Ajakirjandus kirendab aruteludest üksikkandidaatide üle – nende kaheldavast kasulikkusest. Üksmeelselt ollakse üksikkandidaatide suhtes VÄGA EBALEVAL SEISUKOHAL (et mitte öelda – tegutsetakse nende vastu). Kuid ka üksikkandidaatidele peab pressis sõna andma.
Võrreldes eelmiste valimistega on käesolev üksikkandidaatide kontingent erinev. Üksikkandidaatidena astuvad seekord ülesse paljud tuntud tegelased, kes on juba eelnevalt endile nime teinud oma positiivse tegevusega, näidanud ülesse aatelisust, kritiseerinud valitsevate parteide korruptiivsust, ülbust, parteide ahnust ja rahva arvamusega mittearvestamist.
Valitsevad parteid tunnetavad ohtu, et üksikkandidaadid võivad nende ohutule korruptiivsele valitsemisele ohtlikuks saada. Seetõttu on valitsevate parteide truualamlik ajakirjandus avanud turmtule, mis on suunatud üksikkandidaatide vastu. Sellega tahetakse võimalikult rohkem valijaid häälestada üksikkandidaatide vastu, et välistada nende saamist Riigikokku.
1. Üldlevinud väide üksikkandidaatide vastu on see, et üksikkadidaadid ei vastuta millegi eest, parteid aga vastutavad iga nelja aasta tagant valimistel.
Mina ei mäleta ühtegi juhtumit – millal partei oleks vastutanud korruptiivsuse, omakasu või rahva huvide vastaselt tegutsmise eest. Parteid (ja juhtparteilased) on siiani tegutsenud karistust kandmata oma miljardeid kroone rahvale kahju tegemise eest.
Mis karistus parteile olekski see, kui parteilasi uuesti ei valita Riigikokku riigipirukat oma taskusse jagama, kus nende tööks on nupulevajutamine ja halb riigivalitsemine? Kas lugeda tööandja (rahva) karituseks töövõtjale (RK-s olnud parteile) see, et tööandja ei palka uuesti halba töötajat, kes tekitab tööandjale kasu asemel kahju? Milline on karistus RK parteidele „rohelise energia“ soodustuste eest, mis viib rahva taskust miljardeid kroone – või Toomas Tamme firmale seadusetäiendusega kingitud miljardite eest? Vaikiti ainult maha - ilma igasuguste tagajärgedeta.
2. Üpris tavaline on ka väide, et üksikkandidaadid ei saa ise seadusi vastu võtta, kuna neid on RK-s nii vähe. See on tõsi. Praegu oli Riigikogus kaalukeeleks „vaikimisele sundiva seaduse“ vastuvõtmisel üks roheline, kes osteti üles ning koaltsioon sai seaduse vastu võtta. Üles osta (peale parteide tagatubade) veel 4-6 üksikkandidaati?? Nimelt julgen arvata, et seekord saavad Riigikokku 4-6 üksikkandidaati. Ükski partei (koalitsioon) ei saa Riigikogus sellist suurt ülekaalu opositsiooni üle, et need 4-6 üksikkandidaati poleks kaalukeeleks seaduste vastuvõtmisel. Need üksikkandidaadid ei lase opositsioonist teerullina üle sõita ja on tõkkeks parteide korruptiivse sigatsemise üle Riigikogus, sest sigatsemine Riigikogus on siiani üsna tavapärane nähtus. Parteivälised kandidaadid oleks pidevalt nagu pind toompealaste toolil, mis pidevalt torgib tagumikku ja sunnib parteisid mõistlikumale tegutsemisele. Üksikkandidaadid segaksid Riigikogus rahvale varjatult parteidevahelisi sobinguid teha.
Nii palju kui mina neid üksikkandidaate tean (Kunnas, Helmed, Põlluaas...) on tegemist aateliste ja rahva-riigi huvide eest seisjatega, mida ma ei saa öelda enamuse RK-s olevate parteilaste kohta.
3. Enamus üksikkandidaatidest on korduvalt kinnitanud vajadust muuta valimisseadus demokraatlikuks, mis vastaks ka meie Põhiseadusele. Siiani avaldatud artiklid ( õigusteaduste professor Jüri Saar, Henn Põlluaas, Enn Oja... j.t.) on jäänud riigikogulaste ja asjaomaste instantside poolt (kuritahtlikult) tähelepanuta. Ehkki see küsimus huvitab kümneid tuhandeid valijaid). Üksikkandidaadid saaksid selle küsimuse tõstatada Riigikogus (mida ükski parteilane EI TAHA-JULGE TEHA) ja esitada järelpärimisi sellel teemal.
4. Ajakirjanduses tihti esitatav väide – Kui üksikkandidaat ei pääse Riigikogusse (mis on kindel), siis lähevad tema hääled üle valimised võitnud suurparteile! Selle väite eesmärgiks on loobuda hääletamast üksikkandidaatide poolt, sest jumal hoidku, et ükski neist Riigikogusse ei pääseks. Kahtlejad muidugi loobuvad selle tõttu üksikkandidaadi poolt hääletamast ja nii jääbki mõni üksikkandidaat Riigikogust välja.
Parteid näevad üksikkandidaatides ohtu nende mugavale äraolemisele Riigikogus, nende ohutule võimutsemisele ja riigipiruka jagamisele. Võitlusele üksikkandidaatide vastu aitab kaasa suurparteidele ustav ajakirjandus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar