Kahtlemata on meie demokraatia toimimise aluseks
meie Valimisseadus, see – kui demokraatlikult valitakse kõrgemaid riigivõimu –valitsemise
organeid. Demokraatlik valimiskord tähendab ka seda – kas kõrgemad riigiorganid
ise (valimise tulemusena) on demokraatlikud või mitte.
Praegune Valimisseadus meeldib Parteide Esinduskogule (RK)
ja nad ei soovi seda muuta, sest praegune Valimisseadus säilitab Parteide ülemvõimu
RK moodustamisel ja ei arvesta Rahva arvamusega.
Kuigi ka see Olev Remsu arvamusartikkel „Põhiseaduse fantaasia” ilmus „Postimehes”
http://arvamus.postimees.ee/1061518/olev-remsu-pohiseaduse-fantaasia/
, EI PÖÖRA ükski Partei ega Riigiametnik sellele tähelepanu, sest see
arvamus-projekt pole meie Parteide – vaid Riigi-Rahva Demokratiseerimise
huvides. Sellearvamuse kohaselt väheneks Riigikogu liigsest Ballastist ning
koosneks 66-st RK liikmest, RK koosneks 2-st kojast – nii nagu enne 1940.a.
Esitan kärbetega selle Olev Remsu arvamuse, originaal on
ülal osundatud lingil…. Niisiis,
kahekojaline!
Tol lühikesel ajal olid meil teatavasti ülemkoda Riiginõukogu näol ja
alamkoda Riigivolikogu näol, kusjuures esimene oli moodustatud täiesti
ebademokraatlikul moel, koosnes praktiliselt isikutest, keda president määras.
Ja Riiginõukogul oli õigus tagasi lükata Riigivolikogu otsuseid. Muuseas, neid
otsuseid ei olnudki, kuna president ei lasknud neid langetada.Ent minu meelest oleks meil just praegu tarvis kahekojalist parlamenti, arengud on jõudnud nõnda kaugele.
Fantaseerime edasi.
Olgu mõlemas kojas 33 liiget, nimetagem need Maakojaks ja Rahvakojaks, olgu need tõeliselt tasakaalustatud, võrdse jõuga. Kokku niisiis 66 parlamendiliiget, mõnevõrra vähem kui praegu.
Ma olen märganud, et meil on umbes 35 riigikogu liiget, keda peaaegu mitte keegi ei tea. Need inimesed ei pea vajalikuks esineda avalikkuse ees, ei kirjuta isegi artikleid lehtedes.
Üks esimesi nõudmisi poliitikule on aga kohustus avalikkuse ees esineda, mida paremini ta seda teeb, seda etem.
Ma ei taha öelda, et saadikukohtade vähendamine välistaks täiesti varikujud, kuid loodan, et nende arv kahaneb. Samuti nende arv, kes parlamenditöö kõrvalt jõuavad saja muu asjaga tegelda.
Kuidas need kaks koda moodustuksid?
Tegeleksid need sellega, millega parlamendid ikka, ainult et iga otsus sõelutakse läbi kummaski kojas, loetakse langetatuks vaid siis, kui on nii Rahvakoja kui Maakoja heakskiit.
Rahvaesindajad Rahvakotta tuleksid 33-mandaadilisest üleriigilisest valimisringkonnast, tähendab 33 kõige rohkem hääli saanud kandidaadist. Jah, kandidaatide nimekiri tuleb kole pikk, kuid peaks hääletussedelile siiski ära mahtuma. Kui keegi 33 valitu hulgast valitsusse siirdub, siis asendab teda häälte hulgalt 34. isik, sõltumata tolle parteilisest kuuluvusest. Kui läheb valitsusse rohkem kui üks valitu, siis 35., 36. ja nii edasi. Nõnda et erakonnal, kes hakkab valitsust moodustama, seisab ees dilemma, kas võtta minister Rahvakojast ja teha sel moel näiteks üks saadikukoht konkurentparteile juurde. Või kutsuda valitsusse mõni päevapoliitikast kaugem inimene, vahest koguni parteitu spetsialist? Selline süsteem peaks muutma avaramaks isikute ringi, kes poliitikas domineerivad. Meie praegune häda on värske vere puudus, võimulolijad on klammerdunud oma positsioonide külge, tahtmata kübetki loovutada kõrvalolijatele. Ikka ühed ja samad näod!
Ka igasugusel muul Rahvakoja saadiku väljalangemisel toimuks asendamine rangelt kogutud häälte arvu silmas pidades. Ei mingit kombineerimist, ainult see, kuidas rahvas sind usaldab.
Ja Maakoda, mis see on?
Minu meelest on viitsütikuga pommiks meie riigi all regionaalpoliitika. Maakondade iseotsustusvõimalusi on piiratud, meie maa lihtsalt sureb välja. Vaat, 33-liikmeline Maakoda koosneks ainult maakondade ja linnade esindajatest, ei kellestki muust. Loomulikult eeldab see haldusreformi, kuid selleks on ka ammu aeg. Oletame, et meil jääksid ainult Harjumaa, Järvamaa, Läänemaa, Pärnumaa, Saaremaa, Tartumaa, Valgamaa, Viljandimaa ja Virumaa, kokku siis üheksa üksust. Igaühest võiks Maakotta valida kaks saadikut, kokku siis 18. Ülejäänud 15 tuleksid linnadest, igaühest võrdselt üks. See printsiip võrdsustaks meie maa piirkonnad vähemalt õiguslikult ning võiks loota, et selle järel tuleb majandus, mis lõpetaks ääremaastumise, meie hukkumise protsessi.
Valimissüsteem oleks üsna sarnane sellega, kuidas me praegu valime riigikogu saadikuid, ainult et osa tänaseid valimisjaoskondi võtaksid endale maakondades ja linnades valimisringkonna funktsioonid. Usun, et nõnda saaks poliitikategemise ja poliitikute väljasõelumise viia rahvani, nõnda me pidurdaksime maad võtnud võõrandumist, poliitikute kui elitaarkasti tekkimist. Veel tahaksin uskuda, et nõnda saaksid regionaalhuvid Toompeal paika kõige ehedamal moel. Teaks ju saarlane täpselt seda, mida Saaremaale vaja, ning tartlane seda, mis oleks Tartule kasuks.
Ma ei kujuta ette, et näiteks Viljandist tõuseks valimiste kaudu Maakotta mõni pealinnast saadetud parteiemissar. Valituks peaksid osutuma inimesed, keda viljandlased usaldavad, kes on maakonnas ja linnas ennast näidanud heast küljest. Usun, et seesugune skeem esindaks Toompeal kohalikku huvi võrdväärselt riigi huvidega. Mis see riik muud on kui maakonnad, linnad ja inimesed. Ka peaks tekkima õhkkond, mis väärtustaks oma kodukohta. Aga selline on meil juba sündimas, nõnda et Maakoda vastaks nagu ajastu tellimusele. Mõelgem linnaosaseltsidele, Setumaa ja Kihnu patriootidele, mis tore asi oleks, kui näiteks Supilinn või veidi suurem ala oleks üheks valimisringkonnaks!
Kindlasti peaks meil olema saadiku tagasikutsumise võimalus, eriti Rahvakotta võiksid pääseda populistid, mõnel muul alal teleekraanidel endale nime teinud kuulsused. Seadustada tuleks tagasikutsumise algatusrühmade loomine, need peaksid eksisteerima enne, kui tagasikutsumist vaja läheb. Hoiatuseks ja meeldetuletuseks – saadik, sa ole rahva teener, sa ei tohi ajada omakasupüüdlikke asju.
Jääb rääkida veel riigipeast.
Teen kummarduse 1992. aasta põhiseaduse loojatele, ent ühe märkusega. Vabandust, kuid süsteem on rahva jaoks veidi keeruline. Parlamentlikud, peaministri domineerimisega riigikorrad on kujunenud peamiselt kuningriiklikul põhjal, meil aga pole oma kuningriiki olnud. Rahvas lihtsalt ei mõista meie võimu kahepäisust ning see on kaugendanud rahva poliitikast või koguni pannud halvustama ühte või teist. Kas meie väiksele riigile on ikka tarvis esinduskuju, Briti kuningannat? Mis siis, kui ühendaks presidendi- ja peaministriameti ning annaks uuele kohale lihtsuse huvides ametinimeks president? Siin on mõtlemise koht. Ka ei tohiks unustada asepresidendi vajalikkust. Igaks juhuks...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar