Riigikogu ja Valitsuse valivad parteid

Riigikogu ja Valitsuse valivad parteid.
Meie parteid on oma tegevusega näidanud, et peamine on neile võim ning võimalus oma suva järgi rahva vara jagada (oma) Parteidele, Parteide juhtkondadele, neile kes on parteidele truud ning vajalikud. Selles ei sega parteisid ükski seadus, sest seadused on Parteide endi tehtud endi võimu kindlustamiseksks.
Valimised toimuvad meil parteiliste nimekirjade järgi. Ka praegu ollakse sisukohal, et parteid on - „Rahva au, mõistus ja südametunnistus“. Meil öeldakse, et hääletatakse partei poolt - mitte inmese (parteiliikme) poolt. Selles ei ole parteid ega Riigikogu järjekindlad. Kui möödunud koosseisu Riigikogus lahkus Keskerakonnast 5 isikut, siis oleksid nad pidanud lahkuma ka Riigikogust, kuna ei esindanud enam valimistel esindatud parteid. Ometi leidsid nad ise (mida ei vaidlustanud ei parteid ega Riigikogu), et neil on valijate mandaat ja jäid Riigikokku edasi. Nii viisid need riigikogulased üle 10 tuhande valijahääle omavoliliselt teistele parteidele. Seega olid need riigikogulased seisukohal, et meil EI OLE parteilised valimised. See näitab, et riigikogulaste ja parteilaste suhtes kehtivad võrreldes tavakodanikega erinevad seadused.
Teoreetiliselt saab Riigikokku valida ka üksikkandidaate, kuid üksikkandidaadi valituks osutumine Riigikogusse on samaväärne võimalusega – tavainimesel käia aeg-ajalt planeedil Veenus päevitamas.
Väikeparteid, kes ei ületanud valimiskünnise 5% -nende hääled jooksevad tühja –nende valijad nagu ei osalenudki valimistel. Nii näiteks Kristlik Demokraat Aleksander Einseln sai valimistel üle 600 hääle ja ei saanud Riigikokku, samas said 7 inimest suurematest parteidest väiksema häälte arvuga kui A.Einseln - Riigikogu liikmeks.
Valimisseadus annab võimaluse parteidele manipuleerida valijate häältega oma suva järgi. Parteid esitavad oma nimekirjad – kelle hulgast valida. Seega otsustab partei juhtkond – mitte rahvas - keda valida. Edasi paneb partei oma kandidaatide nimekirja järjekorda, mille alusel saavad parteilased Riigikokku „väljaspool järjekorda“- sõltumata häälte arvust. Kui parteinimekirjas eespool asuv kandidaat saab valimistel ka 4-5korda vähem hääli (200-300 häält) – osutub tema valituks, mitte 3 000 poolthäält saanud kandidaat.
Viimastel Riigikogu valimistel 2007.a. (ametlikult internetis avaldatud andmetel) meie Riigikogu liikmeteks saanutest 31 kandidaati said valimistel alla 1 000 hääle ning said Riigikogu liikmeteks, kuid 34 samade parteide liiget kogusid igaüks 1 000 - 3 500 häält, kuid Riigikogusse ei pääsenud. Nii muutsid parteide juhtkonnad valijatelt luba küsimata suure hulga hääletanud valija arvamuse oma meele järgi nii - kuidas partei juhtkonnale tarvis oli.
Parteide poolt peibutuspartide kasutamine on otsene valijate petmine - kuid see on meie parteide poolt igapäevane nähe. Peibutuspartide hääled lähevad partei ühiskatlasse ja võimaldavad parteidel viia Riigikokku mõnesaja häälega parteijuhtidele kuulekaid nupulevajutajaid. Nii saavutatakse see, et üle 50 % riigikogulastest on parteijuhtkonna dirigeerimisel kuulekad nupulevajutajad. Rahva petmine parteide poolt – kus kandidaat kandideerib valimistel ja valituks osutumisel loobub oma valijaid pettes valitavast kohast – on meil väga levinud asi.
Millise demokraatliku õigusega eiratakse parteide poolt valijate tahet? Kas see pole mitte partokraatia võim demokraatia üle?
Meie Riigikogu valimised ei ole eriti demokraatlikud ega ole täies kooskõlas meie Põhiseadusega. Meie Põhiseaduses sätestatud proportsionaalsuse põhimõte kehtib Riigikoogu valimiste puhul tegelikkuses ainult kuni Parteide proportsionaalsuse kindlakstegemiseni (kui palju missugune Partei sai hääli kandidaatidele Riigikogus), edasi tuleb juba seadustatud Parteide omavoli, mis on Põhiseadusega vastuolus. Valimised pole ka ühetaolised ja otsesed (PS), sest parteide puhul kasutatakse häälte ülekandmist, parteisiseste nimekirjade eelistamist mille tõttu ei tea paljud valijad – kes osutus tema häälega valituks –kes esindab tema tahet-huvisid Riigikogus.
Põhiseadus on demokraatlik, kuid Põhiseaduse alusel väljaantud seadused põlistavad parteide võimu sõltumata rahva tahtest. Meie parteid võivad igal ajal tõlgendada Põhiseadust oma suva järgi. Vaatamata Rahva üldisele tahtele võib Riigikogu välistada probleemi rahvaküsitlusele panemise – kui (Parteide tagatoad) Riigikogu arvab, et rahvaküsitlusel rahvas võiks esitada Riigikogust erineva arvamuse – mis Parteidele ei sobi või väärab mingilgi kujul Parteide võimu ja rahajagamise ainuõigust –siis rahvahääletust ei toimu. Kui Riigikogu ei taha, siis ei muudeta ka Valimisseadust demokraatlikumaks. Praeguses redaktsioonis Rahvaküsitluse otsustamine ning Valimisseadus ei soodusta demokraatiat, vaid kindlustab partokraatia pikemaks ajaks,
Parteidele nende endi poolt endile kehtestatud hüved meeldivad ja nende võimu ning Parteide hüvesid keegi väärata ei saa – seega pole tarvis ka mingisuguseid reforme. Parteid võivad omavahel küll pori loopida, sõimelda ja vaielda, kuid kui küsimus kerkib parteide võimus, parteide hüvedes, riigikogulaste palgas – siis koonduvad parteid ühisrindena oma võimu kindlustamisele.
Meie demokraatiast.
Demokraatia eeldab rahva valitsust, kus Rahval oleks ka otsustav sõnaõigus valitsemisorganite moodustamises, osalus võimu- ja täitevorganites tegevuses. Mingi kontrolli- või mõjutamise võimalus komplekteeritud võimuorganite üle. Rahva arvamus riigikogulasi ei huvita.
Pole nõus Ene Ergma väitega Riigikogu reformimise vajaduse puudumise kohta. Riigikogu vajab reformimist. Praegu on nii Riigikogu kui ka riigivalitsemine sügavalt partokraatlik – mis on tegelikust demokraatiast üpris kaugel. Meil on demokraatia parteide – mitte rahva jaoks. Meie rahval pole praegu mingit sõnaõigust parteide ainuvõimu vastu (ka Riigikogu valimistel mitte, sest Riigikokku said enamus kandidaatidest parteijuhtkondade valiku kohaselt parteinimekirjade järgi – mitte rahva häälte järgi). Küünilisemaid ilminguid meie parteide poliitikas on valijate häälte kogumine poliitikute nimekirjade alusel ja seejärel parteisiseselt nende häälte ümberjagamine nii, et kõrgematele kohtadele paigutatakse ühed ja samad vanad tegijad – tihti ebakompetentsed. Koguni sellised, kes oma partei imagole rohkem kahju toovad kui kasu.
Kommentaariumites arutatakse Riigikogu teemadel. Riigikogulased üldiselt ei loe kommentaariumites Lumpenite arvamusi (kardavad teada saada arvamust endi kohta?).
Mõned 08.01.2010.a. „Delfis“ ja „Postimehes“ avaldatud kommentaarid. Komjmentaare arvatakse küll peldikuseinalisteks kirjutisteks. Arvan, et riigikogulased arvavad nii sellepärast, et kommentaarid ei ühtu nende arvamusega iseendist. Neid oleks riigikogulastel kasulik lugeda kasvõi eneseharimise eesmärgil.
- Pole midagi tähtsamat kui seda on riigikogulase enda rahakott.
Demokraatia ja vabadus kahvatub selle ees.
- Köögitüdrukust riigivalitsejaks'. Kahjuks aga selline meie Riigikogu tase täna on. Tänagu õnne, et neil ette öeldakse kuidas hääletada, sest enamus ei saa eelnõudest isegi aru.
- Praegune Valimisseadus toob võimule vaid võhikuist tuuletallajad. Ka Eestis ei ole ju ükski riigikogulane ega ükski minister õppinud oma ametit - no miks me laseme võimule oskamatuid, kuid rahaahneid tüüpe?
- On ainult üks aade, et Eesti riigil läheks kenasti, rahvas oleks rahul ja riigiteenistujad mõtleks eelkõige riigile ja rahvale, mitte ei aetaks taga parteihuve ja viimase varjus õilmitsevalt räigelt erahuvid.
- Niikaua, kui seal on koos ärimehed, mitte riigimehed, ei muutu midagi. Hetkel minnekse sinna ikka raha ja hüvesid teenima, mitte rahvast ega riik Ja siis imestame miks võim on Rahvast eemaldunud. Ta ei saa eemalduda sest pole Rahvale lähemal kunagi olnudki.
- -Meie "poliitilisel eliidil" on õnnestunud rahvalt võim ja otsustusõigus riigis usurpeerida ning seadused koostada ja vastu võtta sellisel kujul, et seda võimu ja otsustusõigust ei ole võimalik väärata ja kodanikkond ei saa tegelikult neid tagasi võtta või poliitikuid mõislikkusele sundida või tagasi kutsuda.
- Meie parteide põhieesmärgid - võim, raha, isiklik heaolu, parteide tegevuse varjus aetakse eraasju isikliku rikastukmise eesmärgil.Riigis vohab poliitikute poolt seadustatud liigkasuvõtmine, ärastamine ja bürokraatia õitseb kõrgeimal taseme.

Demokraatlikus riigis - ei kehti hundimoraal nagu meil, kus tugvad, rikkad ja ilusad heidavad üle parda vanad ja väetid, kus loeb ainult tugevama õigus.
Demokratiseerimine Eestis ei sõltu Riigikogust ega valitsusest. Demokraatia sõltub meie 3-4 suurema partei tagatubadest, sest Riigikogu saab hääletaga ja otsustada ainult nii – nagu otsustatakse parteide tagatubades – riigikogulased peavad ju hääletama nii – nagu neis tagatubades otsustatakse. Meie parteide sisenedemokraatia ei ole nii tugev, et Partei lihtliikmed julgeksid midagi vastu öelda oma „tagatubadele“. Parteide tagatoad on kõikvõimsad ning ei arvesta oma lihtliikmetega.
Parteide tagatoad aga ei taha anda rahvale mikroskoopilistki osa oma otsustusõigusest, võimust ning võimalusest otsustada raha jagamise üle Rahvale anda. Rahvas aga seda seaduslikult nõuda ei saa, sest seadustega on Parteid kõik võimalused selleks ära lõiganud. Rahvahääletusele panevad parteide tagatoad ainult neid küsimusi – mis ei vääraks parteide tagatubade võimu. Rahvas ise ei saa Rahvahääletust korraldada ega Rahvahääletuse küsimusi otsustada.