Demokraatia -Partokraatia

Kas meil on Demokraatia või Partokraatia? MeieParteid ja Riigikogu on veendunud selles, et meil on väga demokraatlik riigikord.
Peeter Jalakas esitas novembri lõpus arvamuse meie Riigikogu reformimisest - taastada Eestis poolprofesinaalne kahekojaline parlament. Vastuseks arvas Riigikogu esimees Ene Ergma, et vajadust riigikogu reformiks ei ole. “Meie parlament on üles ehitatud euroopalike demokraatlike parlamentide eeskujul.” Selles vastuses ei kajastanud ta objektiivset olukorda meie Riigis, vaid vastaja rääkis nii, kuidas peaks rääkima parteifunktsionär. Täpselt sama moodi Ene Ergmaga arvas oma riigi demokraatiast pool sajandit tagasi NLKP KK peasekretär Leonid Breznev - „NSVL on kõige demokraatlikum riik maailmas“. Mis teised riigid arvasid tol ajal NSVL demokraatiast – see on teada.
Euroopa parlamendid koosnevad elukuselistest poliitikutest, kellel on parlamentarismi ajaloolised traditsioonid, poliitiline kultuur. Euroopa riikide parelamentidesse ei pääse poliitikud, kes lähevad parlamenti sellepärast, et seal on võimalus rahva arvel tasuta majoneesi saada, endile tasuta autosid liisida või autot tankida. Selleks on Euroopa parlamendisaadikutel palk. Euroopa riikide parlamendi saadikud ei kujuta seda ette, et istungid toimuvad tavaliselt 10-30% parlamendisaadiku osavõtul ja tööpäev kestab tihti alla 10 minuti.
Euroopa parlamendi liikmed on eetilised, kõrge moraaliga, neile on kallis oma väärikus, au ja nad peavad kinni oma antud sõnast. Parlamendi ja Valitsuse liikmed astuvad oma postilt tagasi kui eksivad kasvõi moraalis milleski. Rootsi minister astus tagasi selle eest, et sukkpükste ostmisel kasutas Riigi krediitkaarti. Portugali Teedeminister astus tagasi, kuna üks sild varises kokku. Euroopa demokraatlikes parlamentides pole nii suur põud eetikast ja moraalist kui meie Riigikogus. Kui Euroopa parlamentides astuvad saadikud vigade-eksimuste puhul tagasi, siis meie Riigikogus ja Valitsuses sellist kommet pole – olenemata eksimuse-rikkumise astmest.
Euroopa riikides ei saa demokraatiat Eesti moodi teha, sest seal on tugev üldsuse kontroll parteide ja parlamendi tegevuse üle ning seal reageeritakse iga eksimuse-vea peale tormiliselt. Meil need parteide-riigikogulaste eksimusi-vigasid ei taheta tähele panna ja meie üldsusel pole mehhanismi parteide-riigikogulaste korrale kutsumiseks. Riigikogu ja Valitsus on jumalused, kelle tegusid ei tohi arvustada.
Meie parlament võib olla üles ehitatud Euroopa demokraatlike parlamentide eeskujul, kuid kuna meil demokraatia ei toimi nagu euroopalikes riikides, siis pole küsimus ilmselt mitte parlamendi skeemis, vaid selles: kellega, kuidas ja millega see skeem on täidetud, kuidas skeem toimib. Küsimus on ehk parlamendi koosseisus ja tegutsemise viisides? Pigem ei vasta Riigikogu kvalitatiivne koosseis euroopaliku parlamendi nõuetele. Pole kuulnud, et mõne välisriigi parlamendi aseesimees nimetaks oma rahvast Lumpeniks nagu paar aastat tagasi meie reformierakondlasest kõrge riigiametnik. Ka ei saa lugeda kõiki meie riigikogulasi elukutselisteks poliitikuteks, ehkki palka saavad nad Riigikokku kuulumise eest. Meie poliitikud on seisukohal, et lisaks kõrgele palgale peavad nad saama ettevõtete juhatustes olemise eest kõrget lisatasu, lisaka peab Riik neid tasuta ülal pidama, ehkki nende panus meie Riigi edendamisse on nigel.
Riigikogu ja Valitsuse tegevust ei saa lahus vaadata, sest Riigikogu komplekteerib Valitsuse ja edaspidi tegutsevad mõlemad käsi-käes. Riigikogu koalitsiooniparteide juhtkond istub Valitsuses ning realiikmed omakorda Riigikogu koalitsioonis. Valitsus esitab oma seadusi-projekte kinnitamiseks oma alluvatele Riigikogus. Riigikogu on Valitsuse kummitempel. Seadusandliku võimu lahusus täitevvõimust on meil formaalne.
Meie kodukootud poliitikud tegutsevad JOKK süsteemis – kui poliitiku jutt on ladus, parteile sobiv, ehkki poliitik tööd teha ei oska või ei taha - aga jutt vähemalt sobib partei poliitikaga – järelikult on ta parteile (ja partei arvates kindlasti ka rahvale!) - väga hea poliitik. Isegi siis kui poliitiku tegevus on vastuolus Põhiseadusega - Maret Maripuu sotsiaalministrina. Põhiseaduse § 28 kohaselt „...puuetega inimesed on riigi ja kohalike omavalitsuste erilise hoole all“. Kui aga tuhanded puudega inimesed jäid mitmeks kuuks riikliku pensionita – Riigi eriline hoolitsus rahva eest? Kolm kuud ei kehtinud tuhandete enim abivajavate (puuetega inimeste) suhtes Põhiseadus. Selle Põhiseaduse rikkumise eest premeeriti poliitikut-ministrit 300 000 kroonise lahkumistasuga.
Kui poliitik on saamatu või tegutseb oma kitsa kildkonna huvides ca 70- 80% rahva huvide vastu nagu Rein Lang justiitsministrina – kohtusse pöördumise kõrged riigilõivud, kohtute aeglane menetlus, segased seadused, demokraatiat piiravate seaduste läbisurumine jne... Kaitseinistrina oma haldusalal saamatu Jürgen Ligi, või keskkonnaministri kehtestatud lehmapeeru maks. Kui minister on oma haldusalal ebakompetentne ning saamatu – ikka sobib ta Parteidele ja Riigikogule.
Demokraatia-partokraatia. Paljud (ka mina) pole meie demokraatias veendunud. Tänapäeval ei ela me demokraatias, vaid esindusdemokraatias ning ühiskonnas kehtivad mitte rahva reeglid, vaid hoopis kitsa poliitilise eliidi reeglid, mida nad enda mugavaks äraelamiseks on kehtestanud, et ise rikastuda ja rahvast alistada. Pigem on meie riigis tegmist partokraatiaga. Meil on piiramatu demokraatia suurparteide ja -parteilaste jaoks. Parteid ise määravad endile (oma riigikogulaste kaudu) mitmekümnemiljonilised toetused – arvestamata Riigi majanduslikku olukorda. Samuti määravad riigikogulased ise endile palga ja hüvitised – sõltumata Rahva arvamusest. Kõik tähtsamad ja vähemtähtsad riigiametid komplekteeritakse parteide poolt endile ustavate inimestega. Ministeeriumid-ametid politiseeritakse. Riigiaparaat on parteide poolt üle paisutatud – saamaks soodsaid töökohti-soodustusi parteile, parteide liikmetele ja nende lähedastele, ka parteile vajalikele inimestele. Meie igapäevane tegelik elu näitab, et enamuse meie parteide eesmärgiks on: parteide ja parteilaste võimu ja materiaalse heaolu kindlustamine rahva arvel. Rahval on näiliselt küll demokraatia, kuid ei parteid ega Riigikogu kuula kedagi peale oma juhtide.
Demokraatiaga kaasneb ka vastutus. Vastutus oma sõnade ja tegude eest. Kas vastutus on moraalne, materiaalne, vastutuse ulatus, viis jne... pole oluline - kuid siiski vastutus. Ligi 20 aastat räägivad poliitikud vastutusest, kas siis 20 aasta jooksul on kõik Parteid tegutsenud ilmeksimatult? Meie Parteidele ja parteilastele on vastutus tundmatu asi. Meie partokraatlikus riigis on vastutus rahval. Rahvas – mitte parteid - kannab materiaaset vastutust ka parteide poolt riigile tekitatud kahjude eest (valitsuse saamatusest tekitatud suhkrutrahv 700 EEK-i, Eesti Raudtee müük ja tagasiostmine 1,5 miljardit kallimalt, 13miljonit „Welcome to Estonia“,maadevahetusega saadi kahju üle 200 miljoni EEK-i jne...). Need kahjud kannab Rahvas – mitte kahju tekitajad.
Meie poliitikutele on iseloomulikuks see, et nende jutt on ladus (nende jutt ei pruugi arukas olla), midagi arukat nad ära ei tee - aga oma sõnade ja tegude eest nad ei vastuta - vastutus oma tegude ja sõnade eest on kombeks teiste riikide poliitikutel. Meil on kombeks – parteiline vastutus, mis tähendab seda, et poliitikud ei vastuta millegi eest.

Meie poliitikutel – riigikogulastel on demokraatiani ja tõeliste poliitikuteni käia veel pikk tee ja demokraatlikelt parlamentidelt palju õppida
Kas uskuda Ene Ergma arvamust, et meil on tõeline demokraatia ja demokraatlik parlament? Kahtlen, et ta ka ise seda tõsimeeli usub.

Leonhard Pallon


http://www.syndikaat.ee/index.php