Meil on levinud arusaam, et kõik see – mis meie riigis on halba – tuleneb kommaritest. Kui kommarid (ekskommarid) hävitada, siis on meil kõik jälle ideaalne. Mõned süüdistavad isegi meie vanemaid inimesi selle eest, et nad elasid kommunistide ikke all ja kohati üsna normaalselt.
Kelle me siis ahju ajame? Siim Kallas, Andrus Ansip, Rein Lang, Ene Ergma, Edgar Savisaar, Ain Seppik, pool Riigikogu ja valitsust – kõik ahju? Meie Riigikohtu Esimees ja Riigipanga Esimees on endised kommunistid. Ka nemad ahju! Ilma ekskommunistideta oleks meie riik peaaegu juhitideta. Ka tulevasse Riigikokku kandideerivad eelpool-loetud ekskommunistid. Keda me siis ahju ajame?
Paraku koosnevad meie praeguste parteide juhtkonnad (tagatoad) või on ekskommunistide tugeva mõju all. Osa Riigikogu liikmetest ei saanud kommunistid olla lihtsalt selle tõttu, et seda ei lubanud nende noorus – ENSV jõudis välja vahetada Eesti Vabariik.
Kui nüüd jätta kõrvale ekskommunistidest valitsejad ja praeguste parteide endised kommunistid. Kuidas tegutsevad praegused noor-poliitikud, kes pole kommunistid olnud. Neid on ka juba üsna palju (kes olid EV saabudes 6-18-aastased) ning nad ka üsna mõjukatel kohtadel, nagu näiteks: Keit Pentus, Kristen Micael, Maret Maripuu, Taavi Rõivas, Kalle Palling, Ken-Martti Vaher, Urmas Reinsalu, Taavi Veskimägi, Anna-Maria Galojan. jne... Muidugi on ka Sven Mikser ja Kadri Must noorpoliitikud, kuid oma tegevusega on nad natuke erineva mõtlemis-tegevussuunaga võrreldes eelpoolnimetatud noor-poliitikutest. Nad arvestavad ka rahva endi huvidega, nende arvamusega, sotsiaalsete vajadustega ja riigi tulevikuga.
Mis siis iseloomustab meie taasisieseisvunud aja noori poliitikuid?
1. Noorpoliitikud siirdusid poliitikasse sisuliselt koolipingist, omamata töö-ja elukogemusi. Poliitparketil liueldes ei lisandunud tööharjumusi, vaid omandati poliitilises võitluses vajalikke elukogemusi, kus tähtsat kohta omab võitlus võimu ja iseenda heaolu eest, milleks on kõik vahendid lubatud – sealhulgas vale ja vassimine. Vastaste pihta pori loopimine ja nende laimamine on igapäevane nähe.
2. Omandati oskusi. kus valetamine, kavaldamine, valevõtete kasutamine, slikerdamine, ebaausate võtete kasutamine võimuvõitluses on igati tervitatav nähtus. Poliitikute demagoogilised väited on alati tõesed.
3. Halvustada ja mõista hukka ka edumeelsed ja kasulikud ideed – kui selle esitab poliitiline vastane (opositsioon).
4. Tähtsust ei oma haridus, elu- ega töökogemused. Piisab ringlamisest poliitringkondades, et saavutada universaalsed juhtimiskogemused, millega võib juhtida nii teadust, haridust, tervishoidu, majandust, kultuuri... ükskõik mida.
5. Poliitiku töö on kõrgelt tasustatav, mida tihti sponsoreeritakse ja kus tasustatakse teiste poolt poliitiku kõik liigutused ja vajadused.
6. Poliitikute kõrgkiht on jumaluse tasemel, kelle kõik teod kiidetakse vastuvaidlematult heaks, neid ei kritiseerita. Nad ei pea täitma kõiki seadusi, nende suhtes kehtib –Juriidiliselt On Kõik Korras (JOKK), mis tähendab – ligilähedaselt seaduse nõuetega.
7. Kuigi poliitikute töö on vastutusrikas, on poliitikute vastutus kollektiivne – mis tähendab, et vastutust pole. Võib rääkida eetilisest-moraalsest vastututsest, kuid seda üksnes oma poliitikute siseringis.
8. Liialt kõrge enesehinnang, teiste inimestega mittearvestamine(eriti alamate ja neist endist vaesemate inimestega) . Nii nagu Rein Lang ütles – rahvas on Lumpen. Kui võtta arvesse, et Eesti inimestest 60-65% elavad vaesuse piiri lähedal või alla vaesuse piiri, on enamus meie elanikke - lumpenid.
9. Toetada tuleb rohkem neid, kes ise hakkama saavad, väetid ja vaesed saagu ise hakkama. Siis võib loota ka rohkem sponsorlust oma parteile.
10. Lugeda ainult parteid kiitvaid arvamusi-hinnanguid-kirju. Vastata valikuliselt ainult nendele kirjadele, millele lihtne vastata ja ei kritiseeri parteid.
Mäletame ajaloost, et iidsetest aegadest alates juhtisid hõimusid vanemad, vanemate nõukogud, kus võidutsesid tarkus ja elukogemused. Kahjuks peab ütlema, et meie ühiskonnas enam nii ei ole. Meil valitseb hundimoraal ja tugevama/rikkama õigus. Selle eeldus on sätestatud juba meie parteide poolt tehtud Riigikogu valimisseaduses.
pühapäev, 30. jaanuar 2011
teisipäev, 25. jaanuar 2011
Meie DEMOKRAATIALÕHNALISED valimised
Valimised küll. aga...
Riigikogu valimised on käivitunud. Raske on väita, et Riigikogu valimised toimuvad - 1. vastavalt meie Põhiseadusele, 2. riigikogulasi valib rahvas, 3. Riigikogu on rahva esindus ja 4. valitutel on rahva mandaat.
1. Meie Riigikogu Valimisseaduse vastuolusid Põhiseadusega on viimasel aastal üpris põhjalikult analüüsinud ja toonud vastuolud välja Eesti Kristlikud Demokraadid koos Rahvulsiku Liikumisega, Enn Oja ja juuraprofessor Jüri Saar. Küsimus J.Saare väidete paikapidavuse kohta Põhiseaduse kohta on küsitud ka RK Põhiseaduskomisjoni esimehelt ja tema asetäitjalt. Põhiseaduskomisjonis on küll kaks (diplomi poolest) juristi, kuid tegemist on poliitikutega – otseselt asjast huvitatud isikutega, kes ignoreerivad seda küsimust, kuna EI TAHA TUNNISTADA vastuolude olemasolu Põhiseaduse ja Valimisseaduse vahel. Selline Valimisseadus on poliitikutele kasulik, kuna hoiab meie rahva võimust eemal. Sellepärast ei taheta seda küsimust üldse puudutada. Samal põhjusel ei tegele selle vastuolu esiletoomisega ka Õiguskantsler ja tema kantselei. Riigi peremees – RAHVAS – ei saa mingil moel Riigikogu korrale kutsuda, ehk teisisõnu – nõuda seaduste Põhiseadusega kooskõlla viimist.
2. Riigikogulaste kandidaatide nimekirjad – keda tohib valida – esitavad parteid (nende tagatoad). Üksikkandidaate on sel aastal ainult alla 5% kandideerijatest, seega pole nende osalus Riigikogus OLULINE mõjutaja. Pealegi, parteide poolt koostatud Valimisseadus on koostatud selliselt, et välistada üksikkandidaatide Riigikokku valituks osutumine.
– Rahva poolt osutus eelmistel valimistel valituks isikumandaadi alusel ainult 10% riigikogulastest (J.Saare artikkel), ülejäänud said Riigikokku tänu parteide poolt koostatud Valimisseaduse (Põhiseaduse vastastele) reeglitele, sealhulgas parteide (tagatubade) koostatud nimekirjale. Rahvas küll esitab poolthääli, kuid 10% valituks osutunud RK saadikutest otsustab rahvas - ülejäänud kandidaatide valituks osutumise üle otsustab PARTEI. Pole ju loogiline, et 10% rahva arvamusest on kogu rahva mandaati andev arvamus, aga 90% arvamusest ei mõjuta rahva mandaadi andmist.
Valimised ja hilisem Riigikogu suhtlemine rahvaga seisneb AINULT selles, et riigikogulaste kandidaadid ühepoolselt esinevad, juhivad, dikteerivad „valijaid“ – neid endid kuulamata, nägemata, nende elu tundmata ja nende soove arvestamata. Puudub dialoog valija ja valitava vahel, sest esineb-räägib ainult kandidaat – teist poolt nägemata-kuulamata. Riigikogu ja valitsus on nägija-kuulja AINULT oma soovide suhtes, rahva soovide suhtes on Riigikogu ja valitsus kurttumm. Seega ei vali riigikogulasi rahvas, vaid PARTEI.
3. Riigikogu ei esinda rahvast, vaid esindab OMA PARTEID. Vastavalt Põhiseadusele ei ole riigikoglane sõltuv oma valijate arvamusest, vaid oma isiklikust (partei) arvamusest – riigikogulane ei esinda oma valijaid (rahvast), vaid oma parteid. Riigikogu on seisukohal: „See nn. vaba mandaadi klausel määrab kindlaks, et Riigikogu tegutseb rahva asemel, on oma tegevusperioodi vältel rahva asemikuks.“ „Rahva asemik“ Toompeal ei tunne rahva elu.
Pealegi – kui riigikogulane eiraks partei arvamust – siis partei lööks ta Riigikogust välja. Rahva huvid riigikogulast ei huvita. Otsustav sõna jääb parteile – mitte rahvale. Riigikogulane hääletab oma partei käsu kohaselt. – Valituks osustumise juures aitab kaasa ka see – kui suure raha eest ja kui hästi reklaamib partei oma (Riigikogus saamatut?) kandidaati reklaamibüroo kaudu, kui suured ja kui palju on tema reklaami-portreesid tänavatel. Kui arukaid-häid sõnu on pr-kontor pannud kandidaadi suhu... Valija pruugib näha valitavat AINULT tänavaplakatitel või televiisoris. Kandideerija ei kohtu ega kuula ära oma „valija“ muresid-soove, sest seda pole kandideerijale vaja. Mille järgi valija valib? Enamus valib parteid, suur osa lähtub partei lubadustest, osa valib kandidaadi portreed , tema tuntuse järgi, (mõnikord) telekas-raadios esitatud pr-teksti või nime järgi.
4. Rahva mandaadi suhtes ütleks nii. Pigem on riigikogulased oma PARTEI iludus-ustavus-deklameerimisvõistluse võitjad, kelle paremusjärjestust aitab osaliselt määrata rahvas. Sõltuvalt sellest, kuidas partei palgatud pr-firma oskab kandidaati reklaamida ning kui ustav on kandidaat oma partei tagatoale – selles on määrav osa kandidaadi valituks osutumisel. Otsustav sõna jääb parteile – mitte rahvale.
Mandaati riigikogulasele ei anna mitte rahva hääled, vaid teda valinud partei tagatoa otsus.
Kahjuks ei saa väita, et et Riigikogu valimised toimuvad - vastavalt meie Põhiseadusele, riigikogulasi valib rahvas, Riigikogu on rahva esindus ja riigikogulastel on rahva mandaat. Valimised on meie riigis kahjuks suures osas demokraatlike valimiste näitlemine.
Riigikogu valimised on käivitunud. Raske on väita, et Riigikogu valimised toimuvad - 1. vastavalt meie Põhiseadusele, 2. riigikogulasi valib rahvas, 3. Riigikogu on rahva esindus ja 4. valitutel on rahva mandaat.
1. Meie Riigikogu Valimisseaduse vastuolusid Põhiseadusega on viimasel aastal üpris põhjalikult analüüsinud ja toonud vastuolud välja Eesti Kristlikud Demokraadid koos Rahvulsiku Liikumisega, Enn Oja ja juuraprofessor Jüri Saar. Küsimus J.Saare väidete paikapidavuse kohta Põhiseaduse kohta on küsitud ka RK Põhiseaduskomisjoni esimehelt ja tema asetäitjalt. Põhiseaduskomisjonis on küll kaks (diplomi poolest) juristi, kuid tegemist on poliitikutega – otseselt asjast huvitatud isikutega, kes ignoreerivad seda küsimust, kuna EI TAHA TUNNISTADA vastuolude olemasolu Põhiseaduse ja Valimisseaduse vahel. Selline Valimisseadus on poliitikutele kasulik, kuna hoiab meie rahva võimust eemal. Sellepärast ei taheta seda küsimust üldse puudutada. Samal põhjusel ei tegele selle vastuolu esiletoomisega ka Õiguskantsler ja tema kantselei. Riigi peremees – RAHVAS – ei saa mingil moel Riigikogu korrale kutsuda, ehk teisisõnu – nõuda seaduste Põhiseadusega kooskõlla viimist.
2. Riigikogulaste kandidaatide nimekirjad – keda tohib valida – esitavad parteid (nende tagatoad). Üksikkandidaate on sel aastal ainult alla 5% kandideerijatest, seega pole nende osalus Riigikogus OLULINE mõjutaja. Pealegi, parteide poolt koostatud Valimisseadus on koostatud selliselt, et välistada üksikkandidaatide Riigikokku valituks osutumine.
– Rahva poolt osutus eelmistel valimistel valituks isikumandaadi alusel ainult 10% riigikogulastest (J.Saare artikkel), ülejäänud said Riigikokku tänu parteide poolt koostatud Valimisseaduse (Põhiseaduse vastastele) reeglitele, sealhulgas parteide (tagatubade) koostatud nimekirjale. Rahvas küll esitab poolthääli, kuid 10% valituks osutunud RK saadikutest otsustab rahvas - ülejäänud kandidaatide valituks osutumise üle otsustab PARTEI. Pole ju loogiline, et 10% rahva arvamusest on kogu rahva mandaati andev arvamus, aga 90% arvamusest ei mõjuta rahva mandaadi andmist.
Valimised ja hilisem Riigikogu suhtlemine rahvaga seisneb AINULT selles, et riigikogulaste kandidaadid ühepoolselt esinevad, juhivad, dikteerivad „valijaid“ – neid endid kuulamata, nägemata, nende elu tundmata ja nende soove arvestamata. Puudub dialoog valija ja valitava vahel, sest esineb-räägib ainult kandidaat – teist poolt nägemata-kuulamata. Riigikogu ja valitsus on nägija-kuulja AINULT oma soovide suhtes, rahva soovide suhtes on Riigikogu ja valitsus kurttumm. Seega ei vali riigikogulasi rahvas, vaid PARTEI.
3. Riigikogu ei esinda rahvast, vaid esindab OMA PARTEID. Vastavalt Põhiseadusele ei ole riigikoglane sõltuv oma valijate arvamusest, vaid oma isiklikust (partei) arvamusest – riigikogulane ei esinda oma valijaid (rahvast), vaid oma parteid. Riigikogu on seisukohal: „See nn. vaba mandaadi klausel määrab kindlaks, et Riigikogu tegutseb rahva asemel, on oma tegevusperioodi vältel rahva asemikuks.“ „Rahva asemik“ Toompeal ei tunne rahva elu.
Pealegi – kui riigikogulane eiraks partei arvamust – siis partei lööks ta Riigikogust välja. Rahva huvid riigikogulast ei huvita. Otsustav sõna jääb parteile – mitte rahvale. Riigikogulane hääletab oma partei käsu kohaselt. – Valituks osustumise juures aitab kaasa ka see – kui suure raha eest ja kui hästi reklaamib partei oma (Riigikogus saamatut?) kandidaati reklaamibüroo kaudu, kui suured ja kui palju on tema reklaami-portreesid tänavatel. Kui arukaid-häid sõnu on pr-kontor pannud kandidaadi suhu... Valija pruugib näha valitavat AINULT tänavaplakatitel või televiisoris. Kandideerija ei kohtu ega kuula ära oma „valija“ muresid-soove, sest seda pole kandideerijale vaja. Mille järgi valija valib? Enamus valib parteid, suur osa lähtub partei lubadustest, osa valib kandidaadi portreed , tema tuntuse järgi, (mõnikord) telekas-raadios esitatud pr-teksti või nime järgi.
4. Rahva mandaadi suhtes ütleks nii. Pigem on riigikogulased oma PARTEI iludus-ustavus-deklameerimisvõistluse võitjad, kelle paremusjärjestust aitab osaliselt määrata rahvas. Sõltuvalt sellest, kuidas partei palgatud pr-firma oskab kandidaati reklaamida ning kui ustav on kandidaat oma partei tagatoale – selles on määrav osa kandidaadi valituks osutumisel. Otsustav sõna jääb parteile – mitte rahvale.
Mandaati riigikogulasele ei anna mitte rahva hääled, vaid teda valinud partei tagatoa otsus.
Kahjuks ei saa väita, et et Riigikogu valimised toimuvad - vastavalt meie Põhiseadusele, riigikogulasi valib rahvas, Riigikogu on rahva esindus ja riigikogulastel on rahva mandaat. Valimised on meie riigis kahjuks suures osas demokraatlike valimiste näitlemine.
laupäev, 22. jaanuar 2011
Peasekretäri magus vale
Väga mõjus ja mõnus on valimisvõitluse alguses teatada oma partei suurtest ja tähtsatest saavutustest –millest teised parteid võivad ainult unistada. Eriti veel siis, kui see saavutus on pika aja järel nig rahva ja riigi kestmiseks oluline. Mis saab veelmõjusamat olle kui meie pisikese rahva edasikestmine ning rahva arvukuse suurenemine.
21.01.011.a.“Postimehes“ kiidab Reformieakonna peaseksretär meie parempoolsete lipulaeva (Reformierakonda). Michael - – Reformierakond on kandnud äärmustesse kaldumata vastutust Eesti tuleviku eest pikalt ja koos partnerite ning koos Eesti rahvaga on meil ette näidata palju õnnestumisi. «Positiivne iive üle 20 aasta on suur rõõm, nagu on kõigi ühise pingutuse tulemus eurotsooni pääs.» Ilus ja positiivne reklaam Reformierakonnale tema positiivsetest saavutustest valimisvõitluses.
Samas lehes kolm artiklit ülesse on artikkel pealkirjaga: Loomulik iive oli mullu napilt negatiivne . Selles on kirjas: „Esialgsetel andmetel registreeriti 2010. aastal Eestis sünde viie võrra vähem kui surmasid. Eesti rahvaarv 1. jaanuaril 2011 oli esialgsel hinnangul 1 340 100, teatab statistikaamet...“ Kuidas aru saada väitest, et Eesti rahvaarv oli „ 1. jaanuaril 2011 oli esialgsel hinnangul 1 340 100, teatab statistikaamet...“ Mina saan aru nii, et tegemist on VÄGA KAUDSE HINNANGUGA, mitte täpsete andmetega. Pealegi kuidas saab iive olla positiivne, kui sündisid oli vähem kui surmasid? Pikas perspektiivis pole iive positiivne isegi siis kui sünde oleks sama palju kui surmasid, sest kahjuks mitte kõik sündinud ei ela isegi täiskasvanuks saamiseni. Meie rahvaarvu taastootmisest on asi väga kaugel. Peasekretär ei maini seda, et eestlasi lahkub Eestist väge palju, palju rohkem kui asemele tuleb uus-migrante. See, et Aafrikast, Iraanist. Iraagist, Hiinast tuli juurde uusi immigrante rohkem kui eestlasi lahkus välismaale – see ei mõjuta meie rahva iivet?
Ka selles saavutuses on suur osa Reformierakonnal
Samast statistika-artiklist saab lugeda:“2010. aastal registreeriti 15 842 sündi, see on 79 sündi rohkem kui 2009. aastal. Surmasid registreeriti 15 847, mis on 234 võrra vähem kui aasta varem...“ Sündis küll 79 last rohkem, kuid vanureid jäi elama 234 kauem. Kas see 155 rohkem ellujäänud vanurit annab aluse mõelda positiivsest iibest?
Meil on küll mitu erinevat statistikat,mis annavad mitust moodi väänata... Kuid väita iibe kasvu siis kui sünde on vähem kui surmasid – pole õige.
Kas lugeda partei peasekretäri väidet positiivse iibe suhtes tema valeks või lihtsalt lubatud valimispropagandaks?
Valimised ja valimispropaganda....
21.01.011.a.“Postimehes“ kiidab Reformieakonna peaseksretär meie parempoolsete lipulaeva (Reformierakonda). Michael - – Reformierakond on kandnud äärmustesse kaldumata vastutust Eesti tuleviku eest pikalt ja koos partnerite ning koos Eesti rahvaga on meil ette näidata palju õnnestumisi. «Positiivne iive üle 20 aasta on suur rõõm, nagu on kõigi ühise pingutuse tulemus eurotsooni pääs.» Ilus ja positiivne reklaam Reformierakonnale tema positiivsetest saavutustest valimisvõitluses.
Samas lehes kolm artiklit ülesse on artikkel pealkirjaga: Loomulik iive oli mullu napilt negatiivne . Selles on kirjas: „Esialgsetel andmetel registreeriti 2010. aastal Eestis sünde viie võrra vähem kui surmasid. Eesti rahvaarv 1. jaanuaril 2011 oli esialgsel hinnangul 1 340 100, teatab statistikaamet...“ Kuidas aru saada väitest, et Eesti rahvaarv oli „ 1. jaanuaril 2011 oli esialgsel hinnangul 1 340 100, teatab statistikaamet...“ Mina saan aru nii, et tegemist on VÄGA KAUDSE HINNANGUGA, mitte täpsete andmetega. Pealegi kuidas saab iive olla positiivne, kui sündisid oli vähem kui surmasid? Pikas perspektiivis pole iive positiivne isegi siis kui sünde oleks sama palju kui surmasid, sest kahjuks mitte kõik sündinud ei ela isegi täiskasvanuks saamiseni. Meie rahvaarvu taastootmisest on asi väga kaugel. Peasekretär ei maini seda, et eestlasi lahkub Eestist väge palju, palju rohkem kui asemele tuleb uus-migrante. See, et Aafrikast, Iraanist. Iraagist, Hiinast tuli juurde uusi immigrante rohkem kui eestlasi lahkus välismaale – see ei mõjuta meie rahva iivet?
Ka selles saavutuses on suur osa Reformierakonnal
Samast statistika-artiklist saab lugeda:“2010. aastal registreeriti 15 842 sündi, see on 79 sündi rohkem kui 2009. aastal. Surmasid registreeriti 15 847, mis on 234 võrra vähem kui aasta varem...“ Sündis küll 79 last rohkem, kuid vanureid jäi elama 234 kauem. Kas see 155 rohkem ellujäänud vanurit annab aluse mõelda positiivsest iibest?
Meil on küll mitu erinevat statistikat,mis annavad mitust moodi väänata... Kuid väita iibe kasvu siis kui sünde on vähem kui surmasid – pole õige.
Kas lugeda partei peasekretäri väidet positiivse iibe suhtes tema valeks või lihtsalt lubatud valimispropagandaks?
Valimised ja valimispropaganda....
kolmapäev, 19. jaanuar 2011
Võitlus mammona pärast
Kas uskuda seda, et näitseks Robert Antropov, Mark Soosaar. Dagmar Matiisen (endine-tulevane riigikogulane??, Juku Raid, Mart Viisitamm(viimane RK kandidaadina) või mõni muu teise erakonna sees või üksikkandidaadina Riigikokku kandideerija kandideerib ideoloogilistel kaalutlustel Eesti elu parandajana meie Riigikokku. Kas teised riigikogulased ei suuda – taha eestlaste elu parandada? Nemad suudavad seda paremini teha – selle pärast kandideerivad nad Riigikokku seni võõraste parteide liikmete (eraisikuna – eraldi oma partei nimekirjast) nimekirjas. Ükskõik - kellega ja kuidas - peaasi - Riigikokku!
Kas tõesti on asi selles, et üksikud parteilased - RAHVA HUVISE EEST VÕITLEJAD lükati Riigikogu valimiste protsessis oma parteide poolt kõrvale ja eelistati vabadusvõitlejate asemel poliirbroilereid?
Aga huvitav. Kus nad olid varem Riigikogus olemise ajal? Mark Soosaarest oli kuulda kultuuri-, muinsuskaitse eest võitlejana.... Robert Antropov? Matiisen ja Raid(ei olnud RK-s), Viisitamm oli Pärnu linnapea. Nüüd järsku ilmnesid juhiomadused ning suur tahe RAHVA-RIIGI heaks midagi suurt ära teha.
Aga kes neist olid põlisrahva, vaesema klassi (allpool vaesuse piiri ja vaesuse piiril elab enamus rahvast) huvide eest võitlejana?? Kes võitles tööpuuduse ja eestlaste kodumaalt lahkumise vastu? Kes tegeles Eesti rahva ja riigi säilimise eest? Ei mäleta ÜHETEGI neist. Kas teie mäletate? Mul võib olla halb mälu.
Pigem arvan seda, et riigikogulastel oli mugav elu. Töökohal ei pea käima – palk (segi väga hea) jookseb ikkagi, tasuta reisid ümber kogu maailma, oma pereliikmetega (valijatega) kohtumise eest saab rahva arvel tasutud. Autoliisingu tasub rahvas, telefonimaksud tasub rahvas,...
Pole ju mõtet sellisest kohast loobuda. Sellest ka need rabelemised võimaluse eest pääseda Riigikokku, kus ei pea kohal käima, palks jooksed automaatselt, ka lisasoodustused (autoliising, telefon, valijatega kohtumise tasu, tasuta reisid ümber maailma,...) – milleks sellistest hüvedest loobuda? Oma heaolu eest peab võitlema!
Antropov, Soosaar, Raid ja Matiisen pole ainukesed selliste hüvede poole pürgijad. Miks TRÜGITAKSE Riigikokku? Ideelisusest? Aated?? Mure pole mitte hoolitsemises riigi ja rahva saatuse pärast, vaid hool endi lihtsa ja tulusa rahateenimise pärast. Rahvas-riik on kõrvalnähe, peaasi, et oma kauka paisuks!
Kas tõesti on asi selles, et üksikud parteilased - RAHVA HUVISE EEST VÕITLEJAD lükati Riigikogu valimiste protsessis oma parteide poolt kõrvale ja eelistati vabadusvõitlejate asemel poliirbroilereid?
Aga huvitav. Kus nad olid varem Riigikogus olemise ajal? Mark Soosaarest oli kuulda kultuuri-, muinsuskaitse eest võitlejana.... Robert Antropov? Matiisen ja Raid(ei olnud RK-s), Viisitamm oli Pärnu linnapea. Nüüd järsku ilmnesid juhiomadused ning suur tahe RAHVA-RIIGI heaks midagi suurt ära teha.
Aga kes neist olid põlisrahva, vaesema klassi (allpool vaesuse piiri ja vaesuse piiril elab enamus rahvast) huvide eest võitlejana?? Kes võitles tööpuuduse ja eestlaste kodumaalt lahkumise vastu? Kes tegeles Eesti rahva ja riigi säilimise eest? Ei mäleta ÜHETEGI neist. Kas teie mäletate? Mul võib olla halb mälu.
Pigem arvan seda, et riigikogulastel oli mugav elu. Töökohal ei pea käima – palk (segi väga hea) jookseb ikkagi, tasuta reisid ümber kogu maailma, oma pereliikmetega (valijatega) kohtumise eest saab rahva arvel tasutud. Autoliisingu tasub rahvas, telefonimaksud tasub rahvas,...
Pole ju mõtet sellisest kohast loobuda. Sellest ka need rabelemised võimaluse eest pääseda Riigikokku, kus ei pea kohal käima, palks jooksed automaatselt, ka lisasoodustused (autoliising, telefon, valijatega kohtumise tasu, tasuta reisid ümber maailma,...) – milleks sellistest hüvedest loobuda? Oma heaolu eest peab võitlema!
Antropov, Soosaar, Raid ja Matiisen pole ainukesed selliste hüvede poole pürgijad. Miks TRÜGITAKSE Riigikokku? Ideelisusest? Aated?? Mure pole mitte hoolitsemises riigi ja rahva saatuse pärast, vaid hool endi lihtsa ja tulusa rahateenimise pärast. Rahvas-riik on kõrvalnähe, peaasi, et oma kauka paisuks!
teisipäev, 18. jaanuar 2011
Riigikogulase kasulik äriidee
Üksikkandidaadi äriidee.
Riigikokku valitud - on riigikogulase ja tema laste elu varanduslikult kindlustatud. Ta ei pea enam tööd tegema. Automaatselt muutub riigikogulane Absoluutse Tõe kandjaks ja temalt küsitakse ALATI AUTORITEETSET arvamust kosmosetehnoloogia, majandusteaduste, neurokirurgia ja mikrobioloogia alalt. Ta on kompetentne kõigil elualadel – autoriteet. Tänu sellele saab ta ka kümnekonna ettevõtte nõukokku-juhatusse, kus temale makstakse igast nimekirjas olemise eest igast nõukogust-juhatusest mitu keskmist palka. Peale Riigikogust lahkumist on ta omale nime teinud – ja kõik läheb automaatselt edasi, rääkimata superpensionist.
Kes ei tahaks hästi elada? Eks vist ikka kõik. Varsti tuleb aeg, kus soovijad saavad oma selle soovi realiseerida. Tuleb minna Riigikogu liikmeks. Ainult pisut ettevõtlikkust ja edaspidine muretu elu kuni elu lõpuni on garanteeritud. Mooduseid on muidugi mitmeid. Pakume mõne variandi. Igaüks valib endale sobiva projekti, sest järgmistel valimistel tahavad paljud oma ja laste elu ära kindlustada.
Mida teha, et saada Riigikogu liikmeks?
Piisab võtta endale pangast lühiajalist laenu 60-70 tuhat EURi kuni poolteiseks aastaks. pooleteisega on see pangale tagasi makstud ja värske riigikogulane hakkab puhastulu lõikama, kusjuures ise ei pea sealjuures oma püksirihma pingutama, kogu aeg võib EUROsid vabalt edasi lennutada..
Kõigepealt tuleb pangalaenust ära maksta osa – kandideerimiseks Riigikogusse – kautsjon. See on enne valimisi üksikkandiaatidele kohustuslik. Selle kautsjoni saab tagasi peale edukat kandideerimist ja riigikogulaseks saamist. Nüüd on mitu teed-varianti kuidas edukalt kandideerida ja Riigikogusse valituks osutuda.
1. Viljandimaa mees pakkus kogu riigikogulase palga valijatele – see on liialt kulukas. Kuuldavasti on seda ka varem mõned juba proovinud. Tuleb mitmel korral kandideerimise käigus kuulutada valijatele, et eduka valituks osutumise puhul korraldate Teie loterii poolthääletanute vahel, kus poolthääletanute vahel loositakse välja 5 saja-eurost peavõitu ja 5 -50-eurost võitu (kokku alla riigikogulase ühe kuu palga) – seejärel on pääs Riigikogusse kindlustatud – kuna loteriis osalejaid ja võitude tahtjaid on NIIVÕRD PALJU. Loteriipileti hinnaks on Teie poolt valimistel antud hääl. Teie ise ei pea midagi tegema – nii suudate aasta jooksul ka ilma pingutamata pangalaenu kustutada ja Teie elu on kindlustatud. Kui Te valitukseiosutu – siis tühistate loterii ilma väljamakseteta.
2. Teine võimalus. Maksate kandidaadikautsjoni ära, ülejäänud raha kulutate eduka kandideerimise läbiviimiseks. Selleks ostate hulgaliselt õlut ja pepsit kokku, üürite suure õllesummeri telgi kogu eelhääletamise ajaks. Eelhääletamisel esineb telgis mõni lõõtsmoonik või bänd. Esimene õlle- või pepsipudel ei maksa raha, vaid see tuleb ID-kaardiga samas telgis asuvas arvutis välja lunastada - hääletamisega Teie poolt. Viina saab 10 grammi. kui tullaks koos sõbraga Teie poolt hääletama. Nädalaga on vajalik häälte arv Riigikogusse pääsemiseks garanteeritud ja tagatud muretu elu kuni elu lõpuni.
3. Kolmas võimalus. Kui eelnevad variandid mingitel moraalsetel kaalutlustel ei sobi. Maksate kandideerimiskautsjoni ära. Üürite eelhääletamise ajaks suure õllesummeri telgi, kus korraldate loterii „Iga loos võidab“, kus võitudeks on kirjaklambrid, kustukummid, tikud, vanad sokid, sukad, peavõiduks grillitud kana. Nii iga eelhääletuse päev (seda kannatama peab ainult nädala). Loosid on tasuta, selle lunastamiseks tuleb hääletada ID-kaardiga Teie poolt arvutis. Pole mingit häälte ostmist – raha ju ei liigu kuskil - kõik on juriidiliselt korrektne.
4. Maksate kandideerimiskautsjoni ära ja kandideerite kusagil Põlva-, Võru- või Pärnumaal. Palkate eelhääletuse ajaks paar meest auto ja arvutiga , kes hakkavad keskusest kaugemal asuvaid külasid läbi sõitma. Need mehed vähendavad inimeste jalavaeva valimistepäeval, lasevad oma arvutist Teie poolt hääle ära anda, kinkides valijale meeneks kuldse EURO-mündi. Meene kinkimine ja teise inimese jalavaeva vähendamine ei ole häälte ostmine ja seega ei saa keegi õige hõlma hakata. Oletegi valitud ja edaspidine elu kindlustatud. Kõik on juriidiliselt korrektne.
5. Eelvalimiste ajal teha paar rahvale tasuta kontsert populaarsetest poptähtedest esinejatega, kus pääsmeks kontserdile on Teile Riigikogu valimistel antud hääl (mis antakse Teie arvutist kotserdi pääslas.
6. See moodus on natuke aeganõudvam. Lollikindel, kuid võib osutuda odavamaks, kuna kautsjonit ei pea ise maksma ja reklaamikampaaniat ei pea ka ise läbi viima. Teil tuleb läheneda loovalt mõnele parteibossile (Ansip, Lukas, Jänes, Savisaar...), hakata tema isiklikuks sekretäriks (toapoisiks, armukeseks, koerapoisiks...), näidata igati üles oma ustavust-truudust bossile, teha ennast temale vajalikuks ja anda kergelt mõista oma soovist kandideerida. Nii saate partei valimisnimekirjas teise või kolmanda koha – ülejäänu eest hoolitseb juba parteiboss. Ehkki Te hääli ei saa – parteinimekirjas olete esimese viie hulgas – oletegi valitud. Tasuv riigikogulase koht tuleb niimoodi natuke vaevarikkamalt, kuid Teie elu on kindlustatud. Superpension on kindlustatud.
Muidugi on häid ärivariante riigikogulaseks saamiseks rohkem, kuid need on ainult mõned nendest.
Need võimalused tasuvad alati ära, kuna riigikogulase palk/töötasu, juhatustes/nõukogude nimekirjas olemise eest saadav tasu ning riigikogulase superpension tasuvad mitmekordselt ära tehtud kulutused. Peaasi – Te peate unustama oma südametunnistuse, eetika ja moraali (kui neid on).
Seega pole meil mingeid takistusi oma elu kindlustamiseks ja saamegi tegusa Riigikogu, mis koosneb ettevõtlikest, ärivaistuga hakkajatest riigikogulastest, kes juhivad riigi õnnerikkasse ärirohkesse tulevikku alates märtsist.
Seda, et meil oleks mingit tegemist teadmiste oskuste, aususe, õigluse, moraali ja eetikaga??? Sellest loobumine on poliitikasse siirdumise eeltingimus!
Riigikokku valitud - on riigikogulase ja tema laste elu varanduslikult kindlustatud. Ta ei pea enam tööd tegema. Automaatselt muutub riigikogulane Absoluutse Tõe kandjaks ja temalt küsitakse ALATI AUTORITEETSET arvamust kosmosetehnoloogia, majandusteaduste, neurokirurgia ja mikrobioloogia alalt. Ta on kompetentne kõigil elualadel – autoriteet. Tänu sellele saab ta ka kümnekonna ettevõtte nõukokku-juhatusse, kus temale makstakse igast nimekirjas olemise eest igast nõukogust-juhatusest mitu keskmist palka. Peale Riigikogust lahkumist on ta omale nime teinud – ja kõik läheb automaatselt edasi, rääkimata superpensionist.
Kes ei tahaks hästi elada? Eks vist ikka kõik. Varsti tuleb aeg, kus soovijad saavad oma selle soovi realiseerida. Tuleb minna Riigikogu liikmeks. Ainult pisut ettevõtlikkust ja edaspidine muretu elu kuni elu lõpuni on garanteeritud. Mooduseid on muidugi mitmeid. Pakume mõne variandi. Igaüks valib endale sobiva projekti, sest järgmistel valimistel tahavad paljud oma ja laste elu ära kindlustada.
Mida teha, et saada Riigikogu liikmeks?
Piisab võtta endale pangast lühiajalist laenu 60-70 tuhat EURi kuni poolteiseks aastaks. pooleteisega on see pangale tagasi makstud ja värske riigikogulane hakkab puhastulu lõikama, kusjuures ise ei pea sealjuures oma püksirihma pingutama, kogu aeg võib EUROsid vabalt edasi lennutada..
Kõigepealt tuleb pangalaenust ära maksta osa – kandideerimiseks Riigikogusse – kautsjon. See on enne valimisi üksikkandiaatidele kohustuslik. Selle kautsjoni saab tagasi peale edukat kandideerimist ja riigikogulaseks saamist. Nüüd on mitu teed-varianti kuidas edukalt kandideerida ja Riigikogusse valituks osutuda.
1. Viljandimaa mees pakkus kogu riigikogulase palga valijatele – see on liialt kulukas. Kuuldavasti on seda ka varem mõned juba proovinud. Tuleb mitmel korral kandideerimise käigus kuulutada valijatele, et eduka valituks osutumise puhul korraldate Teie loterii poolthääletanute vahel, kus poolthääletanute vahel loositakse välja 5 saja-eurost peavõitu ja 5 -50-eurost võitu (kokku alla riigikogulase ühe kuu palga) – seejärel on pääs Riigikogusse kindlustatud – kuna loteriis osalejaid ja võitude tahtjaid on NIIVÕRD PALJU. Loteriipileti hinnaks on Teie poolt valimistel antud hääl. Teie ise ei pea midagi tegema – nii suudate aasta jooksul ka ilma pingutamata pangalaenu kustutada ja Teie elu on kindlustatud. Kui Te valitukseiosutu – siis tühistate loterii ilma väljamakseteta.
2. Teine võimalus. Maksate kandidaadikautsjoni ära, ülejäänud raha kulutate eduka kandideerimise läbiviimiseks. Selleks ostate hulgaliselt õlut ja pepsit kokku, üürite suure õllesummeri telgi kogu eelhääletamise ajaks. Eelhääletamisel esineb telgis mõni lõõtsmoonik või bänd. Esimene õlle- või pepsipudel ei maksa raha, vaid see tuleb ID-kaardiga samas telgis asuvas arvutis välja lunastada - hääletamisega Teie poolt. Viina saab 10 grammi. kui tullaks koos sõbraga Teie poolt hääletama. Nädalaga on vajalik häälte arv Riigikogusse pääsemiseks garanteeritud ja tagatud muretu elu kuni elu lõpuni.
3. Kolmas võimalus. Kui eelnevad variandid mingitel moraalsetel kaalutlustel ei sobi. Maksate kandideerimiskautsjoni ära. Üürite eelhääletamise ajaks suure õllesummeri telgi, kus korraldate loterii „Iga loos võidab“, kus võitudeks on kirjaklambrid, kustukummid, tikud, vanad sokid, sukad, peavõiduks grillitud kana. Nii iga eelhääletuse päev (seda kannatama peab ainult nädala). Loosid on tasuta, selle lunastamiseks tuleb hääletada ID-kaardiga Teie poolt arvutis. Pole mingit häälte ostmist – raha ju ei liigu kuskil - kõik on juriidiliselt korrektne.
4. Maksate kandideerimiskautsjoni ära ja kandideerite kusagil Põlva-, Võru- või Pärnumaal. Palkate eelhääletuse ajaks paar meest auto ja arvutiga , kes hakkavad keskusest kaugemal asuvaid külasid läbi sõitma. Need mehed vähendavad inimeste jalavaeva valimistepäeval, lasevad oma arvutist Teie poolt hääle ära anda, kinkides valijale meeneks kuldse EURO-mündi. Meene kinkimine ja teise inimese jalavaeva vähendamine ei ole häälte ostmine ja seega ei saa keegi õige hõlma hakata. Oletegi valitud ja edaspidine elu kindlustatud. Kõik on juriidiliselt korrektne.
5. Eelvalimiste ajal teha paar rahvale tasuta kontsert populaarsetest poptähtedest esinejatega, kus pääsmeks kontserdile on Teile Riigikogu valimistel antud hääl (mis antakse Teie arvutist kotserdi pääslas.
6. See moodus on natuke aeganõudvam. Lollikindel, kuid võib osutuda odavamaks, kuna kautsjonit ei pea ise maksma ja reklaamikampaaniat ei pea ka ise läbi viima. Teil tuleb läheneda loovalt mõnele parteibossile (Ansip, Lukas, Jänes, Savisaar...), hakata tema isiklikuks sekretäriks (toapoisiks, armukeseks, koerapoisiks...), näidata igati üles oma ustavust-truudust bossile, teha ennast temale vajalikuks ja anda kergelt mõista oma soovist kandideerida. Nii saate partei valimisnimekirjas teise või kolmanda koha – ülejäänu eest hoolitseb juba parteiboss. Ehkki Te hääli ei saa – parteinimekirjas olete esimese viie hulgas – oletegi valitud. Tasuv riigikogulase koht tuleb niimoodi natuke vaevarikkamalt, kuid Teie elu on kindlustatud. Superpension on kindlustatud.
Muidugi on häid ärivariante riigikogulaseks saamiseks rohkem, kuid need on ainult mõned nendest.
Need võimalused tasuvad alati ära, kuna riigikogulase palk/töötasu, juhatustes/nõukogude nimekirjas olemise eest saadav tasu ning riigikogulase superpension tasuvad mitmekordselt ära tehtud kulutused. Peaasi – Te peate unustama oma südametunnistuse, eetika ja moraali (kui neid on).
Seega pole meil mingeid takistusi oma elu kindlustamiseks ja saamegi tegusa Riigikogu, mis koosneb ettevõtlikest, ärivaistuga hakkajatest riigikogulastest, kes juhivad riigi õnnerikkasse ärirohkesse tulevikku alates märtsist.
Seda, et meil oleks mingit tegemist teadmiste oskuste, aususe, õigluse, moraali ja eetikaga??? Sellest loobumine on poliitikasse siirdumise eeltingimus!
esmaspäev, 17. jaanuar 2011
Valimisvõitluse tormiline algus
Valimisperiood algas väga tormiliselt. Peaminister Ansip süimas ja tegi maha oma peamist konkurenti Edgar Savisaart. Temaga ühinesid paljud poliitikud. Vene mõjuagent E.Savisaar sai sauna ka president Ilveselt ning temalt kaude isegi poliitikaga tegelemise keelu (http://leopall.blogspot.com/2010/12/ansip-savisaare-ebaeetilisusest.html . Keskerakond tegi ise oma „tõekomisjoni“, mis ei kinnitanud Edgar Savisaare süüd. Süüdistusi-õigustusi vahendati ajakirjanduse vahendusel paar nädalat ja asi pikkamisi vaibus. Ometi ise juhtusin kogemata üsna asjaliku Kapo komisjoni ettekande analüüsile, mis seab kahtluse alla Kapo ettekande tõepärasuse (siin see on http://renetoomse.blogspot.com/). Analüüs on kaunis põhjalik ja argumenteeritud. See analüüs pigemkinnitab seda, et Kapo kisi reformikate poolt valimisvõitlusesse – mis on peaministri poolt üsna lubamatu tegu.
Mupo juhi Kaimo Järviku skandaali järel (altkäemaks kohtutäiturilt) pani imestama justiitsminister Rein Langi vihane sõnavõtt Mupo vastu. Imestamapani see, etMupo tegutseb Tallinnas jubakolmaastat. Neil on oma vorm, vilkuritega autod, oma ülesanded, nimijuba üle 3 aasta.Siis aga teeb justiitsminister avastuse – MIKS Munitsipaalpolitsei nimes on sõna „POLITSEI“, miks nad kannavad VORMIriietust, miks neil on VILKUREID omavad autod, neile piisab KOERA KAKA kontrollimisest... jne. Tundub, nagu justiitsminister elaks pilvedes, eiloelehti ega käi Tallinna tänavatel. Kolm aastatpolnud probleeme, kuid – NÜÜD ju valimised tulemas ja Mupo on ju KESKI (Tallinnas) – reformi pearivaali organisatsioon. Rein Lang(reformikas) peab aga poliitiliste vastastega võitlema.
Nüüd esitasid erakonnad oma valimisnimekirjad, kus ei puudu ka traditsioonilised häälepüüdjad ja peibutuspardid. Erinevusi vanadest nimekirjadest on muidugi üpris palju. Avaldati ka parteide valimisprogrammid, mis on enamasti populistlikud ja kutsuvad hääletama oma partei poolt. Kui tõsiseltvõetavad need programmid on –see jääb pigem parteide endi südametunnistusele.
Kahju on sellest, et meie ajakirjandus ei kajasta olukorda kuigi objektiivselt, vaid on tugevasti kallutatud valitseva koalitsiooni poole.
Oodata on kindlasti valimisaktiivsuse tõusu ning kompromissitut valimisvõitlust.
Mupo juhi Kaimo Järviku skandaali järel (altkäemaks kohtutäiturilt) pani imestama justiitsminister Rein Langi vihane sõnavõtt Mupo vastu. Imestamapani see, etMupo tegutseb Tallinnas jubakolmaastat. Neil on oma vorm, vilkuritega autod, oma ülesanded, nimijuba üle 3 aasta.Siis aga teeb justiitsminister avastuse – MIKS Munitsipaalpolitsei nimes on sõna „POLITSEI“, miks nad kannavad VORMIriietust, miks neil on VILKUREID omavad autod, neile piisab KOERA KAKA kontrollimisest... jne. Tundub, nagu justiitsminister elaks pilvedes, eiloelehti ega käi Tallinna tänavatel. Kolm aastatpolnud probleeme, kuid – NÜÜD ju valimised tulemas ja Mupo on ju KESKI (Tallinnas) – reformi pearivaali organisatsioon. Rein Lang(reformikas) peab aga poliitiliste vastastega võitlema.
Nüüd esitasid erakonnad oma valimisnimekirjad, kus ei puudu ka traditsioonilised häälepüüdjad ja peibutuspardid. Erinevusi vanadest nimekirjadest on muidugi üpris palju. Avaldati ka parteide valimisprogrammid, mis on enamasti populistlikud ja kutsuvad hääletama oma partei poolt. Kui tõsiseltvõetavad need programmid on –see jääb pigem parteide endi südametunnistusele.
Kahju on sellest, et meie ajakirjandus ei kajasta olukorda kuigi objektiivselt, vaid on tugevasti kallutatud valitseva koalitsiooni poole.
Oodata on kindlasti valimisaktiivsuse tõusu ning kompromissitut valimisvõitlust.
pühapäev, 16. jaanuar 2011
Parteid pole küpsed...
Meie riiki normaalselt valitsema. Seda eelkõige paerteide üldise eetilis-moraalsete tõekspidamiste tõttu, kus parteide/parteilaste ego kõrval ei jää neil ruumi rahvale.
Miks parteide juhtkonnad saadavad Riigikogusse ligi 40% (rahva???) saadikukandidaatidest alla 1 000 valija poolthääle saanud kannupoissi, samas aga 33 kandidaati (kes said valimistel 1 000 - 3 600 poolthäält) Riigikogusse ei pääsenud. Selle kohta öeldaks - kahjuks seadus on selline. Jüri Saare andmete kohaselt said 2007.a. isikumandaadiga Riigikokku 10 riigikogulast, ülejäänud vajasid kompensatsioonhääli või said Riigikokku parteinimekirja alusel. Parteide tagatubadel on vaja Riigikogus kuulekaid nupulevajutajaid, mitte arukat ja konstruktiivselt töötavat Riigikogu. Vastavalt sellele komplekteeritakse ka Riigikogu koosseis. Populaarsed näitlejad-sportlased-telenäod püüavad küll hääli, kuid riigi valitsemisel ja seadusloomes on nende kasu väike.
Põhiseadus parteilisi valimisi ette ei näe. Kes siis valib riigikogulasi. Kas rahvas või partei? Kas kõrgemat riigivõimu teostab rahvas? Rahva osa Riigikogu valimistel on marginaalselt väike.
Enamuse riigikogulastest määrab Riigikokku partei rahvalt nõu küsimata. Rahvas saab valida ainult parteide poolt etteantud nimede vahel. Riigikogulased pole vastutavad mitte rahva ees, vaid oma parteide ees. Üksikisikute kandideerimine on meil viidud naljanumbri tasemele. Seadusega on võimalus üksikkandaatidele Riigikokku pääsemiseks võimalus antud, kuid selle teostamine on siiani üsna ebareaalne. Üksikkandidaatide osa Riigikogus parteiliste sobingute ja kuritarvituste avalikuks toomisel ja pidurdamisel on vajalik.
Sel aastal osalevad rida üksikkandidaate organiseeritult (Helmed, H.Põlluaas... seitsmest inimesest koosnev grupp), Siiri Sisask, Leo Kunnas (ning mõni veel) individuaalselt. Mõni üksikkandidaat üritab Riigikokku pääseda „roheliste erakonna nimekirjas. Näis, kuidas üksikute kandideerimine õnnestub. Sel aastal on igatahes eeldused üksikandidaatide Riigikokku saamiseks loodud. Kui sel aastal ükski üksikkandidaat Riigikokku ei pääse – siis on selge, et vaatamata teoreetilisele võimalusele on Valimisseadus koostatud selliselt, et välistada üksikkandidaadi Riigikokku pääsemine.
Miks ei sobi praegusel kujul meie parteiline valimissüsteem?
Praegusel kujul meie Valimisseadus ei kindlusta Riigikogu koosseisu, mis kindlustaks rahva ja riigi huvide järgimise, vaid kindlustatakse parteide heaolu. tPartei e. „Rahva poolt valitud“ saadikud ei ole vastutavad rahva ees mitte millegiga, nad on sõltumatud valijate arvamusest. Nad on pigem oma partei esindajad. Riigikogulastel on kohustus hääletada mitte oma arvamuse või rahva tahtmise järgi, vaid nii - nagu seda soovib partei. Riigikogulased pole vabad Riigikogus hääletamisel.
Põhiseaduse põhimõtted meie Riigikogu Valimisseaduses tegelikult ei toimi. Kõrgemat riigivõimu meil ei teostamitte rahvas, vaid parteid. Rahva hääl Toompea kurtide kõrvadeni ei jõua. Seda sellepärast, et riigikogulased alluvad oma parteide tagatubade otsustele ja ignoreerivad rahva tahet-arvamust.
Meie parteid ei ole saavutanud taset, kus neile võiks võimu usaldada. Parteid kuritarvitavad oma võimu ja ei vastuta oma tegude eest mitte kellegi ees. Vaatamata pidevale kommunistide sõimamisele - järgivad meie parteid NL Kommunistliku Partei põhimõtteid siiani oma tegevuses edasi, ehkki parteide nimed on muutunud.
Tundub, et parteisse astumise või riigikogusse kandideerimise eeltingimuseks on -kohustuslikus korras minema visata kõik eetilised arusaamad, moraalinormid ja aated. Tuleb täita partei juhtkonna tahet ilma mõtlemata - alluda tingimusteta parteile. Kuna eetikat ja moraali ei hinnata, siis võib sigadusi teha, rahvale majandulikult kahju teha, valetada ning vassida. Meie poliitikud oma vigade pärast tagasi ei astu.
1. Enamus parteisid väidavad, et tegutsevad rahva ja riigi hüvanguks. Tegelikult ei huvita neid ei riigi ega rahva saatus mitte üks põrm. Seda näitab tingimusteta koogutamine Euroliidule; Riigikogu ja Valitsuse passiivne kaasaaitamine meie rahva eksisteerimisele vajalike spetsialistide lahkumisele riigist või riigiametist (arstid, politseinikud, päästeametnikud, õpetajad). Ääremaade elu väljasuretamine.
2. Oma parteide juhtkondade (analoogne NLKP poliitbüroodega) ülistamine jumaluse tasemeni, mis välistab parteidistsipliini tõttu ka lihtliikmete isikliku arvamuse. Riigikogulased ei tohi hääletada oma arvamuse kohaselt, vaid peavad hääletama partei juhtkonna soovi kohaselt.
3. Kollektiivne vastutus parteides, mis tähendab tegeliku vastutuse välistamise. Meie parteide eetiline ja moraalne tase on madal ja välistab üldse igasuguse vastutuse. Meil valitseb parteilastes uhtes seaduste asemel JOKK
4. Millegipärast saadavad parteid Riigikokku jokkima oma ustavad kannupoisid, kes esinevad vallasandi tasemel ja nende eesmärgiks on üle laipade kiire partei ja isiklik rikastumine.
5. Ärimeestele kasulikke (rahvale kahjulikke) seadusi-otsuseid on ärimeestel lihtne saavutada - sponsoreerides parteisid ja väikeseavulist parteide juhtkondi. Parteid aga tasuvad oma ustavuse ärimeestele rahva rahakotist. Seda on ilmekalt näidanud Tartu ja Tallinna kesklinna magusate kruntide jagamine, „rohelise elektri“ doteerimine, maadevahetuse tehingud, jäätmemajandus, Weroli tehas jne...
6.Väidetakse, et seoses suurema parteide arvuga on tegemist arvamuste paljususega ja seega võidab õigem arvamus. Meie parteide puhul see tihti nii pole. Elu on näidanud, et Riigikogus on tegemist ikka opositsiooni ja koalisiooniga. Koalitsiooni saamiseks on võimu nimel kõik parteid nõus paari heitma ükskõik kellega - peaasi, et võimu juures püsida. Nii on kõik parteid vahetanud partnereid korduvalt - vaatamata maailmavaatele ja programmilistele erinevustele. Pole tähtis - kellega ja kuidas valitseda, peaasi, et võimu ja raha lähedal püsida. Nagu üles kunagi Tammsaare „Litsid mehed need Vargamäe mehed“. Praegusel juhul kõlaks see nii - Litsid mehed on meie parteide mehed/naised.
7. Parteilased on kõik nii universaalsed geeniused, et sobivad ükskõik milliseks ministriks. Ministriks olles osutauvad aga küündimatuteks, saamatuteks ja jäärapäiseteks ministriteks - selliseid on nende aastate jooksul mitmeid. Parteid kindlustavad oma haldusala ministeeriumid endile ustavate inimestega ja üritavad kõik tasuvamad võtmekohad mängida oma meeste kätte. Nende ministrite tegevusest on rahvale tihti rohkem kahju kui kasu.
Muidugi. Põhjusi ja põhjendusi - miks meile ei sobi meie parteide valimised praegusel kujul - on palju rohkem kui siin loetletud.
Peab olema mingi kontroll parteide piiramatu priiskamise ja rahva vara oma kasuks pööramise üle. Parteidel seda kontrolli ei ole. Riigikontrollil ja Õiguskantsleril sellised mõjutamis-mehhanismid puuduvad. Teised parteid-konkurendid teevad seda osaliselt (tõstavad kisa kui üks partei saab rahalist kasu, kuid teine partei jääb hõlptulust ilma). Kuna tegemist on endise võimupartneriga ja tihtilugu kasutatakse samu meetodeid (rahva vara oma kasuks pööramisel) - on kõigil parteidel eesmärgid ühesugused. Siis nad pigem vaikivad ja ise võtavad samal ajal matti mujalt.
Praegu puudub igasugune kontroll parteide ainuvõimu ja kuritarvituste üle. Mitte parteide lihtliikmed ei kontrolli partei tegevuse üle, vaid parteide tagatoad hoiavad raudes haardes kogu partei tegevust.
Meie parteid ei ole valmis riiki valitsema omakasupüüdmatult – arvestades riigi ja rahva huvisid ning head käekäiku. Parteide peamine eesmärk on olla võimu juures ja osaleda hüvede-raha jagamisel (saades sellest maksimaalset tulu endile). Rahva ja riigi hea käekäik pole siinjuures oluline. Meie parteid pole küpsed riiki valitsema.
P.S. Ligilähedasel teemal http://leopall.blogspot.com/2011/04/mei-parteide-kasuahnus.html
Miks parteide juhtkonnad saadavad Riigikogusse ligi 40% (rahva???) saadikukandidaatidest alla 1 000 valija poolthääle saanud kannupoissi, samas aga 33 kandidaati (kes said valimistel 1 000 - 3 600 poolthäält) Riigikogusse ei pääsenud. Selle kohta öeldaks - kahjuks seadus on selline. Jüri Saare andmete kohaselt said 2007.a. isikumandaadiga Riigikokku 10 riigikogulast, ülejäänud vajasid kompensatsioonhääli või said Riigikokku parteinimekirja alusel. Parteide tagatubadel on vaja Riigikogus kuulekaid nupulevajutajaid, mitte arukat ja konstruktiivselt töötavat Riigikogu. Vastavalt sellele komplekteeritakse ka Riigikogu koosseis. Populaarsed näitlejad-sportlased-telenäod püüavad küll hääli, kuid riigi valitsemisel ja seadusloomes on nende kasu väike.
Põhiseadus parteilisi valimisi ette ei näe. Kes siis valib riigikogulasi. Kas rahvas või partei? Kas kõrgemat riigivõimu teostab rahvas? Rahva osa Riigikogu valimistel on marginaalselt väike.
Enamuse riigikogulastest määrab Riigikokku partei rahvalt nõu küsimata. Rahvas saab valida ainult parteide poolt etteantud nimede vahel. Riigikogulased pole vastutavad mitte rahva ees, vaid oma parteide ees. Üksikisikute kandideerimine on meil viidud naljanumbri tasemele. Seadusega on võimalus üksikkandaatidele Riigikokku pääsemiseks võimalus antud, kuid selle teostamine on siiani üsna ebareaalne. Üksikkandidaatide osa Riigikogus parteiliste sobingute ja kuritarvituste avalikuks toomisel ja pidurdamisel on vajalik.
Sel aastal osalevad rida üksikkandidaate organiseeritult (Helmed, H.Põlluaas... seitsmest inimesest koosnev grupp), Siiri Sisask, Leo Kunnas (ning mõni veel) individuaalselt. Mõni üksikkandidaat üritab Riigikokku pääseda „roheliste erakonna nimekirjas. Näis, kuidas üksikute kandideerimine õnnestub. Sel aastal on igatahes eeldused üksikandidaatide Riigikokku saamiseks loodud. Kui sel aastal ükski üksikkandidaat Riigikokku ei pääse – siis on selge, et vaatamata teoreetilisele võimalusele on Valimisseadus koostatud selliselt, et välistada üksikkandidaadi Riigikokku pääsemine.
Miks ei sobi praegusel kujul meie parteiline valimissüsteem?
Praegusel kujul meie Valimisseadus ei kindlusta Riigikogu koosseisu, mis kindlustaks rahva ja riigi huvide järgimise, vaid kindlustatakse parteide heaolu. tPartei e. „Rahva poolt valitud“ saadikud ei ole vastutavad rahva ees mitte millegiga, nad on sõltumatud valijate arvamusest. Nad on pigem oma partei esindajad. Riigikogulastel on kohustus hääletada mitte oma arvamuse või rahva tahtmise järgi, vaid nii - nagu seda soovib partei. Riigikogulased pole vabad Riigikogus hääletamisel.
Põhiseaduse põhimõtted meie Riigikogu Valimisseaduses tegelikult ei toimi. Kõrgemat riigivõimu meil ei teostamitte rahvas, vaid parteid. Rahva hääl Toompea kurtide kõrvadeni ei jõua. Seda sellepärast, et riigikogulased alluvad oma parteide tagatubade otsustele ja ignoreerivad rahva tahet-arvamust.
Meie parteid ei ole saavutanud taset, kus neile võiks võimu usaldada. Parteid kuritarvitavad oma võimu ja ei vastuta oma tegude eest mitte kellegi ees. Vaatamata pidevale kommunistide sõimamisele - järgivad meie parteid NL Kommunistliku Partei põhimõtteid siiani oma tegevuses edasi, ehkki parteide nimed on muutunud.
Tundub, et parteisse astumise või riigikogusse kandideerimise eeltingimuseks on -kohustuslikus korras minema visata kõik eetilised arusaamad, moraalinormid ja aated. Tuleb täita partei juhtkonna tahet ilma mõtlemata - alluda tingimusteta parteile. Kuna eetikat ja moraali ei hinnata, siis võib sigadusi teha, rahvale majandulikult kahju teha, valetada ning vassida. Meie poliitikud oma vigade pärast tagasi ei astu.
1. Enamus parteisid väidavad, et tegutsevad rahva ja riigi hüvanguks. Tegelikult ei huvita neid ei riigi ega rahva saatus mitte üks põrm. Seda näitab tingimusteta koogutamine Euroliidule; Riigikogu ja Valitsuse passiivne kaasaaitamine meie rahva eksisteerimisele vajalike spetsialistide lahkumisele riigist või riigiametist (arstid, politseinikud, päästeametnikud, õpetajad). Ääremaade elu väljasuretamine.
2. Oma parteide juhtkondade (analoogne NLKP poliitbüroodega) ülistamine jumaluse tasemeni, mis välistab parteidistsipliini tõttu ka lihtliikmete isikliku arvamuse. Riigikogulased ei tohi hääletada oma arvamuse kohaselt, vaid peavad hääletama partei juhtkonna soovi kohaselt.
3. Kollektiivne vastutus parteides, mis tähendab tegeliku vastutuse välistamise. Meie parteide eetiline ja moraalne tase on madal ja välistab üldse igasuguse vastutuse. Meil valitseb parteilastes uhtes seaduste asemel JOKK
4. Millegipärast saadavad parteid Riigikokku jokkima oma ustavad kannupoisid, kes esinevad vallasandi tasemel ja nende eesmärgiks on üle laipade kiire partei ja isiklik rikastumine.
5. Ärimeestele kasulikke (rahvale kahjulikke) seadusi-otsuseid on ärimeestel lihtne saavutada - sponsoreerides parteisid ja väikeseavulist parteide juhtkondi. Parteid aga tasuvad oma ustavuse ärimeestele rahva rahakotist. Seda on ilmekalt näidanud Tartu ja Tallinna kesklinna magusate kruntide jagamine, „rohelise elektri“ doteerimine, maadevahetuse tehingud, jäätmemajandus, Weroli tehas jne...
6.Väidetakse, et seoses suurema parteide arvuga on tegemist arvamuste paljususega ja seega võidab õigem arvamus. Meie parteide puhul see tihti nii pole. Elu on näidanud, et Riigikogus on tegemist ikka opositsiooni ja koalisiooniga. Koalitsiooni saamiseks on võimu nimel kõik parteid nõus paari heitma ükskõik kellega - peaasi, et võimu juures püsida. Nii on kõik parteid vahetanud partnereid korduvalt - vaatamata maailmavaatele ja programmilistele erinevustele. Pole tähtis - kellega ja kuidas valitseda, peaasi, et võimu ja raha lähedal püsida. Nagu üles kunagi Tammsaare „Litsid mehed need Vargamäe mehed“. Praegusel juhul kõlaks see nii - Litsid mehed on meie parteide mehed/naised.
7. Parteilased on kõik nii universaalsed geeniused, et sobivad ükskõik milliseks ministriks. Ministriks olles osutauvad aga küündimatuteks, saamatuteks ja jäärapäiseteks ministriteks - selliseid on nende aastate jooksul mitmeid. Parteid kindlustavad oma haldusala ministeeriumid endile ustavate inimestega ja üritavad kõik tasuvamad võtmekohad mängida oma meeste kätte. Nende ministrite tegevusest on rahvale tihti rohkem kahju kui kasu.
Muidugi. Põhjusi ja põhjendusi - miks meile ei sobi meie parteide valimised praegusel kujul - on palju rohkem kui siin loetletud.
Peab olema mingi kontroll parteide piiramatu priiskamise ja rahva vara oma kasuks pööramise üle. Parteidel seda kontrolli ei ole. Riigikontrollil ja Õiguskantsleril sellised mõjutamis-mehhanismid puuduvad. Teised parteid-konkurendid teevad seda osaliselt (tõstavad kisa kui üks partei saab rahalist kasu, kuid teine partei jääb hõlptulust ilma). Kuna tegemist on endise võimupartneriga ja tihtilugu kasutatakse samu meetodeid (rahva vara oma kasuks pööramisel) - on kõigil parteidel eesmärgid ühesugused. Siis nad pigem vaikivad ja ise võtavad samal ajal matti mujalt.
Praegu puudub igasugune kontroll parteide ainuvõimu ja kuritarvituste üle. Mitte parteide lihtliikmed ei kontrolli partei tegevuse üle, vaid parteide tagatoad hoiavad raudes haardes kogu partei tegevust.
Meie parteid ei ole valmis riiki valitsema omakasupüüdmatult – arvestades riigi ja rahva huvisid ning head käekäiku. Parteide peamine eesmärk on olla võimu juures ja osaleda hüvede-raha jagamisel (saades sellest maksimaalset tulu endile). Rahva ja riigi hea käekäik pole siinjuures oluline. Meie parteid pole küpsed riiki valitsema.
P.S. Ligilähedasel teemal http://leopall.blogspot.com/2011/04/mei-parteide-kasuahnus.html
reede, 14. jaanuar 2011
Reaktsioon Jüri Saare artiklile
Jüri Saare artiklile Valimisseaduse muutmise vajaduse kohta (üle sajakommentaari) esines järgmisel päeval riigikogulane Tõnis Kõiv arikliga.
„Tõnis Kõiv, Reformierakond . www.DELFI.ee 13. jaanuar 2011 08:25
Tänane valimisseadus sündis iseseisvuse taastamise järel konsensuslikust eesmärgist luua kaasaegne parlamentaarne demokraatia. Kui nüüd on ühiskonnas tekkinud mingid muud soovid, siis tuleb neid järgmises parlamendis arutada.
Päris täpselt ei ole aru saada, kas on soov pöörduda tagasi nõukogude aegse ülemnõukogu mudeli juurde, kus iga saadik oli omaette partei, või soovitakse liikuda tänaselt süsteemilt pigem Läti-laadse küllaltki dünaamilise, et mitte öelda ebastabiilse poliitilise süsteemi poole, kus igaks valimiseks tekivad uued parteid. Oluline on, et põnevate vormiotsingute käigus sisu kaotsi ei läheks. Sisulised lahendused majanduse kasvu kiirendamiseks, perede toetamiseks, turvalisuse suurendamiseks ja hariduse kvaliteedi parandamiseks on täna Eesti jaoks kõige tähtsamad.“
Arusaamatu on tema viimane lause – mis on sellel ühist valimisseadusega? Valimisseaduse mittevastavusest Põhiseadusele on korduvalt arutusel olnud juba aastat kaheksa, kuid üksikutest artiklitest asi kaugemale pole jõudnud. Asjaomased instantsid (Riigikogu, selle Põhiseaduskomisjon, Õiguskantsler...) Ignoreerivad seda teemat ja ei tee väljagi, et mingit probleemi RK Valimisseadusega oleks olnud. Seda sellepärast, et neid (parteisid-valitsejaid) rahuldab praegune Valimisseadus, sest see aitab neil säilitada oma võimu, kujundada võimu oma soovi järgi ja hoida Rahvast võimust hästi kaugel, tehes võimatuks rahval olla riigi peremees. Mida tähendab T.Kõiv´i järgmine lause :“ Kui nüüd on ühiskonnas tekkinud mingid muud soovid, siis tuleb neid järgmises parlamendis arutada...“ Ühiskonnas on ammu tekkinud soovid demokraatlike valimisseaduste järgi. Huvitav, et seda kuuleb ta esmakordselt. Kui ta loeks meie ajalehti, siis oleks ta sellega ammu kursis. Pigem on see riigikogulase tavaline nipp – teeselda, et polnud sellest probleemist midagi kuulnud, ehkki sellest onjuttu olnud aastaid. Selge on see, et märtsivalimisteks uut seadust vastu võtta ning selle uue seaduse järgi valimisi läbi viia ei jõua. Jäädes ootama seda, et sellega jakkaks tegelema järgmise koosseisu Riigikogu- tähendabseda, et ka jörgmine koosseis „unustab“ Valimisseaduse uuendamise probleemi.
Olen enamvähem kindel, et ka minu kiri „Põhiseaduskomisjonile“ jääb vastuseta, ehkki saatsin selle nii Põhiseaduskomisjoni esimehele Väino Linde´le kuika aseesimehele Evelyn Sepp´ale. http://leopall.blogspot.com/2011/01/kiri-riigikogu-pohiseaduskomisjonile.html
Meie parteid on rahvale näidanud, et nad ei hooli ei rahvast ega riigist - peaasjaks on nende jaoks nende isiklik võim ja raha. Selle nimel minnakse üle laipade - arvestamata rahva arvamust. Rahvast peetakse lolliks lumpeniks, kellega mängitakse ja tehakse igasuguseid pähetulevaid eksperimente mitmetel aladel alates tevishoiust ja haridusest, päästeteenistusest ja politseist. Parteid priiskavad rahva varaga. Igal aastal võetakse sadu miljoneid kroone parteide ülalpidamiseks, sadades miljonites äritsetakse rahva varaga - ja keegi ei vastuta. Parteidel ja riigikohulastel puudub absoluutselt VASTUTUS, rääkimata vastutustundest.
„Tõnis Kõiv, Reformierakond . www.DELFI.ee 13. jaanuar 2011 08:25
Tänane valimisseadus sündis iseseisvuse taastamise järel konsensuslikust eesmärgist luua kaasaegne parlamentaarne demokraatia. Kui nüüd on ühiskonnas tekkinud mingid muud soovid, siis tuleb neid järgmises parlamendis arutada.
Päris täpselt ei ole aru saada, kas on soov pöörduda tagasi nõukogude aegse ülemnõukogu mudeli juurde, kus iga saadik oli omaette partei, või soovitakse liikuda tänaselt süsteemilt pigem Läti-laadse küllaltki dünaamilise, et mitte öelda ebastabiilse poliitilise süsteemi poole, kus igaks valimiseks tekivad uued parteid. Oluline on, et põnevate vormiotsingute käigus sisu kaotsi ei läheks. Sisulised lahendused majanduse kasvu kiirendamiseks, perede toetamiseks, turvalisuse suurendamiseks ja hariduse kvaliteedi parandamiseks on täna Eesti jaoks kõige tähtsamad.“
Arusaamatu on tema viimane lause – mis on sellel ühist valimisseadusega? Valimisseaduse mittevastavusest Põhiseadusele on korduvalt arutusel olnud juba aastat kaheksa, kuid üksikutest artiklitest asi kaugemale pole jõudnud. Asjaomased instantsid (Riigikogu, selle Põhiseaduskomisjon, Õiguskantsler...) Ignoreerivad seda teemat ja ei tee väljagi, et mingit probleemi RK Valimisseadusega oleks olnud. Seda sellepärast, et neid (parteisid-valitsejaid) rahuldab praegune Valimisseadus, sest see aitab neil säilitada oma võimu, kujundada võimu oma soovi järgi ja hoida Rahvast võimust hästi kaugel, tehes võimatuks rahval olla riigi peremees. Mida tähendab T.Kõiv´i järgmine lause :“ Kui nüüd on ühiskonnas tekkinud mingid muud soovid, siis tuleb neid järgmises parlamendis arutada...“ Ühiskonnas on ammu tekkinud soovid demokraatlike valimisseaduste järgi. Huvitav, et seda kuuleb ta esmakordselt. Kui ta loeks meie ajalehti, siis oleks ta sellega ammu kursis. Pigem on see riigikogulase tavaline nipp – teeselda, et polnud sellest probleemist midagi kuulnud, ehkki sellest onjuttu olnud aastaid. Selge on see, et märtsivalimisteks uut seadust vastu võtta ning selle uue seaduse järgi valimisi läbi viia ei jõua. Jäädes ootama seda, et sellega jakkaks tegelema järgmise koosseisu Riigikogu- tähendabseda, et ka jörgmine koosseis „unustab“ Valimisseaduse uuendamise probleemi.
Olen enamvähem kindel, et ka minu kiri „Põhiseaduskomisjonile“ jääb vastuseta, ehkki saatsin selle nii Põhiseaduskomisjoni esimehele Väino Linde´le kuika aseesimehele Evelyn Sepp´ale. http://leopall.blogspot.com/2011/01/kiri-riigikogu-pohiseaduskomisjonile.html
Meie parteid on rahvale näidanud, et nad ei hooli ei rahvast ega riigist - peaasjaks on nende jaoks nende isiklik võim ja raha. Selle nimel minnakse üle laipade - arvestamata rahva arvamust. Rahvast peetakse lolliks lumpeniks, kellega mängitakse ja tehakse igasuguseid pähetulevaid eksperimente mitmetel aladel alates tevishoiust ja haridusest, päästeteenistusest ja politseist. Parteid priiskavad rahva varaga. Igal aastal võetakse sadu miljoneid kroone parteide ülalpidamiseks, sadades miljonites äritsetakse rahva varaga - ja keegi ei vastuta. Parteidel ja riigikohulastel puudub absoluutselt VASTUTUS, rääkimata vastutustundest.
kolmapäev, 12. jaanuar 2011
2010.a. avaldatud arvamuste nimekiri
•
o ▼ Jaanuar(6)
Järeldusi 2007.a. RK valimiste ametlikust statisti...
Võllanali poliitikute tarkusest
Eetikast ja moraalist
Prteilised valimised
Toompea valitsejad
Üksikandidaadid ja väikepartei kandideerimine
• ▼ veebruar (12)
o Parteid müüvad liiga kallilt
o Kliima/kasvuhoonegaasid
o Poliitikud - masumeistrid
o Poliitilisest vastutusest
o Selle RK koossesiu algne koossesi
o Meie Riigikogust
o Riigikogu ja Valitsuse valivad parteid
o Demokraatia -Partokraatia
o Laari "pattudest"
o Malle Pärna arvamus
o Ministrid rahva vastu?
o Valimiste JOKK
• ▼ Märts(5)
o Parteide olemus
o Meie valitsejad ja Põhiseadus
o NKVD "troika" otsus 1940.a.
o Nojah 2008.a.
o Jumala asemikud
• ▼ Aprill (4)
o Valitsuse hoolitsus
o Rahva valitud priimabaleriinid
o Aktuaalset vana
o Nälg ja töötus
• ▼ Mai(8)
o Justiitsministeeriumist.
o Kuidas elada 1 000 aastat
o Lagle Pareki käekott - ja ...Sildam??
o Poliitik - Punik
o Milleks selline statistika?
o EKPDR Põhiseaduse taustal
o Rahva esindus
o Eesti kuulsus-saavutused
• ▼ Juuni(10)
o Arvamusi "demokraatlikust" Riigikogust
o Valitsejad ja - kerjuse mentaliteet?
o Kurva sündmuse järg
o Kurb sündmus
o ERSP arvutid 3
o SaO - ERSP-2
o Sao - ERSP
o Saamatud või rumalad riigikogulased?
o Miilitsast....
o Toompea versus Tallinn
• ▼ Juuli (10)
o Valitsevad ... ametnikud
o Justiitsministeeriumist
o Õnnis NLKP pärandus
o Politsei KULUKAD oskused?
o Väike SUUR ÜLEMUS
o Meie Põhiseadus...
o Nelja aasta tagune lugu
o Meie kohtutest 2
o Meie kohtutest
o Meie majanduse edendajad
• ▼ August (2)
o Riigikogulase partei vahetamine
o Partei on kasulik äriühing parteilastele
• ▼ September(3)
o Töökas rahvas - peagi ajalugu
o Vastus H.Sibul´ale saadetud kirjale ja arvamus
o EKD ja ERL õige nõudmine
• ▼ Oktoober (10)
o Eesti edu 4
o Eesti edu 3
o Eesti riigi edu jätk 2
o Kuidas tegelikult saavutada Eesti edu?
o Blogi lugejatele
o Ise te meid valisite...
o Ministrite näidisvastused
o Meie juhtidest
o Eestlased - Tulge koju!
o Parteirahade läbipaistvusest
• ▼ November (14)
o Kas boikoteerida?
o Repressioonide kartuses
o Parteide esindusorgan
o Poliitikud ajavad kägu
o Sotsharta meil 4
o Sotsharta meil 3
o Broilerid startisid
o Sotsharta eeskujust meil - 2
o Sotsharta eeskujust meile -1,5
o Sotsiaalharta eeskujust meile -1
o Eesti - härjavõitluse maa.
o Meie riigi seisukohad
o Meie usklike 10 käsku
o Õige partei - pädev juhtimine.
• ▼ Detsember (11)
o Ansip Savisaare ebaeetilisusest
o Valitsejad valetavad
o Meie kunagised ja praegused esi-JOKK-arid
o Riigikogu reha 2?
o Järjekordne Riigikogu reha?
o Eesti riigikogulase tegevuse Aabits-sõnastik
o Parteid EI TAHA aru saada
o Janek Mäggi. Igal erakonnal peab olema oma Erkki N...
o Broilerismi tagamaad
o Häbematu riik
o Parteide esindusorgan 2
o ▼ Jaanuar(6)
Järeldusi 2007.a. RK valimiste ametlikust statisti...
Võllanali poliitikute tarkusest
Eetikast ja moraalist
Prteilised valimised
Toompea valitsejad
Üksikandidaadid ja väikepartei kandideerimine
• ▼ veebruar (12)
o Parteid müüvad liiga kallilt
o Kliima/kasvuhoonegaasid
o Poliitikud - masumeistrid
o Poliitilisest vastutusest
o Selle RK koossesiu algne koossesi
o Meie Riigikogust
o Riigikogu ja Valitsuse valivad parteid
o Demokraatia -Partokraatia
o Laari "pattudest"
o Malle Pärna arvamus
o Ministrid rahva vastu?
o Valimiste JOKK
• ▼ Märts(5)
o Parteide olemus
o Meie valitsejad ja Põhiseadus
o NKVD "troika" otsus 1940.a.
o Nojah 2008.a.
o Jumala asemikud
• ▼ Aprill (4)
o Valitsuse hoolitsus
o Rahva valitud priimabaleriinid
o Aktuaalset vana
o Nälg ja töötus
• ▼ Mai(8)
o Justiitsministeeriumist.
o Kuidas elada 1 000 aastat
o Lagle Pareki käekott - ja ...Sildam??
o Poliitik - Punik
o Milleks selline statistika?
o EKPDR Põhiseaduse taustal
o Rahva esindus
o Eesti kuulsus-saavutused
• ▼ Juuni(10)
o Arvamusi "demokraatlikust" Riigikogust
o Valitsejad ja - kerjuse mentaliteet?
o Kurva sündmuse järg
o Kurb sündmus
o ERSP arvutid 3
o SaO - ERSP-2
o Sao - ERSP
o Saamatud või rumalad riigikogulased?
o Miilitsast....
o Toompea versus Tallinn
• ▼ Juuli (10)
o Valitsevad ... ametnikud
o Justiitsministeeriumist
o Õnnis NLKP pärandus
o Politsei KULUKAD oskused?
o Väike SUUR ÜLEMUS
o Meie Põhiseadus...
o Nelja aasta tagune lugu
o Meie kohtutest 2
o Meie kohtutest
o Meie majanduse edendajad
• ▼ August (2)
o Riigikogulase partei vahetamine
o Partei on kasulik äriühing parteilastele
• ▼ September(3)
o Töökas rahvas - peagi ajalugu
o Vastus H.Sibul´ale saadetud kirjale ja arvamus
o EKD ja ERL õige nõudmine
• ▼ Oktoober (10)
o Eesti edu 4
o Eesti edu 3
o Eesti riigi edu jätk 2
o Kuidas tegelikult saavutada Eesti edu?
o Blogi lugejatele
o Ise te meid valisite...
o Ministrite näidisvastused
o Meie juhtidest
o Eestlased - Tulge koju!
o Parteirahade läbipaistvusest
• ▼ November (14)
o Kas boikoteerida?
o Repressioonide kartuses
o Parteide esindusorgan
o Poliitikud ajavad kägu
o Sotsharta meil 4
o Sotsharta meil 3
o Broilerid startisid
o Sotsharta eeskujust meil - 2
o Sotsharta eeskujust meile -1,5
o Sotsiaalharta eeskujust meile -1
o Eesti - härjavõitluse maa.
o Meie riigi seisukohad
o Meie usklike 10 käsku
o Õige partei - pädev juhtimine.
• ▼ Detsember (11)
o Ansip Savisaare ebaeetilisusest
o Valitsejad valetavad
o Meie kunagised ja praegused esi-JOKK-arid
o Riigikogu reha 2?
o Järjekordne Riigikogu reha?
o Eesti riigikogulase tegevuse Aabits-sõnastik
o Parteid EI TAHA aru saada
o Janek Mäggi. Igal erakonnal peab olema oma Erkki N...
o Broilerismi tagamaad
o Häbematu riik
o Parteide esindusorgan 2
teisipäev, 11. jaanuar 2011
Kiri Riigikogu Põhiseaduskomisjonile
Lp. Põhiseaduskomisjon
RK Valimisseaduse Põhiseadusele vastavuse küsimus huvitab kümneid tuhandeid valijaid. Ka mina olen seisukohal, et Riigikogu Valimisseadus on vastuolus meie Põhiseadusega. Millega põhjendate Jüri Saare artikli paikapidamatust? Lugege ka kommentaare (lisan ühe neist). Teie põhjendatud seisukohta ootavad VÄGA PALJUD VALIJAD. Ajakirjanduses on selle kohta korduvalt küsimusi tõstatatud, kuid siiani vaikitakse asjaomaste instantside poolt....
J.Saare artikkel lisas.
Kaarel, 11.01.2011 10:38KORDUVALT on riigi valijad NÕUDNUD uut valimisseadust. Senini ei ole algatatud valimiste korrastamist ega ohtlike VIGADE parandamist, millele viitab ka professor. Seni õilmitsevad juhid ajavad demagoogiat ja ei arvesta valijate tahet. MILLAL ja KUS algatada kodaniku foorum, et valimiste seadus parandada? Kas Ene Ergma vaikimine on ka umbusk?...
Lugupidamisega /nimi/
Jüri Saar, TÜ professor: Vajame uut valimisseadust
www.DELFI.ee
11. jaanuar 2011 02:02
Eestis kehtib praegu riigikogu valimisseadus, mis on keerulisuse ja
ebaselguse musternäide. Kuni hääletamiseni on kõik loogiline, sest nii
kandidaadid kui ka valimisringkondade moodustamine erilisi küsimusi ei
tekita.
See, aga mida tehakse valija poolt antud häälega pärastpoole, kuulub
ulmesfääri. Kõik hääled, mis anti allapoole valimiskünnist jäänud
parteide kandidaatidele, mis on meil teatavasti viis protsenti,
visatakse piltlikult öeldes prügikasti. Kõige halvem on, et inimene ei
saa selget tagasisidet selle kohta, mida ta tegi valesti ning mida ta
peaks tegema tulevikus, et tema hääl kaotsi ei läheks. Välja arvatud
muidugi üldine soovitus suurte parteide esinumbrite usaldamiseks?! See
on kehtiva valimisseaduse esimene filter, mis tekitab stagnatsiooni ja
suurendab olemasolevate parlamendiparteide huvi uute poliitareenile
tulejate tõrjumiseks......... edasi
lõpuosa artiklist ....
Vähendamaks eelnimetatud ohtusid ja muutmaks parlamendi valimisi läbipaistvamaks ja loogilisemaks teen mõned ettepanekud, mis võiksid olla kasulikud uue valimisseaduse koostamisel.
1. Igal parteil piiratakse kandidaatide esitamise arvu 101 persooniga kogu Eestis. Lisaks sellele tohib esitada kogu Eesti peale 101 parteitut kandidaati vastavalt „kes ees, see mees” põhimõttele. Kui muutub riigikogu kohtade arv, muutub samavõrra ka kandidaatide arv.
2. Kandidaadid registreeritakse nagu praegugi läbi ringkondade. Valimisjaoskonna seinale ja valimiskabiinidesse pannakse kandidaatide täielikud nimekirjad, kusjuures igas piirkonnas algab nimekiri selle piirkonna kandidaatidest.
3. Igal valimisõiguslikul kodanikul on üks hääl ehk valimisvautšer, mille ta saab anda ükskõik millisele kandidaadile Eestis. Sisuliselt muutuks kogu riik üheks valimisringkonnaks, mis suurendab olulisel määral valija rolli, sest tema hääle väärtus kasvab kordades. Iga inimene saab niiviisi valida nii lemmikparteid kui ka oma lemmikandidaati.
4. Riigikokku saanud isikud määratakse kindlaks individuaalselt kogutud häälte alusel s.t riigikogu moodustub inimestest, kes kogusid kõige enam valijate hääli. Häälte ülekandmist ei toimu, kuigi saadud häälte arv saab olema teada aidates avalikkusel ja parteide juhtkondadel arvestada rahvaesindaja kaalukust. Niisugune muutus vähendaks kampaania suunamist konkreetsetele persoonidele, vähendaks häältepüüdjate rolli ja suurendaks nimekirjade tugevuse tähendust. Parteide sisu muutuks tähtsamaks kui esindusnäo tuntus.
5. Lõplik valmistulemus tehakse kindlaks, kui on teada riigikokku saanud persoonid. See partei, mille esindajatest sai kõige enam isikuid riigikokku, on valimiste üldvõitja. Kui hääli saanud kandidaat loobub kohast riigikogus, lähevad temale antud hääled mahakandmisele ja riigikokku saab järgmine isik häälte põhjal koostatud pingereas.
Muidugi võib vastu väita, et selliste reeglite korral saaks riigikokku suur hulk sõltumatuid (ka naljavendi ja muid bravuuritare), Eesti poliitelu võib muutuda kaootiliseks, poliitika pealiin võib minna kaotsi. Ma ei ole sellise vastuväitega nõus, sest kandidaatide esitamine toimuks ju jätkuvalt suuremas osas läbi parteide. Parteidele jäävad üksikkandidaatidest paremad võimalused enda esitatud kandidaatide reklaamimiseks, nende tugevuste esile toomiseks ja usutavasti muutub meie poliitika hoopis vastutustundlikumaks ja professionaalsemaks. Tähtsaks muutuks partei nimekirjade tugevus ehk see, kui palju väärikaid ja tõsiseid kandidaate on ühe või teise partei nimekirjas. On täiesti loogiline, et enamik riigikogusse saanud poliitikuid tulevad sinna neid tundvate inimeste häältega, sest inimestel on vaevalt põhjust anda oma valimisvautšer talle tundmatule kandidaadile. Nii suureneb olulisel määral kandidaatide vastutus valijate ees ja tagasiside võimalus, samuti väheneks ülejooksmine. Partei, kes hakkab kasutama häältekogujaid, jääb ise edaspidises tegevuses hätta, sest kaob võimalus nendele antud häältega manipuleerida.
Korduvalt on täheldatud, et erakonnad on muutunud Eestile nuhtluseks. Parteidest on tänaseks saanud arengut pärssiv jõud, sest läbi parteilise tegevuse võimendub üha sagedamini omakasu ja ebakompetentsus. Praegune valimiste kord on vastuolus põhiseadusega (või vähemalt põhiseaduse vaimuga), sest teeb tegelikult võimalikuks suurtel parteidel olla huvitatud väikesest valimisaktiivsusest. Kui küsida inimeste käest, kas nad teavad, kes konkreetselt neid riigikogus esindab, saavad täna sellele täpse vastuse anda ainult need valijad, kelle lemmikud ületasid valimiskünnise otsehäältega. Ülejäänuid riigikogulasi võib aga õigusega nimetada parteibroileriteks sõltumata sellest, kui aktiivsed või passiivsed nad oma hilisemas tegevuses on. Nii pole üllatav, et räägime pidevalt madalast valimisaktiivsusest, mis näiteks viimastel valimistel oli 61,9 protsenti kõigist valimisõiguslikest kodanikest. Lisaks sellele langes välja 18361 häält (3,3 protsenti osavõtnutest), mis anti parlamenti mittesaanud parteidele ja üksikkandidaaditele.
Võrdlus arenenud demokraatiatega on siinkohal kohatu, sest kogu iseseisvumise taastamisest möödunud aja jooksul on Eesti elu olnud ülepolitiseeritud ja poliitsfäär ei ilmuta siiani mingeid mahajahtumise märke. Politiseeritus tähendab antud juhul päevast-päeva poliitiliste, sageli eksistentsiaalsete baasküsimuste päevakorras olekut, mis peaks tegelikult suurendama siinsete inimeste motiveeritust valimisalaseks aktiivsuseks. Kui arenenud lääneriikides tähendab aktiivsest poliitilisest otsustamisest kõrvalejäämine (absentism) eelkõige poliitika tegemise usaldamist professionaalide kätte või ausat tunnistamist, et „mind poliitika ei huvita, kuid ma olen olukorraga enam-vähem rahul”, siis meil tähendab see eelkõige pettumist, selle tunnistamist, et „minust ei sõltu midagi”. Meie valimistest kõrvalejäänute hulk iseloomustab nõnda poliitheitunute, frustreeritute osakaalu, kes prooovivad sel viisil arglikult protesti avaldada. Kahjuks on ka niisugune taktika vesi (suurte) parteikontorite veskile, kellel pole madala valimisaktiivsuse tõttu midagi kaotada.
Kokkuvõttes võib öelda, et Eestis praegu kehtiv valimisseadus on halb ja keeruline seadus, sest sunnib inimesi ühest küljest passiivsusele ja teisest küljest motiveerib parteisid demagoogiale ning populismile. Kõige hämmastavam on siinjuures, et riigikogu valimisseadus on jäänud praktiliselt muutumatuks, samas kui muudes valdkondades käib palavikuline õigusloome. Võib-olla kakskümmend aastat tagasi kummitas meie poliitelu tõeliselt oht, et riigikogu hakkab koosnema üksikutest prominentidest või väikestest parteidest, kes ei suuda teha produktiivset koostööd ning tavapärane poliitiline ideede võistlus jääb kiratsema. See tingis ka õigustatud vajaduse siinne parteiline maastik kiiresti välja kujundada ning kindlasti ka hirmu, et see maastik hakkaks olema samasuguste proportsioonidega, nagu on valijaskond.
Tänaseks on olukord muutunud paljuski vastupidiseks ja Eesti ees on juba uued probleemid, mis on nüüd pigem seotud parteide (kontorite) liialt suure võimuga. Just valimisseadus on see hoob, mis on suurendanud ebaproportsionaalselt parteijuhtide ja tagatubades otsustajate võimu. Partei nimekirjad teevad kuulekaks ja alandlikuks ka muidu mõtlemisvõimelised ja söakad poliitikud, vähendavad nii avalikku debatti ja peidavad tegelikke võimuhoobasid, mõjukanaleid, huvisid ja lobbiste. Samal ajal on vähenenud kodanike reaalsed võimalused poliitikas kaasarääkimiseks, mis on süvendanud võimu võõrandumist.
Tulenevalt eelöeldust teen ettepaneku nõuda igalt riigikogu kandidaadilt selget vastust, mida arvab tema praegu kehtivast valimisseadusest ning kas ta oleks valmis toetama selle muutmist järgmisteks parlamendivalimisteks. Uue riigikogu esimesi teemasid peaks olema üldrahvaliku debati algatamine riigikogu valimiste üle. „Muide, ma arvan, et Kartaago tuleb hävitada” (ceterum censeo Carthagenem esse delendama), on ajaloost tuntud võte väga olulise teema pidevaks fookuses hoidmiseks. Nende sõnadega lõpetas Rooma riigimees Cato vanem iga oma kõne senati ees, sest nägi Kartaagos suurt majanduslikku ja poliitilist rivaali Rooma jaoks.
Muide, Eesti vajab uut valmisseadust!
Selle kohta lisaks "Seadusandja ja seadus..." http://leopall.blogspot.com/2011/02/seadusandja-ja-seadus.html
RK Valimisseaduse Põhiseadusele vastavuse küsimus huvitab kümneid tuhandeid valijaid. Ka mina olen seisukohal, et Riigikogu Valimisseadus on vastuolus meie Põhiseadusega. Millega põhjendate Jüri Saare artikli paikapidamatust? Lugege ka kommentaare (lisan ühe neist). Teie põhjendatud seisukohta ootavad VÄGA PALJUD VALIJAD. Ajakirjanduses on selle kohta korduvalt küsimusi tõstatatud, kuid siiani vaikitakse asjaomaste instantside poolt....
J.Saare artikkel lisas.
Kaarel, 11.01.2011 10:38KORDUVALT on riigi valijad NÕUDNUD uut valimisseadust. Senini ei ole algatatud valimiste korrastamist ega ohtlike VIGADE parandamist, millele viitab ka professor. Seni õilmitsevad juhid ajavad demagoogiat ja ei arvesta valijate tahet. MILLAL ja KUS algatada kodaniku foorum, et valimiste seadus parandada? Kas Ene Ergma vaikimine on ka umbusk?...
Lugupidamisega /nimi/
Jüri Saar, TÜ professor: Vajame uut valimisseadust
www.DELFI.ee
11. jaanuar 2011 02:02
Eestis kehtib praegu riigikogu valimisseadus, mis on keerulisuse ja
ebaselguse musternäide. Kuni hääletamiseni on kõik loogiline, sest nii
kandidaadid kui ka valimisringkondade moodustamine erilisi küsimusi ei
tekita.
See, aga mida tehakse valija poolt antud häälega pärastpoole, kuulub
ulmesfääri. Kõik hääled, mis anti allapoole valimiskünnist jäänud
parteide kandidaatidele, mis on meil teatavasti viis protsenti,
visatakse piltlikult öeldes prügikasti. Kõige halvem on, et inimene ei
saa selget tagasisidet selle kohta, mida ta tegi valesti ning mida ta
peaks tegema tulevikus, et tema hääl kaotsi ei läheks. Välja arvatud
muidugi üldine soovitus suurte parteide esinumbrite usaldamiseks?! See
on kehtiva valimisseaduse esimene filter, mis tekitab stagnatsiooni ja
suurendab olemasolevate parlamendiparteide huvi uute poliitareenile
tulejate tõrjumiseks......... edasi
lõpuosa artiklist ....
Vähendamaks eelnimetatud ohtusid ja muutmaks parlamendi valimisi läbipaistvamaks ja loogilisemaks teen mõned ettepanekud, mis võiksid olla kasulikud uue valimisseaduse koostamisel.
1. Igal parteil piiratakse kandidaatide esitamise arvu 101 persooniga kogu Eestis. Lisaks sellele tohib esitada kogu Eesti peale 101 parteitut kandidaati vastavalt „kes ees, see mees” põhimõttele. Kui muutub riigikogu kohtade arv, muutub samavõrra ka kandidaatide arv.
2. Kandidaadid registreeritakse nagu praegugi läbi ringkondade. Valimisjaoskonna seinale ja valimiskabiinidesse pannakse kandidaatide täielikud nimekirjad, kusjuures igas piirkonnas algab nimekiri selle piirkonna kandidaatidest.
3. Igal valimisõiguslikul kodanikul on üks hääl ehk valimisvautšer, mille ta saab anda ükskõik millisele kandidaadile Eestis. Sisuliselt muutuks kogu riik üheks valimisringkonnaks, mis suurendab olulisel määral valija rolli, sest tema hääle väärtus kasvab kordades. Iga inimene saab niiviisi valida nii lemmikparteid kui ka oma lemmikandidaati.
4. Riigikokku saanud isikud määratakse kindlaks individuaalselt kogutud häälte alusel s.t riigikogu moodustub inimestest, kes kogusid kõige enam valijate hääli. Häälte ülekandmist ei toimu, kuigi saadud häälte arv saab olema teada aidates avalikkusel ja parteide juhtkondadel arvestada rahvaesindaja kaalukust. Niisugune muutus vähendaks kampaania suunamist konkreetsetele persoonidele, vähendaks häältepüüdjate rolli ja suurendaks nimekirjade tugevuse tähendust. Parteide sisu muutuks tähtsamaks kui esindusnäo tuntus.
5. Lõplik valmistulemus tehakse kindlaks, kui on teada riigikokku saanud persoonid. See partei, mille esindajatest sai kõige enam isikuid riigikokku, on valimiste üldvõitja. Kui hääli saanud kandidaat loobub kohast riigikogus, lähevad temale antud hääled mahakandmisele ja riigikokku saab järgmine isik häälte põhjal koostatud pingereas.
Muidugi võib vastu väita, et selliste reeglite korral saaks riigikokku suur hulk sõltumatuid (ka naljavendi ja muid bravuuritare), Eesti poliitelu võib muutuda kaootiliseks, poliitika pealiin võib minna kaotsi. Ma ei ole sellise vastuväitega nõus, sest kandidaatide esitamine toimuks ju jätkuvalt suuremas osas läbi parteide. Parteidele jäävad üksikkandidaatidest paremad võimalused enda esitatud kandidaatide reklaamimiseks, nende tugevuste esile toomiseks ja usutavasti muutub meie poliitika hoopis vastutustundlikumaks ja professionaalsemaks. Tähtsaks muutuks partei nimekirjade tugevus ehk see, kui palju väärikaid ja tõsiseid kandidaate on ühe või teise partei nimekirjas. On täiesti loogiline, et enamik riigikogusse saanud poliitikuid tulevad sinna neid tundvate inimeste häältega, sest inimestel on vaevalt põhjust anda oma valimisvautšer talle tundmatule kandidaadile. Nii suureneb olulisel määral kandidaatide vastutus valijate ees ja tagasiside võimalus, samuti väheneks ülejooksmine. Partei, kes hakkab kasutama häältekogujaid, jääb ise edaspidises tegevuses hätta, sest kaob võimalus nendele antud häältega manipuleerida.
Korduvalt on täheldatud, et erakonnad on muutunud Eestile nuhtluseks. Parteidest on tänaseks saanud arengut pärssiv jõud, sest läbi parteilise tegevuse võimendub üha sagedamini omakasu ja ebakompetentsus. Praegune valimiste kord on vastuolus põhiseadusega (või vähemalt põhiseaduse vaimuga), sest teeb tegelikult võimalikuks suurtel parteidel olla huvitatud väikesest valimisaktiivsusest. Kui küsida inimeste käest, kas nad teavad, kes konkreetselt neid riigikogus esindab, saavad täna sellele täpse vastuse anda ainult need valijad, kelle lemmikud ületasid valimiskünnise otsehäältega. Ülejäänuid riigikogulasi võib aga õigusega nimetada parteibroileriteks sõltumata sellest, kui aktiivsed või passiivsed nad oma hilisemas tegevuses on. Nii pole üllatav, et räägime pidevalt madalast valimisaktiivsusest, mis näiteks viimastel valimistel oli 61,9 protsenti kõigist valimisõiguslikest kodanikest. Lisaks sellele langes välja 18361 häält (3,3 protsenti osavõtnutest), mis anti parlamenti mittesaanud parteidele ja üksikkandidaaditele.
Võrdlus arenenud demokraatiatega on siinkohal kohatu, sest kogu iseseisvumise taastamisest möödunud aja jooksul on Eesti elu olnud ülepolitiseeritud ja poliitsfäär ei ilmuta siiani mingeid mahajahtumise märke. Politiseeritus tähendab antud juhul päevast-päeva poliitiliste, sageli eksistentsiaalsete baasküsimuste päevakorras olekut, mis peaks tegelikult suurendama siinsete inimeste motiveeritust valimisalaseks aktiivsuseks. Kui arenenud lääneriikides tähendab aktiivsest poliitilisest otsustamisest kõrvalejäämine (absentism) eelkõige poliitika tegemise usaldamist professionaalide kätte või ausat tunnistamist, et „mind poliitika ei huvita, kuid ma olen olukorraga enam-vähem rahul”, siis meil tähendab see eelkõige pettumist, selle tunnistamist, et „minust ei sõltu midagi”. Meie valimistest kõrvalejäänute hulk iseloomustab nõnda poliitheitunute, frustreeritute osakaalu, kes prooovivad sel viisil arglikult protesti avaldada. Kahjuks on ka niisugune taktika vesi (suurte) parteikontorite veskile, kellel pole madala valimisaktiivsuse tõttu midagi kaotada.
Kokkuvõttes võib öelda, et Eestis praegu kehtiv valimisseadus on halb ja keeruline seadus, sest sunnib inimesi ühest küljest passiivsusele ja teisest küljest motiveerib parteisid demagoogiale ning populismile. Kõige hämmastavam on siinjuures, et riigikogu valimisseadus on jäänud praktiliselt muutumatuks, samas kui muudes valdkondades käib palavikuline õigusloome. Võib-olla kakskümmend aastat tagasi kummitas meie poliitelu tõeliselt oht, et riigikogu hakkab koosnema üksikutest prominentidest või väikestest parteidest, kes ei suuda teha produktiivset koostööd ning tavapärane poliitiline ideede võistlus jääb kiratsema. See tingis ka õigustatud vajaduse siinne parteiline maastik kiiresti välja kujundada ning kindlasti ka hirmu, et see maastik hakkaks olema samasuguste proportsioonidega, nagu on valijaskond.
Tänaseks on olukord muutunud paljuski vastupidiseks ja Eesti ees on juba uued probleemid, mis on nüüd pigem seotud parteide (kontorite) liialt suure võimuga. Just valimisseadus on see hoob, mis on suurendanud ebaproportsionaalselt parteijuhtide ja tagatubades otsustajate võimu. Partei nimekirjad teevad kuulekaks ja alandlikuks ka muidu mõtlemisvõimelised ja söakad poliitikud, vähendavad nii avalikku debatti ja peidavad tegelikke võimuhoobasid, mõjukanaleid, huvisid ja lobbiste. Samal ajal on vähenenud kodanike reaalsed võimalused poliitikas kaasarääkimiseks, mis on süvendanud võimu võõrandumist.
Tulenevalt eelöeldust teen ettepaneku nõuda igalt riigikogu kandidaadilt selget vastust, mida arvab tema praegu kehtivast valimisseadusest ning kas ta oleks valmis toetama selle muutmist järgmisteks parlamendivalimisteks. Uue riigikogu esimesi teemasid peaks olema üldrahvaliku debati algatamine riigikogu valimiste üle. „Muide, ma arvan, et Kartaago tuleb hävitada” (ceterum censeo Carthagenem esse delendama), on ajaloost tuntud võte väga olulise teema pidevaks fookuses hoidmiseks. Nende sõnadega lõpetas Rooma riigimees Cato vanem iga oma kõne senati ees, sest nägi Kartaagos suurt majanduslikku ja poliitilist rivaali Rooma jaoks.
Muide, Eesti vajab uut valmisseadust!
Selle kohta lisaks "Seadusandja ja seadus..." http://leopall.blogspot.com/2011/02/seadusandja-ja-seadus.html
laupäev, 8. jaanuar 2011
Milleks ministrile advokaat?
Igas ministeeriumis on meil 5-20 juristi, enamustes ka juriidilised osakonnad. Need kohad peaksid olema täidetud juristidega. Justiitsministeeriumis on 172 töökohta, millest vähemalt 60% peaks olema juristid. Ometi on peaaegukõigis ministeeriumites nii, kui tegu on kohtuasjaga (Hagejana või Kostjana) – palkab ministeerium ennast esindama mõne tippadvokaadibüroo,mille teenused läksid maksma üle 100 tuhande kunipaarmiljonit krooni.
Milles küsimus. Kas oma juristid pole juristid või pole nad pädevad juristina tegelema, või pole ministeeriumitel raha kuhugi panna ning selleks palgatakse kalleid advokaate?
Imestama pani aga see, et justiitsminister Lang, kes ise on jurist, suur ja tuntud osav jutupaunik ja demagoog juba Kuku raadios töötamisest alates. Justiitsministeeriumis töötab vähemalt 80 juristi. Kas minister tõesti ei leidnud oma ministeeriumist endale küllaldaste juriidiliste teadmistega inimest, et ta pidi suhtlema advokaadi kaudu?
Ajakirjandusest: ... "Tänases ajalehes Sirp ilmunud Valle-Stein Maiste artiklis "Eetikareferendumil tuleks kaaluda Reformierakonna väärikust" väidab autor, et minul on mingeid seoseid Vene raudtee rahaga," ütles Lang täna advokaadi vahendusel... Samuti püüab autor jätta lugejale muljet nagu oleks minu vastu mingeid süüdistusi,...“
Kas esines Rein Lang selles artiklis Reformierakonna esindajana ning kasutas seetõttu Reformierakonna advokaati? Seda artilkist ei selgu. Jutt on ainult „...Reformierakondlasest justiitsminister Rein Lang...“ Kas Reformierakonna esindajana saatis Rein Lang ennast esindama-suhtlema ajakirjandusega advokaadi, kuna ta ise pole juriidiliselt pädev isik?
Mina ise seda süüdistust lugenud pole, kuid asi tundub tõsine olevat. Arutamata üldse selle Langi teate sisu (Rein Lang: minu raha ei ole seotud Vene raudteega ) tõele vastavuse või ebatõesuse üle tekitab advokaadi kasutamine küll Eesti oludes küsimusi.
-Advokaatide abi kasutataks üldreeglina siis kui asi on keeruline ning ise ei saa asjaga hakkama või on tarvis vahelüli, sest vahelüli kasutamine annab aega mõelda vastuseid –kui on midagi varjata võimõelda välja vajalik vastus,
-Ei mäleta, et Rein Lang oleks üldsusega suhtlemisel kasutanud advokaadi abi. Seda enam, et ta ise on endine Moskva Injurkolleegiumi advokaat ja Kuku-raadio jutupaunik.
-See, et ministrit, erakonda või RIKAST inimest tavasuhtluses esindab advokaat – see on meie riigis üpris harvaesinev asi. Kas oli siis väga tõsine süüdistus?
-Kas süüdistus on nii tõsine ja ohtlik (erakonnale? Langile?), et sellele vastamiseks peab palkama advokaadi? Oma jõud jääb siin napiks?
-Või on asi selles, et valimised on tulemas ning ei taheta seda, etkorduks midagi mõjuagent Savisaare juhtumi sarnast asja?
-Kohe tuleb meelde stseenid filmidest, kus politseinik peab kinni kurjategija, loeb kurjategijale ette tema õigused, ning teatb: “ Teil on õigus kasutada advokaadi abi.“
Artikkel DELFI-st
Rein Lang: minu raha ei ole seotud Vene raudteega
www.DELFI.ee
07. jaanuar 2011 15:48
Reformierakondlasest justiitsminister Rein Lang teatas vastuseks Sirbi tänasele artiklile, et tema vastu puuduvad süüdistused ja tema raha ei ole seotud Vene raudteega.
"Tänases ajalehes Sirp ilmunud Valle-Stein Maiste artiklis "Eetikareferendumil tuleks kaaluda Reformierakonna väärikust" väidab autor, et minul on mingeid seoseid Vene raudtee rahaga," ütles Lang täna advokaadi vahendusel.
"Samuti püüab autor jätta lugejale muljet nagu oleks minu vastu mingeid süüdistusi, mis nõuaksid klaarimist ja mille tõttu ma peaksin kuni nende klaarimiseni ametist lahkuma."
"Pean kahetsusega teatama, et tegemist on üsna tavapärase valimiseelse laimuga, millega seni ei ole kultuurileht Sirp kaasa läinud. On äärmiselt kahetsusväärne, et Sirp seda nüüd on rikkunud. Minu vastu puuduvad süüdistused. Samuti ei ole minu raha seotud Vene raudteega."
Sirbi toimetaja Valle-Sten Maiste kirjutas tänases kultuurilehes, et ka Reformierakonna käed ei pruugi olla Vene rahast puhtad ja just seetõttu tuli kapo raport Savisaare kohta välja rabeda ja sisusse mitte tungivana.
www.DELFI.ee
Milles küsimus. Kas oma juristid pole juristid või pole nad pädevad juristina tegelema, või pole ministeeriumitel raha kuhugi panna ning selleks palgatakse kalleid advokaate?
Imestama pani aga see, et justiitsminister Lang, kes ise on jurist, suur ja tuntud osav jutupaunik ja demagoog juba Kuku raadios töötamisest alates. Justiitsministeeriumis töötab vähemalt 80 juristi. Kas minister tõesti ei leidnud oma ministeeriumist endale küllaldaste juriidiliste teadmistega inimest, et ta pidi suhtlema advokaadi kaudu?
Ajakirjandusest: ... "Tänases ajalehes Sirp ilmunud Valle-Stein Maiste artiklis "Eetikareferendumil tuleks kaaluda Reformierakonna väärikust" väidab autor, et minul on mingeid seoseid Vene raudtee rahaga," ütles Lang täna advokaadi vahendusel... Samuti püüab autor jätta lugejale muljet nagu oleks minu vastu mingeid süüdistusi,...“
Kas esines Rein Lang selles artiklis Reformierakonna esindajana ning kasutas seetõttu Reformierakonna advokaati? Seda artilkist ei selgu. Jutt on ainult „...Reformierakondlasest justiitsminister Rein Lang...“ Kas Reformierakonna esindajana saatis Rein Lang ennast esindama-suhtlema ajakirjandusega advokaadi, kuna ta ise pole juriidiliselt pädev isik?
Mina ise seda süüdistust lugenud pole, kuid asi tundub tõsine olevat. Arutamata üldse selle Langi teate sisu (Rein Lang: minu raha ei ole seotud Vene raudteega ) tõele vastavuse või ebatõesuse üle tekitab advokaadi kasutamine küll Eesti oludes küsimusi.
-Advokaatide abi kasutataks üldreeglina siis kui asi on keeruline ning ise ei saa asjaga hakkama või on tarvis vahelüli, sest vahelüli kasutamine annab aega mõelda vastuseid –kui on midagi varjata võimõelda välja vajalik vastus,
-Ei mäleta, et Rein Lang oleks üldsusega suhtlemisel kasutanud advokaadi abi. Seda enam, et ta ise on endine Moskva Injurkolleegiumi advokaat ja Kuku-raadio jutupaunik.
-See, et ministrit, erakonda või RIKAST inimest tavasuhtluses esindab advokaat – see on meie riigis üpris harvaesinev asi. Kas oli siis väga tõsine süüdistus?
-Kas süüdistus on nii tõsine ja ohtlik (erakonnale? Langile?), et sellele vastamiseks peab palkama advokaadi? Oma jõud jääb siin napiks?
-Või on asi selles, et valimised on tulemas ning ei taheta seda, etkorduks midagi mõjuagent Savisaare juhtumi sarnast asja?
-Kohe tuleb meelde stseenid filmidest, kus politseinik peab kinni kurjategija, loeb kurjategijale ette tema õigused, ning teatb: “ Teil on õigus kasutada advokaadi abi.“
Artikkel DELFI-st
Rein Lang: minu raha ei ole seotud Vene raudteega
www.DELFI.ee
07. jaanuar 2011 15:48
Reformierakondlasest justiitsminister Rein Lang teatas vastuseks Sirbi tänasele artiklile, et tema vastu puuduvad süüdistused ja tema raha ei ole seotud Vene raudteega.
"Tänases ajalehes Sirp ilmunud Valle-Stein Maiste artiklis "Eetikareferendumil tuleks kaaluda Reformierakonna väärikust" väidab autor, et minul on mingeid seoseid Vene raudtee rahaga," ütles Lang täna advokaadi vahendusel.
"Samuti püüab autor jätta lugejale muljet nagu oleks minu vastu mingeid süüdistusi, mis nõuaksid klaarimist ja mille tõttu ma peaksin kuni nende klaarimiseni ametist lahkuma."
"Pean kahetsusega teatama, et tegemist on üsna tavapärase valimiseelse laimuga, millega seni ei ole kultuurileht Sirp kaasa läinud. On äärmiselt kahetsusväärne, et Sirp seda nüüd on rikkunud. Minu vastu puuduvad süüdistused. Samuti ei ole minu raha seotud Vene raudteega."
Sirbi toimetaja Valle-Sten Maiste kirjutas tänases kultuurilehes, et ka Reformierakonna käed ei pruugi olla Vene rahast puhtad ja just seetõttu tuli kapo raport Savisaare kohta välja rabeda ja sisusse mitte tungivana.
www.DELFI.ee
teisipäev, 4. jaanuar 2011
Soovid valitsejatele
Soovid järgmiseks aastaks
Vaadeldes Riigikogu ja Valitsuse eelnevat tegevust leiab nende tegevuses nii head kui halba.Heade tegemiste eest on nad endid kiitnud küllaldaselt.
Nüüd sellest, mida ootaks Riigikogult ja Valitsuselt (valitsejad) edaspidi.
1. Riigikogu ja valitsus peavad endile selgeks tegema, et nad pole orjapidajad-suveräänid, kelle heaks orjad (rahvas) palehigis tööd teevad.
2. Toompea pilvedes hõljumisest tuleb valitsejatel laskuda kahe jalaga maa peale ning pöörduda näoga riigikodaniku poole. Valitsejad pole ilmeksimatud jumalused ning nendel tuleb TUNDMA ÕPPIDA seda, kuidas elab ära ja saab hakkama eluraskustes elav lihtinimene.
3. Riigikogul tuleb muuta end konstruktiivseks tööorganiks ning jätta kompromissitu koalitsiooni ja opositsiooni vaheline võitlus, mis on viljatu kemplemine ning viib riigi elu juhtimise stagnatsiooni ummikusse.
4. Seadusloomes tuleb valitsejatel kaasata juristidest nõunikud (kes seadustest ka midagi taipavad), et seadused tuleksid kvaliteetsed ning inimestele arusaadavad.
5. Valitsejad peavad vastu võtma meetmeid rahva Eestisse jäämiseks, sest praeguse olukorra jätkudes langeb Eestis eestlastest elanike arv peagi alla poole miljoni.
6. Valitsejad peavad tõstma pensione nii, et vanainimesel oleks võimalik elada oma pensionist vanadekodus.
7. Valitsejad peavad taastama matusetoetuse, kuna praeguse seisuga viib lahkunu matmine paljud pered raskesse majanduslikku olukorda.
8. Parteid peavad aru saama, et Toompeale nupulevajutajate kandideerijate promomisele kulutada üle 200 miljoni EEK-i on liig.
Loota seda, et parteilased hakkaksid majanduslikult mõtlema ja kokkuhidlikult elama kuni riik saab jalad alla – on lähemal kümnendil (sajandil?) mõttetu lootus, sest parteid (Riigikogu ja valistsus) raiskavad rahva raha ilma igasuguse vastutustndeta oma soovide järgi.
Lisan hea arrtikli“Delfist“
DELFI. Tõnu Lehtsaar 01.01.2011
Mina usun, et üheks meie püsiväärtuseks on see, mida rahvasuu nimetab talupojatarkuseks.
Nagu metafoorides üldse, on ka talupojatarkuses midagi hoomamatut, ent samas tunnetatavat ja mõistetavat. Üldiselt tähendab talupojatarkus tervemõistuslikkust, arukust, oskust lahendada praktilisi probleeme. See pole seotud mitte niivõrd teadmiste hulga, kui ellusuhtumise ja toimevõimega.
Talupojatarkus vastandub rumalusele, meeletusele ja taipamatusele. Arukas elab kahe jalaga maa peal. Meeletu elab oma kujutelmades...
Rumaluse üheks tunnuseks on pseudoprobleemide tekitamine ja nende püüdlik ning kulukas lahendamine. Selleks, et nõmedus saaks levida, on vaja vähemalt kolme asja. Esiteks tuleb seda finantseerida ja toetada väljastpoolt, sest raha paneb rattad käima. Teiseks on tarvis panna inimesed arutult käituma, siis nad hakkavad arulagedust õigustama. Kolmandaks on vaja luua sotsiaalne surve, mis looks tunde, et tervemõistuslikkus on taunitav vähemus. Need nähtused on olemas ka meie moodsal ajal.
Tulemuseks on ühiskondlik hullus, kus arulagedus omandab pühendumuse ja progressi oreooli. Tekivad kummalised nähtused, nagu näiteks inimliku hoolivuse asendumine kammitsetud kvoodisüsteemiga, viisakuse muteerumine ahistamisvormiks, hüperseksualiseerimine alates eelarvetest kuni avaliku ruumini, teostumatud arengukavad, eksistentsiaalne vaakum, isikliku ja sotsiaalse identiteedi hajusus.
Ogaruse varjukülg on selles, et ta saab ennast kehtestada vaid jõu abil. Kogemus näitab, et ogaruse jõuvõtted algavad ülevast retoorikast, kulgevad regulatsioonide kaudu ja lõpevad halvemal juhul füüsilise likvideerimisega.
Ma arvan, et seesama talupojatarkus, mis meid on aidanud siiani ellu jääda, ei jäta meid maha ka moodsa (import)ogaruse aegadel. Vajame terve mõistuse häält rohkem kui kunagi varem. Globaalses maailmas puhub erinevaid tuuli, milles seilamine võib kergesti muutuda sihituks ekslemiseks. Järele mõeldes on talupojatarkus vaid kohalik silt üldinimliku tarkuse (wisdom) tähistamiseks.
Talupojatarkus suudab eristada olulist ebaolulisest. On olemas tegelikud probleemid ja on olemas pseudoprobleemid. Sageli on nende vahel raske vahet teha. Tegelikud probleemid on seotud olemise põhiküsimustega, on faktipõhised, puudutavad eksistentsi põhilisi seaduspärasusi nii üksikisiku, ühiskonna kui ka looduse tasandil. Seega tähendab tarkus võimet tegelikkust mõista olemuslikul tasandil, realiteedipõhiselt, tõesena. Ideoloogilise hulluse aegadel võidakse tõe rääkimine keelata, kuid tegelikkust see ei väära.
Talupojatarkus on vastutusvõimeline ja vastutustundlik. See tähendab, et arukas inimene ei lükka vastutust oma tegude eest ei geenidele ega ühiskonnale, ei räägi ainult oma õigustest, vaid tunneb vastust oma tegude eest. Paratamatuse ja vastutusvabaduse lipuga lehvitamine on rumaluse üks odavaid põgenemisteid.
Talupojatarkus suudab oma otsuseid ja käitumist hinnata edasihaaravalt ja laias perspektiivis. See sisaldab endas hinnangut sellele, missugused võiksid olla meie tegude viljad näiteks ühe põlvkonna pärast või missugune oleks elu siis, kui kõik käituksid nii nagu mina. Põllumees, kes nälja kustutamiseks sööb kevadel ära peotäie teri selmet neid mulda külvata, ei ole arukas põllumees. Üksiku hälbe kuulutamine normiks muudab arusaama normaalsusest üldse.
Talupojatarkus suudab lahendada praktilisi küsimusi. Sisuliselt tähendab see eluga toimetulekut. Pole keerulisi seletusi, pole teooriaid, on mõistlikud otsused ja arukas käitumine. Minu jaoks on olnud väga õpetlikud hetked, kui olen saanud rääkida lihtsate vanainimestega, kuulata nende elutarkust. On hämmastav, kuidas keeruliseks aetud teemadele, nagu näiteks raha, perekond või töö suudavad arukad inimesed anda lihtsaid ent põhimõttelisi eluterveid lahendusi.
Talupojatarkus on oma olemuselt eetiline. Temas käivad tõde ja armastus käsikäes. Selles mõttes on tegu otsekui jumaliku nähtusega. Ühelt poolt leppimatus kõigega, mis on tegelikkusega vastuolus, väär ja ebatõene. Kaasa arvatud arutud seisukohad ja väärad teod. Teisalt aga respekt, heasoovlikkus ja lugupidamine teise inimese vastu. See kõik saab toimuda mõtteviisis, mille põhiväärtused on selged ja paigas.
Talupojamõistuses on veel üks omapärane vastuoluline joon — oma piiride tundmine. See on sügav adumus, et kõik ei ole meie käes. Ehk võiks seda tunnetust ilmestada Vana Testamendi mõte, et Jumala kartus on tarkuse algus. Kuna alati on võimalus valida, siis me vastutame kõigi oma tegude eest, kuid me ei juhi kõike. Oma piiride mõistmise positiivne pool avaldub selles, et arukas on avatud imele. Ime ehk võimatu võib alati juhtuda. Sealjuures ime ei väära seaduspärast.
Tarkus on midagi, mida pole kunagi liiga palju. Isegi arutud ei kurda selle vähesuse üle. Küll aga võib selle puudumine tuua kaasa probleeme, mille lahendamine võib isegi tarkadele käia üle jõu. Julgustav on see, et meie talupojatarkus on osutunud äärmiselt vastupidavaks ja elujõuliseks. Uut hoogu uuel aastal ja pikka püsimist talle!
Vaadeldes Riigikogu ja Valitsuse eelnevat tegevust leiab nende tegevuses nii head kui halba.Heade tegemiste eest on nad endid kiitnud küllaldaselt.
Nüüd sellest, mida ootaks Riigikogult ja Valitsuselt (valitsejad) edaspidi.
1. Riigikogu ja valitsus peavad endile selgeks tegema, et nad pole orjapidajad-suveräänid, kelle heaks orjad (rahvas) palehigis tööd teevad.
2. Toompea pilvedes hõljumisest tuleb valitsejatel laskuda kahe jalaga maa peale ning pöörduda näoga riigikodaniku poole. Valitsejad pole ilmeksimatud jumalused ning nendel tuleb TUNDMA ÕPPIDA seda, kuidas elab ära ja saab hakkama eluraskustes elav lihtinimene.
3. Riigikogul tuleb muuta end konstruktiivseks tööorganiks ning jätta kompromissitu koalitsiooni ja opositsiooni vaheline võitlus, mis on viljatu kemplemine ning viib riigi elu juhtimise stagnatsiooni ummikusse.
4. Seadusloomes tuleb valitsejatel kaasata juristidest nõunikud (kes seadustest ka midagi taipavad), et seadused tuleksid kvaliteetsed ning inimestele arusaadavad.
5. Valitsejad peavad vastu võtma meetmeid rahva Eestisse jäämiseks, sest praeguse olukorra jätkudes langeb Eestis eestlastest elanike arv peagi alla poole miljoni.
6. Valitsejad peavad tõstma pensione nii, et vanainimesel oleks võimalik elada oma pensionist vanadekodus.
7. Valitsejad peavad taastama matusetoetuse, kuna praeguse seisuga viib lahkunu matmine paljud pered raskesse majanduslikku olukorda.
8. Parteid peavad aru saama, et Toompeale nupulevajutajate kandideerijate promomisele kulutada üle 200 miljoni EEK-i on liig.
Loota seda, et parteilased hakkaksid majanduslikult mõtlema ja kokkuhidlikult elama kuni riik saab jalad alla – on lähemal kümnendil (sajandil?) mõttetu lootus, sest parteid (Riigikogu ja valistsus) raiskavad rahva raha ilma igasuguse vastutustndeta oma soovide järgi.
Lisan hea arrtikli“Delfist“
DELFI. Tõnu Lehtsaar 01.01.2011
Mina usun, et üheks meie püsiväärtuseks on see, mida rahvasuu nimetab talupojatarkuseks.
Nagu metafoorides üldse, on ka talupojatarkuses midagi hoomamatut, ent samas tunnetatavat ja mõistetavat. Üldiselt tähendab talupojatarkus tervemõistuslikkust, arukust, oskust lahendada praktilisi probleeme. See pole seotud mitte niivõrd teadmiste hulga, kui ellusuhtumise ja toimevõimega.
Talupojatarkus vastandub rumalusele, meeletusele ja taipamatusele. Arukas elab kahe jalaga maa peal. Meeletu elab oma kujutelmades...
Rumaluse üheks tunnuseks on pseudoprobleemide tekitamine ja nende püüdlik ning kulukas lahendamine. Selleks, et nõmedus saaks levida, on vaja vähemalt kolme asja. Esiteks tuleb seda finantseerida ja toetada väljastpoolt, sest raha paneb rattad käima. Teiseks on tarvis panna inimesed arutult käituma, siis nad hakkavad arulagedust õigustama. Kolmandaks on vaja luua sotsiaalne surve, mis looks tunde, et tervemõistuslikkus on taunitav vähemus. Need nähtused on olemas ka meie moodsal ajal.
Tulemuseks on ühiskondlik hullus, kus arulagedus omandab pühendumuse ja progressi oreooli. Tekivad kummalised nähtused, nagu näiteks inimliku hoolivuse asendumine kammitsetud kvoodisüsteemiga, viisakuse muteerumine ahistamisvormiks, hüperseksualiseerimine alates eelarvetest kuni avaliku ruumini, teostumatud arengukavad, eksistentsiaalne vaakum, isikliku ja sotsiaalse identiteedi hajusus.
Ogaruse varjukülg on selles, et ta saab ennast kehtestada vaid jõu abil. Kogemus näitab, et ogaruse jõuvõtted algavad ülevast retoorikast, kulgevad regulatsioonide kaudu ja lõpevad halvemal juhul füüsilise likvideerimisega.
Ma arvan, et seesama talupojatarkus, mis meid on aidanud siiani ellu jääda, ei jäta meid maha ka moodsa (import)ogaruse aegadel. Vajame terve mõistuse häält rohkem kui kunagi varem. Globaalses maailmas puhub erinevaid tuuli, milles seilamine võib kergesti muutuda sihituks ekslemiseks. Järele mõeldes on talupojatarkus vaid kohalik silt üldinimliku tarkuse (wisdom) tähistamiseks.
Talupojatarkus suudab eristada olulist ebaolulisest. On olemas tegelikud probleemid ja on olemas pseudoprobleemid. Sageli on nende vahel raske vahet teha. Tegelikud probleemid on seotud olemise põhiküsimustega, on faktipõhised, puudutavad eksistentsi põhilisi seaduspärasusi nii üksikisiku, ühiskonna kui ka looduse tasandil. Seega tähendab tarkus võimet tegelikkust mõista olemuslikul tasandil, realiteedipõhiselt, tõesena. Ideoloogilise hulluse aegadel võidakse tõe rääkimine keelata, kuid tegelikkust see ei väära.
Talupojatarkus on vastutusvõimeline ja vastutustundlik. See tähendab, et arukas inimene ei lükka vastutust oma tegude eest ei geenidele ega ühiskonnale, ei räägi ainult oma õigustest, vaid tunneb vastust oma tegude eest. Paratamatuse ja vastutusvabaduse lipuga lehvitamine on rumaluse üks odavaid põgenemisteid.
Talupojatarkus suudab oma otsuseid ja käitumist hinnata edasihaaravalt ja laias perspektiivis. See sisaldab endas hinnangut sellele, missugused võiksid olla meie tegude viljad näiteks ühe põlvkonna pärast või missugune oleks elu siis, kui kõik käituksid nii nagu mina. Põllumees, kes nälja kustutamiseks sööb kevadel ära peotäie teri selmet neid mulda külvata, ei ole arukas põllumees. Üksiku hälbe kuulutamine normiks muudab arusaama normaalsusest üldse.
Talupojatarkus suudab lahendada praktilisi küsimusi. Sisuliselt tähendab see eluga toimetulekut. Pole keerulisi seletusi, pole teooriaid, on mõistlikud otsused ja arukas käitumine. Minu jaoks on olnud väga õpetlikud hetked, kui olen saanud rääkida lihtsate vanainimestega, kuulata nende elutarkust. On hämmastav, kuidas keeruliseks aetud teemadele, nagu näiteks raha, perekond või töö suudavad arukad inimesed anda lihtsaid ent põhimõttelisi eluterveid lahendusi.
Talupojatarkus on oma olemuselt eetiline. Temas käivad tõde ja armastus käsikäes. Selles mõttes on tegu otsekui jumaliku nähtusega. Ühelt poolt leppimatus kõigega, mis on tegelikkusega vastuolus, väär ja ebatõene. Kaasa arvatud arutud seisukohad ja väärad teod. Teisalt aga respekt, heasoovlikkus ja lugupidamine teise inimese vastu. See kõik saab toimuda mõtteviisis, mille põhiväärtused on selged ja paigas.
Talupojamõistuses on veel üks omapärane vastuoluline joon — oma piiride tundmine. See on sügav adumus, et kõik ei ole meie käes. Ehk võiks seda tunnetust ilmestada Vana Testamendi mõte, et Jumala kartus on tarkuse algus. Kuna alati on võimalus valida, siis me vastutame kõigi oma tegude eest, kuid me ei juhi kõike. Oma piiride mõistmise positiivne pool avaldub selles, et arukas on avatud imele. Ime ehk võimatu võib alati juhtuda. Sealjuures ime ei väära seaduspärast.
Tarkus on midagi, mida pole kunagi liiga palju. Isegi arutud ei kurda selle vähesuse üle. Küll aga võib selle puudumine tuua kaasa probleeme, mille lahendamine võib isegi tarkadele käia üle jõu. Julgustav on see, et meie talupojatarkus on osutunud äärmiselt vastupidavaks ja elujõuliseks. Uut hoogu uuel aastal ja pikka püsimist talle!
Tellimine:
Postitused (Atom)