Siin pole mõtet rääkida sellest, et riik ei suuda/ei taha täita Põhiseaduslikke kohustusi näiteks tervisekaitse osas või inimväärsele abile vanaduses, lasterikaste perede või puudega inimeste puhul.
Pole mõtet rääkida ka sellest, et riigiametnike seadusevastaseid otsuseid saab kodanik vaidlustada omal kulul aastaid kestval kohtuprotsessil, kus kohtunik nõuab veel tõendamist umbes sellislt – millega te tõendate, et sellega kui ametnik teile noaga selga lõi – et ta teile sellega kahju tekitas?
Meie riik veeretab oma saamatused ja tegematajätmised oma Kodaniku kaela.
Ligi 15 aastat kehtis selline kord. Ekslikult kirjutati välja tegelikult elusoleva inimese kohta surmatunnistus. Kui elav „surnu“ sellest teada sai, siis pidi ta oma kulu ja kirjadega „surnuna“ koguma tõendeid, esitama avalduse kohtusse ning aasta-kaks kohtus tõendama, et ta tegelikult elab. Kogu selle aja pidi ta elama ilma kehtiva dokumendita –mis tähendas seda, et ta ei saanud ametlikult ühtki tehingut teha (juhtida-omada autot, tööl käia ja palka-pensionit saada, lepinguid sõlmida jne...).
Venemaal on autokütus ning sigaretid umbes kaks korda odavamad kui meil Eestis. Seetõttu käib vilgas salakaubavedu- äriajamine nende kaupadega meie riikide vahel. Mõned inimesed on selle äri muutnud oma elatisallikaks.
Kuigi meie riikide vahel tegutsevad piirvalvurid ning toll – toimetatakse ikkagi meile nii salasigarette kui-ka salakütust. Sellepärast sõeluvad meie teedel ning teostavad pistelist kontrolli Maksu- ja Tolliameti patrullid. Need patrullid peatavad pisteliselt Eesti numbrimärkidega autosid (enamasti diislikütusega sõitvaid). Paagis olevat kütusest võetakse proovi. Kui selgub, et kütusena kasutatakse Venemaal toodetud kütust – hakatakse selgitama – kust kütus pärit on ning kust see saadud on. Kui pole dokumente selle kohta, et see kütus on saabubud ametlikult üle Vene-Eesti piiri ja kõik aktsiisid kütuselt on makstud, tehakse autoomanikule rahatrahv kuni 18 000 krooni.
Kui mõni kaugsõiduauto juht tõi paagis diislit üle piiri ja müüs selle siinsele elanikule - või toimetas mõni inimeme mingil teisel viisil kütust üle piiri ja see avastati meie elaniku autos – ikka trahvitakse meie inimest rahatrahviga kuni 18 000 krooni, kuna ta ostis salakaupa.
On ju ometi riigi enda möödalskmine-saamatus-hooletus selles, et nn. „salakütus“ või „salasigaretid“ imbuvad üle piiri Eestisse ning eestlane seda odavamalt ostab. Kindlasti on ka inimesi, kes toovad neid sigarette ning kütust üle piiri suurtes kogustes, tehes sellega äri.
Pole mingisuguseid pretensioone ega halba sõna selle kohta kui karistatakse neid, kes salasigarette või salakütust RIIKI SISSE TOOVAD. Selle vältimiseks on ju riik loonud vastavad struktuurid,kes peavad selle ära hoidma. Rahvas maksab miljoneid kroone nende struktuuride ülalpidamiseks ja selleks, et nad normaalselt töötaksid. Kuigi neile raha makstakse, kuid nad oma tööd ei tee või teevad halvasti? Milles on siis maksumaksja süüdi, et toll ja piirivalve töötab kehvasti?
Olen pikka aega näinud inimesi, kes müüvad pidevalt juba 10-12 aastat salasigarette ka praegu edasi. Mis ma sellest järeldan? Järeldus on üks: Järelikult on piiril mingi tähtis isik, kes suudab kindlustada salasigarettide saabumise Tallinnasse ilma sekeldusteta. Need inimesed ütlevad otse, et kuna asi piiril läheb keerulisemaks – tuleb rohkem maksta inimesele, kes salasigarettide puutumatult üle piiri toimetamise kindlustab. Ometi maksame selle tõkestamiseks makse, aga kuna riik sellega toime ei tule – siis maksab trahvi salakütust või salasigarette ostnud ostja.
Kuid riiklike struktuuride suutmatus-möödalaskmine - see on ju ometi tänu sellele, et nad ei suuda sellele salakaubale piiri panna. Selle asemel, et sulgeda piir sellise lekke vastu, võttis riik vastu otsuse – võidelda tagajärgedega. Nii siis trahvitakse suurte summadega neid inimesi, kes ostsid üle piiri lekkinud salakütust või salasigarette.
Riigil pole häbi Riigistruktuuride juba kinnimakstud saamatus veeretada ostjate kaela.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar