Ministrid rahva vastu?

Tuletage meelde, kuidas justiitsminister Rein Lang ja Sotsiaalminister Maret Maripuu propageerisid vajadust Töölepinguseaduse paindlikumaks muutmiseks hakata sõlmima ning lõpetama töölepinguid suuliselt. See tähendanuks seda, et Töövõtjad ei saa Tööandjate vastu palga, töötingimuste muutmiste ja vallandamiste puhul enam oma õigusi kohtus kaitsma hakata ja kogu võim-otsustusõigus jääb Tööandjale.
Põhjuseks see, et siis puuduks töövõtjal võmalus oma õigusi tööandja vastu kohtus kaitsta, kuna kohtusse pole mingeid tõendeid kirjalikult esitada. Tööandja leiab aga oma töötajate hulgast (raamatupidaja, brigadir-projektijuht...) küllaga töötajaid, kes oma isanda meeleheaks on nõus kohtus tunnistama seda – mis isandal vaja. Nii jääks õigusliku kaitseta kõik töövõtjad, vastutuseta aga ka kõige sulimad tööandjad. Muidugi ei saa väita seda, et kõik tööandjad on sulid, kuid selline Töölepinguseaduse muudatus jätab tingimusteta Töövõtja edaspidi Tööandja täielikku meelevalla alla. Missugused tõendid esitab Töövõtja tööandja vastu kohtusse siis, kui Tööandja rikub kokkulepitud palga-ja töötingimusi? Kirjalikku töölepingut pole. Sellega andsid kaks ministrit ebaausatele Tööandjatele teada – võtke tööle töölisi muinasjutuliselt hea palga ning ideaalsete töötingimustega. Kui tööline-insener on asunud tööle, siis makske talle edaspidi nii vähe kui suvatsete – Töövõtja seda nagunii isegi kohtus vaidlustada ei saa.
Iga tavajurist teab, et oma väiteid tuleb kohtus tõendada. Tõendada saab aga ainult tõenditega. Kuna kirjalikku töölepingut pole, pole Töövõtjal ka midagi nõuda ega millegiga oma väidete õigsust tõestada. Kas meie juristidest Justiitsminister ja Sotsiaalminister ei teadnud juristide algtõdesid? Teadsid. See näitab, et meie ministriid ole huvitatud 95% Töövõtjate, vaid 5% Tööandjate huvidest ning viimaste huvisid tuleb kaitsta. Ministrid ei tegutse rahva huvides, vaid seisavad oma ringkonna ja sponsorite huvide eest ning rahva vastu. NSVL ajal oleks sellised ministrid tunnistatud kahjuriteks - rahvavaenlasteks ning häbiga postilt minema löödud... Õnneks elame EV-s ja ministrid jätkasid edukalt meie rahvale kahjulikult edasi tegutsemist.
Nii jätkas minister Maret Maripuu juhitav sotsiaalministeerium puudega inimeste ja pensionäride elu võimatuks tegemist seoses puuete- ja pensionirahade väljamaksmise peatamisega. Justiitsminister Rein Lang aga piirama inimeste võimalusi oma õiguste kaitsmiseks kohtusse pöördumise võimaluste vähendamiseks (juba praegu ei suuda keskmine eestlane iseseisvalt kohtusse pöörduda rahaliste vahendite puudumise tõttu, kuna riigilõiv on kõrge ning advokaaditasu pole taskukohane keskmisele inimesele). Vastu võetakse segaseid seadusi, mille tulemusena tuleksüha rohkem kohtusse pöörduda, kohtud aga on niigiüle koormatud ja lahenduseni jõutakse alles 2-3 aasta järel...
Rahvas ei vali ministreid. Neid valib Riigikogu. Kuna Riigikogu valitakse parteide poolt (rahva kaasabil - mitte rahva poolt), siis on selge ka see, et parteid panevad paika ministrid. Parteidel pole tähtis, kas minister peale muinasjutu rääkimise midagi oskab, kas ta rahvale kasu toob ja kas ta ka kompetentne on – kõik see pole oluline. Oluline on see, et ta on „meie” parteist ja ta on”oma jope”. Kui minister juba pukis on, küll ta siis oskab omasid edutada-soosida-moosida rahva arvel.
Kuidas iseloomustada meie ministeeriume?
Poliitilised ministrid vahetuvad ja koos ministritega ka suur osa ministeeriumide apararaadist. On ju uutel ministritel tarvis oma tagalat kindlustada oma inimestega, ehkki ministeeriumi haldusalas võhikutega... Kas ministrid juhivad oma ministeeriume õiges suunas ja riigile-rahvale kasulikult? Kas ministrid on kompetentsed oma haldusala juhtima? Mõned on, mõned tekitavad rahvale rohkem kahju kui kasu. Suuremat kahju tekitavad nad oma ebakompetentsusega rahvale, aga ka juhitava ministeeriumi ja oma partei mainele. Ministrite võhiklikkus ei häiri parteisid, kes nad ministriteks kohale panid. Käpardid ei tee kahju mitte parteidele, vaid rahvale. See, et kahju tehakse riigile ja rahvale – see parteisid ei liiguta.
Näiteks Kekskkonnaministeerium. Villu Reljani ministriks oleku ajal tegid ministeeriumi ametnikele lähedalseisvad ärimehed kümneid maadevahetuse tehinguid ministeeiumi kaudu sadade miljonite kroonide ulatuses, mille tagajärjel sai riik sadu miljoneid kroone kahju, ärimehed aga said nende tehingute arvelt suurt tulu riigi arvel. Kas tegu oli ministeeriumi lollusega või tehti tehingud meelega nii, et ärimehed saaksid suurt tulu ja riik kahju?
Paljud ministeeriumi ja valitsuse ametnikud olid seotud maksu kehtestamisega loodusele kahjuliku lehmade metaangaasi eraldamise eest. Inimesed juba maksid seda maksu. Siis ilmus aga kusagilt ministeeriumi- ja valitsusametnikest targem tähtis persoon, kes selgitas ministrile ja selle nõunikele, et tegemist on lehmade peerugaasi maksustamisega. Mitukümmend tarka nõunikku ei saanud aru, mis gaas on lehmade eraldatav metaangaas! Tundub, et sama targad nõunikud on ka teistes ministeeriumites. Nõunikeks võetakse tuttavaid, parteikaaslasi või laia vööga siresäärseid noorikuid, kes asja ei jaga. Sellepärast on ministeeriumite tase ka küsitav,
Ministeeriumi ametnikud on raudkindlal seisukohal, et õhu juurdepääsuta ruumis pürolüüsi puhul ilma põlemiseta on tegemist põletamisega. Teadlased seda seisukohta ei jaga. Aga ükski teaduslik uuring ei suuda väärata ministeeriumiametnike seisukohta. Nendel ministritel ja ametnikel on aga vääramatu otsustusõigus oma haldusala tegevuse üle.
Meie valitsus ja ministrid kummarduvad pimesi läänemaade valitsuste ees, alahinnates ning teadmata oma maa inimeste oskusi ja võimalusi. Kaks aastat tagasi helikopteriõnnetuse ajal tellis valitsus Soomest sügavvee sukeldujad, kuna meil neid polevat. Päästetööde käigus selgus, et meie tuukrite tehnika pole halvem soomlaste omast ning meie tuukrid õpetasid hoopis soomlasi. Umbes samal ajal otsis Eesti valitsus kogu maailmas merevee õlireostuse seireks aparaati. Maailmas otsides said meie valitsusasutused välismaalt teada, et sellist aparaati toodetakse Eestis ning seda tarnitakse Eestist teistesse maailma maadesse.
Maa-elu suretamiseks - ametliku versiooni kohaselt arendamise nimel- suletakse maakohtades bussiliiklus, metsamajanduskeskused ja postkontorid, ministrite ja riigikogulaste supermugavuste nimel lõpetatakse parem koolilaste söögitoetus kui supersoodustused rahva teenijatele.
Meie mitmekülgne poliitik Mart Laar müüs peaministrina maha Eesti raudtee, mis osteti paar aastat hiljem tagasi 1,5 miljardit krooni kallimalt. Kasumlikku Eesti Energiat Laaril ei lubatud maha müüa – mitme partei käsi sai vahele. Juhan Partsi valitsus oma saamatusega saavutas 700-miljonilise EL-st tulnud suhkrutrahvi, mida jälle tasub rahvas, mitte Juhan Parts.
Millegipärast arvasid parteid, et kui Jürgen Ligi ei saanud oma lapse õige kasvatamisega hakkama, saab ta armee ja täiskasvanute ohjamisega hakkama ning ta pandi kaitseministriks. Tegelikult tulid aga vastsele kaitseministrile rumalad ideed ning intriigid kaitseministri ning kaitseväe vahel. Kaitseväe tugevdamise variandiks oli kaitsejõudude-baaside vähendamine ning rikka riigina palgalise armee loomine. Nüüd juhib ta Riigikogu rahanduskomisjoni.
Ei meenu Mailis Repsi, Ester Tuiksoo või Raivo Palmaru tegevusest mingit ministrile edukat tegu või head ideed. Mailis Reps jääb meelde valitsuse istungile ilmumisega paaripäevase imikuga, endast 2-3 korda vanemate pedagoogide-teadlaste õpetamisega; Palmaru jääb meelde Sakala lammutajana, Tuiksoo Weroli tehase kümnete-sadade miljonitekroonidega turgutajana, et see hiljem kahjumiga maha müüa... ehk teisisõnu sadu miljoneid kroone ärimeestele kinkijana... Maksab ikka rahvas. Ojuland, Tuiksoo ja Maripuu sobiksid rohkema blondiini-anekdootide kangelasteks kui kõrgeteks riigiametnikeks. Ainuke vahe on see, et meie kõrged riigiametnikud oskavad mõnikord näiliselt arukalt rääkida, see-eest blondi-anekdootide kangelased ei tee kahju teistele.
Meie valitsused on selgelt näidanud seda, et nad pole huvitatud (Põhiseaduse vastaselt) Eesti riigi ja rahva edasikestmisest. Neid ei huvita rahva tervise teenindus (Haigekassa) , arstide lahkumine palga pärast välismaale (arstliku teeninduse halvenemine), riigi sisejulgeolek (päästjate-politseinike lahkumine madala palga pärast), rahva haridustase (õpetajate lahkumine madala palga pärast), meie rahvuskultuur, järelkasvu kasv, lasteadade arv ning kohad lastele – üle kümne aasta on olukord, kus tuhanded lapsed on lastesõime või lasteaia järjekorras ning emad ei saa tööle minna, sest lapsi pole kellegagi jätta ...
Meie parteid panevad julgelt paigale ministreid, kes tegutsevad otseselt rahva vastu või on muidu saamatud käpardid. Seda sellepärast, et parteid on loonud sellised seadused, mis ei anna kõrgema võimu kandjale RAHVALE mitte mingisugust võimalust parteibossidele vastu hakata või nende võimu kõigutada.
Leonhard Pallon
http://www.syndikaat.ee/news.php?uID=2928&lang=est