Riik on halb peremees. See on meie riigis käibetõde. Aga miks on riik halb peremees? Aga kes on meie riigis peremees?
Põhiseaduse järgi on ju rahvas riigi peremees (kuigi sisuliselt –ainult Põhiseaduse järgi). Tegelikus elus korraldab aga peremehe elu igal alal peremeeste teener – Riigikogu ja Valitsus, ka alamastme kamandajad-brigadirid - määravad teenrid.
Üldse iseloomustab rahva teenreid priiskav juhtimisstiil, majanduslik ebakompetentsus, vastukäivad seadused, hoolimatus rahva heaolu ja Eesti rahva püsimajäämise suhtes. Sisuliselt määrasvad kogu riigi (ka peremehe) elamistingimused ja elukorralduse Riigikogu ja Valitsus –mis koosnevad parteilastest, kelle nendesse organitesse saadavad parteid. Seega kuulub kogu võimutäius riigis parteidele. Hämamine, valetamine, vassimine, varjamine, moonutatud statistika peremehe ees – kõik see iseloomustab meie teenreid.
Meie riik on halb peremees sellepärast, et peremehel on halvad teenrid, kes ei oska majandada ja pealegi varastavad peremehe paljaks. Peremees on vaene näljarott – tema teenrid aga suplevad kullas. Juba mõisnike aegu oli ütllus –„ mõisa köis las lohiseb“, mis muutus ütluseks –„riigi köis las lohiseb“. Selle ütluse põhimõtete järgi elavad meie parteid.
Näiteks meie president. Talle kuulus Ärma talu. Seda haldab „OÜ Ärma talu“, juhatuse liige on Evelin Ilves. Ärma tallu lähevad riigilt miljonid kroonid peremehe (rahva) raha, aga mis puude on rahval Ärma taluga? Miks peab rahvas Ärma talu ülal pidama?
Meenutame Eesti Raudtee ostu-müüki, suhkrutrahve, Weroli tehase turgutamist ja kahjudega mahamüümist, Telekomi mahmüümist hetkelise kasumi nimel - kui Telekom oleks kahe aastaga sama tulu toonud ning oleks ka edapidi riigile suurt tulu toonud...
Ras Kinnisvara-le anti sadade miljonite väärtuses riigi kinnisvara tasuta ja nüüd tasutakse renti tasuta üleantud vara kasutamise ja korrashoiu eest...
Riik toetab miljardite kroonidega vaeseid hättasattunud EL riike –Iirimaad, Portugali..., kus näiteks õpetajate palk on üle nelja korra suurem, pensionid üle nelja korra suuremad kui Eestis. Eestlased abi ei vaja, kuid 3-4 korda rikkamad vajavad vaese Eesti abi. Eestlased ei vääri väärikat Eestis toimetulekut –kõik teiste riikide elanikud aga väärivad seda?
Nende ja paljude teiste peremehele (rahvale) tekitatud kahjude eest ei vastuta peremehe teenrid (parteid), nemad saavad ikka oma riiklikke toetusi ja kõrgeid palkasid.
Alates 01.maist k.a. hakkab Eestis maa müük välismaalastele. Välismaalastel on võrreldes eestlastega kõrgemad palgad ja pensionid – seega onneil PALJU SUUREMAD võimalused maa ostmiseks.. Nemad suudavad eestlaste maid hulgi kokku osta. Mõne aasta pärast on välismaalaste omandis 60-70% (või enamgi) väärtuslikumat maatükki Eestis ja eestlased peavad oma maal laveerima-otsima läbipääsu võõramaalaste eraomandis olevate maatükkide vahel.
Iga võõramaine maaomanik kehtestab oma korra temalekuuluval eramaal. Uus maaomanik kehtestab maale ka ise hinna oma eravalduses oleva maa üle. Eestlastele hakkavad nad maad müüma oma poolt kehtestatud hinna järgi. Peagi on suurem osa Eestimaadest venelaste, soomlaste, rootslaste, sakslaste... omanduses. Kas me saame siis öelda Eestis oleva maa kohta Eestimaa – kui omanikud on valdavalt võõramaalased? Kas siis on eestlane oma maa peremees – kui enamus maadest on võõramaalaste käes?
Kas see pole mitte läbianalüüsimata projekt? Mida rumalam idee, seda innukamalt raha sellesse maetakse. Kas see on peremehele kasulik toiming või mitte – see rahva teenreid ei huvita. Peaasi on hetketulu ja rahva teenrite omatulu. Teenrid ju omatulust ei loobu ja omatulu suuruse määrab teener ise (parteid), permehel (ehk rahval) pole siin sõnaõigust.
Riik on halb peremees... Kes või mis on see halb peremees? Põhiseadus ütleb - (prg. 1) Eestis... kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas. Rahva eest korraldab kogu riigi elu PARTEID. Parteid aga on kogu vastutuse veeretanud kõiges ja alati kodanikule. Parteide põhimõte - mida rohkem õigusi ja mõju parteidele, seda vähem vastutust. Tundub, et Eesti kodanikke ohustab enim teenrite e. võimuloleva kliki valitsemistiil.
Kes siis on halb peremees – kas riigivõimu kandja, või riigi elu korraldaja kõigis valdkondades?
P.S Kuidas me kujutame ette situatsiooni, et Eestis puudub Karistusseadustik ja kohtud. Mitte eriti hästi. Ometi meie poliitilisel maastikul on selline situatsioon. Poliitikutel vastutust ei ole. Kui puudub vastutus, siis puudub ka vastutustunne.... http://leopall.blogspot.com/2010/02/vastutusest.html
... Meie Riiki, sealhulgas ka meie majandust juhivad poliitikud – majnduses võhikud. Meie poliitikud on enamuses isehakanud amatöör-poliitikud, kellel suures osas puuduvad tõelise poliitiku vaated ja maneerid. Meie riigijuhid usuvad tõsimeeli, et majandus areneb nende targal poliitilisel juhtimisel - poliitiliste otsuste järgi. Poliitikud arvavad, et majandusinimesed ja majandus tegutsevad poliitikute käskudede järgi, mitte poliitikutest sõltumatult - majndusseaduste järgi.
Kõik meie valitsuste poolt tekitatud kahjud peab kinni maksma rahvas..... http://leopall.blogspot.com/2010/02/poliitikud-masumeistrid.html
Ministreid iseloomustab... Hea küsimus, seda küsimust oligi oodata. Vaadake, meie peame säilitama oma tulevastele põlvedele võimalikult looduslähedase keskkonna. Metaangaas on aga loodusele ohtlik – suurendab süsihappegaasi teket ja kasvuhoonegaaside efekti looduses. See kutsub esile maakera kliima soojenemise. Lehmi on palju ning nad toodavad eluohtlikku metaangaasi palju, mis seab ohtu looduse normaalse säilimise... http://leopall.blogspot.com/2010/10/meie-poliitikud.html
esmaspäev, 25. aprill 2011
neljapäev, 21. aprill 2011
Parteide (võimu)ahnus 2
Parteide (võimu)ahnus
Paljud inimesed – mitte ainult poliitikud – on võimuahned.
Iseasi on see – kellel ja mismoodi see võimuahnus väljendub. Mõnesid võimuahneid inimesi rahuldab see, et inimesed alluvad vastuvaidlematult nende korraldustele. Mõned tahavad endile allutada masse, et ennast näidata ja saavutada populaarsust masside hulgas (nagu staarid ja superstaariks pürgijad). Mõned soovivad saada võimu selleks, et võimu abil pääseda võõra raha jagamise juurde.
Raha jagamise juures tahetakse jätta võimalikult rohkem raha endile; kui endale rohkem jätta ei saa, siis jagada seda oma lähikondlastele; kui ka siis raha üle jääb, jagada see rikkuritele, kellelt võib loota sponsorina osa sellest rahast tagasi saada; kui ka siis raha üle jääb..., siis pilduda raha tuulde – ehk läheb mõni rahatäht ka asja ette (s.t.endile tagasi).
Selline on üldjoontes meie poliitikute nägemus rahva raha jagamisest.
Mis siis iseloomustab meie võimuahneid poliitikuid?
- Meie poliitikud on võimu nimel nõus loobuma üldrahvuslikest tõekspidamistest, igasugusest eetikast-moraalist, nõus sõlmima kokkuleppeid vanakuradi endaga – peaasi, et olla võimu ja raha jagamise juures tähtis osaline. Peaasi, et raha jagamise juures jääb võimalus teha raha KA ENDALE.
- Poliitikud püüavad kogu võimutäiust koondada ainuisikuliselt endi kätte, selleks piiratakse kõigi võimalike vahenditega – nii ausate kui ebaausate võtetega – blokeerida (teiste) võimu ihkavate kandidaatide juurdepääs võimu ja rahajagamise juurde.
- Kui on näha, et ainuvõimu rahva ja rahajagamise üle ei saavutata, siis püütakse liitlasteks leida parteisid, kelle abil on võimu saavutamine kindel, kuid endi võim jääb domineerima kaas-võimuri üle.
- Võimu saavutamisel mehitatakse kõik tähtsad riiklikud ametid-positsioonid oma inimeste ja poliitikutele truudust näidanud inimestega. See aitab kindlustada parteivõimurite võimupositsioone.
- Võim annab parteilasele pääsu riigi-rahva raha jagamise otsustamise juurde. See annab võimuritele ka võimu raha taotlejate/saajate üle – annan raha sellele, kellele tahan. Kui raha taotleja tingimusteta alandlikkust-kuuletumist parteile/võimurile ei näita, siis ta raha ka ei saa.
- Jagan riigi-rahva raha oma suva järgi. Muidugi. Kõigepealt jagan raha iseendale, oma sugulastele-parteikaaslastele-tuttavatele.
- Selleks, et raha saada – peab raha taotleja minu ees vingerdama, minult paluma, täitma minu kehtestatud nõudeid, lipitsema minu (poliitiku) ees, tõestama truudust minule kui valitsejale. Poliitik tahab Võimu näidata raha soovija üle. Sellest tunneb poliitik naudingut – ka võimuahnuse ilming, mida lubab parteide kehtestatud seadus. Mõned peavad seda muidugi PERVERSSUSEKS, kuid meil on see igapäevane-normaalne nähe.
Põhiseaduse kohaselt kuuluks kogu võimutäius meie riigis RAHVALE. Tegelikkuses on parteid kujundanud endi koostatud seadustega asja selliselt, et KOGU VÕIMUTÄIUS riigis kuulub (suur)PARTEIDELE. Rahva ülesandeks on kindlustada parteide ja parteilaste heaolu.
Parteide eliit Riigikogu näol on teinud sellised seadused, et parteide ülemvõimu ei suuda väärata ükski rahva arvamus. Võimukandja – Riigikogu (parteide käepikendus) ei loe-kuula-arvesta rahva arvamusega.
Paljud inimesed – mitte ainult poliitikud – on võimuahned.
Iseasi on see – kellel ja mismoodi see võimuahnus väljendub. Mõnesid võimuahneid inimesi rahuldab see, et inimesed alluvad vastuvaidlematult nende korraldustele. Mõned tahavad endile allutada masse, et ennast näidata ja saavutada populaarsust masside hulgas (nagu staarid ja superstaariks pürgijad). Mõned soovivad saada võimu selleks, et võimu abil pääseda võõra raha jagamise juurde.
Raha jagamise juures tahetakse jätta võimalikult rohkem raha endile; kui endale rohkem jätta ei saa, siis jagada seda oma lähikondlastele; kui ka siis raha üle jääb, jagada see rikkuritele, kellelt võib loota sponsorina osa sellest rahast tagasi saada; kui ka siis raha üle jääb..., siis pilduda raha tuulde – ehk läheb mõni rahatäht ka asja ette (s.t.endile tagasi).
Selline on üldjoontes meie poliitikute nägemus rahva raha jagamisest.
Mis siis iseloomustab meie võimuahneid poliitikuid?
- Meie poliitikud on võimu nimel nõus loobuma üldrahvuslikest tõekspidamistest, igasugusest eetikast-moraalist, nõus sõlmima kokkuleppeid vanakuradi endaga – peaasi, et olla võimu ja raha jagamise juures tähtis osaline. Peaasi, et raha jagamise juures jääb võimalus teha raha KA ENDALE.
- Poliitikud püüavad kogu võimutäiust koondada ainuisikuliselt endi kätte, selleks piiratakse kõigi võimalike vahenditega – nii ausate kui ebaausate võtetega – blokeerida (teiste) võimu ihkavate kandidaatide juurdepääs võimu ja rahajagamise juurde.
- Kui on näha, et ainuvõimu rahva ja rahajagamise üle ei saavutata, siis püütakse liitlasteks leida parteisid, kelle abil on võimu saavutamine kindel, kuid endi võim jääb domineerima kaas-võimuri üle.
- Võimu saavutamisel mehitatakse kõik tähtsad riiklikud ametid-positsioonid oma inimeste ja poliitikutele truudust näidanud inimestega. See aitab kindlustada parteivõimurite võimupositsioone.
- Võim annab parteilasele pääsu riigi-rahva raha jagamise otsustamise juurde. See annab võimuritele ka võimu raha taotlejate/saajate üle – annan raha sellele, kellele tahan. Kui raha taotleja tingimusteta alandlikkust-kuuletumist parteile/võimurile ei näita, siis ta raha ka ei saa.
- Jagan riigi-rahva raha oma suva järgi. Muidugi. Kõigepealt jagan raha iseendale, oma sugulastele-parteikaaslastele-tuttavatele.
- Selleks, et raha saada – peab raha taotleja minu ees vingerdama, minult paluma, täitma minu kehtestatud nõudeid, lipitsema minu (poliitiku) ees, tõestama truudust minule kui valitsejale. Poliitik tahab Võimu näidata raha soovija üle. Sellest tunneb poliitik naudingut – ka võimuahnuse ilming, mida lubab parteide kehtestatud seadus. Mõned peavad seda muidugi PERVERSSUSEKS, kuid meil on see igapäevane-normaalne nähe.
Põhiseaduse kohaselt kuuluks kogu võimutäius meie riigis RAHVALE. Tegelikkuses on parteid kujundanud endi koostatud seadustega asja selliselt, et KOGU VÕIMUTÄIUS riigis kuulub (suur)PARTEIDELE. Rahva ülesandeks on kindlustada parteide ja parteilaste heaolu.
Parteide eliit Riigikogu näol on teinud sellised seadused, et parteide ülemvõimu ei suuda väärata ükski rahva arvamus. Võimukandja – Riigikogu (parteide käepikendus) ei loe-kuula-arvesta rahva arvamusega.
kolmapäev, 20. aprill 2011
Maksuvabastus - palk..
Juhtusin kuulama Riigikogu infotundi.
Riigikogulane Viktor Vassiljev küsis peaministerAndrus Ansipilt: miks 17 000 pensionäri pole saanud tulumaksust soodustus-vabastust? Kui pensionärid pole avaldust teinud teadmatuse tõttu, siis miks RIIK ise seda vabastust-soodustust teinud pole?
Peaminister A.Ansipi vastus sellele küsimusele oli üpris omapärane ja väljendas huvitavaid seisukohti. Tema vastus oli lühidalt kokkuvõttes selline:
Neid pensionäre on umbes 17 000 ja enamus neist on vanuses 80-ne aasta ringis. Nende teavitamine kirja teel läheb maksma umbes 9 000 Euro ringis ja selle raha leidmine pole probleem.
Miks riik ise pole seda tulumaksuvabastust tagastanud? Lihtne selgitus. Aga võib olla need pensionärid ei tahagi tulumaksuvabastust? Riik ei saa ju neid sundida raha vastu võtma. Selleks peab ikka nende pensionäride avaldus olema. Mõni pensionär ei tahagi seda tulumaksuvabastuse soodustust igakuiselt kätte saada. Mõni pensionär tahab soodustuse kätte saada iga aasta järel, mõni tahab saada 10 aasta järel. Riik neid ju selleks sundida ei saa.
Mõtlesin nendele peamnistri vastustele... Tõepoolest.
On ju mitmeid võimalusi. Enamus pensionäre on rikkad. Milleks neile väikeste summadena väikest raha saada – parem juba välja võtta iga viie või kümne aasta järel – vähemalt natukenegi tuntav summa.
Samas jälle – ehk see summa lõplikult ja KORRAGA välja võtta? Ikkagi kopsakas ja lõplik summa – neist rahadest saaks expensionäri kirstule mõnusa sisevooderduse, mis klõbiseks-krõbiseks rahaliselt-meeldivalt laiba kirstus lebamiskülge vahetades.
Või arvas ehk peaminister, et (80-ne ringis) pensionärid esitavad avalduse pensioniametile kirstust peale oma surma?
Aga kuidas mulla alt kirstust edastada avaldus? See vajab veel läbitöötamist valitsuse tasemel, kuid arvan, et ka see probleem on meie valitsuse puhul lahendatav.
Njaa... Siis mõtlesin natuke meie tänapäeva ja peaministri ütlustele...
Tekkisid uued küsimused.
Näiteks:
Kas riigikogulased ja ministrid esitavad avaldused palga - hüvitiste saamiseks? Hüvitiste saamiseks kindlasti. Aga kas nad eraldi ka PALGA SAAMISEKS avalduse esitasid? Ehk on mõni riigikogulane ka eetiline ja teenib riiki rahva huvides aatelistel kaalutlustel või on mõnel ministril ka eetilis-moraal olemas ( nagu oli see eelmise EV ajal)?
Muidu tuleb välja, et riigikogulasi ja ministreid SUNNITAKSE RAHA VASTU VÕTMA! See oleks lubamatu korruptsioonihõnguline riiklik sund. Võib-olla mõni riigikogulane-minister võtaks palga välja peale oma surma ja supleks meelsamini 500-Euroste keskel peale surma oma kirstus??
Riigikogulane Viktor Vassiljev küsis peaministerAndrus Ansipilt: miks 17 000 pensionäri pole saanud tulumaksust soodustus-vabastust? Kui pensionärid pole avaldust teinud teadmatuse tõttu, siis miks RIIK ise seda vabastust-soodustust teinud pole?
Peaminister A.Ansipi vastus sellele küsimusele oli üpris omapärane ja väljendas huvitavaid seisukohti. Tema vastus oli lühidalt kokkuvõttes selline:
Neid pensionäre on umbes 17 000 ja enamus neist on vanuses 80-ne aasta ringis. Nende teavitamine kirja teel läheb maksma umbes 9 000 Euro ringis ja selle raha leidmine pole probleem.
Miks riik ise pole seda tulumaksuvabastust tagastanud? Lihtne selgitus. Aga võib olla need pensionärid ei tahagi tulumaksuvabastust? Riik ei saa ju neid sundida raha vastu võtma. Selleks peab ikka nende pensionäride avaldus olema. Mõni pensionär ei tahagi seda tulumaksuvabastuse soodustust igakuiselt kätte saada. Mõni pensionär tahab soodustuse kätte saada iga aasta järel, mõni tahab saada 10 aasta järel. Riik neid ju selleks sundida ei saa.
Mõtlesin nendele peamnistri vastustele... Tõepoolest.
On ju mitmeid võimalusi. Enamus pensionäre on rikkad. Milleks neile väikeste summadena väikest raha saada – parem juba välja võtta iga viie või kümne aasta järel – vähemalt natukenegi tuntav summa.
Samas jälle – ehk see summa lõplikult ja KORRAGA välja võtta? Ikkagi kopsakas ja lõplik summa – neist rahadest saaks expensionäri kirstule mõnusa sisevooderduse, mis klõbiseks-krõbiseks rahaliselt-meeldivalt laiba kirstus lebamiskülge vahetades.
Või arvas ehk peaminister, et (80-ne ringis) pensionärid esitavad avalduse pensioniametile kirstust peale oma surma?
Aga kuidas mulla alt kirstust edastada avaldus? See vajab veel läbitöötamist valitsuse tasemel, kuid arvan, et ka see probleem on meie valitsuse puhul lahendatav.
Njaa... Siis mõtlesin natuke meie tänapäeva ja peaministri ütlustele...
Tekkisid uued küsimused.
Näiteks:
Kas riigikogulased ja ministrid esitavad avaldused palga - hüvitiste saamiseks? Hüvitiste saamiseks kindlasti. Aga kas nad eraldi ka PALGA SAAMISEKS avalduse esitasid? Ehk on mõni riigikogulane ka eetiline ja teenib riiki rahva huvides aatelistel kaalutlustel või on mõnel ministril ka eetilis-moraal olemas ( nagu oli see eelmise EV ajal)?
Muidu tuleb välja, et riigikogulasi ja ministreid SUNNITAKSE RAHA VASTU VÕTMA! See oleks lubamatu korruptsioonihõnguline riiklik sund. Võib-olla mõni riigikogulane-minister võtaks palga välja peale oma surma ja supleks meelsamini 500-Euroste keskel peale surma oma kirstus??
teisipäev, 19. aprill 2011
Meie parteide (kasu)ahnus
Milleks meie rahvale riiklikud institutsioonid?
Siiani tundub, et riiklikud institutsioonid teenivad eesmärki – kindlustada võimulolevate parteide (ka parteilaste) rikastumise eesmärke riigi-rahva arvel ilma igasuguse parteide vastutuseta (ka parteilise vastutuseta rahvale tekitatud kahjude eest) . http://leopall.blogspot.com/2010/02/vastutusest.html
Riiklike institutsioonide vajades on esile kutsutud vajdusest kaitsta ja arendada riiki, rahvast, luua rahvale eluterved ning soodsad elutingimused.
Meie riigi võimu- ja valitsemisorganid moodustavad parteid ja juhivad kogu riigi elu. Parteide esmaõlesandeks peaks olema – töötada riigi ja rahva hüvanguks selliselt, et riik õitseks jarahva elatustase üha paraneks.
Paraku on parteid seadnud esmaülesandeks riigilt-rahvalt võtta endi hüveks võimalikult rohkem, rahva ja riigi saatus neid ei huvita. Eesti riigi, Eesti rahvuse ja kultuuri säilimine läbi aegade – pole parteide mure. Parteid on muutunud parteidesse kuuluvatele parteilastele kasulikuks äriühinguks (http://leopall.blogspot.com/2010/08/partei-on-kasulik-ariuhing.html ). Meie parteid ei taha aru saada, et riik ja rahvas pole loodud ainult parteide võimu- ja rahaahnuse rahuldamiseks –ilma, et parteilased ise midagi vastu annaks (http://leopall.blogspot.com/2010/12/parteid-ei-taha-aru-saada.html ).
Lisaks sellele, et parteid saavad miljoneid riigi eelarvest, on parteide mehitatud paljud riigikogulaste kohad, nõunike kohad (kes sisulist nõu ei oska anda), RAS juhatuste liikmete kohad, mitmed parteilastele rahe teenimiseks ülemakstud ametkonnad, jne... Kõik selle nimel, et parteid ja parteilased saaksid võimalikult külluslikult ära elada – seda rahva arvel. Peab ütlema, et parteid osutavad riigile kehva kvaliteediga riigivalitsemise teenust rahvale liiga kallilt. Rahvale odavam ja kasulikum tuleks Riigikogu ja Valitsuse teenust sisse osta välismaalt, muidu oleme varsti mõne Araabia kuningriigi alluvuses osariigi staatuses, nagu (http://leopall.blogspot.com/2011/02/eesti-araabia-kuningriik.html ).
Paraku on parteid endi kasuks teinud sellised seadused, millede põhjal rahval pole midagi vaielda ja parteid mitte millegiga oma praagi eest ei vastuta (http://leopall.blogspot.com/2010/02/parteid-muuvad-liiga-kallilt_28.html ).
See, et parteide osutatud riigivalitsemisteenus on praak, seda näitab senine Riigikogu ja Valitsuse töö, mille tulemused on üpris nigelad. Kulutused ja raiskamised on suured, kuid rahva elatustase on VÄGA VISA tõusma.
Andrus Ansip väidab, et neil on rahva mandaat. Kuidas seda saab väita, kui Reformarid koos IRL-ga said hääetanutelt alla poole häälte arvust e. 48.2% häältest, ülejäänud (Kesk, Sotsid, väikeparteid ja üksikkandidaadid) said 51,8%. – sisuliselt kahe koalitsioonpartei vastu hääletati rohkem kui nende poolt. Siin tuleb arvestada muidugi seda, et hääletada saab AINULT NENDE EEST – KEDA PARTEI LUBAB. Ülejäänud hääled jooksevad tühja.
E-hääletamisel esines puudusi, kuid nende mõjule üldhääletamise tulemustele ei saa hinnangut anda, sest need andmed hävitati kiiresti Valimiskomisjoni poolt sõltumata protestidest. Kas oli midagi karta?
Võim Tallinnas on kindlalt Keskerakonna käes, riigi ulatuses aga Reformi ja IRL käes. Võim Tallinnas ja Riigikogus vastandavad üks teisele, sõimavad teineteist... kuid nende võimuahnel tegevustel suurt vahet võimu- ja rahaahnuses pole. Ehk siis – REF-IRL tegutseb ainult rikaste huvides, Sotsid ja Kesk peavad silmas ka keskmiste ja vaeste inimeste huvisid. Parteid (Riigikogu ja Valitsus) leiavad ikka, et neil on kerjuse palk ja see vajab rahva heaolu arvel tõstmist (http://leopall.blogspot.com/2011/04/vajalikud-huvitised.html ).
Peaminister Ansip, tema erakonnakaaslased ja koalitsioonipartnerid valetavad (ka teised parteijuhid) julmalt (palgad, pensionid, maksud, hindade tõus jne...), sest nad peavad rahvast rumalaks lumpeniks ja teavad, et nemad rahva arvamust valskuse kohta ei kuule, kuid nende vale annab Eesti rahva elust hea mulje välismaale. Pealegi – ametlik statistika on moonutatud (õigemini kajastab andmeid moonutatult valitsejatele kasulikus suunas ja ei kajasta halbu näitajaid). Milleks meile selline kunstlik-moonutatud statistika? Valitsejatele? http://leopall.blogspot.com/2010/05/milleks-selline-statistika.html .
Siiani tundub, et riiklikud institutsioonid teenivad eesmärki – kindlustada võimulolevate parteide (ka parteilaste) rikastumise eesmärke riigi-rahva arvel ilma igasuguse parteide vastutuseta (ka parteilise vastutuseta rahvale tekitatud kahjude eest) . http://leopall.blogspot.com/2010/02/vastutusest.html
Riiklike institutsioonide vajades on esile kutsutud vajdusest kaitsta ja arendada riiki, rahvast, luua rahvale eluterved ning soodsad elutingimused.
Meie riigi võimu- ja valitsemisorganid moodustavad parteid ja juhivad kogu riigi elu. Parteide esmaõlesandeks peaks olema – töötada riigi ja rahva hüvanguks selliselt, et riik õitseks jarahva elatustase üha paraneks.
Paraku on parteid seadnud esmaülesandeks riigilt-rahvalt võtta endi hüveks võimalikult rohkem, rahva ja riigi saatus neid ei huvita. Eesti riigi, Eesti rahvuse ja kultuuri säilimine läbi aegade – pole parteide mure. Parteid on muutunud parteidesse kuuluvatele parteilastele kasulikuks äriühinguks (http://leopall.blogspot.com/2010/08/partei-on-kasulik-ariuhing.html ). Meie parteid ei taha aru saada, et riik ja rahvas pole loodud ainult parteide võimu- ja rahaahnuse rahuldamiseks –ilma, et parteilased ise midagi vastu annaks (http://leopall.blogspot.com/2010/12/parteid-ei-taha-aru-saada.html ).
Lisaks sellele, et parteid saavad miljoneid riigi eelarvest, on parteide mehitatud paljud riigikogulaste kohad, nõunike kohad (kes sisulist nõu ei oska anda), RAS juhatuste liikmete kohad, mitmed parteilastele rahe teenimiseks ülemakstud ametkonnad, jne... Kõik selle nimel, et parteid ja parteilased saaksid võimalikult külluslikult ära elada – seda rahva arvel. Peab ütlema, et parteid osutavad riigile kehva kvaliteediga riigivalitsemise teenust rahvale liiga kallilt. Rahvale odavam ja kasulikum tuleks Riigikogu ja Valitsuse teenust sisse osta välismaalt, muidu oleme varsti mõne Araabia kuningriigi alluvuses osariigi staatuses, nagu (http://leopall.blogspot.com/2011/02/eesti-araabia-kuningriik.html ).
Paraku on parteid endi kasuks teinud sellised seadused, millede põhjal rahval pole midagi vaielda ja parteid mitte millegiga oma praagi eest ei vastuta (http://leopall.blogspot.com/2010/02/parteid-muuvad-liiga-kallilt_28.html ).
See, et parteide osutatud riigivalitsemisteenus on praak, seda näitab senine Riigikogu ja Valitsuse töö, mille tulemused on üpris nigelad. Kulutused ja raiskamised on suured, kuid rahva elatustase on VÄGA VISA tõusma.
Andrus Ansip väidab, et neil on rahva mandaat. Kuidas seda saab väita, kui Reformarid koos IRL-ga said hääetanutelt alla poole häälte arvust e. 48.2% häältest, ülejäänud (Kesk, Sotsid, väikeparteid ja üksikkandidaadid) said 51,8%. – sisuliselt kahe koalitsioonpartei vastu hääletati rohkem kui nende poolt. Siin tuleb arvestada muidugi seda, et hääletada saab AINULT NENDE EEST – KEDA PARTEI LUBAB. Ülejäänud hääled jooksevad tühja.
E-hääletamisel esines puudusi, kuid nende mõjule üldhääletamise tulemustele ei saa hinnangut anda, sest need andmed hävitati kiiresti Valimiskomisjoni poolt sõltumata protestidest. Kas oli midagi karta?
Võim Tallinnas on kindlalt Keskerakonna käes, riigi ulatuses aga Reformi ja IRL käes. Võim Tallinnas ja Riigikogus vastandavad üks teisele, sõimavad teineteist... kuid nende võimuahnel tegevustel suurt vahet võimu- ja rahaahnuses pole. Ehk siis – REF-IRL tegutseb ainult rikaste huvides, Sotsid ja Kesk peavad silmas ka keskmiste ja vaeste inimeste huvisid. Parteid (Riigikogu ja Valitsus) leiavad ikka, et neil on kerjuse palk ja see vajab rahva heaolu arvel tõstmist (http://leopall.blogspot.com/2011/04/vajalikud-huvitised.html ).
Peaminister Ansip, tema erakonnakaaslased ja koalitsioonipartnerid valetavad (ka teised parteijuhid) julmalt (palgad, pensionid, maksud, hindade tõus jne...), sest nad peavad rahvast rumalaks lumpeniks ja teavad, et nemad rahva arvamust valskuse kohta ei kuule, kuid nende vale annab Eesti rahva elust hea mulje välismaale. Pealegi – ametlik statistika on moonutatud (õigemini kajastab andmeid moonutatult valitsejatele kasulikus suunas ja ei kajasta halbu näitajaid). Milleks meile selline kunstlik-moonutatud statistika? Valitsejatele? http://leopall.blogspot.com/2010/05/milleks-selline-statistika.html .
kolmapäev, 13. aprill 2011
Naisõiguslaste jaburdused
Riik sunnib maksma jaburduste eest.
Riik peab ülal võrdõiguslikkuse bürood rahva raha eest. Kas see büroo võitleb meeste-naiste võrdõiguslikkuse eest? Kahtlen väga, sest selles büroos pole meestöötajaid – ainult naised. Kuidas nad oskavad siis võidelda meeste õiguste eest – või, võideldes naiste õiguste eest – kahjustamata meeste õigusi?
Kas siis tallatakse jalge alla ainult naiste õigusi? Büroo juttudes sellel teemal aru ei saa, sest jutt käib ainult naiste õigustest. Kusjuures jutt käib pigem naiste-meeste palga võrdsusest – mitte naiste-meeste võrdsetest õigustest.
Eurotasandil ja Eestis selle teema ülestõstjad ja propageerijad olid/on Mari-Ann Mikko ja (vist??? Isegi ei mäleta nime, küll aga tekste) A.Penu???. Tundub, et naisõiguslased on kas raha nimel selle teema ülestõstjad või.... mis on nende eesmärk? Meeste ja naiste võrdsed õigused? Meeste ja naiste võrdne roll ühiskonna juhtimisel? Meeste ja naiste võrdne palk??? Räägitakse mitmel teemal üldiselt, aga mille vastu konreetselt protestitakse
Näiteks M.Mikko sai teada, et Narvas suur osa naistöötajaid said palka alla riiklikult kehtestatud miinimumi. See küll üllatas teda (kuna ta ei tunne tegelikku elu Eestis), kuid mitte mingeid reaktsioone ei järgnenud. Seadusest väiksema palgasaamine on sisuliselt kuritegu. See teda ei huvitanud,oli rahulseaduserikkumistega. Järelikult ei huvitanud teda elu seaduslikkus Eestis ega õigus- õiglus, vaid mis? Võrdõiguslikkus või mis? Millest sõltus tema uudne informatsioon üldsusele kui seaduserikkumine teda ei huvitanud?.
Ei ole tõsiselt võetav Võrdõiguslikkuse büroo avaldused –arvamused. Miks?
Kui neid huvitavadmeeste-naiste võrdesed õigused... Miks nad ei võitle selle eest. Et meestel oleks võrdsed õigused-võimalused sünnitada lapsi? Paljud mehed tahaksid seda – kasvõi sellepärast, et saada eismesele meessünnitajale määratud preemiat.
Paljud üksikud mehed või need mehed, kes ei saavuta naisega üksmeelt – tahaksid saada lapsi – kuid naisõiguslased ei võimalda seda – nad ei garanteeri nendele meestele lapsesaamise võimalust. Nimetades küll endid võrdõiguslikkuse eest võitlejateks –meeste võimaluse eest last sünnitada nad ei võitle. Kus on siis võitlus võrdõiguslikkuse eest?
Küsimus ühiskonna juhtimisel meeste eelistamisest... Tõestuseks tõstatakse küsimus – miks on Riigikogus naisi vähem kui mehi? Kulla naised! Meil on ju „demokraatlikud“ valimised. Naisvalijaid on (demograafiliselt) rohkem kui mehi. MIKS naised valivad siis mehi – mitte naisi? Kas selles on süüdi mehed???
Et Parteid esitavad Riigikogu liikme kandidaadiks rohkem mehi kui naisi?? Aga kulla naised!!! Otsustavad ju PARTEI LIIKMED – TEID on ju rohkem kui mehi parteides. Miks te hääletate meeste – mitte naiste poolt???
Millegipärast naisõiguslased ei protesti jubateist Riigikogu selle vastu, et Riigikogu juhatuses on esimees(naine), aseesimehed – mees ja naine. Seega –kaks naist ja üks mees –miks diskrimineeritakse mehi??? Sookvoodi kohaselt peab olema VÕRDSELT!!!
Milleks siin rääkida naiste diskrimineerimisest?
Pole kuulda olnud, et naisõiguslased nõuaksid võrdesid sookvootide kehtestamist kaevurite, lennukipilootide, sibivedajate või süvasukeldujate hulgas. Miks? Ka need on kõrgelttasustatavad töökohad. Miks on neil kohtadel (rikkudes sookvoote) mehi rohkem kui naisi?
Pigem ütleks: naisõiguslaste enseseimetluse ja nende isikliku tasku-meedia täitmiseks loodud imago rahva lollitamiseks populaarsus-meediaiidoli täitmist soodustab rahvalt küsimata riik. See on lihtne võimalus – kergesti luua populaarsust enamuse naiste hulgas.
Miks seda mõne naisambitsionääri isiklikke ambitsoone peab tasustama RAHVAS??
Riik peab ülal võrdõiguslikkuse bürood rahva raha eest. Kas see büroo võitleb meeste-naiste võrdõiguslikkuse eest? Kahtlen väga, sest selles büroos pole meestöötajaid – ainult naised. Kuidas nad oskavad siis võidelda meeste õiguste eest – või, võideldes naiste õiguste eest – kahjustamata meeste õigusi?
Kas siis tallatakse jalge alla ainult naiste õigusi? Büroo juttudes sellel teemal aru ei saa, sest jutt käib ainult naiste õigustest. Kusjuures jutt käib pigem naiste-meeste palga võrdsusest – mitte naiste-meeste võrdsetest õigustest.
Eurotasandil ja Eestis selle teema ülestõstjad ja propageerijad olid/on Mari-Ann Mikko ja (vist??? Isegi ei mäleta nime, küll aga tekste) A.Penu???. Tundub, et naisõiguslased on kas raha nimel selle teema ülestõstjad või.... mis on nende eesmärk? Meeste ja naiste võrdsed õigused? Meeste ja naiste võrdne roll ühiskonna juhtimisel? Meeste ja naiste võrdne palk??? Räägitakse mitmel teemal üldiselt, aga mille vastu konreetselt protestitakse
Näiteks M.Mikko sai teada, et Narvas suur osa naistöötajaid said palka alla riiklikult kehtestatud miinimumi. See küll üllatas teda (kuna ta ei tunne tegelikku elu Eestis), kuid mitte mingeid reaktsioone ei järgnenud. Seadusest väiksema palgasaamine on sisuliselt kuritegu. See teda ei huvitanud,oli rahulseaduserikkumistega. Järelikult ei huvitanud teda elu seaduslikkus Eestis ega õigus- õiglus, vaid mis? Võrdõiguslikkus või mis? Millest sõltus tema uudne informatsioon üldsusele kui seaduserikkumine teda ei huvitanud?.
Ei ole tõsiselt võetav Võrdõiguslikkuse büroo avaldused –arvamused. Miks?
Kui neid huvitavadmeeste-naiste võrdesed õigused... Miks nad ei võitle selle eest. Et meestel oleks võrdsed õigused-võimalused sünnitada lapsi? Paljud mehed tahaksid seda – kasvõi sellepärast, et saada eismesele meessünnitajale määratud preemiat.
Paljud üksikud mehed või need mehed, kes ei saavuta naisega üksmeelt – tahaksid saada lapsi – kuid naisõiguslased ei võimalda seda – nad ei garanteeri nendele meestele lapsesaamise võimalust. Nimetades küll endid võrdõiguslikkuse eest võitlejateks –meeste võimaluse eest last sünnitada nad ei võitle. Kus on siis võitlus võrdõiguslikkuse eest?
Küsimus ühiskonna juhtimisel meeste eelistamisest... Tõestuseks tõstatakse küsimus – miks on Riigikogus naisi vähem kui mehi? Kulla naised! Meil on ju „demokraatlikud“ valimised. Naisvalijaid on (demograafiliselt) rohkem kui mehi. MIKS naised valivad siis mehi – mitte naisi? Kas selles on süüdi mehed???
Et Parteid esitavad Riigikogu liikme kandidaadiks rohkem mehi kui naisi?? Aga kulla naised!!! Otsustavad ju PARTEI LIIKMED – TEID on ju rohkem kui mehi parteides. Miks te hääletate meeste – mitte naiste poolt???
Millegipärast naisõiguslased ei protesti jubateist Riigikogu selle vastu, et Riigikogu juhatuses on esimees(naine), aseesimehed – mees ja naine. Seega –kaks naist ja üks mees –miks diskrimineeritakse mehi??? Sookvoodi kohaselt peab olema VÕRDSELT!!!
Milleks siin rääkida naiste diskrimineerimisest?
Pole kuulda olnud, et naisõiguslased nõuaksid võrdesid sookvootide kehtestamist kaevurite, lennukipilootide, sibivedajate või süvasukeldujate hulgas. Miks? Ka need on kõrgelttasustatavad töökohad. Miks on neil kohtadel (rikkudes sookvoote) mehi rohkem kui naisi?
Pigem ütleks: naisõiguslaste enseseimetluse ja nende isikliku tasku-meedia täitmiseks loodud imago rahva lollitamiseks populaarsus-meediaiidoli täitmist soodustab rahvalt küsimata riik. See on lihtne võimalus – kergesti luua populaarsust enamuse naiste hulgas.
Miks seda mõne naisambitsionääri isiklikke ambitsoone peab tasustama RAHVAS??
teisipäev, 12. aprill 2011
Vajalikud hüvitised
Riigikogulase palk. Kerjuse palk?
1.EW ajal valiti Riigikokku austusväärsed kodanikud, kes suutsid ennast ja oma pere ära elatada, kes oma väärika olekuja tubli tööga olid ennast näidanud ja pälvinud tunnustuse. Aga nüüd? Inimesed, kes pole tööd teinud, vaid ainult poliitringkondades keerelnud? Kes tahavad riigikogulase palgaga oma sugukonda ülal pidada?
Riigikogulase palk koos hüvitiste ja korterikompensatsiooniga on minimaalselt ainult 4 700 Eurot. Seda on ikka äärmiselt vähe, arvestades veel sellega, et ligi poolte riigikogulaste vaimne tase on kõrgem kui keskmistel Delfi kommentaatoritel. Riigikogulane saab koos hüvitistega ainult 20 korda rohkem raha kui alampalga saaja – see on äärmiselt vähe võrreldes riigikogulase vastutusrikka tööga, kes on tööl 365x24 tundi aastas. Senised kompensatsioonid-hüvitised autole-bensiinile-kommile-majoneesile-öökohtumistele tuleb muidugi säilitada.
Hüvitiste-kompensatsioonide lisamine ei leiaks rahva hulgas ehk mõistmist. Küll tuleks toompealaste kompensatsioonile lisada koduigatsustasu 2 500 Eurot kuus nagu on Eurosaadikutel. Ei ela ju keegi neist Toompeal, kuid veedavad seal sundkorras ligi 6 kuud aastas.
Kindlustab ju iga tööandja oma töötajad töövahenditega, normaalse töökohaga, tihti vormiriietusega... Miks peaks siis riigikogulane oma väikesest palgast tegema suuri kulutusi pastapliiatsi ostmiseks või oma kallihinnalist aega raiskama toidu või WC-paberi ostmiseks? See peaks ikka olema tööandja (ta ju rahva teener) rahva-riigi ülesanne.
Mida peaks riigikogulaste ja ministrite suhtes MINIMAALSELT tegema?
Riik peab leidma vahendeid ning eraldama Riigikantseleile riigikogulaste ja ministritele tasuta võimaldama järgmisi teenuseid.
1. Taastada tuleb eelmisel riigikogul arutusel olnud igal riigikogulase abilise staatus, kes aitaks parteisaadikul nupule vajutada, tõstaks paberilehti etteja asendaks riigikogulast kui teda kohal pole.
2. Kõigepealt muidugi tasuta toitlustamine Toompeal. Igale riigikogulasele iga kuu tasuta 1 kleit/ülikond, 3 pluusi, paar kingi ja 4 paari sokke/sukki.
3. Igale riigikogulasele palgatakse isiklik kokk, kes riigi arvelt muretseb toiduained ning valmistab toidud.
4. Riigi arvel tasuta teenija, kes hoiab kodu ja riided korras, aitab riietumisel, tõmbab magama minnes teki peale ja söödab riigikogulast (siis saab riigikogulane samal ajal kätega muud vajalikku tööd teha).
5. Igale riigikogulasele – kellel on väljaspool Tallinat korter. maja või suvila –palgata majahoidja Riigikogus olemise ajaks.
6. Igale riigikogulasele riigi arvelt erasekretär-vaba aja sisustaja, kes abistab riigikoglast väljaspool Toompea saali tegevuses.
See on esialgu minimaalne, millega tuleks riigi arvelt tuleks kindlustada iga riigikogulane ja minister....
Vanasti mindi Riigikokku Riiki ja rahvast teenima –see oli auasi. Röövlitel ja Kerjustel Riigokku asja polnud.
1.EW ajal valiti Riigikokku austusväärsed kodanikud, kes suutsid ennast ja oma pere ära elatada, kes oma väärika olekuja tubli tööga olid ennast näidanud ja pälvinud tunnustuse. Aga nüüd? Inimesed, kes pole tööd teinud, vaid ainult poliitringkondades keerelnud? Kes tahavad riigikogulase palgaga oma sugukonda ülal pidada?
Riigikogulase palk koos hüvitiste ja korterikompensatsiooniga on minimaalselt ainult 4 700 Eurot. Seda on ikka äärmiselt vähe, arvestades veel sellega, et ligi poolte riigikogulaste vaimne tase on kõrgem kui keskmistel Delfi kommentaatoritel. Riigikogulane saab koos hüvitistega ainult 20 korda rohkem raha kui alampalga saaja – see on äärmiselt vähe võrreldes riigikogulase vastutusrikka tööga, kes on tööl 365x24 tundi aastas. Senised kompensatsioonid-hüvitised autole-bensiinile-kommile-majoneesile-öökohtumistele tuleb muidugi säilitada.
Hüvitiste-kompensatsioonide lisamine ei leiaks rahva hulgas ehk mõistmist. Küll tuleks toompealaste kompensatsioonile lisada koduigatsustasu 2 500 Eurot kuus nagu on Eurosaadikutel. Ei ela ju keegi neist Toompeal, kuid veedavad seal sundkorras ligi 6 kuud aastas.
Kindlustab ju iga tööandja oma töötajad töövahenditega, normaalse töökohaga, tihti vormiriietusega... Miks peaks siis riigikogulane oma väikesest palgast tegema suuri kulutusi pastapliiatsi ostmiseks või oma kallihinnalist aega raiskama toidu või WC-paberi ostmiseks? See peaks ikka olema tööandja (ta ju rahva teener) rahva-riigi ülesanne.
Mida peaks riigikogulaste ja ministrite suhtes MINIMAALSELT tegema?
Riik peab leidma vahendeid ning eraldama Riigikantseleile riigikogulaste ja ministritele tasuta võimaldama järgmisi teenuseid.
1. Taastada tuleb eelmisel riigikogul arutusel olnud igal riigikogulase abilise staatus, kes aitaks parteisaadikul nupule vajutada, tõstaks paberilehti etteja asendaks riigikogulast kui teda kohal pole.
2. Kõigepealt muidugi tasuta toitlustamine Toompeal. Igale riigikogulasele iga kuu tasuta 1 kleit/ülikond, 3 pluusi, paar kingi ja 4 paari sokke/sukki.
3. Igale riigikogulasele palgatakse isiklik kokk, kes riigi arvelt muretseb toiduained ning valmistab toidud.
4. Riigi arvel tasuta teenija, kes hoiab kodu ja riided korras, aitab riietumisel, tõmbab magama minnes teki peale ja söödab riigikogulast (siis saab riigikogulane samal ajal kätega muud vajalikku tööd teha).
5. Igale riigikogulasele – kellel on väljaspool Tallinat korter. maja või suvila –palgata majahoidja Riigikogus olemise ajaks.
6. Igale riigikogulasele riigi arvelt erasekretär-vaba aja sisustaja, kes abistab riigikoglast väljaspool Toompea saali tegevuses.
See on esialgu minimaalne, millega tuleks riigi arvelt tuleks kindlustada iga riigikogulane ja minister....
Vanasti mindi Riigikokku Riiki ja rahvast teenima –see oli auasi. Röövlitel ja Kerjustel Riigokku asja polnud.
esmaspäev, 11. aprill 2011
Uus Valitsus
Ministrid paigas
Meie Riigikogud ja valitsused on kokkuvõttes kas rumald; on nende nõunikud rumalad; või on nii riigikogulased kui ministrid targad ja kavalad ning kasutavad oma ametipositsioone ära isilikuks ja oma parteide rikastumiseks. Nad ei arvesta riigi ega rahva huvidega, vaid suur-bandedena koorivad rahvast, arvestamata rahva olukorda ja rahva võimalusi. Spetsialistid igal alal.
Mis sunnib sedasi arvama?
Meie võimulolevad parteid pole Eestis keskklassi suutnud luua 20 aasta jooksul. E.Ergma väitel on meil 91% vaeseid ja ülivaeseid ning 9% rikkaid ja ülirikkaid inimesi - keskklassi meil pole. Kas asi on selles, et üle poole rahvast on joodikud, luuserid e. Lumpen - nagu mitmekordne minister Rein Lang väitis? Kuna selle aja sees pole keskklassi tekkima hakanudki, siis kaldun arvama, et pigem on ministrid-riigikogulased Lumpenid – kes oskavad kõike – aga tegelikult peale retoorika riigivalitsemisest ei tea nad midagi.
Nüüd on ministrid kinnitatud. Mida neist arvata?
Ken-Martti Vaher olümpiavõitjaks kiirjooksus ei hakka (kuigi partei käsul võiks ju hakata-olla). Ta hakkas siseministriks. Tema esialgne kava – tuletõrje ja politsei tööle põhiliselt ühiskondlikel alustel–selles on iva sees, seest 1. EV ajal oli Vabatahtlik tuletõrje üpris laialt levinud ja heal tasemel. Arvestades pidevat päästjate ja politseinike koondamist, nende palkade vähendamist – tahetakse kogu töö viia ühiskondlikele alustele, jättes alles vaid kõrgepalgalised Politsei-Päästeameti JUHID. Hoopis eetilisem ja moraalsem oleks see, kui minister ise ja pool ministeeriumit töötaksid palgata - ühiskondlikel alustel. Need aga, kes tegelikku tööd teevad ja oma tööga seavad oma elu ohtu – neid tuleks tasustada väärikalt. Elanikkonna sisekaitse ei ole vajalikul tasemel kui kasvõi ligi pool tööst tehakse erialase ettevalmistuseta inimeste poolt ühiskondlikel alustel.
Jürgen Ligi teeks rahvale neurokirurgna tõesti vähem kahju kui rahandusministrina. Neurokirurgina kannataks tema läbi sada-paarsada inimest, rahandusministrina kannatavad aga sajad tuhanded inimesed. (Majandus)geograafina leiaks ta kahjustatud ajupoolkerad ülesse, aga rahanduses ei piiisa poliitilistest otsustest. Kui sai teatavaks Euro kehtestamine meil –kinnitas ja kinnitab Ligi siiani, et Euro tulek hindasid ei tõsta (kuna partei võttis sellise poliitilise otsuse vastu). Tegelikkus näitas aga hoopis vastupidist – hinnad tõusevadsiiani aina edasi siiani. Seoses Eurole üleminekuga ei viitsitud õppida meie lähinaabritelt – soomlastelt (nende kogemustest). Liiast on ka meil 1-2-eurosendiste käibelevõtmine. See on liialt tülikas. Nende sentide valmistamine ja nendega opereerimine on kallim nende müntide vermimisest. Soome loobus nende müntide kasutamisest. Rahandusminister kiitleb sellega, et mõned kaubad on meil odavamad kui teistes Euroriikides. Seda ta aga justkui ei teaks, et meie palgad-pensionid on kordades väiksemad kui teistes riikides. Tema rahandusalaseid ettevõtmisi ei oska kommenteerida, kuna pole sellel alal asjatundja.
Endine Välisminister, siis Justiitsminister ja nüüd Kultuuriminister Rein Lang pidavat kõva käega kuluuris asjad paiks panema. Sellest ta vaevalt aru saab, et kuluuri ei vii edasi mitte kultuuriminister vaid seesama –tema poolt Lumpeniks nimetatud rahvas. Kultuur ei ole mitte ainult tippmuusikud-maalijad-skulporid... Meil ona sajandivanuste traditsioonidega rahvakunst.
Kaitseminister Mart Laar. Kaitseminister ilmselt ei peagi oskama pumppüssiga ümber käia ja märklauale pihta saama. Peaasi, et ta lapsena ja täiskasvanuna on palju sõjamänge mänginud. Poliitmaastikul on ta kaua keerelnud. See koht on meil sisuliselt au-amet. Õnneks on meil asjatundlik-tugev kaitsejõudude ülem.
Justiitsministrist Kristen Micaelist juristina pole kuulnud. Minu teada sukeldus ta peale kooli kohe poliit-mängudesse, aga ega poliitik peagi teadma –mis on töö tegemine. Fakt on see, et edaspidi tulevad poliitiliselt korrektsed seadused, mis ei pruugi Põhiseadusega vastavuses olla, sest minister on poliitik – mitte jurist. Poliitika on neile aga tähtsam igasugusest seadusest – pealegi – seadused annab kohendada oma poliitika järgi.
Keskkonnaminister Keit Pentus – ka otse koolipingist poliitparketile. Oma intervjuus ütles ta, et ta just otse Keskkonnaministriks ei pürginud –tal oli ükskõik millise ministeeriumi etteotsa hakata. Ta saab ükskõik millise ministeeriumiga hakkama. Väga raske tema kohta midagi öelda –aeg näitab.
Heli-Valdor Seeder, Juhan Parts ja Hanno Pevkur jäävad varemjuhitud ministeeriumite etteotsa. Vaevalt, et midagi nendes ministeeriumites midagi uut toimub – ilmselt läheb kõik vana rada.
Endine Kultuuriminister Laine Jänes-Randjärv saab Riigikogu esimehe asetäitjaks. Kõrge koht, mis erilisi oskusi-teadmisi ei vaja.
Kuna Valitsuse moodustasid samad parteid –mis eelmisegi valitsuse, on raske arvata, et Valitsuse töös muutusi tuleb.
Samal teemal Ministrid? http://leopall.blogspot.com/2011/03/ministrid.html
Meie Riigikogud ja valitsused on kokkuvõttes kas rumald; on nende nõunikud rumalad; või on nii riigikogulased kui ministrid targad ja kavalad ning kasutavad oma ametipositsioone ära isilikuks ja oma parteide rikastumiseks. Nad ei arvesta riigi ega rahva huvidega, vaid suur-bandedena koorivad rahvast, arvestamata rahva olukorda ja rahva võimalusi. Spetsialistid igal alal.
Mis sunnib sedasi arvama?
Meie võimulolevad parteid pole Eestis keskklassi suutnud luua 20 aasta jooksul. E.Ergma väitel on meil 91% vaeseid ja ülivaeseid ning 9% rikkaid ja ülirikkaid inimesi - keskklassi meil pole. Kas asi on selles, et üle poole rahvast on joodikud, luuserid e. Lumpen - nagu mitmekordne minister Rein Lang väitis? Kuna selle aja sees pole keskklassi tekkima hakanudki, siis kaldun arvama, et pigem on ministrid-riigikogulased Lumpenid – kes oskavad kõike – aga tegelikult peale retoorika riigivalitsemisest ei tea nad midagi.
Nüüd on ministrid kinnitatud. Mida neist arvata?
Ken-Martti Vaher olümpiavõitjaks kiirjooksus ei hakka (kuigi partei käsul võiks ju hakata-olla). Ta hakkas siseministriks. Tema esialgne kava – tuletõrje ja politsei tööle põhiliselt ühiskondlikel alustel–selles on iva sees, seest 1. EV ajal oli Vabatahtlik tuletõrje üpris laialt levinud ja heal tasemel. Arvestades pidevat päästjate ja politseinike koondamist, nende palkade vähendamist – tahetakse kogu töö viia ühiskondlikele alustele, jättes alles vaid kõrgepalgalised Politsei-Päästeameti JUHID. Hoopis eetilisem ja moraalsem oleks see, kui minister ise ja pool ministeeriumit töötaksid palgata - ühiskondlikel alustel. Need aga, kes tegelikku tööd teevad ja oma tööga seavad oma elu ohtu – neid tuleks tasustada väärikalt. Elanikkonna sisekaitse ei ole vajalikul tasemel kui kasvõi ligi pool tööst tehakse erialase ettevalmistuseta inimeste poolt ühiskondlikel alustel.
Jürgen Ligi teeks rahvale neurokirurgna tõesti vähem kahju kui rahandusministrina. Neurokirurgina kannataks tema läbi sada-paarsada inimest, rahandusministrina kannatavad aga sajad tuhanded inimesed. (Majandus)geograafina leiaks ta kahjustatud ajupoolkerad ülesse, aga rahanduses ei piiisa poliitilistest otsustest. Kui sai teatavaks Euro kehtestamine meil –kinnitas ja kinnitab Ligi siiani, et Euro tulek hindasid ei tõsta (kuna partei võttis sellise poliitilise otsuse vastu). Tegelikkus näitas aga hoopis vastupidist – hinnad tõusevadsiiani aina edasi siiani. Seoses Eurole üleminekuga ei viitsitud õppida meie lähinaabritelt – soomlastelt (nende kogemustest). Liiast on ka meil 1-2-eurosendiste käibelevõtmine. See on liialt tülikas. Nende sentide valmistamine ja nendega opereerimine on kallim nende müntide vermimisest. Soome loobus nende müntide kasutamisest. Rahandusminister kiitleb sellega, et mõned kaubad on meil odavamad kui teistes Euroriikides. Seda ta aga justkui ei teaks, et meie palgad-pensionid on kordades väiksemad kui teistes riikides. Tema rahandusalaseid ettevõtmisi ei oska kommenteerida, kuna pole sellel alal asjatundja.
Endine Välisminister, siis Justiitsminister ja nüüd Kultuuriminister Rein Lang pidavat kõva käega kuluuris asjad paiks panema. Sellest ta vaevalt aru saab, et kuluuri ei vii edasi mitte kultuuriminister vaid seesama –tema poolt Lumpeniks nimetatud rahvas. Kultuur ei ole mitte ainult tippmuusikud-maalijad-skulporid... Meil ona sajandivanuste traditsioonidega rahvakunst.
Kaitseminister Mart Laar. Kaitseminister ilmselt ei peagi oskama pumppüssiga ümber käia ja märklauale pihta saama. Peaasi, et ta lapsena ja täiskasvanuna on palju sõjamänge mänginud. Poliitmaastikul on ta kaua keerelnud. See koht on meil sisuliselt au-amet. Õnneks on meil asjatundlik-tugev kaitsejõudude ülem.
Justiitsministrist Kristen Micaelist juristina pole kuulnud. Minu teada sukeldus ta peale kooli kohe poliit-mängudesse, aga ega poliitik peagi teadma –mis on töö tegemine. Fakt on see, et edaspidi tulevad poliitiliselt korrektsed seadused, mis ei pruugi Põhiseadusega vastavuses olla, sest minister on poliitik – mitte jurist. Poliitika on neile aga tähtsam igasugusest seadusest – pealegi – seadused annab kohendada oma poliitika järgi.
Keskkonnaminister Keit Pentus – ka otse koolipingist poliitparketile. Oma intervjuus ütles ta, et ta just otse Keskkonnaministriks ei pürginud –tal oli ükskõik millise ministeeriumi etteotsa hakata. Ta saab ükskõik millise ministeeriumiga hakkama. Väga raske tema kohta midagi öelda –aeg näitab.
Heli-Valdor Seeder, Juhan Parts ja Hanno Pevkur jäävad varemjuhitud ministeeriumite etteotsa. Vaevalt, et midagi nendes ministeeriumites midagi uut toimub – ilmselt läheb kõik vana rada.
Endine Kultuuriminister Laine Jänes-Randjärv saab Riigikogu esimehe asetäitjaks. Kõrge koht, mis erilisi oskusi-teadmisi ei vaja.
Kuna Valitsuse moodustasid samad parteid –mis eelmisegi valitsuse, on raske arvata, et Valitsuse töös muutusi tuleb.
Samal teemal Ministrid? http://leopall.blogspot.com/2011/03/ministrid.html
Tellimine:
Postitused (Atom)