Sellist statistikat Riigikogu kohta pole olnudega tule ka kunagi. Selle kohta objektiivset infot saada on praktiliselt võimatu, sest riigikogulased ise kas ei vasta objektiivselt küsimustele või ei suuda oma tegelikku osa hinnata. Igal inimesel on erinev arvamus iga riigikogulase rollist Riigikogu töös. See on enamasti inimeste subjektiivne arvamus.
Mina näiteks arvan, et 85-90% riigikogulastest on pelgalt parteide tagatubade statistid-nupulevajutajad, kellel on lubatud kõnepuldist parteide seisukohti välja öelda (parteide seisukohalt olulistes küsimustes). Ebaolulistes küsimustes võib ta ka oma arvamust avaldada (kuid mitte oma partei seisukohtade vastu). Üks ühine joon on kõigil riigikogulastel – nad ei tohi oma partei juhte avalikult arvustada ja ei tohi oma partei tegevusjoone vastu astuda.
Riigikogust 10-15% koosneb inimestest, kes osalevad parteide tagatubades otsuste-seisukohtade väljatöötamisel. Nende otsuste järgi peavad parteiliikmed Riigikogus hääletama – käigu need otsused kasvõi partei liikme oma isiklikele seisukohtadele vastu.
60-65% riigikogulastest on sattunud Riigikogusse parteide tagatubade tahtel- mitte rahva valiku tulemusena. Need on parteide ustavad käsutäitjad, kes on parteidele vajalikud oma võimu säilitamiceks. Partei liikmele on see (RK koht) vajalik isiklikuks hästi äraelamiseks. Parteilane-riigikogulane ei kavatsegi rahva huvide eest seista. Ta hoolib teda valinud partei tagatoa huvide eest, sest tema heaolu kindlustab partei juhtkond –mitte rahvas.
Umbes 30-35% riigikogulastest on need, kes oleks Riigikokku valitud ka siis, kui meil oleks olnud demokraatlikud valimised.
Kahtlemata on meie Riigikogu ülepaisutatud, mille koosseisust üle poole on tühi ballast. Minu arvates piisaks meie riigile 75-st riigikogulasest.
Meil peab olema rahva kontroll parteide piiramatu priiskamise ja rahva vara oma kasuks pööramise üle. Riigikogu parteide üle seda kontrolli ei ole ja parteid kasutavad kogu rahva vara kontrollimatult oma äranägemise järgi. Parteide lihtliikmed kontrolli rahva raha kulutamise üle teha ei taha või ei suuda, sest nad on liialt sõltuvad oma partei tagatoast/juhtkonnast. Teised konkureerivad parteid teevad kontolli (teiste parteide üle) ainult osaliselt (nad tõstavad kisa siis, kui üks partei saab liigseid hüvesid võrreldes nende endi parteiga - kui ise saab vähem või jääb partei riigipiruka noosist ilma). Kuni puudub kontroll parteide tegevuse üle – valitseb meie parteides üleüldine vastutamatus.
Kuna parteide puhul on tegemist endise võimu/koalisooni/voodipartneriga ja tihtilugu kasutatakse samu meetodeid (rahva vara oma kasuks pööramisel) – on kõigil meie parteidel eesmärgid ühesugused – isiklik ja parteide rikastumine ja see ei muutu.
Seetõttu nad pigem vaikivad teiste parteide kuritarvitustest ja ise võtavad samal ajal matti mujalt. Ajakirjandus saab harva sõna sekka öelda, sest ajalehtede omanikud on parteidega tihedalt seotud ja ei luba ajalehes avaldada endile kasulikke/sümpaatseid parteid kahjustavaid artikleid. Väljaarvatud Kekerakonna kohta, sest miskipärast on kujunenud enamikel parteilastest heaks tavaks – halvustada (kohati ka teenimatult) Keskerakonda.
Praegu puudub kontroll parteide ainuvõimu ja kuritarvituste üle. Riiklikud kontrollorganid on tugeva parteilise surve all ning selleksei sobi.
Ühtki riiklikku kontroll-institutsiooni usaldada ei saa, sest kõik kontrolliorganid moodustatakse parteide poolt ja on ühel või teisel määral parteidest sõltuvad. Ilmekaks näiteks parteide kokkuleplusest on perekond Oviir. Siiri Oviir on üks pikaaegne Keskerakonna põhitegijatest, Mihkel Oviir on reformierakondlaste mõttelaadi ja väljaütlemistega Riigikontrolör. Nagu perekond Oviir elavad sõbralikkus üksmeeles (Keskerakond -Reform), nii saavutavad ka vastupidise orientatsiooniga parteid meil üksmeele ja kokkuleppe –kui küsimus on võimu/raha jagamises.
Ka Valimisseadus on koostatud selliselt, et poriloopimine parteide isekeskis vahel käib, võimuparteide paarid-koalitsioonid vahelduvad, kuid uued tegijad võimu juurde ei saa. Respublica oli erand, sest selle tegemise juures osalesid rahatuusad ning suur toetus oli president Lennart Meril. Rahva on selline hurraa-parteide tegemine teinud uute parteide suhtes umbusklikumaks.
Rahva kontroll meie parteide üle peab olema. Sellepärast arvan mina, et Riigikogu tuleks valida 30-st parteitust (igast maakonnast 2 parteitut) ja 45-st parteide esindajast (igast maakonnast kolm riigikogulast parteide hulgast. Nii säiliks rahva poolt kontroll parteide korruptiivsete tegude üle.
Need on minu arvamused.
Kas sellise valimissüsteemi saaks meil vastu võtta?
Ei saa. Mei parteid kardavad seda, et nad peaksid kunagi oma tegude eest ka vastutama. Vastutama peaksid nad siis kui keegi hoiaks silma peal, kontrolliks nende (parteide) tegevust. Siiani reaalset kontrolli parteide tegevuse üle pole. See, et mõned üksikisikud avaldavad negatiivset hoiakut meie „demokraatliku“ valimissüsteemi kohta – seda ei pane keegi riigikogulastest-parteilastest tähele. Mitte ainult üksikisikute, vaid ka väikeparteide hääli ei kuula riigikogulased.
Parteisid peab Kontrollima aga institutsioon. Selle institutsiooni saavad teha-luua aga koalitsiooni-parteid. See omakorda avaks võimaluse, et neid (parteisid) pannakse vastutama millegi eest – see tähendaks omakorda võimust ia rahajagamise võimalusest ilmajäämist.
KUNA ÜKSKI MEIE PARTEI ei loobu vabatahtlikult võimust ja raha (endile ja oma ringkonnale) jagamisest – veel vähem tahavad vastutust – on utoopia, et meie valimissüsteem muutuks (või muudetaks) demokraatlikuks. Meie seaduste järgi saavad seda muuta ainult parteid ise. Kas meil on sellist parteid, kes ise vabatahtlikult loobuks võimust ja oma hüvedest? Ei ole.
Omal ajal Leonid Iljts Breznev oli raudkindel – meil on kõige demokraatlikum kord maailmas! Nii kordas nüüd ka Ene Ergma: “ Meil on täielik esindusdemokraatia. Meie parlament on üles ehitatud euroopalike demokraatlike parlamentide eeskujul. Meil pole vajadust reformida Riigikogu.“ See tundub olevat kõigi meie parteide arvamus.
Meie Riigikogu kuulab ja loeb AINULT SEDA, mis neile meeldib. Kriitika (ka väikeparteide oma) ei jõua Riigikoguni (ammugi veel ajakirjandusse).
neljapäev, 24. juuni 2010
pühapäev, 20. juuni 2010
Valitsejad ja - kerjuse mentaliteet?
Võrdlus
Tundub väga kohatu võrdlus – võrrelda Valitsejaid kerjustega. Alguses tahtsin teha üpris sarkastilise arvamuse-võrdluse Kerjuste ja Valitsejate omaduste vahel, kuid... hakates hiljem järele mõtlema leidsin, et võrdlus polegi nii kohatu kui asja üpris objektiivselt vaatama hakata. Ühiseid jooni on, kuid kahtlemata ka erinevusi. Ühed on ühiskonna kõrgkiht - paljud peavad neid isegi jumalusteks (eriti nad ise), Kerjused on aga ühiskonna põhjakiht. Ometi on mõlemad inimesed.
Kerjuseid on väga mitmesuguseid. Paljusid võiks nimetada kerjusteks, kes on vaesunud Riigikogu ja Valitsuse hoolimatu ja halva suhtumise tõttu - alla keskmise sissetulekuga rahvasse. Nad on vaesed, kuid kannatavad pigem nälga kui lähevad kerjama, ei hädalda, kuid ei lähe ka varastama. Nad on pigem saamatud, kuid vaieldamatult ausamad kui enamik Valitsejaid ja riigikogulasi.
Jutt on pigem nendest kerjustest, kes on valinud kerjamise endile alaliseks elatusallikaks. Elukuselised Kerjused. Need Kerjused ei tahagi muud teha kui kerjata – ja elavad kerjamisest üpris lahedasti ära. Tegelikult pole kerjamine elukutse. Ka ministriks või riigikogulaseks olemine pole elukutsed.
Kerjused püüavad võimalikult hädised välja näha, et annetajatelt võimalikult suuremat kaastunnet esile kusuda ja suuremat noosi saada, mõni neist teeskleb isegi pimedat või kurti.
Valitsejad - erinevalt kerjustest - püüavad välja näha terved ja tugevad. Nad ei kerja almust, vaid võtavad. Võtavad laenu mitte 10-20 krooni, vaid ikka miljon või 2 võimalikult väiksema tagasimaksmise tõenäosusega. Riigikogulased saavad laenuandjatele raha asemel osutada erinevaid teenuseid – ja vabaneda niimoodi võlast. Ausus, eetilisus või moraal pole pole riigikogulaste tugevaim külg – nii nagu Kerjustelgi.
Kerjus ei viitsi tööd teha, vaid elatub almustest. Seega ei saa ta ka palka. Valitsejate palk pole pisike, kuid alati – tuleb palgast puudu, ka hüvitised on neile ebapiisavad. Riigikogulaste tööpäevad ei kesta terve nädala ja tihti on nende tööpäeva pikkus alla ühe tunni. Kas nende suurim tööaeg on peale tööpäeva lõppu? 365 päeva aastas ööpäevaringselt? Samas saavad riigikogulased ise määrata endile palga.
Kerjus püüab igal ausal või autul viisil võimalikult rohkem annetajalt raha välja pressida. Mida libedamalt kerjuse jutt jookseb ja mida rohkem ta valetab – seda suurem on tema sissetulek. Kas see ei tuleta meelde meie Valitsejaid – libe (tihti sisuta) jutt ja kattetta lubadused. Pikas jutus annab tõeiva otsida.
Kui kerjusel on võimalus võõra raha jagamise juurde pääseda, kahmab ta kõige rohkem raha endale. Kui ta enam endale kahmata ei saa, püüab jagada võõrast raha oma sugulastele ja tuttavatele.
Tihti saavad ka Valisejad kulutada võõrast raha või osaleda selle jagamisel. Riigi-rahva raha pole ju Valitsejate oma, kuigi kulutatakse-kasutatakse nende poolt tihti nii nagu kuuluks see raha neile. Kas nende võõra raha kasutamise viis ei sarnane kerjuste omaga?
Kui kerjusel ei õnnestu raha endale saada, vaid tal õnnestub võõrast raha oma kasuks kasutada või kulutada - siis ta kulutab seda võimalikult rohkem. Vaatamata sellele, kas tal neid kulutusi tarvis on või mitte, kulutab ta raha ainult kulutamise mõnu pärast. Aga kuidas on lugu Valitsejatega? Üsna sarnane.
Kerjused on üldiselt ühepäevaliblikad, mis tähendab seda, et nad suurt tagavara ei korja, sest nad on kindlad, et ka järgmine päev on nende õnnepäev ja rahapuudust neil pole... Kerjustel puudub majanduslik mõtlemine ja peremehe-meel.
See on iseloomulik ka meie Valitsejatele. Majanduses pole meil vist ükski minister (ka majandusminister) tugev. Mitu majandusinimest on Riigikogus? Peremehetunnet neil pole, sest nad ei kasuta-käsuta oma vara – vaid rahva vara. Priiskamised ja pillamised on üpris sagedased. Vähe sellest, et majandusega tegelevad-otsustavad majandusest kauged inimesed – nad ei KUULA majandusinimeste nõuandeid.
Kerjused püüavad jääda oma liistude juurde ega kipu teisi õpetama. Valitsejad tahavad domineerida teiste üle, teisi õpetada, on võimu- ja rahaahned. Nad on harjunud teisi juhtima ja käsutama – ka elukogemusteta noored, kelle endi teadmisest on kauged aladest, milles nad õpetusi jagavad (igasugustes juhatustes, ministeeriumites, MTÜ-des, jne...). Paljude riigikogulaste teadmised piirduvad keerlemisega parteilises ringkonnas. Töö- ja elukogemused neil puuduvad ning arvatakse, et parteilised teadmised-kogemused on elus kõige tähtsamad. Oma oskusi hindavad nad üle ning mõõdavad suures rahas iga oma pisematki liigutust kui suurt väärtust (mille rahvas peab kinni maksma).
Ühine on Valitsejatele ja Kerjustele see, et mõlemile meeldib helkivaid asjakesi kaela ja rinda riputada. Aga mis on neis erinevat? Ma ei näe erilist vahet Valitsejate ja Kerjuste mentaliteedi vahel.
Meie Parteid (õigemini nende tagatoad) mõjutavad tugevasti Valitsejate ja riigikogulaste käitumist – mitte vastupidi. Parteid aga on pidevalt rahanäljas ja otsivad kõikjalt sponsoreid. Parteidele võib iga päev miljoneid kroone jagada – ikka on neile vähe. Parteide puhul on KÕIK MÜÜDAV ja RAHA EEST SAAB KÕIKE. Parteidel on piiramatu võim rahva raha käsutamisel – ikka vähe. Parteide käitumine on veel lähedasem kerjuste käitumisega kui Valitsejatel.
Kerjustest võib aru saada. Neid ajab nii tegema rahapuudus. Aga Valitsejad? Raha neil on. Aga millest neil puudus on? Inimlikkusest? Mõistusest? Või ülemäärane ahnus?
Tundub väga kohatu võrdlus – võrrelda Valitsejaid kerjustega. Alguses tahtsin teha üpris sarkastilise arvamuse-võrdluse Kerjuste ja Valitsejate omaduste vahel, kuid... hakates hiljem järele mõtlema leidsin, et võrdlus polegi nii kohatu kui asja üpris objektiivselt vaatama hakata. Ühiseid jooni on, kuid kahtlemata ka erinevusi. Ühed on ühiskonna kõrgkiht - paljud peavad neid isegi jumalusteks (eriti nad ise), Kerjused on aga ühiskonna põhjakiht. Ometi on mõlemad inimesed.
Kerjuseid on väga mitmesuguseid. Paljusid võiks nimetada kerjusteks, kes on vaesunud Riigikogu ja Valitsuse hoolimatu ja halva suhtumise tõttu - alla keskmise sissetulekuga rahvasse. Nad on vaesed, kuid kannatavad pigem nälga kui lähevad kerjama, ei hädalda, kuid ei lähe ka varastama. Nad on pigem saamatud, kuid vaieldamatult ausamad kui enamik Valitsejaid ja riigikogulasi.
Jutt on pigem nendest kerjustest, kes on valinud kerjamise endile alaliseks elatusallikaks. Elukuselised Kerjused. Need Kerjused ei tahagi muud teha kui kerjata – ja elavad kerjamisest üpris lahedasti ära. Tegelikult pole kerjamine elukutse. Ka ministriks või riigikogulaseks olemine pole elukutsed.
Kerjused püüavad võimalikult hädised välja näha, et annetajatelt võimalikult suuremat kaastunnet esile kusuda ja suuremat noosi saada, mõni neist teeskleb isegi pimedat või kurti.
Valitsejad - erinevalt kerjustest - püüavad välja näha terved ja tugevad. Nad ei kerja almust, vaid võtavad. Võtavad laenu mitte 10-20 krooni, vaid ikka miljon või 2 võimalikult väiksema tagasimaksmise tõenäosusega. Riigikogulased saavad laenuandjatele raha asemel osutada erinevaid teenuseid – ja vabaneda niimoodi võlast. Ausus, eetilisus või moraal pole pole riigikogulaste tugevaim külg – nii nagu Kerjustelgi.
Kerjus ei viitsi tööd teha, vaid elatub almustest. Seega ei saa ta ka palka. Valitsejate palk pole pisike, kuid alati – tuleb palgast puudu, ka hüvitised on neile ebapiisavad. Riigikogulaste tööpäevad ei kesta terve nädala ja tihti on nende tööpäeva pikkus alla ühe tunni. Kas nende suurim tööaeg on peale tööpäeva lõppu? 365 päeva aastas ööpäevaringselt? Samas saavad riigikogulased ise määrata endile palga.
Kerjus püüab igal ausal või autul viisil võimalikult rohkem annetajalt raha välja pressida. Mida libedamalt kerjuse jutt jookseb ja mida rohkem ta valetab – seda suurem on tema sissetulek. Kas see ei tuleta meelde meie Valitsejaid – libe (tihti sisuta) jutt ja kattetta lubadused. Pikas jutus annab tõeiva otsida.
Kui kerjusel on võimalus võõra raha jagamise juurde pääseda, kahmab ta kõige rohkem raha endale. Kui ta enam endale kahmata ei saa, püüab jagada võõrast raha oma sugulastele ja tuttavatele.
Tihti saavad ka Valisejad kulutada võõrast raha või osaleda selle jagamisel. Riigi-rahva raha pole ju Valitsejate oma, kuigi kulutatakse-kasutatakse nende poolt tihti nii nagu kuuluks see raha neile. Kas nende võõra raha kasutamise viis ei sarnane kerjuste omaga?
Kui kerjusel ei õnnestu raha endale saada, vaid tal õnnestub võõrast raha oma kasuks kasutada või kulutada - siis ta kulutab seda võimalikult rohkem. Vaatamata sellele, kas tal neid kulutusi tarvis on või mitte, kulutab ta raha ainult kulutamise mõnu pärast. Aga kuidas on lugu Valitsejatega? Üsna sarnane.
Kerjused on üldiselt ühepäevaliblikad, mis tähendab seda, et nad suurt tagavara ei korja, sest nad on kindlad, et ka järgmine päev on nende õnnepäev ja rahapuudust neil pole... Kerjustel puudub majanduslik mõtlemine ja peremehe-meel.
See on iseloomulik ka meie Valitsejatele. Majanduses pole meil vist ükski minister (ka majandusminister) tugev. Mitu majandusinimest on Riigikogus? Peremehetunnet neil pole, sest nad ei kasuta-käsuta oma vara – vaid rahva vara. Priiskamised ja pillamised on üpris sagedased. Vähe sellest, et majandusega tegelevad-otsustavad majandusest kauged inimesed – nad ei KUULA majandusinimeste nõuandeid.
Kerjused püüavad jääda oma liistude juurde ega kipu teisi õpetama. Valitsejad tahavad domineerida teiste üle, teisi õpetada, on võimu- ja rahaahned. Nad on harjunud teisi juhtima ja käsutama – ka elukogemusteta noored, kelle endi teadmisest on kauged aladest, milles nad õpetusi jagavad (igasugustes juhatustes, ministeeriumites, MTÜ-des, jne...). Paljude riigikogulaste teadmised piirduvad keerlemisega parteilises ringkonnas. Töö- ja elukogemused neil puuduvad ning arvatakse, et parteilised teadmised-kogemused on elus kõige tähtsamad. Oma oskusi hindavad nad üle ning mõõdavad suures rahas iga oma pisematki liigutust kui suurt väärtust (mille rahvas peab kinni maksma).
Ühine on Valitsejatele ja Kerjustele see, et mõlemile meeldib helkivaid asjakesi kaela ja rinda riputada. Aga mis on neis erinevat? Ma ei näe erilist vahet Valitsejate ja Kerjuste mentaliteedi vahel.
Meie Parteid (õigemini nende tagatoad) mõjutavad tugevasti Valitsejate ja riigikogulaste käitumist – mitte vastupidi. Parteid aga on pidevalt rahanäljas ja otsivad kõikjalt sponsoreid. Parteidele võib iga päev miljoneid kroone jagada – ikka on neile vähe. Parteide puhul on KÕIK MÜÜDAV ja RAHA EEST SAAB KÕIKE. Parteidel on piiramatu võim rahva raha käsutamisel – ikka vähe. Parteide käitumine on veel lähedasem kerjuste käitumisega kui Valitsejatel.
Kerjustest võib aru saada. Neid ajab nii tegema rahapuudus. Aga Valitsejad? Raha neil on. Aga millest neil puudus on? Inimlikkusest? Mõistusest? Või ülemäärane ahnus?
Kurva sündmuse järg
Eksperiment
Eksperimendiks valmistusime hoolikalt. Eksperiment tuli läbi viia kellaajaliselt smamlajalnagutoimus ka liiklusõnnetus. Kõik tingimused pidid olema võimalikult lähedased Liiklusõnnetuse ajal olnutega. Juba päeval sündmuskohal käies pöörasime tähelepanu sellele, et Toomimga tänava (viib Purjespordi Keskusesse) otsast umbes poolel teel otsasõidu kohani onlauge kurv paremale. Kurvi tipus just sõidutee ääres on valgustuspost ning kasvab puu, mis võib natuke takistad autolaternate valgustust paremale suunduvale autoteele.
Liiklusõnnetusel osalenud liikuseid kahes reas kõrvuti – kummaski reas kuus inimest. Laiuselt haarasid nad ligi poolteist linnapoole suunduvat sõidurida endi alla. Seda kinnitasid nii ellujäänud ERSP-lased, hukkunute asetus sõiduteel (verejäljed) kui ka autojuhid, kes Pirita silla kohal neist enne Liiklusõnnetust mööda olid sõitnud.
Muidugi ei saanud me riskida inimeste eludega ning asetada neid sõiduteele samasuguses rivistuses kui liiklusõnnetuse ajal. Kinnitasime hukkunute riided riidepuudega nöörile (kaks viimast viimasest reast), teised neli riietust enam-vähem samas toonis kui kui kõndijatel oli ja enam-vähem samale kõrgusele nagu oliLiiklusõnnetuse ajal.. Riided kinnitasime kahel pool teed posti otsa kohal, kus hukkunud asusid otsasõidu momendil. Eksperimendi ajal sulges autoinspektsioon meie teelõigu segavate faktorite välistamiseks.
Muidugi auto. Sama autot me kasutada ei saanud, sest see surma-auto oli niivõrd avariiline, et kuulus mahakandmisele. Auto valimisel aitasid meied autotehnilise ekspertiisi mehed. Kummide seisund, esituled, mootori võimsus, pidurid – pidid olema võimalikult sarnased, kuid vastama igati korras auto tehnilistele nõuetele.
Valgustus. Kuna Liiklusõnetuse ajal ei põlenud Pirita sillast alates linnapoole suuunduva teepoole tänavavalgustus- leppisime tänavavalgustusega kokku, et alates õhtul kelle21-st ei põle sama teelõigu tänavavalgustus ajani kuni me helistame ja teatame, et eksperiment on lõppenud.
Ilm oli Liiklusõnnetuse ajal pilvine ning tibutas uduvihma. Ilma me kahjuks tellida ei saanud, kuid meie õnneks oli ilm eksperimendi ajal samuti vihmapilvedes, kuid vihma ei tibutanud. Seega oli nähtavus eksperimendi ajal mitte halvem kui Liiklusõnnetuse ajal.
Eksperimendi mõte seisnes selles. Kas kaine autojuht – täites kõiki Liikluseeskirju – oleks suutnud vältida otsasõitu sõiduteel liikunutele.
Eksperiment seisnes järgnevas. Autojuht alustas liikumist Pirita silla juures, sõitis ühtlase kiirusega 70km/h (lubatud kiirus sellel teelõigul) linna poole. Siis, kui märkas riideid tee kohal – laseb avatud aknast soki (pooleldi täidetud liivaga – kuna see ei libise asfaldil kaugele). Kui näeb neid riideid, pidurdab intensiivselt ning püüab otsasõitu vältida.
Mina koos autojuhi ning manukatega istusin autosse, auto/liiklustehnilise ekspertiisi 2 meest jälgisid väljas oletatava ohu märkamise piirkonnas, teised manukad koos meie töötajatega seisid ja jälgisid üle tee tõmmatud riiete juures.
Eksperimenti kordasime neljal korral. Vaatamata sellele, et autojuht teadis – mis meid ees ootab – sõitsime ikkagi hoolimata intensiivsest pidurdamisest teele tõmmatud riietest läbi. Iga eksperimendi järel mõõtsime liivakotikeste kauguse teel - teele tõmmatud riietest.
Nende eksperimendi andmete kohaselt tegid liiklutehnilise ekspertiisi eksperdid oma arvutsed, arvestades liivakotikeste libisemist asfaldil, autojuhipoolt ohu märkamisest pidurite tööle rakendumiseni ja kokkupõrke kaugus ohu märkamisest ning pidurdusteekonna pikkus...
Üldreeglina ohu märkamisest kuni pidurite tööle rakendumiseni kulub 1 sekund. Ühe sekundi jooksul (ohu märkamine - aju reaktsioon - aju korraldus jalale pidurdamiseks – pidurile vajutamine ja pidurite rakendumine) läbib auto kiirusel 70 km/h – 19,4 m – siis alles rakenduvad pidurid ja algab pidurdusteekond.
Kriminaalasjas oli teha veel mitmeid uurimistoiminguid (ekspertiisid,ülekuulamised jne... Novembri1 1990.a., tuginedes Liiklustehnilise ekspertiisi arvamusele koostasin kriminaalasja lõpetamise määruse ning andsin selle prokuratuuri.
Prokuratuur tühistas kriminaalasja lõpetamise ning saatis asja täiendavale eeluurimisele.Tegin ka täinedavat eeluurimist ning lõpetasin asja uuesti 1991.a. jaanuari lõpus.
Otsustasin (kasutades soodsat pensioniseadust) minna 44 aasta ja 10päeva vanuselt pensionile minna, sest teadsin, et seoses 2 ERSP-ga seotud kriminaalasjaga olenmuutunud rahvavaenlaseks nr.1 ja järgnevad meetmed minu suhtes. Maei eksinud. Järgneslaimukampaania „Eesti Ekspressis“.
Mina selle 3 laibauurimisega edasi ei tegelnud,sellega tegeles edasi prokuratuur.
Alles 1994.a. kevadel nägin juhuslikult seda naisautojuhti.Temalt sain teada, et jaanuaris 1994.a.oli Riigikohus lõpetanud selle kriminaalasja samal põhjusel nagu mina olin seda teinud ülekolmeaasta varem.
Kui palju oli rikutud inimeste närve, raisatud tööaega ja raha...
Eksperimendiks valmistusime hoolikalt. Eksperiment tuli läbi viia kellaajaliselt smamlajalnagutoimus ka liiklusõnnetus. Kõik tingimused pidid olema võimalikult lähedased Liiklusõnnetuse ajal olnutega. Juba päeval sündmuskohal käies pöörasime tähelepanu sellele, et Toomimga tänava (viib Purjespordi Keskusesse) otsast umbes poolel teel otsasõidu kohani onlauge kurv paremale. Kurvi tipus just sõidutee ääres on valgustuspost ning kasvab puu, mis võib natuke takistad autolaternate valgustust paremale suunduvale autoteele.
Liiklusõnnetusel osalenud liikuseid kahes reas kõrvuti – kummaski reas kuus inimest. Laiuselt haarasid nad ligi poolteist linnapoole suunduvat sõidurida endi alla. Seda kinnitasid nii ellujäänud ERSP-lased, hukkunute asetus sõiduteel (verejäljed) kui ka autojuhid, kes Pirita silla kohal neist enne Liiklusõnnetust mööda olid sõitnud.
Muidugi ei saanud me riskida inimeste eludega ning asetada neid sõiduteele samasuguses rivistuses kui liiklusõnnetuse ajal. Kinnitasime hukkunute riided riidepuudega nöörile (kaks viimast viimasest reast), teised neli riietust enam-vähem samas toonis kui kui kõndijatel oli ja enam-vähem samale kõrgusele nagu oliLiiklusõnnetuse ajal.. Riided kinnitasime kahel pool teed posti otsa kohal, kus hukkunud asusid otsasõidu momendil. Eksperimendi ajal sulges autoinspektsioon meie teelõigu segavate faktorite välistamiseks.
Muidugi auto. Sama autot me kasutada ei saanud, sest see surma-auto oli niivõrd avariiline, et kuulus mahakandmisele. Auto valimisel aitasid meied autotehnilise ekspertiisi mehed. Kummide seisund, esituled, mootori võimsus, pidurid – pidid olema võimalikult sarnased, kuid vastama igati korras auto tehnilistele nõuetele.
Valgustus. Kuna Liiklusõnetuse ajal ei põlenud Pirita sillast alates linnapoole suuunduva teepoole tänavavalgustus- leppisime tänavavalgustusega kokku, et alates õhtul kelle21-st ei põle sama teelõigu tänavavalgustus ajani kuni me helistame ja teatame, et eksperiment on lõppenud.
Ilm oli Liiklusõnnetuse ajal pilvine ning tibutas uduvihma. Ilma me kahjuks tellida ei saanud, kuid meie õnneks oli ilm eksperimendi ajal samuti vihmapilvedes, kuid vihma ei tibutanud. Seega oli nähtavus eksperimendi ajal mitte halvem kui Liiklusõnnetuse ajal.
Eksperimendi mõte seisnes selles. Kas kaine autojuht – täites kõiki Liikluseeskirju – oleks suutnud vältida otsasõitu sõiduteel liikunutele.
Eksperiment seisnes järgnevas. Autojuht alustas liikumist Pirita silla juures, sõitis ühtlase kiirusega 70km/h (lubatud kiirus sellel teelõigul) linna poole. Siis, kui märkas riideid tee kohal – laseb avatud aknast soki (pooleldi täidetud liivaga – kuna see ei libise asfaldil kaugele). Kui näeb neid riideid, pidurdab intensiivselt ning püüab otsasõitu vältida.
Mina koos autojuhi ning manukatega istusin autosse, auto/liiklustehnilise ekspertiisi 2 meest jälgisid väljas oletatava ohu märkamise piirkonnas, teised manukad koos meie töötajatega seisid ja jälgisid üle tee tõmmatud riiete juures.
Eksperimenti kordasime neljal korral. Vaatamata sellele, et autojuht teadis – mis meid ees ootab – sõitsime ikkagi hoolimata intensiivsest pidurdamisest teele tõmmatud riietest läbi. Iga eksperimendi järel mõõtsime liivakotikeste kauguse teel - teele tõmmatud riietest.
Nende eksperimendi andmete kohaselt tegid liiklutehnilise ekspertiisi eksperdid oma arvutsed, arvestades liivakotikeste libisemist asfaldil, autojuhipoolt ohu märkamisest pidurite tööle rakendumiseni ja kokkupõrke kaugus ohu märkamisest ning pidurdusteekonna pikkus...
Üldreeglina ohu märkamisest kuni pidurite tööle rakendumiseni kulub 1 sekund. Ühe sekundi jooksul (ohu märkamine - aju reaktsioon - aju korraldus jalale pidurdamiseks – pidurile vajutamine ja pidurite rakendumine) läbib auto kiirusel 70 km/h – 19,4 m – siis alles rakenduvad pidurid ja algab pidurdusteekond.
Kriminaalasjas oli teha veel mitmeid uurimistoiminguid (ekspertiisid,ülekuulamised jne... Novembri1 1990.a., tuginedes Liiklustehnilise ekspertiisi arvamusele koostasin kriminaalasja lõpetamise määruse ning andsin selle prokuratuuri.
Prokuratuur tühistas kriminaalasja lõpetamise ning saatis asja täiendavale eeluurimisele.Tegin ka täinedavat eeluurimist ning lõpetasin asja uuesti 1991.a. jaanuari lõpus.
Otsustasin (kasutades soodsat pensioniseadust) minna 44 aasta ja 10päeva vanuselt pensionile minna, sest teadsin, et seoses 2 ERSP-ga seotud kriminaalasjaga olenmuutunud rahvavaenlaseks nr.1 ja järgnevad meetmed minu suhtes. Maei eksinud. Järgneslaimukampaania „Eesti Ekspressis“.
Mina selle 3 laibauurimisega edasi ei tegelnud,sellega tegeles edasi prokuratuur.
Alles 1994.a. kevadel nägin juhuslikult seda naisautojuhti.Temalt sain teada, et jaanuaris 1994.a.oli Riigikohus lõpetanud selle kriminaalasja samal põhjusel nagu mina olin seda teinud ülekolmeaasta varem.
Kui palju oli rikutud inimeste närve, raisatud tööaega ja raha...
neljapäev, 17. juuni 2010
Kurb sündmus
Teine – kurb kokkupuude
Teine kokkupuude oli seotud väga kurva sündmusega. 26.08.1990.a.Toimus Pirital ERSP suurkogu pidustused Pirital. Peale peo lõppu läksid lõbusas peotujus 12 ERSP-last jalgsi kesklinna poole. Läksid üle Pirita silla piki sõiduteed, jõudsid sillast ca pool kilomeetrit kõnnitud, kui – neile sõitis otsa sõiduauto ning 3 ERSP-last hukkusid. Kõige vanem hukkunu oli kantseleiülem Ilmar P, teised kaks hukkunut olid alles oma elutee alguses – kaks korda nooremad kui Ilmar (üks neist Eestis tuntud inimeste peretütar).
Neile otsasõitnud autot juhtis noor naine, keda tabas shokk. Ta lahkus sündmuskohalt, kuid toodi paari tunni pärast kodunt ära ning oli Tallinna SAV (Siseasjade Valitsuse) eelvangistuse kambris. Öösel käis sündmuskohal kogenud uurija M.K., kes oli väga korralikult teinud sündmuskoha vaatluse ja fikseerinud sündmuse olulised asjaolud.
Esmaspäeva hommikul andis meie ülem Mart K. Kriminaalasja minule uurida. Kiiresti oli vaja koguda materjali otsustamaks autojuhi vahi all pidamise küsimus. Asjaolud viitasid sellele, et autojuhi peaks vahi alla jätma. Esialgu polnud meil isegi kindlust selles – kes autot juhtis. Otsasõitnud autos oli olnud kaks inimest, noor naine oli sündmuskohalt shokis lahkunud, kuid autos oli ka noor mees (naisterahva hea perekonnasõber). Mees oli Judo-treener. Kumb neist oli roolis otsasõidu momendil?
Asi oli muidugi kurb ja kõmuline. Ikkagi 3 laipa ning kõik ERSP-lased – ja seda veel ENSV ajal... Järgmisel päeval kuulutas ERSP-laste üks liidritest (kes sel ajal oli USA-s), et see kolm laipa on KGB poolt korraldatud ERSP hirmutamiseks. Nagu siis tol ajal (tihti ka praegu) – on kõiges pahas süüdi KGB, olgu kasvõi see, et laps läks pesemata näoga kooli või pissis püksi.... Muidugi oli Kalle Mihkels platsis oma saatesarja jaoks lõiku tegemas.
Samal päeval kuulasin üle mõlemad surma-autos olnud. Nais-autojuhi ülekuulamine kestis üle 3 tunni. Naine polnud veel shokist toibunud – see oli ka mõistetav – ikkagi kolm laipa ja endal väikesed lapsed kodus ema ootamas... Naine jutustas ning vastas küsimustele vaheldumisi nutuhoogudega. Ta ei eitanud, et oli eelneva õhtu jooksul joonud kuni 50 g konjakit (mida kinnitas ka kohtu-med.ekspertiis – alkoholijoove alla 1 promilli). Auto oli enne otsasõitu tehniliselt korras (mida kinnitas autotehniline ekspertiis). Rooli oli ta läinud seetõttu, et perekonnasõber oli joonud rohkem (kuid mitte purjus). Koos kaalusime erinevaid põhjusi – miks see traagiline otsasõit toimus. Naise väitel ei näinud ta enneõnnetust inimesi teel enne, kui need olid tema auto ees 6-10 meetri kaugusel.
Paljud on seisukohal, et kui autjoht juhib sõidukit joobnud olekus – siis ta igaljuhulkõiges toimunus süüdi. Süüdi küll, aga milles? Kas auto juhtimises joobnud olekus või liiklusõnnetuse põhjustamises?
Lihtsustatult. Kui näiteks alkoholijoobes auto juht sõidab peateel ja kõrvalteelt tulnud teine sõiduk sõidab tema autole küljepealt sisse. Peateel sõitnud autojuht on süüdi auto juhtimises joobnud olekus. Liiklusõnnetuse põhjustjaks on aga kõrvalteelt peateel liikunud autole otsa sõitnud (kaine) autojuht...
Kuigi sõitsin igal tööpäeva hommikul sama teelõiku mööda tööle –läksime J.Kallega (ülema asetäitja) seda õnnetuskohta vaatama. Käisime selle teekonna jalgsi läbi, seejärel sõitsime kaks korda aeglaselt sama õnnetuspiirkonna läbi. Kuna kiiret tööd oli seoses selle liiklusõnnetusega üpris palju, siis J.Kalle aitas mind asja uurimisel üpris palju. Palju oli konsulteerimist ka autotehnilise eskpertiisi meestega. Otsustasime rekonstrueerida ning korrata võimalikult kiiresti sündmuse ajale ja oludele võimalikult lähedase situatsiooni.
Me olime juba kindlaks teinud, et õnnetuse momendil oli roolis tõesti naisterahvas. Olime kogunud hulgaliselt informatsiooni nii tema enda kui-ka tema pere kohta. Hinnangud tema kohta olid väga positiivsed. Tal oli korralik maja, korralik pere, väike laps... Leidsime, et pole otstarbekas teda vahiall pidada, sest pole kahtlust, et ta eeluurimisest kõrvale ei hoidu ning uurimist segama ei hakka. Seega koostasin määruse tema vahialt vabastamiseks ja võtsin allkirja elukohast mittelahkumise kohta. Prokurör küll eritise heameelega sellega ei nõustunud, kuid lõpuks ta siiski andis nõusoleku....
Teine kokkupuude oli seotud väga kurva sündmusega. 26.08.1990.a.Toimus Pirital ERSP suurkogu pidustused Pirital. Peale peo lõppu läksid lõbusas peotujus 12 ERSP-last jalgsi kesklinna poole. Läksid üle Pirita silla piki sõiduteed, jõudsid sillast ca pool kilomeetrit kõnnitud, kui – neile sõitis otsa sõiduauto ning 3 ERSP-last hukkusid. Kõige vanem hukkunu oli kantseleiülem Ilmar P, teised kaks hukkunut olid alles oma elutee alguses – kaks korda nooremad kui Ilmar (üks neist Eestis tuntud inimeste peretütar).
Neile otsasõitnud autot juhtis noor naine, keda tabas shokk. Ta lahkus sündmuskohalt, kuid toodi paari tunni pärast kodunt ära ning oli Tallinna SAV (Siseasjade Valitsuse) eelvangistuse kambris. Öösel käis sündmuskohal kogenud uurija M.K., kes oli väga korralikult teinud sündmuskoha vaatluse ja fikseerinud sündmuse olulised asjaolud.
Esmaspäeva hommikul andis meie ülem Mart K. Kriminaalasja minule uurida. Kiiresti oli vaja koguda materjali otsustamaks autojuhi vahi all pidamise küsimus. Asjaolud viitasid sellele, et autojuhi peaks vahi alla jätma. Esialgu polnud meil isegi kindlust selles – kes autot juhtis. Otsasõitnud autos oli olnud kaks inimest, noor naine oli sündmuskohalt shokis lahkunud, kuid autos oli ka noor mees (naisterahva hea perekonnasõber). Mees oli Judo-treener. Kumb neist oli roolis otsasõidu momendil?
Asi oli muidugi kurb ja kõmuline. Ikkagi 3 laipa ning kõik ERSP-lased – ja seda veel ENSV ajal... Järgmisel päeval kuulutas ERSP-laste üks liidritest (kes sel ajal oli USA-s), et see kolm laipa on KGB poolt korraldatud ERSP hirmutamiseks. Nagu siis tol ajal (tihti ka praegu) – on kõiges pahas süüdi KGB, olgu kasvõi see, et laps läks pesemata näoga kooli või pissis püksi.... Muidugi oli Kalle Mihkels platsis oma saatesarja jaoks lõiku tegemas.
Samal päeval kuulasin üle mõlemad surma-autos olnud. Nais-autojuhi ülekuulamine kestis üle 3 tunni. Naine polnud veel shokist toibunud – see oli ka mõistetav – ikkagi kolm laipa ja endal väikesed lapsed kodus ema ootamas... Naine jutustas ning vastas küsimustele vaheldumisi nutuhoogudega. Ta ei eitanud, et oli eelneva õhtu jooksul joonud kuni 50 g konjakit (mida kinnitas ka kohtu-med.ekspertiis – alkoholijoove alla 1 promilli). Auto oli enne otsasõitu tehniliselt korras (mida kinnitas autotehniline ekspertiis). Rooli oli ta läinud seetõttu, et perekonnasõber oli joonud rohkem (kuid mitte purjus). Koos kaalusime erinevaid põhjusi – miks see traagiline otsasõit toimus. Naise väitel ei näinud ta enneõnnetust inimesi teel enne, kui need olid tema auto ees 6-10 meetri kaugusel.
Paljud on seisukohal, et kui autjoht juhib sõidukit joobnud olekus – siis ta igaljuhulkõiges toimunus süüdi. Süüdi küll, aga milles? Kas auto juhtimises joobnud olekus või liiklusõnnetuse põhjustamises?
Lihtsustatult. Kui näiteks alkoholijoobes auto juht sõidab peateel ja kõrvalteelt tulnud teine sõiduk sõidab tema autole küljepealt sisse. Peateel sõitnud autojuht on süüdi auto juhtimises joobnud olekus. Liiklusõnnetuse põhjustjaks on aga kõrvalteelt peateel liikunud autole otsa sõitnud (kaine) autojuht...
Kuigi sõitsin igal tööpäeva hommikul sama teelõiku mööda tööle –läksime J.Kallega (ülema asetäitja) seda õnnetuskohta vaatama. Käisime selle teekonna jalgsi läbi, seejärel sõitsime kaks korda aeglaselt sama õnnetuspiirkonna läbi. Kuna kiiret tööd oli seoses selle liiklusõnnetusega üpris palju, siis J.Kalle aitas mind asja uurimisel üpris palju. Palju oli konsulteerimist ka autotehnilise eskpertiisi meestega. Otsustasime rekonstrueerida ning korrata võimalikult kiiresti sündmuse ajale ja oludele võimalikult lähedase situatsiooni.
Me olime juba kindlaks teinud, et õnnetuse momendil oli roolis tõesti naisterahvas. Olime kogunud hulgaliselt informatsiooni nii tema enda kui-ka tema pere kohta. Hinnangud tema kohta olid väga positiivsed. Tal oli korralik maja, korralik pere, väike laps... Leidsime, et pole otstarbekas teda vahiall pidada, sest pole kahtlust, et ta eeluurimisest kõrvale ei hoidu ning uurimist segama ei hakka. Seega koostasin määruse tema vahialt vabastamiseks ja võtsin allkirja elukohast mittelahkumise kohta. Prokurör küll eritise heameelega sellega ei nõustunud, kuid lõpuks ta siiski andis nõusoleku....
teisipäev, 15. juuni 2010
ERSP arvutid 3
Minu käest läks kriminaalasi edasi ministeeriumisse. Kriminaaljälituses hakkas sellega tegelema Pikaro punt. Hiljem kuulsin ma, et need ERSP valvurid olid peale ERSP-laste lahkumist öösel joonud ja unustanud ise ukse kinni panemata. Joobnuna magades ei kuulnud nad seda kui kurjategijad käisid klassis arvuteid varastamas.
Kui Sagadi oli selle varguse eest vastutusele võetud ja asi oli kohtus, tuli ERSP välja versiooniga, et mina olen dokumente võltsinud. Mind kutsuti isegi ülemkohtusse tunnistajaks. Kohtunikuks oli praegune riigikogulane.
Milles seisnes siis minu (uurija) dokumendi võltsimine?
Sel päeval kui ma valvurit üle kuulasin, täitsin ma tema kohta ka kannatanuks tunnistamise määruse, milles märkisin kriminaalasja numbri ja kirjeldasin, milles ma teda kannatanuks tunnistan. Määrusele kirjutasin oma allkirja ja võtsin ka valvurilt tema allkirja. Uurijad teevad seda peaaegu alati nii, kuna siis ei pea kannatanut uuesti jooksutama miilitsa vahet AINULT ühe allkirja pärast (kui muidugi teist vajadust pole).
Nüüd aga – kui asi oli juba kohtus – oli määrusel juba ka süüdistatava nimi (mis selgus alles mitu kuud peale eeluurimise algust). Kuidas sai selline võltsimine võimalikuks?
Asi oli nimelt niimoodi. Kui uus uurija oli kurjategija kindlaks teinud, kurjategijale süüdistuse esitanud ning piisavalt kogunud tõendeid tema süü kohta – kutsus ta mind enda juurde. Seal selgitas ta mulle lühidalt asjaolusid ning palus kannatanuks tunnistamise määrusele kirjutada omakäeliselt süüdistatava nimi, mida ma ka tegin. Võltsimine seisnes seega selles, et mina kirjutasin enda poolt koostatud määrusele süüdistatava nime (mis polnud määruse koostamise ajal teada – selle nime sain teada mitu kuud hiljem). Vangi mind selle võltsimise eest ei pandud.
See eeluurimine ei jäänud ERSP vastu tehtud kuritegudest viimaseks, mida ma seoses ERSP-ga uurisin. Kahjuks oli selles kokkupuude ka ERRSP kantseleiülema Ilmari P-ga... Veel hiljem sain teada, missugune alatu KGB käsilane ma olen, suur joodik, varas ja - alkohoolikuks oleku tõttu ülemused andsidki mulle selliseid (tellimus?)kuritegusid uurida... Mina ennast selle iseloomustuse järgi ära ei tundnud, kuid – seal seisis minu nimi.
Paraku on elu näidanud nii. Kui räägitakse üldise vihkamie sobjekti (miilitsa) suhtes nidagi halba – oi kui hea seda on kuulata ja seda teistele veel edasi rääkida... Kes seda usub, et miiliits võib ka aus olla? Mitte keegi. Seda enam, kui see laim ilmub TRÜKITULT, AJAKIRJANDUSES!!! Kui juba trükitud, - siis on see kindlasti tõsi. See ei vaja isegi mitte tõestamist!
Kui Sa püüad ennast õigustada ja tõde välja selgitada... No selge – valetab ja püüab ennast inglina näidata. (Selline oli ka H.-H. Luige seisukoht „Eesti Ekspressis“ lugu avaldades 1991.a.).
Kui Sagadi oli selle varguse eest vastutusele võetud ja asi oli kohtus, tuli ERSP välja versiooniga, et mina olen dokumente võltsinud. Mind kutsuti isegi ülemkohtusse tunnistajaks. Kohtunikuks oli praegune riigikogulane.
Milles seisnes siis minu (uurija) dokumendi võltsimine?
Sel päeval kui ma valvurit üle kuulasin, täitsin ma tema kohta ka kannatanuks tunnistamise määruse, milles märkisin kriminaalasja numbri ja kirjeldasin, milles ma teda kannatanuks tunnistan. Määrusele kirjutasin oma allkirja ja võtsin ka valvurilt tema allkirja. Uurijad teevad seda peaaegu alati nii, kuna siis ei pea kannatanut uuesti jooksutama miilitsa vahet AINULT ühe allkirja pärast (kui muidugi teist vajadust pole).
Nüüd aga – kui asi oli juba kohtus – oli määrusel juba ka süüdistatava nimi (mis selgus alles mitu kuud peale eeluurimise algust). Kuidas sai selline võltsimine võimalikuks?
Asi oli nimelt niimoodi. Kui uus uurija oli kurjategija kindlaks teinud, kurjategijale süüdistuse esitanud ning piisavalt kogunud tõendeid tema süü kohta – kutsus ta mind enda juurde. Seal selgitas ta mulle lühidalt asjaolusid ning palus kannatanuks tunnistamise määrusele kirjutada omakäeliselt süüdistatava nimi, mida ma ka tegin. Võltsimine seisnes seega selles, et mina kirjutasin enda poolt koostatud määrusele süüdistatava nime (mis polnud määruse koostamise ajal teada – selle nime sain teada mitu kuud hiljem). Vangi mind selle võltsimise eest ei pandud.
See eeluurimine ei jäänud ERSP vastu tehtud kuritegudest viimaseks, mida ma seoses ERSP-ga uurisin. Kahjuks oli selles kokkupuude ka ERRSP kantseleiülema Ilmari P-ga... Veel hiljem sain teada, missugune alatu KGB käsilane ma olen, suur joodik, varas ja - alkohoolikuks oleku tõttu ülemused andsidki mulle selliseid (tellimus?)kuritegusid uurida... Mina ennast selle iseloomustuse järgi ära ei tundnud, kuid – seal seisis minu nimi.
Paraku on elu näidanud nii. Kui räägitakse üldise vihkamie sobjekti (miilitsa) suhtes nidagi halba – oi kui hea seda on kuulata ja seda teistele veel edasi rääkida... Kes seda usub, et miiliits võib ka aus olla? Mitte keegi. Seda enam, kui see laim ilmub TRÜKITULT, AJAKIRJANDUSES!!! Kui juba trükitud, - siis on see kindlasti tõsi. See ei vaja isegi mitte tõestamist!
Kui Sa püüad ennast õigustada ja tõde välja selgitada... No selge – valetab ja püüab ennast inglina näidata. (Selline oli ka H.-H. Luige seisukoht „Eesti Ekspressis“ lugu avaldades 1991.a.).
SaO - ERSP-2
ERSP arvutid 2
Järgmisel tööpäeval peale valvuri ülekuulamist helistasin Mustamäe Kiirabihaiglasse doktor I.T-le, kes oli valvurilt vereanalüüsi võtnud. Selgitasin temale, et meie tahaksime kriminaalasja raames ka teha samast vereproovist analüüsi. Doktor I.T (ERSP liige) ütles, et nad miilitsat ei usalda ning teevad analüüsi ise. Ütlesin, et nende analüüs pole ametlik ega ole kriminaalasjas tõendiks. Analüüsi peab tegema seaduse kohaselt Kohtuekspertiisi Büroo Ekspert. Teeme vereproovist kumbki omaanalüüsi, kuna verd selleks jätkub. Doktor I.T nõustuski minuga vereproovi jagama.
Sõitsin Mustamäe haiglasse vereproovi järgi. Eelnevalt kirjutasin ka ekspertiisi määruse valmis, et tagasiteel anda Kohtuekspertiisi Büroosse nii veri ekspertiisiks kui ka ekspertiisi määrus.
Doktor I.T selgitas, et haigla verekeskus on niivõrd desinfitseeritudja batsillivaba, et võõrad sinna siseneda ei tohi (kaasaarvatud miilitsauurija). Tema paneb ise 10-ml-sse vereplasma pudelisse ½ vereproovist ja annab selle mulle ekspertiisi jaoks. Temaga läks kaasa ka med.õde, kelle märkisin võetuse protokolli manukaks.
Mõne aja pärasttulid nad tagasi.Dr. I.T andis mulle tumepruuni värvi paksust klaasist vereplasma pudeli (läbimõõduga umbes 1 sm), millel ümber paberisilt. Kleepisinümber sildi veel paberi koosvereproovi andmetega, manukate andmetega ja minu ning Dr.I:T allkirjaga. Tagasiteel sõitsin Ekspertiisist läbi, kuhu andsin nii pudeli kuika määruse. Jõudsin töökohta tagasi ja jõudsin olla seal vaevalt 15 minutit kui helistati ekspertiisist: “Kuulge seltsimees major, mis nalja te teete?“. Mina- „Mis nalja. mille viga?“ Ekspertiisist – „Te tõite ju meile koos määrusega ilma vereta tühja vereplasma pudeli... ekspertiisi ei saa teha“
Toho-tonti. Kui pudelisse sisse ei näe – usalda siis veel ausat ERSP-lasest arsti.
Paari päeva pärast leiti, et vargus on nii suure kella küljes, et uurimine tuleb üle anda siseministeeriumisse. Rohkem ma selle asjauurimisega ei tegelnud... kuid ka see pole veel kõik.
Järgmisel tööpäeval peale valvuri ülekuulamist helistasin Mustamäe Kiirabihaiglasse doktor I.T-le, kes oli valvurilt vereanalüüsi võtnud. Selgitasin temale, et meie tahaksime kriminaalasja raames ka teha samast vereproovist analüüsi. Doktor I.T (ERSP liige) ütles, et nad miilitsat ei usalda ning teevad analüüsi ise. Ütlesin, et nende analüüs pole ametlik ega ole kriminaalasjas tõendiks. Analüüsi peab tegema seaduse kohaselt Kohtuekspertiisi Büroo Ekspert. Teeme vereproovist kumbki omaanalüüsi, kuna verd selleks jätkub. Doktor I.T nõustuski minuga vereproovi jagama.
Sõitsin Mustamäe haiglasse vereproovi järgi. Eelnevalt kirjutasin ka ekspertiisi määruse valmis, et tagasiteel anda Kohtuekspertiisi Büroosse nii veri ekspertiisiks kui ka ekspertiisi määrus.
Doktor I.T selgitas, et haigla verekeskus on niivõrd desinfitseeritudja batsillivaba, et võõrad sinna siseneda ei tohi (kaasaarvatud miilitsauurija). Tema paneb ise 10-ml-sse vereplasma pudelisse ½ vereproovist ja annab selle mulle ekspertiisi jaoks. Temaga läks kaasa ka med.õde, kelle märkisin võetuse protokolli manukaks.
Mõne aja pärasttulid nad tagasi.Dr. I.T andis mulle tumepruuni värvi paksust klaasist vereplasma pudeli (läbimõõduga umbes 1 sm), millel ümber paberisilt. Kleepisinümber sildi veel paberi koosvereproovi andmetega, manukate andmetega ja minu ning Dr.I:T allkirjaga. Tagasiteel sõitsin Ekspertiisist läbi, kuhu andsin nii pudeli kuika määruse. Jõudsin töökohta tagasi ja jõudsin olla seal vaevalt 15 minutit kui helistati ekspertiisist: “Kuulge seltsimees major, mis nalja te teete?“. Mina- „Mis nalja. mille viga?“ Ekspertiisist – „Te tõite ju meile koos määrusega ilma vereta tühja vereplasma pudeli... ekspertiisi ei saa teha“
Toho-tonti. Kui pudelisse sisse ei näe – usalda siis veel ausat ERSP-lasest arsti.
Paari päeva pärast leiti, et vargus on nii suure kella küljes, et uurimine tuleb üle anda siseministeeriumisse. Rohkem ma selle asjauurimisega ei tegelnud... kuid ka see pole veel kõik.
Sao - ERSP
ERSP arvutid
Mõni päev enne Eesti Komitee kongressi teatris „Estonia“ varastati ERSP peakorterist (praeguses Tallinna Tehnikaülikool Pärmu mnt.-l) arvutid. ERSP laiendatud juhatus tegi eelneval õhtul-ööl ettevalmistusi kongressiks ja istuti koos hilisööni. Kui viimased koosolekulised olid läinud kella 04-paiku, jäid valvesse kaks 18-aastast noormeest. Hommikul avastati, et klassitoa uks oli pärani avatud ja ERSP arvutid, mis sisaldasid palju andmeid organisatsiooni kohta – olid varastatud.
Kaks päeva hiljem oli pühapäev – Eesti Kongressi toimumise päev. Kuna olin sel päeval valves – läksin tööle. Minu ülemus Mart K. Oli vastutav Tallinna linna korra üle ning oli samuti tööl. Kohe hommikul kutsus Mart minu enda juurde ning andis minule toimiku ERSP varguse kohta, mis oli saabunud Lenini RSO-st. Kuna asi oli kõmuline - leiti, et tegelema peab Linna SAV uurija, mitte Lenini SAO uurija.
Kuna ära tehtud oli vähe, siis tuli kiiresti tegutsema hakata, sest mida värskem asi, seda kiiremini ja rohkem andmeid tuli koguda. Isegi valvurid olid üle kuulamata. Mart K. helistas „Estoniasse“ Eve P.-le selleks, et kiiremaks kuriteo avastamiseks tuleksid valvurid ülekuulamisele Lubja tänavale. Eve P oli väga umbusklik meie (miilitsauurijate) suhtes ja leidis, et kiirustad pole vaja... Lõpuks lubas siiski valvurid kahe tunni pärast ülekuulamisele saata. Tegelesin oma asjadega ja tutvusin toimikuga. Möödus kaks tundi – kuid valvureid Lubja tänavale tulnud polnud. Läksin Mardi juurde.
Mart helistas uuesti „Estoniasse“, Eve P. Ütles, et tefonikõnest üksi on vähe – valvuritel pole paberil kutset. Kirjutasin kutsed välja ning korrapidaja autojuht viis kutsed „Estoniasse“ Eve P kätte. Möödus kutsetel märgitud kellaaeg – valvureid ikka pole. Mart helistas jälle Eve P-le. Siis tekkisid Eve P-l kahtlused, kas nii kutsuda on ikka seaduslik, kas valvurid ikka peavad nende kutsete peale ilmuma..., võibolla peavad vormis mehed neile järgi tulema...
Lõpuks kui esimesest kutsest oli möödunud ca 9 tundi, olidki valvurid lõpuks kohal. Koos nendega oli tulnud ka ERSP kantseleiülem Ilmar P. Kantseleiülem deklatreeris, et tema valvureid üksinda uurijaga kabinetti ei jäta. Kuna uurija võib neid peksma hakata või korraldada mingit provokatsiooni. Selgitasin Ilmar P-le, et KrProtsessi seadus ei näe ette, et täiskasvanud inimestel on keegi kõrval, pealegi kammitseb kõrvalolev (ülemus) tunnistusi andmast. Lubasin kantseleiülemal istuda kabineti ukse taga – isegi kui häält tõstan (rääkimata peksmise ohust), kuuleb ta seda ning võib oma valvurile appi tulla. Pika veenmise peale nõustus Ilmar P nende tingimusega ja jäi koridori istuma.
Esimene noormees oli üpris häbelik ja tagasihoidlik. Ülekuulamine kestis poolteist tundi. Mulle näis, et ta räägib päheõpitud juttu. Mul läks pikk aeg, et selgeks saada – kuidas uks avati nii, et ust ei lõhutud ning valvurid klassis tegutsemise peale üles ei ärganud. Klassi uksed käisid väljapoole lahti. Enne magama minekut pistsid valvurid harja varre käepideme vahelt läbi. Ukse avamiseks pidi kas harja varre käepideme vahelt ära võtma või harja varre puruks tegema. Hommikul ärgates seisis hari (täiesti terve varrega) koridoris avatud ukse kõrval ning uksed olid terved. Valvurid ise tundsid ennas halvasti – justkui oleks neid uimastatud.
Palusin korduvalt selgitada – kuidas oli võimalik neid uimastada ja kuidas oli võimalik sisse saada klassiruumi nii, et uksed terved ja ka harja vars oli terve?
Valvur pakkus välja mitmeid variante. Toon nendest mõned. Valvuri arvates võis neile uimastavat gaasi luku august sisse lasta. Uimastavat gaasi võidi sisse lasta ka kooli katuselt ventilatsiioniava kaudu (5.-lt korruselt 2.-le korruse klassiruumi). Kuid gaasi lõhna oleks siis ka 3-4 tunnipärast tunda olnud. Valvuri teine arvamus oli – Ameerikas pidi olema selliseid ampulle, mis pannakse veekraani ning kohvi keetmise vesi oli sellest ampullist uimastav. Küsisin, miks teised koosolekul osalenud ERSP-lased (kes jõid samast kraanist keedetud kohvi) – ei jäänud uimaseks.. Valvuri sõnul – ehk hakkas ampull uimastavat ainet välja andma siis, kui teised ERSP-lased olid lahkunud.
Valvurilt sain ma teada (mida toimikus ei olnud), et hommikul viisid ERSP-lased nad Mustamäe Kiirabihaiglasse verd analüüsiks andma, sest vereanalüüs näitab – kas ja millise ainega need valvurid on uimastatud. Ühel valvuril võeti verd analüüsiks, kuid teine valvur minestas seda nähes ja temalt verd analüüsiks ei võetud.
Sellega minu üllatused ei lõppenud.
Mõni päev enne Eesti Komitee kongressi teatris „Estonia“ varastati ERSP peakorterist (praeguses Tallinna Tehnikaülikool Pärmu mnt.-l) arvutid. ERSP laiendatud juhatus tegi eelneval õhtul-ööl ettevalmistusi kongressiks ja istuti koos hilisööni. Kui viimased koosolekulised olid läinud kella 04-paiku, jäid valvesse kaks 18-aastast noormeest. Hommikul avastati, et klassitoa uks oli pärani avatud ja ERSP arvutid, mis sisaldasid palju andmeid organisatsiooni kohta – olid varastatud.
Kaks päeva hiljem oli pühapäev – Eesti Kongressi toimumise päev. Kuna olin sel päeval valves – läksin tööle. Minu ülemus Mart K. Oli vastutav Tallinna linna korra üle ning oli samuti tööl. Kohe hommikul kutsus Mart minu enda juurde ning andis minule toimiku ERSP varguse kohta, mis oli saabunud Lenini RSO-st. Kuna asi oli kõmuline - leiti, et tegelema peab Linna SAV uurija, mitte Lenini SAO uurija.
Kuna ära tehtud oli vähe, siis tuli kiiresti tegutsema hakata, sest mida värskem asi, seda kiiremini ja rohkem andmeid tuli koguda. Isegi valvurid olid üle kuulamata. Mart K. helistas „Estoniasse“ Eve P.-le selleks, et kiiremaks kuriteo avastamiseks tuleksid valvurid ülekuulamisele Lubja tänavale. Eve P oli väga umbusklik meie (miilitsauurijate) suhtes ja leidis, et kiirustad pole vaja... Lõpuks lubas siiski valvurid kahe tunni pärast ülekuulamisele saata. Tegelesin oma asjadega ja tutvusin toimikuga. Möödus kaks tundi – kuid valvureid Lubja tänavale tulnud polnud. Läksin Mardi juurde.
Mart helistas uuesti „Estoniasse“, Eve P. Ütles, et tefonikõnest üksi on vähe – valvuritel pole paberil kutset. Kirjutasin kutsed välja ning korrapidaja autojuht viis kutsed „Estoniasse“ Eve P kätte. Möödus kutsetel märgitud kellaaeg – valvureid ikka pole. Mart helistas jälle Eve P-le. Siis tekkisid Eve P-l kahtlused, kas nii kutsuda on ikka seaduslik, kas valvurid ikka peavad nende kutsete peale ilmuma..., võibolla peavad vormis mehed neile järgi tulema...
Lõpuks kui esimesest kutsest oli möödunud ca 9 tundi, olidki valvurid lõpuks kohal. Koos nendega oli tulnud ka ERSP kantseleiülem Ilmar P. Kantseleiülem deklatreeris, et tema valvureid üksinda uurijaga kabinetti ei jäta. Kuna uurija võib neid peksma hakata või korraldada mingit provokatsiooni. Selgitasin Ilmar P-le, et KrProtsessi seadus ei näe ette, et täiskasvanud inimestel on keegi kõrval, pealegi kammitseb kõrvalolev (ülemus) tunnistusi andmast. Lubasin kantseleiülemal istuda kabineti ukse taga – isegi kui häält tõstan (rääkimata peksmise ohust), kuuleb ta seda ning võib oma valvurile appi tulla. Pika veenmise peale nõustus Ilmar P nende tingimusega ja jäi koridori istuma.
Esimene noormees oli üpris häbelik ja tagasihoidlik. Ülekuulamine kestis poolteist tundi. Mulle näis, et ta räägib päheõpitud juttu. Mul läks pikk aeg, et selgeks saada – kuidas uks avati nii, et ust ei lõhutud ning valvurid klassis tegutsemise peale üles ei ärganud. Klassi uksed käisid väljapoole lahti. Enne magama minekut pistsid valvurid harja varre käepideme vahelt läbi. Ukse avamiseks pidi kas harja varre käepideme vahelt ära võtma või harja varre puruks tegema. Hommikul ärgates seisis hari (täiesti terve varrega) koridoris avatud ukse kõrval ning uksed olid terved. Valvurid ise tundsid ennas halvasti – justkui oleks neid uimastatud.
Palusin korduvalt selgitada – kuidas oli võimalik neid uimastada ja kuidas oli võimalik sisse saada klassiruumi nii, et uksed terved ja ka harja vars oli terve?
Valvur pakkus välja mitmeid variante. Toon nendest mõned. Valvuri arvates võis neile uimastavat gaasi luku august sisse lasta. Uimastavat gaasi võidi sisse lasta ka kooli katuselt ventilatsiioniava kaudu (5.-lt korruselt 2.-le korruse klassiruumi). Kuid gaasi lõhna oleks siis ka 3-4 tunnipärast tunda olnud. Valvuri teine arvamus oli – Ameerikas pidi olema selliseid ampulle, mis pannakse veekraani ning kohvi keetmise vesi oli sellest ampullist uimastav. Küsisin, miks teised koosolekul osalenud ERSP-lased (kes jõid samast kraanist keedetud kohvi) – ei jäänud uimaseks.. Valvuri sõnul – ehk hakkas ampull uimastavat ainet välja andma siis, kui teised ERSP-lased olid lahkunud.
Valvurilt sain ma teada (mida toimikus ei olnud), et hommikul viisid ERSP-lased nad Mustamäe Kiirabihaiglasse verd analüüsiks andma, sest vereanalüüs näitab – kas ja millise ainega need valvurid on uimastatud. Ühel valvuril võeti verd analüüsiks, kuid teine valvur minestas seda nähes ja temalt verd analüüsiks ei võetud.
Sellega minu üllatused ei lõppenud.
neljapäev, 10. juuni 2010
Saamatud või rumalad riigikogulased?
Riigikogu ja Valitsus imetleb oma naba ja peab opositsooni- ja koalitsoonivahelist võitlust. Mis seob Riigikogu rahvaga? Riigikogulased elavad suurema aja Eestimaal ja rahvas maksab riigikogulastele kõrget palka. Rahvas annab (õigemini parteid võtavad rahvalt luba küsimata) igal aasta 90 miljonit endile rahva raha.
Mida annab Riigikogu rahvale? Oma parteide võimu kindlustavaid seadusi ja seadusi, mis aitavad rikastuda partei-rinkonda ja nende sponsoreid, kehvakvaliteedilist valitsemist, lisaks annavaad parteid ligi 100 miljoni krooni eest võhiklikku juhatustes osalemist ainult parteilastele isikliku raha saamise eesmärgil – ostes sellega rahva raha eest parteilastelt truudust oma partei tagatubadele. Parteid (Riigikogu ja Valitsus) lasevad rahval kinni maksta miljardilisi võlgasid, mis tekivad nende oskamatu või saamatu juhtimise tulemusena.
Kas meie riigikogulased on saamatumad ja rumalamad võrreldes teiste riikide seadusandjatega? Kui järeldada sellest, kuidas nad oskavad oma partei ja isikliku heaolu eest seista – siis tundub, et ei ole. Kui aga võrrelda teiste riikiidega... Kui Soome esinduskoda peaks koosnema samas proportsioonis elanikkonnaga, siis koosneks Eduskunta 357-st inimesest. Venemaa Riigiduuma peaks koosnema 10 000-st liikmest. Ei tahaks uskuda, et meie riigikogulased on 28 korda rumalamad kui Vene Riigiduuma, sest Riigiduuma 2-s kojas on 700 saadikut ja valitsevad nad 140 miljoni inimese üle. Meil tuleb järgmisest koosseisust koos riigikogulaste abilistega 201 parteisaadikut valitsema 1,4 miljoni eestimaalase üle. Hiljuti oli lugeda, et USA-s on ametnikke 8% töötavast elanikkonnast, meil aga 24%, ehk ametnikke on kolm korda rohkem. Kas meie ametnikud on saamatumad või rumalamad? Saamatumad ja rumalamad ilmselt küll. Kõrgemateks ametnikeks ei saa ju oskuste või teadmiste tõttu, vaid ustavuse tõttu. Kuid vahest on asi selles, et parteid ostavad nii endile truid inimesi suure raha eest, sest ametnikud paneb paika ikka partei, maksab aga rahvas.
Meie riigikogulased peaksid ikka targemad olema, kuna nad on osanud oma elu rahakaks ja mugavaks teha. Palgad on neil korralikud – olgu riik või pankrotis. Riigikogulane töötab küll neli aastat 365 päeva ööpäevaringselt ja saab selle eest ka kompensatsiooni – isegi rohkem kui ööpöevaringselt töötav tuletõrjuja kuus palka.
Järgmises Riigikogu koosseisu valivad parteid saamatumad riigikogulased? Lisandub ju riigikogulastega sama arv riigikogulaste abilisi ja Riigikogu hakkab koosnema 201-st inimesest. Muidugi valivad abilisi nii nagu riigikogulasigi – parteid. Kas riigikogulased valivad omale abilisteks tarku ja väärikaid inimesi? Vaevalt küll, sest kes neist tahab oma abilise kõrval olla abilisest rumalam ja ebaväärikam – olla oma abilise vari.
Millieks meile 4 – 5 miljonit kuus maksev riigikogulaste abiliste armee? Kas riigikogulastele abiks vajalikke pabereid ette tõstma ja aitama raskel nupulevajutamise protsessil? Käima riigikogulase asemel valijatega kohtumas? Praegu on riigikogulastel raskusi Eesti ajalehtede lugemisel, sest pealkirja järgi alati ei oska arvata - kas artiklison ikka ainult riigikogulasi ülistav sisu – mida riigikogulane tohib lugeda. Nüüd loeb abiline artikli läbi ja ütleb riigikogulasele, et see on Riigikogulasele üdini positiivne artikkel ning seda võib ka riigikogulane lugeda. Abiline võib suhelda ka all-linnaga, mõnikord ka provintsirahvaga –ongi tihe side Toompea- Olümpose ja rahva vahel. Siis võivad riigikogulased rahva elust kuulda oma abilistelt - kuidas rahvas elab ning kui palju maksab poes heeringas või leib, rääkimata bensiinihinnast tanklates.
Siis pole loodetavasti Toompea saal pooltühi, vaid sinna saadetakse abilised istuma. Samal ajal kui riigikogulastel on muud tähtsamat tegemist kui Riigikogu saalis igavleda –on neil asetäitjad olemas.
Tekibki küsimus - kas meie riigikogulased on saamatud, või hoopis kavalad ja targad ning oskavad oma raske elu kasulikult kergemaks muuta?
Mida annab Riigikogu rahvale? Oma parteide võimu kindlustavaid seadusi ja seadusi, mis aitavad rikastuda partei-rinkonda ja nende sponsoreid, kehvakvaliteedilist valitsemist, lisaks annavaad parteid ligi 100 miljoni krooni eest võhiklikku juhatustes osalemist ainult parteilastele isikliku raha saamise eesmärgil – ostes sellega rahva raha eest parteilastelt truudust oma partei tagatubadele. Parteid (Riigikogu ja Valitsus) lasevad rahval kinni maksta miljardilisi võlgasid, mis tekivad nende oskamatu või saamatu juhtimise tulemusena.
Kas meie riigikogulased on saamatumad ja rumalamad võrreldes teiste riikide seadusandjatega? Kui järeldada sellest, kuidas nad oskavad oma partei ja isikliku heaolu eest seista – siis tundub, et ei ole. Kui aga võrrelda teiste riikiidega... Kui Soome esinduskoda peaks koosnema samas proportsioonis elanikkonnaga, siis koosneks Eduskunta 357-st inimesest. Venemaa Riigiduuma peaks koosnema 10 000-st liikmest. Ei tahaks uskuda, et meie riigikogulased on 28 korda rumalamad kui Vene Riigiduuma, sest Riigiduuma 2-s kojas on 700 saadikut ja valitsevad nad 140 miljoni inimese üle. Meil tuleb järgmisest koosseisust koos riigikogulaste abilistega 201 parteisaadikut valitsema 1,4 miljoni eestimaalase üle. Hiljuti oli lugeda, et USA-s on ametnikke 8% töötavast elanikkonnast, meil aga 24%, ehk ametnikke on kolm korda rohkem. Kas meie ametnikud on saamatumad või rumalamad? Saamatumad ja rumalamad ilmselt küll. Kõrgemateks ametnikeks ei saa ju oskuste või teadmiste tõttu, vaid ustavuse tõttu. Kuid vahest on asi selles, et parteid ostavad nii endile truid inimesi suure raha eest, sest ametnikud paneb paika ikka partei, maksab aga rahvas.
Meie riigikogulased peaksid ikka targemad olema, kuna nad on osanud oma elu rahakaks ja mugavaks teha. Palgad on neil korralikud – olgu riik või pankrotis. Riigikogulane töötab küll neli aastat 365 päeva ööpäevaringselt ja saab selle eest ka kompensatsiooni – isegi rohkem kui ööpöevaringselt töötav tuletõrjuja kuus palka.
Järgmises Riigikogu koosseisu valivad parteid saamatumad riigikogulased? Lisandub ju riigikogulastega sama arv riigikogulaste abilisi ja Riigikogu hakkab koosnema 201-st inimesest. Muidugi valivad abilisi nii nagu riigikogulasigi – parteid. Kas riigikogulased valivad omale abilisteks tarku ja väärikaid inimesi? Vaevalt küll, sest kes neist tahab oma abilise kõrval olla abilisest rumalam ja ebaväärikam – olla oma abilise vari.
Millieks meile 4 – 5 miljonit kuus maksev riigikogulaste abiliste armee? Kas riigikogulastele abiks vajalikke pabereid ette tõstma ja aitama raskel nupulevajutamise protsessil? Käima riigikogulase asemel valijatega kohtumas? Praegu on riigikogulastel raskusi Eesti ajalehtede lugemisel, sest pealkirja järgi alati ei oska arvata - kas artiklison ikka ainult riigikogulasi ülistav sisu – mida riigikogulane tohib lugeda. Nüüd loeb abiline artikli läbi ja ütleb riigikogulasele, et see on Riigikogulasele üdini positiivne artikkel ning seda võib ka riigikogulane lugeda. Abiline võib suhelda ka all-linnaga, mõnikord ka provintsirahvaga –ongi tihe side Toompea- Olümpose ja rahva vahel. Siis võivad riigikogulased rahva elust kuulda oma abilistelt - kuidas rahvas elab ning kui palju maksab poes heeringas või leib, rääkimata bensiinihinnast tanklates.
Siis pole loodetavasti Toompea saal pooltühi, vaid sinna saadetakse abilised istuma. Samal ajal kui riigikogulastel on muud tähtsamat tegemist kui Riigikogu saalis igavleda –on neil asetäitjad olemas.
Tekibki küsimus - kas meie riigikogulased on saamatud, või hoopis kavalad ja targad ning oskavad oma raske elu kasulikult kergemaks muuta?
esmaspäev, 7. juuni 2010
Miilitsast....
Sao-dest.
Praegused 20-aastased ja nooremad pole Eestis elusat Miilitsat näinud (vähemalt vormis mitte). Ometi on enamusel nendest kujunenud veendumus, et Miilits oli ENSV-s KGB tallalakkuja, vähese mõistusega truu käsutäitja, kes teenis kannuseid NLKP ja venelaste ees. Seda veendumust on neile emapiimaga sisse söödetud. Paljud noored süüdistavad isegi vanemaid, et need elasid normaalselt ENSV-ajal. Selle tõttu paljud noored isegi vihkavad vanemaid. Neil on välja kujunenud omapärane kujutelm ENSV-st kui kurjuse riigist,nad ei saa aru, et ENSV viimastel aastatkümnetel elas Eesti rahvas üpris normaalset elu. Praegu on Eestis 3-4 suurparteid, kes on sama ambitsioonikad kui siis NLKP. Nii võib öelda, et neie rahvas on 3-4-kordse rõhumise all võrreldes ENSV ajaga.Võib julgesti öelda, et NSVL ajal hooliti rahvast rohkem kui praegu.
Jätame poliitika. Seda on teistes blogides küllaldaselt analüüsitud. Keskendugem SaO-aegadesse ja teeme mõningaid võrdlusi ka Politseiga.
Käibearvamustest.
ENSV aegne Miilits on „vene ment“ ja praegune politseinik on „Eesti Polla“. ENSV Miilits oli KGB käsilane, ehkki olid erinevate ministeeriumite alluvuses. Eesti Politsei on sõltumatu Kapost, ehkki kuuluvad ühe ning sama ministeeriumi alla. ENSV Ment oli loll kui saabas, ehkki üle 90% uurijatest oli kõrgema haridusega (sealhulgas TRÜ): teistest Mentidest üle 90% kas NSVL Siseministeeriumi Tallinna Miilitsa Erikesskkooli kasvandikud (Nõmmel) või NSVL Siseministeeriumi Akadeemia lõpetanud. Politsei on tark ja hooliv, sest erihariduse saavad - Paikuse Politseikkoolist ja Sisekaitse Akadeemiast. Karjeriste, puupäid ja oma mundrivõimu – üleolekut tavakodanikust (mida madalamal ametikohal – seda rohkem) näitavaid oli nii imiilitsas ja on ka politseis.
Kui vaadata Miilitsate ja Politseinike peamisi ülesandeid –võitlus õigusrikkumiste ja kuritegudega ning eelkõige kuritegude preventsioon – oli/on see mõlemil asutusel sama. Kummalgi neist polnud/pole ülesandeks tegelda poliitiliste liikumiste - nuhkimiste-kuritegudega. Mõlemad tegutsesid/tegutsevad seaduste alusel, mis pole nende endi tehtud. Kui poleks olnud miilitsat, kes oleks siis kaitsnud elanikke varaste, röövlite, vägistajate, tapjate ja teiste kurjategijate eest? Paljudele ei meeldi see, et Miilitsas teenisid eestlased. Mina ei arva, et meil oleks miskit moodi asjad paremaks teinud see, kui ENSV Siseministeerium oleks koosnenudvaid venelastest, tatarlastest, usbekkidest ja kasahhidest. KGB-l oli oma agentuur ja Miilitsatel oma agentuur, kusjuures andmeid agentide kohta ei avalikustatud kungi teine-teisele – see oli rangelt salajane. Sama süsteem toimib ka Kapo ja Politsei vahel. ENSV Siseministeeriumi alluvuaes olid ka Kinnipidamiskohad (vanglad) ja Valveteenistus (signalisatsioon, partei- ja riigorganite valve). Eesti Siseministeeriumi alluvuses neid pole. Signalisatsioonisd ja valvuridon eraturvafirmade hallata, Vanglad on Justiitsministeeriumi alluvuses. Miilits oli samasugune repressiivorgan nagu on Politsei praegu.
Olümpiapronks Bruno Junk oli pensisonini SM-is „ Kainestusmajade ülem“, Rahutuuride kangelane Ants Väravas oli Riiklikus Autoinspektsioonis, mitmed NSVL-s arvestatavad maadlejad teenisid Siseministeeriumi alluvuses. Kas see vähendas nende sportlike saavutuste väärtust või tegi nad KGB tallalakkujateks?
Eesti poleks nii veretult iseseisvuse saavutanud, kui Lisaks Vaino Väljasele ja Arnold rüütlile poleks meil KGB-s eestimeelseid inimesi, Marko Tibar (siseminister) ja peaaegu kõik eestlastest miilitsad olid Eesti iseseisvuse poolt (suruti massilise kolleegide tegutsemisega rahumeelselt maha ka venemeelsed NSVL lagunemise vastased). Arvataval kriitilistel hetkedel oli toetamas (terve päeva) eestimeelset Ülemnõukogu Toompea rõdul ja koridorides umbes 100 miilitsat.
Kuritegevus on tunduvalt kasvanud võrreldes Miilitsa-ajaga. Tapmine oli vabariigis erakordne sündmus. Neid oli 4-10 tapmist aastas, mis panid kogu Vabariigi kriminaaljälituse tööle.
Kuritegude varjamist oli Miilitsa-ajal ja on ka praegu. Kummal ajal seda rohkem oli/on – ei saa võrrelda. Kuritegude toimepanijate ametlik avastamisprotsent kõikus Miilitsa-ajal 95-99% vahel, nüüd kõigub see 50-60% vahel.
Miilitsa-ajal oli entusiasmi ja kohusetunnet rohkem. Kriminaaljälituses ja uurimises oli harva tööpäeva pikkuseks 8 tundi, enamuse ajast oli tööpäeva pikkuseks 10 tunni ringis, kusjuures ületunde ei kompenseeritud peaaegu kunagi, ei tehtudvahet päevaste töötundide ja õhtuste-öiste töötundide vahel. Näiteks Nõmme inimsööja tabamiseks käisid Tallinas sajad miilitsad öösiti nädal aega (20 kraadi külma) tänavatel liikujaid kontrollimas. Konsevatooriumi ühiselamu Nõmme tee magalates öösel kahe maganud neiu vägistamise järel käisid öösiti pimendatud majas miilitsad öö läbi magalaid kotrollimas – ennetamaks uusi vägistamisi või tabamaks vägistaja...
Aga miks vene Ment on loll KGB tallalakkuja erinevalt targast Eesti Pollast? Kas Ment ja Polla pole üks ja sama Võmm – ainult erineva riigikorra ajal?
Praegused 20-aastased ja nooremad pole Eestis elusat Miilitsat näinud (vähemalt vormis mitte). Ometi on enamusel nendest kujunenud veendumus, et Miilits oli ENSV-s KGB tallalakkuja, vähese mõistusega truu käsutäitja, kes teenis kannuseid NLKP ja venelaste ees. Seda veendumust on neile emapiimaga sisse söödetud. Paljud noored süüdistavad isegi vanemaid, et need elasid normaalselt ENSV-ajal. Selle tõttu paljud noored isegi vihkavad vanemaid. Neil on välja kujunenud omapärane kujutelm ENSV-st kui kurjuse riigist,nad ei saa aru, et ENSV viimastel aastatkümnetel elas Eesti rahvas üpris normaalset elu. Praegu on Eestis 3-4 suurparteid, kes on sama ambitsioonikad kui siis NLKP. Nii võib öelda, et neie rahvas on 3-4-kordse rõhumise all võrreldes ENSV ajaga.Võib julgesti öelda, et NSVL ajal hooliti rahvast rohkem kui praegu.
Jätame poliitika. Seda on teistes blogides küllaldaselt analüüsitud. Keskendugem SaO-aegadesse ja teeme mõningaid võrdlusi ka Politseiga.
Käibearvamustest.
ENSV aegne Miilits on „vene ment“ ja praegune politseinik on „Eesti Polla“. ENSV Miilits oli KGB käsilane, ehkki olid erinevate ministeeriumite alluvuses. Eesti Politsei on sõltumatu Kapost, ehkki kuuluvad ühe ning sama ministeeriumi alla. ENSV Ment oli loll kui saabas, ehkki üle 90% uurijatest oli kõrgema haridusega (sealhulgas TRÜ): teistest Mentidest üle 90% kas NSVL Siseministeeriumi Tallinna Miilitsa Erikesskkooli kasvandikud (Nõmmel) või NSVL Siseministeeriumi Akadeemia lõpetanud. Politsei on tark ja hooliv, sest erihariduse saavad - Paikuse Politseikkoolist ja Sisekaitse Akadeemiast. Karjeriste, puupäid ja oma mundrivõimu – üleolekut tavakodanikust (mida madalamal ametikohal – seda rohkem) näitavaid oli nii imiilitsas ja on ka politseis.
Kui vaadata Miilitsate ja Politseinike peamisi ülesandeid –võitlus õigusrikkumiste ja kuritegudega ning eelkõige kuritegude preventsioon – oli/on see mõlemil asutusel sama. Kummalgi neist polnud/pole ülesandeks tegelda poliitiliste liikumiste - nuhkimiste-kuritegudega. Mõlemad tegutsesid/tegutsevad seaduste alusel, mis pole nende endi tehtud. Kui poleks olnud miilitsat, kes oleks siis kaitsnud elanikke varaste, röövlite, vägistajate, tapjate ja teiste kurjategijate eest? Paljudele ei meeldi see, et Miilitsas teenisid eestlased. Mina ei arva, et meil oleks miskit moodi asjad paremaks teinud see, kui ENSV Siseministeerium oleks koosnenudvaid venelastest, tatarlastest, usbekkidest ja kasahhidest. KGB-l oli oma agentuur ja Miilitsatel oma agentuur, kusjuures andmeid agentide kohta ei avalikustatud kungi teine-teisele – see oli rangelt salajane. Sama süsteem toimib ka Kapo ja Politsei vahel. ENSV Siseministeeriumi alluvuaes olid ka Kinnipidamiskohad (vanglad) ja Valveteenistus (signalisatsioon, partei- ja riigorganite valve). Eesti Siseministeeriumi alluvuses neid pole. Signalisatsioonisd ja valvuridon eraturvafirmade hallata, Vanglad on Justiitsministeeriumi alluvuses. Miilits oli samasugune repressiivorgan nagu on Politsei praegu.
Olümpiapronks Bruno Junk oli pensisonini SM-is „ Kainestusmajade ülem“, Rahutuuride kangelane Ants Väravas oli Riiklikus Autoinspektsioonis, mitmed NSVL-s arvestatavad maadlejad teenisid Siseministeeriumi alluvuses. Kas see vähendas nende sportlike saavutuste väärtust või tegi nad KGB tallalakkujateks?
Eesti poleks nii veretult iseseisvuse saavutanud, kui Lisaks Vaino Väljasele ja Arnold rüütlile poleks meil KGB-s eestimeelseid inimesi, Marko Tibar (siseminister) ja peaaegu kõik eestlastest miilitsad olid Eesti iseseisvuse poolt (suruti massilise kolleegide tegutsemisega rahumeelselt maha ka venemeelsed NSVL lagunemise vastased). Arvataval kriitilistel hetkedel oli toetamas (terve päeva) eestimeelset Ülemnõukogu Toompea rõdul ja koridorides umbes 100 miilitsat.
Kuritegevus on tunduvalt kasvanud võrreldes Miilitsa-ajaga. Tapmine oli vabariigis erakordne sündmus. Neid oli 4-10 tapmist aastas, mis panid kogu Vabariigi kriminaaljälituse tööle.
Kuritegude varjamist oli Miilitsa-ajal ja on ka praegu. Kummal ajal seda rohkem oli/on – ei saa võrrelda. Kuritegude toimepanijate ametlik avastamisprotsent kõikus Miilitsa-ajal 95-99% vahel, nüüd kõigub see 50-60% vahel.
Miilitsa-ajal oli entusiasmi ja kohusetunnet rohkem. Kriminaaljälituses ja uurimises oli harva tööpäeva pikkuseks 8 tundi, enamuse ajast oli tööpäeva pikkuseks 10 tunni ringis, kusjuures ületunde ei kompenseeritud peaaegu kunagi, ei tehtudvahet päevaste töötundide ja õhtuste-öiste töötundide vahel. Näiteks Nõmme inimsööja tabamiseks käisid Tallinas sajad miilitsad öösiti nädal aega (20 kraadi külma) tänavatel liikujaid kontrollimas. Konsevatooriumi ühiselamu Nõmme tee magalates öösel kahe maganud neiu vägistamise järel käisid öösiti pimendatud majas miilitsad öö läbi magalaid kotrollimas – ennetamaks uusi vägistamisi või tabamaks vägistaja...
Aga miks vene Ment on loll KGB tallalakkuja erinevalt targast Eesti Pollast? Kas Ment ja Polla pole üks ja sama Võmm – ainult erineva riigikorra ajal?
teisipäev, 1. juuni 2010
Toompea versus Tallinn
Mida küll öeldaTallinna Linnaja Toompea vaidluse kohta?
Kui see oleks tavaline nääklemine-kemplemine, siis võiks öelda – kisklemine lasteaia tasemel. Aga see toimub ju meie poliitikute vahel, kes peaksid olema meie AU, UHKUS JA SÜDAMETUNNISTUS! Küsimus on VÕIMUS – mille nimel on kõik vahendid lubatud.
Vägisi tekib küsimus. Mis vahe on maanteröövilitel ja meie suurparteil?
Kes on maanteeröövli bande? Organiseerunud röövlid, kes röövivad üksikuid liiklejaid (kellest jõud üle käib) isikliku rikastumise eesmärgil. Röövivad ära ja kaovad peitu kuni uue röövini, kus neil on uus ohver. Nad teavad, et on kurjategijad, teavad, et on seadustega pahuksis ja varjavad endid ausate inimeste hulgas, püüdes näida ausate inimestena. Kui neil (röövlitel) kas on juba piisavalt raha, tunnevad tüdimust röövlielust võ ihakkavad kartma oma elu pärast –lõpetavad oma röövli elu (või ka võllas).
Aga meie (suur)parteid? On samuti (veel paremini) organiseerunud parteisse, kuid eesmärk on neil teine. Nende eesmärgiks on: haarata võim endi kätte, saadud võimu abil luua SELLISED SEADUSED, et võim NÄIKS demokraatlik ja KOGU rahvas ANNAKS partei loodud SEADUSE ALUSEL pidevalt neile raha-vara. Teha nii, et rahvas annaks PIDEVALT JA VABATAHTLIKULT oma vara parteidele.. Peaasi on isiklik võim või osalisus võimus.
Parteilaste õigus RAHVALT RAHA saada põlistatakse nende endi tehtud seadustega ning parteilased on rahva KÕIGE AUSTUSVÄÄRSEM OSA,. Partei-röövlid ei pea ausad näima, sest nad on ausad - ISEENDI loodud seaduste järgi. Võimulolevat parteilast ootab ainult üks tee –jalad ees Metsakalmistule – nemad enne röövliametist ei loobu.
Parteilaste rikastumise eesmärk on sama nagu maanteeröövlitelgi.
... Vihaselt võitlevad poliitikud võimu pärast selle tõttu, et koos võimuga kaasneb neil ka õigus raha (oma taskusse) ja au ise-endile jagada. Praegu käiva võitluse on tinginud hirm – RIIGIPIRUKA jagamisringist eemale jääda.
Riigipiruka jagamisest natukegi kaugemale jäämine tähendab parteidele – kümnete või sadade miljonite kroonide (endi taskutesse) kaotamist aastas.
Kui see oleks tavaline nääklemine-kemplemine, siis võiks öelda – kisklemine lasteaia tasemel. Aga see toimub ju meie poliitikute vahel, kes peaksid olema meie AU, UHKUS JA SÜDAMETUNNISTUS! Küsimus on VÕIMUS – mille nimel on kõik vahendid lubatud.
Vägisi tekib küsimus. Mis vahe on maanteröövilitel ja meie suurparteil?
Kes on maanteeröövli bande? Organiseerunud röövlid, kes röövivad üksikuid liiklejaid (kellest jõud üle käib) isikliku rikastumise eesmärgil. Röövivad ära ja kaovad peitu kuni uue röövini, kus neil on uus ohver. Nad teavad, et on kurjategijad, teavad, et on seadustega pahuksis ja varjavad endid ausate inimeste hulgas, püüdes näida ausate inimestena. Kui neil (röövlitel) kas on juba piisavalt raha, tunnevad tüdimust röövlielust võ ihakkavad kartma oma elu pärast –lõpetavad oma röövli elu (või ka võllas).
Aga meie (suur)parteid? On samuti (veel paremini) organiseerunud parteisse, kuid eesmärk on neil teine. Nende eesmärgiks on: haarata võim endi kätte, saadud võimu abil luua SELLISED SEADUSED, et võim NÄIKS demokraatlik ja KOGU rahvas ANNAKS partei loodud SEADUSE ALUSEL pidevalt neile raha-vara. Teha nii, et rahvas annaks PIDEVALT JA VABATAHTLIKULT oma vara parteidele.. Peaasi on isiklik võim või osalisus võimus.
Parteilaste õigus RAHVALT RAHA saada põlistatakse nende endi tehtud seadustega ning parteilased on rahva KÕIGE AUSTUSVÄÄRSEM OSA,. Partei-röövlid ei pea ausad näima, sest nad on ausad - ISEENDI loodud seaduste järgi. Võimulolevat parteilast ootab ainult üks tee –jalad ees Metsakalmistule – nemad enne röövliametist ei loobu.
Parteilaste rikastumise eesmärk on sama nagu maanteeröövlitelgi.
... Vihaselt võitlevad poliitikud võimu pärast selle tõttu, et koos võimuga kaasneb neil ka õigus raha (oma taskusse) ja au ise-endile jagada. Praegu käiva võitluse on tinginud hirm – RIIGIPIRUKA jagamisringist eemale jääda.
Riigipiruka jagamisest natukegi kaugemale jäämine tähendab parteidele – kümnete või sadade miljonite kroonide (endi taskutesse) kaotamist aastas.
Tellimine:
Postitused (Atom)