Kuidas tegelikult saavutada Eesti edu?

Eesti riigi edu?
Reformikad lubasid meid viia 5 rikkama riigi hulka. Ükki olemegi Euroopa esikolmiku hulgas? Kui arvesse võetaks ainult poliitikute ja ärimeeste andmeid, siis me juba oleks ammu viie rikkama riigi hulgas. Kuna arvesse võetakse ka rahvast puudutavad andmed, siis oleme viie kehvema riigi hulgas seni - kuni meie parteid oma suhtumist rahvasse ja Valimisseadust ei muuda. Parteid koosnevad ilmeksimatutest universaalsetest tarkuritest ja nende juhtida on laiskadest lumpenitest lollpead, e. rahvas (parteide arvamus).
Mida tuleks muuta, et meie riigi ja rahva heaolu reaalselt tõuseks? Ei piisa sellest, et rahvas ise on usin töörügaja. Tööd võib rügada – kui tööd on. Vastavalt tööle on vaja ka tehtud tööle vastavat tasu. Praegu tasustatakse hästi pigem jutupaunikuid, kes reaalselt midagi ei tooda.
Igal töörügajal peab olema hästi organiseeritud töö, toota tuleks reaalseid väärtusi, toota tooteid, mis on hea ja nõutav kaup. Teisisõnu, peavad olema head organisaatorid ja juhid. Juhtima peab peaga. Meie valitsus loodab aga välisinvestoritele. Välisinvestorid ei ole huvitatud meie riigi ja rahva rikkaks tegemisest, nende eesmärgiks on siit riigist rikkust koguda ja see välismaale (oma emamaale) välja viia.
Riigi edukus oleneb ikka väga suurel määral riigi juhtimisest. Kui riiki juhitakse targalt, siis on ka riigi elatustase kõrge. Kui riiki juhivad tainapead, isikliku kasu tagaajajad, siis pole ka rahva elu kerge. Siis pole loota ka riigijarahva edukusele.
Muidugi ei muudeta riiki edukaks paari aastaga, aga meid on edukaks riigiks kiidetud juba aastaid – kuid reaalse heaoluriigini on meil veel väga pikk tee. Meie riigi juhtimises ei viita mitte miski sellele, et riiki hakataks paremini juhtima. Riigi juhtorganid on stagneerunud ja nad puhkavad (olematutel? Väljateenimata?) loorberitel.
Meie juhtorganeid komplekteerivad parteid. Parteide peaeesmärkideks on võimu(võimalikult suure osaluse) saavutamine, seejärel saavutatu võimuosaluse kindlustamine ja oma partei (partei liikmete) materiaalse heaolu kindlustamine. Mitte vähemtähtis pole ka oma saavutuste tähtsuse propageerimine ja teise (konkureeriva) partei poriga üleloopimine. Kõige viimasteks riigikogulaste mureks jäävad riigi eest muretsemine ja poliitikute jaoks tülika rahva peale mõtlemine.
Ehkki parteid korrutavad suurest vastutustundest – tegelikult ei vastuta parteid ega poliitikud mitte kellegi ees mitte millegagi. Parteide-poliitikute saamatusest või rumalusest tekkinud miljardilised kahjud kannab rahvas, mitte kahju tekitanud partei-poliitik. Selles osas on hulgaliselt näiteid. Saamatu, rahvale kahju tekitanud poliitik ringleb poliitikas edasi ega kanna mingisugust vastutust.
Riigi majanduslikud otsused võtavad vastu majanduses võhikud poliitikud. Oleks nad neid otsuseid vastu võttes konsulteerinud majandusmeestega või majandusteadlstega. Seda meil ei juhtu, sest poliitikud peavad endid teadlastest targemateks.
Kas meie Riigikogu ja valitsus on üldse võimelised meie riiklikku ja majanduselu juhtima nii, et Eesti jõuaks edukamate riikide hulka?
Praegusel kujul mitte, sest nii valitsust kui Riigikogu moodustatakse parteide poolt, keda ei huvita riigi ja rahva heaolu, vaid isiklik heaolu. Meie poliitikud peavad endid teistest targemateks igal elualal ega võta arvesse teadlaste ega ka rahva arvamusi. Kõige enne tuleks parteid taevast maapeale tuua ja parteilased reaalse eluga kurssi viia.
Toompeal pole meie rahva elu ega meie rahvas ei ela nii, nagu Toompea eluvõõras riigikogulastest rahvas arvab.
Jätkan samal teemal.