Milleks meile selline Riigikogu?

Meie RAHVAS ei otsusta Riigikogu ega Valitsuse koosseisu üle –selle otsustavad Valimisseaduse järgi meie PARTEID.
Leian, et meie Riigikogu ja Valitsus ei täida ammu enam neile Põhiseadusega pandud ülesandeid. Muidugi. Igaüks (ka Parteid ja riigikogulased) tõlgendab Põhiseadust väikeste nüanssidega omamoodi, kuid senised Riigikogud ja Valitsused tõlgendavad Põhiseadust nii – Eesti Riigi ja Rahva peaülesandeks on Riigikogu Parteide ja Parteide liikmete heaolu kindlustamine. Seda kõike sõltumata sellest – kui hästi-halvasti Parteid töötavad Riigi juhtimisel, ning milline on Riigi-Rahva enda olukord.
Kas siis Riigikogul on meie Riigi-Rahva juhtimisel mingid vea-puudused? Ei saa võimalik olla, sest – meie Riigi (Parteide) juhid on ilmeksimatud, kes juhivad meie Riigi ja Rahva EUROLIIDU HIILGAVASSE TULEVIKKU (kommunismi?)! Nii kinnitavad meie riigijuhid, et -meie demokraatia on maailma paremate demokraatiate hulgas ja meie parlament on ülesehitatud Euroopa parima parlamentarismi eeskujul. Kas pole üks-ühele võrdne väide L.I.Breznevi väitega?
See on meie Parteibosside ja riigijuhtide arvamus.
Mida siis keskmine loll-eestlane tahab? Kas ta pole nõus oma PARTEIDE POOLT VALITUD RIIGIKOGU JA VALITSUSE ARVAMUSEGA?
Mina keskmise (või võimurite arvates alla keskmise) eestlasena arvan, et meie Riigikogu ja Valitsus pole kuigi võimelised tööorganid, nad pole kuigi targad ning nende töötulemused on üpris nigelad võrreldes nende palkade-soodustuste-hüvitistega.
Väike võrdlus eelmise sajandi esimese poole Riigikogu ja selle sajandi Riigikogu tulemuste vahel.
Kui võrrelda Eestit enne II Maailmasõda praeguse Eesti arenguga – mõlema arenguperiood on enamvähem sama pikkusega. Ennesõjaaegse Eesti majandus tuli välja I Maailmasõjast. Praegune Eesti tuli NSV Liidust välja paremast seisust kui I Eesti, kuid meie võimurid oma lolluse-saamatusega rikkusid paljud ENSV ajal hästi toimivad tootmisüksused (TK Ookean, „Marat”, „Pioneer”, Dvigatel”, miljonäridest kolhoosis-sovhoosid ja palju veel….), tekitades Riigile suurt kahju – mille eest nad ei vastuta.
Näiteks sellest, mida ei suudetud rikkuda meie võimurite poolt ning ettevõte toimib praegugi elukalt – on Balti Laevaremonditehas.

Ennesõjaaegne Eesti turustas põllumajandussaadusi Euroopa turgudel (või, peekon, teravili…), Eestis oli küllalt arvestatav tööstus, suudeti tellida-ehitada 2 allveelaeva, majandus ja riigivalitsemine olid küllalt heal järjel…
Siis tegutses Riigikogu kahel sessioonil aastas - kus riigikogulastele tasustati ainult sõidukulud ning töö eest Riigikogu istungite ajal 2-l korral aastas sessioonide ajal (oktoober, jaanuar) - töö eest Riigikogus. Põhimõtteliselt töötasid tollased riigikogulased meie Riigi heaks eetilis-moraalsetel kaalutlustel missioonitundest - Riigi ja Rahva edu nimel. Siis ei seatud Riigijuhtimise eesmärgiks ISIKLIK (rääkimata Parteilisest) omakasust. Tolleaegse Riigikogu eesmärgiks oli meie Riigi ja Rahva edasikestmine rahvusriigina, meie Riigi ja Rahva (mitte ainult riigikogulaste) heaolu pidev tõus ja areng… Praegune Riigikogu on kujunenud (üle 80%) Parteide poolt parteisaadikutega komplekteeritud palgatöölisteks, kes töötavad põhimõttel – mõisa köis las lohiseb, e. teeme nii vähe tööd kui võimalik ja võtame rahvalt endile nii palju kui võimalik. Riigikogulaste eesmärgiks on – oleskleda Riigikogus 4 aastat, kindlustades selle aja jooksul ennast majanduslikult surmani (RK-lase palk, soodustused, hüvitised, tulevane pension…).
Arvan, et eelmise sajandi alguse Riigikogu töötas paremini ja tulemuslikumalt kui sajandi lõpust alates formeeritud Riigikogud.

Milles on siis asi, miks meie võimurid ei ARENDA meie Riiki vajalikul määral?
Ilmselgelt on meie Riigi juhtimisel puuduste tekkepõhjuseks JUHTIMISVEAD, ehk EBAKOMPETENTNE JUHTIMINE. Meie Parteide juhid PEAVAD olema nii targad, et EI ARVESTA SPETSIALISTIDE ARVAMUSEGA, neile piisab kodukootud parteilisest teadlikkusest.
Kui autojuht peab oskama autot juhtida ja ta peab eksami tegema, siis meie Riigi juhtimisel pole oskusi tarvis, piisab ainult Partei liikmeks olemisest. Parteid panevad oma liikmetest järjekorra ise kokku – kes pääseb Riigikokku. Parteidel pole mingisuguseid piiranguid Riigikogu komplekteerimisel. Seetõttu komplekteerivad Parteid Riigikogu isikutest – keda nad peavad endile vajalikeks. See isik, kelle Partei on saatnud Riigikogusse – on kohustatud tänutäheks Riigikokku pääsemise eest vastuvaidlematult alluma Partei juhistele ning tegutsema Partei juhiste e. parteilise südametunnistuse järgi.

Meie seadused on (RK poolt) sätestanud nii, et meie Rahval pole mingit võimu. Meie RAHVAS ei otsusta Riigikogu ega Valitsuse koosseisu üle –selle otsustavad Valimisseaduse järgi meie PARTEID.
Riigikogu ja Valitsuse moodustavad Parteid niimoodi, et NEMAD lubavad – keda tohib valida ja lubatud valikute hulgast otsustavad nemad – Parteid - kes osutub valituks ja kes mitte, aga seda ei otsusta rahvas, vaid Parteide juhtkond (tagatuba).
Kui võrrelda tollast Riigikogu praeguse Riigikoguga?
Leian, et meie Riigikogu ja Valitsus ei täida ammu enam neile Põhiseadusega pandud ülesandeid.
Muidugi. Igaüks (ka Parteid ja riigikogulased) tõlgendab Põhiseadust väikeste nüanssidega omamoodi, kuid senised Riigikogud ja Valitsused tõlgendavad Põhiseadust nii – Eesti Riigi ja Rahva peaülesandeks on Riigikogu Parteide ja Parteide liikmete heaolu kindlustamine. Seda kõike sõltumata sellest – kui hästi-halvasti Parteid töötavad Riigi juhtimisel, ning milline on Riigi-Rahva enda olukord.
Senised tulemused meie Riigi juhtimisel näitavad, et meie Parteid ei juhi meie Riiki senini kuigi arukalt. Miskitki on puudu nii Riigikogu kui ka Valitsuse töös. 20-ne aasta jooksul oleks ikkagi võimalik VÄHEMALT 50-60%- le elanikkonnast tagada NORMAALNE ELAMINE. Paraku on see tagatud AINULT 15-25%-le elanikkonnast – ülejäänud peavad tegema ebanormaalseid pingutusi ellujäämiseks. Kuid mis ja miks see „miski” puudus tekkis?
Selline Parteiline Riigikogu komplekteerimine näitab, et Parteid ei saada Riigikogusse nende endi tulusat elu nautima kuigi palju tarku inimesi. Riigikogulase tööle Riigikogusse lähevad palgalised nupulevajutajad – oma elu ja tulevikku materiaalselt kindlustama.
Seetõttu on Riigikogu kujunenud pigem opositsiooni ja koalitsioonivaheliseks poliitilise võitluse tandriks kui heaks-töökaks riigivõimuorganiks. Riigikokku pääsenul on tema elu materiaalselt kindlustatud, neil on - väga hea palk, välja teenimata supersoodustused; tööl käia ja tööd teha tuleb vastavalt iseenda äranägemisele, pole mingit vastutust….
Seetõttu saadavad Parteid Riigikokku oma ustavaid jüngreid, kes aitavad Parteil võimul püsida ning ampsata Riigipirukast Parteile (ja endile) võimalikult suured – magusad amsud. On ju meie Parteide jumaluseks Kauka ja Võim – seda peavadki riigikogulased oma Parteile tagama.

Et Riigikogu ja Valitsus töötaks edukalt – on vaja, et nad (võimurid) koosneksid tarkadest, tööle pühendunud inimestest, kelle eesmärgiks on edukas töö Riigi ja Rahva hüvanguks, nad oleksid vastutustundlikud oma töö tulemuste eest ja seda tööd pühendunult ka igapäevaselt teeksid…
Muidugi peavad nende tööd juhtima arukad juhid nii Riigikogus kui ka Valitsuses. Ei hakka juhtide tööd kritiseerima, sest juhid (E. Ergma, L.Jänes-Randjärv, J.Ratas – valitsuses A.Ansip) valitakse inimeste hulgast, kes on Riigikogusse PARTEIDE POOLT PANDUD.
.

Kuna Parteid komplekteeriva eeltoodud alustel Riigikogu siis on ka raske loota seda, et riigikogulaste eesmärgiks oleks meie Riigi ja Rahva arendamine ja elujärje parandamine. See, et meie Riigi elu areneb – seda ei saa panna meie võimurite teeneks – seda on teinud töökas rahvas – meie võimurite tegevusele vastukaaluks..
Leian, et meie võimurite (RK ja Valitsus) komplekteerimise kord soodustab meie andetute juhtidega komplekteerimise. Selle seisukorra muutmiseks on vaja muuta Riigikogu VALIMISSEADUST.
Miks ma nii arvan?
Võrdleme natuke 1938.a.Põhiseadust praeguse Põhiseadusega eriti Riigikogusse määramiste-valimiste isikute osas….
1938.a. Põhiseaduse kohaselt..
§ 67. Riigivolikogul on kaheksakümmend liiget, kes valitakse üldisel, ühetaolisel, otsesel ja salajasel hääletamisel ning isiku valimise teel enamusvalimise põhimõttel.
Meie kehtiv Põhiseadus ei sisalda enamusvalimise (e. liht-häälteenamuse) põhimõtet. Põhiseaduses pole ka isikuvalimisi. Kuigi meie Põhiseaduses pole sätestatud ka PARTEILISI valimisi, ometi sätestab meie Valimisseadus – minu arvates Põhiseaduses sätestatu vastaselt - PARTEILISED valimised ning seda sellisel kujul, mis välistab väikepartei või üksikkandidaadi sattumise Riigikokku.
Lisaks Väikeparteide ja üksikkandidaatide diskrimineerimisele diskrimineerib meie Valimisseadus ka kõiki valijaid – andes võimaluse Parteidele otsustada - kes tema kandidaatidest lähevad Riigikokku ja kes mitte – sõltumata Valija arvamusest.
See on AINULT ÜKS erinevus võrreldes meie 1938.a. Põhiseadusega –aga neid on rohkem, eks nendest edaspidi.

Võimurid versus Põhiseadus 2

Kui 1938.a. Põhiseadus kehtestas isikuvalimised, siis 1992.a.Põhiseadus vaikib sellel teemal. Kuigi Põhiseadus parteilisi valimisi ei sätestanud – ometi sätestab meie valimisseadus parteilised valimised. Valimisseadus seab parteidele sellised eelistused, mis välistavad üksikkandidaatide ja väikeparteide kandidaatide sattumise Riigikokku. See, et meie Valimisseadus kehtestab Põhiseadusega vastuolus olevad tingimused – see ainult rõõmustab võimureid, sest selline seadus aitab neil kinnistada VÕIMU RAHVA ÜLE. Meie valimised pole ÜHETAOLISED, OTSESED NING PROPORTSIONAALSED nii, nagu deklareerib meile meie PÕHISEADUS (sellest pikemalt arvamuses - http://leopall.blogspot.com/2011/03/pohiseaduse-leierdatud-lugu.html ).
Parteide (parteiliikmete) eelistamine Riigikogu valimistel oleks arusaadav sellisel juhul kui Parteid (parteiliikmed) oleksid vastutustundlikud, vastutaksid Riigi-Rahva säilimise ja hea arengu eest… Kahjuks on meie võimurite poolt kujundatud asi nii, et Parteid ei vastuta isegi Riigi-Rahva laialijooksmise ega ka rahvale tekitatud miljardiliste kahjude eest. Meie võimurid ei VIITSI isegi sellist nägu teha – nagu neil oleks meie Rahva arvamusest või rahvast endast mingitki hoolt. Nii kindlalt on nad seadustega oma võimupositsiooni kindlustanud.
Meie võimurid ei pea millekski isegi Põhiseadusega ettenähtud institutsiooni (Õiguskantsler) ettekirjutustest-arvamustest. Riigikogulased jätkavad ikka raha teenimist asutuste-ettevõtete juhatustes-nõukogudes hoolimata Õiguskantslerite (kahe ÕK) ettekirjutustest. Miks niis? Sellepärast, et nii saavad nad suurt raha ilma mitte midagi tegemata. Meie riigikogulaste jumaluseks on OMA KAUKA - mida teenitakse pühas tões ja vaimus –kogu ülejäänu elus ei oma neile tähtsust.
Nii Riigikohus kui-ka Õiguskantsler on juhtinud Valitsuse ja Riigikogu tähelepanu sellele, et meie Riigilõivaud on nii suured, et ei võimalda enamusel rahvast pöörduda kohtusse õiguse jaluleseadmiseks… Ja tulemus? Siiani olematu! Seda sellepärast, et ükski Partei ega riigikogulaene ei vastuta mitte millegi eest ja rahva poolt algatada vastutusele võtmine on Parteide poolt seadustega tehtud - seaduslikult võimatuks. Seega ei tähenda võimuritele Õiguskantsleri või Riigikohtu ettekirjutused-otsused mitte midagi –see on nende meelest tühi möla millele pole vaja tähelepanu pöörata.
Kui Saksamaal Lauldi „Deutschland-Deutshland ÜBER ALLES…”, siis meil kõlaks sama hoopis „Mein Partei-Mein Partei –ist Über alles –über alles auf dem Welt…”. Ja loomulikult on ÜBER ALLES meie mõistes ka meie parteilaste OMA Partei tagatuba. Pole välistatud, et meil on varsti genosse Adolf Ansip, parteigenosse Hermann Ligi, vast ka Ene Goebels?
Meie igapäeva elu on see, mille tõttu on meie elanike elatustase Euroopa mõistes allapoole arvestust, samal ajal leiab Andrus Ansip, Ene Ergma – SELLIST EESTIT ME TAHTSIMEGI.
Eesti võimurid ei suuda tagada Põhiseaduses tagatud meie KODANIKE PÕHIÕIGUSI vanaduses, tervishoius, hariduse omandamisel, kohtulikus õiguskaitses… jne. Mis Põhiseaduse järgimisest me siis üldse räägime?
Kui VÕIMURID leiavad, et sellist Eestit nad tahtsidki, siis ligi 90% Eesti elanikest küll sellist vaest-ennasthävitavat Eestit ei tahtnud.
Ei tahtnud sellist Eestit, kus 85% eestlaste arvamusest ja elu-olust ei peeta millekski, vaid meie VÕIMUR hoolib AINULT ISIKLIKUST HEAOLUST.
Kus on meie riigimehed ja riiginaised? Riigimees kes teeniks oma riiki, oma rahvast, oleks julge, sirge seljaga, eeskujuks kõigile. Ei nihverdaks, ei hämaks, ei petaks, jne..... MEIE VÕIMURITE HULGAS SELLISEID POLE!
Loodame, et neid tuleb, kuid MILLAL?

Võimurid versus Põhiseadus 1

Põhiseadus on meie riigi tegevuse alus, mille kohaselt peaksid elama kõik meie riigi institutsioonid ja inimesed. Piltlikult öeldes on Põhiseadus meile justkui Koraan moslemitele - mille rikkujaid karistatakse rangelt - ja kogu moslemi elu PEAB käima kooskülas Koraaniga. Meie Põhisedust peab järgima väga rangelt. Selleks on meie Põhiseadusesse sisse kirjutatud isegi Põhiseaduse täitmise kontrolli institutsioon – ÕIGUSKANTSLER.
Kui Põhiseaduses on mingi ebakõla või Põhiseadus ei ole kooskõlas meie seaduste ja tegeliku elu vajadustega – kui ei vasta - muudetakse Põhiseadust nii, et Põhiseadus vastaks meie tegeliku elu nõudmistega.
Kes siis peaks tagama range Põhiseaduse järgimise ja seaduste kooskõla Põhiseaduse nõudmistega? Eelkõige peaksid Põhiseaduse järgimise tagama meie Riigikogu ja Valitsus, kontroll vastavuse järgimise üle on pandud Õiguskantslerile.
Riigikogu ja Valitsus tegutsevad meil käsikäes ja neid nimetada ühisnimetajaga sobib meil ilmselt sõnaga – VÕIMURID. Arvestades sellega, et Riigikogu ja Valitsust huvitab võim, ei huvita aga Riigi ja Rahva saatus. Kuidas teisiti nimetada aadeteta inimesi – kelle käes on kogu võimutäius, kogu nende eetiline ja moraalne pale on suunatud omale VÕIMU haaramisele, oma võimu- ja isikliku heaolu kindlustamisele.
Võimurite hulgas on ka eetika- ja moraalisugemetega isikuid, kuid nad on suures arvulises vähemuses ning nende head moraalsed mõtted-ideed sumbuvad meie Parteide juhtkondade Võimuiha varju. Võimuiha seetõttu, et koos võimuga kaasneb ka võimalus jagada raha nendele – kellele ise tahad (sealhulgas iseendale).
Mida eeldab Põhiseaduse järgimine? Eelkõige seda, et seadusandja järgib ise Põhiseadust, seadused antakse välja ranges kooskõlas Põhiseadusega ja seda, et kõik (sealhulgas seadusandjad) täidaksid Põhiseaduse alusel väljaantud seadusi.
Kuigi Põhiseaduse järgimise kontroll ja vastavusse viimine on padud Õiguskantsleri kantseleile – ei saa Õiguskantsleri kantselei selle ülesandega hakkama („Milleks meile Õiguskantsleri institutsioon” –TM Sündikaat, http://syndikaat.ee/news.php?uID=4738&lang=est , „Käkkareid lugedes” - http://leopall.blogspot.com/2011/10/kakikeerajaid-lugedes.html ).
Kõige kurvem on see, et SEADUSANDJA (RK ise) ei täida Põhiseadust osas – mis riigikogulastele pole kasulik, ja kui Õiguskantsler palub-nõuab Riigikogult (seadusandjalt) viia asi Põhiseadusega kooskõlla, siis RK IGNOREERIB Õiguskantsleri nõudmisi (samuti nagu on RK KURT ka Rahva arvamuste suhtes. Isegi Riigikohtu otsuste suhtes vaatab Riigikogu ise –mis neile sobib täita (riigilõivu suurus on Põhiseadusega vastuolus) ja mis mitte. Riigikogu leiab, et neil on alati õigus. Seadusandja leiab, et meie Põhisedus on täitmiseks ainult LUMPENILE (e. Rahvale), Riigikogule on Põhiseadus ainult valikuliselt (nende valiku järgi) täitmiseks.

Mille poolest siis meie Põhiseadus pole kooskõlas meie tegeliku elu-oluga?
PS preamblua kohaselt… (Eesti riik), … mis peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade…
Võimurite tegevusest saab aru nii, et neid ei huvita Eesti rahva väljaränne välismaale normaalse elu otsingule ning Võimurid ei tee mitte midagi väljarände takistamiseks, samas ei huvita neid ka meie kultuuri säilimine ja säilitamine.
EV PS prg. 1 kohaselt on Eesti demokraatlik vabariik, kus kõrgema riigivõimu kandjaks on rahvas…
Samas on meie seadused (RK poolt) sätestanud nii, et meie Rahval pole mingit võimu. Kõrgemat Riigivõimu teostavad parteibanded. Riigikogu ja Valitsuse moodustavad Parteid sellega, et NEMAD lubavad – keda nad lubavad valida ja lubatud valikute hulgast otsustavad nemad – Parteid- kes osutub valituks, kes mitte, aga ei otsusta rahvas. Ainult ligi 10% seadusandjast (Riigikogust) saab rahva poolt vajaliku poolthäälte koguse. („Riigikogu ja Valitsuse valivad Parteid” blogist http://leopall.blogspot.com/2010/02/riigikogu-ja-valitsuse-valivad-parteid.html).
PS prg. 15 kohaselt „Igaühel on õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumiste korral kohtusse…” . Samas on Riigikogu teinud ÕIGUSKAITSE nii keeruliseks, et Kohtusse ei saa pöörduda ilma advokaadi abita ja riigilõivud tõstnud nii suureks, et 85% Eesti elanikest ei jätku rahalisi vahendeid pöördumaks kohtusse oma õiguste kaitseks.
Rahval on õigus pöörduda kohtusse, kuid ei saa oma õigusi realiseerida,kuna selleks POLE RAHA. Mis kasu on õigustest, mida ei saa raeliseerida???

Keda-mida väärtustatakse Eestis 3

Üldjuhul peetakse maailmas hinnatud inimesteks neid inimesi, keda loetakse vajalikuks elu edasikestmiseks, inimeste ja majanduse arenemiseks, ühiskonna eetilise ja moraalse seisundi parandamiseks. Teistes riikides peetakse austusväärseteks ametiteks-elukutseteks teadlasi, arste, õpetajaid, kunstnikke, politseinikke…
Meie riigis on kahjuks väärtushinnangud teised ja mitte paremuse suunas. Öeldakse küll, et iga inimene kujundab oma väärtushinnangud ise. Inimene kujundab OMA isiklikud väärtushinnangud ise, kuid ühiskonna väärtushinnangute kujunemisele avaldab suurt mõju üldsus ja - üldsuse üldist hinnangut mõjutavad valitsejad (parlament, valitsus, parteide juhtkonnad). Valitsejad mõjutavad inimeste väärtushinnanguid nendele vajalikus suunas.
Suurt mõju ühiskonna väärtushinnangute kujunemisele avaldavad väga mitmed faktorid. Hinnatud inimestel on kõrge palk, kiidetakse nende töösaavutusi, neid ülistatakse, kiidetakse – avaldatakse austust ajakirjanduses, nad on tähelepanu keskmes, neile jagatakse aukirju, ordeneid-medaleid jne…
Kes on siis meil kõrgelt tasustatud, pidevalt ajakirjanduse keskpunktis, arvamusliider igas asjas (ehkki tegelikult omamata OMA säravaid mõtteid). Mis on siis kõige kõrgemalthinnatum, tähelepanukesksem, mõjuvõimsaim elukutse-ametikoht?
Kindlasti on meil selleks ametiks – POLIITIK. Ole Sa nii rumal kui tahes, kuid kui oled poliitik, siis piisab ainult mõttetust suuga jahvatamisest, tööd ei pea tegema, aega-ajalt istuma kusagil (Riigikogus, mõnes ettevõtte nõukogus, MTÜ-s), olema nõunik-nõustaja (asjast ise absoluutselt midagi aru saamata…), pealegi mitte kusagil mitte millegi eest vastutama ei pea. Kõige eest hoolitseb SINU LEIVAISAKE – P A R T E I!!!
Meie Riigikogu, Valitsus ja parteide juhtkonnad annavad MEIE ELNIKKONNALE teada oma isikliku eeskujuga, et VÄGA HÄASTI äraelamiseks pole vaja tööd teha (umbes 1 tööpäev nädalas), Võtta soodustusi tööd mittetegemise eest, ja ajada möla asjadest, millest ei tea mõhkugi (MTÜ-des, ettevõtete juhatustes) – olles vajaliku Partei liige – saab VÄGA HÄSTI PRIISKAVALT ära elada.
Kuidas siis saada sellele – MITTEMIDAGI tegeva, VSATUTUSVÕIMETU ja RAHA OMA TASKUSSE KOKKU AJAVA laiskuri - P O L I I T I K U tasuvale laisklooma kohale??? Peab olema partei mõjuvõimsa isiku (näiteks Savisaar, Gräzin, Ansip, Laar, Rosimannus….) armuke, teenija, sekretär – ja ongi kõik rahavoogude teed avatud! Ise võid olla lambast lollim.