Praeguste Eesti valitsuste tekitatud eetilis-moraalne kahju rahvale on võrreldav NSVL valitsejate poolt tekitatud kahjuga.
Peale Eesti okupeerimist NSVL poolt olid meie okupantidepoolsed repressioonid, mis avaldasid kahjulikku mõju meie rahvale ja maale. Seda kahjulikku mõju rahvale ja edasisele põlvkonnale aitasid leevendada meie lapsi (oma lapsi) kasvatavad lapsevanemad, kes olid üles kasvanud ja kasvatasid ka oma lapsi eetilis-moraalses plaanis, mis oli kinnistunud Esimese Eesti ajal kasvatamisel-kasvamisel saadud eetilis-moraalsete normide alusel.
Venemeelsete valitsejate kohta öeldi alati, et see on okupantide poolt meile peale surutud – ning pole meie rahva jaoks õige kasvatus- teod ning et nende teod ei vääri järgimist kuna see on väär. Nii kasvatati järeletulevale põlvele sallimatust NSVL okupatsioonivõimude vastu, samas säilitades Eestiaegse kasvatuse paremaid ideid. Peale Stalini surma muutus see meil lihtsamaks. Repressioonid nõrgenesid, laienesid demokraatlikud vabadused, peamiseks muutus NSVL poolt üldriiklik venestamispoliitika (NSVL Internatsionalism).
Vaatamata NSVL NLKP venestamispoliitikale õnnestus meie rahvuspoliitikutel läbi suruda meie RAHVUSLIKKU poliitikat ning saavutada mõningaid prioriteete võrreldes teiste liiduvabariikidega.
NSVL lõpuaegadeks oli meil väljakujunenud hea põllumajandussektor, hea-tugev külaelu koos tugevate maaküladega, maailmas tunnustatud- arvestatav tööstussektor.
Eesti laulis ennast vabaks. Rahvas tundis ühtsustunnet. Seda toetas ka toonaste poliitikuhakatiste kinnitus – sööme koos kasvõi kartulikoori – kuid saame vabaks. Saime NSVL-st vabaks. Siis järnes pikkamööda külm duss.
Alguses tundus asiväga demokraatlik olevat. Ühisvara jagati, enamusel lubai kortereid erastada EVP-de eest (isegi värsketel migrantidel ja okupatsioonijõudude ohvitseride peredel). Ainukesena ei saanud erastada oma elamist sajad tuhanded põliselanikud, kellele kohalik võim oli andnud elamispinna nn. „tagastatavates“ majades.
Järgnes kaunis terav võimuvõitlus parteide vahel, kes ei hoidnud tagasi mustust ja värve poliitiliste vastaste mahategemisel – kaotades igasugused eetilis-moraalsed piirid. Need piirid võimuvõitluses pole siiani saavutanud normaalsusega võrreldavat taset.
Kui ENSV ajal sai öelda:
- Tegemist on NLKP-ga – võõrriigi parteiga,
- Moskva ülemused rõhuvad meid, tahtes meilt (meie riigilt ja rahvalt) endile maksimaalset kasumit välja pigistada,
- Moskva valitsejad asuvad kaugel ega tunne meie kohalikke eluolusid,
- Moskva statistika on riigikeskene ega pole alati objektiivne,
- Moskva eetika-moraal on võõrriigi oma ning pole meile vastuvõetav,
- Moskva internatsionalism suretab meie rahva välja ja selle tõttu kaob ka meie rahvaus ja rahvusriik....
- Moskva demokraatia pole tegelik demokraatia, vaid illusioon demokraatiast...
On möödunud 20 aastat Moskva alt vabanemisest. Mis on muutunud???
1. Tegemist on Eesti (oma) rahvusest parteidega, kes võimul olles tegutsevad täselt samuti kui NLKP, meie parteid valitsevad oma rahvast nagu võõrriigi okupandid.
2. Meie parteid tegutsevad analoogselt NLKP-ga, kus soodustatakse oma partei liikmeid ning püütakse saada riigilt-rahvalt maksimaalset võimu, raha – omakasu arvestamata rahvaga.
3. Mei parteide liikmed elavad Toompea-elu ning neid ei huvita meie tavakodaniku elu Eestimaal – peaasi, et nad on VÕIMUL JA SAAVAD JAGADA RIIGIPIRUKAT oma äranägemise järele. Toompealased ei tunne (ega taha tunda) rahva tegelikku elu – elavad Brüsseli mallidejärgi.
4. Meie riiklik statistika ilustab meie tegelikku elu, et näidata meie elu ilusamana kui ta tegelikult on. Näittamaks meie parteide-valitsejate „head tööd“.
5. Meie EL –le tingimusteta allumine viib EL-st sõtuva paljurahvusliku riigini, mis suretab meie RAHVUS-riigi.
6. Meie parteide-valitsejate eetika-moraal ei ole ligilähedane Euroopa ega ka eelmise Eesti aja eetikale-moraalile.
7. Demokraatia asemel valitseb meil sügav partokraatia...., kuigi meie valitsejad väidavad vastupidist.
Kui ENSV ajal olid loo alguses toodud omakasu, rõhumine, rahvaga mittearvestamine.... mõistetavad – miks – kuna tegu oli võõrvõimuga.
Aga nüüd.kui võimul on eestlaste parteid, eestlastest valitsejad...
Meie rahvas eeldaks, et eestlaste parteid-valitsejad oleksid TARGAD, nad hooliksid OMA RIIGI JA RAHVA eest ja nende tuleviku pärast. Viimasel kohal peaks olema parteide-valitsejate omakasu, nad ei käituks hoolimatult rahva suhtes...
Kahjuks praeguste parteide-valitsejate suhtes seda öelda ei saa.
reede, 29. juuli 2011
teisipäev, 26. juuli 2011
Võrdlusi ENSV ja praeguse EV vahel 2
Sõnavabadus.
NSVL Konstitutsiooni kohaselt (§ 48) oli meil sõna- ja trükivabadus, koosolekute ja miitinguvabadus. Ometi olid sõna- ja trükivabadusel piirangud - tabu-teemad, mille kohta riigi poliitikast erinevat arvamust olla ja avaldada ei saanud. Need olid: sotisialismi-kommunismi edukas tulevik, meie kommunistlike juhtide vead, sotsialistlik internatsionalism, kommunistliku riiklik poliitika, sotsialistliku ühiskonna tuleviku edukus, sotsialistlik internatsionalism... Kõik teemad, mis halvustasid meie riiki ja selle poliitikat – selle üle peeti ranget järelevalvet. Nende teemade ja sellelelähedaste teemade ilmumine ajakirjanduses oli võimatu, sest kogu ajakirjanduse üle pidas pidevat järlevalvet Glavliti esindajad, kes esindasid partei järelevalvet kogu ühiskonna üle. Glavlit andis avastatud riigivastased trükise autori andmed-tekstid üle KGB-le, kes teostas siis edasist juurdlust. „Valede“ trükiste-sõnade avaldamise eest oli võimalik ka kriminaalvastutus. Enimlevinud kriminaalvastutusele võtmiseks oli (KrK § 68) „Nõukogudevastane agitatsioon ja propaganda“. See paragrahv oli eriti ohtlike riiklike kuritegude peatükis - mis olid suunatud nõukogude riikliku ja ühiskondliku korra aluste vastu. Selle paragrahvi alla mahtus peaaegu kõik see, mis ei meeldinud riigi valitsejatele.
Sõjapropaganda, rassismi ja rahvuste vahelise vaenu õhutamine oli karistatav siis ning on seda ka nüüd. Partei-, riigi- ja valitsusjuhtide ning nende tegude kiitmine on igasususte valitsuste puhul väga kiiduväärne tegevus.
Meie riigi puhul on samuti täielik sõna- ja trükivabadus. Isegi selline, et Rein Lang kõrge riigiametnikuna nimetab rahvast „hellitavalt“ –LUMPENIKS- ning keegi ei tee sellisest hellitusnimest numbrit. Justiitsministrina püüdis Rein Lang suukorvistada „Delfi“ leimajaid ja ajakirjanikke, kuid see ei läinud kuigi hästi läbi.
Praegu on sõnadega või trükipressis inimese au- või väärikuse haavamine tsiviilasi, kus kannatanu saab nõuda avalikku vabandust ja rahalist hüvitist au- ja väärikuse haavamise pärast. Sellest regulatsioonist tuleb välja, et au ja väärikus on ainult rikastel ja kõrgetel riigitegelastel, sest tavakodanikul ei jätku raha riigilõivu ja advokaatide palkamiseks, et oma au ja väärikust kohtus kaitsta.
Praegu puudub vajadus sellise organisatsioonijärgi nagu oli „Glavlit“ (tsensuur). Praegu ei ilmu valitseva koalitsiooni vastu erilisi kriitilisi kirjutisi kuna neid artikleid ei avaldata ajakirjanduses. Miks? Sest seda ei luba ajalehtede väljaandjad ja vastutavad toimetajad, kuna nad peavad säilitama head suhted valitsejatega ega tohi sattuda nendega vaenujalale. Seoses sellega on ka nende nimekirjas mõned arvamuste autorid – kelle artikleid avaldada ei tohi, sest nad esitavad valitsejate suhtes liialt kriitilisi arvamusi. Samas esitatakse osade riigikogulaste imalaid (kohati kaunis rumalaid) artikleid suure tarkuse ja juhisena rumalale rahvale üsna meelsasti.
Muidugi puudub eriline vajadus valitsejate suhtes kriitiliste artiklite keelamise/mitteavaldamise järele. Elu on näidanud, et „Targad Toompeal“ ei loe nende suhtes kriitilisi artikleid. Sest neid võib kirjutada vaid „loll pööbel“, kelle arvamus ei loe tarkadele midagi. Koalitsiooniparteid ei loe isegi opositsiooni arvamusi, sest nagunii on opositsioon loll, kelle arvamusega ei arvestata. Partei- ja valitsusjuhtide kiitmine leiab aga väga sooja poolehoiu toompealaste hulgas.
Meie kommentaariumites esineb rumalaid, õelaid, kuid samas ka väga argumenteeritud ja arukaid kommentaare,millest valitsejatel oleks palju õppida... kuid targad jumalused Toompeal ei vaja lolli pööbli arvamust.
Seega. Meil on sõnavabadus, kuid need sõnad (arvamused) ei jõua nendeni, kellele need määratud on...
Kunagi kirjutasin Riigikogusse kandideerijast, kes kandideerimiseks vajas arstilt tõedit selle kohta, et: - ta ei kuule rahva häält, - et ta on kurt ning pime rahva vajaduste osas ega näe-kuule midagi halba riigis, -ta on tumm ülemuste vigade suhtes, kuid sõnavaht jookseb pidurdamatult nende ülistamisel ning -temal puudub parteist erinev arvamus...
NSVL Konstitutsiooni kohaselt (§ 48) oli meil sõna- ja trükivabadus, koosolekute ja miitinguvabadus. Ometi olid sõna- ja trükivabadusel piirangud - tabu-teemad, mille kohta riigi poliitikast erinevat arvamust olla ja avaldada ei saanud. Need olid: sotisialismi-kommunismi edukas tulevik, meie kommunistlike juhtide vead, sotsialistlik internatsionalism, kommunistliku riiklik poliitika, sotsialistliku ühiskonna tuleviku edukus, sotsialistlik internatsionalism... Kõik teemad, mis halvustasid meie riiki ja selle poliitikat – selle üle peeti ranget järelevalvet. Nende teemade ja sellelelähedaste teemade ilmumine ajakirjanduses oli võimatu, sest kogu ajakirjanduse üle pidas pidevat järlevalvet Glavliti esindajad, kes esindasid partei järelevalvet kogu ühiskonna üle. Glavlit andis avastatud riigivastased trükise autori andmed-tekstid üle KGB-le, kes teostas siis edasist juurdlust. „Valede“ trükiste-sõnade avaldamise eest oli võimalik ka kriminaalvastutus. Enimlevinud kriminaalvastutusele võtmiseks oli (KrK § 68) „Nõukogudevastane agitatsioon ja propaganda“. See paragrahv oli eriti ohtlike riiklike kuritegude peatükis - mis olid suunatud nõukogude riikliku ja ühiskondliku korra aluste vastu. Selle paragrahvi alla mahtus peaaegu kõik see, mis ei meeldinud riigi valitsejatele.
Sõjapropaganda, rassismi ja rahvuste vahelise vaenu õhutamine oli karistatav siis ning on seda ka nüüd. Partei-, riigi- ja valitsusjuhtide ning nende tegude kiitmine on igasususte valitsuste puhul väga kiiduväärne tegevus.
Meie riigi puhul on samuti täielik sõna- ja trükivabadus. Isegi selline, et Rein Lang kõrge riigiametnikuna nimetab rahvast „hellitavalt“ –LUMPENIKS- ning keegi ei tee sellisest hellitusnimest numbrit. Justiitsministrina püüdis Rein Lang suukorvistada „Delfi“ leimajaid ja ajakirjanikke, kuid see ei läinud kuigi hästi läbi.
Praegu on sõnadega või trükipressis inimese au- või väärikuse haavamine tsiviilasi, kus kannatanu saab nõuda avalikku vabandust ja rahalist hüvitist au- ja väärikuse haavamise pärast. Sellest regulatsioonist tuleb välja, et au ja väärikus on ainult rikastel ja kõrgetel riigitegelastel, sest tavakodanikul ei jätku raha riigilõivu ja advokaatide palkamiseks, et oma au ja väärikust kohtus kaitsta.
Praegu puudub vajadus sellise organisatsioonijärgi nagu oli „Glavlit“ (tsensuur). Praegu ei ilmu valitseva koalitsiooni vastu erilisi kriitilisi kirjutisi kuna neid artikleid ei avaldata ajakirjanduses. Miks? Sest seda ei luba ajalehtede väljaandjad ja vastutavad toimetajad, kuna nad peavad säilitama head suhted valitsejatega ega tohi sattuda nendega vaenujalale. Seoses sellega on ka nende nimekirjas mõned arvamuste autorid – kelle artikleid avaldada ei tohi, sest nad esitavad valitsejate suhtes liialt kriitilisi arvamusi. Samas esitatakse osade riigikogulaste imalaid (kohati kaunis rumalaid) artikleid suure tarkuse ja juhisena rumalale rahvale üsna meelsasti.
Muidugi puudub eriline vajadus valitsejate suhtes kriitiliste artiklite keelamise/mitteavaldamise järele. Elu on näidanud, et „Targad Toompeal“ ei loe nende suhtes kriitilisi artikleid. Sest neid võib kirjutada vaid „loll pööbel“, kelle arvamus ei loe tarkadele midagi. Koalitsiooniparteid ei loe isegi opositsiooni arvamusi, sest nagunii on opositsioon loll, kelle arvamusega ei arvestata. Partei- ja valitsusjuhtide kiitmine leiab aga väga sooja poolehoiu toompealaste hulgas.
Meie kommentaariumites esineb rumalaid, õelaid, kuid samas ka väga argumenteeritud ja arukaid kommentaare,millest valitsejatel oleks palju õppida... kuid targad jumalused Toompeal ei vaja lolli pööbli arvamust.
Seega. Meil on sõnavabadus, kuid need sõnad (arvamused) ei jõua nendeni, kellele need määratud on...
Kunagi kirjutasin Riigikogusse kandideerijast, kes kandideerimiseks vajas arstilt tõedit selle kohta, et: - ta ei kuule rahva häält, - et ta on kurt ning pime rahva vajaduste osas ega näe-kuule midagi halba riigis, -ta on tumm ülemuste vigade suhtes, kuid sõnavaht jookseb pidurdamatult nende ülistamisel ning -temal puudub parteist erinev arvamus...
laupäev, 23. juuli 2011
Võrdlusi ENSV ja praeguse EV vahel 1
Kõigepealt sellest, et praegune EV on endise EW õigusjärglane. See on osaliselt õige.
Meie Omadireformiga seotud ärastamised, „ausad“ jagamised... Ainult maa ja loodus on meil sama, muutused on omandis, majades-ehitistes- tehastes-elanikes olid suured muutused. Need nn.“tagastamiskomisjonid“ tegutsesid iseendi ja neile maksnud inimeste kasuks – mitte tõe huvides. Seetõttu said kerjustest alusetult miljonärid ja tegelikest miljonäridest meie maal kerjused. Õigus ja õiglus oli sel ajal (käesoleva ajani) - bluff , millega need komisjonid ei arvestanud ega pidanudki arvestama). Tähtsamad olid sugulus-sõprussidemed ja raha – kõik see kaalus õiguse-õigluse üle.
Kuid see pole selle arvamuse teema.
Võrrelgem pigem seda - mis vahe oli/on ENSV-l praeguse EV-ga. Muidugi. Need, kes pole sel ajal ENSV-s elanud ning teavad elust sel ajal Mart Laari-taoliste õpikute ja propaganda lugude järgi – need seda ei usu, kuid mina püüan asja kirjeldada-analüüsida võimalikult objektiivselt.
Vastu vaielda saavad ainult need, kes olid ENSV ajal täiskasvanud ning elasid Eestis.
Mis on siis ühist ja mis on erinevat ENSV ajal olnul praeguse EV-ga?
1. ENSV ajal oli ainujuht ja riigielu korraldaja NLKP (selle poliitbüroo), kellel olid igasugused privileegid. Meie ajal on 4-5 parteid (Reform, IRL, Kesk, Sotsid...) kes valitsevad-juhivad-käsutavad-kasutavad täpselt sama moodi kui NLKP toona. Ainult parteisid ja funktsionäre on rohkem.
2. ENSV ajal oli partei/parteilaste kõrval teine priviligeeritud seisus/kast, kellel oli samuti tasuta haridus, huvialaringid, spordisaalide/paleede kasutamine, suvelaagrid, sanatooriumid...kõik tasuta –meie tulevik – lapsed. Kaasajal on meie riigis priviligeeritud välismaised pangad ja välismaa ärimehed, kes viivad Eestis teenitud kasumid maksuvabalt oma riiki ja ärimehed, kes kasutavad ettevõtete dividende endi kasuks maksuvabalt. Lastel on huvialaringid, spordisaalide kasutamine, lastelaagrid tasulised. Paljudele lastevanematele käib see tasu üle jõu.
Ensv ENSV Ülemnõukogu ja meie Riigikogu
3. ENSV ajal oli Ülemnõukou saadikuks saamine väjaspool NLKP tahet võimatu. Ka praegu on Riigikogu liikmeks saamine väljaspool parteid võimatu.
4. ENSV Ülemnõukogu töötas perioodiliselt (reeglina kaks istungjärku aastas, istungjärkude vahelisel ajal juhtis alaline esindusorgan – valitav 13-liikmeline ÜN Presiidium). Ülemnõukogu töötas ühiskondlikel alustel (§ 5 Rahvasaadik täidab oma volitusi tootmis- või ametialase tegevuse kõrvalt. Saadikuvolituste täitmine toimub tasuta). Sel ajal säilis saadikul täielikult palk tema põhitöökohal. Lisandusid kompensatsioonid ööbimiskulude eest ja komandeeringurahad. Saadiku sõit ENSV piirides (rong, buss, tramm ja trollibuss) oli tasuta. Käesoleval ajal on riigikogulastel väga hea palk, lisaks soodustused-hüvitised. Tasuta on taksosõit, auto liisimine koos kütuse hüvitamisega, eluasemehüvitised, hüvtiste kompenseerimine kohtumistel riigikogulase poolt valitud valijatega. Neli kuud palgalist puhkust koos kõigi hüvitiste säilitamisega puhkuste ajal...
5. Ülemnõukogu saadikul olid kindlad vastuvõtuajad, mil ta võttis valijaid vastu ning kuulas nende muresid, perioodiliselt kohtus ta valijatega, kus ta andis aru oma tööst Ülemnõukogus. Saadik omas reaalset võimu kohalike võimuorganite üle oma valijate sotsiaalsete murede lahendamisel (elamispind, lasteaiakohad, heakord, tööprobleemid...). Riigikogulased valivad ise kellege, millal ja kus kohtuda ning milliseid hüvitisi-kompensatsioone nende kohtumiste eest nõuda. Pole kuulda olnud, milliseid valijate probleeme riigikogulased lahendanud on.
6. Ülemnõukogu saadi oli vastutav oma valijate ees ja aruandekohuslane oma valijate ees(§ 6, § 20). Iseasi, millise kvaliteediga see aruanne oli. Riigikogulane annab aru ehk oma partei juhtkonnale, sest ta pole kohustatud Riigikogus esindama oma valijate, vaid oma partei huvisid. Riigikoguliige pole seotud mandaadiga ega kanna õiguslikku vastutust hääletamise ja poliitiliste avalduste eest (§ 62).
7. § 10 kohaselt oli valijatel õigus saadik ennetähtaegselt tagasi kutsuda (vähemalt formaalselt oli see seaduses sees). Ühtki riigikogulast ennetähtaegselt tagasi kutsuda ei saa.
8. Ülemnõukogu saadikud vastasid oma valijate kirjadele, riigikogulastel reeglina sellist kommet (vastata valijate kirjadele) pole.
P.S. AndmedÜlemnõukogu saadikute kohta on võetud NSVL Seadusest „NSVL rahvasaadikute staatuse kohta“. Ametlik tekst seisuga 1.veebruar 1987.a.
Meie Omadireformiga seotud ärastamised, „ausad“ jagamised... Ainult maa ja loodus on meil sama, muutused on omandis, majades-ehitistes- tehastes-elanikes olid suured muutused. Need nn.“tagastamiskomisjonid“ tegutsesid iseendi ja neile maksnud inimeste kasuks – mitte tõe huvides. Seetõttu said kerjustest alusetult miljonärid ja tegelikest miljonäridest meie maal kerjused. Õigus ja õiglus oli sel ajal (käesoleva ajani) - bluff , millega need komisjonid ei arvestanud ega pidanudki arvestama). Tähtsamad olid sugulus-sõprussidemed ja raha – kõik see kaalus õiguse-õigluse üle.
Kuid see pole selle arvamuse teema.
Võrrelgem pigem seda - mis vahe oli/on ENSV-l praeguse EV-ga. Muidugi. Need, kes pole sel ajal ENSV-s elanud ning teavad elust sel ajal Mart Laari-taoliste õpikute ja propaganda lugude järgi – need seda ei usu, kuid mina püüan asja kirjeldada-analüüsida võimalikult objektiivselt.
Vastu vaielda saavad ainult need, kes olid ENSV ajal täiskasvanud ning elasid Eestis.
Mis on siis ühist ja mis on erinevat ENSV ajal olnul praeguse EV-ga?
1. ENSV ajal oli ainujuht ja riigielu korraldaja NLKP (selle poliitbüroo), kellel olid igasugused privileegid. Meie ajal on 4-5 parteid (Reform, IRL, Kesk, Sotsid...) kes valitsevad-juhivad-käsutavad-kasutavad täpselt sama moodi kui NLKP toona. Ainult parteisid ja funktsionäre on rohkem.
2. ENSV ajal oli partei/parteilaste kõrval teine priviligeeritud seisus/kast, kellel oli samuti tasuta haridus, huvialaringid, spordisaalide/paleede kasutamine, suvelaagrid, sanatooriumid...kõik tasuta –meie tulevik – lapsed. Kaasajal on meie riigis priviligeeritud välismaised pangad ja välismaa ärimehed, kes viivad Eestis teenitud kasumid maksuvabalt oma riiki ja ärimehed, kes kasutavad ettevõtete dividende endi kasuks maksuvabalt. Lastel on huvialaringid, spordisaalide kasutamine, lastelaagrid tasulised. Paljudele lastevanematele käib see tasu üle jõu.
Ensv ENSV Ülemnõukogu ja meie Riigikogu
3. ENSV ajal oli Ülemnõukou saadikuks saamine väjaspool NLKP tahet võimatu. Ka praegu on Riigikogu liikmeks saamine väljaspool parteid võimatu.
4. ENSV Ülemnõukogu töötas perioodiliselt (reeglina kaks istungjärku aastas, istungjärkude vahelisel ajal juhtis alaline esindusorgan – valitav 13-liikmeline ÜN Presiidium). Ülemnõukogu töötas ühiskondlikel alustel (§ 5 Rahvasaadik täidab oma volitusi tootmis- või ametialase tegevuse kõrvalt. Saadikuvolituste täitmine toimub tasuta). Sel ajal säilis saadikul täielikult palk tema põhitöökohal. Lisandusid kompensatsioonid ööbimiskulude eest ja komandeeringurahad. Saadiku sõit ENSV piirides (rong, buss, tramm ja trollibuss) oli tasuta. Käesoleval ajal on riigikogulastel väga hea palk, lisaks soodustused-hüvitised. Tasuta on taksosõit, auto liisimine koos kütuse hüvitamisega, eluasemehüvitised, hüvtiste kompenseerimine kohtumistel riigikogulase poolt valitud valijatega. Neli kuud palgalist puhkust koos kõigi hüvitiste säilitamisega puhkuste ajal...
5. Ülemnõukogu saadikul olid kindlad vastuvõtuajad, mil ta võttis valijaid vastu ning kuulas nende muresid, perioodiliselt kohtus ta valijatega, kus ta andis aru oma tööst Ülemnõukogus. Saadik omas reaalset võimu kohalike võimuorganite üle oma valijate sotsiaalsete murede lahendamisel (elamispind, lasteaiakohad, heakord, tööprobleemid...). Riigikogulased valivad ise kellege, millal ja kus kohtuda ning milliseid hüvitisi-kompensatsioone nende kohtumiste eest nõuda. Pole kuulda olnud, milliseid valijate probleeme riigikogulased lahendanud on.
6. Ülemnõukogu saadi oli vastutav oma valijate ees ja aruandekohuslane oma valijate ees(§ 6, § 20). Iseasi, millise kvaliteediga see aruanne oli. Riigikogulane annab aru ehk oma partei juhtkonnale, sest ta pole kohustatud Riigikogus esindama oma valijate, vaid oma partei huvisid. Riigikoguliige pole seotud mandaadiga ega kanna õiguslikku vastutust hääletamise ja poliitiliste avalduste eest (§ 62).
7. § 10 kohaselt oli valijatel õigus saadik ennetähtaegselt tagasi kutsuda (vähemalt formaalselt oli see seaduses sees). Ühtki riigikogulast ennetähtaegselt tagasi kutsuda ei saa.
8. Ülemnõukogu saadikud vastasid oma valijate kirjadele, riigikogulastel reeglina sellist kommet (vastata valijate kirjadele) pole.
P.S. AndmedÜlemnõukogu saadikute kohta on võetud NSVL Seadusest „NSVL rahvasaadikute staatuse kohta“. Ametlik tekst seisuga 1.veebruar 1987.a.
reede, 22. juuli 2011
Minu arvamused blogis sel aastal
• Peasekretäri magus vale
• Võitlus mammona pärast
• Riigikogulase kasulik äriidee
• Valimisvõitluse tormiline algus
• Parteid pole küpsed...
• Reaktsioon Jüri Saare artiklile
• 2010.a. avaldatud arvamuste nimekiri
• Kiri Riigikogu Põhiseaduskomisjonile
• Milleks ministrile advokaat?
• Soovid valitsejatele
Veebruar (11)
o Eesti objektiivne ajakirjandus
o Riigikogul lasteaia kombed
o Miks eelistan üksikkandidaate
o Ohtlikud üksikkandidaadid
o Seadusandja ja seadus..
o Valitsejate head või halvad teod... 5
o Valitsejate head või halvad teod...4
o Valitsejate head või halvad teod...3
o Valitsejate head või halvad teod...2
o Valitsejate head või halvad teod...
o Eesti Araabia Kuningriik
Märts(12)
o Ministrid???
o Õiglane kohus 2
o Laulu- tantsupidude perspektiiv...
o "Õiglane" kohus
o Riigikogulaste huvitavaid elukutseid...
o Riigi - rahva kurnajad 1?
• "Õiglane" kohus
• Riigi - rahva kurnajad 4 ?
• Põhiseaduse leierdatud lugu
• Riigi - rahva kurnajad 3 ?
• Poolthäälte protsent KÕIGI valimisõiguslike ar...
• Riigi - rahva kurnajad 2?
• Arvamusi HÄÄLETAMISEST (mõned loevad seda VALIMIS...
• Riigikogulaste huvitavaid elukutseid...
o
• Maksuvabastus - palk..
• Mei parteide (kasu)ahnus
• Naisõiguslaste jaburdused
• Vajalikud hüvitised
• Uus Valitsus
• Mai (5)
o Tegelikkus 2
o Tegelikkus
o Uus Justiitsminister
o Brüsseli vasallid Toompeal 2
o Brüsseli vasallid Toompeal
• Juuni (5)
• Rigikogulase õiglane arvamus palgast
• Riigikogulase arvamused-soovitused 2
• Riigikogulase arvamused-soovitused
• Kas meie valitsejad on ebaadekvaatsed?
• Riigikogulasearvamused-soovitused 3
Juuli (4)
• Eesti - hääbuv rahvusriik
• Meid valitsevad diletandid ???
• Kohtute dogma...1
• Kohtute dogma - kompromiss
• Valitsejad ja Töölepingu seadus
• Võitlus mammona pärast
• Riigikogulase kasulik äriidee
• Valimisvõitluse tormiline algus
• Parteid pole küpsed...
• Reaktsioon Jüri Saare artiklile
• 2010.a. avaldatud arvamuste nimekiri
• Kiri Riigikogu Põhiseaduskomisjonile
• Milleks ministrile advokaat?
• Soovid valitsejatele
Veebruar (11)
o Eesti objektiivne ajakirjandus
o Riigikogul lasteaia kombed
o Miks eelistan üksikkandidaate
o Ohtlikud üksikkandidaadid
o Seadusandja ja seadus..
o Valitsejate head või halvad teod... 5
o Valitsejate head või halvad teod...4
o Valitsejate head või halvad teod...3
o Valitsejate head või halvad teod...2
o Valitsejate head või halvad teod...
o Eesti Araabia Kuningriik
Märts(12)
o Ministrid???
o Õiglane kohus 2
o Laulu- tantsupidude perspektiiv...
o "Õiglane" kohus
o Riigikogulaste huvitavaid elukutseid...
o Riigi - rahva kurnajad 1?
• "Õiglane" kohus
• Riigi - rahva kurnajad 4 ?
• Põhiseaduse leierdatud lugu
• Riigi - rahva kurnajad 3 ?
• Poolthäälte protsent KÕIGI valimisõiguslike ar...
• Riigi - rahva kurnajad 2?
• Arvamusi HÄÄLETAMISEST (mõned loevad seda VALIMIS...
• Riigikogulaste huvitavaid elukutseid...
o
• Maksuvabastus - palk..
• Mei parteide (kasu)ahnus
• Naisõiguslaste jaburdused
• Vajalikud hüvitised
• Uus Valitsus
• Mai (5)
o Tegelikkus 2
o Tegelikkus
o Uus Justiitsminister
o Brüsseli vasallid Toompeal 2
o Brüsseli vasallid Toompeal
• Juuni (5)
• Rigikogulase õiglane arvamus palgast
• Riigikogulase arvamused-soovitused 2
• Riigikogulase arvamused-soovitused
• Kas meie valitsejad on ebaadekvaatsed?
• Riigikogulasearvamused-soovitused 3
Juuli (4)
• Eesti - hääbuv rahvusriik
• Meid valitsevad diletandid ???
• Kohtute dogma...1
• Kohtute dogma - kompromiss
• Valitsejad ja Töölepingu seadus
Valitsejad ja Töölepingu seadus
Valitsuskoalitsioon: töölepinguseadus muutmist ei vaja
Delfi . 21.07.2011.a.
See arvamus ilmus selle järel kui ajakirjanduses teatati, et alla 1,5-aastast last kasvatav panga naistöötaja vallandati ebaseaduslikult (oli lapsehoolduspuhkusel).
Töölepingu seaduse (TLS) § 93. Rasedaga või väikelast kasvatava isikuga töölepingu ülesütlemise erisus
(1)Tööandja ei või töölepingut rasedaga või naisega, kellel on õigus saada rasedus- ja sünnituspuhkust, või isikuga, kes kasutab lapsehoolduspuhkust...
Miljardeid Eurosid kasumeid teeniv pank sai RANGE KARISTUSE osaliseks (umbes 1000 Eurot). Kas panga juhatus ei teadnud, et selline vallandamine on seadusega vastuollus? Kas pangal polnud võimalik küsida oma kompetentse juristi käest nõu? Juhatus teadis, kuid inimene on panga jaoks mitte midagi maksev mutrikene – kelle õigustega ei pea arvestama. Seaduse rikkumisest tulenev kahju on panga suhtes - olematu kahju. Seetõttu võib tööandja (anutud juhul Pank) sülitada meie seadustele.
Parteid, Riigikogu ja Valitsus on kahtlemata Tööandjate poolel, sest nad saavad Tööandjatelt sponsor-rahasid ning Riigikogu ja Valitsuse suhtes TLS EI KEHTI.
Nad on tõstnudendi tehtud seadustega JUMALUSE tasemele: nende kohta seadused ei kehti ning nad tegutsevad ise oma äranaägemisejärgi.
Ometi peaks nende kohta samuti kehtima TLS. Riigikogulaste väited selle kohta, et nende kohta ei kehti TLS selle tõttu, et nad on rahva poolt valitud – ei pea paika. Seda kinnitavad peale igapäevase praktika ka IRL juhtkonda kuuluvate liikmete kiri MartLaarile http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/avalik-kiri-mart-laarile-kui-see-on-demokraatia-siis-on-ka-putinism-demokraatia.d?id=49933813 .
Selles öeldakse selgelt välja, et parteide tagatoad eiarvesta isegi parteiliikmete arvamust selle kohta – keda valida parteide poolt Riigikogusse... Kus siis arvestatakse veel RAHVA ARVAMUST????
Miks ei meeldi Tööandjale (Rahvale) see, et TLS ei kehti Valitsuse liikmete ja Riigikogu suhtes?
Kui Töövütja vastutab TLS kohaselt Tööandjale tekitatud materiaalse kahju eest, siis riigikogulaste ja Valitsuse liikmed oma Tööandja (Rahva) ees ei vastuta millegiga. Näiteks sai M.Maripuu selle eest, et jättis mitu tuhat puudega pensionäri kaheks kuuks riiklikult ettenähtud puudetasuta ja pensionita – selle eest sai ta hoopis preemiat 300 000 EEK-i. Analoogseid näiteid on M.Laari, J.Partsi, jt.... enim aga Keskkonnaministrite suhtes.
Riigikogu ei tööta TLS-e, vaid Riigikogu liikme staatuse seaduse järgi Missugusele Tööandjale meeldiks riigikogulastele alusetult kehtestatud soodustused....
- Riigikogulased ise määravad endile (sõltumata Tööandja arvamusest) palgad, hüvitised, soodustused.
- Tööpäevade pikkuste kestvus tihti mõni kuni mõnikümmend minutit.
- Neil pole ametlikult puhkust, kuid tegelikult on neil neli kuud aastas tasulist puhkust, kusjuures lisanduvad hüvitised müstiliste kohtumiste eest müstiliste valijatega.
- Võtavad Põhisedusevastaselt tasu RAS juhatustes/nõukogude nimekirjades olemise eest isegi nõukogudes/juhatuste istungil käimata.
- Isegi avalikult - pettusega avalikusele vahele jäänud väljapetetud hüvitisi ei pea riigikogulane tagastama.
- Riigikogulastel pole mingit töökohustust, mille täitmata jätmise puhul kasutataks mingisugust sanktsiooni
- TLS kohaselt tähtaegse töölepingu lõppemisel ei järgne mingeid täiendavaid kompensatsioone-soodustusi. Tavariigikogulane saab aga Riigikogu tähtaja lõppedes veel kuue kuu palga (ca 20 000Eurot) kompensatsiooni....
Muidugi põhjusi on tunduvalt rohkem kui siin on ära toodud...
P.S. Siin blogis lähedasel teemal...Paljud pensionärid ja paljulapselised pered väidavad, et toiduks napib raha ja nad toiduks liha ei jõua osta.
- See on tühi jutt. Olgu ise hoolsad ja toitugu tervislikult. Suvi on küllalt pikk, et varuda talveks toitu. Nii võibiga vaene pere suvel koguda metsas värskes õhus olles mitu tünnitäit seeni ja marju. Ka talveliha tünnidesse kogumine pole kulukas. Tarvis vaid viitsimist. Valge liha (linnuliha) on tervisele palju kasulikum kui sea- või loomaliha. Vaesed võivad talveks tünnidesse koguda tasuta näiteks sääseliha – kogudes ja soolates sääsed tünnidesse. Talvel on neil hea valmistada sääse-seene suppi. Pool teeklaasi sääski, klaasitäis seeni, lisada vett – ja ongi toitev supp valmis. Vaesed võivad koguda ka delikatessi talveks. On ju prantsuse esindusrestoranides suureks delikatessiks – konnad. Töötul tuleb vaid viitsida tiigi ääres konni püüda ja need talveks soolata tünni. Seega – kui vähegi viitsimist on – pole probleemi talveks toidu varumisega. Pealegi on need saadused seni tasuta – hiljem see võimalus riigi poolt maksustatakse. http://leopall.blogspot.com/2011/06/riigikogulase-arvamused-soovitused.html
.... Parteide juhid on pigem aferistid, kellede tegutsemise eesmärgiks on võimuvõitlus ja konkureerivate parteide halvustamine-hävitamine, kõige viimasel kohal aga rahva-riigi heaolu.
Vastavalt oma arvamusele jagavad nad võrdeliselt tehtud tööga ka palgaraha. Suuga tehtud suure linna ehituse eest saab raha ämbriga, tegelikult tehtud töö eest saab tasu aga teelusikaga.
Peaasi, et meie riik seisab normaalsetel õiglaslikel printsiipidel.
http://leopall.blogspot.com/2011/06/rigikogulase-oiglane-arvamus-palgast.html
Mõni väljvõte Töölepingu seadusest
§ 88. Töölepingu erakorraline ülesütlemine tööandja poolt töötajast tuleneval põhjusel
(1) Tööandja võib töölepingu erakorraliselt üles öelda töötajast tuleneval mõjuval põhjusel, mille tõttu ei saa mõlemapoolseid huve järgides eeldada töösuhte jätkamist, eelkõige kui töötaja;
2) ei ole pikka aega tulnud toime tööülesannete täitmisega ebapiisava tööoskuse, töökohale sobimatuse või kohanematuse tõttu, mis ei võimalda töösuhet jätkata (töövõime vähenemine);
3) on hoiatusest hoolimata eiranud tööandja mõistlikke korraldusi või rikkunud töökohustusi;
5) on pannud toime varguse, pettuse või muu teo, millega põhjustas tööandja usalduse kaotuse enda vastu;
6) on põhjustanud kolmanda isiku usaldamatuse tööandja vastu;
7) on tekitanud süüliselt ja olulisel määral kahju tööandja varale või lõi kahju tekkimise ohu;
(3) Tööandja võib töölepingu töötaja kohustuse rikkumise või tema töövõime vähenemise tõttu üles öelda, kui ülesütlemisele on eelnenud tööandja hoiatus. Eelnevat hoiatamist ei ole ülesütlemise eeldusena vaja, kui töötaja ei saa kohustuse rikkumise erilise raskuse tõttu või muul põhjusel seda hea usu põhimõtte järgi tööandjalt oodata.
§ 15. Töötaja kohustused
(1) Töötaja täidab oma kohustusi tööandja vastu lojaalselt.
(2) Kui seadusest, kollektiiv- või töölepingust ei tulene teisiti, täidab töötaja eelkõige järgmisi kohustusi:
1) teeb kokkulepitud tööd ja täidab töö iseloomust tulenevaid kohustusi;
2) teeb tööd kokkulepitud mahus, kohas ja ajal;
3) täidab õigel ajal ja täpselt tööandja seaduslikke korraldusi;
4) osaleb oma tööalaste teadmiste ja oskuste arendamiseks koolitusel;
5) hoidub tegudest, mis takistavad teistel töötajatel kohustusi täita või kahjustavad tema või teiste isikute elu, tervist või vara;
6) teeb tööülesannete täitmiseks koostööd teiste töötajatega;
7) teatab viivitamata tööandjale töötakistusest või selle tekkimise ohust ning võimaluse korral kõrvaldab erikorralduseta takistuse või selle tekkimise ohu;
8) tööandja soovil teavitab tööandjat kõigist töösuhtega seonduvatest olulistest asjaoludest, mille vastu tööandjal on õigustatud huvi;
9) hoidub tegudest, mis kahjustavad tööandja mainet või põhjustavad klientide või partnerite usaldamatust tööandja vastu;
10) teatab tööandjale esimesel võimalusel oma ajutisest töövõimetusest ja võimaluse korral selle eelduslikust kestusest.
(3) Töötaja täidab oma kohustusi isiklikult, kui ei ole kokku lepitud teisiti.
Delfi . 21.07.2011.a.
See arvamus ilmus selle järel kui ajakirjanduses teatati, et alla 1,5-aastast last kasvatav panga naistöötaja vallandati ebaseaduslikult (oli lapsehoolduspuhkusel).
Töölepingu seaduse (TLS) § 93. Rasedaga või väikelast kasvatava isikuga töölepingu ülesütlemise erisus
(1)Tööandja ei või töölepingut rasedaga või naisega, kellel on õigus saada rasedus- ja sünnituspuhkust, või isikuga, kes kasutab lapsehoolduspuhkust...
Miljardeid Eurosid kasumeid teeniv pank sai RANGE KARISTUSE osaliseks (umbes 1000 Eurot). Kas panga juhatus ei teadnud, et selline vallandamine on seadusega vastuollus? Kas pangal polnud võimalik küsida oma kompetentse juristi käest nõu? Juhatus teadis, kuid inimene on panga jaoks mitte midagi maksev mutrikene – kelle õigustega ei pea arvestama. Seaduse rikkumisest tulenev kahju on panga suhtes - olematu kahju. Seetõttu võib tööandja (anutud juhul Pank) sülitada meie seadustele.
Parteid, Riigikogu ja Valitsus on kahtlemata Tööandjate poolel, sest nad saavad Tööandjatelt sponsor-rahasid ning Riigikogu ja Valitsuse suhtes TLS EI KEHTI.
Nad on tõstnudendi tehtud seadustega JUMALUSE tasemele: nende kohta seadused ei kehti ning nad tegutsevad ise oma äranaägemisejärgi.
Ometi peaks nende kohta samuti kehtima TLS. Riigikogulaste väited selle kohta, et nende kohta ei kehti TLS selle tõttu, et nad on rahva poolt valitud – ei pea paika. Seda kinnitavad peale igapäevase praktika ka IRL juhtkonda kuuluvate liikmete kiri MartLaarile http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/avalik-kiri-mart-laarile-kui-see-on-demokraatia-siis-on-ka-putinism-demokraatia.d?id=49933813 .
Selles öeldakse selgelt välja, et parteide tagatoad eiarvesta isegi parteiliikmete arvamust selle kohta – keda valida parteide poolt Riigikogusse... Kus siis arvestatakse veel RAHVA ARVAMUST????
Miks ei meeldi Tööandjale (Rahvale) see, et TLS ei kehti Valitsuse liikmete ja Riigikogu suhtes?
Kui Töövütja vastutab TLS kohaselt Tööandjale tekitatud materiaalse kahju eest, siis riigikogulaste ja Valitsuse liikmed oma Tööandja (Rahva) ees ei vastuta millegiga. Näiteks sai M.Maripuu selle eest, et jättis mitu tuhat puudega pensionäri kaheks kuuks riiklikult ettenähtud puudetasuta ja pensionita – selle eest sai ta hoopis preemiat 300 000 EEK-i. Analoogseid näiteid on M.Laari, J.Partsi, jt.... enim aga Keskkonnaministrite suhtes.
Riigikogu ei tööta TLS-e, vaid Riigikogu liikme staatuse seaduse järgi Missugusele Tööandjale meeldiks riigikogulastele alusetult kehtestatud soodustused....
- Riigikogulased ise määravad endile (sõltumata Tööandja arvamusest) palgad, hüvitised, soodustused.
- Tööpäevade pikkuste kestvus tihti mõni kuni mõnikümmend minutit.
- Neil pole ametlikult puhkust, kuid tegelikult on neil neli kuud aastas tasulist puhkust, kusjuures lisanduvad hüvitised müstiliste kohtumiste eest müstiliste valijatega.
- Võtavad Põhisedusevastaselt tasu RAS juhatustes/nõukogude nimekirjades olemise eest isegi nõukogudes/juhatuste istungil käimata.
- Isegi avalikult - pettusega avalikusele vahele jäänud väljapetetud hüvitisi ei pea riigikogulane tagastama.
- Riigikogulastel pole mingit töökohustust, mille täitmata jätmise puhul kasutataks mingisugust sanktsiooni
- TLS kohaselt tähtaegse töölepingu lõppemisel ei järgne mingeid täiendavaid kompensatsioone-soodustusi. Tavariigikogulane saab aga Riigikogu tähtaja lõppedes veel kuue kuu palga (ca 20 000Eurot) kompensatsiooni....
Muidugi põhjusi on tunduvalt rohkem kui siin on ära toodud...
P.S. Siin blogis lähedasel teemal...Paljud pensionärid ja paljulapselised pered väidavad, et toiduks napib raha ja nad toiduks liha ei jõua osta.
- See on tühi jutt. Olgu ise hoolsad ja toitugu tervislikult. Suvi on küllalt pikk, et varuda talveks toitu. Nii võibiga vaene pere suvel koguda metsas värskes õhus olles mitu tünnitäit seeni ja marju. Ka talveliha tünnidesse kogumine pole kulukas. Tarvis vaid viitsimist. Valge liha (linnuliha) on tervisele palju kasulikum kui sea- või loomaliha. Vaesed võivad talveks tünnidesse koguda tasuta näiteks sääseliha – kogudes ja soolates sääsed tünnidesse. Talvel on neil hea valmistada sääse-seene suppi. Pool teeklaasi sääski, klaasitäis seeni, lisada vett – ja ongi toitev supp valmis. Vaesed võivad koguda ka delikatessi talveks. On ju prantsuse esindusrestoranides suureks delikatessiks – konnad. Töötul tuleb vaid viitsida tiigi ääres konni püüda ja need talveks soolata tünni. Seega – kui vähegi viitsimist on – pole probleemi talveks toidu varumisega. Pealegi on need saadused seni tasuta – hiljem see võimalus riigi poolt maksustatakse. http://leopall.blogspot.com/2011/06/riigikogulase-arvamused-soovitused.html
.... Parteide juhid on pigem aferistid, kellede tegutsemise eesmärgiks on võimuvõitlus ja konkureerivate parteide halvustamine-hävitamine, kõige viimasel kohal aga rahva-riigi heaolu.
Vastavalt oma arvamusele jagavad nad võrdeliselt tehtud tööga ka palgaraha. Suuga tehtud suure linna ehituse eest saab raha ämbriga, tegelikult tehtud töö eest saab tasu aga teelusikaga.
Peaasi, et meie riik seisab normaalsetel õiglaslikel printsiipidel.
http://leopall.blogspot.com/2011/06/rigikogulase-oiglane-arvamus-palgast.html
Mõni väljvõte Töölepingu seadusest
§ 88. Töölepingu erakorraline ülesütlemine tööandja poolt töötajast tuleneval põhjusel
(1) Tööandja võib töölepingu erakorraliselt üles öelda töötajast tuleneval mõjuval põhjusel, mille tõttu ei saa mõlemapoolseid huve järgides eeldada töösuhte jätkamist, eelkõige kui töötaja;
2) ei ole pikka aega tulnud toime tööülesannete täitmisega ebapiisava tööoskuse, töökohale sobimatuse või kohanematuse tõttu, mis ei võimalda töösuhet jätkata (töövõime vähenemine);
3) on hoiatusest hoolimata eiranud tööandja mõistlikke korraldusi või rikkunud töökohustusi;
5) on pannud toime varguse, pettuse või muu teo, millega põhjustas tööandja usalduse kaotuse enda vastu;
6) on põhjustanud kolmanda isiku usaldamatuse tööandja vastu;
7) on tekitanud süüliselt ja olulisel määral kahju tööandja varale või lõi kahju tekkimise ohu;
(3) Tööandja võib töölepingu töötaja kohustuse rikkumise või tema töövõime vähenemise tõttu üles öelda, kui ülesütlemisele on eelnenud tööandja hoiatus. Eelnevat hoiatamist ei ole ülesütlemise eeldusena vaja, kui töötaja ei saa kohustuse rikkumise erilise raskuse tõttu või muul põhjusel seda hea usu põhimõtte järgi tööandjalt oodata.
§ 15. Töötaja kohustused
(1) Töötaja täidab oma kohustusi tööandja vastu lojaalselt.
(2) Kui seadusest, kollektiiv- või töölepingust ei tulene teisiti, täidab töötaja eelkõige järgmisi kohustusi:
1) teeb kokkulepitud tööd ja täidab töö iseloomust tulenevaid kohustusi;
2) teeb tööd kokkulepitud mahus, kohas ja ajal;
3) täidab õigel ajal ja täpselt tööandja seaduslikke korraldusi;
4) osaleb oma tööalaste teadmiste ja oskuste arendamiseks koolitusel;
5) hoidub tegudest, mis takistavad teistel töötajatel kohustusi täita või kahjustavad tema või teiste isikute elu, tervist või vara;
6) teeb tööülesannete täitmiseks koostööd teiste töötajatega;
7) teatab viivitamata tööandjale töötakistusest või selle tekkimise ohust ning võimaluse korral kõrvaldab erikorralduseta takistuse või selle tekkimise ohu;
8) tööandja soovil teavitab tööandjat kõigist töösuhtega seonduvatest olulistest asjaoludest, mille vastu tööandjal on õigustatud huvi;
9) hoidub tegudest, mis kahjustavad tööandja mainet või põhjustavad klientide või partnerite usaldamatust tööandja vastu;
10) teatab tööandjale esimesel võimalusel oma ajutisest töövõimetusest ja võimaluse korral selle eelduslikust kestusest.
(3) Töötaja täidab oma kohustusi isiklikult, kui ei ole kokku lepitud teisiti.
laupäev, 16. juuli 2011
Eesti - hääbuv rahvusriik
Tundub uskumatu, et meie Riigikogu ja valitsus ei taha, et meie rahvas säiliks vanade traditsioonide põhiselt, säilitaks oma eluviisid ja - kombed. Eesti on ajalooliselt ikka olnud maarahvas, kes tegeleb peamiselt põllumajandusega, elab hajusalt taludes maakohtades, on sõnaaher usin töötegija. Kui lähtuda praegusest parteide-Riigikogu-Valitsuse eeskujust, siis on meie rahasaajateks-töötegijateks need, kes ajavad sõnamulinat igasuguse vaststuseta ja ise ei tee midagi peale sõnadega vahutamise. Tasuv töö eeldab aga mingi väärtuse loomist- tegemist, millele on konkreetne tulemus – töö vili, mis sisaldab väärtusi. (Töökas rahvas – peagi ajalugu. http://leopall.blogspot.com/2010/09/tookas-rahvas-peagi-ajalugui.html ).
Praegu aga on Riigikogu ja Valitsus seisukohal, et nende jutupauniku- jutt on kõige väärtuslikum igasugusest töötegemisest ja väärtuste loomisest. Nii paistab välja vähemalt palkasid võrreldes. Riigikogu esinaine Ene Ergma ARVAB, et kõik tööandjad hüvitavad oma töötajatele autoliisingud, piiramatult autokütuse, mobiilid-kõned, eluaseme üürid... Seetõttu peab riigikogulastele lisaks suurele palgale tööandja (rahvas) hüvitama kõigile töövõtjatele (riigikogulastele) kõik trnaspordi-, telefoni-, oma toidukulud, eluasemekulud... Kahjuks ei tea Ene Ergma seda, et eluasemekulusid, transpordikulusid reeglina ei hüvita töötajale enamus tööandjatest. Meie Toompealased ei tunne üldse Eesti lihtrahava tegelikku elu. Nad on võõrkehad Eesti rahva elu suhes. Umbes 80-90% riigikogulastest on hall mass, kelle ülesandeks on vaid käe tõstmine oma partei tagatoa ettekirjutuse järgi, kelle isisklik initsiatiivi-arvamust Riigikogus ei tohi avaldada, hääletama ja arvamust avaldama peab parteidistsipliini järgi parteide juhtkondade poolt väljatöötatud põhimõtete järgi. Riigikogulased ei esinda rahvast ega ka rahva huvisid, vaid kitsalt oma partei huvisid.
Saan aru, et seoses elu arenguga toimub üleilmne urbaniseerumine, millega ka meie inimeste areng läheb ajaga kaasa. Seoses ühiskonna arenguga on mõningad muutused rahvastikus ja rahva tegemistes... Kuid see peaks olema aja jooksul loomulik kulg, elust enesest tingitud vajadus, mitte sunniviisiline, riigi poolt pealesunnitud tegevus.
Seda ma ei arvanud, et meie Riigikogu ja Valitsus muudab SUNDUSLIKULT rahva elu linnakeskseks, muudab võimatuks tavaeestlase elu maal ja sunnib ta siirduma linna elama. Ka ei arvanud ma seda, et Riik ei hooli oma elanikest, soodustab nende (eestlaste) väljarännet ja on rõõmus, et vabaneb oma töötajatest, vanuritest ja haigetest. Pigem aitab riik kaasa sellele, et oma riigi töötav elanikkond lahkuksid riigist. Mitte ainult viimased asotsiaalid, vaid ka andekad-talendikad noored võiksid meie riigist lahkuda, sest nad võivad saada ohtlikuks meie valitsejate võimuparteide-ambitsioonidele? Valitsejate eelistuseks on RAHA - oma inimeste asemel. Eesti rahvas rändab välismaale, iive on tugevalt negatiivne, sisse rändavad võõramaalased.
Meie rumalad valitsejad likvideerisid oma üliagaruses maapoed oma euronõuetega kolme veevalamu, kahe käimla, jne... nõudmistega. Seda ülinõuet teised eroriiigid eriti ei järgi.
Meie rumal-ahned riigikogulased lõpetasid pensionäridele pensioni kojukande. Nüüd peavad pensionärid käima kümneid kilomeetreid pensioni järgi või niigi alla elatusmiinimumi olevast pensionist maksma pensioni kojukande eest.
Meie Riigikogu likvideeris Riiklikud Metsamajanduse Metsatöötluspunktid, kus töötasid kohalikud maarahva esindajad. Väidtavalt raha puuduse ja ebaotstarbekuse tõttu. Meie Riigikogu ja Valitsuse väited Metsapuntide ebaotstarbekusest on valed, sest metsa mahavõtmine ja palkide ümbertöötelemine on kaumlik tegevus, mis annaks riigi eelarvele raha. Riigikogu ja Valitsus annab aga kasumliku tegevuse pigem oma tuttavatele, eraettevõtjatele-töösturitele - kui jätkaks kasumlikuks riigieelarve täitmiseks. Maakohtades likvideeriti postkontorid, hingusele läksid maa-apteegid, järjest enam suletakse maakoole, kuna ei jätku enam õpilasi. Maakohtades on halb bussiühendus... Nii suretatakse meie maa-külad välja, maainimesed on sunnitud elama asuma alevikesse-linnadesse.
Mida ma tahan eelpool kirjutatuga öelda?
Meie parteid (seega ka Riigikogu ja Valitsus) ei hooli meie rahva ja riigi tulevikust. Kõik on lastud minna isevoolu teed - sisuliselt millessegi sekkumata. Meie riik hääbub vaikselt ning muutub internatsionaalseks Euroliidu iseseisvuseta liitriigiks. Eesti onjuba praegu Euroopa riikide hulgas kolmandal kohal migrantide protsentuaalse hulga poolest. Eestlased lahkuvad Eestist, migrandid tulevad asemele...
Sisuliselt ei järgi meie parteid ja Valitsus Põhiseaduse preambluasse kirjapandut...
Kõikumatus usus ja vankumatus tahtes kindlustada ja arendada riiki,
mis on loodud Eesti rahva riikliku enesemääramise kustumatul õigusel ja välja kuulutatud 1918. aasta 24. veebruaril,
mis on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele,
mis on kaitseks sisemisele ja välisele rahule ning pandiks praegustele ja tulevastele põlvedele nende ühiskondlikus edus ja üldises kasus,
mis peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade –...
Praegu aga on Riigikogu ja Valitsus seisukohal, et nende jutupauniku- jutt on kõige väärtuslikum igasugusest töötegemisest ja väärtuste loomisest. Nii paistab välja vähemalt palkasid võrreldes. Riigikogu esinaine Ene Ergma ARVAB, et kõik tööandjad hüvitavad oma töötajatele autoliisingud, piiramatult autokütuse, mobiilid-kõned, eluaseme üürid... Seetõttu peab riigikogulastele lisaks suurele palgale tööandja (rahvas) hüvitama kõigile töövõtjatele (riigikogulastele) kõik trnaspordi-, telefoni-, oma toidukulud, eluasemekulud... Kahjuks ei tea Ene Ergma seda, et eluasemekulusid, transpordikulusid reeglina ei hüvita töötajale enamus tööandjatest. Meie Toompealased ei tunne üldse Eesti lihtrahava tegelikku elu. Nad on võõrkehad Eesti rahva elu suhes. Umbes 80-90% riigikogulastest on hall mass, kelle ülesandeks on vaid käe tõstmine oma partei tagatoa ettekirjutuse järgi, kelle isisklik initsiatiivi-arvamust Riigikogus ei tohi avaldada, hääletama ja arvamust avaldama peab parteidistsipliini järgi parteide juhtkondade poolt väljatöötatud põhimõtete järgi. Riigikogulased ei esinda rahvast ega ka rahva huvisid, vaid kitsalt oma partei huvisid.
Saan aru, et seoses elu arenguga toimub üleilmne urbaniseerumine, millega ka meie inimeste areng läheb ajaga kaasa. Seoses ühiskonna arenguga on mõningad muutused rahvastikus ja rahva tegemistes... Kuid see peaks olema aja jooksul loomulik kulg, elust enesest tingitud vajadus, mitte sunniviisiline, riigi poolt pealesunnitud tegevus.
Seda ma ei arvanud, et meie Riigikogu ja Valitsus muudab SUNDUSLIKULT rahva elu linnakeskseks, muudab võimatuks tavaeestlase elu maal ja sunnib ta siirduma linna elama. Ka ei arvanud ma seda, et Riik ei hooli oma elanikest, soodustab nende (eestlaste) väljarännet ja on rõõmus, et vabaneb oma töötajatest, vanuritest ja haigetest. Pigem aitab riik kaasa sellele, et oma riigi töötav elanikkond lahkuksid riigist. Mitte ainult viimased asotsiaalid, vaid ka andekad-talendikad noored võiksid meie riigist lahkuda, sest nad võivad saada ohtlikuks meie valitsejate võimuparteide-ambitsioonidele? Valitsejate eelistuseks on RAHA - oma inimeste asemel. Eesti rahvas rändab välismaale, iive on tugevalt negatiivne, sisse rändavad võõramaalased.
Meie rumalad valitsejad likvideerisid oma üliagaruses maapoed oma euronõuetega kolme veevalamu, kahe käimla, jne... nõudmistega. Seda ülinõuet teised eroriiigid eriti ei järgi.
Meie rumal-ahned riigikogulased lõpetasid pensionäridele pensioni kojukande. Nüüd peavad pensionärid käima kümneid kilomeetreid pensioni järgi või niigi alla elatusmiinimumi olevast pensionist maksma pensioni kojukande eest.
Meie Riigikogu likvideeris Riiklikud Metsamajanduse Metsatöötluspunktid, kus töötasid kohalikud maarahva esindajad. Väidtavalt raha puuduse ja ebaotstarbekuse tõttu. Meie Riigikogu ja Valitsuse väited Metsapuntide ebaotstarbekusest on valed, sest metsa mahavõtmine ja palkide ümbertöötelemine on kaumlik tegevus, mis annaks riigi eelarvele raha. Riigikogu ja Valitsus annab aga kasumliku tegevuse pigem oma tuttavatele, eraettevõtjatele-töösturitele - kui jätkaks kasumlikuks riigieelarve täitmiseks. Maakohtades likvideeriti postkontorid, hingusele läksid maa-apteegid, järjest enam suletakse maakoole, kuna ei jätku enam õpilasi. Maakohtades on halb bussiühendus... Nii suretatakse meie maa-külad välja, maainimesed on sunnitud elama asuma alevikesse-linnadesse.
Mida ma tahan eelpool kirjutatuga öelda?
Meie parteid (seega ka Riigikogu ja Valitsus) ei hooli meie rahva ja riigi tulevikust. Kõik on lastud minna isevoolu teed - sisuliselt millessegi sekkumata. Meie riik hääbub vaikselt ning muutub internatsionaalseks Euroliidu iseseisvuseta liitriigiks. Eesti onjuba praegu Euroopa riikide hulgas kolmandal kohal migrantide protsentuaalse hulga poolest. Eestlased lahkuvad Eestist, migrandid tulevad asemele...
Sisuliselt ei järgi meie parteid ja Valitsus Põhiseaduse preambluasse kirjapandut...
Kõikumatus usus ja vankumatus tahtes kindlustada ja arendada riiki,
mis on loodud Eesti rahva riikliku enesemääramise kustumatul õigusel ja välja kuulutatud 1918. aasta 24. veebruaril,
mis on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele,
mis on kaitseks sisemisele ja välisele rahule ning pandiks praegustele ja tulevastele põlvedele nende ühiskondlikus edus ja üldises kasus,
mis peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade –...
laupäev, 9. juuli 2011
Meid valitsevad diletandid ???
Meid valitsevad oskamatud parteilised diletandid? Profaanid?
Võhiklikkus ja võimuahnus on meie valitsejate juures igapäevanähe. Kui profaanlus oleks profesionalismi sünonüüm, siis oleks meil ehk vedanudki. Profaanlust riigi juhtimisel küll heaks kiita ei saa. Kuna profaanlus valitseb Riigikogus, siis ei saa öelda, et profaanidest koosnev Riigikogu valib professionaalselt hea Valitsuse. Meie taasissesisvunud riik on 20 aastat vana ja on majanduslikus seisus Euroopa riikidest ikkagi mahajäänute hulgas. Elanike elatustasemelt ka Euroriikide viimaste hulgas.
ENSV lõpu-aastatel olid meil heal majanduslikul järjel paljud kolhoosid-sovhoosid, võimas kalalaevastik (T/K Ookean), edukad tehased-ettevõtted (Dvigatel, Norma,, Marat, Pioneer...).
Need killustati, jaotati laiali, parseldati osadena maha, viidi pankrotini ja müüdi sentide eest välismaalastele... Riigi vara ärastati, müüdi tuttavatele võileiva hinna eest...
Millele see viitab? Viitab sellele, et meie (majandus)juhid on saamatud ja oskamatud. Meie parteid pole komplekteerinud Riigikogu ja valitsust asjalikest, oskustega inimestest; meie parteide eesmärgiks pole mitte riigi-rahva heaolu saavutamine, vaid meie parteide/parteilaste isiklik võim ja majanduslik heaolu. Meie Riigikogu ja Valitsus ei oska juhtida riiki ja riigi majandust selliselt, et elu vajalikul määral edeneks.
Nende minu väidete kohta kerkivad kindlasti vastuväited. Kaalume neid väiteid, millega on need väited põhjendatud?
1. Eesti on olnud liiga lühikest aega iseseisev riik, et saavutada vajalikku majanduslikku efektiivsust ja olla majanduses tugeval järjel.
Vaidleks vastu. Saksamaa oli sõja järel 1945.a. laastatud, purustatud tööstusega, sõjahaavades, maksis võitjariikidele kontributsioone... Möödus 20 aastat ja 1965.a. oli Saksa FV majanduslikult tugev tööstusriik, kus vaatamata hiljutisele sõjale elas rahvas tunduvalt paremini kui meie keskmine inimene praegu. Või võtame Tshiili. Salvatore Allende kukutamise järel oli Tshiili suhteliselt mahajäänud agraarmaa. Kakskümmend aastat hiljem astus riik Augusto Pinocheti juhtimisel majanduslikult tugevate riikide hulka.
2. Mõned väidavad, seda, et Riigikogu ei kompleteeri parteid, vaid Riigikogu valib rahvas. Öeldakse küll, et rahvas väärib oma valitsust, kuna rahvas ISE valis selle Valitsuse.
Meie puhul see ütlus ei kehti, sest rahvas ei vali Riigikogu ega ka Valitsust. Parteid (oma etteantud kandidaatide nimekirjaga) ütlevad – KELLE POOLT TOHIB HÄÄLETADA. Valiku teeb partei ise. Kas on mõtet hääletada parteitu üksikkandidaadi poolt, kes on väljaspool parteid kandideerisid? See on meie parteide poolt koostatud Valimisseaduse tõttu ainult tühja tuule tallamine. Seda on näidanud senised üksikkandidaatide tulutud ponnistused. Nn. „Isikumandaadiga“ saab Riigiokku ainult 10-15% riigikogulasi. Ülejäänud ca 80-85% puhul toimivad parteide endi manipulatsioonid (häälte ülekandmine, parteinimekirjad...). Sellepärast koosneb meie Riigikogu valdavalt hallist massist, kelle ülesandeks on hääletad ühtselt nii – nagu partei juhtkond käsib. Riigikogulased ei esinda oma valijate huvisid ega esinda ka rahvast. Riigikogulased esindavad ainut oma parteid ja nende seisukohti. Sel teemal on TMS-is mitmeid arvamusi.
3. Ka Valitsuse valivad riigikogulased e. parteide esindajad endi hulgast. Valitsuse moodustamisel ei vaadata tulevase ministri erialast kompetentsi ega tema oskusi, vaid tema parteilist truudust. Määravaks on tulevase ministri populaarsus oma parteis, tema koht partei hierarhias. Minister aga (koos partei tagatoaga) komplekteerivad ministrile alluvate ametite ja asutuste juhid. Ka siin pole tähtsad erialased teadmised, vaid parteiliine truudus. Enamuses nõunikest valitakse oma partei truualamlikest liikmetest. Nii hakkab Ministeeriumi, ametkonda ja allusutusi juhtima truud partei liikmed, kes ei pruugi majandusharu asjade, arengu ja perspektiiviga kursis olla – kuid nad on truud oma parteile poliitiliselt ja aitavad kindlustada partei poliitilist ja majanduslikku võimu. Parteid ise oleksid ka väga rahul kui neil oleks võtta iga ministeeriumi etteotsa võimekaid spetsialiste OMA PARTEIST. Kahjuks pole igas parteis vastavaid võimekaid spetsialiste. Väljaspool parteid olevaid spetsialiste magusa riigipiruka juurde lasta aga ei saa, seetõttu on parteid seisukohal, et POLIITIK ON UNIVERSAALNE SPETSIALIST IGAL ALAL. Selle, mis poliitikul teadmistest puudu jääb – täidab poliitik oma poliitiliste targutustega. Sellepärast on meie parimad poliitikud hoopis sõnaosavad sõnaseadjad – mitte oskuslikud töö tegijad.
4. Vastuvaidlematult juhib kogu riigi elu paar-kolm parteid (kes on parajasti võimul-koalitsioonis). Koalitsiooniparteide koosseisu muutumisel ei muutu parteide üldpoliitika riigi juhtimisel. Ikka on Riigikogu (parteide esinduse) eesmärgiks „omade võimu- ja majandusliiku ülemvõimu“ kindlustamine. Tallinnas on võimul Keskerakond, Toompeal aga Reformierkond koos IRL-ga. Mõlemi valitsemisel on pisierinevused, kuid üldjoontes on meetodid samad: kindlustada oma partei poliitilist ja majanduslikku võimu, saada suurimat osa riigipirukast, jagada riigipirukat ja kasulikke ameteid ainult omade vahel, tallata valimatult porri oma poliitilised vastased-konkurendid.
5. Ilma kompetentse, asjaliku juhtimiseta ei toimu ka pidevat tulemuslikku arengut. Kas saab aga olla kompetentset juhtimist, kui juhte valivad ebakompetentsed inimesed? ... Riigikogu valivad parteid, Valitsuse valivad parteid (Riigikogu, mis koosneb parteide esindajatest), riiklike ametkondada-ettevõtete juhtkonna valivad parteid...
Olemeharjunud, et iga uus Haridusminister reformib haridust uute tuultega oma näo järgi ja haridustöötajad on tüdinenud poolikute reformide tuuletõmbes tõmblemast. Haldusreformi tehakse 20 aastat, kuid pealkirjast kaugemale pole jõutud. Seadused on vigased, ebaselged, mitmeti tõlgendatavad, kohati vastuolulised... Raudtee ost-müük,Euroopa suhkrutrahvid, Narva elektrijaamade müügikatse...
6. Üks faktor on ka see, et nii meie parteid kui parteilased RÄÄGIVAD suurest vastutustundest ja vastutustundlikust käitumisest. TEGELIKKUSES ei vastuta parteid ega ka parteilased mitte millegiga ja mitte kellegi ees (peale oma parteigenossede). Meie parteide eetiline ja moraalne tase on madal ja neil puudub enesekriitiline meel.
Kes pole nõus minu arvamusega meie parteide-juhtide profaanluse kohta...
Milles siis on asi, et meie riigis majanduse ja rahva heaolu tõus on niivõrd aeglane? Kellest see siis sõltub? Kas ainuüksi rahvast ja rahva töökusest? Minu arvates küll selles, et meie parteid on võimu- ja rahaahned ning ei oska ÕIGESTI riiki juhtida. Igatahes nende oskuses meie riiki juhtida küll erilist tarkust ega tulemusi välja ei paista.
Ansip lubas meid viia viie Euroopa rikkama riigi hulka. Toompealased seda juba on. Kuid riik ei koosne ainult toompealastest, meie rahva-riigi elatustase on viie viimase Euroriigi hulgas. Paljude halbade näitajate poolest oleme Euroopas esirinnas (Aidsi levik, narkomaania, suitsiidid, alkoholitarbimine...). Vajalike-heade näitajate poolest (sotsiaaltagatised, iive, tööhõive...) olemeaga viimastel kohtadel.
Või polegi tegu meie parteide profaanlusega? Ehk on parteid liialt targad ja kavalad? Nad võtavad riigilt-rahvalt kõik mis võtta annab. Riiki juhivad parteid selliselt, et parteidel/parteilastel oleks hea elu neil saadavate paljude sissetulekute-palkade-hüvitiste-kompensatsioonide näol, riigi ja rahva saatus neid ei huvita.
Parteid EI TAHA aru saada http://leopall.blogspot.com/2010/12/parteid-ei-taha-aru-saada.html
Võhiklikkus ja võimuahnus on meie valitsejate juures igapäevanähe. Kui profaanlus oleks profesionalismi sünonüüm, siis oleks meil ehk vedanudki. Profaanlust riigi juhtimisel küll heaks kiita ei saa. Kuna profaanlus valitseb Riigikogus, siis ei saa öelda, et profaanidest koosnev Riigikogu valib professionaalselt hea Valitsuse. Meie taasissesisvunud riik on 20 aastat vana ja on majanduslikus seisus Euroopa riikidest ikkagi mahajäänute hulgas. Elanike elatustasemelt ka Euroriikide viimaste hulgas.
ENSV lõpu-aastatel olid meil heal majanduslikul järjel paljud kolhoosid-sovhoosid, võimas kalalaevastik (T/K Ookean), edukad tehased-ettevõtted (Dvigatel, Norma,, Marat, Pioneer...).
Need killustati, jaotati laiali, parseldati osadena maha, viidi pankrotini ja müüdi sentide eest välismaalastele... Riigi vara ärastati, müüdi tuttavatele võileiva hinna eest...
Millele see viitab? Viitab sellele, et meie (majandus)juhid on saamatud ja oskamatud. Meie parteid pole komplekteerinud Riigikogu ja valitsust asjalikest, oskustega inimestest; meie parteide eesmärgiks pole mitte riigi-rahva heaolu saavutamine, vaid meie parteide/parteilaste isiklik võim ja majanduslik heaolu. Meie Riigikogu ja Valitsus ei oska juhtida riiki ja riigi majandust selliselt, et elu vajalikul määral edeneks.
Nende minu väidete kohta kerkivad kindlasti vastuväited. Kaalume neid väiteid, millega on need väited põhjendatud?
1. Eesti on olnud liiga lühikest aega iseseisev riik, et saavutada vajalikku majanduslikku efektiivsust ja olla majanduses tugeval järjel.
Vaidleks vastu. Saksamaa oli sõja järel 1945.a. laastatud, purustatud tööstusega, sõjahaavades, maksis võitjariikidele kontributsioone... Möödus 20 aastat ja 1965.a. oli Saksa FV majanduslikult tugev tööstusriik, kus vaatamata hiljutisele sõjale elas rahvas tunduvalt paremini kui meie keskmine inimene praegu. Või võtame Tshiili. Salvatore Allende kukutamise järel oli Tshiili suhteliselt mahajäänud agraarmaa. Kakskümmend aastat hiljem astus riik Augusto Pinocheti juhtimisel majanduslikult tugevate riikide hulka.
2. Mõned väidavad, seda, et Riigikogu ei kompleteeri parteid, vaid Riigikogu valib rahvas. Öeldakse küll, et rahvas väärib oma valitsust, kuna rahvas ISE valis selle Valitsuse.
Meie puhul see ütlus ei kehti, sest rahvas ei vali Riigikogu ega ka Valitsust. Parteid (oma etteantud kandidaatide nimekirjaga) ütlevad – KELLE POOLT TOHIB HÄÄLETADA. Valiku teeb partei ise. Kas on mõtet hääletada parteitu üksikkandidaadi poolt, kes on väljaspool parteid kandideerisid? See on meie parteide poolt koostatud Valimisseaduse tõttu ainult tühja tuule tallamine. Seda on näidanud senised üksikkandidaatide tulutud ponnistused. Nn. „Isikumandaadiga“ saab Riigiokku ainult 10-15% riigikogulasi. Ülejäänud ca 80-85% puhul toimivad parteide endi manipulatsioonid (häälte ülekandmine, parteinimekirjad...). Sellepärast koosneb meie Riigikogu valdavalt hallist massist, kelle ülesandeks on hääletad ühtselt nii – nagu partei juhtkond käsib. Riigikogulased ei esinda oma valijate huvisid ega esinda ka rahvast. Riigikogulased esindavad ainut oma parteid ja nende seisukohti. Sel teemal on TMS-is mitmeid arvamusi.
3. Ka Valitsuse valivad riigikogulased e. parteide esindajad endi hulgast. Valitsuse moodustamisel ei vaadata tulevase ministri erialast kompetentsi ega tema oskusi, vaid tema parteilist truudust. Määravaks on tulevase ministri populaarsus oma parteis, tema koht partei hierarhias. Minister aga (koos partei tagatoaga) komplekteerivad ministrile alluvate ametite ja asutuste juhid. Ka siin pole tähtsad erialased teadmised, vaid parteiliine truudus. Enamuses nõunikest valitakse oma partei truualamlikest liikmetest. Nii hakkab Ministeeriumi, ametkonda ja allusutusi juhtima truud partei liikmed, kes ei pruugi majandusharu asjade, arengu ja perspektiiviga kursis olla – kuid nad on truud oma parteile poliitiliselt ja aitavad kindlustada partei poliitilist ja majanduslikku võimu. Parteid ise oleksid ka väga rahul kui neil oleks võtta iga ministeeriumi etteotsa võimekaid spetsialiste OMA PARTEIST. Kahjuks pole igas parteis vastavaid võimekaid spetsialiste. Väljaspool parteid olevaid spetsialiste magusa riigipiruka juurde lasta aga ei saa, seetõttu on parteid seisukohal, et POLIITIK ON UNIVERSAALNE SPETSIALIST IGAL ALAL. Selle, mis poliitikul teadmistest puudu jääb – täidab poliitik oma poliitiliste targutustega. Sellepärast on meie parimad poliitikud hoopis sõnaosavad sõnaseadjad – mitte oskuslikud töö tegijad.
4. Vastuvaidlematult juhib kogu riigi elu paar-kolm parteid (kes on parajasti võimul-koalitsioonis). Koalitsiooniparteide koosseisu muutumisel ei muutu parteide üldpoliitika riigi juhtimisel. Ikka on Riigikogu (parteide esinduse) eesmärgiks „omade võimu- ja majandusliiku ülemvõimu“ kindlustamine. Tallinnas on võimul Keskerakond, Toompeal aga Reformierkond koos IRL-ga. Mõlemi valitsemisel on pisierinevused, kuid üldjoontes on meetodid samad: kindlustada oma partei poliitilist ja majanduslikku võimu, saada suurimat osa riigipirukast, jagada riigipirukat ja kasulikke ameteid ainult omade vahel, tallata valimatult porri oma poliitilised vastased-konkurendid.
5. Ilma kompetentse, asjaliku juhtimiseta ei toimu ka pidevat tulemuslikku arengut. Kas saab aga olla kompetentset juhtimist, kui juhte valivad ebakompetentsed inimesed? ... Riigikogu valivad parteid, Valitsuse valivad parteid (Riigikogu, mis koosneb parteide esindajatest), riiklike ametkondada-ettevõtete juhtkonna valivad parteid...
Olemeharjunud, et iga uus Haridusminister reformib haridust uute tuultega oma näo järgi ja haridustöötajad on tüdinenud poolikute reformide tuuletõmbes tõmblemast. Haldusreformi tehakse 20 aastat, kuid pealkirjast kaugemale pole jõutud. Seadused on vigased, ebaselged, mitmeti tõlgendatavad, kohati vastuolulised... Raudtee ost-müük,Euroopa suhkrutrahvid, Narva elektrijaamade müügikatse...
6. Üks faktor on ka see, et nii meie parteid kui parteilased RÄÄGIVAD suurest vastutustundest ja vastutustundlikust käitumisest. TEGELIKKUSES ei vastuta parteid ega ka parteilased mitte millegiga ja mitte kellegi ees (peale oma parteigenossede). Meie parteide eetiline ja moraalne tase on madal ja neil puudub enesekriitiline meel.
Kes pole nõus minu arvamusega meie parteide-juhtide profaanluse kohta...
Milles siis on asi, et meie riigis majanduse ja rahva heaolu tõus on niivõrd aeglane? Kellest see siis sõltub? Kas ainuüksi rahvast ja rahva töökusest? Minu arvates küll selles, et meie parteid on võimu- ja rahaahned ning ei oska ÕIGESTI riiki juhtida. Igatahes nende oskuses meie riiki juhtida küll erilist tarkust ega tulemusi välja ei paista.
Ansip lubas meid viia viie Euroopa rikkama riigi hulka. Toompealased seda juba on. Kuid riik ei koosne ainult toompealastest, meie rahva-riigi elatustase on viie viimase Euroriigi hulgas. Paljude halbade näitajate poolest oleme Euroopas esirinnas (Aidsi levik, narkomaania, suitsiidid, alkoholitarbimine...). Vajalike-heade näitajate poolest (sotsiaaltagatised, iive, tööhõive...) olemeaga viimastel kohtadel.
Või polegi tegu meie parteide profaanlusega? Ehk on parteid liialt targad ja kavalad? Nad võtavad riigilt-rahvalt kõik mis võtta annab. Riiki juhivad parteid selliselt, et parteidel/parteilastel oleks hea elu neil saadavate paljude sissetulekute-palkade-hüvitiste-kompensatsioonide näol, riigi ja rahva saatus neid ei huvita.
Parteid EI TAHA aru saada http://leopall.blogspot.com/2010/12/parteid-ei-taha-aru-saada.html
laupäev, 2. juuli 2011
Kohtute dogma...1
Kohus asus seisukohale...
Peale kohtus antud nõusoleku kompromissi sõlmimiseks võib küll Määruskaebust esitada, kuid seal ei tohi arutleda asja sisu puudutavat otsust, sest kohus ei hakka uuesti asja sisusse tungima. Tuleb põhjendada vaid seda – Millega eksis Kohus kompromissi kinnitades. Millist materiaalõiguslikku või menetlusnormi Kohus rikkus kompromissi kinnitades. Kas lahend asjas on sisuliselt vale või õige – see Kohut ei huvita.
Kohut ei huvita ka see – kui hästi sai Pool aru kompromissi tähendusest. Kostjal oli istungil esindajaks VANDEADVOKAAT – tema pidi kõik selgitama 5 minutiga. Kui vandeadvokaat oli nõrk ning ei teinud asja Kostjale küllalt selgeks, siis on süüdi Kostja ise, kuna ta ei võtnud küllalt pädevat advokaati endale esindajaks-nõustajaks.
Seadus ütleb (tsiviilmenetluse seadustik) § 430. Kompromiss
(1) Pooled võivad menetluse kuni hagi kohta tehtud lahendi jõustumiseni lõpetada kompromissiga. Kohus kinnitab kompromissi määrusega, millega ühtlasi lõpetab asja menetluse. Kompromissi kinnitamise määruses märgitakse kompromissi tingimused.
(3) Kohus ei kinnita kompromissi, kui see on vastuolus heade kommetega või seadusega või rikub olulist avalikku huvi või kui kompromissi ei ole võimalik täita. Kohus ei ole kompromissiga seotud ega pea seda kinnitama perekonnaasjas.
(8) Kompromissi saab tühistada ja selle tühisusele saab tugineda tsiviilseadustiku üldosa seaduses nimetatud alustel ning kompromissist saab taganeda või selle üles öelda võlaõigusseaduses nimetatud alustel.
Tsiviilseadustiku üldosa seadus ütleb TsÜS § 86 (1) Heade kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing on tühine. Võlaõigusseaduse § 6. Hea usu põhimõte: (1) Võlausaldaja ja võlgnik peavad teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. (2) Võlasuhtele ei kohaldata seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu.
Kostja arvates. Antud nn. kompromiss ei ole tegelikult kompromiss ning on täielikult vastuolus headele kommetele ning tavadele. Seoses sellega tuleks kompromissi kinnitamise määrus tühistada.
Kohus aga ei leidnud selles asjas midagi, mis oleks olnud heade tavade ja kommetega vastuolus. Kas kohtunik oli liiga noor (alla 30 aasta), et ei teadnud asjaolusid, mis on inimestel kombeks ja mis on heaks tavaks? Pigem on kohtud seisukohal, et inimesed ise peavad seda kohtule ütlema, mitte et Kohus peaks arvama hakkama.
Mis oleks siis vastuolus heade tavade-kommetega või hea usu põhimõtetega? Nagu näiteks: - On minu meelest heaks kombeks-tavaks austada inimese enda soovi-arvamust. Kui ikka Testaator-pärija on kümme aastat väljendanud soovimatust pärandada mingigi osa pärandist poolõele (L’le) ja alati väljendanud soovi pärandada kogu vara oma hooldajale K. tütrele... Hea komme nõuab ikka inimese enda (seda enam surnu), viimase tahte austamist.
- Heaks kombeks-tavaks on arvestatada neutraalse ametiisiku – NOTARI arvamust, mitte aga asjast otseselt huvitatud 80-aastase Hageja arvamust.
- Heaks kombeks-tavaks on arvestada spetsialistide – arstide arvamust adekvaatsuse-dementsuse kohta. Need arstid (5-6 erinevat arsti viimase viie aasta jooksul), kes kohtusid isiklikult patsiendiga kui arst-ekspertidega, kes tegid surnule ekspertiisi osaliste haiglate paberite alusel.
- Hea tava-komme on ka uskuda politseinike ja eelnenud kohtu arvamust adekvaatsuse kohta, kui nad kuulasid E-A. Tunnistajana üle advokaadi ning psühholoogi-psühhiaatri juuresolekuta ja arvestasid tema tunnistustega. Süüdimatu ja ebaadekvaatse inimese tunnistusi ei arvestata...
- Hea tava-komme on jälgida ka seda, kas potentsiaalne pärija (poolõde L.) on üldse pärimiskõlblik Pärimisseaduse järgi. § 6. Pärimiskõlbmatus.
Ligilähedasel teemal selles blogis ka: „Õiglane“ kohus http://leopall.blogspot.com/2011/03/kohtutes-tavaline.html
Õiglane kohus 2 http://leopall.blogspot.com/2011/03/oiglane-kohus-2.html
Kas kompromiss on dogma?
Peale kohtus antud nõusoleku kompromissi sõlmimiseks võib küll Määruskaebust esitada, kuid seal ei tohi arutleda asja sisu puudutavat otsust, sest kohus ei hakka uuesti asja sisusse tungima. Tuleb põhjendada vaid seda – Millega eksis Kohus kompromissi kinnitades. Millist materiaalõiguslikku või menetlusnormi Kohus rikkus kompromissi kinnitades. Kas lahend asjas on sisuliselt vale või õige – see Kohut ei huvita.
Kohut ei huvita ka see – kui hästi sai Pool aru kompromissi tähendusest. Kostjal oli istungil esindajaks VANDEADVOKAAT – tema pidi kõik selgitama 5 minutiga. Kui vandeadvokaat oli nõrk ning ei teinud asja Kostjale küllalt selgeks, siis on süüdi Kostja ise, kuna ta ei võtnud küllalt pädevat advokaati endale esindajaks-nõustajaks.
Seadus ütleb (tsiviilmenetluse seadustik) § 430. Kompromiss
(1) Pooled võivad menetluse kuni hagi kohta tehtud lahendi jõustumiseni lõpetada kompromissiga. Kohus kinnitab kompromissi määrusega, millega ühtlasi lõpetab asja menetluse. Kompromissi kinnitamise määruses märgitakse kompromissi tingimused.
(3) Kohus ei kinnita kompromissi, kui see on vastuolus heade kommetega või seadusega või rikub olulist avalikku huvi või kui kompromissi ei ole võimalik täita. Kohus ei ole kompromissiga seotud ega pea seda kinnitama perekonnaasjas.
(8) Kompromissi saab tühistada ja selle tühisusele saab tugineda tsiviilseadustiku üldosa seaduses nimetatud alustel ning kompromissist saab taganeda või selle üles öelda võlaõigusseaduses nimetatud alustel.
Tsiviilseadustiku üldosa seadus ütleb TsÜS § 86 (1) Heade kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing on tühine. Võlaõigusseaduse § 6. Hea usu põhimõte: (1) Võlausaldaja ja võlgnik peavad teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. (2) Võlasuhtele ei kohaldata seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu.
Kostja arvates. Antud nn. kompromiss ei ole tegelikult kompromiss ning on täielikult vastuolus headele kommetele ning tavadele. Seoses sellega tuleks kompromissi kinnitamise määrus tühistada.
Kohus aga ei leidnud selles asjas midagi, mis oleks olnud heade tavade ja kommetega vastuolus. Kas kohtunik oli liiga noor (alla 30 aasta), et ei teadnud asjaolusid, mis on inimestel kombeks ja mis on heaks tavaks? Pigem on kohtud seisukohal, et inimesed ise peavad seda kohtule ütlema, mitte et Kohus peaks arvama hakkama.
Mis oleks siis vastuolus heade tavade-kommetega või hea usu põhimõtetega? Nagu näiteks: - On minu meelest heaks kombeks-tavaks austada inimese enda soovi-arvamust. Kui ikka Testaator-pärija on kümme aastat väljendanud soovimatust pärandada mingigi osa pärandist poolõele (L’le) ja alati väljendanud soovi pärandada kogu vara oma hooldajale K. tütrele... Hea komme nõuab ikka inimese enda (seda enam surnu), viimase tahte austamist.
- Heaks kombeks-tavaks on arvestatada neutraalse ametiisiku – NOTARI arvamust, mitte aga asjast otseselt huvitatud 80-aastase Hageja arvamust.
- Heaks kombeks-tavaks on arvestada spetsialistide – arstide arvamust adekvaatsuse-dementsuse kohta. Need arstid (5-6 erinevat arsti viimase viie aasta jooksul), kes kohtusid isiklikult patsiendiga kui arst-ekspertidega, kes tegid surnule ekspertiisi osaliste haiglate paberite alusel.
- Hea tava-komme on ka uskuda politseinike ja eelnenud kohtu arvamust adekvaatsuse kohta, kui nad kuulasid E-A. Tunnistajana üle advokaadi ning psühholoogi-psühhiaatri juuresolekuta ja arvestasid tema tunnistustega. Süüdimatu ja ebaadekvaatse inimese tunnistusi ei arvestata...
- Hea tava-komme on jälgida ka seda, kas potentsiaalne pärija (poolõde L.) on üldse pärimiskõlblik Pärimisseaduse järgi. § 6. Pärimiskõlbmatus.
Ligilähedasel teemal selles blogis ka: „Õiglane“ kohus http://leopall.blogspot.com/2011/03/kohtutes-tavaline.html
Õiglane kohus 2 http://leopall.blogspot.com/2011/03/oiglane-kohus-2.html
Kas kompromiss on dogma?
reede, 1. juuli 2011
Kohtute dogma - kompromiss?
Kompromiss tsiviilasjades on kohtutes muutunud dogmaks, mida soovitatakse pooltele igal eelistungil, istungite alguses ja lõpus. Kui kompromissiga on kord juba nõustutud, siis on seda praktiliselt võimatu muuta – olgu see kompromiss nii ebaõiglane ja seadusega vastuolusid sisaldav kui tahes.
Kompromiss kohtus on kahtlemata kohtule kasulik, sest vähendab tunduvalt kohtu töökoormust ja teeb olematuks kohtuniku vastutuse asjaarutamisel, sest kohtunik ei peasiis ise midagi otsustama.
Tihti mõjutatakse kompromissi osapooli sellega, et muidu läheb protsess liiga pikaks ja kalliks, kompromissi puhul tagastatatkse riigilõiv jne... Tihti osapooled, kes ei saa aru kompromissi tagajärgedest – nõustuvad neile mitte kasuliku ja vastumeelse kompromissiga. Kompromissi puhul pole kohtule see üldse tähtis – kui õiglane või seduse põhimõtteid järgiv kompromiss on.
Üks näide kompromissist pärimisvaidluses.
Pärandaja: E-A. sündis 1932.a., 17-aastase noorukina viidi Siberisse ja naasis Eestisse 50.-te lõpus. Oli abielus, kuid lapsi pole. Tallinnas kohtas 1965.a. noorpõlvearmastust K-d, kes oli abielus ja omas lapsi. Asuti lähestikku elamaja alates 2003.a. K. Tütar asus hooldama E-A.-d. Viimase kaheksa aasta jooksul murdus avarii tagajärjel reieluu, paar aastat hiljem tabas teda insult. Viibis palju taastutravi haiglates ja hooldekodudes. Viimased aastad elas K-peres, kes koos tütrega hooldas teda. Kogu vara (15 aastat pooleliolev maja heas rajoonis) tahtis pärandada K- tütrele, mille kohta koostatud 2 notariaalset testamenti, rida omakäelisi allkirju-testamente, haiglates koostatud testamente. E-A. Suri 2009.a. sügisel.
E-A-l oli poolõde L. K-tütar teatas talle poolvenna surmast (ehkki E-A. Oli korduvalt keelanud tema surmast poolõele teatamast). Poolõde käskis E-A. Maha matta (tuhastada, poolvenna tuhka ta ei tahtnud) ning matustele ta ei läinud.
Poolõde L. Andis sisse notarile pärandi saamise avalduse. Notari juures selgus, et E-A. Poolt on Testament tehtud, kus kogu temavara pärijaks on määratud K. tütar ja Testamendis klausel – ei taha oma pärijaks poolõde L., kuna L. Olla E-A-terroriseerinud, püüdnud tedadmentseks süüdimatuks tunnistada ja üldse oli nende omavaheline läbisaamine väga halb.
Kohe järgnes poolõe hagi kohtusse EELNEVATE TESTAMENTIDE (milles teda pärijana märgitud polnud) TÜHISTAMISEKS (temaoleks siis teiste sugulaste puudumisel ainuupärija). Kostjaks oli muidugi Testamentide järgne pärija K.-tütar, kelle pärimise kohta oli veel mitu arstide pool tkoostatud testamenti, E-A. Omakäelisi ja tunnistajate juures koostatud testamente – Kõik sama sisuga – minu poolõde pole minu pärija, kogu minu vara pärib K.- tütar (6 lapse ema).
Toimus 2-3 eelistungit, määrati 2009.a. surnu kohta kohtupsühhiaatria-psühholoogia kompleksekspertiis. Ekspertiis valmis märtsi lõpus 2011.a. Akt koosnes 17-st leheküljest. Ekspertiisi Akt nr. 33/2. Ekspertiisi aktis oli palju jämedaid faktivigu ja tegelikkusele mittevastavaid asjaolusid. Kostja koos vandeadvokaadist Esindajaga otsustasid esitada antud asjas kohtule taotluse teha kordusekspertiis.
Nii oli akti nr.33/2 kohaselt olnud E-A-l 2005.a. ja 2006.a infarktid, tegelikult oli ainult üks infarkt, Temal olevat olnud mõlema jala reieluud murdunud, tegelikkuses ainult ühel jalal. Akti kohaselt olevat olnud E-A-l süvenev dementsus (F-03), kuid seda ükski arstlik dokument ei kinnita. Ekspertiisiks ei kasutatud mitmete haiglate epikriise, kus on öeldud, et patsient on kontaktne, adekvaatne, saab aru oma tegudest, orienteerub ümbruses ja kohas. Eksperdid leidsid, et 24.04.2006.a. hospitaliseeriti E-A. vasaku kehapoole halvatuse ja psüühikahäirete tõttu. Peale ekspertiisiakti MITTE KUSKIL ei leidu andmeid selle kohta, et sel korral hospitaliseeriti A.Salk KA PSÜÜHIKAHÄIRETE tõttu. Mõned fikseeritud dementsuse nähud (F-01) hooldushaiglates ja taastusravil on tingitud hooldusalustele EELNEVALT rahustite manustamisest, nende rohtude kasutamise tõttu need nähud tekkisid , ühtlasi tekkis nendest rahustitest ka sõltuvus. Mitmed tunnistajad kinnitavad E-A adekvaatset käitumist. Kolm notarit vestlesid temaga ning kinnitasid seda, et ta on täie mõistuse juures, saab aru oma tegudest ning suudab neid juhtida. Perearst ja mitmed kõrvalised inimesed pidasid A.Salk’i täie arusaamise juures olevaks inimeseks, kes on selge mõistusega. K.tütrel on alles ka 1 nädal enneE-A surma tehtud video video tema käitumisest, mis näitab, et tegmist on normaalse inimesega.
Ekspertiisis ei võetud arvesse (kuna ei leitud??? Haiglatest) E-A adekvaatsust tõendavaid dokumente.
Kostja esindaja (vandeadvokaat) esitas kohtule taotluse kordusekspertiisiks kohtule. Kohus leidis, et taotlus esitati kohtule hilinenult (19.04.,kohtuistung toimus 27.04.). Kohus küsis muidugika Hageja L. Arvamust.
See, et kohus nõustus meditsiinis võhiku ja asjast otseslt huvitatud isiku seisukohaga Kostja kahjuks, kuulamata ära isegi Kostja põhjendused – seetõttu sattus Kostja shokki.
Kohtunik rääkis kompromissist, millega oli kohe nõus ka Hageja. Kohtunik andis Kostjale 5 minutit oma Esindajaga (vandeadvokaat) kompromissi üle nõu pidada. Ka Kostja esindaja vist pooldas kompromissi, ehkki Kostja ei saanud hästi aru – mida siinne kompromiss tähendas. Kostja oli sundseisus ning sunnitud nõustuma kompromissiga. (Ilmselt oli Kostjat esindanud vandeadvokaat nõrk Kostjale selgitama ja nõrk ka kohtus esindama Kostja huvisid).
Kohus kinnitas kompromissi nii naguHageja tahtis – tunnistada tühisteks KAHE NOTARI poolt koostatud (seega ka alama jõuga) TESTAMINDID. Mõlemad osapooled kannavad oma kohtukulud ise....
Viimasel edasikaebamise päeval lasi Kostja koostada MÄÄRUSKAEBUSE otsuse vaidlustamiseks juhuslikul juuraga kokkupuutunud isiku. See Määruskaebus oli muidugi oskamatult koostatud, kuid andis võimaluse edasikaebamise tähtaeg mitte mööda lasta.
Tuli välja, et juhusliku - juuraga kokkupuutunud isiku juriidiliselt (sisuliselt) kirjaoskamatu Määruskaebus tegi rohkem kasu kui vandeadvokaat 30 000 EEK-i eest.
Vähemalt andis võimaluse??? Vaidlustada KOMPROMISSI, mis pole mitte KOMPROMISS, VAID hagi täielik rahuldamine.
Kompromiss peaks olema midagi sellist, kus kus mõlemad annavad teine-teisele milleski järgi. Mitte nii, et üks saab kõik,mis ta tahtis, teine aga annab kõik – mis Hageja tahtis. Kus siin kompromiss???
Arutleks ehk sama keissi edasi?
Kompromiss kohtus on kahtlemata kohtule kasulik, sest vähendab tunduvalt kohtu töökoormust ja teeb olematuks kohtuniku vastutuse asjaarutamisel, sest kohtunik ei peasiis ise midagi otsustama.
Tihti mõjutatakse kompromissi osapooli sellega, et muidu läheb protsess liiga pikaks ja kalliks, kompromissi puhul tagastatatkse riigilõiv jne... Tihti osapooled, kes ei saa aru kompromissi tagajärgedest – nõustuvad neile mitte kasuliku ja vastumeelse kompromissiga. Kompromissi puhul pole kohtule see üldse tähtis – kui õiglane või seduse põhimõtteid järgiv kompromiss on.
Üks näide kompromissist pärimisvaidluses.
Pärandaja: E-A. sündis 1932.a., 17-aastase noorukina viidi Siberisse ja naasis Eestisse 50.-te lõpus. Oli abielus, kuid lapsi pole. Tallinnas kohtas 1965.a. noorpõlvearmastust K-d, kes oli abielus ja omas lapsi. Asuti lähestikku elamaja alates 2003.a. K. Tütar asus hooldama E-A.-d. Viimase kaheksa aasta jooksul murdus avarii tagajärjel reieluu, paar aastat hiljem tabas teda insult. Viibis palju taastutravi haiglates ja hooldekodudes. Viimased aastad elas K-peres, kes koos tütrega hooldas teda. Kogu vara (15 aastat pooleliolev maja heas rajoonis) tahtis pärandada K- tütrele, mille kohta koostatud 2 notariaalset testamenti, rida omakäelisi allkirju-testamente, haiglates koostatud testamente. E-A. Suri 2009.a. sügisel.
E-A-l oli poolõde L. K-tütar teatas talle poolvenna surmast (ehkki E-A. Oli korduvalt keelanud tema surmast poolõele teatamast). Poolõde käskis E-A. Maha matta (tuhastada, poolvenna tuhka ta ei tahtnud) ning matustele ta ei läinud.
Poolõde L. Andis sisse notarile pärandi saamise avalduse. Notari juures selgus, et E-A. Poolt on Testament tehtud, kus kogu temavara pärijaks on määratud K. tütar ja Testamendis klausel – ei taha oma pärijaks poolõde L., kuna L. Olla E-A-terroriseerinud, püüdnud tedadmentseks süüdimatuks tunnistada ja üldse oli nende omavaheline läbisaamine väga halb.
Kohe järgnes poolõe hagi kohtusse EELNEVATE TESTAMENTIDE (milles teda pärijana märgitud polnud) TÜHISTAMISEKS (temaoleks siis teiste sugulaste puudumisel ainuupärija). Kostjaks oli muidugi Testamentide järgne pärija K.-tütar, kelle pärimise kohta oli veel mitu arstide pool tkoostatud testamenti, E-A. Omakäelisi ja tunnistajate juures koostatud testamente – Kõik sama sisuga – minu poolõde pole minu pärija, kogu minu vara pärib K.- tütar (6 lapse ema).
Toimus 2-3 eelistungit, määrati 2009.a. surnu kohta kohtupsühhiaatria-psühholoogia kompleksekspertiis. Ekspertiis valmis märtsi lõpus 2011.a. Akt koosnes 17-st leheküljest. Ekspertiisi Akt nr. 33/2. Ekspertiisi aktis oli palju jämedaid faktivigu ja tegelikkusele mittevastavaid asjaolusid. Kostja koos vandeadvokaadist Esindajaga otsustasid esitada antud asjas kohtule taotluse teha kordusekspertiis.
Nii oli akti nr.33/2 kohaselt olnud E-A-l 2005.a. ja 2006.a infarktid, tegelikult oli ainult üks infarkt, Temal olevat olnud mõlema jala reieluud murdunud, tegelikkuses ainult ühel jalal. Akti kohaselt olevat olnud E-A-l süvenev dementsus (F-03), kuid seda ükski arstlik dokument ei kinnita. Ekspertiisiks ei kasutatud mitmete haiglate epikriise, kus on öeldud, et patsient on kontaktne, adekvaatne, saab aru oma tegudest, orienteerub ümbruses ja kohas. Eksperdid leidsid, et 24.04.2006.a. hospitaliseeriti E-A. vasaku kehapoole halvatuse ja psüühikahäirete tõttu. Peale ekspertiisiakti MITTE KUSKIL ei leidu andmeid selle kohta, et sel korral hospitaliseeriti A.Salk KA PSÜÜHIKAHÄIRETE tõttu. Mõned fikseeritud dementsuse nähud (F-01) hooldushaiglates ja taastusravil on tingitud hooldusalustele EELNEVALT rahustite manustamisest, nende rohtude kasutamise tõttu need nähud tekkisid , ühtlasi tekkis nendest rahustitest ka sõltuvus. Mitmed tunnistajad kinnitavad E-A adekvaatset käitumist. Kolm notarit vestlesid temaga ning kinnitasid seda, et ta on täie mõistuse juures, saab aru oma tegudest ning suudab neid juhtida. Perearst ja mitmed kõrvalised inimesed pidasid A.Salk’i täie arusaamise juures olevaks inimeseks, kes on selge mõistusega. K.tütrel on alles ka 1 nädal enneE-A surma tehtud video video tema käitumisest, mis näitab, et tegmist on normaalse inimesega.
Ekspertiisis ei võetud arvesse (kuna ei leitud??? Haiglatest) E-A adekvaatsust tõendavaid dokumente.
Kostja esindaja (vandeadvokaat) esitas kohtule taotluse kordusekspertiisiks kohtule. Kohus leidis, et taotlus esitati kohtule hilinenult (19.04.,kohtuistung toimus 27.04.). Kohus küsis muidugika Hageja L. Arvamust.
See, et kohus nõustus meditsiinis võhiku ja asjast otseslt huvitatud isiku seisukohaga Kostja kahjuks, kuulamata ära isegi Kostja põhjendused – seetõttu sattus Kostja shokki.
Kohtunik rääkis kompromissist, millega oli kohe nõus ka Hageja. Kohtunik andis Kostjale 5 minutit oma Esindajaga (vandeadvokaat) kompromissi üle nõu pidada. Ka Kostja esindaja vist pooldas kompromissi, ehkki Kostja ei saanud hästi aru – mida siinne kompromiss tähendas. Kostja oli sundseisus ning sunnitud nõustuma kompromissiga. (Ilmselt oli Kostjat esindanud vandeadvokaat nõrk Kostjale selgitama ja nõrk ka kohtus esindama Kostja huvisid).
Kohus kinnitas kompromissi nii naguHageja tahtis – tunnistada tühisteks KAHE NOTARI poolt koostatud (seega ka alama jõuga) TESTAMINDID. Mõlemad osapooled kannavad oma kohtukulud ise....
Viimasel edasikaebamise päeval lasi Kostja koostada MÄÄRUSKAEBUSE otsuse vaidlustamiseks juhuslikul juuraga kokkupuutunud isiku. See Määruskaebus oli muidugi oskamatult koostatud, kuid andis võimaluse edasikaebamise tähtaeg mitte mööda lasta.
Tuli välja, et juhusliku - juuraga kokkupuutunud isiku juriidiliselt (sisuliselt) kirjaoskamatu Määruskaebus tegi rohkem kasu kui vandeadvokaat 30 000 EEK-i eest.
Vähemalt andis võimaluse??? Vaidlustada KOMPROMISSI, mis pole mitte KOMPROMISS, VAID hagi täielik rahuldamine.
Kompromiss peaks olema midagi sellist, kus kus mõlemad annavad teine-teisele milleski järgi. Mitte nii, et üks saab kõik,mis ta tahtis, teine aga annab kõik – mis Hageja tahtis. Kus siin kompromiss???
Arutleks ehk sama keissi edasi?
Tellimine:
Postitused (Atom)