Perspektiivitu Valimisseadus 1

Hukutav Valimisseadus.

Meie 20 aastat toimiv Valimisseadus on näidanud seda, et seda Valimisseadust kasutades ei saavuta me kunagi seda, et meie Riiki juhiksid targad, Riigi ja Rahva edukust silmas pidavad Riigimehelikult tegutsevad Riigijuhid. Meie Valimisseadus välistab meil selliste omadustega Riigivõimu – Valitsemisorganite  tekke. Riigikogud  ei ole tarkusest pakatavad meie elu edasi viivad tööorganid. Pole konstrukriivset töömeeleolu, valdavas enamuses valitseb üks-teisele ärapanemine, kõlvatu konkurents, parteidevaheline hõõrumine…  Riigikogu on muudetud priiskavaks olesklemisega tegelevaks kohvik-klubiks mitte töötavaks parlamendiks, kus valitsevaks süsteemiks on JOKK-skeemitamine.Selle tulemusena on meil kehvad seadused, riigikogulased ei hiilga eetilisuse ja kõrge moraaliga. Meil pole lootustki meie omariikluse edukale toimimisele ei nüüd  ega tulevikus.

Me ei hakka analüüsima – kus ja mis Valimisseaduses on valesti tehtud, sest see pole kooskõlas meie Põhiseadusega. Räägin Valimisseaduse toimimise tulemusena saadud senistest (RK ja Valitsuse) tulemusest.

Kõige parem näitaja on see – millised riigivõimuorganid oleme 20 aasta jooksul selle Valimisseadusega saavutanud. Hea Valimisseaduse puhul areneks meie Riik ja Rahvas tormiliselt, oleksime kõrge elatustasemega rikkamate riikide hulgas… halva Valimisseaduse puhul oleks asi ligadi-logadi. Elu on näidanud, et me oleme pigem mahajäänumate riikide hulgas ja miski ei viita sellele, et meie elatustase ja –standardid on tõusuteel.

     

Meie Parteide eesmärgiks on VÕIM ja (parteilaste) ISIKLIK HEAOLU – Riigi ja Rahva heaolu meie Parteide huviorbiiti ei kuulu –seetõttu on ka Parteide  Esinduskogu koosseis sellest lähtuv. 

Valimisseadus on koostatud selline, et välistab üksikkandidaatide pääsemise Riigikokku. See on meie Põhiseaduse vastane, kuid see ei häiri Õiguskantslerit, Riigikohut  ega ka Parteisid. Seetõttu on meie Parteid niivõrd  vastutustundlikud, et nad MITTE KUNAGI MITTEMILLEGI EEST  EI  VASTUTA.

Riigikogulaste nimekirjad komplekteeritakse Parteide poolt ning kandidaatide poolt lubatakse Rahval küll hääletada – VALIKU teevad aga PARTEID.  Seetõttu satuvad Riigikokku Parteidele vajalikud inimesed – mitte need inimesed, keda vajaks Riik ja Rahvas riigielu edendamiseks.

Parteid palkavad suure raha eest PR-firmasid ja Reklaamifirmasid selleks, et oma nigelatest riigikogulaste-kandidaatidest kujutada hääletajatele tarkasid Riigimehi kellel on mingigi hoolivus Riigi ja Rahva saatusest. Valimiste lõppedes selgub aga see, et klantspildi taga on omakasupüüdlik, initsiatiivitu, keskpärane käsutäita –nupulevajutaja.

Riigikogu vajaks tarkasid, riigimehelikult mõtlevaid ja riigimehelikult käituvaid inimesi. Kahjuks saadavad Parteid paar parteihierarhias võimupositsioonil olevat parteilast ja ülejäänud on sõnakuulelikud nupulevajutajad. Seetõttu ei kogune meie Riiki juhtima just vaimuhiiglased vaid tihti alla keskmiste võimetega inimesed.

Eesti elu läheb Riigis üha kiirust kogudes allamäge eesmärgiga….

Vooglaid... Iva???

Vooglaid…. Iva?

Riigi  tulevik on tumedavõitu – Kirjutas Ülo  Vooglaid  Delfis. Paljud muretsevad Eesti saatuse pärast ning paljud on lootuse kaotanud. Aga on ka neid, kes usuvad, et kui suutsime vabaneda võõrvõimudest, siis suudame jagu saada ka nende jäänukitest.

Ühiskond on tiine. Rahvas kannatab küll kaua, aga mitte lõpmata kaua ja on asju, mida ei taluta ega andestata. Harta 12 tekitas uue olukorra. Vabariigi Presidendil ei sobinud seda ignoreerida ja ehkki Kadriorus polnud ei aega ega ka jõudu ettevalmistusteks, korraldati Jääkeldris paaritunnine avalik arutlus, kus mõned inimesed said öelda mõned repliigid... Arutelu ei olnud, aga otsus tehti ja selle täitmine usaldati Eesti Koostöö Kogule. 

Selle peale avaldas koostöö kogu pöördumise.  ….
Ülo Vooglaiu Arvamus – Riigi tulevik on Tumedavõitu -  soovitan lugeda neil, kes pole seda veel teinud. See ilmus Delfis  04.12 2012.a. –Siin selle Arvamuse aadress:

http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/ulo-vooglaid-riigi-tulevik-on-tumedavoitu.d?id=65359970 

Tema arvamusartikkel on 5 lk pikk. Selles  analüüsib ta Nii Harta 12 aspekte, analüüsib meie Koostöökoja valmisolekut ja võimalusi seoses Harta 12-ga. Ta vaatleb ka meie Presidendi reageeringut seoses Hartaga, reageeringu  adekvaatsust… Jääkeldris toimunud ümarlauas toimunut, samuti Koostöökoja võimalusi seoses Harta 12-ne pöördumisega.  
Lõpetab  ta nii:
Paraku on vähemalt esialgu mitmeid vastamata küsimusi.
1. Midagi pole teada selle analüütilise töö kohta, mille tulemused võimaldaksid käsitada Eestit kui probleemi (põhjused, avalikud ja varjatud tagajärjed, prognoosid, alternatiivid, stsenaariumid jms);
2. samuti puudub teave selle analüütilise töö kohta, mille tulemused võimaldaksid käsitada Eestit Euroopa Liidu teiste riikide hulgas;
3. kuidas on kavas tuvastada eri valdkondade ja piirkondade (vertikaalses või funktsionaalses ja horisontaalses või territoriaalses plaanis) ilmnevate vastuolude põhjused (või loodab koostöö kogu, et juhuslikult kirjutatakse soovitatud aadressil küllalt palju piisavalt süsteemse ja usaldusväärse pildi saamiseks)
4. kus ja kuidas avaldatakse koostöö kogule saadetud ettepanekud (nii need, mis tunnistatakse heaks ja õigeks kui ka need, millised arvati kõlbmatuteks);
5. kes on kutsutud ja seatud otsustama ettepanekute sobivuse üle;
6. kas neid inimesi on veel, kes usuvad, et selliste pisimuudatuste abil õnnestub ületada rahva võõrdumine riigist, võtta meetmeid, tänu millele asjatundmatud ja valelikud isikud oleksid sunnitud tagasi astuma ega ei pääseks edaspidi ei saadikuks ega ametnikuks... Ehk hakkaks siis tasapisi taastuma saadikute ja ametnike au ja väärikus ning ka inimeste usk ja usaldus (loe: ehk siis õnnestub päästa riik hävingust)?
Küllap peaksime mõtlema ka sellele, mil määral on Vabariigi Presidendil sobilik oma põhiseaduslikke õigusi, kohustusi ja vastutust kellelegi delegeerida?
Mis on seos Vooglaiul ja Ival? 
IRL Riigikogu saadikute esimees Kaia Iva avaldas ka oma arvamuse Delfis 05.12.2012.a.

http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/kaia-iva-ooistungid-on-muutunud-ebaloomulikuks-kurnamistaktikaks.d?id=65364510 

Tema põhiprobleemiks on see, et Riigikogu peab mõnikord öösiti töötama Keskerakonna süül, kes nõuab elektriaktsiis vähendamist. Öine töötamine on Riigikogulasele kurnav  ja ebaefektiivne. Elektriaktsiisi vähendamise tõttu jäävat Riigil saamata tulu paarkümmend miljonit Euri, elanikkond võidaks aktsiisi alandamisest ainult ligi 1 Euri kuus. 
Kaia Iva seisukoht on väär kasvõi nendel põhjustel:

1.      Riigikogulaste töö kestab aastas tihti alla tunni tööpäeviti aastas, ööistungeid on ainult 3-4 aastas, seega Riigikogu ÜLETUNDE  EI  TEE.

2.      2. Keskerakond on koalitsioonile seadnud tingimuse ööistungite LÕPETAMISEKS, tuleb nõustuda el.aktsiisi vähendamisega Euroliidu nõuete piirides.   Koalitsioon sellega  aga ei nõustu.

3.      Iva väide el.aktsiisi vähendamise mõjust elanikkonnale on väike – see on suur VALE. Seoses elektrihinna (aktsiisi) tõusuga tõusevad ka KÕIKIDE KAUPADE hinnad elanikkonnale – nii esmatarbekaupade, toidu- kui ka tööstuskaupade hinnad ja el.aktsiisi langetamine vähesel määral  annab ELANIKKONNALE  võidu  paarkümmend krooni KUUS.

Mõlemad on asjalikud artiklid ja näitavad (intelligentsi – ka rahva) suhtumist Hartasse, Kaia Iva  artikkel aga koalitsiooniPartei suhtumise  eelarvesse ja Rahvasse.

Olev Remsu fantaasia Valimisseadusest

Kahtlemata on meie demokraatia toimimise aluseks meie Valimisseadus, see – kui demokraatlikult valitakse kõrgemaid riigivõimu –valitsemise organeid. Demokraatlik valimiskord tähendab ka seda – kas kõrgemad riigiorganid ise (valimise tulemusena) on demokraatlikud või mitte.

Praegune Valimisseadus meeldib Parteide Esinduskogule (RK) ja nad ei soovi seda muuta, sest praegune Valimisseadus säilitab Parteide ülemvõimu RK moodustamisel ja ei arvesta  Rahva arvamusega. Kuigi ka see Olev Remsu arvamusartikkel „Põhiseaduse fantaasia” ilmus „Postimehes”   http://arvamus.postimees.ee/1061518/olev-remsu-pohiseaduse-fantaasia/ , EI PÖÖRA ükski Partei ega Riigiametnik sellele tähelepanu, sest see arvamus-projekt pole meie Parteide – vaid Riigi-Rahva Demokratiseerimise huvides. Sellearvamuse kohaselt väheneks Riigikogu liigsest Ballastist ning koosneks 66-st RK liikmest, RK koosneks 2-st kojast – nii nagu enne 1940.a. 

Esitan kärbetega selle Olev Remsu arvamuse, originaal on ülal osundatud lingil….  Niisiis, kahekojaline!

Tol lühikesel ajal olid meil teatavasti ülemkoda Riiginõukogu näol ja alamkoda Riigivolikogu näol, kusjuures esimene oli moodustatud täiesti ebademokraatlikul moel, koosnes praktiliselt isikutest, keda president määras. Ja Riiginõukogul oli õigus tagasi lükata Riigivolikogu otsuseid. Muuseas, neid otsuseid ei olnudki, kuna president ei lasknud neid langetada.
Ent minu meelest oleks meil just praegu tarvis kahekojalist parlamenti, arengud on jõudnud nõnda kaugele.
Fantaseerime edasi.
Olgu mõlemas kojas 33 liiget, nimetagem need Maakojaks ja Rahvakojaks, olgu need tõeliselt tasakaalustatud, võrdse jõuga. Kokku niisiis 66 parlamendiliiget, mõnevõrra vähem kui praegu.
Ma olen märganud, et meil on umbes 35 riigikogu liiget, keda peaaegu mitte keegi ei tea. Need inimesed ei pea vajalikuks esineda avalikkuse ees, ei kirjuta isegi artikleid lehtedes.
Üks esimesi nõudmisi poliitikule on aga kohustus avalikkuse ees esineda, mida paremini ta seda teeb, seda etem.
Ma ei taha öelda, et saadikukohtade vähendamine välistaks täiesti varikujud, kuid loodan, et nende arv kahaneb. Samuti nende arv, kes parlamenditöö kõrvalt jõuavad saja muu asjaga tegelda.
Kuidas need kaks koda moodustuksid?
Tegeleksid need sellega, millega parlamendid ikka, ainult et iga otsus sõelutakse läbi kummaski kojas, loetakse langetatuks vaid siis, kui on nii Rahvakoja kui Maakoja heakskiit.
Rahvaesindajad Rahvakotta tuleksid 33-mandaadilisest üleriigilisest valimisringkonnast, tähendab 33 kõige rohkem hääli saanud kandidaadist. Jah, kandidaatide nimekiri tuleb kole pikk, kuid peaks hääletussedelile siiski ära mahtuma. Kui keegi 33 valitu hulgast valitsusse siirdub, siis asendab teda häälte hulgalt 34. isik, sõltumata tolle parteilisest kuuluvusest. Kui läheb valitsusse rohkem kui üks valitu, siis 35., 36. ja nii edasi. Nõnda et erakonnal, kes hakkab valitsust moodustama, seisab ees dilemma, kas võtta minister Rahvakojast ja teha sel moel näiteks üks saadikukoht konkurentparteile juurde. Või kutsuda valitsusse mõni päevapoliitikast kaugem inimene, vahest koguni parteitu spetsialist? Selline süsteem peaks muutma avaramaks isikute ringi, kes poliitikas domineerivad. Meie praegune häda on värske vere puudus, võimulolijad on klammerdunud oma positsioonide külge, tahtmata kübetki loovutada kõrvalolijatele. Ikka ühed ja samad näod!
Ka igasugusel muul Rahvakoja saadiku väljalangemisel toimuks asendamine rangelt kogutud häälte arvu silmas pidades. Ei mingit kombineerimist, ainult see, kuidas rahvas sind usaldab.
Ja Maakoda, mis see on?
Minu meelest on viitsütikuga pommiks meie riigi all regionaalpoliitika. Maakondade iseotsustusvõimalusi on piiratud, meie maa lihtsalt sureb välja. Vaat, 33-liikmeline Maakoda koosneks ainult maakondade ja linnade esindajatest, ei kellestki muust. Loomulikult eeldab see haldusreformi, kuid selleks on ka ammu aeg. Oletame, et meil jääksid ainult Harjumaa, Järvamaa, Läänemaa, Pärnumaa, Saaremaa, Tartumaa, Valgamaa, Viljandimaa ja Virumaa, kokku siis üheksa üksust. Igaühest võiks Maakotta valida kaks saadikut, kokku siis 18. Ülejäänud 15 tuleksid linnadest, igaühest võrdselt üks. See printsiip võrdsustaks meie maa piirkonnad vähemalt õiguslikult ning võiks loota, et selle järel tuleb majandus, mis lõpetaks ääremaastumise, meie hukkumise protsessi.
Valimissüsteem oleks üsna sarnane sellega, kuidas me praegu valime riigikogu saadikuid, ainult et osa tänaseid valimisjaoskondi võtaksid endale maakondades ja linnades valimisringkonna funktsioonid. Usun, et nõnda saaks poliitikategemise ja poliitikute väljasõelumise viia rahvani, nõnda me pidurdaksime maad võtnud võõrandumist, poliitikute kui elitaarkasti tekkimist. Veel tahaksin uskuda, et nõnda saaksid regionaalhuvid Toompeal paika kõige ehedamal moel. Teaks ju saarlane täpselt seda, mida Saaremaale vaja, ning tartlane seda, mis oleks Tartule kasuks.
Ma ei kujuta ette, et näiteks Viljandist tõuseks valimiste kaudu Maakotta mõni pealinnast saadetud parteiemissar. Valituks peaksid osutuma inimesed, keda viljandlased usaldavad, kes on maakonnas ja linnas ennast näidanud heast küljest. Usun, et seesugune skeem esindaks Toompeal kohalikku huvi võrdväärselt riigi huvidega. Mis see riik muud on kui maakonnad, linnad ja inimesed. Ka peaks tekkima õhkkond, mis väärtustaks oma kodukohta. Aga selline on meil juba sündimas, nõnda et Maakoda vastaks nagu ajastu tellimusele. Mõelgem linnaosaseltsidele, Setumaa ja Kihnu patriootidele, mis tore asi oleks, kui näiteks Supilinn või veidi suurem ala oleks üheks valimisringkonnaks!
Kindlasti peaks meil olema saadiku tagasikutsumise võimalus, eriti Rahvakotta võiksid pääseda populistid, mõnel muul alal teleekraanidel endale nime teinud kuulsused. Seadustada tuleks tagasikutsumise algatusrühmade loomine, need peaksid eksisteerima enne, kui tagasikutsumist vaja läheb. Hoiatuseks ja meeldetuletuseks – saadik, sa ole rahva teener, sa ei tohi ajada omakasupüüdlikke asju.
Jääb rääkida veel riigipeast.
Teen kummarduse 1992. aasta põhiseaduse loojatele, ent ühe märkusega. Vabandust, kuid süsteem on rahva jaoks veidi keeruline. Parlamentlikud, peaministri domineerimisega riigikorrad on kujunenud peamiselt kuningriiklikul põhjal, meil aga pole oma kuningriiki olnud. Rahvas lihtsalt ei mõista meie võimu kahepäisust ning see on kaugendanud rahva poliitikast või koguni pannud halvustama ühte või teist. Kas meie väiksele riigile on ikka tarvis esinduskuju, Briti kuningannat? Mis siis, kui ühendaks presidendi- ja peaministriameti ning annaks uuele kohale lihtsuse huvides ametinimeks president? Siin on mõtlemise koht. Ka ei tohiks unustada asepresidendi vajalikkust. Igaks juhuks...

http://arvamus.postimees.ee/1061518/olev-remsu-pohiseaduse-fantaasia/

Kas Demokraatia on ainult Sõnavabadus?

„Postimehes ilmus Margus  Mägi artikkel „Demokraatia eiramine on viinud… http://arvamus.postimees.ee/1057190/margus-magi-demokraatia-eiramine-on-viinud-oligarhilise-uhiskonnakorralduseni/   

Selle artikli üks kommentaaridest kõlas nii:

k.k. 29.11.2012 23:28  Leian et rääkida, Eestis pole demokraatiat, on vastustundetu ja rumal. Oleks tore kui selliste sõnade loopijad püüaksid hetkeks silmaklapid ära võtta, lükata kõrvale kibestumise oma väikese palga ja libedate kõnniteede üle - ja vaadata mis mujal maailmas toimub. Vaadata konteksti. Tubli 3/4 maailma inimestest elab selliste valitsuste all kus niisuguse artikli ilmumine iseendast oleks võimatu, või siis tooks kirjutajale kaasa väga palju ebameeldivusi.
Mida kirjutaja siis tahab? Praegu on paha? Demokraatia ei tööta? Juhiks kirjutaja tähelepanu sellele et anarhia on küll üks ütlemata tore asi aga paraku samuti ei tööta. Sest 'pahad' püüavad alati võimule lähemale trügida. Need kes tahavad teisi juhtida lihtsalt selle pärast et neile meeldib inimesi rindele ja kaevikutesse saata, need kes tahavad oma taskuid täita, jne - nemad trügivad alati võimu juurde. Neil ei ole moraali. Demokraatias on sissetöötatud mehhanismid mis ei lase igaühte kes kõvasti karjub kohe võimu juurde. Ja see on hea.
Mida ma EI taha öelda on see et kõik on Eestis korras ja hästi. Kaugel sellest. Kahjuks tundub et sülgepritsivad karjujad on (ise sellest aru saamata???) asunud provokaatorite rolli et rumalate loosungite tirazeerimisega kogu uuenduste nõudmise protsessi diskrediteerida.
Kui nüüd rääkida ühiskondadest kus EI ole demokraatiat (kohe päriselt ei ole) siis seal on provokaatoritega jutt lühike. Meil on aga demokraatia...

Mina sain sellest kommentaarist aru niimoodi, et iga „süljepritsija”, kui ta elaks ebademokraatlikus riigis, siis pandaks ta „seina  äärde” e. teisisõnu – lastaks ta maha.

Sellele kommentaatorile vastuseks järgmine arvamus: Mida kommentaari autor tahab öelda?? Kas meieriik on poolrase või rase , kas poolrase sünnitab? Sama on Demokraatiaga - see kas on, on poolik või pole teda üldse. Nii nagu poolrase on ka Demokraatiaga – kas Demokraatia on või on pool-demokraatia.
Kommi autor on KK üpris omapärasel seisukohal - sõnavabadus - SEE ONGI KOGU DEMOKRAATIA!!! MEIE poolikut Demokraatiat kritiseerijaid nimetatakse meil provokaatoriteks (huvitav miks?), kes mujal maailmas pannakse seina äärde... Demokraatia pole ainult SÕNAVABADUS.

Mäletan  ise väga hästi  ENSV  aega. Seal  oli tõesti asi nii: - Sinu riigivastaseid arvamusi-üleskutseid ei avaldatud ei trüki- ega ka raadiosõnumites. Selle eest võis lihtsalt vangi minna. Seega puudus siis sõnavabadus.  

Praeguse ajaga on vahe selles, et nüüd võid kirjutada-rääkida ükskõik mida – kedagi see ei häiri, sest VALITSEJAD – keda see puudutab – nad loevad ainult seda – mis neid kiidab.

Kas siis ainult  SÕNAVABADUS tähendabki seda, et MEIL  ON DEMOKRAATIA??? Demokraatia koosneb ikka ka paljudest muudest komponentidest….  Alates võimuorganite moodustamise viisist, Seadusandliku võimu suhted rahvaga ja valitsemis-organitega. Seadusandliku võimu komplekteerimise viis…. 

Kas on ikka Demokraatlik see – kui „valija esindaja” hääletab Riigikogus Partei sunni järgi parteilise  südametunnistuse kohaselt – mitte valijate  soovi kohaselt? Jne…

Väga häid arutlusi meie riigi teemadel arutavad „Vaba Mõtte Klubi” liikmed.

http://syndikaat.ee/news.php?uID=5074&lang=est      

Syndikaadis ilmus ka „Võim tegelikule omanikule.”

http://syndikaat.ee/news.php?uID=5073&lang=est

Harta 12...?

Harta 12 algatatud tegevus Parteide valetamise ja ebaseaduslike rahastamiste vastu on väga tänuväärne tegevus.

Kui sellest pöördumise avaldamisest oli mitu päeva möödas, siis peaminister A. Ansip vastas Soome televisioonis antud intervjuus korrespondendi küsimusele – MIKS Ansip palus rahvalt vabandust ja mis miitingud Eestis toimusid? 

Peaminister valetas Soome televisioonis. Tema vastus oli umbes selline: Rahvas ei saa rahastamisest ja palkadest aru. Nad ei saa aru, miks on õpetajate ja päästjate palgad nii väikesed – raha nende palkade tõstmiseks ei jätku – aga Kreeka abistamiseks raha jätkub.

Tegelikult protestis Rahvas poliitikute valetamiste ja vassimiste vastu – mõned päevad hiljem jätkas peaminister vanas vaimus  - valetamisega Soome TV-s.

Nii mõnedki poliitilise elu tegelased suhtuvad halvustavalt-naeruvääristavad Harta 12 tegevust  (Tiit Made, I. Masso…)… Arusaamatu, kas nad peavad poliitikute valetamist ja Parteide/parteilaste võimu-rahaahnust normaalseks nähtuseks? Või peavad meie valitsemiskorda ideaalseks DEMOKRAATIAKS??

http://leopall.blogspot.com/2012/06/riigi-pohiulesanne.html

(http://leopall.blogspot.com/2012/05/mida-utleb-meile-dasa-msa-kogemus.html).

Üritasin 4 korda „Õhtulehes” avaldada järgmist kommentaari, seda miskipärast ei avaldatud:  KOMMENTAAR,mida olen 4 korda üritanud avaldada on järgmine.
Veteranpoliitikult oleks oodanud teema valdamist - või valetab ta teadlikult? Ta kirjutab:
…Kui valitsuskoalitsioon valijate poolt demokraatlikult antud mandaadiga oma eesmärkide poole valimistevahelisel perioodil rühib,… Meie riigikogulased pole mandaati saanud demokraatlikult ega ka meie PS kohaselt. 1.Meie PS kohaselt pole valimised PARTEILISED, ometi seda nad on. 2.Meie valimised pole ühetaolised ega otsesed: a/Parteide kandidaatide häälte ülekandmine- teiste puhul ülekandmist ei toimu. b/Valimistel lubatakse osaleda MTÜ-dest Parteide/Erakondadel, teistel MTÜ-del mitte. c/Parteide nimekirjades loeb koht nimekirjas – mitte saadud häälte arv. d/Parteinimekirjade alusel said Riigikokku paarkümmend inimest vähema kui 1 000 häälega. Samas kogusid üksikkandidaadid Leo Kunnas üle 3 000 ja Mart Helme üle 2 400 hääle – aga Riigikogusse ei pääsenud. Vana poliitik peaks teadma, mis on Demokraatia ja mis on vastavus Põhiseadusega.

See näitab seda, et miskipärast paljudele „Harta 12” ei meeldi.

Meeldimine meeldimiseks – PÕHIMÕTE on õige. Samas arvavad paljud, et Harta 12 on mõeldud uutele poliitikaase tulijatele VÕIMU saamiseks.

Minule üllatusena reageeris Harta üleskutsele president Ilves harjumatult kiiresti - umbes 2 nädala jooksul. Muidu pole Presidendist suurt midagi kuulda, kuid nüüd… Minu arvates tajusid Reformarid mingit ohtu –kuna protestistreikijad  saavutasid küll mitte  eriti suure, kuid siiski populaarsuse. Kiiresti organiseeriti ka ümarlaud presidendi osavõtul. Istuti, räägiti, otsustati ka edaspidi omavahel edasi rääkida…

Senine praktika on näidanud – kui President, Riigikogu  või Valitsus organiseerib mingi tähtsa küsimuse lahendamiseks rühma – kas komisjoni, MTÜ või töörühma, - siis see tähendab seda, et head algatust tahetakse põhja lasta. Need komisjonid – töörühmad sisisevad-visisevad ja lõpptulemuseks ei jõua kunagi vajaliku, hea otsuseni välja. Asi  soikub aja edenedes ja enam keegi midagi heast algatusest ei ootagi.

Ma pole Hiromant, Nõid  ega Ennustaja. Mina arvan, et antud komisjon istub korduvalt mitme kuu jooksul kokku, teeb mingi otsuse mis vastu võetakse… Organiseeritakse mingi veebisait nagu oli TOM (Täna otsustan mina). Sellele saidile saadetakse sadu ettepanekuid Parteide ja Riigi töö parendamiseks.  

Need ettepanekud? Neid alguses loetakse läbi kuid head ettepanekud realiseerimist ei leia. Hiljem ei viitsita ettepanekuid isegi lugeda. 

Kogu Harta 12 mingit REAALSET muudatust ei tee ja Parteid jätkavad vana viisi – mitte midagi muutmata. 

Minu meelest – PEAMIST  ASJA – Valimisseaduse TÕHUSAKS ja  DEMOKRAATLIKUKS muutmiseks ei hakatagi arutama. Aur läheb pikkamööda hoopis mujale.

Ka http://syndikaat.ee/news.php?uID=5073&lang=est   

Kõrgem võim...4 VALIMA

  VALIMA     

                                                                  

Kõrgem võim ei saa valida oma esindajaid Riigikokku –seda ei luba kahjuks Valimisseadus. Rahvas saab hääletada Parteide  Esinduskokku Parteide poolt etteantud parteilasi - valiku nendest teeb aga Partei. Nii saavad Riigikokku enamasti Parteile kuulekad nupulevajutajad, kes esindavad Parteide huvisid. Seega – kogu võimutäius on koondunud alla 5% parteilaste kätte ja 95% Rahvast (Kõrgema Võimu Kandjast) ei oma mingit võimu.

Tõsi, kandideerida võivad ka üksikkandidaadid, kuid – Valimisseadus on koostatud selline, mis välistab üksikkandidaatide pääsemise Riigikokku. Oleks

ammu aeg anda võim Kõrgema võimu omanikule.

Selleks tuleb muuta  Valimisseadust. Valimisseadus tuleb koostada selline, mis annaks tegeliku võimu selle Põhiseaduslikule omanikule. Selle kohta on teoretiseeritud palju, kuid need teooriad on jäänud hüüdjaks hääleks kõrbes, sest need (ka teoreetilised) teooriad häirivad väga tegeliku võimu praegusi omajaid.

Üks Valimisseaduse muutmise variantidest, mis tagastaks võimu Rahvale. See piiraks Parteide ainuvõimu ja seaks kontrolli Parteide tegevuse üle. Selleks tuleks luua olukord, kus: 1. Rahvas TEGELIKULT ise valiks oma esindajad.

2. Parteide esindajad ei omaks suurt ülekaalu Riigikogus. 

Praeguse 101 Riigikogu liikme puhul koosneks Riigikogu 50-st parteitust liikmest ja 51-st Parteide poolt esitatud kandidaadist. Igas Valimisringkonnas kandideerida võiksid nii valimiste MTÜ esitatud kui ka üksikkandidaadid.  Kandideerida saaksid vähemalt 1 a. (või 2 a.) sama Valimisringkonna territooriumil elanud  isikud.

Valija saaks sel juhul 2 häält – ühe hääle parteitute esindaja valimiseks ja teise hääle Partei kandidaadi poolt. Häälte arvestus valimistulemuste kokkulugemisel käiks eraldi arvestus parteitute ja Parteide kandidaatide suhtes. Valituks osutumisel loetaks enim poolthääli saanud parteitut kandidaati ja eraldi Partei kandidaati.

Kuna meil on 12 Valimisringkonda, siis igast Valimisringkonnast osutuksid valituks 4 enim hääli saanud parteitut kandidaati – pluss 2 järgnevast (vabariigi territooriumiarvestuses) enim hääli saanud kandidaati – kokku 50.    

Parteiliste kandidaatide puhul osutuksid valituks igast Ringkonnast samuti 4 kandidaati – pluss absoluutarvudes (üle EV) 3 järgnevat kandidaati – kokku 51.

Parteikandidaatide valituks osutumise määramine võib jääda samaks nagu on see praegu kehtiva Valimisseaduse järgi. Või siis…

Parteide nimekirjades kandidaatide valituks osutumine otsustatakse samuti kokkuvõttes enim hääli saanud arvu järgi –arvestamata parteilist kuuluvust ning mingeid häälte ülekandmist ja kompensatsioonihääli ei toimu.

Selline on väga üldises plaanis üks valimiste skeemidest. Muidugi. See annaks juurde tööd valimiskomisjonidele, kuid samas annaks võimaluse teostada riigivõimu Rahval – ehk - Kõrgem Võim kuuluks tegelikule peremehele – Rahvale.

Mida meile annaks selline valimissüsteem?

1.     Rahvas saaks OMA esindajad ja kõrgemat võimu teostaks Rahvas.

2.     Parteide Esinduskogu asemel oleks meil Riigikogu.

3.     Konkurents on edasiviiv jõud. Tekiks konkurents Riigi juhtimisel, mis likvideeriks ebakompetentsuse ja kaoksid pelgalt nupule vajutajad Riigikogust. Riigikogu muutuks tööorganiks.

4.     Saaks esindatud ka ääremaade huvid ja väldiks ainult kesksete suurlinnade huvide esindamise.

5.     Kaoksid Riigi ”Lüpsjad” Riigikogust ja Riigiametitest, sest parteitud RK liikmed jälgiksid-kontrolliksid Parteide st RK liikmeid ja vastupidi. .

6.     Kaoks võimalus, et 2-3 Parteid haaraks kogu võimutäiuse Riigis.

7.     Areneks meie Riigi Demokraatia.

8.     Kaoks meie Parteide riiklik ülalpidamine.

Praegu Põhiseaduses deklareeritu – Kõrgemat Riigivõimu teostab RAHVAS – on sama tõene väide kui see väide, et Eesti astus vabatahtlikult NSV Liitu.  

Eelmine arvamus Kõrgema võimukohta.

http://leopall.blogspot.com/2012/11/korgema-voimu3.html?utm

Lüpsad http://leopall.blogspot.com/2012/11/lupsjad.html?

Kõrgema võimu...3

Kõrgema võimu kandja  3

Nagu me  eelnevatest arvamustest näeme – ei õigusta meie Parteilised valimised ( mis on vastuolus ka Põhiseadusega) meie Riigi oludes vajalikult head tulemust. Põhjuseks on see, et meie Parteid ei ole küpsed omakasupüüdmatult Riigi ja Rahva elu edukalt juhtima. Võtab veel küllalt palju aega enne kui Parteid on selleks valmis. http://leopall.blogspot.com/2011/01/parteid-pole-kupsed.html

Kuigi meie Parteid deklareerivad, et nad valitsevad Riigi ja Rahva huvides ja nende hüvanguks… Deklareerimiseks Parteidele see kõlbab, aga tegelikkusega on siin vähe tegemist. Parteid valitsevad ikka endi hüveks.

Samas praegune Valimisseadus põhjendamatult keelab Kohalike MTÜ-de osalust ja piirab üksikkandidaatide võimalust pääsuks Riigikogusse.

Parteide eelistust valimisseaduses põhjendatakse Parteide vastutusega valimislubaduste andmisel ja nende lubaduste täitmisel –  See väide on meie Parteide puhul bluff, sest viimase 20 aasta jooksul pole ÜKSKI MEIE PARTEI vastutanud ei lubaduste andmiste ega ka lubaduste täitmise eest. Seda enam – Nad pole vastutanud ka Riigile ja Rahvale tekitatud kahjude eest.

Parteid saadavad maapiirkondadesse keskustest (Tallinn, Tartu) - kandideerima inimesi kes ei tea-tunne kohalikke olusid ja keda ei tunne kohalik rahvas (Randpere,…). Seega ei kanna nad kohalike valijate ees ka mingit vastutust.  Neid isegi ei huvita kohaliku elanikkonna soovid-arvamused. Alluvad nad ju Parteile.

Kohalike MTÜ-de puhul tunnevad kohalikud kandideerijat, tema isiklikke eetilis-moraalseid omadusi, tema oskusi ja võimekust. Elades igapäevasel Valimisringkonna territooriumil on ta pidevalt Rahva silme all ja Rahvas saab alati temalt aru pärida. Kohalik valija teab ka seda,  kes on tegutsev – riigimeheliku  mõtlemisviisiga inimene ja kes on paljalt käsu korras nupulevajutaja.

Ainult valijatest – Rahvast sõltuv kandidaat, mitte Partei tagatoast sõltuv riigikogulane esindab Rahva – mitte oma Partei huvisid, sest Parteide huvid ei lange alati kokku Rahva huvidega. Kohalik elanik teab seda – mida kohalik Rahvas ääremaadel vajab – mitte Toompeal resideeriv parteibroiler.

Kuidas siis saavutada seda, et Parteid oleksid Riigikogus vääriliselt esindatud ja samal ajal oleks esindatud ka Rahva arvamus ja tõhus kontroll Parteide tegevuse üle – nende poolt Riigi ja Rahva hüvedes tegutsemise üle? Praegu on ju kaitstud Riigikogus ainult Parteide huvid - Rahva huvisid ei arvesta keegi.

Põhiseadus seda küsimust ei reguleeri. Valimisseadus arvestab ainult Parteide huvidega ja tõrjub Rahva huvid tagaplaanile, püüab Rahvast VÕIMUST kõrvale tõrjuda – hoolimata Põhiseaduses deklareeritust.

Selle küsimuse reguleerimiseks on tarvis revideerida Valimisseadust ja see tuleks põhjalikult ümber töötada.

Ehkki Parteid leiavad, et meie Valimisseadus on väga demokraatlik ja see muutmist ei vaja. Meie Põhiseaduskomisjonil ja Riigikogul on väga omapärane arusaam demokraatiast. Riigikogu ISE  VABATAHTLIKULT sellist ülesannet  (mis piiraks Parteide VÕIMU) mingil juhul ette ei võta.

Kes seda siis teeb? Parteid? Kes siis algatab Valimisseaduse muutmist ja mis suunas see Valimisseaduse muutmine liigub?

Algatuse on osaliselt lahti teinud liikumine Harta 12. Kuid tundub, et nemad nii radikaalsed ei ole, et saavutada Valimisseaduse muutmine vajalikul määral – sel määral, et murda Parteide võimutäius.    

Hea oleks lugeda läbi Piia Kurro arvamus – Plats puhtaks erakondadest.

Seejärel mõtleksime sellest – kuidas VÕIKS ühena variantidest välja näha Valimisseadus, kus arvestatakse nii Parteide kui Rahva huvisid,

Piia Kurro http://www.blogger.com/blogger.g?blogID=7752098364190950548#editor/target=post;postID=4463498655928025290

Eelmine arvamus – Kõrgema võimukandja 2

http://leopall.blogspot.com/2012/11/korgem-voim2.html

Kõrgem võim..2

Kõrgema võimu kandja.. 2

Paljudele on arusaamatu- miks peab erinevates riikides kaitseministriks olema tsiviilisik. Selleks põhjuseks on üldarusaamade järgi see – et tuleb säilitada tsiviilkontroll sõjavägede üle.

Kuna meie Parteid/Erakonnad on ise tunnistanud endid „jumalusteks” ja oma tegevusega on näidanud, et asetanud endid Rahvast kõrgemaks, - nad ei arvesta Rahva- ega Riigi huvidega. Ülimaks on nende arvates Parteide/parteilaste heaolu http://leopall.blogspot.com/2012/11/riigi-ja-rah...

Nii Parteid/Erakonnad kui ka   Riigikogu liikmed pole vastutavad Rahva ees ning seoses sellega vastutustundetult suurendavad nad oma isiklikke ja Parteide hüvesid Rahva/riigi arvel. Lisaks praegu riigi eelarvest saadavatele miljonitele Eurodele lisatakse uuest aastast DASA-MSA programmide uurimiseks Parteidele veel  900 000 Euri. http://leopall.blogspot.com/2012/05/mida-utleb-meile-dasa-msa-kogemus  

Parteid on muutunud RAHVAST SÕLTUMATUKS  ja ei arvesta enam Rahva arvamuse-tahtega. Enamus parteidest on loobunud isegi liikmemaksude kogumisest, sest Parteide eksisteerimiseks vajalikud summad saavad nad ISE  VÕTTA Riigilt. Lisaks veel suured annetused Parteidele. Nii nagu näitas Meikargate uurimine - Parteilaste ämmad annetavad Reformierakonnale miljoneid (2010.a. Kroone). Meie Parteid on muutunud kasumlikeks äriühinguteks.

  

Selleks, et mingilgi määral piirata Parteide poolt Riigi rahaga laristamist – on tarvis kehtestada selle üle mingi kontroll. Kas kehtestada parteide-vaheline parteilastest koosnev parteide ülene kokkuleppeline kontrollorgan? 

Sellisel Parteilisel kontrollorganil puudub mõte, sest… Kuigi Parteide vahel on enamikes asjades suured erimeelsused – siis Parteide/parteilaste rahastamise SUURENDAMISE osas ollakse alati üksmeelel – suurendada, sõltumata Riigi ja Rahva majanduslikust olukorrast. On hulgaliselt näiteid riigikogulaste palkade-hüvitiste suurendamine, parteide rahastamise suurendamine…. Raha osas on kõigi Parteide isu lõputu ja pole mõtet näljane panna torti imetlema-valvama. Kontroll peab olema Parteidest sõltumatu.

NII NAGU  Sõjaväele KEHTESTATAKSE tsiviilkontroll.

Nii  PEAB  kehtestama RAHVA  KONTROLL  Parteide üle. 

Kui juhtuks selline ime, et vaatamata parteide poolt koostatud Valimisseadusele – mis praktiliselt VÄLISTAB üksikkandidaatide sattumise Riigikogusse… Kui juhtuks ime ja paar üksikkandidaati satuksid Riigikogusse... See annaks küll võimaluse AVALIKUSTADA parteide (ka omavahelisi) sobinguid RK-s, kuid ei anna võimalust ära hoida või panna VETO Parteide omakasulistele - Rahva huvide vastu suunatud otsustele. Et selliseid otsuseid jätkuvalt vastu võetakse -näitab see MSA otsus (mis eelarve raames vastu võetakse) ja ka Keskerakonna venitamistaktika aluseks olev elektriaktsiis vähendamise otsus (mille vähendamisega  koalitsioon ei nõustu).  

Selleks, et Kõrgema võimu esindajad saaksid mingil määral kontrollida Parteide (rumalaid või omakasuahnet ) tegevust Riigikogus – see eeldab seda, et Rahva esindajad omaksid dialoogi puhul Parteidega - nende otsuste-seaduste Vetostamiseks vajaliku häälte arvu Riigikogus.  

 Parteide ainuvõimu on tarvis ohjata!

Arvestades meie Parteide enesekriitilisuse puudumist. Kogu poliitikute ebaeetiline tegevus on suunatud võimu säilitamise ja oma (Partei/parteilaste) heaolu kindlustamisele… Rahva-Riigi heaolule ei ole NEIL aega mõelda – või ei osata seda teha.

Praegu on Riigis võimul Reformierakond koos IRL-ga, Tallinna linnas Keskerakond. Tulemused on pisikeste nüanssidega enamvähem samased nii Riigis kui Tallinnas. Riigi ulatuses on Reformierakond - nagu Tallinnas Keskerakond – hõivanud KÕIK võtmepositsioonid endi kätte. Iga pisemgi ülemus pannakse Parteide poolt paika teistelt nõu küsimata – olgu see ülemus nii ebakompetentne kui tahes – peaasi, et oleks ustav Parteile.

Paljud perifeeriates asjalikud ja andekad inimesed tegutsevad koha peal, kuid Riigi ulatuses tegutsema ei pääse, sest nad pole parteilased. Parteisse astuda ei taheta, sest Parteidel on halb renomee elanikkonna hulgas, kuna Parteid on oma maine maha mänginud hulgaliste skandaalidega ja ebamoraalsete, ebaeetiliste tegudega.

 Meie poliitikud on suutmatud (ebakompetentsus) meie Riigi majandust ja Rahva heaolu piisavalt tõstma… Näitab kasvõi võrdlus sellega: 20 aastaga tõusid Saksamaa ja Jaapan sõjavaremetest edukate, rikaste riikide hulka. Meie riik on seadnud horisondile eesmärgi Euroopa 5 rikkama Riigi hulka jõudmise. Aastad mööduvad – horisont eesmärgiga üha kaugeneb.

Meie suuremates Parteides puudub sisedemokraatia (selle tõi välja Harta 12), seetõttu on parteide isepuhastusvõime praktiliselt välistatud ja ikka jääb Parteides valitsema isepäine ebakompetentsus nii Partei siseelus kui Riigi tasemel.

Sellepärast on TARVIS tegeliku PEREMEHE e. RAHVA KONTROLLI Parteide tegevuse üle.  Seda saavad teha  aga VÕRDVÄÄRSED partnerid. Partnerid on võrdväärsed siis – kui nad esinevad samal tasandil.

Praeguse seisuga on Riigikogu  asendunud Parteide  Esinduskoguga – mille komplekteerivad Parteid. Kogu võimutäius on koondunud Parteide kätte.

Seni on Rahva ülesandeks– hääletada PARTEIDE NIMEKIRJADE poolt, RK komplekteerivad aga Parteid. Parteide käes on kogu võim.  Rahva ülesandeks Parteide arvates on (nagu vahva sõdur Svejk ütles) Lõuad pidada ja edasi teenida! 

 Eelmine arvamus http://leopall.blogspot.com/2012/11/korgem-voim.html?utm        

Parteilaste kasumlik äriühing http://leopall.blogspot.com/2010/08/partei-on-kasulik-ariuhing.html

Paarteid müüvad liiga kallilt oma nigelat – riigivalitsemise  teenust ..

http://leopall.blogspot.com/2012/05/mida-utleb-meile-dasa-msa-kogemus

Kõrgem võim..

Põhiseaduse järgi on kõrgema riigivõimu kandjaks Rahvas. See on Põhiseaduse järgi.  Peale Põhiseaduses olevate sõnade –meie  tegelikus  elus Rahvas kõrgema võimu kandjana küll välja  ei paista. Rahvas on pigem selleks, et Parteide ülalpidamiseks ja nende luksusliku elu kindlustamiseks vahendeid kokku koguda, rahvas ise on seejuures NÄLJAS  JA PALJAS. Rahva elu Parteisid ei huvita, ei huvita neid ka meie Põhiseadus.

Tegelikult on võim Rahva asemel tühise osa suuremate (alla 5% rahvast) Parteilaste käes, kes võimu  usurpeerides terroriseerivad nii Rahvast kui ka teisi väiksemaid Parteisid oma suva kohaselt – teiste – Rahva ja pisiparteide häält nad lihtsalt „EI  KUULE”, kuna nad ei taha seda kuulda..

Nende meid valitsevate Suur-Parteide liikmete arv on ALLA 5% Rahva arvust -meie elanikkonna koguarvust, kuid nad tarvitavad üle 10% meie Riigis toodetud kasumist-hüvedest. Täpset arvu öelda on muidugi raske, sest meie VALITSEV Partei  tõlgendab seadust-statistikast nii, nagu neile kasulik on – mitte nii nagu asi tegelikult  on.

Väidetakse küll, et Parteid koosneva paremast osast oma Rahvast (eestlastest) ja seetõttu on nad õigustatud käsutama ülejäänud  95% elanikkonda.

Parteilaste nimetamine eestlasteks  Eesti rahva hulgast – on küll VÄGA kahtlase  väärtusega nimetamine. Miks nii?

1.     Parteilased ise on tõstnud endid Rahvast kõrgemale sellega, et Riik-Rahvas peab neid ülal ja nad ei pea isegi liikmemaksu maksma.

2.     Partei liige - kes saab Parteide  Esinduskogu liikmeks –on sisuliselt rantjee, kel pole tarvis isegi Toompeal käia – igasugune raha jookseb talle ise kätte. Nupule võib ta vajutada ka kodus voodis olles.

3.     Seadused-määrused valmistab ette Valitsus ja parteilsele ei jää muud kui – Partei käsu kohaselt nupule vajutada - endal pole tarvis mõeldagi.

Peab tõdema, et eestlaseks olemine (eriti PARTEILASEKS olemine) ei tähenda seda, et eestlased täidavad meie Põhiseaduse Preambluat riigi-rahva säilimise ja edasikestmise suhtes.  See meie Parteisid  ei huvita. Põhiseadus on ju meile lugemiseks- mitte täitmiseks.

Riigikogu-Parteilase mõtteviis. - Milleks meie Riigi-Rahva edasikestmine???  Meie (Ülem)parteilastele on vaja head elu täna, kohe – mitte pärast nende surma. Võtame nii palju kui võtta annab ka üle Rahva ja Riigi laipade. Ja seda otsekohe, ei jäta midagi tulevikuks – ehku peale!!  Lapsed ja Tulevik – need hoolitsegu  ise  endi  eest, meie hoolitseme ENDI  heaolu  eest  PRAEGU ja JÄTKUVALT!

Paraku on KOGU VÕIMUTÄIUS   Parteide käes ja rahval pole siin mingisugust sõnaõigust. 

Milleks see eelnev jutt?  

Piia Kurro esitas „Postimehes” üleskutse – Plats puhtaks  Erakondadest. http://arvamus.postimees.ee/1012780/pia-kurro-plats-puhtaks-loobume-erakondadest/

See üleskutse on praegu õige sellepärast, et meie valitsevad Erakonnad ei ole meie Riiki ja ühiskonda  edasiviivad – pigem vastupidi.  

Seetõttu arvan ka mina, et meie Valimisseadus vajab  PÕHJLIKKU ümbertöötamist ja enne järgmisi valimisi vastuvõtmist.  

Arutame  edasi...

Meie Majandus ja Kõrgliiga

Eesti – peaaegu maailmamajanduse kõrgliigas!

Selline suurüllatus majandusministri suust tabas meid 15,11.”Maalehe” artiklist.

http://www.maaleht.ee/news/uudised/eestiuudised/juhan-parts-me-laheneme-korgliigale-jouame-majanduse-arengus-uuele-joonele.d?id=65264994

(J. Parts, 15.11.2012) 

Seda üllatavam oli seda lugeda sellest, kuna paar päeva varem saime teada, et selle aasta „Estonian Airi” kahjum oli umbes 140 miljonit Eurot- millele lisandus kahjumisse viinud juhi Tero Taskila lahkumishüvitis 300 000 Eurot; alles viimase kuu jooksul saime teada, et Narva elektrijaama ehitus kallines plaaniväliselt 200 miljoni Euro võrra (ka J. Partsi initsiatiiv)…

Majandusminister Juhan Parts on eufoorias – Eesti majandus läheneb maailma kõrgliigale. Peagi  möödume majanduses USA-st ja Jaapanist?

Ma ei mäleta ühtki Euroopa tasemel meie oma ettevõtet – küll aga välismaalastele kuuluvaid ettevõtete filiaale-tütarettevõtteid, millede kasum läheb välismaale. Meil nimekad ettevõtted puuduvad, tegeldakse suures osas vahendusega – mitte tootmise-majandamisega… Millest siis niisugune optimism meie maailmamajanduse kõrgliigasse lähenemisest? Mille arvelt?

 Ah et meil polegi kriisi ja võime sinna tagasi sukelduda? Olukorda, kus kümned tuhanded lapsed elavad näljas ja kümned tuhanded parimas tööeas inimesed on sunnitud ellujäämiseks oma kodumaalt välismaale põgenema võib nimetada kriisis mitteolemiseks vaid täiesti pime inimene. Tegu pole pelgalt kriisi vaid majandus-poliitilise kollapsiga, kuhu on Eesti majanduse juhtinud kartellipartokraatia.

Oleme kuulnud küll meie Majandusministri nii mõnestki ämbrisse astumisest, ka nüüd kaalutakse „Estonian Airi” suhtes pankroti väljakuulutamist. Kust tuleb siis see majanduse hiiglaslik edu? Statistikast? Seda me muidugi ei tea – millisel ja kui tõepärasel statistikal niisugune arvamus põhineb.

Saksamaa ja Jaapan tõusid 20 aastaga sõjavaremetest õitsvateks arenenud tööstusriikideks… Võrrelda neid ja meie „õitsvat heaolu-tööstusriiki” – kui suured saavutused on meil 20 aastaga ?

Samasuguseid meid üllatavaid avaldusi on öelnud meie Valitsejad pidevalt. A. Ansip kriisi ajal – Kui see on majanduskriis, siis sellises kriisis ma tahtsingi elada. See näitab küll tema enda heaolu –aga ei arvesta ülejäänud rahva heaolu taset.

Siis kui avaldati R. Raua kriitiline artikkel ja Harta 12 pöördumine poliitikute tegevuse kohta – Valitsejate-poliitikute eraldumisest Rahvast. A. Ansip leidis kusagilt mingid statistilised andmed ja leidis, et meie  Rahvas on oma poliitikutega VÄGA RAHUL – seega nurisemiseks pole mingit põhjust – tegemist olla kitsa grupi rahulolematutega.

Jürgen Ligi kordab pidevalt – meie Rahvas ja rahandus elab väga hästi – võrreldes Kreeka, Portugali või Hispaaniaga….

Paljud inimesed peavad neid avaldusi vaimuhaigete inimeste avaldusteks (vt.  kommentaare J. Partsi artiklile - Eesti majandus läheneb KÕRGLIIGALE… 15.11).

Laar, Ansip, Ligi, Parts… Nad pole vaimuhaiged. Ehk on  küll pisike suurushullustus nende poolt. Tegemist ei ole lollide meestega Nad on VÕIMUAHNED üle laipade minejad, nad on head manipuleerijad, vähese empaatia võimega targad mehed. Nende tarkus on suunatud võimu (ja raha) haaramisele-hoidmisele. Nad on valmis tegema seda mis on suur tööstusele, pankuritele ja suurele rahale kasulik.

Nad on kõrge enesehinnanguga, teistega mittearvestatavad, ilmeksimatud pooljumalused, ise on veendunud selles, et nende töö riigi juhtimisel on väga hea ja nad on asendamatud oma kohal. Oma vigasid-eksimusi nad kunagi ei näe-tunnista.

Masumeistrid  http://leopall.blogspot.com/2010/02/poliitikud-masumeistrid.html

Statistikast  http://leopall.blogspot.com/2010/05/milleks-selline-statistika.html

Lahendused - ettepanekud?

Väga paljudes artiklites kriitiliste kirjutiste puhul – ka kommentaarides öeldakse väga tihti: Kritiseerida oskab igaüks. Kui oled nii tark – siis paku LAHENDUS.

Praegu päevakorral oleva Harta 12 puhul  öeldakse samuti – kritiseerite küll, aga lahendust ei paku! Seda öeldakse veel tooniga – ei tohi kritiseerida, vaid kritiseerimise asemel tuleb teha-käituda nii nagu peab.

 

Aastat viisteist tagasi organiseeris Valitsus internetis saidi „Täna Otsustan Mina”, ehk „TOM”. Selle  eesmärgiks pidi olema rahva initsiatiivi rakendamine selleks, et kaasata Rahvast Riigi valitsemisse, koguda häid ideid, seadusandlikku initsiatiivi seaduste parandamiseks, jne…

Alguses tuli ideid küllaga. Kui head-asjalikud need olid, selle kohta ei oska ütelda. Kas nendest sadadest ettepanekutest tegelikkuses rakendamist leidis 1% või 2-3% seda ei tea. Igatahes see sait soikus paari aasta pärast.

Laekuvatest ideedest kindlasti puudus polnud - isegi mina käisin ettepanekuid vaatamas kümneid kordi. Kaldun arvama, et inimesed – kes neid ideid arutasid-lahkasid, need ilmselt tüdinesid neid jälgimast ja arutamast. Kuna need peaaegu kunagi rakendust ei leidnud – saadi aru, et pole mõtet sõelaga vett tassida. Valitsusel puudus igasugune huvi TOM-is avaldatud ettepanekute suhtes.

Ise olen pikka aega „Terve Mõistuse Sündikaadi” (TMS) lugeja, olen ise sinna ka oma arvamusi kirjutanud. TMS-s on olnud palju asjalikke arvamusi/kirju, mis puudutavad meie demokraatiat, valimisseadust, meie Parteide puudusi….

Margus Lepa oma „Nõmmeraadios” on kajastanud paljusid puudusi ja probleeme...

Nii „Postimehes” kui „Eesti Ekspressis” on ridamisi kirjutisi ja kriitikat koos mõningate ettepanekutega nii valitsuse kui ministeeriumite töö suhtes.

Kuidas on Valitsuse ja ministeeriumite reageering nende ettepanekute suhtes?  
Pole kuulda olnud, et olulisemate küsimuste suhtes oleks reageeritud.  
Kas tahetakse öelda, et Valitsus ja Ministrid ei tea nendest kriitikatest-ettepanekutest?

Lubage-lubage. Nii Valitsusel kui igal Ministeeriumil-Ametil on oma Pressiteenistused, kes peavad oma juhtkonnale ette kandma pressis avaldatud olulised teated haldusala kohta. 

Paar päeva tagasi lugesime Juhan Partsi artiklit sellest, et Eesti läheneb eliitriikide hulka… Sellest tuleb küll järeldada seda, et Parts elab Kuu peal ega tea – kuidas Eesti majandus elab. Veel paar Tero Taskilat (Estonian Air) meie ettevõtteid juhtima – siis on õnn meie õuel Ja Partsi arvates on meie majandus hoogsalt möödunud USA majandusest.

Milles on siis probleem, et Rahva poolt tõstatatud probleemide-ettepanekutega ei tegelda vaatamata sellele et neid probleeme on ajakirjanduses korduvalt püstitatud?    

Milleks teha ettepanekuid Rahva-Riigi heaolu parandamiseks kui asjaomased asutused neist ei huvitu? Kas siis ise tuleb teha ettepanekuid ise endile? Pole ju mõtet teha iseendale ettepanekut asjas – mis on Sulle endale selge ja mille lahendamine pole Sinu võimuses. Ettepanekut on mõtet teha siis – kui SIND TEINE POOL KUULAB!

Asi on ilmselt selles, et meie Valitsejad on endi arvates ülitargad, ilmeksimatud JUMALUSED – kellele ei tule pähegi kuulata pööbli nõuandeid.

Pedantsuse eesmärk?

ENSV ajal oli Eesti ametnik kuulus selle poolest, et rumalaid vene seadusi täideti sakslase pedantsusega.

Kas nüüd on teisiti? On küll.

Nüüd täidetakse Brüsseli jaburaid seadusi samuti saksa pedantsusega.

Mis sai maapoodide sulgemisele otsustavaks? Maapoed ei suutnud tagada eraldi valamut lihale, eraldi juurviljale, eraldi kätepesule, erinõudeid WC-dele, eriruume riietehoiule jne…

Mäletame ju Brüsseli korraldusel porgandeid puuviljadeks nimetamist, banaanide fikseeritud kõverusi, moosikeetmise probleeme, kodus suitsutatud suitsuliha müügikeeldu jne… 

Teised Euroliidu maad ei pidanud neist nõuetest kinni ning polnud sellest ka suuri probleeme. Meil suleti maapoed, keelati koduse suitsuliha müük kauplustes, porgandid hakkasid puu otsas kasvama… 

Paljudel elualadel on sellised seadused-eeskirjad – mida võib tõlgendada mitmeti (see oleneb ametniku suvast), palju asju on lubatud otsustada kohalikel ametnikel. Jääb ametniku otsustada –kas ta annab loa või keeldub selle loa andmisest. Nii uusehitusele elamisloa andmisel, arhitektuurialastes kui ka keskkonna- ja ehitusasjades.

 See kõik sõltub ametniku tujust, sõltub sellest – kuidas meeldid ise ametnikule või - kuidas oskad ametnikku meelitada. Kõigile on teada, kuidas ametnikku meelitada.

Miks muidu on Tallinna Linnavalitsusest nii palju ametnikke kriminaalvastutusele võetud (I.Parbus, T.Sepp…ja mitmed veel). See muidugi ei tähenda seda, et küsimus on ainult  Tallinnas – see toimub  üle kogu  Eesti.

Jääb mulje, et seadused on spetsiaalselt sellised tehtud, et ametnikud otsustaksid asja oma suva järgi ja küsiksid selle – kliendile-küsijale meelepärase otsuse tegemise  eest „meelehead”. Vähesed ametnikud loobuvad sellisest võimalusest.

Paljude asjade kohta tuleb läbi viia riigihange.

Esialgselt oli see mõeldud selleks, et saada odavaim ja parim tööde teostaja. Tegelikult pole odavaim just parima kvaliteediga töö teostaja; samas ei pruugi kallima töö teostaja tehtu olla hea kvaliteediga.

Praegune kord annab omakorda Hanke läbiviijale võimaluse esitada osalejatele - sellised tingimused töö teostajale, mida suudab täita ainult see hankel osaleja – keda soovib Hanke läbiviija. See omakorda annab  võimaluse Hanke läbiviijale ja Hankel osalejale reguleerida omavahel Hanke tulemusi sõltuvalt semusuhetest või „määrimis-meeleheast”.

Seega on meie seadused-eeskirjad sellised, mis kutsuvad ametnikke korruptsioonile. Korruptsiooni maskeerida aitab aga pedantne (ka nõmedate) tingimuste seadmine ja nende tingimuste täitmise pedantne jälgimine ametnike poolt.

Ehk. Ise sean tingimused – mida täita on vaja ja ise jälgin ka –kuidas neid tingimusi täidetakse. Käsi peseb (määrib) OMA kätt.