Riigi - rahva kurnajad 1?

Riigi ja rahva vaenlased? Kurnajad?
Peale 1917.a. Oktoobrirevolutsiooni olid Venemaal kõik kes olid bolshevike vastu või bolshevikele ebameeldivad – kontrad (kontrrevolutsionäärid), aastat kümme hiljem hakati NSVL-s vaenulikke või (bolshevikele) ebameeldivaid inimesi nimetama bolshevike poolt “rahvavaenlasteks“. Rahvavaenlased saadeti Stalini ajal laagritesse kust nad enam tagasi ei tulnud või pandi seina äärde (kui viitsiti) ja kuul lahendas ka oletatava rahvavaenlase olemasolu – tihti ilma kohtuta. Pole inimest - pole probleemi (Stalini tõdemus). Tõendid, uurimine, kaitsmine – need olid liigsed, ebavajalik luksus. Enamasti oli otsustajaks Feliks Dzerzinski tshekisti arvamus-südametunnistus-otsustus. Selle arvamuse õigsus polnud eriti oluline ja selle õigsust eriti ei kontrollitud... Otsustajaks oli bolshevik. Oluline oli rahvavaenlane kiiresti kahjutuks teha (hukkamise teel).
Peale seda kui venelased meile sisse tulid, hakati siin võitlema kulakute – külakurnajate vastu, kelle vara rekvireeriti, kulakud/külakurnajad ise saadeti Siberisse ja nad kaotsid automaatselt palju inimõigusi, tihti ka elu.
Meil peale laulvat revolutsiooni ei hakatud nimetama ebasobivat kontngenti kontrateks ega külakurnajateks. Uueks „hellitusnimeks“ – millega hakati halvustavalt nimetama ENSV aegset nomenklatuuri sai – „kommarid“.
Enamus meie rahvast sõi kartulikoori – nagu laulva revolutsiooni alguse ajal ütlesid laulva revolutsiooni tüüri juures olnud poliitikud. Kellel nee kartulikoored olid naturaalsed - kartulitest, kellel kartulikoored kullast ja briljanidest - see toimus nii siiani ja toimub ka edaspidi. Igathes jagasid meie juhid (suures osas ka „kommarid“) ise kulda-briljante-riigivarasid oma ÄRANÄGEMISE järgi vastavalt endi poolt kohendatud seadustele. Nimetati seda ERASTAMISEKS. Erastamise nime all toimus tegelikult ka ärastamine (enamasti peaaegu tasuta riigi vara kantimine endi ja sõprade-tuttavate taskutesse).
Meil „rahvavaenlasi“ pole, meil on „kommarid“, keda sõimatakse ja “aetakse ahju“. Samas olid/on paljud endised kommarid meil tähtsatel riiklikel kohtadel: Arnold Rüütel, Siim Kallas, Andrus Ansip, Rein Lang, Ene Ergma, jne... („Kommarid ajhu... ja edasi?“ http://leopall.blogspot.com/2011/01/kommarid-ahju-ja-edasi.html ).
Ka praegu on paljud kommarid meil kõrgetel riiklikel kohtadel. Neid nimetada kommariteks pole päris õige, sest nad on juba ammu vahetanud parteisid. Nimetada neid riigi-rahva vaenlasteks? Pole ka päris õige, sest neil on riigist-rahvast suva – riigi ja rahva saatus neid ei liiguta. Peamine on neile muidugi VÕIM, mis kindlustab neile ja nende lähedaste ringkonnale majandusliku kindlustuse (rikkuse). Pealegi –paljud noored poliitikud pole kommunistid olnud, kuid tegutsevad täpselt sama malli järgi kui ekskommaridki ja toimetatakse ekskommaritega käsikäes.
Kas nimetada neid ekskommareid ja noorpoliitikuid kokku riigi-rahva vaenlasteks? Ka see pole õige, sest neil pole riigi ja rahva vastu midagi seni, kui rahvas kindlustab nende (ka nende lähikondsete) heaolu ja nende võimu. Õigem oleks neid nimetada vist riigi ja rahva KURNAJATEKS, sest nad püüavad riigilt ja rahvalt välja pigistada maksimaalset kasu endile kasvõi olematu töö eest (tekitades tihti nii riigile-rahvale miljardeid rahalist kahju. Oma oskamatuse, saamatuse ja ahnusega kurnavad nad nii riiki kui rahvast. Kurnajad on koondunud parteidesse, millede võimuahned tagatoad organiseerivad parteide võimul püsimise rahva arvamust arvestamata - oma võimu ning jätkuva kurnamise seadustmisega, alates Valimisseadusest.
Riigikogu ja Valitsus koosneb suures osas kurnajatest ja nad on koondunud Toompeale. Toompeal on nad barrikadeerunud kontaktist rahvaga – oma toitjast. Suhtlemine on ühepoolne. Toompealt tulevad keelud-käsud-juhised ja arukad-arutud sõnavõtud. Rahvas saab toompealastele ainult makse ja raha-palka – hüvitisi maksta – muus osas pole rahval Toompeale asja.
Tõsi iga nelja aasta tagant (valimiste eel) suhtlevad toompealased mõnikord rahvaga ka.