Parteid müüvad oma kaupa/teenust meie riigile kallilt. Mitmesaja miljoni eest? Selles osas riiklik statistika meile andmeid ei anna. Ehk parteid ise ka ei tea?
Kuigi parteide pakutav kaup pole kuigi kvaliteetne, on riik sunnitud seda ostma. Siin ei aita tarbijakaitse ega mingid seadused. Parteid on seadnud asjad selliselt, et ükskõik kui kalliks müüja hindab oma kaupa ja kui halb see pakutav teenus ka pole – on riik sunnitud seda ostma. Ostja ei saa midagi vastu vaielda, sest ostjat (riiki) esindavad – müüjad ise. Parteid on nii müüjad kui ka Ostjad. Tegelikmaksja (rahvas) ei saa ka midagi muuta, sest muutjateks saavad olla ainult müüjad ise, kes pole sellest muutmisest huvitatud. Müüjtele nende praak-teenustele pretensioone esitada ei saa, sest Müüja oma kaupa/teenust välja ka ei vaheta.
Mida siis parteid müüvad rahvale –olles ise nii müüja kui-ka ostja rollis? Müüja (kes saab raha kauba-teenuse eest) peab ise otsustama, kui palju ta raatsib rahva raha endale anda. Ostjate poolt esindades neil erilised huvid puuduvad, sest rahakott pole müüja, vaid ostja (rahva) oma. Ostjaid esindades määravad nad ise oma kauba ja vahendustasu suuruse - palga suuruse sõltumata ostja (rahva) arvamusest.
Parteid müüvad rahvale riigivalitsemise teenust. Meie (uuskapitalistlikus) riigis on kõik ostetav ja müüdav.
Vaatleme meile osutatava teenuse kvaliteeti.
- Isamaaliidu läbiviidud omandireform tekitas sadu tuhandeid (kodutuid) sundüürnikke, kellest riik polnud huvitatud ning tõrjus neid igati. Tagastamisel eelistati välismaal olnud (rahakaid) kaugeid sugulasi oma-maiste lähisugulaste ees. Igal vaieldaval tagastamisotsuse puhul eelistati oma partei liikmeid või oma sugulasi.
- Isamaaliit müüs Eesti Raudtee ja Keskerakond ostis selle tagasi 1,5 miljardit kallimalt.
- Respublica teenis rahvale suhkrutrahvi 700 miljonit.
- Reformierakond müüs kasumiga Telekomi osaluse, kuid edaspidi kaovad igavesti kindlalt laekunud suured Telekomi dividendid.
- Rahvaliidu (V.Reljan) abiga tehti maavahetustehingud, millega riik sai kahju sadu miljoneid kroone.
- Parteid ei pea eriti taunimisväärseks Põhiseadusega vastuolus olevate seaduste-otsuste vastuvõtmist.
Haridusministeeriumis reform järgneb reformile s.t. põhjalikult ettevalmistamata reformid ainult reformide pärast. Haldusreform on ikka läbi viimata.
Justiitministeerium on pikka aega reformarite hallata, kuid seadused on mitmeti tõlgendatavad, andes ametnikele võimaluse korruptiivseteks tehinguteks. Kohtud ei lahenda asju sisuliselt, vaid formaalsete tunnuste järgi ning kohtud ei ole ÕIGUSE ja ÕIGLUSE mõistmise kohaks. Täitevmenetlus on saamatu, jne...
Sotsiaalministeerium pole oma ülesannete kõrgusel. Palju raha jagatakse inimestele –kes seda ei vaja, kuid tõeliselt abi vajavad jäävad sotsiaalse toetuseta või on toetus liialt napp. Arstiabi on paljudele kättesaamatu.
Keskkonnaministeerium täidab-kontrollib tähenärija täpsusega Euroseadusi, kusjuures Keskkonda kaitstakse tegelikkuses vähe.
Kas meile parteide poolt ministriteks pandud ministrid ikka vastavad normaalse teenindaja- kvaliteetse kauba nõuetele? Mitte kõik ja alati. Paljud ministrid/ametnikud on ebakompetentsed ja eluvõõrad, kes teevad riigile suurt kahju.
- Reformarist Sotsiaalminister Maret Maripuu jättis Põhiseaduse vastaselt mitmeks kuuks tuhandeid puudega inimest riigipoolt ettenähtud riikliku toetuseta. Ta ise väitis, et teda ennast aitaks ema ja ta ei osanud ette kujutada, et puudega inimesed elavad ilma ema abita. Ise pole ta veel täiskasvanuks kasvanud (kuna vajab ema abi kui raha jääb väheks), kuid pannakse riigi ministeeriumit juhtima. Põhiseaduse rikkumise eest saab preemiaks 300 000 krooni.
- Rein Lang justiitsministri ja juristina kaitseb oma kitsa ringkonna huvisid, kuid jätab tähelepanuta rahva huvid õigusemõistmisel, kohtutäiturid on oma kohustuste täitmise suhtes võimetud (Viiol), lastele elatisraha (alimetide) sissenõudmisel võimetud, vastuvõetud kehvade seaduste rikkumiste eest karistatakse miljonite kroonide väärtuses inimesi ja läheb 5 aastat enne kui Riigikohus tühistab PS-vastase seadusesätte...
- Ester Tuiksoo Põllumajandusministrina saavutas Eesti tähtsama põllumajandussaaduse – räime parimaks Eesti kalaroaks tunnistamise. Weroli Tehaste sadade miljonitega turgutamine ja siis selle odavalt mahamüümise– ei enamat.
- Kultuuriminister Raivo Palmaru kogus kuulsust pigem erakonnaga seotud ärimeeste huvide kui kultuuri eest seisjana.
- Toivo Jürgenson ehitas miljonite kroonide eest paariks kuuks lumme kruusateed (kuni sulani), paari miljoni krooni rahva raha eest vabanes seadusevastaselt poliitiliselt ebasobivatest Tallinna Sadama juhist Enn Sarapist ja kantslerist Rutt Martinist. Isamaaliitlane Mart Laar esindab edukalt Eestit maailmas, kuid Eestis väljendab ennast ja teguteseb kaunis saamatult ja rahvale kahjulikult ( Iisreali relvatehing, rublatehing, endale majaost ja ümbrikupalk selle remontimisel, Savisaare pildi tulistamise varjamine,)....
- Keskkonnaministri poolt lehma metaangaasi (lehmapeeru) maksustamine.
- Igal aastal nõuavad kohtud hagide tulemusena riigilt sisse kümneid-sadu miljoneid kroone meie kõrgametnike ebaseadusliku tegevuse tulemusena tekitatud kahjusid.
Loetelu meie parteide/parteilaste saavutustest on pikk, kuid kõik need parteide halva kvaliteediga praakteenused maksab kinni RAHVAS. Mitusada miljonit see kokku maksab?
Mis on meie parteide ja Riigikogu tegevuse eesmärgiks meie riigis? Üldiselt arvab rahvas, et parteide ja Riigikogu peamiseks ülesandeks on – meie Riigi ja Rahva elu edendamine, meie rahva jätkusuutlikkus; laste, vaeste ja väetite eest hoolitsemine, riigi-rahva edukus, jne... Seda arvab rahvas nii oma naiivsuses. Seda barvatakse lähtudes meie Põhiseaduse mõttest.
Meie elu näitab, et enamuse meie valitsevate pareteide ja Riigikogu tegelikud eesmärgid-ülesanded on hoopis teised. Meie parteid ja Riigikogu (parteide esindus Riigivõimu teostamisel) ei tegutse omakasupüüdmatult - aatelistel kaalutlustel riigi ja rahva hüvanguks. Kuna Riigikogu koosneb parteide koorekihist –järgib see meie parteide põhisuunda. Järgitakse meie parteide eesmärke ja ainult oma partei tagatubade juhendeid
Parteide põhieesmärgiks on parteide ning parteiliikmete rikastumine ning rahva osaks nähakse parteide poolt ainult üks ülesanne – nende (parteida) ambitsioonide kindlustamine rahaga. Rahva olukord parteisid ei huvita. Peaasi, et rahvas suudaks parteide kasvavaid ambitsioone ja rahavajadusi rahuldada.
Seda, et Riigikogul (parteide koorekihil) pole erilist muret Riigi ja Rahva saatuse pärast ja tihti tegutsetakse rahva huvide vastu - näitab rida asjaolusid:
- Kogu oma tegevusega viljelevad parteid hundimoraali levikut ja tugevama (rahakama) õigust rõhuda vaesemaid ja väetimaid kogu ühiskonnas. Riigikogu eelistab oma põhjendamatuid hüvitisi - laste koolitoidule ja nende normaalsele arengule.
- Parteid suhtuvad kuritahtlikult ükskõikselt arstide lahkumisse väljsmaale ja arstiabi kättesaadavuse vähenemisesse meie elanikonnale. Sisuliselt kogu meie tuleviku tervishoiu abisse meie tervishoiule tulevikus. See näitab ka parteide suhtumist põhiseaduslike garantiidesse ükskõiksest suhtumisest.
- Parteid on seisukohal, et parteiline kuuluvus annab universaalsed oskused igal elu-alal. Nii nagu vanasti – ka lüpsjast võib saada minister.
- Parteid on nõuks võtnud maaelu väljasuretamise ja see läheb neil üpris tulemuslikult.
- Arstiabi on tervise eest hoolitsemise asemel muudetud äriks. Pikka aega on näha, et loodud Haigekassa süsteem tegutseb omakasu eesmärgil, haigete-abivajajate tervendamine pole Haigekassa eesmärk ning nad ei suuda tagada meie inimestele vajalikku arstiabi.
- Rahva lahkuimine Eestist väljamaale normaalseid elamistingimusi otsima on valitsejate arvates tervitatav nähtus – jääb parteidele muresid vähemaks. Eestlaste rahvaarv aga üha kahaneb.
- Riigikogule pole eriti oluline ka sisejulgeolek, päästeteenistus või õpetajate-arstide olukord – igatahes mitte nii tähtis kui parteide ja parteilaste isiklik heaolu.
- Suuresti aitab sellele kaasa asjaolu, et kõrgemaid ametnikke, sealhulgas ministreid määravad kohale parteid, kusjuures tihti pole nende ministritte elukogemused, kompetents ja oskused-võimekus vajalikul tasemel. Peaasi, et nad on ustavad parteile.
Kas meie riigi ostetud riigivalitsemise teenuse ostjate-müüjate teenusena (samade isikutena) ja parteide ülalpidamine on kallis?
Riigikogu palkadeks kulub üle 72 miljoni krooni aastas. Peale Riigikogu valimisteperioodi lõppu kompensatsiooniks riigikogulastele Riigikogust üle 25 miljoni krooni. Parteidele tuleb maksat ligi üks miljon iga riigikogulse pealt (riiklik dotatsioon parteidele). Pluss muidugi ruumide, tehnika, töövahendite ja abipersonali tasud –samuti kümneid-sadu miljoneid kroone?
Mitukümmend miljonit krooni aastas saavad riigikogulased ja muud ustavad parteilased asutuste-fondide nõukogusdest, kus nad saavad lisaks oma põhipalgale rahva arvel veel kopsakaid summasid?
Näiteks 5-6 ustavata parteilast saavad Tallinna Sadamate ja Eesti Energia nõukogu liikmetena kokku üle 1 miljoni krooni aastas, ehkki nad ei kuluta istungitel osalemiseks kõik kokku isegi 1 kuu töö normtunde. 3 Arengufondi nõukogu liiget (poliitikud) saavad kuni 50-65 tunni eest aastas kokku üle 460 000 krooni (ca 6000 krooni tund – pole paha?). Mõni poliitik on lisaks veel 5-6-s hästi tasustavates nõukogus/juhatuses. Veel palju kohalike omavalitsuste poliitikud, kes teenivad samuti ettevõtete juhatuste-nõukogude liikmetena „kommiraha“. Mitukümmend miljonit krooni see parteilastele aastas kokku teeb? See on parteiline saladus? Rahva raha kulutamine parteide hüvanguks ei tohiks rahvale saladuseks olla!
Veel on poliitikutel võimalus endile ebasobivaid või populaarsuse saavutamiseks vajalikke inimesi kõrge palgaga palgata rahva raha eest endile nõunikeks-abilisteks, ehkki vajadust selleks ei pruugi olla. Ka see on poliitikute endi otsustada. Poliitikud ise muidugi ei arvesta neid miljoneid parteide tulu hulka.
Meie riigis on asjad üpris sassis. Meil on riigis justkui peremees olemas (põhiseaduse kohaselt – rahvas). Peremees on palganud teenuseid osutama sulased (parteid/parteilased). Peremees ise sulaseid valida-palgata ei saa, sest sulaste tehtud seadused on sellised, et palgata saab ainult neid sulaste gruppe (parteisid) – keda sulased ise määravad, kusjuures töötegijad määravad sulased ise ning palga neile töötajatele määravad ka sulased ise. Isegi selle – kuidas ja kui palju tööd selle palga eest tehakse –määravad sulased ise. Peremehel ei jää muud üle kui nõustuda kõige sellega – mida sulased nõuavad. Peremees ei saa kaasa rääkida ei palga maksmise osas, ei töökorra osas, ega nõuda töö kvaliteeti. Peremees saab ainult maksta nii palju kui sulased tahavad. See on meie elus täiesti normaalne, et sulased ei kuula üldse –mida peremees räägib ning olgu rahul sellega –mida sulased peremehele annavad-jäänuseid jätavad.
Raske öelda, mitusada miljonit krooni parteide müüdav kahtlase väärtusega (riigivalitsemise) teenus rahvale tegelikult maksma läheb. Kasutades ära seda, et ei rahva ega konkrentsiameti hammas nende peale ei hakka, müüvad meie parteid oma ebakvaliteetseid teenuseid meile ülikallilt. Riiklikul statistikal on aga keelatud seda kajastada – kui mitmel (Nõukogu-juhatuse) palgalisel kohal ja mitme miljoni krooni eest poliitikud raha saavad.
Leonhard Pallon
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar