Eestis on ametnikke suhtarvuna elanike kohta kom KORDA rohkem kui USA-s. Kas meie ametnikkond on selle võrra ka arusaajamad ja inimsõbralikumad? Ei ole. Pigem on paljud neist saamatumad, kuid kindlad oma õiguses ja oma tahte pealesurumises.
2006.a. oktoobris näitas „Pealtnägija“ autorehvide pürolüüsimist reaktoris, kus vaakumis tekkis vanadest rehvidest kütteõli. Kahjuks nägid seda saadet ka Keskkonnaministeeriumi ametnikud. Järgmisel hommikul pitseeriti pürolüüs-reaktori ruum, ruumi omanikku keelati trahvi ähvardusel rentnikke (reaktoriga tegelejaid) ruumi sisse laskmast – kuni erikorralduseni. Hommikul meilis jäätmekäitluse kõrge ametni teisele minsteeriumi kõrgele ametnikule „Las meie elestaarid (Pealtnägijas) staaritsevad, küll me neile mõistuse pähe paneme.“ Kohe anti korraldus algatada väärteoasi pürolüüsi meeste vastu ning trahvida neid 60 000 krooniga. Seega mõjus kahjuks „Pealtnägija“ saade kasu asemel pärssivalt pürolüüsireaktori suhtes.
Keskkonnaministeeriumi ametnikud nõudsid asja vormistamist põletustehasena. Ei aidanud TTÜ õppejõudude kirjad ega ka viited maaimakuulsate teadlaste töödele selles, et tegemist POLE PÕLEMISEGA. Ei aidanud ka viited asja kasulikkusest-progressiivsusest. Selles jäi Keskkonnaministeerium kindlaks – kuigi põlemist pole, on tegemist põletamisega.. Alles mõni aasta hiljem (seoses Eurodirektiivide muutustega) lõpetas KKM pürolüüsi (osalise?) keelamise. Ruumi rendileandjat (kus reaktor seisis) hirmutas KKM niivõrd ära, et keelas reaktoriga tegelejatel ruumi sisenemise (renti tuleb aga ikka maksta!). Reatori lahtimonteerimine ja uude kohta ülespanek oleks nõudnud aga pool miljonit krooni. Nii lendaski üle 800 000 krooni juba kulutatud raha koos projektiga vastu taevast.
Kas oleks pidanud Keskkonnaministeeriumiga käima aastaid kohtutes (Riigikohtuni välja), kulutama veel advokaatidele sadu tuhandeid kroone, ruumi rentimisele (aastas 120 000)?
Kas see ei näita meie ametnike tarkust ja hoolitsust rahva eest?
2007.a.võitis projekt „Ajujahis“ ergutuspreemia 50 000 krooni. Projekti realiseerimiseks paluti Majandusministeeriumist abi ca 1miljon, sest järgnevatel aastatel oleks maksudest riigile laekunud igal aastal paarmiljonit. Majandusministeerim leidis, et eraprojektidele abiei anta. Samas ei seganud see põhjus aidata Sõõrumaa prügielektriaama korstnatesse kanda n-summat.
Projektiga soovitati pöörduda „Eesti Energia“ konkursile. See projekt - seasõnnikust põlevgaasi tootmine, selle põlevgaasiga omakorda gaasi-elekrigeneraatori käivitamine. Projekt sai konkursil hea hinnangu..., kuid. Eesti Energial oli juba käivitatud EKSEKO-ga seasõnnikust kääritamisega biogaasi tootmine, siis teine projekt jäi aia taha. Ehkki pürolüüsides sõnnikut on reaktor umbes 30 korda odavam, gaasi tootmisprotsess on ca 50 korda kiirem. Kuuid alati pole vaja (eriti riigile) seda projekti - toodet, mis on kümneid kordi odavam ja kümneid kordi parem vaadata tuleb ikka raha saajat ka – mis sest, et pakub iganenud ja halba kaupa.
Väljavõte TTÜ teadlase-spetsialisti arvamusest „... Gaasistamise jaam töötleb ümber 2-4 tonni sõnnikut ööpäevas. Kogus varieerub sõltuvalt tooraine niiskusest. Integreerides reaktorit elektrijaamaga, toodetakse ööpäevas ca 10 MWh elektrienergiat ja 15 MWh soojusenergiat. Seadme gabariidid on: laius 2,4 m, kõrgus 2,6 m, pikkus 9-12 m, mis võimaldab selle paigutamist konteinerisse ja erinevatesse seafarmidesse transportimist.
Retsensendi arvates on antud projektis rakendatava unikaalse pürolüsaatori konstruktsiooni, kõrge temperatuuri ja ülilühikese retentsiooniaja tõttu seasõnnikust moodustuvate koksi ja gaasi saagis, gaasi koostis, energiasisaldus ja samuti protsessi energiabilanss ebamäärane.... Sellest hoolimata, ja seetõttu, et suure saagisega põlevgaas kindlasti moodustub, pean retsenseeritavat projekti seaõnniku utiliseerimiseks väga perspektiivseks nii Eestis kui ka mujal maailmas ka siis, kui lisaväärtust ei tekiks“
Keskkonna Investeeringute Keskus ja EAS polnud projektist huvitatud.
Kahjuks on meil asjad seatud nii, et otsustamiseks võimu omavad poliitikud ja ametnikud, keda ei huvita teadlaste arvamus ja asja kasulikkus rahvale.
pühapäev, 25. juuli 2010
Justiitsministeeriumist
Justiitsministeerium on meie riigis üks tähtsamatest ministeeriumistest, kuna siin toimub ettevalmistus õigusloomeks (seadused), õiguse mõistmine – KOHTUD, kogu seadusandlus ja seaduste täitmise järelevalve (prokuratuur) on ministeeriumi haldusalas, vanglaamet tegeleb vanglate ja vangidega. Seega on Justiitsministeerium riig õiguslik kants.
Justiitsministeerium on üks vähestest ministeeriumitest, mis on suhteliselt pikka aega ühe partei hallata ja pikka aega juhib seda sama inimene - kogenud jurist. Justiitsministeerium on üks vähestest ministeeriumitest, mida juhib erilaste kogemustega spetsialist. Sellest tuleks järeldada, et meil on asjad seadusandlusega, kohtute ja prokuratuuri töö hea; probleeme pole ka Notarite ja Kohtutäiturite tööga? Kas rahvas on rahul Justiitsministeeriumi tööga tervikuna? Muidugi, alati võib paremat tahta kuid täiuslikkuseni ei jõuta peaaegu kunagi.
Seadustega on küll nii, et seadused valmistavad ette Justiitsministeeriumi töötajad, kuid need seadused võtab vastu Riigikogu, kus saadakse aru seaduse mõttest – mõned üksikud riigikogulased saavad aru enamusest seaduse sätetest. Riigikogus on küll kolm juristi (101 hulgas võib juriste ka rohkem olla) I.Gräzin, V.Linde ja U.Reinsalu, kuid need juristid on tugevasti kallutatud seisma oma kitsa ringkonna huvide eest (partei, sponsorid ja oma tutvusringkond), mis välistab rahva huvide arvestamisega – siin kaovad nende juriidilised teadmised ning arvestatakse ainult oma kildkonna huvidega.
Justiitsministeerium (ja ka Riigikogu) on seisukohal, et meie seaduste ja seaduste kohaldamise eesmärgiks on: 1. Luua võimalikult keerulised seadused (millest isegiseaduasndjal on raske aru saada). 2. Kohus-õigusemõiistmine tuleb nii keeruliseks ja raskeks teha, et rahvale teha võimatuks õiguse nõudmine. 3. Õiguse mõistmine on nende arvates AINULT varakate priviligeeritud klassi õigus. Issegi keskklass tuleb eemale hoida oma õiguste nõudmisest. Palju meetmeid on Justiitsministeeriumi poolt tehtud selleks, et hoida inimesi eemale kohtusse pöördumisest ja õigluse jaluleseadmisest.
1. Juba aasta algusest käib tsiviilhagide riigilõivu arvestus eurodes, ehkki maksta tuleb Eesti kroonides. Praegu on see harjumatusest keeruline ümberarvestamine, mis nõuab ametliku pangakursi teadmist ja täppismatemaatikat.
2. Riigilõivu määrad on nii kõrged, et alla keskmise kuupalgaga inimene ei suuda rahalisete kulutuste tõttu hagiga kohtusse pöörduda. Arvestades veel sellega, et advokaatide teenused on kallid, juriidilise erihariduseta pole aga meie kohtutes midagi teha – ei saa hakkama, sest asjaajamine kohtus on juriidiliselt keerukas. Riigilõiv on väiksemate hagisummade puhul 1/5 hagetavast summast, hagisummade puhul üle 100 000 krooni aga 1/10 hagisummast.
3. Advokaatide teenused on kallid, alates 1 000 krooni kuni 8 000 krooni tund, lisaks veel protsent hagisummalt. Riigi poolt tasuta õigusabina kohtu poolt määratud juristist/advokaadist on kasu niipalju, et hagi saab esitada ja kohtus ta ka esineb, kuid kuna riigi poolt makstakse (advokaatide mõistes) vähe, vastas on aga hästimakstud advokaat (tihti sõber-kolleeg). Otsusest - tulemusest määratud advokaadi saadav rahasumma ei sõltu, seetõttu pole määratud advokaadist tihtilugu soovitud abi.
4. Väärteomenetluse (kõik liiklus-rikkumised jne...) otsustab esimese astme kohus. Edasi saab kaevata ainult advokaadi abil Riigikohtusse. Kuigi kohtu otsus võib vale olla (tihti seda ka on), läheb Riigikohtusse edasikaebamine palju kallimaks kui Politsei või kohtu poolt määratud trahv ning jäädannõusse ebaõiglusega.
5. Asjaajamine kohtutes on väga aeganõudes. Inimesel on väga vedanud kui ta saab lihtsa tsiviihagi kohtus lahendatud 2-3 aastaga (mitte arvestades muidugi kokkuleppeid, mida kohtud TUNGIVALT ja PIDEVALT iga kord soovitavad).
Need eelnevad 5 punti on põhjused, mis takistavad paljusid inimesi kohtusse õiguse järgi pöördumast. Ilmselt sama põhjusega on need sellise eesmärgiga on nad tehtud ka.
Nii ei saa tihti näieks lahutuse puhul isegi ühisvara jagada (korter, maja... nende hind on enamasti üle miljoni krooni. Ainuüksi riigilõiv 1 miljoni pealt on 100 000 krooni, 2-miljonilise maja puhul 200 000 krooni). Riigilõiv tuleb aga enne hagi esitamist ära maksta, muidu kohus asja arutamisele ei võta. Isegi keskmise palga saaja puhul on hagiga kohtusse pöördumine, rahaliselt) küsitav - rääkimata madalapalgalistest. Lisanduvad ju veel kallid advokaadi kulud, mis üldreeglina tavalise Hagi puhul ei ole alla 50 000 krooni. Justiitsministeerium on ilmselt seisukohal, et madalapalgalised ei tohigi õigust kohtu kaudu nõuda – kannatagu nurisemata ebaõiglust. (Meie kohtutest: http://leopall.blogspot.com/2010/07/meie-kohtutest.html ja Meie kohtutest 2: http://leopall.blogspot.com/2010/07/meie-kohtutest-2.html ).
Riik osutab küll kohati tasuta õigusabi, kuid imselt mitte piisavas mahus ja selle kvaliteet (eriti kriminaalasjades) jätab soovida, kuna riigipoolse määramise puhul on advokaatide stiimul kaitsealuse huvisid kaitsta väga väike. Advokaatide honorari mõistes peavad nad määratud korras kaitsmmisel – esindama peaaegu tasuta ja neil puudub huvi tõeliselt rinda pista hästitasustatud kolleegiga (kes on tihti ka sõber).
Ka vaesemal elanikkonnalon mõnikord vajadus pöörduda kohtusse õiguse järgi, mis on raha vähesuse tõttu sageli probleemne.
Ministeeriumi haldusalas on Prokuratuur, kes teostab eeluurimise järelevalvet ja Kohtud, kes mõistavad õigust esitatud eeluurimis-materjalide põhjal. Hämmastama paneb riigi peaprokuröri seisukoht: vahi alla võib võtta massiteabevahendite (televvisioon) edastamisel ka (poliitilisi) isikuid, panna nad vanglasse ja pole midagi lahti, kui nad aasta pärast süütutena vanglast väja lähevad. Pole tähtis, et nende elu ja poliitiline karjäär on rikutud (Tallinna aselinnapea Panovi puhul). Pronksöö kangelaste leebe kohtuotsuse puhul arvas Peaprokurör süüdlaseks olevat kohtuniku. Millegi pärast välistas ta Kapo ebakvaliteetse uurimise võimaluse ning prokuratuuri saamatuse uurimise järelvalve teostamisel. Sellise seisukohaga Peaprokurör ei tohiks sellisel ametipostil olla.
Minu arvates olid süüdi rohkem KAPO uurijad ja PRUKURATUURI JÄRELEVALVE uurimise üle oli nõrk, nad ei suutnud piisava põhjalikkusega tõendada süüaluste kuritegu – valguti tõenditega liialt üldiseks laiali ja konkreetne kuriteokoosseis jäi piisavalt tõendamata. Kuigi Kohus ja Prokuratuur on Just.mini haldusalas, kehtivad neile justkui eraldi seadused. See näitab, et prokuratuur pole tasemel kohtueelse uurimise teostamise järelevalve üle. Millest muidu need kohtu poolt õigeksmõistvad otsused – näiteks pronssõduri kangelased –ja seepole ainuke õigeksmõistev otsus..
Jääb lootus, et KUNAGI saab ka Justiitsministeerium aru, mida ootab RAHVAS seadustest ja kohtutest (õiguse mõistmisest). Praeguse ministri ja ministeeriumi juhtkonnaga seda lähiajal loota pole (Langist http://leopall.blogspot.com/2010_06_01_archive.html ).
Justiitsministeerium on üks vähestest ministeeriumitest, mis on suhteliselt pikka aega ühe partei hallata ja pikka aega juhib seda sama inimene - kogenud jurist. Justiitsministeerium on üks vähestest ministeeriumitest, mida juhib erilaste kogemustega spetsialist. Sellest tuleks järeldada, et meil on asjad seadusandlusega, kohtute ja prokuratuuri töö hea; probleeme pole ka Notarite ja Kohtutäiturite tööga? Kas rahvas on rahul Justiitsministeeriumi tööga tervikuna? Muidugi, alati võib paremat tahta kuid täiuslikkuseni ei jõuta peaaegu kunagi.
Seadustega on küll nii, et seadused valmistavad ette Justiitsministeeriumi töötajad, kuid need seadused võtab vastu Riigikogu, kus saadakse aru seaduse mõttest – mõned üksikud riigikogulased saavad aru enamusest seaduse sätetest. Riigikogus on küll kolm juristi (101 hulgas võib juriste ka rohkem olla) I.Gräzin, V.Linde ja U.Reinsalu, kuid need juristid on tugevasti kallutatud seisma oma kitsa ringkonna huvide eest (partei, sponsorid ja oma tutvusringkond), mis välistab rahva huvide arvestamisega – siin kaovad nende juriidilised teadmised ning arvestatakse ainult oma kildkonna huvidega.
Justiitsministeerium (ja ka Riigikogu) on seisukohal, et meie seaduste ja seaduste kohaldamise eesmärgiks on: 1. Luua võimalikult keerulised seadused (millest isegiseaduasndjal on raske aru saada). 2. Kohus-õigusemõiistmine tuleb nii keeruliseks ja raskeks teha, et rahvale teha võimatuks õiguse nõudmine. 3. Õiguse mõistmine on nende arvates AINULT varakate priviligeeritud klassi õigus. Issegi keskklass tuleb eemale hoida oma õiguste nõudmisest. Palju meetmeid on Justiitsministeeriumi poolt tehtud selleks, et hoida inimesi eemale kohtusse pöördumisest ja õigluse jaluleseadmisest.
1. Juba aasta algusest käib tsiviilhagide riigilõivu arvestus eurodes, ehkki maksta tuleb Eesti kroonides. Praegu on see harjumatusest keeruline ümberarvestamine, mis nõuab ametliku pangakursi teadmist ja täppismatemaatikat.
2. Riigilõivu määrad on nii kõrged, et alla keskmise kuupalgaga inimene ei suuda rahalisete kulutuste tõttu hagiga kohtusse pöörduda. Arvestades veel sellega, et advokaatide teenused on kallid, juriidilise erihariduseta pole aga meie kohtutes midagi teha – ei saa hakkama, sest asjaajamine kohtus on juriidiliselt keerukas. Riigilõiv on väiksemate hagisummade puhul 1/5 hagetavast summast, hagisummade puhul üle 100 000 krooni aga 1/10 hagisummast.
3. Advokaatide teenused on kallid, alates 1 000 krooni kuni 8 000 krooni tund, lisaks veel protsent hagisummalt. Riigi poolt tasuta õigusabina kohtu poolt määratud juristist/advokaadist on kasu niipalju, et hagi saab esitada ja kohtus ta ka esineb, kuid kuna riigi poolt makstakse (advokaatide mõistes) vähe, vastas on aga hästimakstud advokaat (tihti sõber-kolleeg). Otsusest - tulemusest määratud advokaadi saadav rahasumma ei sõltu, seetõttu pole määratud advokaadist tihtilugu soovitud abi.
4. Väärteomenetluse (kõik liiklus-rikkumised jne...) otsustab esimese astme kohus. Edasi saab kaevata ainult advokaadi abil Riigikohtusse. Kuigi kohtu otsus võib vale olla (tihti seda ka on), läheb Riigikohtusse edasikaebamine palju kallimaks kui Politsei või kohtu poolt määratud trahv ning jäädannõusse ebaõiglusega.
5. Asjaajamine kohtutes on väga aeganõudes. Inimesel on väga vedanud kui ta saab lihtsa tsiviihagi kohtus lahendatud 2-3 aastaga (mitte arvestades muidugi kokkuleppeid, mida kohtud TUNGIVALT ja PIDEVALT iga kord soovitavad).
Need eelnevad 5 punti on põhjused, mis takistavad paljusid inimesi kohtusse õiguse järgi pöördumast. Ilmselt sama põhjusega on need sellise eesmärgiga on nad tehtud ka.
Nii ei saa tihti näieks lahutuse puhul isegi ühisvara jagada (korter, maja... nende hind on enamasti üle miljoni krooni. Ainuüksi riigilõiv 1 miljoni pealt on 100 000 krooni, 2-miljonilise maja puhul 200 000 krooni). Riigilõiv tuleb aga enne hagi esitamist ära maksta, muidu kohus asja arutamisele ei võta. Isegi keskmise palga saaja puhul on hagiga kohtusse pöördumine, rahaliselt) küsitav - rääkimata madalapalgalistest. Lisanduvad ju veel kallid advokaadi kulud, mis üldreeglina tavalise Hagi puhul ei ole alla 50 000 krooni. Justiitsministeerium on ilmselt seisukohal, et madalapalgalised ei tohigi õigust kohtu kaudu nõuda – kannatagu nurisemata ebaõiglust. (Meie kohtutest: http://leopall.blogspot.com/2010/07/meie-kohtutest.html ja Meie kohtutest 2: http://leopall.blogspot.com/2010/07/meie-kohtutest-2.html ).
Riik osutab küll kohati tasuta õigusabi, kuid imselt mitte piisavas mahus ja selle kvaliteet (eriti kriminaalasjades) jätab soovida, kuna riigipoolse määramise puhul on advokaatide stiimul kaitsealuse huvisid kaitsta väga väike. Advokaatide honorari mõistes peavad nad määratud korras kaitsmmisel – esindama peaaegu tasuta ja neil puudub huvi tõeliselt rinda pista hästitasustatud kolleegiga (kes on tihti ka sõber).
Ka vaesemal elanikkonnalon mõnikord vajadus pöörduda kohtusse õiguse järgi, mis on raha vähesuse tõttu sageli probleemne.
Ministeeriumi haldusalas on Prokuratuur, kes teostab eeluurimise järelevalvet ja Kohtud, kes mõistavad õigust esitatud eeluurimis-materjalide põhjal. Hämmastama paneb riigi peaprokuröri seisukoht: vahi alla võib võtta massiteabevahendite (televvisioon) edastamisel ka (poliitilisi) isikuid, panna nad vanglasse ja pole midagi lahti, kui nad aasta pärast süütutena vanglast väja lähevad. Pole tähtis, et nende elu ja poliitiline karjäär on rikutud (Tallinna aselinnapea Panovi puhul). Pronksöö kangelaste leebe kohtuotsuse puhul arvas Peaprokurör süüdlaseks olevat kohtuniku. Millegi pärast välistas ta Kapo ebakvaliteetse uurimise võimaluse ning prokuratuuri saamatuse uurimise järelvalve teostamisel. Sellise seisukohaga Peaprokurör ei tohiks sellisel ametipostil olla.
Minu arvates olid süüdi rohkem KAPO uurijad ja PRUKURATUURI JÄRELEVALVE uurimise üle oli nõrk, nad ei suutnud piisava põhjalikkusega tõendada süüaluste kuritegu – valguti tõenditega liialt üldiseks laiali ja konkreetne kuriteokoosseis jäi piisavalt tõendamata. Kuigi Kohus ja Prokuratuur on Just.mini haldusalas, kehtivad neile justkui eraldi seadused. See näitab, et prokuratuur pole tasemel kohtueelse uurimise teostamise järelevalve üle. Millest muidu need kohtu poolt õigeksmõistvad otsused – näiteks pronssõduri kangelased –ja seepole ainuke õigeksmõistev otsus..
Jääb lootus, et KUNAGI saab ka Justiitsministeerium aru, mida ootab RAHVAS seadustest ja kohtutest (õiguse mõistmisest). Praeguse ministri ja ministeeriumi juhtkonnaga seda lähiajal loota pole (Langist http://leopall.blogspot.com/2010_06_01_archive.html ).
Õnnis NLKP pärandus
Kommunistide õnnis pärandus Riigikogule.
Riigikogu on juukse juurtest varbaküünteni kommunismi-vastane. Nad ei taha kuuldagi sellist sõna, nagu kommunist. Kuigi peab ütlema, et kommunism iseendast on ideena hea, kuid meil realiseerumatu ja utoopiline. See, mida tegid kommunismi – ideega Lenin ja Stalin – selles pole ju isegi kommunismi lõhna. See oli ebardlus kommunismi-ideest.
Ehkki meie riigikogulased vihkavad hirmsasti kommunismi ideid, ometi võtsid nad omaks palju kommunistidele omaseid – minu arvates negatiivseid käitumismalle.
Mis on siis ühist kommunistidel ja meie riigikogulastel? Seda tähtsuse järjekorras kirja panna on väga raske, sest – kellele on misasi tähtis? Kõiki neid punkte ükshaaval üles lugeda on ka peaaegu võimatu.
Kõigepealt – vastutamatus.
Nii nagu kommunistid ei vastutanud oma halbade tegude eeest, ei vastuta ka meie riigikogulased oma eksimuste ja rahvale kahjulike tegude eest. Muidugi, need vahest polegi eksimused, vaid tahtlikult tehtud halvad teod? Kohus nimetaks neid kohati väärtegudeks, kohati kuritegudeks. See pole iseloomulik ainult riigikogulastele, vaid ka meie parteidele ja valitsusele .Rahvale tehakse miljoneid – sadu miljoneid kahju, selle eest ei vastuta mitte keegi. Meil on kollektiivne vastutus – mis tähendab seda, et keegi millegi eest ei vastuta. Õnnis kommunistlik printsiip on leidnud head kasutamist ka Riigikogus. See oleks nagu geenides edasi kantud Riigikogusse ja jätkub „hea tavana“ edasi järgmistesse Riigikogudesse, kandub edasi põlvest põlve.
Hea kommunistlik tava on ka see, et köögitüdrukust saab põllumajandusminister ja Tilli-Tomist sotsiaalminister, eluvõõrast Maripuust ka sotsiaalminister. Riigikogulased on kompetentsed igas asjas alates arvuti tipptehnoloogiast, neurokirurgiast kuni geenitehnoloogiani välja. Laar on ekspert nii ajaloos, kommunismivastases võitluses, snaiperluses, rublatehingus, majanduses, relvatehingus, panganduses kui ka teoloogias – rääkimata poliitikast. Alati on tema eksperthinnang teretulnud.
Väga hea kommunistlik lähenemisviis on ka Riigikogu reaktsioon rahva arvamustele. Kommunismi ajal reageeriti rahva arvamusele sellega, et eriarvamusel olija pandi kinni – vanglasse. Nüüd on aeg edasi läinud ja Riigikogu seisukohal, et las rahvas arvab – mida tahab. Meie rahva häält ei kuule ega arvesta rahva arvamusega. Las koerad hauguvad – karavan läheb ikka oma vale teed edasi. Kommunistid tegid vähemalt näo, et nad arvestavad rahva arvamusega. Tänapäeval pole Riigikogul vaja seda teha. Rahvas nagunii mingit võimu ei oma ja rahva arvamust ei ratakse järjekindlalt (ehkki Põhiseadus arvab teisiti). ENSV ajal oli valimisprotsent 99,98%, nüüd on valimisprotsent väiksem, kuid endiselt määravad valituksosutunud parteid – mitte rahvas.
Igale inimesele on omane oma vara suurendamine, see viib ka elu edasi. Muidu poleks midagi vigagi, kui see ei toimuks rahva arvelt ja mõõtmatutes suurustes. Kusjuures otsitakse selle (rahva raha endale saamise) saavutamiseks nõrku põhjendusi. Isegi Riigikohus ja Põhiseadus väänatakse nii nagu seda vaja valitsusel ja Riigikogul. JOKK onsaanud elunormiks.
Riigikogulase täistööpäev, mille eest ta tasutud saab, on ükskord viis minutit, teine kord kümme minutit, kolmas kord 12 minutit. Hea tava on ka see, et puhkused-lõbureisid makstakse kinni ja pool aastat on tööpäevad - pool aastat puhkust (ka tööluus makstakse kinni),. Nii nagu õndsal sotsialismi ajal – töö ei tohi konti murda. Nagu vanasti öeldi: „Vara üles – hilja voodi – nii see rikkus majja toodi.“ Nii see tänapäeval enam ei käi.
Kommunismi-sotsialismi ajal oli olemas kommunismiehitaja moraalikoodeks. Meil on aeg edasi läinud. Meil pole vaja ei moraali, ei eetikat, rääkimata aadetest. Isegi Põhiseadus ei nõua Rahva ja Riigi huvides töötamist. Piisab sellest, kui riigikogulane või valitseja töötab rahva huvide vastaselt iseenda ja oma sugulaste kasuks. ENSV ajal oli Konstitutsioonis sees see, et tuli töötada ühiskonna ja rahva hüvanguks.Nüüd pole vaja riigi ja rahva hüvangule mõelda.
Ometi oli nii KP kui on ka meie Riigikogu arvamus see, et see pisike protsent rahvusest on kõige kompetentsem teadma, mida ja kuhu rahvas vajab, kuhu ja kellele rahva vara jagada. Kuna nad nii hästi teavad, sellepärast ongi nii arstide-õpetajate-päästjate-politseinike puudus nii suur ja rahva iive nii madal. Peaasi, et omadele parteilastele saaks jagada rohkem rahvale mõeldud vahendeid.
Kuna Riigikogu on kompetentne vastu võtma seadusi, siis võetakse järjest vastu seaduse parendamise-parandamise-muutmise seadusi, millest ei saa aru iga jurist, rääkimata kompetentsest riigikogulasest. Peaasi, et seadus võeti vastu.
Kõiki riigikogulaste ja kommunistide ühiseid-erinevaid jooni pole mõtet lahatagi. Minu arvates on need kommunistidega ühised jooned, mida riigikogulased auga ja sihikindlalt kommunismist edasi uude röövkapitalismi - meie helgesse tulevikku viivad. Selleks kõlbab kasutada ka kommunistide osa halvimaid jooni
Juuli 2006.a.
Riigikogu on juukse juurtest varbaküünteni kommunismi-vastane. Nad ei taha kuuldagi sellist sõna, nagu kommunist. Kuigi peab ütlema, et kommunism iseendast on ideena hea, kuid meil realiseerumatu ja utoopiline. See, mida tegid kommunismi – ideega Lenin ja Stalin – selles pole ju isegi kommunismi lõhna. See oli ebardlus kommunismi-ideest.
Ehkki meie riigikogulased vihkavad hirmsasti kommunismi ideid, ometi võtsid nad omaks palju kommunistidele omaseid – minu arvates negatiivseid käitumismalle.
Mis on siis ühist kommunistidel ja meie riigikogulastel? Seda tähtsuse järjekorras kirja panna on väga raske, sest – kellele on misasi tähtis? Kõiki neid punkte ükshaaval üles lugeda on ka peaaegu võimatu.
Kõigepealt – vastutamatus.
Nii nagu kommunistid ei vastutanud oma halbade tegude eeest, ei vastuta ka meie riigikogulased oma eksimuste ja rahvale kahjulike tegude eest. Muidugi, need vahest polegi eksimused, vaid tahtlikult tehtud halvad teod? Kohus nimetaks neid kohati väärtegudeks, kohati kuritegudeks. See pole iseloomulik ainult riigikogulastele, vaid ka meie parteidele ja valitsusele .Rahvale tehakse miljoneid – sadu miljoneid kahju, selle eest ei vastuta mitte keegi. Meil on kollektiivne vastutus – mis tähendab seda, et keegi millegi eest ei vastuta. Õnnis kommunistlik printsiip on leidnud head kasutamist ka Riigikogus. See oleks nagu geenides edasi kantud Riigikogusse ja jätkub „hea tavana“ edasi järgmistesse Riigikogudesse, kandub edasi põlvest põlve.
Hea kommunistlik tava on ka see, et köögitüdrukust saab põllumajandusminister ja Tilli-Tomist sotsiaalminister, eluvõõrast Maripuust ka sotsiaalminister. Riigikogulased on kompetentsed igas asjas alates arvuti tipptehnoloogiast, neurokirurgiast kuni geenitehnoloogiani välja. Laar on ekspert nii ajaloos, kommunismivastases võitluses, snaiperluses, rublatehingus, majanduses, relvatehingus, panganduses kui ka teoloogias – rääkimata poliitikast. Alati on tema eksperthinnang teretulnud.
Väga hea kommunistlik lähenemisviis on ka Riigikogu reaktsioon rahva arvamustele. Kommunismi ajal reageeriti rahva arvamusele sellega, et eriarvamusel olija pandi kinni – vanglasse. Nüüd on aeg edasi läinud ja Riigikogu seisukohal, et las rahvas arvab – mida tahab. Meie rahva häält ei kuule ega arvesta rahva arvamusega. Las koerad hauguvad – karavan läheb ikka oma vale teed edasi. Kommunistid tegid vähemalt näo, et nad arvestavad rahva arvamusega. Tänapäeval pole Riigikogul vaja seda teha. Rahvas nagunii mingit võimu ei oma ja rahva arvamust ei ratakse järjekindlalt (ehkki Põhiseadus arvab teisiti). ENSV ajal oli valimisprotsent 99,98%, nüüd on valimisprotsent väiksem, kuid endiselt määravad valituksosutunud parteid – mitte rahvas.
Igale inimesele on omane oma vara suurendamine, see viib ka elu edasi. Muidu poleks midagi vigagi, kui see ei toimuks rahva arvelt ja mõõtmatutes suurustes. Kusjuures otsitakse selle (rahva raha endale saamise) saavutamiseks nõrku põhjendusi. Isegi Riigikohus ja Põhiseadus väänatakse nii nagu seda vaja valitsusel ja Riigikogul. JOKK onsaanud elunormiks.
Riigikogulase täistööpäev, mille eest ta tasutud saab, on ükskord viis minutit, teine kord kümme minutit, kolmas kord 12 minutit. Hea tava on ka see, et puhkused-lõbureisid makstakse kinni ja pool aastat on tööpäevad - pool aastat puhkust (ka tööluus makstakse kinni),. Nii nagu õndsal sotsialismi ajal – töö ei tohi konti murda. Nagu vanasti öeldi: „Vara üles – hilja voodi – nii see rikkus majja toodi.“ Nii see tänapäeval enam ei käi.
Kommunismi-sotsialismi ajal oli olemas kommunismiehitaja moraalikoodeks. Meil on aeg edasi läinud. Meil pole vaja ei moraali, ei eetikat, rääkimata aadetest. Isegi Põhiseadus ei nõua Rahva ja Riigi huvides töötamist. Piisab sellest, kui riigikogulane või valitseja töötab rahva huvide vastaselt iseenda ja oma sugulaste kasuks. ENSV ajal oli Konstitutsioonis sees see, et tuli töötada ühiskonna ja rahva hüvanguks.Nüüd pole vaja riigi ja rahva hüvangule mõelda.
Ometi oli nii KP kui on ka meie Riigikogu arvamus see, et see pisike protsent rahvusest on kõige kompetentsem teadma, mida ja kuhu rahvas vajab, kuhu ja kellele rahva vara jagada. Kuna nad nii hästi teavad, sellepärast ongi nii arstide-õpetajate-päästjate-politseinike puudus nii suur ja rahva iive nii madal. Peaasi, et omadele parteilastele saaks jagada rohkem rahvale mõeldud vahendeid.
Kuna Riigikogu on kompetentne vastu võtma seadusi, siis võetakse järjest vastu seaduse parendamise-parandamise-muutmise seadusi, millest ei saa aru iga jurist, rääkimata kompetentsest riigikogulasest. Peaasi, et seadus võeti vastu.
Kõiki riigikogulaste ja kommunistide ühiseid-erinevaid jooni pole mõtet lahatagi. Minu arvates on need kommunistidega ühised jooned, mida riigikogulased auga ja sihikindlalt kommunismist edasi uude röövkapitalismi - meie helgesse tulevikku viivad. Selleks kõlbab kasutada ka kommunistide osa halvimaid jooni
Juuli 2006.a.
pühapäev, 11. juuli 2010
Politsei KULUKAD oskused?
Politsei pidas kinni narkoäri kahtlusega noormehe. Noormehelt konfiskeeriti üle 30-ne sildiga pakikest,millesoli ka koostise nimetused sildil. Pakid olid muidugi kilepakikesed. Noormehele koostati kohe väärteoprotokoll narkoainete omamise pärast, ehkki etikettidel narkoaineid kirjas polnud.
Kuu aja möödudes ta veel karistust teada ei saanud, sest KÕIGI pakikeste suhtes oli määratud ekspertiis (üle 30 pakikese – kõik ühesuguse etiketi ja samasuguse pakendiga). Kõikidele pakikestele ekspertiisid polnud veel valmis tehtud. Möödus veel kuu, siis kutsuti ta Politseisse.
Politsei kuulutas otsuse tema kohta. Noormees peab kinni maksma ekspertiisid – kokku ligi 50 000 krooni (ikkagi 32 pakikest – iga paki ekspertiis 1 100 krooni). Karistuse sai ta ka narkootiliste ainete omamise eest!
Ekspertiis pakikestes narkootilisi ega KEELATUD aineid pakikestes ei leidnud. Pakkides oli küll üks komponent, mis EI SISALDU keelatud ega ka narkootiliste ainete nimekirjas, kuid selle MÕJU on analoogne ühe keelatud aine mõjuga.
Lähtudes nüüd neutraalsest seisukohast (nagu peaks tegutsema politsei ja kohus).
Mina pole politseinik, kuid minul tekivad selle karistamise ja ekspertiisiarvete kohta küll küsimused.
1. Kas politseinik on ekspert-analüsaator, et KOHE koostas protokolli narkoainete omamise pärast – ekspertiisi tulemusi teadmata?
2. Miks oli tarvis saata ekspertiisi tegmiseks üle 30 ühesuguse pakendiga, ühesuguse etiketiga ja (silma järgi) ühesuguse sisu-koostisega pakikest? Oleks piisanud ehk 3-4-st pakikese ekspertiisist.
3. Ekspertiis keelatud- ega narkootilisi aineid EI LEIDNUD. Kas piisab karistamiseks ainult sellest, et ühe (lubatud!) aine mõju on analoogne ühe keelatud aine mõjuga?
4. Kui noormees pole nõus maksma 40 000 krooni ekspertiisitasu (pakid ju kõik ühesugused- piisanuks 3-4-st pakikese ekspertiisist? Antakse asi kohtutäiturile- küll see raha välja nõuab (Politseiamet on selle juba maksnud!!!)
5. Miks peaks noormees üldse ekspertiisitasusid maksma, kui KEELATUD EGA NARKOOTILISI aineid EI LEITUD!
6. Miks peaks noormees protokolli järgi tehtud TRAHVI maksma, kui KEELATUD EGA NARKOOTILISI aineid EI LEITUD!
Kas siis politseis on selline kord, et IGA HINNA EEST TULEB VÄÄNATA NII PALJU KUI VÄHEGI SAAB?
Kuu aja möödudes ta veel karistust teada ei saanud, sest KÕIGI pakikeste suhtes oli määratud ekspertiis (üle 30 pakikese – kõik ühesuguse etiketi ja samasuguse pakendiga). Kõikidele pakikestele ekspertiisid polnud veel valmis tehtud. Möödus veel kuu, siis kutsuti ta Politseisse.
Politsei kuulutas otsuse tema kohta. Noormees peab kinni maksma ekspertiisid – kokku ligi 50 000 krooni (ikkagi 32 pakikest – iga paki ekspertiis 1 100 krooni). Karistuse sai ta ka narkootiliste ainete omamise eest!
Ekspertiis pakikestes narkootilisi ega KEELATUD aineid pakikestes ei leidnud. Pakkides oli küll üks komponent, mis EI SISALDU keelatud ega ka narkootiliste ainete nimekirjas, kuid selle MÕJU on analoogne ühe keelatud aine mõjuga.
Lähtudes nüüd neutraalsest seisukohast (nagu peaks tegutsema politsei ja kohus).
Mina pole politseinik, kuid minul tekivad selle karistamise ja ekspertiisiarvete kohta küll küsimused.
1. Kas politseinik on ekspert-analüsaator, et KOHE koostas protokolli narkoainete omamise pärast – ekspertiisi tulemusi teadmata?
2. Miks oli tarvis saata ekspertiisi tegmiseks üle 30 ühesuguse pakendiga, ühesuguse etiketiga ja (silma järgi) ühesuguse sisu-koostisega pakikest? Oleks piisanud ehk 3-4-st pakikese ekspertiisist.
3. Ekspertiis keelatud- ega narkootilisi aineid EI LEIDNUD. Kas piisab karistamiseks ainult sellest, et ühe (lubatud!) aine mõju on analoogne ühe keelatud aine mõjuga?
4. Kui noormees pole nõus maksma 40 000 krooni ekspertiisitasu (pakid ju kõik ühesugused- piisanuks 3-4-st pakikese ekspertiisist? Antakse asi kohtutäiturile- küll see raha välja nõuab (Politseiamet on selle juba maksnud!!!)
5. Miks peaks noormees üldse ekspertiisitasusid maksma, kui KEELATUD EGA NARKOOTILISI aineid EI LEITUD!
6. Miks peaks noormees protokolli järgi tehtud TRAHVI maksma, kui KEELATUD EGA NARKOOTILISI aineid EI LEITUD!
Kas siis politseis on selline kord, et IGA HINNA EEST TULEB VÄÄNATA NII PALJU KUI VÄHEGI SAAB?
Väike SUUR ÜLEMUS
Viisin äsjaostetud juurviljapurustaja (mikser) garantiiremonti Mureli tänaval. Vastuvõtja-noormees vormistas kenasti mikseri remonti ning andis selle kohta kviitungi. Mõni päev hiljem helistas ta minule õhtupoolikul ning teatas, et saan vana asemel uue, kuna remont ei tasuvat ära. Lubasin järgmisel hommikul mikserile järele minna. Kviitung oli mul töö juures. Ei tahtnud ekstra sellepärast töö juurde sõita (10 kilomeertit), vaid lootsin mikseri ka kviitungita kätte saada.
Hommikul kui vastuvõtja mind nägi. võttis ta mikseri ja vastuvõturaamatu. Siis küsis ta minult kviitungit. Vabandasin väga, et ma kviitungit kaasa ei võtnud, sest see oleks minult nõudnud 20-kilomeetrist lisaringi - ehk saame ka ilma kviitungita hakkama.
Seda, et mul kviitungit kaasas polnud – kuulis klaasseina taga istunud neljakümnendates aastates mees, kes tuli kohe meie juurde. Noormehe olekust nägin, et see on temale mingi pisike ülemus (Ü). Mina (M).
- Ü. Mis – teil pole kviitungit kaasas? Mis te siia üldse tulite? Milleks kviitung üldse antakse?
- (M) Ma vabandasin ning ütlesin, et ei tahtnud suurt ringi sellepärast teha. Kviitung on minu nimele (mis on ka vastuvõturaamatus), ma näitan oma dokumente, annan oma allkirja mikseri vastuvõtmise kohta...
- (Ü) Aga kust me teame – kes te selline olete?
- (M) Ma annan ju PILDIGA dokumendi, milles on näha, et just mina tõin mikseri gerantii-remonti.
- (Ü) Milleks teile kviitung üldse antatkse?
- (M) Ma rvan, et mikseri kätte saamiseks.
- (Ü)KUI Kviitungit pole, ei saa ka mikserit.
- (M) Kas tõesti pean sellepärast sõitma 20 km edasi-tagasi kviitungi järgi?
- (Ü) Milleks teile kviitung anti? Teie saate mikseri kätte ja saadate teise mehe kviitungiga uuest mikserit nõudma.
- (M) Teile jääb ju minu dokumendi koopia ja raamatusse MINU allkiri mikseri kättesaamise kohta – ma ei saa ju ka kviitungiga enam nõudma saata, kuna minu allkiri mikseri kättesaamise kohta on teie raamatus..
- (Ü) Mis siis – kviitungiga võite nõudma ikkagi saata... Kviitungit meil vaja ei ole, aga teie hakkatte juba saadud mikserit meilt uuesti nõudma...
Dialoog käis veel paar minutit, mida noormees vaatas õnnetu näoga pealt. Ülemus mõnules oma õigsuses.
Möönan, et FORMAALSELT oli temal õigus ja see ÜLEMUS nautis oma õigust ja seda, et ta sai KEDAGI NOOMIDA. Pakkusin, et lähen toon selle kviitngi ära... Lõpuks andis ÜLEMUS armulikult noormehele loa mikser mulle kätte anda.
Selle ülemuse kohta ei oska öelda, sest seevõib ainujuhtum olla.
Aga Osa ülemaid ei paista silma arukusega, on tähenärijad, hoiavad ranget distantsi ülema-alluva suhetes, püüavad kõiki kõiges õpetada. Enamasti iseloomustab neid kõrk-üleolev suhtumine kõigisse (väljaarvatud nende ülemused – neisse suhtutakse ülima lugupidamise ja austusega). Nad püüavad sekkuda ka asjadesse, mis neid otseselt ei puuduta. Tavaliselt puudub neil alluvate autoriteet (kuna alluvad näevad ära tema suhteliselt piiratud mõistuse). Neil puudub mõistev suhtumine teistesse. Peamine on – tähttähelt täita ettekirjutusi. Selliseid ülemusi on küllalt palju.
Hommikul kui vastuvõtja mind nägi. võttis ta mikseri ja vastuvõturaamatu. Siis küsis ta minult kviitungit. Vabandasin väga, et ma kviitungit kaasa ei võtnud, sest see oleks minult nõudnud 20-kilomeetrist lisaringi - ehk saame ka ilma kviitungita hakkama.
Seda, et mul kviitungit kaasas polnud – kuulis klaasseina taga istunud neljakümnendates aastates mees, kes tuli kohe meie juurde. Noormehe olekust nägin, et see on temale mingi pisike ülemus (Ü). Mina (M).
- Ü. Mis – teil pole kviitungit kaasas? Mis te siia üldse tulite? Milleks kviitung üldse antakse?
- (M) Ma vabandasin ning ütlesin, et ei tahtnud suurt ringi sellepärast teha. Kviitung on minu nimele (mis on ka vastuvõturaamatus), ma näitan oma dokumente, annan oma allkirja mikseri vastuvõtmise kohta...
- (Ü) Aga kust me teame – kes te selline olete?
- (M) Ma annan ju PILDIGA dokumendi, milles on näha, et just mina tõin mikseri gerantii-remonti.
- (Ü) Milleks teile kviitung üldse antatkse?
- (M) Ma rvan, et mikseri kätte saamiseks.
- (Ü)KUI Kviitungit pole, ei saa ka mikserit.
- (M) Kas tõesti pean sellepärast sõitma 20 km edasi-tagasi kviitungi järgi?
- (Ü) Milleks teile kviitung anti? Teie saate mikseri kätte ja saadate teise mehe kviitungiga uuest mikserit nõudma.
- (M) Teile jääb ju minu dokumendi koopia ja raamatusse MINU allkiri mikseri kättesaamise kohta – ma ei saa ju ka kviitungiga enam nõudma saata, kuna minu allkiri mikseri kättesaamise kohta on teie raamatus..
- (Ü) Mis siis – kviitungiga võite nõudma ikkagi saata... Kviitungit meil vaja ei ole, aga teie hakkatte juba saadud mikserit meilt uuesti nõudma...
Dialoog käis veel paar minutit, mida noormees vaatas õnnetu näoga pealt. Ülemus mõnules oma õigsuses.
Möönan, et FORMAALSELT oli temal õigus ja see ÜLEMUS nautis oma õigust ja seda, et ta sai KEDAGI NOOMIDA. Pakkusin, et lähen toon selle kviitngi ära... Lõpuks andis ÜLEMUS armulikult noormehele loa mikser mulle kätte anda.
Selle ülemuse kohta ei oska öelda, sest seevõib ainujuhtum olla.
Aga Osa ülemaid ei paista silma arukusega, on tähenärijad, hoiavad ranget distantsi ülema-alluva suhetes, püüavad kõiki kõiges õpetada. Enamasti iseloomustab neid kõrk-üleolev suhtumine kõigisse (väljaarvatud nende ülemused – neisse suhtutakse ülima lugupidamise ja austusega). Nad püüavad sekkuda ka asjadesse, mis neid otseselt ei puuduta. Tavaliselt puudub neil alluvate autoriteet (kuna alluvad näevad ära tema suhteliselt piiratud mõistuse). Neil puudub mõistev suhtumine teistesse. Peamine on – tähttähelt täita ettekirjutusi. Selliseid ülemusi on küllalt palju.
kolmapäev, 7. juuli 2010
Meie Põhiseadus...
Kas Põhiseadus vajab täiendamist?
Põhiseaduse vastuvõtmisest on möödunud ligi 20 aastat ning meie elu on kaugele edasi liikunud. Meie Põhiseaduse mõte ja sisu ei vasta ammu sellele, mis meie riigi elus tegelikult toimub. Riigikogulased ja ametnikud tõlgendavad seadusesätteid nii, nagu see nendele KASULIK on – mitte Põhiseaduse mõtte järgi. Paljud Põhiseaduses sätestatud küsimused on aegunud ning vajavad muutmist. Põhiseadus tuleks viia kooskõlla meie TEGELIKU eluga.
Näiteks millleks Põhiseadusesse selline säte, et Riigikogu võtab vastu seadusi? Direktiivid tulevad meile Euroliidust, mis on nagunii ülemuslikumad meie seadustest. Milleks RK-le õigus valida Presidenti – kui nad sellega nagunii kunagi hakkama ei saa? Või siis säte, et riigikogulased ei tohi olla üheski muus riigiametis. See piirab riigikogulase õigust ISE vabalt valida töö ja elukoht, pealegi on nad ju nagunii RAS juhatustes palgal.
Juba Põhiseaduse Üldsätted ei vasta meie tegelikule elule. Muuta tuleks Üldsätete viimane paragrahv lipu osas. Kehtestada tuleks kaks riigilippu –lisaks sini-must-valgele lipule ka Euroliidu lipp.
Üldsätete Pargrahv 1 Kõlaks: „Eesti on Euroliidu osariik, ta on partokraatlik vabariik, kus kõrgema võimu kandjaks on Euroliidu poolt aktsepteeritud partei.“
Pargrahv 4 tuleks samuti muuta, sest mingit võimude lahusust ega tasakaalustatst meil pole. Kogu võim on ju partei (koalitsiooniparteide) käes.
Riigikeele osa tuleks üldse välja jätta, sest see disikrimineerib teisi rahvaid. Tulevad siia ju hiinlased-moslemid-neegrid... Ei saa ju nendelt nõuda kohe eesti keele oskamist.
Parteide rahastamine tuleks Põhiseadusega seadustada. Näiteks – igal aastal eraldada 3-5% riigi eelarvest parteide ülalpidamiseks. Ka Riigikogu moodustamine tuleks usaldada parteidele. Valimistel (õigemini hääletamisel) tuleks anda hääled AINULT parteidele, inimesed määravad kohale aga parteide juhtkonnad. Selline praktika on meil juba üle kümne aasta. Praeguses Põhiseaduses pole fikseeritud isegi see, et meil on PARTEILISED VALIMISED.
Vastutuse küsimus on Põhiseaduses absoluutselt reguleerimata. Põhiseadusesse peaks panema vastutuse küsimuse nii- nagu meil on praktikas välja kujunenud. Umbes nii: „Parteide, valitsuse ja Riigikogu poolt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju tekitamise eest kannab vastutust RAHVAS.
Ka Riigikogu ja Valitsuse põhiülesanded tuleks paika panna nii, et need vastaksid meie tegeliku elu ja olukorraga.
Esimene Riigikogu põhiülesanne on muidugi riigikogulaste ja valitsuse heaolu pidev tõstmine sõltumata riigi olukorrast..
Teine Riigikogu Põhiülesnne. Mäletate, aastat kümme tagasi põhjustas furoori Evelin Sepp´a paljastatud naba Riigikogus. Nüüd enam tema naba nii veetlev pole ning Riigikogus (kuuldavasti) ta seda ei paljasta. Kuid tema eeskuju oli nii nakkav, et sellest nakatusid nii Riigikogu kui Valitsus. Nüüd on see muutunud RK ja Valitsuse teiseks põhiülesandeks. Kui palju nad teine-teise naba uurivad, seda ei oska öelda. Nende põhiülesandeks on meie riigis ikkagi OMA NABA imetlemine, mis vajaks kindluse mõttes seadustamist.
Seoses järgmise Riigikogu koosseisust algava riigikogulaste abide institutsiooniga tuleks Riigikogu tegevus reformida. Riigikogu ülesandeid-funktsioone täidaksid riigikogulaste abid Riigikogu juhatuse valvsa pilgu all, siis jääks riigikogulastel aega oma kahe põhiülesannete täitmiseks.
Täiendusi-parandusi on kindlasti veel.
Riigikogu peaks välja kuulutama Põhiseduse täiendamiseks ettepanekute kogumise.
Põhiseaduse vastuvõtmisest on möödunud ligi 20 aastat ning meie elu on kaugele edasi liikunud. Meie Põhiseaduse mõte ja sisu ei vasta ammu sellele, mis meie riigi elus tegelikult toimub. Riigikogulased ja ametnikud tõlgendavad seadusesätteid nii, nagu see nendele KASULIK on – mitte Põhiseaduse mõtte järgi. Paljud Põhiseaduses sätestatud küsimused on aegunud ning vajavad muutmist. Põhiseadus tuleks viia kooskõlla meie TEGELIKU eluga.
Näiteks millleks Põhiseadusesse selline säte, et Riigikogu võtab vastu seadusi? Direktiivid tulevad meile Euroliidust, mis on nagunii ülemuslikumad meie seadustest. Milleks RK-le õigus valida Presidenti – kui nad sellega nagunii kunagi hakkama ei saa? Või siis säte, et riigikogulased ei tohi olla üheski muus riigiametis. See piirab riigikogulase õigust ISE vabalt valida töö ja elukoht, pealegi on nad ju nagunii RAS juhatustes palgal.
Juba Põhiseaduse Üldsätted ei vasta meie tegelikule elule. Muuta tuleks Üldsätete viimane paragrahv lipu osas. Kehtestada tuleks kaks riigilippu –lisaks sini-must-valgele lipule ka Euroliidu lipp.
Üldsätete Pargrahv 1 Kõlaks: „Eesti on Euroliidu osariik, ta on partokraatlik vabariik, kus kõrgema võimu kandjaks on Euroliidu poolt aktsepteeritud partei.“
Pargrahv 4 tuleks samuti muuta, sest mingit võimude lahusust ega tasakaalustatst meil pole. Kogu võim on ju partei (koalitsiooniparteide) käes.
Riigikeele osa tuleks üldse välja jätta, sest see disikrimineerib teisi rahvaid. Tulevad siia ju hiinlased-moslemid-neegrid... Ei saa ju nendelt nõuda kohe eesti keele oskamist.
Parteide rahastamine tuleks Põhiseadusega seadustada. Näiteks – igal aastal eraldada 3-5% riigi eelarvest parteide ülalpidamiseks. Ka Riigikogu moodustamine tuleks usaldada parteidele. Valimistel (õigemini hääletamisel) tuleks anda hääled AINULT parteidele, inimesed määravad kohale aga parteide juhtkonnad. Selline praktika on meil juba üle kümne aasta. Praeguses Põhiseaduses pole fikseeritud isegi see, et meil on PARTEILISED VALIMISED.
Vastutuse küsimus on Põhiseaduses absoluutselt reguleerimata. Põhiseadusesse peaks panema vastutuse küsimuse nii- nagu meil on praktikas välja kujunenud. Umbes nii: „Parteide, valitsuse ja Riigikogu poolt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju tekitamise eest kannab vastutust RAHVAS.
Ka Riigikogu ja Valitsuse põhiülesanded tuleks paika panna nii, et need vastaksid meie tegeliku elu ja olukorraga.
Esimene Riigikogu põhiülesanne on muidugi riigikogulaste ja valitsuse heaolu pidev tõstmine sõltumata riigi olukorrast..
Teine Riigikogu Põhiülesnne. Mäletate, aastat kümme tagasi põhjustas furoori Evelin Sepp´a paljastatud naba Riigikogus. Nüüd enam tema naba nii veetlev pole ning Riigikogus (kuuldavasti) ta seda ei paljasta. Kuid tema eeskuju oli nii nakkav, et sellest nakatusid nii Riigikogu kui Valitsus. Nüüd on see muutunud RK ja Valitsuse teiseks põhiülesandeks. Kui palju nad teine-teise naba uurivad, seda ei oska öelda. Nende põhiülesandeks on meie riigis ikkagi OMA NABA imetlemine, mis vajaks kindluse mõttes seadustamist.
Seoses järgmise Riigikogu koosseisust algava riigikogulaste abide institutsiooniga tuleks Riigikogu tegevus reformida. Riigikogu ülesandeid-funktsioone täidaksid riigikogulaste abid Riigikogu juhatuse valvsa pilgu all, siis jääks riigikogulastel aega oma kahe põhiülesannete täitmiseks.
Täiendusi-parandusi on kindlasti veel.
Riigikogu peaks välja kuulutama Põhiseduse täiendamiseks ettepanekute kogumise.
Nelja aasta tagune lugu
Mis on aktuaalne ka täna.
Peksa sõpra?
Ühiselt lauldes „Mu isamaa – mu õnn ja rõõm...“ sattusime eufooriasse, meid haaras südantängistav õnnetunne, vennastusime omavahel, lõpuks ohkasime kergendatult – viimaks ometi priius NSVL-i ikkest – saime LÕPUKS VABAKS!
Vabaks saades lubasime kasvõi kartulikoori süüa – peaasi, et vabana! Oleme juba 15 aastat vabad ja oleks aeg kartulikoored unustada! Ei saa! Kartulikoortega on kahel ühiskonnakihil suur probleem. Stenboki maja ringkonnal see, et kuldkoored võivad nende briljanthambaid vigastada; ligi kolmandikul lastest jälle teine probleem – igal õhtul ei saa isegi kartulikoortest kõhtu täis. Peaminister arvab – just sellist Eestit me tahtsimegi. Viisteist aastat tagasi rahvuslikul pinnal vennastuti – et siis mõni aasta hiljem üks-teisele kõrri karata.
Nagu näha senistest parteide-erakondade tegevusest – võimul olevad parteid ei rahulda suure osa meie elanikkonna ettekujutust meie riigi tegevusest rahvusküsimustes. Rahvas näeb, et valitsuses olles ei seista rahva rahvuslike huvide eest, ehkki programmides ja põhikirjades seda deklareeritakse. Mõned parteid käivad kirikus oma lippusid õnnistamas sisimas lootes - võidukaid lippusid ja issanda õnnistust saamas.
Käiakse ju vales kirikus – luteri kirikus. Kuid nendes kirikutes pole jumalaks mitte Kauka jumal - kellelt tegelikult (ehkki varjatult) õnnistust tahetakse. Kummardades Kauka jumalat loodetakse tegelikkuses oma kaukat piiritult täita. Et seda saavutada, rüütatakse endid rahvuse õitsengu eest võitlejateks. Võimule saades on ükskõik nii eestlastest kui ka rahvusriigist.
Rahvas leiab, et Eesti rahvas on hävimisele määratud ja rahvusriigina ootab meid sama tee. Seda kõike tänu meie Valitsusele ja Riigikogule – keda see ei näi puudutavatki..
See valitsejate ükskõiksus on viinud meie rahvuslike jõudude aktiivsemale tegutsemisele. Mei suurematele parteidele – erakondadele on rahvusküsimus ainult vormitäiteks – kuna oleme eestlased, siis meenutagu ka partei programm, et elame Eestimaal. Ülistatakse Eestimaad selleks, et oma rahva poolehoidu saada. Erakondade-parteide kõrval on Eesti Rahvusliku Liikumise andmetel veel umbes 6 arvestatavat rahvuslikku liikumist – kes kõik tahavad anda oma panuse meie rahva ja rahvusriigi hüvanguks. Nüüd tekkis ka USa eestlaste hulgas rahvuslik-demokraatlik liikumine „Demos Kratos” (link internetis http://eesti-elu.org/). Ka seal tuntakse muret meie rahvuse ja Riigi tuleviku pärast.
Meie rahvuslik liikumine on killustunud eraldi liikumisteks, ehkki kõigi eesmärk peaks olema sama – eestluse edendamine. Tänu sellele killustatusele tegutsevad väikesed rahvuslikud grupid, mis Riigi mastaabis reaalset jõudu ei oma. Kui need jõud ühendada ühtseks tervikuks ühtse juhtimise alla – siis oleks see arvestatav jõud praegu valitsevatele erakondadele-parteidele.
Eesti Iseseisvuspartei ja Demokraatlik partei loodavad ületada valimiskünnise ja saada Riigikogusse – kus järjekindlalt tegelikult rahvuslikku poliitikat ajada. Teised liikumised on esialgu liikumiste tasandil ja liikmete arvu vähesuse tõttu pole registreerunud parteiks – erakonnaks. Vajaliku liikmete arvu kokku saamine ongi tingitud sellest, et liikumisi on palju, nad on laiali pillutatud ja samas puudub kõiki ühendav karismaatiline liider.
Eesti Rahvuslik Liikumine (http://www.rahvuslikliikumine.ee/)on parteide väline liikumine, kes püüab kõiki rahvuslikke jõudusid ühendada ja kutsus kokku kõik rahvuslikud jõud 01. juulil edaspidise tegevuse arutamiseks ja rahvuslike jõudude tegevuse koordineerimiseks. Sellel teemal on ERL juhtfiguurid ajakirjanduses teisi asjasthuvitatuid ilmselt juba valgustanud.
Probleemid on alanud juba praegu. Vaidlused käivad selle üle – kes on õigem rahvuslane, kes algatas rahvusliikumise varem, kes kui kaugele rahvusküsimustes läheb ja kes üldse kõlbab rahvuslaseks. Need erinevad arusaamad võivad saada osadele printsipiaalse tähtsuse - mis välistab nende ühinemise teiste rahvuslastega. Nii on mõnel grupeeringul rahvslaseks olemist välistavaks teguriks varasem Keskerakonda, Rahvaliitu või Isamaaliitu kuulumine – sõltumata sellest mitu aastat tagasi see oli ja millisel seisukohal on (potentsiaalne) rahvuslane praegu. On ju kõigile teada, et varem oli Isamaaliit või mõni teine erakond teiste püüdluste-kõrvaleesmärkidega. Erakonnad arenevad, muutuvad, muudavad põhikirju ja programme. Ideoloogia nüanssides ja arusaamad muutuvad nii inimestel kui parteidel koos rahva ja riigi arenguga. Rahvuslik liikumine on väga eripalgeline, kuna koosneb väga paljudest erinevatest inimestest. Seda enam peaks lähtuma peamisest – kõiki ühendavast, minnes kompromissile nüanssides – ebaolulises. Jällegi küsimus – kellele ning mis on oluline. Minu naabrinaine riietub kenamalt ja uhkemalt kui minu naine – kas ma pean sellepärast naabrimeest vihkama hakkama või hoopis - oma naisele peenemaid riideid ostma? Oodata võib kompromissitut võitlust Milliste tingimuste osas saavutatakse kokkulepe – millised jäävad ületamatuks tõkkeks. Kas saavutatakse rahvuslike liikumiste ühtsus?
Peksa sõpra nii, et vaenlased Sind kardaksid. Peksa nii, et sõber peale seda jääks Sinu eluaegseks vihavaenlaseks. Selline olukord tundub kohati valitsevat praegu meie rahvuslaste liinil. Kas põhjus on selles, et eestlase parim magustoit on teine eestlane?
Tundub, et ühist keelt leida ja luua kõiki rahvuslasi ühendav ühtne jõud – vist ei õnnestu. Sellest kuuleme varsti.
Peksa sõpra?
Ühiselt lauldes „Mu isamaa – mu õnn ja rõõm...“ sattusime eufooriasse, meid haaras südantängistav õnnetunne, vennastusime omavahel, lõpuks ohkasime kergendatult – viimaks ometi priius NSVL-i ikkest – saime LÕPUKS VABAKS!
Vabaks saades lubasime kasvõi kartulikoori süüa – peaasi, et vabana! Oleme juba 15 aastat vabad ja oleks aeg kartulikoored unustada! Ei saa! Kartulikoortega on kahel ühiskonnakihil suur probleem. Stenboki maja ringkonnal see, et kuldkoored võivad nende briljanthambaid vigastada; ligi kolmandikul lastest jälle teine probleem – igal õhtul ei saa isegi kartulikoortest kõhtu täis. Peaminister arvab – just sellist Eestit me tahtsimegi. Viisteist aastat tagasi rahvuslikul pinnal vennastuti – et siis mõni aasta hiljem üks-teisele kõrri karata.
Nagu näha senistest parteide-erakondade tegevusest – võimul olevad parteid ei rahulda suure osa meie elanikkonna ettekujutust meie riigi tegevusest rahvusküsimustes. Rahvas näeb, et valitsuses olles ei seista rahva rahvuslike huvide eest, ehkki programmides ja põhikirjades seda deklareeritakse. Mõned parteid käivad kirikus oma lippusid õnnistamas sisimas lootes - võidukaid lippusid ja issanda õnnistust saamas.
Käiakse ju vales kirikus – luteri kirikus. Kuid nendes kirikutes pole jumalaks mitte Kauka jumal - kellelt tegelikult (ehkki varjatult) õnnistust tahetakse. Kummardades Kauka jumalat loodetakse tegelikkuses oma kaukat piiritult täita. Et seda saavutada, rüütatakse endid rahvuse õitsengu eest võitlejateks. Võimule saades on ükskõik nii eestlastest kui ka rahvusriigist.
Rahvas leiab, et Eesti rahvas on hävimisele määratud ja rahvusriigina ootab meid sama tee. Seda kõike tänu meie Valitsusele ja Riigikogule – keda see ei näi puudutavatki..
See valitsejate ükskõiksus on viinud meie rahvuslike jõudude aktiivsemale tegutsemisele. Mei suurematele parteidele – erakondadele on rahvusküsimus ainult vormitäiteks – kuna oleme eestlased, siis meenutagu ka partei programm, et elame Eestimaal. Ülistatakse Eestimaad selleks, et oma rahva poolehoidu saada. Erakondade-parteide kõrval on Eesti Rahvusliku Liikumise andmetel veel umbes 6 arvestatavat rahvuslikku liikumist – kes kõik tahavad anda oma panuse meie rahva ja rahvusriigi hüvanguks. Nüüd tekkis ka USa eestlaste hulgas rahvuslik-demokraatlik liikumine „Demos Kratos” (link internetis http://eesti-elu.org/). Ka seal tuntakse muret meie rahvuse ja Riigi tuleviku pärast.
Meie rahvuslik liikumine on killustunud eraldi liikumisteks, ehkki kõigi eesmärk peaks olema sama – eestluse edendamine. Tänu sellele killustatusele tegutsevad väikesed rahvuslikud grupid, mis Riigi mastaabis reaalset jõudu ei oma. Kui need jõud ühendada ühtseks tervikuks ühtse juhtimise alla – siis oleks see arvestatav jõud praegu valitsevatele erakondadele-parteidele.
Eesti Iseseisvuspartei ja Demokraatlik partei loodavad ületada valimiskünnise ja saada Riigikogusse – kus järjekindlalt tegelikult rahvuslikku poliitikat ajada. Teised liikumised on esialgu liikumiste tasandil ja liikmete arvu vähesuse tõttu pole registreerunud parteiks – erakonnaks. Vajaliku liikmete arvu kokku saamine ongi tingitud sellest, et liikumisi on palju, nad on laiali pillutatud ja samas puudub kõiki ühendav karismaatiline liider.
Eesti Rahvuslik Liikumine (http://www.rahvuslikliikumine.ee/)on parteide väline liikumine, kes püüab kõiki rahvuslikke jõudusid ühendada ja kutsus kokku kõik rahvuslikud jõud 01. juulil edaspidise tegevuse arutamiseks ja rahvuslike jõudude tegevuse koordineerimiseks. Sellel teemal on ERL juhtfiguurid ajakirjanduses teisi asjasthuvitatuid ilmselt juba valgustanud.
Probleemid on alanud juba praegu. Vaidlused käivad selle üle – kes on õigem rahvuslane, kes algatas rahvusliikumise varem, kes kui kaugele rahvusküsimustes läheb ja kes üldse kõlbab rahvuslaseks. Need erinevad arusaamad võivad saada osadele printsipiaalse tähtsuse - mis välistab nende ühinemise teiste rahvuslastega. Nii on mõnel grupeeringul rahvslaseks olemist välistavaks teguriks varasem Keskerakonda, Rahvaliitu või Isamaaliitu kuulumine – sõltumata sellest mitu aastat tagasi see oli ja millisel seisukohal on (potentsiaalne) rahvuslane praegu. On ju kõigile teada, et varem oli Isamaaliit või mõni teine erakond teiste püüdluste-kõrvaleesmärkidega. Erakonnad arenevad, muutuvad, muudavad põhikirju ja programme. Ideoloogia nüanssides ja arusaamad muutuvad nii inimestel kui parteidel koos rahva ja riigi arenguga. Rahvuslik liikumine on väga eripalgeline, kuna koosneb väga paljudest erinevatest inimestest. Seda enam peaks lähtuma peamisest – kõiki ühendavast, minnes kompromissile nüanssides – ebaolulises. Jällegi küsimus – kellele ning mis on oluline. Minu naabrinaine riietub kenamalt ja uhkemalt kui minu naine – kas ma pean sellepärast naabrimeest vihkama hakkama või hoopis - oma naisele peenemaid riideid ostma? Oodata võib kompromissitut võitlust Milliste tingimuste osas saavutatakse kokkulepe – millised jäävad ületamatuks tõkkeks. Kas saavutatakse rahvuslike liikumiste ühtsus?
Peksa sõpra nii, et vaenlased Sind kardaksid. Peksa nii, et sõber peale seda jääks Sinu eluaegseks vihavaenlaseks. Selline olukord tundub kohati valitsevat praegu meie rahvuslaste liinil. Kas põhjus on selles, et eestlase parim magustoit on teine eestlane?
Tundub, et ühist keelt leida ja luua kõiki rahvuslasi ühendav ühtne jõud – vist ei õnnestu. Sellest kuuleme varsti.
teisipäev, 6. juuli 2010
Meie kohtutest 2
Liiklusväärteoasjad.
2003.a. Jaanuari hommikul kella 8-paiku sõitis trollijuht välja “Marja“ peatusest, ei saanud sõita paari-kolme meetritki kui salongist hõigati „Pidage! Käekott!“ Trollijuht peatas trolli, peeglist pimedas midagi trollibussi ukse juures ei näinud, kuid avas siiski ukse. Üks mees salongist tõi juhile naiste käekoti ning ütles, et see oli olnud trolli uste vahel. Samas tormas trolli venekeelse arusaamatu sõimu saatel naisterahvas, haaras käekoti ning jooksis trollist välja. Trollijuht kandis juhtunust dispetserile raadio teel ette, dispetser käskis juhil sõitu jätkata. Politsei karistas trollijuhti ettevaatamatult sõidu alustamises, millega tekitas reisijale kahju ning - peatati sõoduki juhtimise õigus kaheks kuuks sündmuskohalt lahkumise tõttu.
Kannatanu seletas politseis, et trollist väljudes oli ta libisebud ja kukkunud trolli ning tee-äärse lumehange vahele, troll oli uksed sulgenud, kuid tema kott jäi trolli uste vahele. Ta hoidis käekotist ühe käega kinni ning troll lohistas teda 3-4 meetrit enda järel, enne kui seisma jäi. Kohtusse esitas politsei ka pildid kannatanu nahkkinnastest, mille mõlemal peopesal pikitriibud ja kasuka seljal pikiitriibud lohisemisest.
Kohtus püüdsin selgitada, et kui inimene hoiab ühe käega kotist ja lohiseb, siis ei teki lohisemise triipe MÕLEMA kinda peopesale, pealegi ei saa lohiseda mööda maad nii, et triibud lohisemisest tekivad korraga nii kinda peopesale kui-ka kasuka SELJALE, käistel pole mingit määrdumisjälge. Teiseks – miks karistatakse juhti sündmuskohalt lahkumise eest, kui juhil pole teada mingist Liiklus-SÜNDMUSEST. Käekott trolliuste vahel pole LE mõttes mingi sündmus...
Mind hämmastas pisikes blondi maffiakohtuniku argument, millega pandi kõik tõendid paika: „Kas te tahate öelda, et POLITSEI valetab?!?“ Oligi asi raudselt argumenteeritud, tõendatud ja otsustatud. Ei kujuta ette, kas see nääpsuke naiskohtunik loeb tõendatuks kuriteod samasuguste tõenditeda maffia-asjades? Muidugi ei jätkunud üksinda kaht kuni 13-aastast last kasvataval naistrollijuhil (S.K.) raha advokaadi palkamiseks, et Riigikohtus otsust vaidlustada.
1998.a. varakevadel sain Riigikohtus võidu peale seda kui Viljandi Maakohus kinnitas minu esindatava Politsei poolt karistmise õigsust (sel ajal veel ei pidanud Riigikohtus esindajaks olema vandeadvokaat).
Talvel kiilasjääga tõmbas minu esindatav metsaveotraktoriga (vendade Voitkade kinnipidamise koha lähedal) libedaga põllule sõitnud sõiduautot teele tagasi. Traktor ja selle tross olid sulgenud üle poole maanteest. Viljandi poole tuli sõiduauto ning – nähes traktorit teel – sõtis teelt välja ning paiskus katusele. Politsei trahvis traktoristi kuna see oli sulgenud üle poole teest, millega – PÕHJUSTAS LÕ, kus viga said sõiduk ning sõiduki juht. Teel oli enne traktorit pikk lauge kurv, kus nähtavus ol iüle 260 m. Sel päeval oli tee tõesti libe, kuid ilmselt aitas minu kaitsealuse LÕ põhjustajaks tunnistamisele kaasa asjaolud: kannatanuks oli kohalik väike boss, auto oli uus ning kahju oli üle 90 000 krooni, mida IF-kindlustus ei tahtnud väljamaksta (maksma oleks pidanud poiss).
Alles Riigikohtus õnnestus tõestada, et LÕ põhjustajaks polnud nooruke traktorist, kes sulges üle poole teest. Süüdi oli libe tee, ebaõiged juhtimisvõtted või tähelepanematus, sest auto SEISIS põllul katusel juba 80m ENNE traktorini jõudmist. Õnneks olid Riigikohtus kolm meeskohtunikku erinevalt Viljandi naiskohtunikust. Meeskohtunikud mõistsid minu näite analoogia õigsust. Väitsin nimelt seda, et EI SAA süüdistada liiklusõnnetuse põhjustamises noort tüdrukut, kes miniseelikus kaunite säärte välkudes kõnnib õigel pool maantee serval; mööda sõitev autojuht jääb tema kauneid jalgu imetlema, unustab teele vaatamise ja – põrutab pambusesse. Nüüd tuleb aga kaunite jalgade omanikul maksta 90 000 EEK-i selle eest, et autojuht tema jalgu imetles?
Advokaadi abi kasutades oleks advokaat võtnud abi eest vähemalt 10 000 krooni, kuid kust oleks lihtne maapoiss sellise raha võtnud – seda enam, et vahetult peale LÕ läks ta Kaitseväkke ajateenistusse (Narva). (Minu honorar? Sain poisi emalt 190 krooni – poisi endaga peale 1 korra kohtunud pole).
2003.a. Jaanuari hommikul kella 8-paiku sõitis trollijuht välja “Marja“ peatusest, ei saanud sõita paari-kolme meetritki kui salongist hõigati „Pidage! Käekott!“ Trollijuht peatas trolli, peeglist pimedas midagi trollibussi ukse juures ei näinud, kuid avas siiski ukse. Üks mees salongist tõi juhile naiste käekoti ning ütles, et see oli olnud trolli uste vahel. Samas tormas trolli venekeelse arusaamatu sõimu saatel naisterahvas, haaras käekoti ning jooksis trollist välja. Trollijuht kandis juhtunust dispetserile raadio teel ette, dispetser käskis juhil sõitu jätkata. Politsei karistas trollijuhti ettevaatamatult sõidu alustamises, millega tekitas reisijale kahju ning - peatati sõoduki juhtimise õigus kaheks kuuks sündmuskohalt lahkumise tõttu.
Kannatanu seletas politseis, et trollist väljudes oli ta libisebud ja kukkunud trolli ning tee-äärse lumehange vahele, troll oli uksed sulgenud, kuid tema kott jäi trolli uste vahele. Ta hoidis käekotist ühe käega kinni ning troll lohistas teda 3-4 meetrit enda järel, enne kui seisma jäi. Kohtusse esitas politsei ka pildid kannatanu nahkkinnastest, mille mõlemal peopesal pikitriibud ja kasuka seljal pikiitriibud lohisemisest.
Kohtus püüdsin selgitada, et kui inimene hoiab ühe käega kotist ja lohiseb, siis ei teki lohisemise triipe MÕLEMA kinda peopesale, pealegi ei saa lohiseda mööda maad nii, et triibud lohisemisest tekivad korraga nii kinda peopesale kui-ka kasuka SELJALE, käistel pole mingit määrdumisjälge. Teiseks – miks karistatakse juhti sündmuskohalt lahkumise eest, kui juhil pole teada mingist Liiklus-SÜNDMUSEST. Käekott trolliuste vahel pole LE mõttes mingi sündmus...
Mind hämmastas pisikes blondi maffiakohtuniku argument, millega pandi kõik tõendid paika: „Kas te tahate öelda, et POLITSEI valetab?!?“ Oligi asi raudselt argumenteeritud, tõendatud ja otsustatud. Ei kujuta ette, kas see nääpsuke naiskohtunik loeb tõendatuks kuriteod samasuguste tõenditeda maffia-asjades? Muidugi ei jätkunud üksinda kaht kuni 13-aastast last kasvataval naistrollijuhil (S.K.) raha advokaadi palkamiseks, et Riigikohtus otsust vaidlustada.
1998.a. varakevadel sain Riigikohtus võidu peale seda kui Viljandi Maakohus kinnitas minu esindatava Politsei poolt karistmise õigsust (sel ajal veel ei pidanud Riigikohtus esindajaks olema vandeadvokaat).
Talvel kiilasjääga tõmbas minu esindatav metsaveotraktoriga (vendade Voitkade kinnipidamise koha lähedal) libedaga põllule sõitnud sõiduautot teele tagasi. Traktor ja selle tross olid sulgenud üle poole maanteest. Viljandi poole tuli sõiduauto ning – nähes traktorit teel – sõtis teelt välja ning paiskus katusele. Politsei trahvis traktoristi kuna see oli sulgenud üle poole teest, millega – PÕHJUSTAS LÕ, kus viga said sõiduk ning sõiduki juht. Teel oli enne traktorit pikk lauge kurv, kus nähtavus ol iüle 260 m. Sel päeval oli tee tõesti libe, kuid ilmselt aitas minu kaitsealuse LÕ põhjustajaks tunnistamisele kaasa asjaolud: kannatanuks oli kohalik väike boss, auto oli uus ning kahju oli üle 90 000 krooni, mida IF-kindlustus ei tahtnud väljamaksta (maksma oleks pidanud poiss).
Alles Riigikohtus õnnestus tõestada, et LÕ põhjustajaks polnud nooruke traktorist, kes sulges üle poole teest. Süüdi oli libe tee, ebaõiged juhtimisvõtted või tähelepanematus, sest auto SEISIS põllul katusel juba 80m ENNE traktorini jõudmist. Õnneks olid Riigikohtus kolm meeskohtunikku erinevalt Viljandi naiskohtunikust. Meeskohtunikud mõistsid minu näite analoogia õigsust. Väitsin nimelt seda, et EI SAA süüdistada liiklusõnnetuse põhjustamises noort tüdrukut, kes miniseelikus kaunite säärte välkudes kõnnib õigel pool maantee serval; mööda sõitev autojuht jääb tema kauneid jalgu imetlema, unustab teele vaatamise ja – põrutab pambusesse. Nüüd tuleb aga kaunite jalgade omanikul maksta 90 000 EEK-i selle eest, et autojuht tema jalgu imetles?
Advokaadi abi kasutades oleks advokaat võtnud abi eest vähemalt 10 000 krooni, kuid kust oleks lihtne maapoiss sellise raha võtnud – seda enam, et vahetult peale LÕ läks ta Kaitseväkke ajateenistusse (Narva). (Minu honorar? Sain poisi emalt 190 krooni – poisi endaga peale 1 korra kohtunud pole).
Meie kohtutest
Kohtud jagunevad maakohtuteks, ringonnakohtuteks ja Riigikohtuks. Suurem enamus kohtuasjadest lahendatakse maakonna kohtutes ning järgmistesse kohtuinstantsidesse edasikaebamist ei vaja (või ei suudeta rahaliste vahendite nappuse tõttu edasi kaevata). Maakohtutes omakorda on halduskohtud, tsiviilasjadega tegelevad kohtud ning kriminaalkohtud (väärteod ja kuriteod).
Kas kohtunik peab õiglase otsuse tegema? Üldiselt soovitav. Kui kohtunik koguoma tööaja jooksul ei tee ÜHTKI (seaduse järgi) õiglast otsust, ei juhtu ka mitte midagi. Töölt teda kõrvaldada ei saa. Kõrvaldada saab ainult tema surm, kui ta onk uriteo toime pannud, või siis president kohtuniku ISIKLIKU AVALDUSE põhjal.
Justiitsministeerium on teinud peaaegu kõik selleks, et hoida kohtust abivajajad eemale (kõrge riigilõiv, asjaajamine kohtutes ainult kõrgelttasustavate advokaatide abil, pikk asjaajamis-protsess...). Valdaval enamusel elanikkonnast (70-80%? – statistikat selle kohta pole) ei jätku selleks rahalisi vahendeid (pikemalt blogist – leopall.blogspot.com –„Justiitsministeeriumist“). Samas on justiitsministeerium hoolitsenud ka selle eest, et kohtud saaksid keelduda endile ebamugavate asjade arutamisest erinevatel põhjustel (näiteks – asja vastu üldsuse huvi puudumine, või – üksikisikul puudub selleks põhjendatud huvi....). Huvi puudumise otsustab aga kohus ise. Riigikohtu puhul – Riigikohus keeldub asja menetlusse võtmast ning ta ei pea isegi põhjendama – miks asja menetlusse ei võeta. Edasi saab kaevata vaid Issandale Jumalale – tema mõistab kohut õiglaselt (kahjuks mitte meil ilmsi, vaid Taevariigis).
Seadused on tehtud mitmeti tõlgendatavad: mõistlikkuse piirides, hea tava kohaselt, normaalse aja jooksul..., mis annab ametnikele võimaluse tõlgendada seadusi OMALE KASULIKUL viisil. Ametniku tõlgendus seadusest on ALATI ÕIGE, kuni seda pole ümber lükanud Riigikohus.
Väärteomenetluses Peab kodanik (süüdistatav) ametniku otsuse edasikaebama 15 päeva jooksul. Ametnik unustas väärteoasjad sahtli põhja ja avastab need alles 10 kuu möödudes ning väänab alles siis süüdlasele karistuse.. Kõik on seadusejärgi OK. Tsiviilalasjades on edasikaebamise tähtaeg 1 kuu – peale seda edasi kaevata ei saa. Kohus võib asja avastada mitme aasta pärast... ei juhtu midagi. Tähtajaga on piiratud ainult kodanik-hageja-kaebaja – mitte KOHUS.
Kohtusse saadetavate kriminaalasjade eeluurimise üle teostab järelvalvet prokuratuur. Tundub aga, et prokuratuur ja kohus asuvad eri planeetidel ning neil on erinevad seadused – millest muust on tingitud kohtu poolt õigeksmõistvad otsused – näiteks „pronksöö“ kangelaste (Klenski, Reva, Shirõh...) kohtus.
Kohtute üldine seisukoht on: kuna seaduste ettevalmistamisel on osalenud terve armee juriste ning Riigikogu, siis nemad eksida ei saanud. Kindlasti eksib üksikisik (kes kohtusse pöördus). See laieneb ka näiteks Tallinna Linnavalitsuse ja teiste kohalike omavalitsuste dokumentidele. Nii eeldavad kohtud ka seda, et need, kes on seaduse järgimist valvama pandud (politsei, parkimiskontrolörid, piletite kontrollijad transpordis, tuletõrje järelevalve...) – tegutsevad alati õigesti ning seaduslikult. Alati kahjuks nii pole – ka kontrollijad on inimlike nõrkuste ja vigadega.
Mõningatest isiklikest kogemustest kohtutes, mille puhul ma olen kindel, et kohus on eksinud otsuse tegemisel.
2 000.a. algusaastatel vaidlustasime korduvalt alkoholijoobe tuvastatmist kalibreerimata alkomeetrite näitude alusel. Asi polnud mitte joodikute kaitsmises vaid selles, KUI politsei nõuab seaduse täpset täitmist ning määrab RANGEID karistusi – siis täitku ka ISE seaduses määratud NÕUDEID.
Sel ajal ei teadnud poltsei kalibreerimisest midagi ega teinud vahet joobe promillide ja alkoholiaurude (mg/väljahingatavas liitris õhus) määrade vahel. Meie järelepärimiste tõttu alkomeertrite-indikaatorite kalibreerimise kohta tegi Tehnilise Järelevalve Inspektsioon ettekirjutuse Politseiametile, mis viis korra loomiseni alkomeetrite osas.
Mitmes asjas läksime kuni Riigikohtuni välja. Isegi paljud kohtunikud ei teinud vahet promillide määramisel ja väljahingatava õhu alkoholisisaldusel, kuid see ei seganud neid kinnitamast politsei poolt valesti määratud trahve. Võttis enne aastaid, kui Tehnilise Järelevalve Inspektsioon ja Riigikohus juhtisid Politsei tähelepanu nendele asjadele ning asjad paranesid.
Kallavere Haiglas määras arst VISUAALSELT U.P. joobeseisundi. Kuigi juht U.P. nõudis vereanalüüsi tegemist – seda ei tehtud. Tallinna kohtunik V.L. tühistas politsei otsuse, kuid politsei vaidlustas kohtuniku otsuse Riigikohtus. Läks umbes aasta, enne kui Riigikohus vabastas U.P.politsei karistusest ja joodiku-staatusest.
Kui Falck sõlmis Tallinna LV-ga lepingu ja hakkas bussijäneseid püüdma – ajades nii miljoneid kokku, pöördusid mõned „jänesed“meie poole 2003.a. Kuritarvitusi esines sel ajal kontrollijate poolt üksjagu. Hakates neid asju kohtu jaks ette valmistama leidsime palju üllatavaid asju. püüdsid tähelepanu juhtida sellele, et seaduslikku halduslepingut Tallinna Linnavalitsuse ja Falcki vahel pole ja see (Riigihanke Raamleping) on sõlmitud mitmeid õigusaktide sätteid rikkudes ja KOV määrusi-korraldusi täitmata jättes. Tallinna Linnavolikogu korraldas riigihanke ühistranspordis piletite kontrollija leidmiseks, mis läks sujuvalt üle Halduslepinguks isegi pealkirja muutmata.
Vastavalt Tallinna õigusaktide põhimääruse kohaselt peab määrused-korraldused-lepingud paigutama terviktekstina veebileheküljele 10 päeva jooksul alates akti vastuvõtmisest. Riigihanke Raamlepingust oli veebilehel ainult pealkiri ja korraldus kokku 3-l lehel ligi aasta. Aasta hiljem, kui saadi kohtust meie kaebus – lisati lepingu tekst lisadega 8-l lehel. Loogiline see, et ei lisatud 5-t TÜHJA lehte. Tallinna Linnavalitsus ei saatnud koopiat korraldusest ja selle lepingust Õiguskantslerile ega ka Rahvusraamatukogule, ehkki seda nõuab Tallinna Linnavalitsuse Reglamendi p.5.10 ja p. 5.12.
Pileti kontrollimist sai Falckile seaduse kohaselt üle anda halduslepinguga. Haldusleping pidi olema Tallinna LV internetilehel kättesaadav olema KÕIGILE, lepingu ärakirjad pidid olema saadetud Õiguskantsleri kantseleile ning Rahvusraamatukogule. Õiguskantsler, Rahvusraamatukogu ega kohtud sellest numbrit ei teinud, et ärakirju saadetud polnud. Kohtud (ka Tallinna Ringkonnakohus) olid seisukohal, et kuigi seaduse kohaselt võib volitusi piletite kontrollimiseks üle anda HALDULEPINGU alusel, sõlmitud oli aga RIIGIHANKE RAAMLEPING – pole vahet,peaasi,etleping olemas.. Kui sisu järgi reguleerib Leping HALDUSlepingu sätteid, pole lepingu nimetusel tähtsust (olgu kasvõi armusuhte leping?). Kohtud jätsid selle üldse tähelepanuta, et riigi ainupädevusse kuuluvat karistamise funtsiooni ei saa erafirmale üle anda.
Kahes „Jäneste“ asjas käisime ka Ringkonnakohtud läbi, kuid edasi... ma pole advokaat ega saa Riigikohtusse pöörduda.“Jänestel“ advokaadi palkamiseks raha aga polnud.
Lõpuks jõudis selleni advokaat A. Eiche. Paljud on pahased advokaat Alar Eiche peale – justkui kaitseks ta “bussijäneseid”. Tegelikult näitas Eiche ära selle, et Seadusandja ja selle juristid kas ei tee tööd või on juriidilistes teadmistes saamatud. Ei tohi anda välja seadusi, mis juba eos annab võimaluse seadusest mööda minna. Seaduses ei tohi olla JOKK võimalust.
Kas kohtunik peab õiglase otsuse tegema? Üldiselt soovitav. Kui kohtunik koguoma tööaja jooksul ei tee ÜHTKI (seaduse järgi) õiglast otsust, ei juhtu ka mitte midagi. Töölt teda kõrvaldada ei saa. Kõrvaldada saab ainult tema surm, kui ta onk uriteo toime pannud, või siis president kohtuniku ISIKLIKU AVALDUSE põhjal.
Justiitsministeerium on teinud peaaegu kõik selleks, et hoida kohtust abivajajad eemale (kõrge riigilõiv, asjaajamine kohtutes ainult kõrgelttasustavate advokaatide abil, pikk asjaajamis-protsess...). Valdaval enamusel elanikkonnast (70-80%? – statistikat selle kohta pole) ei jätku selleks rahalisi vahendeid (pikemalt blogist – leopall.blogspot.com –„Justiitsministeeriumist“). Samas on justiitsministeerium hoolitsenud ka selle eest, et kohtud saaksid keelduda endile ebamugavate asjade arutamisest erinevatel põhjustel (näiteks – asja vastu üldsuse huvi puudumine, või – üksikisikul puudub selleks põhjendatud huvi....). Huvi puudumise otsustab aga kohus ise. Riigikohtu puhul – Riigikohus keeldub asja menetlusse võtmast ning ta ei pea isegi põhjendama – miks asja menetlusse ei võeta. Edasi saab kaevata vaid Issandale Jumalale – tema mõistab kohut õiglaselt (kahjuks mitte meil ilmsi, vaid Taevariigis).
Seadused on tehtud mitmeti tõlgendatavad: mõistlikkuse piirides, hea tava kohaselt, normaalse aja jooksul..., mis annab ametnikele võimaluse tõlgendada seadusi OMALE KASULIKUL viisil. Ametniku tõlgendus seadusest on ALATI ÕIGE, kuni seda pole ümber lükanud Riigikohus.
Väärteomenetluses Peab kodanik (süüdistatav) ametniku otsuse edasikaebama 15 päeva jooksul. Ametnik unustas väärteoasjad sahtli põhja ja avastab need alles 10 kuu möödudes ning väänab alles siis süüdlasele karistuse.. Kõik on seadusejärgi OK. Tsiviilalasjades on edasikaebamise tähtaeg 1 kuu – peale seda edasi kaevata ei saa. Kohus võib asja avastada mitme aasta pärast... ei juhtu midagi. Tähtajaga on piiratud ainult kodanik-hageja-kaebaja – mitte KOHUS.
Kohtusse saadetavate kriminaalasjade eeluurimise üle teostab järelvalvet prokuratuur. Tundub aga, et prokuratuur ja kohus asuvad eri planeetidel ning neil on erinevad seadused – millest muust on tingitud kohtu poolt õigeksmõistvad otsused – näiteks „pronksöö“ kangelaste (Klenski, Reva, Shirõh...) kohtus.
Kohtute üldine seisukoht on: kuna seaduste ettevalmistamisel on osalenud terve armee juriste ning Riigikogu, siis nemad eksida ei saanud. Kindlasti eksib üksikisik (kes kohtusse pöördus). See laieneb ka näiteks Tallinna Linnavalitsuse ja teiste kohalike omavalitsuste dokumentidele. Nii eeldavad kohtud ka seda, et need, kes on seaduse järgimist valvama pandud (politsei, parkimiskontrolörid, piletite kontrollijad transpordis, tuletõrje järelevalve...) – tegutsevad alati õigesti ning seaduslikult. Alati kahjuks nii pole – ka kontrollijad on inimlike nõrkuste ja vigadega.
Mõningatest isiklikest kogemustest kohtutes, mille puhul ma olen kindel, et kohus on eksinud otsuse tegemisel.
2 000.a. algusaastatel vaidlustasime korduvalt alkoholijoobe tuvastatmist kalibreerimata alkomeetrite näitude alusel. Asi polnud mitte joodikute kaitsmises vaid selles, KUI politsei nõuab seaduse täpset täitmist ning määrab RANGEID karistusi – siis täitku ka ISE seaduses määratud NÕUDEID.
Sel ajal ei teadnud poltsei kalibreerimisest midagi ega teinud vahet joobe promillide ja alkoholiaurude (mg/väljahingatavas liitris õhus) määrade vahel. Meie järelepärimiste tõttu alkomeertrite-indikaatorite kalibreerimise kohta tegi Tehnilise Järelevalve Inspektsioon ettekirjutuse Politseiametile, mis viis korra loomiseni alkomeetrite osas.
Mitmes asjas läksime kuni Riigikohtuni välja. Isegi paljud kohtunikud ei teinud vahet promillide määramisel ja väljahingatava õhu alkoholisisaldusel, kuid see ei seganud neid kinnitamast politsei poolt valesti määratud trahve. Võttis enne aastaid, kui Tehnilise Järelevalve Inspektsioon ja Riigikohus juhtisid Politsei tähelepanu nendele asjadele ning asjad paranesid.
Kallavere Haiglas määras arst VISUAALSELT U.P. joobeseisundi. Kuigi juht U.P. nõudis vereanalüüsi tegemist – seda ei tehtud. Tallinna kohtunik V.L. tühistas politsei otsuse, kuid politsei vaidlustas kohtuniku otsuse Riigikohtus. Läks umbes aasta, enne kui Riigikohus vabastas U.P.politsei karistusest ja joodiku-staatusest.
Kui Falck sõlmis Tallinna LV-ga lepingu ja hakkas bussijäneseid püüdma – ajades nii miljoneid kokku, pöördusid mõned „jänesed“meie poole 2003.a. Kuritarvitusi esines sel ajal kontrollijate poolt üksjagu. Hakates neid asju kohtu jaks ette valmistama leidsime palju üllatavaid asju. püüdsid tähelepanu juhtida sellele, et seaduslikku halduslepingut Tallinna Linnavalitsuse ja Falcki vahel pole ja see (Riigihanke Raamleping) on sõlmitud mitmeid õigusaktide sätteid rikkudes ja KOV määrusi-korraldusi täitmata jättes. Tallinna Linnavolikogu korraldas riigihanke ühistranspordis piletite kontrollija leidmiseks, mis läks sujuvalt üle Halduslepinguks isegi pealkirja muutmata.
Vastavalt Tallinna õigusaktide põhimääruse kohaselt peab määrused-korraldused-lepingud paigutama terviktekstina veebileheküljele 10 päeva jooksul alates akti vastuvõtmisest. Riigihanke Raamlepingust oli veebilehel ainult pealkiri ja korraldus kokku 3-l lehel ligi aasta. Aasta hiljem, kui saadi kohtust meie kaebus – lisati lepingu tekst lisadega 8-l lehel. Loogiline see, et ei lisatud 5-t TÜHJA lehte. Tallinna Linnavalitsus ei saatnud koopiat korraldusest ja selle lepingust Õiguskantslerile ega ka Rahvusraamatukogule, ehkki seda nõuab Tallinna Linnavalitsuse Reglamendi p.5.10 ja p. 5.12.
Pileti kontrollimist sai Falckile seaduse kohaselt üle anda halduslepinguga. Haldusleping pidi olema Tallinna LV internetilehel kättesaadav olema KÕIGILE, lepingu ärakirjad pidid olema saadetud Õiguskantsleri kantseleile ning Rahvusraamatukogule. Õiguskantsler, Rahvusraamatukogu ega kohtud sellest numbrit ei teinud, et ärakirju saadetud polnud. Kohtud (ka Tallinna Ringkonnakohus) olid seisukohal, et kuigi seaduse kohaselt võib volitusi piletite kontrollimiseks üle anda HALDULEPINGU alusel, sõlmitud oli aga RIIGIHANKE RAAMLEPING – pole vahet,peaasi,etleping olemas.. Kui sisu järgi reguleerib Leping HALDUSlepingu sätteid, pole lepingu nimetusel tähtsust (olgu kasvõi armusuhte leping?). Kohtud jätsid selle üldse tähelepanuta, et riigi ainupädevusse kuuluvat karistamise funtsiooni ei saa erafirmale üle anda.
Kahes „Jäneste“ asjas käisime ka Ringkonnakohtud läbi, kuid edasi... ma pole advokaat ega saa Riigikohtusse pöörduda.“Jänestel“ advokaadi palkamiseks raha aga polnud.
Lõpuks jõudis selleni advokaat A. Eiche. Paljud on pahased advokaat Alar Eiche peale – justkui kaitseks ta “bussijäneseid”. Tegelikult näitas Eiche ära selle, et Seadusandja ja selle juristid kas ei tee tööd või on juriidilistes teadmistes saamatud. Ei tohi anda välja seadusi, mis juba eos annab võimaluse seadusest mööda minna. Seaduses ei tohi olla JOKK võimalust.
reede, 2. juuli 2010
Meie majanduse edendajad
Majandamisest
Meid juhivad parteid, kes on veendunud, et maailmas ei elata mitte majandusseaduste järgi, vaid riigi elu juhivad parteid oma poliitiliste otsuste järgi, kusjuures meie poliitilistele parteidele on häbiväärne kuulata teadlaste-akadeemikute nõuandeid-soovitusi. Riigikogu ja Valitsus teeksid kollektiivse enesetapu kui kuuleksid kasvõi ühe piuksu rahva arvamusest. Sellepärast on tehtud ka selline valimisseadus, mis välistaks rahva otsustamise – kõik asjad kuni tualettpberi kasutamiseni peab olema tarkade parteide poolt juhitud ja reglamenteeritud.
Ehkki ministrid ei jaga majandusest midagi – juhivad rahandus- ja majandusministeeriumi targal poliitilisel juhtimisel meie majanduse ... kuhu? Seni kuni veel natukegi riigi vara on mahamüümiseks järgi jäänud, eksisteerivad meie valisejad hästi. Rahvas pole kohustatud elama. Mida varem vanad, vaesed ja haiged surevad, seda kasulikum riigile ja neile endile.
Kuidas meie riik poliitilisel juhtimisel siis lähiajal viie edukama Euroopa riigi hulka jõudsime- jõuame? Mäletan, kui edukalt-kasulikult müüdi Tatari tänava sõjaväehospidadal ära. Ärimees ostis selle hoone linnalt 300 000 eest hommikul, kuid samal õhtupoolikul müüs hoone edadi 8 miljoni eest. Poliitikute edukas tehing? Isamaaliitlasest Teede-sideminister T.Jürgens ehitas miljonite kroonide eest Lõuna-Eesti märtsilumme kruusast teed, mille kevadveed olematuks uhtusid. Samas vallandas ta perekond Sarap-Martini (põhjus- poliitiliselt temale sobimatud) Tööd tegid nad hästi – (üks Tallinna Sadama nõukogu juhatuse esimees, teine ministeeriumi kantslerina), kuid ei olnud IRL parteist. Maksta tuli riigil ainult 2 miljonit krooni.
Meie parteid soodustasid välismaiste investorite tulekut sedavõrd, et välismaised töötud ja pensionärid said osta oma pensioni eest tehaseid ja ettevõtteid, milles eestlased neile kasumeid tõid-toovad. Välismaalaste poolt viiakse miljardeid kroone dividende välismaale maksuvabalt. Kas Eestis loodud kasumi maksuvabalt väljaviimine on meie majandusmeeste Nokia ja toob Eestile tulu? See on meie tarkade poliitikute otsus.
Mart Laari valitsus üritas Eesti Energiat maha müüa, kuid ostjale kuulutati pankrot ning meie rahvas astus sellele vahele. Majandusteadlasel Laaril õnnestus aga edukalt Eesti Raudtee maha müüa, kulutades välismaisele nõustajale 60 miljonit USD – sisuliselt kahjulikunõustamise eest (peaagu samapalju saadi müügist). Majandusminister Edgar Savisaar ostis raudtee paari aasta pärast tagasiainult 1,5 miljardit kallimalt. Poliitikutele või rahvale „edukas“) tehing.
Poliitikud moodustasid oma ringkonna inimestest RAS Kinnisvara, kellele anti üle TASUTA sadade miljonite väärtuses riigi hooneid Nüüd hakkasid riigiasutused sellele erafirmale samadest hoonetest ruume üürima kõrge üürihinnaga. 4-5 poliitikut saavad ainult kümneid tuhandeid kroone kuus juhatuses osalemise eest, aga riigile – tohutu kulu lisaks, mis Kinnisvarale tasuta kingiti kätte.
Tartu ja Tallinna Politsei üürisid ärimeestelt hooned 30-ks aastaks kõrge üürisumma eest. 4-5 aasta üüri eest oleks ehitatud mõlemale Politseile uued majad ja 25 aastat poleks vaja olnud kõrget üüri maksta.
Weroli tehaseid turgutati riigi rahadega enne müüki sadade miljonite kroonide eest, siis müüdi maha väiksema raha eest kui tehast turgutati. Uuele omanikule toob tehas suurt kasumit... Ka edukas tehing,kuid kellele?
Telekom müüdi maha 4 miljardi krooni eest – muidu tooks Telekom selle raha riigile sisse paari aastaga. Paari aasta pärast pole riigil telekomi tulu vaja?
Meie praegune majandusminister (siis küll peaministrina) teenis Euroliidult välja suhkrutrahvi „ainult“ 700 000 krooni, mille maksab ikkagi rahvas – mitte süüdlased.
Meie Riiki, sealhulgas ka meie majandust juhivad poliitikud – majanduses võhikud. Meie poliitikud on enamuses isehakanud amatöör-poliitikud, kellel suures osas puuduvad tõelise poliitiku vaated ja maneerid. Meie riigijuhid usuvad tõsimeeli, et majandus areneb nende targal poliitilisel juhtimisel - poliitiliste otsuste järgi. Miks pole valitsuses majandusmehi? Miks majandusministeeriumi ja rahandusministeeriumi juhivad majanduses ja rahanduses võhikud, kes ei arvesta spetsialistide arvamusega? JürgenLigilonküllpooleldi rahanduslik haridus, kuid ta eimäleta vist ise ka –millal ta rahandusalal töötas (kuiüldse),põikpäisusega on taküll tuntud.
Kahjuks meil poliitikud on vastutusvõimetud. Poliitikute tekitatud miljardid kahjud maksab kinni rahvas, mitte poliitikud. Poliitilised parteid (miljardiliste kahjude tekitajad) saavad igal aastal 90-100 miljonit krooni riigilt (annavad ise endile), sama palju või rohkemgi saavad parteilased ettevõtete nõukogudes olemise eest. Eesti riigi ja rahva vara kasutamine on parteidele kasulik äriidee.
(samast blogist ka – Poliitikud masumeistrid)
Meid juhivad parteid, kes on veendunud, et maailmas ei elata mitte majandusseaduste järgi, vaid riigi elu juhivad parteid oma poliitiliste otsuste järgi, kusjuures meie poliitilistele parteidele on häbiväärne kuulata teadlaste-akadeemikute nõuandeid-soovitusi. Riigikogu ja Valitsus teeksid kollektiivse enesetapu kui kuuleksid kasvõi ühe piuksu rahva arvamusest. Sellepärast on tehtud ka selline valimisseadus, mis välistaks rahva otsustamise – kõik asjad kuni tualettpberi kasutamiseni peab olema tarkade parteide poolt juhitud ja reglamenteeritud.
Ehkki ministrid ei jaga majandusest midagi – juhivad rahandus- ja majandusministeeriumi targal poliitilisel juhtimisel meie majanduse ... kuhu? Seni kuni veel natukegi riigi vara on mahamüümiseks järgi jäänud, eksisteerivad meie valisejad hästi. Rahvas pole kohustatud elama. Mida varem vanad, vaesed ja haiged surevad, seda kasulikum riigile ja neile endile.
Kuidas meie riik poliitilisel juhtimisel siis lähiajal viie edukama Euroopa riigi hulka jõudsime- jõuame? Mäletan, kui edukalt-kasulikult müüdi Tatari tänava sõjaväehospidadal ära. Ärimees ostis selle hoone linnalt 300 000 eest hommikul, kuid samal õhtupoolikul müüs hoone edadi 8 miljoni eest. Poliitikute edukas tehing? Isamaaliitlasest Teede-sideminister T.Jürgens ehitas miljonite kroonide eest Lõuna-Eesti märtsilumme kruusast teed, mille kevadveed olematuks uhtusid. Samas vallandas ta perekond Sarap-Martini (põhjus- poliitiliselt temale sobimatud) Tööd tegid nad hästi – (üks Tallinna Sadama nõukogu juhatuse esimees, teine ministeeriumi kantslerina), kuid ei olnud IRL parteist. Maksta tuli riigil ainult 2 miljonit krooni.
Meie parteid soodustasid välismaiste investorite tulekut sedavõrd, et välismaised töötud ja pensionärid said osta oma pensioni eest tehaseid ja ettevõtteid, milles eestlased neile kasumeid tõid-toovad. Välismaalaste poolt viiakse miljardeid kroone dividende välismaale maksuvabalt. Kas Eestis loodud kasumi maksuvabalt väljaviimine on meie majandusmeeste Nokia ja toob Eestile tulu? See on meie tarkade poliitikute otsus.
Mart Laari valitsus üritas Eesti Energiat maha müüa, kuid ostjale kuulutati pankrot ning meie rahvas astus sellele vahele. Majandusteadlasel Laaril õnnestus aga edukalt Eesti Raudtee maha müüa, kulutades välismaisele nõustajale 60 miljonit USD – sisuliselt kahjulikunõustamise eest (peaagu samapalju saadi müügist). Majandusminister Edgar Savisaar ostis raudtee paari aasta pärast tagasiainult 1,5 miljardit kallimalt. Poliitikutele või rahvale „edukas“) tehing.
Poliitikud moodustasid oma ringkonna inimestest RAS Kinnisvara, kellele anti üle TASUTA sadade miljonite väärtuses riigi hooneid Nüüd hakkasid riigiasutused sellele erafirmale samadest hoonetest ruume üürima kõrge üürihinnaga. 4-5 poliitikut saavad ainult kümneid tuhandeid kroone kuus juhatuses osalemise eest, aga riigile – tohutu kulu lisaks, mis Kinnisvarale tasuta kingiti kätte.
Tartu ja Tallinna Politsei üürisid ärimeestelt hooned 30-ks aastaks kõrge üürisumma eest. 4-5 aasta üüri eest oleks ehitatud mõlemale Politseile uued majad ja 25 aastat poleks vaja olnud kõrget üüri maksta.
Weroli tehaseid turgutati riigi rahadega enne müüki sadade miljonite kroonide eest, siis müüdi maha väiksema raha eest kui tehast turgutati. Uuele omanikule toob tehas suurt kasumit... Ka edukas tehing,kuid kellele?
Telekom müüdi maha 4 miljardi krooni eest – muidu tooks Telekom selle raha riigile sisse paari aastaga. Paari aasta pärast pole riigil telekomi tulu vaja?
Meie praegune majandusminister (siis küll peaministrina) teenis Euroliidult välja suhkrutrahvi „ainult“ 700 000 krooni, mille maksab ikkagi rahvas – mitte süüdlased.
Meie Riiki, sealhulgas ka meie majandust juhivad poliitikud – majanduses võhikud. Meie poliitikud on enamuses isehakanud amatöör-poliitikud, kellel suures osas puuduvad tõelise poliitiku vaated ja maneerid. Meie riigijuhid usuvad tõsimeeli, et majandus areneb nende targal poliitilisel juhtimisel - poliitiliste otsuste järgi. Miks pole valitsuses majandusmehi? Miks majandusministeeriumi ja rahandusministeeriumi juhivad majanduses ja rahanduses võhikud, kes ei arvesta spetsialistide arvamusega? JürgenLigilonküllpooleldi rahanduslik haridus, kuid ta eimäleta vist ise ka –millal ta rahandusalal töötas (kuiüldse),põikpäisusega on taküll tuntud.
Kahjuks meil poliitikud on vastutusvõimetud. Poliitikute tekitatud miljardid kahjud maksab kinni rahvas, mitte poliitikud. Poliitilised parteid (miljardiliste kahjude tekitajad) saavad igal aastal 90-100 miljonit krooni riigilt (annavad ise endile), sama palju või rohkemgi saavad parteilased ettevõtete nõukogudes olemise eest. Eesti riigi ja rahva vara kasutamine on parteidele kasulik äriidee.
(samast blogist ka – Poliitikud masumeistrid)
Tellimine:
Postitused (Atom)