Justiitsministeerium on meie riigis ükstaähtsamatest ministeeriumistest, kuna siin toimub ettevalmistus õigusloomeks (seadused), õiguse mõistmine – KOHTUD, kogu seadusandlus ja seaduste täitmise järelevalve (prokuratuur) on ministeeriumi haldusalas, vanglaamet tegeleb vanglate ja vangidega. Seega on Justiitsministeerium riig õiguslik kants.
Justiitsministeerium on üks vähestest ministeeriumitest, mis on suhteliselt pikka aega ühe partei hallata ja pikka aega juhib seda sama inimene - kogenud jurist. Justiitsministeerium on üks vähestest ministeeriumitest, mida juhib erilaste kogemustega spetsialist. Sellest tuleks järeldada, et meil on asjad seadusandlusega, kohtute ja prokuratuuri töö hea; probleeme pole ka Notarite ja Kohtutäiturite tööga? Kas rahvas on rahul Justiitsministeeriumi tööga tervikuna? Muidugi, alati võib paremat tahta kuid täiuslikkuseni ei jõuta peaaegu kunagi.
Seadustega on küll nii, et seadused valmistavad ette Justiitsministeeriumi töötajad, kuid need seadused võtab vastu Riigikogu, kus saadakse aru seaduse mõttest – mõned üksikud saavad aru enamusest seaduse sätetest. Riigikogus on küll kolm juristi (101 hulgas võib juriste ka rohkem olla) I.Gräzin, V.Linde ja U.Reinsalu, kuid need juristid on tugevasti kallutatud seisma oma kitsa rigkonna huvide eest (partei ja oma tutvusringkond), mis välistab rahva huvide arvestamisega – siin kaovad nende juriidilised teadmised ning arvestatakse ainult oma kildkonna huvidega.
Meie seaduste ja seaduste kohaldamise eesmärkidest rahvale pole meil aru saanud ei Justiitsministeerium ega ka Riigikogu. Õiguse mõistmine on nende arvates AINULT varakate priviligeeritud klassi õigus. Issegi keskklass tuleb eemale hoida oma õiguste nõudmisest. Palju meetmeid on tehtud selleks, et hoida inimesi eemale kohtusse pöördumisest ja õigluse jaluleseadmisest.
1. Juba aasta algusest käib tsiviilhagide riigilõivu arvestus eurodes, ehkki maksta tuleb Eesti kroonides. Praegu on see harjumatusest keeruline ümberarvestamine, mis nõuab ametliku pangakursi teadmist.
2. Riigilõivu määrad on nii kõrged, et alla keskmise kuupalgaga inimene ei suuda rahalisete kulutuste tõttu hagiga kohtusse pöörduda. Arvestades veel sellega, et advokaatide teenused on kallid, juriidilise erihariduseta pole aga meie kohtutes midagi teha – ei saa hakkama, sest asjaajamine kohtus on juriidiliselt keerukas. Riigilõiv on väiksemate hagisummade puhul 1/5 hagetavast summast, hagisummade puhul üle 100 000 krooni aga 1/10 hagisummast.
3. Advokaatide teenused on kallid, alates 1 000 krooni kuni 8 000 krooni tund, lisaks veel protsent hagisummalt. Riigi poolt tasuta õigusabina kohtu poolt määratud juristist/advokaadist on kasu niipalju, et hagi saab esitada ja kohtus ta ka esineb, kuid kuna riigi poolt makstakse (advokaatide mõistes) vähe, vastas on aga hästimakstud advokaat (tihti sõber-kolleeg). Otsusest - tulemusest määratud advokaadi saadav rahasumma ei sõltu, seetõttu pole määratud advokaadist tihtilugu soovitud abi.
4. Väärteomenetluse (kõik liiklus-rikkumised jne...) otsustab esimese astme kohus. Edasi saab kaevata ainult advokaadi abil Riigikohtusse. Kuigi kohtu otsus võib vale olla (tihti seda ka on), läheb Riigikohtusse edasikaebamine palju kallimaks kui Politsei või kohtu poolt määratud trahv ning jäädannõusse ebaõiglusega.
5. Asjaajamine kohtutes on väga aeganõudes. Inimesel on väga vedanud kui ta saab lihtsa tsiviihagi kohtus lahendatud 2-3 aastaga (mitte arvestades muidugi kokkuleppeid, mida kohtud TUNGIVALT ja PIDEVALT iga kord soovitavad).
Need eelnevad 5 punti on põhjused, mis takistavad paljusid inimesi kohtusse õiguse järgi pöördumast. Ilmselt sama põhjusega on need sellistena ka tehtud.
Nii ei saa tihti näieks lahutuse puhul isegi ühisvara jagada (korter, maja... nende hind on enamasti üle miljoni krooni. Ainuüksi riigilõiv 1 miljoni pealt on 100 000 krooni, 2-miljonilise maja puhul 200 000 krooni). Riigilõiv tuleb aga enne hagi esitamist ära maksta, muidu kohus asja arutamisele ei võta. Isegi keskmise palga saaja puhul on hagiga kohtusse pöördumine, rahaliselt) küsitav - rääkimata madalapalgalistest. Lisanduvad ju veel kallid advokaadi kulud, mis üldreeglina tavalise hHagi puhul ei ole alla 50 000 krooni. Justiitsministeerium on ilmselt seisukohal, et madalapalgalised ei tohigi õigust kohtu kaudu nõuda – kannatagu nurisemata ebaõiglust.
Riik osutab küll kohati tasuta õigusabi, kuid imselt mitte piisavas mahus ja selle kvaliteet (eriti kriminaalasjades) jätab soovida, kuna riigipoolse määramise puhul on advokaatide stiimul kaitsealuse huvisid kaitsta väga väike. Advokaatide honorari mõistes peavad nad määratud korras kaitsmmisel – esindama peaaegu tasuta ja neil puudub huvi tõeliselt rinda pista hästitasustatud kolleegiga (kes on tihti ka sõber).
Ka vaesemal elanikkonnalon mõnikord vajadus pöörduda kohtusse õiguse järgi, mis on raha vähesuse tõttu sageli probleemne.
Ministeeriumi haldusalas on Prokuratuur, kes teostab eeluurimise järelevalvet ja Kohtud, kes mõistavad õigust esitatud eeluurimis-materjalide põhjal. On selline tunne, nagu tegutseksid nad eri seaduste põhjal. Millest muidu need kohtu poolt õigeksmõistvad otsused – näiteks pronssõduri kangelased –ja see pole ainuke õigeksmõistev otsus..
pühapäev, 30. mai 2010
laupäev, 29. mai 2010
Kuidas elada 1 000 aastat
Kes soovib igavesti elada? Kes aitab meid igavest elu saavutada?
Inimesed arvavad, et tervislik eluviis, imerohud, mingi ime,...
Asi on lihtsalt PALJU PROOSALISEM. Seda aitavad meil saavutada meie maailma kõige demokraatlikumad kohtud koos meie andekaima justiitsministeeriumi ja andekate kohtutäituritega.
Kuidas saavutada pikaealisus, mis garanteeriks sadu tuhandeid aastaid? Väga lihtne, Tuleb riigilt pihta panna miljoneid kroone, minna kohtu alla, kohtus saada tingimisi karistus ja asuda kohtu otsuse põhjal võlgu maksma ca 1 000 krooni aastas. Nii võib saavutada isegi igavese elu, sest aastas võib maksta ka 1 000 keooni asemel 1 kroon. Inimese igavesele elule aitab kaasa meie humaanne justiitsministeerium.
Kui palju aastaid peaks elama Ago Viiol? Lähtudes sellest, et ta maksaks ära oma võla riigi ees nagu siiani ca 1000 krooni aastas, siis umbes 600 000 aastat. Seni kahtlemata pikaealisuse rekord Viiolile!
Kui palju peab elama Aavik (Weroli tehaste asjus süüdimõistetu)? Ilmselt ka sadu tuhandeid aastaid. Oma nimelt kogu väärtus teistele kanditud (abikaasa ja lapse said miljonärideks tänu isa-Aaviku kinkidele), ise aga puupaljas ( isegi tualettpaberit ei saa osta, vetsus käib odavama liivapaberiga).
See kehtib meie sulide suhtes.
Meie ausate inimeste suhtes võivads meie kohtutäiturid põhimõtteliselt alusetult õhukraani kinni keerata, sulide suhtes mitte.
Inimesed arvavad, et tervislik eluviis, imerohud, mingi ime,...
Asi on lihtsalt PALJU PROOSALISEM. Seda aitavad meil saavutada meie maailma kõige demokraatlikumad kohtud koos meie andekaima justiitsministeeriumi ja andekate kohtutäituritega.
Kuidas saavutada pikaealisus, mis garanteeriks sadu tuhandeid aastaid? Väga lihtne, Tuleb riigilt pihta panna miljoneid kroone, minna kohtu alla, kohtus saada tingimisi karistus ja asuda kohtu otsuse põhjal võlgu maksma ca 1 000 krooni aastas. Nii võib saavutada isegi igavese elu, sest aastas võib maksta ka 1 000 keooni asemel 1 kroon. Inimese igavesele elule aitab kaasa meie humaanne justiitsministeerium.
Kui palju aastaid peaks elama Ago Viiol? Lähtudes sellest, et ta maksaks ära oma võla riigi ees nagu siiani ca 1000 krooni aastas, siis umbes 600 000 aastat. Seni kahtlemata pikaealisuse rekord Viiolile!
Kui palju peab elama Aavik (Weroli tehaste asjus süüdimõistetu)? Ilmselt ka sadu tuhandeid aastaid. Oma nimelt kogu väärtus teistele kanditud (abikaasa ja lapse said miljonärideks tänu isa-Aaviku kinkidele), ise aga puupaljas ( isegi tualettpaberit ei saa osta, vetsus käib odavama liivapaberiga).
See kehtib meie sulide suhtes.
Meie ausate inimeste suhtes võivads meie kohtutäiturid põhimõtteliselt alusetult õhukraani kinni keerata, sulide suhtes mitte.
reede, 28. mai 2010
Lagle Pareki käekott - ja ...Sildam??
Toomas, Stas ja Lagle käekott .
Istusin 29. jaanuaril oma vanema poja sünnipäevalauas koos minu asetäitja Slaviku ja oma abikaasaga (olin sel ajal Leninirajooni Siseasjade Osakonna Kriminaaljälituse Jaoskonna Ülem). Vestlesime igapäevastel teemadel, kui kuulsin telefonihelinat. Telefoni teises otsas oli osakonna korrapidaja, kes kutsus meid Slavikuga osakonda ja - kohale ilmuma pidi vormiriietuses. Osakonnas kutsus mind enda juurde osakonna ülem H.P., kes käskis sõita sündmuskohale Vabaduse puiesteele, kuna seal oli värskelt olnud „rõvok“ (möödaminnes naisel kott rebiti käest ja varasjooksis ära). Ma ei tahtnud kohale minna ja selgitasin seda ka ülemale, et – olin oma poja sünnipäevalauas koos oma asetäitja Slavik Popaga... Harri omakorda – seda parem, minge mõlemad. Asi on tähtis, kuna tegemist on Lagle Parekiga – kuulus dissident. KGB on nende tänase koosoleku pärast jalul.
Lõin oma kollasele 02-le (mitte miilitsa-auto, vaid kollame „piruka-ziguli“) hääled sisse ja sõitsime Nõmmele Vabaduse puiesteele. Seal tulid meie juurde KGB-lased, kes käskisid kirja panna kõik toas viibivad inimesed - kuna seal on dissidendid koos ning neil on tarvis infot dissidentide koosolekul viibijate kohta.
Majas oli peale Lagle Pareki veel Tunne Kelam, Tiit Madisson, Heiki Ahonen,.. üldse kokku 6-7 inimest. Lagle Parek selgitas, et temast mööduv mees oli haaranud tema käekoti ja jooksnud sellega minema varguse toime pannud meest oodanud autosse. Auto sööstis kohe minema. Õnneks taibati vaadata auto numbrit (M-21, vana „Volga“) ja kirjutati selle auto number ülesse. Lagle Parekil olid kotis järgmise päeva ettekande referaadid, mis olid temale väga .vajalikud (muidugi huvitasid need ka KGB-d).
Peale seletuste võtmist sõitsime osakonda kahtlustatatvat autot kindlaks tegema. Helistasin autoregistrisse, andsin auto numbri ning palusin endale tagasi helistada kui andmed auto ja auto omaniku kohta on leitud. Mõne minuti pärast helises mu töölaul telefon.
-Kas jälituse ülem Stas? Mina olen major X KGB-st.
-Olen küll. Milles asi?
-Kuule Stas, Sa otsisid mõne minuti eest Autoregistrist „Volgat“. Ära otsi. Sellist autot Autoregistris registreeritud ei ole. Ja ära muretse, kõik loksub omale kohale.
-Tähendab, see on teie kätetöö?
-Stas, ära uuri elu – nii on Sulle endale kasulikum. Küll te oma käekoti kätte saate.
Telefonikõnest sain aru, et meil pole erilist mõtet otsima hakata, sest see on KGB kätetöö.
Järgmisel hommikul helistatigi mulle.
-Stas, see olen jälle mina. See, mida te otsite, on Pärnamäe kalmistu lähedal (vist) Jasmiini tn. Nr... trepil. Seal on kõik alles peale ühe pisiasja.
Sõitsingi antud aadressile. Majas kedagi kodus polnud, kuid Lagle Pareki käekott oli maja välistrepil. Käekotist oli kadunud ettekande referaat, muud esemed olid alles. Käekoti tagastasin mina Lagle Parekile.
Toomas (Sildam) käis meie osakonnas omal ajal väga tihti. Noore ajakirjanikuna sai ta meilt (rohkem uurimisjaoskonnast) materjali artikliteks. Ta tegeles peamiselt alaealiste õigusrikkujatega. Toomasel oli niivõrd lai tutvusringkond, et nende hulgas võis olla küll KGB töötajaid. Ajakirjanikuna oli tal KGB-lastega kokkupuuteid. Seda, et Toomas on KGB agent, seda ma ei usu (paljud endised miilitsakaaslesed seda ei usu). Kui Toomas ka suhtles KGB-lastega, ei tähenda see seda, et ta nende agendiks oleks olnud.
Endise Kriminaaljälituse Jaoskonna ülema jutu põhjal
Istusin 29. jaanuaril oma vanema poja sünnipäevalauas koos minu asetäitja Slaviku ja oma abikaasaga (olin sel ajal Leninirajooni Siseasjade Osakonna Kriminaaljälituse Jaoskonna Ülem). Vestlesime igapäevastel teemadel, kui kuulsin telefonihelinat. Telefoni teises otsas oli osakonna korrapidaja, kes kutsus meid Slavikuga osakonda ja - kohale ilmuma pidi vormiriietuses. Osakonnas kutsus mind enda juurde osakonna ülem H.P., kes käskis sõita sündmuskohale Vabaduse puiesteele, kuna seal oli värskelt olnud „rõvok“ (möödaminnes naisel kott rebiti käest ja varasjooksis ära). Ma ei tahtnud kohale minna ja selgitasin seda ka ülemale, et – olin oma poja sünnipäevalauas koos oma asetäitja Slavik Popaga... Harri omakorda – seda parem, minge mõlemad. Asi on tähtis, kuna tegemist on Lagle Parekiga – kuulus dissident. KGB on nende tänase koosoleku pärast jalul.
Lõin oma kollasele 02-le (mitte miilitsa-auto, vaid kollame „piruka-ziguli“) hääled sisse ja sõitsime Nõmmele Vabaduse puiesteele. Seal tulid meie juurde KGB-lased, kes käskisid kirja panna kõik toas viibivad inimesed - kuna seal on dissidendid koos ning neil on tarvis infot dissidentide koosolekul viibijate kohta.
Majas oli peale Lagle Pareki veel Tunne Kelam, Tiit Madisson, Heiki Ahonen,.. üldse kokku 6-7 inimest. Lagle Parek selgitas, et temast mööduv mees oli haaranud tema käekoti ja jooksnud sellega minema varguse toime pannud meest oodanud autosse. Auto sööstis kohe minema. Õnneks taibati vaadata auto numbrit (M-21, vana „Volga“) ja kirjutati selle auto number ülesse. Lagle Parekil olid kotis järgmise päeva ettekande referaadid, mis olid temale väga .vajalikud (muidugi huvitasid need ka KGB-d).
Peale seletuste võtmist sõitsime osakonda kahtlustatatvat autot kindlaks tegema. Helistasin autoregistrisse, andsin auto numbri ning palusin endale tagasi helistada kui andmed auto ja auto omaniku kohta on leitud. Mõne minuti pärast helises mu töölaul telefon.
-Kas jälituse ülem Stas? Mina olen major X KGB-st.
-Olen küll. Milles asi?
-Kuule Stas, Sa otsisid mõne minuti eest Autoregistrist „Volgat“. Ära otsi. Sellist autot Autoregistris registreeritud ei ole. Ja ära muretse, kõik loksub omale kohale.
-Tähendab, see on teie kätetöö?
-Stas, ära uuri elu – nii on Sulle endale kasulikum. Küll te oma käekoti kätte saate.
Telefonikõnest sain aru, et meil pole erilist mõtet otsima hakata, sest see on KGB kätetöö.
Järgmisel hommikul helistatigi mulle.
-Stas, see olen jälle mina. See, mida te otsite, on Pärnamäe kalmistu lähedal (vist) Jasmiini tn. Nr... trepil. Seal on kõik alles peale ühe pisiasja.
Sõitsingi antud aadressile. Majas kedagi kodus polnud, kuid Lagle Pareki käekott oli maja välistrepil. Käekotist oli kadunud ettekande referaat, muud esemed olid alles. Käekoti tagastasin mina Lagle Parekile.
Toomas (Sildam) käis meie osakonnas omal ajal väga tihti. Noore ajakirjanikuna sai ta meilt (rohkem uurimisjaoskonnast) materjali artikliteks. Ta tegeles peamiselt alaealiste õigusrikkujatega. Toomasel oli niivõrd lai tutvusringkond, et nende hulgas võis olla küll KGB töötajaid. Ajakirjanikuna oli tal KGB-lastega kokkupuuteid. Seda, et Toomas on KGB agent, seda ma ei usu (paljud endised miilitsakaaslesed seda ei usu). Kui Toomas ka suhtles KGB-lastega, ei tähenda see seda, et ta nende agendiks oleks olnud.
Endise Kriminaaljälituse Jaoskonna ülema jutu põhjal
teisipäev, 25. mai 2010
Poliitik - Punik
Vana valmimeistri kaasajastatud variant. PUNIK kaasajal
Kord reformar peksis kesikut
Kes teab, mis tulu sellest saada ihkas,
Võib olla, et ta kesikut vast vihkas –
Või vaigistas ehk muidu südant võimukat
Ta oli kesikust tugevam ju palju.
Mis tegi aga kesik –hoobi sai ta valju-
See oli tarvis kätte tasuda, kuid-
kuidas õiendada kangemaga,
Ei või ju vastu hakata...
Ta vaatas ringi, ees tal roheline-Strandberg vaga
See oli nõrgem tast – seda teadis ta
Ja selle kallale ta tormas tuhinaga.
Nii pole üksnes poliitikute-tõprakarjas lugu
Kus valitsemas tõprameel,
Vaid ka seal, kus Eesti rikkurite sugu –
Et see, kes rikkam, petabb vaesemat
Ja vaesem jälle... nõrgemat.
Kord reformar peksis kesikut
Kes teab, mis tulu sellest saada ihkas,
Võib olla, et ta kesikut vast vihkas –
Või vaigistas ehk muidu südant võimukat
Ta oli kesikust tugevam ju palju.
Mis tegi aga kesik –hoobi sai ta valju-
See oli tarvis kätte tasuda, kuid-
kuidas õiendada kangemaga,
Ei või ju vastu hakata...
Ta vaatas ringi, ees tal roheline-Strandberg vaga
See oli nõrgem tast – seda teadis ta
Ja selle kallale ta tormas tuhinaga.
Nii pole üksnes poliitikute-tõprakarjas lugu
Kus valitsemas tõprameel,
Vaid ka seal, kus Eesti rikkurite sugu –
Et see, kes rikkam, petabb vaesemat
Ja vaesem jälle... nõrgemat.
laupäev, 22. mai 2010
Milleks selline statistika?
Milleks meil ebaadekvaatset statistikat peetakse?
Kas teate, kui suur on töötute arv kasvõi 2-3 tuhande piires? Arve on esitatud alates 80 000 – 137 000-ni. Aga milline neist see õige on? Meie statistika näitab, kui paljud saavad töötute abiraha, mitte töötute arvu - töötuid on kümnete tuhandete võrra rohkem. Kui palju neid on – statistika ei kajasta.
Kui palju inimesi on lahkunud Eestist võõrsile tööle ja elama viimase 10-15 aasta jooksul (rääkimata lahkumise põhjustest)? Kas meie aastane elanke sisse-väljaränne ja loomulik iive (mõlemad kokku) on positiivne või negatiivne? Seda ei saa teada omamata teavet väljarände kohta. Väljarände kohta mingit statistikat ei peeta.
Kas saja aasta pärast on eestlasi Eestisse jäänud alla või üle 500 000 elaniku? Kas valitsus prognoosib seda olematute andmete põhjal ja ennustab kohvipaksu pealt? Kui valitsust ei huvita eestlaste elamine Eestis, siis ajaloolasi see tulevikus kindlasti huvitab, siis pole andmeid aga enam kusagilt võtta.
Mida meile ütleb meie statistiline keskmine palk? Seda, et umbes 15% saab keskmist keskmist ja seda ületavat palka, 10% saab keskmisele lähedast palka ja 75% töötajatest saavad keskmisest mitu korda väiksemat palka. Statistikapeaks kajastama keskmistmediaanpalka. Riigi kõrgametnike palgad on nüüdseks lahti seotud keskmisest palgast ja enam ei peaks olema takistusi tegeliku keskmise mediaanpalga arvutamiseks.
Kas meie kõrgametnikud ei tea seda, et meie statistika on kaugel tegelikust elust? Teavad. Aga miks ei tehta midagi kasvõi nendes olulistes statistilistes andmetes tegelike andmete kogumiseks?
Milleks meile selline statistika, mis tegelikku olukorda ei kajasta?
Kas teate, kui suur on töötute arv kasvõi 2-3 tuhande piires? Arve on esitatud alates 80 000 – 137 000-ni. Aga milline neist see õige on? Meie statistika näitab, kui paljud saavad töötute abiraha, mitte töötute arvu - töötuid on kümnete tuhandete võrra rohkem. Kui palju neid on – statistika ei kajasta.
Kui palju inimesi on lahkunud Eestist võõrsile tööle ja elama viimase 10-15 aasta jooksul (rääkimata lahkumise põhjustest)? Kas meie aastane elanke sisse-väljaränne ja loomulik iive (mõlemad kokku) on positiivne või negatiivne? Seda ei saa teada omamata teavet väljarände kohta. Väljarände kohta mingit statistikat ei peeta.
Kas saja aasta pärast on eestlasi Eestisse jäänud alla või üle 500 000 elaniku? Kas valitsus prognoosib seda olematute andmete põhjal ja ennustab kohvipaksu pealt? Kui valitsust ei huvita eestlaste elamine Eestis, siis ajaloolasi see tulevikus kindlasti huvitab, siis pole andmeid aga enam kusagilt võtta.
Mida meile ütleb meie statistiline keskmine palk? Seda, et umbes 15% saab keskmist keskmist ja seda ületavat palka, 10% saab keskmisele lähedast palka ja 75% töötajatest saavad keskmisest mitu korda väiksemat palka. Statistikapeaks kajastama keskmistmediaanpalka. Riigi kõrgametnike palgad on nüüdseks lahti seotud keskmisest palgast ja enam ei peaks olema takistusi tegeliku keskmise mediaanpalga arvutamiseks.
Kas meie kõrgametnikud ei tea seda, et meie statistika on kaugel tegelikust elust? Teavad. Aga miks ei tehta midagi kasvõi nendes olulistes statistilistes andmetes tegelike andmete kogumiseks?
Milleks meile selline statistika, mis tegelikku olukorda ei kajasta?
neljapäev, 20. mai 2010
EKPDR Põhiseaduse taustal
Meie Riigikogu ja valitsus räägivad pidevalt valjuhäälselt – kui väga demokraatlik on Eesti riik ja kui väga täpselt täidetakse meie demokraatlikku Põhiseadust. Need veendunud demokraatia ja Põhiseaduse järgimise kiitjad nimetavad endid poliitikuteks (paljud neist seda ka on). Seda, et meil on tegeliku demokraatia asemel tegemist Partokraatiaga - sellele võitlevad need poliitikud käte ja jalgadega vastu. Meie riiki oleks õigem nimetada Eesti Koalitsiooniparteide Demokraatia Riigiks (EKPDR – kõlab paremini ja on ka tegelikkusele vastavam kui ainult EV). Seda nime tuleks võtta isegi väikese mööndusega, sest ka demokraatia parteide suhtes kehtib ainult nende parteide suhtes, kes ületavad valimiskünnise. Nii rahva kui-ka ka väikeparteide hääle – arvamuse suhtes – on Riigikogu ja valitsus kurdid. Seega on EKPDR - demokraatia ainult parajasti koalitsioonis olevate parteide suhtes.
Kuidas järgivad Riigikogu ja valitsus meie Põhiseadust. Kogu Põhiseaduse temaatikat läbi vaatama ei hakka, vaatame ainult mõningaid - neid mis iseloomustavad meie riigi üldisemat Põhiseaduse järgimist.
Vastavalt PS preamblulale peab Eesti riik ... 1.Tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade...
A. Kas saab nimetada seda Eesti rahvuse säilimise eest hoolimiseks kui kui viimase 10-15 aasta jooksul 1/10 meie rahvast rändas välismaale elama. Enamike väljarände põhjuseks on meie riigis inimese elamisetingimuste halb kvaliteet ja nõrgad sotsiaalabi garantiid. Selline väljaränne jätkub. Valitsusel ega Riigikogul pole aimugi väljarände ulatusest ja nad ei taha teada ka väljarände põhjust, sest sellest selguks, et suur osa väljarände põhjustest on riigijuhtide küündimatu-halb tegevus. Ministrid on seisukohal, et tegemist on tavalise rahvaste liikumisega. Vana viisi jätkates on Eestis 50-60 aasta pärast eestlaste osakaal alla 50% elanikest ning , enamuse rahvastikust moodustaksid arengumaadest sisserännanud (hiinlased, moslemid, aafriklased...).
B. Umbes 100 000 inimest pole arstiabiga kindlustatud ja iga aastaga halveneb arstiabi kättesaadavus. Arstiabi kättesaadavus halveneb edaspidi veelgi seetõttu, et praegu on paljud arstid lahkumas pensionile, aga noored arstid lahkuvad välismaale tööles sealsete paremate palga- ja elamistingimuste pärast. Varsti saabub arstide puudus ja arste hakatakse sisse tooma Venemaalt, Hiinast... Peaminister Ansip leiab aga, et meil on arstiabi väga hea ja kättesaadav. See näitab, et peaministri pole aimu tegelikust olukorrast või valetab ta teadlikult.
C. Töötus on üle 100-140 tuhat inimestsest valitsus arvestab töötutena ainult neid töötuna arvelevõtnuid, kes saavad töötu abiraha. Kümned tuhanded töötud aga mingis statistikas ei kajastu. Töötus omakorda soodustab väljarännet ning paneb tuhanded pered väga raskesse olukorda. Valitsuse seisukohta iseloomustab Evelin Ilvese arvamus – nüüd on hea – töötud isad saavad lastega rohkem kodus aega viita. Valitsuse võitlus tööpuudusega on peamiselt sõnade-arutluse tasemel, millel puuduvad reaalsed tulemused. Suurimaks tulemuseks Valitsuse poolt on ehk see, et Juhan Partsi ja Valmar Kiisleri pördusid abi saamiseks kirikusse Jumala poole – Jumal likvideerib valitsuse asemel tööpuuduse.
D. Hoolitsus laste, haigete ja vanade eest pole tagatud nii, nagu deklareerib Põhiseadus. Riik ei hoolitse piisavalt paljulapseliste perede eest. Laste vähese juurdekasvu tõttu pole kindlustatud elanikkonna taastootmine, vaid eestlaste arvu vähenemine. Riik soodustab maa-elu väljasuremist . Inimeste mure sisejulgeoleku pärast suureneb seoses päästetöötajate ning politseinike arvu vähenemisega, puudus on lasteaiakohtadest,probleem õpetajate palkadega, jne...
Kogu eelneva põhjal võib öelda, et praegu Eesti riik ei taga eesti rahvuse ja kultuuri säilimist läbi aegade, vaid suund on meie rahvuse ja kultuuri järjekindlale hääbumisele.
PS § 1. Eesti on iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik, kus kõrgeima riigivõimu teostab rahvas hääleõiguslike kodanike kaudu: 1. Riigikogu valimisega; 2. rahvahääletusega.
Üheski riigis pole absoluutne demokraatia võimalik, sest riik ei saa absoluutselt kõigile (kogu rahvale) kõigis küsimustes meeldida. Meil on võim demokraatia asemel täielikult partokraatia käes. (http://leopall.blogspot.com/2010/02/demokraatiast-partokraatiast-ja.html).
Kõrgeimat võimu ei teosta meil rahvas. Rahvas küll osaleb valimistel, kuid määravaks pole valimistel mitte rahva hääled, vaid parteide arvamus ja -nimekirjad. Riigikogu on parteide esindus ja rahvast eraldunud omaette kindlusesse -Toompeale.
PS § 2. Eesti riigi maa-ala, territoriaalveed ja õhuruum on lahutamatu ja jagamatu tervik. Millegipärast kehtestati Eesti territoriaalvete laiuseks 6 meremiili rannikust, kuigi enamikes maailma riikides on territoriaalvete laius 12 meremiili rannikust. Nii jättis Riigikogu Eesti territoriaalveed väiksemaks teiste riikide omast, kahjustades sellega meie riigi riigikaitselisi, territoriaalseid ja kalurite huvisid.
Isegi riigipiiride osas (Tartu rahu jägne piir, veepiir) ei pea Riigikogu vajalikuks arutada rahvaga, selle otsustasid mõnede parteide tagatoad).Rahvas ei saa rahvahääletust läbi viia, selle otsustab Riigikogu (ehk paari koalitsioonipartei tagatuba).
Põhiseadus § 3. Riigivõimu teostatakse üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Seadused avaldatakse ettenähtud korras.
See eeldab seda, et avaldatud seadused täidavad inimeste õigustatud ootusi seadusandja poolt väljaantudseadustele. Põhiseaduse järgi pole nii korrektne, et seadusandja lubab pensionisamba kannetest 2 % ise kanda ning hiljem loobub ühepoolselt selle täitmisest; riik lubab kustutada üliõpilaste õppelaenu – kuid loobub seda tegemast. Välja-antavad seadused peavad olema sellised, mille täitmiseks ettevalmistamiseks peab inimestel olema selleks reaalselt ettevalmistav aeg – mitte nii nagu riik tegi seda käibemaksu kehtestamisega.
Kui Riigikogu võtab vastu Põhiseadusega vastuolus oleva seadusesätte - möödub enamasti 4-5 aastat enne kui see seadusesäte tunnistatakse Riigikohtu poolt Põhiseadusega vastuolus olevaks (bussijäneste trahvimine, parkimise kontroll ja viivistrahvi määramine...). Tundub, nagu seadusi ei valmistaks ette juristid, vaid ainult seadusi mittetundvad poliitikud.
PS § 28. Igaühel on õigus tervise kaitsele. Eesti kodanikul on õigus riigi abile vanaduse, töövõimetuse, toitjakaotuse ja puuduse korral.... Lasterikkad pered ja puuetega inimesed on riigi ja kohalike omavalitsuste erilise hoole all.
Mida näitab tegelikkus? Üksikutel vanuritel või invaliididel pole võimalust hooldekodus või vanadekodus oma elupäevi rahulikult lõpetada, sest nende pensionist ei jätku ülalpidamiseks vandekodus/hooldekodus.
Ei saa nimetada seda riigi abiks kui aasta tagasi aastavahetusel jättis sotsiaalmisteerium (PS vastaselt) mitmeks kuuks tuhandeid puudega inimesi pensionita. Pole statistikat selle kohta, mitu enneaegset surma see väetite puuetega inimeste rahata jätmine tingis. Igatahes anti ministrile selle tegematajätmise eest 300 000 krooni preemiat. Jääb arusaamatuks preemia jagamise põhjus Põhiseaduse rikkumise eest.Lapsemeelne minister ütles, et kui ta oma 70 tuhat krooni ületava palgaga hakkama ei saa, siis aitab teda ema. Minister ilmselt arvas ka seda, et elatusrahata jäetud üksikuks jäänud puudega haigeid aitavad nende (juba surnud?) emad.
Õiguskantslerid on korduvalt juhtinud tähelepanu riigikogulaste ettevõtete nõukogudes raha eest istumise Põhiseaduse-vastasusele. Kui rahva hulgas tekkis vastuhääli Riigikogu suurte palkade suhtes – suurendas Riigikogu oma palka hoopis veelgi. Riiguikogu pigem jätab lapsed nälga ja kihutab nad tänavale (tegemist ju nende jaoks võõraste lastega) kui loobub oma rahakotti mõne krooni lisamisest.
Riigikogus on olemas Põhiseaduskomisjon, mis peaks jälgima Põhiseaduse täitmist nii Riigikogu poolt kui ka seaduste vastavust Põhiseadusega. Senine komisjoni tegevus on näidanud, et komisjoni liikmete juriidilised teadmised kaovad Riigikogusse saamisel või tõlgendatakse otsuseid mitte seaduste mõtte järgi, vaid nii, kuidas on kasulik riigikogulastele-parteilastel. Riigi ja rahva huvid kaovad tahaplaanile.
Aga meie Põhiseadus?
See on sihukene teadus
Mida seletada võib
Üksnes see - kel käes on võim.
Tõlgendada võib Partei -
Nii kuis kasulik on neil.
Meil pole sellist (suur?)parteid, kes teeniks rahva ja riigi huvisid, vaid tundub, et parteid on huvitatud ainult oma võimust, parteide ja parteilaste heaolust. Riigikogu (parteide esindusena) tegutseb esindatavate parteide huvide eest seisjana. Oma näo järgi moodustavad parteid ka ametnikud, sest enamus (mitte ainult kõrgametnikke) ametnikest pannakse paika parteide poolt.
Miks kaitseministrid määrastakse tsiviilisikute hulgast? Seda põhjendatakse sellega, et peab säilitama tsiviilkontrolli sõjavägede üle. Meie parteide kontrollimatu tegevus riigivalitsemisel on näidanud, et parteide tegevuse üle tuleb kehtestada “tsiviilkontroll“ ehk rahva kontroll parteide üle. Selle vajaduse on tinginud asjaolu, et parteid teostavad võimu endi heaolu silmas pidades arvestamata riigi ja rahva vajaduste-heaolu silmas pidades.
Üheks selliseks kontrolli võimaluseks oleks see kui Riigikogu koosneks pooles osas parteide esindajatest ja teine pool Riigikogust koosneks parteitutest maakondade esindajatest. Maakondades võiks selleks moodustada valimisliitusid.
Riigikogu on kahtlemata meie riigi juhtimiseks liiga kohmaks, suur ning kallis institutsioon. Riigikogu võiks koosneda 30-st parteitust (2 igast maakonnast) ja kas 35-st või 45-st parteide esindajast. Siis säiliks ka parteide „suunav ja juhtiv roll“ meie ühiskonnas. Parteitute osa Riigikogus vähendaks tunduvalt korruptsiooniohtu, riigivalitsemise kvaliteeti ja el laseks ebakompetentsetel parteifunktsionäridel tulutult oleskleda kõrgetel kohtadel.
Kuna Põhiseadus peaks kehtima Eesti Vabariigi suhtes, siis Eesti Koalitsiooniparteide Demokraatia Riik (EKPDR) seda täitma ei pea ega täida ka. Seda muidugi juhul, kui koalitsiooniparteidel endil Põhiseaduse täitmiset nõudmise vajadust ei teki.
P.S. Praegune Riigikogu ja valitsus rahuldab parteisid, kuid ei rahulda rahvast, ei arenda riiki nii nagu seda vaja oleks. Muidugi ei saa seda saavutada valimisseadust muutmata, kuid selleks peavad tugevat survet Riigikogule avaldama väikeparteid, ühiskondlikud organisatsioonid (MTÜ) ja rahvas. Kahjuks on ajakirjandus enamuses valitsuse ja parteide käpa all ning Riigikogule-valitsusele surveavaldamises üsna kaheldav abistaja.
**EKPDR – ehk on õigemisegi lugeda – Eesti koalitsiooniparteide DIKTATUURI Riik?
Kuidas järgivad Riigikogu ja valitsus meie Põhiseadust. Kogu Põhiseaduse temaatikat läbi vaatama ei hakka, vaatame ainult mõningaid - neid mis iseloomustavad meie riigi üldisemat Põhiseaduse järgimist.
Vastavalt PS preamblulale peab Eesti riik ... 1.Tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade...
A. Kas saab nimetada seda Eesti rahvuse säilimise eest hoolimiseks kui kui viimase 10-15 aasta jooksul 1/10 meie rahvast rändas välismaale elama. Enamike väljarände põhjuseks on meie riigis inimese elamisetingimuste halb kvaliteet ja nõrgad sotsiaalabi garantiid. Selline väljaränne jätkub. Valitsusel ega Riigikogul pole aimugi väljarände ulatusest ja nad ei taha teada ka väljarände põhjust, sest sellest selguks, et suur osa väljarände põhjustest on riigijuhtide küündimatu-halb tegevus. Ministrid on seisukohal, et tegemist on tavalise rahvaste liikumisega. Vana viisi jätkates on Eestis 50-60 aasta pärast eestlaste osakaal alla 50% elanikest ning , enamuse rahvastikust moodustaksid arengumaadest sisserännanud (hiinlased, moslemid, aafriklased...).
B. Umbes 100 000 inimest pole arstiabiga kindlustatud ja iga aastaga halveneb arstiabi kättesaadavus. Arstiabi kättesaadavus halveneb edaspidi veelgi seetõttu, et praegu on paljud arstid lahkumas pensionile, aga noored arstid lahkuvad välismaale tööles sealsete paremate palga- ja elamistingimuste pärast. Varsti saabub arstide puudus ja arste hakatakse sisse tooma Venemaalt, Hiinast... Peaminister Ansip leiab aga, et meil on arstiabi väga hea ja kättesaadav. See näitab, et peaministri pole aimu tegelikust olukorrast või valetab ta teadlikult.
C. Töötus on üle 100-140 tuhat inimestsest valitsus arvestab töötutena ainult neid töötuna arvelevõtnuid, kes saavad töötu abiraha. Kümned tuhanded töötud aga mingis statistikas ei kajastu. Töötus omakorda soodustab väljarännet ning paneb tuhanded pered väga raskesse olukorda. Valitsuse seisukohta iseloomustab Evelin Ilvese arvamus – nüüd on hea – töötud isad saavad lastega rohkem kodus aega viita. Valitsuse võitlus tööpuudusega on peamiselt sõnade-arutluse tasemel, millel puuduvad reaalsed tulemused. Suurimaks tulemuseks Valitsuse poolt on ehk see, et Juhan Partsi ja Valmar Kiisleri pördusid abi saamiseks kirikusse Jumala poole – Jumal likvideerib valitsuse asemel tööpuuduse.
D. Hoolitsus laste, haigete ja vanade eest pole tagatud nii, nagu deklareerib Põhiseadus. Riik ei hoolitse piisavalt paljulapseliste perede eest. Laste vähese juurdekasvu tõttu pole kindlustatud elanikkonna taastootmine, vaid eestlaste arvu vähenemine. Riik soodustab maa-elu väljasuremist . Inimeste mure sisejulgeoleku pärast suureneb seoses päästetöötajate ning politseinike arvu vähenemisega, puudus on lasteaiakohtadest,probleem õpetajate palkadega, jne...
Kogu eelneva põhjal võib öelda, et praegu Eesti riik ei taga eesti rahvuse ja kultuuri säilimist läbi aegade, vaid suund on meie rahvuse ja kultuuri järjekindlale hääbumisele.
PS § 1. Eesti on iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik, kus kõrgeima riigivõimu teostab rahvas hääleõiguslike kodanike kaudu: 1. Riigikogu valimisega; 2. rahvahääletusega.
Üheski riigis pole absoluutne demokraatia võimalik, sest riik ei saa absoluutselt kõigile (kogu rahvale) kõigis küsimustes meeldida. Meil on võim demokraatia asemel täielikult partokraatia käes. (http://leopall.blogspot.com/2010/02/demokraatiast-partokraatiast-ja.html).
Kõrgeimat võimu ei teosta meil rahvas. Rahvas küll osaleb valimistel, kuid määravaks pole valimistel mitte rahva hääled, vaid parteide arvamus ja -nimekirjad. Riigikogu on parteide esindus ja rahvast eraldunud omaette kindlusesse -Toompeale.
PS § 2. Eesti riigi maa-ala, territoriaalveed ja õhuruum on lahutamatu ja jagamatu tervik. Millegipärast kehtestati Eesti territoriaalvete laiuseks 6 meremiili rannikust, kuigi enamikes maailma riikides on territoriaalvete laius 12 meremiili rannikust. Nii jättis Riigikogu Eesti territoriaalveed väiksemaks teiste riikide omast, kahjustades sellega meie riigi riigikaitselisi, territoriaalseid ja kalurite huvisid.
Isegi riigipiiride osas (Tartu rahu jägne piir, veepiir) ei pea Riigikogu vajalikuks arutada rahvaga, selle otsustasid mõnede parteide tagatoad).Rahvas ei saa rahvahääletust läbi viia, selle otsustab Riigikogu (ehk paari koalitsioonipartei tagatuba).
Põhiseadus § 3. Riigivõimu teostatakse üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Seadused avaldatakse ettenähtud korras.
See eeldab seda, et avaldatud seadused täidavad inimeste õigustatud ootusi seadusandja poolt väljaantudseadustele. Põhiseaduse järgi pole nii korrektne, et seadusandja lubab pensionisamba kannetest 2 % ise kanda ning hiljem loobub ühepoolselt selle täitmisest; riik lubab kustutada üliõpilaste õppelaenu – kuid loobub seda tegemast. Välja-antavad seadused peavad olema sellised, mille täitmiseks ettevalmistamiseks peab inimestel olema selleks reaalselt ettevalmistav aeg – mitte nii nagu riik tegi seda käibemaksu kehtestamisega.
Kui Riigikogu võtab vastu Põhiseadusega vastuolus oleva seadusesätte - möödub enamasti 4-5 aastat enne kui see seadusesäte tunnistatakse Riigikohtu poolt Põhiseadusega vastuolus olevaks (bussijäneste trahvimine, parkimise kontroll ja viivistrahvi määramine...). Tundub, nagu seadusi ei valmistaks ette juristid, vaid ainult seadusi mittetundvad poliitikud.
PS § 28. Igaühel on õigus tervise kaitsele. Eesti kodanikul on õigus riigi abile vanaduse, töövõimetuse, toitjakaotuse ja puuduse korral.... Lasterikkad pered ja puuetega inimesed on riigi ja kohalike omavalitsuste erilise hoole all.
Mida näitab tegelikkus? Üksikutel vanuritel või invaliididel pole võimalust hooldekodus või vanadekodus oma elupäevi rahulikult lõpetada, sest nende pensionist ei jätku ülalpidamiseks vandekodus/hooldekodus.
Ei saa nimetada seda riigi abiks kui aasta tagasi aastavahetusel jättis sotsiaalmisteerium (PS vastaselt) mitmeks kuuks tuhandeid puudega inimesi pensionita. Pole statistikat selle kohta, mitu enneaegset surma see väetite puuetega inimeste rahata jätmine tingis. Igatahes anti ministrile selle tegematajätmise eest 300 000 krooni preemiat. Jääb arusaamatuks preemia jagamise põhjus Põhiseaduse rikkumise eest.Lapsemeelne minister ütles, et kui ta oma 70 tuhat krooni ületava palgaga hakkama ei saa, siis aitab teda ema. Minister ilmselt arvas ka seda, et elatusrahata jäetud üksikuks jäänud puudega haigeid aitavad nende (juba surnud?) emad.
Õiguskantslerid on korduvalt juhtinud tähelepanu riigikogulaste ettevõtete nõukogudes raha eest istumise Põhiseaduse-vastasusele. Kui rahva hulgas tekkis vastuhääli Riigikogu suurte palkade suhtes – suurendas Riigikogu oma palka hoopis veelgi. Riiguikogu pigem jätab lapsed nälga ja kihutab nad tänavale (tegemist ju nende jaoks võõraste lastega) kui loobub oma rahakotti mõne krooni lisamisest.
Riigikogus on olemas Põhiseaduskomisjon, mis peaks jälgima Põhiseaduse täitmist nii Riigikogu poolt kui ka seaduste vastavust Põhiseadusega. Senine komisjoni tegevus on näidanud, et komisjoni liikmete juriidilised teadmised kaovad Riigikogusse saamisel või tõlgendatakse otsuseid mitte seaduste mõtte järgi, vaid nii, kuidas on kasulik riigikogulastele-parteilastel. Riigi ja rahva huvid kaovad tahaplaanile.
Aga meie Põhiseadus?
See on sihukene teadus
Mida seletada võib
Üksnes see - kel käes on võim.
Tõlgendada võib Partei -
Nii kuis kasulik on neil.
Meil pole sellist (suur?)parteid, kes teeniks rahva ja riigi huvisid, vaid tundub, et parteid on huvitatud ainult oma võimust, parteide ja parteilaste heaolust. Riigikogu (parteide esindusena) tegutseb esindatavate parteide huvide eest seisjana. Oma näo järgi moodustavad parteid ka ametnikud, sest enamus (mitte ainult kõrgametnikke) ametnikest pannakse paika parteide poolt.
Miks kaitseministrid määrastakse tsiviilisikute hulgast? Seda põhjendatakse sellega, et peab säilitama tsiviilkontrolli sõjavägede üle. Meie parteide kontrollimatu tegevus riigivalitsemisel on näidanud, et parteide tegevuse üle tuleb kehtestada “tsiviilkontroll“ ehk rahva kontroll parteide üle. Selle vajaduse on tinginud asjaolu, et parteid teostavad võimu endi heaolu silmas pidades arvestamata riigi ja rahva vajaduste-heaolu silmas pidades.
Üheks selliseks kontrolli võimaluseks oleks see kui Riigikogu koosneks pooles osas parteide esindajatest ja teine pool Riigikogust koosneks parteitutest maakondade esindajatest. Maakondades võiks selleks moodustada valimisliitusid.
Riigikogu on kahtlemata meie riigi juhtimiseks liiga kohmaks, suur ning kallis institutsioon. Riigikogu võiks koosneda 30-st parteitust (2 igast maakonnast) ja kas 35-st või 45-st parteide esindajast. Siis säiliks ka parteide „suunav ja juhtiv roll“ meie ühiskonnas. Parteitute osa Riigikogus vähendaks tunduvalt korruptsiooniohtu, riigivalitsemise kvaliteeti ja el laseks ebakompetentsetel parteifunktsionäridel tulutult oleskleda kõrgetel kohtadel.
Kuna Põhiseadus peaks kehtima Eesti Vabariigi suhtes, siis Eesti Koalitsiooniparteide Demokraatia Riik (EKPDR) seda täitma ei pea ega täida ka. Seda muidugi juhul, kui koalitsiooniparteidel endil Põhiseaduse täitmiset nõudmise vajadust ei teki.
P.S. Praegune Riigikogu ja valitsus rahuldab parteisid, kuid ei rahulda rahvast, ei arenda riiki nii nagu seda vaja oleks. Muidugi ei saa seda saavutada valimisseadust muutmata, kuid selleks peavad tugevat survet Riigikogule avaldama väikeparteid, ühiskondlikud organisatsioonid (MTÜ) ja rahvas. Kahjuks on ajakirjandus enamuses valitsuse ja parteide käpa all ning Riigikogule-valitsusele surveavaldamises üsna kaheldav abistaja.
**EKPDR – ehk on õigemisegi lugeda – Eesti koalitsiooniparteide DIKTATUURI Riik?
teisipäev, 18. mai 2010
Rahva esindus
Meie riigikogu ja teised poliitikud armastavad öelda, et meie Riigikogu on rahva esindus ja riigikogulastel on rahva mandaat. Põhiseaduse järgi peaks see nii olema küll. Praeguse Riigikogu kohta seda küll öelda ei saa. Kuidas see asi on tegelikkuses?
Mis on meie Riigikogu?
Riigikogu on meie poliitikute võitlusareen. Võideldakse võimu (seega eriti raha jaotamise võimaluse pärast) - mitte riigi ja rahva heaolu pärast. Kusjuures parteidevaheline võitlusjoon ei lähe mitte maailmavaatelise ideoloogia põhjal, vaid Riigikogu opositsiooni ja koalitsiooni vahel. Ka opositsiooni asjalikud ettepanekud nullitakse Riigikogus ära ainult selle tõttu, et hea ettepaneku tegi opositsioon – mitte koalitsioonipartei. Samas ei sega see „vaenutsevate parteide“ sõda mõne aja pärast liituda „vaenutsevatel parteidel“ endiste vaenlastega uude koalitsiooni, astudes samas vaenujalale endiste koalitsiooniaprtneritega. Parteid jälgivad seda kiivalt – kuidas PATREILE kasulikum on – mitte aga riigi huvidest lähtudes.
Ainult mõnes asjas on koalitsioon ja opositsioon Riigikogus ühel nõul. Need on küsimused, kus: 1. tõstetakse parteide ja riigkogulaste võimu ja rahastamist; 2. Põhiseaduslikes küsimustes käib kompromissitu võitlus, kuid alati saavutatakse kokkulepe seetõttu – et ära hoida Riigikogu laialisaatmine (eelarve, valitsuse koosseis...).
Seega on Riigikogu meie (suur?)parteide esindus, mis moodustatakse parteide tagatubades kaitsmaks oma parteide võimu riigi ja rahva üle. Kuna parteide tagatubadel on esmatähtis võim ja sellega kaasnev riigi raha jagamine (eelkõige endile), siis sellega seoses panevad nad valitavate nimekirja need, kes vastuvaidlematult alluvad tagatubade käskudele. Riigimehelikud omadused ja riigimehelik käitumine pole riigikogulase suhtes sobiv parttei tagatubadele. Eetikajamoraal pole need omadused, mis sobiksid kuidagi kokku meie riigikogulasega.
Need, keda võib Riigikogusse valida – need kandidaadid panevad ette parteid oma partei liikmete hulgast. Nende hulgast, keda parteid valida lubavad – valivad parteide tagatoad ise (parteinimekiri) – kes kandidaatidest osutuvad valituks ja kes mitte. Nii otsustasid viimastel valimistel parteide juhtkonnad saata Riigikogusse 31 parteide kandidaati - kes said rahva poolt alla 1 000 poolthääle, Riigikogust jäid välja aga 34 partei kandidaati, kes said 1 000 -3 600 poolthäält. Nii valivad meie 4-5 suuremat parteid (rahva minimaalsel kaasabil) Riigikogusse oma partei juhtkonna tuumiku ja kuulekad, tähtsusetud nupulevajutajad. Käsukorras nupulevajutamise funktsiooniga parteide esindajatest koosneb üle poole meie Riigikogust.
Paljud väidavad, et ka üksikkandidaatide kandideerimine Riigikogusse on lubatud. On küll. Aga valimisseadus ja valimissüsteem on seatud nii, et mitte üksnes üksikkandidaadil, vaid ka väikepartei kandidaadil on lootusetu pääseda Riigikogusse (valimiskünnis 5 %, suurparteide võimas - kümneid miljoneid kroone maksev rahaline propaganda ja agitatsioon meedias, häälte ülekandmise mehhanism...). Kui üksikkandidaadi või väikepartei kandidaadi valituks osutumine Riigikogusse oleks olnud reaalselt teostatav, oleks kasvõi üks üksikkandidaat (või väikepartei esindaja) 20 aasta jooksul pääsenud Riigikokku. Üksikisikutel ja väikeparteide liikmetel pole üldse mõtet esitada oma kandidatuuri Riigikogu valimistel. (http://leopall.blogspot.com/2010/01/uksikandidaadid-ja-vaikepartei.html ).
Kelle huvisid esindavad siis riigikogulased Riigikogus? Kahtlemata oma valijate huvisid. Kuid kes on riigikogulaste valijad?
Valija on see, kes esitab valitava kandideerima ning kellel on õigus oma valitav tagasi kutsuda. Rahval nendeks toiminguteks õigust pole. Rahva õigus on täringuid visata, Vaadata – kellel on suuremad portreed majade seintel, kes lubab kiiremini paradiisi pääseda ja selle järgi hääl anda.
Kui lugeda valijaks need, kes andsid valimistel hääli kandidaadile, siis peaks riigikogulane seisama oma valijate huvide eest, tundma huvi oma valijate probleemidest ning tegema koostööd valijatega. Kui riigikogulane ei seisa valijate huvide eest, siis peaks valijal olema õigus usalduse kaotanud saadiku Riigikogust tagasi kutsuda. Järelikult on see õigus parteil? Isegi parteid ei saa oma parteinimekirjas valitud riigikogulast sundida Riigikogust lahkuma parteist lahkumisel.
Järelikult on vale ka see, et valimised on meil parteilised. Valimised on küll parteilised kuni Riigikogusse saamiseni. Kuii riigikogulane vahetab parteid – siis ta Riigikogust ei lahku, vaid petab oma valijaid ja parteid, sisuliselt reedab nad. Neid Riigikogus olemise ajal parteist lahkunuid on kümmekond
Riigikogu liikmed on allutatud partei-distsipliiniga niivõrdoma tagatubadele, et ei tohi hääleteda oma arvamuse järgi, vaid hääletavad nii –kuidas partei tagatuba arvab. Sellisel moel on Riigikogu meil muutunud pigem ühiskonna arengu piduriks kui edasiviivaks jõuks.
Mis on meie Riigikogu?
Riigikogu on meie poliitikute võitlusareen. Võideldakse võimu (seega eriti raha jaotamise võimaluse pärast) - mitte riigi ja rahva heaolu pärast. Kusjuures parteidevaheline võitlusjoon ei lähe mitte maailmavaatelise ideoloogia põhjal, vaid Riigikogu opositsiooni ja koalitsiooni vahel. Ka opositsiooni asjalikud ettepanekud nullitakse Riigikogus ära ainult selle tõttu, et hea ettepaneku tegi opositsioon – mitte koalitsioonipartei. Samas ei sega see „vaenutsevate parteide“ sõda mõne aja pärast liituda „vaenutsevatel parteidel“ endiste vaenlastega uude koalitsiooni, astudes samas vaenujalale endiste koalitsiooniaprtneritega. Parteid jälgivad seda kiivalt – kuidas PATREILE kasulikum on – mitte aga riigi huvidest lähtudes.
Ainult mõnes asjas on koalitsioon ja opositsioon Riigikogus ühel nõul. Need on küsimused, kus: 1. tõstetakse parteide ja riigkogulaste võimu ja rahastamist; 2. Põhiseaduslikes küsimustes käib kompromissitu võitlus, kuid alati saavutatakse kokkulepe seetõttu – et ära hoida Riigikogu laialisaatmine (eelarve, valitsuse koosseis...).
Seega on Riigikogu meie (suur?)parteide esindus, mis moodustatakse parteide tagatubades kaitsmaks oma parteide võimu riigi ja rahva üle. Kuna parteide tagatubadel on esmatähtis võim ja sellega kaasnev riigi raha jagamine (eelkõige endile), siis sellega seoses panevad nad valitavate nimekirja need, kes vastuvaidlematult alluvad tagatubade käskudele. Riigimehelikud omadused ja riigimehelik käitumine pole riigikogulase suhtes sobiv parttei tagatubadele. Eetikajamoraal pole need omadused, mis sobiksid kuidagi kokku meie riigikogulasega.
Need, keda võib Riigikogusse valida – need kandidaadid panevad ette parteid oma partei liikmete hulgast. Nende hulgast, keda parteid valida lubavad – valivad parteide tagatoad ise (parteinimekiri) – kes kandidaatidest osutuvad valituks ja kes mitte. Nii otsustasid viimastel valimistel parteide juhtkonnad saata Riigikogusse 31 parteide kandidaati - kes said rahva poolt alla 1 000 poolthääle, Riigikogust jäid välja aga 34 partei kandidaati, kes said 1 000 -3 600 poolthäält. Nii valivad meie 4-5 suuremat parteid (rahva minimaalsel kaasabil) Riigikogusse oma partei juhtkonna tuumiku ja kuulekad, tähtsusetud nupulevajutajad. Käsukorras nupulevajutamise funktsiooniga parteide esindajatest koosneb üle poole meie Riigikogust.
Paljud väidavad, et ka üksikkandidaatide kandideerimine Riigikogusse on lubatud. On küll. Aga valimisseadus ja valimissüsteem on seatud nii, et mitte üksnes üksikkandidaadil, vaid ka väikepartei kandidaadil on lootusetu pääseda Riigikogusse (valimiskünnis 5 %, suurparteide võimas - kümneid miljoneid kroone maksev rahaline propaganda ja agitatsioon meedias, häälte ülekandmise mehhanism...). Kui üksikkandidaadi või väikepartei kandidaadi valituks osutumine Riigikogusse oleks olnud reaalselt teostatav, oleks kasvõi üks üksikkandidaat (või väikepartei esindaja) 20 aasta jooksul pääsenud Riigikokku. Üksikisikutel ja väikeparteide liikmetel pole üldse mõtet esitada oma kandidatuuri Riigikogu valimistel. (http://leopall.blogspot.com/2010/01/uksikandidaadid-ja-vaikepartei.html ).
Kelle huvisid esindavad siis riigikogulased Riigikogus? Kahtlemata oma valijate huvisid. Kuid kes on riigikogulaste valijad?
Valija on see, kes esitab valitava kandideerima ning kellel on õigus oma valitav tagasi kutsuda. Rahval nendeks toiminguteks õigust pole. Rahva õigus on täringuid visata, Vaadata – kellel on suuremad portreed majade seintel, kes lubab kiiremini paradiisi pääseda ja selle järgi hääl anda.
Kui lugeda valijaks need, kes andsid valimistel hääli kandidaadile, siis peaks riigikogulane seisama oma valijate huvide eest, tundma huvi oma valijate probleemidest ning tegema koostööd valijatega. Kui riigikogulane ei seisa valijate huvide eest, siis peaks valijal olema õigus usalduse kaotanud saadiku Riigikogust tagasi kutsuda. Järelikult on see õigus parteil? Isegi parteid ei saa oma parteinimekirjas valitud riigikogulast sundida Riigikogust lahkuma parteist lahkumisel.
Järelikult on vale ka see, et valimised on meil parteilised. Valimised on küll parteilised kuni Riigikogusse saamiseni. Kuii riigikogulane vahetab parteid – siis ta Riigikogust ei lahku, vaid petab oma valijaid ja parteid, sisuliselt reedab nad. Neid Riigikogus olemise ajal parteist lahkunuid on kümmekond
Riigikogu liikmed on allutatud partei-distsipliiniga niivõrdoma tagatubadele, et ei tohi hääleteda oma arvamuse järgi, vaid hääletavad nii –kuidas partei tagatuba arvab. Sellisel moel on Riigikogu meil muutunud pigem ühiskonna arengu piduriks kui edasiviivaks jõuks.
esmaspäev, 17. mai 2010
Eesti kuulsus-saavutused
Mille poolest on Eesti rahvas saanud kuulsaks maailmas või Euroopas nii heade, kui-ka halbade tegudega viimase 20 aasta jooksul. Tegude all mõeldud seda, mida kasulikku on eestlased toonud maailmale - mitte ainult endale. Millega on eestlased maailmas end kuulsaks teinud. Seda küsis üks minu sõber hiljuti.
Mõtlesin kaunis pikalt.
Kahjulik; Meie maailmakuulsad narkomuulad (mitmes maailma vanglas karistust kandmas). Euroopa mitmel maal tegutsenud panga- ja juveeliröövid.
Panganduse kelmused (ühe päevaga võeti USA panga arvelt pangaautomaatidest üle 10 miljoni USD.
Prostitutsiooni vahendused ja prostituudid Lääne-Euroopas.
Kaasaegsed Mereröövlid (Arctic Sea kaaperdamine, kusjuures piraatide hulgas 2 eestimaalast).
Riigi kõrgseltskonnast aga? Kuulsad karistamatud. Teod, mille eest keegi vastutust ei kandnud, vaid nad jätkavad oma poliitiku karjääri väga edukalt siiani.
Eesti Panga president Siim Kallas tegi 10 miljoni USD väärtuses tehingu aferistidega, kusjuures pool sellest rahast kadus teadmata kuhu. Vastusele kedagi ei võetud.
Valitsusjuhi Mart Laari poolt võõrriigi valuuta (Vene rublade) maha müümine Tsetseeniale, kusjuures 7 miljoni USD väärtuses jäi raha... teadmata kuhu. Peaminister Mart Laari maja ost ja maja remontimine riigimaksudest möödahiilimisega, poliitilise vastase (Edgar Savisaare) foto pihta märki laskmine.
Kasulik maailmale. Skype leiutasid eestlased. Kuuldavasti ka mingid avastused maailma tasemel geenitehnoloogias. Mille poolest on eestlased veel arvestatavatel kohtadel Euroopasvõi maailamas?
Eesti suusatajad on arvestatavad, samuti mõned teised sportlased. Laulu-tantsupeod on üleilmse kuulsusega. Võrreldes Venemaa rahva arvukusega on meil jälle meie armas Riigikogu 100 korda suurem (ühe elniku kohta) –aga kas ka targem ja odavam?
Arvestatavatel kohtadeloleme AIDS-i haigetega, alkohoi tarvitamises,suitsiidide poolest. Sotsiaalhoolekanne on allapoole arvestust...
Mida me oleme maailmale viimase 20 aasta jooksul rohkem andnud – kas positiivset või negatiivset???
Mõtlesin kaunis pikalt.
Kahjulik; Meie maailmakuulsad narkomuulad (mitmes maailma vanglas karistust kandmas). Euroopa mitmel maal tegutsenud panga- ja juveeliröövid.
Panganduse kelmused (ühe päevaga võeti USA panga arvelt pangaautomaatidest üle 10 miljoni USD.
Prostitutsiooni vahendused ja prostituudid Lääne-Euroopas.
Kaasaegsed Mereröövlid (Arctic Sea kaaperdamine, kusjuures piraatide hulgas 2 eestimaalast).
Riigi kõrgseltskonnast aga? Kuulsad karistamatud. Teod, mille eest keegi vastutust ei kandnud, vaid nad jätkavad oma poliitiku karjääri väga edukalt siiani.
Eesti Panga president Siim Kallas tegi 10 miljoni USD väärtuses tehingu aferistidega, kusjuures pool sellest rahast kadus teadmata kuhu. Vastusele kedagi ei võetud.
Valitsusjuhi Mart Laari poolt võõrriigi valuuta (Vene rublade) maha müümine Tsetseeniale, kusjuures 7 miljoni USD väärtuses jäi raha... teadmata kuhu. Peaminister Mart Laari maja ost ja maja remontimine riigimaksudest möödahiilimisega, poliitilise vastase (Edgar Savisaare) foto pihta märki laskmine.
Kasulik maailmale. Skype leiutasid eestlased. Kuuldavasti ka mingid avastused maailma tasemel geenitehnoloogias. Mille poolest on eestlased veel arvestatavatel kohtadel Euroopasvõi maailamas?
Eesti suusatajad on arvestatavad, samuti mõned teised sportlased. Laulu-tantsupeod on üleilmse kuulsusega. Võrreldes Venemaa rahva arvukusega on meil jälle meie armas Riigikogu 100 korda suurem (ühe elniku kohta) –aga kas ka targem ja odavam?
Arvestatavatel kohtadeloleme AIDS-i haigetega, alkohoi tarvitamises,suitsiidide poolest. Sotsiaalhoolekanne on allapoole arvestust...
Mida me oleme maailmale viimase 20 aasta jooksul rohkem andnud – kas positiivset või negatiivset???
Tellimine:
Postitused (Atom)