Eesti härjavõitluse traditsioonid pole küll nii vanad kui Hispaanias. Kuid meie toreerod on palju verejanulisemad kui hispaanlaste omad, ehkki meil otsest verevalamist ei toimu. Selles suhtes oleme meie hispaanlastest palju tolerantsemad ja seaduskuulekamad. Meil härg fiestal surma ei saa, ehkki paljud meie toreerod keeraksid hea meelega ka meie härjal kaela kahekorra. Meie sellised toreerod on populaarsed. Neid toreerosid on vägapalju 40 - 50% rahvast, kes on pimestatud oma Toompea jumalustest. Toreerod ei pruugi nautida „Härja“ tapmist, vaid seda, et nad astusid avalikult Härjale vastu – sõltumata sellest, kas õigesti või ebaõiglaselt.
Hispaanias toimub härjavõitlus palju harvemini kui meil, sest meil toimub see peaaegu pidevalt. Kui Hispaanias toimub härjavõitlus sportliku hasardi ja vaatemängu pärast, siis meil tihti arvamusest, teadmatusest, põhjendamatu pimeda viha pärast „Härja“ vastu. On põhjust või mitte – Härg tuleb tappa!
Kui Hispaanias ärritatakse – õrritatakse härga punase rätikuga, siis meil punast rätikut toreerod ei vaja. Meil piisab sõnadest, tegudest, lippude lehvitamisest oma vastasseisu näitamiseks „Härja“ ja tema kaaskonna vastu.
Mis on siis need „punased rätikud“, mida kasutatakse meie seni veel kindlalt seisva „Härja“ vastu?
Meie Tooreerod kasutavad punaste rätikutena:“K-kohuke“, „Kesik“, „Buresin“, „Savisaar“, „Edgarjuugend“, ... Valik on lai. Aga tulemus?
Eriti aktiivne toreero „härja“ vastu on praegune peaminister. Kuid ega „Härg“ ka papist poiss pole. „Mopsidest“ ta välja ei tee, kuid vähegi väärilisi vastaseid puistab ta halastamatult. Tema on pikaajalises vastastega võitluses karastunud. Võitlus käib vahelduva eduga, kuid teda maha murda pole siiani kellelgi õnnestunud. Kuni märtsini toimub mitu suurheitlust ja „Härg“ loodab nendest heitlustest võidukalt välja tulla. Praegu saadavad teda ikka vasikavaimustusega imetlevad noored vissikesed.
Ehk oleks aeg leida endale vääriline mantlipärija ja ise rahulikku pensionipõlve pidama hakata?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar