Perspektiivitu Valimisseadus 1

Hukutav Valimisseadus.

Meie 20 aastat toimiv Valimisseadus on näidanud seda, et seda Valimisseadust kasutades ei saavuta me kunagi seda, et meie Riiki juhiksid targad, Riigi ja Rahva edukust silmas pidavad Riigimehelikult tegutsevad Riigijuhid. Meie Valimisseadus välistab meil selliste omadustega Riigivõimu – Valitsemisorganite  tekke. Riigikogud  ei ole tarkusest pakatavad meie elu edasi viivad tööorganid. Pole konstrukriivset töömeeleolu, valdavas enamuses valitseb üks-teisele ärapanemine, kõlvatu konkurents, parteidevaheline hõõrumine…  Riigikogu on muudetud priiskavaks olesklemisega tegelevaks kohvik-klubiks mitte töötavaks parlamendiks, kus valitsevaks süsteemiks on JOKK-skeemitamine.Selle tulemusena on meil kehvad seadused, riigikogulased ei hiilga eetilisuse ja kõrge moraaliga. Meil pole lootustki meie omariikluse edukale toimimisele ei nüüd  ega tulevikus.

Me ei hakka analüüsima – kus ja mis Valimisseaduses on valesti tehtud, sest see pole kooskõlas meie Põhiseadusega. Räägin Valimisseaduse toimimise tulemusena saadud senistest (RK ja Valitsuse) tulemusest.

Kõige parem näitaja on see – millised riigivõimuorganid oleme 20 aasta jooksul selle Valimisseadusega saavutanud. Hea Valimisseaduse puhul areneks meie Riik ja Rahvas tormiliselt, oleksime kõrge elatustasemega rikkamate riikide hulgas… halva Valimisseaduse puhul oleks asi ligadi-logadi. Elu on näidanud, et me oleme pigem mahajäänumate riikide hulgas ja miski ei viita sellele, et meie elatustase ja –standardid on tõusuteel.

     

Meie Parteide eesmärgiks on VÕIM ja (parteilaste) ISIKLIK HEAOLU – Riigi ja Rahva heaolu meie Parteide huviorbiiti ei kuulu –seetõttu on ka Parteide  Esinduskogu koosseis sellest lähtuv. 

Valimisseadus on koostatud selline, et välistab üksikkandidaatide pääsemise Riigikokku. See on meie Põhiseaduse vastane, kuid see ei häiri Õiguskantslerit, Riigikohut  ega ka Parteisid. Seetõttu on meie Parteid niivõrd  vastutustundlikud, et nad MITTE KUNAGI MITTEMILLEGI EEST  EI  VASTUTA.

Riigikogulaste nimekirjad komplekteeritakse Parteide poolt ning kandidaatide poolt lubatakse Rahval küll hääletada – VALIKU teevad aga PARTEID.  Seetõttu satuvad Riigikokku Parteidele vajalikud inimesed – mitte need inimesed, keda vajaks Riik ja Rahvas riigielu edendamiseks.

Parteid palkavad suure raha eest PR-firmasid ja Reklaamifirmasid selleks, et oma nigelatest riigikogulaste-kandidaatidest kujutada hääletajatele tarkasid Riigimehi kellel on mingigi hoolivus Riigi ja Rahva saatusest. Valimiste lõppedes selgub aga see, et klantspildi taga on omakasupüüdlik, initsiatiivitu, keskpärane käsutäita –nupulevajutaja.

Riigikogu vajaks tarkasid, riigimehelikult mõtlevaid ja riigimehelikult käituvaid inimesi. Kahjuks saadavad Parteid paar parteihierarhias võimupositsioonil olevat parteilast ja ülejäänud on sõnakuulelikud nupulevajutajad. Seetõttu ei kogune meie Riiki juhtima just vaimuhiiglased vaid tihti alla keskmiste võimetega inimesed.

Eesti elu läheb Riigis üha kiirust kogudes allamäge eesmärgiga….

Vooglaid... Iva???

Vooglaid…. Iva?

Riigi  tulevik on tumedavõitu – Kirjutas Ülo  Vooglaid  Delfis. Paljud muretsevad Eesti saatuse pärast ning paljud on lootuse kaotanud. Aga on ka neid, kes usuvad, et kui suutsime vabaneda võõrvõimudest, siis suudame jagu saada ka nende jäänukitest.

Ühiskond on tiine. Rahvas kannatab küll kaua, aga mitte lõpmata kaua ja on asju, mida ei taluta ega andestata. Harta 12 tekitas uue olukorra. Vabariigi Presidendil ei sobinud seda ignoreerida ja ehkki Kadriorus polnud ei aega ega ka jõudu ettevalmistusteks, korraldati Jääkeldris paaritunnine avalik arutlus, kus mõned inimesed said öelda mõned repliigid... Arutelu ei olnud, aga otsus tehti ja selle täitmine usaldati Eesti Koostöö Kogule. 

Selle peale avaldas koostöö kogu pöördumise.  ….
Ülo Vooglaiu Arvamus – Riigi tulevik on Tumedavõitu -  soovitan lugeda neil, kes pole seda veel teinud. See ilmus Delfis  04.12 2012.a. –Siin selle Arvamuse aadress:

http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/ulo-vooglaid-riigi-tulevik-on-tumedavoitu.d?id=65359970 

Tema arvamusartikkel on 5 lk pikk. Selles  analüüsib ta Nii Harta 12 aspekte, analüüsib meie Koostöökoja valmisolekut ja võimalusi seoses Harta 12-ga. Ta vaatleb ka meie Presidendi reageeringut seoses Hartaga, reageeringu  adekvaatsust… Jääkeldris toimunud ümarlauas toimunut, samuti Koostöökoja võimalusi seoses Harta 12-ne pöördumisega.  
Lõpetab  ta nii:
Paraku on vähemalt esialgu mitmeid vastamata küsimusi.
1. Midagi pole teada selle analüütilise töö kohta, mille tulemused võimaldaksid käsitada Eestit kui probleemi (põhjused, avalikud ja varjatud tagajärjed, prognoosid, alternatiivid, stsenaariumid jms);
2. samuti puudub teave selle analüütilise töö kohta, mille tulemused võimaldaksid käsitada Eestit Euroopa Liidu teiste riikide hulgas;
3. kuidas on kavas tuvastada eri valdkondade ja piirkondade (vertikaalses või funktsionaalses ja horisontaalses või territoriaalses plaanis) ilmnevate vastuolude põhjused (või loodab koostöö kogu, et juhuslikult kirjutatakse soovitatud aadressil küllalt palju piisavalt süsteemse ja usaldusväärse pildi saamiseks)
4. kus ja kuidas avaldatakse koostöö kogule saadetud ettepanekud (nii need, mis tunnistatakse heaks ja õigeks kui ka need, millised arvati kõlbmatuteks);
5. kes on kutsutud ja seatud otsustama ettepanekute sobivuse üle;
6. kas neid inimesi on veel, kes usuvad, et selliste pisimuudatuste abil õnnestub ületada rahva võõrdumine riigist, võtta meetmeid, tänu millele asjatundmatud ja valelikud isikud oleksid sunnitud tagasi astuma ega ei pääseks edaspidi ei saadikuks ega ametnikuks... Ehk hakkaks siis tasapisi taastuma saadikute ja ametnike au ja väärikus ning ka inimeste usk ja usaldus (loe: ehk siis õnnestub päästa riik hävingust)?
Küllap peaksime mõtlema ka sellele, mil määral on Vabariigi Presidendil sobilik oma põhiseaduslikke õigusi, kohustusi ja vastutust kellelegi delegeerida?
Mis on seos Vooglaiul ja Ival? 
IRL Riigikogu saadikute esimees Kaia Iva avaldas ka oma arvamuse Delfis 05.12.2012.a.

http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/kaia-iva-ooistungid-on-muutunud-ebaloomulikuks-kurnamistaktikaks.d?id=65364510 

Tema põhiprobleemiks on see, et Riigikogu peab mõnikord öösiti töötama Keskerakonna süül, kes nõuab elektriaktsiis vähendamist. Öine töötamine on Riigikogulasele kurnav  ja ebaefektiivne. Elektriaktsiisi vähendamise tõttu jäävat Riigil saamata tulu paarkümmend miljonit Euri, elanikkond võidaks aktsiisi alandamisest ainult ligi 1 Euri kuus. 
Kaia Iva seisukoht on väär kasvõi nendel põhjustel:

1.      Riigikogulaste töö kestab aastas tihti alla tunni tööpäeviti aastas, ööistungeid on ainult 3-4 aastas, seega Riigikogu ÜLETUNDE  EI  TEE.

2.      2. Keskerakond on koalitsioonile seadnud tingimuse ööistungite LÕPETAMISEKS, tuleb nõustuda el.aktsiisi vähendamisega Euroliidu nõuete piirides.   Koalitsioon sellega  aga ei nõustu.

3.      Iva väide el.aktsiisi vähendamise mõjust elanikkonnale on väike – see on suur VALE. Seoses elektrihinna (aktsiisi) tõusuga tõusevad ka KÕIKIDE KAUPADE hinnad elanikkonnale – nii esmatarbekaupade, toidu- kui ka tööstuskaupade hinnad ja el.aktsiisi langetamine vähesel määral  annab ELANIKKONNALE  võidu  paarkümmend krooni KUUS.

Mõlemad on asjalikud artiklid ja näitavad (intelligentsi – ka rahva) suhtumist Hartasse, Kaia Iva  artikkel aga koalitsiooniPartei suhtumise  eelarvesse ja Rahvasse.

Olev Remsu fantaasia Valimisseadusest

Kahtlemata on meie demokraatia toimimise aluseks meie Valimisseadus, see – kui demokraatlikult valitakse kõrgemaid riigivõimu –valitsemise organeid. Demokraatlik valimiskord tähendab ka seda – kas kõrgemad riigiorganid ise (valimise tulemusena) on demokraatlikud või mitte.

Praegune Valimisseadus meeldib Parteide Esinduskogule (RK) ja nad ei soovi seda muuta, sest praegune Valimisseadus säilitab Parteide ülemvõimu RK moodustamisel ja ei arvesta  Rahva arvamusega. Kuigi ka see Olev Remsu arvamusartikkel „Põhiseaduse fantaasia” ilmus „Postimehes”   http://arvamus.postimees.ee/1061518/olev-remsu-pohiseaduse-fantaasia/ , EI PÖÖRA ükski Partei ega Riigiametnik sellele tähelepanu, sest see arvamus-projekt pole meie Parteide – vaid Riigi-Rahva Demokratiseerimise huvides. Sellearvamuse kohaselt väheneks Riigikogu liigsest Ballastist ning koosneks 66-st RK liikmest, RK koosneks 2-st kojast – nii nagu enne 1940.a. 

Esitan kärbetega selle Olev Remsu arvamuse, originaal on ülal osundatud lingil….  Niisiis, kahekojaline!

Tol lühikesel ajal olid meil teatavasti ülemkoda Riiginõukogu näol ja alamkoda Riigivolikogu näol, kusjuures esimene oli moodustatud täiesti ebademokraatlikul moel, koosnes praktiliselt isikutest, keda president määras. Ja Riiginõukogul oli õigus tagasi lükata Riigivolikogu otsuseid. Muuseas, neid otsuseid ei olnudki, kuna president ei lasknud neid langetada.
Ent minu meelest oleks meil just praegu tarvis kahekojalist parlamenti, arengud on jõudnud nõnda kaugele.
Fantaseerime edasi.
Olgu mõlemas kojas 33 liiget, nimetagem need Maakojaks ja Rahvakojaks, olgu need tõeliselt tasakaalustatud, võrdse jõuga. Kokku niisiis 66 parlamendiliiget, mõnevõrra vähem kui praegu.
Ma olen märganud, et meil on umbes 35 riigikogu liiget, keda peaaegu mitte keegi ei tea. Need inimesed ei pea vajalikuks esineda avalikkuse ees, ei kirjuta isegi artikleid lehtedes.
Üks esimesi nõudmisi poliitikule on aga kohustus avalikkuse ees esineda, mida paremini ta seda teeb, seda etem.
Ma ei taha öelda, et saadikukohtade vähendamine välistaks täiesti varikujud, kuid loodan, et nende arv kahaneb. Samuti nende arv, kes parlamenditöö kõrvalt jõuavad saja muu asjaga tegelda.
Kuidas need kaks koda moodustuksid?
Tegeleksid need sellega, millega parlamendid ikka, ainult et iga otsus sõelutakse läbi kummaski kojas, loetakse langetatuks vaid siis, kui on nii Rahvakoja kui Maakoja heakskiit.
Rahvaesindajad Rahvakotta tuleksid 33-mandaadilisest üleriigilisest valimisringkonnast, tähendab 33 kõige rohkem hääli saanud kandidaadist. Jah, kandidaatide nimekiri tuleb kole pikk, kuid peaks hääletussedelile siiski ära mahtuma. Kui keegi 33 valitu hulgast valitsusse siirdub, siis asendab teda häälte hulgalt 34. isik, sõltumata tolle parteilisest kuuluvusest. Kui läheb valitsusse rohkem kui üks valitu, siis 35., 36. ja nii edasi. Nõnda et erakonnal, kes hakkab valitsust moodustama, seisab ees dilemma, kas võtta minister Rahvakojast ja teha sel moel näiteks üks saadikukoht konkurentparteile juurde. Või kutsuda valitsusse mõni päevapoliitikast kaugem inimene, vahest koguni parteitu spetsialist? Selline süsteem peaks muutma avaramaks isikute ringi, kes poliitikas domineerivad. Meie praegune häda on värske vere puudus, võimulolijad on klammerdunud oma positsioonide külge, tahtmata kübetki loovutada kõrvalolijatele. Ikka ühed ja samad näod!
Ka igasugusel muul Rahvakoja saadiku väljalangemisel toimuks asendamine rangelt kogutud häälte arvu silmas pidades. Ei mingit kombineerimist, ainult see, kuidas rahvas sind usaldab.
Ja Maakoda, mis see on?
Minu meelest on viitsütikuga pommiks meie riigi all regionaalpoliitika. Maakondade iseotsustusvõimalusi on piiratud, meie maa lihtsalt sureb välja. Vaat, 33-liikmeline Maakoda koosneks ainult maakondade ja linnade esindajatest, ei kellestki muust. Loomulikult eeldab see haldusreformi, kuid selleks on ka ammu aeg. Oletame, et meil jääksid ainult Harjumaa, Järvamaa, Läänemaa, Pärnumaa, Saaremaa, Tartumaa, Valgamaa, Viljandimaa ja Virumaa, kokku siis üheksa üksust. Igaühest võiks Maakotta valida kaks saadikut, kokku siis 18. Ülejäänud 15 tuleksid linnadest, igaühest võrdselt üks. See printsiip võrdsustaks meie maa piirkonnad vähemalt õiguslikult ning võiks loota, et selle järel tuleb majandus, mis lõpetaks ääremaastumise, meie hukkumise protsessi.
Valimissüsteem oleks üsna sarnane sellega, kuidas me praegu valime riigikogu saadikuid, ainult et osa tänaseid valimisjaoskondi võtaksid endale maakondades ja linnades valimisringkonna funktsioonid. Usun, et nõnda saaks poliitikategemise ja poliitikute väljasõelumise viia rahvani, nõnda me pidurdaksime maad võtnud võõrandumist, poliitikute kui elitaarkasti tekkimist. Veel tahaksin uskuda, et nõnda saaksid regionaalhuvid Toompeal paika kõige ehedamal moel. Teaks ju saarlane täpselt seda, mida Saaremaale vaja, ning tartlane seda, mis oleks Tartule kasuks.
Ma ei kujuta ette, et näiteks Viljandist tõuseks valimiste kaudu Maakotta mõni pealinnast saadetud parteiemissar. Valituks peaksid osutuma inimesed, keda viljandlased usaldavad, kes on maakonnas ja linnas ennast näidanud heast küljest. Usun, et seesugune skeem esindaks Toompeal kohalikku huvi võrdväärselt riigi huvidega. Mis see riik muud on kui maakonnad, linnad ja inimesed. Ka peaks tekkima õhkkond, mis väärtustaks oma kodukohta. Aga selline on meil juba sündimas, nõnda et Maakoda vastaks nagu ajastu tellimusele. Mõelgem linnaosaseltsidele, Setumaa ja Kihnu patriootidele, mis tore asi oleks, kui näiteks Supilinn või veidi suurem ala oleks üheks valimisringkonnaks!
Kindlasti peaks meil olema saadiku tagasikutsumise võimalus, eriti Rahvakotta võiksid pääseda populistid, mõnel muul alal teleekraanidel endale nime teinud kuulsused. Seadustada tuleks tagasikutsumise algatusrühmade loomine, need peaksid eksisteerima enne, kui tagasikutsumist vaja läheb. Hoiatuseks ja meeldetuletuseks – saadik, sa ole rahva teener, sa ei tohi ajada omakasupüüdlikke asju.
Jääb rääkida veel riigipeast.
Teen kummarduse 1992. aasta põhiseaduse loojatele, ent ühe märkusega. Vabandust, kuid süsteem on rahva jaoks veidi keeruline. Parlamentlikud, peaministri domineerimisega riigikorrad on kujunenud peamiselt kuningriiklikul põhjal, meil aga pole oma kuningriiki olnud. Rahvas lihtsalt ei mõista meie võimu kahepäisust ning see on kaugendanud rahva poliitikast või koguni pannud halvustama ühte või teist. Kas meie väiksele riigile on ikka tarvis esinduskuju, Briti kuningannat? Mis siis, kui ühendaks presidendi- ja peaministriameti ning annaks uuele kohale lihtsuse huvides ametinimeks president? Siin on mõtlemise koht. Ka ei tohiks unustada asepresidendi vajalikkust. Igaks juhuks...

http://arvamus.postimees.ee/1061518/olev-remsu-pohiseaduse-fantaasia/

Kas Demokraatia on ainult Sõnavabadus?

„Postimehes ilmus Margus  Mägi artikkel „Demokraatia eiramine on viinud… http://arvamus.postimees.ee/1057190/margus-magi-demokraatia-eiramine-on-viinud-oligarhilise-uhiskonnakorralduseni/   

Selle artikli üks kommentaaridest kõlas nii:

k.k. 29.11.2012 23:28  Leian et rääkida, Eestis pole demokraatiat, on vastustundetu ja rumal. Oleks tore kui selliste sõnade loopijad püüaksid hetkeks silmaklapid ära võtta, lükata kõrvale kibestumise oma väikese palga ja libedate kõnniteede üle - ja vaadata mis mujal maailmas toimub. Vaadata konteksti. Tubli 3/4 maailma inimestest elab selliste valitsuste all kus niisuguse artikli ilmumine iseendast oleks võimatu, või siis tooks kirjutajale kaasa väga palju ebameeldivusi.
Mida kirjutaja siis tahab? Praegu on paha? Demokraatia ei tööta? Juhiks kirjutaja tähelepanu sellele et anarhia on küll üks ütlemata tore asi aga paraku samuti ei tööta. Sest 'pahad' püüavad alati võimule lähemale trügida. Need kes tahavad teisi juhtida lihtsalt selle pärast et neile meeldib inimesi rindele ja kaevikutesse saata, need kes tahavad oma taskuid täita, jne - nemad trügivad alati võimu juurde. Neil ei ole moraali. Demokraatias on sissetöötatud mehhanismid mis ei lase igaühte kes kõvasti karjub kohe võimu juurde. Ja see on hea.
Mida ma EI taha öelda on see et kõik on Eestis korras ja hästi. Kaugel sellest. Kahjuks tundub et sülgepritsivad karjujad on (ise sellest aru saamata???) asunud provokaatorite rolli et rumalate loosungite tirazeerimisega kogu uuenduste nõudmise protsessi diskrediteerida.
Kui nüüd rääkida ühiskondadest kus EI ole demokraatiat (kohe päriselt ei ole) siis seal on provokaatoritega jutt lühike. Meil on aga demokraatia...

Mina sain sellest kommentaarist aru niimoodi, et iga „süljepritsija”, kui ta elaks ebademokraatlikus riigis, siis pandaks ta „seina  äärde” e. teisisõnu – lastaks ta maha.

Sellele kommentaatorile vastuseks järgmine arvamus: Mida kommentaari autor tahab öelda?? Kas meieriik on poolrase või rase , kas poolrase sünnitab? Sama on Demokraatiaga - see kas on, on poolik või pole teda üldse. Nii nagu poolrase on ka Demokraatiaga – kas Demokraatia on või on pool-demokraatia.
Kommi autor on KK üpris omapärasel seisukohal - sõnavabadus - SEE ONGI KOGU DEMOKRAATIA!!! MEIE poolikut Demokraatiat kritiseerijaid nimetatakse meil provokaatoriteks (huvitav miks?), kes mujal maailmas pannakse seina äärde... Demokraatia pole ainult SÕNAVABADUS.

Mäletan  ise väga hästi  ENSV  aega. Seal  oli tõesti asi nii: - Sinu riigivastaseid arvamusi-üleskutseid ei avaldatud ei trüki- ega ka raadiosõnumites. Selle eest võis lihtsalt vangi minna. Seega puudus siis sõnavabadus.  

Praeguse ajaga on vahe selles, et nüüd võid kirjutada-rääkida ükskõik mida – kedagi see ei häiri, sest VALITSEJAD – keda see puudutab – nad loevad ainult seda – mis neid kiidab.

Kas siis ainult  SÕNAVABADUS tähendabki seda, et MEIL  ON DEMOKRAATIA??? Demokraatia koosneb ikka ka paljudest muudest komponentidest….  Alates võimuorganite moodustamise viisist, Seadusandliku võimu suhted rahvaga ja valitsemis-organitega. Seadusandliku võimu komplekteerimise viis…. 

Kas on ikka Demokraatlik see – kui „valija esindaja” hääletab Riigikogus Partei sunni järgi parteilise  südametunnistuse kohaselt – mitte valijate  soovi kohaselt? Jne…

Väga häid arutlusi meie riigi teemadel arutavad „Vaba Mõtte Klubi” liikmed.

http://syndikaat.ee/news.php?uID=5074&lang=est      

Syndikaadis ilmus ka „Võim tegelikule omanikule.”

http://syndikaat.ee/news.php?uID=5073&lang=est