kolmapäev, 26. oktoober 2011

Keda-mida väärtustatakse Eestis? -1

Eestlaste mällu on jäänud Lehola Lembitu, Tasuja, C.R.Jakobson, K.E. von Bear, Lydia Koidula, A.-H.Tammsaare, August Kitzberg, Gustav Ernesaks... Peamiselt on tegemist vabadusvõitlejate, rahvavalgustajate, teadlaste, kultuuritegelastega... Neid iseloomustab armastus Eestimaa vastu, vabadusiha, võitlus iseseisvuse eest, rahva harimine-valgustamine... Üldreeglina on nad kõrge moraaliga - eetilised inimesed, kes tegutsevad missioonitundest, armastusest oma Riigi ja Rahva hüvanguks. Ega asjata pandud meie rahade portreedele (Jakobson, Koidula, Tammsaare, Keres...) - kõik rahva poolt tunnustatud inimesed.
Kui meie Eurodele oleks nüüd pandud Eestis väärtustatud inimeste portreed –ilmselt ilutseksid rahatähtedel siis seal Siim Kallas, Ene Ergma, Mart Laar, Jürgen Ligi, Rein Lang, Eesti Panga president...
Eks inimeste väärtusi kujundavad tema kasvatus – vanemad, õpetajad, ümbritsev keskkond, hiljem muidugi kaastöötajad ja valitsuse poliitika. Kuidas, milliseid väärtusi oma õpilastes kasvatavad meie õpetajad, missuguse hariduse annavad, millise eetilis-moraalse palge lapsele-inimesle kujundavad – see oleneb väga suurel määral ÕPETAJAST. Üldreeglina jäävad enamik õpetajatest oma õpilastele (vähemalt normaalsed ja head õpetajad) pikaks ajaks nende iidoliteks, kellest eeskuju võtta ja kelle eeskuju järgida.
Õpetajad on „maa sool“ ja nendest oleneb meie elus väga palju – missuguseid järglasi me kasvatame, milline on tuleviku-Eesti arusaam maailamast, selle väärtustest, Eestist ja Eesti arengust. Enamik õpetajaid töötavad andunult oma õpilastega - enamasti missioonitundest lüüakse kaasa ka muudel elualadel meie ühiskonnas – isetegevuses, huviringide juhendajatena, seltsielus, KOV volikogu töödes... Õpetajaid juhendab vastutus-missioonitunne Eesti tuleviku ees. Samavõib öelda ka kultuuritöötajate kohta (kultuurimajad, raamatukogud, muuseumide töötajad, ringide juhid...). Meie kooli
Neil (õpetajatel,kultuuritöötajatel) pole eesmärgiks raha oma taskusse ajamine ja vastutustunde puudumine (nagu see on meie juhtparteilaste puhul). Õpetajaid sunnib tegutsema vastutus Eesti tuleviku, tulevase Eesti elanikkonna väärtushinnangute ja harituse pärast.
Kõige kummalisem on see, et riigikogulased hindavad oma „majoneesikingitusi, öövastuvõtte kõrtsides ja nende autode bensiini/dilsla tarbimist oma-naabrite-sugulaste kulutusi tähtsamaks kui koolis ÕPILASTE (paljudele lastele ainuke soe toit päevas) - tasuta toidu kinnimaksmist.
ENSV ajal olid laste (ja täiskasvanute) ravi, laste huvialaringid, laste suvelaagrid, noorte õppimine ülikoolides tasuta (maksti õppuritele veel stipendiumi õppimise eest peale)... Tundub, et valitsejad EI VÄÄRTUSTA PANUSTAMIST EESTI TULEVIKKU.
Valitsejad suhtuvad hoolimatult rahva tervisesse. See meie valitsejate loosung on hea – sportida terviseks! Ometi ei tähenda see seda, et meil tuleks likvideerida arstid ja haiglad. Meie arstid lahkuvad Skandinaavia maadesse tööle ja elama. Eesti on nii väike riik, et ei suuda oma väljaõpetatud arstide ja medõdedega varustada kogu Skandinaaviat. Ka meil vajavad inimesed arstiabi. Perearstid võivad ju head arstid olla, aga kui eriarstide (reumatoloog, kirurg, kardioloog, pulmanoloog...) juurde pääsemiseks tuleb järjekorda oodata 3-4 kuud... Selle ooteaja jooksul haigus ja valud üha süvenevad. Kiiremini saaks küll tasulise arsti juurde... kuid. Miks ma peaksin maksma oma palgast suuri makse arstiabi saamise eest – kui eriarsti juurde saamiseks pean ma ise veel maksma 40-50 Eurot visiiit-konsultatsiooni eest? Arstiabi muutub rahvale üha kättesaamatumaks.
Arstide palgad on Eesti mõistes üpris head, nende töökoormus hea palga saamiseks ka üpris vaieldav. Miks siis meie med.töötajad lahkuvad Eestist. Vastus on üprislihtne. Teistes riikides töötades on med.töötajate palgad KOLM KORDA kõrgemad kui Eestis töötades (mitte 3 %), pealegi –töötanud väljamaal ( Soomes) 5 aastat, on väljamaal töötanud eestlase PENSION 7-10 KORDA suurem kui siin pensioni väljatöötanud ja 40 aastat tööd rüganud kõrgspetsialistil.
Mille nimel tegutsevad meie päästjad ja politseinikud? Oma töö eest saavad nad palka suhteliselt vähe. Kas tööd tehakse eetilis-moraalsetel kaalutlustel. Nende töö on meie rahva julgeoleku ja rhva säilimise osas üpris tähtis. Mille eest saavad raha teised riigi-ametnikud????
Üha enam propageerivad valitsejad abipolitseinike ja vabatahtlike päästjate rakemdamist meie elus, vähendades samaaegselt kutseliste politseinike ja päästjate arvu. Ei saa muidugi eitada vabatahtlike kaasamise häid külgi, kuid panna kõik politsei- ja päästeteenistuse ülesanded vabatahtlike õlule on ka vale. On ikkagi vahe selles, kas asjaga tegeleb aastaid väljaõppinud spetsialist või rahva-omahuviks tegelev amatöör.
Valitsuse arvates peaksid Politsei ja Päästjad tööd tegema tasuta Eesti hüvanguks moraalsetel-eetilistel kaalutlustel?...
Aga Valitsusel ja Riigikogul on Isamaa-armastuse, eetika ja moraali aluseks isikliku (harva ka partei) tasku – mis vajab oma tegematajätmiste eest IGAL juhul täitmist- SÕLTUMATA oma oma peremehe – Rahva olukorrast.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar