Riigikogulased õppigu esialgu elementaarseid asju 2

Üpris lootusetu on oodata meie riigikogulaselt Riigimehelikku käitumist, heaperemehelikku suhtumist Riigi ja Rahva varasse – kui riigikogulane alates majoneesi ostmisest, autoliisingust, öörestorani külastamisel sõbranna-sõbra „mahavõtmiseni” ja oma WC paberi muretsemiseni jätab täiesti seaduslikult RAHVA kanda.
Riigikogulase parteilise südametunnituse tõttu ei saa neilt nõuda ka ELEMENTAARSEID tavakodanikule esitatavaid Eetilis-moraalseid nõudeid nagu: ole aus, hoolitse ligimise eest, ära himusta võõrast ja vara ja võõrast naist.
Parteiline südametunnitus SUNNIB KÕIKE EETILIS-MORAALSET ASJA HÜLGAMA isikliku ja Partei-tagatoa nimel.
Muidugi oli nahaalsuse tipp Põhiseadusekomisjoni esimehe Rait Maruste Rahvalt RAHA VÕTMISE konstanteerimine (e. Dasa-Pasa projekti raames 14.12 2011),mille sisu on selline. 20 aastat pole me demokraatiaga tegelnud, sest meile ei piisa Parteilise tegevuse eest üle 90 miljoni krooni aastas, kui Parteidele lisatakse veel mittemidagi tegemise eest 900 000 Eurot, siis vahest ehk hakkame ka mõtlema – kuidas põhjendada meie PARTOKRAATIA absoluutset võidukäiku ja Rahva arvamuse EIRAMIST EestiiimKallas

Juba iidsetest aegadest on loodus korraldanud nii, et ka kiskjamad loomad ei hammusta seda kätt – mis neid pidevalt toidab – tänutäheks varasema toitmise eest ja lootes edaspidi toitu saada. Meie Parteid ei VAEVUGI Rahvale midagi selgitamast – niivõrd kindlad on nad oma vääramatus võimus Rahva üle. Nad hammustavad oma ahnuses oma toitjal – Rahval käed ja jalad otsast ära – peaasi, et oma isiklikku Kaukat täita.
Kahjuks peab tõdema, et Mart Laari ja Andrus Ansipi juhitavad Parteid on Eesti Riigile ja Rahvale ROHKEM kahju teinud kui NLKP Poliitbüroo Leonid Breznevi juhtimisel.
Vaadake ka eelmisi artikleid, sealhulgas Malle Pärna oma
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/eestis-on-loll-isand-rahvas-lasknud-end-teenril-

Riigikogulased õppigu esialgu elementaarseid asju 1

Meie riigikogulased on seisukohal - Riigi juhtimine on nii lihtne, et ei nõua kelleltki mingeid teadmisi-oskusi. Olles juba keerlemas poliitikute karusellis omandatakse hämmastavaid omadusi. Omades ainult kasvõi keskharidust – sobib õpetama-juhtima teadlasi, arste, õpetajaid, lennundust, energeetikuid, arhitekte, jne... Poliitikuna pole tarvis mingit eriharidust ega sooritama mingeid eksameid. Poliitik on juht-spetsialist igal alal alates maapõuest kuni kaugkosmoseni välja. Meie poliitikud on sündimisest saati geeniused. - See on siit blogist „Meie juhtidest” (http://leopall.blogspot.com/2010/10/valikutest-valimistel.html).
Riigikogulastest jumalused-geeniused arvavad, et nad oskavad KÕIKE teha ja teisi juhtida-õpetada SÜNNIPÄRASEST (JUMALIKUST) ANDEST. Nad võivad andekad jutupaunikud olla, aga Eesti elu edasi viia nii – et Rahvas hakkaks hästi elama – seda nad ei suuda või ei taha.
Elu on siiamaani näidanud, et saades Riigikokku – unustavad riigikogulased ära oma lastoa kasvatuse, senised eetilis-moraalsed kriteeriumid, koolis õpetatud alustarkused nagu – austa vanemaid inimesi, seda mida ei tea – küsi targematelt, ära varasta-röövi, ära löö maaslamajat… KÕIK SEE asendub parteilise südametunnistuse tõttu lihtlabase AHNUSEGA, TEISTEGA MITTE-ARVESTAMISEGA, ÜLIKÕRGE (Partei tagatoa) EGO-ga, enese JUMALUSENA tundmisena ülejäänud Rahva üle.
Kõige tähtsam aga on see. Et nad EI OSKA EGA TAHA käituda riigimehelikult, ehkki riigikogulaseks olemine eeldab EELKÕIGE RIIGIMEHELIKUKS olemist nii oma teadmistes, sõnades, käitumises kui ka oma tegudes.
Kui Riigikogu Põhiseaduskomisjoni esimees väidab, et Riigikogu TAHAB DEMOKRAATIA edasiarendamiseks vastu võtta DASA SEADUSE EELNÕU, tegelikult aga varjab seda, et tegelikult tehakse PASA eelnõu - Parteide arendamiseks ja ja Demokraatia summutamiseks – röövides rahva vara… (http://leopall.blogspot.com/2011/12/dasa.html ) ja selle eelnõu esitab veel endine RIIGIKOHTU ESIMEES, EUROKOHTU liige…
Mis austust saab siis olla RIIGIKOGU vastu?
Ega asjata ei kõla kommentaariumites väited, et riigikogulase nimetus kutsub riigikogulaste tegevuse jälgijates esile põlgust ning on muutnud riigikogulase nimetuse liikmete sõimusõnaks sellepärast, et riigikogulased valimatult ahnelt hoolitsevad AINULT oma kukru paisumise eest – arvestamata rahva võimalustega.
Miks on Euroopas enamus kaupade hinnad palju odavamad kui Eestis, kui samal ajal on meie Eesti töötajate palgad-toetused-pensionid PALJU väiksemad kui teistes Euroopa riikides?
Kas meie Riigikogu, Valitsus, ametnikud on rumalamad kui teistes Euroopa maades?
Esialgu tuleb SELLELE KÜSIMUSELE automaatne vastus – meie RK. valitsus, ametnikud on PALJU RUMALAMAD kui mujal maailma riikides, … (http://leopall.blogspot.com/2010/06/saamatud-voi-rumalad-riigikogulased.html )
Miks nad PALJU rumalamad on? Sellepärast, et meie Riigikogu suhtarv riigi elanikkonna suhtes on PALJU suurem kui Soome Eduskuntas, Venemaa Riigiduumas või Inglismaa parlamendis…. Ametnike suhtarv aga 3 KORDA SUUREM kui USA-s. Samas on Rahva elatustase madal. 20 aasta jooksul pole Rahva elatustaseme tõstmisel suurt midagi ära tehtud. Tegemist on pigem stagnatsiooniga.
See on esialgne arvamus.
Kui järele mõelda, siis meie Riigikogu, Valitsus on PALJU AHNEMAD JA KAVALAMAD kui teistes riikides, sest teistes riikides makstakse töö tegijatele töö tegemise eest – mitte nii nagu meil – JUTUPAUNIKUKS OLEMISE ja NIMEKIRJAS OLEMISE EEST.
Ehk riigikogulased-Valitsus pole mitte rumalad, vaid kavalamad selles osas, et Rahvalt võetakse raha oma (ja oma huvigrupi) tarbeks vastutustundetult rohkem kui seda neile külluslikuks eluks vaja oleks – Rahvas ise on aga näljas ja paljas.

Dasa.... või PASA?

Dasa sõuad - parteidiktatuuri jõuad
Miks küll mõeldi välja niisugune nimi ja põhjendus – millega esitati Rahvale seaduseelnõu, mille esitas Maruste Riigikogule – Demokraatia Arendamise Siht-Asutuse eelnõu. Ju siis leiti, et Tõele vastava nimetuse lühend oleks natuke ebasünnis (Parteidiktatuuri Arendamise Siht-Asutus) ehk siis PASA. Tõele lähemal on see nimi seetõttu, et meie Riik üha kaugemale eemaldub Demokraatiast, Parteide diktatuuri nende arvates poole ja parteide poolt parteilaste moodustatud Sihtasutuste eesmärgiks on Demokraatia arendamine, mitte selle hävitamine meie Riigis. See maskeeriks vaid Parteide diktatuuri kindlustamise Rahva üle..
Ka poleks olnud viisakas otse välja öelda selle seaduse-eelnõu teist põhieesmärki – saada nälgivalt rahvalt VEEL JUURDE mittemidagi tegemise eest Rahvalt parteilase mõnulemiseks raha (siiski - lollitatakse rahvast ja võetakse demokraatia likvideerimise eest endile raha).
Riigikogulased peavad rahvast rumalaks lumpeniks – kellelt võib viimase naha koorida nende endi ja Partei alusetuks nuumamiseks. Selleks sobib parteidel ilustavate muinasjuttude jutustamine, mida saadavad nende jutule vasturääkivad mustad teod.
Demokraatia arendamine meie Parteide poolt – on viimane asi mida uskuda. Kui viimased üle kümne aasta parteid keeravad Demokraatia mutreid koomale – ja nüüd hakatakse SUURE RAHA EEST Demokraatiat ARENDAMA? Kui Parteid oleks TAHTNUD meie Riigis Demokraatiat arendada, siis oleksid nad eelneva 10-15 aasta jooksul kasvõi MÕNE ebademokraatliku valimissätte Demokraatlikumaks muutunud.
Aga seda pole meie Parteid teinud. Ja nüüd siis SUURE RAHA eest hakkavad meie Parteid Demokratiseerima?
Pole võimalik, sest siiani said meie Parteid Kasumlike Äriühingutena suurt raha (http://leopall.blogspot.com/2010/08/partei-on-kasulik-ariuhing.html ). See pole Parteisid pannud meie Põhiseadust austama. Asi on hoopis vastupidi (http://leopall.blogspot.com/2011/11/voimurid-versus-pohiseadus-1.html ). Miks suur raha pole siiani riigikogulasi pannud austama demokraatiat ja Põhiseadust?
Sellepärast, et Parteilastel (nad kõik ju riigikogulased) puudub OMA südametunnistus – neil on PARTEILINE südametunnistus, mis tuleb neil oma partei tagatoast (http://leopall.blogspot.com/2011/09/riigikogulase-poliitiline.html) - ja Parteide TAGATUBA on andnud 3 veretilka Kauka-Saatanale. Kauka-Saatanale antud tõetusi ei saa murda ning seepärast peavad - on kohustatud KÕIK parteilased-riigikogulased „parteilise südametunnistuse” järgi lunastama endi Partei tagatubade poolt Saatanale antud rahva koorimise lubadust.

Kas nüüd peaksime meie (naiivsed Lumpenid e. Rahvas) uskuma sinisilmselt, et MÕNI MEIE PARTEI tahab osakenegi oma VÕIMUST RIIGIPIRUKA jagamisel loovutada mõne sendi Demokraatia nimel ka Riigi peremehele (Rahvale)?
Seda ei luba teha neil Kauka-Saatanale antud 3 veretilka. Seda enam, et Riigipiruka jagamise juures olles saab Riigipirukat ja Riigi raha jagada kontrollimatult endile ja oma semudele – rääkimata Saatanale kalõmmi maksmisest.
Ennem suletakse koolid ja lasteaiad, saadetakse arstid, politsei ja päästjad välismaale, ennem hakkab päike tagurpidi pöörlema kui mõni Partei loobub Rahvalt omavoliliselt jõuga võetud rahast kasvõi 10 senti…..
Sega on DASA asemel tegelikult tegemist Partei(diktatuuri) Arendamise Sihtasutustega PARTEIDE rahastamiseks Parteide kontrolli all meie Riigis - kogu Demokraatiailmingute likvideerimisega meie Riigis.
Seda kõikke LOOMULIKULT Rahva arvel.

Miks on meil selline Riigikogu 2

Mõni võrdlus meie 1938.a. Põhiseadusega.
Miks on meil selline kõrgeim riigivõimuorgan, mis töötab iseenda hüvanguks, arvestamata oma Riigi ja Rahva huvisid? Suures osas on asi ilmselt selles, et meie ennesõjaaegne (1938.a.) Põhiseaduses esineb nii mõneski olulises osas erinevusi praegu kehtivast Põhiseadusest. Põhiseadustes on erinevusi riigikogulaseks valimise tingimustes, mis oluliselt muutis Riigikogu kvalitatiivset komplekteerimise korda võrreldes praegusega.
Selle aja Valimisseadused küll täpsustasid neid tingimusi, kuid erinevaid nõudeid on juba Põhiseaduses. Näiteks saab Riigikogu liikmeks olla alates 21.-st eluaastast; 1938.a. Põhiseaduse järgi on algvanus Riigivolikogu liikmeks olekul 25 aastat, Riiginõukogu liikmeks sai vanuses alates 40-st eluaastast.
Võrdleme natuke 1938.a.Põhiseadust praeguse Põhiseadusega eriti Riigikogusse määramiste-valimiste isikute osas….
1938.a. Põhiseaduse kohaselt..
§ 67. Riigivolikogul on kaheksakümmend liiget, kes valitakse üldisel, ühetaolisel, otsesel ja salajasel hääletamisel ning isiku valimise teel enamusvalimise põhimõttel.
Meie kehtiv Põhiseadus ei sisalda enamusvalimise (e. liht-häälteenamuse) põhimõtet. Põhiseaduses pole ka isikuvalimisi. Kuigi meie Põhiseaduses pole sätestatud ka PARTEILISI valimisi, ometi sätestab meie Valimisseadus – minu arvates Põhiseaduses sätestatu vastaselt - PARTEILISED valimised ning seda sellisel kujul, mis välistab väikepartei või üksikkandidaadi sattumise Riigikokku.
Lisaks Väikeparteide ja üksikkandidaatide diskrimineerimisele diskrimineerib meie Valimisseadus ka kõiki valijaid – andes võimaluse Parteidele otsustada - kes tema kandidaatidest lähevad Riigikokku ja kes mitte – sõltumata Valija arvamusest.
Praeguse Põhiseaduse kohaselt on meil ühekojaline Riigikogu. Varem oli Riigikogu Rahva esindus ning teenis Riigi ja Rahva huvisid. Riigikogulase tasu ja kompensatsioonid ei võimaldanud äraelamist riigikogulase tasudest.
1938.a. Põhiseaduse kohaselt: § 60. Riigikogu teostab seaduste vastuvõtmist ja muid ülesandeid Põhiseaduse alusel. Riigikogu on kahekojaline rahvaesindus. Ta koosneb Riigivolikogust ja Riiginõukogust.
§ 61. Riigikogu teostab temale kuuluvat võimu Riigikogu üldkoosolekul, Riigivolikogu koosolekul ja Riiginõukogu koosolekul.
§ 71. Riigivolikogu astub kokku korraliseks istungjärguks igal aastal jaanuari ja oktoobri teisel teisipäeval…
§ 81. Riigivolikogu liikmed saavad tasu ainult Riigivolikogu istungjärkude aja eest. Peale selle saavad Riigivolikogu liikmed tasuta sõidu või sõiduraha.
Ennesõjaaegse Riigikogu töö toimus kaks korda aastas – kummalgi korral tavaliselt alla 1 kuu. Selle aja eest said nad ka tasu, lisaks hüvitised majutuse- ja sõidu eest. Muidugi pole need istungisessioonide ajal saadud tasud ja hüvitised võrreldavad praeguste riigikogulaste tasudega. Riigikogu liikmed
Praeguse Põhiseaduse kohaselt on Riigikogus 101liiget, kellele on garanteeritud 4 aasta jooksul pidevalt kõrge palk (ka tööluuside eest) ning palju hüvitisi-soodustusi - ise mitte millegi eest vastutamata ja palk-hüvitised ei sõltu töötegemise kvaliteedist (isegi tööluusid makstakse kinni). Selle tõttu on suur tung Riigikogusse heade teenimisvõimaluste pärast, mitte missioonitundest – teenida Riiki ja Rahvast. Riigikogulastel pole tarvis midagi osata, pole ka mingisuguseid nõudeid eetilis-moraalsete omaduste suhtes. Riigikokku saades on tema (riigikogulase) kogu tulevane elu materiaalselt kindlustatud. Riigikokku saamises on määravaks kandidaadi sõnakuulekus ja head suhted oma Partei juhtkonnaga (miks muidu Partei ta Riigikokku saadab. Ilmselt seetõttu koosneb Riigikogu valdavas enamuses keskpärastest nupulevajutajatest.
Riiginõukogu koosnes: § 84. Riiginõukogu liikmeiks on:
1) ameti poolest: a) Sõjavägede Ülemjuhataja või Sõjavägede Juhataja;
b) kahe tähtsama ja suurema Eestis oleva kiriku pead;
c) kahe autonoomse kõrgema teadusliku õppeasutise rektorid;
d) emissioonipanga juhataja;
2) valimise alusel: a) maaomavalitsuste poolt – kolm liiget;
b) linnaomavalitsuste poolt – üks liige;
c) kutsealaste omavalitsuste poolt kuusteist liiget;….
d) kaitseliidu poolt – üks liige; e) hariduse ja kultuuri alalt – üks liige;
f) vähemusrahvuste kultuuri alalt – üks liige; g) rahvatervishoiu alalt – üks liige;
Lisaks - Vabariigi Presidendi eriõigusel nimetamisega kümme liiget.
Kuigi meil Riiginõukogu pole, on ilmselt oluline – KES Riiginõukokku kuulusid ning missugustele nõuetele Riiginõukogu liikmed vastama pidid. Osa Riiginõukogu liikmetest määrati, osa kuulusid sinna ametikoha tõttu (kirikupead, rektorid, pangajuhataja..), osad neist valiti (ametiliidud…)
Kuigi Põhiseaduses neid kriteeriume Riigivolikogu liikmete suhtes fikseeritud pole, kasutati ilmselt ka Riigivolikogu liikmete valimiste puhul neid § 85-s sätestatud nõudeid. Need kriteeriumid avaldasid tugevat mõju Riigikogu kvalitatiivse koosseisu osas.
Meie 1992.a. Põhiseaduses selliseid nõudeid pole.
§ 85. Riiginõukogu liikmete valimisel või nimetamisel on üldiseks juhtnööriks vastavate kodanikkude 1) lugupeetud ning väärikas isiksus ja tuntud kodanikutublidus ning riiklik mõtteviis ja 2) teadmised ning elukogemused, mis kasulikud Riiginõukogu tegevuses.
Riiginõukogu kujundamise seadusega määratakse teadmiste ja elukogemuste alusena lähemalt kodanikkude tegevuse kestus nende elukutselises töös või avalikus tegevuses, kuid nõnda, et selle töö või tegevuse nõutava kestuse alammäär ei oleks alla kahe aasta ja ülemmäär üle kümne aasta.
. Kui palju riigikogulastest on tuntud kodanikutublidusega? Paljudest neist ei tea me midagi rohkemat kui ainult nende nime Riigikogu nimekirjas. Riiklik mõtteviis on minu arvates vähestel riigikogulastel – pigem on neil parteiline südametunnistus, mis kohustab Riigikogus hääletama Partei tagatoa otsuste järgi.
Paljude teadmised on üpris küsitavad. Elukogemustest ei maksa samuti rääkida, sest suur osa riigikogulastest ei oma mingeid töö- ja elukogemusi – väljaarvatud keerlemine parteikarussellis, mõned siirduvad Riigikogusse kohe õpingute lõpetamise järel.
Meil ei pea riigikogulane, minister ega ka President olema riikliku mõtteviisiga lugupeetud ning väärikas isiksus.
Eelpoolkirjeldatust selgub see – miks on meil selline Riigikogu nagu ta meil on.

Milleks meile selline Riigikogu?

Meie RAHVAS ei otsusta Riigikogu ega Valitsuse koosseisu üle –selle otsustavad Valimisseaduse järgi meie PARTEID.
Leian, et meie Riigikogu ja Valitsus ei täida ammu enam neile Põhiseadusega pandud ülesandeid. Muidugi. Igaüks (ka Parteid ja riigikogulased) tõlgendab Põhiseadust väikeste nüanssidega omamoodi, kuid senised Riigikogud ja Valitsused tõlgendavad Põhiseadust nii – Eesti Riigi ja Rahva peaülesandeks on Riigikogu Parteide ja Parteide liikmete heaolu kindlustamine. Seda kõike sõltumata sellest – kui hästi-halvasti Parteid töötavad Riigi juhtimisel, ning milline on Riigi-Rahva enda olukord.
Kas siis Riigikogul on meie Riigi-Rahva juhtimisel mingid vea-puudused? Ei saa võimalik olla, sest – meie Riigi (Parteide) juhid on ilmeksimatud, kes juhivad meie Riigi ja Rahva EUROLIIDU HIILGAVASSE TULEVIKKU (kommunismi?)! Nii kinnitavad meie riigijuhid, et -meie demokraatia on maailma paremate demokraatiate hulgas ja meie parlament on ülesehitatud Euroopa parima parlamentarismi eeskujul. Kas pole üks-ühele võrdne väide L.I.Breznevi väitega?
See on meie Parteibosside ja riigijuhtide arvamus.
Mida siis keskmine loll-eestlane tahab? Kas ta pole nõus oma PARTEIDE POOLT VALITUD RIIGIKOGU JA VALITSUSE ARVAMUSEGA?
Mina keskmise (või võimurite arvates alla keskmise) eestlasena arvan, et meie Riigikogu ja Valitsus pole kuigi võimelised tööorganid, nad pole kuigi targad ning nende töötulemused on üpris nigelad võrreldes nende palkade-soodustuste-hüvitistega.
Väike võrdlus eelmise sajandi esimese poole Riigikogu ja selle sajandi Riigikogu tulemuste vahel.
Kui võrrelda Eestit enne II Maailmasõda praeguse Eesti arenguga – mõlema arenguperiood on enamvähem sama pikkusega. Ennesõjaaegse Eesti majandus tuli välja I Maailmasõjast. Praegune Eesti tuli NSV Liidust välja paremast seisust kui I Eesti, kuid meie võimurid oma lolluse-saamatusega rikkusid paljud ENSV ajal hästi toimivad tootmisüksused (TK Ookean, „Marat”, „Pioneer”, Dvigatel”, miljonäridest kolhoosis-sovhoosid ja palju veel….), tekitades Riigile suurt kahju – mille eest nad ei vastuta.
Näiteks sellest, mida ei suudetud rikkuda meie võimurite poolt ning ettevõte toimib praegugi elukalt – on Balti Laevaremonditehas.

Ennesõjaaegne Eesti turustas põllumajandussaadusi Euroopa turgudel (või, peekon, teravili…), Eestis oli küllalt arvestatav tööstus, suudeti tellida-ehitada 2 allveelaeva, majandus ja riigivalitsemine olid küllalt heal järjel…
Siis tegutses Riigikogu kahel sessioonil aastas - kus riigikogulastele tasustati ainult sõidukulud ning töö eest Riigikogu istungite ajal 2-l korral aastas sessioonide ajal (oktoober, jaanuar) - töö eest Riigikogus. Põhimõtteliselt töötasid tollased riigikogulased meie Riigi heaks eetilis-moraalsetel kaalutlustel missioonitundest - Riigi ja Rahva edu nimel. Siis ei seatud Riigijuhtimise eesmärgiks ISIKLIK (rääkimata Parteilisest) omakasust. Tolleaegse Riigikogu eesmärgiks oli meie Riigi ja Rahva edasikestmine rahvusriigina, meie Riigi ja Rahva (mitte ainult riigikogulaste) heaolu pidev tõus ja areng… Praegune Riigikogu on kujunenud (üle 80%) Parteide poolt parteisaadikutega komplekteeritud palgatöölisteks, kes töötavad põhimõttel – mõisa köis las lohiseb, e. teeme nii vähe tööd kui võimalik ja võtame rahvalt endile nii palju kui võimalik. Riigikogulaste eesmärgiks on – oleskleda Riigikogus 4 aastat, kindlustades selle aja jooksul ennast majanduslikult surmani (RK-lase palk, soodustused, hüvitised, tulevane pension…).
Arvan, et eelmise sajandi alguse Riigikogu töötas paremini ja tulemuslikumalt kui sajandi lõpust alates formeeritud Riigikogud.

Milles on siis asi, miks meie võimurid ei ARENDA meie Riiki vajalikul määral?
Ilmselgelt on meie Riigi juhtimisel puuduste tekkepõhjuseks JUHTIMISVEAD, ehk EBAKOMPETENTNE JUHTIMINE. Meie Parteide juhid PEAVAD olema nii targad, et EI ARVESTA SPETSIALISTIDE ARVAMUSEGA, neile piisab kodukootud parteilisest teadlikkusest.
Kui autojuht peab oskama autot juhtida ja ta peab eksami tegema, siis meie Riigi juhtimisel pole oskusi tarvis, piisab ainult Partei liikmeks olemisest. Parteid panevad oma liikmetest järjekorra ise kokku – kes pääseb Riigikokku. Parteidel pole mingisuguseid piiranguid Riigikogu komplekteerimisel. Seetõttu komplekteerivad Parteid Riigikogu isikutest – keda nad peavad endile vajalikeks. See isik, kelle Partei on saatnud Riigikogusse – on kohustatud tänutäheks Riigikokku pääsemise eest vastuvaidlematult alluma Partei juhistele ning tegutsema Partei juhiste e. parteilise südametunnistuse järgi.

Meie seadused on (RK poolt) sätestanud nii, et meie Rahval pole mingit võimu. Meie RAHVAS ei otsusta Riigikogu ega Valitsuse koosseisu üle –selle otsustavad Valimisseaduse järgi meie PARTEID.
Riigikogu ja Valitsuse moodustavad Parteid niimoodi, et NEMAD lubavad – keda tohib valida ja lubatud valikute hulgast otsustavad nemad – Parteid - kes osutub valituks ja kes mitte, aga seda ei otsusta rahvas, vaid Parteide juhtkond (tagatuba).
Kui võrrelda tollast Riigikogu praeguse Riigikoguga?
Leian, et meie Riigikogu ja Valitsus ei täida ammu enam neile Põhiseadusega pandud ülesandeid.
Muidugi. Igaüks (ka Parteid ja riigikogulased) tõlgendab Põhiseadust väikeste nüanssidega omamoodi, kuid senised Riigikogud ja Valitsused tõlgendavad Põhiseadust nii – Eesti Riigi ja Rahva peaülesandeks on Riigikogu Parteide ja Parteide liikmete heaolu kindlustamine. Seda kõike sõltumata sellest – kui hästi-halvasti Parteid töötavad Riigi juhtimisel, ning milline on Riigi-Rahva enda olukord.
Senised tulemused meie Riigi juhtimisel näitavad, et meie Parteid ei juhi meie Riiki senini kuigi arukalt. Miskitki on puudu nii Riigikogu kui ka Valitsuse töös. 20-ne aasta jooksul oleks ikkagi võimalik VÄHEMALT 50-60%- le elanikkonnast tagada NORMAALNE ELAMINE. Paraku on see tagatud AINULT 15-25%-le elanikkonnast – ülejäänud peavad tegema ebanormaalseid pingutusi ellujäämiseks. Kuid mis ja miks see „miski” puudus tekkis?
Selline Parteiline Riigikogu komplekteerimine näitab, et Parteid ei saada Riigikogusse nende endi tulusat elu nautima kuigi palju tarku inimesi. Riigikogulase tööle Riigikogusse lähevad palgalised nupulevajutajad – oma elu ja tulevikku materiaalselt kindlustama.
Seetõttu on Riigikogu kujunenud pigem opositsiooni ja koalitsioonivaheliseks poliitilise võitluse tandriks kui heaks-töökaks riigivõimuorganiks. Riigikokku pääsenul on tema elu materiaalselt kindlustatud, neil on - väga hea palk, välja teenimata supersoodustused; tööl käia ja tööd teha tuleb vastavalt iseenda äranägemisele, pole mingit vastutust….
Seetõttu saadavad Parteid Riigikokku oma ustavaid jüngreid, kes aitavad Parteil võimul püsida ning ampsata Riigipirukast Parteile (ja endile) võimalikult suured – magusad amsud. On ju meie Parteide jumaluseks Kauka ja Võim – seda peavadki riigikogulased oma Parteile tagama.

Et Riigikogu ja Valitsus töötaks edukalt – on vaja, et nad (võimurid) koosneksid tarkadest, tööle pühendunud inimestest, kelle eesmärgiks on edukas töö Riigi ja Rahva hüvanguks, nad oleksid vastutustundlikud oma töö tulemuste eest ja seda tööd pühendunult ka igapäevaselt teeksid…
Muidugi peavad nende tööd juhtima arukad juhid nii Riigikogus kui ka Valitsuses. Ei hakka juhtide tööd kritiseerima, sest juhid (E. Ergma, L.Jänes-Randjärv, J.Ratas – valitsuses A.Ansip) valitakse inimeste hulgast, kes on Riigikogusse PARTEIDE POOLT PANDUD.
.

Kuna Parteid komplekteeriva eeltoodud alustel Riigikogu siis on ka raske loota seda, et riigikogulaste eesmärgiks oleks meie Riigi ja Rahva arendamine ja elujärje parandamine. See, et meie Riigi elu areneb – seda ei saa panna meie võimurite teeneks – seda on teinud töökas rahvas – meie võimurite tegevusele vastukaaluks..
Leian, et meie võimurite (RK ja Valitsus) komplekteerimise kord soodustab meie andetute juhtidega komplekteerimise. Selle seisukorra muutmiseks on vaja muuta Riigikogu VALIMISSEADUST.
Miks ma nii arvan?
Võrdleme natuke 1938.a.Põhiseadust praeguse Põhiseadusega eriti Riigikogusse määramiste-valimiste isikute osas….
1938.a. Põhiseaduse kohaselt..
§ 67. Riigivolikogul on kaheksakümmend liiget, kes valitakse üldisel, ühetaolisel, otsesel ja salajasel hääletamisel ning isiku valimise teel enamusvalimise põhimõttel.
Meie kehtiv Põhiseadus ei sisalda enamusvalimise (e. liht-häälteenamuse) põhimõtet. Põhiseaduses pole ka isikuvalimisi. Kuigi meie Põhiseaduses pole sätestatud ka PARTEILISI valimisi, ometi sätestab meie Valimisseadus – minu arvates Põhiseaduses sätestatu vastaselt - PARTEILISED valimised ning seda sellisel kujul, mis välistab väikepartei või üksikkandidaadi sattumise Riigikokku.
Lisaks Väikeparteide ja üksikkandidaatide diskrimineerimisele diskrimineerib meie Valimisseadus ka kõiki valijaid – andes võimaluse Parteidele otsustada - kes tema kandidaatidest lähevad Riigikokku ja kes mitte – sõltumata Valija arvamusest.
See on AINULT ÜKS erinevus võrreldes meie 1938.a. Põhiseadusega –aga neid on rohkem, eks nendest edaspidi.

Võimurid versus Põhiseadus 2

Kui 1938.a. Põhiseadus kehtestas isikuvalimised, siis 1992.a.Põhiseadus vaikib sellel teemal. Kuigi Põhiseadus parteilisi valimisi ei sätestanud – ometi sätestab meie valimisseadus parteilised valimised. Valimisseadus seab parteidele sellised eelistused, mis välistavad üksikkandidaatide ja väikeparteide kandidaatide sattumise Riigikokku. See, et meie Valimisseadus kehtestab Põhiseadusega vastuolus olevad tingimused – see ainult rõõmustab võimureid, sest selline seadus aitab neil kinnistada VÕIMU RAHVA ÜLE. Meie valimised pole ÜHETAOLISED, OTSESED NING PROPORTSIONAALSED nii, nagu deklareerib meile meie PÕHISEADUS (sellest pikemalt arvamuses - http://leopall.blogspot.com/2011/03/pohiseaduse-leierdatud-lugu.html ).
Parteide (parteiliikmete) eelistamine Riigikogu valimistel oleks arusaadav sellisel juhul kui Parteid (parteiliikmed) oleksid vastutustundlikud, vastutaksid Riigi-Rahva säilimise ja hea arengu eest… Kahjuks on meie võimurite poolt kujundatud asi nii, et Parteid ei vastuta isegi Riigi-Rahva laialijooksmise ega ka rahvale tekitatud miljardiliste kahjude eest. Meie võimurid ei VIITSI isegi sellist nägu teha – nagu neil oleks meie Rahva arvamusest või rahvast endast mingitki hoolt. Nii kindlalt on nad seadustega oma võimupositsiooni kindlustanud.
Meie võimurid ei pea millekski isegi Põhiseadusega ettenähtud institutsiooni (Õiguskantsler) ettekirjutustest-arvamustest. Riigikogulased jätkavad ikka raha teenimist asutuste-ettevõtete juhatustes-nõukogudes hoolimata Õiguskantslerite (kahe ÕK) ettekirjutustest. Miks niis? Sellepärast, et nii saavad nad suurt raha ilma mitte midagi tegemata. Meie riigikogulaste jumaluseks on OMA KAUKA - mida teenitakse pühas tões ja vaimus –kogu ülejäänu elus ei oma neile tähtsust.
Nii Riigikohus kui-ka Õiguskantsler on juhtinud Valitsuse ja Riigikogu tähelepanu sellele, et meie Riigilõivaud on nii suured, et ei võimalda enamusel rahvast pöörduda kohtusse õiguse jaluleseadmiseks… Ja tulemus? Siiani olematu! Seda sellepärast, et ükski Partei ega riigikogulaene ei vastuta mitte millegi eest ja rahva poolt algatada vastutusele võtmine on Parteide poolt seadustega tehtud - seaduslikult võimatuks. Seega ei tähenda võimuritele Õiguskantsleri või Riigikohtu ettekirjutused-otsused mitte midagi –see on nende meelest tühi möla millele pole vaja tähelepanu pöörata.
Kui Saksamaal Lauldi „Deutschland-Deutshland ÜBER ALLES…”, siis meil kõlaks sama hoopis „Mein Partei-Mein Partei –ist Über alles –über alles auf dem Welt…”. Ja loomulikult on ÜBER ALLES meie mõistes ka meie parteilaste OMA Partei tagatuba. Pole välistatud, et meil on varsti genosse Adolf Ansip, parteigenosse Hermann Ligi, vast ka Ene Goebels?
Meie igapäeva elu on see, mille tõttu on meie elanike elatustase Euroopa mõistes allapoole arvestust, samal ajal leiab Andrus Ansip, Ene Ergma – SELLIST EESTIT ME TAHTSIMEGI.
Eesti võimurid ei suuda tagada Põhiseaduses tagatud meie KODANIKE PÕHIÕIGUSI vanaduses, tervishoius, hariduse omandamisel, kohtulikus õiguskaitses… jne. Mis Põhiseaduse järgimisest me siis üldse räägime?
Kui VÕIMURID leiavad, et sellist Eestit nad tahtsidki, siis ligi 90% Eesti elanikest küll sellist vaest-ennasthävitavat Eestit ei tahtnud.
Ei tahtnud sellist Eestit, kus 85% eestlaste arvamusest ja elu-olust ei peeta millekski, vaid meie VÕIMUR hoolib AINULT ISIKLIKUST HEAOLUST.
Kus on meie riigimehed ja riiginaised? Riigimees kes teeniks oma riiki, oma rahvast, oleks julge, sirge seljaga, eeskujuks kõigile. Ei nihverdaks, ei hämaks, ei petaks, jne..... MEIE VÕIMURITE HULGAS SELLISEID POLE!
Loodame, et neid tuleb, kuid MILLAL?

Võimurid versus Põhiseadus 1

Põhiseadus on meie riigi tegevuse alus, mille kohaselt peaksid elama kõik meie riigi institutsioonid ja inimesed. Piltlikult öeldes on Põhiseadus meile justkui Koraan moslemitele - mille rikkujaid karistatakse rangelt - ja kogu moslemi elu PEAB käima kooskülas Koraaniga. Meie Põhisedust peab järgima väga rangelt. Selleks on meie Põhiseadusesse sisse kirjutatud isegi Põhiseaduse täitmise kontrolli institutsioon – ÕIGUSKANTSLER.
Kui Põhiseaduses on mingi ebakõla või Põhiseadus ei ole kooskõlas meie seaduste ja tegeliku elu vajadustega – kui ei vasta - muudetakse Põhiseadust nii, et Põhiseadus vastaks meie tegeliku elu nõudmistega.
Kes siis peaks tagama range Põhiseaduse järgimise ja seaduste kooskõla Põhiseaduse nõudmistega? Eelkõige peaksid Põhiseaduse järgimise tagama meie Riigikogu ja Valitsus, kontroll vastavuse järgimise üle on pandud Õiguskantslerile.
Riigikogu ja Valitsus tegutsevad meil käsikäes ja neid nimetada ühisnimetajaga sobib meil ilmselt sõnaga – VÕIMURID. Arvestades sellega, et Riigikogu ja Valitsust huvitab võim, ei huvita aga Riigi ja Rahva saatus. Kuidas teisiti nimetada aadeteta inimesi – kelle käes on kogu võimutäius, kogu nende eetiline ja moraalne pale on suunatud omale VÕIMU haaramisele, oma võimu- ja isikliku heaolu kindlustamisele.
Võimurite hulgas on ka eetika- ja moraalisugemetega isikuid, kuid nad on suures arvulises vähemuses ning nende head moraalsed mõtted-ideed sumbuvad meie Parteide juhtkondade Võimuiha varju. Võimuiha seetõttu, et koos võimuga kaasneb ka võimalus jagada raha nendele – kellele ise tahad (sealhulgas iseendale).
Mida eeldab Põhiseaduse järgimine? Eelkõige seda, et seadusandja järgib ise Põhiseadust, seadused antakse välja ranges kooskõlas Põhiseadusega ja seda, et kõik (sealhulgas seadusandjad) täidaksid Põhiseaduse alusel väljaantud seadusi.
Kuigi Põhiseaduse järgimise kontroll ja vastavusse viimine on padud Õiguskantsleri kantseleile – ei saa Õiguskantsleri kantselei selle ülesandega hakkama („Milleks meile Õiguskantsleri institutsioon” –TM Sündikaat, http://syndikaat.ee/news.php?uID=4738&lang=est , „Käkkareid lugedes” - http://leopall.blogspot.com/2011/10/kakikeerajaid-lugedes.html ).
Kõige kurvem on see, et SEADUSANDJA (RK ise) ei täida Põhiseadust osas – mis riigikogulastele pole kasulik, ja kui Õiguskantsler palub-nõuab Riigikogult (seadusandjalt) viia asi Põhiseadusega kooskõlla, siis RK IGNOREERIB Õiguskantsleri nõudmisi (samuti nagu on RK KURT ka Rahva arvamuste suhtes. Isegi Riigikohtu otsuste suhtes vaatab Riigikogu ise –mis neile sobib täita (riigilõivu suurus on Põhiseadusega vastuolus) ja mis mitte. Riigikogu leiab, et neil on alati õigus. Seadusandja leiab, et meie Põhisedus on täitmiseks ainult LUMPENILE (e. Rahvale), Riigikogule on Põhiseadus ainult valikuliselt (nende valiku järgi) täitmiseks.

Mille poolest siis meie Põhiseadus pole kooskõlas meie tegeliku elu-oluga?
PS preamblua kohaselt… (Eesti riik), … mis peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade…
Võimurite tegevusest saab aru nii, et neid ei huvita Eesti rahva väljaränne välismaale normaalse elu otsingule ning Võimurid ei tee mitte midagi väljarände takistamiseks, samas ei huvita neid ka meie kultuuri säilimine ja säilitamine.
EV PS prg. 1 kohaselt on Eesti demokraatlik vabariik, kus kõrgema riigivõimu kandjaks on rahvas…
Samas on meie seadused (RK poolt) sätestanud nii, et meie Rahval pole mingit võimu. Kõrgemat Riigivõimu teostavad parteibanded. Riigikogu ja Valitsuse moodustavad Parteid sellega, et NEMAD lubavad – keda nad lubavad valida ja lubatud valikute hulgast otsustavad nemad – Parteid- kes osutub valituks, kes mitte, aga ei otsusta rahvas. Ainult ligi 10% seadusandjast (Riigikogust) saab rahva poolt vajaliku poolthäälte koguse. („Riigikogu ja Valitsuse valivad Parteid” blogist http://leopall.blogspot.com/2010/02/riigikogu-ja-valitsuse-valivad-parteid.html).
PS prg. 15 kohaselt „Igaühel on õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumiste korral kohtusse…” . Samas on Riigikogu teinud ÕIGUSKAITSE nii keeruliseks, et Kohtusse ei saa pöörduda ilma advokaadi abita ja riigilõivud tõstnud nii suureks, et 85% Eesti elanikest ei jätku rahalisi vahendeid pöördumaks kohtusse oma õiguste kaitseks.
Rahval on õigus pöörduda kohtusse, kuid ei saa oma õigusi realiseerida,kuna selleks POLE RAHA. Mis kasu on õigustest, mida ei saa raeliseerida???

Keda-mida väärtustatakse Eestis 3

Üldjuhul peetakse maailmas hinnatud inimesteks neid inimesi, keda loetakse vajalikuks elu edasikestmiseks, inimeste ja majanduse arenemiseks, ühiskonna eetilise ja moraalse seisundi parandamiseks. Teistes riikides peetakse austusväärseteks ametiteks-elukutseteks teadlasi, arste, õpetajaid, kunstnikke, politseinikke…
Meie riigis on kahjuks väärtushinnangud teised ja mitte paremuse suunas. Öeldakse küll, et iga inimene kujundab oma väärtushinnangud ise. Inimene kujundab OMA isiklikud väärtushinnangud ise, kuid ühiskonna väärtushinnangute kujunemisele avaldab suurt mõju üldsus ja - üldsuse üldist hinnangut mõjutavad valitsejad (parlament, valitsus, parteide juhtkonnad). Valitsejad mõjutavad inimeste väärtushinnanguid nendele vajalikus suunas.
Suurt mõju ühiskonna väärtushinnangute kujunemisele avaldavad väga mitmed faktorid. Hinnatud inimestel on kõrge palk, kiidetakse nende töösaavutusi, neid ülistatakse, kiidetakse – avaldatakse austust ajakirjanduses, nad on tähelepanu keskmes, neile jagatakse aukirju, ordeneid-medaleid jne…
Kes on siis meil kõrgelt tasustatud, pidevalt ajakirjanduse keskpunktis, arvamusliider igas asjas (ehkki tegelikult omamata OMA säravaid mõtteid). Mis on siis kõige kõrgemalthinnatum, tähelepanukesksem, mõjuvõimsaim elukutse-ametikoht?
Kindlasti on meil selleks ametiks – POLIITIK. Ole Sa nii rumal kui tahes, kuid kui oled poliitik, siis piisab ainult mõttetust suuga jahvatamisest, tööd ei pea tegema, aega-ajalt istuma kusagil (Riigikogus, mõnes ettevõtte nõukogus, MTÜ-s), olema nõunik-nõustaja (asjast ise absoluutselt midagi aru saamata…), pealegi mitte kusagil mitte millegi eest vastutama ei pea. Kõige eest hoolitseb SINU LEIVAISAKE – P A R T E I!!!
Meie Riigikogu, Valitsus ja parteide juhtkonnad annavad MEIE ELNIKKONNALE teada oma isikliku eeskujuga, et VÄGA HÄASTI äraelamiseks pole vaja tööd teha (umbes 1 tööpäev nädalas), Võtta soodustusi tööd mittetegemise eest, ja ajada möla asjadest, millest ei tea mõhkugi (MTÜ-des, ettevõtete juhatustes) – olles vajaliku Partei liige – saab VÄGA HÄSTI PRIISKAVALT ära elada.
Kuidas siis saada sellele – MITTEMIDAGI tegeva, VSATUTUSVÕIMETU ja RAHA OMA TASKUSSE KOKKU AJAVA laiskuri - P O L I I T I K U tasuvale laisklooma kohale??? Peab olema partei mõjuvõimsa isiku (näiteks Savisaar, Gräzin, Ansip, Laar, Rosimannus….) armuke, teenija, sekretär – ja ongi kõik rahavoogude teed avatud! Ise võid olla lambast lollim.

Keda-mida väärtustatakse Eestis - 2

Suur tänu meie 3-4 parteile, – kes on kogu meie RAHVAle – MEIE AU, MÕISTUS JA SÜDAMETUNNISTUS, sest nad on meie Riigi SUURE arengu edasiviijad.
Meie riik on kahtlemata arenenud, kuid meie parteide juhtkondade (tagatubade) AU, MÕISTSE ega SÜDAMETUNNISTSE teeneid ma selles osas ei näe. Pigem on arengu teenes suurim osa töökal rahval ja ettevõtlikel ärimeestel. Parteide osa on meie Riigis pigem – meid tagasiviiv jõud.
Paljudes tagurlikes-negatiivsetes asjades oleme meie esirinnas Euroopas – näiteks narkomaania, Aidsi levik, kuritegevus, toidukaupade hinnatõus, joomarlus, töötus, suitsiidid; väiksemad päästetöötajate, õpetajate palgad, pensionäride, laste, üksikperede ja paljulapseliste perede elatustase...
Meie valitsejate arvamuse kohaselt – KÕIGE TÄHTSAM ON SEE, ET EESTI ON Euroopas või MAAILAS ESIRINNAS. ÜKSÕIK MIS ALAL.
Meie parteide juhtoinad ise nendes Euroopa esirinnas olemise aladel millegipärast ISE osalised pole. Kas sellest tuleb järeldada, et nad on meie TAGURLIKUD – Eesti üldtendentsile vastu töötavad MEIE ÜHISKONNAS PARTEIDE inimesed???

Kui võtta statistikat - tegelikku elu meie elanikkonna osas, siis – milles on Eesti rahvas Euroopas halvemas seisus võrreldes teiste Euroopalike riikide inimestega?
Tegelik keskmine palk, pension, elatustase, hinnad.... ei tea , kui palju nimetusi. Eesti inimene elab tunduvalt halvemi kui keskmine eurooplane Euroopas.
Eesti pole sotsiaalharta oluliste osadega liitunud – seetõttu saab Eesti NÄIDA demokraatliku ja edumeelse riigina.
Ka demokraatiast on Eesti valitsejatel oma arusaam. Meie valitsejad TEAVAD ILMEKSIMATUDLT, et Demokraatia TÄHENDAB – Parteide tagatubade vastuvaidlematut ÕIGUST-VALITSEMIST. RAHVA ARVAMUS EI VÄÄRI ISEGI ÄRAKUULAMIST, RÄÄKIMATA rahva arvamusega arvestamisest.
Parteide (tagatuba) teab paremini kui lumpen-rahvas – mis neile (rahval) vaja on. Rahvas peab AINULT valitsejaid jumaldama ja nende KOGU jumaluste (Riigikogulaste, valitsuse ja parteijuhtide) elamise – vastavalt NENDE TAHTMISELE kinni maksma.

RK ja valitsuse valivad PARTEID. Rahvale antakse nimekiri - KELLEST Parteid Riigikogu koostavad. Parteidel ongi kasulik panna Riigikokku parteisadele kuulekaid (rumalaid???) nupulevajutajaid. Valimised käivad hea nõukogude traditsiooni järgi: rahvale pannakse ette need, keda saab valida, kes parteilastest valituks osutub, selle otsustab parteitagatoa poolt koostatud parteisisene nimekiri – mitte hääletajad. Riigikokku valitakse nagu nõukogude ajal parteilasi, kes on elukauged politikaanid, kuid ustavad parteilased. Hääletada võib ükskõik kelle eest oma ringkonnas, valituks osutub aga see, keda soovib PARTREI (juhtkond) Valimisseadused on tehtud nii, et ÜKSKI väljaspool PARTTEIDE TAHET Riigikokku ei pääse! Seda on näidanud meie 20-aastane „valimiste“ ajalugu, kus ÜKSKI üksikkandidaat ega väikeparteikandidaat pole Riigikokku saanud.
Kas meie riigikogulased – parteide eliit - on saamatumad ja rumalamad võrreldes teiste riikide seadusandjatega? Kui järeldada sellest, kuidas nad oskavad oma partei ja isikliku heaolu eest seista – siis tundub, et ei ole. Siis tundub, et nad on kavalad ja targad, sest oskavad praktiliselt mitte midagi tehes – saada suurt raha ja tasuta ülalpidamist. Meie riigikogulased peaksid ikka targad olema, kuna nad on osanud oma elu rahakaks ja mugavaks teha. Palgad on neil korralikud – olgu riik või pankrotis. Riigikogulane töötab küll neli aastat 365 päeva ööpäevaringselt ja saab selle eest ka kompensatsiooni – isegi rohkem kui ööpöevaringselt töötav tuletõrjuja kuus palka.
Kui aga võrrelda teiste riikiidega... Kui Soome esinduskoda peaks koosnema samas proportsioonis elanikkonnaga, siis koosneks Eduskunta 357-st inimesest. Venemaa Riigiduuma peaks koosnema 10 000-st liikmest. Ei tahaks uskuda, et meie riigikogulased on 20 korda rumalamad kui Vene Riigiduuma, sest Riigiduuma 2-s kojas on 700 saadikut ja valitsevad nad 140 miljoni inimese üle. Hiljuti oli lugeda, et USA-s on ametnikke 8% töötavast elanikkonnast, meil aga 24%, ehk ametnikke on kolm korda rohkem. Kas meie ametnikud on saamatumad või rumalamad? Saamatumad ja rumalamad ilmselt küll. Kõrgemateks ametnikeks ei saa ju oskuste või teadmiste tõttu, vaid parteilise ustavuse tõttu. Kuid vahest on asi selles, et parteid ostavad nii endile truudust - truid inimesi suure raha eest, sest ametnikud paneb paika ikkagi partei, maksab aga rahvas.

Keda-mida väärtustatakse Eestis? -1

Eestlaste mällu on jäänud Lehola Lembitu, Tasuja, C.R.Jakobson, K.E. von Bear, Lydia Koidula, A.-H.Tammsaare, August Kitzberg, Gustav Ernesaks... Peamiselt on tegemist vabadusvõitlejate, rahvavalgustajate, teadlaste, kultuuritegelastega... Neid iseloomustab armastus Eestimaa vastu, vabadusiha, võitlus iseseisvuse eest, rahva harimine-valgustamine... Üldreeglina on nad kõrge moraaliga - eetilised inimesed, kes tegutsevad missioonitundest, armastusest oma Riigi ja Rahva hüvanguks. Ega asjata pandud meie rahade portreedele (Jakobson, Koidula, Tammsaare, Keres...) - kõik rahva poolt tunnustatud inimesed.
Kui meie Eurodele oleks nüüd pandud Eestis väärtustatud inimeste portreed –ilmselt ilutseksid rahatähtedel siis seal Siim Kallas, Ene Ergma, Mart Laar, Jürgen Ligi, Rein Lang, Eesti Panga president...
Eks inimeste väärtusi kujundavad tema kasvatus – vanemad, õpetajad, ümbritsev keskkond, hiljem muidugi kaastöötajad ja valitsuse poliitika. Kuidas, milliseid väärtusi oma õpilastes kasvatavad meie õpetajad, missuguse hariduse annavad, millise eetilis-moraalse palge lapsele-inimesle kujundavad – see oleneb väga suurel määral ÕPETAJAST. Üldreeglina jäävad enamik õpetajatest oma õpilastele (vähemalt normaalsed ja head õpetajad) pikaks ajaks nende iidoliteks, kellest eeskuju võtta ja kelle eeskuju järgida.
Õpetajad on „maa sool“ ja nendest oleneb meie elus väga palju – missuguseid järglasi me kasvatame, milline on tuleviku-Eesti arusaam maailamast, selle väärtustest, Eestist ja Eesti arengust. Enamik õpetajaid töötavad andunult oma õpilastega - enamasti missioonitundest lüüakse kaasa ka muudel elualadel meie ühiskonnas – isetegevuses, huviringide juhendajatena, seltsielus, KOV volikogu töödes... Õpetajaid juhendab vastutus-missioonitunne Eesti tuleviku ees. Samavõib öelda ka kultuuritöötajate kohta (kultuurimajad, raamatukogud, muuseumide töötajad, ringide juhid...). Meie kooli
Neil (õpetajatel,kultuuritöötajatel) pole eesmärgiks raha oma taskusse ajamine ja vastutustunde puudumine (nagu see on meie juhtparteilaste puhul). Õpetajaid sunnib tegutsema vastutus Eesti tuleviku, tulevase Eesti elanikkonna väärtushinnangute ja harituse pärast.
Kõige kummalisem on see, et riigikogulased hindavad oma „majoneesikingitusi, öövastuvõtte kõrtsides ja nende autode bensiini/dilsla tarbimist oma-naabrite-sugulaste kulutusi tähtsamaks kui koolis ÕPILASTE (paljudele lastele ainuke soe toit päevas) - tasuta toidu kinnimaksmist.
ENSV ajal olid laste (ja täiskasvanute) ravi, laste huvialaringid, laste suvelaagrid, noorte õppimine ülikoolides tasuta (maksti õppuritele veel stipendiumi õppimise eest peale)... Tundub, et valitsejad EI VÄÄRTUSTA PANUSTAMIST EESTI TULEVIKKU.
Valitsejad suhtuvad hoolimatult rahva tervisesse. See meie valitsejate loosung on hea – sportida terviseks! Ometi ei tähenda see seda, et meil tuleks likvideerida arstid ja haiglad. Meie arstid lahkuvad Skandinaavia maadesse tööle ja elama. Eesti on nii väike riik, et ei suuda oma väljaõpetatud arstide ja medõdedega varustada kogu Skandinaaviat. Ka meil vajavad inimesed arstiabi. Perearstid võivad ju head arstid olla, aga kui eriarstide (reumatoloog, kirurg, kardioloog, pulmanoloog...) juurde pääsemiseks tuleb järjekorda oodata 3-4 kuud... Selle ooteaja jooksul haigus ja valud üha süvenevad. Kiiremini saaks küll tasulise arsti juurde... kuid. Miks ma peaksin maksma oma palgast suuri makse arstiabi saamise eest – kui eriarsti juurde saamiseks pean ma ise veel maksma 40-50 Eurot visiiit-konsultatsiooni eest? Arstiabi muutub rahvale üha kättesaamatumaks.
Arstide palgad on Eesti mõistes üpris head, nende töökoormus hea palga saamiseks ka üpris vaieldav. Miks siis meie med.töötajad lahkuvad Eestist. Vastus on üprislihtne. Teistes riikides töötades on med.töötajate palgad KOLM KORDA kõrgemad kui Eestis töötades (mitte 3 %), pealegi –töötanud väljamaal ( Soomes) 5 aastat, on väljamaal töötanud eestlase PENSION 7-10 KORDA suurem kui siin pensioni väljatöötanud ja 40 aastat tööd rüganud kõrgspetsialistil.
Mille nimel tegutsevad meie päästjad ja politseinikud? Oma töö eest saavad nad palka suhteliselt vähe. Kas tööd tehakse eetilis-moraalsetel kaalutlustel. Nende töö on meie rahva julgeoleku ja rhva säilimise osas üpris tähtis. Mille eest saavad raha teised riigi-ametnikud????
Üha enam propageerivad valitsejad abipolitseinike ja vabatahtlike päästjate rakemdamist meie elus, vähendades samaaegselt kutseliste politseinike ja päästjate arvu. Ei saa muidugi eitada vabatahtlike kaasamise häid külgi, kuid panna kõik politsei- ja päästeteenistuse ülesanded vabatahtlike õlule on ka vale. On ikkagi vahe selles, kas asjaga tegeleb aastaid väljaõppinud spetsialist või rahva-omahuviks tegelev amatöör.
Valitsuse arvates peaksid Politsei ja Päästjad tööd tegema tasuta Eesti hüvanguks moraalsetel-eetilistel kaalutlustel?...
Aga Valitsusel ja Riigikogul on Isamaa-armastuse, eetika ja moraali aluseks isikliku (harva ka partei) tasku – mis vajab oma tegematajätmiste eest IGAL juhul täitmist- SÕLTUMATA oma oma peremehe – Rahva olukorrast.

Rigikogulane, Riigikogu saadik, Rahvasaadik, Parlamendi liige...

Delfi kommentaariumis kohtasin arvamust-kommenaari, mis tõstatas probleemi – kuidas edaspidi nimetada meie riigikogulasi? Enamasti kasutatakse meil neid (siin pealkirjas toodud) nimetusi. Need nimetused on küll juriidiliselt korrektsed ja suhteliselt õiged – kuid jätavad ametlik-kuiva maitse ning nad ei iseloomusta nende TEGELIKKU olemust.
Nagu rahvasuu räägib – Heal lapsel ikka mitu nime, lisaks veel hellitusnimed. Aga paljud riigikogulased pole - head lapsed – ning pole mitut nime, rääkimata hellitusnimest - ära teeninud.
Kui riigikogulased ise teaksid – kuidas neid kommentaariumides „ristitakse“ – paljud neist muudaksid radikaalselt oma käitumist. Nimetused: parasiidid, tõprad, luuserid, toompeavargad... – need on veel enamvähem normaalsed nimed kommentaarides. Kommenteerijatel ei maksa seda karta, et riigikogulased KUNAGI loeks nende kommentaare (janende „austavaid“ nimetusi) – seepärast võivad kommentaatorid riigikogulasi ristida mis iganes nimega. Riigikogulased on rahul oma rahvast sõltumatu rikastumisega ning seetõttu ei huvita neid ka rahva arvamus.
Aga siiski. Kuidas nimetad riigikogulasi nii, et see iseloomustaks ka riigikogulaste olemust, tegutsemist ja eesmärke?
Nimetus RIIGIKOGULANE - iseloomustab ainult tööpaiga nimetust –kus riigikogulane töötab – Riigikogus. Aga see peaks ütlema ka seda – kuidas riigikogulane suhtub Riiki, kuidas hoolitseb riigi eest, suhtub riigi teenimisse, kuidas hoolitseb riigikodanike eest? Sõna RIIK eeldab,et Riigikogus on inimesed, kes hoolivad RIIGIST ja RAHVAST. See eeldaks ka riigimehelikku suhtumist. Meie riigikogulased hoolivad aga AINULT oma partei ning isiklikust võimu- ja rahaahnusest.
Kahjuks peab ütlema, et riigikogulased „töötavad“ Toompea saalis ainult tund-paar nädalas. See on selgusetu (ja keegi ei saa vastust küsimusele) –millise tööga tegelevad nad ülejäänud nädalapäevad. Vastuseks oleks –töö komisjonides ja töö valijatega. Aga tegelikult kasutavad riigikogulased oma vaba aega oma äranägemise järgi asjadeks,mis pole riigi valitsemisega seotud.
Riigi eest hoolitsemine? Riik huvitab riigikogulast AINULT selles osas – on mõnus äraolemise koht – kust kergelt palju soodustusi ja raha saab. Riigi saatus pole neile oluline. Rahvas hoolitseb ise enda eest. Kes meil hakkama ei saa - lahkub riigist. Riigikogulasi see, et rahvas lahkub Riigist – jätab ükskõikseks. See, et Riik jääb rahvast tühjaks – pole Riigikogu-valitsuse probleem, Riigikogu eemaldub üha enam Riigist ja Rahvast. Peagi seob neid Brüsseliga palju rohkem kui Eestiga.
Nimetus RIIGIKOGU saadik - on praktiliselt sama mis riigikogulanegi. Siiski. Kuhu Riigikou OMA SAADIKU SAADAB? Riigikokku? Pigem on ikkagi Reformi (Kesk,Sotsdem...) PARTEI SAADIUGA Riigikogus.
RAHVASAADIK. See nimetus pole õige, sest Riigikogu liige ei esinda RAHVAST ja RAHVA huvisid, vaid TEDA VALINUD PARTEID JA PARTEI huvisid – seda juba Põhiseduse järgi. Pealegi. Senised Riigikogud (Parteide esindajad) on seadustanud seadused sellised, et Riigikogu ei arvesta rahva arvamusega ega lase RAHVAST ligilähedalegi valitsemisele-riigi juhtimisele. Rahvaga on seost niipalju, et Rahvas maksab tema (riigikogulase) hüvitised ja palga kinni. „Rahvasaadik“ on teinud sellised seadused, et temale (RK-sele) seaduslikult midagi teha ei saa – ta ei arvesta rahvaga, tema võtab raha nii palju kui tahab, rahvas ei saa RK-st ja Riigikogu mitte millegiga mõjutada. Partei määrab „Rahvasaadikuks“ kelle tahab – rahvalt arvamust küsimata.
Parlamendi liige. – Riigikogu on küll meie Parlament - seega on riiigikogulane küll ka parlamendi liige.
Teiste riikide Parlamentide liikmetest on rahval kujunenud hoopis teistsugune arusaam Parlamendi liikmest kui on meie Riigikogu liikmed.
Parlamendi liige peaks olema omakasupüüdmatu ja austusväärne RIIGI TEENIJA, kes töötab Riigi ja Rahva hüvanguks, oleks vastutustundlik, astub oma vigade-eksimuste puhul oma kohalt tagasi...
Ükski meie riigikogulane (Valitsuseliige) pole oma vigade tõttu tõsimeelselt tagasi astunud (Jürgen Ligi ja Signe Kivi tagasiastumised olid teatraalsed zestid poliitilise kapitali kogumiseks ja poliitiku karjääri jätkamiseks). Riigikogulaste kasuahnus on meie riigis igapäevanähe. Üksi meie poliitik pole vastutanud isegimiljardeid kroone Rahvale kahju tekitamisepärast. Villu Reljan on kohtu all pigem seetõttu, et ta jäi teistele tähtsatele poliitikutele jalgu ja ta oli tarvis poliitikutel „jalust ära koristada“. Pealegi meie Riigikogus ei lähtu hääletamisel riigikogulased mitte Riigi ja Rahva hea käekäigu poolt, vaid lähtutakse: oma partei (ja isiklikust) KASUST, tingimata opositsioni (ka heade) ettepanekute vastu. Hääletatakse parteilise (mitte isikliku) südametunnistuse järgi.
(Riigikogulase parteiline südametunnistus.) http://leopall.blogspot.com/2011/09/riigikogulase-poliitiline.html
Seega ei sobi meie riigikogulase nimetus kuidagi AUSTUSVÄÄRSE parlamendi liikme nimetuse alla. .
Kuidas siis nimetada meie riigikogulasi?
Paljud nimetavad neid parteibroileriteks, sest neid nuumatakse. Aga broileritest on peale nuumamist kasu hea liha näol. Paljud poliitbroilerid toovad rahvale pigem kahju kui kasu. Ka „kahjulikud poliitbroilerid“ pole õige, sest MÕNED riigikogulased esitavad üpris edumeelseid mõtteid (mis pole kahjulikud).
Kuidas siiski riigikogulasi nimetada? Hüäänideks? Hüäänid on aplad, mitte kuigi tagad, arad kaslased (preeria hundid), kes ründavad karjakesi ainult neid, kes on nendest nõrgemad....
Kuidas siis nimetada riigikogulasi nii, et see kõige paremini iseloomustaks seda kooslust? On ettepanekuid?

Käkikeerajaid lugedes...

Õiguskäkkarid
Seadusi vormistab ja võtab vastu Riigikogu – seadusandja. Seadusi valmistab ette Valitsus (Just.min). Kuidas on siis meie seadusandlus?
Ammu on selge see, et juriidilise hariduseta inimestel pole mõtet seadusi lugeda – nagunii ei saa seadustest aru. Kurb lugu on see, et seadustest ei saa üheselt aru ka uurijad, prokuratuuri ja kohtute juriidilise kõrgharidusega spetsialistid – mille muuga saab seletada paljude esimese astme (Maakohtud) ja teise astme kohtute (Ringkonnakohtute) otsuste muutmisi Riigikohtus. Arvestades veel sellega, et: 1.Riigikohus ei võta kõiki kaebusi menetlusse – ning ei peagi põhjendama, miks.
2. Paljud kaebajad surevad enne ära kui jõuavad kadalipu Riigikohtuni läbi käia.
3. Kohtute riigilõivud on nii suured, et viivad õiguse nõudja pankrotti – nii ei jõuagi Riigikohtuni välja.
4. Suur osa kaebajatest ei jõua kohtuteed (Kõrge riigilõiv, Advokaatide kallis teenus) kinni maksta.
5. Mõne Seaduse sätted on tehtud Põhiseaduse sätteid eirates sellised, mis välistavad edasise õiguse nõudmise ja sunnib Kohtuid kuritegusid seadusepärasteks tunnistama.
Põhiseaduse järgi peab Õiguskantsler jälgima seda, et seadused vastaksid meie Põhiseadusele. Selleks on Õiguskantsleril oma kantselei.
Mille eest makstakse Õiguskantsleri kantselei 50-le igale tippjuristile ligi 1500 - 2000 eurot kuus? Arvata võiks, et seaduste vastavuse Põhiseadusega jälgimise ja kontrolli eest. Õiguskantsler oma kantseleiga sellega hakkama ei saa. Miks? Sest seal on tööl õiguskäkkarid.
Üle 5 aasta trahvis Falck bussijäneseid. Õiguskantsleri arvamuse järgi oli kõik korras. Ometi riigikodanike poolt Riigikohtusse pöördumise järel leiti, et trahvija tegutseb aastaid seaduse järgi Põhiseaduse vastaselt.
Üle viie aasta maksti Parkimistrahve. Mitte Õiguskantsler, vaid riigikodanik läks Riigikohtuni välja – ja Riigikohus tunnistas Parkimistrahvid Põhiseadusega vastuolus olevateks.
Kaks Õiguskantslerit (ka riigikodanike näpunäidete põhjal) on leidnud, et raha eest riigikogulase osalemine ettevõtete juhatustes-nõukogudes on Põhiseaduse vastane. Ja tulemus? Seadusandja (Riigikogu) saatis Õiguskantslerid kukele –ja sinna nad läksidki.
Kas nüüd on siis meie seadused Põhiseadusega vastavuses? Kaugel sellest.
Ainult üks näide (sadadest? tuhandetest?). Tsiviilkohtumenetluse seadustiku
§ 317. Menetlusdokumendi avalik kättetoimetamine
(1) Menetlusosalisele võib kohtu määruse alusel toimetada menetlusdokumendi kätte avalikult, kui:...
(3) Avalikult kättetoimetatava dokumendi väljavõte avaldatakse väljaandes Ametlikud Teadaanded. Asja arutav kohus võib teha määruse, mille kohaselt võib väljavõte ilmuda ka teistes väljaannetes.
(5) Dokument loetakse avalikult kättetoimetatuks 30 päeva möödumisel väljavõtte väljaandes Ametlikud Teadaanded ilmumise päevast. Asja arutav kohus võib määrata dokumendi kättetoimetatuks lugemiseks pikema tähtaja. Sel juhul avaldatakse tähtaeg koos avaliku kättetoimetamisega....
Mida see siis tähendab?
Kohus saadab kutse kohtusse ilmumiseks. Kutse saaja on parajasti komandeeringus, välismaal, reisil..., kutse kättetoimetamise ajal kedagi kodus pole –avaldatatkse teade „Ametlikes teadaannetes kohtusse ilmumise kohta“ ( või avaldatakse teade Tagseljaotsusest suure summa väljamõistmise kohta). Kohtukutse –Tagaseljaotsus loetakse kätte toimetatuks ja otsus jõustub peale „Ametlikus Teadannetes“ avaldamist. Kohtutäitur võtab suure summa pangaarvelt või müüb teie kinnisvara maha – kaevata pole kuhugi.
Teade avaldati „Ametlikes Teadaannetes“ ja loetakse – Teie olete teate kätte saanud ja otsusega nõus.
Mis siin imelikku on? Milles on seadus vastuolus Põhiseadusega?
See SEADUSESÄTE KOHUSTAB tegema teatud tegemisi, kuid Riik ega Põhiseadus ei garanteeri neid võimalusi oma kodanikele. Mida siis Riik ja Põhiseadus ei suuda garanteerida selle seadusesätte täitmist IGA RIIGIKODANIKU POOLT???
Ametlike teadaannete LUGEMISEKS peab riik garanteerima:
1. Igal riigi elanikul on ARVUTI, MILLEST LUGEDA AMETLIKKE TEADAANDEID.
2. Igas Eestimaa paigas Kolkametsast Kaikaküla ja Kükitametsa puude vahele on INTERNET alati KÄTTESAADAV.
3. Ka Kohtute ja muude ametiasutustega MITTEPUUTUV inimene ON KOHUSTATUD JA LOEB IGA PÄEV Ametlikke Teadaandeid.
Ometi see seadusesäte kohustab selleks IGA EESTI inimest -lugema internetist „Ametlikke Teadaandeid (AT)“. Neid tingimusi meie RIIK ei suuda tagada (arvuti, interneti olemasolu IGAS PERES, internetilevi kättesaadavust kogu Eestis, igapäevane Ametlike Teadaannete lugemine IGAS PERES). Praeguse statistika kohaselt puudub arvuti 30% peredest.
Kas see Põhiseaduse rikkumine teeb kahju Eesti elanikkonnale? On juba aastate jooksul palju kahju teinud ja teeb ka edaspidi.
Näide 1. Suli nõuab Teilt suurt summat raha ja paneb Kohtule aadressi kus ta teab, et Teid ei ole (või võtab kohtukutse vastu tema kaasosaline). Või esitab Kohus kutse „Ametlikes Teadaannetes“ (mida te ei saa lugeda, sest pole arvutit, puudub internet või Te ei loe iga nädal „Ametlikke Teadaandeid“.
Kohtusse Te ei ilmu (sest kohtust ei tea Te midagi). Kohus teeb teate AT Tagaseljaotsusest ning Kohtutäitur võtab rahasumma Teie pangaarvelt maha. Kohus väidab – Mis sellest, et elasite Tallinna asemel Karksi-Nuias, kohtukutse võtsite ikka Teie vastu – mis sellest, et Teie nimi on Lepp, kutsele aga kirjutas alla Kasepuu. – Ts.asi nr 2-05-16681
Teil pole kusagil midagi vaielda, sest kõik on ametlikult ja seadust järgides tehtud.
Näide 2. Teilt varastati 1997.a. pass. Passi varas - kasutades Teie passi ostis telefoni ja kasutas seda. Teie tegite kohe ühe avalduse politseisse passi varguse kohta, teise politseiosakonda avalduse (Teilt varastatud passiga) võltsitud lepinguga telefoni ostmise ja kõnede kohta selle telefoniga. 2011.a. võtab Kohtutäitur Teie pangaarvelt Tagaseljaotsuse põhjal maha 1 200 Euri. Tuleb välja, et Tagaseljaotsus oli 2005.a. Teilt varastatud passiga telefoni eest – millest Teil polnud halli aimugi.
Nii Maakohus kui ka Tallinna Ringkonnakohus (kuhu Maakohtu otsus edasi kaevati) teatab Teile rahulikult: otsus on vastu võetud kehtiva seaduse kohaselt – nii kohtukutsed kui Tagaseljaotsus avaldati „Ametlikes Teadaannetes“. Pole tähtis, et Politsei kinnitab teilt passi varastamist ja varastatud passiga telefoni ostmist-kasutamist. Pole tähtis –kas me tunnistasime passi varguse ja võltsisiku poolt tehtud lepingu õigeks – 2005.a. oli siis esitatud paberite järgi otsus õige. Pole tähtis, et Kohus seadustas Teilt ebaseaduslikult raha võtmise(röövimise?) Kõik on MEIE SEADUSE JÄRGI õige. - Ts.asi nr. 2-05-6746
Tegemist on heade Seadus-õigus-kohtukäkkarite tegevusega – mille eest meie inimestel kaitset pole.
Mille eest siis Õiguskantsleri kantseleile nii suurt palka makstakse? Väga lihtne. Tedremunade sügamise, erikooli sisekorraeeskirjade, osade seaduste eelnõude lugemise ja arestikambrite sanitaarseisundi kontrollimise ... eest.
AGA.... SEADUSTE Vastavuse kontroll Põhiseadusega??? Kui palju selliseid SEADUS-ÕIGUS-KOHTUKÄKKARITE seaduse 0hvreid -kohtute otsuseid üldse on? Sada? Tuhat? Või rohkem???

Võrdõiguslastest

Võrdõiguslased
Võrdõiguslikkus on Eestis viimastel aastatel kõvasti hoogu juurde saanud ja üks kõvahäälsemaid võrdsete õiguste eest võitlejaid on Marianne Mikko. Nime ja välimuse järgi tundub ta naine olevat – kuid ma pole selles eriti kindel. Nime ja välimust saab alati muuta. Nii saab Marionist lihtsalt teha Marianne ja Mikk’ust omakorda Mikko. Mehe naiseks lõikamine pole kaasajal probleem – ja isegi üks endine mees on Tartus ajakirjanduse andmetel juba sünnitanud. Peale nime ja (riietus-välimus) miski muu ei kinnita M.Mikko naiseks olekut, vähemaltmina pole ei ole kuulnud-näinud. Pigem tundub mulle, et ta on naiseks lõigatud mees – kellel on pime viha endiste sookaaslaste vastu.
Riigi struktuuris on olemas ka võrdõiguslikkuse volinik, kes toetab M.Mikkot ja teisi võrdõiguslasi riiklikul tastandil. Võrdset kohtlemist nõuavad kõvahäälselt nii homod kui-ka lesbid – võitlevad ka võrdseteõiguste eest (õigust abielluda, „oma“ lapsikasvatada, õigust pärandada oma lesbi- või homopaarist „abikaasale“....
Mis on nende võrdõiguslaste tegutsemise eesmärk? Ilmselt looduse pahupidi pööramine (esialgu inimkonna tasandi). Loodusest peab kaduma edaspidi mõisted – emane ja isane (ema ja isa). Edaspidi peavad ema ja isa olema võrdselt senisel emaduspuhkusel, last toitku rinnaga ajaliselt võrdselt nii ema kui-ka isa. Hiljem tuleb rangelt jälgida seda, et lapsi (kesksoost järglasi) sünnitaksid võrdselt nii ema kui-ka isa (kas mõlemad korraga või mõlemad järjestikku – see on nende vaba kokkulepe), mis tagabki vanemate võrdõiguslikkuse.
Kas see võrdne sünnitamine (ema ja isapoolt korraga või järjestikku) kehtib ainult heteropaaride puhul või ka homo- ja lesbipaaride puhul ka – seda praegu võrdõiguslased täpsustavad. Kuuldavasti hakkavad taotlema võrdõiguslased ka kõikidel spordivõistlustel (EM, MM, OM) võrdselt meeste-naistevahelisi võistlusi nii raske- kui-ka kergejõustikus.
Ilmselt tehakse võrdõiguslaste poolt oma võitluse raames kohustuseks heterotel seksida järjekorras homode ja lesbidega –hiljem ka teiste seksuaalvähemuste – zoofiilide ja pedofiilidega. KÕIK PEAVAD SAAMA SEKSIDA KÕIGIGA VÕRDSELT!!! Muidu poleks meil ju võrdõiguslikkust. (Meenutab küll natuke proletaarlaste hüüdlauset – Kõik inimesed on võrdsed. Üks kõigi ja kõik ühe eest).
Mõnes suhtes võrdsete õiguste eest võitlejatele aga võrdsed õigused igal alal ei sobi, vaid nad tahavad eelistusi naistele – võrreldes meestega. Millegipärast ei nõuta meeste-naiste võrdset sõjaväeteenistuse kohustust. Võrdõiguslastele ei sobi sellised rasked tööd nagu – süvavee-tuuker, kaevur, transporttööline... Hästi sobivad naisõiguslastele sllised tööd – kus tööd ei pea tegema ja vaid istumise eest makstakse suurt raha (ettevõtete nõukogud-juhatused, riigikogulaste toolid, avaliku sektori juhid.... Nendes nõutakse meestega võrdsete kvootide kehtestamist.
Kõige kurvem on see, et naistele on loodus andnud küll maailma kõige vanema ameti oskused – kuid alati ja igal pool sellest ei piisa. Kui Riigikogus või ettevõtete juhatustes-nõukohudes ei pea teadma-oskama erialaselt midagi lisaks naiseks olemisele, siis paljud era-ettevõtjad nõavad ka tööd ja muid oskusi. Paljud lisaks looduse poolt antud oskustele lisaks maailma vanima ameti oskustele (ka need oskused on erineva tasandiga) PEAKSID avaliku teenistuse juhid erialaselt ka midagi teadma ja juhikogemusi omama. Ainult naiseks (homoks, lesbiks) olemise eest alati palka ei taheta maksta.
Kurb on ka see, et võitluses demokraatliku võrdõiguslikkuse eest tahavad võrdõiguslased eirata demokraatiat. Nimelt tahetakse moodustada Riigikogu koosseis nii – et Riigikogus oleks mehi-naisi 50%-50%. Järelikult tuleb eirata valimiste demokraatlikud printsiibid ning ei tule arvestada valija vaba tahet? Valitud meeste asemel PEAB Riigikokku saama naised – keda valija valinud pole.
Soolise võrdõiguslikkuse eest võitlejad tegelevad pseudoprobleemidaga populistlikel eesmärkidel. Võrdõiguslaste eesmäriks tundub olevat (eelkõige ISIKLIK) naiste võimu- ja rahaahnus, saavutada tulusaid ametikohti SOOLISEST SEISUKOHAS LÄHTUDES.

PS Delfist
Jõe-Cannon: naised tuleks alustuseks lasta riigifirmade juhtimise juurde
(62)
Delfi Majandus
01. oktoober 2011 15:48
Soolise võrdõiguslikkuse osas võiks Eesti võtta eeskuju Norralt, kus sookvoodid viidi ettevõtete juhtimisse sisse 2003. aastast, rääkis täna Eesti Naistoimetajate meediapäeval „Kära meedia pärast IV – kvoodiga või kvoodita?“ politoloog, Eesti Naisuurimus- ja Teabekeskuse juhatuse liige Ilvi Jõe-Cannon.
Tema sõnul oleks Eestil mõistlik alustada avalikust sektorist – riigile kuuluvatest ettevõtetest. Ta ise on naisena samuti valmis kuuluma mõne riigiettevõtte nõukogusse.
Nelja suurima riigile kuuluva ettevõtte juhtkonnas pole ühtegi naist:
Eesti Energia – juhatuses 5, nõukogus 8 liiget;
Eesti Raudtee – juhatuses 2, nõukogus 8 liiget;
Tallinna Sadam – juhatuses 2, nõukogus 8 liiget;
Estonian Air - juhatuses 2, nõukogus 6 liiget.
Kui valida nende ettevõtete juhtkonda alustuseks vähemalt üks kvalifitseeritud naine, tõuseks naiste osakaal kohe 10 protsendini.
„Pole võimalik öelda, et Eestis pole nii palju sobivaid naisi. Juba Estonian Business Schooli lõpetajate hulgas oli rohkem naisi kui mehi,“ märkis Jõe-Cannon. „Näiteks ma ise olen valmis kuuluma Tallinna Sadama nõukogusse.“
Kui Eesti riigis ei võeta midagi soolise võrdõiguslikkuse osas ette, siis meie majandus ei suuda konkureerida maailmaturul, rõhutas esineja.
„Konkurentsis jääb ellu ettevõte, mis on innovaatiline, jätkusuutlik, läbipaistev, hea praktika järgija – selleks on vaja naiste kaasamist otsuste langetamiseks ettevõtte tasemel," sõnas Jõe-Cannon.
Sooliselt tasakaalus areng on tema sõnul positiivne, kui mitte öelda hädavajalik. Peab olema kriitiline mass, kolmandik, et grupp suudaks mõjutada ühisarvamust.
-----------------------------------------------------------------------------------
----------------------------------------------------------------------------------
Sellest blogist ka http://leopall.blogspot.com/2011/03/ministrid.html

Riigikogulase poliitiline südametunnistus

Paar päeva enne Presidendivalimisi arvas Riigikogu esinaine Ene Ergma, et – presidendivalimistel hääletavad (mõned või paljud) riigikogulased oma südametunnistuse järgi - mitte parteidistsipliini kohaselt.
Ma pole varem kuulnud, et mõni riigikogulane või kõrge riigiametnik oleks rääkinud südametunnistusest. Vastutusest on räägitud küll palju, kuid meil on jaotatud vastutus selliselt: otsustajad vastutavad (ehk saavad preemiat, ordeneid ja kiitust) ainult siis – kui asi hästi õnnestub. Kui asi on kahjulik ja toob riigile materiaalsest kahju – siis vastutab pisike masinamutter ja kahjud kannab rahvas. Meie parteid ja parteilased töötavad suure vastutustundega oma Partei (mitte riigi jarahva) hüvanguks – ainult – ükski parteilane ega Partei ei vastuta rahva ees - sõltumata rahvale tekitatud kahju suurusest.
Mida siis Presidendivalimised näitasid riigikogulase südametunnistuse kohta? Presidendivalimiste tulemused on ju kõigile teada. 75 häält T.-H.Ilvese ja 25 häält I.Tarandi poolt. 3 hääletussedelit loeti rikutuks, kuna riigikogulased ei osanud sedelit õigesti täita. Seega näitas hääletamine Presidendivalimistel – Riigikogus anti hääled täpselt nii – nagu parteid olid oma liikmete vahel kokku leppinud. See näitab riigikogulaste kõrget parteilist südametunnistust.
Sellest nähtub, et Riigikogu esinaine võib alati kindel olla oma riigikogulastele – neil on igal oma parteiline südametunnistus õigel (parteilisel) kohal. Nii naguNLKP puhul oli – väärikas parteilane seisab surmani oma partei seisukohtade eest – sõltumata rahva arvamusest. Nii on ka meie tänapäeva Eestis. Ükskõik mis MINU PARTEI OTSUSTAB – see on ainuõige otsus. Partei vahetamine ja seoses sellega ka Parteid vahetanu parteilase uus parteiline südametunnistus on meil ka normaalne igapäevane nähe.
Presidendivalimised näitasid, et riigikogulastel on südametunnistus täisesti olemas. Ainult neil on tavakodanikest arenenum südametunnistus – mis ei ühtu tavalise inimese südametunnistuse mõistega. Riigikogulasel on demokraatlik, parteiline südametunnistus – mis täielikult kõrvalekaldeta ühtub parteijuhtide arvamustega. Seega on riigikogulasel ÕIGE (parteiline) südametunnistus. E.Ergma arvates polnud tegemist mitte parteidistsipliini, vaid riigikogulaste südametunnistusega? Kas meie parteide parteidistsipliin ei määragi ära parteilase südametunnistuse?

Või arvab mõni naiivik, et 75-st IRL-i, SD ja Reformierakonna liikmetest (olles parteilise südametunnistuse järgi T-H.Ilvese poolt) ja 25-st Keskerakonna liikmest (partei oli I.Tarandi poolt) – omas oma isiklikku arvamust - või muutis mõni neist oma arvamust peale presidentide telebatti? Ei. Parteiline distsipliin ei lubanud , (ehkki - põrgusse see parteidistsipliin... hoopis riigikogulase parteiline südametunnistus) EI LUBANUD hääletada oma partei juhtide arvamuse vastaselt!
Kas see on välistatud, et MÕNI 101-st riigikogulasest oleks VÕINUD OMADA OMA erinevat ARVAMUST: et T-H.Ilvese või I.Tarandi asemel VÕIKS olla Presidendiks üks kõike kes keegi teine – näiteks Barak Obama – (ka Ameerikas kasvanud nagu T.H. Ilveski), või hoopis Kutsu-Pitsu. Miks ei võiks Presidendiks olla Eino Baskin (nagu oli USA-s R.Reagan), või Hardo Aasmäe või A. Jõks, A.Rüütel või Rein Lang - kes on meil olnud välisminister, justiitsminister, kultuuriminister, edaspidi on ehk tervishoiuminister, või –eripensionäride minister.... kui Presidendiks ei valita.
Õnneks on meie riigikogulastel PARTEILINE SÜDAMETUNNISTUS, MIS EI ARVESTA OMA VALIJATE (e. RAHVA) tahtega, vaid AINULT OMA PARTEI juhtide tahtega, mis sõltub partei tagatoa tahtest.
Kahjuks on nii -
Muidu on parteide vahel Eestis ja Toompeal kompromissitu võitlus. Erinevate parteide riigikogulaste grupid on ÜKSMEELSED ainult ÜHES küsimustes (isegi väjaspool PARTEILIST SÜDAMETUNNISTUST ja sõltumata parteist). Siis tekib meie kõigil parteide riigikogulastel justkui ÜHTNE RIIGIKOGULASE SÜDAMETUSNNISTUS! See ÕHTSUS on kõigis neis küsimustes, mis puudutavad riigikogulaste palkade-hüvitiste-soodustuste TÕUSU. SIIS ON KÕIK RIIGIKOGULASED ÜHTE MEELT. Teistes küsimustes on Riigikogus üksmeel välistatud... Siiski – eriti suurt poliitilist vastuvaidlemist ei ole riigikogulaste ka näiteks selles osas, et päike tõuseb TAVALISELT hommikul ning loojub TAVALISELT õhtul, või siis selles, et homsele päevale eelneb tänane päev,
Kas mõnel riigikogulasel oleks ehk ka OMA SÜDAMETUNNISTUS – mis ei ühtiks OMA Partei südametunnisusega? Ehk see südametunnistus ei arva, et rahvas on loll Lumpen – kelle ainsaks ülesandeks on lõpmatuseni toita oma Toompea jumalusi ja maksta kinni jumaluste rumalusi?
Kui mõnel riigikogulasel ilmneks oma südametunnistus (mis erineks partei südametunnistusest) - siis partei teda enam Toompea Kullamäele ei valiks. Sellele Toompea Kullamäele - kus elamine, taskuraha, auto, reisid, majonees, öised kohtumised... hüvitatakse rahva kulul, lisaks veel – (võrreldes rahvaga ja rahva elatustasemega) üüratu palk .
See selgitab ka riigikogulaste ühtse (parteilise) südametunnistuse põhjuse. Parteilasel puudub südametunnistus kui küsimus puudutab Riiki ja Rahvast; parteilasel on südametunnistus ainult oma partei (ja isikliku heaolu) tõstmiseks.

Meie parim PRESIDENDIKANDIDAAT

Eelemised presidendivalimised näitasid, et Riigikogu ei saa hakkama Presidendi valimisega. Kuidas nüüd valimised mööduvad – on näha 29.08.
Ene Ergma arvab millegipärast, et mõned meie riigikogulased hääletavad Presidendi valimistel OMA südametunnistuse järgi – mitte parteidistsipliini (partei soovi) kohaselt. Ei usu, et Ene Ergma ise tegelikult ka nii naiivne on, et tõsiselt arvab - osa riigikogulastest hääletavad OMA SÜDAMETUNNISTUSE järgi? Riigikogulastel eksisteerib SÜDA ja TUNNISTUS ERALDI – MITTE KUNAGI KOOS SÜDAMETUNNISTUSENA.
Sven Mikser rõõmustab endise sotsdemokraadist presidendi kandidaadi üle ja arvab seda, et ta on parim kandidaat presidendiks. Kuigi President Ilves on oma olemuselt pigem küll reformierakondlane kui sotsdemokraat. Miks arvab Mikser Ilvese olevat parima Presidendi – kandidaadina? 1. T-H.Ilves on Parlamentarismi kaitsja. 2. President Ilves on meie Põhiseaduse valvur. 3. Ilves on meie riigi visiitkaart. 4. President on meie moraalne kompass.
Minu nägemus President Ilvesest on natuke teistsugune.
- Parlamentarismi kaitsmise suhtes ei oska ma tema puhul midagi laiduväärset öelda. Eks iga President hoiab seda - kes teda toidab ja temale palka maksab. Palga suuruse määrab temale ju Parlament. Lisaks maksab Parlament palka ka tema naisele – naiseks-olemise eest ning peab ülal tema naise suurt majapidamist. Eks iga töötaja peab hoidma oma LEIVAISA e.Parlamenti...
- Põhiseaduse valvur?? Eks Põhiseaduse järgi kukub see nii välja küll. Tegelikult näeb Põhiseadus selleks ette Õiguskantsleri instituudi, kellel on oma kantselei 50-ne töötajaga, kes PEAKS valvama Põhiseaduse järgimist.... Tegelikult püütakse riigikogulaste poolt järgida Põhiseadust üldises plaanis, sisuliselt aga ei järgita Põhiseadust siis - kui see on kasulik seaduseandjatele endile – ikka leitakse JOKK-võimalus Põhiseadust endale kasulikult tõlgendada (riigikogulaste osalus raha eest RAS nõukogudes.
- Põhiseadust ja Eesti inimest ei kaitse Põhiseaduse rikkumise eest ei President ega isegi Õiguskantsler koos oma kantseleiga, kuigi see on nende
- Põhiseaduslikuks kohustuseks. Paljud seadused on vastuolus Põhiseadusega.

- Visiitkaart President ilmselt on, kuid ta on väga kallis visiitkaart ning ta pole eriti eestlaslik. Kui kena klantspildina ta välja näeb – see on iseküsimus. Ta on pigem standartne euroopa/Ameerika kommetega mees, kes eriti millegiga silma ei paista.
- Moraalne kompass ta kahjuks paraku pole.
1. Pole moraalne maksta rahva rahaga kohtumisi-elamist OMA NAISEGA magamas käimise eest Ärmal (eriti veel - kui naine saab lisaks veel presidendi NAISEKS OLEMISE eest soliidset palka).
2. Pole moraalne lasta rahval kinni maksta miljonitesse ulatuvad oma naise ärid-majapidamised ja ambitsioonid.
3. Ei hakka rääkima moraalist kahenaise pidamise üle enne IlvesePresidendiks saamist.
Kas teine Presidendikandidaat Indrek Tarand on parem President kui Ilves?
Indrek Tarand tunneb kahtlemata Eesti elu tunduvalt rohkem kui President Ilves. Tal on elule mõneti teistsugused vaated kui T.-H.Ilvesel. Võrreldes Ilvesega oleks Indrek Tarand rahvale palju odavam ülal pidada. Rahvas ei pea tema (oma) naise külastusi kinni maksma, rahvas ei pea tema naise talu-kinnisvara ehitama, - hooldamist kinni maksma...
AGA TEGELIKULT meile PARIM PRESIDENDIKANDIDAAT? . Tegelikult on see olemas - neist NEIST MÕLEMAST Presidendikandidaatidest erinev,riigile palju kasulikum ja parem Presidendikandidaat.
Kui lähtuda Sven Mikseri kriteeriumitest Presidendile, siis iseloomustaks teda nõnda:
1.Ta on väga hea Parlamendi ja Parlamentarismi kaitsja. Prlamendi ründajaile on ta võimeline vihahoos isegi hammastega kallale minema.
2. Põhiseadust valvab ta mitte halvemini - vahest isegi paremini kui senised Presidendid, tema võib Põhiseadust kaitsta isegi öösel.
3. Meie riigi visiitkaart. Ka temale sobib hästi soliidne kikilips.Ta on meeldiva välimusega, armas, kutsub teistes välisriikide riigipeades esile emotsionaalse soovi teda hellitada – seega soodne välissuhtleja. Ta pole au- ega võimuahne.
4. Parim Presidendikandidaat on meie moraalikompass. Ise on Presidendikandidaat kõrge eetilis-moraalse tasemega. Ta on hästi kasvatatud ning heade kommetega. Ta ei joo, ega suitseta, ta ei nõua palka ning töötab missioonitundest, on kordades odavam riigil ülal pidada kui eelpoolnimetatud Presidendikandidaadid.
5. Veel tema positiivseid külgi. See kandidaat pole erakonna liige (seega erakondade ülene), on populaarne enamuse rahva hulgas, on kodu- ja riigitruu.Ta ei ületa oma võimupiire ega oma diktaatorlikke kalduvusi. Lepib esindusfunktsioonidega ega pole võimuahne. Ta ei kipu seadusandjaid õpetama ega tungi ka täitevvõimuorganite pärusmaale. See kandidaat saab meie Presidendi ülesannetega väga hästi hakkama, muutuks kõigeüldisesks lemmikuks ja Riigikogus valimistel osutuks ta valituks juba esimeses voorus.
Selleks meie parimaks Presidendikandidaadiks on esinduliku välimusega vägaarmastatud ja truu inimeste sõber KUTSU-PITSU.
Leonhard Pallon.
P.S. Pisike täpsustus. Kuna President reaalset võimu ei oma – pole vahet – on ta Kask, Tamm, Kukk, Lammas või Kutsu-Pitsu.
1. Põhiseadust valvab nad mitte halvemini - vahest isegi paremini kui senised Presidendid.
2. President on meie riigi visiitkaart. Ka neilele sobib hästi soliidne kikilips.Ta on meeldiva välimusega, armas, kutsub teistes välisriikide riigipeades esile emotsionaalse soovi teda hellitada – seega soodne välissuhtleja. Ta pole au- ega võimuahne.
3. Parim President on meie moraalikompass. Ta on hästi kasvatatud ning heade kommetega. Ta ei joo, ega suitseta, ta ei nõua palka ning töötab missioonitundest, on kordades odavam riigil ülal pidada kui eelnevad Presidendid.
4. Veel tema positiivseid külgi. See kandidaat pole erakonna liige (seega erakondade ülene), on populaarne enamuse rahva hulgas, on kodu- ja riigitruu.Ta ei ületa oma võimupiire ega oma diktaatorlikke kalduvusi. Lepib esindusfunktsioonidega. Ta ei kipu seadusandjaid õpetama ega tungi ka täitevvõimuorganite pärusmaale. See kandidaat saab meie Presidendi ülesannetega sama hästi hakkama kui Ilveski, muutuks kõigi üldisesks lemmikuks ja Riigikogus valimistel osutuks ta valituks juba esimeses voorus.
Selleks meie parimaks Presidendikandidaadiks võiks olla kasvõi esinduliku välimusega väga armastatud ja truu inimeste sõber KUTSU-PITSU.
Igatahes poleks demokraatia MÄNGIMIST Presidendiga ja poleks tarbetut Raha raiskamist ega JOKK-süsteemiga Presidendile raha kantimist.

Võrdlusi ENSV ja praeguse EV vahel 3

Praeguste Eesti valitsuste tekitatud eetilis-moraalne kahju rahvale on võrreldav NSVL valitsejate poolt tekitatud kahjuga.
Peale Eesti okupeerimist NSVL poolt olid meie okupantidepoolsed repressioonid, mis avaldasid kahjulikku mõju meie rahvale ja maale. Seda kahjulikku mõju rahvale ja edasisele põlvkonnale aitasid leevendada meie lapsi (oma lapsi) kasvatavad lapsevanemad, kes olid üles kasvanud ja kasvatasid ka oma lapsi eetilis-moraalses plaanis, mis oli kinnistunud Esimese Eesti ajal kasvatamisel-kasvamisel saadud eetilis-moraalsete normide alusel.
Venemeelsete valitsejate kohta öeldi alati, et see on okupantide poolt meile peale surutud – ning pole meie rahva jaoks õige kasvatus- teod ning et nende teod ei vääri järgimist kuna see on väär. Nii kasvatati järeletulevale põlvele sallimatust NSVL okupatsioonivõimude vastu, samas säilitades Eestiaegse kasvatuse paremaid ideid. Peale Stalini surma muutus see meil lihtsamaks. Repressioonid nõrgenesid, laienesid demokraatlikud vabadused, peamiseks muutus NSVL poolt üldriiklik venestamispoliitika (NSVL Internatsionalism).
Vaatamata NSVL NLKP venestamispoliitikale õnnestus meie rahvuspoliitikutel läbi suruda meie RAHVUSLIKKU poliitikat ning saavutada mõningaid prioriteete võrreldes teiste liiduvabariikidega.
NSVL lõpuaegadeks oli meil väljakujunenud hea põllumajandussektor, hea-tugev külaelu koos tugevate maaküladega, maailmas tunnustatud- arvestatav tööstussektor.
Eesti laulis ennast vabaks. Rahvas tundis ühtsustunnet. Seda toetas ka toonaste poliitikuhakatiste kinnitus – sööme koos kasvõi kartulikoori – kuid saame vabaks. Saime NSVL-st vabaks. Siis järnes pikkamööda külm duss.
Alguses tundus asiväga demokraatlik olevat. Ühisvara jagati, enamusel lubai kortereid erastada EVP-de eest (isegi värsketel migrantidel ja okupatsioonijõudude ohvitseride peredel). Ainukesena ei saanud erastada oma elamist sajad tuhanded põliselanikud, kellele kohalik võim oli andnud elamispinna nn. „tagastatavates“ majades.
Järgnes kaunis terav võimuvõitlus parteide vahel, kes ei hoidnud tagasi mustust ja värve poliitiliste vastaste mahategemisel – kaotades igasugused eetilis-moraalsed piirid. Need piirid võimuvõitluses pole siiani saavutanud normaalsusega võrreldavat taset.
Kui ENSV ajal sai öelda:
- Tegemist on NLKP-ga – võõrriigi parteiga,
- Moskva ülemused rõhuvad meid, tahtes meilt (meie riigilt ja rahvalt) endile maksimaalset kasumit välja pigistada,
- Moskva valitsejad asuvad kaugel ega tunne meie kohalikke eluolusid,
- Moskva statistika on riigikeskene ega pole alati objektiivne,
- Moskva eetika-moraal on võõrriigi oma ning pole meile vastuvõetav,
- Moskva internatsionalism suretab meie rahva välja ja selle tõttu kaob ka meie rahvaus ja rahvusriik....
- Moskva demokraatia pole tegelik demokraatia, vaid illusioon demokraatiast...
On möödunud 20 aastat Moskva alt vabanemisest. Mis on muutunud???
1. Tegemist on Eesti (oma) rahvusest parteidega, kes võimul olles tegutsevad täselt samuti kui NLKP, meie parteid valitsevad oma rahvast nagu võõrriigi okupandid.
2. Meie parteid tegutsevad analoogselt NLKP-ga, kus soodustatakse oma partei liikmeid ning püütakse saada riigilt-rahvalt maksimaalset võimu, raha – omakasu arvestamata rahvaga.
3. Mei parteide liikmed elavad Toompea-elu ning neid ei huvita meie tavakodaniku elu Eestimaal – peaasi, et nad on VÕIMUL JA SAAVAD JAGADA RIIGIPIRUKAT oma äranägemise järele. Toompealased ei tunne (ega taha tunda) rahva tegelikku elu – elavad Brüsseli mallidejärgi.
4. Meie riiklik statistika ilustab meie tegelikku elu, et näidata meie elu ilusamana kui ta tegelikult on. Näittamaks meie parteide-valitsejate „head tööd“.
5. Meie EL –le tingimusteta allumine viib EL-st sõtuva paljurahvusliku riigini, mis suretab meie RAHVUS-riigi.
6. Meie parteide-valitsejate eetika-moraal ei ole ligilähedane Euroopa ega ka eelmise Eesti aja eetikale-moraalile.
7. Demokraatia asemel valitseb meil sügav partokraatia...., kuigi meie valitsejad väidavad vastupidist.
Kui ENSV ajal olid loo alguses toodud omakasu, rõhumine, rahvaga mittearvestamine.... mõistetavad – miks – kuna tegu oli võõrvõimuga.
Aga nüüd.kui võimul on eestlaste parteid, eestlastest valitsejad...
Meie rahvas eeldaks, et eestlaste parteid-valitsejad oleksid TARGAD, nad hooliksid OMA RIIGI JA RAHVA eest ja nende tuleviku pärast. Viimasel kohal peaks olema parteide-valitsejate omakasu, nad ei käituks hoolimatult rahva suhtes...
Kahjuks praeguste parteide-valitsejate suhtes seda öelda ei saa.

Võrdlusi ENSV ja praeguse EV vahel 2

Sõnavabadus.
NSVL Konstitutsiooni kohaselt (§ 48) oli meil sõna- ja trükivabadus, koosolekute ja miitinguvabadus. Ometi olid sõna- ja trükivabadusel piirangud - tabu-teemad, mille kohta riigi poliitikast erinevat arvamust olla ja avaldada ei saanud. Need olid: sotisialismi-kommunismi edukas tulevik, meie kommunistlike juhtide vead, sotsialistlik internatsionalism, kommunistliku riiklik poliitika, sotsialistliku ühiskonna tuleviku edukus, sotsialistlik internatsionalism... Kõik teemad, mis halvustasid meie riiki ja selle poliitikat – selle üle peeti ranget järelevalvet. Nende teemade ja sellelelähedaste teemade ilmumine ajakirjanduses oli võimatu, sest kogu ajakirjanduse üle pidas pidevat järlevalvet Glavliti esindajad, kes esindasid partei järelevalvet kogu ühiskonna üle. Glavlit andis avastatud riigivastased trükise autori andmed-tekstid üle KGB-le, kes teostas siis edasist juurdlust. „Valede“ trükiste-sõnade avaldamise eest oli võimalik ka kriminaalvastutus. Enimlevinud kriminaalvastutusele võtmiseks oli (KrK § 68) „Nõukogudevastane agitatsioon ja propaganda“. See paragrahv oli eriti ohtlike riiklike kuritegude peatükis - mis olid suunatud nõukogude riikliku ja ühiskondliku korra aluste vastu. Selle paragrahvi alla mahtus peaaegu kõik see, mis ei meeldinud riigi valitsejatele.
Sõjapropaganda, rassismi ja rahvuste vahelise vaenu õhutamine oli karistatav siis ning on seda ka nüüd. Partei-, riigi- ja valitsusjuhtide ning nende tegude kiitmine on igasususte valitsuste puhul väga kiiduväärne tegevus.
Meie riigi puhul on samuti täielik sõna- ja trükivabadus. Isegi selline, et Rein Lang kõrge riigiametnikuna nimetab rahvast „hellitavalt“ –LUMPENIKS- ning keegi ei tee sellisest hellitusnimest numbrit. Justiitsministrina püüdis Rein Lang suukorvistada „Delfi“ leimajaid ja ajakirjanikke, kuid see ei läinud kuigi hästi läbi.
Praegu on sõnadega või trükipressis inimese au- või väärikuse haavamine tsiviilasi, kus kannatanu saab nõuda avalikku vabandust ja rahalist hüvitist au- ja väärikuse haavamise pärast. Sellest regulatsioonist tuleb välja, et au ja väärikus on ainult rikastel ja kõrgetel riigitegelastel, sest tavakodanikul ei jätku raha riigilõivu ja advokaatide palkamiseks, et oma au ja väärikust kohtus kaitsta.
Praegu puudub vajadus sellise organisatsioonijärgi nagu oli „Glavlit“ (tsensuur). Praegu ei ilmu valitseva koalitsiooni vastu erilisi kriitilisi kirjutisi kuna neid artikleid ei avaldata ajakirjanduses. Miks? Sest seda ei luba ajalehtede väljaandjad ja vastutavad toimetajad, kuna nad peavad säilitama head suhted valitsejatega ega tohi sattuda nendega vaenujalale. Seoses sellega on ka nende nimekirjas mõned arvamuste autorid – kelle artikleid avaldada ei tohi, sest nad esitavad valitsejate suhtes liialt kriitilisi arvamusi. Samas esitatakse osade riigikogulaste imalaid (kohati kaunis rumalaid) artikleid suure tarkuse ja juhisena rumalale rahvale üsna meelsasti.
Muidugi puudub eriline vajadus valitsejate suhtes kriitiliste artiklite keelamise/mitteavaldamise järele. Elu on näidanud, et „Targad Toompeal“ ei loe nende suhtes kriitilisi artikleid. Sest neid võib kirjutada vaid „loll pööbel“, kelle arvamus ei loe tarkadele midagi. Koalitsiooniparteid ei loe isegi opositsiooni arvamusi, sest nagunii on opositsioon loll, kelle arvamusega ei arvestata. Partei- ja valitsusjuhtide kiitmine leiab aga väga sooja poolehoiu toompealaste hulgas.
Meie kommentaariumites esineb rumalaid, õelaid, kuid samas ka väga argumenteeritud ja arukaid kommentaare,millest valitsejatel oleks palju õppida... kuid targad jumalused Toompeal ei vaja lolli pööbli arvamust.
Seega. Meil on sõnavabadus, kuid need sõnad (arvamused) ei jõua nendeni, kellele need määratud on...
Kunagi kirjutasin Riigikogusse kandideerijast, kes kandideerimiseks vajas arstilt tõedit selle kohta, et: - ta ei kuule rahva häält, - et ta on kurt ning pime rahva vajaduste osas ega näe-kuule midagi halba riigis, -ta on tumm ülemuste vigade suhtes, kuid sõnavaht jookseb pidurdamatult nende ülistamisel ning -temal puudub parteist erinev arvamus...

Võrdlusi ENSV ja praeguse EV vahel 1

Kõigepealt sellest, et praegune EV on endise EW õigusjärglane. See on osaliselt õige.
Meie Omadireformiga seotud ärastamised, „ausad“ jagamised... Ainult maa ja loodus on meil sama, muutused on omandis, majades-ehitistes- tehastes-elanikes olid suured muutused. Need nn.“tagastamiskomisjonid“ tegutsesid iseendi ja neile maksnud inimeste kasuks – mitte tõe huvides. Seetõttu said kerjustest alusetult miljonärid ja tegelikest miljonäridest meie maal kerjused. Õigus ja õiglus oli sel ajal (käesoleva ajani) - bluff , millega need komisjonid ei arvestanud ega pidanudki arvestama). Tähtsamad olid sugulus-sõprussidemed ja raha – kõik see kaalus õiguse-õigluse üle.
Kuid see pole selle arvamuse teema.
Võrrelgem pigem seda - mis vahe oli/on ENSV-l praeguse EV-ga. Muidugi. Need, kes pole sel ajal ENSV-s elanud ning teavad elust sel ajal Mart Laari-taoliste õpikute ja propaganda lugude järgi – need seda ei usu, kuid mina püüan asja kirjeldada-analüüsida võimalikult objektiivselt.
Vastu vaielda saavad ainult need, kes olid ENSV ajal täiskasvanud ning elasid Eestis.
Mis on siis ühist ja mis on erinevat ENSV ajal olnul praeguse EV-ga?
1. ENSV ajal oli ainujuht ja riigielu korraldaja NLKP (selle poliitbüroo), kellel olid igasugused privileegid. Meie ajal on 4-5 parteid (Reform, IRL, Kesk, Sotsid...) kes valitsevad-juhivad-käsutavad-kasutavad täpselt sama moodi kui NLKP toona. Ainult parteisid ja funktsionäre on rohkem.
2. ENSV ajal oli partei/parteilaste kõrval teine priviligeeritud seisus/kast, kellel oli samuti tasuta haridus, huvialaringid, spordisaalide/paleede kasutamine, suvelaagrid, sanatooriumid...kõik tasuta –meie tulevik – lapsed. Kaasajal on meie riigis priviligeeritud välismaised pangad ja välismaa ärimehed, kes viivad Eestis teenitud kasumid maksuvabalt oma riiki ja ärimehed, kes kasutavad ettevõtete dividende endi kasuks maksuvabalt. Lastel on huvialaringid, spordisaalide kasutamine, lastelaagrid tasulised. Paljudele lastevanematele käib see tasu üle jõu.
Ensv ENSV Ülemnõukogu ja meie Riigikogu
3. ENSV ajal oli Ülemnõukou saadikuks saamine väjaspool NLKP tahet võimatu. Ka praegu on Riigikogu liikmeks saamine väljaspool parteid võimatu.
4. ENSV Ülemnõukogu töötas perioodiliselt (reeglina kaks istungjärku aastas, istungjärkude vahelisel ajal juhtis alaline esindusorgan – valitav 13-liikmeline ÜN Presiidium). Ülemnõukogu töötas ühiskondlikel alustel (§ 5 Rahvasaadik täidab oma volitusi tootmis- või ametialase tegevuse kõrvalt. Saadikuvolituste täitmine toimub tasuta). Sel ajal säilis saadikul täielikult palk tema põhitöökohal. Lisandusid kompensatsioonid ööbimiskulude eest ja komandeeringurahad. Saadiku sõit ENSV piirides (rong, buss, tramm ja trollibuss) oli tasuta. Käesoleval ajal on riigikogulastel väga hea palk, lisaks soodustused-hüvitised. Tasuta on taksosõit, auto liisimine koos kütuse hüvitamisega, eluasemehüvitised, hüvtiste kompenseerimine kohtumistel riigikogulase poolt valitud valijatega. Neli kuud palgalist puhkust koos kõigi hüvitiste säilitamisega puhkuste ajal...
5. Ülemnõukogu saadikul olid kindlad vastuvõtuajad, mil ta võttis valijaid vastu ning kuulas nende muresid, perioodiliselt kohtus ta valijatega, kus ta andis aru oma tööst Ülemnõukogus. Saadik omas reaalset võimu kohalike võimuorganite üle oma valijate sotsiaalsete murede lahendamisel (elamispind, lasteaiakohad, heakord, tööprobleemid...). Riigikogulased valivad ise kellege, millal ja kus kohtuda ning milliseid hüvitisi-kompensatsioone nende kohtumiste eest nõuda. Pole kuulda olnud, milliseid valijate probleeme riigikogulased lahendanud on.
6. Ülemnõukogu saadi oli vastutav oma valijate ees ja aruandekohuslane oma valijate ees(§ 6, § 20). Iseasi, millise kvaliteediga see aruanne oli. Riigikogulane annab aru ehk oma partei juhtkonnale, sest ta pole kohustatud Riigikogus esindama oma valijate, vaid oma partei huvisid. Riigikoguliige pole seotud mandaadiga ega kanna õiguslikku vastutust hääletamise ja poliitiliste avalduste eest (§ 62).
7. § 10 kohaselt oli valijatel õigus saadik ennetähtaegselt tagasi kutsuda (vähemalt formaalselt oli see seaduses sees). Ühtki riigikogulast ennetähtaegselt tagasi kutsuda ei saa.
8. Ülemnõukogu saadikud vastasid oma valijate kirjadele, riigikogulastel reeglina sellist kommet (vastata valijate kirjadele) pole.
P.S. AndmedÜlemnõukogu saadikute kohta on võetud NSVL Seadusest „NSVL rahvasaadikute staatuse kohta“. Ametlik tekst seisuga 1.veebruar 1987.a.

Minu arvamused blogis sel aastal

• Peasekretäri magus vale
• Võitlus mammona pärast
• Riigikogulase kasulik äriidee
• Valimisvõitluse tormiline algus
• Parteid pole küpsed...
• Reaktsioon Jüri Saare artiklile
• 2010.a. avaldatud arvamuste nimekiri
• Kiri Riigikogu Põhiseaduskomisjonile
• Milleks ministrile advokaat?
• Soovid valitsejatele
Veebruar (11)
o Eesti objektiivne ajakirjandus
o Riigikogul lasteaia kombed
o Miks eelistan üksikkandidaate
o Ohtlikud üksikkandidaadid
o Seadusandja ja seadus..
o Valitsejate head või halvad teod... 5
o Valitsejate head või halvad teod...4
o Valitsejate head või halvad teod...3
o Valitsejate head või halvad teod...2
o Valitsejate head või halvad teod...
o Eesti Araabia Kuningriik
Märts(12)
o Ministrid???
o Õiglane kohus 2
o Laulu- tantsupidude perspektiiv...
o "Õiglane" kohus
o Riigikogulaste huvitavaid elukutseid...
o Riigi - rahva kurnajad 1?
• "Õiglane" kohus
• Riigi - rahva kurnajad 4 ?
• Põhiseaduse leierdatud lugu
• Riigi - rahva kurnajad 3 ?
• Poolthäälte protsent KÕIGI valimisõiguslike ar...
• Riigi - rahva kurnajad 2?
• Arvamusi HÄÄLETAMISEST (mõned loevad seda VALIMIS...
• Riigikogulaste huvitavaid elukutseid...
o
• Maksuvabastus - palk..
• Mei parteide (kasu)ahnus
• Naisõiguslaste jaburdused
• Vajalikud hüvitised
• Uus Valitsus
• Mai (5)
o Tegelikkus 2
o Tegelikkus
o Uus Justiitsminister
o Brüsseli vasallid Toompeal 2
o Brüsseli vasallid Toompeal
• Juuni (5)
• Rigikogulase õiglane arvamus palgast
• Riigikogulase arvamused-soovitused 2
• Riigikogulase arvamused-soovitused
• Kas meie valitsejad on ebaadekvaatsed?
• Riigikogulasearvamused-soovitused 3
Juuli (4)
• Eesti - hääbuv rahvusriik
• Meid valitsevad diletandid ???
• Kohtute dogma...1
• Kohtute dogma - kompromiss
• Valitsejad ja Töölepingu seadus

Valitsejad ja Töölepingu seadus

Valitsuskoalitsioon: töölepinguseadus muutmist ei vaja
Delfi . 21.07.2011.a.
See arvamus ilmus selle järel kui ajakirjanduses teatati, et alla 1,5-aastast last kasvatav panga naistöötaja vallandati ebaseaduslikult (oli lapsehoolduspuhkusel).
Töölepingu seaduse (TLS) § 93. Rasedaga või väikelast kasvatava isikuga töölepingu ülesütlemise erisus
(1)Tööandja ei või töölepingut rasedaga või naisega, kellel on õigus saada rasedus- ja sünnituspuhkust, või isikuga, kes kasutab lapsehoolduspuhkust...
Miljardeid Eurosid kasumeid teeniv pank sai RANGE KARISTUSE osaliseks (umbes 1000 Eurot). Kas panga juhatus ei teadnud, et selline vallandamine on seadusega vastuollus? Kas pangal polnud võimalik küsida oma kompetentse juristi käest nõu? Juhatus teadis, kuid inimene on panga jaoks mitte midagi maksev mutrikene – kelle õigustega ei pea arvestama. Seaduse rikkumisest tulenev kahju on panga suhtes - olematu kahju. Seetõttu võib tööandja (anutud juhul Pank) sülitada meie seadustele.
Parteid, Riigikogu ja Valitsus on kahtlemata Tööandjate poolel, sest nad saavad Tööandjatelt sponsor-rahasid ning Riigikogu ja Valitsuse suhtes TLS EI KEHTI.
Nad on tõstnudendi tehtud seadustega JUMALUSE tasemele: nende kohta seadused ei kehti ning nad tegutsevad ise oma äranaägemisejärgi.
Ometi peaks nende kohta samuti kehtima TLS. Riigikogulaste väited selle kohta, et nende kohta ei kehti TLS selle tõttu, et nad on rahva poolt valitud – ei pea paika. Seda kinnitavad peale igapäevase praktika ka IRL juhtkonda kuuluvate liikmete kiri MartLaarile http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/avalik-kiri-mart-laarile-kui-see-on-demokraatia-siis-on-ka-putinism-demokraatia.d?id=49933813 .
Selles öeldakse selgelt välja, et parteide tagatoad eiarvesta isegi parteiliikmete arvamust selle kohta – keda valida parteide poolt Riigikogusse... Kus siis arvestatakse veel RAHVA ARVAMUST????
Miks ei meeldi Tööandjale (Rahvale) see, et TLS ei kehti Valitsuse liikmete ja Riigikogu suhtes?
Kui Töövütja vastutab TLS kohaselt Tööandjale tekitatud materiaalse kahju eest, siis riigikogulaste ja Valitsuse liikmed oma Tööandja (Rahva) ees ei vastuta millegiga. Näiteks sai M.Maripuu selle eest, et jättis mitu tuhat puudega pensionäri kaheks kuuks riiklikult ettenähtud puudetasuta ja pensionita – selle eest sai ta hoopis preemiat 300 000 EEK-i. Analoogseid näiteid on M.Laari, J.Partsi, jt.... enim aga Keskkonnaministrite suhtes.
Riigikogu ei tööta TLS-e, vaid Riigikogu liikme staatuse seaduse järgi Missugusele Tööandjale meeldiks riigikogulastele alusetult kehtestatud soodustused....
- Riigikogulased ise määravad endile (sõltumata Tööandja arvamusest) palgad, hüvitised, soodustused.
- Tööpäevade pikkuste kestvus tihti mõni kuni mõnikümmend minutit.
- Neil pole ametlikult puhkust, kuid tegelikult on neil neli kuud aastas tasulist puhkust, kusjuures lisanduvad hüvitised müstiliste kohtumiste eest müstiliste valijatega.
- Võtavad Põhisedusevastaselt tasu RAS juhatustes/nõukogude nimekirjades olemise eest isegi nõukogudes/juhatuste istungil käimata.
- Isegi avalikult - pettusega avalikusele vahele jäänud väljapetetud hüvitisi ei pea riigikogulane tagastama.
- Riigikogulastel pole mingit töökohustust, mille täitmata jätmise puhul kasutataks mingisugust sanktsiooni
- TLS kohaselt tähtaegse töölepingu lõppemisel ei järgne mingeid täiendavaid kompensatsioone-soodustusi. Tavariigikogulane saab aga Riigikogu tähtaja lõppedes veel kuue kuu palga (ca 20 000Eurot) kompensatsiooni....
Muidugi põhjusi on tunduvalt rohkem kui siin on ära toodud...

P.S. Siin blogis lähedasel teemal...Paljud pensionärid ja paljulapselised pered väidavad, et toiduks napib raha ja nad toiduks liha ei jõua osta.
- See on tühi jutt. Olgu ise hoolsad ja toitugu tervislikult. Suvi on küllalt pikk, et varuda talveks toitu. Nii võibiga vaene pere suvel koguda metsas värskes õhus olles mitu tünnitäit seeni ja marju. Ka talveliha tünnidesse kogumine pole kulukas. Tarvis vaid viitsimist. Valge liha (linnuliha) on tervisele palju kasulikum kui sea- või loomaliha. Vaesed võivad talveks tünnidesse koguda tasuta näiteks sääseliha – kogudes ja soolates sääsed tünnidesse. Talvel on neil hea valmistada sääse-seene suppi. Pool teeklaasi sääski, klaasitäis seeni, lisada vett – ja ongi toitev supp valmis. Vaesed võivad koguda ka delikatessi talveks. On ju prantsuse esindusrestoranides suureks delikatessiks – konnad. Töötul tuleb vaid viitsida tiigi ääres konni püüda ja need talveks soolata tünni. Seega – kui vähegi viitsimist on – pole probleemi talveks toidu varumisega. Pealegi on need saadused seni tasuta – hiljem see võimalus riigi poolt maksustatakse. http://leopall.blogspot.com/2011/06/riigikogulase-arvamused-soovitused.html
.... Parteide juhid on pigem aferistid, kellede tegutsemise eesmärgiks on võimuvõitlus ja konkureerivate parteide halvustamine-hävitamine, kõige viimasel kohal aga rahva-riigi heaolu.
Vastavalt oma arvamusele jagavad nad võrdeliselt tehtud tööga ka palgaraha. Suuga tehtud suure linna ehituse eest saab raha ämbriga, tegelikult tehtud töö eest saab tasu aga teelusikaga.
Peaasi, et meie riik seisab normaalsetel õiglaslikel printsiipidel.
http://leopall.blogspot.com/2011/06/rigikogulase-oiglane-arvamus-palgast.html

Mõni väljvõte Töölepingu seadusest
§ 88. Töölepingu erakorraline ülesütlemine tööandja poolt töötajast tuleneval põhjusel
(1) Tööandja võib töölepingu erakorraliselt üles öelda töötajast tuleneval mõjuval põhjusel, mille tõttu ei saa mõlemapoolseid huve järgides eeldada töösuhte jätkamist, eelkõige kui töötaja;
2) ei ole pikka aega tulnud toime tööülesannete täitmisega ebapiisava tööoskuse, töökohale sobimatuse või kohanematuse tõttu, mis ei võimalda töösuhet jätkata (töövõime vähenemine);
3) on hoiatusest hoolimata eiranud tööandja mõistlikke korraldusi või rikkunud töökohustusi;
5) on pannud toime varguse, pettuse või muu teo, millega põhjustas tööandja usalduse kaotuse enda vastu;
6) on põhjustanud kolmanda isiku usaldamatuse tööandja vastu;
7) on tekitanud süüliselt ja olulisel määral kahju tööandja varale või lõi kahju tekkimise ohu;

(3) Tööandja võib töölepingu töötaja kohustuse rikkumise või tema töövõime vähenemise tõttu üles öelda, kui ülesütlemisele on eelnenud tööandja hoiatus. Eelnevat hoiatamist ei ole ülesütlemise eeldusena vaja, kui töötaja ei saa kohustuse rikkumise erilise raskuse tõttu või muul põhjusel seda hea usu põhimõtte järgi tööandjalt oodata.
§ 15. Töötaja kohustused
(1) Töötaja täidab oma kohustusi tööandja vastu lojaalselt.
(2) Kui seadusest, kollektiiv- või töölepingust ei tulene teisiti, täidab töötaja eelkõige järgmisi kohustusi:
1) teeb kokkulepitud tööd ja täidab töö iseloomust tulenevaid kohustusi;
2) teeb tööd kokkulepitud mahus, kohas ja ajal;
3) täidab õigel ajal ja täpselt tööandja seaduslikke korraldusi;
4) osaleb oma tööalaste teadmiste ja oskuste arendamiseks koolitusel;
5) hoidub tegudest, mis takistavad teistel töötajatel kohustusi täita või kahjustavad tema või teiste isikute elu, tervist või vara;
6) teeb tööülesannete täitmiseks koostööd teiste töötajatega;
7) teatab viivitamata tööandjale töötakistusest või selle tekkimise ohust ning võimaluse korral kõrvaldab erikorralduseta takistuse või selle tekkimise ohu;
8) tööandja soovil teavitab tööandjat kõigist töösuhtega seonduvatest olulistest asjaoludest, mille vastu tööandjal on õigustatud huvi;
9) hoidub tegudest, mis kahjustavad tööandja mainet või põhjustavad klientide või partnerite usaldamatust tööandja vastu;
10) teatab tööandjale esimesel võimalusel oma ajutisest töövõimetusest ja võimaluse korral selle eelduslikust kestusest.
(3) Töötaja täidab oma kohustusi isiklikult, kui ei ole kokku lepitud teisiti.

Eesti - hääbuv rahvusriik

Tundub uskumatu, et meie Riigikogu ja valitsus ei taha, et meie rahvas säiliks vanade traditsioonide põhiselt, säilitaks oma eluviisid ja - kombed. Eesti on ajalooliselt ikka olnud maarahvas, kes tegeleb peamiselt põllumajandusega, elab hajusalt taludes maakohtades, on sõnaaher usin töötegija. Kui lähtuda praegusest parteide-Riigikogu-Valitsuse eeskujust, siis on meie rahasaajateks-töötegijateks need, kes ajavad sõnamulinat igasuguse vaststuseta ja ise ei tee midagi peale sõnadega vahutamise. Tasuv töö eeldab aga mingi väärtuse loomist- tegemist, millele on konkreetne tulemus – töö vili, mis sisaldab väärtusi. (Töökas rahvas – peagi ajalugu. http://leopall.blogspot.com/2010/09/tookas-rahvas-peagi-ajalugui.html ).
Praegu aga on Riigikogu ja Valitsus seisukohal, et nende jutupauniku- jutt on kõige väärtuslikum igasugusest töötegemisest ja väärtuste loomisest. Nii paistab välja vähemalt palkasid võrreldes. Riigikogu esinaine Ene Ergma ARVAB, et kõik tööandjad hüvitavad oma töötajatele autoliisingud, piiramatult autokütuse, mobiilid-kõned, eluaseme üürid... Seetõttu peab riigikogulastele lisaks suurele palgale tööandja (rahvas) hüvitama kõigile töövõtjatele (riigikogulastele) kõik trnaspordi-, telefoni-, oma toidukulud, eluasemekulud... Kahjuks ei tea Ene Ergma seda, et eluasemekulusid, transpordikulusid reeglina ei hüvita töötajale enamus tööandjatest. Meie Toompealased ei tunne üldse Eesti lihtrahava tegelikku elu. Nad on võõrkehad Eesti rahva elu suhes. Umbes 80-90% riigikogulastest on hall mass, kelle ülesandeks on vaid käe tõstmine oma partei tagatoa ettekirjutuse järgi, kelle isisklik initsiatiivi-arvamust Riigikogus ei tohi avaldada, hääletama ja arvamust avaldama peab parteidistsipliini järgi parteide juhtkondade poolt väljatöötatud põhimõtete järgi. Riigikogulased ei esinda rahvast ega ka rahva huvisid, vaid kitsalt oma partei huvisid.
Saan aru, et seoses elu arenguga toimub üleilmne urbaniseerumine, millega ka meie inimeste areng läheb ajaga kaasa. Seoses ühiskonna arenguga on mõningad muutused rahvastikus ja rahva tegemistes... Kuid see peaks olema aja jooksul loomulik kulg, elust enesest tingitud vajadus, mitte sunniviisiline, riigi poolt pealesunnitud tegevus.
Seda ma ei arvanud, et meie Riigikogu ja Valitsus muudab SUNDUSLIKULT rahva elu linnakeskseks, muudab võimatuks tavaeestlase elu maal ja sunnib ta siirduma linna elama. Ka ei arvanud ma seda, et Riik ei hooli oma elanikest, soodustab nende (eestlaste) väljarännet ja on rõõmus, et vabaneb oma töötajatest, vanuritest ja haigetest. Pigem aitab riik kaasa sellele, et oma riigi töötav elanikkond lahkuksid riigist. Mitte ainult viimased asotsiaalid, vaid ka andekad-talendikad noored võiksid meie riigist lahkuda, sest nad võivad saada ohtlikuks meie valitsejate võimuparteide-ambitsioonidele? Valitsejate eelistuseks on RAHA - oma inimeste asemel. Eesti rahvas rändab välismaale, iive on tugevalt negatiivne, sisse rändavad võõramaalased.
Meie rumalad valitsejad likvideerisid oma üliagaruses maapoed oma euronõuetega kolme veevalamu, kahe käimla, jne... nõudmistega. Seda ülinõuet teised eroriiigid eriti ei järgi.
Meie rumal-ahned riigikogulased lõpetasid pensionäridele pensioni kojukande. Nüüd peavad pensionärid käima kümneid kilomeetreid pensioni järgi või niigi alla elatusmiinimumi olevast pensionist maksma pensioni kojukande eest.
Meie Riigikogu likvideeris Riiklikud Metsamajanduse Metsatöötluspunktid, kus töötasid kohalikud maarahva esindajad. Väidtavalt raha puuduse ja ebaotstarbekuse tõttu. Meie Riigikogu ja Valitsuse väited Metsapuntide ebaotstarbekusest on valed, sest metsa mahavõtmine ja palkide ümbertöötelemine on kaumlik tegevus, mis annaks riigi eelarvele raha. Riigikogu ja Valitsus annab aga kasumliku tegevuse pigem oma tuttavatele, eraettevõtjatele-töösturitele - kui jätkaks kasumlikuks riigieelarve täitmiseks. Maakohtades likvideeriti postkontorid, hingusele läksid maa-apteegid, järjest enam suletakse maakoole, kuna ei jätku enam õpilasi. Maakohtades on halb bussiühendus... Nii suretatakse meie maa-külad välja, maainimesed on sunnitud elama asuma alevikesse-linnadesse.
Mida ma tahan eelpool kirjutatuga öelda?
Meie parteid (seega ka Riigikogu ja Valitsus) ei hooli meie rahva ja riigi tulevikust. Kõik on lastud minna isevoolu teed - sisuliselt millessegi sekkumata. Meie riik hääbub vaikselt ning muutub internatsionaalseks Euroliidu iseseisvuseta liitriigiks. Eesti onjuba praegu Euroopa riikide hulgas kolmandal kohal migrantide protsentuaalse hulga poolest. Eestlased lahkuvad Eestist, migrandid tulevad asemele...
Sisuliselt ei järgi meie parteid ja Valitsus Põhiseaduse preambluasse kirjapandut...
Kõikumatus usus ja vankumatus tahtes kindlustada ja arendada riiki,
mis on loodud Eesti rahva riikliku enesemääramise kustumatul õigusel ja välja kuulutatud 1918. aasta 24. veebruaril,
mis on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele,
mis on kaitseks sisemisele ja välisele rahule ning pandiks praegustele ja tulevastele põlvedele nende ühiskondlikus edus ja üldises kasus,
mis peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade –...