Natuke meie seadusloomest
Meie seadusloome on väga nõrk ning üldiselt ei kannata kriitikat. See on loomulik, et Riigikogu ei koosne ainult juristidest, kes saaksid täielikult aru vastutvõetavatest seadustest. Meie Riigikogus olevad juristid on muutunud juristi diplomiga poliitikuteks, kes Riigikogus olles muutuvad poliitikuteks (kes unustavad oma juriidilised teadmised) või on nad saanud juristi diplomi – omandamata ülikoolis juriidilisi teadmisi. Ka Riigikogu juristif-nõunikud on kas ebakompetentsed või annavad riigikogulastele pädeva-tõepärase nõu asemel neile meelepärast nõu.
Riigikogule seadusi ettevalmistava Justiitsministeeriumi juristid on aga kas eluvõõrad teoreetikud või siis juhtkonna poolt kallutatud vajalikul viisil vajalikke seadusi koostama. Sellest on tingitud ka see, et meie peamisteks seadusteks on seaduse muutmise/parandamise seadused. Kuigi juba valmis kirjutatud seadused tulevad meile ju Euroliidust – mis tuleb ainult üle võtta - kas siis tõlkijad ei suuda isegi kvaliteetselt seadusi tõlkida?
Uue Töölepingu seaduse ettevalmistamise ajal oli näha, et tulevane seadus muudab tööandjate olukorda tunduvalt halvemaks ning tööandjate olukorda tunduvalt paremaks – lihtsamaks ja odavamaks. Uues seaduses oli tugevasti tunda Ettevõtjate Keskliidu suurt huvi ja mõju seadusele. Justiitsminister Rein Lang ja Sotsiaalminister Maret Maripuu kaitsesid muudatusi ja uusi seisukohti. Ministrid – halvustades vana TLS-st ajasid pidevalt segamini koondamise-, vallandamise-aluseid ja hüvitamise-, komenseerimise mõisteid. Rein Lang juristina muidugi eesmärgiga kaitsta tööandjate huvisid, M.Maripuu (diplomi poolest jurist) ei pruukinud aru saadagi nende mõistete erinevustest. Töölepingu seadusesse viidi sisse ka sätted, et sõlmituks loetakse ka suuline töölepingu sõlmimine, telefoni SMS teel võib töölist ilma hoiatamata vallandada jne... K.a. jaanuaris kukkus Paikusel lasteaia katust lumest puhastades surnuks tööline. Riikliik Tööinspektsioon asus seisukohale, et tegemist pole tööõnnetusega ja tööandjal pole vastutust hukkunud töötajaga juhtunu eest kuna kirjalikku töölepingut tööandja ja töövõtja vahel polnud sõlmitud. Kas järeldada siis seda, et tööandja andis (tulevasele töötaja kandidaadile) lumelabida kepiks kätte, et töötaja jalutaks katusel, viskaks lund katuselt ja vaataks, kas lumi kukub katuselt ise maha või mitte?
Uus Liiklusseadus võeti vastu möödunud aasta suvel ning pidai kehtima hakkama alates 01.01.2011.a. Mõningaid parandusi võeti vastu ka järgneval poolaastal. (Sellest ka detsebrikuu blogides „Riigikogu reha“). Lõpuks 10 päeva enne uue Liiklusseaduse kehtima hakkamist leiti, et uues seaduses onnii palju puudusi ja parandamist vajavaid ebakõlasid, mille tõttu ei saa veel seda seadust kehtima panna. Ometi olevat seda seadust ette valmistatud üle viie aasta. Ometi on riigi poolt kulutatud mitmeid-mitmeid miljoneid kroone selle seaduse ettevalmistamisele ja kulutatakse veel seni kuni seadus kehtima hakkab.
Väga paljudes seadustes on sätted reguleerimata või reguleeritud väga ebamääraselt ning seisukoht on selline, et vaidluste puhul lahendab vaidluse kohus.
Kohtusse pöördumine ning kohtulahendi saamine on aga väga kallis ning ajaliselt aastaid (2-5aastat) protsess, mis tihti muudab kohtusse pöördumise mõttetuks raha- ja aja raiskamiseks. Seda enam, et kohtunike arvamused on väga erinevad. Alati jääb eriarvamusele jäänule (protsessi kaotajale) õigus pöörduda kaebusega edasi (Maakohus, Ringkonnakohus, Riigikohus) kõrgemasse instantsi.
Ligilähedasel teemal samas blogis:
MAI „Justiitsministeeriumist“, JUULI „Meie kohtutest“.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar