja alles seejärel tegutseda muudetud Põhiseaduse järgi. Põhiseadus on ju riigi alus ja riigi aluste uuristamine-eiramine on tegutsemine riigi põhialuste vastu. Põhiseaduskomisjonis on juristid, kellel on juriidilisi teadmisi, pealegi on seal juriidilisi nõunikke, kes peaksid vahet tegema ilmselge vastuolu puhul Põhiseadusega. Siiani on küll rahval mulje, et nii Põhiseaduskomisjonis kui-ka Riigikogus jurist pole või seal olevad juristid allutavad oma juriidilised teadmised partei-poliitilisele omakasule. Kui Põhiseaduskomisjoni esimees hr.Linde on jurist, kuid ta ei lähtu oma otsustes mitte seadustest, vaid partei-pollitilistest keerutustest.
Ilmselged vastuolud Põhiseadusega olid: õigusliku ootuse printsiibi rikkumine Riigikogu poolt: kui lõpetati ühepoolselt Riigi poolt pensionisamba maksed, lõpetati õppelaenu kustutamine, ja käibemaksu kehtimahakkamise kehtestamine peaaegu selle seaduse vastuvõtmise päevast. Siin on küsimus juristide juriidilistes teadmistes võhikuga või Põhiseaduse eiramises partei-poliitiliste eesmärkide nimel. See, et riigikogulased osalemine raha eest äriettevõtete nõukogudes on Põhiseaduse vastane - sellele on tähelepanu juhtinud mõlemad Õiguskantslerid. Riigikogulasi ei luba Õiguskantslerite ja üldsuse arvamusega nõustuda nende parteide- ja isiklik ahnus. Isiklik ahnus sunnib ka Põhiseaduskomisjoni esimeest käituma ebariigimehelikult ja leidma kõverteid ahnuse põhjuuste ilustamiseks.
Karistusseadustikus tavakuritegudega puhul oleks see tegu (Põhiseaduse eiramine) võrreldav mõrvaga. Poliitiliste eksimuste-tegude puhul oleks karistused muidugi teised kui tavakuritegude puhul, kuid karistused peaksid olema mõjusad. Põhiseaduse rikkumise puhul karistataks partied miljoni-paari-miljonilise trahviga kuna tegemist on juriidiliste isikutega ning partied saavad nagunii Riigilt kümneid miljoneid kroone dotatsioone aastas.
Poliitiliste ministritepuhul. Näiteks Maret Maripuu juhitud sotsiaalministeerium lõpetas mitmeks kuuks tuhandete väetite, puudega inimeste suhtes PS § 28 kehtivuse (...puuetega inimesed on riigi ja kohalike omavalitsuste erilise hoole all…).
Loogiliselt võttes oleks selle eest karistus alates kuuplga määrast (ca 70 000 EEK-i)…, kuid exminister sai Põhiseaduse rikkumise eest hoopis preemiat 300 000 EEK-i (60% sellest, mis anti abiks katastroofis- maavärinas kannatanud RIIGIle).
Kui aga koalitsiooniparteid suruvad Riigikogus läbi Põhiseadusega vastuolus olevaid seadusesätteid, siis tuleks vastutust kanda Põhiseadusega vastuolus oleva seadusesätte poolt hääletanud parteidel. Seni ükski partei selle eest vastutust kandnud pole..
Parteid/parteide juhid tekitavad Riigile kahju miljardeid kroone (suhkrutrahv, raudtee ost-müük, Telekomi osaluse müük ühekordse kasu nimel) ja vastutus (kahju hüvitamine) langeb rahvale – mitte rahvale kahju tekitanud parteidele.
Parteid väidavad,et neil on vastutusrikas töö… Milles seisneb nende vastutus?
Kui president rääkis erakondade vastutusest, siis keda ta vastutajatena silmas pidas? Loogiliselt võttes parteisid-erakondi. Kuna meie senise praktika põhjal pole erakonnad-ministrid kunagi millegi eest vastutanud, siis kes? Jääb üle järeldada, et parteide vigade eest vastutab rahvas. Kus on parteide/parteilaste paljuräägitud vastutus?
Leonhard Pallon

Selle RK koossesiu algne koossesi

» NIMEKIRI
1. Jaak Aab 4229
2. Rein Aidma 1303
3. Peep Aru 1568
4. Hannes Astok 1465
5. Meelis Atonen 4687
6. Ivi Eenmaa 2150
7. Enn Eesmaa 1420
8. Eldar Efendijev 3751
9. Ene Ergma 3979
10. Igor Gräzin 3001
11. Andres Herkel 1244
12. Kaia Iva 886
13. Helmer Jõgi 826
14. Raivo Järvi 1545
15. Mart Jüssi 1265
16. Helle Kalda 838
17. Lembit Kaljuvee 1514
18. Kalev Kallo 455
19. Ene Kaups
20. Urmas Klaas 3258
21. Valeri Korb 4039
22. Kalev Kotkas 1096
23. Peeter Kreitzberg 3606
24. Jaan Kundla 496
25. Tiit Kuusmik 1631
26. Tõnis Kõiv 1926
27. Tarmo Kõuts 2847
28. Kalvi Kõva 986
29. Kalle Laanet 2260
30. Mart Laar 9237
31. Lauri Laasi 705
32. Valdur Lahtvee 475
33. Heimar Lenk 3741
34. Margus Lepik 2176
35. Jürgen Ligi 1656
36. Väino Linde 2855
37. Aleksei Lotman 1316
38. Inara Luigas 1910
39. Lauri Luik 1310
40. Ott Lumi 320
41. Jaanus Marrandi 1108
42. Silver Meikar 902
43. Maret Merisaar 443
44. Kristen Michal 914
45. Marko Mihkelson 2697
46. Sven Mikser 4280
47. Tatjana Muravjova 438
48. Aadu Must 2088
49. Kadri Must 2008
50. Tarmo Mänd 786
51. Eiki Nestor 2615
52. Erki Nool 3178
53. Mart Nutt 887
54. Kristiina Ojuland 3519
55. Tiina Oraste 692
56. Kalle Palling 714
57. Keit Pentus 7049
58. Hanno Pevkur 835
59. Heljo Pikhof 2205
60. Marko Pomerants 3156
61. Nelli Privalova 936
62. Jaanus Rahumägi 2144
63. Mati Raidma 3694
64. Jüri Ratas 6109
65. Rein Ratas 1463
66. Villu Reiljan 2855
67. Urmas Reinsalu 1888
68. Mailis Reps 3000
69. Aivar Riisalu 1822
70. Rain Rosimannus 1177
71. Hannes Rumm 1504
72. Paul-Eerik Rummo 916
73. Taavi Rõivas 1701
74. Karel Rüütli 558
75. Indrek Saar 1855
76. Jaak Salumets 597
77. Erik Salumäe 855
78. Arvo Sarapuu 913
79. Vilja Savisaar 8531
80. Evelyn Sepp 565
81. Ain Seppik 3989
82. Mark Soosaar 1374
83. Imre Sooäär 1778
84. Marek Strandberg 5668
85. Olga Sõtnik 2198
86. Toivo Tootsen 761
87. Toomas Trapido 1691
88. Mai Treial 922
89. Margus Tsahkna 786
90. Ester Tuiksoo 1722
91. Peeter Tulviste 2424
92. Marika Tuus 3758
93. Liina Tõnisson 2363
94. Toomas Tõniste 909
95. Ken-Marti Vaher 2313
96. Lauri Vahtre 2047
97. Toomas Varek 2890
98. Trivimi Velliste 2982
99. Vladimir Velman 3342
100. Taavi Veskimägi 5790
101. Harri Õunapuu 962


Ei pääsenud riigikogusse/ Kogusid hääli
P.Võsa 3 694
T.Leinatamm 2 618
M-A.Kelam 2 402
M.Meri 2 144
R.Antropov 2 085
E.Kull 2 083
V.Tamme 1 968
J.Vlassov 1 877
M.Klaassen 1 820
U.Kruuse 1 765
K.Mand 1 608
V.Vassiljev 1 588
R.Randver 1 576
P.Aru 1 568
U.Tiidus 1 441
M.Ein 1 379
S.Vare 1 320
K.Pürg 1 361
V.Poolamets 1 292
N.Malleus 1 299
E.Vellbaum 1 276
J.Morozov 1 248
T.Mägi 1 215
J.Reljan 1 143
veel 9 kandidti kogusid1 000 -1100 häält
ei saanud Riigikogusse.

Meie Riigikogust

Meie Riigikogust.
Enamus riigikogulastest üksikult võttes tunduvad sümpaatsete ning arukate inimestena. Mõni moraalsem, mõni eetilisem, mõni üksik ka aateline. Piisab aga minna Riigikokku või Valitsusse– siis nende olek ja vaated partei liikmena muutuvad. Riigikogulased hääletavad alati OMA partei tahte kohaselt. Riigikogulased partei liikmena peavad parteide vahelises võitluses oma partei eest seisma ja teisi parteisid halvustama (et oma partei saavutaks ülemvõimu) – see sunnib hääletama nagu partei juhtkond soovib. Iga partei soovib meeldida oma valijaskonnale omamoodi – säilitades oma peaeesmärgi – võimu ja raha jaotamise võimaluse. Selle tõttu muutuvad riigikogulased (keskmise riigikogulasena), Riigi ja Rahva huvidega mittearvestatavateks parteijuhtide mängukannideks.
Meie riigikogulased vastutavad oma valija (s.t. oma Partei) ees. Rahva kui valijate ees riigikogulased ei vastuta mitte millegagi – Isegi Põhiseaduse järgi mitte ja seetõttu ei esinda ka Rahva huvisid. Riigikogulased hääletavad oma partei käsu kohaselt oma partei tagatoa arvamuste järgi – mitte oma arvamuse ja südametunnistuse kohaselt. Rahva soov ja arvamus ei loe neile midagi. Riigikogulastel puudub oma arvamus (mida avalikult väljendada) – jääb ainult partei arvamus, mille nad ühehäälselt heaks kiidavad.
Tundes üleüldist vastutamatust (parteiline vastutus) muutuvad nad parteide juhtkondade mõjutusel automaatseteks – oma isikliku arvamuseta Riigikogus nupulevajutajateks.
Riigikogulased ja riigiametnikud leiavad, et rahvas ja nende (ametnike) alluvad on madalamad kui muru ja neil on õigus rahvaga arvamusega mitte arvestada. Riigikogulastele ja ametnikele jääb alati õigus - sõltumata sellest, kuidas nad seadusi ka oma kasuks ei vääna.

Riigikogu ja Valitsuse valivad parteid

Riigikogu ja Valitsuse valivad parteid.
Meie parteid on oma tegevusega näidanud, et peamine on neile võim ning võimalus oma suva järgi rahva vara jagada (oma) Parteidele, Parteide juhtkondadele, neile kes on parteidele truud ning vajalikud. Selles ei sega parteisid ükski seadus, sest seadused on Parteide endi tehtud endi võimu kindlustamiseksks.
Valimised toimuvad meil parteiliste nimekirjade järgi. Ka praegu ollakse sisukohal, et parteid on - „Rahva au, mõistus ja südametunnistus“. Meil öeldakse, et hääletatakse partei poolt - mitte inmese (parteiliikme) poolt. Selles ei ole parteid ega Riigikogu järjekindlad. Kui möödunud koosseisu Riigikogus lahkus Keskerakonnast 5 isikut, siis oleksid nad pidanud lahkuma ka Riigikogust, kuna ei esindanud enam valimistel esindatud parteid. Ometi leidsid nad ise (mida ei vaidlustanud ei parteid ega Riigikogu), et neil on valijate mandaat ja jäid Riigikokku edasi. Nii viisid need riigikogulased üle 10 tuhande valijahääle omavoliliselt teistele parteidele. Seega olid need riigikogulased seisukohal, et meil EI OLE parteilised valimised. See näitab, et riigikogulaste ja parteilaste suhtes kehtivad võrreldes tavakodanikega erinevad seadused.
Teoreetiliselt saab Riigikokku valida ka üksikkandidaate, kuid üksikkandidaadi valituks osutumine Riigikogusse on samaväärne võimalusega – tavainimesel käia aeg-ajalt planeedil Veenus päevitamas.
Väikeparteid, kes ei ületanud valimiskünnise 5% -nende hääled jooksevad tühja –nende valijad nagu ei osalenudki valimistel. Nii näiteks Kristlik Demokraat Aleksander Einseln sai valimistel üle 600 hääle ja ei saanud Riigikokku, samas said 7 inimest suurematest parteidest väiksema häälte arvuga kui A.Einseln - Riigikogu liikmeks.
Valimisseadus annab võimaluse parteidele manipuleerida valijate häältega oma suva järgi. Parteid esitavad oma nimekirjad – kelle hulgast valida. Seega otsustab partei juhtkond – mitte rahvas - keda valida. Edasi paneb partei oma kandidaatide nimekirja järjekorda, mille alusel saavad parteilased Riigikokku „väljaspool järjekorda“- sõltumata häälte arvust. Kui parteinimekirjas eespool asuv kandidaat saab valimistel ka 4-5korda vähem hääli (200-300 häält) – osutub tema valituks, mitte 3 000 poolthäält saanud kandidaat.
Viimastel Riigikogu valimistel 2007.a. (ametlikult internetis avaldatud andmetel) meie Riigikogu liikmeteks saanutest 31 kandidaati said valimistel alla 1 000 hääle ning said Riigikogu liikmeteks, kuid 34 samade parteide liiget kogusid igaüks 1 000 - 3 500 häält, kuid Riigikogusse ei pääsenud. Nii muutsid parteide juhtkonnad valijatelt luba küsimata suure hulga hääletanud valija arvamuse oma meele järgi nii - kuidas partei juhtkonnale tarvis oli.
Parteide poolt peibutuspartide kasutamine on otsene valijate petmine - kuid see on meie parteide poolt igapäevane nähe. Peibutuspartide hääled lähevad partei ühiskatlasse ja võimaldavad parteidel viia Riigikokku mõnesaja häälega parteijuhtidele kuulekaid nupulevajutajaid. Nii saavutatakse see, et üle 50 % riigikogulastest on parteijuhtkonna dirigeerimisel kuulekad nupulevajutajad. Rahva petmine parteide poolt – kus kandidaat kandideerib valimistel ja valituks osutumisel loobub oma valijaid pettes valitavast kohast – on meil väga levinud asi.
Millise demokraatliku õigusega eiratakse parteide poolt valijate tahet? Kas see pole mitte partokraatia võim demokraatia üle?
Meie Riigikogu valimised ei ole eriti demokraatlikud ega ole täies kooskõlas meie Põhiseadusega. Meie Põhiseaduses sätestatud proportsionaalsuse põhimõte kehtib Riigikoogu valimiste puhul tegelikkuses ainult kuni Parteide proportsionaalsuse kindlakstegemiseni (kui palju missugune Partei sai hääli kandidaatidele Riigikogus), edasi tuleb juba seadustatud Parteide omavoli, mis on Põhiseadusega vastuolus. Valimised pole ka ühetaolised ja otsesed (PS), sest parteide puhul kasutatakse häälte ülekandmist, parteisiseste nimekirjade eelistamist mille tõttu ei tea paljud valijad – kes osutus tema häälega valituks –kes esindab tema tahet-huvisid Riigikogus.
Põhiseadus on demokraatlik, kuid Põhiseaduse alusel väljaantud seadused põlistavad parteide võimu sõltumata rahva tahtest. Meie parteid võivad igal ajal tõlgendada Põhiseadust oma suva järgi. Vaatamata Rahva üldisele tahtele võib Riigikogu välistada probleemi rahvaküsitlusele panemise – kui (Parteide tagatoad) Riigikogu arvab, et rahvaküsitlusel rahvas võiks esitada Riigikogust erineva arvamuse – mis Parteidele ei sobi või väärab mingilgi kujul Parteide võimu ja rahajagamise ainuõigust –siis rahvahääletust ei toimu. Kui Riigikogu ei taha, siis ei muudeta ka Valimisseadust demokraatlikumaks. Praeguses redaktsioonis Rahvaküsitluse otsustamine ning Valimisseadus ei soodusta demokraatiat, vaid kindlustab partokraatia pikemaks ajaks,
Parteidele nende endi poolt endile kehtestatud hüved meeldivad ja nende võimu ning Parteide hüvesid keegi väärata ei saa – seega pole tarvis ka mingisuguseid reforme. Parteid võivad omavahel küll pori loopida, sõimelda ja vaielda, kuid kui küsimus kerkib parteide võimus, parteide hüvedes, riigikogulaste palgas – siis koonduvad parteid ühisrindena oma võimu kindlustamisele.
Meie demokraatiast.
Demokraatia eeldab rahva valitsust, kus Rahval oleks ka otsustav sõnaõigus valitsemisorganite moodustamises, osalus võimu- ja täitevorganites tegevuses. Mingi kontrolli- või mõjutamise võimalus komplekteeritud võimuorganite üle. Rahva arvamus riigikogulasi ei huvita.
Pole nõus Ene Ergma väitega Riigikogu reformimise vajaduse puudumise kohta. Riigikogu vajab reformimist. Praegu on nii Riigikogu kui ka riigivalitsemine sügavalt partokraatlik – mis on tegelikust demokraatiast üpris kaugel. Meil on demokraatia parteide – mitte rahva jaoks. Meie rahval pole praegu mingit sõnaõigust parteide ainuvõimu vastu (ka Riigikogu valimistel mitte, sest Riigikokku said enamus kandidaatidest parteijuhtkondade valiku kohaselt parteinimekirjade järgi – mitte rahva häälte järgi). Küünilisemaid ilminguid meie parteide poliitikas on valijate häälte kogumine poliitikute nimekirjade alusel ja seejärel parteisiseselt nende häälte ümberjagamine nii, et kõrgematele kohtadele paigutatakse ühed ja samad vanad tegijad – tihti ebakompetentsed. Koguni sellised, kes oma partei imagole rohkem kahju toovad kui kasu.
Kommentaariumites arutatakse Riigikogu teemadel. Riigikogulased üldiselt ei loe kommentaariumites Lumpenite arvamusi (kardavad teada saada arvamust endi kohta?).
Mõned 08.01.2010.a. „Delfis“ ja „Postimehes“ avaldatud kommentaarid. Komjmentaare arvatakse küll peldikuseinalisteks kirjutisteks. Arvan, et riigikogulased arvavad nii sellepärast, et kommentaarid ei ühtu nende arvamusega iseendist. Neid oleks riigikogulastel kasulik lugeda kasvõi eneseharimise eesmärgil.
- Pole midagi tähtsamat kui seda on riigikogulase enda rahakott.
Demokraatia ja vabadus kahvatub selle ees.
- Köögitüdrukust riigivalitsejaks'. Kahjuks aga selline meie Riigikogu tase täna on. Tänagu õnne, et neil ette öeldakse kuidas hääletada, sest enamus ei saa eelnõudest isegi aru.
- Praegune Valimisseadus toob võimule vaid võhikuist tuuletallajad. Ka Eestis ei ole ju ükski riigikogulane ega ükski minister õppinud oma ametit - no miks me laseme võimule oskamatuid, kuid rahaahneid tüüpe?
- On ainult üks aade, et Eesti riigil läheks kenasti, rahvas oleks rahul ja riigiteenistujad mõtleks eelkõige riigile ja rahvale, mitte ei aetaks taga parteihuve ja viimase varjus õilmitsevalt räigelt erahuvid.
- Niikaua, kui seal on koos ärimehed, mitte riigimehed, ei muutu midagi. Hetkel minnekse sinna ikka raha ja hüvesid teenima, mitte rahvast ega riik Ja siis imestame miks võim on Rahvast eemaldunud. Ta ei saa eemalduda sest pole Rahvale lähemal kunagi olnudki.
- -Meie "poliitilisel eliidil" on õnnestunud rahvalt võim ja otsustusõigus riigis usurpeerida ning seadused koostada ja vastu võtta sellisel kujul, et seda võimu ja otsustusõigust ei ole võimalik väärata ja kodanikkond ei saa tegelikult neid tagasi võtta või poliitikuid mõislikkusele sundida või tagasi kutsuda.
- Meie parteide põhieesmärgid - võim, raha, isiklik heaolu, parteide tegevuse varjus aetakse eraasju isikliku rikastukmise eesmärgil.Riigis vohab poliitikute poolt seadustatud liigkasuvõtmine, ärastamine ja bürokraatia õitseb kõrgeimal taseme.

Demokraatlikus riigis - ei kehti hundimoraal nagu meil, kus tugvad, rikkad ja ilusad heidavad üle parda vanad ja väetid, kus loeb ainult tugevama õigus.
Demokratiseerimine Eestis ei sõltu Riigikogust ega valitsusest. Demokraatia sõltub meie 3-4 suurema partei tagatubadest, sest Riigikogu saab hääletaga ja otsustada ainult nii – nagu otsustatakse parteide tagatubades – riigikogulased peavad ju hääletama nii – nagu neis tagatubades otsustatakse. Meie parteide sisenedemokraatia ei ole nii tugev, et Partei lihtliikmed julgeksid midagi vastu öelda oma „tagatubadele“. Parteide tagatoad on kõikvõimsad ning ei arvesta oma lihtliikmetega.
Parteide tagatoad aga ei taha anda rahvale mikroskoopilistki osa oma otsustusõigusest, võimust ning võimalusest otsustada raha jagamise üle Rahvale anda. Rahvas aga seda seaduslikult nõuda ei saa, sest seadustega on Parteid kõik võimalused selleks ära lõiganud. Rahvahääletusele panevad parteide tagatoad ainult neid küsimusi – mis ei vääraks parteide tagatubade võimu. Rahvas ise ei saa Rahvahääletust korraldada ega Rahvahääletuse küsimusi otsustada.

Demokraatia -Partokraatia

Kas meil on Demokraatia või Partokraatia? MeieParteid ja Riigikogu on veendunud selles, et meil on väga demokraatlik riigikord.
Peeter Jalakas esitas novembri lõpus arvamuse meie Riigikogu reformimisest - taastada Eestis poolprofesinaalne kahekojaline parlament. Vastuseks arvas Riigikogu esimees Ene Ergma, et vajadust riigikogu reformiks ei ole. “Meie parlament on üles ehitatud euroopalike demokraatlike parlamentide eeskujul.” Selles vastuses ei kajastanud ta objektiivset olukorda meie Riigis, vaid vastaja rääkis nii, kuidas peaks rääkima parteifunktsionär. Täpselt sama moodi Ene Ergmaga arvas oma riigi demokraatiast pool sajandit tagasi NLKP KK peasekretär Leonid Breznev - „NSVL on kõige demokraatlikum riik maailmas“. Mis teised riigid arvasid tol ajal NSVL demokraatiast – see on teada.
Euroopa parlamendid koosnevad elukuselistest poliitikutest, kellel on parlamentarismi ajaloolised traditsioonid, poliitiline kultuur. Euroopa riikide parelamentidesse ei pääse poliitikud, kes lähevad parlamenti sellepärast, et seal on võimalus rahva arvel tasuta majoneesi saada, endile tasuta autosid liisida või autot tankida. Selleks on Euroopa parlamendisaadikutel palk. Euroopa riikide parlamendi saadikud ei kujuta seda ette, et istungid toimuvad tavaliselt 10-30% parlamendisaadiku osavõtul ja tööpäev kestab tihti alla 10 minuti.
Euroopa parlamendi liikmed on eetilised, kõrge moraaliga, neile on kallis oma väärikus, au ja nad peavad kinni oma antud sõnast. Parlamendi ja Valitsuse liikmed astuvad oma postilt tagasi kui eksivad kasvõi moraalis milleski. Rootsi minister astus tagasi selle eest, et sukkpükste ostmisel kasutas Riigi krediitkaarti. Portugali Teedeminister astus tagasi, kuna üks sild varises kokku. Euroopa demokraatlikes parlamentides pole nii suur põud eetikast ja moraalist kui meie Riigikogus. Kui Euroopa parlamentides astuvad saadikud vigade-eksimuste puhul tagasi, siis meie Riigikogus ja Valitsuses sellist kommet pole – olenemata eksimuse-rikkumise astmest.
Euroopa riikides ei saa demokraatiat Eesti moodi teha, sest seal on tugev üldsuse kontroll parteide ja parlamendi tegevuse üle ning seal reageeritakse iga eksimuse-vea peale tormiliselt. Meil need parteide-riigikogulaste eksimusi-vigasid ei taheta tähele panna ja meie üldsusel pole mehhanismi parteide-riigikogulaste korrale kutsumiseks. Riigikogu ja Valitsus on jumalused, kelle tegusid ei tohi arvustada.
Meie parlament võib olla üles ehitatud Euroopa demokraatlike parlamentide eeskujul, kuid kuna meil demokraatia ei toimi nagu euroopalikes riikides, siis pole küsimus ilmselt mitte parlamendi skeemis, vaid selles: kellega, kuidas ja millega see skeem on täidetud, kuidas skeem toimib. Küsimus on ehk parlamendi koosseisus ja tegutsemise viisides? Pigem ei vasta Riigikogu kvalitatiivne koosseis euroopaliku parlamendi nõuetele. Pole kuulnud, et mõne välisriigi parlamendi aseesimees nimetaks oma rahvast Lumpeniks nagu paar aastat tagasi meie reformierakondlasest kõrge riigiametnik. Ka ei saa lugeda kõiki meie riigikogulasi elukutselisteks poliitikuteks, ehkki palka saavad nad Riigikokku kuulumise eest. Meie poliitikud on seisukohal, et lisaks kõrgele palgale peavad nad saama ettevõtete juhatustes olemise eest kõrget lisatasu, lisaka peab Riik neid tasuta ülal pidama, ehkki nende panus meie Riigi edendamisse on nigel.
Riigikogu ja Valitsuse tegevust ei saa lahus vaadata, sest Riigikogu komplekteerib Valitsuse ja edaspidi tegutsevad mõlemad käsi-käes. Riigikogu koalitsiooniparteide juhtkond istub Valitsuses ning realiikmed omakorda Riigikogu koalitsioonis. Valitsus esitab oma seadusi-projekte kinnitamiseks oma alluvatele Riigikogus. Riigikogu on Valitsuse kummitempel. Seadusandliku võimu lahusus täitevvõimust on meil formaalne.
Meie kodukootud poliitikud tegutsevad JOKK süsteemis – kui poliitiku jutt on ladus, parteile sobiv, ehkki poliitik tööd teha ei oska või ei taha - aga jutt vähemalt sobib partei poliitikaga – järelikult on ta parteile (ja partei arvates kindlasti ka rahvale!) - väga hea poliitik. Isegi siis kui poliitiku tegevus on vastuolus Põhiseadusega - Maret Maripuu sotsiaalministrina. Põhiseaduse § 28 kohaselt „...puuetega inimesed on riigi ja kohalike omavalitsuste erilise hoole all“. Kui aga tuhanded puudega inimesed jäid mitmeks kuuks riikliku pensionita – Riigi eriline hoolitsus rahva eest? Kolm kuud ei kehtinud tuhandete enim abivajavate (puuetega inimeste) suhtes Põhiseadus. Selle Põhiseaduse rikkumise eest premeeriti poliitikut-ministrit 300 000 kroonise lahkumistasuga.
Kui poliitik on saamatu või tegutseb oma kitsa kildkonna huvides ca 70- 80% rahva huvide vastu nagu Rein Lang justiitsministrina – kohtusse pöördumise kõrged riigilõivud, kohtute aeglane menetlus, segased seadused, demokraatiat piiravate seaduste läbisurumine jne... Kaitseinistrina oma haldusalal saamatu Jürgen Ligi, või keskkonnaministri kehtestatud lehmapeeru maks. Kui minister on oma haldusalal ebakompetentne ning saamatu – ikka sobib ta Parteidele ja Riigikogule.
Demokraatia-partokraatia. Paljud (ka mina) pole meie demokraatias veendunud. Tänapäeval ei ela me demokraatias, vaid esindusdemokraatias ning ühiskonnas kehtivad mitte rahva reeglid, vaid hoopis kitsa poliitilise eliidi reeglid, mida nad enda mugavaks äraelamiseks on kehtestanud, et ise rikastuda ja rahvast alistada. Pigem on meie riigis tegmist partokraatiaga. Meil on piiramatu demokraatia suurparteide ja -parteilaste jaoks. Parteid ise määravad endile (oma riigikogulaste kaudu) mitmekümnemiljonilised toetused – arvestamata Riigi majanduslikku olukorda. Samuti määravad riigikogulased ise endile palga ja hüvitised – sõltumata Rahva arvamusest. Kõik tähtsamad ja vähemtähtsad riigiametid komplekteeritakse parteide poolt endile ustavate inimestega. Ministeeriumid-ametid politiseeritakse. Riigiaparaat on parteide poolt üle paisutatud – saamaks soodsaid töökohti-soodustusi parteile, parteide liikmetele ja nende lähedastele, ka parteile vajalikele inimestele. Meie igapäevane tegelik elu näitab, et enamuse meie parteide eesmärgiks on: parteide ja parteilaste võimu ja materiaalse heaolu kindlustamine rahva arvel. Rahval on näiliselt küll demokraatia, kuid ei parteid ega Riigikogu kuula kedagi peale oma juhtide.
Demokraatiaga kaasneb ka vastutus. Vastutus oma sõnade ja tegude eest. Kas vastutus on moraalne, materiaalne, vastutuse ulatus, viis jne... pole oluline - kuid siiski vastutus. Ligi 20 aastat räägivad poliitikud vastutusest, kas siis 20 aasta jooksul on kõik Parteid tegutsenud ilmeksimatult? Meie Parteidele ja parteilastele on vastutus tundmatu asi. Meie partokraatlikus riigis on vastutus rahval. Rahvas – mitte parteid - kannab materiaaset vastutust ka parteide poolt riigile tekitatud kahjude eest (valitsuse saamatusest tekitatud suhkrutrahv 700 EEK-i, Eesti Raudtee müük ja tagasiostmine 1,5 miljardit kallimalt, 13miljonit „Welcome to Estonia“,maadevahetusega saadi kahju üle 200 miljoni EEK-i jne...). Need kahjud kannab Rahvas – mitte kahju tekitajad.
Meie poliitikutele on iseloomulikuks see, et nende jutt on ladus (nende jutt ei pruugi arukas olla), midagi arukat nad ära ei tee - aga oma sõnade ja tegude eest nad ei vastuta - vastutus oma tegude ja sõnade eest on kombeks teiste riikide poliitikutel. Meil on kombeks – parteiline vastutus, mis tähendab seda, et poliitikud ei vastuta millegi eest.

Meie poliitikutel – riigikogulastel on demokraatiani ja tõeliste poliitikuteni käia veel pikk tee ja demokraatlikelt parlamentidelt palju õppida
Kas uskuda Ene Ergma arvamust, et meil on tõeline demokraatia ja demokraatlik parlament? Kahtlen, et ta ka ise seda tõsimeeli usub.

Leonhard Pallon


http://www.syndikaat.ee/index.php

Laari "pattudest"

Laari patud kommentaaridest
Sundüürnik., 14.11.2009 12:26
IRL i sigaduste autoriks on Mart Laar, Liia Hänni, Kaido Kama jne, kes jätsid kodudest ilma ligi 100000 eestimaalast, tagastades vara mitteomanikele.Laari tegemisi 1, 16.10.2009 13:11
Eesti vajab eetilist peaministrit.

Mart Laar on olnud kahe valitsuse juhiks ja kavandab kolmandat korda peaministriks saamist. Tema varasematele valitsustele on saanud saatuslikuks võhiklikud otsused, skandaalid ja tema valetamised (rublatehing, pildiskandaal). Kas eestlased astuvad veel kolmandalgi korral sama valetaja seatud rehale? Mida peab Laar veel valetama, et tema tee poliitikasse oleks jäädavalt suletud?

Laari valitsuste „saavutusteks“ on olnud:
1)Laari esimesse valitsusaega (21.10.1992 - 4.11.1994) jäävad rahareform, maksureform ning totaalne erastamine. Väga vastuoluline oli ka omandireform, mis lõhestas eestlased omanikeks ja ilmajäetuteks. Eeskujuliku kapitalismi teenimise eest on ta saanud mitmel korral konservatiividelt rahalisi auhindu. Viimati 2006. aastal 6,2 miljonit krooni ehk umbes 2,2 miljonit seeklit.
2)Laari esimene valitsuse sooritas relvatehingu Iisraeliga. Sellest on möödunud 13 aastat. Mõned eksperdid küll väitsid, et need olid juba ostes vananenud ja roostes aga olgem täpsed. Neid relvi pole siiani vaja läinud ning sellest aspektist on nende kasutuskõlbulikus ja roostetuse aste asjasse mittepuutuv. Või siis teistpidi mõeldes oleksime võinud need 56 miljonit dollarit või 728 miljonit krooni kasutada mõistlikumal viisil.
3)Laar lubas kaitsejõududes korralagedust ja isetegevust, mis päädis Pullapää jäägrikriisiga.
4)Laari esimese valitsuse kukutas tema valetamine rublamüügi kohta.


Laari tegemisi 2, 16.10.2009 13:11
Tiit Vähi valis tehingu(Strandberg, Pruuli, tšetšeenid) avalikustamiseks Laarile eriti halva hetke, nimelt nädala enne Vene vägede väljaviimist 31. augustil 1994. Rahvusvaheline olukord oli pingeline, Venemaa otsis meeleheitlikult ettekäänet, et vägede väljaviimist edasi lükata. Rublamüügi avalikuks tulek oleks Venemaale võinud selle anda. Nii ei jäänud peaminister Mart Laaril üle muud kui rahuliku näoga valetada, et rublad on Eesti Panga varahoidlas. Päev pärast vägede lahkumist tehti toimunu avalikuks, mispeale peaministrit süüdistati valetamises ning ta langes sedavõrd tugeva kriitika alla, et kaotas lõpuks oma ametikoha.(1994. novembris Tarandi jõulurahuvalitsus)
5)Laari teine valitsus (25.03.1999 – 28.01.2002) ei suutnud täita oma lubadust valitseda ausamalt võrreldes korruptsiooni sünonüümiks kujunenud Koonderakonnaga. Laari teine valitsus määris kiiresti oma nime ebaõnnestunud erastamistega raudteel ja elektrijaamadega. Laari valitsuse kukutas vormiliselt pumppüssi skandaal, kus ta valetas ausa näoga TV 3 kaamera ees, et pole tulistanud inimese pildi pihta.
Ene Veiksaar: Kas Edgar Savisaare pildi pihta laskmine toimus või ei toimunud?
Mart Laar: Ma arvan, et kui ma hakkaksin ilmselt Kesknädalas kõike enda kohta kirjeldatut kommenteerima, siis nagu öeldakse heas eesti kirjandusteoses: enne ilmselt laskuks taevas maa peale ja mered voolaksid kuivaks kui ma seda teha jõuaksin.

Mart Laar: No vaadake... kaitseväe ohvitser... ma pole kindlasti mingi... lahingukoolis ei jooda kõigepealt. Lahingukoolis on alkoholi tarvitamine keelatud. Hakkame pihta... pumppüssid, tähendab, see on fantastika. On, noh nagu ma ütlesin, küll üsna halenaljakas lugemine. [10. veebruar 2001]
6)Laari klikivalitsuse algatatud tiigrihüpe osutus nurka kakavaks kassipojaks (Tiit Tammsaar, jaanuar 2004). Eestist ei ole saanud IT-riiki. Maale toodud kiipkaardifirma juurutatud ID-kaardil on ka 6 aastat hiljem samapalju rakendusi kui algusaastal.
7)Laari juhitud Kolmikliidu valitsus sulges Lõuna-Eesti ja Lääne-Eesti rongiliikluse. Toivo
7)Laari juhitud Kolmikliidu valitsus sulges Lõuna-Eesti ja Lääne-Eesti rongiliikluse. Toivo Jürgenson lasi seejärel ehitada Valgamaa maanteid talvelume ja jää peale.
8)Laari valitsuse keemikuharidusega majandusminister Mihkel Pärnoja lubas bensiinijaamadesse happelise autorkütuse, mis lõhkus automootoreid, kehtestas elektrilvõrgu kuutasud ja tahtis Narva elektrijaamad müüa Ameerika energiakontserni riiulifirmale.
9)Laar pettis endale välja Ao tänavale maja teovõimetult kodanikult.
Kuidas Laar sai oma Ao tän.maja teovõimetult kodanikult? Kas selline inimene võib hoolida oma rahvast? loomulikult on vastus ei! Laar on mitte ainult suutmatu,vaid ka moraalitu ,mida näitab tema maja tehing.
Kapo uurib, kas peaministri soetatud maja invaliidist eksomanikku peteti.
10)Laari tagatuppa kuulunud luurenõunik Erik-Niiles Kross aitas Eestisse FBI tagaotsitavaid, erastamispetised Angotti=Massey ja Sposato (tuntud ärpleja ja autopõletaja)
11)Pärast erakonna valimiskaotust 2002. kohalikel valimistel taandus tipp-poliitikast ja Isamaaliidu esimehe kohalt. Tema asemele sai Tunne Kelam, kes läks 2004. juunis Brüsselisse Europarlamendi saadikuks ja sellega ahvatles „mõmmibeebi“ jällegi võimu meepoti kallale.
12)Laar on Hansapanga omanikfirma Swedbank nõukogu liige kuupalgaga 45 500 Eesti krooni. See on umbes poole suurem tasu kui Eesti rahvas maksab talle Riigikogu liikmena. Tekkib täiesti ilmne küsimus: kelle huvides ta töötab kui üks tööandja maksab poole rohkem kui teine. Kas oleks ekslik arvata, et hommikul ärgates mõtleb Laar pigem Hansapange käekäigule, sest selle eest makstakse poole rohkem kui eestlastele?
Kui sina maksad iga pangaülekande eest Hansapangele 2,5 kuni 6 kooni, siis Laar saab kord kuus Stockholmis kohalkäimise eest 45 500 krooni ehk 546 000

Kõike eelnevat arvesse võttes tõdeme, et
* Laari valitsused on olnud skandaaliderohked ja Eesti rahva huve eiravad. Märksõnaks oli: Eesti kujundamine odava tööjõuga riigiks, ettevõtete ja infrastruktuuri erastamine, sundüürnike küüditamine nende kodudest ja tegutsemine isikliku rikastumise nimel.
* Laari valitsused on kahjustanud Eesti riikluse huve ja eestlaste kui rahva püsimajäämist. Tema viie valitsusaasta jooksul on eestlaste rahvaarv vähenenud 16686 eestlase võrra (eestlaste arvu muutus: 1992. a. -755; 1993. a. -2731; 1994. a -4323; 1999. a. -3194; 2000. a. -2685; 2001. a. -3180)
* Laari saamine valitsuse liikmeks on ohtlikum kui endisest kommunistist peaminister. Valitsuse liikmena otsustaks ta ainuisikuliselt mitmete miljardite maksukroonide kasutamise üle, kuid tema juhitud valitsused olid ajaloos tuntud oma korruptsiooni ja raha raiskamisega.
* Isamaaliit vajab ausat juhti, mitte valetamiste pärast 2 korda lahkunud ekspeaministrit.
* Parema elu nimel tuleb tegutseda eetiliselt ja mitte vahendeid valimata.
* Laari saamine erakonna juhiks või peaministriks on kahjulik eestlusele ja sellepärast oleme selle vastu.

Kui oled arvamusel, et Eesti vajab eetilist ja ausat peaministrit, siis palun toeta seda oma nime kirjutamisega. Võid lisada ka täpsustava kommentaari. Saadud aadresse ei kasutata mingil reklaamiga seotud eesmärgil (neid hoiab www.petitiononline.com), vaid ainult ja ainult osalusdemokraatia edendamiseks.
Erinevalt presidendikandidaat Toomas Hendrik Ilvesest ei olnud minul võimalik palgata reklaamifirmat vanZetti & Wisema, ning pidin sellepärast kasutama tavakodanikule kättesaadavaid vahendeid ning internetiteenuseid.

Laari maja, 16.10.2009 13:12
Majatehing sai alguse 1997. aastal, kui tollane riigikogu Isamaaliidu fraktsiooni liige Mart Laar valis koos oma sõbra Ivo Nikkologa välja Tallinna kesklinna rohelises rajoonis kena maja, kirjutas Kesknädal.

Maja oli tagastatud õigusjärgsele omanikule Ülo Taligale ja selles elasid kolme üürniku perekonnad. Taligat esindas juriidiliselt Maie Rakso.

”Algatuseks vajati tankisti, kes musta töö ära teeks,” kirjutas ajahelt. Variisikuks sai Ando Aron. Nikkolo ja Aron ostsid 1997. aasta veebruaris Taligalt 500 000 krooni eest Ao 3 elamu, mehed said kumbki poole maja omanikeks. Ostetud elamus oli sel ajal vähemalt kolm üürnikku.

Need inimesed olid Indrek Rätsep, Valentina Norman ja Inna Sundatova.

Nikkolo müüs 1998. aasta 27. veebruaril veerandi talle kuuluvast poolest majast 600 000 krooni eest samas majas elavale, nüüd juba sundüürniku staatusega Rätsepale.

Samal päeval müüs Nikkolo teise neljandiku samas majas elavale teisele sundüürnikule Normanile, aga juba 750 000 krooni eest.

”Temast ei jää maha ka Laari tankist Aron, kes samuti samal 1998. aasta 27. veebruari päeval müüb veerandi Ao 3 elunevale kolmandale sundüürnikule Sundatovale 600 000 krooni eest,” nentis Kesknädal.

Nikkolo ja Aron panid kumbki mängu 250 000 krooni, aasta hiljem teenis Nikkolo vaheltkasu 1,1 miljonit krooni ning Aron 350 000 krooni, kusjuures ta jäi veerandi maja omanikuks.

Nüüd on huvitav jälgida kuidas tänase Eesti Vabariigi väidetav õigusriik ja demokraatia erineb Euroopa Liidu ja vanade Euroopa kultuurrahvaste arusaamast õigusriigist ning demokraatiast. Kõige vapustavam on olukord ühe terviku küsimuses läbi viidud kohtuliku kontrolli ja kohtuotsuste taiesti vastupidistes tulemustes Euroopa, Saksa, Poola , Tsehhi ja Leedu jt. kohtutes versus Eesti kohtus (sh. Riigikohtu üldkogus)

Malle Pärna arvamus

See meeldis mulle ja siinosa sellest.
Malle Pärn -
Üks meie parteijuhte, Mart Laar on kirjutanud:
"Stabiilsust on Eestil aga hädasti vaja vastamaks suurimale meie ees seisvale väljakutsele - 2010. aasta eelarvele. Miks on see eelarve siis sedavõrd oluline? Sest see võib olla viimane takistus Eesti teel eurotsooni. Eurotsooni saamine on aga üheks oluliseks eelduseks väljumisele majanduskriisist ning majanduse ja inimeste elatustaseme kasvule pöördumisele." Minu elu eesmärk ei ole eurotsooni saamine. Minu suurim väljakutse ei ole 2010. aasta eelarve. Ka mitte meie rahva elatustaseme kasvule pöördumine - ma küll ei tea, kuidas miski asi pöördub kasvule? Ja euro ei teosta seda pööret kindlasti, sest selle tulekuga ei kasva mitte elatustase, vaid elukallidus!
Poliitika paistab mulle vastutustundetu farsina, millega saab tegelda vaid inimene, kellel puuduvad enesekriitikameel ja südametunnistus. Minul on mõlemad päris suurel määral olemas, sellepärast otsustasin erakonnast välja astuda. Suure poliitika eesmärk peaks olema Eesti riigi ja rahva alleshoidmine, mitte nende hävitamine.
Meie senised valitsused on ära hävitanud mitu väga olulist asja, nende hulgas eesti põllumajanduse ja normaalsed kaubandussuhted Venemaaga. Pikka aega on olnud nende ainsateks eesmärkideks liitumine Euroopa Liiduga ja oma raha asendamine euroga. Kultuuris propageeritakse apelleerimist madalatele instinktidele, ühiskonnaelu keskpunktiks lausa religioonitasandil on RAHA. Inimesest on tehtud kaubaks tööturul.
Ükski erakond ei ärata enam usaldust. Kõik valetavad. Kõigi parteijuhtide sõnavõtud sarnanevad järjest rohkem kommunistliku partei juhtide sõnavõttudele. Viisaastak nelja aastaga ja jõuame järele Ameerika Ühendriikidele. Tühjad ning üldsõnalised lubadused. Rahvas ei ole nii rumal, et seda õõnsat propagandat uskuda.
Kõik valimiskampaaniad on ääretult piinlikud, ükskõik, kas tehakse neid tõsimeeli, see tähendab oma isiklikust rumalusest, - või rahva lollitamiseks, see tähendab petturlikust omakasupüüdest, et endale inimeste hääli kokku meelitada. Valimissüsteem oleks tulnud ammugi muuta mõistlikumaks - seda pole püütudki teha. Meil polegi tegelikult valimisi, meil on hääletamine. Ja suurem osa valijatest on ammugi äraostetud, kinnistatud kindlate parteide ja poliitikute külge, sest nad kõik on neist mingit konkreetset kasu saanud. Teisiti pole võimalik põhjendada seda, et nii palju vigu teinud poliitikud, kes on meie riigi kreeni juhtinud, ikka veel tuhandeid hääli saavad. Üksikud iseseisvalt mõtlevad hääletajad ei suuda võistelda äraostetute arvulise ülekaaluga.
Täielik tsirkus on see, et riigikogu liikmed kandideerivad linnavolikogu valimistel! Ja reklaamides mitte ei tutvustata erakondi ja kandidaate, vaid igaüks lausa KÄSIB enda poolt hääletada. Absurdne on ka see üleskutse, et minge kindlasti valima, sest muidu pole teil õigust pärast ka kritiseerida. On küll. Valima ei lähe see, kes tajub valimiste valelikkust. Ta ei tee seda farssi kaasa, sest tal on piinlik selles osaleda. Neutraliteedis ei ole midagi häbiväärset. See on nõukogulik igand, et kõik inimesed peavad minema valima. Ja keegi ei saa talle siis öelda: ise sa nad sinna valisid. Ei valinud. Need, kes ei lähe valima, täidavad pigem tolle väikese poisi rolli, kes ainsana julges öelda, et kuningas on alasti.
Ja tegelikult - keda me valime? Meie valitsus on ju tegelikult okupatsioonivalitsus. Tegelikult valitsevad meid ju Euroopa oligarhid. Poliitikud vaid täidavad nende ettekirjutusi. Ja miks ma peaksin minema seda okupatsioonivalitsust valima? Mina, kes ma hääletasin Euroopa Liiduga ühinemise vastu? Mina, kes ma tahaksin elada suveräänses, iseseisvas Eesti Vabariigis, mida juhivad kõrgete ideaalidega ahnusest vabad eesti intellektuaalid, ja kus on kõrgetasemeline ning eetiline kultuur ja haridus?
See on minu isiklik arvamus, ma ei soovi sellega kedagi mõjutada - igaüks tehku oma otsus ise, oma meelt ja mõtteid mööda.

Ministrid rahva vastu?

Tuletage meelde, kuidas justiitsminister Rein Lang ja Sotsiaalminister Maret Maripuu propageerisid vajadust Töölepinguseaduse paindlikumaks muutmiseks hakata sõlmima ning lõpetama töölepinguid suuliselt. See tähendanuks seda, et Töövõtjad ei saa Tööandjate vastu palga, töötingimuste muutmiste ja vallandamiste puhul enam oma õigusi kohtus kaitsma hakata ja kogu võim-otsustusõigus jääb Tööandjale.
Põhjuseks see, et siis puuduks töövõtjal võmalus oma õigusi tööandja vastu kohtus kaitsta, kuna kohtusse pole mingeid tõendeid kirjalikult esitada. Tööandja leiab aga oma töötajate hulgast (raamatupidaja, brigadir-projektijuht...) küllaga töötajaid, kes oma isanda meeleheaks on nõus kohtus tunnistama seda – mis isandal vaja. Nii jääks õigusliku kaitseta kõik töövõtjad, vastutuseta aga ka kõige sulimad tööandjad. Muidugi ei saa väita seda, et kõik tööandjad on sulid, kuid selline Töölepinguseaduse muudatus jätab tingimusteta Töövõtja edaspidi Tööandja täielikku meelevalla alla. Missugused tõendid esitab Töövõtja tööandja vastu kohtusse siis, kui Tööandja rikub kokkulepitud palga-ja töötingimusi? Kirjalikku töölepingut pole. Sellega andsid kaks ministrit ebaausatele Tööandjatele teada – võtke tööle töölisi muinasjutuliselt hea palga ning ideaalsete töötingimustega. Kui tööline-insener on asunud tööle, siis makske talle edaspidi nii vähe kui suvatsete – Töövõtja seda nagunii isegi kohtus vaidlustada ei saa.
Iga tavajurist teab, et oma väiteid tuleb kohtus tõendada. Tõendada saab aga ainult tõenditega. Kuna kirjalikku töölepingut pole, pole Töövõtjal ka midagi nõuda ega millegiga oma väidete õigsust tõestada. Kas meie juristidest Justiitsminister ja Sotsiaalminister ei teadnud juristide algtõdesid? Teadsid. See näitab, et meie ministriid ole huvitatud 95% Töövõtjate, vaid 5% Tööandjate huvidest ning viimaste huvisid tuleb kaitsta. Ministrid ei tegutse rahva huvides, vaid seisavad oma ringkonna ja sponsorite huvide eest ning rahva vastu. NSVL ajal oleks sellised ministrid tunnistatud kahjuriteks - rahvavaenlasteks ning häbiga postilt minema löödud... Õnneks elame EV-s ja ministrid jätkasid edukalt meie rahvale kahjulikult edasi tegutsemist.
Nii jätkas minister Maret Maripuu juhitav sotsiaalministeerium puudega inimeste ja pensionäride elu võimatuks tegemist seoses puuete- ja pensionirahade väljamaksmise peatamisega. Justiitsminister Rein Lang aga piirama inimeste võimalusi oma õiguste kaitsmiseks kohtusse pöördumise võimaluste vähendamiseks (juba praegu ei suuda keskmine eestlane iseseisvalt kohtusse pöörduda rahaliste vahendite puudumise tõttu, kuna riigilõiv on kõrge ning advokaaditasu pole taskukohane keskmisele inimesele). Vastu võetakse segaseid seadusi, mille tulemusena tuleksüha rohkem kohtusse pöörduda, kohtud aga on niigiüle koormatud ja lahenduseni jõutakse alles 2-3 aasta järel...
Rahvas ei vali ministreid. Neid valib Riigikogu. Kuna Riigikogu valitakse parteide poolt (rahva kaasabil - mitte rahva poolt), siis on selge ka see, et parteid panevad paika ministrid. Parteidel pole tähtis, kas minister peale muinasjutu rääkimise midagi oskab, kas ta rahvale kasu toob ja kas ta ka kompetentne on – kõik see pole oluline. Oluline on see, et ta on „meie” parteist ja ta on”oma jope”. Kui minister juba pukis on, küll ta siis oskab omasid edutada-soosida-moosida rahva arvel.
Kuidas iseloomustada meie ministeeriume?
Poliitilised ministrid vahetuvad ja koos ministritega ka suur osa ministeeriumide apararaadist. On ju uutel ministritel tarvis oma tagalat kindlustada oma inimestega, ehkki ministeeriumi haldusalas võhikutega... Kas ministrid juhivad oma ministeeriume õiges suunas ja riigile-rahvale kasulikult? Kas ministrid on kompetentsed oma haldusala juhtima? Mõned on, mõned tekitavad rahvale rohkem kahju kui kasu. Suuremat kahju tekitavad nad oma ebakompetentsusega rahvale, aga ka juhitava ministeeriumi ja oma partei mainele. Ministrite võhiklikkus ei häiri parteisid, kes nad ministriteks kohale panid. Käpardid ei tee kahju mitte parteidele, vaid rahvale. See, et kahju tehakse riigile ja rahvale – see parteisid ei liiguta.
Näiteks Kekskkonnaministeerium. Villu Reljani ministriks oleku ajal tegid ministeeriumi ametnikele lähedalseisvad ärimehed kümneid maadevahetuse tehinguid ministeeiumi kaudu sadade miljonite kroonide ulatuses, mille tagajärjel sai riik sadu miljoneid kroone kahju, ärimehed aga said nende tehingute arvelt suurt tulu riigi arvel. Kas tegu oli ministeeriumi lollusega või tehti tehingud meelega nii, et ärimehed saaksid suurt tulu ja riik kahju?
Paljud ministeeriumi ja valitsuse ametnikud olid seotud maksu kehtestamisega loodusele kahjuliku lehmade metaangaasi eraldamise eest. Inimesed juba maksid seda maksu. Siis ilmus aga kusagilt ministeeriumi- ja valitsusametnikest targem tähtis persoon, kes selgitas ministrile ja selle nõunikele, et tegemist on lehmade peerugaasi maksustamisega. Mitukümmend tarka nõunikku ei saanud aru, mis gaas on lehmade eraldatav metaangaas! Tundub, et sama targad nõunikud on ka teistes ministeeriumites. Nõunikeks võetakse tuttavaid, parteikaaslasi või laia vööga siresäärseid noorikuid, kes asja ei jaga. Sellepärast on ministeeriumite tase ka küsitav,
Ministeeriumi ametnikud on raudkindlal seisukohal, et õhu juurdepääsuta ruumis pürolüüsi puhul ilma põlemiseta on tegemist põletamisega. Teadlased seda seisukohta ei jaga. Aga ükski teaduslik uuring ei suuda väärata ministeeriumiametnike seisukohta. Nendel ministritel ja ametnikel on aga vääramatu otsustusõigus oma haldusala tegevuse üle.
Meie valitsus ja ministrid kummarduvad pimesi läänemaade valitsuste ees, alahinnates ning teadmata oma maa inimeste oskusi ja võimalusi. Kaks aastat tagasi helikopteriõnnetuse ajal tellis valitsus Soomest sügavvee sukeldujad, kuna meil neid polevat. Päästetööde käigus selgus, et meie tuukrite tehnika pole halvem soomlaste omast ning meie tuukrid õpetasid hoopis soomlasi. Umbes samal ajal otsis Eesti valitsus kogu maailmas merevee õlireostuse seireks aparaati. Maailmas otsides said meie valitsusasutused välismaalt teada, et sellist aparaati toodetakse Eestis ning seda tarnitakse Eestist teistesse maailma maadesse.
Maa-elu suretamiseks - ametliku versiooni kohaselt arendamise nimel- suletakse maakohtades bussiliiklus, metsamajanduskeskused ja postkontorid, ministrite ja riigikogulaste supermugavuste nimel lõpetatakse parem koolilaste söögitoetus kui supersoodustused rahva teenijatele.
Meie mitmekülgne poliitik Mart Laar müüs peaministrina maha Eesti raudtee, mis osteti paar aastat hiljem tagasi 1,5 miljardit krooni kallimalt. Kasumlikku Eesti Energiat Laaril ei lubatud maha müüa – mitme partei käsi sai vahele. Juhan Partsi valitsus oma saamatusega saavutas 700-miljonilise EL-st tulnud suhkrutrahvi, mida jälle tasub rahvas, mitte Juhan Parts.
Millegipärast arvasid parteid, et kui Jürgen Ligi ei saanud oma lapse õige kasvatamisega hakkama, saab ta armee ja täiskasvanute ohjamisega hakkama ning ta pandi kaitseministriks. Tegelikult tulid aga vastsele kaitseministrile rumalad ideed ning intriigid kaitseministri ning kaitseväe vahel. Kaitseväe tugevdamise variandiks oli kaitsejõudude-baaside vähendamine ning rikka riigina palgalise armee loomine. Nüüd juhib ta Riigikogu rahanduskomisjoni.
Ei meenu Mailis Repsi, Ester Tuiksoo või Raivo Palmaru tegevusest mingit ministrile edukat tegu või head ideed. Mailis Reps jääb meelde valitsuse istungile ilmumisega paaripäevase imikuga, endast 2-3 korda vanemate pedagoogide-teadlaste õpetamisega; Palmaru jääb meelde Sakala lammutajana, Tuiksoo Weroli tehase kümnete-sadade miljonitekroonidega turgutajana, et see hiljem kahjumiga maha müüa... ehk teisisõnu sadu miljoneid kroone ärimeestele kinkijana... Maksab ikka rahvas. Ojuland, Tuiksoo ja Maripuu sobiksid rohkema blondiini-anekdootide kangelasteks kui kõrgeteks riigiametnikeks. Ainuke vahe on see, et meie kõrged riigiametnikud oskavad mõnikord näiliselt arukalt rääkida, see-eest blondi-anekdootide kangelased ei tee kahju teistele.
Meie valitsused on selgelt näidanud seda, et nad pole huvitatud (Põhiseaduse vastaselt) Eesti riigi ja rahva edasikestmisest. Neid ei huvita rahva tervise teenindus (Haigekassa) , arstide lahkumine palga pärast välismaale (arstliku teeninduse halvenemine), riigi sisejulgeolek (päästjate-politseinike lahkumine madala palga pärast), rahva haridustase (õpetajate lahkumine madala palga pärast), meie rahvuskultuur, järelkasvu kasv, lasteadade arv ning kohad lastele – üle kümne aasta on olukord, kus tuhanded lapsed on lastesõime või lasteaia järjekorras ning emad ei saa tööle minna, sest lapsi pole kellegagi jätta ...
Meie parteid panevad julgelt paigale ministreid, kes tegutsevad otseselt rahva vastu või on muidu saamatud käpardid. Seda sellepärast, et parteid on loonud sellised seadused, mis ei anna kõrgema võimu kandjale RAHVALE mitte mingisugust võimalust parteibossidele vastu hakata või nende võimu kõigutada.
Leonhard Pallon
http://www.syndikaat.ee/news.php?uID=2928&lang=est

Valimiste JOKK

Jokkparteide valimised

Meie parteide valimisloosungid propaegerivd häid mõtteid-ideid. Mida lähemal valimised, seda ingellikemaks muutuvad valitavad. Kui panna konteksti parteide valimisloosungid nende parteide tegevusega, siis jäävad need pigem musta huumori valdkonda. Kui palju uskuda valimisloosungeid?

IRLiit väidab, et õnn pole rahas. Mõte iseendast on üllas ja hea – aga kui vaadata loosungi esitanute tegusid? IRL tõotab rahvast õnnelikuks teha – kuidas? Sellega, et rahval oleks võimalikult vähem raha ja võimalikult vaeselt elaks. Pole kuulnud, et erakond või miljoneid dollareidsaanud Laar oleks lastekodusid või vaeseid suurperesid mõne sendig toetanud – nad ei taha vaeste suur õnne ära rikkuda ja neid rahaga õnnetuks teha. Iseendit teevad aga võimalikult õnnetuks - nende endi rahahulk kasvagu mõõtmatult. Rahvas õitsegu õnnest rahata, Nemad ise on vaeste õnne nimel nõus suurte rahadega kannatama ja õnnetud olema. Miks küll õnnelikud vaeste varjupaigad ja lastekodude lapsed ei aita õnnetuses virelevaid parteijuhte ja riigikogulasi?

Reform viib kauges tulevikus rahva keskmise elutaseme üles sellega, et reformarid ja kõrgemad riigiametnikud hakkavad saama kuupalgaks pool miljonit krooni, ülejäänud rahvas aga sada korda vähem. Vaesed likvideerib nälg ja haigused. Kes halvasti elab – läheb väismaale heale elule ja Eestisse jäävad ainult kõrgepalgalised. Eestisse jäänutel ongi siis keskmine palk maailma tasemel – ja olemegi Euroopa 5 rikkama riigi hulgas.

Keskerakonna “Lubasime teha – TEHTUD”. Kui palju sellest on Keskerakonna tehtud, kas on ka hästi tehtud ja kas on ka õigesti tehtud? See on väga paljus väga vaieldav.

Rahvaliidu - kõigile võrdsed võimalused - tähendab seda, et rahvaliitlastest põllu- ja kalamehed saavad milajrdeid kroone eurotoetusi, mida teised ei saa. Jagajad on ju oma partei liikmed ja jagatakse ikka omadele inimestele kõigepealt ja siis alles teistele. Las teistele jääb lootus, et omadele jagamisest midagi neilegi üle jääb. Aga võimalused on ju kõigil (eba)võrdsed.

Samast klassist on ka SDE üleskutse - „Jokk jätta!” Üleskutse on ilus ja esmapilgul ka hea algatusena mõeldud. Seda sellisel juhul, kui SDE oleks seda loosungit TEGELIKULT KA ELLU VIIA MÕELNUD. Kogu varasema ja järgnenud tegevusega on SDE näidanud, et see oli valimiste jaoks mõeldud hüüdlause, mida ellu viia ei kavatsetagi. Tegelikult ei suudeta, sest meie võimukoridorides on JOKK igapäevane elu. Ilma Jokk´ita läbi ei saa.

Mina saan aru nii - kui sa tõstad loosungi võitluseks mingi pahe-vea vastu, siis püüad ise seda viga mitte teha. Sotsiaaldemokraadid tõstsid loosungi üleskutsega Jokk jätta, aga elavad ise rahulikult Jokki järgi. Miks nad küll arvavad, et Jokk on teiste puhul taunitav, nende puhul aga igati korrektne elunorm?
Alles natuke aega tagasi ütles Andres Tarand – kuna seadus lubab tal Riigikokku kandideerida, siis ta seda ka teeb - ehkki ta Brüsselist ära tulla ei kavatse,. Sama teeb ka teine – Euroopa prostituudid oma südameasjaks võtnud sots. M.Mikko. Kas see pole siis Jokk, kui kutsud valijaid üles ennast valima, ise aga sellele valitavale kohale ei lähe - vaid saadad Riigikokku oma kannupoisi - valijale vahest sobimatu isiku. Eiki Nestor jättis sellele küsimusele kogenud poliitikuna vastamata ja keerutas vastuseks ülistuse SDE-st Brüsselisse saadetute kohta. Varsti koosnevad kõik Eesti omavalitsused samadest Riigikogu liikmetest.

Kogu valimisprotseduur on Jokk. Kandidaat kandideerib valimistel – kogu olemusega tahab Riigikokku! Saab ülekaalukate häältege Riigikogusse sisse, aga sinna ta ei lähe – mujal on tal hoopis lõbusama elu ja saab küllalt pappi. Laseb ennast valida ja saadab siis oma valijad kukele – tema osales valimisshoul ja aitab. Nii on teinud ja vahetunud üle poole viimase Riigikogu liikmetest – pettes valijaid. Kui üle poole Riigikokku valitutest vahetuvad, siis milleks üldse valimised? Jäetagu Riigikogu liikmed parteide määrata. JOKK.
Meil on parteilised valimised ja ükskõik kes partei liiketest istub Riigikogus! Juriidiliselt korrektne oleks siis, kui valimistel osaleks isik, kes Riigikogusse tegelikult ka läheb. Või. Olgu siis valimissedelil ainult partei nimi ilma isikunimeta. Milleks veel isiku nimi – kui see isik Riigikokku ei lähe, vaid läheb mõni teine parteiliige. Praegu otsustab selle, kes Riigikokku läheb – ikkagi partei, mitte valija.

Millest sõltub riigikogulase parteikaaslasega kohtumisel terekäe pigistamise hind (see kõigub mõne krooni ja mõne tuhande krooni vahel).
See sõltub sellest: kui kaugel parteikaaslane elab (võib ka naabermajas elada – seda tihedamini kohtutakse ja hinnalisemad on käepigistused), sõltub sellest, kui palju on kviitungeid kokku saadud ning kui palju jääb 10-st tuhandest kompensatsiooni-hüvitise-esinduskulu saamisest puudu selles kuus. Riigikogu valimisnimekirja järjekorra ( kas viies või saja viies) valivad ikka parteikaaslased, seega ongi need kohtumised – kohtumised valijatega. Sellest siis ka kompensatsioonid-hüvitised kohtumiste eest valijatega (parteikaaslastega)

“Postimehe” andmetel suutis ainult 1/3 riigikogulastest oma 112 tuhat krooni kogu aastasest kompensatsioone-hüvitisi kõik ära nullini kulutada. Umbes kolmandikul jäi sellest kulutuse summast natue järgi, sest olid aeg-ajalt ära ja hüvitist-kompensatsiooni ei saadud maksta riigikogust eemaloldud aja eest. Oli ka neid, kes kompensatsioone-hüvitisi kasutas osaliselt. Mõne riigikogulase auto kulutab sada liitrit bensiini kilomeetrile ja mõni sõidab paari päevaga valijatega kohtudes tiiru ümber maakera.Riigikogulaste Jokk-hüvitised, mis hüvitatakse. Riigikogulaste palgad, hüvitised-kompensatsioonid ja juhatuste liikmetena saadavad meelehead-nimekasutushüvitised on ka Jokk.

Paljud Riigikogu otsused ja KOV-ide otsused tehakse Jokkides, suur osa riigihangetest tehakse Jokkides…. Meie Jokk´id seadused täidetakse Jokk´ilt Ülidemokraatlikus Eestis valitakse isegi presidenti mitu korda - üks isik ühe isiku hulgast – ja valitud ei saa. Jokk.

Valija on dilemma ees – kes neist jokk´ajatest kõige paremini jokk´ib, kui palju nendes jokk´ides tõsi on?
Kõige tähtsam aga – keda saata Riigikokku jokkima! Kelle Jokk on parem, kas Ansipi, Laari, Savisaare, Reljani või Padari Jokk? Valik on suur ja on mille vahel valida. Pole kahtlust, et tulev Riigikogu koosseis jokib samuti kui eelnevadki.
Leonhard Pallon
2007.a.