Ajaloolistes raamatutes kujutatakse eestlasi kui töökat maarahvast, kes on kokkuhoidlikud, usinad, kohusetundlikud, üsna pika meelega ning üpris arukad. Mässumeelsust oli vähe, kuid kui rahval vint üle keerati, siis oldi ka mässumeelsed ning head sõdalased.
20. sajandi alguses sai hoo sisse linnastumine ja arenes ka tööstus, kuid maaelu ning talumajandus ei raugenud. Peale Vabadussõja võitu said paljud vabadussõdalased maad ning rajasid oma talud. Siiski oli Eesti riik rohkem seotud maa-tootmise kui linna-tööstusega. Inimkonna arenedes üha suurenev linnastumine on loomulik protsess. NSVL okupatsiooni ajal likvideeriti talumajandus, loodi kolhoosid ja sovhoosid. Enne Eesti taasisesisvumist sai meie maaelu jälle jalad alla. Arendati välja maakeskusi, põllumajandustootmine sai uue hoo sisse. Maale tekkisid keskused-alevikud, kus hoogustus kultuurielu. Maa-elu oli kohati parem kui elu linnades.
Taasiseseisvumise järel soodustasid nii riigikogud kui valitsused erastamise nime all suhteliselt hästi toimivate põllumajandusettevõtete (kolhoosid-sovhoosid) vara laialitassimist. Suuremad-kasulikumad tükid said ärastada muidugi punaparunid ja partorgid. Sama toimus ka linnade tootmisettevõtetes. Sahkerdamised riigi varadega käis igal pool, millele aitas kaasa sel ajal kunstlikult loodud EVP-d (Erastamise Väärtpaberid), mille tegelik hind oli pikka aega 1 krooni asemel 10-12 senti ja sahkerdajad kasutasid neid ära suurte riiklike objektide ärastamiseks. Näide sõjaväehospidalist Tatari tänaval Tallinnas, kus hommikul erastati hospidal 300 000 EVP krooni eest ning sama päeva pealelõunat müüdi edasi 26,6 KORDA kallimalt. Ühe päeva teenistus 8 miljonit krooni – nii tekkisid meie miljonärid. Paljud said miljonärideks Vemenaa maavarade vahendamisega Euroopasse... Oma ausa tööga miljonäriks saaid vähesed pikema aja jooksul.
Iseseisvunud Eesti asus lammutama põllumajandust ja sundlikvideerima maaelu. Soodustati välismaise doteeritud põllumajandussaaduste sissetoomist nii, et meie doteerimata põllumajandussaaduste tootjad ei suutnud oma turul konkureerida oma kaubaga.
Piimatootjatele ja lihatootjatele kehtestati Euronõuded, mille tõttu väiketootjad olid sunnitud oma tootmise lõpetama. Maakauplused ei suutnud omavahenditega täita Euronõudeid ja olid sunnitud oma maapoed sulgema.
Maakohtades lõpetati suures osas bussiliikluses, suleti postkontorid, arstiabi hakkas saama linnadest. Alguses likvideeriti metsavahtide kohad, seejärel RMK metsapunktid. Igasugune maaelu alleshoidev tegevus praktiliselt lõpetati.
Inimeste eetilis-moraalsed väärtushinnangud hakkavad välja kujunema perekonnas, hiljem koolis ning suur mõju sellele on ümbrus(kesk)konna mõjutusel. Iga inimene vaatab loomulikult seda – mida ühiskonnas peetakse tähtsaks, mis on oluline. Suur osa väärtushinnangute kujundamisel onmuidugi valitsusel ja ajakirjandusel.
Mida soosis, väärtustas ja edendas meie taasiseisvunud valitsused?
Kui veneajal trükiti NLKP juhtide tarkadestmõtetetest, ajalkirjandus kirendas tööeesrindlaste töövõitudest-saavutustest, siis nüüd kiidetakse meie „tarku“ poliitikuid veel rohkem kui vene ajal, poliitikud peavad mudamaadlust, saame teada, kes kellega käib, buduaariuudiseid... jne.
Enimkiidetud on muidugi igasugused poliitikud. Ei mäleta, et kiidetud oleks mõnda ausat ja usinat töömeest. Kiidetakse küll igasuguseid projektijuhte, ettevõtjaid, juhatuse liikmeid... kellest mõne aja pärast selgub, et oli suli ja kelm, ning nüüd on miljoneid kroone võlgu ja on pankrotis. Töö tegmine pole meie riigis auasi. Hinnatakse vahendajaid, kes saavad vahendustasuna sama palju kui toote tootmine tootjale maksab. Seaduste täitmise asemel on hinnas JOKK (Juriidiliselt On Kõik Korrektne) süsteem.
Keda meil siis väärtustatakse? Milline on meie kõrgemal tasemel viljeldav riiklik poliitika?
Väärtustatakse poliitikuid-jutupaunikuid, olgu nende kompetentsus ja teadmised kuitahes pinnapealsed. Need poliitikud omakorda oma tutvus-sõprusringkonda (eriti neid, kes rohkem poliitikuid sponsoreerivad). Raha on tõstetud jumalaks, mille poole kummardavad kõik – alates poliitikutest. Raha surub maha kõik (eriti poliitikute) eetilised-moraalsed tõekspidamised. Pole tähtis, milliseid sulitempe kasutades see raha saadud on. Kui Sul on raha – oled igatpidi austatud inimene. Raha eest saab osta võimu ja võimurid on kuulekad rahameeste teenrid.
Riigikogus käib parteide/erakondade vahel võimuvõitlus, mille preemiaks on – võimalus hammustada suurem tükk meie riigipirukast. Selles võitluses ei kehti mingid reeglid. Olgu võimu saavutamise meede kui must ja räpane tahes –peaasi, et see aitaks saavutada ülemvõimu poliitilise konkurendi üle.
Rahvas? Riigikogu ja valitsus on seisukohal, et Rahva õiguseks on tantsida poliitikute pilli järgi ja maksta neile (poliitikutele) sellist palka nagu nad soovivad. Iga nelja aasta järel on rahval õigus anda hääl poliitikutendi poolt ette pandud poliitikutele ja kes saab Riigikogu liikmeks – selle otsustavad parteide tagatoad. Muul moel pole rahval Riigikoguga mittemingisugust pistmist.
Eestlase iidoliks kujundatakse moraalitu slikerdaja, kelle eesmärgiks on vahendeid valimata RAHA jumaldamine ja kokkuraapimine. Ausus, töökus ja moraal on segavad tegurid, mis ei tohi segada peaeesmärki – RAHA poliitikutele endile kokku kuhjamist. Selleks politiseeritakse ka ametkonnad, mis komplekteeritakse poliitikutele ustavatest käsutäitjatest.
Selline senine riiklik poliitika on viinud selleni, et ajalooline mälestus eestlasest kui ausast ja töökast maarahvast on nostalgiline mälestus. Eestlane kui arukas, töökas ja moraalne töörahvas? Ka see on ajalugu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar