Boikoteerida valimisi?
Viimasel ajal kohtab üleskutseid boikoteerida meie Riigikogu valimisi. Põhjenduseks on meie valimisseadus, mis kindlustab ebapädevate - parteijuhtakonnale pimesi alluvate nupulevajutajate pääsemise Riigikokku. Meie parteid aga tegutsevad rahva arvamust ja rahva huvisid arvestamata. Boikott andvat võimaluse tunnistada valimised kehtetuks ning tõmbavat maailma tähelepanu meie ebademokraatlikule valimisseadusele.
Kas on see nii?
Absoluutset valimiste boikoteerimist saavutada on võimatu. Niisamuti kui on võimatu saavutada ka 100%-list osavõttu valimistest.
Kindlasti osalevad valimistel:
1. Parteide poolt esitatud kandidaadid –juba neid on 1000 ringis.
2. Iga kandidaadi 2-3 lähisugulast – neid tuleb üle 3000.
3. Parteid kohustavad oma liikmeid osalema valimistel.
4. Igas ühiskonnas on truualamlikke kaasajooksikuid.
Seega tuleb juba kokku ligi 10 000 valimistel osalenut – seega on valimised igal juhul toimunud. Isegi siis kui hääletamas käiksid AINULT kandidaadid ise- ka siis oleksid valimised toimunud ja riigikogulased ütleksid – ise te meid valisite, nad on rahva poolt valitud ja rahvas andis neile mandaadi. Valijate vähest osavõttu põhjendatakse aga rahva passiivsusega.
Miu arvates peaks need – kes pole praeguste valimistega nõus –hääletama parteiväliste kandidaatide poolt. Parem oleks kui hääletataks oma ringkonnas ühe kindla kandidaadi poolt. Tõsi, siis on sanss pääseda Riigikokku küll vähestel parteivälistel kandidaatidel.
Mis see meile annaks?
1. Parteivälised kandidaadid oleks pidevalt nagu pind toompealaste toolil, mis pidevalt torgib tagumikku.
2. Nad segaksid Riigikogus rahvale varjatult parteidevahelisi sobinguid teha.
3. Nad saaksid meie probleeme (ka valimisseadus) välismaailma viia parlamendiliikmetena. On suur vahe selles – kas oma sõna ütleb inimene tänavalt, või ütleb parlamendisaadik kõnepuldist.
4. Praegu oli kaalukeeleks „vaikimisele sundiva seaduse“ vastuvõtmisel Toompeal Stradmergi hääl – siis aga sõltumatuid saadikuid ära osta on palju raskem (eriti kui neid on mitu).
Rikutud-kehtetuid sedeleid tõlgendavad valimisjaoskonnad – valija oli nii rumal, et ei osanud – kuidas sedeleid õigesti täita.
pühapäev, 28. november 2010
Repressioonide kartuses
Võtsin maha oma arvamusartikli „Lumpen Lang?“, kus kritiseerisin Justiitsminister Rein Langi.
Miks?
Kartsin repressioone justiitsminisri poolt. Kui ta oleks avastanud minu artikli (mis kritiseeris teda) – oleks temal olnud võimalus kohtu kaudu minult nõuda miljoneid kroone raha oma au haavamise pärast – ehkki ta on näidanud, et tal au ega südametunnist pole - rahvast avalikult lumpeniks nimetamine- süimamine on tema meelest ainult „hellitamine“.
Kuna arvamuses oli tegemist justiitsministriga (kellele kohtunikud alluvad) – pole lootustki meie kohtu OBJEKTIIVSELE otsusele. Lang on kättemaksuline osav demagoog. Olleskindel oma võidus (kohut mõistavad ju tema ministeeriumi inimesed) ja Lngil onoma uue seaduse õigustamiseks luua kohtupretsendenti, Arvestasin ka sellega.
Minul (autu) pensionärina pole võimalust maksta üliausale Rein Langile miljoneid kroone tema - uue seadusjärgse nõudmise eest.
Miks?
Kartsin repressioone justiitsminisri poolt. Kui ta oleks avastanud minu artikli (mis kritiseeris teda) – oleks temal olnud võimalus kohtu kaudu minult nõuda miljoneid kroone raha oma au haavamise pärast – ehkki ta on näidanud, et tal au ega südametunnist pole - rahvast avalikult lumpeniks nimetamine- süimamine on tema meelest ainult „hellitamine“.
Kuna arvamuses oli tegemist justiitsministriga (kellele kohtunikud alluvad) – pole lootustki meie kohtu OBJEKTIIVSELE otsusele. Lang on kättemaksuline osav demagoog. Olleskindel oma võidus (kohut mõistavad ju tema ministeeriumi inimesed) ja Lngil onoma uue seaduse õigustamiseks luua kohtupretsendenti, Arvestasin ka sellega.
Minul (autu) pensionärina pole võimalust maksta üliausale Rein Langile miljoneid kroone tema - uue seadusjärgse nõudmise eest.
laupäev, 27. november 2010
Parteide esindusorgan
Meie oleme harjunud, et esindusorganitesse valitakse parimad esindajad ning need esidajad annavad endast parima, et võimalikult paremini täita oma ülesandeid ja paremini esindada esindatavaid – neid, kes neid esindusorganisse valisid.
Riigikogu on parteide esindusorgan, mis koosneb mitme partei esindajatest. Need parteide esindajad koos teostavad riigivõimu ning organiseerivad ka kogu riigi ja rahva valitsemise.
Riigikogu, ehk parteide esindusorgan on asjast aru saanud nii, et Riigikogu on parteide võitlusareen, kus nende ülesandeks on võidelda oma partei võimu eest, oma partei hüvede eest ning tallata porri teised parteid.
Nii vähemalt on siiani näidanud senine elu Toompeal. Toompeale on kogunenud parteide äriühingute esidajad (parteid esitasid nad kandidaatideks ja lasid neid valida). Seda, et meie parteid on kasumlikud äriühingud – sellest oli minu arvamusatikkel k.a. augustikuu blogis. Riigikogulased on parteide esindajad ning nende eksisteerimine Riigikogus sõltub ainult parteist. Rahvast valijatest ei sõltu nad mingil määral ning isegi Põhiseaduses on kirjas (prg.62), et Riigikogu liige ei ole seotud mandaadiga ega kanna õiguslikku vastutust hääletamise ja poliitiliste avalduste eest Riigikogus või tema organites... Riigikogulane võtab vastu otsuse iseseisvalt –sõltumata rahva arvamusest. Samal ajal on riigikogulased täielikus sõltuvuses partei juhtkonnast ja kohustatud hääletama partei tahte järgi.
Olime 50 aastat ühe partei all nin selle aja jooksul kasvas ülesse terve põlvkond NLKP võimu all. Paljud meie parteide nomenklatuurid on endaga kaasa toonud ka iseseisvunud Eestisse NLKP halvemaid omadusi mis ei peaks sobima meie demokraatlikkusse ühiskonda.
1. NLKP valis endile sobivad ülemnõukogu saadikud- ühehäälselt oldi nende poolt. Praegu on parteisid rohkem, kuid parteid valivad riigikogusse ise ainult endile sobivaid – partei juhtkonnale vastuvaidlematult alluvaid riigikogulasi.
2. Kes pole partei poolt – see on kindlasti nende vastu. Sellest ka suhtumine Riigikogus – ükski vastaspartei nõuanne – arvamus ei ole sobiv.
3. Rahvas peab parteisid ülal pidama ja kõik riigikogulaste ülalpidamiskulud kannab samuti Rahvas.
4. Kõik parteide otsused on õiged ja ilmeksimatud. Nende kritiseerimine on tulutu tegevus, sest kriitikat keegi ei kuula.
5. Parteid ja riigikogulased ei pea täitma rahva õigustatud ootusi väljakuulutatud seaduste osas (õppetoetuste kompenseerimine, teise pensionisamba riigipoolse osaluse täitmine, vastuvõetud seaduste täitmise osas tuleb anda mõistlik aeg nende täitmisele asumiseks...).
6. Riigikogulane saab Riigikogu liikmeks parteilise hääletamise kaudu, kuid kui ta läheb üle teise parteisse – jääb ikka Riigikogusse edasi (ja võtab saadud hääled kaasa uude parteisse).
7. Parteilane on oma sõna peremees –kui tahab, siis annab sõna ja kui tahab – võtab oma sõna tagasi.
8. Absoluutne vastutamatus (aruandekohuslane ainult oma partei juhtkonna ees).
9. Riigikogu saavutab üksmeele: oma hüvitiste ja palga suurendamise osas ja nendes küsimustes, mille vatuvõtmata jätmise puhul tuleks Riigikogu laiali saata.
Tänasest Arstide Liidu pöördumisest:Valitsus ei pea sõna.... "Arstide Liidu hinnangul on tervisesüsteemi pannud raskesse olukorda sõnapidamatu valitsus. "Ravihindade viimine alla omahinna, mis on sundinud haiglaid ja perearste tööd ümber korraldama ja kulusid äärmuseni piirama, pidi kehtima ühe aasta. Nüüd näib see jäävat sama kestvaks kui kõik teised ajutised nähtused. Kaasaegne meditsiin on kallis ja haige ravimiseks ei piisa enamasti vaid paarist ambulatoorsest arstikülastusest. Kulude järjekindla vähendamisega saavutatakse efektiivsuse kasvu asemel arstiabi kvaliteedi langus ning järjekordade pikenemine. Üha kiirenev inflatsioon võimendab hinnakärpest tingitud probleeme, seetõttu on hädavajalik viia 2011. aastal ravihinnad tagasi vähemalt 2009. aasta tasemele."
Arstide liit tunnustab kõiki arste, kes Eestis töötavad, kuid mõistab, et kodumaalt lahkuma sunnib kolleege kindlusetus meie tervishoiu tuleviku suhtes, kuna riigijuhid ei soovi teha otsuseid, mis väärtustaksid tervist ja võimaldaksid praegust tervisesüsteemi säilitada ja arendada..."
Kas tõesti Arstide Liit koosneb lollidest? Ei Riigikogu ega valitsus pööra nende pöördumisele tähelepanu.
Riigikogu on parteide esindusorgan, mis koosneb mitme partei esindajatest. Need parteide esindajad koos teostavad riigivõimu ning organiseerivad ka kogu riigi ja rahva valitsemise.
Riigikogu, ehk parteide esindusorgan on asjast aru saanud nii, et Riigikogu on parteide võitlusareen, kus nende ülesandeks on võidelda oma partei võimu eest, oma partei hüvede eest ning tallata porri teised parteid.
Nii vähemalt on siiani näidanud senine elu Toompeal. Toompeale on kogunenud parteide äriühingute esidajad (parteid esitasid nad kandidaatideks ja lasid neid valida). Seda, et meie parteid on kasumlikud äriühingud – sellest oli minu arvamusatikkel k.a. augustikuu blogis. Riigikogulased on parteide esindajad ning nende eksisteerimine Riigikogus sõltub ainult parteist. Rahvast valijatest ei sõltu nad mingil määral ning isegi Põhiseaduses on kirjas (prg.62), et Riigikogu liige ei ole seotud mandaadiga ega kanna õiguslikku vastutust hääletamise ja poliitiliste avalduste eest Riigikogus või tema organites... Riigikogulane võtab vastu otsuse iseseisvalt –sõltumata rahva arvamusest. Samal ajal on riigikogulased täielikus sõltuvuses partei juhtkonnast ja kohustatud hääletama partei tahte järgi.
Olime 50 aastat ühe partei all nin selle aja jooksul kasvas ülesse terve põlvkond NLKP võimu all. Paljud meie parteide nomenklatuurid on endaga kaasa toonud ka iseseisvunud Eestisse NLKP halvemaid omadusi mis ei peaks sobima meie demokraatlikkusse ühiskonda.
1. NLKP valis endile sobivad ülemnõukogu saadikud- ühehäälselt oldi nende poolt. Praegu on parteisid rohkem, kuid parteid valivad riigikogusse ise ainult endile sobivaid – partei juhtkonnale vastuvaidlematult alluvaid riigikogulasi.
2. Kes pole partei poolt – see on kindlasti nende vastu. Sellest ka suhtumine Riigikogus – ükski vastaspartei nõuanne – arvamus ei ole sobiv.
3. Rahvas peab parteisid ülal pidama ja kõik riigikogulaste ülalpidamiskulud kannab samuti Rahvas.
4. Kõik parteide otsused on õiged ja ilmeksimatud. Nende kritiseerimine on tulutu tegevus, sest kriitikat keegi ei kuula.
5. Parteid ja riigikogulased ei pea täitma rahva õigustatud ootusi väljakuulutatud seaduste osas (õppetoetuste kompenseerimine, teise pensionisamba riigipoolse osaluse täitmine, vastuvõetud seaduste täitmise osas tuleb anda mõistlik aeg nende täitmisele asumiseks...).
6. Riigikogulane saab Riigikogu liikmeks parteilise hääletamise kaudu, kuid kui ta läheb üle teise parteisse – jääb ikka Riigikogusse edasi (ja võtab saadud hääled kaasa uude parteisse).
7. Parteilane on oma sõna peremees –kui tahab, siis annab sõna ja kui tahab – võtab oma sõna tagasi.
8. Absoluutne vastutamatus (aruandekohuslane ainult oma partei juhtkonna ees).
9. Riigikogu saavutab üksmeele: oma hüvitiste ja palga suurendamise osas ja nendes küsimustes, mille vatuvõtmata jätmise puhul tuleks Riigikogu laiali saata.
Tänasest Arstide Liidu pöördumisest:Valitsus ei pea sõna.... "Arstide Liidu hinnangul on tervisesüsteemi pannud raskesse olukorda sõnapidamatu valitsus. "Ravihindade viimine alla omahinna, mis on sundinud haiglaid ja perearste tööd ümber korraldama ja kulusid äärmuseni piirama, pidi kehtima ühe aasta. Nüüd näib see jäävat sama kestvaks kui kõik teised ajutised nähtused. Kaasaegne meditsiin on kallis ja haige ravimiseks ei piisa enamasti vaid paarist ambulatoorsest arstikülastusest. Kulude järjekindla vähendamisega saavutatakse efektiivsuse kasvu asemel arstiabi kvaliteedi langus ning järjekordade pikenemine. Üha kiirenev inflatsioon võimendab hinnakärpest tingitud probleeme, seetõttu on hädavajalik viia 2011. aastal ravihinnad tagasi vähemalt 2009. aasta tasemele."
Arstide liit tunnustab kõiki arste, kes Eestis töötavad, kuid mõistab, et kodumaalt lahkuma sunnib kolleege kindlusetus meie tervishoiu tuleviku suhtes, kuna riigijuhid ei soovi teha otsuseid, mis väärtustaksid tervist ja võimaldaksid praegust tervisesüsteemi säilitada ja arendada..."
Kas tõesti Arstide Liit koosneb lollidest? Ei Riigikogu ega valitsus pööra nende pöördumisele tähelepanu.
reede, 19. november 2010
Poliitikud ajavad kägu
Kui mina valetan andmeid maksuametile või riigiasutusele, siis mind karistatakse sõltuvalt valest – kas rahatrahviga või kohtule valetamise puhul isegi kriminaalkorras. Aga mis siis juhtub kui poliitik valetab?
Vabandust – poliitikud ei valeta kunagi – nad ajavad kägu! Kui ma ütlen poliitiku kohta – et tema valetab, siis... siis mina valetan, poliitik ajab aga kägu.. Seega on oluline vahe – kes valetab. Ühtede puhul on see valetamine, teiste puhul kägu ajamine. Asi on täpselt nii nagu seadustega. Seadused on lumpenitele vastuvvaidlematult täitmiseks, jumalustele ja ärimestele aga JOKKimiseks.
Maailma ausaim mees, kes teeb Eesti lumpenitele seadusi – on seda võimalust ette näinud. Kägu ajamise-valetamise seadus on Riigikogus menetluses. Kägu ajamine on normaalne nähtus – valetamine aga karistatav.
Kui mõni lumpenitest julgeks meie jumaluste kohta Toompeal natuke pahasti öelda (mis jumalusele isiklikult ei meeldi, kuigi öeldu võib kenasti öeldud olla ning isegi mitte halva mõttega). Sõltub sellest – kuidas jumalus ise sellest öeldust aru tahab saada. Ütlusele järgnevad sanktsioonid. Meie jumaluste au on siis haavatud ja oma au hindavad nad miljonites kroonides. Au haavamine tuleb lumpenil rahaliselt hüvitada. Mis muud – kui ainult maksta (pärijad jätkavad jumalusele auhaavamise eest maksmist).
Lumpenitel endil ei ole mingit au ega väärikust –mida Toompea-jumalused võiksid haavata. Jumalused võivad lumpeneid sõimata ja neile kägu ajada nii palju kui kulub.
Aga kes meie poliitikutest ei valetaks?
Olge nüüd mõistlikud – jumalused ei valeta, nad ei eksi ka mitte.
Ene Ergma ei ajanud kägu kui ta Peetr Jalakasele ütles, et meie parlament ei vaja reformimist, sest meie parlament on väga eesrindlikult üles ehitatud ning meil on kõige demokraatlikum riik,- sest ka partokraatia on demokraatia vorm. Kägu ajamine polnud ka siis kui „Postimees“ andis üle 5000 allkirja riigikogulaste kõrgete hüvitiste ja palga vastu. Operatiivselt tehti komisjon, mis töötas palehigis üle poole aasta ning komisjon otsustas kõrge palga ja hüvitiste vastu võidelda veel kõrgemate palkadega. Sellega pidid ka 101 Toompea tarka nõustuma –kui juba targimate komisjon peale pikaajalist tööd nii otsustas.
Ka siis, kui Andrud Ansip sügava masu alguses veel mitu kuud väitis –meie majandus läheb ikka tõusu teed ja jutud masust on jamad (peaministril puudusid andmed olukorra kohta riigis?) - Angoola või Uganda kohta oleks tal kõik korraga selge olnud.
Rahandusminister J.Ligi ja RK Rahanduskomijoni esimees T.Rõivas ajavad mullikesi hindade tõususu olematusest EURO tulekul, astmelise tulumaksu kahjulikkusest rahvale, kuidas välisinvestorid viivad Eesti majanduse õitsengule ja toovad meile rikkust...
Eile ajas Delfis kägu Kristiina Ojuland-Kägu astmelise tulumaksu ja EURO saabumise seoste kohta.
Täna rääkis Siiri Oviir sellest, kuidas Kristiina Ojuland- Kägu Kägu ajab.
Aga need pole esimesed-viimased poliitikutest kägu-ajajad. Meenub, kuidas Mart Laar ajas kägu majaehitajate ümbrikupalkade suhtes, Savisaare pildi pihta tulistamise suhtes, rublatehinguga kadunuks jäänu 6-7 tuhande USD suhtes....
Nii K.Ojuland kui Eesti Panga presidesnt A.Lipstok elavad väga lahedasti ära palgaga 5000 krooni kuus, aga 120 000 kroonise palga puhul nad ei saa hakkama – rahast tuleb puudu.
Minu meelest on peaasi, et et meie poliitikud ei valeta! Rahvale poliitikute poolt Kägu-ajamine on meil küll igapäevane nähtus. See on neile harjumuseks saanud ja ega see meid ka üllata.
Poliitikud! Ärge valetage! Kägu võite ajada, aga valet ma ei salli.
Vabandust – poliitikud ei valeta kunagi – nad ajavad kägu! Kui ma ütlen poliitiku kohta – et tema valetab, siis... siis mina valetan, poliitik ajab aga kägu.. Seega on oluline vahe – kes valetab. Ühtede puhul on see valetamine, teiste puhul kägu ajamine. Asi on täpselt nii nagu seadustega. Seadused on lumpenitele vastuvvaidlematult täitmiseks, jumalustele ja ärimestele aga JOKKimiseks.
Maailma ausaim mees, kes teeb Eesti lumpenitele seadusi – on seda võimalust ette näinud. Kägu ajamise-valetamise seadus on Riigikogus menetluses. Kägu ajamine on normaalne nähtus – valetamine aga karistatav.
Kui mõni lumpenitest julgeks meie jumaluste kohta Toompeal natuke pahasti öelda (mis jumalusele isiklikult ei meeldi, kuigi öeldu võib kenasti öeldud olla ning isegi mitte halva mõttega). Sõltub sellest – kuidas jumalus ise sellest öeldust aru tahab saada. Ütlusele järgnevad sanktsioonid. Meie jumaluste au on siis haavatud ja oma au hindavad nad miljonites kroonides. Au haavamine tuleb lumpenil rahaliselt hüvitada. Mis muud – kui ainult maksta (pärijad jätkavad jumalusele auhaavamise eest maksmist).
Lumpenitel endil ei ole mingit au ega väärikust –mida Toompea-jumalused võiksid haavata. Jumalused võivad lumpeneid sõimata ja neile kägu ajada nii palju kui kulub.
Aga kes meie poliitikutest ei valetaks?
Olge nüüd mõistlikud – jumalused ei valeta, nad ei eksi ka mitte.
Ene Ergma ei ajanud kägu kui ta Peetr Jalakasele ütles, et meie parlament ei vaja reformimist, sest meie parlament on väga eesrindlikult üles ehitatud ning meil on kõige demokraatlikum riik,- sest ka partokraatia on demokraatia vorm. Kägu ajamine polnud ka siis kui „Postimees“ andis üle 5000 allkirja riigikogulaste kõrgete hüvitiste ja palga vastu. Operatiivselt tehti komisjon, mis töötas palehigis üle poole aasta ning komisjon otsustas kõrge palga ja hüvitiste vastu võidelda veel kõrgemate palkadega. Sellega pidid ka 101 Toompea tarka nõustuma –kui juba targimate komisjon peale pikaajalist tööd nii otsustas.
Ka siis, kui Andrud Ansip sügava masu alguses veel mitu kuud väitis –meie majandus läheb ikka tõusu teed ja jutud masust on jamad (peaministril puudusid andmed olukorra kohta riigis?) - Angoola või Uganda kohta oleks tal kõik korraga selge olnud.
Rahandusminister J.Ligi ja RK Rahanduskomijoni esimees T.Rõivas ajavad mullikesi hindade tõususu olematusest EURO tulekul, astmelise tulumaksu kahjulikkusest rahvale, kuidas välisinvestorid viivad Eesti majanduse õitsengule ja toovad meile rikkust...
Eile ajas Delfis kägu Kristiina Ojuland-Kägu astmelise tulumaksu ja EURO saabumise seoste kohta.
Täna rääkis Siiri Oviir sellest, kuidas Kristiina Ojuland- Kägu Kägu ajab.
Aga need pole esimesed-viimased poliitikutest kägu-ajajad. Meenub, kuidas Mart Laar ajas kägu majaehitajate ümbrikupalkade suhtes, Savisaare pildi pihta tulistamise suhtes, rublatehinguga kadunuks jäänu 6-7 tuhande USD suhtes....
Nii K.Ojuland kui Eesti Panga presidesnt A.Lipstok elavad väga lahedasti ära palgaga 5000 krooni kuus, aga 120 000 kroonise palga puhul nad ei saa hakkama – rahast tuleb puudu.
Minu meelest on peaasi, et et meie poliitikud ei valeta! Rahvale poliitikute poolt Kägu-ajamine on meil küll igapäevane nähtus. See on neile harjumuseks saanud ja ega see meid ka üllata.
Poliitikud! Ärge valetage! Kägu võite ajada, aga valet ma ei salli.
neljapäev, 18. november 2010
Sotsharta meil 4
Mis takistab meil liitumast sotsiaalhartaga?
Sotshartaga liitumisel võtab liituv riik kohustuse täita sotsiaalvallas ettenähtud
tingimused – palga, pensioni osas jne...
Meie riigijuhid leiavad, et meie riik pole nii rikas, et suudaks täita neid tingimusi. Osaliselt on see õige. Kuid meie „riigiisad“ eriti ei püüagi saavutada sellist riigi rikkust. Nemad ise saavad endile küllaldase materiaalse kindelustatuse eluks, see aga, kuidas rahvas elab –see neid ei puuduta. Ollakse seisukohal, et vaadaku igaüksise ise kuidas hakkama saab. Parteid ei saada riigikogusse oma saadikuid mitte rahvale head elu kindlustama, vaid riigikogulased peavad kindlustama võimu parteile ning hea äraelamise nii parteile kui iseendile.
Millal me liitumie sotshartaga?
Lähima 20-30 aasta jooksul kindlasti mitte. Selleks on muidugi palju põhjusi nii subjektiisesid kui objektiivseid.
Selleks. et mingit asja saada-saavutada, selleks peab kõigepealt seda saavutada TAHTMA. Meil aga need, kellest sõltub soov liituda Sotsiaalhartaga – need ei püüdleagi selle poole. See püüdlemine sunniks valitsust ja Riigikogu pingutama ja tööd tegema. Liitumine Sotshartaga ei anna valitsejatele mitte midagi, isegi väljamaalaste austust mitte. Võimu-valitsuse juures olles saavad valitsejad oma majandusliku olukorra juba niivõrd ära kindlustatud, et Sotsharta neile enam midagi juurde ei anna.
Need, kellel oleks vajadus liitimiseks Sotshartaga – et saada eluks sotsiaalseid tagatisi – nendel puudub sõnaõigus otsustamise juures kaasa rääkida. Kui puudub püüe saavutada midagi, siis seda ei saavutatagi.
Meie riik pole nii rikas.
Me pole muidugi rikas riik, kuigi A.Ansip lubas meid viia peagi viie rikkama riigi hulka. Reformiparteilased ise on peagi viie rikkama hulgas, riik ja rahvas rikkamate hulka ei jõua niipea. Kuid kui me oleksime ka viie rikkama riigi hulgas ei tähendaks see seda, et meie riik hakkaks täitma Sotsiaalharta nõudeid.
Riigi kiire rikastumine?
Lootus meie riigi peatseks rikastumiseks pole meie valitsejate puhul reaalne. Meid juhivad poliitikud, kes on andekad selles osas, et hoida ära riigi-rahva rikastumist. Sellele viitavad asjaolud:
-Riigi majanduselu juhivad poliitikud, kes ei oska majandada. Nad on küll universaalsed spetsialistid igal alal, aga – ühtki ala hästi ei tunne.
-Riigiametnikke toidetakse rikkalikult kõivõimalike hüvitistega (lahkuvatele riigikogulastele poole aasta palk, ministritele lahkumishüvitis üle 300 000 EEKi, lahkumishüvitis aselinnapeale 90 000, jne...).
-Oma rumalustest-saamatustest tehakse vigu, millest saadakse hiigelkahjusid.
-Riigi raha jagatakse ebaotstarbekalt, raisatakse reformide-paranduste peale, mis iseendast mingit parendust ega majanduslikku efekti ei anna.
-Riigijuhid OOTAVAD välisinvestoreid, kes looks siin küll töökohti, kuid viiksid kasumi-rikkuse välismaale.
-Riigivara müüakse eelarveaukude täitmiseks odavalt. Kuid müüdav riigivara hakkab ka ükskord otsa saama.
Rahvas vananeb ning sotsiaalabi vajajaid tuleb aina juurde.
Maksumaksjaid-eelarve täitjaid jääb üha vahemaks. Selle põhjusteks on muidugi: lõppkokkuvõttes negatiivne iive, töjõulise elanikkonna lahkumine välismaale elama-tööle ja elanikkonna vananemine.
Kui vaadata meie tegelikke keskmisi palkasid, pensione, sotsiaaltoetusi, siis oleks vajadus sotsiaalhartaga liitumiseks ja nende tingimuste täitmiseks olemas, aga...
Lõpp-kokkuvõttes on vähe lootust, et meie sotsiaalabi paraneks.
Sotshartaga liitumisel võtab liituv riik kohustuse täita sotsiaalvallas ettenähtud
tingimused – palga, pensioni osas jne...
Meie riigijuhid leiavad, et meie riik pole nii rikas, et suudaks täita neid tingimusi. Osaliselt on see õige. Kuid meie „riigiisad“ eriti ei püüagi saavutada sellist riigi rikkust. Nemad ise saavad endile küllaldase materiaalse kindelustatuse eluks, see aga, kuidas rahvas elab –see neid ei puuduta. Ollakse seisukohal, et vaadaku igaüksise ise kuidas hakkama saab. Parteid ei saada riigikogusse oma saadikuid mitte rahvale head elu kindlustama, vaid riigikogulased peavad kindlustama võimu parteile ning hea äraelamise nii parteile kui iseendile.
Millal me liitumie sotshartaga?
Lähima 20-30 aasta jooksul kindlasti mitte. Selleks on muidugi palju põhjusi nii subjektiisesid kui objektiivseid.
Selleks. et mingit asja saada-saavutada, selleks peab kõigepealt seda saavutada TAHTMA. Meil aga need, kellest sõltub soov liituda Sotsiaalhartaga – need ei püüdleagi selle poole. See püüdlemine sunniks valitsust ja Riigikogu pingutama ja tööd tegema. Liitumine Sotshartaga ei anna valitsejatele mitte midagi, isegi väljamaalaste austust mitte. Võimu-valitsuse juures olles saavad valitsejad oma majandusliku olukorra juba niivõrd ära kindlustatud, et Sotsharta neile enam midagi juurde ei anna.
Need, kellel oleks vajadus liitimiseks Sotshartaga – et saada eluks sotsiaalseid tagatisi – nendel puudub sõnaõigus otsustamise juures kaasa rääkida. Kui puudub püüe saavutada midagi, siis seda ei saavutatagi.
Meie riik pole nii rikas.
Me pole muidugi rikas riik, kuigi A.Ansip lubas meid viia peagi viie rikkama riigi hulka. Reformiparteilased ise on peagi viie rikkama hulgas, riik ja rahvas rikkamate hulka ei jõua niipea. Kuid kui me oleksime ka viie rikkama riigi hulgas ei tähendaks see seda, et meie riik hakkaks täitma Sotsiaalharta nõudeid.
Riigi kiire rikastumine?
Lootus meie riigi peatseks rikastumiseks pole meie valitsejate puhul reaalne. Meid juhivad poliitikud, kes on andekad selles osas, et hoida ära riigi-rahva rikastumist. Sellele viitavad asjaolud:
-Riigi majanduselu juhivad poliitikud, kes ei oska majandada. Nad on küll universaalsed spetsialistid igal alal, aga – ühtki ala hästi ei tunne.
-Riigiametnikke toidetakse rikkalikult kõivõimalike hüvitistega (lahkuvatele riigikogulastele poole aasta palk, ministritele lahkumishüvitis üle 300 000 EEKi, lahkumishüvitis aselinnapeale 90 000, jne...).
-Oma rumalustest-saamatustest tehakse vigu, millest saadakse hiigelkahjusid.
-Riigi raha jagatakse ebaotstarbekalt, raisatakse reformide-paranduste peale, mis iseendast mingit parendust ega majanduslikku efekti ei anna.
-Riigijuhid OOTAVAD välisinvestoreid, kes looks siin küll töökohti, kuid viiksid kasumi-rikkuse välismaale.
-Riigivara müüakse eelarveaukude täitmiseks odavalt. Kuid müüdav riigivara hakkab ka ükskord otsa saama.
Rahvas vananeb ning sotsiaalabi vajajaid tuleb aina juurde.
Maksumaksjaid-eelarve täitjaid jääb üha vahemaks. Selle põhjusteks on muidugi: lõppkokkuvõttes negatiivne iive, töjõulise elanikkonna lahkumine välismaale elama-tööle ja elanikkonna vananemine.
Kui vaadata meie tegelikke keskmisi palkasid, pensione, sotsiaaltoetusi, siis oleks vajadus sotsiaalhartaga liitumiseks ja nende tingimuste täitmiseks olemas, aga...
Lõpp-kokkuvõttes on vähe lootust, et meie sotsiaalabi paraneks.
teisipäev, 16. november 2010
Sotsharta meil 3
Meie alampalk kuus on 425 0EEKi, ehk 271,62 EUR-i, mida saavad 55-60% meie töötajatest.
Statistikaameti järgi – mis on tegelikult moonutatud, kõrgendatud ja ebaõige – on keskmine palk 12 500 EEKi, ehk 798,90 EUR-i.
Meie siiani kuulda olnud kõrgemad palgad (Eesti Energia,Eesti Põlevkivi juhid...) on 250 000 EEK-i, ehk 1597.79 Eur-i. Sellele lisanduvad 13. palk, preemiad, telefoni-auto kompensatsioonid..., mida palga sisse arvestatud pole.
Vanemahüvitised, ehk sünnitamisest kuni lapse poolteistaastaseks saamiseni saadav hüvitis (enamasti emadel, kuid võivad saada laste emade asemel ka isad) on kõrgemapalgalistel 34 000 EEK-i, ehk 2173 EUR-I.
Tudengiemadel, töötutel ja alampalgalistel on vanemahüvitis 4 250 EEK-i, ehk 271,62 EUR-i.
Lastetoetus lastevanematele on alates lapse 1,5 aastas kuni 18-ne aasta saamiseni 300 EEK-i, ehk 19,17 EUR-i kuus
Riigi poolt tasustatav Elatismiinimum on praegu 1000 EEK-i, ehk 63,91 EUR-i. Alates uuest aastast tõuseb elatismiinimum 1200 EEK-i ni, ehk 76,69 EUR-i ni.
Meie puudega inimeste puudepension (jalutu, kätetu, pime, voodihaige) sotsiaaltoetus on 200 EEK-i või 300EEK-i kuus. (EUR-ides 12,78 või 19.17). See on muidugi lisaks tavapensionile.
Meie tavapensionid kuus on keskmiselt 3800 EEK-i (242,86 EUR-i) kuni 4500 EEK-i (287,60 EUR-i).
Kuupalga eest tuleb maksta kortei eest, maksta kommunaalmaksud, süüa, osta riided.....
Statistikaameti järgi – mis on tegelikult moonutatud, kõrgendatud ja ebaõige – on keskmine palk 12 500 EEKi, ehk 798,90 EUR-i.
Meie siiani kuulda olnud kõrgemad palgad (Eesti Energia,Eesti Põlevkivi juhid...) on 250 000 EEK-i, ehk 1597.79 Eur-i. Sellele lisanduvad 13. palk, preemiad, telefoni-auto kompensatsioonid..., mida palga sisse arvestatud pole.
Vanemahüvitised, ehk sünnitamisest kuni lapse poolteistaastaseks saamiseni saadav hüvitis (enamasti emadel, kuid võivad saada laste emade asemel ka isad) on kõrgemapalgalistel 34 000 EEK-i, ehk 2173 EUR-I.
Tudengiemadel, töötutel ja alampalgalistel on vanemahüvitis 4 250 EEK-i, ehk 271,62 EUR-i.
Lastetoetus lastevanematele on alates lapse 1,5 aastas kuni 18-ne aasta saamiseni 300 EEK-i, ehk 19,17 EUR-i kuus
Riigi poolt tasustatav Elatismiinimum on praegu 1000 EEK-i, ehk 63,91 EUR-i. Alates uuest aastast tõuseb elatismiinimum 1200 EEK-i ni, ehk 76,69 EUR-i ni.
Meie puudega inimeste puudepension (jalutu, kätetu, pime, voodihaige) sotsiaaltoetus on 200 EEK-i või 300EEK-i kuus. (EUR-ides 12,78 või 19.17). See on muidugi lisaks tavapensionile.
Meie tavapensionid kuus on keskmiselt 3800 EEK-i (242,86 EUR-i) kuni 4500 EEK-i (287,60 EUR-i).
Kuupalga eest tuleb maksta kortei eest, maksta kommunaalmaksud, süüa, osta riided.....
esmaspäev, 15. november 2010
Broilerid startisid
Valimised on tulemas. Poliitbroilerid on stardipaugu andnud. Kristina Ojuland teatas juba oma kandideerimisest Ida-Virumaal. Nagu Ojuland teatas kandideerimist alustades, on ta teisipäev, kolmapäev, neljapäev tööl Euroliidus (Brüssel-Strasburg), edaspidi kaks päeva (reede ja esmaspäev) Riigikogus, kaks päeva (laupäev-pühapäev) Ida-Virumaal (Kohtla-Järvel ja Toila vallas) õhtuti ja öösiti kohtumised valijatega. Tööd ainult seitse ööpäeva nädalas. Seda ka - ainult 365 päeva aastas. Eelmistel Riigikogu valimistel esinedes Merylin Monroena kogus ta 3519 häält.
Kui „Postimees“ kogus allkirju riigikogulaste suurte kuluhüvitiste ja kõrge palga vastu, siis leidis Kristina Ojuland, et sellega rünnatakse parlamentarismi ja rahva poolt valitud parlamendi liikmeid. Ometi töötavat nad rahva hüveks kogu aasta ööpäevad läbi. Eeskujuks võis teda tuua küll, sest isegi oma sünnipäeva õhtul pidas ta kuluhüvitiste eest 15 000 EEK-i (tema elukaaslasele kuuluvas) Viimsi restoranis konverentsi.
Need (poliit)broilerid ei kõlba mittre ainult supiks ega praeks, vaid enamus neist ei kõlba ka poliitikasse. Broilerid on seisukohal, et nende ülesandeks poliitikas on teisi õpetada, valitseda, kindlustada oma võimu ja isiklikku ning oma kildkonna majanduslikku olukorda.
Seega on parteid meile signaali andnud – Eestis ei muutu miski ei valimistel ega ka hilisemas Riigikogu töös.
Kuna stardipauk on antud, siis on oodata broilerikarjade lendutõusu ja meie igapäevaelu risustamist valimisreklaamiga. Parteide broilerid osutuvad valituks meie Riigikokku, seda kindlustabmeie vastavalt koostatud valimisseadus.
Meie parteilastele on NSVL ajast sisse juurdunud seisukohad (mida antakse edukalt edasi ja juurutatakse ka noor-parteilastele):“ Parteilane on ilmeksimatu geenius igal alal ning juhib kõiki kõikjal edukalt. Kuna parteilane on ilmeksimatu, siis ta töötab täie vastutustundega nii, et ta mitte millegagi kellegi ees ei vastuta. Kord juba vastutavale ametikohale pandud – siis saab ta liikuda ainult kas kõrgemale kohale suurema palga peale – või – jalad ees Metsakalmistule“.
Vanasti rääkisid usujüngrid – käige minu sõnade, mitte minu tegude järgi. Selline on ka meie poliitikute moto. Umbes samamoodi käib meil elu ka tänapäeval – räägitakse ühte moodi, tehakse aga hoopis teisiti.
Kui „Postimees“ kogus allkirju riigikogulaste suurte kuluhüvitiste ja kõrge palga vastu, siis leidis Kristina Ojuland, et sellega rünnatakse parlamentarismi ja rahva poolt valitud parlamendi liikmeid. Ometi töötavat nad rahva hüveks kogu aasta ööpäevad läbi. Eeskujuks võis teda tuua küll, sest isegi oma sünnipäeva õhtul pidas ta kuluhüvitiste eest 15 000 EEK-i (tema elukaaslasele kuuluvas) Viimsi restoranis konverentsi.
Need (poliit)broilerid ei kõlba mittre ainult supiks ega praeks, vaid enamus neist ei kõlba ka poliitikasse. Broilerid on seisukohal, et nende ülesandeks poliitikas on teisi õpetada, valitseda, kindlustada oma võimu ja isiklikku ning oma kildkonna majanduslikku olukorda.
Seega on parteid meile signaali andnud – Eestis ei muutu miski ei valimistel ega ka hilisemas Riigikogu töös.
Kuna stardipauk on antud, siis on oodata broilerikarjade lendutõusu ja meie igapäevaelu risustamist valimisreklaamiga. Parteide broilerid osutuvad valituks meie Riigikokku, seda kindlustabmeie vastavalt koostatud valimisseadus.
Meie parteilastele on NSVL ajast sisse juurdunud seisukohad (mida antakse edukalt edasi ja juurutatakse ka noor-parteilastele):“ Parteilane on ilmeksimatu geenius igal alal ning juhib kõiki kõikjal edukalt. Kuna parteilane on ilmeksimatu, siis ta töötab täie vastutustundega nii, et ta mitte millegagi kellegi ees ei vastuta. Kord juba vastutavale ametikohale pandud – siis saab ta liikuda ainult kas kõrgemale kohale suurema palga peale – või – jalad ees Metsakalmistule“.
Vanasti rääkisid usujüngrid – käige minu sõnade, mitte minu tegude järgi. Selline on ka meie poliitikute moto. Umbes samamoodi käib meil elu ka tänapäeval – räägitakse ühte moodi, tehakse aga hoopis teisiti.
laupäev, 13. november 2010
Sotsharta eeskujust meil - 2
Meie praegust seisukorda iseloomustavad järgnevad asjaolud:
1. Valitseb vastutamatuse tunne nii parteide, tipp-poliitikute kui-ka tippametnike hulgas.
2. Meie riigi majandust-rahandust juhtisid/juhivad oma ala võhikud kes hoiduvad majndusspetsialistide arvamust kuulamast ja nad leiavad, et majandust viivad edasi poliitikute võhiklikud poliitilised otsused.
3. Nii Riigikogu kui-ka Valitsus on huvitatud oma isiklikust (natuke ka oma partei) heaolust, mitte rahva ja riigi heaolust.
4. Ministeeriumite-, RAS juhtkondade, kõrgametnikud komplekteeritakse mitte nende teadmiste-oskust – vaid tutvussidemete ning poliitilise ustavuse järgi.
5. Riigikogu ja Valitsust rahuldab asjaolu, et nad määravad ise endile palga mis neid rahuldab ning pööblile määravad sellise palga nagu nad ise ja tööandjad heaks arvavad.
6. Riiklik statistika allub partei tahtele ning ei kajasta tegelikku objektiivset olukorda. Peaasi, et statistika näitaks (partei) head juhtimist ja kasvõi olematuid edusamme.
7. Tööjõus maksumaksjad lahkuvad Eestist. Rahvastiku iive on niigi madal ja järk-järgult kaotab Eesti rahvusriik oma jätkusuutlikkust.
8. Riigikogu ja valitsus paneb oma saamatuse ja vigade eest maksma rahva (ehkki kahjudületavad miljardeid kroone)
9. Valitsevate parteide võimu- ja rahajagamise monopoli ei sega keegi, sest ükski kõrvaline (üksikisik või väljaspool võimuparteid olev) isik nende tegevusse sekkuda ei saa.
10. Kuna rahvas kisa ei tõsta ja hangudega Toompeale ei lähe – ollakse seisukohal, et kõik on rahul.
Mis on meil halvasti sotsiaalvaldkonnas?
1. Haigekassa-moodustis on iseenda ülalpidamiseks kallis ning ei suuda rahuldada rahva tegelikke vajadusi arstiabi järele.
2. Vaatamata mõningastele soodushindadele ei suuda paljud pensionärid ning vaesed rahapuuduse tõttu arsti poolt määratud rohtusid välja osta.
3. Riigi sotsiaalabi jagatakse nii abi vajatele kui-ka nendele, kes seda ei vaja. Seega saavad tegelikult abi vajajad tunduvalt vähem toetusi kui nad vajavad. Kehtib põhimõte – rikastele suuremad toetused kui vaesemale elanikkonnale.
4. Pensioneid arvestatakse mitte tegelikult töötatud aastate järgi, vaid kunstlikult suurendatud „keskmise“ palga järgi. Näiteks madalamapalgalisel läheb pensioni arvestamisel 3 tegelikult töötatud aastat ühe pensioni aasta arvestusse.
5. Määratud pensionid ei kata isegi poolt vanadekodus makmisele kuuluvast ülalpidamise kuutasust.
6. Riigikogu/valitsus vaatab ilmse rahuloluga pealt kuidas Eestist lahkuvad arstid, täistööjõus töölised, perspektiivikad noored... Valitsejaid see ei liiguta, sest nende palgaraha maksmiseks puudust nende elueal ei tule.
1. Valitseb vastutamatuse tunne nii parteide, tipp-poliitikute kui-ka tippametnike hulgas.
2. Meie riigi majandust-rahandust juhtisid/juhivad oma ala võhikud kes hoiduvad majndusspetsialistide arvamust kuulamast ja nad leiavad, et majandust viivad edasi poliitikute võhiklikud poliitilised otsused.
3. Nii Riigikogu kui-ka Valitsus on huvitatud oma isiklikust (natuke ka oma partei) heaolust, mitte rahva ja riigi heaolust.
4. Ministeeriumite-, RAS juhtkondade, kõrgametnikud komplekteeritakse mitte nende teadmiste-oskust – vaid tutvussidemete ning poliitilise ustavuse järgi.
5. Riigikogu ja Valitsust rahuldab asjaolu, et nad määravad ise endile palga mis neid rahuldab ning pööblile määravad sellise palga nagu nad ise ja tööandjad heaks arvavad.
6. Riiklik statistika allub partei tahtele ning ei kajasta tegelikku objektiivset olukorda. Peaasi, et statistika näitaks (partei) head juhtimist ja kasvõi olematuid edusamme.
7. Tööjõus maksumaksjad lahkuvad Eestist. Rahvastiku iive on niigi madal ja järk-järgult kaotab Eesti rahvusriik oma jätkusuutlikkust.
8. Riigikogu ja valitsus paneb oma saamatuse ja vigade eest maksma rahva (ehkki kahjudületavad miljardeid kroone)
9. Valitsevate parteide võimu- ja rahajagamise monopoli ei sega keegi, sest ükski kõrvaline (üksikisik või väljaspool võimuparteid olev) isik nende tegevusse sekkuda ei saa.
10. Kuna rahvas kisa ei tõsta ja hangudega Toompeale ei lähe – ollakse seisukohal, et kõik on rahul.
Mis on meil halvasti sotsiaalvaldkonnas?
1. Haigekassa-moodustis on iseenda ülalpidamiseks kallis ning ei suuda rahuldada rahva tegelikke vajadusi arstiabi järele.
2. Vaatamata mõningastele soodushindadele ei suuda paljud pensionärid ning vaesed rahapuuduse tõttu arsti poolt määratud rohtusid välja osta.
3. Riigi sotsiaalabi jagatakse nii abi vajatele kui-ka nendele, kes seda ei vaja. Seega saavad tegelikult abi vajajad tunduvalt vähem toetusi kui nad vajavad. Kehtib põhimõte – rikastele suuremad toetused kui vaesemale elanikkonnale.
4. Pensioneid arvestatakse mitte tegelikult töötatud aastate järgi, vaid kunstlikult suurendatud „keskmise“ palga järgi. Näiteks madalamapalgalisel läheb pensioni arvestamisel 3 tegelikult töötatud aastat ühe pensioni aasta arvestusse.
5. Määratud pensionid ei kata isegi poolt vanadekodus makmisele kuuluvast ülalpidamise kuutasust.
6. Riigikogu/valitsus vaatab ilmse rahuloluga pealt kuidas Eestist lahkuvad arstid, täistööjõus töölised, perspektiivikad noored... Valitsejaid see ei liiguta, sest nende palgaraha maksmiseks puudust nende elueal ei tule.
Sotsharta eeskujust meile -1,5
Heimar Lenki artikkel"Ühtulehest" -selgitab natuke erastamist... Heimar Lenk, riigikogu liige, Keskerakond
11.11.2010 07:03
Uskumatu, et Kreenholmi manufaktuur võidakse pankrotti lasta! 19. sajandi suuremaid, 13 000 töötajaga tekstiilikombinaate Euroopas, kergetööstuse lipulaev omaaegses Nõukogude Liidus, veel kolmkümmend aastat tagasi rohkem kui 10 000 kangru ja ketrajaga näidiskombinaat.
Noore ajakirjanikuna filmisin Georgi ja Joala vabrikuis kümneid reportaaže ning võin kinnitada, et see oli tol ajal maailmatasemel superettevõte.
Kreenholm oli õitsev tööstuskeskus oma kaupluste, lasteaedade, pagari- ja kondiitriäride, juuksurisalongide, õmblusateljeede, pesumajade, kingsepatöökoja, pangakontorite, polikliiniku, naistenõuandla, kultuuripalee ja spordisaalidega, mis hoidis üleval tervet Narva linna.
Ja nüüd loen, et veel vaid viissada töötajat ongi jäänud, kes kõik õige varsti meie 100 000pealise töötute armee ridadesse mobiliseeritakse.
Kuidas võime nii juhmid olla?
Üks tarkade meeste juhitav riik vist ei teeks nii, et parseldab oma edukaima ettevõtte välismaalaste kätte ja lubab selle siis pankrotti lasta. Mäletan, et segadused manufaktuuriga algasid kohe, kui ettevõte rootslaste Kreenholmi Valduse kätte läks. Mida aasta edasi, seda kiiremini allakäigu-spiraal pöörles.
Ma pole kindel, et uutest omanikest keegi üldse Narva jõe rohelisel saarel tootmist arendada kavatses. Pigem oli eesmärgiks üks tugev konkurent likvideerida, et too oma ilusate froteerätikutega turgu ei solgiks.
Kartus polnud asjatu, Kreenholm suutis turgu hoida ja tema kvaliteetset toodangut eksporditi kümnetesse riikidesse.
Tsiteerin 1972. aasta aruandlust: Kreenolm laseb välja pesu-, tehnilist-, pakke-, kleidi-, mööbli- ja dekoratiivriiet ning froteerätikuid.
Aastas toodetakse 136,9 miljonit meetrit toorkangast ja 183,7 miljonit meetrit valmiskangast. Ketrusvärtnaid on ettevõttes 337 536, kudumistelgi 4291, töötajaid 11 713.
Nüüd loen õudusega ajalehest, et noortel kinnisvara «arendajail» on kavas saarel ellu viia megakinnisvaraprojekt, mille käigus ajaloolised tootmishooned võetakse maha ja nende asemele planeeritkse ehitada neli kõrghoonet.
Nendesse rajatakse moodne meelelahutuskeskus, kus hakkavad oma meelt lahutama Skandinaavia ja Venemaa rikkad turistid. Arvatavasti ikka koos eesti neidudega.
Mis on meiega küll juhtunud?
Tõepoolest, mis meiega lahti on? Meie, kes me olime endise NSV Liidu parim liiduvabariik kõrgeima tööviljakuse ja parima kvaliteediga.
Meie toodang oli tuntud kodust kaugelgi. Kreenholmi, Klementi, Marati pesu, kleite või froteerätikuid osteti pakkide kaupa kappi valmis. Need oli nii pehmed, soojad ja odavad!
Tehase RET radioolad Estonia oma eriliselt kvaliteetsete kõlaritega tegid ilma isegi Sony kodumaal Jaapanis.
Kaugel raja taga tunti meie vabrikuid Tarbeklaas, Polümeer, Ilmarine, Volta, Balti Manufaktuur...
Kel soovi, suudaks pika nimekirja kokku seada. Supermajandite kohta Kirovi kalurikolhoosist alates ja Võrumaal õitsenud Linda kolhoosiga lõpetades, saaks veelgi pikema rea. Kuhu need kõik jäänud on?
Ma saan aru, et erastati. Aga edasi? Kuhu kadus Eesti kalatööstuse tootmiskoondis Ookean? Üks suuremaid varandusi, mis Eestil taasiseseisvumise hetkel oli.
Soovite statistikat? Palun, aasta 1973. Ookeani laevastikus oli 23 külmutustraallaeva, 38 traallaeva, 4 ujuvbaasi, 7 transpordilaeva, 4 tanklaeva.
Kus on nüüd Ookeni laevad? Aga Eesti Merelaevandus? EKE, Linda, Uku, Sulev? Minu mälu järgi oli tubakavabrik Leek esimene, mis rootslaste kätte läks. Öeldi, et Tallinnas toodetavail sigarettidel on madal kvaliteet, tarvis oli taset tõsta. Tõsteti nii, et vabrik pandi kinni ja sigarette Priima hakati hoopis Stockholmis tootma.
Sindi kalevivabrik läks mõni aeg hiljem välisinvestori kätte. Kuidas küll kiideti, kuidas maailma tasemel ärimehed meie eest hoolitsevad ja vana vabriku korda teevad.
Pärnu linavabriku puhul seda laulu heietada ei saanud, sest just Vene aja lõpus toodi vabrikusse ülimalt ajakohased tootmisliinid. Käisin kaameraga avamisel kohal ja mäletan, kuidas uhkustati, et vaid kahele linakombinaadile kogu NSV Liidus nii moodne sisustus osteti ja üks neist tuli Eestisse.
Kus see eestlaste uhkus nüüd on?
Kes siis asjas süüdi jääb, küsib kulmu kortsutav lugeja? Eks meie kõik, kes me seda lausärastamist vaikides ja protestimata pealt vaatasime ning mõni meist ka oma osa noolis. Muidugi täpsemalt teavad asja kohta Isamaaliidu kahekordne peaminister Mart Laar ja kindlasti ka praegune valitsusjuht Andrus Ansip Reformierakonnast.
Kuid ega nemad pole kohustatud vaba turumajanduse eest vastust andma
Heimar Lenk
Ja üks kommentaaridest---
Juku: Eesti Merelaevandus - jumalaga!
Eesti Merelaevanduse müüs minister Jürgenson 10 kordse hinnaalandusega norrakatele, kes võtsid raha firma kassast , et teha esimesed sissemaksud. Hiljem hakkas firma "arendamine" ja mõne aastaga müüdi maha 7 kinnistut Tallinna südalinnas ja suur osa laevasid (millel ei olnud peal hüpoteeki). Praegu on sellest 100 laevaga firmast järel ainulr kaks laeva Eesti lipu all - Kurkse ja Kalana. Norrakad aga ei ole seni riigile maksnud kokkulepitud summast 165 milj krooni. Jää jumalaga eesti rahva kõige väärtuslikum vara, mis tõi sisse valuutat 3 kord rohkem kui ülejäänud ettevõtted kokku!
11.11.2010 07:03
Uskumatu, et Kreenholmi manufaktuur võidakse pankrotti lasta! 19. sajandi suuremaid, 13 000 töötajaga tekstiilikombinaate Euroopas, kergetööstuse lipulaev omaaegses Nõukogude Liidus, veel kolmkümmend aastat tagasi rohkem kui 10 000 kangru ja ketrajaga näidiskombinaat.
Noore ajakirjanikuna filmisin Georgi ja Joala vabrikuis kümneid reportaaže ning võin kinnitada, et see oli tol ajal maailmatasemel superettevõte.
Kreenholm oli õitsev tööstuskeskus oma kaupluste, lasteaedade, pagari- ja kondiitriäride, juuksurisalongide, õmblusateljeede, pesumajade, kingsepatöökoja, pangakontorite, polikliiniku, naistenõuandla, kultuuripalee ja spordisaalidega, mis hoidis üleval tervet Narva linna.
Ja nüüd loen, et veel vaid viissada töötajat ongi jäänud, kes kõik õige varsti meie 100 000pealise töötute armee ridadesse mobiliseeritakse.
Kuidas võime nii juhmid olla?
Üks tarkade meeste juhitav riik vist ei teeks nii, et parseldab oma edukaima ettevõtte välismaalaste kätte ja lubab selle siis pankrotti lasta. Mäletan, et segadused manufaktuuriga algasid kohe, kui ettevõte rootslaste Kreenholmi Valduse kätte läks. Mida aasta edasi, seda kiiremini allakäigu-spiraal pöörles.
Ma pole kindel, et uutest omanikest keegi üldse Narva jõe rohelisel saarel tootmist arendada kavatses. Pigem oli eesmärgiks üks tugev konkurent likvideerida, et too oma ilusate froteerätikutega turgu ei solgiks.
Kartus polnud asjatu, Kreenholm suutis turgu hoida ja tema kvaliteetset toodangut eksporditi kümnetesse riikidesse.
Tsiteerin 1972. aasta aruandlust: Kreenolm laseb välja pesu-, tehnilist-, pakke-, kleidi-, mööbli- ja dekoratiivriiet ning froteerätikuid.
Aastas toodetakse 136,9 miljonit meetrit toorkangast ja 183,7 miljonit meetrit valmiskangast. Ketrusvärtnaid on ettevõttes 337 536, kudumistelgi 4291, töötajaid 11 713.
Nüüd loen õudusega ajalehest, et noortel kinnisvara «arendajail» on kavas saarel ellu viia megakinnisvaraprojekt, mille käigus ajaloolised tootmishooned võetakse maha ja nende asemele planeeritkse ehitada neli kõrghoonet.
Nendesse rajatakse moodne meelelahutuskeskus, kus hakkavad oma meelt lahutama Skandinaavia ja Venemaa rikkad turistid. Arvatavasti ikka koos eesti neidudega.
Mis on meiega küll juhtunud?
Tõepoolest, mis meiega lahti on? Meie, kes me olime endise NSV Liidu parim liiduvabariik kõrgeima tööviljakuse ja parima kvaliteediga.
Meie toodang oli tuntud kodust kaugelgi. Kreenholmi, Klementi, Marati pesu, kleite või froteerätikuid osteti pakkide kaupa kappi valmis. Need oli nii pehmed, soojad ja odavad!
Tehase RET radioolad Estonia oma eriliselt kvaliteetsete kõlaritega tegid ilma isegi Sony kodumaal Jaapanis.
Kaugel raja taga tunti meie vabrikuid Tarbeklaas, Polümeer, Ilmarine, Volta, Balti Manufaktuur...
Kel soovi, suudaks pika nimekirja kokku seada. Supermajandite kohta Kirovi kalurikolhoosist alates ja Võrumaal õitsenud Linda kolhoosiga lõpetades, saaks veelgi pikema rea. Kuhu need kõik jäänud on?
Ma saan aru, et erastati. Aga edasi? Kuhu kadus Eesti kalatööstuse tootmiskoondis Ookean? Üks suuremaid varandusi, mis Eestil taasiseseisvumise hetkel oli.
Soovite statistikat? Palun, aasta 1973. Ookeani laevastikus oli 23 külmutustraallaeva, 38 traallaeva, 4 ujuvbaasi, 7 transpordilaeva, 4 tanklaeva.
Kus on nüüd Ookeni laevad? Aga Eesti Merelaevandus? EKE, Linda, Uku, Sulev? Minu mälu järgi oli tubakavabrik Leek esimene, mis rootslaste kätte läks. Öeldi, et Tallinnas toodetavail sigarettidel on madal kvaliteet, tarvis oli taset tõsta. Tõsteti nii, et vabrik pandi kinni ja sigarette Priima hakati hoopis Stockholmis tootma.
Sindi kalevivabrik läks mõni aeg hiljem välisinvestori kätte. Kuidas küll kiideti, kuidas maailma tasemel ärimehed meie eest hoolitsevad ja vana vabriku korda teevad.
Pärnu linavabriku puhul seda laulu heietada ei saanud, sest just Vene aja lõpus toodi vabrikusse ülimalt ajakohased tootmisliinid. Käisin kaameraga avamisel kohal ja mäletan, kuidas uhkustati, et vaid kahele linakombinaadile kogu NSV Liidus nii moodne sisustus osteti ja üks neist tuli Eestisse.
Kus see eestlaste uhkus nüüd on?
Kes siis asjas süüdi jääb, küsib kulmu kortsutav lugeja? Eks meie kõik, kes me seda lausärastamist vaikides ja protestimata pealt vaatasime ning mõni meist ka oma osa noolis. Muidugi täpsemalt teavad asja kohta Isamaaliidu kahekordne peaminister Mart Laar ja kindlasti ka praegune valitsusjuht Andrus Ansip Reformierakonnast.
Kuid ega nemad pole kohustatud vaba turumajanduse eest vastust andma
Heimar Lenk
Ja üks kommentaaridest---
Juku: Eesti Merelaevandus - jumalaga!
Eesti Merelaevanduse müüs minister Jürgenson 10 kordse hinnaalandusega norrakatele, kes võtsid raha firma kassast , et teha esimesed sissemaksud. Hiljem hakkas firma "arendamine" ja mõne aastaga müüdi maha 7 kinnistut Tallinna südalinnas ja suur osa laevasid (millel ei olnud peal hüpoteeki). Praegu on sellest 100 laevaga firmast järel ainulr kaks laeva Eesti lipu all - Kurkse ja Kalana. Norrakad aga ei ole seni riigile maksnud kokkulepitud summast 165 milj krooni. Jää jumalaga eesti rahva kõige väärtuslikum vara, mis tõi sisse valuutat 3 kord rohkem kui ülejäänud ettevõtted kokku!
reede, 12. november 2010
Sotsiaalharta eeskujust meile -1
Sotsiaalharta
Miks Eesti ei liitu Sotsiaalharta kõigi artiklitega täielikult? Eriti alampalga ja pensioni osas. Senikuuldud väidete järgi on Eesti vaene maa, elanikkond on vana ja töötajaskond väike. Väited on õiged, - kuid osaliselt õiged.
Need pole objektiivsed põhjused, miks meie riik ja rahvas on vaene.
On raske öelda – kuidas nimetada 1990-2005.a. valitsenud Riigikogu ja Valiitsusi. Sel ajal toimus PEAMINE Eesti riigi vara mahamüümine ärastajatele, ärikatele ja välismaalastele. Riiigikoogulased ise nimetavad küll endid „rahva poolt valitud“ valitsejateks, kellel oli rahva poolt antud volitus Riigi vara haldamiseks ja... mahaparseldamiseks? Tegelikult olid nad ärimehed, kes rahva usaldust kuritarvitades kasutasid ära valega saavutatud võimu riigi vara laialijagamiseks oma suva järgi. Neid iseloomustatakse mitmeti - kui: „ärastajad“, „võimureid“, „rämpseliiti“, „riigi vara mahaparseldajad“,....
Keegi neist oma TEGUDE EEST meie rahva ja riigi ees ei vastuta/nud.
Rahvas ju ei teadnud, et inglinahas inglite asemel valivad nad Riigikokku maanteeröövleid. Need maanteeröövlid varjasid end ingli maski taha PR firmade abil. PR firmade ülesandeks oli ju sõnnikust saia esitlemine e. rämpspoliitikutest riigi vara laialijagajatest inglite vorpimine. PR firmade tõttu valitigi Riigikokku rahva röövlid. Need võimurid jagasid rahva vara oma suva järgi ja jätsid rahva ilma suurest osast oma maa rikkustest.
Meie riiki juhivad majanduses võhikud kasu- ja võimuahned poliitikud, kellele meie riigi ja rahva saatus on ükskõik – peaasi, et neil endil ja nende sugulastel-soosikutel on hea, jõukas ja turvaline elu. Miks siis Eesti ei suuda liituda Sotsiaalhartaga? Vaesusest?
Riigi vaesumises peale iseseisvumist veel vaesemaks on suured teened järgnenud Riigikogudel ja valitsustel.
1. Tehti EVP-d (Erastamise Väärtpaberid) erastamiseks, mis muutusid hiljem ärastamise-spekulatsiooni seadustamise vahendiks.
2. Peale NSVL-st lahkumist haarasid ohjad oma kätte nn.“Isamaalised“ jõud, kes hakkasid kõiki riiklikke väärtusi maha müüma nii oma-maistele ärikatele kui välismaistele ostjatele võileva hinna eest. Peaasi, et ise selle jagamise juures tühjade kätega ei jääks. Ka jagajate oma taskutesse peab rahva vara jagamisest midagi jääma!
3. Likvideerisid Eesti põllumajanduse, müüsid maha Tootmiskoondise „Ookean“ laevad, jagasid laiali „Dvigateli“ ja muud riiklikud suurettevõtted, Eesti raudtee.... (sellest lühidalt Heimar Lenk´i artiklis).
Riik/omavalitsused andsid aastakümneteks rendile tohutud äripinnad sentide eest (oma tuttavatele või isikliku meelehea eest).
4. Riik müüs sentide eest väärtuslikku kinnisvara eraomanikele ning võttis seejärel selle vara aastakümneteks rendile summa eest, mille eest oleks võinud ehitada endale uue hoone paari aasta rendisumma eest. Mitme miljardi krooni eest Eestile kahju tekitati – seda on raske öelda (ainuüksi Mart Laari ja Juhan Partsi valitsused kokku üle kahe miljardi krooni).
5. Majanduslikud otsused võeti vastu majandusmeestega nõu pidamata, otsused tehti poliitikute poolt sellised.misolid meie majandusele kahjulikud.
Meie parteilastele on NSVL ajast sisse juurdunud (mida antakse edasi ka noor-parteilastele) seisukoht:“ Parteilane on ilmeksimatu geenius igal alal ning juhib kõiki kõikjal edukalt. Kuna parteilane on ilmeksimatu, siis ta töötab täie vastutustundega nii, et ta mitte millegagi kellegi ees ei vastuta. Kord juba vastutavale ametikohale pandud – siis saab ta liikuda ainult kas kõrgemale suurema palga peale – või – jalad ees Metsakalmistule“.
Miks Eesti ei liitu Sotsiaalharta kõigi artiklitega täielikult? Eriti alampalga ja pensioni osas. Senikuuldud väidete järgi on Eesti vaene maa, elanikkond on vana ja töötajaskond väike. Väited on õiged, - kuid osaliselt õiged.
Need pole objektiivsed põhjused, miks meie riik ja rahvas on vaene.
On raske öelda – kuidas nimetada 1990-2005.a. valitsenud Riigikogu ja Valiitsusi. Sel ajal toimus PEAMINE Eesti riigi vara mahamüümine ärastajatele, ärikatele ja välismaalastele. Riiigikoogulased ise nimetavad küll endid „rahva poolt valitud“ valitsejateks, kellel oli rahva poolt antud volitus Riigi vara haldamiseks ja... mahaparseldamiseks? Tegelikult olid nad ärimehed, kes rahva usaldust kuritarvitades kasutasid ära valega saavutatud võimu riigi vara laialijagamiseks oma suva järgi. Neid iseloomustatakse mitmeti - kui: „ärastajad“, „võimureid“, „rämpseliiti“, „riigi vara mahaparseldajad“,....
Keegi neist oma TEGUDE EEST meie rahva ja riigi ees ei vastuta/nud.
Rahvas ju ei teadnud, et inglinahas inglite asemel valivad nad Riigikokku maanteeröövleid. Need maanteeröövlid varjasid end ingli maski taha PR firmade abil. PR firmade ülesandeks oli ju sõnnikust saia esitlemine e. rämpspoliitikutest riigi vara laialijagajatest inglite vorpimine. PR firmade tõttu valitigi Riigikokku rahva röövlid. Need võimurid jagasid rahva vara oma suva järgi ja jätsid rahva ilma suurest osast oma maa rikkustest.
Meie riiki juhivad majanduses võhikud kasu- ja võimuahned poliitikud, kellele meie riigi ja rahva saatus on ükskõik – peaasi, et neil endil ja nende sugulastel-soosikutel on hea, jõukas ja turvaline elu. Miks siis Eesti ei suuda liituda Sotsiaalhartaga? Vaesusest?
Riigi vaesumises peale iseseisvumist veel vaesemaks on suured teened järgnenud Riigikogudel ja valitsustel.
1. Tehti EVP-d (Erastamise Väärtpaberid) erastamiseks, mis muutusid hiljem ärastamise-spekulatsiooni seadustamise vahendiks.
2. Peale NSVL-st lahkumist haarasid ohjad oma kätte nn.“Isamaalised“ jõud, kes hakkasid kõiki riiklikke väärtusi maha müüma nii oma-maistele ärikatele kui välismaistele ostjatele võileva hinna eest. Peaasi, et ise selle jagamise juures tühjade kätega ei jääks. Ka jagajate oma taskutesse peab rahva vara jagamisest midagi jääma!
3. Likvideerisid Eesti põllumajanduse, müüsid maha Tootmiskoondise „Ookean“ laevad, jagasid laiali „Dvigateli“ ja muud riiklikud suurettevõtted, Eesti raudtee.... (sellest lühidalt Heimar Lenk´i artiklis).
Riik/omavalitsused andsid aastakümneteks rendile tohutud äripinnad sentide eest (oma tuttavatele või isikliku meelehea eest).
4. Riik müüs sentide eest väärtuslikku kinnisvara eraomanikele ning võttis seejärel selle vara aastakümneteks rendile summa eest, mille eest oleks võinud ehitada endale uue hoone paari aasta rendisumma eest. Mitme miljardi krooni eest Eestile kahju tekitati – seda on raske öelda (ainuüksi Mart Laari ja Juhan Partsi valitsused kokku üle kahe miljardi krooni).
5. Majanduslikud otsused võeti vastu majandusmeestega nõu pidamata, otsused tehti poliitikute poolt sellised.misolid meie majandusele kahjulikud.
Meie parteilastele on NSVL ajast sisse juurdunud (mida antakse edasi ka noor-parteilastele) seisukoht:“ Parteilane on ilmeksimatu geenius igal alal ning juhib kõiki kõikjal edukalt. Kuna parteilane on ilmeksimatu, siis ta töötab täie vastutustundega nii, et ta mitte millegagi kellegi ees ei vastuta. Kord juba vastutavale ametikohale pandud – siis saab ta liikuda ainult kas kõrgemale suurema palga peale – või – jalad ees Metsakalmistule“.
neljapäev, 11. november 2010
Eesti - härjavõitluse maa.
Eesti härjavõitluse traditsioonid pole küll nii vanad kui Hispaanias. Kuid meie toreerod on palju verejanulisemad kui hispaanlaste omad, ehkki meil otsest verevalamist ei toimu. Selles suhtes oleme meie hispaanlastest palju tolerantsemad ja seaduskuulekamad. Meil härg fiestal surma ei saa, ehkki paljud meie toreerod keeraksid hea meelega ka meie härjal kaela kahekorra. Meie sellised toreerod on populaarsed. Neid toreerosid on vägapalju 40 - 50% rahvast, kes on pimestatud oma Toompea jumalustest. Toreerod ei pruugi nautida „Härja“ tapmist, vaid seda, et nad astusid avalikult Härjale vastu – sõltumata sellest, kas õigesti või ebaõiglaselt.
Hispaanias toimub härjavõitlus palju harvemini kui meil, sest meil toimub see peaaegu pidevalt. Kui Hispaanias toimub härjavõitlus sportliku hasardi ja vaatemängu pärast, siis meil tihti arvamusest, teadmatusest, põhjendamatu pimeda viha pärast „Härja“ vastu. On põhjust või mitte – Härg tuleb tappa!
Kui Hispaanias ärritatakse – õrritatakse härga punase rätikuga, siis meil punast rätikut toreerod ei vaja. Meil piisab sõnadest, tegudest, lippude lehvitamisest oma vastasseisu näitamiseks „Härja“ ja tema kaaskonna vastu.
Mis on siis need „punased rätikud“, mida kasutatakse meie seni veel kindlalt seisva „Härja“ vastu?
Meie Tooreerod kasutavad punaste rätikutena:“K-kohuke“, „Kesik“, „Buresin“, „Savisaar“, „Edgarjuugend“, ... Valik on lai. Aga tulemus?
Eriti aktiivne toreero „härja“ vastu on praegune peaminister. Kuid ega „Härg“ ka papist poiss pole. „Mopsidest“ ta välja ei tee, kuid vähegi väärilisi vastaseid puistab ta halastamatult. Tema on pikaajalises vastastega võitluses karastunud. Võitlus käib vahelduva eduga, kuid teda maha murda pole siiani kellelgi õnnestunud. Kuni märtsini toimub mitu suurheitlust ja „Härg“ loodab nendest heitlustest võidukalt välja tulla. Praegu saadavad teda ikka vasikavaimustusega imetlevad noored vissikesed.
Ehk oleks aeg leida endale vääriline mantlipärija ja ise rahulikku pensionipõlve pidama hakata?
Hispaanias toimub härjavõitlus palju harvemini kui meil, sest meil toimub see peaaegu pidevalt. Kui Hispaanias toimub härjavõitlus sportliku hasardi ja vaatemängu pärast, siis meil tihti arvamusest, teadmatusest, põhjendamatu pimeda viha pärast „Härja“ vastu. On põhjust või mitte – Härg tuleb tappa!
Kui Hispaanias ärritatakse – õrritatakse härga punase rätikuga, siis meil punast rätikut toreerod ei vaja. Meil piisab sõnadest, tegudest, lippude lehvitamisest oma vastasseisu näitamiseks „Härja“ ja tema kaaskonna vastu.
Mis on siis need „punased rätikud“, mida kasutatakse meie seni veel kindlalt seisva „Härja“ vastu?
Meie Tooreerod kasutavad punaste rätikutena:“K-kohuke“, „Kesik“, „Buresin“, „Savisaar“, „Edgarjuugend“, ... Valik on lai. Aga tulemus?
Eriti aktiivne toreero „härja“ vastu on praegune peaminister. Kuid ega „Härg“ ka papist poiss pole. „Mopsidest“ ta välja ei tee, kuid vähegi väärilisi vastaseid puistab ta halastamatult. Tema on pikaajalises vastastega võitluses karastunud. Võitlus käib vahelduva eduga, kuid teda maha murda pole siiani kellelgi õnnestunud. Kuni märtsini toimub mitu suurheitlust ja „Härg“ loodab nendest heitlustest võidukalt välja tulla. Praegu saadavad teda ikka vasikavaimustusega imetlevad noored vissikesed.
Ehk oleks aeg leida endale vääriline mantlipärija ja ise rahulikku pensionipõlve pidama hakata?
neljapäev, 4. november 2010
Meie riigi seisukohad
Meie tegelikus elus valitsevatest põhimõtetest.
Vanemad inimesed mäletavad “Kommunismiehitaja moraalikoodeksit“. Kui sellest sotsialism-kommunism välja jätta, sisaldas ta palju meie kristlikus maailmas tunnustatud väärtusi. Näiteks kõlas üks moraalinorm seal nii: “Inimene on inimesele sõber, seltsimees ja vend.“ Kristlik maailm räägib sel teemal „Ligimesearmastusest“. Meie kaasajal kõlaks see norm praegu: „Inimene on inimesele hunt“.
Koos iseseisvumisega muutusid moraal, eetika, muutusid väärtused ja prioriteedid. Asemele midagi ei pakutud. Edaspidi loodeti iga inimese oma eetilistele ja moraalsetele siseväärtustele. Kellel ning kui palju neid eetilis- moraalseid väärtusi oli ning millised need olid/on - see on iseasi.
Millised eetilis-moraalseid väärtusi hindab meie Riigikogu ja valitsus? See suunab suures osas meie ühiskonna tõekspidamisi eetikast ja moraalist.
Vanasti rääkisid usklikud – käige minu sõnade, mitte minu tegude järgi. Umbes samamoodi käib meil ka tänapäeval – räägitakse ühte moodi, tehakse aga teisiti. Sõnad ei lähe tegudega kokku – eriti parteilastel.
Riigikogu ja valitsus koosneb ka mitme partei esindjatest, kellel igaühel neist on oma väärtushinnangud. Seepärast ei saa öelda, et Riigikogu on ühehäälselt nende väärtushinnangute poolt. Seetõttu peame tegema üldistuse, mida väärtustab Riigikogu ja valitsus (keskmiselt), ning mida mitte. Siit saame ka üldpildi Riigikogu ja valitsuse moraalist ja eetikast.
Meil puudub ühtne moraalikoodeks. Seetõttu saab valitsejatest eetilis-moraalse pildi kujundada Riigikogu, Valitsuse ja kõrgametnike tegude ja käitumise põhjal. Milliseid järeldusi eetika-moraali osas võib nende tegevusest, sõnavõttudest ja otsustest teha?
Mõned meil kinnistunud seisukohad:
- Kel võim. Sel õigus.
- Inimene on inimesele hunt ja maaslamajat lüükakse nõrkemiseni.
- Inimväärikuse mõõdupuuks on tema rahakott.
- Kõik on seaduse ees võrdsed. Põhiseadus ja seadused on täitmiseks rahvale. Riigikogule ja valitsusele on need selgitatavaks - valikuliseks juhendiks. Juhtparteilaste ning nende suurponsorite suhtes kehtib seaduste JOKK.
- Parteid, Riigikogu ja valitsus ei vastuta mitte millegi eest. Vastutust valitsuse vigade eest kannab rahvas.
- Rahvas võib Riigikokku ja KOV organitesse hääletada ja valida ainult neid – keda lubab partei.
- Meil on demokraatia. Trüki, koosoleku- ning sõnavabadus (võimul oleva kolitsiooni-) parteide demokraatliku järelevalve all.
- Õigus heale elule on parteilastel ja edukatel ärimeestel. Rahvas on loodud parteilasi teenima ja neile raha kandikul kätte andma.
- Igaühel on õigus kohtulikule- ja tervisekaitsele vastavalt oma majanduslikele võimalustele.
- Riik teostab sotsiaalabi vastavalt panustamisel riigi ellu – ärimeestele ja rikastele suuremad toetused, kellel midagi pole – neile pole mõtet raisata ka sotsiaalabi.
- Rahvas võib teha referendumit ja aravata mida tahes - otsustajaks jääb ikkagi valitsev partei (parteide koalitsioon).
- Töövõtjad sõlmivad töölepinguid Tööandjate etteantud tingimustel.
- Reformierakond ja IRL on seisukohal, et vaesed, tavapensionärid ja haiged on meie ühiskonnale koormaks ning on parem, mida varem nad lahkuvad. Sellepärast on ka tavapensionid ning puudega inimeste pensionid nii väikesed, et ei kata isegi poolt vanaduspansionaadis või puuetega inimeste hooldekodus elamise kuutasust. Sotsid, Rahvaliit ja Keskerakond arvavad aga, et ka vanuritel ja haigetel on õigus inimväärseks eluks....
Seega pole Riigikogu alati üksmeelne, mõnikord esineb ka erimeelsusi.
Need on mõningad meil juba juurdunud põhimõtetest meie riigi valitsemisel. Kui palju siin on puutumust meie „riigiisade“ eetilis-moraalse palgega?
Vähemalt põhimõtted on paigas.
Siit kujuneb ka meie noorte arvamus ja meie tuleviku moraal. Eeskujuks ikka meie riigijuhtivate jõudude olemine-käitumine.
Vanemad inimesed mäletavad “Kommunismiehitaja moraalikoodeksit“. Kui sellest sotsialism-kommunism välja jätta, sisaldas ta palju meie kristlikus maailmas tunnustatud väärtusi. Näiteks kõlas üks moraalinorm seal nii: “Inimene on inimesele sõber, seltsimees ja vend.“ Kristlik maailm räägib sel teemal „Ligimesearmastusest“. Meie kaasajal kõlaks see norm praegu: „Inimene on inimesele hunt“.
Koos iseseisvumisega muutusid moraal, eetika, muutusid väärtused ja prioriteedid. Asemele midagi ei pakutud. Edaspidi loodeti iga inimese oma eetilistele ja moraalsetele siseväärtustele. Kellel ning kui palju neid eetilis- moraalseid väärtusi oli ning millised need olid/on - see on iseasi.
Millised eetilis-moraalseid väärtusi hindab meie Riigikogu ja valitsus? See suunab suures osas meie ühiskonna tõekspidamisi eetikast ja moraalist.
Vanasti rääkisid usklikud – käige minu sõnade, mitte minu tegude järgi. Umbes samamoodi käib meil ka tänapäeval – räägitakse ühte moodi, tehakse aga teisiti. Sõnad ei lähe tegudega kokku – eriti parteilastel.
Riigikogu ja valitsus koosneb ka mitme partei esindjatest, kellel igaühel neist on oma väärtushinnangud. Seepärast ei saa öelda, et Riigikogu on ühehäälselt nende väärtushinnangute poolt. Seetõttu peame tegema üldistuse, mida väärtustab Riigikogu ja valitsus (keskmiselt), ning mida mitte. Siit saame ka üldpildi Riigikogu ja valitsuse moraalist ja eetikast.
Meil puudub ühtne moraalikoodeks. Seetõttu saab valitsejatest eetilis-moraalse pildi kujundada Riigikogu, Valitsuse ja kõrgametnike tegude ja käitumise põhjal. Milliseid järeldusi eetika-moraali osas võib nende tegevusest, sõnavõttudest ja otsustest teha?
Mõned meil kinnistunud seisukohad:
- Kel võim. Sel õigus.
- Inimene on inimesele hunt ja maaslamajat lüükakse nõrkemiseni.
- Inimväärikuse mõõdupuuks on tema rahakott.
- Kõik on seaduse ees võrdsed. Põhiseadus ja seadused on täitmiseks rahvale. Riigikogule ja valitsusele on need selgitatavaks - valikuliseks juhendiks. Juhtparteilaste ning nende suurponsorite suhtes kehtib seaduste JOKK.
- Parteid, Riigikogu ja valitsus ei vastuta mitte millegi eest. Vastutust valitsuse vigade eest kannab rahvas.
- Rahvas võib Riigikokku ja KOV organitesse hääletada ja valida ainult neid – keda lubab partei.
- Meil on demokraatia. Trüki, koosoleku- ning sõnavabadus (võimul oleva kolitsiooni-) parteide demokraatliku järelevalve all.
- Õigus heale elule on parteilastel ja edukatel ärimeestel. Rahvas on loodud parteilasi teenima ja neile raha kandikul kätte andma.
- Igaühel on õigus kohtulikule- ja tervisekaitsele vastavalt oma majanduslikele võimalustele.
- Riik teostab sotsiaalabi vastavalt panustamisel riigi ellu – ärimeestele ja rikastele suuremad toetused, kellel midagi pole – neile pole mõtet raisata ka sotsiaalabi.
- Rahvas võib teha referendumit ja aravata mida tahes - otsustajaks jääb ikkagi valitsev partei (parteide koalitsioon).
- Töövõtjad sõlmivad töölepinguid Tööandjate etteantud tingimustel.
- Reformierakond ja IRL on seisukohal, et vaesed, tavapensionärid ja haiged on meie ühiskonnale koormaks ning on parem, mida varem nad lahkuvad. Sellepärast on ka tavapensionid ning puudega inimeste pensionid nii väikesed, et ei kata isegi poolt vanaduspansionaadis või puuetega inimeste hooldekodus elamise kuutasust. Sotsid, Rahvaliit ja Keskerakond arvavad aga, et ka vanuritel ja haigetel on õigus inimväärseks eluks....
Seega pole Riigikogu alati üksmeelne, mõnikord esineb ka erimeelsusi.
Need on mõningad meil juba juurdunud põhimõtetest meie riigi valitsemisel. Kui palju siin on puutumust meie „riigiisade“ eetilis-moraalse palgega?
Vähemalt põhimõtted on paigas.
Siit kujuneb ka meie noorte arvamus ja meie tuleviku moraal. Eeskujuks ikka meie riigijuhtivate jõudude olemine-käitumine.
kolmapäev, 3. november 2010
Meie usklike 10 käsku
Meie riigikogulased ja valitsusjuhid pakuvad välja endid usklikena, kes kaunis tihti käivad erinevatel õnnistustel, jõulujumalateenistustel jne... Kolm meie ministrit (regionaalminister, majandusminister ja sotsiaalminister) käisid kirikus seoses töötutega - ei saanud isegi aru, kas jumalalt töötutele abi palumas, jumalasulastelt abi palumas töötutele töö leidmiseks või koos töötutega palvetamas, et kirikuteenrid palvetaksid töötute heaks töö leidmisel.
Kui tõsine nende usk on ja kui palju peetakse nende (Riigikogu ja valitsuse liikmete poolt) kinni jumala 10-st käsust?
Toome siin ära paljudele Luteri katekismusest tuntud 10 käsku:
1. Mina olen Issand, sinu Jumal. Sul ei tohi olla muid jumalaid minu kõrval.
2. Sina ei tohi Jumala nime ilmaasjata suhu võtta.
3. Sina pead pühapäeva pühitsema.
4. Sina pead austama oma ema ja isa.
5. Sina ei tohi tappa.
6. Sina ei tohi rikkuda abielu.
7. Sina ei tohi varastada.
8. Sina ei tohi valetunnistust anda oma ligimese vastu.
9. Sina ei tohi himustada oma ligimese koda.
10. Sina ei tohi himustada oma ligimese naist, sulast, ümmardajat, kariloomi ega midagi muud, mis on tema oma.
Selle 1. Käsu kohaselt. Peetakse silmas Jumalatena – meie praeguse Riigikogu riigikogulasi (kes iga 4 aasta taga vahelduvad). Kuna Jumal ise on kõrgel-kaugel, siis asendavad neid meie ilmalikus elus nende asmikud maapealsel Olümposel (Toompeal) – riigikogulased ja ministrid.
Käsu 2. kohaselt. Jumaluste nimesid võib suhu võtta üksnes kiitmiseks, ülistemiseks või nendele oodide laulmiseks.
Käsu 3. kohaselt. Kuigi valimisreklaamis öeldi, et puhkepäevad on tööpäevavabad ja pead neid pühitsema - riigile makse peab nende pühapäevaste päevade eest ikka maksma.
Käsu 4. kohaselt. Oma ema ja isa pead Sa austama seni, kuni nad Sulle kasu toovad. Kui nad enam kasu ei too, siis usalda nad riigi ja Haigekassa hoolde – nemad muretsevad ülejäänu eest - muretse ainult hauakoht.
Käsu 5, kohaselt. Tappa tohib kirpe ja lutikaid, majandulikke ja poliitilisi vastaseid pole soovitav tappa siis – kui on vahelejäämise oht.
Käsu 6. kohaselt. See pole ammu enam patt. Vahelejäämine pole soovitav.
Käsu 7. kohaselt. Vahele ei tohi jääda, Seda teevad enamus meist-jumalustest. Kasuta alati JOKK (Juriidiliselt On Kõik Korrektne) süsteemi.
Käsu 8. kohaselt. See käsk on oma aja ära elanud. Aeg on ju edasi liikunud ja meid kõiki sellest kohustusest vabastanud juba seaduse alusel.
Käsu 9. kohaselt. Võid himustada. Kui Sa saad ise sellest rikkamaks, siis võib. Siis võid saada isegi meie (jumaluste) hulka, kui annetad saadud koja meie parteilele.
Käsu10.kohaselt. See on anakronism. Meil pole ammu ligimest, sulast ega kariloomi. Naine ja võõras omand on head, mida võib alati omandada - kui jõud üle käib.
Nii mõistavad ilmsesti jumala 10 käsku meie valitsejad.
Kui tõsine nende usk on ja kui palju peetakse nende (Riigikogu ja valitsuse liikmete poolt) kinni jumala 10-st käsust?
Toome siin ära paljudele Luteri katekismusest tuntud 10 käsku:
1. Mina olen Issand, sinu Jumal. Sul ei tohi olla muid jumalaid minu kõrval.
2. Sina ei tohi Jumala nime ilmaasjata suhu võtta.
3. Sina pead pühapäeva pühitsema.
4. Sina pead austama oma ema ja isa.
5. Sina ei tohi tappa.
6. Sina ei tohi rikkuda abielu.
7. Sina ei tohi varastada.
8. Sina ei tohi valetunnistust anda oma ligimese vastu.
9. Sina ei tohi himustada oma ligimese koda.
10. Sina ei tohi himustada oma ligimese naist, sulast, ümmardajat, kariloomi ega midagi muud, mis on tema oma.
Selle 1. Käsu kohaselt. Peetakse silmas Jumalatena – meie praeguse Riigikogu riigikogulasi (kes iga 4 aasta taga vahelduvad). Kuna Jumal ise on kõrgel-kaugel, siis asendavad neid meie ilmalikus elus nende asmikud maapealsel Olümposel (Toompeal) – riigikogulased ja ministrid.
Käsu 2. kohaselt. Jumaluste nimesid võib suhu võtta üksnes kiitmiseks, ülistemiseks või nendele oodide laulmiseks.
Käsu 3. kohaselt. Kuigi valimisreklaamis öeldi, et puhkepäevad on tööpäevavabad ja pead neid pühitsema - riigile makse peab nende pühapäevaste päevade eest ikka maksma.
Käsu 4. kohaselt. Oma ema ja isa pead Sa austama seni, kuni nad Sulle kasu toovad. Kui nad enam kasu ei too, siis usalda nad riigi ja Haigekassa hoolde – nemad muretsevad ülejäänu eest - muretse ainult hauakoht.
Käsu 5, kohaselt. Tappa tohib kirpe ja lutikaid, majandulikke ja poliitilisi vastaseid pole soovitav tappa siis – kui on vahelejäämise oht.
Käsu 6. kohaselt. See pole ammu enam patt. Vahelejäämine pole soovitav.
Käsu 7. kohaselt. Vahele ei tohi jääda, Seda teevad enamus meist-jumalustest. Kasuta alati JOKK (Juriidiliselt On Kõik Korrektne) süsteemi.
Käsu 8. kohaselt. See käsk on oma aja ära elanud. Aeg on ju edasi liikunud ja meid kõiki sellest kohustusest vabastanud juba seaduse alusel.
Käsu 9. kohaselt. Võid himustada. Kui Sa saad ise sellest rikkamaks, siis võib. Siis võid saada isegi meie (jumaluste) hulka, kui annetad saadud koja meie parteilele.
Käsu10.kohaselt. See on anakronism. Meil pole ammu ligimest, sulast ega kariloomi. Naine ja võõras omand on head, mida võib alati omandada - kui jõud üle käib.
Nii mõistavad ilmsesti jumala 10 käsku meie valitsejad.
esmaspäev, 1. november 2010
Õige partei - pädev juhtimine.
Õige parteiline juhtimine.
18.10.2010.a.arvas peaminister Andus Ansip, et Eestist on aastatel 2000-2009.a. lahkunud üle 2000 kuni 3000 isikut. Evelyn Sepp pakkus välja 130 000 Eestist lahkunud elaniku ringis.
Eestis sellist statistikat ei peeta.
Austraalias Eesti majanduspõgenik leidis Austraalia töölubadege Eesti elanikke 20 000, teine elanik leidis, et töölubade andmete alusel tööötab Soomes 30 000 ja Saksamaal 34 000 elanikku. Nendes maades peetakse arvestust tööloaga tööavate isikute üle. Arvestamata on kui palju eestlasi töötab UK - s, Rootsis, Norras, Taanis, Itaalias, Iirimaal jne.? Peaministri ja Evelyn Seppa andmed-arvamused erinevad ikkagi ÜLE 10 korra. Eestimaa patrioodina tahaks küll uskuda meie peaministri Andrus Ansipi andmeid, kuid... Välismaal peetakse statistikat, millele on vastu panna Andrus Ansipi kuuldavasti UFO-delt saadud informatsioon. Kumb neist täpsem on – pole minu otsustada.
Või tuleb usaldada neid andmeid maadest, kus statistikat selle üle peetakse –aga mitte A.Ansipi laest võetud arvamust?
Kahjuks peab ütlema, et meie peaministrite valetamine-vassimine ei ole juhuse asi. See on muutunud meie elu reegliks. Ka meie varasemad peaministrid on valetamise-vassimisega vahele jäänud.
Meie edukas peaminister – poliitik Mart Laar valetas-vassis oma maja ehitustölistele ümbrikupalkade maksmisel, rublatehingu organiseerimisel, Edgar Savisaare pidi tulistamisel, jne... , mille tõttu sunniti peaministri kohalt ainult kaks korda lahkuma. Peaministrite vassimised jätkuvad vana hea traditsiooni kohaselt meil edasi.
Kas meil on ebakompetentsed ministrid ja valitsus?
Seda ma ei arva. Meil on ju kombeks nagu vana hea NSV-ajalgi – igast köögikatast võib saada minister. Olid ju meil ministriteks Ester Tuiksoo ja Maret Maripuu. Mõlemad said hakkama ja lahkusid ministripostilt korraliku tänurahaga. Küsitavust võis tekkida küll M.Maripuu poolt Põhiseaduse vastaselt puuetega inimeste - vaeste hätta jätmine, kuid selle kompenseeris rikkalikud hüvitised eksminister M.Maripuule. Kõik oli kõige paremas korras nii Maret Maripuu kui ka Ester Tuiksoo ministriks oleku korral – mõlemad jätkavad poliit-karjeristide esirinnas.
Meie ministrid ei peagi olema pädevad oma ministeeriumi haldusalas. Meie ministritel ei pea olema ka kõrgemat haridust. Piisab keskhariduset. Nii olid Kaido Kama Ja Meelis Atonen ministritena keskharidusega. Peaasi on parteiline haridus, parteiline juhtimine ja parteiline organiseerimine. Ka ministrite nõunikud ei peaolema vastava haldusala spetsialist, kuid peab olema oma partei inimene ja oma partei tegevuse alal spetsialist.
Nii on Ene Ergma astrofüüsikas väga tunnustatud ja tubli tegija, aga praeguses ametis ta ei peagi eestlaste elu-olu teadma. Tema asi on tunda oma kabinetti, oma partei polkiitikat ja ameti-haamrit. Kui suured on palgad, kas rahvas elab oma palgast ära, mis rahvas mõtleb – see pole tema asi. Peaasi on parteiliselt JUHTIDA (rumalaid, kes ei saa ilma targa partei juhtimiseta aru – mis on hea ja mis on paha).
Juhtidel (pea- , ja muidu ministritel) peavad olema spetsialistidest kantslerid, kellel on aimu – mis ministeeriumit nad juhivad ja aitavad ministritel erialaspetsialistid vahetada parteiliselt ustavate võhikust ministeeriumite töötajatega – see on kaunis raske, kuid kantsleri palga eest mitte võimatu tegevus. Tähtis on – täita partei suunised. Muidugi pole vähemtähtis ka võitlus opositsoonipartei alati valede seisukohtadega.
Ministrid vahetuvad tavaliselt iga 4 aasta järel – peale Riigikogu valimisi. Ministri vahetamisega vahetatakse tavaliselt ka suur osa ministeeriumi töötjatest uuele ministrile poliitiliselt ustavate parteikaaslastega. Eelnevalt ministeeriumis töötanutele makstakse küll suured kompensatsioonid lahkumise puhul, – kuid – ministrid maksavad selle rahva raha eest. Poliitilise korrektsuse nimel pole rahva rahast kahju. Selline on juba meie poliitiline võimuvõitlus ja poliitiline võimuvahetus ministeeriumites.
See, et siis minister ei saagi aru – mis ministeerium neil juhtida on – see pole oluline – peaasi on ju juhtida! Peaasi, et juhtida tuleb poliitiliselt õigesti ja poliitiliselt õigesti juhtimine käib ikka ainult poliitiliselt parajasti võimul oleva poliitilise ministri poolt.
Haridusministeeriumist tuleb ju peaaegu igal aastal uus reform. Pole tähtis, et võhikute koostatud reform ei kõlba kuhugi – peaasi, et tehti REFORM. Regionaalpoliitikat reformitakse ligi kakskümmend aastat,kuid siiani rformimiseni pole jõutud.
Reformimise käigus on ka oluline see, millist statistikat kasutada reformi ettevalmistamisel ja selle läbiviimisel. Iga partei kasutab ju oma statistikat! Kahtlemata tuleb kasutada oma parteile sobivat statistikat, siis saab näidata ka seda, et MEIE PARTEI reform on PARIM.
Alati on ainuõige poliitiline juhtimine, mis toimub ainuõigelt parajasti võimul oleva partei liikmete kaudu.
18.10.2010.a.arvas peaminister Andus Ansip, et Eestist on aastatel 2000-2009.a. lahkunud üle 2000 kuni 3000 isikut. Evelyn Sepp pakkus välja 130 000 Eestist lahkunud elaniku ringis.
Eestis sellist statistikat ei peeta.
Austraalias Eesti majanduspõgenik leidis Austraalia töölubadege Eesti elanikke 20 000, teine elanik leidis, et töölubade andmete alusel tööötab Soomes 30 000 ja Saksamaal 34 000 elanikku. Nendes maades peetakse arvestust tööloaga tööavate isikute üle. Arvestamata on kui palju eestlasi töötab UK - s, Rootsis, Norras, Taanis, Itaalias, Iirimaal jne.? Peaministri ja Evelyn Seppa andmed-arvamused erinevad ikkagi ÜLE 10 korra. Eestimaa patrioodina tahaks küll uskuda meie peaministri Andrus Ansipi andmeid, kuid... Välismaal peetakse statistikat, millele on vastu panna Andrus Ansipi kuuldavasti UFO-delt saadud informatsioon. Kumb neist täpsem on – pole minu otsustada.
Või tuleb usaldada neid andmeid maadest, kus statistikat selle üle peetakse –aga mitte A.Ansipi laest võetud arvamust?
Kahjuks peab ütlema, et meie peaministrite valetamine-vassimine ei ole juhuse asi. See on muutunud meie elu reegliks. Ka meie varasemad peaministrid on valetamise-vassimisega vahele jäänud.
Meie edukas peaminister – poliitik Mart Laar valetas-vassis oma maja ehitustölistele ümbrikupalkade maksmisel, rublatehingu organiseerimisel, Edgar Savisaare pidi tulistamisel, jne... , mille tõttu sunniti peaministri kohalt ainult kaks korda lahkuma. Peaministrite vassimised jätkuvad vana hea traditsiooni kohaselt meil edasi.
Kas meil on ebakompetentsed ministrid ja valitsus?
Seda ma ei arva. Meil on ju kombeks nagu vana hea NSV-ajalgi – igast köögikatast võib saada minister. Olid ju meil ministriteks Ester Tuiksoo ja Maret Maripuu. Mõlemad said hakkama ja lahkusid ministripostilt korraliku tänurahaga. Küsitavust võis tekkida küll M.Maripuu poolt Põhiseaduse vastaselt puuetega inimeste - vaeste hätta jätmine, kuid selle kompenseeris rikkalikud hüvitised eksminister M.Maripuule. Kõik oli kõige paremas korras nii Maret Maripuu kui ka Ester Tuiksoo ministriks oleku korral – mõlemad jätkavad poliit-karjeristide esirinnas.
Meie ministrid ei peagi olema pädevad oma ministeeriumi haldusalas. Meie ministritel ei pea olema ka kõrgemat haridust. Piisab keskhariduset. Nii olid Kaido Kama Ja Meelis Atonen ministritena keskharidusega. Peaasi on parteiline haridus, parteiline juhtimine ja parteiline organiseerimine. Ka ministrite nõunikud ei peaolema vastava haldusala spetsialist, kuid peab olema oma partei inimene ja oma partei tegevuse alal spetsialist.
Nii on Ene Ergma astrofüüsikas väga tunnustatud ja tubli tegija, aga praeguses ametis ta ei peagi eestlaste elu-olu teadma. Tema asi on tunda oma kabinetti, oma partei polkiitikat ja ameti-haamrit. Kui suured on palgad, kas rahvas elab oma palgast ära, mis rahvas mõtleb – see pole tema asi. Peaasi on parteiliselt JUHTIDA (rumalaid, kes ei saa ilma targa partei juhtimiseta aru – mis on hea ja mis on paha).
Juhtidel (pea- , ja muidu ministritel) peavad olema spetsialistidest kantslerid, kellel on aimu – mis ministeeriumit nad juhivad ja aitavad ministritel erialaspetsialistid vahetada parteiliselt ustavate võhikust ministeeriumite töötajatega – see on kaunis raske, kuid kantsleri palga eest mitte võimatu tegevus. Tähtis on – täita partei suunised. Muidugi pole vähemtähtis ka võitlus opositsoonipartei alati valede seisukohtadega.
Ministrid vahetuvad tavaliselt iga 4 aasta järel – peale Riigikogu valimisi. Ministri vahetamisega vahetatakse tavaliselt ka suur osa ministeeriumi töötjatest uuele ministrile poliitiliselt ustavate parteikaaslastega. Eelnevalt ministeeriumis töötanutele makstakse küll suured kompensatsioonid lahkumise puhul, – kuid – ministrid maksavad selle rahva raha eest. Poliitilise korrektsuse nimel pole rahva rahast kahju. Selline on juba meie poliitiline võimuvõitlus ja poliitiline võimuvahetus ministeeriumites.
See, et siis minister ei saagi aru – mis ministeerium neil juhtida on – see pole oluline – peaasi on ju juhtida! Peaasi, et juhtida tuleb poliitiliselt õigesti ja poliitiliselt õigesti juhtimine käib ikka ainult poliitiliselt parajasti võimul oleva poliitilise ministri poolt.
Haridusministeeriumist tuleb ju peaaegu igal aastal uus reform. Pole tähtis, et võhikute koostatud reform ei kõlba kuhugi – peaasi, et tehti REFORM. Regionaalpoliitikat reformitakse ligi kakskümmend aastat,kuid siiani rformimiseni pole jõutud.
Reformimise käigus on ka oluline see, millist statistikat kasutada reformi ettevalmistamisel ja selle läbiviimisel. Iga partei kasutab ju oma statistikat! Kahtlemata tuleb kasutada oma parteile sobivat statistikat, siis saab näidata ka seda, et MEIE PARTEI reform on PARIM.
Alati on ainuõige poliitiline juhtimine, mis toimub ainuõigelt parajasti võimul oleva partei liikmete kaudu.
Tellimine:
Postitused (Atom)