Riigikogulased ja seadusandlus.
Riigikogu võtab vastu seadusi, mille teksti on neile ette valmistanud justiitsministeerium. Kui palju riigikogulased ise vastuvõetavast seadusest aru saavad, seda on raske öelda. Oluline roll selles osas on kindlasti seaduse ettevalmistjatel, nõunikel ja vastuvõteva seadusandluse teksti esitajal. Sellest pikemalt minu eelmistes blogides „Justiitsministeeriumist“ ja „Kohtutest“
Meie igapäevast elu reguleeritakse seadustega liiga detailselt. Pole väga üllatav kui varsti ilmub seadus, mis reguleerib meie tualettpaberi värve ja selle kasutamise korda – või – mitu korda võib ööpäevas WC-d kasutada. Meil on seisukoht, et olemas on kohtud ning vaieldavad asjaolud lahendab kohus. Seda ei arvestata, et kohtu teel lahendi saamine on liiga pikk ning kallis (riigilõiv ning advokaadi teenustasu), seetõttu on kohtuabi poolele rahvast kättesaamatu.
Kui meie seaduste sätetest arusaamisest on raskusi seaduse täitmise üle kontrollivatel inimestel ja isegi juristidel-spetsialistidel kohtunikel (mida näitab l esimese astme kohtu otsuste valeks tunnistamise-muutmise suur protsent), siis on ikka midagi väga valesti. (sellest ka minu varasemates arvamustes: “Justiitsministeeriumist“ ning „Kohututest“).
Riigikogulased võtavad küll seadusi vastu, kuid tihti unustavad ära selle, mis ja mismoodi nad seadusesätted kehtestasid. Sügava masu ajal soovitas meie kõigi poolt sügavalt austatud olümpiavõitja töötutele – olge ehitumaterjali kaupluse juures ja vaadake, kui poest tuleb üksik naisterahvas paari kilo värviga, siis minge juurde ja pakkuge ennast appi värvima. Esmapilgul töötule väga asjalik ettepanek.
AGA... Enne ei tohi palgaraha eest tööd tegema hakata kui tuleb ennast ametlikult FIE-na registreerida ja – ENNE tuleb MAKSTA RIIGIMAKSUD, mis on FIE-l üle 2000 krooni. Kui ei maksa – saab trahvi. Töötul maksta üle 2000 krooni ja seejärel asuda tööle - värvima... aga mõne kilo värvimise eest ei teenigi 2000 krooni. Soovitus olimuidu asjalik, kuid seaduse järgimisel, kahjulik, seaduse mittejärgimisel aga seadusevastane ning karistatav.
Riigikogulame Maret Maripuu suures parteilise poriloopimise tuhinas Kekerakonna vastu - süüdistas Tallinna Mupo’t selles, et trahvitakse vaestest peredest lapsi bussis piletita sõidu eest. M.Maripuu heitis ette trahvimist... kas see on üleskutse kallutada Mupo’t seadust kohaldada valikuliselt või jätta seadusenõuded täitmata? Või arvab riigikogulane, et vaestel on rinnale õmmeldud kollane viisnurk (nagu Hitler kohustas juute kuusnurki rinnas kandma). Seni pole meie valitsus VEEL vaesuse tunnusmärgina kohustanud väliseid tunnusmärke kandma. Kuidas Mupo teeb kindlaks – kes on vaene ja kes lihtsalt valevorst? Ilmselt kavatseb Reformierakond kohustada vaeseid kandma mingeid väliselt nähtavaid tunnuseid (kollane viisnurk rinnal? Sini-must-must ristkülik rinnas...?),mille alusel saab kõikjal vaeseid ära tunda.
Üldse tundub, et paljud seadused ja karistused nende rikkumiste eest on mõeldud peamiselt trahvirahadega riigi eelarve täitmiseks. Reeglina on ka nii, et mida kõrgem ja kõrgemapalgalisem on karistatav ametnik, seda väiksem on talle määratavtrahvisumma. Sama rikkumise eest karistatakse töötut või madalapalgalist palju suurema trahvimääraga
......
kolmapäev, 27. oktoober 2010
pühapäev, 24. oktoober 2010
Eesti edu 3
Korruptsiooni hõng. Kas ainult hõng?
Meie suuremad (juhtparteid) Reformierakond, Keskerakond, IRL on ärimeestega ja korruptsiooni hõnguga väga tihedalt seotud. Ärimehed teevad nendele parteidele miljonite kroonide suuruseid annetusi, see on meie riigis normaalne nähe. Kuid miks? Kas meie ärimehed on nii suured patrioodid-idealistid ja sellepärast teevad parteidele miljonilisi annetusi? Miks ärimehed üldse sponsoreerivad parteisid? Kui sõprade puhul on tasuta lõuna väljategemine üpris loogiline, siis kui sügav sõprus on ärimeeste ja parteide vahel miljonite jagamiseks? See pole ärimees, kes pillub miljoneid heategevuseks – lootmata parteidele „heategevuseks“ paigutatud miljonite eest midagi vastu saada. Näidake mulle ärimeest, kes viskab ajaviiteks tuhandeid kroone prügikasti! See „ärimees“ ei jõua kunagi miljonini. Rääkimata miiljoniannetamisest parteile.
Miks siiski annetatakse parteidele?
Parteid (ja nende ametnikud) saavad ärimeesrtele väga soodsatel tingimustel teha riigiga lepinguid või peaaegu tasuta kantida ärimeestele riigi vara. Vanasti oli ütlus „Mõisa köis las lohiseb.“ Nüüd on parteide juhtlauseks: „Võtame ise riigilt nii palju kui võimalik ja anname natuke ka neile, kes meile annetavad.“
Meie oleme ametliku statistika põhjal peaaegu korruptsioonivaba riik.
MEIE RIIKLIK STATISTIKA EI KAJASTA MEIE TEGELIKKU ELU. Meie Statistika on selline nagu parteidele on vaja näidata. Statistika ja meie tegelik elu on tihti väga erinevad. Parteidele on vaja näidata kõrget keskmist palka – palun väga. Riikliku Statistika kohaselt on keskmine palk kaks korda kõrgem kui meie tegelik keskmine (mediaanpalk).
Parteidel on kasulik näidata madalat töötuse taset. Palun väga – statistika näitab ainult Töötukassas ametlikult arvel olevaid töötuid, jättes statistikas kajastamata 50-90 tuhat töötut, kellel on majanduslikult võimatu Töötukassas käia või puudub mõte seal käimiseks, sest Töötukassast enam mingit abi ei saa.
Parteidel on vaja näidata hoolitsust laste eest? Palun väga – mõned emad saavad sünnitusjärgselt 1,5 aastat 34-35 000 krooni kuus (8 korda rohkem miinimum-palk), samal ajal mõned lapsed minestavad alatoitlustusest ja kümned tuhanded lapsed ei saa päevas kõhtu täis. Kahjuks meie parteid ei taha teada rahva tegelikku olukorda. Emapalga saamise järel on lapsetoetus 300 krooni.
Meie statistika kajastab asju nii, nagu on tarvis meie parteidel. Parteid peavad ju näitama maailmale – kui hästi nad juhivad riiki, meie riigis on rahval väga hea elada. Seetõttu meil puudub ka korruptsioon. Seadusi on ju võimalik (vähemalt meil) tõlgendada JOKK (Juriidiliselt On Kõik Korrektne) süsteemis.
Kuidas nimetada Evelin Lambot-Ilvese saadus 13 miljonit brändi „Welkome to Estonia“ eest? Geniaalsuse eest? Kas geniaalsus oli brändi väljatöötajal Lambotil või 13 miljonilise preemia andjal?
Riigikogus läks üsna libedalt läbi ärimeeste huvides „rohelise energia“ (tuule-energia, hakkepuit) ebamõistlikult suur juurdemaks, mis toob ärimeestele sisse miljardeid kroone. Seda kõike rahva arvelt. Rahva heaolu silmas pidades? Riigikogus saavutati ka seadusemuudatus ühele mehele. „Kiviõli Keemiatehase OÜ“le tehti sadade miljonite kroonide ulatuses kingitus („Pealtnägija“ saade). Kes, miks ja mille eest?
Ärimeestele antakse kasulikud riiklikud hiigeltellimused (riigiasutuste rendipindade tellimused aastakümneteks), ehkki paari-aastane rendimaks ületab uue hoone ehitamise maksumuse...
Riigi kinnisvara antakse tasuta üle ärimeestele ning seejärel riik rendib sama kinnisvara ärimeestelt rentnikuna –makstes üüratuid summasid tasuta antud kinnisvara rentimise eest. Kanguri-Reljani maadevahetused. Süüdimõistetud kohtunikud,... Need on ilmselt tolmukübemed jäämäe tipust, sest korruptsiooniasju valmistatakse ette põhjalikult advokaatide kaasabil ning varjatakse teiste eest kiivalt. Väga vähestest korrupysioonijuhtudest tuleb avalikuks.
Kõike seda eelnevat ei kajasta meie statistika, kuna meil pole korruptsiooni hõngugi, rääkimata korruptsioonist endast.
Majandusministeeriumi andmetel on nad andnud abitoetusi suures ulatuses innovatiivsetele projektidele, uute ettevõtete toetamiseks, ettevõtete eksporttotusi jne... Kuidas ning kellele neid toetusi antakse, selle abi kasutegur? See on keeruline küsimus. Majandusministeeriumist küsiti toetust sõnniku pürolüüsiseadme ehitamiseks. Seade teeb sõnnikust põlevgaasi (väga lähedane maagaasile – kontrollitud Moskva Gaasisensortehnika eksperdi Grigori Hononsoni poolt Tallinnas). Põlevgaasi abil saab käivitada Capstouni turbo-elektrigeneraatori ja toota sõnnikust elektrit. Ühe seadmega saab Elektrit aastas toota kuni 1,3 GW ja soojust 2,6 GW. Majandusministeeriumist abi ei saadud ja projekt esialgu raha puudusel seisab.
Parteid mehitavad oma haldusala ministeeriumid oma partei võhikutest ametnikega – peaasi, et osta truudust ja anda oma partei liikmetele suurepalgalisi kohti. Aga majanduslik efekt?
Meie suuremad (juhtparteid) Reformierakond, Keskerakond, IRL on ärimeestega ja korruptsiooni hõnguga väga tihedalt seotud. Ärimehed teevad nendele parteidele miljonite kroonide suuruseid annetusi, see on meie riigis normaalne nähe. Kuid miks? Kas meie ärimehed on nii suured patrioodid-idealistid ja sellepärast teevad parteidele miljonilisi annetusi? Miks ärimehed üldse sponsoreerivad parteisid? Kui sõprade puhul on tasuta lõuna väljategemine üpris loogiline, siis kui sügav sõprus on ärimeeste ja parteide vahel miljonite jagamiseks? See pole ärimees, kes pillub miljoneid heategevuseks – lootmata parteidele „heategevuseks“ paigutatud miljonite eest midagi vastu saada. Näidake mulle ärimeest, kes viskab ajaviiteks tuhandeid kroone prügikasti! See „ärimees“ ei jõua kunagi miljonini. Rääkimata miiljoniannetamisest parteile.
Miks siiski annetatakse parteidele?
Parteid (ja nende ametnikud) saavad ärimeesrtele väga soodsatel tingimustel teha riigiga lepinguid või peaaegu tasuta kantida ärimeestele riigi vara. Vanasti oli ütlus „Mõisa köis las lohiseb.“ Nüüd on parteide juhtlauseks: „Võtame ise riigilt nii palju kui võimalik ja anname natuke ka neile, kes meile annetavad.“
Meie oleme ametliku statistika põhjal peaaegu korruptsioonivaba riik.
MEIE RIIKLIK STATISTIKA EI KAJASTA MEIE TEGELIKKU ELU. Meie Statistika on selline nagu parteidele on vaja näidata. Statistika ja meie tegelik elu on tihti väga erinevad. Parteidele on vaja näidata kõrget keskmist palka – palun väga. Riikliku Statistika kohaselt on keskmine palk kaks korda kõrgem kui meie tegelik keskmine (mediaanpalk).
Parteidel on kasulik näidata madalat töötuse taset. Palun väga – statistika näitab ainult Töötukassas ametlikult arvel olevaid töötuid, jättes statistikas kajastamata 50-90 tuhat töötut, kellel on majanduslikult võimatu Töötukassas käia või puudub mõte seal käimiseks, sest Töötukassast enam mingit abi ei saa.
Parteidel on vaja näidata hoolitsust laste eest? Palun väga – mõned emad saavad sünnitusjärgselt 1,5 aastat 34-35 000 krooni kuus (8 korda rohkem miinimum-palk), samal ajal mõned lapsed minestavad alatoitlustusest ja kümned tuhanded lapsed ei saa päevas kõhtu täis. Kahjuks meie parteid ei taha teada rahva tegelikku olukorda. Emapalga saamise järel on lapsetoetus 300 krooni.
Meie statistika kajastab asju nii, nagu on tarvis meie parteidel. Parteid peavad ju näitama maailmale – kui hästi nad juhivad riiki, meie riigis on rahval väga hea elada. Seetõttu meil puudub ka korruptsioon. Seadusi on ju võimalik (vähemalt meil) tõlgendada JOKK (Juriidiliselt On Kõik Korrektne) süsteemis.
Kuidas nimetada Evelin Lambot-Ilvese saadus 13 miljonit brändi „Welkome to Estonia“ eest? Geniaalsuse eest? Kas geniaalsus oli brändi väljatöötajal Lambotil või 13 miljonilise preemia andjal?
Riigikogus läks üsna libedalt läbi ärimeeste huvides „rohelise energia“ (tuule-energia, hakkepuit) ebamõistlikult suur juurdemaks, mis toob ärimeestele sisse miljardeid kroone. Seda kõike rahva arvelt. Rahva heaolu silmas pidades? Riigikogus saavutati ka seadusemuudatus ühele mehele. „Kiviõli Keemiatehase OÜ“le tehti sadade miljonite kroonide ulatuses kingitus („Pealtnägija“ saade). Kes, miks ja mille eest?
Ärimeestele antakse kasulikud riiklikud hiigeltellimused (riigiasutuste rendipindade tellimused aastakümneteks), ehkki paari-aastane rendimaks ületab uue hoone ehitamise maksumuse...
Riigi kinnisvara antakse tasuta üle ärimeestele ning seejärel riik rendib sama kinnisvara ärimeestelt rentnikuna –makstes üüratuid summasid tasuta antud kinnisvara rentimise eest. Kanguri-Reljani maadevahetused. Süüdimõistetud kohtunikud,... Need on ilmselt tolmukübemed jäämäe tipust, sest korruptsiooniasju valmistatakse ette põhjalikult advokaatide kaasabil ning varjatakse teiste eest kiivalt. Väga vähestest korrupysioonijuhtudest tuleb avalikuks.
Kõike seda eelnevat ei kajasta meie statistika, kuna meil pole korruptsiooni hõngugi, rääkimata korruptsioonist endast.
Majandusministeeriumi andmetel on nad andnud abitoetusi suures ulatuses innovatiivsetele projektidele, uute ettevõtete toetamiseks, ettevõtete eksporttotusi jne... Kuidas ning kellele neid toetusi antakse, selle abi kasutegur? See on keeruline küsimus. Majandusministeeriumist küsiti toetust sõnniku pürolüüsiseadme ehitamiseks. Seade teeb sõnnikust põlevgaasi (väga lähedane maagaasile – kontrollitud Moskva Gaasisensortehnika eksperdi Grigori Hononsoni poolt Tallinnas). Põlevgaasi abil saab käivitada Capstouni turbo-elektrigeneraatori ja toota sõnnikust elektrit. Ühe seadmega saab Elektrit aastas toota kuni 1,3 GW ja soojust 2,6 GW. Majandusministeeriumist abi ei saadud ja projekt esialgu raha puudusel seisab.
Parteid mehitavad oma haldusala ministeeriumid oma partei võhikutest ametnikega – peaasi, et osta truudust ja anda oma partei liikmetele suurepalgalisi kohti. Aga majanduslik efekt?
reede, 22. oktoober 2010
Eesti riigi edu jätk 2
Parteid peaksid kõigepealt omavahelisi suhteid korrigeerima. Praegu käib Riigikogus pime, kompromissitu võimuvõitlus, kusjuures võitlevad koalisiooniparteid opositsiooniparteidega, ja võitlus käib poriloopimisena nimelt võimu pärast. Head ja kasulikud ideed-seadused ei lähe läbi ainult sellepärast, et selle esitas koalitsioon või vastupidi. Pole lootust parteide konstruktiivse koostöö või kompromissi peale. Juba see näitab, et rahva olukord ei tähenda parteidele midagi.
Riigikogulasi üksikult vaadates tunduvad nad üpris tavalised inimesed olevat oma puuduste ja voorustega. Seal on rida toredaid ja tarku isiksusi. Parteid on nad tõstnud jumalustena Olymposele e. Toompeale. Olles-esindades parteid või olles Riigikogus – muutuvad need isikud tugevasti halvemuse poole. Nende kõned on küll viisakusega pikitud, kuid käituvad pigem ahne röövlibande liikmena vastaspartei ning rahva suhtes. Targad-toredad isiksused Riigikogus on allutatud parteide (tagatubade) diktaadile ning parteididtsipliin nõuab sellele allumist. Kuna suur osa Riigikogust koosneb nupulevajutajates ja kõik alluvad parteijuhtkonnale –ongi praegune Riigikogu sisuliselt töövõimetu, õigemini - heaks konstruktiivseks tööks teistega– töövõimetu parteide esindusorgan.
Riigikogus on igal parteil 2-3 „juhtoinast“, kes on tihedalt seotud partei tagatoaga, kes jälgivad, et ülejäänud hall mass riigikogulastest vajutaks seda värvi nuppu, mida otsustas partei „tagatuba“. Seda näitas kõige illmekamalt eelmine presidendi valimine. ÜKSKI PARTEI LIIGE ei saanud hääletada oma isikliku arvamuse kohaselt. KÕIK hääletsid partei tagatoa tahtmise järgi (seda näitas hääletustulemus – mitu korda fifti/fifti). Ükski riigikogulane-parteiliige EI TOHI hääletada oma isikliku arvamuse põhjal, kui see erineb partei juhtkonna arvamusest. Valija arvamusega riigikogulane arvestama EI PEA juba PS prg. 62 järgi - riigikogulane pole seotud valijate arvamusega ega vastuta valijate ees.
Kas pole hämmastav, et KÕIGI riigikogulaste arvamus hääletamisel LANGEB ALATI ABSOLUUTSELT KOKKU OMA PARTEI TAGATOA ARVAMUSEGA? ÜHELGI 101-st riigikogulasest-parteiliikmest pole eriarvamusi oma partei tagatoaga.
Läbi lähevad ka parteide tagatubade ekslikud-võhiklikud arvamused Riigikogus. Sellepärast, et – riigikogulased parteide liikmed on KOHUSTATUD hääletama oma tagatubade otsuste järgi. Partei lihtliikmed-riigikoogulased ei pruugi teada, et partei tagatuba on võib-olla ÄRA OSTETUD ärimeeste poolt. Näiteks „rohelise enerrgia“ soodustused või seadusemuudatus Toomas Tamme heaks.
Miks reformikad saavad nii palju hääli ja neil on nii palju kohti Riigikogus?
Reformierakond on peaaegu ainuke partei meie riigis, kes hoolitseb rikaste ja ilusate eest ega hooli alla keskmise teenistusega elanikkonna murede eest. Nii ei jää rikastel muud võimalust – kui hääletada reformikate eest, kuna teised parteid võivad rikaste poolt vaeste arvel saadavaid hüvesid kärpida.
Lisaks rikastele hääletavad reformikate eest ka isikud, kes tahavad rikkaks saada ja isikud, kes pooldavad võitjad, lootes võitjalt saada väärikalt tasustatud ametikohta. IRL on samuti rikaste huvide eest seisev partei, kuid kuna partei nimetus sisaldab sõna Isamaa – siis paljud arvavad, et partei seisab vahel ka rahvuslike huvide eest (mitte ainult rikaste eest)- kahjuks nii see pole.
Keskmise sissetulekuga ja vaesemad valijad? Neil on võimalus valida ja hääletada mitme partei vahel: Sotsedmid, Keskerakond, Rahvaliit, Rohelised ja väikeparteid, mille eest veendumuse tõttu ka hääletatakse.
Rikastel on valida ühe partei vahel, keskmikel ja vaestel 5-7 partei vahel (millega jaotuvad ka hääled ja Riigikogu kohad). Sellepärast ongi Reformikate toetus nii suur võrreldes teiste parteidega. Rikkad hääletavad 1 partei eest, vaesemate hääled jagunevad 7-8 partei vahel ja seetõttu mõni partei ei ületa isegi valimiskünnist jatuhanded valijate hääled jooksevad tühja.
Riigikogulasi üksikult vaadates tunduvad nad üpris tavalised inimesed olevat oma puuduste ja voorustega. Seal on rida toredaid ja tarku isiksusi. Parteid on nad tõstnud jumalustena Olymposele e. Toompeale. Olles-esindades parteid või olles Riigikogus – muutuvad need isikud tugevasti halvemuse poole. Nende kõned on küll viisakusega pikitud, kuid käituvad pigem ahne röövlibande liikmena vastaspartei ning rahva suhtes. Targad-toredad isiksused Riigikogus on allutatud parteide (tagatubade) diktaadile ning parteididtsipliin nõuab sellele allumist. Kuna suur osa Riigikogust koosneb nupulevajutajates ja kõik alluvad parteijuhtkonnale –ongi praegune Riigikogu sisuliselt töövõimetu, õigemini - heaks konstruktiivseks tööks teistega– töövõimetu parteide esindusorgan.
Riigikogus on igal parteil 2-3 „juhtoinast“, kes on tihedalt seotud partei tagatoaga, kes jälgivad, et ülejäänud hall mass riigikogulastest vajutaks seda värvi nuppu, mida otsustas partei „tagatuba“. Seda näitas kõige illmekamalt eelmine presidendi valimine. ÜKSKI PARTEI LIIGE ei saanud hääletada oma isikliku arvamuse kohaselt. KÕIK hääletsid partei tagatoa tahtmise järgi (seda näitas hääletustulemus – mitu korda fifti/fifti). Ükski riigikogulane-parteiliige EI TOHI hääletada oma isikliku arvamuse põhjal, kui see erineb partei juhtkonna arvamusest. Valija arvamusega riigikogulane arvestama EI PEA juba PS prg. 62 järgi - riigikogulane pole seotud valijate arvamusega ega vastuta valijate ees.
Kas pole hämmastav, et KÕIGI riigikogulaste arvamus hääletamisel LANGEB ALATI ABSOLUUTSELT KOKKU OMA PARTEI TAGATOA ARVAMUSEGA? ÜHELGI 101-st riigikogulasest-parteiliikmest pole eriarvamusi oma partei tagatoaga.
Läbi lähevad ka parteide tagatubade ekslikud-võhiklikud arvamused Riigikogus. Sellepärast, et – riigikogulased parteide liikmed on KOHUSTATUD hääletama oma tagatubade otsuste järgi. Partei lihtliikmed-riigikoogulased ei pruugi teada, et partei tagatuba on võib-olla ÄRA OSTETUD ärimeeste poolt. Näiteks „rohelise enerrgia“ soodustused või seadusemuudatus Toomas Tamme heaks.
Miks reformikad saavad nii palju hääli ja neil on nii palju kohti Riigikogus?
Reformierakond on peaaegu ainuke partei meie riigis, kes hoolitseb rikaste ja ilusate eest ega hooli alla keskmise teenistusega elanikkonna murede eest. Nii ei jää rikastel muud võimalust – kui hääletada reformikate eest, kuna teised parteid võivad rikaste poolt vaeste arvel saadavaid hüvesid kärpida.
Lisaks rikastele hääletavad reformikate eest ka isikud, kes tahavad rikkaks saada ja isikud, kes pooldavad võitjad, lootes võitjalt saada väärikalt tasustatud ametikohta. IRL on samuti rikaste huvide eest seisev partei, kuid kuna partei nimetus sisaldab sõna Isamaa – siis paljud arvavad, et partei seisab vahel ka rahvuslike huvide eest (mitte ainult rikaste eest)- kahjuks nii see pole.
Keskmise sissetulekuga ja vaesemad valijad? Neil on võimalus valida ja hääletada mitme partei vahel: Sotsedmid, Keskerakond, Rahvaliit, Rohelised ja väikeparteid, mille eest veendumuse tõttu ka hääletatakse.
Rikastel on valida ühe partei vahel, keskmikel ja vaestel 5-7 partei vahel (millega jaotuvad ka hääled ja Riigikogu kohad). Sellepärast ongi Reformikate toetus nii suur võrreldes teiste parteidega. Rikkad hääletavad 1 partei eest, vaesemate hääled jagunevad 7-8 partei vahel ja seetõttu mõni partei ei ületa isegi valimiskünnist jatuhanded valijate hääled jooksevad tühja.
neljapäev, 21. oktoober 2010
Kuidas tegelikult saavutada Eesti edu?
Eesti riigi edu?
Reformikad lubasid meid viia 5 rikkama riigi hulka. Ükki olemegi Euroopa esikolmiku hulgas? Kui arvesse võetaks ainult poliitikute ja ärimeeste andmeid, siis me juba oleks ammu viie rikkama riigi hulgas. Kuna arvesse võetakse ka rahvast puudutavad andmed, siis oleme viie kehvema riigi hulgas seni - kuni meie parteid oma suhtumist rahvasse ja Valimisseadust ei muuda. Parteid koosnevad ilmeksimatutest universaalsetest tarkuritest ja nende juhtida on laiskadest lumpenitest lollpead, e. rahvas (parteide arvamus).
Mida tuleks muuta, et meie riigi ja rahva heaolu reaalselt tõuseks? Ei piisa sellest, et rahvas ise on usin töörügaja. Tööd võib rügada – kui tööd on. Vastavalt tööle on vaja ka tehtud tööle vastavat tasu. Praegu tasustatakse hästi pigem jutupaunikuid, kes reaalselt midagi ei tooda.
Igal töörügajal peab olema hästi organiseeritud töö, toota tuleks reaalseid väärtusi, toota tooteid, mis on hea ja nõutav kaup. Teisisõnu, peavad olema head organisaatorid ja juhid. Juhtima peab peaga. Meie valitsus loodab aga välisinvestoritele. Välisinvestorid ei ole huvitatud meie riigi ja rahva rikkaks tegemisest, nende eesmärgiks on siit riigist rikkust koguda ja see välismaale (oma emamaale) välja viia.
Riigi edukus oleneb ikka väga suurel määral riigi juhtimisest. Kui riiki juhitakse targalt, siis on ka riigi elatustase kõrge. Kui riiki juhivad tainapead, isikliku kasu tagaajajad, siis pole ka rahva elu kerge. Siis pole loota ka riigijarahva edukusele.
Muidugi ei muudeta riiki edukaks paari aastaga, aga meid on edukaks riigiks kiidetud juba aastaid – kuid reaalse heaoluriigini on meil veel väga pikk tee. Meie riigi juhtimises ei viita mitte miski sellele, et riiki hakataks paremini juhtima. Riigi juhtorganid on stagneerunud ja nad puhkavad (olematutel? Väljateenimata?) loorberitel.
Meie juhtorganeid komplekteerivad parteid. Parteide peaeesmärkideks on võimu(võimalikult suure osaluse) saavutamine, seejärel saavutatu võimuosaluse kindlustamine ja oma partei (partei liikmete) materiaalse heaolu kindlustamine. Mitte vähemtähtis pole ka oma saavutuste tähtsuse propageerimine ja teise (konkureeriva) partei poriga üleloopimine. Kõige viimasteks riigikogulaste mureks jäävad riigi eest muretsemine ja poliitikute jaoks tülika rahva peale mõtlemine.
Ehkki parteid korrutavad suurest vastutustundest – tegelikult ei vastuta parteid ega poliitikud mitte kellegi ees mitte millegagi. Parteide-poliitikute saamatusest või rumalusest tekkinud miljardilised kahjud kannab rahvas, mitte kahju tekitanud partei-poliitik. Selles osas on hulgaliselt näiteid. Saamatu, rahvale kahju tekitanud poliitik ringleb poliitikas edasi ega kanna mingisugust vastutust.
Riigi majanduslikud otsused võtavad vastu majanduses võhikud poliitikud. Oleks nad neid otsuseid vastu võttes konsulteerinud majandusmeestega või majandusteadlstega. Seda meil ei juhtu, sest poliitikud peavad endid teadlastest targemateks.
Kas meie Riigikogu ja valitsus on üldse võimelised meie riiklikku ja majanduselu juhtima nii, et Eesti jõuaks edukamate riikide hulka?
Praegusel kujul mitte, sest nii valitsust kui Riigikogu moodustatakse parteide poolt, keda ei huvita riigi ja rahva heaolu, vaid isiklik heaolu. Meie poliitikud peavad endid teistest targemateks igal elualal ega võta arvesse teadlaste ega ka rahva arvamusi. Kõige enne tuleks parteid taevast maapeale tuua ja parteilased reaalse eluga kurssi viia.
Toompeal pole meie rahva elu ega meie rahvas ei ela nii, nagu Toompea eluvõõras riigikogulastest rahvas arvab.
Jätkan samal teemal.
Reformikad lubasid meid viia 5 rikkama riigi hulka. Ükki olemegi Euroopa esikolmiku hulgas? Kui arvesse võetaks ainult poliitikute ja ärimeeste andmeid, siis me juba oleks ammu viie rikkama riigi hulgas. Kuna arvesse võetakse ka rahvast puudutavad andmed, siis oleme viie kehvema riigi hulgas seni - kuni meie parteid oma suhtumist rahvasse ja Valimisseadust ei muuda. Parteid koosnevad ilmeksimatutest universaalsetest tarkuritest ja nende juhtida on laiskadest lumpenitest lollpead, e. rahvas (parteide arvamus).
Mida tuleks muuta, et meie riigi ja rahva heaolu reaalselt tõuseks? Ei piisa sellest, et rahvas ise on usin töörügaja. Tööd võib rügada – kui tööd on. Vastavalt tööle on vaja ka tehtud tööle vastavat tasu. Praegu tasustatakse hästi pigem jutupaunikuid, kes reaalselt midagi ei tooda.
Igal töörügajal peab olema hästi organiseeritud töö, toota tuleks reaalseid väärtusi, toota tooteid, mis on hea ja nõutav kaup. Teisisõnu, peavad olema head organisaatorid ja juhid. Juhtima peab peaga. Meie valitsus loodab aga välisinvestoritele. Välisinvestorid ei ole huvitatud meie riigi ja rahva rikkaks tegemisest, nende eesmärgiks on siit riigist rikkust koguda ja see välismaale (oma emamaale) välja viia.
Riigi edukus oleneb ikka väga suurel määral riigi juhtimisest. Kui riiki juhitakse targalt, siis on ka riigi elatustase kõrge. Kui riiki juhivad tainapead, isikliku kasu tagaajajad, siis pole ka rahva elu kerge. Siis pole loota ka riigijarahva edukusele.
Muidugi ei muudeta riiki edukaks paari aastaga, aga meid on edukaks riigiks kiidetud juba aastaid – kuid reaalse heaoluriigini on meil veel väga pikk tee. Meie riigi juhtimises ei viita mitte miski sellele, et riiki hakataks paremini juhtima. Riigi juhtorganid on stagneerunud ja nad puhkavad (olematutel? Väljateenimata?) loorberitel.
Meie juhtorganeid komplekteerivad parteid. Parteide peaeesmärkideks on võimu(võimalikult suure osaluse) saavutamine, seejärel saavutatu võimuosaluse kindlustamine ja oma partei (partei liikmete) materiaalse heaolu kindlustamine. Mitte vähemtähtis pole ka oma saavutuste tähtsuse propageerimine ja teise (konkureeriva) partei poriga üleloopimine. Kõige viimasteks riigikogulaste mureks jäävad riigi eest muretsemine ja poliitikute jaoks tülika rahva peale mõtlemine.
Ehkki parteid korrutavad suurest vastutustundest – tegelikult ei vastuta parteid ega poliitikud mitte kellegi ees mitte millegagi. Parteide-poliitikute saamatusest või rumalusest tekkinud miljardilised kahjud kannab rahvas, mitte kahju tekitanud partei-poliitik. Selles osas on hulgaliselt näiteid. Saamatu, rahvale kahju tekitanud poliitik ringleb poliitikas edasi ega kanna mingisugust vastutust.
Riigi majanduslikud otsused võtavad vastu majanduses võhikud poliitikud. Oleks nad neid otsuseid vastu võttes konsulteerinud majandusmeestega või majandusteadlstega. Seda meil ei juhtu, sest poliitikud peavad endid teadlastest targemateks.
Kas meie Riigikogu ja valitsus on üldse võimelised meie riiklikku ja majanduselu juhtima nii, et Eesti jõuaks edukamate riikide hulka?
Praegusel kujul mitte, sest nii valitsust kui Riigikogu moodustatakse parteide poolt, keda ei huvita riigi ja rahva heaolu, vaid isiklik heaolu. Meie poliitikud peavad endid teistest targemateks igal elualal ega võta arvesse teadlaste ega ka rahva arvamusi. Kõige enne tuleks parteid taevast maapeale tuua ja parteilased reaalse eluga kurssi viia.
Toompeal pole meie rahva elu ega meie rahvas ei ela nii, nagu Toompea eluvõõras riigikogulastest rahvas arvab.
Jätkan samal teemal.
laupäev, 16. oktoober 2010
Blogi lugejatele
Pisike vahemärkus.
Minu blogi juhtuvad lugema vähesed, sest satutakse siia üpris juhuslikult.
Olen kasvanud perekonnas, kus nii minu vanemad kui vennad olid/on teravdatud õigluastundega. Austati ausust, töökust, perekonda; vastumeelt oli igasugune ülekohus, ebaõiglus ja ahnus. Ahnus pole aga kunagi aususega seotud. Päevalehed minu kirjutisi ei avalda, sest kirjutan neile ebasobivatel teemadel ja ebasobival viisil. Ilmselt sellest algas ka blogi kirjutamine.
Blogis kirjutan asjadest nii nagu mina neid näen ja üritan seda teha nii – nagu asjad tegelikult on. Ehk on kirjutistes tunda poolehoiu puudumist valitseva ladviku vastu, kuid see ei mõjuta arvamuste sisu õigsust. Öeldakse ju –kus on kaks juristi –seal on kolm arvamust ning nad on kõik õiged – sõltub sellest,millise vaatenurga alt vaadata.
Kui aasta - paari tagustes arvamustes (mis ilmusid Terve Mõistuse Syndikaadis) on vahel sees mõtteid –mida peaks tegema või kuidas olema, siis seda on minu blogis vähe. Nendel mõtetel-arvamustel pole mõtet, kuna need, kelle võimuses on asja paremaks muuta (parteide ladvikud, riigikogulased) minu blogi ei loe. Kui neist keegi on juhuslikult sattunud mõne minu arvamuse peale, siis lõpuni seda pole lugenud, kuna siin pole tegemist nende kiitmisega – kriitika nende vastu on neile vastunäidustatud.
Näiteks meie tegelik keskmine palk on ligi kaks korda väiksem kui Statistikaamet näitab. Meie töötuse statistka arvestab ainult Töötukassas arvelolijaid, tegelikud töötud ei suuda abiraha lõppedes majandusliku kulukuse tõttu ennast Töötukassas arvel hoida. Parteid ja Riigikogu mängivad demokraatiat, ehkki juba valimisseadus on ebademokraatli,,, Riigikogulase ei tea (või ei taha teada) rahva tegelikust elust ning ei arvesta rahva arvamusega. Kui Marianne Mikko sai alles tead, et Narvas on naiste palk 3000 krooni (ametlik lubatud alampalk on 4 250) – pidi ta shoki saama. Nüüd sai siis Riigikogu ka teada tegelikult toimivast alampalgast... Kas sellest miskit muutub??? Ei.
Parteid ja Riigikogu elavad oma suletud illusiooni-riigis. Neil on seal hea olla. Mis sellest, et ligi pooled lapsed elavad allpool vaesuse piiri ega saa kuigi tihti kõhtu täis. Rahva arvamus kõrgele Toompeale ei jõua mingil moel.
Minu blogi juhtuvad lugema vähesed, sest satutakse siia üpris juhuslikult.
Olen kasvanud perekonnas, kus nii minu vanemad kui vennad olid/on teravdatud õigluastundega. Austati ausust, töökust, perekonda; vastumeelt oli igasugune ülekohus, ebaõiglus ja ahnus. Ahnus pole aga kunagi aususega seotud. Päevalehed minu kirjutisi ei avalda, sest kirjutan neile ebasobivatel teemadel ja ebasobival viisil. Ilmselt sellest algas ka blogi kirjutamine.
Blogis kirjutan asjadest nii nagu mina neid näen ja üritan seda teha nii – nagu asjad tegelikult on. Ehk on kirjutistes tunda poolehoiu puudumist valitseva ladviku vastu, kuid see ei mõjuta arvamuste sisu õigsust. Öeldakse ju –kus on kaks juristi –seal on kolm arvamust ning nad on kõik õiged – sõltub sellest,millise vaatenurga alt vaadata.
Kui aasta - paari tagustes arvamustes (mis ilmusid Terve Mõistuse Syndikaadis) on vahel sees mõtteid –mida peaks tegema või kuidas olema, siis seda on minu blogis vähe. Nendel mõtetel-arvamustel pole mõtet, kuna need, kelle võimuses on asja paremaks muuta (parteide ladvikud, riigikogulased) minu blogi ei loe. Kui neist keegi on juhuslikult sattunud mõne minu arvamuse peale, siis lõpuni seda pole lugenud, kuna siin pole tegemist nende kiitmisega – kriitika nende vastu on neile vastunäidustatud.
Näiteks meie tegelik keskmine palk on ligi kaks korda väiksem kui Statistikaamet näitab. Meie töötuse statistka arvestab ainult Töötukassas arvelolijaid, tegelikud töötud ei suuda abiraha lõppedes majandusliku kulukuse tõttu ennast Töötukassas arvel hoida. Parteid ja Riigikogu mängivad demokraatiat, ehkki juba valimisseadus on ebademokraatli,,, Riigikogulase ei tea (või ei taha teada) rahva tegelikust elust ning ei arvesta rahva arvamusega. Kui Marianne Mikko sai alles tead, et Narvas on naiste palk 3000 krooni (ametlik lubatud alampalk on 4 250) – pidi ta shoki saama. Nüüd sai siis Riigikogu ka teada tegelikult toimivast alampalgast... Kas sellest miskit muutub??? Ei.
Parteid ja Riigikogu elavad oma suletud illusiooni-riigis. Neil on seal hea olla. Mis sellest, et ligi pooled lapsed elavad allpool vaesuse piiri ega saa kuigi tihti kõhtu täis. Rahva arvamus kõrgele Toompeale ei jõua mingil moel.
Ise te meid valisite...
Ergma rääkis ETV saates "Kahekõne", et ootab valimiste ajal inimestelt nõudlikkust. "Valija peab olema nõudlik. Me ei ole enam nii noore demokraatia riik, et ei saa inimestelt küsida, keda te valite."
Kristiina Ojuland paar aastat tagasi kutsus barrikaadidele Toompead kaitsma, kuna tema arvates rünnati meie parlamentarismi. See Ojulandi barrikaadidele kutsumise tingis „Postimehe“ allkirjade kogumine riigikogulaste suurte hüvitiste ja suurte palkade vastu - kuna Riigikogu tööpäevad kestsid alla poole tunni ja Riigikogu töösaal oli tavaliselt täidetud alla poole kohtadest. Riigikogu võttis väga tõsiselt arvesse valijate arvamust, moodustas komisjoni, mis töötas palehigis ja tegigi rahva nördimust arvesse võttes - ainuõige rahva arvamust arvestava otsuse – suurendada pöördumatult oma palka.
Kõlas siis riigikogulaste poolt nördimushüüdeid ja kõlab alati siis kui rahvas on avaldanud nurinat riigikogulaste tegevuse üle, siis kuuleme riigikogulastelt: „Ise te meid valisite...“
Päris nii se ikka pole. Kandidaadid, keda esitatakse valimisteks – valib välja ikka partei. Ka poolthääletanute arv pole eriti oluline, sest määravam on partei tagatoa poolt paika pandud nimekirja järjrkorra koht. Valija valis Peeter Võsa (üle 3 600 hääle), sai aga Lauri Laasi (705 häält) või JaanKundla (496 häält). Umbes pool Riigikogust saab Toompeale rahva häältega, teine pool aga partei nimekirja järjkorra alusel, kus rahva arvamus ei loe midagi.
Parteid omakorda – valmistudes valimisteks – palkavad miljonite kroonide eest PR-firmasid oma kandidaatide laitmatu imago loomiseks. PR firmad on aga koolitatud selliselt, et nad peaksid ka sõnniku kullaks muutma ja esitama kandidaadi selliselt, et see kõgile puhta kullana paistma hakkaks. Neid kandidaate (ka väärituid) lastakse puhta kullana välja paista nii ajalehes, raadios kui-ka televisioonis. Isegi fotod retuseeritakse, elulookirjelduse järgi tulevad kandidaadid taevast ning lähevad jumala asemikena Toompeale.
Näiteks. Rõivast reklaamitakse hea, toreda ja vastupidava õhtuülikonnana – seda tehakse pidevalt igas meediakanalis. Rahvas jääb ajakirjandust uskuma ning hääletabki tema poolt. Hiljem Riigikogus aga selgub, et valitud pole hea tviidülikond – see pole mitte rõivas, vaid leierkastimehe auklik kott. On ju PR-firmade ülesandeks ka nigelat praak-kaupa reklaamida suurepärase eliitkaubana. Kui PR-firma seda ei suuda, siis teda ka ei palgata.
Meie valimised on ju ka äri, kus riigikogulase koht läheb patieile maksma üle miljoni krooni. Partei aga on äriühing, kes püüab riigipirukast (kohtadest) kahmata niipalju kui võimalik. Valimistel ausad ärireeglid kahjuks ei kehti ning venna-armu ei tunta.
Mille järgi valijad siis veel otsustavad kui mitte kättesaadava (PR firmade toodetud) materjali ja retuseeritud fotode põhjal? See, et kättesaadav materjal kandidaadi tegelikkusele ei vasta – see ei olene valijast.
Ah, et me valime parteid? Kui valida partteid, mitu protsenti võib parteidest uskuda? Parteidelt kuuleme kuldseid sõnu - Õnn ei peitu rahas (aga ise kahmamekust aga rohkem saab. Viime Eesti viie rikkama riigi hulka – ja kohe võtab masu ka viimaed sendid (välja arvatud parteil ja parteilastel). Teeme lõpu JOKK´imisele – ja paneme häälepüüdjad hääli püüdma - jokkima. Teeme ära – küllalt palju – nii ausalt kui ka ebaausalt.
AGA MUUD VÕIMALUST JU VALIDA EI SAA. Kes neist prteidest on suurem suli ja kes väiksem.
Ise valisime? Valisime nende hulgast, keda valijatel parteide poolt LUBATI VALIDA. Pole valija süü, et need - kelle poolt hääletati osutusid parteide juhtkondade kuulekateks nupulevajutajateks, keda ei huvita valijate arvamus. Seaduse järgi nad ei peagi valija arvamusega arvestama.
Riigikogu kandidaadid, kes ei osutunus valituteks, kusjuures said valimistelüle 1000 poolt hääle. Riigikokku said aga 31 parteilast, kes KÕIK kogusidalla 1000 poolthääle.
T.Trubetsky 1 138
P.Võsa 3 694
T.Leinatamm 2 618
M-A.Kelam 2 402
M.Meri 2 144
R.Antropov 2 085
E.Kull 2 083
V.Tamme 1 968
J.Vlassov 1 877
M.Klaassen 1 820
U.Kruuse 1 765
K.Mand 1 608
V.Vassiljev 1 588
R.Randver 1 576
P.Aru 1 568
U.Tiidus 1 441
M.Ein 1 379
S.Vare 1 320
K.Pürg 1 361
V.Poolamets 1 292
N.Malleus 1 299
E.Vellbaum 1 276
J.Morozov 1 248
T.Mägi 1 215
J.Reljan
veel 9 saanud üle 1 000
1200 kuni
Üle 1000 KOKKU - 34, kes ei saanud RK-kku
Ott Lumi sai 320 häält, Jaan kundla 496 häält ja said Riigikokku.
Aleksander Einseln sai 660 häält – Ei saanud RK-kku (pole kummaski nimekirjas).
Kui palju aga on neid, kes said üle 320 -1000 hääit, kuid rohkem, kui valituks osutunud Ott Llumi 320 ja teised kuni 1000 häält kogunud poliitikut ?
KUNI 1000 hääleha sai Riigikokku 31 poliitikut + üle 1000 häälega EI SAANUD RK-kku 34 Kandidaati. Ka on 50 ringis??
Kristiina Ojuland paar aastat tagasi kutsus barrikaadidele Toompead kaitsma, kuna tema arvates rünnati meie parlamentarismi. See Ojulandi barrikaadidele kutsumise tingis „Postimehe“ allkirjade kogumine riigikogulaste suurte hüvitiste ja suurte palkade vastu - kuna Riigikogu tööpäevad kestsid alla poole tunni ja Riigikogu töösaal oli tavaliselt täidetud alla poole kohtadest. Riigikogu võttis väga tõsiselt arvesse valijate arvamust, moodustas komisjoni, mis töötas palehigis ja tegigi rahva nördimust arvesse võttes - ainuõige rahva arvamust arvestava otsuse – suurendada pöördumatult oma palka.
Kõlas siis riigikogulaste poolt nördimushüüdeid ja kõlab alati siis kui rahvas on avaldanud nurinat riigikogulaste tegevuse üle, siis kuuleme riigikogulastelt: „Ise te meid valisite...“
Päris nii se ikka pole. Kandidaadid, keda esitatakse valimisteks – valib välja ikka partei. Ka poolthääletanute arv pole eriti oluline, sest määravam on partei tagatoa poolt paika pandud nimekirja järjrkorra koht. Valija valis Peeter Võsa (üle 3 600 hääle), sai aga Lauri Laasi (705 häält) või JaanKundla (496 häält). Umbes pool Riigikogust saab Toompeale rahva häältega, teine pool aga partei nimekirja järjkorra alusel, kus rahva arvamus ei loe midagi.
Parteid omakorda – valmistudes valimisteks – palkavad miljonite kroonide eest PR-firmasid oma kandidaatide laitmatu imago loomiseks. PR firmad on aga koolitatud selliselt, et nad peaksid ka sõnniku kullaks muutma ja esitama kandidaadi selliselt, et see kõgile puhta kullana paistma hakkaks. Neid kandidaate (ka väärituid) lastakse puhta kullana välja paista nii ajalehes, raadios kui-ka televisioonis. Isegi fotod retuseeritakse, elulookirjelduse järgi tulevad kandidaadid taevast ning lähevad jumala asemikena Toompeale.
Näiteks. Rõivast reklaamitakse hea, toreda ja vastupidava õhtuülikonnana – seda tehakse pidevalt igas meediakanalis. Rahvas jääb ajakirjandust uskuma ning hääletabki tema poolt. Hiljem Riigikogus aga selgub, et valitud pole hea tviidülikond – see pole mitte rõivas, vaid leierkastimehe auklik kott. On ju PR-firmade ülesandeks ka nigelat praak-kaupa reklaamida suurepärase eliitkaubana. Kui PR-firma seda ei suuda, siis teda ka ei palgata.
Meie valimised on ju ka äri, kus riigikogulase koht läheb patieile maksma üle miljoni krooni. Partei aga on äriühing, kes püüab riigipirukast (kohtadest) kahmata niipalju kui võimalik. Valimistel ausad ärireeglid kahjuks ei kehti ning venna-armu ei tunta.
Mille järgi valijad siis veel otsustavad kui mitte kättesaadava (PR firmade toodetud) materjali ja retuseeritud fotode põhjal? See, et kättesaadav materjal kandidaadi tegelikkusele ei vasta – see ei olene valijast.
Ah, et me valime parteid? Kui valida partteid, mitu protsenti võib parteidest uskuda? Parteidelt kuuleme kuldseid sõnu - Õnn ei peitu rahas (aga ise kahmamekust aga rohkem saab. Viime Eesti viie rikkama riigi hulka – ja kohe võtab masu ka viimaed sendid (välja arvatud parteil ja parteilastel). Teeme lõpu JOKK´imisele – ja paneme häälepüüdjad hääli püüdma - jokkima. Teeme ära – küllalt palju – nii ausalt kui ka ebaausalt.
AGA MUUD VÕIMALUST JU VALIDA EI SAA. Kes neist prteidest on suurem suli ja kes väiksem.
Ise valisime? Valisime nende hulgast, keda valijatel parteide poolt LUBATI VALIDA. Pole valija süü, et need - kelle poolt hääletati osutusid parteide juhtkondade kuulekateks nupulevajutajateks, keda ei huvita valijate arvamus. Seaduse järgi nad ei peagi valija arvamusega arvestama.
Riigikogu kandidaadid, kes ei osutunus valituteks, kusjuures said valimistelüle 1000 poolt hääle. Riigikokku said aga 31 parteilast, kes KÕIK kogusidalla 1000 poolthääle.
T.Trubetsky 1 138
P.Võsa 3 694
T.Leinatamm 2 618
M-A.Kelam 2 402
M.Meri 2 144
R.Antropov 2 085
E.Kull 2 083
V.Tamme 1 968
J.Vlassov 1 877
M.Klaassen 1 820
U.Kruuse 1 765
K.Mand 1 608
V.Vassiljev 1 588
R.Randver 1 576
P.Aru 1 568
U.Tiidus 1 441
M.Ein 1 379
S.Vare 1 320
K.Pürg 1 361
V.Poolamets 1 292
N.Malleus 1 299
E.Vellbaum 1 276
J.Morozov 1 248
T.Mägi 1 215
J.Reljan
veel 9 saanud üle 1 000
1200 kuni
Üle 1000 KOKKU - 34, kes ei saanud RK-kku
Ott Lumi sai 320 häält, Jaan kundla 496 häält ja said Riigikokku.
Aleksander Einseln sai 660 häält – Ei saanud RK-kku (pole kummaski nimekirjas).
Kui palju aga on neid, kes said üle 320 -1000 hääit, kuid rohkem, kui valituks osutunud Ott Llumi 320 ja teised kuni 1000 häält kogunud poliitikut ?
KUNI 1000 hääleha sai Riigikokku 31 poliitikut + üle 1000 häälega EI SAANUD RK-kku 34 Kandidaati. Ka on 50 ringis??
kolmapäev, 13. oktoober 2010
Ministrite näidisvastused
Meie Poliitikute tavalised vastused.
Küsimus: Härra minister. Kas vastab tõele, et Teie andsite korruptsiooniseaduse vastaselt 1,5 miljoni kroonise altkäemaksu eest Teede ehituse 250-miljonilise tellimuse firmale TERV?
Vastus. Hea küsimus, millele tuleb ka normaalselt vastata. Vaadake, meil on vastavalt statistikale väga madala korruptiivsusega riik. Kuna korruptiivsuse tase on madal, siis ei peaks ka küsija väide paika pidama. Statistikal on meie elus väga tähtis osa. Kust me muidu tõde teada saaks? Kuidas me muidu teada saame, kui palju on meil töötuid, kui palju inimesi Eestist lahkub, meie keskmise palga suuruse – muidu ei saaks isegi riigikogulaste palkasid hästi arvutada. Kuna statistika andmetel on meil korruptiivsus väga väike, siis ei tohiks ka vastus Teie küsimusele jaatav olla. Seega leian, et Teie küsimus on asjakohatu. Tänan küsimuse eest.
Küsimus: Härra siseminister. Kas on tõsi, et kuritegevus meie riigis hoopis tõuseb, mitte ei lange?
Vastus: Vaat see on hea küsimus, mida ma olen ammu oodanud. Küsimus on nii hea, et mul polegi raske vastata. Seda teen ma kerge südamega ja ma ei väsi oma sisemiste organite head tööd kiitmast. Olgu nad alati nii tublid kui siiani ja edaspidi veelgi tublimad. Jõudu ja jaksu neile edaspidiseks edukaks tööks. Töö on pigeline, raha saab vähe ja nii vähese raha eest ei jõua kogu tööd ära teha. Pingutagu meie poisid-tüdrukud ka edaspidi nii nagu siiani, siis võib julgelt tänavatel käia ilma, et loodaks tervena ja tugevana puutumatult koju jõuda. Politseinikud on enamasti Toompea tänavatel, kus peab kord majas olema. Igale poole Politsei muidugi ei jõua. Loodan, et vastus oli ammendav. Aitäh!
Küsimus: Härra rahandusminister. Kas meie pensionid, mis on stabiilsed nagu jäämägi, kas inimeste pensionid ei tõuse ka järgmistel aastatel?
Vastus: Hea küsmus preili Tokareva. Väga hea küsimus. Pole paha. See ju küsimus. mis huvitab VÄGA PALJUSID valijaid. Eriti, kuna valimised on tulemas!!! Parem oleks esitad see küsimus rahandusspetsialistile – näiteks Eesti Panga presidendile, kes elab 5 000 krooni eest kuus (ülejäänud 120 000 kuus kasutab ta oma perehüvanguks heategevuse eesmärkidel). Mina olen ainult rahandusminister. Minu eriala on ju hoopis majandusGEOGRAAF ja rahandusest suurt eriti ei taipa – selleks on ministeeriumi ametnikud. Aga jäämäe suhtes ütlen geograafina: jäämäed püsivad sajandeid samas seisus, natuke kahanedes, natuke kasvades, aga – üldiselt stabiilsena. Loodan proua Tokareva, et saite igati Teid rahuldava vastuse. Aga küsimus oli hea, tänan Teid asjaliku küsimuse eest. Loodan, et küsimus jäämäe osas oli ammendav.
Küsimus: Mida peab tegema voodisse aheldatud puudega inimene, kellele enam ei tooda pensioni koju?
Exsotsministeri vastus: Hea küsimus. Lausa nauding on sellele vastata. Pole midagi lihtsamat. Ta peab minema lähimasse sotsosakonda ja kirjutama avalduse. See, et ta sotsosakonda minna ei suuda – see on tema (liikumisvõimetu voodihaige) probleem. See, et ta on pime ega näe kirjutada – ka see on tema enda probleem. Ega ometi sotsametnik pea minema abivajaja juurde – seda nõuda on absurd. Ja kui voodihaige jääb ka paar kuud riikliku toetuseta – siis ta sureb. Ka see on tema probleem. Kui ta ise hakkama ei saa- kutsugu ema appi - nii teen ma alati. Miks riik peaks nende puuetega abivajajate eest hoolitsema? See ju rohkem nende endi probleem. Ah see on Põhiseaduse rikkumine? No kui ongi, mis siis sellest. Aga küsimus oli hea ning vastasin ma meeleldi. Alati on nauding vastata asjalikele küsimustele. Vastusd selgitavad meie partei ja valitsuse inimsõbralikku poliitikat. Oleme alati rahva teenistuses ja seda isegi iga päev ja ööpäevaringselt. Meie töö on väga raske ja oleks tasu ka nii raske kui meie töö. Tänan küsimast.
Küsimus: Härra minister, miks kehtestati loomakasvatajatele nii suur lehma metaangaasi maks?
Vastus: Hea küsimus, seda küsimust oligi oodata. Vaadake, meie peame säilitamaoma tulevastele põlvedele võimalikult looduslähedase keskkonna. Metaangaas on aga loodusele ohtlik – suurendab süsihappegaasi teket ja kasvuhoonegaaside efekti looduses. See kutsub esile maakera kliima soojenemise. Lehmi on palju ning nad toodavad eluohtlikku metaangaasi palju, mis seab ohtu looduse normaalse säilimise...
Küsija: Vabandage, et katkestan Teie mõtte, aga lehma metaangaas on ju looduslik ja tekib lehma kõhus see on nn. lehma „peerugaas“.
Vastus: Jah, katkestasite minu mõtte üsna alguses. Tahtsin just hakata rääkima metaangaasi ohtlikkusest, miks see keelustati ja miks on nii suured trahvid. Aga olgu. Enne kui me kehtestasime need trahvid, töötasid selle küsimuse ja trahvi määraga mitukümmend ministeeriumi ametnikku. Erilise tähelepanu all oli metaangaasi ohtlik mõju keskkonnale, sellest ka nii kõrged trahvid. No kuulge mitmekümnest ametnikust mõni ikka teaks, et lehma toodetud metaangaas on loodusliku päritoluga e. lehma kõhugaas. Kui see oleks nii olnud, siis poleks muidugi trahvi ka kehtestatud... Aga meie ministeerium hakkab tõsiselt tegelema Teie väidetega. Selle kontrollimisele pühendame oma ministeeriumi parimad jõud lähima paari kuu jooksul. Meil on tarku ametnikke, kes saavad iga probleemiga hakkama, kaasaarvatud ka Teie väite kontroll. Teie väide on muidugi huvitav, aga me hakkame sellega tõsiselt tegelema. Aitäh küsimast. Nüüd saite teada, miks kehtestati ohtliku metaangaasi tootmise eest nii kõrrged trahvid. Aga Teie väide on üpris huvitav teooria.
Küsimus: Härra minister. Kas vastab tõele, et Teie andsite korruptsiooniseaduse vastaselt 1,5 miljoni kroonise altkäemaksu eest Teede ehituse 250-miljonilise tellimuse firmale TERV?
Vastus. Hea küsimus, millele tuleb ka normaalselt vastata. Vaadake, meil on vastavalt statistikale väga madala korruptiivsusega riik. Kuna korruptiivsuse tase on madal, siis ei peaks ka küsija väide paika pidama. Statistikal on meie elus väga tähtis osa. Kust me muidu tõde teada saaks? Kuidas me muidu teada saame, kui palju on meil töötuid, kui palju inimesi Eestist lahkub, meie keskmise palga suuruse – muidu ei saaks isegi riigikogulaste palkasid hästi arvutada. Kuna statistika andmetel on meil korruptiivsus väga väike, siis ei tohiks ka vastus Teie küsimusele jaatav olla. Seega leian, et Teie küsimus on asjakohatu. Tänan küsimuse eest.
Küsimus: Härra siseminister. Kas on tõsi, et kuritegevus meie riigis hoopis tõuseb, mitte ei lange?
Vastus: Vaat see on hea küsimus, mida ma olen ammu oodanud. Küsimus on nii hea, et mul polegi raske vastata. Seda teen ma kerge südamega ja ma ei väsi oma sisemiste organite head tööd kiitmast. Olgu nad alati nii tublid kui siiani ja edaspidi veelgi tublimad. Jõudu ja jaksu neile edaspidiseks edukaks tööks. Töö on pigeline, raha saab vähe ja nii vähese raha eest ei jõua kogu tööd ära teha. Pingutagu meie poisid-tüdrukud ka edaspidi nii nagu siiani, siis võib julgelt tänavatel käia ilma, et loodaks tervena ja tugevana puutumatult koju jõuda. Politseinikud on enamasti Toompea tänavatel, kus peab kord majas olema. Igale poole Politsei muidugi ei jõua. Loodan, et vastus oli ammendav. Aitäh!
Küsimus: Härra rahandusminister. Kas meie pensionid, mis on stabiilsed nagu jäämägi, kas inimeste pensionid ei tõuse ka järgmistel aastatel?
Vastus: Hea küsmus preili Tokareva. Väga hea küsimus. Pole paha. See ju küsimus. mis huvitab VÄGA PALJUSID valijaid. Eriti, kuna valimised on tulemas!!! Parem oleks esitad see küsimus rahandusspetsialistile – näiteks Eesti Panga presidendile, kes elab 5 000 krooni eest kuus (ülejäänud 120 000 kuus kasutab ta oma perehüvanguks heategevuse eesmärkidel). Mina olen ainult rahandusminister. Minu eriala on ju hoopis majandusGEOGRAAF ja rahandusest suurt eriti ei taipa – selleks on ministeeriumi ametnikud. Aga jäämäe suhtes ütlen geograafina: jäämäed püsivad sajandeid samas seisus, natuke kahanedes, natuke kasvades, aga – üldiselt stabiilsena. Loodan proua Tokareva, et saite igati Teid rahuldava vastuse. Aga küsimus oli hea, tänan Teid asjaliku küsimuse eest. Loodan, et küsimus jäämäe osas oli ammendav.
Küsimus: Mida peab tegema voodisse aheldatud puudega inimene, kellele enam ei tooda pensioni koju?
Exsotsministeri vastus: Hea küsimus. Lausa nauding on sellele vastata. Pole midagi lihtsamat. Ta peab minema lähimasse sotsosakonda ja kirjutama avalduse. See, et ta sotsosakonda minna ei suuda – see on tema (liikumisvõimetu voodihaige) probleem. See, et ta on pime ega näe kirjutada – ka see on tema enda probleem. Ega ometi sotsametnik pea minema abivajaja juurde – seda nõuda on absurd. Ja kui voodihaige jääb ka paar kuud riikliku toetuseta – siis ta sureb. Ka see on tema probleem. Kui ta ise hakkama ei saa- kutsugu ema appi - nii teen ma alati. Miks riik peaks nende puuetega abivajajate eest hoolitsema? See ju rohkem nende endi probleem. Ah see on Põhiseaduse rikkumine? No kui ongi, mis siis sellest. Aga küsimus oli hea ning vastasin ma meeleldi. Alati on nauding vastata asjalikele küsimustele. Vastusd selgitavad meie partei ja valitsuse inimsõbralikku poliitikat. Oleme alati rahva teenistuses ja seda isegi iga päev ja ööpäevaringselt. Meie töö on väga raske ja oleks tasu ka nii raske kui meie töö. Tänan küsimast.
Küsimus: Härra minister, miks kehtestati loomakasvatajatele nii suur lehma metaangaasi maks?
Vastus: Hea küsimus, seda küsimust oligi oodata. Vaadake, meie peame säilitamaoma tulevastele põlvedele võimalikult looduslähedase keskkonna. Metaangaas on aga loodusele ohtlik – suurendab süsihappegaasi teket ja kasvuhoonegaaside efekti looduses. See kutsub esile maakera kliima soojenemise. Lehmi on palju ning nad toodavad eluohtlikku metaangaasi palju, mis seab ohtu looduse normaalse säilimise...
Küsija: Vabandage, et katkestan Teie mõtte, aga lehma metaangaas on ju looduslik ja tekib lehma kõhus see on nn. lehma „peerugaas“.
Vastus: Jah, katkestasite minu mõtte üsna alguses. Tahtsin just hakata rääkima metaangaasi ohtlikkusest, miks see keelustati ja miks on nii suured trahvid. Aga olgu. Enne kui me kehtestasime need trahvid, töötasid selle küsimuse ja trahvi määraga mitukümmend ministeeriumi ametnikku. Erilise tähelepanu all oli metaangaasi ohtlik mõju keskkonnale, sellest ka nii kõrged trahvid. No kuulge mitmekümnest ametnikust mõni ikka teaks, et lehma toodetud metaangaas on loodusliku päritoluga e. lehma kõhugaas. Kui see oleks nii olnud, siis poleks muidugi trahvi ka kehtestatud... Aga meie ministeerium hakkab tõsiselt tegelema Teie väidetega. Selle kontrollimisele pühendame oma ministeeriumi parimad jõud lähima paari kuu jooksul. Meil on tarku ametnikke, kes saavad iga probleemiga hakkama, kaasaarvatud ka Teie väite kontroll. Teie väide on muidugi huvitav, aga me hakkame sellega tõsiselt tegelema. Aitäh küsimast. Nüüd saite teada, miks kehtestati ohtliku metaangaasi tootmise eest nii kõrrged trahvid. Aga Teie väide on üpris huvitav teooria.
teisipäev, 12. oktoober 2010
Meie juhtidest
Iga autojuht peab enne kui autojuhtimise õiguse saab läbima koolituse, õppima selgeks auto juhtimise, Liikluseeskirjad, tegema 2 eksamit (liiklus ja sõit), alles siis saab ta õiguse liikluses auto juhtimiseks. Kuidas on lood riigi juhtimisega? Varasema Eesti Põhisedus kehtestas mingid määrad. Näiteks 1938.a. PS § 85. „Riiginõukogu liikmete valimisel või nimetamisel on üldiseks juhtnööriks vastavate kodanikkude 1) lugupeetud ning väärikas isiksus ja tuntud kodanikutublidus ning riiklik mõtteviis ja 2) teadmised ning elukogemused, mis kasulikud Riiginõukogu tegevuses.
Riiginõukogu kujundamise seadusega määratakse teadmiste ja elukogemuste alusena lähemalt kodanikkude tegevuse kestus nende elukutselises töös või avalikus tegevuses, kuid nõnda, et selle töö või tegevuse nõutava kestuse alammäär ei oleks alla kahe aasta ja ülemmäär üle kümne aasta.“
Aeg on edasi arenenud ja tingimused vastavalt sellele ka muutunud. Auto juhtimine on keerulisemaks läinud, liiklus on keerulisemaks läinud ning nõuab kogemusi ja eeskirjade tundmist. Auto juhtimise õiguse saamiseks peabn tegema eksami, lastaia laste kasvatamine nõuab eriharidust. Arstid ja insenerid peavad ülikoolis mitu aastat õppima, et eriala omandada.
Riigi juhtimine on aga nii lihtne, et ei nõua kelleltki mingeid teadmisi-oskusi. Olles juba keerlemas poliitikute karusellis omandatakse hämmastavaid omadusi. Omades ainult kasvõi keskharidust – sobib õpetama-juhtima teadlasi, arste, õpetajaid, lennundust, energeetikuid, arhitekte, jne... Poliitikuna pole tarvis mingit eriharidust ega sooritama mingeid eksameid. Poliitik on juht-spetsialist igal alal alates maapõuest kuni kaugkosmoseni välja. Meie poliitikud on sündimisest saati geeniused.
Siiski, - see on küll kirjutamata reegel, kuid - riigikogulane ei tohi olla värvipime ja peab vastavalt oma parteipealiku korraldusele vajutama kas punast või rohelist nuppu. Peale selle peab olema ka kuulekas oma partei juhtidele ning tohib vajutada ainult nende poolt osutatud nuppu. Teisi oskusi riigikogulaselt ei nõuta.
Riigikogulane-riigijuht ei pea olema väärikas ja lugupeetud isik, ei pea omama riiklikku mõtteviisi, ei pea omama elukogemusi, piisab parteitruudusest ning meie jumaluse – KAUKA jumaldamisest.
Kui täitub viinaostmise õigus – täitub ka õigus juhtida Eesti rahvast oma äranägemise järgi (õigemini küll – oma partei äranägemise järgi). Pole tarvis osata majandamist, seadusi pole vaja tunda, ka elukogemused on liigsed – need toob elu edaspidi ise. Kahjuks pole parteide eesmärkidel suuremat ühist rahva eesmärkidega.
Eesti Vabariigi põhiseaduse ekspertiisikomisjoni lõpparuande (http://www.just.ee/10732) kohaselt „...Et põhiseaduse § 62 välistab Riigikogu liikme seotuse mandaadiga, ei ole Riigikogu rahva esindaja selle sõna kitsamas tsiviilõiguslikus tähenduses. Tegu on representatsiooniga laiemas tähenduses, mis erineb tsiviilõiguslikust esindusest eelkõige selle tõttu, et määravaks ei ole mitte esindatava, vaid esindaja tahe. See nn. vaba mandaadi klausel määrab kindlaks, et Riigikogu tegutseb rahva asemel, on oma tegevusperioodi vältel rahva asemikuks. Rahvas saab sekkuda otsustamisprotsessi alles järgmistel valimistel.... Riigikogu valimised ei ole aga delegatsiooniakt, sest Riigikogu ei saa võimu rahvalt, vaid tema pädevused põhinevad vahetult põhiseadusel...“
Samast lõpparuandest loeb välja, et riigikogulane pole seotud valijatega ega pea nende arvamusi kuulama - mitte lähtuma oma valijate huvidest, vaid otsustama oma äranägemise järgi.
Riigikoguane ei esinda rahvast, vaid asendab rahvast ega pea kuulama valijate arvamust. Huvitav. Milleks siis riigikogulastel kohtumised valijatega (kui neid üldse toimub?). Kas tõesti ainult selleks, et riigikoogulane saaks iga kuu ligi 15 000 krooni (see on alampalka saava 3-e inimese kuutasu, millega tuleb inimestl kuu aega peret ülal pidada) riigikogulase taskuraha?
Riiginõukogu kujundamise seadusega määratakse teadmiste ja elukogemuste alusena lähemalt kodanikkude tegevuse kestus nende elukutselises töös või avalikus tegevuses, kuid nõnda, et selle töö või tegevuse nõutava kestuse alammäär ei oleks alla kahe aasta ja ülemmäär üle kümne aasta.“
Aeg on edasi arenenud ja tingimused vastavalt sellele ka muutunud. Auto juhtimine on keerulisemaks läinud, liiklus on keerulisemaks läinud ning nõuab kogemusi ja eeskirjade tundmist. Auto juhtimise õiguse saamiseks peabn tegema eksami, lastaia laste kasvatamine nõuab eriharidust. Arstid ja insenerid peavad ülikoolis mitu aastat õppima, et eriala omandada.
Riigi juhtimine on aga nii lihtne, et ei nõua kelleltki mingeid teadmisi-oskusi. Olles juba keerlemas poliitikute karusellis omandatakse hämmastavaid omadusi. Omades ainult kasvõi keskharidust – sobib õpetama-juhtima teadlasi, arste, õpetajaid, lennundust, energeetikuid, arhitekte, jne... Poliitikuna pole tarvis mingit eriharidust ega sooritama mingeid eksameid. Poliitik on juht-spetsialist igal alal alates maapõuest kuni kaugkosmoseni välja. Meie poliitikud on sündimisest saati geeniused.
Siiski, - see on küll kirjutamata reegel, kuid - riigikogulane ei tohi olla värvipime ja peab vastavalt oma parteipealiku korraldusele vajutama kas punast või rohelist nuppu. Peale selle peab olema ka kuulekas oma partei juhtidele ning tohib vajutada ainult nende poolt osutatud nuppu. Teisi oskusi riigikogulaselt ei nõuta.
Riigikogulane-riigijuht ei pea olema väärikas ja lugupeetud isik, ei pea omama riiklikku mõtteviisi, ei pea omama elukogemusi, piisab parteitruudusest ning meie jumaluse – KAUKA jumaldamisest.
Kui täitub viinaostmise õigus – täitub ka õigus juhtida Eesti rahvast oma äranägemise järgi (õigemini küll – oma partei äranägemise järgi). Pole tarvis osata majandamist, seadusi pole vaja tunda, ka elukogemused on liigsed – need toob elu edaspidi ise. Kahjuks pole parteide eesmärkidel suuremat ühist rahva eesmärkidega.
Eesti Vabariigi põhiseaduse ekspertiisikomisjoni lõpparuande (http://www.just.ee/10732) kohaselt „...Et põhiseaduse § 62 välistab Riigikogu liikme seotuse mandaadiga, ei ole Riigikogu rahva esindaja selle sõna kitsamas tsiviilõiguslikus tähenduses. Tegu on representatsiooniga laiemas tähenduses, mis erineb tsiviilõiguslikust esindusest eelkõige selle tõttu, et määravaks ei ole mitte esindatava, vaid esindaja tahe. See nn. vaba mandaadi klausel määrab kindlaks, et Riigikogu tegutseb rahva asemel, on oma tegevusperioodi vältel rahva asemikuks. Rahvas saab sekkuda otsustamisprotsessi alles järgmistel valimistel.... Riigikogu valimised ei ole aga delegatsiooniakt, sest Riigikogu ei saa võimu rahvalt, vaid tema pädevused põhinevad vahetult põhiseadusel...“
Samast lõpparuandest loeb välja, et riigikogulane pole seotud valijatega ega pea nende arvamusi kuulama - mitte lähtuma oma valijate huvidest, vaid otsustama oma äranägemise järgi.
Riigikoguane ei esinda rahvast, vaid asendab rahvast ega pea kuulama valijate arvamust. Huvitav. Milleks siis riigikogulastel kohtumised valijatega (kui neid üldse toimub?). Kas tõesti ainult selleks, et riigikoogulane saaks iga kuu ligi 15 000 krooni (see on alampalka saava 3-e inimese kuutasu, millega tuleb inimestl kuu aega peret ülal pidada) riigikogulase taskuraha?
esmaspäev, 4. oktoober 2010
Eestlased - Tulge koju!
Kutse tagamaad
President Ilves kutsus väliseestlasi koju ning kuuldavasti algatab ka Keskerakond eestlaste kojukutsumise.
Mõte iseenesest on muidugi väga hea ja paljud väliseestlased põlevad nostalgiast Eestimaa järele. Eriti tänuväärne oleks eestlaste naasmine kodumaalse veel selle tõttu, et Eestist on viimastel aastatel lahkunud ligi 100 000 eestlast. Need noored, kes siirdusid välismaale õppima on muidugi teretulnud nähe, kuid kui paljud neist naasevad kodumaale? Enamus lahkujatest on lahkunud muidugi muudel põhjustel ning nende tagasipöördumise protsenti on raske hinnata. Viimase kümne aasta jooksul Eestist lahkunutele pole mõtet seda üleskutset esitada, sest nende lahkumise momendist pole midagi (nende jaoks) Eestis muutunud ning nad ise otsustavad tagasipöördumise asja ilma kõrvaliste mõjutuste-mõjutajateta.
Tagasipöördumine Eestisse on tõsine samm ning lisaks nostalgiale tahab tagasi-pööduja teada seda, missugune elu teda Eestis ootab. Tõest infot Eesti elu-olu kohta poliitikutelt ei saa, sest poliitikud elavad Toompea-elu ning ei tunne keskmise eestlase (mitte Eesti keskmise palga järgi) elu või on poliitik parteidistsipliini tõttu kohustatud meie elu ilustama.
Ei kahtle presidendi ega ka Keskerakonna kutse siiruses, kuid ainult kutsest on väliseestlastele vähe. Peab selgitama ka kutse tagamaid ning selgitama, mis ootab Eestimaal tagasipöördujaid. Kes on kadumaal oodatud, keda rohkem oodatakse ning miks osa eestlasi lahkub välismaale.
Lisaks kodumaale eestlaste arvukuse suurenemisele on kindlasti eesmärgiks ka Eesti majanduselu elvdamine ja meie majandusliku edukuse suurendamine. Sellest tulenevalt ka kontingent, KEDA oodatakse rohkem koju.
Rohkem oodatakse koju muidugi edukaid ärimehi elavdama meie ettevõtlust ja suurendamaks meie majanduslikku rikkust. Spetsialistid on teretulnud, eriti kõrgtehnoloogia alal.
Mida peaks selgitama kodumaale tagasipöördujatele enne,kui nad otsustavad asuda Eestisse elama.
1. Kaupade hinnad on meil samal tasemelkui mujal maailmas. Poliitikute ja kõrgametnike palgad on paremadkui muja lmaailmas, kuid tavatööliste palgad on ca kolm korda madalamad kui mujal.
2. Riik võib seadusega vastu võtta soodustusi-hüvesid rahvale, kuid mõne päevapärast tühistada need seadusega kehtestatud soodustused.
3. Pension tuleks välja teenida teistes riikides, sest elamisväärne pension on meil vaid riigikogulastel.
4. Ametnikud on kolmkorda rumalamad-saamatumad kui näiteks USA-s. Asjaajamine ametnikega on sama tulemusrikas kui tuule tallamine.
5. Demokraatlikest riikidest tulijad peavad arvestama sellega, et meil on partokraatlik diktatuur, kus parteid komplekteerivad ka oma haldusala oma inimestega, rahva ülesandeks on parteifunktsionäride palgaraha kindlustamine.
6. Meie seadused on kohmakad, seaduste täitmisel kehtib JOKK süsteem. Kohtutee on väga kallis ja aeganõudev.
7. Kõged ametnikud ei vastuta oma tegude ega sõnade eest. Ajakirjandus on tugevasti kallutatud valitsevate parteide poole.
8. Riiklik abi laste kasvatamisel on sümboolne. Laste harrastuste ja vaba aja veetmisega riik ei tegele ega toeta, see on lapsevanemate õlul.
9. Haigete inimeste ravi on kulukas, sest lisaks kallitele ravimitele peab ka arsti juurde saamiseks tuntavalt rahakotti kergendama, muidu jõuab ravi järjekord kätte alles pärast surma.
Need on suurem osa asjaolusid, millega peaksid Eestisse elama asujad teadma, siis ei tuleks neile ootamatusena need ilmingud juba Eestis elades.
President Ilves kutsus väliseestlasi koju ning kuuldavasti algatab ka Keskerakond eestlaste kojukutsumise.
Mõte iseenesest on muidugi väga hea ja paljud väliseestlased põlevad nostalgiast Eestimaa järele. Eriti tänuväärne oleks eestlaste naasmine kodumaalse veel selle tõttu, et Eestist on viimastel aastatel lahkunud ligi 100 000 eestlast. Need noored, kes siirdusid välismaale õppima on muidugi teretulnud nähe, kuid kui paljud neist naasevad kodumaale? Enamus lahkujatest on lahkunud muidugi muudel põhjustel ning nende tagasipöördumise protsenti on raske hinnata. Viimase kümne aasta jooksul Eestist lahkunutele pole mõtet seda üleskutset esitada, sest nende lahkumise momendist pole midagi (nende jaoks) Eestis muutunud ning nad ise otsustavad tagasipöördumise asja ilma kõrvaliste mõjutuste-mõjutajateta.
Tagasipöördumine Eestisse on tõsine samm ning lisaks nostalgiale tahab tagasi-pööduja teada seda, missugune elu teda Eestis ootab. Tõest infot Eesti elu-olu kohta poliitikutelt ei saa, sest poliitikud elavad Toompea-elu ning ei tunne keskmise eestlase (mitte Eesti keskmise palga järgi) elu või on poliitik parteidistsipliini tõttu kohustatud meie elu ilustama.
Ei kahtle presidendi ega ka Keskerakonna kutse siiruses, kuid ainult kutsest on väliseestlastele vähe. Peab selgitama ka kutse tagamaid ning selgitama, mis ootab Eestimaal tagasipöördujaid. Kes on kadumaal oodatud, keda rohkem oodatakse ning miks osa eestlasi lahkub välismaale.
Lisaks kodumaale eestlaste arvukuse suurenemisele on kindlasti eesmärgiks ka Eesti majanduselu elvdamine ja meie majandusliku edukuse suurendamine. Sellest tulenevalt ka kontingent, KEDA oodatakse rohkem koju.
Rohkem oodatakse koju muidugi edukaid ärimehi elavdama meie ettevõtlust ja suurendamaks meie majanduslikku rikkust. Spetsialistid on teretulnud, eriti kõrgtehnoloogia alal.
Mida peaks selgitama kodumaale tagasipöördujatele enne,kui nad otsustavad asuda Eestisse elama.
1. Kaupade hinnad on meil samal tasemelkui mujal maailmas. Poliitikute ja kõrgametnike palgad on paremadkui muja lmaailmas, kuid tavatööliste palgad on ca kolm korda madalamad kui mujal.
2. Riik võib seadusega vastu võtta soodustusi-hüvesid rahvale, kuid mõne päevapärast tühistada need seadusega kehtestatud soodustused.
3. Pension tuleks välja teenida teistes riikides, sest elamisväärne pension on meil vaid riigikogulastel.
4. Ametnikud on kolmkorda rumalamad-saamatumad kui näiteks USA-s. Asjaajamine ametnikega on sama tulemusrikas kui tuule tallamine.
5. Demokraatlikest riikidest tulijad peavad arvestama sellega, et meil on partokraatlik diktatuur, kus parteid komplekteerivad ka oma haldusala oma inimestega, rahva ülesandeks on parteifunktsionäride palgaraha kindlustamine.
6. Meie seadused on kohmakad, seaduste täitmisel kehtib JOKK süsteem. Kohtutee on väga kallis ja aeganõudev.
7. Kõged ametnikud ei vastuta oma tegude ega sõnade eest. Ajakirjandus on tugevasti kallutatud valitsevate parteide poole.
8. Riiklik abi laste kasvatamisel on sümboolne. Laste harrastuste ja vaba aja veetmisega riik ei tegele ega toeta, see on lapsevanemate õlul.
9. Haigete inimeste ravi on kulukas, sest lisaks kallitele ravimitele peab ka arsti juurde saamiseks tuntavalt rahakotti kergendama, muidu jõuab ravi järjekord kätte alles pärast surma.
Need on suurem osa asjaolusid, millega peaksid Eestisse elama asujad teadma, siis ei tuleks neile ootamatusena need ilmingud juba Eestis elades.
pühapäev, 3. oktoober 2010
Parteirahade läbipaistvusest
Läbipaistmatud parteirahad
Aastaid räägivad erinevad õiguskantslerid parteide rahastamiste läbipaistvaks muutmisest. Ometi asi selles osas ei edene. Kõik käib edasi endist viisi ning muutusi pole näha. Miks? Samas võib küsida ka seda, miks teenivad riigikogulased RAS juhatustes/nõukogudes Põhiseaduse vastaselt miljoneid kroone? Asi ei edene sellepärast, et põhjuseks on parteilaste AHNUS ja kartus, et kui parteide/parteilaste tegelik rahastamine ilmsiks tuleb – siis ootab paljusid parteijuhte VANGLA. Nende mahhinatsioonide ilmsikstuleku puhul ei suudaks parteid kuidagi säilitada oma näiliselt ausat nägu. Mida segasemad ja varjatumad on parteide rahastamise asjad, seda võimatum on asjaolu,et ilmsiks tulevad parteilaste mahhinatsioonid.
Kuna meie parteidest valdav enamus tegeleb oma rahastamise varjamisega ja oma kukru täitmisega ka ebaseaduslikult, siis on selles küsimuses kõik parteid ringkaitses ja varjavad kiivalt ka teiste parteide segaseid tehinguid. Seda ringkaitset on tarvis säilitada selleks, et kui üks segane asi ilmsiks tuleb, siis võib konkurent paljastada ka teise partei valgustkarvad tehingud.
Miks parteide varjatud rahastamine on ohtlik? Rahastada saavad ikks need, kellel raha on. Raha on ärimeestel. Ärimehed aga üldreeglina tasuta lõunaid ei jaga. Raha on niisugune asi, mis peab omanikule mingit kasu tooma. Seaduslike tegude tegemiseks pole tarvis kedagi „määrida“. Ebaseadulike tegude läbiviimiseks on tarvis saada selle otsustajate luba või saavutada see, et tehing/tegu näiks seaduslikuna. Seda saab teha aga asja üle otsustaja - ehk partei, või asja üle otsustava partei poliitik. Selleks peabki ärimees oma rahakotirauad avama ja „määrima“ parteid/poliitikut. Kui 1990.a. esimesel poolel „Isamaa“ nõudis Saku õlletehaselt sponsoreerimist, lubades õlletehasele soodsaid seadusi (EE kirjutatu põhjal), siis nüüd see enam nii (suhteliselt avalikult) ei käi. Asi on sügavalt konspireeritud, mille tõttu teavad asjast ainult mõned üksikud asjasse pühendatud isikud ning see on avalikkuse eest rangelt konspireeritud. Riigikogus suruti läbi taastuvenergia lisatasustamise määr, mis toob ärimeeste kaukasse miljardeid kroone. Kes ärimeestest, keda poliitikutest ja millega/kuidas „määris“ – seda üldsus ei tea, kuid rahva raha ärimeeste taskutesse voolab küllalt külluslikult.
Kui palju selliseid tehinguid toimub – on raske öelda, sest seda varjavad nii parteid kui-ka neid rahastavad isikud. Kohtusse on jõudnud ainult 2 asja: Rävala 8 müügi altkäemaks ja maadevahetuse tehing. Kas see moodustab 2% või 20% parteide/poliitikute tegelikult tehtavatest ebaseaduslikest mahinatsioonidest – seda ei oska keegi öelda. Need asjad on niivõrd korruptiivsed ja konspireeritud, mille avalikuks tuleku vastu võitlevad mõjuvõimsad parteid ja poliitikud. Kuna need tehingud on niivõrd varjatud, siis on ametlikult ka meie riigi korruptiivsuse tase madal.
MTÜ-na ei peaks parteidel suurt varandust olema, kuna nende vara peaks koosnema riigilt saadavatest toetustest, liikmemaksudest ja sponsorrahadest. Ometi on meie parteid tegelikult kümneid-sadu miljoneid kroone pööritavad äriühingud. Kuid kust need miljonid parteidele tulevad? Mõistatus? Seda saaks selgitada siis, kui parteide tahastamine oleks läbipaistev. (Parteid on kasumlik äriühing parteilastele - http://leopall.blogspot.com/2010/08/partei-on-kasulik-ariuhing.html , „Parteid müüvad liiga kallilt“ (oma kehva teenust) - http://leopall.blogspot.com/2010_02_01_archive.html).
Kust tulevad parteide kümneid/sadu miljoneid maksvad kinnisvarad (IRL müüb oma hoonet 11 miljoni eest, Keskerakonna maja ainult remont samuti 11 miljonit)? Parteide kulutused on suured, sest nad on harjunud rahva raha pillama ja kokkuhoidlikult majandada nad ei oska.
Parteiaparaadi ülalpidamine on kallis ja riigi toetus 80-90 miljonit krooni aastas (mis jagatakse parteide vahel Riigikogu liikmete arvu järgi) piisab vaevalt parteiaparaadi ülalpidamiseks. Ei tööta ju parteiaparaadi töötajad ühiskondlikel alustel võimiinimumpalga eest. Kontoritehnika ja kontorikulud on suured. Valimise aastatel kulub ühele Riigikokku hääletatud kandidaadile vähgemalt 1 miljon krooni (rohkem kui riigilt toetust saadakse).
Parteide liikmemaksud pole parteidele üldse mingi summa (alla 1% parteide eelarvest). Sponsorid? Patriootilistel kaalutlustel ja sõbrameestena toetavad parteisid väga vähesed. (Paar aastat tagasi oli ajakirjanduses juttu, kuidas kaks töötut Otepää kandist - kellel leivaraha kokkusaamisega raskusi - toetasid Keskerakonda 200 000 krooniga – vaat need olid patrioodid. Kust said aga vaesed „parteipatrioodid“ parteile annetamiseks sadu tuhandeid kroone?). Suursponsorid tahavad aga miudagi vastu saada (nagu Serbia või Sloveenia-Horvaatia ärimehed - 3 miljonit abi eest tulevasel Eestis äriajamisel). Kas Luzkovi (Moskva ekslinnapea) naine on tõesti nii geniaalne ärinaine, et teenib ise oma äridega 7 mijlardit USD-d? Tema äriline geniaalsus seisab ilmselt selles, et abiellus poliitikuga. Poliitilise sõltumatuse näilikustamiseks sponsoreeritakse-annetatakse-tehakse kingitusi poliitiku naisele ja poliitik (Luzkov) on igati aus mees. Eks meie poliitikutega (sponsoreeritakse poliitiku naist, lapsi, onu või tädi) on sama lugu.
Poliitilised mahinatsioonid on meil ka parteidevahelistes suhetes. Koalitsiooniparteidel oli Riigikogus vaja oma eelnõu läbisurumiseks lisahääli. Selleks osteti rahva raha eest 80 miljoniga „roheliste“ hääled justkui keskkonna-uuringute läbiviimiseks. Nüüd kulutavad rohelised „Perpetum mobile“ (võimillegi taolise) leiutamise nime all seda raha.
Milleks parteid oma raha kulutavad – see on parteide siseasi. Nii võib mõne juhtparteilase või tema naise, venna, onu sõna maksta 1 000 krooni, sõnavõtt aga 20 000 krooni... Ahnus ei anna häbeneda, see on meil auasi. Pigem on parteides taunitava moraalsus ja eetilisus.
Meie parteide eesmärk on ju võimu saavutamine ja saavutatud võimu abil oma (ja partei) maksimaalselt materiaalse heaolu saavutamine.
See hirm, et rahadega slikerdavaid parteisid järgmistel valimistel ei valita Riigikokku – see neid ei hirmuta, sest valida saab ainult meie parteide poolt ette pandud kandidaate-parteiliikmeid (kuna rahval pole võimalik teiste kellegi poolt hääletada)- osutuvad nad ikka valituks ja jagavad riigipiruka-raha edasi oma suva järgi.
Õiguskantslerid ei saa hakkama parteide rahastamise varjatud tehingutega sellepärast, et neil puudub TEGELIK VÕIM asjaga tegelemiseks, nad on võimetud parteide ühisrinde vastu – kogu võimutäius meie riigis kuulub parteidele. Õiguskantslerid võivad küll rääkida, kuid parteid arvestavad ainult sellega, mida nad heaks arvavad ja mis on neile kasulik.
Need on MÕNED uitmõtted parteirahade läbipaistvusest.
Aastaid räägivad erinevad õiguskantslerid parteide rahastamiste läbipaistvaks muutmisest. Ometi asi selles osas ei edene. Kõik käib edasi endist viisi ning muutusi pole näha. Miks? Samas võib küsida ka seda, miks teenivad riigikogulased RAS juhatustes/nõukogudes Põhiseaduse vastaselt miljoneid kroone? Asi ei edene sellepärast, et põhjuseks on parteilaste AHNUS ja kartus, et kui parteide/parteilaste tegelik rahastamine ilmsiks tuleb – siis ootab paljusid parteijuhte VANGLA. Nende mahhinatsioonide ilmsikstuleku puhul ei suudaks parteid kuidagi säilitada oma näiliselt ausat nägu. Mida segasemad ja varjatumad on parteide rahastamise asjad, seda võimatum on asjaolu,et ilmsiks tulevad parteilaste mahhinatsioonid.
Kuna meie parteidest valdav enamus tegeleb oma rahastamise varjamisega ja oma kukru täitmisega ka ebaseaduslikult, siis on selles küsimuses kõik parteid ringkaitses ja varjavad kiivalt ka teiste parteide segaseid tehinguid. Seda ringkaitset on tarvis säilitada selleks, et kui üks segane asi ilmsiks tuleb, siis võib konkurent paljastada ka teise partei valgustkarvad tehingud.
Miks parteide varjatud rahastamine on ohtlik? Rahastada saavad ikks need, kellel raha on. Raha on ärimeestel. Ärimehed aga üldreeglina tasuta lõunaid ei jaga. Raha on niisugune asi, mis peab omanikule mingit kasu tooma. Seaduslike tegude tegemiseks pole tarvis kedagi „määrida“. Ebaseadulike tegude läbiviimiseks on tarvis saada selle otsustajate luba või saavutada see, et tehing/tegu näiks seaduslikuna. Seda saab teha aga asja üle otsustaja - ehk partei, või asja üle otsustava partei poliitik. Selleks peabki ärimees oma rahakotirauad avama ja „määrima“ parteid/poliitikut. Kui 1990.a. esimesel poolel „Isamaa“ nõudis Saku õlletehaselt sponsoreerimist, lubades õlletehasele soodsaid seadusi (EE kirjutatu põhjal), siis nüüd see enam nii (suhteliselt avalikult) ei käi. Asi on sügavalt konspireeritud, mille tõttu teavad asjast ainult mõned üksikud asjasse pühendatud isikud ning see on avalikkuse eest rangelt konspireeritud. Riigikogus suruti läbi taastuvenergia lisatasustamise määr, mis toob ärimeeste kaukasse miljardeid kroone. Kes ärimeestest, keda poliitikutest ja millega/kuidas „määris“ – seda üldsus ei tea, kuid rahva raha ärimeeste taskutesse voolab küllalt külluslikult.
Kui palju selliseid tehinguid toimub – on raske öelda, sest seda varjavad nii parteid kui-ka neid rahastavad isikud. Kohtusse on jõudnud ainult 2 asja: Rävala 8 müügi altkäemaks ja maadevahetuse tehing. Kas see moodustab 2% või 20% parteide/poliitikute tegelikult tehtavatest ebaseaduslikest mahinatsioonidest – seda ei oska keegi öelda. Need asjad on niivõrd korruptiivsed ja konspireeritud, mille avalikuks tuleku vastu võitlevad mõjuvõimsad parteid ja poliitikud. Kuna need tehingud on niivõrd varjatud, siis on ametlikult ka meie riigi korruptiivsuse tase madal.
MTÜ-na ei peaks parteidel suurt varandust olema, kuna nende vara peaks koosnema riigilt saadavatest toetustest, liikmemaksudest ja sponsorrahadest. Ometi on meie parteid tegelikult kümneid-sadu miljoneid kroone pööritavad äriühingud. Kuid kust need miljonid parteidele tulevad? Mõistatus? Seda saaks selgitada siis, kui parteide tahastamine oleks läbipaistev. (Parteid on kasumlik äriühing parteilastele - http://leopall.blogspot.com/2010/08/partei-on-kasulik-ariuhing.html , „Parteid müüvad liiga kallilt“ (oma kehva teenust) - http://leopall.blogspot.com/2010_02_01_archive.html).
Kust tulevad parteide kümneid/sadu miljoneid maksvad kinnisvarad (IRL müüb oma hoonet 11 miljoni eest, Keskerakonna maja ainult remont samuti 11 miljonit)? Parteide kulutused on suured, sest nad on harjunud rahva raha pillama ja kokkuhoidlikult majandada nad ei oska.
Parteiaparaadi ülalpidamine on kallis ja riigi toetus 80-90 miljonit krooni aastas (mis jagatakse parteide vahel Riigikogu liikmete arvu järgi) piisab vaevalt parteiaparaadi ülalpidamiseks. Ei tööta ju parteiaparaadi töötajad ühiskondlikel alustel võimiinimumpalga eest. Kontoritehnika ja kontorikulud on suured. Valimise aastatel kulub ühele Riigikokku hääletatud kandidaadile vähgemalt 1 miljon krooni (rohkem kui riigilt toetust saadakse).
Parteide liikmemaksud pole parteidele üldse mingi summa (alla 1% parteide eelarvest). Sponsorid? Patriootilistel kaalutlustel ja sõbrameestena toetavad parteisid väga vähesed. (Paar aastat tagasi oli ajakirjanduses juttu, kuidas kaks töötut Otepää kandist - kellel leivaraha kokkusaamisega raskusi - toetasid Keskerakonda 200 000 krooniga – vaat need olid patrioodid. Kust said aga vaesed „parteipatrioodid“ parteile annetamiseks sadu tuhandeid kroone?). Suursponsorid tahavad aga miudagi vastu saada (nagu Serbia või Sloveenia-Horvaatia ärimehed - 3 miljonit abi eest tulevasel Eestis äriajamisel). Kas Luzkovi (Moskva ekslinnapea) naine on tõesti nii geniaalne ärinaine, et teenib ise oma äridega 7 mijlardit USD-d? Tema äriline geniaalsus seisab ilmselt selles, et abiellus poliitikuga. Poliitilise sõltumatuse näilikustamiseks sponsoreeritakse-annetatakse-tehakse kingitusi poliitiku naisele ja poliitik (Luzkov) on igati aus mees. Eks meie poliitikutega (sponsoreeritakse poliitiku naist, lapsi, onu või tädi) on sama lugu.
Poliitilised mahinatsioonid on meil ka parteidevahelistes suhetes. Koalitsiooniparteidel oli Riigikogus vaja oma eelnõu läbisurumiseks lisahääli. Selleks osteti rahva raha eest 80 miljoniga „roheliste“ hääled justkui keskkonna-uuringute läbiviimiseks. Nüüd kulutavad rohelised „Perpetum mobile“ (võimillegi taolise) leiutamise nime all seda raha.
Milleks parteid oma raha kulutavad – see on parteide siseasi. Nii võib mõne juhtparteilase või tema naise, venna, onu sõna maksta 1 000 krooni, sõnavõtt aga 20 000 krooni... Ahnus ei anna häbeneda, see on meil auasi. Pigem on parteides taunitava moraalsus ja eetilisus.
Meie parteide eesmärk on ju võimu saavutamine ja saavutatud võimu abil oma (ja partei) maksimaalselt materiaalse heaolu saavutamine.
See hirm, et rahadega slikerdavaid parteisid järgmistel valimistel ei valita Riigikokku – see neid ei hirmuta, sest valida saab ainult meie parteide poolt ette pandud kandidaate-parteiliikmeid (kuna rahval pole võimalik teiste kellegi poolt hääletada)- osutuvad nad ikka valituks ja jagavad riigipiruka-raha edasi oma suva järgi.
Õiguskantslerid ei saa hakkama parteide rahastamise varjatud tehingutega sellepärast, et neil puudub TEGELIK VÕIM asjaga tegelemiseks, nad on võimetud parteide ühisrinde vastu – kogu võimutäius meie riigis kuulub parteidele. Õiguskantslerid võivad küll rääkida, kuid parteid arvestavad ainult sellega, mida nad heaks arvavad ja mis on neile kasulik.
Need on MÕNED uitmõtted parteirahade läbipaistvusest.
Tellimine:
Postitused (Atom)