Põhiseadus ja valitsejad

Ajaviitelektüür „EVPõhisedus“
Eesti Vabariigi Põhisedus on meie tavakodanikule kohustuste osas täitmiseks kohustuslik, kodanike õiguste osas aga täidetakse nii palju kui valitsejad heaks arvavad. Presidendile, Riigikogule ja Valitsusele on Põhiseadus aga selline lektüür, mis pole täitmiseks kohustuslik . Ammu oleks aeg meie Põhiseadus viia kooskõlla meie tegeliku eluga ning meie valitsejate tegevusega (Meie Põhiseadus... http://leopall.blogspot.com/2010/07/meie-pohiseadus.html ).
Täiendavalt andis põhjust seda arvata viimase nädala sündmused seoses meie mõjuagendi Edgar Savisaarega.
Ma ei hakka siin arutamaE.Savisaare raha küsimise protsessikirikule/erakonnale etilisust ega ka selle õigsust-valet, vaid selle tagajärgi Põhiseaduse ja seaduste valguses, meie riiklike institutsioonide tegevust seoses selle skandaaliga.
1. Ajakirjandusse lekitati teade, et KAPO on saatnud riigijuhtidele informatsiooni selle kohta, et Edgar Savisaar on venelastelt küsinud raha valimiskampaania läbiviimiseks.
2. Järgmisel peval kinnitas peaminister ajalehes ilmunud informatsiooni ning nimetas E.Savisaare tegevuse jälestusväärseks ning ohtlikuks riigi julgeolekule.
3. Kutsuti kokku riigi julgeolekunõukogu, kes asus PS § 146 (Õigust mõistab ainult kohus) rikkudes seisukohale, et Edgar Savisaar on süüdi ja materjalid raha küsimise kohta tuleb avalikustada.
4. Kapo näitas, et, ta pole apoliitiline struktuur, vaid sõltub täielikult valitsevast parteist. Kapo astus valimisvõitlusesse koalitsiooniparteide poolel. Kusagilt pole välja lugeda, kas KAPO-l oli seaduslik (kohtuniku) luba jälitustegevuseks Keskerakonna (E.Savisaare) jälitamiseks. KAPO asus kohtuniku rolli ning teeb süüdimõistvaid järeldusi (seni avaldamata materjalide põhjal) materjalide järgi, mis ei kinnita küllaldaselt Savisaare süüd.
5. Kõige üllatavam oli presidendi poolt oma võimupiire ületades sekkumine valimisvõitlusesse.
Mida siis president taunimisväärset tegi?
1. President tegi otsuse KAPO arvamuse põhjal, kuulamata ära isegi (süüdistatava) osapoole selgitusi-põhjendusi.
2. Ta mõistis süüdi ja tegi otsuse Keskerakonna (Edgar Savisaare) ilma kohtu arvamuse-otsuseta süüdi mõistmise kohta.
3. Ta otsustas juba ette, et Keskerakond (E.Savisaar) ei saa osaleda meie tulevastes Valitsustes. Andes sellise ettekirjutuse ka tulevastele Eesti presidentidele.
4. Ta tegi ettekirjutuse järgnevatele Eesti presidentidele – keelata Savisaare ja Keskerakonna osalemine ka tueviku Eesti Vabariigi valitsustes.
See näitab, et ei peaminister ega president pea meie Põhisedusest midagi kui ohtu seatakse nende võimulpüsimine.

„ Postimehes“ ilmunud 2 kommentaari:
Harri Kingo
28.12.2010 09:19
Kui õhku olid visatud nii tõsised süüdistused, siis tuleb süüdistusi ka tõendada. Ja tõendamine peab olema sama korrektne ja vettpidav, nagu seisaks süüdistaja kohtumajas ja kohtulaua ees. KaPo paraku üllitas vaid mingi kiirkorras trükitud paberi, mis ei kujutanud endast mingit tõendit, mis alles ise vajas tõendamist rida realt ja sõna sõnalt. Mida aga ei KaPo, ei valitsus tegema ei asunudki.

Niisiis, juriidilisest aspektist vaadatuna kukkus süüdistamine täielikult läbi. Tekkis hoopis mulje, et Savisaar peab ise tõendama, et ta pole kaamel - et meil on täielikult unustatud süütuse presumptsioon ja üleöö on hakanud kehtima hoopis süü presumptsiooni põhimõte. Sellest hetkest, kui KaPo loobus oma süü tõendamise kohustusest oligi kogu KaPo tegevus vaadeldav ja mõistetav üksnes kui osalemine valimiskampaanias. Ja on seda tänaseni.

Kogu süüdistuskampaania, mida väga agaralt toetas meedia, jooksis puhtalt liiva ja ka lõpetati selle algatajate eneste poolt, kui pressikonverentsil järgnes valitsuse puhas loobumine asja edasi ajamisest ja anti teada, et see kõik on vaid "eetiline küsimus" ja "las rahvas olla kohtunik" jms. See oli oma kaotuse tunnistamine asja algatajate eneste poolt.

Pole enam oluline, kas see Keskerakonna nn. Tõekomisjon veel üldse midagi teeb või ei tee - see küllalt räpane ja õiguslikult absurdne episood on meie poliitikas õnneks lõppenud. Ja on kurbnaljakas kulata, kuidas senimaani üks või teine kõrge poliitik sellele veel apelleerib. Pole ju seda, millele apelleerida! See kõik muutus õiguslikult farsiks ja räpaseks valimiskampaaniaks, milles kasutati ära riigi julgeolekustruktuure. Sellele häbenenemist väärt episoodile veel tagant järele apelleerida... No ma ei tea... Meil kui riigil peaks siiski olema mingigi eneseväärikus ja elementaarne arusaam õigusriigi toimimisest.

President näiteks pühendas teemale pika alguse oma aastavahetuse intervjuust... kuid sisuliselt ta toetas oma esinemisega KaPo oskamatust ja võimetust ning esindas süü presumptsiooni põhimõtet. President on samas ise viimane, kes seda teha tohiks - tema on ametiisik, kes peaks õigusaktide koskõla Põhiseadusega valvama, eks siis ka isikliku eeskujuga järgima. Ja meie Põhiseadusesse on must valgel siiski süütuse presumptsiooni põhimõte sisse kirjutatud, ja mitte süü presumptsiooni põhimõte.

Mind väga hämmastas selline käpardlik ja lausa oskamatu asjaajamine ja selline valimiskampaanialik süüdistamine, mis nii kiiresti omaenese vastuolulise ja saamatuse läbi kokku varises - et Eesti riik üldse oma kõrgeimate ametnike isikus sellise asjaga tegeleb. Me pole ju demokraatlik õigusriik, kui meil süü tõendamise asemel on kehtiv süütuse tõendamise kohustus.

Me võime siin lehesabas selle kõige üle arutleda, kuid reaalselt peaksime sellest kampaanialikust käpardlikkusest õppima, et Euroopa Liidu liikmesriigis selliselt riiklikke asju ei aeta. Seda peavad õppima just meie valitsejad, kes kogu oma tegevusega kahjustasid Eesti riigi mainet lausa rahvusvaheliselt. Sest asetada terve KaPole valimiseelse propaganda tegija ja läbiviija rolli... see pole targem ega demokraatlikum kui Lukašenka toimimisviisid Valgevenes. Meie valitsus ja riigijuhid ei tohi olla Lukašenkaga samal tasandil ja kasutama samu vahendeid oma tegevuses - olla nii selgelt oskamatu õiguses ja kasutada riigi julgeolekustruktuure valimisvõitluses.

Piinlik lugu. Oskamatu, hale ja meie riigi kui demokraatliku õigusriigi kahtluse alla seadev lugu.

ref
28.12.2010 09:33
Küsimus pole ju KAPOs vaid põhimõttes, et jõuametkonna arvamuse vastu peab inimesel olema võimalus ja õigus ennast kaitsta. Kui jõuamet tuleb välja mõne väitega, siis ei saa see ennast enam tagasi tõmmat riigisaladuse varju ja teatada, et mina rohkem ei räägi ja arvake minu arvamusest mida tahate. Kui KAPO oleks varem ilmutanud suurt sõltumatust ja selle arvamused oleks tõeks osutunud, siis võiks veel "uskumise" ümber jutustada, aga KAPOl on taagana kaelas arvamused Panovi ja Viisitamme kohta, mis ei osutunud ei poliitiliselt sõltumatuks ega tõeseks. Praegu tuldi välja väitega, et kiriku valmisehitamine sobivakjs ajaks on valimispropaganda, mida tehakse võõra raha eest. See pole enam uskumise vaid suisa tõlgendamise küsimus, kusjuures tõlgendamise õigsuse määrab "valitsuse poliitiline valik".
Mis puutub "jumala advokaadi" M.M katsesse hämada teemal, et seadsusandlust tuleb tõlgendada vastavalt vajadusele ja jõuametkonnad ning valitsus võivad jälitustegevuse seadust valikuliselt rakendada, peaasi et tulemus hea oleks, siis see on oodi laulmine diktatuurile. See, et poliitikud ja parteid sõimavad, laimavad ja musutavad üksteist kuidas oskavad on demokraatias paratamatu, aga kui jõuametkonnad lastakse selle juures välja neile määratud seaduslikest raamidest ja tehakse üheks osaliseks, siis see pole enam demokraatia.