Sõnavabadus.
NSVL Konstitutsiooni kohaselt (§ 48) oli meil sõna- ja trükivabadus, koosolekute ja miitinguvabadus. Ometi olid sõna- ja trükivabadusel piirangud - tabu-teemad, mille kohta riigi poliitikast erinevat arvamust olla ja avaldada ei saanud. Need olid: sotisialismi-kommunismi edukas tulevik, meie kommunistlike juhtide vead, sotsialistlik internatsionalism, kommunistliku riiklik poliitika, sotsialistliku ühiskonna tuleviku edukus, sotsialistlik internatsionalism... Kõik teemad, mis halvustasid meie riiki ja selle poliitikat – selle üle peeti ranget järelevalvet. Nende teemade ja sellelelähedaste teemade ilmumine ajakirjanduses oli võimatu, sest kogu ajakirjanduse üle pidas pidevat järlevalvet Glavliti esindajad, kes esindasid partei järelevalvet kogu ühiskonna üle. Glavlit andis avastatud riigivastased trükise autori andmed-tekstid üle KGB-le, kes teostas siis edasist juurdlust. „Valede“ trükiste-sõnade avaldamise eest oli võimalik ka kriminaalvastutus. Enimlevinud kriminaalvastutusele võtmiseks oli (KrK § 68) „Nõukogudevastane agitatsioon ja propaganda“. See paragrahv oli eriti ohtlike riiklike kuritegude peatükis - mis olid suunatud nõukogude riikliku ja ühiskondliku korra aluste vastu. Selle paragrahvi alla mahtus peaaegu kõik see, mis ei meeldinud riigi valitsejatele.
Sõjapropaganda, rassismi ja rahvuste vahelise vaenu õhutamine oli karistatav siis ning on seda ka nüüd. Partei-, riigi- ja valitsusjuhtide ning nende tegude kiitmine on igasususte valitsuste puhul väga kiiduväärne tegevus.
Meie riigi puhul on samuti täielik sõna- ja trükivabadus. Isegi selline, et Rein Lang kõrge riigiametnikuna nimetab rahvast „hellitavalt“ –LUMPENIKS- ning keegi ei tee sellisest hellitusnimest numbrit. Justiitsministrina püüdis Rein Lang suukorvistada „Delfi“ leimajaid ja ajakirjanikke, kuid see ei läinud kuigi hästi läbi.
Praegu on sõnadega või trükipressis inimese au- või väärikuse haavamine tsiviilasi, kus kannatanu saab nõuda avalikku vabandust ja rahalist hüvitist au- ja väärikuse haavamise pärast. Sellest regulatsioonist tuleb välja, et au ja väärikus on ainult rikastel ja kõrgetel riigitegelastel, sest tavakodanikul ei jätku raha riigilõivu ja advokaatide palkamiseks, et oma au ja väärikust kohtus kaitsta.
Praegu puudub vajadus sellise organisatsioonijärgi nagu oli „Glavlit“ (tsensuur). Praegu ei ilmu valitseva koalitsiooni vastu erilisi kriitilisi kirjutisi kuna neid artikleid ei avaldata ajakirjanduses. Miks? Sest seda ei luba ajalehtede väljaandjad ja vastutavad toimetajad, kuna nad peavad säilitama head suhted valitsejatega ega tohi sattuda nendega vaenujalale. Seoses sellega on ka nende nimekirjas mõned arvamuste autorid – kelle artikleid avaldada ei tohi, sest nad esitavad valitsejate suhtes liialt kriitilisi arvamusi. Samas esitatakse osade riigikogulaste imalaid (kohati kaunis rumalaid) artikleid suure tarkuse ja juhisena rumalale rahvale üsna meelsasti.
Muidugi puudub eriline vajadus valitsejate suhtes kriitiliste artiklite keelamise/mitteavaldamise järele. Elu on näidanud, et „Targad Toompeal“ ei loe nende suhtes kriitilisi artikleid. Sest neid võib kirjutada vaid „loll pööbel“, kelle arvamus ei loe tarkadele midagi. Koalitsiooniparteid ei loe isegi opositsiooni arvamusi, sest nagunii on opositsioon loll, kelle arvamusega ei arvestata. Partei- ja valitsusjuhtide kiitmine leiab aga väga sooja poolehoiu toompealaste hulgas.
Meie kommentaariumites esineb rumalaid, õelaid, kuid samas ka väga argumenteeritud ja arukaid kommentaare,millest valitsejatel oleks palju õppida... kuid targad jumalused Toompeal ei vaja lolli pööbli arvamust.
Seega. Meil on sõnavabadus, kuid need sõnad (arvamused) ei jõua nendeni, kellele need määratud on...
Kunagi kirjutasin Riigikogusse kandideerijast, kes kandideerimiseks vajas arstilt tõedit selle kohta, et: - ta ei kuule rahva häält, - et ta on kurt ning pime rahva vajaduste osas ega näe-kuule midagi halba riigis, -ta on tumm ülemuste vigade suhtes, kuid sõnavaht jookseb pidurdamatult nende ülistamisel ning -temal puudub parteist erinev arvamus...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar