Uued Parteid?

Uus Partei - 1 Osa rahvast ootab uue Partei sündi. Sellise Partei, mis viiks meie rahva demokraatiale ligemale, lõpetaks eestlaste põgenemise Eestist ja viiks meie riigi- ja majanduselu elu edasi. Partei, mis peaks kinni Põhiseaduses sätestatust – vähemalt Eesti Riigi-Rahva-kultuuri säilimise osas. Sellise Partei loomisest on palju juttu olnud mitmel tasandil ja uutmoodi Partei loomise lubajaid on mitu. Paraku. Senised uue Partei loomise lubajad LUBAVAD asutada tõeliselt demokraatliku, Rahva ja Riigi huvide eest tegutseva Partei – seda kahjuks ei saa öelda ENAMUSE meie Parlamendis - Parteide Esinduskogus (vabandust – meil nimetatakse seda Riigikoguks) kohta. Kui tõesed on need ootused-lootused UUE PARTEI puhul, kas ja kuidas need täituksid? Mis siis uue Partei puhul juhtuks? Eeldame, et moodustatav Partei moodustavad tõesti inimesed, kes tahavad pöörata Eesti demokraatia ja edu teele. Seda ikka tegelikult – mitte ainult sõnades-lubadustes (nagu Respublica puhul). See saab väga raske olema. Ühele Parteile pole see jõukohane. Vanad Parteid EI LOOVUTA VABATAHTLIKULT OMA VÕIMU EGA RIIGI RAHAPAJA JUURES JAGAJANA OSALISENA OLEMIST! Vaatamata suurtele ootustele, ei saavuta uus Partei isegi poolt Riigikogu kohtadest. Ilma suure üleolekuta Riigikogus saavutada uute seaduste vastuvõtmine osutub võimatuks. Uued-demokraatlikud seadused ja seadusemuudatused – MIS VIIVAD meie elu demokraatlikumaks, paremaks – on vaja selleks, et meie elu muutuks seaduslikult seaduste põhiselt paremaks. Uute seaduste vastuvõtmiseks on vaja üle poole poolthääli Riigikogu koosseisust. See tähendab, et (uus – demokraatlik Partei) peaks olema koalitsioonis teise (või enama) Parteide Esinduskogus esinevate TEGELIKKE uuendusi sooviva Parteidega. Meie vanades Parteides on TEGELIKU DEMOKRAATIA, Rahva – Riigi huvide arvestamine-eelistamine – on olematu. Enamus vanu Parteisid soovivad jätkata vana viisi ja mõnuleda jumalustena Rahva turjal. Uuel Parteil/parteilastel Riigi/Rahva huvide esikohale seadmine Parteide Esinduskogus – see on paraku üpris raske. Meie Parteid on endile KOMMUNISMI TOOMPEAL üles ehitanud, Riigi-Rahva olukord neid ei huvita. Praegused Riigikogu Parteid on stagneerunud, tegutsetakse ainult/peamiselt iseendi ja oma Partei huvides, nagu näitas DASA-MSA programmide vastuvõtmise soov – nad ei tea, mis asi on demokraatia, nad alles hakkavad SEDA ÕPPIMA. Ometi väidavad, et meie maa olla väga demokraatlik, sealhulgas VALIMISSEADUS. Tegelikkuses on meil HÄÄLETUS-SEADUS - me saame HÄÄLETADA AINULT Parteide poolt esitatud parteilaste poolt. Kelle poolt Parteid LUBAVAD hääletada – seda otsustavad Parteid. Miks koosneb meie praegune Parteide Esinduskogu hundimoraali viljelevast – Riigi-Rahva huvisid eiravast kooslusest? Sellepärast, et VALIMISSEADUS on selline. Parteid lubavad valida (õigemini – hääletada) – ja Parteid valivad Parteide Esinduskokku isikuid, kes peavad täitma-oskama vaid KAHT asja: olema kuulekas - truu käsutäitja oma Partei tagatoale ja tundma nupu värvi, millele Partei tagatuba käsib vajutada. Uute seaduste vastuvõtmiseks on tarvis saavutada üle poole RK saadikute poolthääli – seega tuleb VEENDA vanameelsete Parteide saadikuid hääletama uuenduste poolt. VÕI teha selline Valimisseadus, mis muudaks Parteide Esinduskoguks. Sellepärast tuleb KÕIGEPEALT MUUTA VALIMISSEADUST! Enne II Maailmasõda koosnes Eesti Riigikogu samuti 101 inimest, Riigikogu käis koos kaks korda aastas (sessioonidel), puudusid ulmelised palgad ja ulmelised hüvitised. EV 1938.a. Põhiseaduse § 60. Riigikogu teostab seaduste vastuvõtmist ja muid ülesandeid Põhiseaduse alusel…. Riigikogu on kahekojaline rahvaesindus. Ta koosneb Riigivolikogust ja Riiginõukogust. 1938.a. PS seadis sisse nõuded Riiginõukogu liikmete valimisel, mõned neist nõuetest peaks kehtestama ka uues Valimisseaduses, näiteks -§ 85. Riiginõukogu liikmete valimisel või nimetamisel on üldiseks juhtnööriks vastavate kodanikkude 1) lugupeetud ning väärikas isiksus ja tuntud kodanikutublidus ning riiklik mõtteviis ja 2) teadmised ning elukogemused, mis kasulikud Riiginõukogu tegevuses. Riiginõukogu kujundamise seadusega määratakse teadmiste ja elukogemuste alusena lähemalt kodanikkude tegevuse kestus nende elukutselises töös või avalikus tegevuses, kuid nõnda, et selle töö või tegevuse nõutava kestuse alammäär ei oleks alla kahe aasta ja ülemmäär üle kümne aasta. - Miks need sätted Valimisseadusesse panna? Sest Praeguses Parteide Esinduskogus on riiklikult mõtlevaid riigimehi vähe, paljude suhtes on lugupeetus, väärikus, teadmised ja elukogemused üpris kahtlasel tasemel. Need omadused on aga olulised Parlamendiliikmele. Eesti vajab Riigi Juhti, kes suudaks Riigi valitsejaid mobiliseerima ühtseks tegevuseks, mille eesmärgiks ja tulemuseks oleks Riigi ja Rahva elu edukas edasiviimine. See peab olema tugev isiksus, kes suudaks ühendada erinevad Parteid ühise eemärgi nimel tegutsema. See peaks olema President, Peaminister või mõne Partei tugev JUHT. http://leopall.blogspot.com/2013/09/eesti-vajab-riigi-juhti.html?utm Praeguse Valimisseaduse (mis pole vastavuses praegu kehtiva Põhiseadusega) puudustest ehk edaspidi. Riigikogu elu- ja mõtlemisviisi uueks muutmiseks ei piisa ÜHEST UUEST PARTEIST.

Riigikogulase ABID

Riigikogu esimees Ene Ergma rõhutas oma aastalõpuintervjuus, et rahvasaadikud peaksid saama endale isiklikud abid, sest tegelikult on neid väga vaja, kuid möönis samas, et Riigikogul on võimatu avalikkuse kriitikast mitte välja teha. - Üks Andres Laiapea artikli kommenteerija sel teemal arvestas kokku ja sai tulemuseks – riigikogul kogunes AASTAS töötunde kokku AMETLIKULT 351 tundi, e, tavatöötaja 2 kuu normtunnid. Siin on arvestatud istungitel RK saalis oldud töötunnid. Muidugi pole siinhulgas arvestatud puudumisi istungitelt ega ka töötunde komisjonides. - Teine kommentaator arvestas välja – mitme inimese kohta on erinevates Euroopa riikides 1 parlamendi liige ja sai tulemuseks …Eesti parlamendi liikmete töökoormus võrreldes teiste riikidega: elanikke ühe parlamendi liikme kohta: Eesti - 12 500 Läti - 20 000 Leedu - 21 000 Ungari - 25 000 Soome – 27 500 Rootsi - 25 500 Itaalia - 61 500 Saksamaa – 108 000 Prantsusmaa – 109 000 Arvud on toodud ligikaudsed aga siiski annavad ülevaate meie riigikogu liikmete töökoormusest…. Kui võtta arvesse seda, et paljud riigikogulased VÄLJASPOOL RIIGIKOGU teevad saateid televisioonis (P.Võsa), loevad loenguid õppeasutustes (I.Gräzin), juhivad orkestreid teise linna teatrites (Tarmo Leinatamm Tartus), jne… - nad pole ainukesed. Mõned RK saadikud tutvustavad Indias elevantidele või Aafrikas ninasarvikutele Eesti edu saladusi. Väga tihti on RK saalis ALLA 10-ne inimese. Ikka ollakse kohtumistel VALIJATEGA (parteikaaslastega kes neid valisid?), mingil üritusel, lähetusel või teadmata põhjusel. Niigi ületab riigikogulaste puhkus kahte kuud aastas, kuigi kõrget palka ja erinevaid hüvitisi saavad nad ööpäevaste töötamiste eest 24 tundi x 365 päeva eest aastas. On olemas Riigikogu Kantselei töötajate armee, on juriidilisi, majandusnõustajaid… igal parteil on poliitilised nõunikud… Kas siis Riigikogu Kantselei töötajate, nõunike-nõustajate, poliitabide ülesandeks pole riigikoguasi abistada? Niigi ületab nende arv riigikogulaste endi arvu. Mis jääks siis uute, taodeldavate riigikogulase abide ülesandeks? Paberite ettekandmine või Riigikogu saadikute asendamine nende töökohal? Kõik Riigikogus esindatud Parteid saavad Riigilt kümneid tuhandeid eurosid dotatsiooni aastas. Vaatamata igasuguste nõunike-nõustajate olemasolule ei ole paljud rahul Riigikogu liikmete töö kvaliteediga, kuna seadustes on palju praaki, tihti kestavad Riigikogu istungid ainult mõne minuti päevas.... Miks arvatakse seda, et kui senini igasugused riigikogulaste nõunikud-nõustajad pole suutnud tagada riigikogulaste tööd vajalikul tasemel – siis nüüd palgatavad riigikogulaste abid on nõustajatest-nõunikest targemad ja tõstavad Riigikogu töö kvaliteeti? Pigem arvan, et need ABID palgatakse semude-sugulaste hulgast - neile ja endile hea elu kindlustamiseks, Riigikogu töös aga ei muutuks midagi. A.Laiapea artikkel Riigikogu esimees Ene Ergma rõhutas oma aastalõpuintervjuus, et rahvasaadikud peaksid saama endale isiklikud abid, sest tegelikult on neid väga vaja, kuid möönis samas, et Riigikogul on võimatu avalikkuse kriitikast mitte välja teha. Tema lootus, et avalikkus ei võtaks seda küsimust seekord hüsteeriliselt, ei ole ilmselt määratud täituma, sest sellise väikese omaette riigi pidamine on niigi väga kallis ja kui poliitikud tahavad luua lihtsalt juurde 101 parteilist ametikohta, siis on täiesti loomulik, et suur osa rahvast sellise priiskamise peale pahandab. Seda eriti olukorras, kus Eesti riigivõlg kasvab, rahvastik vananeb ja kahaneb ning eurorahade sissevool ei kesta samas mahus enam väga kaua. Kuid on üks võimalik kompromiss, millega paljud kodanikud oleksid tõenäoliselt nõus leppima ilma suurema nurinata. Nimelt see, kui rahvasaadikutele isiklike abide palkamiseks vajaminev raha hangitaks Riigikogu liikmete arvu kärpimise kaudu. Eesti parlament ei ole praegu kaugeltki kõige väiksem Euroopa Liidus. Võib isegi öelda, et see on ebaproportsionaalselt suur. Kui meie rahvasaadikute arvu kolmekümne võrra vähendada, siis oleks Riigikogu liikmete arvult endiselt suurem nii Luksemburgi, Malta kui ka Küprose parlamendist. Lätile jääksime siis alla, aga Lätis elab ka oluliselt rohkem inimesi ning sealgi on juba asutud rääkima saadikute arvu vähendamisest sajalt kaheksakümnele, et see vastaks paremini riigi suurusele. 71 saadikut oleks Eestile täiesti paras ja piisav. Euroopa Liitu mittekuuluva Islandi parlamendis on näiteks ainult 63 saadikut, kuigi seal tuleb teha seaduste kallal kohapeal kahtlemata rohkem tööd kui Eestis, kuhu suurem osa seadusandlusest tuleb teatavasti Brüsselist ja Strassbourgist. Lisaks sellele, et saadikute arvu kärpimine annaks Riigikogule raha saadikuabide palkamiseks, oleks sellel veel mitmeid kasutegureid. Kõigepealt olmeline. Praegu istutakse Riigikogu saalis nagu silgud pütis ning seetõttu ei ole tegelikult põhjust imestada, et saal on sageli pooltühi. Saadikute arvu vähendamisel saaks teha järgmise kapitaalremondi käigus suuri ümberkorraldusi, luua saadikutele mugavama töökeskkonna, anda igaühele omaette laua. Teiseks ühiskondlik: väheneks poliitikute üleproduktsioon, aga kasvaks poliitiline konkurents. Riigikogulased võivad nüüd muidugi jätkata unistamist, sest seda ju keegi keelata ei saa, aga kui nad soovivad endale tõesti saadikuabisid, siis võiksid nad vaadata asju realistlikult ja hakata astuma samme Riigikogu liikmete arvu kärpimiseks, et saada raha abide palkamiseks. Riigikogu liikmete arv on pandud paika põhiseadusega. Pöördusin ise paari aasta eest presidendi kui erakondadeülese tegelase poole, et ta kasutaks selles küsimuses oma õigust algatada põhiseaduse muutmist, aga... president ei osutunud jõuluvanaks. Põhiseaduse muutmine tuleb kiita heaks Riigikogu kahe järjestikuse koosseisu poolt. See tähendab, et kui protsessiga praegu pihta hakata, siis võib 71-liikmeline Riigikogu, kus igal saadikul on oma isiklik abi, koguneda juba pärast 2019. aasta Riigikogu valimisi. See aeg võib näida pikk, aga stabiilsetes demokraatiates võtavadki sellised muutused sageli kaua aega, mõnikord lausa aastakümneid. Kõik sõltub ainult sellest, kui vajalikuks riigikogulased ise abide palkamist tegelikult peavad. Kui see on nende jaoks tõesti oluline, siis ei tohiks neil ju olla midagi sellise kompromisslahenduse vastu.