Objektiivne Eesti ajakirjandus.
Press-Emor avaldas järgjekordse valiimiseelse uuringu tulemuse. Mida lähemale valimised tulevad, seda kindlam on uuringute kohaselt Reformierakonna ülikõrge valimistulemus. Järjekordsed uurimistulemused näitavad, et Reformierakond on veelgi kindlustanud oma positsioone ning rühib kindlalt valimiste võidule.
Võidukale reformierakonnale võib juba kindlalt kaela riputada valimisvõitluse hõbemedalid.
Üsna tubli tulemuse on teinud ka nii IRL kui ka Sotsid, kes jagavad auhinnalisi pronksmedaleid, ehk kolmandat kohta. Ka kindlad ja olulised esindused Riigikogus võimupiruka jagamisel.
Keskerakond näitab aga väsimuse märke. Vaatamata ponnistustele jäid nad üldises võitluses lõpuossa. Kõik valijad näitavad pettumust Keskerakonna kohukestes. Üldiselt annab tooni ka all-linna tagurlike kesikute vastuhakk igati progressiivseste, Eesti elu positiivelt mõjutavate ja Eesti peaaegu ainsa edasiviiva jõu -Reformarite vastu.
Kui lugeda Press-Emori andemete kohaselt kolmandast (IRL-Sotsid) kohast, siis jäid kesikud uurimistulemuste kohaselt lõpust eel-eelviimasteks, ehk viimasest (kolmandast) kohastki lahutas neid veel kaks kohta. See näitab üleüldist Keskerakonna populaarsuse langust ja nende peatset kadumist Eesti poliitmaastikul üldse.
Keskid pole valimistel suurt minekut valijaskonna hulgas näidanud ja Keskerakonda ootab kindel hääbumine Eesti poliitmaastikul. Võiks öelda- kes hääletab Kesikute poolt –annab oma hääled tühja ja enamus valijaid hakkab sellest aru saama.
Press-Emor-Postimees
Press-Emor-Postimees uurimistulemused, mis pressis avaldamisele ei kuulu.
Uurimise tulemusena said parteidest hääli tulevastel valimistel %-des
1. Keskerakond 38%
2. Reformierakond 35%
3. IRL ja Sotsdemid, kumbki 11%
Ülejäänud - üksikkandidaadid ja väikeparteid. Kelle valijate soove pole tarvis arvestada.
Press-Emor-Postimees
pühapäev, 27. veebruar 2011
pühapäev, 20. veebruar 2011
Riigikogul lasteaia kombed
Välja marssida Riigikogu saalist teist poolt kuulamata.
Riigikogu peaks koosnema riiklikult mõtlevatest inimestest ja nende käitumine peaks olema RIIGIMEHELIK käitumine. Riigi esindajad peaks mõtlema riigi ja rahva heaolule, nad ei tohiks olla parteide tagatubade marionettidest nupulevajutajad. Neil peaks olema minimaalnegi arusaam riigimeestest, kuidas nadkäituvad ja elementaarne isiklik mõtlemisvõime.
Saan aru, et riigikogulane allub partei distsipliinile ja eirab tahtlikult võitluses opositsiooniga opositsiooni arvamust. Kuid nad PEAVAD sellega arvestama, et kuna nad esindavad RIIKI ja RAHVAST, siis pevad nad ära kuulama ka opositsooni seisukohad, mis võivad olla VÄGA ASJALIKUD! Jätta kuulamata aga vastaspoole arutlused ja argumendid näitab seda, et need riigikogulased pole riigimeheliku suhtumisega, neil puudub oma arvamus ja neid ei huvita ka vastaspoole arvamus riigist ja rahvast. Tundmata vaenlast ei saa välja töötada ka oma strateegiat. Järelikult puudub koalitsioonil oma strateegia, neid ei huvita teiste arvamus – neil on oma AINUÕIGED teod ja meetodid. Neid ei huvita opositsiooni arvamus. Kui vastaspool esitaboma arvamusi-argumente – Jalutatakse Riigikogu saalist välja. Töö tegemise asemel minnakse kohvijooma, juttu puhuma või kaaretemängima. Enamasti ainult hääletamiste ajal on Riigikogu saalis 50 ja rohkem riigikogulast, muudearutelude ajal on saalis alla poole Riigikogu kosseisust. Head palka saada tahetakse – aga tööd teha ei viitsita.
Ajaloost on teada, et ilmeksimatuid pole. Ilmeksimatuks peab ennast ainult poolearuline hull. Mida siis arvata „ilmeksimatust“ meie Riigikogu koalitsioonis?
Kuidas saab Rahvas valida enda esindajaks inimest, kes kes EI KUULA Rahva ega ka vastaspoole argumente??? Meie parteide puhul saab. Aga kas nad (riigikogulased) on sellisel juhul meie (Rahva) esindajad?
Mina küll ei taha ennast esindama inimest – kes teisi ei kuula... Parteide selline esindamine on meil normaalne. Minu poolt valitud riigikogulane peaks ikkagi vastaspoolt kuulama... Aga minu poolt valitud riigikogulane ei kuula ISEGI OMA VALIJAT, rääkimata teistest. Milleks selline MINU ESINDAJA?
Sellist esindajat on tarvis parteile võimuvõitluses, mitte minule-Rahvale.
19.02.2011.a. Postimehes kirjutas Urmas Seaver
Riigikogu arutas eile Keskerakonna algatusel olulise tähtsusega riikliku küsimusena hinnatõusu mõju Eesti inimeste toimetulekule. Kuna hinnad hakkasid mullu pärast vahepealset väikest langemist taas tõusma, isegi ootamatult järsult, siis näib arutelu selle üle ju täiesti asjalikuna.
Kui riigikogulaste ees esineksid eksperdid ja räägiksid riigi võimalustest või võimetusest seda mõjutada ning teiste riikide kogemusest, oleks asjal jumet. Eks see ole meist igaüht tigedaks ajanud, et palgad nagu suurt ei kasva, aga hinnad küll. Kuid tegelikult kujunes eilsest arutelust ajaraiskamine.
Üks Keskerakonna põhireklaame märtsi alguses toimuvate parlamendivalimiste eel on «Aitab hinnatõusust». Seda sõnumit paiskasid avalikku ruumi keskpartei liidrite nägudega plakatid ja paiskavad edasi lehtedes ilmuvad valimisreklaamid.
On ju ilmselge, et hinnatõusu teema ülestõstmine riigikogus on osake Keskerakonna valimiskampaaniast. Eilnegi arutelu algas keskpartei esimehe (ilmselt eksperdina esinema kutsutud) Edgar Savisaare ägeda rünnakuga peaministri ja valitsusparteide vastu.
Koalitsioonierakondade saadikud kõndisid parlamendi saalist teema arutelu ajaks pea täies koosseisus minema, et keskpartei üritusel mitte osaleda. Keskerakondlased esitasid aga Savisaarele ning samuti sõna saanud keskparteilasele Arvo Sarapuule ridamisi küsimusi.
Peale nende oli esinema kutsutud veel põllumeeste keskliidu president Juhan Särgava ning majandusekspert, Savisaare kunagine majandusnõunik Heido Vitsur.....
See pole haruldane, kui Eesti rahvale tähtsaid otsuseid, arutelu nendel teemadel kuulab Toompea saalis alla 10 riigikogulase (nagu näiteks Eesti tervishoiu arengu programmi arutades). Kui Eestile tähtsaid asju arutab alla 10 inimese, otsustab aga Riigikogu (kes pole arutelust kuulnud ega huvitatud...). Milleks meile ÜLDSE SELLINE Riigikogu??? Milleks selliseid riigikogulasi VALIDA, kui nad hääletavad partei tagatoa arvamuse järgi ja rahvaga seob neid ainult – kuluhüvitiste saamise võimalus?
Riigikogu peaks koosnema riiklikult mõtlevatest inimestest ja nende käitumine peaks olema RIIGIMEHELIK käitumine. Riigi esindajad peaks mõtlema riigi ja rahva heaolule, nad ei tohiks olla parteide tagatubade marionettidest nupulevajutajad. Neil peaks olema minimaalnegi arusaam riigimeestest, kuidas nadkäituvad ja elementaarne isiklik mõtlemisvõime.
Saan aru, et riigikogulane allub partei distsipliinile ja eirab tahtlikult võitluses opositsiooniga opositsiooni arvamust. Kuid nad PEAVAD sellega arvestama, et kuna nad esindavad RIIKI ja RAHVAST, siis pevad nad ära kuulama ka opositsooni seisukohad, mis võivad olla VÄGA ASJALIKUD! Jätta kuulamata aga vastaspoole arutlused ja argumendid näitab seda, et need riigikogulased pole riigimeheliku suhtumisega, neil puudub oma arvamus ja neid ei huvita ka vastaspoole arvamus riigist ja rahvast. Tundmata vaenlast ei saa välja töötada ka oma strateegiat. Järelikult puudub koalitsioonil oma strateegia, neid ei huvita teiste arvamus – neil on oma AINUÕIGED teod ja meetodid. Neid ei huvita opositsiooni arvamus. Kui vastaspool esitaboma arvamusi-argumente – Jalutatakse Riigikogu saalist välja. Töö tegemise asemel minnakse kohvijooma, juttu puhuma või kaaretemängima. Enamasti ainult hääletamiste ajal on Riigikogu saalis 50 ja rohkem riigikogulast, muudearutelude ajal on saalis alla poole Riigikogu kosseisust. Head palka saada tahetakse – aga tööd teha ei viitsita.
Ajaloost on teada, et ilmeksimatuid pole. Ilmeksimatuks peab ennast ainult poolearuline hull. Mida siis arvata „ilmeksimatust“ meie Riigikogu koalitsioonis?
Kuidas saab Rahvas valida enda esindajaks inimest, kes kes EI KUULA Rahva ega ka vastaspoole argumente??? Meie parteide puhul saab. Aga kas nad (riigikogulased) on sellisel juhul meie (Rahva) esindajad?
Mina küll ei taha ennast esindama inimest – kes teisi ei kuula... Parteide selline esindamine on meil normaalne. Minu poolt valitud riigikogulane peaks ikkagi vastaspoolt kuulama... Aga minu poolt valitud riigikogulane ei kuula ISEGI OMA VALIJAT, rääkimata teistest. Milleks selline MINU ESINDAJA?
Sellist esindajat on tarvis parteile võimuvõitluses, mitte minule-Rahvale.
19.02.2011.a. Postimehes kirjutas Urmas Seaver
Riigikogu arutas eile Keskerakonna algatusel olulise tähtsusega riikliku küsimusena hinnatõusu mõju Eesti inimeste toimetulekule. Kuna hinnad hakkasid mullu pärast vahepealset väikest langemist taas tõusma, isegi ootamatult järsult, siis näib arutelu selle üle ju täiesti asjalikuna.
Kui riigikogulaste ees esineksid eksperdid ja räägiksid riigi võimalustest või võimetusest seda mõjutada ning teiste riikide kogemusest, oleks asjal jumet. Eks see ole meist igaüht tigedaks ajanud, et palgad nagu suurt ei kasva, aga hinnad küll. Kuid tegelikult kujunes eilsest arutelust ajaraiskamine.
Üks Keskerakonna põhireklaame märtsi alguses toimuvate parlamendivalimiste eel on «Aitab hinnatõusust». Seda sõnumit paiskasid avalikku ruumi keskpartei liidrite nägudega plakatid ja paiskavad edasi lehtedes ilmuvad valimisreklaamid.
On ju ilmselge, et hinnatõusu teema ülestõstmine riigikogus on osake Keskerakonna valimiskampaaniast. Eilnegi arutelu algas keskpartei esimehe (ilmselt eksperdina esinema kutsutud) Edgar Savisaare ägeda rünnakuga peaministri ja valitsusparteide vastu.
Koalitsioonierakondade saadikud kõndisid parlamendi saalist teema arutelu ajaks pea täies koosseisus minema, et keskpartei üritusel mitte osaleda. Keskerakondlased esitasid aga Savisaarele ning samuti sõna saanud keskparteilasele Arvo Sarapuule ridamisi küsimusi.
Peale nende oli esinema kutsutud veel põllumeeste keskliidu president Juhan Särgava ning majandusekspert, Savisaare kunagine majandusnõunik Heido Vitsur.....
See pole haruldane, kui Eesti rahvale tähtsaid otsuseid, arutelu nendel teemadel kuulab Toompea saalis alla 10 riigikogulase (nagu näiteks Eesti tervishoiu arengu programmi arutades). Kui Eestile tähtsaid asju arutab alla 10 inimese, otsustab aga Riigikogu (kes pole arutelust kuulnud ega huvitatud...). Milleks meile ÜLDSE SELLINE Riigikogu??? Milleks selliseid riigikogulasi VALIDA, kui nad hääletavad partei tagatoa arvamuse järgi ja rahvaga seob neid ainult – kuluhüvitiste saamise võimalus?
reede, 18. veebruar 2011
Miks eelistan üksikkandidaate
Miks eelistan üksikkandidaate?
1. Kes-mis on meie kodumaa? Riigikogulaste arvates on eestlastele selleks Euroliit ja riigikogulaste seisukoht on – globalism. Eesti rahvus sulandub ja seguneb täielikult teiste rahvustega. Ükski üksikkandidaat seda arvamust ei jaga. Kõik nad arvavad, et Eesti on omaette riik koos sellest tulenevate erisustega. Riigikogu parteilased ei tunne suurt muret meie riigi ja rahvuse tuleviku pärast, eestlaste lahkumisest välismaale. Üksikkandidaadid tunnevad muret meie rahvuse edasikestmisest ja sellest, et paljud eestlased lahkuvad välismaale elama. Eesti rahvaarv väheneb.
2. Riigikogulaste-parteilaste arvates (vähemalt nende tegudest nähtub), et meie jumalaks on KAUKA. Mitte Jeesus Kristus – nagu on ülemaailmne arvamus kristlikus maailmas. Ligimesearmastus, eetika ja moraal ei maksa meie riigikogulaste silmis midagi. Enamus üksikkandidaate seda riigikogulaste-parteilaste arvamust ei jaga.
3. Meie Riigikogu parteilased ei tea (õigemini neid ei huvita) rahva enamuse toimetulekuraskused. Neid huvitab ainult endi heaolu. Üksikkandidaadid muretsevad ka vaesema elanikkonna toimetuleku pärast.
4. Riigikogulasi ei huvita rahva, teadlaste ega spetsialistide arvamus, vaid juhindutakse ainult oma tagatubade (mõnikord kahjulikest) otsustest. Üksikkandidaadid kuulavad rahva arvamust ja neil puudub stagneerunud tagatoad.
5. Riigikogulased- parteiased on nõus meie maa-elu ja põllumajanduse hävitamisega, meie ääremaade väljasuretamisega – üksikkandidaadid on sellise suhtumise vastu.
6. Meie Riigikogu avas meie maa ja metsade mahamüümise välismaalastele ehk teisisõnu – väljamaalased ostavad maad ning otsustavad edaspidi –kas lubada eestlastel Eestis elada või mitte.
7. Meie Riigikogus olevad parteid on korrumpeerunud ning stagneerunud. Riigikogus on vaja parteiväliseid jõudusid, kes avalikustaks parteide salaleppeid, kes ei laseks koalitsioonil vastu võtta rahvale kahjulikke otsuseid ja seadusi.
8. Meie Põhiseaduse „üks isadest“ Jüri Adams ütlespaar päeva tagasi, et meie Valimisseadus on väga hea ja ta pole kuulnud ÜHTKI NURINAT meie Valimisseaduse vastu. Üksikkandidaadid tõstataksid küsimuse meie Valimisseaduse demokraatlikumaks muutmisest. Siis kuuleksid ka riigikogulased sellest, et Valimisseadus vajab demokraatlikumaks muutmist ja Põhiseadusega vastavusse viimist.
9. Praegused riigikogulased on seisukohal, et riigikogulased talitavad täies vastavuses Põhiseadusega ning Põhiseadus ei vaja muutmist. Paljud üksikkandidaadid ei jaga seda seisukohta ning saaksid algatada Põhiseaduse muutmist tegeliku eluga vastavusse viimiseks.
10. Jüri Adams arvas, et üksikkandidaadid ei pääse Riigikokku ning nad saadvad igaüks kuni 200 häält. Kui see nii on, siis näitab see, et meie Valimisseadus on veelgi ebademokraatlikum kui väidetud ning üksikkandidaadi staatus on Valimisseadusesse pandud formaalselt, Valimisseadus aga koostatud nii, et see välistaks üksikkandidaadi saamise Riigikokku.
11. Senised riigikogulased-parteilased on ülbed, vastutamatud, ahned ning sõltumatud valijatest-rahvast. Üksikkandidaadid saavad tõstatada rahvaga arvestavaid küsimusi Riigikogus.
Iga üksikkandidaat toob värsket verd Riigikokku ning toob roiskuvasse kogusse liikumist, raputades riigikogulaste enesega rahulolu-eneseimetlust ning sunnib neid natukegi mõtlema ja midagigi tegema.
Praegu on parteid koondunud üksikkandidaatide vastu, mida toetab üksmeelselt ühisrindena parteidele truu ajakirjandus.
1. Kes-mis on meie kodumaa? Riigikogulaste arvates on eestlastele selleks Euroliit ja riigikogulaste seisukoht on – globalism. Eesti rahvus sulandub ja seguneb täielikult teiste rahvustega. Ükski üksikkandidaat seda arvamust ei jaga. Kõik nad arvavad, et Eesti on omaette riik koos sellest tulenevate erisustega. Riigikogu parteilased ei tunne suurt muret meie riigi ja rahvuse tuleviku pärast, eestlaste lahkumisest välismaale. Üksikkandidaadid tunnevad muret meie rahvuse edasikestmisest ja sellest, et paljud eestlased lahkuvad välismaale elama. Eesti rahvaarv väheneb.
2. Riigikogulaste-parteilaste arvates (vähemalt nende tegudest nähtub), et meie jumalaks on KAUKA. Mitte Jeesus Kristus – nagu on ülemaailmne arvamus kristlikus maailmas. Ligimesearmastus, eetika ja moraal ei maksa meie riigikogulaste silmis midagi. Enamus üksikkandidaate seda riigikogulaste-parteilaste arvamust ei jaga.
3. Meie Riigikogu parteilased ei tea (õigemini neid ei huvita) rahva enamuse toimetulekuraskused. Neid huvitab ainult endi heaolu. Üksikkandidaadid muretsevad ka vaesema elanikkonna toimetuleku pärast.
4. Riigikogulasi ei huvita rahva, teadlaste ega spetsialistide arvamus, vaid juhindutakse ainult oma tagatubade (mõnikord kahjulikest) otsustest. Üksikkandidaadid kuulavad rahva arvamust ja neil puudub stagneerunud tagatoad.
5. Riigikogulased- parteiased on nõus meie maa-elu ja põllumajanduse hävitamisega, meie ääremaade väljasuretamisega – üksikkandidaadid on sellise suhtumise vastu.
6. Meie Riigikogu avas meie maa ja metsade mahamüümise välismaalastele ehk teisisõnu – väljamaalased ostavad maad ning otsustavad edaspidi –kas lubada eestlastel Eestis elada või mitte.
7. Meie Riigikogus olevad parteid on korrumpeerunud ning stagneerunud. Riigikogus on vaja parteiväliseid jõudusid, kes avalikustaks parteide salaleppeid, kes ei laseks koalitsioonil vastu võtta rahvale kahjulikke otsuseid ja seadusi.
8. Meie Põhiseaduse „üks isadest“ Jüri Adams ütlespaar päeva tagasi, et meie Valimisseadus on väga hea ja ta pole kuulnud ÜHTKI NURINAT meie Valimisseaduse vastu. Üksikkandidaadid tõstataksid küsimuse meie Valimisseaduse demokraatlikumaks muutmisest. Siis kuuleksid ka riigikogulased sellest, et Valimisseadus vajab demokraatlikumaks muutmist ja Põhiseadusega vastavusse viimist.
9. Praegused riigikogulased on seisukohal, et riigikogulased talitavad täies vastavuses Põhiseadusega ning Põhiseadus ei vaja muutmist. Paljud üksikkandidaadid ei jaga seda seisukohta ning saaksid algatada Põhiseaduse muutmist tegeliku eluga vastavusse viimiseks.
10. Jüri Adams arvas, et üksikkandidaadid ei pääse Riigikokku ning nad saadvad igaüks kuni 200 häält. Kui see nii on, siis näitab see, et meie Valimisseadus on veelgi ebademokraatlikum kui väidetud ning üksikkandidaadi staatus on Valimisseadusesse pandud formaalselt, Valimisseadus aga koostatud nii, et see välistaks üksikkandidaadi saamise Riigikokku.
11. Senised riigikogulased-parteilased on ülbed, vastutamatud, ahned ning sõltumatud valijatest-rahvast. Üksikkandidaadid saavad tõstatada rahvaga arvestavaid küsimusi Riigikogus.
Iga üksikkandidaat toob värsket verd Riigikokku ning toob roiskuvasse kogusse liikumist, raputades riigikogulaste enesega rahulolu-eneseimetlust ning sunnib neid natukegi mõtlema ja midagigi tegema.
Praegu on parteid koondunud üksikkandidaatide vastu, mida toetab üksmeelselt ühisrindena parteidele truu ajakirjandus.
esmaspäev, 14. veebruar 2011
Ohtlikud üksikkandidaadid
Ajakirjandus kirendab aruteludest üksikkandidaatide üle – nende kaheldavast kasulikkusest. Üksmeelselt ollakse üksikkandidaatide suhtes VÄGA EBALEVAL SEISUKOHAL (et mitte öelda – tegutsetakse nende vastu). Kuid ka üksikkandidaatidele peab pressis sõna andma.
Võrreldes eelmiste valimistega on käesolev üksikkandidaatide kontingent erinev. Üksikkandidaatidena astuvad seekord ülesse paljud tuntud tegelased, kes on juba eelnevalt endile nime teinud oma positiivse tegevusega, näidanud ülesse aatelisust, kritiseerinud valitsevate parteide korruptiivsust, ülbust, parteide ahnust ja rahva arvamusega mittearvestamist.
Valitsevad parteid tunnetavad ohtu, et üksikkandidaadid võivad nende ohutule korruptiivsele valitsemisele ohtlikuks saada. Seetõttu on valitsevate parteide truualamlik ajakirjandus avanud turmtule, mis on suunatud üksikkandidaatide vastu. Sellega tahetakse võimalikult rohkem valijaid häälestada üksikkandidaatide vastu, et välistada nende saamist Riigikokku.
1. Üldlevinud väide üksikkandidaatide vastu on see, et üksikkadidaadid ei vastuta millegi eest, parteid aga vastutavad iga nelja aasta tagant valimistel.
Mina ei mäleta ühtegi juhtumit – millal partei oleks vastutanud korruptiivsuse, omakasu või rahva huvide vastaselt tegutsmise eest. Parteid (ja juhtparteilased) on siiani tegutsenud karistust kandmata oma miljardeid kroone rahvale kahju tegemise eest.
Mis karistus parteile olekski see, kui parteilasi uuesti ei valita Riigikokku riigipirukat oma taskusse jagama, kus nende tööks on nupulevajutamine ja halb riigivalitsemine? Kas lugeda tööandja (rahva) karituseks töövõtjale (RK-s olnud parteile) see, et tööandja ei palka uuesti halba töötajat, kes tekitab tööandjale kasu asemel kahju? Milline on karistus RK parteidele „rohelise energia“ soodustuste eest, mis viib rahva taskust miljardeid kroone – või Toomas Tamme firmale seadusetäiendusega kingitud miljardite eest? Vaikiti ainult maha - ilma igasuguste tagajärgedeta.
2. Üpris tavaline on ka väide, et üksikkandidaadid ei saa ise seadusi vastu võtta, kuna neid on RK-s nii vähe. See on tõsi. Praegu oli Riigikogus kaalukeeleks „vaikimisele sundiva seaduse“ vastuvõtmisel üks roheline, kes osteti üles ning koaltsioon sai seaduse vastu võtta. Üles osta (peale parteide tagatubade) veel 4-6 üksikkandidaati?? Nimelt julgen arvata, et seekord saavad Riigikokku 4-6 üksikkandidaati. Ükski partei (koalitsioon) ei saa Riigikogus sellist suurt ülekaalu opositsiooni üle, et need 4-6 üksikkandidaati poleks kaalukeeleks seaduste vastuvõtmisel. Need üksikkandidaadid ei lase opositsioonist teerullina üle sõita ja on tõkkeks parteide korruptiivse sigatsemise üle Riigikogus, sest sigatsemine Riigikogus on siiani üsna tavapärane nähtus. Parteivälised kandidaadid oleks pidevalt nagu pind toompealaste toolil, mis pidevalt torgib tagumikku ja sunnib parteisid mõistlikumale tegutsemisele. Üksikkandidaadid segaksid Riigikogus rahvale varjatult parteidevahelisi sobinguid teha.
Nii palju kui mina neid üksikkandidaate tean (Kunnas, Helmed, Põlluaas...) on tegemist aateliste ja rahva-riigi huvide eest seisjatega, mida ma ei saa öelda enamuse RK-s olevate parteilaste kohta.
3. Enamus üksikkandidaatidest on korduvalt kinnitanud vajadust muuta valimisseadus demokraatlikuks, mis vastaks ka meie Põhiseadusele. Siiani avaldatud artiklid ( õigusteaduste professor Jüri Saar, Henn Põlluaas, Enn Oja... j.t.) on jäänud riigikogulaste ja asjaomaste instantside poolt (kuritahtlikult) tähelepanuta. Ehkki see küsimus huvitab kümneid tuhandeid valijaid). Üksikkandidaadid saaksid selle küsimuse tõstatada Riigikogus (mida ükski parteilane EI TAHA-JULGE TEHA) ja esitada järelpärimisi sellel teemal.
4. Ajakirjanduses tihti esitatav väide – Kui üksikkandidaat ei pääse Riigikogusse (mis on kindel), siis lähevad tema hääled üle valimised võitnud suurparteile! Selle väite eesmärgiks on loobuda hääletamast üksikkandidaatide poolt, sest jumal hoidku, et ükski neist Riigikogusse ei pääseks. Kahtlejad muidugi loobuvad selle tõttu üksikkandidaadi poolt hääletamast ja nii jääbki mõni üksikkandidaat Riigikogust välja.
Parteid näevad üksikkandidaatides ohtu nende mugavale äraolemisele Riigikogus, nende ohutule võimutsemisele ja riigipiruka jagamisele. Võitlusele üksikkandidaatide vastu aitab kaasa suurparteidele ustav ajakirjandus.
Võrreldes eelmiste valimistega on käesolev üksikkandidaatide kontingent erinev. Üksikkandidaatidena astuvad seekord ülesse paljud tuntud tegelased, kes on juba eelnevalt endile nime teinud oma positiivse tegevusega, näidanud ülesse aatelisust, kritiseerinud valitsevate parteide korruptiivsust, ülbust, parteide ahnust ja rahva arvamusega mittearvestamist.
Valitsevad parteid tunnetavad ohtu, et üksikkandidaadid võivad nende ohutule korruptiivsele valitsemisele ohtlikuks saada. Seetõttu on valitsevate parteide truualamlik ajakirjandus avanud turmtule, mis on suunatud üksikkandidaatide vastu. Sellega tahetakse võimalikult rohkem valijaid häälestada üksikkandidaatide vastu, et välistada nende saamist Riigikokku.
1. Üldlevinud väide üksikkandidaatide vastu on see, et üksikkadidaadid ei vastuta millegi eest, parteid aga vastutavad iga nelja aasta tagant valimistel.
Mina ei mäleta ühtegi juhtumit – millal partei oleks vastutanud korruptiivsuse, omakasu või rahva huvide vastaselt tegutsmise eest. Parteid (ja juhtparteilased) on siiani tegutsenud karistust kandmata oma miljardeid kroone rahvale kahju tegemise eest.
Mis karistus parteile olekski see, kui parteilasi uuesti ei valita Riigikokku riigipirukat oma taskusse jagama, kus nende tööks on nupulevajutamine ja halb riigivalitsemine? Kas lugeda tööandja (rahva) karituseks töövõtjale (RK-s olnud parteile) see, et tööandja ei palka uuesti halba töötajat, kes tekitab tööandjale kasu asemel kahju? Milline on karistus RK parteidele „rohelise energia“ soodustuste eest, mis viib rahva taskust miljardeid kroone – või Toomas Tamme firmale seadusetäiendusega kingitud miljardite eest? Vaikiti ainult maha - ilma igasuguste tagajärgedeta.
2. Üpris tavaline on ka väide, et üksikkandidaadid ei saa ise seadusi vastu võtta, kuna neid on RK-s nii vähe. See on tõsi. Praegu oli Riigikogus kaalukeeleks „vaikimisele sundiva seaduse“ vastuvõtmisel üks roheline, kes osteti üles ning koaltsioon sai seaduse vastu võtta. Üles osta (peale parteide tagatubade) veel 4-6 üksikkandidaati?? Nimelt julgen arvata, et seekord saavad Riigikokku 4-6 üksikkandidaati. Ükski partei (koalitsioon) ei saa Riigikogus sellist suurt ülekaalu opositsiooni üle, et need 4-6 üksikkandidaati poleks kaalukeeleks seaduste vastuvõtmisel. Need üksikkandidaadid ei lase opositsioonist teerullina üle sõita ja on tõkkeks parteide korruptiivse sigatsemise üle Riigikogus, sest sigatsemine Riigikogus on siiani üsna tavapärane nähtus. Parteivälised kandidaadid oleks pidevalt nagu pind toompealaste toolil, mis pidevalt torgib tagumikku ja sunnib parteisid mõistlikumale tegutsemisele. Üksikkandidaadid segaksid Riigikogus rahvale varjatult parteidevahelisi sobinguid teha.
Nii palju kui mina neid üksikkandidaate tean (Kunnas, Helmed, Põlluaas...) on tegemist aateliste ja rahva-riigi huvide eest seisjatega, mida ma ei saa öelda enamuse RK-s olevate parteilaste kohta.
3. Enamus üksikkandidaatidest on korduvalt kinnitanud vajadust muuta valimisseadus demokraatlikuks, mis vastaks ka meie Põhiseadusele. Siiani avaldatud artiklid ( õigusteaduste professor Jüri Saar, Henn Põlluaas, Enn Oja... j.t.) on jäänud riigikogulaste ja asjaomaste instantside poolt (kuritahtlikult) tähelepanuta. Ehkki see küsimus huvitab kümneid tuhandeid valijaid). Üksikkandidaadid saaksid selle küsimuse tõstatada Riigikogus (mida ükski parteilane EI TAHA-JULGE TEHA) ja esitada järelpärimisi sellel teemal.
4. Ajakirjanduses tihti esitatav väide – Kui üksikkandidaat ei pääse Riigikogusse (mis on kindel), siis lähevad tema hääled üle valimised võitnud suurparteile! Selle väite eesmärgiks on loobuda hääletamast üksikkandidaatide poolt, sest jumal hoidku, et ükski neist Riigikogusse ei pääseks. Kahtlejad muidugi loobuvad selle tõttu üksikkandidaadi poolt hääletamast ja nii jääbki mõni üksikkandidaat Riigikogust välja.
Parteid näevad üksikkandidaatides ohtu nende mugavale äraolemisele Riigikogus, nende ohutule võimutsemisele ja riigipiruka jagamisele. Võitlusele üksikkandidaatide vastu aitab kaasa suurparteidele ustav ajakirjandus.
laupäev, 12. veebruar 2011
Seadusandja ja seadus..
Kui saatsin kirja Põhiseaduskomisjoni esimehele – saamaks juuraprofessor Jüri Saare arutlusele - Valimisseaduse mittevastavuse kohta Põhiseadusega - mille kohta tunnevad huvi kümned tuhanded valijad, jäin vastust ootama. Kuna J.Saare artikkel ilmus „Delfis“, siis lootsin vastust lugeda ka ajakirjanduses (arvestades rahva suurt huvi teema suhtes). Tahtsin teada Põhiseaduskomisjoni (või Riigikogu) seisukohta. Jäin siis naiivses lootuses ootama, mida arvab sellest Põhiseaduskomisjon. Kirjast aga ei kippu ega kõppu. Arvasin – ilmselt on Valimisseadus vastuolus Põhiseadusega, kuid Põhiseadus-komisjon ei tohi seda tunnistada ning nad ei oska sellele midagi vastata.
Eks see tegi nördinuks küll. Tulid pähe mõtted –
-Mida arvata seadusandjast, kes enda poolt vastu võetud seadusi ei täida. Täpsemini, täidab valikuliselt ainult neid sätteid – mis tal on mugav täita.
-Ehk seadusandja ei peagi vastuvõetud seadusi täitma? Kui seadust ei täida Seaduasndja - kes on pandud jälgima seadusi ja nende täitmise vastavust Põhiseadusega – tundub asi natuke küüniline olevat. Saame ka sellest aru, et kõik seadusandjad pole juristid ning ei pruugi aru saada,et seadused on vastu võetud TÄITMISEKS. Tundub, et seadusandja kohta kehtivad seaduste asemel JOKK süsteem – valivad ise seadusi – mida täita ja mida mitte.
-Või on seadusandjaks saamise tingimus juristidele selline, et Riigikokku saades peab jurist unustama juriidilised teadmised ning käituma poliitikuna? Või- kui Põhiseaduskomisjonis 2 juristi ja needki poliitikud –Riigikokku saades enam mitte juristid – ei oska nad professori põhjendatud väidetele mitte midagi asjalikku vastata...
Olin juba nii nördinud, et tahtsin seadusandjalt uuesti küsida – miks nad ei anna vastust tuhandeid valijaid huvitavatele küsimusetele. Igaks juhuks vaatasin siis järgi seadusest „Märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise seadus“.
Selgus, et meie riigikogulased (on jumalused ja) võivad saata KÕIK valijad pikale lainele... või kaugemale... Valitsusametnikud, omavalitsusametnikud, peavad vastama ühe kuu jooksul, riigikogulaste suhtes see seadus ei kehti (õigemini ei kehti ÜKSKI SEADUS, MIS KOHUSTAKS NEID VALIJATELE, -NENDE KIRJADELE VASTAMA - valijatega kohtumise kulutused riigikogulasele hüvitma KOHUSTATAKSE küll).
Seaduses on kirjas nii § 2. Mõisted
(1) Adressaat käesoleva seaduse tähenduses on riigi- või kohaliku omavalitsuse või muu avalik-õigusliku juriidilise isiku asutus, organ, ametnik, töötaja või kollegiaalorgani liige. Adressaadiks ei ole Riigikogu liige ega kohaliku omavalitsuse volikogu liige.
Kahjuks on nii, et riigikogulane võib valijate kirjad prügikasti visata. Saata kiri edasi sellele, kes oleks kohustatud vastama või kes oleks suuteline kirjale vastama - on luksus, mis nõuaks kas mõtlemist või lisatööd... tundub, et need mõisted on riigikogulasele võõrad. Riigikogulaselt oodata valija suhtes viisakust või eetilist käitumist on muidugi liigne luksus.
Peale selle seaduse ei kehti riigikogulaste suhtes ka teisi seadusi.
Nagu näiteks ei kehti riigikogulastele „Töö- ja puhkeaja seadus“, mis ei lubaks riigikogulastel töötada ja tasu saada töö eest aastas 365 ööpäeva vaheaegadeta söömiseks, ilma uneaja ja puhkuseta. See on ka mõistetav, sest siin on mängus riigikogulase poolt SAADAV RAHA – neli aastat uneajata ja lõunapausideta tööd tuleb ju HÄSTI tasustada. Sellepärast maksab rahvas neile iga kuu veel lisaks 300 -700 liitrit autokütust kinni, et nad saaksid ühe valija juurest teise valija juurde sõita, rääkimata valijatele majoneesi-, kommi- ja lillede kinnimaksmisest.
Riigikogulaste suhtes ei kehti ka Töölepinguseadus, sest nad pole töötajad, vaid (rahva)teenrid...
See oli muidugi minu viga, et ei kontrollinud seadust varem. Kui palju neid seadusi veel on – mis ei kehti meie teenrite suhtes – seda on raske öelda, sest need erandid on seadustes laiali.
Aga fakt on see, et ajakirjanduses esitatud väiteid Valimisseaduse vastuolude kohta Põhiseadusega riigikogulased ei tea ega tahagi teada, sest see pole neile kasulik teadmine.
Ka 11.01.2001.a. "Kiri Riigikogu Põhiseaduskomisjonile" http://leopall.blogspot.com/2011/01/kiri-riigikogu-pohiseaduskomisjonile.html
Eks see tegi nördinuks küll. Tulid pähe mõtted –
-Mida arvata seadusandjast, kes enda poolt vastu võetud seadusi ei täida. Täpsemini, täidab valikuliselt ainult neid sätteid – mis tal on mugav täita.
-Ehk seadusandja ei peagi vastuvõetud seadusi täitma? Kui seadust ei täida Seaduasndja - kes on pandud jälgima seadusi ja nende täitmise vastavust Põhiseadusega – tundub asi natuke küüniline olevat. Saame ka sellest aru, et kõik seadusandjad pole juristid ning ei pruugi aru saada,et seadused on vastu võetud TÄITMISEKS. Tundub, et seadusandja kohta kehtivad seaduste asemel JOKK süsteem – valivad ise seadusi – mida täita ja mida mitte.
-Või on seadusandjaks saamise tingimus juristidele selline, et Riigikokku saades peab jurist unustama juriidilised teadmised ning käituma poliitikuna? Või- kui Põhiseaduskomisjonis 2 juristi ja needki poliitikud –Riigikokku saades enam mitte juristid – ei oska nad professori põhjendatud väidetele mitte midagi asjalikku vastata...
Olin juba nii nördinud, et tahtsin seadusandjalt uuesti küsida – miks nad ei anna vastust tuhandeid valijaid huvitavatele küsimusetele. Igaks juhuks vaatasin siis järgi seadusest „Märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise seadus“.
Selgus, et meie riigikogulased (on jumalused ja) võivad saata KÕIK valijad pikale lainele... või kaugemale... Valitsusametnikud, omavalitsusametnikud, peavad vastama ühe kuu jooksul, riigikogulaste suhtes see seadus ei kehti (õigemini ei kehti ÜKSKI SEADUS, MIS KOHUSTAKS NEID VALIJATELE, -NENDE KIRJADELE VASTAMA - valijatega kohtumise kulutused riigikogulasele hüvitma KOHUSTATAKSE küll).
Seaduses on kirjas nii § 2. Mõisted
(1) Adressaat käesoleva seaduse tähenduses on riigi- või kohaliku omavalitsuse või muu avalik-õigusliku juriidilise isiku asutus, organ, ametnik, töötaja või kollegiaalorgani liige. Adressaadiks ei ole Riigikogu liige ega kohaliku omavalitsuse volikogu liige.
Kahjuks on nii, et riigikogulane võib valijate kirjad prügikasti visata. Saata kiri edasi sellele, kes oleks kohustatud vastama või kes oleks suuteline kirjale vastama - on luksus, mis nõuaks kas mõtlemist või lisatööd... tundub, et need mõisted on riigikogulasele võõrad. Riigikogulaselt oodata valija suhtes viisakust või eetilist käitumist on muidugi liigne luksus.
Peale selle seaduse ei kehti riigikogulaste suhtes ka teisi seadusi.
Nagu näiteks ei kehti riigikogulastele „Töö- ja puhkeaja seadus“, mis ei lubaks riigikogulastel töötada ja tasu saada töö eest aastas 365 ööpäeva vaheaegadeta söömiseks, ilma uneaja ja puhkuseta. See on ka mõistetav, sest siin on mängus riigikogulase poolt SAADAV RAHA – neli aastat uneajata ja lõunapausideta tööd tuleb ju HÄSTI tasustada. Sellepärast maksab rahvas neile iga kuu veel lisaks 300 -700 liitrit autokütust kinni, et nad saaksid ühe valija juurest teise valija juurde sõita, rääkimata valijatele majoneesi-, kommi- ja lillede kinnimaksmisest.
Riigikogulaste suhtes ei kehti ka Töölepinguseadus, sest nad pole töötajad, vaid (rahva)teenrid...
See oli muidugi minu viga, et ei kontrollinud seadust varem. Kui palju neid seadusi veel on – mis ei kehti meie teenrite suhtes – seda on raske öelda, sest need erandid on seadustes laiali.
Aga fakt on see, et ajakirjanduses esitatud väiteid Valimisseaduse vastuolude kohta Põhiseadusega riigikogulased ei tea ega tahagi teada, sest see pole neile kasulik teadmine.
Ka 11.01.2001.a. "Kiri Riigikogu Põhiseaduskomisjonile" http://leopall.blogspot.com/2011/01/kiri-riigikogu-pohiseaduskomisjonile.html
reede, 11. veebruar 2011
Valitsejate head või halvad teod... 5
Kultuurimisister. LAINE JÄNES.
Kultuuriministrist on kuulda olnud seoses muuseumite tsentraliseerimisega seotud skandaaliga. Temast avaldati ka skandaale seoses Neeme Järviga, ERSO-ga, teater „Estoniaga“ erinevate rahastamistega... Kunapolenende asjadega kursis, ei oska oma hinnangut anda.
MAJANDUS-KOMMUNIKATSIOONIMINISTER. Juhan Parts.
Jurist, juurist, jutupaunik, kunagine peaminister, kunagine rahvakontrolör... Mahhinatsioonid oma kortei ja majaga, kohalikud rahutused Lihula samba teisaldamisega... Tema teadmised majandamises ja majanduse alal on teadmata. Jutupauniku anne nagu ministritel (Lang ja Ligi)ei tähenda seda, et ta valdab majandamist – aga seda ei saa ka välistada.
Kummaline on see, et riik kulutab miljoneid-miljardeid väisinvestorite kaasamiseks, meie majandusse-, ettevõtluse elavdamisse, ekspordi elavdamisesse (huvitav kellele neist?),kuid millised on nende investeeringute tulemused? Kuidas on meie omamaise tootmise ja ekspordi seis?
KESKKONNAMINISTEERIUM. JAANUS TAMMKIVI
Kuulsaks sai ta lehma peerugaasi trahvi tühistamisega. Peab ütlema, et Keskkonnaministeerium (ka teised ministeeriumid) on kuulsad (ka rumalate) euroliidu seaduste preisiliku täpsusega täitmisga. Kuulsad on nad looduskaitsealade maade vahetamisega, merekaldale kaitsevööndisse majade ehitamise lubamisega, teatud prügivedamisfirmade eelistamisega...
Lubamise-keelamise võimu on palju, aga kuidas seda kasutatakse??? Kas ainult trahvirahade riigile kasseerimiseks või ka asja ette?
PÕLLUMAJANDUSMINISTEERIUM . HELIR-VALDOR SEEDER
Põllumajandusministeerium minu arvates püüab üpris hoolikalt seista meie rahva ja põllumajanduses töötavate inimeste huvide eest. See, et Euroliit omapaljudele liitlasriikide põllumajanduses osalejatele maksab erinevaid hüvitisi, Eesti põllumajandus on nendest hüvitistest ilma jäetud – on muidugi suur puudus, mis vajab parandamist. Põllumajandusminister on sellepuuduse likvideeriimiseks juba samme astunud.
Pole kuulda olnud eelmiseministri Ester Tuiksoo ajal kõlanud „omajopede“ eelistamisest-hoidmisest.
SIESEMINISTER MARKO POMERANTS
Pole kuulda olnud tema erialastest oskustest, kuid erinevalt teistestministritest näitas ta ülesinitsiatiivi ning töötas päevad liht-päästjana, politseinikuna ning tollitöötajana. Selles, et politseil, päästjatel ja tolli-töötajatel onprobleemid töö tasustamisega – pole kahjuks ministri otsustada. Kiitvaid sõnu olemekuulnudniipoliitseinike, päästjate kuika tollimeeste kohta.
Iseasi on muidugi see – kui palju ja kui õige on kuritegevuse statistika, kuritegude avastamise statistika, politse töö kuritegude avastamisel...
Välisministeerium. Urmas Paet
Üpris komplitseeritud ala. Paljudel inimestel võivad olla eriarvamusi ministri ja ministeeriumi tööga. Siiani on paljudes inimestes positiivsed arvamused lääneriikide, Nato-ga jne... aga suhetes Venemaaga ollakse pimeda vihkamise seisundis.
Mõned küllnimetavad välisministrit rumalaks ministriks,kuidminu arvates onta kaunis hästi hakkama saanudpisiriigi välisministrina.
SOTSIAALMINISTER. HANNO PEVKUR
Raske ministeerium, kus on tegemist haigetega, Haigekassaga, pensionitega. Minister on sõnakas, kõigile ta meeldida ei saagi, sest kõik tahavad normaalset haigeravi, normaalseid toetusi, normaalset pensioni. Rahalised vahendid on aga piiratud.
Haigekassa on meile võõras, oma tööde-vajadustega toime mittetulev ja hiigelkulusid neelav monstrum. Paraku pole ka meie riiklikud institutsioonid (otsinud ega soovigi otsida) leidnud paremat moodustist.
Haigekassa, laste toetused ja pensionitemäärad on allpool igasugust arvestust. Minister, nii nagu temaparteigi on seisukohal, et rikkad vajavad suuremat toetust kui vaesed – tegelikult abi vajavad inimesed. Lastetoetusi jagatakskamiljonäride lastele, kes tegelikult abi ei vaja –samal määral, mis vaestelegi peredele, vanemahüvitist rikaste laste puhul on 35 000krooni, vaesematepuhul aga 4 250 krooni kuus.
Sotsiaalministritel võiks olla mõnigi abidest arst. Sotsiaalminstid pole 20 aasta jooksul selgeks saanud, et inimesel ei kasva jalad või käed (puusast/õlavarrest) aasta-paariga uuesti otsa ning nad ei pea käima iga paari aasta tagant oma puuet uuesti tõendamas. Haigekassa suudab maksta oma töötajatele hiigelpalku, kuid haigetele vajaliku ravi eest ei suuda maksta, ei suudeta kindlustada ka järjrkordade tõttu õigeaegset arsti vastuvõtule pääsu, mida peale haige surma enam ei vajata. Paljulapseliste perede ja puuetga inimestega perede mured on lahendamata. Miljonäride pered saavad laste jaoks toetusi, mida nende pered ei vaja, samal ajal jääb toetusest puudu paljulapselistel peredel ja üksikemadel, kes seda toetust vajavad.
Meil on ju kombeks nagu vana hea NSV-ajalgi – igast köögikatast võib saada minister. Olid ju meil ministriteks Ester Tuiksoo ja Maret Maripuu. Mõlemad said hakkama ja lahkusid ministripostilt korraliku tänurahaga. Küsitavust võis tekkida küll M.Maripuu poolt Põhiseaduse vastaselt puuetega inimeste - vaeste hätta jätmine. Maripuu leidis, etkuigipuudega inimesed (pimedad, jalutud, voodihaiged) riigilt raha ei saanud - oleksid nad võinud seda oma emalt küsida. Selleganäitas eksminister M.Maripuu täielikku võhiklikkust ja tegeliku elu mittetundmist. Ometi hüvitati endisele sotsiaalministrile Põhiseaduse rikkumine ja saamatus – preemiaga 300 000 krooni. Ometi jätkab eks-sotsiaalminister poliit-karjeristide esirinnas.
Kultuuriministrist on kuulda olnud seoses muuseumite tsentraliseerimisega seotud skandaaliga. Temast avaldati ka skandaale seoses Neeme Järviga, ERSO-ga, teater „Estoniaga“ erinevate rahastamistega... Kunapolenende asjadega kursis, ei oska oma hinnangut anda.
MAJANDUS-KOMMUNIKATSIOONIMINISTER. Juhan Parts.
Jurist, juurist, jutupaunik, kunagine peaminister, kunagine rahvakontrolör... Mahhinatsioonid oma kortei ja majaga, kohalikud rahutused Lihula samba teisaldamisega... Tema teadmised majandamises ja majanduse alal on teadmata. Jutupauniku anne nagu ministritel (Lang ja Ligi)ei tähenda seda, et ta valdab majandamist – aga seda ei saa ka välistada.
Kummaline on see, et riik kulutab miljoneid-miljardeid väisinvestorite kaasamiseks, meie majandusse-, ettevõtluse elavdamisse, ekspordi elavdamisesse (huvitav kellele neist?),kuid millised on nende investeeringute tulemused? Kuidas on meie omamaise tootmise ja ekspordi seis?
KESKKONNAMINISTEERIUM. JAANUS TAMMKIVI
Kuulsaks sai ta lehma peerugaasi trahvi tühistamisega. Peab ütlema, et Keskkonnaministeerium (ka teised ministeeriumid) on kuulsad (ka rumalate) euroliidu seaduste preisiliku täpsusega täitmisga. Kuulsad on nad looduskaitsealade maade vahetamisega, merekaldale kaitsevööndisse majade ehitamise lubamisega, teatud prügivedamisfirmade eelistamisega...
Lubamise-keelamise võimu on palju, aga kuidas seda kasutatakse??? Kas ainult trahvirahade riigile kasseerimiseks või ka asja ette?
PÕLLUMAJANDUSMINISTEERIUM . HELIR-VALDOR SEEDER
Põllumajandusministeerium minu arvates püüab üpris hoolikalt seista meie rahva ja põllumajanduses töötavate inimeste huvide eest. See, et Euroliit omapaljudele liitlasriikide põllumajanduses osalejatele maksab erinevaid hüvitisi, Eesti põllumajandus on nendest hüvitistest ilma jäetud – on muidugi suur puudus, mis vajab parandamist. Põllumajandusminister on sellepuuduse likvideeriimiseks juba samme astunud.
Pole kuulda olnud eelmiseministri Ester Tuiksoo ajal kõlanud „omajopede“ eelistamisest-hoidmisest.
SIESEMINISTER MARKO POMERANTS
Pole kuulda olnud tema erialastest oskustest, kuid erinevalt teistestministritest näitas ta ülesinitsiatiivi ning töötas päevad liht-päästjana, politseinikuna ning tollitöötajana. Selles, et politseil, päästjatel ja tolli-töötajatel onprobleemid töö tasustamisega – pole kahjuks ministri otsustada. Kiitvaid sõnu olemekuulnudniipoliitseinike, päästjate kuika tollimeeste kohta.
Iseasi on muidugi see – kui palju ja kui õige on kuritegevuse statistika, kuritegude avastamise statistika, politse töö kuritegude avastamisel...
Välisministeerium. Urmas Paet
Üpris komplitseeritud ala. Paljudel inimestel võivad olla eriarvamusi ministri ja ministeeriumi tööga. Siiani on paljudes inimestes positiivsed arvamused lääneriikide, Nato-ga jne... aga suhetes Venemaaga ollakse pimeda vihkamise seisundis.
Mõned küllnimetavad välisministrit rumalaks ministriks,kuidminu arvates onta kaunis hästi hakkama saanudpisiriigi välisministrina.
SOTSIAALMINISTER. HANNO PEVKUR
Raske ministeerium, kus on tegemist haigetega, Haigekassaga, pensionitega. Minister on sõnakas, kõigile ta meeldida ei saagi, sest kõik tahavad normaalset haigeravi, normaalseid toetusi, normaalset pensioni. Rahalised vahendid on aga piiratud.
Haigekassa on meile võõras, oma tööde-vajadustega toime mittetulev ja hiigelkulusid neelav monstrum. Paraku pole ka meie riiklikud institutsioonid (otsinud ega soovigi otsida) leidnud paremat moodustist.
Haigekassa, laste toetused ja pensionitemäärad on allpool igasugust arvestust. Minister, nii nagu temaparteigi on seisukohal, et rikkad vajavad suuremat toetust kui vaesed – tegelikult abi vajavad inimesed. Lastetoetusi jagatakskamiljonäride lastele, kes tegelikult abi ei vaja –samal määral, mis vaestelegi peredele, vanemahüvitist rikaste laste puhul on 35 000krooni, vaesematepuhul aga 4 250 krooni kuus.
Sotsiaalministritel võiks olla mõnigi abidest arst. Sotsiaalminstid pole 20 aasta jooksul selgeks saanud, et inimesel ei kasva jalad või käed (puusast/õlavarrest) aasta-paariga uuesti otsa ning nad ei pea käima iga paari aasta tagant oma puuet uuesti tõendamas. Haigekassa suudab maksta oma töötajatele hiigelpalku, kuid haigetele vajaliku ravi eest ei suuda maksta, ei suudeta kindlustada ka järjrkordade tõttu õigeaegset arsti vastuvõtule pääsu, mida peale haige surma enam ei vajata. Paljulapseliste perede ja puuetga inimestega perede mured on lahendamata. Miljonäride pered saavad laste jaoks toetusi, mida nende pered ei vaja, samal ajal jääb toetusest puudu paljulapselistel peredel ja üksikemadel, kes seda toetust vajavad.
Meil on ju kombeks nagu vana hea NSV-ajalgi – igast köögikatast võib saada minister. Olid ju meil ministriteks Ester Tuiksoo ja Maret Maripuu. Mõlemad said hakkama ja lahkusid ministripostilt korraliku tänurahaga. Küsitavust võis tekkida küll M.Maripuu poolt Põhiseaduse vastaselt puuetega inimeste - vaeste hätta jätmine. Maripuu leidis, etkuigipuudega inimesed (pimedad, jalutud, voodihaiged) riigilt raha ei saanud - oleksid nad võinud seda oma emalt küsida. Selleganäitas eksminister M.Maripuu täielikku võhiklikkust ja tegeliku elu mittetundmist. Ometi hüvitati endisele sotsiaalministrile Põhiseaduse rikkumine ja saamatus – preemiaga 300 000 krooni. Ometi jätkab eks-sotsiaalminister poliit-karjeristide esirinnas.
neljapäev, 10. veebruar 2011
Valitsejate head või halvad teod...4
Ministritest
Tuletagem meelde 90-ndate aastate algusaegu. Siseministreid vahetus 3-4 aasta jooksul 10-12-ne ringis. Ministriteks olid alates ärimeestest, kelneritest, poliitikutest... Tähtis ei olnud teadmised erialal, vaid poliitiline truudus. See kehtib siiani meil kõigil elualadel. Ka kõige ebakompetentsem isik võib poliitilise truuduse korral saada ministriks. Nende ebakompetentsete ministrite tekitatud kahju kandis/kannab rahvas.
Teede- ja sideminister Toivo Jürgenson vallandas isikliku ebasümpaatia või parteilise sobimatuse tõttu elukaaslased Sarap-Martini 2,5 miljoni kroonise hüvitise eest ( siis oli krooni väärtus umbes 10 korda suurem kui praegu). Jürgensoni ebasümpaatia maksis kinni muidugi rahvas. Ei hakka meenutama Jürgrnsoni tarkust rajada raske raha eest kruusateed talvel lumele, mis kestsid kevad-sulani ligi paar kuud...
Kinnisvara-ärimees Toomas Vilosius oli suur osaline meile seni sobimatu Haigekassa institutsiooni rajamisel ja (eks)sotsiaalministrina väitis, et Aidsi-profülatikat ning ravi pole vaja teha, ravigu haiged ennast ise – Aidsi haiguses on haiged ise süüdi.... Nüüd kulutatakse igal aastal Aidsi-raviks sadu miljoneid kroone rahva raha. T. Vilosiuse (kui kompetentse arvamusliidri) ekspertarvamuse eest maksab rahvas nüüd miljardeid kroone.
Meie mitmekülgne poliitik Mart Laar alustas oma poliitilist tegevust „kojamehena”, tehes algatuseks loosungi „Platsi puhtaks”. Algselt arvati, et „plats” tehakse puhtaks endistest kommunistidest. Tegelikult tegi ta „platsi puhtaks” spetsialistidest, asendades spetialistid ustavate parteikaaslastega, kes ei lubanud spetsialistidel (majanduslikult) õigeid otsuseid teha, vaid juhindusid partei-kliki poliitilisest tahtest. Hiljem avaldus Mart Laari majanduslik geniaalsus selles, et ta ehitas peaministrina oma maja ümbriku-palgaga, hoides kõrvale riigimaksudest. Peaministrina müüs maha Eesti raudtee, mis osteti paar aastat hiljem tagasi 1,5 miljardit krooni kallimalt. Kasumlikku Eesti Energiat Laaril ei lubatud maha müüa – mitme partei käsi sai vahele. Kas Iisreali relvatehing ja NSVL rublatehing tehti lähtudes Eesti riigi või Mart Laari isiklikest majandushuvidest, see pole teada...
VIIMASE 4 AASTA MINISTRITEST
Minister Tõnis Lukas.
Haridus- ja Teadusministeeriumist saab öelda seda, et uurimata-põhjendamata reform käib reformi otsa, igal ministril oma nägemus hariduse teedest ja need surutakse kohe koolidesse... Kusjuures ei kuulata pedagooge pedagoogilise töö praktikast, vaid määravaks on ametiastmelt (ministeeriumi töötaja) kõrgema astme ametniku (ka rumal) arvamus. Koolireformide läbiviimisele ei eelne uurimusi, eelnevat praktikat õpilaste kasvatamisel-harimisel, meie riigi tuleviku-vajadusi... määrav on poliitilise ministri reformivajadus. Pole kuigi haruldane olukord, kus 20-aastane minniteeriumi ametnik õpetab ja noomib ebapädevuse tõttu 50-60-aastast Teaduste Akadeemia akadeemikut oskamatuse pärast.
Justiitsminister Rein Lang. Rein Langi peetakse heaks justiitsministriks. Ta on üldise arvamusega mittearvestav demagoog. Rahvas on tema arvates Lumpen, kes ei vääri üldse tähelepanu. Maha suruda sõnavabadus, demokraatiailmingud, ajakirjandusvabadus...
Tema plussiks on muidugi aktiivsus, hea jutustatmise oskus igal teemal. Justiitsministrina on ta ka kompetene jurist. kuid tööd justiitsministrina ta teha ei oska või ei taha. Tal on iga asjaga tegemist alates leimamisest... makroprobleemideni välja. Kas ta ei saa aru, mis on riigile-rahvale tähtis või ei tunne oma allasutuste (prokuratuur, kohtud, seadusandluse ettevalmistamine) tööd ja tegemisi? Millegi pärast ta oma tööd justiitsministrina ei tee nii nagu vaja.
Hoolitsusega kurjategijate elu-olmetingimuste eest sai ta hakkama, aga kuriteos kannatanute ning oma rahva juriidilide teenendamise parandamisega mitte. Riigilõivu määrad kohtusse pöördumise puhul on sellised, mis välistavad alla keskmise palga saavate inimeste kohtusse pöördumise võimaluse. Kohtusse pöördumise puhul on menetluse tähtajad sellised, mis pole normaalsele inimesele vastuvõetavad.
See pole normaalne, kui tavalise tsiviialsja lahendamine (kui ei saavutata kokkulepet) võtab kohtus enamasti aega üle 2-3 aasta; kõige lihtlabasema tööõnnetuse uurimine (kus töötaja kaotas parema jala) võtab aega 1 aasta ja kümme kuud, kusjuures uurija võtab ülekuulamisprotokollidest valikuliselt temale sobivaid asjaolusid; vahi alla võetud inimese kohta kuue kuu jooksul uurimistoiminguid üldse ei tehta, vaid 180 päeva jooksul koostatakse ainult 1 paber... Riiklikult osutatav õigusabi on rohkem nimetus, kui sellest abi on; kohtutäiturid saavad täita ainult neid täiteasju, kus võlglased ise on vabatahtlikult nõus tätemenetluse täitmisega. ..
Kui palju on aastate jooksul tagastanud riigile Viiol, Weroli eksjuhataja Aavik kandis kõik maad ja varad laste ja naise nimele, tema vara arestida miljonite hüvitamiseks pole midagi; kui palju saavad väljamõistetud alimente kätte naised eks-abikaasadelt? Riigikohtusse õiguse järgi saab pöörduda AINULT kõrgetasulise advokaadi abil, olgu pöörduja ise ükskõik kui hea jurist (kasvõi justiitsministeeriumi kantsler), Riigikohtusse pöördunud Asutuse-ettevõtte avaldaja-esindaja aga ei pea isegi jurist olema ... Ainult rahakas saab kohtus õigust nõudma hakata.
Kohtueelne uurimine on liialt pikk ja halvema kvaliteediga kui 20 aastat tagsi ENSV ajal. Eeluurimise halva kvaliteedi üle (mille üle teostab kontrolli justiitsministeeriumile alluv prokuratuur) tõstsid nurinat kohtunikud... Justiitsministrit rahava arvamus ja tahe ei huvita.
Justiitsminister ia tema ametkond esindab ainult oma kitsa ringkonna huvisid, nad on tegelikust elust võõrdunud teoreetikud, enamus riigi rahvastikust on aga igasuguste piirangute tõttu õiguse mõistmisest kohtutes (kõrge riigilõiv, advokaatide kõrged tasud, aeganõudev menetlus...) tehtud inimesele kättesaamatuks.
Kaitseminister Jaak Aaviksoo
Tubli mees, Teadlane. Jäeti kaela vaegustega „Püha rist“. Selle eest sõimati palju, kuid lõpuks tulid ka head tulemused. Üldiselt hea minister ning ka ministeeriumi suhtes pole nurinat kuulda, kuigi eelmise ministri (Jürgen Ligi) puhul oli vaidlusi-nurinat ajakirjanduses palju.
Rahandusminister Jürgen Ligi
Millegipärast arvasid parteid, et kui Jürgen Ligi ei saanud oma lapse õige kasvatamisega hakkama, saab ta armee ja täiskasvanute ohjamisega hakkama ning ta pandi kaitseministriks. Tegelikult tulid aga vastsele kaitseministrile rumalad ideed ning intriigid kaitseministri ning kaitseväe vahel. Kaitseväe tugevdamise variandiks oli kaitsejõudude-baaside vähendamine ning rikka riigina palgalise armee loomine. Kaitseministri kohast pidi ta loobuma. Nüüd juhib ta Rahandusministeeriumi.Kui edukalt?
Euroliit tunnustas teda ja ka president Ilves annab talle ordeni Eurole ülemineku eest. Ise ütleb ta, et pole hariduselt rahandusmees, vaid geograaf. Mis võib tema kohta öelda?
Demagoog, diktaatori kalduvustega, ülbe, üprist terava ütlemisega ega kannata tema arvamusega mittenõustujaid. Euro tuleku rahanduseelarve kindlustas ta suurte kärbetega, kusjuures suurema osa kärbetest pidi kannatama vaesem elanikkond. Tema läbisurutud kärbete tõttu mindi isegi vastuollu (Põhiseadusele vastuolus) rahva õigusliku ootuse printsiibiga (kiire käibemaksu tõus, juba seadustatud - kehtiva õppelaenu tagastamise soodustuste lõpetamine...). Tema jäärapäine väide selle kohta, et Euro tulek ei tõsta hindasid - milles on ta kindel siiani... Tegelik elu näitab siiani vastupidist olukorda. Selles suhtes on temal õigus, et RAHA ISE EI TÕSTA, vaid HINDASID tõstavad INIMESED, KES saavad mõjutada hindasid. Teine asi, mida armastab RAHANDUSMINISTER LIGI väita on see, et meil on riigis rahval hea olukord - meil on MÕNED KAUBAD-TEENUSED natuke odavamad kui teistes Euroliidu maades. Rahandusminister J.Ligi TAHTLIKULT UNUSTAB ÄRA, et kaupade-teenuste hinnavahe Maailma maadega võib olla mõni protsent, kuid Eestimaa eesitmaalaste TÖÖTAJATE palgad, pension ja muud hüvitised on KORDADES MADALAMAD kui Euroliidu maades
Tuletagem meelde 90-ndate aastate algusaegu. Siseministreid vahetus 3-4 aasta jooksul 10-12-ne ringis. Ministriteks olid alates ärimeestest, kelneritest, poliitikutest... Tähtis ei olnud teadmised erialal, vaid poliitiline truudus. See kehtib siiani meil kõigil elualadel. Ka kõige ebakompetentsem isik võib poliitilise truuduse korral saada ministriks. Nende ebakompetentsete ministrite tekitatud kahju kandis/kannab rahvas.
Teede- ja sideminister Toivo Jürgenson vallandas isikliku ebasümpaatia või parteilise sobimatuse tõttu elukaaslased Sarap-Martini 2,5 miljoni kroonise hüvitise eest ( siis oli krooni väärtus umbes 10 korda suurem kui praegu). Jürgensoni ebasümpaatia maksis kinni muidugi rahvas. Ei hakka meenutama Jürgrnsoni tarkust rajada raske raha eest kruusateed talvel lumele, mis kestsid kevad-sulani ligi paar kuud...
Kinnisvara-ärimees Toomas Vilosius oli suur osaline meile seni sobimatu Haigekassa institutsiooni rajamisel ja (eks)sotsiaalministrina väitis, et Aidsi-profülatikat ning ravi pole vaja teha, ravigu haiged ennast ise – Aidsi haiguses on haiged ise süüdi.... Nüüd kulutatakse igal aastal Aidsi-raviks sadu miljoneid kroone rahva raha. T. Vilosiuse (kui kompetentse arvamusliidri) ekspertarvamuse eest maksab rahvas nüüd miljardeid kroone.
Meie mitmekülgne poliitik Mart Laar alustas oma poliitilist tegevust „kojamehena”, tehes algatuseks loosungi „Platsi puhtaks”. Algselt arvati, et „plats” tehakse puhtaks endistest kommunistidest. Tegelikult tegi ta „platsi puhtaks” spetsialistidest, asendades spetialistid ustavate parteikaaslastega, kes ei lubanud spetsialistidel (majanduslikult) õigeid otsuseid teha, vaid juhindusid partei-kliki poliitilisest tahtest. Hiljem avaldus Mart Laari majanduslik geniaalsus selles, et ta ehitas peaministrina oma maja ümbriku-palgaga, hoides kõrvale riigimaksudest. Peaministrina müüs maha Eesti raudtee, mis osteti paar aastat hiljem tagasi 1,5 miljardit krooni kallimalt. Kasumlikku Eesti Energiat Laaril ei lubatud maha müüa – mitme partei käsi sai vahele. Kas Iisreali relvatehing ja NSVL rublatehing tehti lähtudes Eesti riigi või Mart Laari isiklikest majandushuvidest, see pole teada...
VIIMASE 4 AASTA MINISTRITEST
Minister Tõnis Lukas.
Haridus- ja Teadusministeeriumist saab öelda seda, et uurimata-põhjendamata reform käib reformi otsa, igal ministril oma nägemus hariduse teedest ja need surutakse kohe koolidesse... Kusjuures ei kuulata pedagooge pedagoogilise töö praktikast, vaid määravaks on ametiastmelt (ministeeriumi töötaja) kõrgema astme ametniku (ka rumal) arvamus. Koolireformide läbiviimisele ei eelne uurimusi, eelnevat praktikat õpilaste kasvatamisel-harimisel, meie riigi tuleviku-vajadusi... määrav on poliitilise ministri reformivajadus. Pole kuigi haruldane olukord, kus 20-aastane minniteeriumi ametnik õpetab ja noomib ebapädevuse tõttu 50-60-aastast Teaduste Akadeemia akadeemikut oskamatuse pärast.
Justiitsminister Rein Lang. Rein Langi peetakse heaks justiitsministriks. Ta on üldise arvamusega mittearvestav demagoog. Rahvas on tema arvates Lumpen, kes ei vääri üldse tähelepanu. Maha suruda sõnavabadus, demokraatiailmingud, ajakirjandusvabadus...
Tema plussiks on muidugi aktiivsus, hea jutustatmise oskus igal teemal. Justiitsministrina on ta ka kompetene jurist. kuid tööd justiitsministrina ta teha ei oska või ei taha. Tal on iga asjaga tegemist alates leimamisest... makroprobleemideni välja. Kas ta ei saa aru, mis on riigile-rahvale tähtis või ei tunne oma allasutuste (prokuratuur, kohtud, seadusandluse ettevalmistamine) tööd ja tegemisi? Millegi pärast ta oma tööd justiitsministrina ei tee nii nagu vaja.
Hoolitsusega kurjategijate elu-olmetingimuste eest sai ta hakkama, aga kuriteos kannatanute ning oma rahva juriidilide teenendamise parandamisega mitte. Riigilõivu määrad kohtusse pöördumise puhul on sellised, mis välistavad alla keskmise palga saavate inimeste kohtusse pöördumise võimaluse. Kohtusse pöördumise puhul on menetluse tähtajad sellised, mis pole normaalsele inimesele vastuvõetavad.
See pole normaalne, kui tavalise tsiviialsja lahendamine (kui ei saavutata kokkulepet) võtab kohtus enamasti aega üle 2-3 aasta; kõige lihtlabasema tööõnnetuse uurimine (kus töötaja kaotas parema jala) võtab aega 1 aasta ja kümme kuud, kusjuures uurija võtab ülekuulamisprotokollidest valikuliselt temale sobivaid asjaolusid; vahi alla võetud inimese kohta kuue kuu jooksul uurimistoiminguid üldse ei tehta, vaid 180 päeva jooksul koostatakse ainult 1 paber... Riiklikult osutatav õigusabi on rohkem nimetus, kui sellest abi on; kohtutäiturid saavad täita ainult neid täiteasju, kus võlglased ise on vabatahtlikult nõus tätemenetluse täitmisega. ..
Kui palju on aastate jooksul tagastanud riigile Viiol, Weroli eksjuhataja Aavik kandis kõik maad ja varad laste ja naise nimele, tema vara arestida miljonite hüvitamiseks pole midagi; kui palju saavad väljamõistetud alimente kätte naised eks-abikaasadelt? Riigikohtusse õiguse järgi saab pöörduda AINULT kõrgetasulise advokaadi abil, olgu pöörduja ise ükskõik kui hea jurist (kasvõi justiitsministeeriumi kantsler), Riigikohtusse pöördunud Asutuse-ettevõtte avaldaja-esindaja aga ei pea isegi jurist olema ... Ainult rahakas saab kohtus õigust nõudma hakata.
Kohtueelne uurimine on liialt pikk ja halvema kvaliteediga kui 20 aastat tagsi ENSV ajal. Eeluurimise halva kvaliteedi üle (mille üle teostab kontrolli justiitsministeeriumile alluv prokuratuur) tõstsid nurinat kohtunikud... Justiitsministrit rahava arvamus ja tahe ei huvita.
Justiitsminister ia tema ametkond esindab ainult oma kitsa ringkonna huvisid, nad on tegelikust elust võõrdunud teoreetikud, enamus riigi rahvastikust on aga igasuguste piirangute tõttu õiguse mõistmisest kohtutes (kõrge riigilõiv, advokaatide kõrged tasud, aeganõudev menetlus...) tehtud inimesele kättesaamatuks.
Kaitseminister Jaak Aaviksoo
Tubli mees, Teadlane. Jäeti kaela vaegustega „Püha rist“. Selle eest sõimati palju, kuid lõpuks tulid ka head tulemused. Üldiselt hea minister ning ka ministeeriumi suhtes pole nurinat kuulda, kuigi eelmise ministri (Jürgen Ligi) puhul oli vaidlusi-nurinat ajakirjanduses palju.
Rahandusminister Jürgen Ligi
Millegipärast arvasid parteid, et kui Jürgen Ligi ei saanud oma lapse õige kasvatamisega hakkama, saab ta armee ja täiskasvanute ohjamisega hakkama ning ta pandi kaitseministriks. Tegelikult tulid aga vastsele kaitseministrile rumalad ideed ning intriigid kaitseministri ning kaitseväe vahel. Kaitseväe tugevdamise variandiks oli kaitsejõudude-baaside vähendamine ning rikka riigina palgalise armee loomine. Kaitseministri kohast pidi ta loobuma. Nüüd juhib ta Rahandusministeeriumi.Kui edukalt?
Euroliit tunnustas teda ja ka president Ilves annab talle ordeni Eurole ülemineku eest. Ise ütleb ta, et pole hariduselt rahandusmees, vaid geograaf. Mis võib tema kohta öelda?
Demagoog, diktaatori kalduvustega, ülbe, üprist terava ütlemisega ega kannata tema arvamusega mittenõustujaid. Euro tuleku rahanduseelarve kindlustas ta suurte kärbetega, kusjuures suurema osa kärbetest pidi kannatama vaesem elanikkond. Tema läbisurutud kärbete tõttu mindi isegi vastuollu (Põhiseadusele vastuolus) rahva õigusliku ootuse printsiibiga (kiire käibemaksu tõus, juba seadustatud - kehtiva õppelaenu tagastamise soodustuste lõpetamine...). Tema jäärapäine väide selle kohta, et Euro tulek ei tõsta hindasid - milles on ta kindel siiani... Tegelik elu näitab siiani vastupidist olukorda. Selles suhtes on temal õigus, et RAHA ISE EI TÕSTA, vaid HINDASID tõstavad INIMESED, KES saavad mõjutada hindasid. Teine asi, mida armastab RAHANDUSMINISTER LIGI väita on see, et meil on riigis rahval hea olukord - meil on MÕNED KAUBAD-TEENUSED natuke odavamad kui teistes Euroliidu maades. Rahandusminister J.Ligi TAHTLIKULT UNUSTAB ÄRA, et kaupade-teenuste hinnavahe Maailma maadega võib olla mõni protsent, kuid Eestimaa eesitmaalaste TÖÖTAJATE palgad, pension ja muud hüvitised on KORDADES MADALAMAD kui Euroliidu maades
teisipäev, 8. veebruar 2011
Valitsejate head või halvad teod...3
Milles võib meie valitsejates (Riigikogu ja Valitsus) kindel olla?
1. Olgu riik ja rahvas näljas või paljas; kukkugu lapsed näjast ja kurnatusest kokku... Valitsejate palgad pidevalt ikka tõusevad ja rahvas peab lisaks veel maksma kinni nende majoneesipurgid, pepsipudelid, öörestoranid kuni luksusautodeni välja.
2. Sõltumata riigi huvidest, rahva tahtest-arvamusest vajutab riigikogulane hääletusnuppu ikka partei tagatoa soovi järgi.
3. Kui küsimus on partei võimus, partei rahastamise või demokraatia vahel, jääb kaotajaks alati demokraatia. Meil on kehtestatud igavesest ajast igavesti partei diktatuur e.partokraatia.
4. Riigikogulane lahkub Riigikogust kas ainult jalad ees või siis, kui partei teda enam ei vaja (partei uude Riigikogusse ei vali) ja ta lahkub omal soovil rohkem makstavale kohale – muud võimalused on välistatud.
5. Koalitsiooni parteilane hääletab ikka oposiotsiooni arvamuse-ettepaneku maha sõltumata ettepaneku kasulikkusest riigile-rahvale.
Lähtudes Riigikogu ja Valitsuse tegevusest tundub, et neid ei huvita isegi meie riigi ja rahva edasikestmine. Neile piisab oma endi ja oma lähedaste heaolu kindlustamisest. Rahvas ja riik? See poleks nagu nende probleem. Kui kauaks jätkub aga eestlasi Eestimaal ja kui kauaks jätkub Eesti Vabariik rahvusriigina – see neid ei huvita. Tähtis on olevik. Tulevikuks võib igasugiseid utoopilisi plaane teha – isegi selliseid, mis on ebareaalsed täitmiseks juba koostamise ajal...
See, et Eesti rahvas lahkub Eestist välismaale, arstid lähevad minema ja meil enam pole varsti rahva ravitsejaid. Tööstus ja põllumajandus on meil praktiliselt olematu, maal elamine suretatakse välja – bussi-rongiliiklus ääremaadega kaob (õigemini – on juba kadunud), postiteenindus, kauplused maakohtades surevad välja, töökohad maakohtades likvideeritakse (kunagised metsatööstuskompleksid)...
Igati soodustatakse välismaiseid investoreid, kes kasutavad meie odavat tööjõudu, koguvad siin rikkusi ning viivad meil teenitud kasumid maksuvabalt välismaale.
Probleemid, mis on rahvale probleemideks, kuid ei puuduta mingil määral riigikogulasi ja teisi valitsejaid.
1. Talentide, noorte ja tööealiste lahkumine (ka alaliselt elama) Eestist. Lahkunud on üle 100 000 eestlase, lahkumas??? Valitsejaid ei liiguta. See, et ei lahkuta mitte head elu, vaid normaalseid elamistingimusi otsima. Valitsejatel on ükskõik sellest – lahkugu kavõi kõik eestlased Eestist.
2. Valitsejaid ei liiguta suur töötusprotsent, neid ei kurvasta madal sotsiaaltagatiste tase.
3. Valitsejaid ei tee murelikuks meditsiinitöötajate (arstid, medõed) lahkumine välismaale, mille tõttu niigi halb meditsiiniabi kättesaadavus halveneb veelgi.
Meil on just tulemas valimised. Kas meile on selliseid valitsejaid vaja?
Aga meil on sellised valimisseadused, et teistsuguseid valitsejaid (kui partei poolt ette määratud-valitud) me valida ei saa.
Asi jätkub vana viisi.
1. Olgu riik ja rahvas näljas või paljas; kukkugu lapsed näjast ja kurnatusest kokku... Valitsejate palgad pidevalt ikka tõusevad ja rahvas peab lisaks veel maksma kinni nende majoneesipurgid, pepsipudelid, öörestoranid kuni luksusautodeni välja.
2. Sõltumata riigi huvidest, rahva tahtest-arvamusest vajutab riigikogulane hääletusnuppu ikka partei tagatoa soovi järgi.
3. Kui küsimus on partei võimus, partei rahastamise või demokraatia vahel, jääb kaotajaks alati demokraatia. Meil on kehtestatud igavesest ajast igavesti partei diktatuur e.partokraatia.
4. Riigikogulane lahkub Riigikogust kas ainult jalad ees või siis, kui partei teda enam ei vaja (partei uude Riigikogusse ei vali) ja ta lahkub omal soovil rohkem makstavale kohale – muud võimalused on välistatud.
5. Koalitsiooni parteilane hääletab ikka oposiotsiooni arvamuse-ettepaneku maha sõltumata ettepaneku kasulikkusest riigile-rahvale.
Lähtudes Riigikogu ja Valitsuse tegevusest tundub, et neid ei huvita isegi meie riigi ja rahva edasikestmine. Neile piisab oma endi ja oma lähedaste heaolu kindlustamisest. Rahvas ja riik? See poleks nagu nende probleem. Kui kauaks jätkub aga eestlasi Eestimaal ja kui kauaks jätkub Eesti Vabariik rahvusriigina – see neid ei huvita. Tähtis on olevik. Tulevikuks võib igasugiseid utoopilisi plaane teha – isegi selliseid, mis on ebareaalsed täitmiseks juba koostamise ajal...
See, et Eesti rahvas lahkub Eestist välismaale, arstid lähevad minema ja meil enam pole varsti rahva ravitsejaid. Tööstus ja põllumajandus on meil praktiliselt olematu, maal elamine suretatakse välja – bussi-rongiliiklus ääremaadega kaob (õigemini – on juba kadunud), postiteenindus, kauplused maakohtades surevad välja, töökohad maakohtades likvideeritakse (kunagised metsatööstuskompleksid)...
Igati soodustatakse välismaiseid investoreid, kes kasutavad meie odavat tööjõudu, koguvad siin rikkusi ning viivad meil teenitud kasumid maksuvabalt välismaale.
Probleemid, mis on rahvale probleemideks, kuid ei puuduta mingil määral riigikogulasi ja teisi valitsejaid.
1. Talentide, noorte ja tööealiste lahkumine (ka alaliselt elama) Eestist. Lahkunud on üle 100 000 eestlase, lahkumas??? Valitsejaid ei liiguta. See, et ei lahkuta mitte head elu, vaid normaalseid elamistingimusi otsima. Valitsejatel on ükskõik sellest – lahkugu kavõi kõik eestlased Eestist.
2. Valitsejaid ei liiguta suur töötusprotsent, neid ei kurvasta madal sotsiaaltagatiste tase.
3. Valitsejaid ei tee murelikuks meditsiinitöötajate (arstid, medõed) lahkumine välismaale, mille tõttu niigi halb meditsiiniabi kättesaadavus halveneb veelgi.
Meil on just tulemas valimised. Kas meile on selliseid valitsejaid vaja?
Aga meil on sellised valimisseadused, et teistsuguseid valitsejaid (kui partei poolt ette määratud-valitud) me valida ei saa.
Asi jätkub vana viisi.
esmaspäev, 7. veebruar 2011
Valitsejate head või halvad teod...2
Natuke meie seadusloomest
Meie seadusloome on väga nõrk ning üldiselt ei kannata kriitikat. See on loomulik, et Riigikogu ei koosne ainult juristidest, kes saaksid täielikult aru vastutvõetavatest seadustest. Meie Riigikogus olevad juristid on muutunud juristi diplomiga poliitikuteks, kes Riigikogus olles muutuvad poliitikuteks (kes unustavad oma juriidilised teadmised) või on nad saanud juristi diplomi – omandamata ülikoolis juriidilisi teadmisi. Ka Riigikogu juristif-nõunikud on kas ebakompetentsed või annavad riigikogulastele pädeva-tõepärase nõu asemel neile meelepärast nõu.
Riigikogule seadusi ettevalmistava Justiitsministeeriumi juristid on aga kas eluvõõrad teoreetikud või siis juhtkonna poolt kallutatud vajalikul viisil vajalikke seadusi koostama. Sellest on tingitud ka see, et meie peamisteks seadusteks on seaduse muutmise/parandamise seadused. Kuigi juba valmis kirjutatud seadused tulevad meile ju Euroliidust – mis tuleb ainult üle võtta - kas siis tõlkijad ei suuda isegi kvaliteetselt seadusi tõlkida?
Uue Töölepingu seaduse ettevalmistamise ajal oli näha, et tulevane seadus muudab tööandjate olukorda tunduvalt halvemaks ning tööandjate olukorda tunduvalt paremaks – lihtsamaks ja odavamaks. Uues seaduses oli tugevasti tunda Ettevõtjate Keskliidu suurt huvi ja mõju seadusele. Justiitsminister Rein Lang ja Sotsiaalminister Maret Maripuu kaitsesid muudatusi ja uusi seisukohti. Ministrid – halvustades vana TLS-st ajasid pidevalt segamini koondamise-, vallandamise-aluseid ja hüvitamise-, komenseerimise mõisteid. Rein Lang juristina muidugi eesmärgiga kaitsta tööandjate huvisid, M.Maripuu (diplomi poolest jurist) ei pruukinud aru saadagi nende mõistete erinevustest. Töölepingu seadusesse viidi sisse ka sätted, et sõlmituks loetakse ka suuline töölepingu sõlmimine, telefoni SMS teel võib töölist ilma hoiatamata vallandada jne... K.a. jaanuaris kukkus Paikusel lasteaia katust lumest puhastades surnuks tööline. Riikliik Tööinspektsioon asus seisukohale, et tegemist pole tööõnnetusega ja tööandjal pole vastutust hukkunud töötajaga juhtunu eest kuna kirjalikku töölepingut tööandja ja töövõtja vahel polnud sõlmitud. Kas järeldada siis seda, et tööandja andis (tulevasele töötaja kandidaadile) lumelabida kepiks kätte, et töötaja jalutaks katusel, viskaks lund katuselt ja vaataks, kas lumi kukub katuselt ise maha või mitte?
Uus Liiklusseadus võeti vastu möödunud aasta suvel ning pidai kehtima hakkama alates 01.01.2011.a. Mõningaid parandusi võeti vastu ka järgneval poolaastal. (Sellest ka detsebrikuu blogides „Riigikogu reha“). Lõpuks 10 päeva enne uue Liiklusseaduse kehtima hakkamist leiti, et uues seaduses onnii palju puudusi ja parandamist vajavaid ebakõlasid, mille tõttu ei saa veel seda seadust kehtima panna. Ometi olevat seda seadust ette valmistatud üle viie aasta. Ometi on riigi poolt kulutatud mitmeid-mitmeid miljoneid kroone selle seaduse ettevalmistamisele ja kulutatakse veel seni kuni seadus kehtima hakkab.
Väga paljudes seadustes on sätted reguleerimata või reguleeritud väga ebamääraselt ning seisukoht on selline, et vaidluste puhul lahendab vaidluse kohus.
Kohtusse pöördumine ning kohtulahendi saamine on aga väga kallis ning ajaliselt aastaid (2-5aastat) protsess, mis tihti muudab kohtusse pöördumise mõttetuks raha- ja aja raiskamiseks. Seda enam, et kohtunike arvamused on väga erinevad. Alati jääb eriarvamusele jäänule (protsessi kaotajale) õigus pöörduda kaebusega edasi (Maakohus, Ringkonnakohus, Riigikohus) kõrgemasse instantsi.
Ligilähedasel teemal samas blogis:
MAI „Justiitsministeeriumist“, JUULI „Meie kohtutest“.
Meie seadusloome on väga nõrk ning üldiselt ei kannata kriitikat. See on loomulik, et Riigikogu ei koosne ainult juristidest, kes saaksid täielikult aru vastutvõetavatest seadustest. Meie Riigikogus olevad juristid on muutunud juristi diplomiga poliitikuteks, kes Riigikogus olles muutuvad poliitikuteks (kes unustavad oma juriidilised teadmised) või on nad saanud juristi diplomi – omandamata ülikoolis juriidilisi teadmisi. Ka Riigikogu juristif-nõunikud on kas ebakompetentsed või annavad riigikogulastele pädeva-tõepärase nõu asemel neile meelepärast nõu.
Riigikogule seadusi ettevalmistava Justiitsministeeriumi juristid on aga kas eluvõõrad teoreetikud või siis juhtkonna poolt kallutatud vajalikul viisil vajalikke seadusi koostama. Sellest on tingitud ka see, et meie peamisteks seadusteks on seaduse muutmise/parandamise seadused. Kuigi juba valmis kirjutatud seadused tulevad meile ju Euroliidust – mis tuleb ainult üle võtta - kas siis tõlkijad ei suuda isegi kvaliteetselt seadusi tõlkida?
Uue Töölepingu seaduse ettevalmistamise ajal oli näha, et tulevane seadus muudab tööandjate olukorda tunduvalt halvemaks ning tööandjate olukorda tunduvalt paremaks – lihtsamaks ja odavamaks. Uues seaduses oli tugevasti tunda Ettevõtjate Keskliidu suurt huvi ja mõju seadusele. Justiitsminister Rein Lang ja Sotsiaalminister Maret Maripuu kaitsesid muudatusi ja uusi seisukohti. Ministrid – halvustades vana TLS-st ajasid pidevalt segamini koondamise-, vallandamise-aluseid ja hüvitamise-, komenseerimise mõisteid. Rein Lang juristina muidugi eesmärgiga kaitsta tööandjate huvisid, M.Maripuu (diplomi poolest jurist) ei pruukinud aru saadagi nende mõistete erinevustest. Töölepingu seadusesse viidi sisse ka sätted, et sõlmituks loetakse ka suuline töölepingu sõlmimine, telefoni SMS teel võib töölist ilma hoiatamata vallandada jne... K.a. jaanuaris kukkus Paikusel lasteaia katust lumest puhastades surnuks tööline. Riikliik Tööinspektsioon asus seisukohale, et tegemist pole tööõnnetusega ja tööandjal pole vastutust hukkunud töötajaga juhtunu eest kuna kirjalikku töölepingut tööandja ja töövõtja vahel polnud sõlmitud. Kas järeldada siis seda, et tööandja andis (tulevasele töötaja kandidaadile) lumelabida kepiks kätte, et töötaja jalutaks katusel, viskaks lund katuselt ja vaataks, kas lumi kukub katuselt ise maha või mitte?
Uus Liiklusseadus võeti vastu möödunud aasta suvel ning pidai kehtima hakkama alates 01.01.2011.a. Mõningaid parandusi võeti vastu ka järgneval poolaastal. (Sellest ka detsebrikuu blogides „Riigikogu reha“). Lõpuks 10 päeva enne uue Liiklusseaduse kehtima hakkamist leiti, et uues seaduses onnii palju puudusi ja parandamist vajavaid ebakõlasid, mille tõttu ei saa veel seda seadust kehtima panna. Ometi olevat seda seadust ette valmistatud üle viie aasta. Ometi on riigi poolt kulutatud mitmeid-mitmeid miljoneid kroone selle seaduse ettevalmistamisele ja kulutatakse veel seni kuni seadus kehtima hakkab.
Väga paljudes seadustes on sätted reguleerimata või reguleeritud väga ebamääraselt ning seisukoht on selline, et vaidluste puhul lahendab vaidluse kohus.
Kohtusse pöördumine ning kohtulahendi saamine on aga väga kallis ning ajaliselt aastaid (2-5aastat) protsess, mis tihti muudab kohtusse pöördumise mõttetuks raha- ja aja raiskamiseks. Seda enam, et kohtunike arvamused on väga erinevad. Alati jääb eriarvamusele jäänule (protsessi kaotajale) õigus pöörduda kaebusega edasi (Maakohus, Ringkonnakohus, Riigikohus) kõrgemasse instantsi.
Ligilähedasel teemal samas blogis:
MAI „Justiitsministeeriumist“, JUULI „Meie kohtutest“.
reede, 4. veebruar 2011
Valitsejate head või halvad teod...
Tulelvad uued Riigikogu ja Valitsuse valimised. Oleks aeg vaadata ka seda, millega on nad 4 aasta jooksul hakkama saanud ja mida tegemata jätnud. Lihtsustamise mõttes nimetame nii Riigikogu kui Valitsuse tegusid – valitsejate tegudena, kuna lõpptulemusena tegutsevad mõlemad koos ning teod on neil ühise tegevuse tulemus. Paljudes küsimustes on koalitsioonil ja opositsioonil erinevad seisukohad – kuid võitjaks jääb ikkagi üks otsus, mitte mitu erinevat otsust-tegu.
Hinnata nende tegevust heaks ja halvaks pole päris õiglane, sest mõnede seisukohast on mõni tegu positiivne, teiste seisukohast aga ei kõlba kuhugi. Järjestada teod tähtsuse või kuupäeva järgi pole ka võimalik, sest mõnede arvates on üks tegu väga tähtis, teiste arvates aga tähtsusetu. Kuupäevad on ka raskesti määratletavad,sest algatamise momendist teo realiseerimiseni võib võtta aastaid. Seega esitame asju suvalises järjekorras. Nende tegude tähtsus ja mõju jääb lugeja enda otsustada. Siin esitan ma ka oma seisukohti nende tegude-sündmuste kohta,mis on minu subjektiivnearvamus ning ei pruugi üldse ühilduda lugeja arvamusega.
Alustaks meie valitsejate teost, mis leidis maailmas suurt vastukaja. 2007.a. Pronkssõduri teisaldamisest Tõnismäelt Siselinna kalmistule. See kutsus Tallinnas esile nõukogudemeelsete massirahutused, mis kestsid ligi ööpäeva, kuid tänu siseminister Jüri Pihli oskuslikule juhtimisele ja politsei resoluutsele tegutsemisele likvideeriti peagi. Ansipi Valitsus, kes algatas Pronkssõduri ümberpaigutamise – distantseerus sellega seotud möllust (nagulinnapea Savisaargi).
Missuguseid arvamusi see aktsioon kutsus minus esile?
1. Pronkssõduri oleks pidanud teisaldama aastaid varemjuba Laari valitsemise ajal, siis oli selleks soodsam situatsioon. Andrud Ansip sai küll selle eest rahvalt paljupluss-punkte, kuid psühholoogiline ettevalmistus venekeelsete hulgas oli puudulik, seda enam, et Prnkssõduriga seotu kohta oli käimas ümarlaud, mille seisukohad olid veel vastu võtmata.
2. Positiivne oli see, et üldsuse rahustamiseks läksid peaminister, rahvastiku- ja kaitseminister 9.mail Pronkssõdurile lilli viima.
3. Kapo ja prokuratuur näitasid ülesse täielikku võhiklikkust, oskamatust, saamatust ja käpardlikkust Pronksöö „kangelaste“ (Klenski, Reva...) kriminaalasja eeluurimisel, mille tõttu jäid viimased sisuliselt karistamata. Pronksööl rüüstamistega tekitatud miljonid kroonid kahju jäi ka rahva kanda.
4. „Tänu“sellisele Pronksööle vähenes läbi Eesti Vene transiit tunduvalt,mille tõttu jäi Eestil saamata miljardeid kroone, mis avaldas kahtlemata negatiivset mõju meie majandusele ja suhetele Venemaaga.
Sellesse perioodi jääb ka ülemaailme masu algus. Masus ei saa muidugi süüdistada meie valitsejaid. Süüdistada saab meie valitsust (eriti peaministrit) selles, et masu tulekut ei usutud veel siis kui meil oli masu käes ega võetud õigeaegselt midagi ette selleks, et masu kahjulikku mõju meie riigile vähendada. Masu kahjulike tagajärgede leevendamisel asuti isegi Põhiseaduse vastaselt rikkuma rahva õiguslike ootuste printsiipi (millele juhtis tähelepanu ka Õiguskantsler). Nii lõpetas (peatas?) riik ühepoolselt sissemaksed pensionisammaste teise sambasse, lõpetas õppelaenude väljakuulutatud soodustused, kehtestas käibemaksutõusu ebamõistlikult lühikese etteteatamise ajaga kehtimakkamisest.
Minu arvates on kummaline see, et kogu masu maksuraskused pandi oma rahva kanda, sealhulgas ka vaesema rahva kanda. Rootsi pank pank viis aastas aga välja puhaskasumit 70 miljardit krooni – maksmata meie riigile mitte sentigi. Miks mitte mitte maksustada välispankasid mõne protsendiga puhaskasumist? Või siis – Tallinna Vesi ja Eesti Energia teenivad puhaskasumit kümneid miljardeid kroone, kuid ometi tõstetakse igal aastal nii vee- kui ka elektri hinda...
Seoses masuga oli/on töötute arv 100 000 töötu ringis, kuid Valitsus leidis, et nemad ei pea midagi ette võtma töötuse leevendamiseks. Töötute täiendõpe-ümberõpe ei oma suurt mõju töötusele kui töökohti pole. Uute töökohtade juurde tegemine polevat valitsuse asi. Tallinna linn ometi leidis võimaluse mingil määral leida sotsiaalabitööd näiteks sõidusaatjatena liinibussides, lumekoristustöödel... Kui suur abi sellest tööst oli, kuid ometi osa töötuid sai tööd ja raha. Valitsus andis abi küll ettevõtjatele-ettevõtlusele, kuid kui suur abi sellest ettevõtluse toetamisest oli töötajatele ja töötutele – see on selgusetu.
Hinnata nende tegevust heaks ja halvaks pole päris õiglane, sest mõnede seisukohast on mõni tegu positiivne, teiste seisukohast aga ei kõlba kuhugi. Järjestada teod tähtsuse või kuupäeva järgi pole ka võimalik, sest mõnede arvates on üks tegu väga tähtis, teiste arvates aga tähtsusetu. Kuupäevad on ka raskesti määratletavad,sest algatamise momendist teo realiseerimiseni võib võtta aastaid. Seega esitame asju suvalises järjekorras. Nende tegude tähtsus ja mõju jääb lugeja enda otsustada. Siin esitan ma ka oma seisukohti nende tegude-sündmuste kohta,mis on minu subjektiivnearvamus ning ei pruugi üldse ühilduda lugeja arvamusega.
Alustaks meie valitsejate teost, mis leidis maailmas suurt vastukaja. 2007.a. Pronkssõduri teisaldamisest Tõnismäelt Siselinna kalmistule. See kutsus Tallinnas esile nõukogudemeelsete massirahutused, mis kestsid ligi ööpäeva, kuid tänu siseminister Jüri Pihli oskuslikule juhtimisele ja politsei resoluutsele tegutsemisele likvideeriti peagi. Ansipi Valitsus, kes algatas Pronkssõduri ümberpaigutamise – distantseerus sellega seotud möllust (nagulinnapea Savisaargi).
Missuguseid arvamusi see aktsioon kutsus minus esile?
1. Pronkssõduri oleks pidanud teisaldama aastaid varemjuba Laari valitsemise ajal, siis oli selleks soodsam situatsioon. Andrud Ansip sai küll selle eest rahvalt paljupluss-punkte, kuid psühholoogiline ettevalmistus venekeelsete hulgas oli puudulik, seda enam, et Prnkssõduriga seotu kohta oli käimas ümarlaud, mille seisukohad olid veel vastu võtmata.
2. Positiivne oli see, et üldsuse rahustamiseks läksid peaminister, rahvastiku- ja kaitseminister 9.mail Pronkssõdurile lilli viima.
3. Kapo ja prokuratuur näitasid ülesse täielikku võhiklikkust, oskamatust, saamatust ja käpardlikkust Pronksöö „kangelaste“ (Klenski, Reva...) kriminaalasja eeluurimisel, mille tõttu jäid viimased sisuliselt karistamata. Pronksööl rüüstamistega tekitatud miljonid kroonid kahju jäi ka rahva kanda.
4. „Tänu“sellisele Pronksööle vähenes läbi Eesti Vene transiit tunduvalt,mille tõttu jäi Eestil saamata miljardeid kroone, mis avaldas kahtlemata negatiivset mõju meie majandusele ja suhetele Venemaaga.
Sellesse perioodi jääb ka ülemaailme masu algus. Masus ei saa muidugi süüdistada meie valitsejaid. Süüdistada saab meie valitsust (eriti peaministrit) selles, et masu tulekut ei usutud veel siis kui meil oli masu käes ega võetud õigeaegselt midagi ette selleks, et masu kahjulikku mõju meie riigile vähendada. Masu kahjulike tagajärgede leevendamisel asuti isegi Põhiseaduse vastaselt rikkuma rahva õiguslike ootuste printsiipi (millele juhtis tähelepanu ka Õiguskantsler). Nii lõpetas (peatas?) riik ühepoolselt sissemaksed pensionisammaste teise sambasse, lõpetas õppelaenude väljakuulutatud soodustused, kehtestas käibemaksutõusu ebamõistlikult lühikese etteteatamise ajaga kehtimakkamisest.
Minu arvates on kummaline see, et kogu masu maksuraskused pandi oma rahva kanda, sealhulgas ka vaesema rahva kanda. Rootsi pank pank viis aastas aga välja puhaskasumit 70 miljardit krooni – maksmata meie riigile mitte sentigi. Miks mitte mitte maksustada välispankasid mõne protsendiga puhaskasumist? Või siis – Tallinna Vesi ja Eesti Energia teenivad puhaskasumit kümneid miljardeid kroone, kuid ometi tõstetakse igal aastal nii vee- kui ka elektri hinda...
Seoses masuga oli/on töötute arv 100 000 töötu ringis, kuid Valitsus leidis, et nemad ei pea midagi ette võtma töötuse leevendamiseks. Töötute täiendõpe-ümberõpe ei oma suurt mõju töötusele kui töökohti pole. Uute töökohtade juurde tegemine polevat valitsuse asi. Tallinna linn ometi leidis võimaluse mingil määral leida sotsiaalabitööd näiteks sõidusaatjatena liinibussides, lumekoristustöödel... Kui suur abi sellest tööst oli, kuid ometi osa töötuid sai tööd ja raha. Valitsus andis abi küll ettevõtjatele-ettevõtlusele, kuid kui suur abi sellest ettevõtluse toetamisest oli töötajatele ja töötutele – see on selgusetu.
teisipäev, 1. veebruar 2011
Eesti Araabia Kuningriik
Seda kuulda on üsna võõrastav ning utoopiline, kuid kas see on võimatu? Kui lähtuda meie Põhiseadusest, siis on see kindlasti võimatu, kuna PS prg.1 ütleb:“Eesti iseseisvus ja sõltumatus aegumatu ning võõrandamatu“.
Jälgides meie Riigikogu ja teiste riiklike institutsioonide poolt Põhiseaduse tõlgendamis-järgimist – ma Eesti Araabia Kuningriigi kehtestmise võimaluses eriti ei kahtle. Meie riigis on kõik võimalik.
Piisaks sellest, kui mõnele Araabia naftasheigist miljardärile tuleks mõte kinkida oma alaealisele lapsele tema oma põhjamaine kunigriik, kus laps saaks kuningat mängida. Mis takistab naftaseiki ostmast endale näiteks Eesti Vabariik koos maa ja rahvaga ning panna laps siis siin Eesti kunigaks?
Ei takista mitte miski, sest Eestis on kõik ostetav-müüdav. Kas takistuseks saab meie Põhiseadus või rahvas? Vaevalt küll. Põhiseadust tõlgendab Riigikogu nii nagu Riigikogul tarvis on ning seda tõlgendust kiidavad heaks nii Õiguskantsler kui ka Riigikohus.
Kas siis rahvas takistab? Mis moodi rahvas saab takistada? Kas Riigikogu on meil kunagi rahva arvamust kuulanud? Mina küll ei mäleta. Rahval pole selleks võimalusi ega ka õigust. Rahva arvamust saab küsida (rahvaääletus) ainult Riigikogu nõusolekul.
Selleks, et Riigikogu selliseks referendumiks nõusolekut ei anna – selleks pole palju vaja. Vaja on seda, et parteide tagatoad pole sellega nõus, siis pole ka Riigikogu (ehk parteide tagatubadele alluv organ) sellega nõus. Ilma Riigikogu nõusolekuta rahvaküsitlust-referendumit seaduslikult läbi viia ei tohi ja kui viiaksegi, siis on tulemused ebaseaduslikud.
Järelikult ei loe rahva tegelik arvamus midagi. Nagunii öeldakse, et „tulles vastu rahva tungivale palvele rahvas otsustas“ endale kuninga valida, ning seetõttu tegi Riigikogu sellise otsuse – seda enam, et Riigikogul ON RAHVA MANDAAT!!!
Rahva enda arvamus ei loe midag. Otsustab Riigikogu, õigemini oma poliitiliste parteide tagatubade mõjul.
Kui palju maksaks ja mida oleks vaja teha, et Araabia naftasheik saaks osta lapse mängumaaks tema valitsetava kuningriigi – Eesti?
Minu arvates – naftasheigi jaoks mitte eriti palju – arvestades meie poliitikute müüdavust. Naftasheigi enda seisukohalt ei pea ta isegi sellest tehingust kasu saama, sest Eesti Araabia Kuningriik majandaks ise ennast ilma tema täiendavate investeeringuteta – peaasi on lapse kuninglikud mängurõõmud. Esialgu peab ta ikkagi Eesti Vabariigi koos naha ja karvadega ära ostma, aga kui palju see temale orienteeruvalt maksma läheks?
Mis ta peaks Eesti ostmiseks tegema?
1. Tuleb luua Eesti ostmiseks-müügiks vajalikud tingimused. Selleks tuleb mõjutada vastavaid instantse. Kogu selle asja otsustavaks institutsiooniks on Riigikogu. Vaja on Riigikogult saada positiivne otsus. Kuna Riigikogus otsustab asja 4-5 partei riigikogulased, tuleb saada nende soosiv nõusolek. Selleks on tarvis luua 4-5 partei tagtoa huvitatus. Iga partei tagatoas on 5-6 otsustajat, seega on tarvis saada kõigi parteide tagatubade soosiv hoiak tehinguks, ehk „määrida“ parteide tagatoa otsustajaid. Selleks kuluks (5 parteid, igale partei tagatoa liikmele 1 mln. EUR-i) – kokku 25-30 mln.EUR-i).
2. Asja otsustajatele e. Riigikogu liikmetele ka otsustamise eest natuke meelehead, ehk kokku 1,1 miljonit EUR-i.
3. Tehingu otsustamist ettevalmistamise eest ajakirjanduses kiitvate ajakirjandusettevõtete hinnangute avaldamise eest (3 ajalehte, 3 raadiot, 3 TV-saatrjat) – igale 1 mln. EUR-i, kokku 9 miljonit EUR-i.
4. Tehingu probleemide lahendamine ja juriidiline vormistamine kokku kuni 5 miljonit EUR-i.
Nende kulutuste järel võib Araabia nafrasheik vormistada südamerahuga Eesti enda eraomandiks ja oma lapse Eesti Araabia Kuningriigi kuningaks.
Kõik kokku läks Eesti endise riigi ostmiseks kuni 50 miljonit EUR-i. Kas see on mõne Araabia Naftasheigi jaoks mingi ülejõu käiv summa? Ei ole, eriti veel arvestades lapse rõõmu, kes saab mängida kuningat!!
See tundub küll üsna jabur arengustsenaarium olevat... Aga...
Kui arvestada meie praegust (isehakanud)poliitilist eliiti, siis on see üsna reaalne stsenaarium. Meie praegune Riigikogu ja kehtiva valimisseaduse järgi valitav Riigikogu on selliseks stsenaariumiks üpris valmis.
Jälgides meie Riigikogu ja teiste riiklike institutsioonide poolt Põhiseaduse tõlgendamis-järgimist – ma Eesti Araabia Kuningriigi kehtestmise võimaluses eriti ei kahtle. Meie riigis on kõik võimalik.
Piisaks sellest, kui mõnele Araabia naftasheigist miljardärile tuleks mõte kinkida oma alaealisele lapsele tema oma põhjamaine kunigriik, kus laps saaks kuningat mängida. Mis takistab naftaseiki ostmast endale näiteks Eesti Vabariik koos maa ja rahvaga ning panna laps siis siin Eesti kunigaks?
Ei takista mitte miski, sest Eestis on kõik ostetav-müüdav. Kas takistuseks saab meie Põhiseadus või rahvas? Vaevalt küll. Põhiseadust tõlgendab Riigikogu nii nagu Riigikogul tarvis on ning seda tõlgendust kiidavad heaks nii Õiguskantsler kui ka Riigikohus.
Kas siis rahvas takistab? Mis moodi rahvas saab takistada? Kas Riigikogu on meil kunagi rahva arvamust kuulanud? Mina küll ei mäleta. Rahval pole selleks võimalusi ega ka õigust. Rahva arvamust saab küsida (rahvaääletus) ainult Riigikogu nõusolekul.
Selleks, et Riigikogu selliseks referendumiks nõusolekut ei anna – selleks pole palju vaja. Vaja on seda, et parteide tagatoad pole sellega nõus, siis pole ka Riigikogu (ehk parteide tagatubadele alluv organ) sellega nõus. Ilma Riigikogu nõusolekuta rahvaküsitlust-referendumit seaduslikult läbi viia ei tohi ja kui viiaksegi, siis on tulemused ebaseaduslikud.
Järelikult ei loe rahva tegelik arvamus midagi. Nagunii öeldakse, et „tulles vastu rahva tungivale palvele rahvas otsustas“ endale kuninga valida, ning seetõttu tegi Riigikogu sellise otsuse – seda enam, et Riigikogul ON RAHVA MANDAAT!!!
Rahva enda arvamus ei loe midag. Otsustab Riigikogu, õigemini oma poliitiliste parteide tagatubade mõjul.
Kui palju maksaks ja mida oleks vaja teha, et Araabia naftasheik saaks osta lapse mängumaaks tema valitsetava kuningriigi – Eesti?
Minu arvates – naftasheigi jaoks mitte eriti palju – arvestades meie poliitikute müüdavust. Naftasheigi enda seisukohalt ei pea ta isegi sellest tehingust kasu saama, sest Eesti Araabia Kuningriik majandaks ise ennast ilma tema täiendavate investeeringuteta – peaasi on lapse kuninglikud mängurõõmud. Esialgu peab ta ikkagi Eesti Vabariigi koos naha ja karvadega ära ostma, aga kui palju see temale orienteeruvalt maksma läheks?
Mis ta peaks Eesti ostmiseks tegema?
1. Tuleb luua Eesti ostmiseks-müügiks vajalikud tingimused. Selleks tuleb mõjutada vastavaid instantse. Kogu selle asja otsustavaks institutsiooniks on Riigikogu. Vaja on Riigikogult saada positiivne otsus. Kuna Riigikogus otsustab asja 4-5 partei riigikogulased, tuleb saada nende soosiv nõusolek. Selleks on tarvis luua 4-5 partei tagtoa huvitatus. Iga partei tagatoas on 5-6 otsustajat, seega on tarvis saada kõigi parteide tagatubade soosiv hoiak tehinguks, ehk „määrida“ parteide tagatoa otsustajaid. Selleks kuluks (5 parteid, igale partei tagatoa liikmele 1 mln. EUR-i) – kokku 25-30 mln.EUR-i).
2. Asja otsustajatele e. Riigikogu liikmetele ka otsustamise eest natuke meelehead, ehk kokku 1,1 miljonit EUR-i.
3. Tehingu otsustamist ettevalmistamise eest ajakirjanduses kiitvate ajakirjandusettevõtete hinnangute avaldamise eest (3 ajalehte, 3 raadiot, 3 TV-saatrjat) – igale 1 mln. EUR-i, kokku 9 miljonit EUR-i.
4. Tehingu probleemide lahendamine ja juriidiline vormistamine kokku kuni 5 miljonit EUR-i.
Nende kulutuste järel võib Araabia nafrasheik vormistada südamerahuga Eesti enda eraomandiks ja oma lapse Eesti Araabia Kuningriigi kuningaks.
Kõik kokku läks Eesti endise riigi ostmiseks kuni 50 miljonit EUR-i. Kas see on mõne Araabia Naftasheigi jaoks mingi ülejõu käiv summa? Ei ole, eriti veel arvestades lapse rõõmu, kes saab mängida kuningat!!
See tundub küll üsna jabur arengustsenaarium olevat... Aga...
Kui arvestada meie praegust (isehakanud)poliitilist eliiti, siis on see üsna reaalne stsenaarium. Meie praegune Riigikogu ja kehtiva valimisseaduse järgi valitav Riigikogu on selliseks stsenaariumiks üpris valmis.
Tellimine:
Postitused (Atom)