Valitsejad on rumalad?
Valitsejatena
pean ma silmas eelkõige riigikogulasi, valitsuse liikmeid ja Parteide
juhtfiguure. Miks neid? Sest nende käes on võim ja nad valitsevad – sõltumata
Rahva tahtest-arvamusest.
Targaks
peab meie valitsejaid pidama selles osas, et nad on osanud vastu võtta
Valimisseaduse, mis välistab parteitute tarkade inimeste valimise Riigikokku ja
sinna saab „valida” ainult karja juhtoina (Partei juhi/tagatoa) heakskiidul. Sinna saab
„valida” ainult Parteile ustavaid-initsiatiivituid kaasakoogutajad. Samas
välistavad nad ka Valimisseaduse muutmise neile ebasoodsas suunas.
Ettenägelikud
on olnud valitsejad selles osas, et nad ei pea arvestama Rahva arvamusega.
Referendumit ei saa Rahvas oma tahtmise järgi läbi viia ja Parteide Esinduskogu
otsustab – kas ja millise küsimuse üle Rahvas arvamust avaldab.
Valitsejad
on targad selles osas, et nad võtavad Riigilt-Rahvalt raha endi tarbeks nii
palju kui tahavad ning seda kelleltki küsimata ning kellelegi (peale iseendi)
aru andmata.
Valitsejaid
peab tunnustama ka selle eest, et nad on
osanud teha seadused, mille järgi on nad sõnades küll vastutavad kuid
tegelikult vastutusvõimetud – ei vastuta kellegi ega millegi ees peale Partei
juhtoina/tagatoa.
Ei
saa ju rumalaks nimetada inimesi kes koondusid Parteisse eesmärgiga saavutada
isiklik majanduslik heaolu teiste arvelt – olles ise töökuselt ja oskustelt
kaunis keskmisel tasemel, kuid sõnaosav lubaja.
Ei
saa ju rumalaks pidada inimesi, kes ei vaidle vastu ülemustele , kiidavad neile
takka ja leierdavad populaarset plaati
selleks, et saavutada ja säilitada isiklik heaolu.
Ei
saa ju rumalaks pidada inimest, kes
näitab ümbruskonnale ennast tugeva töötaja-spetsialistina ja oskaja inimesena,
ehkki ta valdkonda ei jaga ja tarku ei oska.
Ei
saa pidada rumalaks inimest, kes juhina teeb riigile tulutuid otsuseid, kuid
teised valitsuse liikmed peavad teda väärikaks töötajaks – ka see nõuab oskust.
Oskust nõuab ka oma saamatuse ja vigade süü ajamine
teiste inimeste kraesse.
Kahju
on see – kui inimesed ei saa aru sellest, et nad ei sobi juhi kohale, kuna nad
ei tea ega oska midagi seal teha.
Ei
saa pidada targaks inimest, kes peab ennast targaks ega võta endast targemate
inimeste nõuandeid kuulda.
Kõrkus,
ülbus, endid ülitarkadeks jumalusteks pidamine on meie valitsevate Parteide
juhtide hulgas tavaline nähe.
Meie
valitsejad on seisukohal: Parteilane – olgu ta nii loll, oskamatu, ebamoraalne
ja haritumatu kui tahes – tema sobib igale ametikohale. Peaasi on tema
vastuvaidlematu allumine Partei juhtoinale ja oma Partei juhtkonna kiitmine.
Nagu
näiteks?
Ma
pole kuulnud sotsiaalminster Rõivase’lt ühtki originaalset või enda tarka
mõtet. Pigem on tegemist elukauge ja suht rumala inimesega.
Majandusminister
Juhan Parts – majanduses võhik, on teinud meie majandusele küllaltki palju
kahjulikke (ebamajanduslikke ) otsuseid, kuid on sõnaosav demagoog.
Kaitseminister
Reinsalu on silma paistnud samuti – naiivsevõitu demagoogiliste arvamustega nii
oma erialalt kui Partejuhi seisukohti avaldades.
Peaminister
Andrus Ansipi kohta olen pühendanud oma blogis paar viimast (eelnevad) arvamust.
Minu
seisukohalt on meie valitsejad mõnes suhtes nutikad (oma võimu-vastutamatuse kindlustamisel, ahnuse ja isikliku heaolu
tagamisel); rumalad nad just pole (paljudes seisukohtades nagu – oma
vastutamatuse ja oma heaolu kindlustamise suhtes….).
Aga
Riigi ja Rahva eduka juhtimise seisukohalt pole nad rumalad, vaid saamatud ja
ebapädevad.
