Iga autojuht peab enne kui autojuhtimise õiguse saab läbima koolituse, õppima selgeks auto juhtimise, Liikluseeskirjad, tegema 2 eksamit (liiklus ja sõit), alles siis saab ta õiguse liikluses auto juhtimiseks. Kuidas on lood riigi juhtimisega? Varasema Eesti Põhisedus kehtestas mingid määrad. Näiteks 1938.a. PS § 85. „Riiginõukogu liikmete valimisel või nimetamisel on üldiseks juhtnööriks vastavate kodanikkude 1) lugupeetud ning väärikas isiksus ja tuntud kodanikutublidus ning riiklik mõtteviis ja 2) teadmised ning elukogemused, mis kasulikud Riiginõukogu tegevuses.
Riiginõukogu kujundamise seadusega määratakse teadmiste ja elukogemuste alusena lähemalt kodanikkude tegevuse kestus nende elukutselises töös või avalikus tegevuses, kuid nõnda, et selle töö või tegevuse nõutava kestuse alammäär ei oleks alla kahe aasta ja ülemmäär üle kümne aasta.“
Aeg on edasi arenenud ja tingimused vastavalt sellele ka muutunud. Auto juhtimine on keerulisemaks läinud, liiklus on keerulisemaks läinud ning nõuab kogemusi ja eeskirjade tundmist. Auto juhtimise õiguse saamiseks peabn tegema eksami, lastaia laste kasvatamine nõuab eriharidust. Arstid ja insenerid peavad ülikoolis mitu aastat õppima, et eriala omandada.
Riigi juhtimine on aga nii lihtne, et ei nõua kelleltki mingeid teadmisi-oskusi. Olles juba keerlemas poliitikute karusellis omandatakse hämmastavaid omadusi. Omades ainult kasvõi keskharidust – sobib õpetama-juhtima teadlasi, arste, õpetajaid, lennundust, energeetikuid, arhitekte, jne... Poliitikuna pole tarvis mingit eriharidust ega sooritama mingeid eksameid. Poliitik on juht-spetsialist igal alal alates maapõuest kuni kaugkosmoseni välja. Meie poliitikud on sündimisest saati geeniused.
Siiski, - see on küll kirjutamata reegel, kuid - riigikogulane ei tohi olla värvipime ja peab vastavalt oma parteipealiku korraldusele vajutama kas punast või rohelist nuppu. Peale selle peab olema ka kuulekas oma partei juhtidele ning tohib vajutada ainult nende poolt osutatud nuppu. Teisi oskusi riigikogulaselt ei nõuta.
Riigikogulane-riigijuht ei pea olema väärikas ja lugupeetud isik, ei pea omama riiklikku mõtteviisi, ei pea omama elukogemusi, piisab parteitruudusest ning meie jumaluse – KAUKA jumaldamisest.
Kui täitub viinaostmise õigus – täitub ka õigus juhtida Eesti rahvast oma äranägemise järgi (õigemini küll – oma partei äranägemise järgi). Pole tarvis osata majandamist, seadusi pole vaja tunda, ka elukogemused on liigsed – need toob elu edaspidi ise. Kahjuks pole parteide eesmärkidel suuremat ühist rahva eesmärkidega.
Eesti Vabariigi põhiseaduse ekspertiisikomisjoni lõpparuande (http://www.just.ee/10732) kohaselt „...Et põhiseaduse § 62 välistab Riigikogu liikme seotuse mandaadiga, ei ole Riigikogu rahva esindaja selle sõna kitsamas tsiviilõiguslikus tähenduses. Tegu on representatsiooniga laiemas tähenduses, mis erineb tsiviilõiguslikust esindusest eelkõige selle tõttu, et määravaks ei ole mitte esindatava, vaid esindaja tahe. See nn. vaba mandaadi klausel määrab kindlaks, et Riigikogu tegutseb rahva asemel, on oma tegevusperioodi vältel rahva asemikuks. Rahvas saab sekkuda otsustamisprotsessi alles järgmistel valimistel.... Riigikogu valimised ei ole aga delegatsiooniakt, sest Riigikogu ei saa võimu rahvalt, vaid tema pädevused põhinevad vahetult põhiseadusel...“
Samast lõpparuandest loeb välja, et riigikogulane pole seotud valijatega ega pea nende arvamusi kuulama - mitte lähtuma oma valijate huvidest, vaid otsustama oma äranägemise järgi.
Riigikoguane ei esinda rahvast, vaid asendab rahvast ega pea kuulama valijate arvamust. Huvitav. Milleks siis riigikogulastel kohtumised valijatega (kui neid üldse toimub?). Kas tõesti ainult selleks, et riigikoogulane saaks iga kuu ligi 15 000 krooni (see on alampalka saava 3-e inimese kuutasu, millega tuleb inimestl kuu aega peret ülal pidada) riigikogulase taskuraha?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar