Parteid pole küpsed...

Meie riiki normaalselt valitsema. Seda eelkõige paerteide üldise eetilis-moraalsete tõekspidamiste tõttu, kus parteide/parteilaste ego kõrval ei jää neil ruumi rahvale.

Miks parteide juhtkonnad saadavad Riigikogusse ligi 40% (rahva???) saadikukandidaatidest alla 1 000 valija poolthääle saanud kannupoissi, samas aga 33 kandidaati (kes said valimistel 1 000 - 3 600 poolthäält) Riigikogusse ei pääsenud. Selle kohta öeldaks - kahjuks seadus on selline. Jüri Saare andmete kohaselt said 2007.a. isikumandaadiga Riigikokku 10 riigikogulast, ülejäänud vajasid kompensatsioonhääli või said Riigikokku parteinimekirja alusel. Parteide tagatubadel on vaja Riigikogus kuulekaid nupulevajutajaid, mitte arukat ja konstruktiivselt töötavat Riigikogu. Vastavalt sellele komplekteeritakse ka Riigikogu koosseis. Populaarsed näitlejad-sportlased-telenäod püüavad küll hääli, kuid riigi valitsemisel ja seadusloomes on nende kasu väike.
Põhiseadus parteilisi valimisi ette ei näe. Kes siis valib riigikogulasi. Kas rahvas või partei? Kas kõrgemat riigivõimu teostab rahvas? Rahva osa Riigikogu valimistel on marginaalselt väike.
Enamuse riigikogulastest määrab Riigikokku partei rahvalt nõu küsimata. Rahvas saab valida ainult parteide poolt etteantud nimede vahel. Riigikogulased pole vastutavad mitte rahva ees, vaid oma parteide ees. Üksikisikute kandideerimine on meil viidud naljanumbri tasemele. Seadusega on võimalus üksikkandaatidele Riigikokku pääsemiseks võimalus antud, kuid selle teostamine on siiani üsna ebareaalne. Üksikkandidaatide osa Riigikogus parteiliste sobingute ja kuritarvituste avalikuks toomisel ja pidurdamisel on vajalik.
Sel aastal osalevad rida üksikkandidaate organiseeritult (Helmed, H.Põlluaas... seitsmest inimesest koosnev grupp), Siiri Sisask, Leo Kunnas (ning mõni veel) individuaalselt. Mõni üksikkandidaat üritab Riigikokku pääseda „roheliste erakonna nimekirjas. Näis, kuidas üksikute kandideerimine õnnestub. Sel aastal on igatahes eeldused üksikandidaatide Riigikokku saamiseks loodud. Kui sel aastal ükski üksikkandidaat Riigikokku ei pääse – siis on selge, et vaatamata teoreetilisele võimalusele on Valimisseadus koostatud selliselt, et välistada üksikkandidaadi Riigikokku pääsemine.
Miks ei sobi praegusel kujul meie parteiline valimissüsteem?
Praegusel kujul meie Valimisseadus ei kindlusta Riigikogu koosseisu, mis kindlustaks rahva ja riigi huvide järgimise, vaid kindlustatakse parteide heaolu. tPartei e. „Rahva poolt valitud“ saadikud ei ole vastutavad rahva ees mitte millegiga, nad on sõltumatud valijate arvamusest. Nad on pigem oma partei esindajad. Riigikogulastel on kohustus hääletada mitte oma arvamuse või rahva tahtmise järgi, vaid nii - nagu seda soovib partei. Riigikogulased pole vabad Riigikogus hääletamisel.
Põhiseaduse põhimõtted meie Riigikogu Valimisseaduses tegelikult ei toimi. Kõrgemat riigivõimu meil ei teostamitte rahvas, vaid parteid. Rahva hääl Toompea kurtide kõrvadeni ei jõua. Seda sellepärast, et riigikogulased alluvad oma parteide tagatubade otsustele ja ignoreerivad rahva tahet-arvamust.
Meie parteid ei ole saavutanud taset, kus neile võiks võimu usaldada. Parteid kuritarvitavad oma võimu ja ei vastuta oma tegude eest mitte kellegi ees. Vaatamata pidevale kommunistide sõimamisele - järgivad meie parteid NL Kommunistliku Partei põhimõtteid siiani oma tegevuses edasi, ehkki parteide nimed on muutunud.
Tundub, et parteisse astumise või riigikogusse kandideerimise eeltingimuseks on -kohustuslikus korras minema visata kõik eetilised arusaamad, moraalinormid ja aated. Tuleb täita partei juhtkonna tahet ilma mõtlemata - alluda tingimusteta parteile. Kuna eetikat ja moraali ei hinnata, siis võib sigadusi teha, rahvale majandulikult kahju teha, valetada ning vassida. Meie poliitikud oma vigade pärast tagasi ei astu.
1. Enamus parteisid väidavad, et tegutsevad rahva ja riigi hüvanguks. Tegelikult ei huvita neid ei riigi ega rahva saatus mitte üks põrm. Seda näitab tingimusteta koogutamine Euroliidule; Riigikogu ja Valitsuse passiivne kaasaaitamine meie rahva eksisteerimisele vajalike spetsialistide lahkumisele riigist või riigiametist (arstid, politseinikud, päästeametnikud, õpetajad). Ääremaade elu väljasuretamine.
2. Oma parteide juhtkondade (analoogne NLKP poliitbüroodega) ülistamine jumaluse tasemeni, mis välistab parteidistsipliini tõttu ka lihtliikmete isikliku arvamuse. Riigikogulased ei tohi hääletada oma arvamuse kohaselt, vaid peavad hääletama partei juhtkonna soovi kohaselt.
3. Kollektiivne vastutus parteides, mis tähendab tegeliku vastutuse välistamise. Meie parteide eetiline ja moraalne tase on madal ja välistab üldse igasuguse vastutuse. Meil valitseb parteilastes uhtes seaduste asemel JOKK
4. Millegipärast saadavad parteid Riigikokku jokkima oma ustavad kannupoisid, kes esinevad vallasandi tasemel ja nende eesmärgiks on üle laipade kiire partei ja isiklik rikastumine.
5. Ärimeestele kasulikke (rahvale kahjulikke) seadusi-otsuseid on ärimeestel lihtne saavutada - sponsoreerides parteisid ja väikeseavulist parteide juhtkondi. Parteid aga tasuvad oma ustavuse ärimeestele rahva rahakotist. Seda on ilmekalt näidanud Tartu ja Tallinna kesklinna magusate kruntide jagamine, „rohelise elektri“ doteerimine, maadevahetuse tehingud, jäätmemajandus, Weroli tehas jne...
6.Väidetakse, et seoses suurema parteide arvuga on tegemist arvamuste paljususega ja seega võidab õigem arvamus. Meie parteide puhul see tihti nii pole. Elu on näidanud, et Riigikogus on tegemist ikka opositsiooni ja koalisiooniga. Koalitsiooni saamiseks on võimu nimel kõik parteid nõus paari heitma ükskõik kellega - peaasi, et võimu juures püsida. Nii on kõik parteid vahetanud partnereid korduvalt - vaatamata maailmavaatele ja programmilistele erinevustele. Pole tähtis - kellega ja kuidas valitseda, peaasi, et võimu ja raha lähedal püsida. Nagu üles kunagi Tammsaare „Litsid mehed need Vargamäe mehed“. Praegusel juhul kõlaks see nii - Litsid mehed on meie parteide mehed/naised.
7. Parteilased on kõik nii universaalsed geeniused, et sobivad ükskõik milliseks ministriks. Ministriks olles osutauvad aga küündimatuteks, saamatuteks ja jäärapäiseteks ministriteks - selliseid on nende aastate jooksul mitmeid. Parteid kindlustavad oma haldusala ministeeriumid endile ustavate inimestega ja üritavad kõik tasuvamad võtmekohad mängida oma meeste kätte. Nende ministrite tegevusest on rahvale tihti rohkem kahju kui kasu.
Muidugi. Põhjusi ja põhjendusi - miks meile ei sobi meie parteide valimised praegusel kujul - on palju rohkem kui siin loetletud.
Peab olema mingi kontroll parteide piiramatu priiskamise ja rahva vara oma kasuks pööramise üle. Parteidel seda kontrolli ei ole. Riigikontrollil ja Õiguskantsleril sellised mõjutamis-mehhanismid puuduvad. Teised parteid-konkurendid teevad seda osaliselt (tõstavad kisa kui üks partei saab rahalist kasu, kuid teine partei jääb hõlptulust ilma). Kuna tegemist on endise võimupartneriga ja tihtilugu kasutatakse samu meetodeid (rahva vara oma kasuks pööramisel) - on kõigil parteidel eesmärgid ühesugused. Siis nad pigem vaikivad ja ise võtavad samal ajal matti mujalt.
Praegu puudub igasugune kontroll parteide ainuvõimu ja kuritarvituste üle. Mitte parteide lihtliikmed ei kontrolli partei tegevuse üle, vaid parteide tagatoad hoiavad raudes haardes kogu partei tegevust.
Meie parteid ei ole valmis riiki valitsema omakasupüüdmatult – arvestades riigi ja rahva huvisid ning head käekäiku. Parteide peamine eesmärk on olla võimu juures ja osaleda hüvede-raha jagamisel (saades sellest maksimaalset tulu endile). Rahva ja riigi hea käekäik pole siinjuures oluline. Meie parteid pole küpsed riiki valitsema.
P.S. Ligilähedasel teemal http://leopall.blogspot.com/2011/04/mei-parteide-kasuahnus.html