Ükski meie partei ei eksisteeri iseseisvalt oma liikmete liikmemaksude ja sponsor-rahade najal. Riik doteerib igal aastal kõiki parteisid kokku ligi saja miljoni krooniga. Rahvas peab ülal nii parteisid kui ka parteifunktsionäre, makstes neile soliidset tasu ainult parteisse kuulumise eest. Nii maksis Eesti riik 2010.a. Reformierakonna IGA LIIKME kohta Reformierakonnale (8 396 liiget – Reformierakonna listi andmetel) – üle 3 570 krooni aastas. Ehk teisisõnu – IGA Reformierakonna liige SAI riigilt 9,8 krooni PÄEVAS. Kusjuures paljud reformikad on kõrgepalgalistel riiklikel kohtadel ja võiksid ka parteid ise korraliku liikmemaksuga toetada. Ometi on parteidel miljonilised võlad.
Meie parteid on äriühingud – mis on küll registreeritud parteidena, kuid meie parteide eesmärgiks on partei liikmete ja parteide rikastumine, mida tahetakse saavutada poliitilise tegevuse läbi. Nii nagu tavalistel äriühingutel on ka erakondadel/parteidel juhatus, kuid tegelikult juhib parteid enamasti mitteametlik „tagatuba“, kelle tahet kõik liikmed vastuvaidlematult täidavad.
Meil on välja kujunenud nii, et Erakond (partei) on kõige kindlam ja odavam viis raha teha. Kindel viis on ta selle poolest, et parteidel pole karta mingit vastutust ega pankrotti – võimalus on rahvalt ainult võtta ja saada. Parteid määravad ise omavahel, kui suure summa nad igal aastal riigi eelarvest saavad (proportsioonis Riigikogus olevate parteiliikmete arvuga).
Kui parteil on karta seda, et suurest rahategemisest midagi välja ei tule – peab partei ühinema mingi teise, koteeritava parteiga ning jätkama oma alustatud parteid rikastatavat äritegevust koos teise parteiga või teise partei hõlma all. Nii nagu omal ajal liitusid Isamaa ja Respublica. Kui parteidel tekib mingi parteiline (ärikonkurents), siis võtavad parteid ise sujuvalt Riigikogus (Rahva nimel!!!) vastu seaduse, mis nende võimalikud konkurendi likvideerib.
Partei asutamiseks pole tarvis omada mitte mingisugust algkapitali. Pole tarvis soetada tootmivahendeid ega tootmisruume ega isegi midagi toota. Pole tarvis mitte mingeid teisi äritegemise oskusi peale sõnaosavuse. Rahvale puru silmaajamine on meie parteide igapäevane nähtus (sama edukas nagu meie nõukaajal – ei kajastata tegelikkust, vaid seda – mis parteidele kasulik ning vajalik on), seega isegi tõe rääkimise pärast pole mõtet muretseda. Ilma oma kapitali parteisse või partei üritusse paigutamata – suureneb nii enamuse partei liikmete isiklik rahakott kui ka parteide vara miljonites kroonides.
Parreiloomiseks piisab isiklike tuttavate/sõprade grupist, kes koostab Programmi ja Põhikirja ning kogub turul-tänavatel kokku 1 000 allkirja. Programmi ja Põhikirja koostamine nõuab küll natuke pusimist, kuid erilisi oskusi ei vaja. Allkirjade kokku kogumine pole ettevõtlikele inimestele vist eriti suur probleem. Samas on partei kõige kindlam viis erilise pingutuseta iseendi (partei liikmete) ja ka oma (äri)partei rikastumiseks – panemata sentigi isiklikku raha partei-ärisse.
Erakonnaseadus määratleb erakonna all: § 1(1) Erakond (partei) on Eesti kodanike vabatahtlik poliitiline ühendus, mille eesmärgiks on oma liikmete ja toetajaskonna poliitiliste huvide väljendamine ning riigivõimu ja kohaliku omavalitsuse teostamine, ning mis on registreeritud käesolevas seaduses sätestatud korras.
Enamus meie ühiskonna liikmetest omab poliitilisi huvisid ning väljendavad seda ühel või teisel määral. Võimu teostamine/valitsemine teiste inimeste üle on kõigi ambitsioonikate inimeste püüe. Riigivõimu ning kohalikku võimu teostatakse vastavalt võimalustele. Parteilise äriühingu poliitiline tegevus on see tee – mille kaudu partei äri ajab.
Riigivõimu saavad teostada ainult parteid, kuna Riigikogu valimised on parteilised ja riigikogulased on KÕIK parteilased. Üksikisiku kandideerimine on küll seadusega lubatud, kuid Valimisseaduse sätted teevad parteitu sattumise Riigikogu liikmeks ainult teoreetiliseks VÕIMALUSEKS. Selle määratluse järgi võib iga äriühingut kvalifitseerida poliitiliseks parteiks.
Partei müüb rahvale riigivalitsemise ja kohalike omavalitsuste valitsemise teenust. Nii Riigikogu kui ka Valitsuse moodustavad parteid. Lähtuvalt sellest jagavad parteid ka kõik riigi võtmekohad ning rahaliselt kasulikumad kohad ainult partei(äriühingute) vahel. Riigi raha jagamise otsustavad samuti parteid. Raha jagamisel ei saa aga ükski partei(äriühing) ennast vaeslapse osasse jätta.
Ärimaailmas on firmade vahel konkurents – nii ka poliitiliste äriühingute (parteide) vahel. Kõik parteid tahavad võimu haarata ja sellega suuremat osa riigipirukast haugata. Poliitilise äriühingu eesmärk on muidugi püüe võimalikult kõrgelt riigivõimu teostada (näiteks Riigikogu tasandil), sest mida kõrgemal riigipiruka jagamise juures ollakse – seda suuremad on võimalused suuremat raha teha nii endale isiklikult kui ka parteile (parteilisele äriühingule).
Erakonnaseaduse § 1 (2) ütleb küll - Erakond on mittetulundusühing. Erakonnale laieneb mittetulundusühingute seadus niivõrd, kuivõrd käesolevas seaduses ei sätestata teisiti.
Kui me nimetame lüpsilehma ümber koeraks, ega siis sellepärast lüpsilehm piima andmist ainult nime muutmise tõttu ei lõpeta. Nii ka PARTEI nimetamine mittetulundusühinguks ei tähenda seda, et meie partei ON mittetulundusühing. Poliitika ja riigivalitsemine on see, mille abil ja mille tegemine toobki parteile ning partei liikmetele raha sisse. Pealegi – kes jälgib seaduse järgimist parteide poolt - PARTEID ja nende poolt kontrollitavad-koostatud instantsid - seega JOKK. (vt sellega seotud teemal ka TMS-s „Parteid müüvad kallilt“ http://www.syndikaat.ee/news.php?uID=3644&lang=est) .
Parteidel on oma liikmetele jagada iga nelja aasta tagant 101 tulusat Riigikogu liikme kohta, kus iga Riigikogu liige saab aastas üle miljoni krooni (lisaks tasule Riigikogus osalemise eest veel; kompensatsioonid-hüvitised; ning erinevatest sihtasutustest-ettevõtete juhatustest alates 10 000 kroonist kuus, sest neist igaüks osaleb mitmes sihtasutuses-juhatuses-nõukogus).
Lisaks on ka teistele parteiliikmetele jagada tasuvaid nõunike ja juhatuste liikmete kohti. Mitu miljonit krooni saavad poliitikud (tihti võhikud antud alal) kuus nimekirjas ulemise eest RAS ja kohalike ettevõte juhatustes - seda ei oska keegi öelda, sest parteid ja parteilased hoiavad kiivalt parteide saadavaid tulusid. Võimuorganites osalemise eest eest saavad Riigikogulaste ja volikogude perioodide lõppedes mitme kuu ulatuses hüvitisi (riigikogulastele poole aasta ulatuses). Tasuvad kohad RAS-des ja nende nõukogudes määravad taas parteid.
Olles koalitsiooniparteis, on võimalus esitada oma partei liikmete firmadele sadu miljoneid kroone maksvaid riiklikke tellimusi, mis omakorda suurendab parteide sponsoreerimist...
Mida suurem on parte(äriühing), seda suurem on partei liikmete isiklik ja parteide kasum parteilises äriühingus osalemise eest. See omakorda avab parteile suuremad võimalused osta uusi pooldajaid ja truudust parteile.
Partei on tulus äriühing parteilastele, mille maksab kinn rahvas.
KÜSIMUS.
KAS PARTEI-ÄRIÜHING SEISAB OMA ÄRI HUVIDE-KASUMI EEST või SEISAB TARBIJA (RAHVA) HUVIDE EEST?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar