Kiri Riigikogu Põhiseaduskomisjonile

Lp. Põhiseaduskomisjon
RK Valimisseaduse Põhiseadusele vastavuse küsimus huvitab kümneid tuhandeid valijaid. Ka mina olen seisukohal, et Riigikogu Valimisseadus on vastuolus meie Põhiseadusega. Millega põhjendate Jüri Saare artikli paikapidamatust? Lugege ka kommentaare (lisan ühe neist). Teie põhjendatud seisukohta ootavad VÄGA PALJUD VALIJAD. Ajakirjanduses on selle kohta korduvalt küsimusi tõstatatud, kuid siiani vaikitakse asjaomaste instantside poolt....
J.Saare artikkel lisas.


Kaarel, 11.01.2011 10:38KORDUVALT on riigi valijad NÕUDNUD uut valimisseadust. Senini ei ole algatatud valimiste korrastamist ega ohtlike VIGADE parandamist, millele viitab ka professor. Seni õilmitsevad juhid ajavad demagoogiat ja ei arvesta valijate tahet. MILLAL ja KUS algatada kodaniku foorum, et valimiste seadus parandada? Kas Ene Ergma vaikimine on ka umbusk?...
Lugupidamisega /nimi/

Jüri Saar, TÜ professor: Vajame uut valimisseadust

www.DELFI.ee
11. jaanuar 2011 02:02


Eestis kehtib praegu riigikogu valimisseadus, mis on keerulisuse ja
ebaselguse musternäide. Kuni hääletamiseni on kõik loogiline, sest nii
kandidaadid kui ka valimisringkondade moodustamine erilisi küsimusi ei
tekita.
See, aga mida tehakse valija poolt antud häälega pärastpoole, kuulub
ulmesfääri. Kõik hääled, mis anti allapoole valimiskünnist jäänud
parteide kandidaatidele, mis on meil teatavasti viis protsenti,
visatakse piltlikult öeldes prügikasti. Kõige halvem on, et inimene ei
saa selget tagasisidet selle kohta, mida ta tegi valesti ning mida ta
peaks tegema tulevikus, et tema hääl kaotsi ei läheks. Välja arvatud
muidugi üldine soovitus suurte parteide esinumbrite usaldamiseks?! See
on kehtiva valimisseaduse esimene filter, mis tekitab stagnatsiooni ja
suurendab olemasolevate parlamendiparteide huvi uute poliitareenile
tulejate tõrjumiseks......... edasi
lõpuosa artiklist ....
Vähendamaks eelnimetatud ohtusid ja muutmaks parlamendi valimisi läbipaistvamaks ja loogilisemaks teen mõned ettepanekud, mis võiksid olla kasulikud uue valimisseaduse koostamisel.
1. Igal parteil piiratakse kandidaatide esitamise arvu 101 persooniga kogu Eestis. Lisaks sellele tohib esitada kogu Eesti peale 101 parteitut kandidaati vastavalt „kes ees, see mees” põhimõttele. Kui muutub riigikogu kohtade arv, muutub samavõrra ka kandidaatide arv.
2. Kandidaadid registreeritakse nagu praegugi läbi ringkondade. Valimisjaoskonna seinale ja valimiskabiinidesse pannakse kandidaatide täielikud nimekirjad, kusjuures igas piirkonnas algab nimekiri selle piirkonna kandidaatidest.
3. Igal valimisõiguslikul kodanikul on üks hääl ehk valimisvautšer, mille ta saab anda ükskõik millisele kandidaadile Eestis. Sisuliselt muutuks kogu riik üheks valimisringkonnaks, mis suurendab olulisel määral valija rolli, sest tema hääle väärtus kasvab kordades. Iga inimene saab niiviisi valida nii lemmikparteid kui ka oma lemmikandidaati.
4. Riigikokku saanud isikud määratakse kindlaks individuaalselt kogutud häälte alusel s.t riigikogu moodustub inimestest, kes kogusid kõige enam valijate hääli. Häälte ülekandmist ei toimu, kuigi saadud häälte arv saab olema teada aidates avalikkusel ja parteide juhtkondadel arvestada rahvaesindaja kaalukust. Niisugune muutus vähendaks kampaania suunamist konkreetsetele persoonidele, vähendaks häältepüüdjate rolli ja suurendaks nimekirjade tugevuse tähendust. Parteide sisu muutuks tähtsamaks kui esindusnäo tuntus.
5. Lõplik valmistulemus tehakse kindlaks, kui on teada riigikokku saanud persoonid. See partei, mille esindajatest sai kõige enam isikuid riigikokku, on valimiste üldvõitja. Kui hääli saanud kandidaat loobub kohast riigikogus, lähevad temale antud hääled mahakandmisele ja riigikokku saab järgmine isik häälte põhjal koostatud pingereas.
Muidugi võib vastu väita, et selliste reeglite korral saaks riigikokku suur hulk sõltumatuid (ka naljavendi ja muid bravuuritare), Eesti poliitelu võib muutuda kaootiliseks, poliitika pealiin võib minna kaotsi. Ma ei ole sellise vastuväitega nõus, sest kandidaatide esitamine toimuks ju jätkuvalt suuremas osas läbi parteide. Parteidele jäävad üksikkandidaatidest paremad võimalused enda esitatud kandidaatide reklaamimiseks, nende tugevuste esile toomiseks ja usutavasti muutub meie poliitika hoopis vastutustundlikumaks ja professionaalsemaks. Tähtsaks muutuks partei nimekirjade tugevus ehk see, kui palju väärikaid ja tõsiseid kandidaate on ühe või teise partei nimekirjas. On täiesti loogiline, et enamik riigikogusse saanud poliitikuid tulevad sinna neid tundvate inimeste häältega, sest inimestel on vaevalt põhjust anda oma valimisvautšer talle tundmatule kandidaadile. Nii suureneb olulisel määral kandidaatide vastutus valijate ees ja tagasiside võimalus, samuti väheneks ülejooksmine. Partei, kes hakkab kasutama häältekogujaid, jääb ise edaspidises tegevuses hätta, sest kaob võimalus nendele antud häältega manipuleerida.
Korduvalt on täheldatud, et erakonnad on muutunud Eestile nuhtluseks. Parteidest on tänaseks saanud arengut pärssiv jõud, sest läbi parteilise tegevuse võimendub üha sagedamini omakasu ja ebakompetentsus. Praegune valimiste kord on vastuolus põhiseadusega (või vähemalt põhiseaduse vaimuga), sest teeb tegelikult võimalikuks suurtel parteidel olla huvitatud väikesest valimisaktiivsusest. Kui küsida inimeste käest, kas nad teavad, kes konkreetselt neid riigikogus esindab, saavad täna sellele täpse vastuse anda ainult need valijad, kelle lemmikud ületasid valimiskünnise otsehäältega. Ülejäänuid riigikogulasi võib aga õigusega nimetada parteibroileriteks sõltumata sellest, kui aktiivsed või passiivsed nad oma hilisemas tegevuses on. Nii pole üllatav, et räägime pidevalt madalast valimisaktiivsusest, mis näiteks viimastel valimistel oli 61,9 protsenti kõigist valimisõiguslikest kodanikest. Lisaks sellele langes välja 18361 häält (3,3 protsenti osavõtnutest), mis anti parlamenti mittesaanud parteidele ja üksikkandidaaditele.
Võrdlus arenenud demokraatiatega on siinkohal kohatu, sest kogu iseseisvumise taastamisest möödunud aja jooksul on Eesti elu olnud ülepolitiseeritud ja poliitsfäär ei ilmuta siiani mingeid mahajahtumise märke. Politiseeritus tähendab antud juhul päevast-päeva poliitiliste, sageli eksistentsiaalsete baasküsimuste päevakorras olekut, mis peaks tegelikult suurendama siinsete inimeste motiveeritust valimisalaseks aktiivsuseks. Kui arenenud lääneriikides tähendab aktiivsest poliitilisest otsustamisest kõrvalejäämine (absentism) eelkõige poliitika tegemise usaldamist professionaalide kätte või ausat tunnistamist, et „mind poliitika ei huvita, kuid ma olen olukorraga enam-vähem rahul”, siis meil tähendab see eelkõige pettumist, selle tunnistamist, et „minust ei sõltu midagi”. Meie valimistest kõrvalejäänute hulk iseloomustab nõnda poliitheitunute, frustreeritute osakaalu, kes prooovivad sel viisil arglikult protesti avaldada. Kahjuks on ka niisugune taktika vesi (suurte) parteikontorite veskile, kellel pole madala valimisaktiivsuse tõttu midagi kaotada.
Kokkuvõttes võib öelda, et Eestis praegu kehtiv valimisseadus on halb ja keeruline seadus, sest sunnib inimesi ühest küljest passiivsusele ja teisest küljest motiveerib parteisid demagoogiale ning populismile. Kõige hämmastavam on siinjuures, et riigikogu valimisseadus on jäänud praktiliselt muutumatuks, samas kui muudes valdkondades käib palavikuline õigusloome. Võib-olla kakskümmend aastat tagasi kummitas meie poliitelu tõeliselt oht, et riigikogu hakkab koosnema üksikutest prominentidest või väikestest parteidest, kes ei suuda teha produktiivset koostööd ning tavapärane poliitiline ideede võistlus jääb kiratsema. See tingis ka õigustatud vajaduse siinne parteiline maastik kiiresti välja kujundada ning kindlasti ka hirmu, et see maastik hakkaks olema samasuguste proportsioonidega, nagu on valijaskond.
Tänaseks on olukord muutunud paljuski vastupidiseks ja Eesti ees on juba uued probleemid, mis on nüüd pigem seotud parteide (kontorite) liialt suure võimuga. Just valimisseadus on see hoob, mis on suurendanud ebaproportsionaalselt parteijuhtide ja tagatubades otsustajate võimu. Partei nimekirjad teevad kuulekaks ja alandlikuks ka muidu mõtlemisvõimelised ja söakad poliitikud, vähendavad nii avalikku debatti ja peidavad tegelikke võimuhoobasid, mõjukanaleid, huvisid ja lobbiste. Samal ajal on vähenenud kodanike reaalsed võimalused poliitikas kaasarääkimiseks, mis on süvendanud võimu võõrandumist.
Tulenevalt eelöeldust teen ettepaneku nõuda igalt riigikogu kandidaadilt selget vastust, mida arvab tema praegu kehtivast valimisseadusest ning kas ta oleks valmis toetama selle muutmist järgmisteks parlamendivalimisteks. Uue riigikogu esimesi teemasid peaks olema üldrahvaliku debati algatamine riigikogu valimiste üle. „Muide, ma arvan, et Kartaago tuleb hävitada” (ceterum censeo Carthagenem esse delendama), on ajaloost tuntud võte väga olulise teema pidevaks fookuses hoidmiseks. Nende sõnadega lõpetas Rooma riigimees Cato vanem iga oma kõne senati ees, sest nägi Kartaagos suurt majanduslikku ja poliitilist rivaali Rooma jaoks.
Muide, Eesti vajab uut valmisseadust!

Selle kohta lisaks "Seadusandja ja seadus..." http://leopall.blogspot.com/2011/02/seadusandja-ja-seadus.html