Malle Pärna arvamus

See meeldis mulle ja siinosa sellest.
Malle Pärn -
Üks meie parteijuhte, Mart Laar on kirjutanud:
"Stabiilsust on Eestil aga hädasti vaja vastamaks suurimale meie ees seisvale väljakutsele - 2010. aasta eelarvele. Miks on see eelarve siis sedavõrd oluline? Sest see võib olla viimane takistus Eesti teel eurotsooni. Eurotsooni saamine on aga üheks oluliseks eelduseks väljumisele majanduskriisist ning majanduse ja inimeste elatustaseme kasvule pöördumisele." Minu elu eesmärk ei ole eurotsooni saamine. Minu suurim väljakutse ei ole 2010. aasta eelarve. Ka mitte meie rahva elatustaseme kasvule pöördumine - ma küll ei tea, kuidas miski asi pöördub kasvule? Ja euro ei teosta seda pööret kindlasti, sest selle tulekuga ei kasva mitte elatustase, vaid elukallidus!
Poliitika paistab mulle vastutustundetu farsina, millega saab tegelda vaid inimene, kellel puuduvad enesekriitikameel ja südametunnistus. Minul on mõlemad päris suurel määral olemas, sellepärast otsustasin erakonnast välja astuda. Suure poliitika eesmärk peaks olema Eesti riigi ja rahva alleshoidmine, mitte nende hävitamine.
Meie senised valitsused on ära hävitanud mitu väga olulist asja, nende hulgas eesti põllumajanduse ja normaalsed kaubandussuhted Venemaaga. Pikka aega on olnud nende ainsateks eesmärkideks liitumine Euroopa Liiduga ja oma raha asendamine euroga. Kultuuris propageeritakse apelleerimist madalatele instinktidele, ühiskonnaelu keskpunktiks lausa religioonitasandil on RAHA. Inimesest on tehtud kaubaks tööturul.
Ükski erakond ei ärata enam usaldust. Kõik valetavad. Kõigi parteijuhtide sõnavõtud sarnanevad järjest rohkem kommunistliku partei juhtide sõnavõttudele. Viisaastak nelja aastaga ja jõuame järele Ameerika Ühendriikidele. Tühjad ning üldsõnalised lubadused. Rahvas ei ole nii rumal, et seda õõnsat propagandat uskuda.
Kõik valimiskampaaniad on ääretult piinlikud, ükskõik, kas tehakse neid tõsimeeli, see tähendab oma isiklikust rumalusest, - või rahva lollitamiseks, see tähendab petturlikust omakasupüüdest, et endale inimeste hääli kokku meelitada. Valimissüsteem oleks tulnud ammugi muuta mõistlikumaks - seda pole püütudki teha. Meil polegi tegelikult valimisi, meil on hääletamine. Ja suurem osa valijatest on ammugi äraostetud, kinnistatud kindlate parteide ja poliitikute külge, sest nad kõik on neist mingit konkreetset kasu saanud. Teisiti pole võimalik põhjendada seda, et nii palju vigu teinud poliitikud, kes on meie riigi kreeni juhtinud, ikka veel tuhandeid hääli saavad. Üksikud iseseisvalt mõtlevad hääletajad ei suuda võistelda äraostetute arvulise ülekaaluga.
Täielik tsirkus on see, et riigikogu liikmed kandideerivad linnavolikogu valimistel! Ja reklaamides mitte ei tutvustata erakondi ja kandidaate, vaid igaüks lausa KÄSIB enda poolt hääletada. Absurdne on ka see üleskutse, et minge kindlasti valima, sest muidu pole teil õigust pärast ka kritiseerida. On küll. Valima ei lähe see, kes tajub valimiste valelikkust. Ta ei tee seda farssi kaasa, sest tal on piinlik selles osaleda. Neutraliteedis ei ole midagi häbiväärset. See on nõukogulik igand, et kõik inimesed peavad minema valima. Ja keegi ei saa talle siis öelda: ise sa nad sinna valisid. Ei valinud. Need, kes ei lähe valima, täidavad pigem tolle väikese poisi rolli, kes ainsana julges öelda, et kuningas on alasti.
Ja tegelikult - keda me valime? Meie valitsus on ju tegelikult okupatsioonivalitsus. Tegelikult valitsevad meid ju Euroopa oligarhid. Poliitikud vaid täidavad nende ettekirjutusi. Ja miks ma peaksin minema seda okupatsioonivalitsust valima? Mina, kes ma hääletasin Euroopa Liiduga ühinemise vastu? Mina, kes ma tahaksin elada suveräänses, iseseisvas Eesti Vabariigis, mida juhivad kõrgete ideaalidega ahnusest vabad eesti intellektuaalid, ja kus on kõrgetasemeline ning eetiline kultuur ja haridus?
See on minu isiklik arvamus, ma ei soovi sellega kedagi mõjutada - igaüks tehku oma otsus ise, oma meelt ja mõtteid mööda.