Ajaloolistes raamatutes kujutatakse eestlasi kui töökat maarahvast, kes on kokkuhoidlikud, usinad, kohusetundlikud, üsna pika meelega ning üpris arukad. Mässumeelsust oli vähe, kuid kui rahval vint üle keerati, siis oldi ka mässumeelsed ning head sõdalased.
20. sajandi alguses sai hoo sisse linnastumine ja arenes ka tööstus, kuid maaelu ning talumajandus ei raugenud. Peale Vabadussõja võitu said paljud vabadussõdalased maad ning rajasid oma talud. Siiski oli Eesti riik rohkem seotud maa-tootmise kui linna-tööstusega. Inimkonna arenedes üha suurenev linnastumine on loomulik protsess. NSVL okupatsiooni ajal likvideeriti talumajandus, loodi kolhoosid ja sovhoosid. Enne Eesti taasisesisvumist sai meie maaelu jälle jalad alla. Arendati välja maakeskusi, põllumajandustootmine sai uue hoo sisse. Maale tekkisid keskused-alevikud, kus hoogustus kultuurielu. Maa-elu oli kohati parem kui elu linnades.
Taasiseseisvumise järel soodustasid nii riigikogud kui valitsused erastamise nime all suhteliselt hästi toimivate põllumajandusettevõtete (kolhoosid-sovhoosid) vara laialitassimist. Suuremad-kasulikumad tükid said ärastada muidugi punaparunid ja partorgid. Sama toimus ka linnade tootmisettevõtetes. Sahkerdamised riigi varadega käis igal pool, millele aitas kaasa sel ajal kunstlikult loodud EVP-d (Erastamise Väärtpaberid), mille tegelik hind oli pikka aega 1 krooni asemel 10-12 senti ja sahkerdajad kasutasid neid ära suurte riiklike objektide ärastamiseks. Näide sõjaväehospidalist Tatari tänaval Tallinnas, kus hommikul erastati hospidal 300 000 EVP krooni eest ning sama päeva pealelõunat müüdi edasi 26,6 KORDA kallimalt. Ühe päeva teenistus 8 miljonit krooni – nii tekkisid meie miljonärid. Paljud said miljonärideks Vemenaa maavarade vahendamisega Euroopasse... Oma ausa tööga miljonäriks saaid vähesed pikema aja jooksul.
Iseseisvunud Eesti asus lammutama põllumajandust ja sundlikvideerima maaelu. Soodustati välismaise doteeritud põllumajandussaaduste sissetoomist nii, et meie doteerimata põllumajandussaaduste tootjad ei suutnud oma turul konkureerida oma kaubaga.
Piimatootjatele ja lihatootjatele kehtestati Euronõuded, mille tõttu väiketootjad olid sunnitud oma tootmise lõpetama. Maakauplused ei suutnud omavahenditega täita Euronõudeid ja olid sunnitud oma maapoed sulgema.
Maakohtades lõpetati suures osas bussiliikluses, suleti postkontorid, arstiabi hakkas saama linnadest. Alguses likvideeriti metsavahtide kohad, seejärel RMK metsapunktid. Igasugune maaelu alleshoidev tegevus praktiliselt lõpetati.
Inimeste eetilis-moraalsed väärtushinnangud hakkavad välja kujunema perekonnas, hiljem koolis ning suur mõju sellele on ümbrus(kesk)konna mõjutusel. Iga inimene vaatab loomulikult seda – mida ühiskonnas peetakse tähtsaks, mis on oluline. Suur osa väärtushinnangute kujundamisel onmuidugi valitsusel ja ajakirjandusel.
Mida soosis, väärtustas ja edendas meie taasiseisvunud valitsused?
Kui veneajal trükiti NLKP juhtide tarkadestmõtetetest, ajalkirjandus kirendas tööeesrindlaste töövõitudest-saavutustest, siis nüüd kiidetakse meie „tarku“ poliitikuid veel rohkem kui vene ajal, poliitikud peavad mudamaadlust, saame teada, kes kellega käib, buduaariuudiseid... jne.
Enimkiidetud on muidugi igasugused poliitikud. Ei mäleta, et kiidetud oleks mõnda ausat ja usinat töömeest. Kiidetakse küll igasuguseid projektijuhte, ettevõtjaid, juhatuse liikmeid... kellest mõne aja pärast selgub, et oli suli ja kelm, ning nüüd on miljoneid kroone võlgu ja on pankrotis. Töö tegmine pole meie riigis auasi. Hinnatakse vahendajaid, kes saavad vahendustasuna sama palju kui toote tootmine tootjale maksab. Seaduste täitmise asemel on hinnas JOKK (Juriidiliselt On Kõik Korrektne) süsteem.
Keda meil siis väärtustatakse? Milline on meie kõrgemal tasemel viljeldav riiklik poliitika?
Väärtustatakse poliitikuid-jutupaunikuid, olgu nende kompetentsus ja teadmised kuitahes pinnapealsed. Need poliitikud omakorda oma tutvus-sõprusringkonda (eriti neid, kes rohkem poliitikuid sponsoreerivad). Raha on tõstetud jumalaks, mille poole kummardavad kõik – alates poliitikutest. Raha surub maha kõik (eriti poliitikute) eetilised-moraalsed tõekspidamised. Pole tähtis, milliseid sulitempe kasutades see raha saadud on. Kui Sul on raha – oled igatpidi austatud inimene. Raha eest saab osta võimu ja võimurid on kuulekad rahameeste teenrid.
Riigikogus käib parteide/erakondade vahel võimuvõitlus, mille preemiaks on – võimalus hammustada suurem tükk meie riigipirukast. Selles võitluses ei kehti mingid reeglid. Olgu võimu saavutamise meede kui must ja räpane tahes –peaasi, et see aitaks saavutada ülemvõimu poliitilise konkurendi üle.
Rahvas? Riigikogu ja valitsus on seisukohal, et Rahva õiguseks on tantsida poliitikute pilli järgi ja maksta neile (poliitikutele) sellist palka nagu nad soovivad. Iga nelja aasta järel on rahval õigus anda hääl poliitikutendi poolt ette pandud poliitikutele ja kes saab Riigikogu liikmeks – selle otsustavad parteide tagatoad. Muul moel pole rahval Riigikoguga mittemingisugust pistmist.
Eestlase iidoliks kujundatakse moraalitu slikerdaja, kelle eesmärgiks on vahendeid valimata RAHA jumaldamine ja kokkuraapimine. Ausus, töökus ja moraal on segavad tegurid, mis ei tohi segada peaeesmärki – RAHA poliitikutele endile kokku kuhjamist. Selleks politiseeritakse ka ametkonnad, mis komplekteeritakse poliitikutele ustavatest käsutäitjatest.
Selline senine riiklik poliitika on viinud selleni, et ajalooline mälestus eestlasest kui ausast ja töökast maarahvast on nostalgiline mälestus. Eestlane kui arukas, töökas ja moraalne töörahvas? Ka see on ajalugu.
esmaspäev, 27. september 2010
pühapäev, 19. september 2010
Vastus H.Sibul´ale saadetud kirjale ja arvamus
Lugupeetav hr Pallon
Põhiseaduse § 62 kohaselt ei ole Riigikogu liige seotud mandaadiga. PS § 64 lõige 2 sätestab ammendavalt Riigikogu liikme volituste ennetähtaegse lõppemise alused. Seetõttu ei ole võimalik seaduses sätestada, et Riigikogu liikme volitused lõpeksid juhul kui ta muudab oma erakondlikku kuuluvust.
Vaba mandaadi põhimõtte kohta võib täiendavalt lugeda Eesti Vabariigi põhiseaduse ekspertiisikomisjoni lõpparuande http://www.just.ee/10732 kommentaare PS § 62 kohta.
Lugupidamisega
Arne Koitmäe
Nõunik
Valimiste osakond
Riigikogu Kantselei
6316543
Leonhard Palloni arvamus vastusest.
„PS § 64 lõige 2 sätestab ammendavalt Riigikogu liikme volituste ennetähtaegse lõppemise alused.“
Nii see tõesti on. Ehkki. Peab ütlema, et Valimisseadus eriti ei pea kinni Põhiseaduse sätetest (vaata ka „EKD ja ERL nõudmiste toetuseks“ blogist – leopall.blogspot.com ).
. § 56. Kõrgeimat riigivõimu teostab rahvas hääleõiguslike kodanike kaudu:
1) Riigikogu valimisega;
2) rahvahääletusega.
Kas riigivõimu ikka teostab rahvas? Riigikogulaste mandaat pole ju seotud valijatega ja riigikogulane pole vastutav oma valijate ees mitte millegiga. Mis seb siis riigikogulast rahvaga? Kirjas osundatud „Eesti Vabariigi põhiseaduse ekspertiisikomisjoni lõpparuande http://www.just.ee/10732“ – sellest saab teada, et riigikogulased ei ole rahva (valijate) esindajad, vaid asendajad. Tsitaat:“... Et põhiseaduse § 62 välistab Riigikogu liikme seotuse mandaadiga, ei ole Riigikogu rahva esindaja selle sõna kitsamas tsiviilõiguslikus tähenduses. Tegu on representatsiooniga laiemas tähenduses, mis erineb tsiviilõiguslikust esindusest eelkõige selle tõttu, et määravaks ei ole mitte esindatava, vaid esindaja tahe. See nn. vaba mandaadi klausel määrab kindlaks, et Riigikogu tegutseb rahva asemel, on oma tegevusperioodi vältel rahva asemikuks.“
Riigikogulase mandaat on tegelikult sõltuv oma partei tagatoast. Põhiseadus peaks olema ammendav. Kust siis Valimisseadusesse võetakse Põhiseadusega vastuolus olevad erakondade/parteide eelistused? Riigikogu koosneb ainult (meie mõistes suur-) parteide liikmetest, väikeparteide ja üksikkandidaatide sattumine Riigikokku on praktiliselt välistatud.
Ei ole valimistel otsustav rahva hääl, kuna ereakonnad/parteid määravad ligi poolte riigikogulaste puhul pääsu Riigikokku oma kandidaatide nimekirja järjekorra alusel, eirates valijate (häälte arvu) arvamust.
Rahvahääletust võib nõuda kasvõi ¾ rahvast, kuid selle läbiviimise võivad keelustada erakonna/partreide juhtkonnad. Rahva nõudmine rahvahääletuse läbiviimiseks ei oma mingit kaalu.
§ 60. Riigikogul on sada üks liiget. Riigikogu liikmed valitakse vabadel valimistel proportsionaalsuse põhimõtte alusel. Valimised on üldised, ühetaolised ja otsesed. Hääletamine on salajane.
Kas valimised on ikka ühetaolised ja otsesed? Erakondi/parteisid toetab Riigikogu (riik) kümnete miljonite kroonidega, Riigikogu valimistel keelustati Valimisliidud, erakonnad/parteid koguvad hääli üle kogu vabariigi kokku, toimuvad häälte ülekandmised, valituks osutumise otsustab parteinimekirja järjekorra koht – mitte valijate häälte arv.
Meil pole kõrgema võimu kandjaks rahvas, vaid rahvas on allutatud parteide diktaadile. Riigikogu on aga parteide võimuvõitluse väli ning elab oma elu rahvast sõltumatult.
Pigem olen tähele pannud, et meil pigem soodustatakse PÕHISEADUSE rikkumist. Nii sai Maret Maripuu sotsiaalministri kohalt lahkumise puhul 300 000 krooni, kuna jättis mitmeks kuuks riigi toetuseta mitu tuhat kõige väetimat, puudega inimest, rikkudes sellega Põhiseaduse § 28. Igaühel on õigus tervise kaitsele.
Eesti kodanikul on õigus riigi abile vanaduse, töövõimetuse, toitjakaotuse ja puuduse korral. ... Riik soodustab vabatahtlikku ja omavalitsuse hoolekannet.
Lasterikkad pered ja puuetega inimesed on riigi ja kohalike omavalitsuste erilise hoole all.
Minu arvates on meil siin tegemist tõlgendamise küsimusega – kes Põhiseadust tõlgendab. Kuna võim on erakondade/parteide käe, siis tõlgendavad nad Põhiseadust nii – nagu neile kasulik on. Kõik teised tõlgendused on valed.
Põhiseaduse § 62 kohaselt ei ole Riigikogu liige seotud mandaadiga. PS § 64 lõige 2 sätestab ammendavalt Riigikogu liikme volituste ennetähtaegse lõppemise alused. Seetõttu ei ole võimalik seaduses sätestada, et Riigikogu liikme volitused lõpeksid juhul kui ta muudab oma erakondlikku kuuluvust.
Vaba mandaadi põhimõtte kohta võib täiendavalt lugeda Eesti Vabariigi põhiseaduse ekspertiisikomisjoni lõpparuande http://www.just.ee/10732 kommentaare PS § 62 kohta.
Lugupidamisega
Arne Koitmäe
Nõunik
Valimiste osakond
Riigikogu Kantselei
6316543
Leonhard Palloni arvamus vastusest.
„PS § 64 lõige 2 sätestab ammendavalt Riigikogu liikme volituste ennetähtaegse lõppemise alused.“
Nii see tõesti on. Ehkki. Peab ütlema, et Valimisseadus eriti ei pea kinni Põhiseaduse sätetest (vaata ka „EKD ja ERL nõudmiste toetuseks“ blogist – leopall.blogspot.com ).
. § 56. Kõrgeimat riigivõimu teostab rahvas hääleõiguslike kodanike kaudu:
1) Riigikogu valimisega;
2) rahvahääletusega.
Kas riigivõimu ikka teostab rahvas? Riigikogulaste mandaat pole ju seotud valijatega ja riigikogulane pole vastutav oma valijate ees mitte millegiga. Mis seb siis riigikogulast rahvaga? Kirjas osundatud „Eesti Vabariigi põhiseaduse ekspertiisikomisjoni lõpparuande http://www.just.ee/10732“ – sellest saab teada, et riigikogulased ei ole rahva (valijate) esindajad, vaid asendajad. Tsitaat:“... Et põhiseaduse § 62 välistab Riigikogu liikme seotuse mandaadiga, ei ole Riigikogu rahva esindaja selle sõna kitsamas tsiviilõiguslikus tähenduses. Tegu on representatsiooniga laiemas tähenduses, mis erineb tsiviilõiguslikust esindusest eelkõige selle tõttu, et määravaks ei ole mitte esindatava, vaid esindaja tahe. See nn. vaba mandaadi klausel määrab kindlaks, et Riigikogu tegutseb rahva asemel, on oma tegevusperioodi vältel rahva asemikuks.“
Riigikogulase mandaat on tegelikult sõltuv oma partei tagatoast. Põhiseadus peaks olema ammendav. Kust siis Valimisseadusesse võetakse Põhiseadusega vastuolus olevad erakondade/parteide eelistused? Riigikogu koosneb ainult (meie mõistes suur-) parteide liikmetest, väikeparteide ja üksikkandidaatide sattumine Riigikokku on praktiliselt välistatud.
Ei ole valimistel otsustav rahva hääl, kuna ereakonnad/parteid määravad ligi poolte riigikogulaste puhul pääsu Riigikokku oma kandidaatide nimekirja järjekorra alusel, eirates valijate (häälte arvu) arvamust.
Rahvahääletust võib nõuda kasvõi ¾ rahvast, kuid selle läbiviimise võivad keelustada erakonna/partreide juhtkonnad. Rahva nõudmine rahvahääletuse läbiviimiseks ei oma mingit kaalu.
§ 60. Riigikogul on sada üks liiget. Riigikogu liikmed valitakse vabadel valimistel proportsionaalsuse põhimõtte alusel. Valimised on üldised, ühetaolised ja otsesed. Hääletamine on salajane.
Kas valimised on ikka ühetaolised ja otsesed? Erakondi/parteisid toetab Riigikogu (riik) kümnete miljonite kroonidega, Riigikogu valimistel keelustati Valimisliidud, erakonnad/parteid koguvad hääli üle kogu vabariigi kokku, toimuvad häälte ülekandmised, valituks osutumise otsustab parteinimekirja järjekorra koht – mitte valijate häälte arv.
Meil pole kõrgema võimu kandjaks rahvas, vaid rahvas on allutatud parteide diktaadile. Riigikogu on aga parteide võimuvõitluse väli ning elab oma elu rahvast sõltumatult.
Pigem olen tähele pannud, et meil pigem soodustatakse PÕHISEADUSE rikkumist. Nii sai Maret Maripuu sotsiaalministri kohalt lahkumise puhul 300 000 krooni, kuna jättis mitmeks kuuks riigi toetuseta mitu tuhat kõige väetimat, puudega inimest, rikkudes sellega Põhiseaduse § 28. Igaühel on õigus tervise kaitsele.
Eesti kodanikul on õigus riigi abile vanaduse, töövõimetuse, toitjakaotuse ja puuduse korral. ... Riik soodustab vabatahtlikku ja omavalitsuse hoolekannet.
Lasterikkad pered ja puuetega inimesed on riigi ja kohalike omavalitsuste erilise hoole all.
Minu arvates on meil siin tegemist tõlgendamise küsimusega – kes Põhiseadust tõlgendab. Kuna võim on erakondade/parteide käe, siis tõlgendavad nad Põhiseadust nii – nagu neile kasulik on. Kõik teised tõlgendused on valed.
reede, 3. september 2010
EKD ja ERL õige nõudmine
Parteid on omavoliliselt haaranud oma kätte rida positsioone ja soodustusi, mis teevad nende kasuks kõlvatu konkurentsi võrreldes teiste ühingute, organisatsioonide ja isikutega. Parteid e. Riigikogu (Riigikogus pole ju ÜHTKI PARTEITUT) määras endile ise toetused ning Parteisid peetakse ülal riigi eelarvest. Selle küsimuse oleks pidanud otsustama rahvahääletus, kuid selle otsustamisel ei osalenud ÜKSKI parteitu rahva esindaja.
Need kulutused (parteide ülalpidamine) kannab rahvas, ehkki rahvas pole selleks oma nõusolekut andnud. Põhiseadus ei näe ette seda, et parteisid tuleks kohelda eelistatult võrreldes teiste isikute, ühingute või organisatsioonidega. Võidakse küll väita, et Põhiseaduse kohaselt määrab valimiskorra „Valimisseadus“, kuid siis ei tohi valimisseadus olla vastuolus Põhiseadusega ega minna vastuollu teiste seadustega. Praegu on „Valimisseadus“ vastuolus mitme Põhiseaduse sättega.
Arvatakse ka seda, et parteid vastutavad oma tegude eest iga 4 aasta järel valimistel. Parteide vastutamist pole ma näinud. Ehkki oma vigade ja saamatusega riigi valitsemisel on nad tekitanud rahvale kahju mitme miljardi krooni ulatuses (raudtee ost-müük, suhkrutrahv, viljavarude kadumine, Weroli tehased, maadevahetuse tehingud, Telekomi müük jne...). Ükski partei nende tekitatud kahjude/vigade eest vastutanud pole.
EKD ja ERL nõudmised on igati õigustatud. Lisaks EKD ja ERL kautsjoni tühistamise nõudele on veel ebakohad RK Valimisseaduses, mis eelistavad (suur)parteide kandidaate võrreldes teiste kandidaatidega. Parteid on sisuliselt kehtestanud varandusliku tsensuse valimistel, kuna ise saavad riigilt miljoneid kroone toetusi, mida teised kandidaadid ei saa.
Põhiseadus ei kehtesta parteilisi valimisi, kuid Valimisseadus kehtestab eelised suurparteidele. Nii kantakse üle parteilaste hääli partei raamides üle kogu Eesti, valimistel arvestataks partei nimekirja, alles seejärel valijate arvamustega. Parteilistel valimistel pole parteid (Valimisseadus) aga järjrkindlad. Kui partei poolt valitud riigikogulane lahkub teda valinud parteist teise parteisse, peaks ta lahkumaka Riigikogust – seda aga ei toimu. Kas meil siis pole parteilised valimised? Parteist lahkunud viivad endaga kaasa tuhandeid valijate hääli – ilma valijatenõusolekuta. Mis segapudru meie valimistega siis on?
Kohalikke (parteiväliseid) valimisliitusid on kohalikel valimistel lubatud ja keelatud. Need tuleks lubada ka Riigikogu valimistel, sest kohalike valimisliitude osavõtul valimistest Põhiseadusega vastuolu pole. Seda enam, et meil on suund kodanikühiskonna poole. Parteid on valimisliidud keelanud endile tugeva konkurentsi tekkimise kartuses. Seadusi teevad ju parteid ise.
PS § 48 kohaselt:“Igaühel on õigus koonduda mittetulundusüühingutesse ja –liitudesse...“ See tähendab ka valimisliitudesse, sest maakonna valimisliit on mittetulundusliit. Valimisliidu kandidaatide osavõtt valimistest peaks võrdsustama neid valimistel oma valimisringkonna piirides parteide valimiskandidaatidega (vähemalt Põhiseaduse mõttes). On ju PS § 60 kohaselt valimised ... üldised, ühetaolised ja otsesed.
Maakonna valimisliit saab oma valimisringkonnas üles panna mitu kandidaati ning see annaks neile ka võimaluse kanda üle hääli liidu siseselt valimisringkonnas – nii nagu parteide puhul toimub.
Maakonna valimisliit võib valimisringkonnas koguda kasvõi 70% häältest, kuid ei pruugi saada ühtki kohta Riigikogus, sest kehtib parteide poolt kehtestatud üleriigiline 5% künnis, mida ühe valimisringkonna piirides ületada on võimatu. Iseasi oleks siis, kui valimiskünnise 5% kehtestada valimisringkonna piirides. Kohalikel valimisliitudel on eeliseid võrreldes suurerakondadega.
1. Kohalikud inimesed Maakondade valimisliitudes tunnevad kohalikke olusid-kohalikke inimesi ning teavad paremini, keda usaldada endid esindama Riigikokku, nad teavad kahtlemata paremini kui parteiladvikud Toompea kõrgustelt. Kui kohalik kandidaat ei õigusta valijate usaldust, siis ta järgmistel valimistel kandideerida ei saa. Suurpartei kandidaat aga pannakse kandideerima teise valimisrindkonda – kus teda ei tunta ja tema üle otsustatakse pr-firmade reklaami najal.
2. Parteisid toetatakse igal aastal riigi eelarvest ligi saja miljoni krooniga. Sisuliselt kandideerivad parteide kandidaadid rahva rahadega. Kui juba parteisid toetatakse ligi sadade miljonitega, siis peaks seda tegema osaliselt ka valimisliitude puhul enne valimisi.
3. Parteidel tuleks keelata esineda valimistel partei ühtse nimekirjana. See on kõlvatu konkurents väikeparteide, valimisliitude ja üksikkandidaatide suhtes, kuna:
a. Parteid maksavad kautsjoni kandidaadi eest, mille maksab kinni tegelikult rahvas. Väikeparteid, valimisliidud ja üksikkandidaadid peavad kautsjoni oma taskust maksma.
b. Parteid kannavad oma kandidaatide hääli üle parteisiseselt üle kogu Eesti. Väikeparteide, valimisliitude ja üksikisikutele häälte ülekandmist ei toimu. Väikeparteid ja valimisliidud võiksid ka isekeskis kokku leppida, kellele hääled üle kanda kui isikumandaadiks valimistel hääli kokku ei saa. Jällegi kõlvatu konkurents (suur)parteilaste eelistuseks.
c. Parteid esitavad oma nimekirja järjekorra, mille alusel saadake Riigikogusse – arvestamata hääletajate arvamust. 300-400 häälega osutub kandidaat nimekirja järgi valituks, üle tuhande häälega aga mitte. Samal alusel võiks ka kõik valimisliitude või üksikkandidaatide hääled liita ning kandidaadid ise otsustavad, kes läheb Riigikokku.
Pealegi on praegune (tulenevalt eelnevatest punktidest) valimiskord vastuolus Põhiseadusega, mille kohaselt on valimised üldised, ühetaolised ja otsesed.
Põhiseaduses sätestatud (PS § 60) proportsionaalsuse põhimõte ning ühetaolised ja otsesed valimised kehtivad Riigikogu valimiste puhul tegelikkuses ainult kuni suurparteide proportsionaalsuse kindlakstegemiseni (kui palju missugune Partei sai hääli/kohti Riigikogus), edasi tuleb aga juba Parteide seadustatud anarhia-omavoli manipuleerimisel valijate häältega, kus parteid ei arvesta valijate arvamusega. See on Põhiseadusega vastuolus. Väikeparteidest ning üksikkandidaatidest sõidetakse teerulliga üle.
Need kulutused (parteide ülalpidamine) kannab rahvas, ehkki rahvas pole selleks oma nõusolekut andnud. Põhiseadus ei näe ette seda, et parteisid tuleks kohelda eelistatult võrreldes teiste isikute, ühingute või organisatsioonidega. Võidakse küll väita, et Põhiseaduse kohaselt määrab valimiskorra „Valimisseadus“, kuid siis ei tohi valimisseadus olla vastuolus Põhiseadusega ega minna vastuollu teiste seadustega. Praegu on „Valimisseadus“ vastuolus mitme Põhiseaduse sättega.
Arvatakse ka seda, et parteid vastutavad oma tegude eest iga 4 aasta järel valimistel. Parteide vastutamist pole ma näinud. Ehkki oma vigade ja saamatusega riigi valitsemisel on nad tekitanud rahvale kahju mitme miljardi krooni ulatuses (raudtee ost-müük, suhkrutrahv, viljavarude kadumine, Weroli tehased, maadevahetuse tehingud, Telekomi müük jne...). Ükski partei nende tekitatud kahjude/vigade eest vastutanud pole.
EKD ja ERL nõudmised on igati õigustatud. Lisaks EKD ja ERL kautsjoni tühistamise nõudele on veel ebakohad RK Valimisseaduses, mis eelistavad (suur)parteide kandidaate võrreldes teiste kandidaatidega. Parteid on sisuliselt kehtestanud varandusliku tsensuse valimistel, kuna ise saavad riigilt miljoneid kroone toetusi, mida teised kandidaadid ei saa.
Põhiseadus ei kehtesta parteilisi valimisi, kuid Valimisseadus kehtestab eelised suurparteidele. Nii kantakse üle parteilaste hääli partei raamides üle kogu Eesti, valimistel arvestataks partei nimekirja, alles seejärel valijate arvamustega. Parteilistel valimistel pole parteid (Valimisseadus) aga järjrkindlad. Kui partei poolt valitud riigikogulane lahkub teda valinud parteist teise parteisse, peaks ta lahkumaka Riigikogust – seda aga ei toimu. Kas meil siis pole parteilised valimised? Parteist lahkunud viivad endaga kaasa tuhandeid valijate hääli – ilma valijatenõusolekuta. Mis segapudru meie valimistega siis on?
Kohalikke (parteiväliseid) valimisliitusid on kohalikel valimistel lubatud ja keelatud. Need tuleks lubada ka Riigikogu valimistel, sest kohalike valimisliitude osavõtul valimistest Põhiseadusega vastuolu pole. Seda enam, et meil on suund kodanikühiskonna poole. Parteid on valimisliidud keelanud endile tugeva konkurentsi tekkimise kartuses. Seadusi teevad ju parteid ise.
PS § 48 kohaselt:“Igaühel on õigus koonduda mittetulundusüühingutesse ja –liitudesse...“ See tähendab ka valimisliitudesse, sest maakonna valimisliit on mittetulundusliit. Valimisliidu kandidaatide osavõtt valimistest peaks võrdsustama neid valimistel oma valimisringkonna piirides parteide valimiskandidaatidega (vähemalt Põhiseaduse mõttes). On ju PS § 60 kohaselt valimised ... üldised, ühetaolised ja otsesed.
Maakonna valimisliit saab oma valimisringkonnas üles panna mitu kandidaati ning see annaks neile ka võimaluse kanda üle hääli liidu siseselt valimisringkonnas – nii nagu parteide puhul toimub.
Maakonna valimisliit võib valimisringkonnas koguda kasvõi 70% häältest, kuid ei pruugi saada ühtki kohta Riigikogus, sest kehtib parteide poolt kehtestatud üleriigiline 5% künnis, mida ühe valimisringkonna piirides ületada on võimatu. Iseasi oleks siis, kui valimiskünnise 5% kehtestada valimisringkonna piirides. Kohalikel valimisliitudel on eeliseid võrreldes suurerakondadega.
1. Kohalikud inimesed Maakondade valimisliitudes tunnevad kohalikke olusid-kohalikke inimesi ning teavad paremini, keda usaldada endid esindama Riigikokku, nad teavad kahtlemata paremini kui parteiladvikud Toompea kõrgustelt. Kui kohalik kandidaat ei õigusta valijate usaldust, siis ta järgmistel valimistel kandideerida ei saa. Suurpartei kandidaat aga pannakse kandideerima teise valimisrindkonda – kus teda ei tunta ja tema üle otsustatakse pr-firmade reklaami najal.
2. Parteisid toetatakse igal aastal riigi eelarvest ligi saja miljoni krooniga. Sisuliselt kandideerivad parteide kandidaadid rahva rahadega. Kui juba parteisid toetatakse ligi sadade miljonitega, siis peaks seda tegema osaliselt ka valimisliitude puhul enne valimisi.
3. Parteidel tuleks keelata esineda valimistel partei ühtse nimekirjana. See on kõlvatu konkurents väikeparteide, valimisliitude ja üksikkandidaatide suhtes, kuna:
a. Parteid maksavad kautsjoni kandidaadi eest, mille maksab kinni tegelikult rahvas. Väikeparteid, valimisliidud ja üksikkandidaadid peavad kautsjoni oma taskust maksma.
b. Parteid kannavad oma kandidaatide hääli üle parteisiseselt üle kogu Eesti. Väikeparteide, valimisliitude ja üksikisikutele häälte ülekandmist ei toimu. Väikeparteid ja valimisliidud võiksid ka isekeskis kokku leppida, kellele hääled üle kanda kui isikumandaadiks valimistel hääli kokku ei saa. Jällegi kõlvatu konkurents (suur)parteilaste eelistuseks.
c. Parteid esitavad oma nimekirja järjekorra, mille alusel saadake Riigikogusse – arvestamata hääletajate arvamust. 300-400 häälega osutub kandidaat nimekirja järgi valituks, üle tuhande häälega aga mitte. Samal alusel võiks ka kõik valimisliitude või üksikkandidaatide hääled liita ning kandidaadid ise otsustavad, kes läheb Riigikokku.
Pealegi on praegune (tulenevalt eelnevatest punktidest) valimiskord vastuolus Põhiseadusega, mille kohaselt on valimised üldised, ühetaolised ja otsesed.
Põhiseaduses sätestatud (PS § 60) proportsionaalsuse põhimõte ning ühetaolised ja otsesed valimised kehtivad Riigikogu valimiste puhul tegelikkuses ainult kuni suurparteide proportsionaalsuse kindlakstegemiseni (kui palju missugune Partei sai hääli/kohti Riigikogus), edasi tuleb aga juba Parteide seadustatud anarhia-omavoli manipuleerimisel valijate häältega, kus parteid ei arvesta valijate arvamusega. See on Põhiseadusega vastuolus. Väikeparteidest ning üksikkandidaatidest sõidetakse teerulliga üle.
Tellimine:
Postitused (Atom)