Parteirahade läbipaistvusest

Läbipaistmatud parteirahad
Aastaid räägivad erinevad õiguskantslerid parteide rahastamiste läbipaistvaks muutmisest. Ometi asi selles osas ei edene. Kõik käib edasi endist viisi ning muutusi pole näha. Miks? Samas võib küsida ka seda, miks teenivad riigikogulased RAS juhatustes/nõukogudes Põhiseaduse vastaselt miljoneid kroone? Asi ei edene sellepärast, et põhjuseks on parteilaste AHNUS ja kartus, et kui parteide/parteilaste tegelik rahastamine ilmsiks tuleb – siis ootab paljusid parteijuhte VANGLA. Nende mahhinatsioonide ilmsikstuleku puhul ei suudaks parteid kuidagi säilitada oma näiliselt ausat nägu. Mida segasemad ja varjatumad on parteide rahastamise asjad, seda võimatum on asjaolu,et ilmsiks tulevad parteilaste mahhinatsioonid.
Kuna meie parteidest valdav enamus tegeleb oma rahastamise varjamisega ja oma kukru täitmisega ka ebaseaduslikult, siis on selles küsimuses kõik parteid ringkaitses ja varjavad kiivalt ka teiste parteide segaseid tehinguid. Seda ringkaitset on tarvis säilitada selleks, et kui üks segane asi ilmsiks tuleb, siis võib konkurent paljastada ka teise partei valgustkarvad tehingud.
Miks parteide varjatud rahastamine on ohtlik? Rahastada saavad ikks need, kellel raha on. Raha on ärimeestel. Ärimehed aga üldreeglina tasuta lõunaid ei jaga. Raha on niisugune asi, mis peab omanikule mingit kasu tooma. Seaduslike tegude tegemiseks pole tarvis kedagi „määrida“. Ebaseadulike tegude läbiviimiseks on tarvis saada selle otsustajate luba või saavutada see, et tehing/tegu näiks seaduslikuna. Seda saab teha aga asja üle otsustaja - ehk partei, või asja üle otsustava partei poliitik. Selleks peabki ärimees oma rahakotirauad avama ja „määrima“ parteid/poliitikut. Kui 1990.a. esimesel poolel „Isamaa“ nõudis Saku õlletehaselt sponsoreerimist, lubades õlletehasele soodsaid seadusi (EE kirjutatu põhjal), siis nüüd see enam nii (suhteliselt avalikult) ei käi. Asi on sügavalt konspireeritud, mille tõttu teavad asjast ainult mõned üksikud asjasse pühendatud isikud ning see on avalikkuse eest rangelt konspireeritud. Riigikogus suruti läbi taastuvenergia lisatasustamise määr, mis toob ärimeeste kaukasse miljardeid kroone. Kes ärimeestest, keda poliitikutest ja millega/kuidas „määris“ – seda üldsus ei tea, kuid rahva raha ärimeeste taskutesse voolab küllalt külluslikult.
Kui palju selliseid tehinguid toimub – on raske öelda, sest seda varjavad nii parteid kui-ka neid rahastavad isikud. Kohtusse on jõudnud ainult 2 asja: Rävala 8 müügi altkäemaks ja maadevahetuse tehing. Kas see moodustab 2% või 20% parteide/poliitikute tegelikult tehtavatest ebaseaduslikest mahinatsioonidest – seda ei oska keegi öelda. Need asjad on niivõrd korruptiivsed ja konspireeritud, mille avalikuks tuleku vastu võitlevad mõjuvõimsad parteid ja poliitikud. Kuna need tehingud on niivõrd varjatud, siis on ametlikult ka meie riigi korruptiivsuse tase madal.
MTÜ-na ei peaks parteidel suurt varandust olema, kuna nende vara peaks koosnema riigilt saadavatest toetustest, liikmemaksudest ja sponsorrahadest. Ometi on meie parteid tegelikult kümneid-sadu miljoneid kroone pööritavad äriühingud. Kuid kust need miljonid parteidele tulevad? Mõistatus? Seda saaks selgitada siis, kui parteide tahastamine oleks läbipaistev. (Parteid on kasumlik äriühing parteilastele - http://leopall.blogspot.com/2010/08/partei-on-kasulik-ariuhing.html , „Parteid müüvad liiga kallilt“ (oma kehva teenust) - http://leopall.blogspot.com/2010_02_01_archive.html).
Kust tulevad parteide kümneid/sadu miljoneid maksvad kinnisvarad (IRL müüb oma hoonet 11 miljoni eest, Keskerakonna maja ainult remont samuti 11 miljonit)? Parteide kulutused on suured, sest nad on harjunud rahva raha pillama ja kokkuhoidlikult majandada nad ei oska.
Parteiaparaadi ülalpidamine on kallis ja riigi toetus 80-90 miljonit krooni aastas (mis jagatakse parteide vahel Riigikogu liikmete arvu järgi) piisab vaevalt parteiaparaadi ülalpidamiseks. Ei tööta ju parteiaparaadi töötajad ühiskondlikel alustel võimiinimumpalga eest. Kontoritehnika ja kontorikulud on suured. Valimise aastatel kulub ühele Riigikokku hääletatud kandidaadile vähgemalt 1 miljon krooni (rohkem kui riigilt toetust saadakse).
Parteide liikmemaksud pole parteidele üldse mingi summa (alla 1% parteide eelarvest). Sponsorid? Patriootilistel kaalutlustel ja sõbrameestena toetavad parteisid väga vähesed. (Paar aastat tagasi oli ajakirjanduses juttu, kuidas kaks töötut Otepää kandist - kellel leivaraha kokkusaamisega raskusi - toetasid Keskerakonda 200 000 krooniga – vaat need olid patrioodid. Kust said aga vaesed „parteipatrioodid“ parteile annetamiseks sadu tuhandeid kroone?). Suursponsorid tahavad aga miudagi vastu saada (nagu Serbia või Sloveenia-Horvaatia ärimehed - 3 miljonit abi eest tulevasel Eestis äriajamisel). Kas Luzkovi (Moskva ekslinnapea) naine on tõesti nii geniaalne ärinaine, et teenib ise oma äridega 7 mijlardit USD-d? Tema äriline geniaalsus seisab ilmselt selles, et abiellus poliitikuga. Poliitilise sõltumatuse näilikustamiseks sponsoreeritakse-annetatakse-tehakse kingitusi poliitiku naisele ja poliitik (Luzkov) on igati aus mees. Eks meie poliitikutega (sponsoreeritakse poliitiku naist, lapsi, onu või tädi) on sama lugu.
Poliitilised mahinatsioonid on meil ka parteidevahelistes suhetes. Koalitsiooniparteidel oli Riigikogus vaja oma eelnõu läbisurumiseks lisahääli. Selleks osteti rahva raha eest 80 miljoniga „roheliste“ hääled justkui keskkonna-uuringute läbiviimiseks. Nüüd kulutavad rohelised „Perpetum mobile“ (võimillegi taolise) leiutamise nime all seda raha.
Milleks parteid oma raha kulutavad – see on parteide siseasi. Nii võib mõne juhtparteilase või tema naise, venna, onu sõna maksta 1 000 krooni, sõnavõtt aga 20 000 krooni... Ahnus ei anna häbeneda, see on meil auasi. Pigem on parteides taunitava moraalsus ja eetilisus.
Meie parteide eesmärk on ju võimu saavutamine ja saavutatud võimu abil oma (ja partei) maksimaalselt materiaalse heaolu saavutamine.
See hirm, et rahadega slikerdavaid parteisid järgmistel valimistel ei valita Riigikokku – see neid ei hirmuta, sest valida saab ainult meie parteide poolt ette pandud kandidaate-parteiliikmeid (kuna rahval pole võimalik teiste kellegi poolt hääletada)- osutuvad nad ikka valituks ja jagavad riigipiruka-raha edasi oma suva järgi.
Õiguskantslerid ei saa hakkama parteide rahastamise varjatud tehingutega sellepärast, et neil puudub TEGELIK VÕIM asjaga tegelemiseks, nad on võimetud parteide ühisrinde vastu – kogu võimutäius meie riigis kuulub parteidele. Õiguskantslerid võivad küll rääkida, kuid parteid arvestavad ainult sellega, mida nad heaks arvavad ja mis on neile kasulik.
Need on MÕNED uitmõtted parteirahade läbipaistvusest.