Milleks meile selline Riigikogu?

Meie RAHVAS ei otsusta Riigikogu ega Valitsuse koosseisu üle –selle otsustavad Valimisseaduse järgi meie PARTEID.
Leian, et meie Riigikogu ja Valitsus ei täida ammu enam neile Põhiseadusega pandud ülesandeid. Muidugi. Igaüks (ka Parteid ja riigikogulased) tõlgendab Põhiseadust väikeste nüanssidega omamoodi, kuid senised Riigikogud ja Valitsused tõlgendavad Põhiseadust nii – Eesti Riigi ja Rahva peaülesandeks on Riigikogu Parteide ja Parteide liikmete heaolu kindlustamine. Seda kõike sõltumata sellest – kui hästi-halvasti Parteid töötavad Riigi juhtimisel, ning milline on Riigi-Rahva enda olukord.
Kas siis Riigikogul on meie Riigi-Rahva juhtimisel mingid vea-puudused? Ei saa võimalik olla, sest – meie Riigi (Parteide) juhid on ilmeksimatud, kes juhivad meie Riigi ja Rahva EUROLIIDU HIILGAVASSE TULEVIKKU (kommunismi?)! Nii kinnitavad meie riigijuhid, et -meie demokraatia on maailma paremate demokraatiate hulgas ja meie parlament on ülesehitatud Euroopa parima parlamentarismi eeskujul. Kas pole üks-ühele võrdne väide L.I.Breznevi väitega?
See on meie Parteibosside ja riigijuhtide arvamus.
Mida siis keskmine loll-eestlane tahab? Kas ta pole nõus oma PARTEIDE POOLT VALITUD RIIGIKOGU JA VALITSUSE ARVAMUSEGA?
Mina keskmise (või võimurite arvates alla keskmise) eestlasena arvan, et meie Riigikogu ja Valitsus pole kuigi võimelised tööorganid, nad pole kuigi targad ning nende töötulemused on üpris nigelad võrreldes nende palkade-soodustuste-hüvitistega.
Väike võrdlus eelmise sajandi esimese poole Riigikogu ja selle sajandi Riigikogu tulemuste vahel.
Kui võrrelda Eestit enne II Maailmasõda praeguse Eesti arenguga – mõlema arenguperiood on enamvähem sama pikkusega. Ennesõjaaegse Eesti majandus tuli välja I Maailmasõjast. Praegune Eesti tuli NSV Liidust välja paremast seisust kui I Eesti, kuid meie võimurid oma lolluse-saamatusega rikkusid paljud ENSV ajal hästi toimivad tootmisüksused (TK Ookean, „Marat”, „Pioneer”, Dvigatel”, miljonäridest kolhoosis-sovhoosid ja palju veel….), tekitades Riigile suurt kahju – mille eest nad ei vastuta.
Näiteks sellest, mida ei suudetud rikkuda meie võimurite poolt ning ettevõte toimib praegugi elukalt – on Balti Laevaremonditehas.

Ennesõjaaegne Eesti turustas põllumajandussaadusi Euroopa turgudel (või, peekon, teravili…), Eestis oli küllalt arvestatav tööstus, suudeti tellida-ehitada 2 allveelaeva, majandus ja riigivalitsemine olid küllalt heal järjel…
Siis tegutses Riigikogu kahel sessioonil aastas - kus riigikogulastele tasustati ainult sõidukulud ning töö eest Riigikogu istungite ajal 2-l korral aastas sessioonide ajal (oktoober, jaanuar) - töö eest Riigikogus. Põhimõtteliselt töötasid tollased riigikogulased meie Riigi heaks eetilis-moraalsetel kaalutlustel missioonitundest - Riigi ja Rahva edu nimel. Siis ei seatud Riigijuhtimise eesmärgiks ISIKLIK (rääkimata Parteilisest) omakasust. Tolleaegse Riigikogu eesmärgiks oli meie Riigi ja Rahva edasikestmine rahvusriigina, meie Riigi ja Rahva (mitte ainult riigikogulaste) heaolu pidev tõus ja areng… Praegune Riigikogu on kujunenud (üle 80%) Parteide poolt parteisaadikutega komplekteeritud palgatöölisteks, kes töötavad põhimõttel – mõisa köis las lohiseb, e. teeme nii vähe tööd kui võimalik ja võtame rahvalt endile nii palju kui võimalik. Riigikogulaste eesmärgiks on – oleskleda Riigikogus 4 aastat, kindlustades selle aja jooksul ennast majanduslikult surmani (RK-lase palk, soodustused, hüvitised, tulevane pension…).
Arvan, et eelmise sajandi alguse Riigikogu töötas paremini ja tulemuslikumalt kui sajandi lõpust alates formeeritud Riigikogud.

Milles on siis asi, miks meie võimurid ei ARENDA meie Riiki vajalikul määral?
Ilmselgelt on meie Riigi juhtimisel puuduste tekkepõhjuseks JUHTIMISVEAD, ehk EBAKOMPETENTNE JUHTIMINE. Meie Parteide juhid PEAVAD olema nii targad, et EI ARVESTA SPETSIALISTIDE ARVAMUSEGA, neile piisab kodukootud parteilisest teadlikkusest.
Kui autojuht peab oskama autot juhtida ja ta peab eksami tegema, siis meie Riigi juhtimisel pole oskusi tarvis, piisab ainult Partei liikmeks olemisest. Parteid panevad oma liikmetest järjekorra ise kokku – kes pääseb Riigikokku. Parteidel pole mingisuguseid piiranguid Riigikogu komplekteerimisel. Seetõttu komplekteerivad Parteid Riigikogu isikutest – keda nad peavad endile vajalikeks. See isik, kelle Partei on saatnud Riigikogusse – on kohustatud tänutäheks Riigikokku pääsemise eest vastuvaidlematult alluma Partei juhistele ning tegutsema Partei juhiste e. parteilise südametunnistuse järgi.

Meie seadused on (RK poolt) sätestanud nii, et meie Rahval pole mingit võimu. Meie RAHVAS ei otsusta Riigikogu ega Valitsuse koosseisu üle –selle otsustavad Valimisseaduse järgi meie PARTEID.
Riigikogu ja Valitsuse moodustavad Parteid niimoodi, et NEMAD lubavad – keda tohib valida ja lubatud valikute hulgast otsustavad nemad – Parteid - kes osutub valituks ja kes mitte, aga seda ei otsusta rahvas, vaid Parteide juhtkond (tagatuba).
Kui võrrelda tollast Riigikogu praeguse Riigikoguga?
Leian, et meie Riigikogu ja Valitsus ei täida ammu enam neile Põhiseadusega pandud ülesandeid.
Muidugi. Igaüks (ka Parteid ja riigikogulased) tõlgendab Põhiseadust väikeste nüanssidega omamoodi, kuid senised Riigikogud ja Valitsused tõlgendavad Põhiseadust nii – Eesti Riigi ja Rahva peaülesandeks on Riigikogu Parteide ja Parteide liikmete heaolu kindlustamine. Seda kõike sõltumata sellest – kui hästi-halvasti Parteid töötavad Riigi juhtimisel, ning milline on Riigi-Rahva enda olukord.
Senised tulemused meie Riigi juhtimisel näitavad, et meie Parteid ei juhi meie Riiki senini kuigi arukalt. Miskitki on puudu nii Riigikogu kui ka Valitsuse töös. 20-ne aasta jooksul oleks ikkagi võimalik VÄHEMALT 50-60%- le elanikkonnast tagada NORMAALNE ELAMINE. Paraku on see tagatud AINULT 15-25%-le elanikkonnast – ülejäänud peavad tegema ebanormaalseid pingutusi ellujäämiseks. Kuid mis ja miks see „miski” puudus tekkis?
Selline Parteiline Riigikogu komplekteerimine näitab, et Parteid ei saada Riigikogusse nende endi tulusat elu nautima kuigi palju tarku inimesi. Riigikogulase tööle Riigikogusse lähevad palgalised nupulevajutajad – oma elu ja tulevikku materiaalselt kindlustama.
Seetõttu on Riigikogu kujunenud pigem opositsiooni ja koalitsioonivaheliseks poliitilise võitluse tandriks kui heaks-töökaks riigivõimuorganiks. Riigikokku pääsenul on tema elu materiaalselt kindlustatud, neil on - väga hea palk, välja teenimata supersoodustused; tööl käia ja tööd teha tuleb vastavalt iseenda äranägemisele, pole mingit vastutust….
Seetõttu saadavad Parteid Riigikokku oma ustavaid jüngreid, kes aitavad Parteil võimul püsida ning ampsata Riigipirukast Parteile (ja endile) võimalikult suured – magusad amsud. On ju meie Parteide jumaluseks Kauka ja Võim – seda peavadki riigikogulased oma Parteile tagama.

Et Riigikogu ja Valitsus töötaks edukalt – on vaja, et nad (võimurid) koosneksid tarkadest, tööle pühendunud inimestest, kelle eesmärgiks on edukas töö Riigi ja Rahva hüvanguks, nad oleksid vastutustundlikud oma töö tulemuste eest ja seda tööd pühendunult ka igapäevaselt teeksid…
Muidugi peavad nende tööd juhtima arukad juhid nii Riigikogus kui ka Valitsuses. Ei hakka juhtide tööd kritiseerima, sest juhid (E. Ergma, L.Jänes-Randjärv, J.Ratas – valitsuses A.Ansip) valitakse inimeste hulgast, kes on Riigikogusse PARTEIDE POOLT PANDUD.
.

Kuna Parteid komplekteeriva eeltoodud alustel Riigikogu siis on ka raske loota seda, et riigikogulaste eesmärgiks oleks meie Riigi ja Rahva arendamine ja elujärje parandamine. See, et meie Riigi elu areneb – seda ei saa panna meie võimurite teeneks – seda on teinud töökas rahvas – meie võimurite tegevusele vastukaaluks..
Leian, et meie võimurite (RK ja Valitsus) komplekteerimise kord soodustab meie andetute juhtidega komplekteerimise. Selle seisukorra muutmiseks on vaja muuta Riigikogu VALIMISSEADUST.
Miks ma nii arvan?
Võrdleme natuke 1938.a.Põhiseadust praeguse Põhiseadusega eriti Riigikogusse määramiste-valimiste isikute osas….
1938.a. Põhiseaduse kohaselt..
§ 67. Riigivolikogul on kaheksakümmend liiget, kes valitakse üldisel, ühetaolisel, otsesel ja salajasel hääletamisel ning isiku valimise teel enamusvalimise põhimõttel.
Meie kehtiv Põhiseadus ei sisalda enamusvalimise (e. liht-häälteenamuse) põhimõtet. Põhiseaduses pole ka isikuvalimisi. Kuigi meie Põhiseaduses pole sätestatud ka PARTEILISI valimisi, ometi sätestab meie Valimisseadus – minu arvates Põhiseaduses sätestatu vastaselt - PARTEILISED valimised ning seda sellisel kujul, mis välistab väikepartei või üksikkandidaadi sattumise Riigikokku.
Lisaks Väikeparteide ja üksikkandidaatide diskrimineerimisele diskrimineerib meie Valimisseadus ka kõiki valijaid – andes võimaluse Parteidele otsustada - kes tema kandidaatidest lähevad Riigikokku ja kes mitte – sõltumata Valija arvamusest.
See on AINULT ÜKS erinevus võrreldes meie 1938.a. Põhiseadusega –aga neid on rohkem, eks nendest edaspidi.